Lihtsalt loe ja naera

Hetk tagasi avastasin, et roosid, mis Alari ja LemmikSander mulle kinkisid, on siia arvuti kõrvale ära närtsinud, kuna ma pole taibanud vaadata seda, et vesi vahepeal vaasist ära auranud on - juhtub jah.

Panin ühe eile tehtud pildi orkutisse, mille peale Malla kirjutas: "Selline tsikk küll enam minuga puuotsa ronima ei tuleks." Malla, usu mind tuleks, kui sa ka tuleksid. Siinjuures ma tahaksingi rääkida sellest, kuidas me Mallaga tutvusime. Ta elab praktiliselt mu vastasmajas ja kahe maja vahel on suur tammepuu. 1999. aasta suvel, kui ma maalt just kortrisse olin kolinud, läksime Krissuga sinna puuotsa ronima. Järsku vaatame, et keegi ronib veel puuotsa. See tundus nii lubamatu, kuna tavaliselt olime meie need, kes seal ainult ronisid. Hakkasime siis rääkima Mallaga. Tutvustasin end: "Ma olen Birgit. See teine seal kõrgemal on Krissu." Malla rääkis, et ta läheb sügisel Rõuge Põhikooli 1. klassi. Mul oli mega imestus, kuna ma ka ju läksin. Kuigi me teadsime üksteist ainult paar minutit, tahtsime juba koos istuda ja nii ütleski Malla, et ta laseb meile kohad kõige esimesse pinki kinni panna. Tookord oli esimene pink see, millepärast kakeldi. Nii läkski, me istusime koos ning ronisime edaspidi juba koos puude otsas, tegime jänesele benžihüppeid jne.

Aga okei, ma räägin nüüd edasi tänasest päevast. Mu sünnipäeva blogist on Kermo nii kuulsaks saanud, et need, kes teda veel näinud pole, ütlevad mulle: "Tahaks seda Kermot oma silmaga näha." Ma loodan siis, et te kunagi näete ja saate sama palju naerda, kui meie mu sünnipäeval.

Nädal on juba möödas ja peaaegu kaks nädalat sellest, kui me Sveniga kohtusime, aga tundub, nagu see kõik oleks olnud nii ammu. Mu suurim rõõm oli temaga täna rääkida ja ma ootan juba, kuni me jälle kohtume. Appi ma nii armastan inimesi. Sven pani mind jälle nii häid sõnu lausuma. Ma võin meie vestlusi Sveniga, nagu blogi lugeda. Vahel, kui ta msnist juba läinud on, loen kõik tekstid uuesti läbi ja leian üha uusi mõtteid sealt.

Eile õpetasin Jaanusele seda, et ta pika teksti peale lihtsalt :D või ok ei ütleks. Täna oligi tal juba uus sõna: "Norm". Alateadvusest või ma ka ei tea, kus tal see nüüd tuli.

Tegelikult on vaheaeg, aga abituriendid mõtlevad juba koolile. Põhiline on muusika kuulamistöö, millest kõik mulle igapäev seletavad. Võtsin ka siis eesti heliloojate kodulehe lahti ja hakkasin kuulama, aga need on nii lihtsad, pealegi tegin ma nende kõigi peale eelmine aasta muusikakoolis töö ära. Muusika kuulamise käigus avastasin hoopis youtubest ühe hea laulu: Abraham-Miski on lilla. Sellel on küll üsna sündsusetud sõnad, aga mulle meeldis. Eliisile ka.

Jaanika rääkis mulle, et mu sünnipäeva blogi on nii pikk, et ta iga päev loeb natuke. Sellepeale tuli mul idee pikemad blogid peatükkideks jagada, kuna ma tõesti ei oska lühemalt kirjutada, et kõik ühe korraga selle läbi suudaksid lugeda. Avastasin, et ka Egle oli mu sünnipäevast blogi kirjutanud. Ta vähemalt suudab lühidalt võtta kokku kõik nalja. Mulle meeldib ta sõnade kasutus ja naljakad väljendid. Ainult loe ja naera. Talletan su blogi raudselt oma arvutisse. (Ja ma tean Jaanus, et sa tunned mu kõvakettale nüüd jälle kaasa). Täna oli üldse mingi blogi teema. Eliisiga ka seletasime sellest pikalt ja laialt mu blogi tegelastest jne. Mulle nii meeldib kiita alati oma sõpru teistele.

Rääkides veel Jaanikast, siis jõudsime ühisele järeldusele, et me võiks oma firma teha: OÜ J&B - Meelelahutusfirma, kes käib uksest ukseni ja teeb kõigil tuju heaks. Selle J&B peale meenus mul korraga Justin Bieber. Hästi kukkus välja ühesõnaga. Eks uuel aastal jätkame seda ideed.

Kui LemmikSander mu eelmise blogi läbi oli lugenud ja kuulis uutest plaanidest, et ma teda pildistada kavatsen ta kodus, ütles ta: "Homme on kohtukutse prügikastis." Tegelikult küll postkastis, aga jah.

Õhtul oli veel "Titanic", mida katkendlikult vaatasin, kuna vaheaja õhtutel traditsiooniks kujunenud msnivestlused kõigiga, heasmõttes segasid täielikku telekale pühendust. Pärast rahulikumaks jäi, siis ma ei viitsinudki lõpuni vaadata, sest olen seda nii palju näinud ja otsustasin, et vaatan Videviku 3. osa hoopis ära. Kunagi ma tegelikult vaatasin seda, aga siis ma olin nii unine, et ei mäletanud sellest suurt midagi. Mitte, et ma üldse mingi videviku fänn oleksin, aga kuna ma kord saatanale sõrme andsin ja esimest osa vaatasin, siis tahan ma koguaeg teada, et mis saab edasi. Sellest filmist ka minu ja Liana lähema sõpruse algus, kui me oma reservaadi teemat ajasime.

Ühel hetkel helistas isa. Kell oli juba palju, aga ta tahtis, et ma otsiksin mingit infot talle netist. Lõpuks ütles ta, et on ka üks kurb uudis: "Täpi suri ära." Täpi on mu koer, kes vanadusse suri. 14 aastat on päris pikk aega, et tagasi mõelda kõigele sellele, mis temaga meenub. Mäletan, kui me ta naabri poolt tõime. Vanemad olid mulle suure täispuhutava kilpkonna ostnud, millega tiigipeal sõita. Esimene asi, mida Täpi seda nähes tegi, olid hambajäljed ja kilpkonna kiire tühjenemine. Ma olin nii pahane ta peale, aga tegelikult on ta väga hea koer olnud, kuigi ma pole talle kunagi nii suurt tähelepanu pööranud, kui oma teisele koerale. Tunnengi end süüdi, et ma viimasel ajal tema juures nii tihti ei käinud ja nn. käppa ei visanud.

30. detsember jääb jälle meenuma sõnadega söök ja kokkuvõte. Ema kokkas terve päev ja ma muudkui sõin ja sõin ja siis rääkisin msnis Elisega praktiliselt terve päev. Teda tavaliselt vaheaegadel ja nädalavahetustel msnis pole, kuna ta on maal ja kui ta nüüd lõpuks tuli, siis oli nii palju rääkida. Kuigi me viimasel ajal nädala sees väga palju ei räägi msnis. Hiljem tuli veel Carol. Temaga võib alati kõige lollimat juttu ajada. Omaarust kirjutad elu targa jutu, siis ta satub nii hoogu - kukkub kirjutama. Seekord ma ei laskunud nii äärmustesse ka, et küsida temalt ta liba perekonna kohta, millest ma koolis alati räägin.

Vanal aastal tuleb kõik tegevused ära teha. Andsin oma kõvakettale armu ja kirjutasin päris palju selle aasta materjali ära plaatidele, samas otsisin vanadelt plaatidelt mõnda asja taga. Üritasin blogimisega järjepeale jõuda ja üldse oli see päev väga kokkuvõtlik kõige vana suhtes.

Saime Kädiga naerda, kui Martin oma sõduripalgale Elvasse järgi läks ja Kermo seniks ta msni vallutas ning meiega rääkima hakkas. Ma sain kohe aru, et see Kermo on.

Kermo: "Tere tibu, kuna kokku saame?"

Mina: "Ei saagi!"

Kermo: "Ok, tsau siis!"

Kädile ajas ta paremat juttu, kuna Kädi oli nii blond ega saanud korraga aru, et see tegelikult Kermo oli. Kermo tahtis temaga kohtuda ja tõestada, et ta tegelikult pole üldse kuri, nagu Kädi teda väidab olevat.

Ma ei saa aru, miks mind kunagi keegi ei usu. Sander ei usu ja nüüd Ego ka ei usu. Taas meenus meile ka see, et mu sünnipäeval lubas Ego Krissu 18. sünnipäeval koos minuga duetti laulda. Õpime soome keelse "Lennä Nykänen Matti" ära. Tegelikult me oskame enamvähem seda, kuna mitu korda päevas laulusõnu läbi msni korrutada, kinnistab seda isegi. Lisaks sellele, et juba homme aastavahetus on, meenutasime mööduvat aastavahetust, mis oli väga tore. Ajasin oma pizzamehe teemat. Ego on mu uus pizzamees jne (Laulust "See on tema").

Pärast jätkasime sama teemat Etsiga. Mida aasta lõpule lähemale, seda rohkem me jälle suhtlema hakkame. Ta pidi ammu magama minema, aga just siis kogus jutt hoogu. Kihlatu jutt ja eurode kirumine. Pean siinkohal ütlema, et ma ei kujuta ette, mis saab, kui euro tuleb. Mul pole sentigi eurosid kodus, kõik on ikka veel vahetamata.

Täna on ka Taavi nimepäev. Head nimepäeva kõikidele Taavidele, kellele ma veel seda soovinud pole. Avastasime Kädiga, et täna sai nädal aega mu sünnipäeva peost. Imelik, kui ruttu aeg on läinud. Tundub, nagu see oleks vaid paar päeva tagasi olnud.

Homme on siis aastavahetus. Suured plaanid - ütleks selle kohta. Mitte küll väga, aga enamvähem on kõik läbi mõeldud. Rääkisingi Carruga, kes arvatavasti homme siia tuleb, Jaanikaga, kes taaskord kaine autojuht on ja LemmikSanderiga, kelle pool pidu on. Lõpuks ültes Sander veel nii: "Kuidas sul nii lollid mõtted tulevad?" - Ma ka ei tea.

HU? - MINA ISE

Kuulates laulu "See on tema" meenub eelmine uusaastaöö, nagu ma kuskil varasemas blogis kirjutasin. See kõik oleks, nagu hetk tagasi olnud, kõik need "one night dancid" jne, aga paari päeva pärast on sellest kõigest möödunud juba aasta. Nüüd tagasi vaadates tundub, et see on aasta, mis on minu arvates kõige kiiremini läinud.

Hommikul ärgates meenus mulle pilt mingist novembrikuu unenäost, mis alles hiljuti peaaegu täitus. Nägin tookord unes, et me olime kõik kuskil voodipeal reas. See sama pilt sealt unenäost meenutas mulle seda, kuidas me peale mu sünnipäeva kõik reas magasime. Viimasel ajal on mu unenäod täide hakanud minema, võtku selleks aega siis kasvõi 2-3 kuud. Ma naeran, kui Jaanuse unenägu minust ja Mangost täide läheb.

Mul oli üldse hommikul nii palju mõtteid, mis mul eile Piretiga vaadatud piltidest tekkis, et ma oleksin otsekohe tahtnud Tallinnasse sõita. Tegelikult ma tahan seda praegugi veel ja plaanin 8.jaanuaril minna, kui keegi kaasa viitsib tulla, siis andke teada.

Rääkisin muusikaõpetajaga msnis, mis siis, et vaheaeg on. Nalja sai.

Ego soovitas mul välja pilte tegema minna, mida ma ka tegin. Võtsin Annu ka ja läksime Ööbikuorgu. Ma muidugi tahtsin igale poole minna, kus just kõige paksem lumi oli. Lisaks sellele leidis Annu veelgi suuremad hanged, kust läbi kõndida, aga nalja sai. Siin ka mõned pildid tänasest:

Ma pean ikka seebikatest ka nüüd rääkima. Unistajad said läbi ja ma ei näinudki viimast osa, aga nüüd algas Regina. See samasugune noorte seebikas, aga uuem variant. Kunagi vaatasin seda, aga taaskord on seda huvitav vaadata. Täna ka tõttasin kiirelt koju sellepärast.

