Pere on väike aga suur skandaal

Iga nädalaga läheb ühikas aina lõbusamaks. Inimesed sõbrunevad, tekkinud on juba palju ühiseid nö inside joke'sid, mis vestlustele ja erinevatele koosviibimistele ühtsustunnet loovad. Piretil ja mul polnud mingi nädala alguses kooli, mille peale ta ütles, et siin tekib juba selline laagri tunne, milles on tal täiesti õigus, vähemalt ma tunnen enam-vähem sarnaselt. Lihtsalt oled siin ja kõik on chill. Väiksena ma ei saanud eriti palju laagrites käia, nii et nüüd see ühikaelu kompenseerib igati selle puudujäägi. Oleksin pidenud juba varem ühikasse tulema, mitte 3 aastat niisama lihtsalt kodu ja kooli vahet sõitma, aga iga asi on millekski hea, ju siis oli õige aeg alles nüüd. Esimesed kaks kuud ühikas on kulgenud igati lõbusalt, meenutab natuke keskkooli aega, mida ma kaua taga igatsesin.
Esimene ühikanädal oli vaikne, istusin oma toas ja tegelesin oma mõtetega, nagu eelnevates postitustest kirjeldatud on. Septembri teisel nädalal oli kool. Selline tüüpiline 4-5-tunnipaariline nädal. Tol kolmapäeval oli ka esimene lõkkeõhtu, millest ma kuulsin alles siis, kui see juba ära oli toimunud, sest mind polnud too õhtu ühikas, aga see-eest võtsin osa järgneva kolmapäeva lõkkeõhtust, mis oli täiega tore. Sain uute inimestega tuttavaks ja hakkasin suhtlema mõnega neist, kellega varem ühist kooliteed käinud ja näinud, aga varem suhelnud polnud. Kõik on väga toredad siin. Viimasel ajal ongi kuidagi selline uute tutvuste aeg, mis mind aina rohkem inspireerib. Muidu tekib selline aja seisma jäämise tunne, kus kõik on tavaline vana ja rutiinne, Mind väga huvitavad uued ja huvitavad inimesed, kellega saab luua täiesti uue maailma ja nö suhtes olemise. Me oleme ju tegelikult iga inimesega täiesti eraldi suhtes: sõprussuhtes, tuttav-tuttava suhtes, ema-isa ja lapsevahelises suhtes, õpetaja ja õpilase vahelises suhtes, mehe ja naise vahelises suhtes jne. Tahtsin sellega öelda, et iga suhe on midagi täiesti erinevat, keegi ei saa meid takistada kellegagi suhtes olemast. Iga suhe inimesega kasvatab meid ning on meile oluline ja väärtuslik. Me ei saa muuta kellegi minevikku ega takistada tulevikku. Tihti teevad inimesed nägusid, nähes kedagi kellegagi rääkimas, koos aega veetmas, lihtsalt suhtlemas. Inimesed peaksid lõpetamata selle pideva maine kujundamise, kontrollimise ja taga rääkimise, lihtsalt öeldes teiste elu elamise. Vahel ma mõtlen, et isegi facebookis ajaviitmine on elamine teiste eludes, hea põhjus selle säilitamiseks on vaid see, et saad rõõmu tunda teiste õnnestumiste üle, kuigi seegi kipub kõige muu sodi sees ära uppuma. Siin ühikas on ka ikka draamasid, aga püüan end säästa ega pööra tähelepanu neile, kes mind mitte kuidagi ei köida. Selle kohta käib iga kolmapäevase "Naistevahetuse" tunnusmeloodia sõnad: "Pere on väike aga suur skandaal". Iga kolmapäev lubane naistevahetust vaadata, alguses sai isegi kambaga vaadatud ja naerdud, aga mida nädal edasi, seda vähem keegi seda vaatama jõuab, sest kolmapäev on tudengite reedel, mil tavaliselt toimub mingi pidu või mõni muu koosviibimine, mis võib lõppeda kaebusega lärmakatele inimestele või siis kellegi naissoost isiku oksendamisega wc's.
Lõkkeõhtu eel joonistas Piret Ivo uksele tagantvaates paljast naist. See oli selline 3-tunnine kunstielamus, mida me Kairo ja teistega nautisime ning vahelduva eduga kommenteerisime. Lõpptulemus oli igatahes väga hea. Sellised koridoris ajaveetmised ongi ühikaelu juures kõige põnevamad. Ühalt me segame võib-olla teisi, aga teisalt tulevad koridoris just kõige paremad ideed või kulmineerub vestlus mingi uue naljaga, mida mitu nädalat järgi naerda saab.