Hiljem hakkas Jaanika rääkima. Ka tal polnud isu enam kodus istuda ja nii plaanisimeme kuhugi minna. Mõtlesime siis, et kuhu me lähme. Viimasel ajal on meil suund alati Sõmerpallu. Ma ei tea miks. Selle jutupeale ütles ma: "Lähme Kapile külla. Tahaks näha, mis näo ta teeb!?" Jaanika võttiski sõnasabast kinni ja mõtles mu sõnu tõsiselt ja nii ei jäänud mul muud üle, kui end valmis panna ja mõne hetkepärast oligi ta juba mu uksetaga. Kinkisin kõik oma sünnipäeva tarbeks tehtud plaadid talle, millega mul nagunii muud paremat teha pole ja hakkasime neid ka otsast kuulama. Ma polnud jälle suurt palju kellegiga rääkinud täna ja nii ma muudkui jutustasin seni, kuni Sõmerpallu jõudsime. Sõitsime ringi, nägime Stevenit, aga ma hakkasin siis naerma ja ütlesin Jaanikale, et sõida ruttu edasi. Varsti olime uue ringiga tagasi. Jaanika muudkui seletas, et me läheks Kapi uksetaha, aga ma ei tahtnud lambist minna. Lõpuks läksime. Kapp magas, aga tuli ikkagi uksepeale, endal mega padjakas ja imestus, kui meid oma uksetaga nägi. Seletas, kuidas ta üldse üleval olla ei jõua, kuna eile oli mingi sünnipäev. Rohkem ei kiusanud teda ja läksime tagasi autosse. Mõltesime, et kuhu edasi.. Sõitsime Osulasse. Panin mingi loogika järgi kokku, kus Marleen elab ja läksime ta uksetaha. Ta õde tuli uksepeale ja läks Marleeni kutsuma: "Marleen, kuule seee Bikuu on uksetaga." Marleen tuli ja nägi alguses Jaanikat, aga kui ma uksetagant välja ilmusin, siis ta täiega ehmus. Rääkisime juttu, kuni Marleeni ema tuli ja talle ütles: "Sisse ei kutsugi v?" Läksime tuppa. Seal oli nii palju rahvast - ta vanemad, vend, õde ja Eiko. Läksime suurte tuppa. Mega jõulutunne tuli tagasi, kuna neil oli toas suur kuusk. Meenutasime mu sünnipäeva ja naersime. Marleen tuletas selle meelde, kuidas Kermo talle ütles: "Anna oma tukk mulle, mulle nii meeldib see!" Ma ikka naeran ta kommentaare. Küllap tegi ta sarnaseid komplimente veel kõigile, aga ma pole nendega kursis, et siia kirjutada.

Vahepeal oli juba Steven teada saanud, et me Marleeni juures oleme ja tuli uksetaha ning küsis Jaanikat. Selgus, et pidime ta ka pärast koju viima. Marleeni ema oli nii külalislahke - pakkus kohvi ja teed, aga me ei soovinud, kuna polnud plaanis sinna kauemaks jääda.
Marleen seletas, kus mu LemmikSander elab ja läksime ta uksetaha. Üks kass külmetas väljas. Lasime tolle ka uksest sisse ja naersime, et raudselt Sanderi kass. Aga Sander polnudki kodus, kuna ta oli maal. Lubas poole tunnipärast tulla, aga mõne minutipärast tuli juba uus kõne, et ta on bussijaamas. Rääkisime väljas Steveniga juttu, kes eilset sünnipäeva kirjeldas, kus Kappki käis ja end täna sellepärast "nii hästi" tundis. Mõtlesin, et jagan teile ma mõne naljaka loo sellest sünnipäevast, kuidas üks pesumasina piljardilauale tõstis ja sinna peale ronis ning edasi tiksus ning see, kuidas vastuhommikut kõik keldrisse ronima hakkasid, kuni sinna enam rohkem inimesi ei mahtunud. Need inimesed olid vist päris kinni omadega.

Edasi kõndisime Jaanikaga bussijaama. Sanderit polnud veel ning läksime autosse sooja. Varsti ta tuligi oma naerataval näol ning rääkis, kuidas ta oma koduvõtme kaotanud oli. Jutustasime seal, kuni ta ikkagi otsustas selle üles otsida ja läks maale tagasi, kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et võti oli autos, millega ta ennem maalt tuli. Kui Sander tagasi jõudis, siis kutsus ta meid endapoole, kuhu ta sugulanegi koos oma sõpradega läks. Sander väitis, et tal on tuba sassis, aga tegelikult ei olnud üldse.

Ta sugulane läks oma sõpradega mingisse teise tuppa, me läksime suurte tuppa. Sanderil oli ka toas suur kuusk, nagu Marleenilgi. See on mingi Osula teema vist. Rõuges ma ei tea kedagi, kellel kuusk toas oleks.

Igalpool olid Sanderi pildid. Ma keeldusin uskumast, et tema nende piltidel on. Täiesti võimatu, kui teistmoodi. Sander: "Ega ma ei ela siin. Mingi suvaline korter. Ma ei tea, miks mu pildid igalpool on." Siis keeras ühe pildi teistpidi, et me seda ei näeks. Ma ütlesin, et ta paneks mu pildi sinna, kui talle oma pilt ei meeldi. Lõpuks tõin oma digika ja hakkasin teda pildistama. Sander muudkui naeris, peitis end padja taha ja ütles: "Labidaga kaevan su kohtusse!"

Pärast rääkisime ja meenuasime mu sünnipäeva. Sander ei mäletanud pooli asjugi, aga naerda sai. Taaskord Kermo teema, mida Sander ta jutust mäletas, kui Kermo emaga telefonis rääkis ja venda tahtis: "Anna mulle seda teist m*nni!" Mul tuli nii hästi meelde see, kuidas ta seda ütles.

Kuna Steven helistas ja koju tahtis, siis hakkas Jaanika end kohe liigutama ja nii pidimegi lahkuma. Rääkisime veel koridoris, kuni Sanderi ema imestunud näoga uksest sisse astus. Me naersime, ütlesime: "Tere!" ja läksime välja, kus Steven ja Tauri meid juba ootasid. Viisime alguses Tauri koju ja pärast Steveni ning tulime siis Rõugesse. Kokkuvõtteks nii palju, et meile Jaanikaga hakkas nüüd ootamatud külaskäigud meeldima, nii et ärge imestage, kui varsti me teie uksetaga seisame. Okei tegelt asi nii hull ka nüüd pole.

"Pangaautomaat lahendab kõik probleemid!" - nii ongi, onju Jaanika?:D

See tundus nii vale, et ma nii vara koju lähen, kuigi kell oli pool 11, aga mul on heameel, et ma täna just sellel ajal msni jõudsin. Järsku hakkasid kõik rääkima. Ma ei suutnud enam kõigele korraga reageerida, aga samas see oli nii põnev. Kõige selle keskel ma mõtlesin, et ma tahaks täiega HU?-d kuulata. Paningi HU? plaadi mängima ning vahetasin oma msni pealkirjaks HU? - MINA ISE. Need, kellega ma tol hetkel rääkisin, teadsid, kes ma olen, aga teised ei leidnud mind msnis enam ülesse, kuna paljud ei tea ka mu msni kasutajanime. Vahetasin ka alapealkirja ja dp pildi ära. Mängisin peitust ühesõnaga, vaid mõnel üksikul õnnestus üles leida. Jaanus: "Ma ei leidnud sind enam msnis üles. Vaatasin, et mis ime see on, et sind sees pole."

Mina: "Mille järgi sa leidsid siis?"

Jaanus: "Selle kossi järgi." (mu msni kasutajanimi - PAPUpai)

Jaanuse arust olen ma kuulus rahvakirjanik Rõugemaalt, mis siis, et ta mu tulevasi raamatuid peale lugemist tulealustuseks kasutama hakkab, aga okei ma rohkem ei informeeri sellekohapealt. Las mu kõvaketas puhkab tekstist.

Ego eestvõtul tegin orkutisse samalaadse Sandra Londoni fanclubi, nagu omalajal reidis oli. Kes liitunud veel pole, siis liituge. Ma tõesti loodan, et Sannu jõuab jalka ja selle värgiga veel kaugele. Samuti mul on heameel, et selle fanclubiga juba nii paljud teda toetavad inimesed liitunud on. :)

Tänane õhtu ei möödunud ka ilma Pireti ja Kädiga rääkimata. Kädi kohta ma tahaks veel sama lause siia kirjutada, mis ma talle iseloomustusse kirjutasin: Mõnikord tahaks lihtsalt võtta su pea ja seda vastu seina taguda, kuna sa suudad vahel niiiii loll olla ja küsida küsimusi, millele just keegi on vastanud, aga see kõik on andestatav, kui su juuksevärvile tähelepanu pöörata. Meil on ikka igapäev mega teemad, millest rääkida.

Kõige lõpuks ma jõudsin rääkida veel oma kolmanda ajateenijast sõbraga, kes mind juba esimesel korral ära tundis, kui Martinil külas käisin, aga keda mina ära ei tundnud ja juba homme peabki ta sõjaväkke tagasi minema ning kutsus mind külla. Kuna ma tean teda tegelikult mõnda aega, aga pole kunagi näinud, siis mul on mega uudishimu ja mõtlesin, et 2. jaanuaril, kui meil koolis segakooriproov on, siis lähen arvatavasti talle külla.

Enne magaminekut suutis Maani ka mind msnist üles veel leida ja küsis: "Mis puhul sul nii lühike msni nimi on?" Pärast meenutasime mingeid vanu ägedaid aegu veel ja selle vaheajajooksul ma polegi veel nii hilja magama läinud.

Ärge pange tähele siis vahepeal, kui te mind msnis ei näe. Arvatavasti olen ma jälle oma msni pealkirja tundmatuseni vahetanud, aga mul pole ikka veel ühtegi head pikka lauset, mida sinna kirjutada.

Miks jõulud ei võiks olla igapäev?

Ma olen siin nüüd läbisegi koguaeg kirjutanud, aga pool jutust on ikkagi pühade käigus kaduma läinud. 24. detsembril olin ma tegelikult peaaegu, et üksinda kodus, kuigi oli jõululaupäev, kus pere peaks just koos olema, aga seda on vist väga palju palutud. Vähemalt oli vend kodus, kes oma x-boxi parandas ja sinna kommid sisse toppis ja siis mu käest digikat tuli küsima, et sellest pilti teha:

Pärast ta tõi need kommid kõik mulle ja ma suutsin need nii paigutada, et kogu see kupatus läks ümber ja kukkus kapitaha ja siis me lihtsalt naersime kahekesi siin.

Sõnumeid tuli koguaeg. Kõik soovisid: "Häid jõule!", vastasin neile loomulikult, kuigi ma pooleldi magasin. Kõik olid ikka veel mu sünnipäevast vaimustuses, rääkisid msnis ja ma ikka veel lisasin pilte ja hakkasin siis "Üksinda kodus 2" vaatama. Krissu hakkas täna blogi kirjutama. Aitasin tal sellega jamada ja lugesin lõpuks läbi ka - jälle meenus nii mitmeidki naljakaid hetki sünnipäevast.

Kuna ma terve päev katkendlikult maganud olin, siis mõtlesin 10 ajal, et magan nüüd ka korraks. Ütlesin veel Egole, et ta tuleks enne 12 msni, et koos minuga mu sünnipäeva algust oodata, aga tulemus oligi see, et ma magasin selle alguse maha.

25. detsembrist ma juba kirjutasin, aga räägin nüüd 26. detsembrist, mis algas sellega, et ma andsin oma sünnipäevatiitli üle Carrule ja Gerlile, kellel sel päeval sünnipäev oli.

Ärkasin hommikul üles, siis oli haige suitsu isu, kuna ma olin unes näinud, et kõndisin tänaval ja tegin suitsu, kuigi ma seda tegelikult kunagi teinud pole. Mõtlesin, et tõmbaks kasvõi vesipiipu, aga tubakat polnud. Õhtul küsisin naljaga LemmikSanderilt: "Sul suitsu on v?", aga tal polnud ja ta poleks teha ka mul lubanud.

Teises unenäos nägin ajaloo klassi, kus me vaatasime mingit filmi koos Kreutzu 12. klassiga. Alguses nägin Liisit enda ees istumas. Hakkasin juba särama, kuna teadsin, et raudselt on Sven ka kuskil. Tõstsin pea, et teda näha. Vaatasin otse - seal istuski Sven, kes teadis juba, et ma oma pilguga teda otsisin, vaatas otsa ja naeris. Naersime seal kahekesi.

..Me pole nii kaua rääkinud, et mul on heameel, et teda vähemalt unes nägin.

Terve päev meenusid mulle igasugused hetked mu sünnipäevast ja mõtlesin korraks juba blogi hakata kirjutama, aga jõuluaktusest ma kaugemale ei jõudnudki. See päev jääb meenuma sõnaga "SÖÖK", kuna ema vaaritas terve päev igasuguseid toite.

Enne, kui tänane kuupäev lõppes, tuli mul veel meelde, et täna on Steni nimepäev. Ta tuli just msni ka. Soovisin "Ilusat nimepäeva!", mille peale tal oli mega imestus, kuna ta ei teadnudki, et tal täna nimepäev on ja ütles: "Sul ikka viitsimist!"

Enne veel, kui magama jõudsin, said pikad jutud maha räägitud Sannu, Pireti, Sanderi ja Egoga. Saatsime koos jõulud ära, mis selleks aastaks taas läbi on.

Etsiga sai ka nalja. Küsisin kõikvõimalikke küsimusi, nagu ajakirjanik või uurija, mille peale ta küsis: "Mingi ment oled v?" ja palus mul töö jõulude ajal kõrvale jätta.

27. detsember. Täna on Malle, Kadri, Laura ja mu vanaisa sünnipäev. Tegelikult ma peaksingi millalgi maale minema, et vanaisale õnne soovida ja üldse oma vanavanemate ja isaga pühasid tähistada, nagu igal aasta kombeks, aga seeaasta see venib koguaeg kuidagi. Kui mitte varem, siis 31. detsembril.

Terve päev muidu kulus sünnipäeva blogi kirjutamiseks. Mitte, et ma terve päev kirjutanud oleksin, aga teiste tegevuste kõrvalt koguaeg panin kirja midagi. Kuna enamusel, kes mu sünnipäeval käis, on msni pealkirjas sõna "rebel", siis kirjutasin oma pealkirja hoopis "Angel Rebelde", mis tuleneb mu jaoks sõnast rebel ja tähendab mu kunagist lemmikseebikat "Metsik ingel". Täna tõmbasin msnis tähelepanu oma teiste jaoks murettekitavalt lühikese pealkirjaga: Birgit (: - Kõik vaatasid, et wtf, kes see Birgit veel on. Ets: "Enam Biku polegi v?" Muutsin dp ka veel ära, et keegi alguses ära ei tunneks, aga sellest msni pealkirjast lähemalt järgmises blogis.

Seoses selle "Buratino tegutseb jälle" vaatamisega oma sünnipäevahommikul läksin täna ETV saadete arhiivi midagi otsima ja leidsin Laulukarusseli 15. sünnipäevaks tehtud saate. Hakkasin seda vaatama. Ma väiksena koguaeg vaatasin Laulukarusselli ja elasin seal lauljatele kaasa, nagu praegu näiteks "Eesti otsib superstaari" saatele. Laulukarusselist ma mäletan nii paljusid lauljaid, kes praegu on kuulsad ja keda ma juba Laulukarusseli saatest peale fännan. Üks sellistest on näiteks Maarja Kivi. Nüüd kui ma seda ajaloo saadet vaatasin ja Maarja Kivi rääkimas kuulsin, siis ma imestasin, mis sihid tal juba 5-aastaselt silmeees olid. Ta rääkis, kuidas ta tahab saada kuulsaks lauljaks ja maailmas ringi rännata. Nüüd on see kõik tema jaoks täitunud. Super nagu (y)

Lisaks sellele näitas Karol Kuntselit, kes mingis hiljutises Laulukarusselli saates rääkis ja meenutas oma kunagist osalemist selles. Tal on nii super hääl, kui ta räägib, et ma sulan seda kuulates, aga see, milline ta väiksena oli ja kuidas ta rääkis oli küll naljakas. Alguses ta tutvustas, kes ta on ja mida ta teeb ning siis näitas ka tema esinemist. Ta õppis ka muusikakoolis kunagi kannelt, mis oli minu jaoks nii hea kokkusattumus, kuna ma ise õppisin ka muusikakoolis kannelt, mitte küll sellist, nagu tema, aga siiski. Ta on siiani mu üks suurimaid eeskujusid ja inimene, keda ma täielikult respektin. Kahju ainult, et ma teda nii ammu näinud pole.

Rääkisin seda juttu kõike Mallale ka ja lõpuks läksime koos välja jalutama. Ma muudkui naersin. See on alati nii, kui ma terve päev kellegiga reaalselt rääkinud pole, siis muudkui naeran iga väikse asja peale. Üritasin talle oma sünnipäevast rääkida, ise olin juba poole jutupealt nii kõveras. Malla: "Sa blogi kirjutades ka naerad üksi arvutitaga nii v?" Õnneks mitte, aga kui õhtul mu blogi valmis sai ja Kädi ning Carru seda lugema asusid, siis nad küll naersid üksi arvutitaga. Üks blond ja teine segane, nagu nad on. Nüüd ka raudselt naeravad.

Täna oli kitsi kuidagi eriliselt palju. Elu tihe liiklus oli. Jooksid koguaeg üle tee ja põldude peal. Mina: "Vaata kitsed!", mille peale Mallal tuli meelde üks meie vanu mälestusi seoses kitsedega. Too suvi olin ma alati jäneseid igalpool jooksmas näinud.

Malla: "Vaata kitsed!"

Mina: "Krt, jälle need jänesed!"

Nüüd Malla ütleski selle kitse jutu peale seda viimast lauset ja jälle ma naersin.

Leidsime ühiseid sarnasusi sõjaväelastes, kes hommikul vara üles ärkavad ja öösel rahulikult magada ei saa.

Jõudsin tuppa tagasi, tahtsin blogi edasi kirjutada, aga siis kutsusid Annu ja Sagu mind välja. Lõpuks läksingi, kutsusime Atsi ka välja. Tahtsime teada, mis ta vennale nimeks pandi. Lõpuks ta ütles ka. Ander oli vist see nimi.

Sagu ja Ats alustasid kohe lumesõjaga ja lõpuks ma liitusin ka nendega. Polnudki see aasta lumesõda mänginud veel. Lõpuks hakkasin üldse lumeingleid tegema, ise laulsin: "Lumeingleid näen lendamas.." Koguaeg mõtlesin, et mis laul see on, aga nagu hiljem selgus, oli see Slide-fifty "Vajun unne".

Ats ka jooksis hästi kraavis paksu lume sees, kui ma teda lumekuuliga taga ajasin. See nägi välja umbes nii, nagu siis kui "Üksinda kodus 1" see pizzapoiss põgenes peale raha kättesaamist, kui püssi laske kuulis. Ma täiega naersin seal.

Õhtul kirjutasin blogi lõpuni. Kõik juba ootasid. Ja see tuli niiii pikk. Rait hakkas rääkima ja parem hilja, kui mitte kunagi, soovis ta mulle veel tagantjärgi õnne ja lõpuks rääkisime pikemalt jõuludest ja sünnipäevast ning avastasime uskumatuid müsteeriumeid, mille peale ma varem jõulude ajal polnud tulnudki.

Jäime Lianaga ka pikemalt vestlema, kes samuti mu lühikese msni pealkirja pärast muret tundis. Ma ei tea, miks kõik arvavad, et midagi juhtunud on, kui see pealkiri lühike on, aga nagu Malla ütles: "Ei ole mul tegelt vahet, kui pikk su pealkiri on. Lihtsalt tavaliselt sa jäid silma kõige pikema staatusega." Ma nüüd kogun hoogu, et mingi hea pikk lause sinna kirjutada, seniks peate vana tekstiga leppima.

Kell oli juba 01.29, kui Ets kirjutas: "Magada ei näe v?..jäta lamp põlema."

Mina: "Ära kustutasin juba."

Meeldejäävalt REBEL sünnipäev ;)

Linnamäele sõites oli mul juba selline peo tuju. Tahtsin üha rutem kohale jõuda. Carru jõudis juba ennem mind sinna. Ta oli end vist nimelt nii vara kohale lasknud tuua, et mitte kultuurišokki saada nii paljudest tema jaoks võõrastest inimestest, kes mu sünnipäevale kutsutud olid. Carru helistas, kui kohale jõudis ning kirjeldas, kus ta on. Õnneks oli ta õiges kohas. Auto pargiti ukse ette ning algas asjade väljakandmine. Jookidega täidetud kott, mida me Eglega kahe vahel autosse viisime, ei valmistanud Ristole mingit raskust. Ta võttis selle nii kergelt sülle ja viis sisse. Jäime ainult imestusega järgi vaatama. Alles siis, kui me kohale jõudsime taipas Kädi, kelle me hiljem peale võtsime, et ta istus terve tee Egle kõrvale, keda ta ära ei tundnud - mega blond ikka.

Omanik tuli ka kohe sinna ja hakkas seletama. Kuna Risto oli hetkel ainuke poiss, siis seletati talle kuidas ahju kütta järgnevate tundide jooksul.

Alguses soovisid kõik mulle õnne ja andsid kingitused üle ning hakkasime siis asju lahti pakkima. Kädi tahtis vabatahtlikult salatikaussi täita, Egle leiutas dippikaste valmis ja ma hakkasin asju külmkappi mahutama ning lauale panema. Kui kõik valmis sai, siis istusime, rääkisime juttu ja ootasime, kuni teised tulevad. Järgmisena tuligi Keili, kes oli Marleeni ja Pireti ka Osulast peale võtnud. Läksin aknast vaatama, kes tulid, aga kuna aken peegeldas vastu, siis panin näo vastu klaasi. Pärast Piret ütles, et ma olin nagu väike päkapikk, kes aknataga piilus. Tegime pilte sellest, kui kõik veel adekvaatses olekus on, kuigi enamus varjas oma nägu käega, nagu alati esimestel piltidel.

Marleeni tahtis kohe, et ma vesipiibu välja võtaks ja siis koondus mingi seltskond selle ümber (Kädi, Carru, Piret ja Marleen) ning sinna nad lõpuks jäidki. Teised kõik kohale jõudsid, siis nad ikka istusid vesipiibu ümber ja naersid. Keegi veel ütles, et neile polegi rohkem midagi vaja - neile piisas vesipiibust juba.

Kuna teised meie klassist polnud jõudnud veel, siis rääkisin seni Keiliga juttu, kuigi mulle juba tunduski, et ma ei suuda end kõigi vahel jagada. Kõik koguaeg tahtsid, et ma nendega juttu räägiksin. Varsti jõudsidki klassivennad - Rauno, Mango, Kapp ja Moks. Kõikd olid mega lõbusad, aga siiski alguses vaiksed. Muusika pandi mängima, siis Mango hakkas rebima: "Ma juba pidutsen."

Mina: "Mega vaikne on(mõtlesin seda, et kõik on vaiksed ja tagasihoidlikud veel)."

Mango: "Pane muusika kõvemaks siis!"

Sünnipäev kogus hoogu siis, kui jõudsid Elise, Jaanika, LemmikSander, Jaanus ja Ego. Piret oli pildistaja rollis, kui kõik mulle õnne soovisid.

Nende tulekuga kaasnes ka lõpuks söömine, mis siiani oli piirdunud ainult mandariinidega. Kõigile läks salat umbe hästi peale. Sõin ise ka alguses, aga enamus aja sellest ma naersin, sest Ego ajas mind naerma oma nägudega ja Jaanus arvas, et ma olen tarbinud midagi. Üldse ma käisin ringi ja naersin koguaeg. Ego ei julgenud alguses lauda istuda, kuna ta ei teadnud kedagi eriti, mille peale ma ütlesin: "Sa oled tegelikult nii ego, et sa ei mahu teistega ühte laudagi."

Õigepea jõudsid ka Sannu, Krissu ja Maria. Ma olin juba nad korraks ära unustanud, aga mul oli nii heameel neid näha. Kuna üks laud oli juba täis, siis istusid nad kõrvallauda. Jooksin ringi seal, tõin nõud neile, aga nad ei tahtnudki süüa. Moks oli just sampuse kohta küsinud ja nii lasingi tal ühe lahti võtta ja viisin selle Sannule, Krissule ja Mariale, aga lõpuks oli ikka nii, et Krissu jõi kõigi kolme eest topsid tühjaks. Rääkisime mingi aeg Sannu, Krissu, Maria ja Egoga mu blogist. Maria rääkis omakorda sellest kirjast mulle, mis Tauri kirjutas. Tauri käseb ainult valetada koguaeg mulle.

Ego seletas, Mariale, et temast on ka mu blogis juttu, aga Maria ütles Egole: "Ma pole küll sind Biku blogis näinud.", siis Ego soovitas tal novembri kuu omasid lugeda.

Mina: "Novembris jah, siis kui me jälle pikemalt suhtlema hakkasime."

Ego hakkas sellepeale laulma: "Lõpuks leidsid mind.."

Hiljem rääkisid mu klassikaaslased ka blogist, et mõni õpetaja loeb seda, mille peale Moksile oli mega imestus: "Misasja, tegelt ka v?", sest ta paneb vahepeal nii haiget teksti, mille ma kõik üles kirjutanud olen.

Mu sünnipäev oli nagu mingi raamatuesitlus, kus mu sõbrad tutvusid omavahel, teades tegelikult nendest kõigist nii palju, tänu mu blogile. Nüüd on mu LemmikSander kõigi lemmik ja blogilugejad tundsid ära igapäevased tuttavad tegelased, nagu raamatus. Kädi ja Carru pidevalt küsisid, et kas see ongi see jne.

Jaanus kiitis mu salatit koguaeg. Esimene kausitäis saigi juba tühjaks, aga nüüd pidin ise selle täis panema, kuna kõik olid millegi muuga ametis. Mu isa jättis purgiga mett ka, et saaks meesaia teha, mille kallale Jaanus asuski. Mango targutas ainult kõrvalt: "Kaks tilka tõrva meepotis." Jaanus oli jälle nii kõveras ja seletas, et Mangol sõidab ikka täiega. Ma omakorda naersin seda, kuidas Jaanus naeris.

Vahepeal olid Marleen ja need ka mahti saanud vesipiibu kõrvalt sööma hakata. Kõik oli juba nii segamini, et mul läks aega, enne kui kõik vajaminevad nõud üles leidsin. Neil oli tekkinud mingi oma teema, millest ma alguses üldse aru ei saanud. Marleen korrutas sõna "REBEL" ja rääkisid, et kõik on TASUTA - jook on tasuta, söök on tasuta, mida veel tahta? Marleen: "Elu on siin tasuta!" Kogu õhtu oligi neil see teemaks. Mingi aeg palus Risto mu käest markerit, millega üksteist sodima hakati. Mõnel oli otsaees R-täht, mis ei tähistanud rebast, vaid rebelit. Maria kirjutas mu LemmikSanderile otsaette: "Maria musi" ja Krissu sodis Risto käsi. Keegi tegi mulle ka mingi täpi näopeale, aga ma pesin selle kohe maha. Ma ei tea, kas Piret või Marleen, aga igatahes kumbki neist joonistas Jaanusele ka otsaette R-tähe, mille peale Jaanus paberi võttis, sinna peale viina kallas ja nii selle R-tähe maha hõõrus.