Enne lõkkeõhtut tuli ühikasse kuulus Siim, kellest ma väga palju juba eelnevalt kuulnud olin. Ta tundub ka väga huvitav inimene. Kohe algusest peale oli meil väga palju, millest rääkida. Alguses ühikas ja pärast lõkkeõhtul. Piret ajas terve õhtu segast, mille vahele ma üritasin tasakaaluks normaalset juttu rääkida, aga lõpptulemusena oli ikka nii, et me lubasime Siimuga maja minna ostma ja Pireti ka kaasa võtma, sest ta pidi meie tulevase majapidajana maja üle vaatama, kas ta saab oma kohustustega hakkama. Lõpuks läks jutt nii reaalseks, et palju puudu ei jäänud, kui me oleks reaalselt peale lõkkeõhtut kuhugi maailmalõppu mere äärde maja läinud vaatama. Nädal hiljem, kui Siim jälle ühikasse tuli, hakkas sama nali otsast peale, ainult Pireti jätsime plaanidest välja, sest Siimu arvates poleks olnud hea mõte teda majapidajaks võtta. Tahtsime üksteisele peale toda kolmapäevast lõkkeõhtut kirjutada hommikul, et kas lähme maja vaatama, aga kuna Siimul oli nii halb olla, kuna pidu kestis ühikas hommikuni edasi, kui ma ära magama läksin ja ma järgmine päev mahti ei saanud, siis sinna see lugu jäigi, kuni ühe teisipäevani, mille pärast eile eraldi koosolek oli, sest meil on neid möllutajaid siin ühikas päris palju, aga samas on ka neid, kes tahaksid järgmisel päeval väljapuhanuna kooli jõuda. Mõned on isegi tahtnud siit ühikast välja kolida, aga ilmselgelt on meil siin nii lahe seltskond ja põnev elu, et nad mõtlesid lõpuks siiski ümber ega lähe kuhugi, mille üle on mul väga hea meel. Ei tahaks mingit seltskonnavahetust siin eriti. Kahe kuuga oleme siin kõik enam-vähem üksteisega ära harjunud, isegi inimeste pahedega suudab harjuda. See kõik kuulubki selle ühikaelu juurde.
Tavaliselt toimuvad peod Pireti toas, vähemalt sealt sai see alguse koos Pireti, Ändi, Jaanika, Kaidi ja Kairoga. Hiljem oldi muidugi jälle teistes tubades, koridoris, köögis jne. Köök oli ära lagastatud ja koristamata jäetud, mille pärast oli hiljem kõige suurem probleem, kuna koma tahtis kööki ööseks lukku panna, aga teised pole sellega nõus, kuna mõni armastab öösiti süüa. Kõige naljakm oli see, et kui see kolmapäevane lõkkeõhtu oli, siis tehti öösel köögis pannkooke, mis komadele üldse ei meeldinud, kuigi ma ei saa aru, mis on halba öösel tehtavates pannkookides? Vanasti tehti iga öö Hundi pool pannkooke - need olid nii ägedad ajad ikka.
Ükskord, kui Pireti toas jälle pidu oli ja seal mingi teise ühika rahvas oli, siis ma hüppasin kappi, kui koma tuli. Ta tegelikult polekski sinna tuppa tulnud, sest ta tuli tegelikult neid magama peksma, kes teleka juures mingit lauamängu mägisid, aga kuna mina ja Otto läksime Pireti tuppa, mis komale kahtlasena tundus, siis tuli ta järgi sinna. Õnneks peideti joogid ruttu ära ja ma jõudsin kappi hüpata, et mitte jälle kuulda lauset: "Ma kuulsin, et see ehitusviimistleja joob ja laaberdab siin," kuigi ma ei joo kunagi ühikas, vaid viibin ainult seltskonnas, aga noh alati kukkub valesti välja. Too õhtu, mille pärast mulle seda lauset öeldi olime me Siimu ja Raiduga köögis, kui koma tuli ja ma külmkapi taha peitu läksin. Siim pani oma õlu ka sinna peitu ja kui koma mind märkas ja ma külmkapi tagant välja tulin, siis ajasin selle õlu ümber, nii et komale jäi mulje, nagu ma oleks seal seda joonud. Seekord mind õnneks koma ei märganud, kui ma Pireti toas kapis olin. Kõige naljakam oli see, et keegi ei saanud arugi, kuhu ma kadusin, ainult Rainer, kes kapi ees istus, sosistas mulle, et kas ta ka kappi mahub. Teised märkasid mind alles siis, kui Piret vingus, et tal pole kapiust, mille Ints ja Otto Intsu toast tõid ja seda kapile ette hakkasid panema.