See oli ka hea, kui ma koguaeg toolipeale ronima pidin, et kapist midagi kätte saada. Ma olin kõik krõpsud ja koti kappi pannud ja kui neid vaja oli, siis pidin toolile ronima, et neid sealt kätte saada. Pärast keegi hoidis juba tooli kinni, et ma sealt alla ei kukkuks. Üldiselt oli mul kõik olemas, mida keegi tahtis. Ainult mandariinid oli need, mis mega ruttu otsa said ja ma avastasin, et ülejäänud olid koju jäänud. Jaanus ja Moks rääkisid valgest klaarist. Küsisid niisama nalja pärast vist, et kas mul on seda - ja oligi. Pärast nad ütlesid: "Ütle parem, mida sul pole?" Jooke ja kõike oli nii paljut erisorti, et ma ise ka ei mäletanud, et ma neid nii palju erinevaid ostsin.

Vahepeal Jaanikal tuli mõte sõbrapilte teha, millest areneski välja mega fotosessioon, mis kestis terve ööläbi. Koguaeg pildistati ja pidevalt oli mu digikas kellegi käest, kuigi ma ise ka käisin ja tegin üsna palju pilte. Lisaks sellele oli Kädil ka veel digikas kaasas. Kõigepealt tegime Jaanika ja LemmikSanderiga pilti. See oli ka nii haige. Jaanika pidi kükitama, et mitte meist peajagu pikem olla ja LemmikSander seisis kikivarvukile, et meist pikem olla. Hea, et ma midagi tegema ei pidanud:

Alguses üldse ei lubanud keegi endast pilti teha. Moks koguaeg seletas: "Biku ära tee!" Pärast ei saanud ta enam midagi aru ja oli nõus kõigiga pilte tegema. Kõik tahtsid minuga ka koguaeg pilte teha. Egle rakendasime fotograafi ametisse. Piretiga on mul sellest sünnipäevast nii palju pilte, et ma ei jõua neid kõiki kokku lugeda. Marleen tahtis koguaeg Sanderiga pilti teha, aga Sander tegi ainult koguaeg nägusid:

Kunagi alguses helistasime Kädiga Martinile, kes oli nii sassis, et ei saanud midagi aru eriti. Kädi küsis, et kas nad tulevad, aga nad ütlesid, et ei tea, et ei usu hästi. Ma olingi täiesti kindel, et nad ei tule, aga siis mingiaeg tuli kõne teatega, et nad käivad tanklast läbi ja hakkavad siis Võru poole sõitma. Mul oli mega heameel nende tuleku üle. Kui nad sõitma hakkasid, siis hakkas kõnesid tulema. Olla teejuht ja seletada iga kilomeetriposti juures maha pikk jutt, on suht ulme. Nad olid mingi 15 kilomeetrit Tartust sõitnud, juba helistasid ja küsisid, et kust ära peab keerama. Terve see tee, kui nad tulid, olin ma praktiliselt koguaeg telefoniotsas ja üritasin neile selgeks teha, et nad alles siis helistaks, kui jõuavad Osula sildini. Kui ma koridorist sisse tagasi tulin, võtsid Ego ja Risto mind kätepeale ja tõstsid 19 korda üles. Ma röökisin ainult kogu see aeg.

Siis tahtsid Võsu ja Jaanika, et ma paneks nende kingitud T-särgi selga, mida ma ka korraks tegin. Särgi esiküljel on kirjutatud: Biku - aktiivne, positiivne, eriline, lõbus, perfektne ja seljapeal on tekst: Me kanname oma sõpru südames ja nad ei ole kordagi öelnud, et neil on seal kitsas! Kõik tahtsid, et ma paneks Mango kingitud mütsi ka pähe, aga ma oleks selles välja näinud, nagu mingi ristirüütel.

Kuna Martin ütles, et tahavad sauna minna, siis käskisin poistel ahju uuesti küdema panna. Jaanus hakkas noaga mingi puuhalu pealt kasetohku või ma ei tea mida lõikama. Ma täiega naersin teda. Siis ei saanud nad kolmekesi - Rauno, Jaanus ja Risto ühest ahjust jagu. Tükkaega jamasid seal.

Kapp ja Moks olid juba parajalt joogised. Moks tegi jälle oma ägedaid nägusid ja Jaanus käskis koguaeg "Pussyking superstari" panna. Sünnipäeva videol on ka näha, kuidas kõik sellele laulule kaasa elasid. Moks vehkis topsidega nii, et jooki lendas. Ma ka alguses jõin nendega seal, kuni järgmised külalised tulid. Andsin oma coolerit korraks Sanderile, mille tulmusena ma seda coolerit rohkem enam ei näinud ka.

9 ajal jõudis ka Alari kohale, kes eelnevalt oli sõnumi saatnud ja teatanud, et ta hiljem jõuab. Krissu oli nii õnnelik, et ta "homie" kohale jõudis ja nii liituski Alari nendega, kuna Krissu ja Sannu ja mõned üksikud veel olid ainukesed, keda Alari teadis. Vahepeal, kui Krissu väljas käis ja teistega seletas, läksingi Alariga juttu rääkima, et ta üksi ei peaks seal olema.

Mina: "No räägi rõõmu!"

Alari: "Mismõttes rõõmu? Ütle korraga, et räägi juttu!"

Nüüd mul jäigi see: "Räägi juttu!" külge ja hiljem, kui ma kellegiga rääkima läksin, siis ütlesingi sama. Mingiaeg hakkas Ego Alariga rääkima ja nii ei pidanud ma end liiga süüdi tundma, et ma temaga suhelda nii palju ei jõua. See oli hea, kuidas Ego seletas, et ta on Matti Nykäsen ja vehkis kätega. Alariga naersime teda täiega.

Kui ma jälle uksetaga telefoniga rääkisin, helistas samal ajal Helena, kes ka juba sõitis. Ta jõudis 6 vastamata kõnet teha selle ajaga, kui ma lõpuks ta kõne vastu sain võtta. Seletasin talle ära, kuhu tulema peab ja rääkisin siis Martini ja ta sõbraga edasi. Kui nad juba Osulas olid ja kuskil seisma jäid, siis kutsusin Sanderi, et aru saada, kus nad hetkel on ja rääkisin siis edasi, kuhu nad suunduma peavad. Vahepeal jõudis Helena ja lõpuks jõudsid ka Martin ja ta sõber. Koridori oli ka juba rohkem inimesi kogunenud. Kõik panid mingit oma teemat seal. LemmikSander oli kõik uksepeal olevad sildid maha kakkunud, kuigi ma ei lubanud ja panin need tagasi, aga lõpptulemus oli ikka see, et allles polnud ühtegi.

Martin ja ta sõber olid tükkaega koridoris, enne kui nad sisse jõudsid. Ta sõber - Kermo ei saanud alguses aru, et kellel sünnipäev on. Me olime kõik üksteist varem pildilt näinud ja nii tundis ta meid ära, aga soovis alguses hoopis Kädile õnne. Ma seletasin just Martiniga midagi ja siis Kädi ütles, et tegelikult on mul sünnipäev ja siis Kermo soovis alles mulle õnne.

Kermo vend oli neid ära toonud, aga ta ootas väljas. Kermo: "Ma ütlen talle siis, et me jääme siia?"

Mina: "Jah, mine ütle!" Kermo läkski ja nii nad jäidki meiega. Kermo tuli tagasi ja ütles, et ta ei julge sisse minna, kuna ta ei tea kedagi. Ma arvasin alguses, et ta ongi selline arg, aga nagu hiljem selgus, siis mitte. Rääkisin talle, et kõik on sõbralikud ja kutsusin nad kaasa. Nad panid riided ära, soovisid veel õnne ja hakkasid siis kõigiga tutvuma. Kermo ütles: "Tere!" kõigile, aga enamus oli millegi muuga ametis. Martin läks mu klassivendade juurde kohe, hakkas seal nendega jooma ja juttu rääkima. Martin kinkis esimestele ettejuhtuvatele tüdrukutele need kommidest kaelakeed, ise seletas, et see on kuldkett. Maria ja ma ei tea, osad veel said selle. Pärast läksid need nagunii ringile, ma sain ka mõned.

Samal ajal, kui Martin ja Kermo uksest sisse astusid, tuiskasid Risto ja Sander kuusega neist mööda. Kõik olid jumala kõveras, kui nad kahekesi tulid - kuusk käes. See jutt, kuidas nad kuuse järel käisid, oli eriti naljakas. Ma ei kujuta ettegi, kust nad selle leidsid. Igatahes läksid nad kuuske tooma suure noaga. Saagisid noaga kuuse maha, aga saagimise käigus lendas nuga käest ära ja sinna see jäigi. Teine naljakas episood oli see, kuidas panna kuusk nii, et see püsti püsiks. Topiti see mingi ämbrisse, millesse vett ei pandud ja toetati kuusk seinanajale ning hakati seda ehtima. See ehtimine oli ka nii, et see kuusk nägi välja, nagu mingi prügimägi. Täheks pandi kuuseotsa viina pudel ning okstele laotati salfräti tükke, mandariini koori, kahvleid, taldrikuid ning tühju pudeleid. Puu alla kingituseks pandi gini pudel. Sander ja Risto olid nii uhked oma kuuse üle, aga mitte kauaks. Kui Kermo ja Martin sauna hakkasid minema, siis suutis Martin selle kuuse vähemalt kaks korda ümber ajada. Tegime kuuse juures pilte ka, aga pidime kükitama, kuna see kuusk oli suhteliselt väike, et see poleks muidu me seljatagant väljagi paistnud.

Kuigi ma oma Naeru-Mariaga väga palju naerda ja jutustada ei jõudnudki, siis jõudsime vähemalt koos pilte teha. Seniks oli tantsuplats juba inimestest täitunud. Ego tantsis Kädiga ja Marleen Ristoga. See laul, mille järgi valssi tantsiti, polnud aga üldse valsi loo moodigi. Ma ei kujuta ette, mis taktis nad seda küll tantsisid. Varsti tantsisid juba Ego ja Sannu ning Jaanus ja Marleen. Äkki karjus keegi, et ma akna juurde läheks, kuna Sander, kes ka Kermo ja Martiniga sauna läks, oli jälle akna taga ja tegi oma nägusid.

Vahepeal käis ümber kolimine. Vesipiip viidi teise laulda, kus mu klassikaaslased istusid ning teised vesipiibu huvilised kogunesid ka selle ümber. Vesipiibul sai aga tubakas otsa, mida rohkem polnud ja lõpuks tõmmati tühja vist või ma ka ei tea. Läksin ka nende juurde ja tegin algul Jaanika ja Raunoga sõbrapilti ja siis Kapi ja Moksi. Kapp ja Marleen seletasid kahekesi. Mina: "Teil jälle peretülid v?"

Marleen: "Jaa, meil on suured peretülid praegu!" Siis hakkas Moks end nende jutu vahele segama. Võttis Kapilt ümbert kinni ja muudkui seletas midagi Marleenile. Seoses sellega tuli mul meelde, et Kapp käskis mul teise laua juurde nurka kohad kinni panna, aga pärast istus ikka hoopis mujal.

Ma olin pikemalt istuma jäänud, kuni algas laul: "See on tema". Ego vaatas mulle otsa ja kutsus mind tantsima, kuna see on meie laul. Laul, millega algas aasta 2010. Tantsisime terve laulu koos, käest kinni ja karjusime kaasa neid sõnu, mis me tookord leiutasime: "See oled sina, sul on koht minu südames veel, see oled sina" jne. Risto oli sellel ajal haaranud kätte õlupudeli ja laulis sellega, nagu Justin Bieber. Kõik olid üldse suht joogised juba, laulsid ja tantsisid. Raunol silmad särasid. Istusin pärast tagasi oma klassikaaslaste juurde. Tahtsin Elise ja Mangoga koos pilti, nagu mingil varasemal klassimöllul. Mango võttis meilt ümbert kinni, aga enne korralikku pilti oli mitu naermispilti, kuna Mango rebis: "Tulge siia! Nii head olete!" Ta tahtnudki enam meid minema lasta enda juurest. Teine hetk oli see, kui mind seal lauas enam polnud, aga kõik järsku püsti tõusid, kuna Moks jõi otse pudelist, aga mingi jook oli liiga gaasiline ja siis ta purskas kõik suust välja nii, et ta vastas istuvad inimesed olid kõik koos sellega.

Mu sünnipäevalt oli üldse nii palju romantikat. Juba algul mainitud Kapi ja Marleeni peretülid, Kermo pikad vestlused vahelduva eduga Sannu ja Helenaga ning veel kaks inimest, kes koguaeg rääkisid ja rääkisid ja lõpuks üldse ära kadusid.

Muusika ümber käis ka koguaeg mega teema. Moks ja Martin oleks peaaegu kaklema läinud sellepärast, et nende muusikamaitsed ei ühtinud. Põhilised laulud, millega see sünnipäev meenuma jääb ja mida kõige rohkem lauldi ja kuulati olid: "Miks alles nüüd", "Barbie girl" ja "Jõuluõhtu valgus, heade mõtete algus".

Üks plaat oli juba nii läbi kuulatud, et Mango otsustas ise plaati vahetama minna ja muudkui seletas: "Kirjutame kõik musicboxi" ja katsus siis muusikakeskuse tagant mingit asja: "Vaatame, kas ribid on soojad!?"

Kermo: "Kellel on soe??" Ta ei saanud üldse aru midagi.

Järksu avastas keegi fooliumi ja kõik kohad olid seda täis. Alguses tehti Sanderile fooliumist mega kostüüm ja pärast võis Ristot näha fooliumi sisse mässituna. Fooliumi hullus tabas ka Krissut ja Mariat, kes endale fooliumist kõrred meisterdasid, aga kuna üks neist ei toiminud, siis tegi Alari neile fooliumist lusika, millega nad üksteist jootma hakkasid, aga sellest ei tulnud vist midagi välja, sest varsti küsisid nad mu käest nuba salfrätti. Egole tehti pärast veel fooliumist patsid.

Krissul tuli lambist Risto mingi vana msni pealkiri meelde, mille sisu oli: "Võta sokid jalast", mille peale ta hakkaski kõigile ütlema: "Võta sokid jalast!"

Kui ta seda Kermole ütles, kes just saunast oli tulnud ilma sokkideta, vastas Kermo: "Mul polegi sokke jalas!", aga selle soki teema tulemus oli see, et lõpuks oli Sander see, kellel sokke jalas polnud ja ma ei tea, kas ta leidiski need üles ja kas ta võttis need Krissu käsupeale ära või unustas need üldse peale saunas käimist jalga panna.

Krissu üldse hiilgas oma lausetega. Piret koguaeg korrutas lauset: "Mine tuksi!", mis omakorda Krissut kummitama hakkas ja ta seda koguaeg korrutas.

Martinilt ja Kermolt jäi meil omakorda külge lause: "Ära tambi!"(kui keegi mingit segast ajas)

Siis avastati, et Rauno on kadunud ja kõik tormasid magalasse. Seal ta oligi - magas voodipeal. Moks üritas teda üles ajada ja kui ta lõpuks korraks ärkas, siis hakkas Mango talle vilistama, aga Rauno jäi uuesti magama ja kõik läksid minema ta juurest.

Tagasi läksime, siis kõik tantsisid ringis ja lükkasid mind ringi keskele, võtsid kõik ümbert kinni ja hakkasid laulma: "Kes aias, kes aias, bikuke on aias". Sander ajas jälle kuuse ümber ega pannudki seda enam püsti, vaid võttis selle kätte ja hakkas kuusk käes tantsima. Sander pani üldse nii segast vahepeal. Pilti kuskil tehti, siis ta jõudis iga pildipeale. Marleen ja Kapp särasid kahekesi, siis Sander tegi südameid neile käega, aga nad peitsid näo ära ja siis ma ei saanud pilti teha sellest. Kapp tahtis meiega ka koguaeg pilti teha. Terve seeria on neid pilte.

Kädi tahtis, et me Martiniga läheks rääkima, aga Martin tahtsin tantsida, mis siis, et enamus aega, kui me "tantsisime" tegime me temaga koos pilte. Eesti laulude plaat just käis, kui me tantsisime. Dynamint "Klubi paradiis" ja lõpuks Terminaator "Ajateenija", mida me koos Martiniga kaasa laulsime. Kui laul läbi sai, siis hakkasime Kädi eestvõtul kolmekesi "Lily-Marleeni" laulma, seni kuni uus laul käima pandi. Teised ei saanud midagi aru, mida me ajame. Martin oskas üldse kõiki laule kaasa laulda. Ma ei imesta ka, sest ma olen talle kõik oma laulud saatnud, kui ta sõjaväes oli ja mida ta sadakorda läbi kuulas.

Mingiaeg kogunesid kõik ühte suurte ringi, tantsisid "Barbie girli" järgi. Marleen läks ringi keskele ja mängis barbiet seal. Ma ronisin sellepeale toolile ja hakkasin filmima seda. Samal ajal karjusid Kapp ja Moks ka laulu kaasa. Moks vehkis seni, kuni oleks paaegu laua alla kukkunud. Selle laulu ajal oli nii palju inimesi juba tantsupõrandale kogunenud, et keegi mõtles grupipilti või midagi teha, aga jäädvustatud sai ainult pool seltskonda, kuna kõik olid laiali igalpool ja polnud eriti suurt viitsimist kõiki kokku ajada.

Moks, Kapp, Mango ja Sander tantsisid laua taga. Kõikusid edasi tagasi. Mango oli nende keskel ega saanud midagi vist enam aru, mis toimus. Lõpuks mul tuli meelde, et kõik koogid ja värgid on veel lahti lõikamata. Kell oli ammu juba 12 läbi, aga kui ma ütlesin, et lõikame kringli lahti, selle välja tõin ja Jaanika seda lõikama hakkas, tõi Martin tooli ja arvas, et kell sai 12 ning hakati mind üles tõstma. Kädi filmis ka seda, aga kuhu see video jäi, seda ma ei tea. Igatahes kõik elasid kaasa ja seekord ma püsisin enamvähem toolipeal ka, kuigi ma pidin kõvasti kinni hoidma, et seal püsida. Kringlit ma vist ainult süüa ei jõudnud, ma arvan, et enamus enam ei jõudnud midagi süüa.

1 ajal läksid Sannu, Krissu ja Maria ära. No tegelikult nad läksid mingi 15 minutit ära, kuna kõik hoidsid kinni neid. Tantsisime veel, tegime pilte, jutustasime jne. Maarja oli ka Mariale järgi tulnud. Ma vist alguses ütlesin talle kogemata Maria, aga ma ei tea.

Mingiaeg leidsid Sander ja Elise üksteist. Nad olid nagu Barbie ja Ken. Vähemalt olid mõlemal vastavad riided seljas. Istusid ka elu ägedalt. Pärast Sander võttis Elise sülle, et koos pilti teha. Hiljem, kui Elise ära hakkas minema, ütles Jaanika: "Vaata, Sander muutus nii kurvaks.", aga siis läks Sander Eglega rääkima ja oli jälle rõõmus edasi.

See oli üldse mega suursündmus, kui kõik - Elise, Jaanika, Jaanus ja Ego ära läksid. Kõik kallistasid umbe kaua seal ega lasknud ära minna kellegil. Mul oli ka nii kahju, et nad juba ära läksid, kuigi kell oli mingi 2 juba. Hoidsid Egot umbe kaua kinni ja teisi ka. Jaanuse viimased sõnad enne äraminekut oli hea: "Piiksu, väga tore vms oli. Salat oli megahea." Sain kõigilt lahkujatelt ülisuured kallid ja pidu jätkus. Sander üritas mind veel kolmandat korda 19 korda üles tõsta, aga see tal ei õnneks ei õnnestunud.

Pöörasin rohkem tähelepanu Alarile, kuna kõik ta vestluskaaslased olid lahkunud. Võrdlesime mu eelmisi sünnipäevi ja jõudsime järledusele, et see on kõige nn. stabiilsem pidu. Normaalne seltskond ja pole mingi joomalaager, nagu need eelmised on olnud. Aga üldiselt on see kõik tore, kuna aastas korra me tavaliselt ainult näemegi ja see on ka mu sünnipäev, kuigi me pidime tema sünnipäeval ka kohtuma, aga siis olid mul muud asjad ja sinna see mõte jäigi.

Piret oli ka meie juurde tagasi jõudnud, aga siis kadusid Kädi & Risto ära ja pärast olid Helena & Kermo ka kadunud. Rääkisime seni ümber laua juttu. Ma koguaeg naersin, aga ma ei mäleta mida. Marleeni ja Kappi arvatavasti, kes meie vastas istusid ja segast panid. Vahepeal läks Moks ära, kes oli nüüd enamvähem olekus. Sander ütles, et Moks ei suutnud vahepeal rääkidagi, aga ma ei usu, et asi nii hull oli. Enne minekut rääkis küll normaalselt. Marleen ütles hästi Moksile: "Vaata, et mind ikka mäletad." Alguses pidid Kapp ja Mango ka Moksiga ära minema. Panid juba riidesse ja läksid välja, aga siis mõtlesid ümber ja tulid ikkagi tagasi ja panid pidu edasi. Kõigil oli kõht tühjaks läinud ning salat läks ringile. Sander oli juba selleks ajaks meepoti kõrvale magama jäänud. Ma ei teagi, kaua ta seal magas.

Pärast hakkas Piret Kermot närvi ajama. Mõlemad vaidlesid ja seletasid, aga ma ei saanud aru miks. Piret lõhkus kõik kahvlid ära selle ajaga, kui ma koridoris ja magalas käisin. Tõmbas keskmised värgid ära ja jättis ainult kaks äärmisst ning panid kogu selle hunniku suus fooliumisse. Lõpuks läksidki enamus ära magalasse juttu rääkima jne. Rääkisin veel Alariga, kuni ta ka enne 3 kunagi ära läks. Egle läks ka koos temaga. Kapp, Mango, Sander ja Piret jäid veel sinna, teised olid kõik magalas. Käisin vahelduva eduga ühest ruumist teise. Tahtsin, et teised ka magalast ära tuleks, aga nad keeldusid seda tegemast. Lõpuks hakkas Martin sõjaväelist korda rakendama. Kädil, kes saabastega voodisse oli läinud, tõmmati tekk pealt, padi ja madrats ja üldse terve too voodi tühjaks. Risto oli ka magama jäänud kuhugi üles. Mina: "Ta on nii audis."

Kermo: "Siis viime ta opelis minema!"

Me olime Martiniga nii kõveras. Kermo hakkas nii segast panema. Iga ta lause oli nii haige. Kädi seletas talle, kuidas me Martinil külas käime, mille peale Kermo lubas ka sõjaväkke tagasi minna, kui me talle külas käima hakkaksime.

Lõpuks läksime teiste juurde tagasi. Vahepeal oli juba Rauno ka üles ärganud, toibunud ja venna järgi kutsunud. Jätsime siis kõigiga hüvasti, olime natuke aega veel seal ja läksime siis magalasse tagasi. Sander oli ka üles ärganud ning jõululaule plaadi tööle pannud. Põhiline laul oli ikka: "Jõuluõhtu valgus, heade mõtete algus", mida enne ja peale magamist kuulati.

Carru, Kädi, Helena ja Kermo olid all. Teised läksid üles. Rääkisime juttu. Martin filmis Kermo ja Carru dialoogi. Kermo kokutas, mille peale Carru ütles, et ta on nagu eminem kes kokutab. Siis panid kahekesi mingi vää ja ää teemat. Me naersime üleval neid kahte.

Muidu sai ka päris paju nalja veel. Mina: "Kädi, miks sa saabastega voodis oled?"

Martin: "Mulle õpetati sõjaväes vähemalt üks asi selgeks - magama minekuks võetakse saapad jalast ära!"

Kermo: "Sa oled seksi ajal ka saabastega voodis v? Hullem, kui vene porno!"

Terve see aeg enne magamajäämist käis üks suur naermine. Lõpuks kolisid kõik üles ära. Kermo tülitses Helenaga veel ja üldse kiusas kõiki nii, et kõik, eesotsas Kädiga, hakkasid teda Kuri Kermoks kutsuma, aga Kermo üritas selgeks teha, et ta pole kuri. Kermole ei meeldinud mitte miski - võibolla ka sellepärast tundus ta mõnele nii kuri. Mega teema käis villastesokkide ümber. Meil kõigil olid villased sokid jalas, ainult Kermol ja Martinil polnud. Me ütlesime, et meil on siin külmem ka, kui neil Tartus.

Mingi aeg tõi Kermo Helenale mu roosi. Pärast ei jõudnud enam ära vabandada, kui ma ütlesin, et see on mu roos, mida ta talle kinkida tahtis. Siis Kermo ajas oma tibu teemat. Kõik olid ta jutujärgi tibud. Põhiline lause oli: "Tibu, tule siia!"

Kuna Sanderil magalas külm oli, siis läks ta vahepeal sauna lavapeale magama, aga pärast tuli ikka tagasi magalasse.

Lõpuks jõudsid kõik nii kaugele, et seadsid end magama minekule. Alguses olid osad all, aga lõpuks magasid kõik ikkagi üleval. Seekord oli seal vähemalt soe, puhur ka töötas. Magama jääda ei saanud aga veel sellegi poolest, kuna kõik jutustasid. Carru ja Kermo dialoogid olid head. Kermo ütles midagi, Carru ainult naeris. Risto ärkas ka lõpuks ellu ja seletas veel midagi. Paigutus, kuidas me magasime oli ka hea: Risto, Carru, Kädi, Martin, mina, Kermo, Helena ja Sander. Ma poleks alguses arvanudki, et meid nii palju üldse ööseks jääb. Lõpuks, kui Carru naermise lõpetas ja me veel Martiniga all ringi käisime ja ta õlusid otsisime, ööseks muusika mängima jätsin ja tagasi tulime, olid kõik magama jäänud. Mul tuli ka kohe uni. Kell oli pool 5 ka juba. 8 ajal algas kõik otsast peale jälle. Kõigepealt ärkasin mina, kuna Martin koguaeg vehkis. Ta oli nagu igakell ööhäireks valmis, nagu tal oleks varustus seljas ja ta oleks valmis kohe püsti hüppama. Ma täiega naersin. Pärast Kädi ärkas, siis ta seletas, et ta oleks nagu peksa saanud Martinilt. Koguaeg ta vehkis küünarnukkide ja jalgadega. Ma magasin jumala otse, ta magas viltu, jalad üle mu jalgadega. Tal see vist metsas magamisest sisseharjunud, et jalgu ei saa otse panna, kuna keskel on ahi ja sellepärast ta sättis neee viltu koguaeg. Ma õnneks ei saanud öösel ta küünarnukkidega, nagu Kädi. Sander oli juba vahepeal voodist välja saanud ja muusika uuesti mängima pannud. Algas jälle otsast peale see "Jõuluõhtu valgus, heade mõtete algus", mida ta kõvahäälega kaasa laulis ja me teda segaks pidasime.

Kui hommikul kõik lõpuks Martini röökimise peale üles ärkasid, siis ei tahtnud keegi veel sellest kuuldagi. Meil oli nagu sõjaväekord. Martin röökis: "Tavai, tavai üles kõik, vooditest välja" ja kakkus osadel tekid pealt maha. Kuigi õhtul, kui Carru ta käest sõjaväe kohta küsis, siis ütles Egle: "On hea, kui peol sinuga koolist rääkima tullakse v?"

Carru tahtis hommikul edasi magada, ütles: "Head ööd!" ja tõmbas teki peale tagasi.

Martin: "Nüüd on jah head ööd, mis öösel tegid?"

Carru avastas, et ta villased sokid on kadunud. Ta oli need ööseks jalast ära võtnud, aga kuidas üks mu ribide vahele sai ja teine Risto küljealla, seda Carru ise ei tea ja seda ma ka ei tea, miks ta sokk mu ribide vahel oli ja miks Kermo telefon mu padja all oli, mida me juhuslikult Martiniga jagasime.

Sander oli kuskilt mu suffle üles leidnud ja tõi selle koos mahlaga meile voodisse. Rääkisime edasi, esitasin nii palju küsimusi, mida ma kuidagi sõnastada ei suutnud ja Kädi mu poolikud mõtted lõpetama pidi. Martin ei saanud alguses midagi aru, mida ma seletasin.

Helistasin isale, et ta ikka nii vara mulle järgi ei tuleks ja jõime sufflet ning läksime lõpuks teise ruumi. Martin ja Kermo hakkasid salatit sööma. Osad tiksusid niisama ümber laua. Martin ja Kermo võtsid Marleeni kingitud Aramise lahti ja hakkasid seda jooma. Sander ka jõi hästi -võttis ühe lonksu ning oli siis 20 minutit pea vastu lauda, võttis uue lonksu ning pani uuesti pea vastu lauda. Martin ja Kermo naersid ja hakkasid järgi teda tegema. Kermo jõi, vaatas siis magavat Sanderit ja ütles: "Häid jõule, tatt!"

Kogu selle aja ma koristasin. Ruum oli üsna sassis. Salfräti ja fooliumi tükke olid kõik kohad täis. Helena hakkas nõusid pesema, mida ma üldse teha poleks muidu viitsinud. Lõpuks toodi kräsupea tort ka külmkapist välja. Keegi vist ainult ei jõudnud süüa seda. Kuna Kädi tahtis, et ma talle kooki ja värki kaasa pakiks, võttis Martin fooliumi ja tõmbas tervele suurele kringlialusele mitu korda fooliumi ümber ja andis Kädile. Tulemus oli ikka see, et me voltisime selle lahti ja lõikasime kringli tükkideks ja pakkisime koos kräsupea koogiga neile kaasa, kes tahtis.
Seletasime Martinile ja Kermole, et me oleme Helenaga õed. Mille peale Kermo läks Martini juurde ja ütles: "Ta on mu isa!" Martin hakkas naerma ja kiitis, et on jah. Nad lõpuks ei uskunudki meid. Siis Martin rääkis, kuidas ta ükskord mu blogi läbi lappas ning kommenteeris seda: "Veits palju teksti." Ma poleks uskunud tegelikult, et ta seda üldse vaadanudki on.

Martin ja Kermo hakkasid mõtlema, et kuidas koju saada, aga kell oli nii vähe ja kõik alles magasid või siis ei saanud neile järgi tulla. Kermo läks mega närvi juba, aga meile tegi see mega nalja. Elu dialoog käis koguaeg. Ütles oma emale: "Ma võin siin edasi ka mädaneda, kaks aastat, tulge vähemalt laibalegi järele!" ja pani ära.

Järgmine kõne, mis ta tegi oli veel haigem. Ta käest küsiti, et kus tänaval ta on. Kermo: "Tänav - Linnamäe lumi."

Carru: "Ma kasutan bussiliiklust."

Martin: "Ma kasutan kirjatuvi."

Kõigile tundus see ruum kuidagi väiksemana, kui see õhtul oli. Kuigi mu arust oli see just suurem. Mina: "Varsti tuleb juurdeehitus siia.", mille peale Risto ja Sander mõtlesid, et siis tuleb teinekord suurem kuusk ka tuua. Lauatraditsioon ka siiski jätkus, nagu Helena ütles - Sander oli mingi aeg hommikul lauapeal pikali. Sander oli üldse hommikuks nii tundmatuseni muutunud, et kui Maria pilte vaatas järgmine päev, siis ta ei tundnud teda hommikupiltidel ära. Hommikul ka vaatasid kõik digikast pilte ja videosid, mis eelmisel õhtul tehtud said. Neid oli niii palju.

Kuna järjekordselt oli järgi jäänud üks hapukoor, siis tahtis Kermo seda ära süüa, aga ütles siis: "Koor iseenesest on tore ja ilus, ainult halvaks läinud."

Risto hakkas kringlit sööma, aga Kermo oli isegi kringli peale vihane, kuna seal olid sees rosinad, mis talle üldse ei meeldi. Kermo: "Mahub ka veel v? Ma loodan, et sul hakkab neid rosinaid ühe kaupa välja tulema!"

Mingiaeg ta võttis ise ka ühe tüki ja ütles: "Selles tükis on rohkem rosinaid, kui ma põllupeal näinud olen. See on samahea, kui kõnnid aasapeal - kõik on ilus ja tore ja äkki on kuskil lehamsitt." Tal on nii haiged võrdlused. Kõik naersid jälle täiega.

Vahepeal oli mu isa sinna tulnud, aga me ei kavatsenudki veel ära minna. Carrule ainult tuldi järgi. Andsin Martinile ja Kermole telefoni, et nad kellegi järgi saaksid kutsuda ja kui nad said kindlalt teada, et keegi järgi tuleb, siis hakkasime ka asju kokku panema ja ära liikuma. Ristole tuldi ka veel järgi ja ülejäänud - Kädi, Helena, mina ja Sander läksime mu isaga ära. Veel enne äraminekut oli kuskilt mingi plaat välja ilmunud, millelt tuli laul "Jaanipäev", mida kõik kaasa laulma hakkasid. See on ikka suht hea, kui jõululaupäeva hommikul lauldakse "Jaanipäeva". Peaks vist jaanipäeval "jingle belli" laulma hakkama.

Sõitsime koju. Tee oli üsna tuisanud juba, kuna lund sadas aina juurde. Viisime Sanderi Osulasse ära ja siis tuli Kädi mu juurde. Täna bussid ei käinud eriti ja nii olime kogu pärast lõuna mu juures. Mul oli tegelikult mega uni, aga kõik ootasid pilte. Laadisin need arvutisse ära ja panin fotoalbumisse üles laadima ning läksime mõlemad Kädiga magama, aga mitte kauaks. Varsti lendasid vanaema ja vanaisa, lilled käes, mu toa uksest sisse. Rääkisin natuke nende juttu ja läksin uuesti magama, kuni Kädi ära minema pidi. Siis jäin msnis rääkima. Ego tahtis nii väga, et ma ta kingitust vaataks, kuigi ma mõtlesin, et avan oma kingitused kõik õigel päeval. Ta jutu peale oli mul juba nii suur uudishimu ja kuna ta väitis, et ta mulle sõrmuse kingib, siis otsisin ta kingi teiste seast ülesja avasin. Seal oli hõbekett. Mulle täiega meeldib see. Aitääh Ego;*

Ma arvan, et see blogi oleks veelgi sisukam, kui telefoni kättevõtmine mulle tol päeval nii raske poleks tundunud. Ma ei viitsinud üldse telefoni kätte võtta, et midagi üles kirjutada. Alles pärast, kui me magama hakkasime minema ja hommikul tuli tahtmine jälle kirjutada. Mõned üksikud asjad kirjutasin vahepeal ka, aga see on liiga vähe võrreldes sellega, kui palju ma tavaliselt üles kirjutan. Mul võttis nii kaua aega, et terve see puzzle kokku panna. Mitte, et ma nii segi oleksin olnud, et mitte mäletada, aga kui koguaeg selline peomeeleolu on ja midagi üles ka ei kirjuta, siis mul läheb rohkem aega, et kõik täpselt meelde tuletada, kuidas miski oli ja mida keegi ütles. Nüüd on mu mälu selle kohapealt täielikult taastunud.

Tegelikult ongi raske midagi öelda ja kirjeldada, kui rõõmus ma kõige selle pärast olen. Ma olen nii uhke oma sõprade üle, kes kohal olid. Nad kõik on nii nii kallid ja nii erilised. Kui ma kõigile vastasin, et ma tahan sünnipäevaks SIND, siis selle ma ka sain. Kõik olid kohal ning veetsid selle erilise päeva/öö koos minuga ning tegid selle sünnipäev nii meeldejäävaks, nagu see oli.

SUUR, SUUR AITÄÄH MU SÕBRAD :)

Ma pole iial vaevanud pead, et miks mina kõike saan

Ja ongi kätte jõudnud viimane koolipäev. 9.15 bussi peale, et kooli jõuluaktusele veel laulma minna. Bussi oodates sai juba nalja, kui Ristox ja Täävi kahekesi rebima hakkasid.

Jõudsin kooli, siis kõik juba laulsid. Mõnel oli eilsest ikka veel halb olla ja Elise oli lihtsalt pooleldi haige. Kõik tundus seal ruumis nii negatiivne, umbne ja takerduv, et ma tahtsin sealt kiiresti minema saada. Enne aktusi rääkisin kõigiga juttu, kuigi mõnel oli silm kinni vajunud. Krissu magas oma jope all. Ma ei saanud alguses arugi, et see Krissu on. Ütlesin talle pärast: "Vaatasin, et mingi hunnik on siin."

Krissu: "Ma olengi täna üks hunnik."

Esimesed kaks aktust olid ka nii mõttetud. Kolmanda aktuse ajal läks asi juba naljakaks, kui kõik mulle otsa vaatasid ja naerma ajasid. Nilso eriti. Koguaeg liigutas kulmusid ja ajas mind nii naerma, et ma pidin korra ühes kohas laulmise katkestama. Lisaks sellele meeldis mulle inglise keele õpetaja naeratus. Ta oli nii kurvalt mõttesse jäänud, aga kui talle otsa vaatasin, naeratas ta mulle oma armsa naeratusega, nagu alati tunniajal. LemmikSander ka tegi nägusid ja laulis kaasa oma lemmiklaulu: "Jõuluõhtu valgus, heade mõtete algus". Õnneks sujus Elise ja Priidu duett hästi, vaatamata Elise haigele olekule. Õppealajuhataja kõne meeldis mulle kõige rohkem. Ta rääkis nii ägedalt ja tegi kokkuvõtte eelnevast poolaastast. Meie klassi tublim neljadele ja viitele õppinud Keili sai kiituskirja ka. Ma olen nii uhke ta üle.

Peale aktust läksime klassi, kuigi klassijuhatajatund oli juba enne aktust ära olnud. Laane jagas meile kommi ja tahtis mõnega individuaalselt rääkida. Kui Jaanus klassi suundus, olid ta esimesed sõnad klassijuhatajale: "Tsau Ene!"

Laane: "Ma ei tea, kuidas sa mul nüüd nii suureks sõbraks oled saanud. Eelmine aasta väitsid, et mul on mullalõhn juures.."

Henn ehmatas kõiki oma püstoliga, mis nii kõva pauku tegi, kui ta päästikule vajutas. Mõned nimetasid teda koolitulistajaks ja Gristel ütles: "Nii ei tohi lasta, emme ütles."

Henn: "Mis su emme on relvainstruktor v?"

Koolipäeva lõpuks saime osaks naljakale vaatepildile, kuidas Laane jõulukuuse aknast alla viskas. All olnud 10ndikud said kõhutäie naerda ja meie samuti. Kuigi just täna, kui oleks saanud sellest naljakast vaatepildist pilti teha, jäi mul digikas koju. Gristel oli ka juba lahkunud ja nii pole sellest ühtegi pilti.

Soovisime klassijuhatajale "Häid jõule" ja siis läksid ka kõigi teiste teed lahku. Nägin Egot, kes bussiga mööda sõitis ja mulle nägusid tegi. Isa oli just sõnumi saatnud teatega, et ta linna jõudis ja käisime veel Selveris sünnipäevaks ja jõuludeks toitu ostmas. Ma keeldusin linnast lahkumast enne, kui pole sefiiritorti saanud. Selveris ei olnud, aga küsisin siis müüjalt, et kus võiks seda veel olla. Ta loetles mõned poed, kuid siis tärkas ta peas mõte, et neil tuli just kaup, palus meil oodata ja läks taha ruumi vaatama. Seal oligi sefiiritort ja mul oli nii heameel, et ma küsima olin läinud, kuna muidu poleks ma vist kuskilt mujalt seda torti saanud, sest juba eile polnud seda mitte kuskil.

Asjad ostetud, suundusime koju. Ego käskis mul kõik asjad kolm korda üle vaadata, et midagi koju ei jääks. Käisin koguaeg toas ringi ja vaatasin, et kõk ikka kaasa saaks. Otsisin välja suure reisikoti, kuhu paigutasin kõik joogid. See kott oli nii raske ja nii ääreni täis, et ma ei jõudnud seda alguses kohapealt liigutadagi. Kahjuks ma unustasin sellest pilti teha - see oli hea vaatepilt. Ainuke asi, mis ma koju unustasin oli vihik, kuhu mu iga aastastel sünnipäevadel kõik mulle midagi kirjutavad, joonistavad jne. Ego: "Ma ju ütlesin, et vaata kõik asjad kolm korda üle."

Mina: "Ma vaatasin neli korda, aga ikka unustasin selle ühe asja."

Täna oli "Armastuse mere" viimane osa, mille lõppu ma ei näinudki, kuna pidin Eglele bussivastu minema. Ala-Rõuges oli mingi jõuluüritus. Lauldi ja jagati piparkooke, aga mul polnud aega sellesse süvenenda, sest üsna kiireks läks juba. Kõik rääkisid msnis. Pidin mõnele transporti sebima ja lõpuks olid kõik valmis sõiduks Linnamäele.

It's the most wonderful time of the year

Oiii, kui hea tuju mul on. Kell sai just 17.38 ja ma olen nüüd päriselt 19. aastane. Tean, et peaksin alustama oma sünnipäevapidamisest, aga ma pean end veel kokku võtma, et see kõik siia kirjutada ja kirjutan seniks oma õigest sünnipäevast, mille alguse ma täiesti maha magasin. Ärkasin alles kell 00.03, kui unepealt kuulsin, et kõik msnis kirjutama hakkasid. Sellist asja pole veel varem juhtunud. Seega ei oska ma ka see aasta öelda, kes mulle kõige esimesena õnne soovis, aga sel polegi eriti suurt tähtsust. Nii tore, et kõik mind meeles pidasid ja õnne soovisid. Ärkasin, siis hakkasingi õnnitlustele vastama ja sain terve hunniku sõnumeid. Hiljem ma ei saanud niipea magama, kuna alati, kui hakkasin just uinuma, saatis keegi uue sõnumi, helistas või hakkas msnis rääkima. Eriti naljakas oli kõne Intsult, kes kordas sõna: "Hilja!" ja vahelduva eduga Malla ja Kataga rääkisin, kuigi ma ei mäleta sellest ka suurt midagi, kuna ma olin nii unine. Veel 3 ajal sain kaks sõnumit, mille peale ma jälle ärkasin, aga ma vist vastasin neile kõigile, vähemalt ma arvan, et vastasin.

Ärkasin hommikul enne kella kümmet. ETV-st käis just "Buratino, sõbrad ja orkester". Malla, mäletad, kui ma Artemoni fännasin? Ja seal nad olid - mu lemmiknäitlejad. Ma jään vist eluks ajaks lapseks, kuigi mu vanus mulle seda ei võimalda - ärkan sünnipäevahommikul üles ja hakkan lastesaadet vaatama, endal on selleüle nii heameel ka veel.

Hommikust peale jooksin juba mööda korterit ringi. Msnis oli ka nii armsaid sünnipäevaõnntilusi kirjutatud ja Jaanuse tekst mu sünnipäevast oli ka hea: "Ei sünna oli normaalne. Salati oli hea. Ma arvan, et sa jäid ka rahule." Jäin küll ja rohkemgi veel, aga sellest lähemalt järgmises blogis.

Sünnipäev möödus mõmmi limonaadi ja sefiiritordiga, nagu traditsiooniks on saanud. Sõin, jõin, avasin kingitusi, mida ma siiani teha polnud jõudnud. Kõik kingitused väga meeldisid. Aitääh mu sõbrad. :)

Nalja sai nende suletud ümbrikutega, mida ma lõpuks valguse käes vaatama hakkasin, kuna mul polnud kääre käepärast, et need kõik lahti lõigata. Vanaema ka helistas emale, küsis, et kas mulle meeldib tema kingitud kaart. Ma naersin täiega seda. Kaardi peal oli kits ja kõrval tekst: "Olgu hommik, olgu õhtu, tali või siis suvi, mõnel siiber, mõnel poogen, mõnel täitsa savi.."

Marleen kinkis mulle ise tehtud märkmiku. Ma alguses ei saanud pihta, kes selle kinkis, alles siis sain teada, kui ta msnis küsis: "Kuidas sulle mu kingitud märkmik meeldib?" Võtan selle kooli kaasa. Telefoni aega kirjutada pole, siis kirjutan sinna. Aitääh Marleen! :)

Marleeni soovil töötlesin oma sünnipäeva videod ka kokku ja panin üles. Selle videoga tuli mul elu sisse. Tekkis lõpuks sünnipäeva tunne ja meenus see super pidu, kus nii palju nalja sai, nagu ka videost näha. Ainult vaata ja naera: http://toru.ee/view/fbde3ad70af4

Vaatamata sellele, et mul on täna sünnipäev, pole eriti mingit sünnipäeva tunnet tegelikult. Vähemalt hommikul polnud ja nüüd õhtul ka pole. Seda video vaadates oli ja õhtul ka mingi tund aega. See oli see aeg, kui kell hakkas lähenema 17.38-le ja natuke peale seda oli nii sünnipäevalapse tunne. Kuulasin Jami sünnipäeva laulu, mis lõi mega meeleolu. Lisaks sellele mainiks ära oma laulu: Birgit Õigemeel-Laps peab sündima, mis räägib jõululapse sündimisest, nagu mina. Ema käis ka mu toas ja ütles mu vennale: "Birgit on sündinud nüüd." Mu vend vaatas, et wtf, misasja mu ema ajab. Sulev tuli ka nii õigel ajal msni ja soovis mulle õnne. 1 minut oli veel aega mu sünnikellaajani, kui ta õnne soovis. Mõned minutid hiljem peale 17.38 saatis Ahto sõnumi. Kõik ikka oskavad nii täpselt kuidagi. Mõned, kes varem seda kellaaega teadsid soovisid ka õnne ja siis oli nii tore sünnipäevalik olla.

Tänaseid msni vestlused on ka kõik väga naljakad ja toredad jne olnud. LemmikSanderiga sai nalja. Mina: "Ma ei mäleta, mida ma jõin."

LemmikSander: "Ma küll mäletan, see rida tuleks suurem, kui su blogi." Ma arvan sama.

Siis saatis Liana mulle roosad õnnitlused, mille peale LemmikSander käskis vastu saata: "Suured ja lillad tänud." Ma vist oleks nalja pärast seda teinudki, aga ma olin selleks hetkeks juba sõnumi teele saatnud, kui ta seda ütles. Aga aitäh veelkord Liana!

Ego tahtis üldse, et ma temaga maratonile läheks, kuhu ma arvatavasti ei jõua. Ma ei suudaks kellegiga võistelda. Mulle meeldib niisama jutukäigus suusatada, nagu jalutades. Ego lubas lehmakostüümis suusatama minna, siis ma lähen pildistama teda.

Käisime Helenaga väljas. Ta värskendas mu mälu sünnipäeva kohapealt. Nii palju sai naerda lihtsalt kõikide nende öeldud sõnade ja tehtud tegude pärast, mis tol päeval toimus. Me tahaks nii väga tagasi seda. Vähe sellest, et me just Kermo juttu naersime, helistas ta ka veel Helenale. Rääkisime vahelduva eduga temaga, aga ta oli vist ikka veel nii sassis, et ei teinud vahet isegi meie häältel. Pole ime ka - me oleme õed ju. Nägime Timot ja Andrit, kes ka õnne soovisid. Küsisin neilt siis, et millega nad tegelevad ja sain Timolt vastuseks: "Me ka jalutame. Me teeme romantikat!"

Kuna aga väljas jäidet sadas, siis tulin üsnapea tuppa tagasi. Sõin torti, kuulasin muusikat ja vaatasin telekat. Pole just eriti sünnipäevalik õhtu, aga kuhugi minna pole ka eriti võimalust, kuna ilm on selline, nagu ta on ja mõned meist on lumevangis.

Terve päev uurisin kõigilt, mis neil mu sünnipäevaga meenub. Igasuguseid asju tuli veel meelde. Ma ei kirjutanud seal ju peaaegu midagi üles, sellepärast ongi enamus asju meelest läinud. Eriti igasugused dialoogid jne. Mõned on siiski talletunud. Kädile vist tundus lõpuks juba, et ma teen ülekuulamist, kuna ma vaatasin samal ajal "Klass: Elu pärast", kust see uurimine külge jäi. Nüüd räägime Egoga, saadame mu sünnipäeva läbi msni ära. Kuulan sünnipäeva laule ja mul on nii kahju, et see kaua oodatud päev on otsakorral. KÕIK ON OTSAS, KÕIK ON OTSAS, aga nagu Malla ütles: "Nädala aja pärast saame juba öelda: "See aasta saame 20!", kuigi toohetk, kui ta seda mulle kirjutas, polnud ma veel üheksateistki saanud.

Ma loodan, et te ei pea kaua ootama mu järgmist sünnipäevapeo blogi. Kui varem ei jõua, siis esmaspäeval kirjutan kindlasti valmis. Mul on lauapeal märkmepaberid, mis on paksult teksti täis kirjutatud sellest, mis mul kõik meelde on tulnud ja mida ma siia blogisse kirjutada plaanisin.

Nüüdseks olen ma ka kõik võimalikud saidid (rate, orkut, facebook) läbi käinud ja kõikjal vastu võtnud oma õnnitlused ja neile vastanud. Suured, suuured tänud veelkord kõikidele õnnesoovijatele :)

Biku on meil selline rahvakirjanik

Vaidlesin tükkaega hommikul Merkaga, kuna Jaanika ütles eile enne msnist lahkumist: "Homme näeme!", aga Merka väitis nii kindlalt, et Jaanika täna kooli ei tulegi. Lõpuks ta ei tulnudki.

Kui ma jälle saksa keele tunnis naersin, ütles õpetaja: "Sa pead küll endale tumma mehe võtma, kes sind välja kannatab."

Moks: "Birgitit kiusatakse.." Tegelt mulle pakkus see sama õpetaja lausegi nalja.

Lugesime mingist laste õpikust jõuluteemalist teksti ja hakkasime siis jõululaule laulma. Kuna mulle see "Lustig, lustig tralleralleraa" nii meeldima hakkas, lubas õpetaja mul selle laulu sõnad endale võtta. Vähe sellest, et Merka terve hommik seda laulu mu suust kuulma pidi, pidid nad teises saksa rühmas sama laulma ka veel.

Kirjanduse tunnis märkas õpetaja kohe Masti puudumist: "Ma ei näe Masti..?"

Älf: "Too kandke maha ära!", aga siiski mitte. Varsti ilmus Mast ka kooli, aga tema imestuseks istus ta kõrval hoopis Merka, mitte Elise. Eliset ja Jaanikat polnudki täna koolis.

Kuulasime mingit jõulutervitust ning saime siis paberilehed, millele pidime ise kirjutama jõulutervituse. Ma panin kõik oma mõtted kirja, mis mulle lauludest meelde on jäänud ja mainisin ära ka oma sünnipäeva, mis on juba 3 päeva pärast. Kuna täna olid ka lühendatud tunnid, siis varsti oligi tund läbi.

Inglise keel oli tore. Tahtsime nii väga laulda. Õpetaja oli sellega nõus ja jagas laiali hunniku laulusõnu, mis laulu kuulatus õigesse järjekorda pidi panema. Me saime õnneks kõik õigesti kokku. Laulud olid ka head. Ühe laulu nime ma ei tea, aga teine oli see, mis Ott Lepland võidusaates laulis: "Little drummer boy". Pärast vahetunniski kummitasid need laulud mind ja hiljem poodides käies, kuulsin neid raadiost ka veel.

Vahepeal küsis Kapp mu käest kääre, aga kui ta need tagasi andis, oli kääride küljes Älfi võtmehoidja. Üritasime Exuga seda ära võtta, aga ei õnnestunud. Ma jälle naersin, Kapp ka naeris. Exu sai mingi asja võtmehoidja küljest ära, aga too rõngas jäi ikka veel kääride külge. Pärast Älf leiutas tolle ikka kuidagi küljest ära.

Tunni lõppedes jooksid kõik juba garderoobi poole, kuna pidime ajaloo õpetajaga muuseumisse minema. Vahetasin kiirelt riided ära ja lubasin Egle ja Kristianne teejuht olla, kuna teised olid juba läinud, kui mul alles riided vahetatud said. Läksime siis välja - kõik ootasid seal. Läksin ka sinna ja tõmbasin Moksi ta püksitraksidest, mille peale ta mind hange lükkas ja ise järgi lendas. Just täna, kui ma pakse pükse jalga ei pannud, lendasin ma hange. Tulime siis püsti. Raputasin end lumest puhtaks, kui Moks uue hooga tuli ja me jälle koos hange lendasime, aga siis tuli Henn ja lasi kõiki üle. Ta ütles, et õpetaja tuleb, aga tegelikult ei tulnud. Lõpuks, kui tuli, siis hakkasime muuseumi poole kõndima. Rauno tuli teisel pool teed meile vastu, sai ja coca käes, aga õpetaja ei näinudki teda. Kõndisime Glaseri majast ka mööda, mille peale kõik ta aknasse lumekuule pildusid, aga too magas nagunii ja ei kuulnudki. Veel ennem, kui muuseumisse jõudsime, kukkusime Merkaga koos hange ja läksime lumistena muuseumisse. Ma pidin muuseumikülastamiseks piletiraha ka veel kokku korjama ja olin lõpuks viimane, kes üles teiste juurde jõudis. Seal oli näitus rahadest. Käisin ringi, tegin tarka nägu ja pildistasin seda, kuidas teised umbe asjalikult rahasid uurisid ja kuulasin, mis muuseumi direktor rääkis. Kapp koguaeg naeris, kui ma talle otsa vaatasin. Ma omakorda naersin teda ja üldse oli lõbus. Sain plussepunkte õpetaja ja teiste silmis teenida, kui küsiti, et kes klaverit mängib? Mängisin orelil "Talveööd". Henn tallas kõrval pedaali. Muuseumi direktori sõnul tallasid vanasti pedaali need, kes pahandust tegid.

Muuseumikülastus venis nii pikale, et enamusel oli villand seal passimisest juba. Kõigil olid kõhtud tühjad, aga õpetaja ütles, et sööma ei või minna, vaid peame korraga klassi filmi vaatama minema. Sellegi poolest ei kuulanud keegi teda. Lahkusime muuseumist, siis üks sealne töötaja ütles: "Häid jõule ja suusatage siis hästi palju vaheajal!"

Saqu: "Mis suusk? Lamelaud ikka!"

Tagasi minnes ka poisid pildusid lumekuule Glaseri aknasse. Ma jäin Mastiga pikemalt vestlema. Ta polnudki kurb, et Elise puudus, vaid sellepärast, et Carolit polnud. Koolimajja jõudnud, tormasid kõik sööma. Kuna ma mingipäev Kraaksule piruka ostsin, et ta kaua järjekorras ootama ei peaks, siis täna ostis ta mulle ja nii sain ma kiirelt söödud ja ajaloo klassi mindud, aga alustasime alles siis, kui kell käis, kuna enamus olid veel söömas. Holokausti film oli üsna jube. Õudne, mida kõike juutidele tehti..

Enne füüsikat sõin oma apelsini, millega sai ka nalja. Merka ütles, et see on raudselt hapu, nagu sidrun ja värises juba enne sööma hakkamist ette ära. Mu arust see küll hapu polnud.

Kuna jõulud on tulemas, siis panin telefonist mängima laulu: "Jõuluõhtu valgus, heade mõtete algus", mille peale Mast meie juurde seda kuulama ja kaasa laulma tuli.

Viimane füüsika tund oli ka üsna vinge. Õpetaja oli meie jaoks ettevalmistanud kahevõitluse mängu. Klassis moodustus kaks rühma ehk kaks võistkonda. Koguaeg pidi igast võistkonnast üks ette minema ja vastama 10 varjandi seest õiged. Me võistkond kahjuks kaotas, aga vähemalt läks mul hästi, kui me Keiliga samal ajal ees pidime vastama. Me oleks isegi võitnud, aga siis nullis Mast ikka seisu ära.

Peale tunde kõndisin muusikakooli. Läksin just üle sebra, kui järsku üks auto pidurdas. See oli Kapp, kes minu pärast oma piduriklotse kulutama pidi. Vaatasime üksteisele otsa ja naersime ja kõndisin, siis edasi. Ostsin õpetajale jõuludeks kommikarbi ka, aga kuna teda veel polnud muusikakoolis, siis saime Carruga kokku, käisime fotosalongis ja muudkui jutustasime. Ta sai Kairiti pildid kätte, mis mulle täiega meeldisid. Kuna ma aga laulma pidin minema, siis võtsin Carru kaasa. Tegelikult täna ei pidanud laulmist olema, aga õpetaja püüdis mu ühel vahetunnil kinni ja käskis sama teate ka teistele edastada. Laulmiseks olid ka need kooli jõudnud, keda täna koolis polnud - Jaanus ja Elise. Rääkisin Jaanusele tänase päeva sündmustest. Seletasime Carruga ja läksin siis laulma. Carru kuulas, vaatas ja naeris koguaeg. Peale laulmist oligi kell nii palju, et pidime klassiga sööma minema. Saatsin Carru välja ja siis tuli Jaanus: "Lähme siis v?"

Läksingi Jaanuse ja Elisega Springi sööma. No tegelikult enne käisime veel Mad'i ees, kus Jaanus driftis ja peatusime korraks Rauno juures, kes oma vennaga keset platsi suitsu tegi.

Kooli eest välja sõites, tahtis üks kepiga vanamutike üle tee minna. Jaanus jäi seisma ja vehkis käega: "Palun!", aga kuna too keeldus üle tee minemast, siis ütles Jaanus: "Osta elu endale!" ja sõitis edasi.

Jõudsime Springi, siis Keili bemm seisis juba seal, nagu tookord paberi peal kirjas oli: "Keili, bemmiga."

Mõned olid veel seal. Istusime ka lauda ja rääkisime juttu, kuni klassijuhataja ja teised jõudsid. Kõik pajatasid Caroli eilsest kehalise tunni etteastest, millest ma kahjuks ilma jäin. Kuna Carol kekas ei käi, siis pidi ta tegema soojendusharjutuste kava ja luges seda ette, aga kõik käskisid tal ette näidata, mida Carol aga teha ei tahtnud. Kõik olid ainult mölisenud ta kallal ja siis Carol solvus ära jälle.

Saqu: "Ta on ema, tädi Carol!"

Siis näitas Saqu kõigile oma autojuhiluba, mis ta lõpuks kätte sai.

Varsti jõudis Mari kingitusega, mis nägi üsna ahvatlev välja ja varsti tuligi klassijuhataja. Jaanus läks talle kinki üle andma ja järjekordselt kallistas teda. Sellest hetkest ma kahjuks pilti ei saanud teha.

Kuna Saqu hoidis oma paremale käele - Moksile kohta, siis ei jäänud klassijuhatajal muud üle, kui meie juurde istuda. Ta hakkas kohe minuga vestlema, mu blogist. Mind hakkas see huvitama nii, et sellest arenes päris pikk ja lai teema välja. Laane: "Terve Eestimaa teab, kuidas Birgit spikerdab!" Mulle tegi see nalja, sest kõik vist tõesti usuvad igat mu sõna, mida ma siia kirjutan.

Mina: "Mul on ükskõik, kas üks 1 ees või taga!"

Kui Erle jõudis ja ma õpetajat hoiatasin ta vägivaldsuse eest, ütles õpetaja mulle: "Noh sa ütlesid ju, et sul ükskõik - ükskõik, kas üks muhk ees või taga."

Vahepeal serveeriti meile igasugust toitu. Hennule pakkus huvi see, kuidas liha sisse verivorst sai: "Kas sinna puuriti auk ja pandi verivorst sisse?"

Laane: "Jaa enne sea tapmist puuriti talle juba jalga auk!"

Järsku hakkas Moksil üsna kiire. Tegelikult polnud ta ainuke, kellel kiire oli. Nii mitmed tegid juba kõnesid. Vahepeal naersime, kui kolm inimest kõndisid ukse juures edasi-tagasi, telefonid käes. Kui Moksil kõik söödud sai, ütles ta Laanele: "Võib ära minna v? Ma tegin ära kõik!" (nagu oleks koolis just tunnitöö lõpetanud).

Laane: "Oota, ma panen ühe viie ka sulle!"

Sellepeale tormaski Moks minema ja Laane vaatas aknast välja ning ütles: "Igatsevate pilkudega Moksile järele.."

Rääkides veel mu blogist, siis ütles Mari: "Mulle meeldivad sellised lühikesed ja konkreetsed blogid!"

Saqu: "Biku on meil selline rahvakirjanik!"

Hetk hiljem hakkasidki kõik laiali minema. Tegelikult oli minulgi üsna kiire, kuna muusikakoolis oli juba jõuluaktus alanud. Laanel ei jäänud ka muud üle, kui oma kingitus võtta ja meiega lahkuda. Läksime Jaanika autosse - mina, Mast ja Jaanika. Mina: "Mast, mis küll Carol selle peale ütleb?"

Natukese aja pärast tuli Merka. Mast: "Jumal küll, Merka ka veel. Carol lööb mu maha!" Ja siis tuli Laane. Tegin niisama nalja, et võiks ta ka peale võtta. Mille peale Jaanika ja Mast ta autosse kutsusid ja me ta kooliette ära viisime. Selle lühikese sõidu ajal sai muidugi kõvasti nalja veel. Mast ja 4 naist autos. Rääkisime Caroli ja Masti lastest, keda Carol ei tunnista. Laane: "Kõik on rahul sellega?"

Mast: "Carol pole, sellepärast ongi see natuke naljakas!"

Laane läks meie jutuga nii kaasa, et jäi veel siis ka jutustama, kui Jaanika juba auto oli peatanud. Laane polnud ukse linkigi puutunud, kui Mast ta jutu peatas ja ütles: "Olgu, head aega!" Viisime Masti koju ja siis viis Jaanika mu muusikakooli ette. Kõndisin üles saali. Aktus oli just lõppemas. Liitusin Hanna-Mariga just, kui hakati koolilaulu laulma. Ma mõtlesin, et ma hakkan nutma seal jälle. See laul ja muusikakool on ikka nii hinges. Särasime seal kahekesi ja peale aktust läksin klaveri õpetaja juurde. Vestlesime nii südamlikult, soovisin "Häid jõule" ja andsin kommikarbi ning läksin seni Kagusse, kuni isa linna jõudis. Merka ja Jaanika olid ka juba sinna jõudnud. Pidin tükkaega ootama, kuni isa jõudis ja hakkasime siis poodides kolama, et sünnipäevaks igast värki osta. Võrreldes eelmiste aastatega, võttis see kõik aega vaid tund aega ja varsti suundusimegi me Rõugesse, et venna jõulupeole minna. Käisime kodust läbi. Esimest korda oli pere üle pika aja koos. Isa tuli me juurde riideid vahetama, ma ka hakkasin kiirelt toas asju otsima, ema ja vend panid ka riidesse ja üldse mega sagimine käis. Vanad head ajad tulid meelde. :)

Kui me koolimajja jõudsime, oli jõulupidu just alanud ja mu venna klassijuhataja, kes uksel vastu tuli ütles: "Teie pere ei jõua ka kunagi kuhugile õigeks ajaks.." Ma küll nii ei ütleks. Võibolla ta otsustab seda mu ema ja venna põhjal, aga ma olen alati see, kes on igalpool kohal ennem teisi, aga kuna täna ei sõltunud see kohalejõudmine minust, siis ma hilinesin. Läksin Annu ja Saguga juttu rääkima. Hiljem seletasid kõik teised ka oma segast teksti - Intsu, Risto, Krissu, Sannu jne. Väga lõbus oligi, kuigi ma olin nii väsinud juba, et ei jõudnud isegi seista enam. Näidend oli lahe. Laulmised olid ka enam-vähem. Muud ei mäleta eriti.

Pärast käisin ringi igalpool, kui jõulupidu läbi sai. Jälgisin erinevate klasside etteasteid pakilunastamisel ja peatusin pikemalt oma endiste lemmikute juures ja venna klassis. Pärast läksime kõik koos koju. Maria oli mulle teksti otse Taurilt saatnud, mille sisu on selline: "Kaebus! Lp. Biku : D Mulle ei meeldi, et sa kirjutad blogis koguaeg minust valesti : D See, et ma sulle kunagi "tsau" ei ütle on puhas vale, vahepeal ikka ütlen ja kui ei ole öelnud, siis sa pole mulle otsa vaadanud. Vot nii ongi . See üritab umbe ametlik kiri olla, vabandan kirjavigade pärast, kui mõni sisse juhtus BY: Tauri."

Tauri ma parandasin su tehtud kirjavead ära (lisasin mõne puuduva koma jne) ja lisasin sind msni ka, aga ma pole selle kiire aja tõttu sinuga jõudnud veel rääkida. Sorri, et ma selle siis copysin, aga mulle tegelikult meeldib selle sisu. Anna andeks. (:

Jaa tahtsin veel öelda oma lugejaskonnale, et ausalt ma ei jõudnud enam too õhtu blogi kirjutada. Laane ütles ka mulle, et ma jätaks ükspäev kirjutamata, et näha, mis juhtub, aga tulemus ongi see, et kõik küsivad, et kuna ma blogin, kuna täna on juba laupäev ja see blogi räägib kolmapäevast, aga ma võtan end kohe kokku ja kirjutan veel ja veel.