Peale toda pidu on vähem joodud siin ühikas, pigem oleme vaiksetel pärastlõunatel ja õhtutel aliast mänginud, mis on omaette traditsiooniks ja muidugi huumoriks muutunud. Seal saab ikka nii palju naerda kogu aeg. Näiteks, kui Piret seletas Kairole sõna "hing": "See asi läheb pärast su surma taevasse."
Kairo: "Ilutulestik!"
Või kui Rait mängus on, siis on kindel, et iga sõnaga saab naerda. Paljud on sellised naljad, mis ilmselt teiste jaoks pole naljakad, aga hetkeemotsioonil ollakse naerust nii kõveras. Rait teeb vabal ajal ka kogu aeg huumorit. Kui kuskilt kostub metsik karje: "Õõõõ," siis on teada, et Rait pole kaugel, kuigi paljud teised teevad ka talle seda häält, nii kui ta kuskilt välja ilmub. See on nagu tervitus vms.
Sellest kõigest võikski siia rääkima jääda. Lisaks huumorile on siin muidugi ka armsaid hetki. Mul on tegelikult hea meel, et me Piretiga jälle suhtlema oleme hakanud. Me võiks lihtsalt päevad läbi koos olla, enamus aja mingit lolli ajada või naerda, aga samas ka mingit armsat juttu rääkida, sest ilmselgelt paraneb Pireti tervis korraga, kui ta mind näeb ja ma ta sööma viin või naerma ajan, kui ta halvas tujus on. Kõige naljakam on see, et meid aetakse kogu aeg sassi, aga noh, nagu ma Raidule alati ütlen: "Pohhui, üks Pirru kõik." Raidul lähevad alati sõnad sassi, nii on mu nimeks näiteks Pirbel, kes pidi olema mingi saksa koer. Vahepeal, kui ma roosat palju kandsin, kutsus ta mind roosamannaks. Raidu puhul on naljakas veel see, et kui peale rebaste afterpartyt club Tartus me kõik teleka ees istusime ja juttu rääkisime, siis tahtis Piret, et unelaulu lauldaks, mille peale me Margusega laulma hakkasime, aga siis ütles Rait, et kui teda magama tahetakse uinutada, siis peab laulma "hei muumit", mida talle lapsena lauldi, mille peale Piret pani selle mängima ja siis laulsime kõik kaasa. Ma kujutan ette, et mõni, kes oma toas samal ajal magas, vaatas, et me oleme mingid debiilikud. Ükskord Piret laulis seda segi peaga wc's, sest me olime just sel teemal rääkinud. Pärast Rainer ütles: "Ma vaatasin jah, et mis see Piret seal peldikus nendest muumidest laulab."
Kui alguses olime see nö kuldne kolmik: mina, Kairo ja Ändi, siis nüüd oleme mina, Piret ja Kairo need, kes pidevalt kuskil midagi koos teevad või seletavad. Ändil, Kaidil, Jaanikal ja Alanil on oma family kujunenud. Alan otsib pidevalt taga kedagi neist, mida Kairo üli hästi järgi oskab teha, küsides: "Kus Ändi on? Aga, kus Jaanika on? Kus Kaidi on?" Nali lõppeb lausega: "Sa pole ju Kaidi." (Seda ütles Alan kunagi vist Piretile või kellelegi, ajades ta Kaidiga sassi).
Eelmisel nädalal, ühel pärastlõunal jäin Pireti tuppa magama. Piret vaatas, et ma nii armsalt magan ja jäi ka magama, kuigi tegelikult ma polnud veel magama jäänud ja kuulsin, kuidas ta mu kõrval norskama hakkas. Tahtsin filmida seda, aga siis ta oleks üles ärganud. Jäin ise ka lõpuks magama. Mingi hetk läks uni ära, mõtlesin, et ma hiilin vaikselt ära ja lasen tal edasi magada, aga kui ma liigutama hakkasin, siis ärkas ta ka üles ja hakkas mulle nii nunnut juttu rääkima, et ma ei raatsinudki ära enam minna. Tegelikult on iga nädala lõpus nii kahju siit jälle ära minna. Ühikas on muutunud elu lahutamatuks osaks. Ma arvan, et kui me kõik peale jaanipäeva selle kooli lõpetame (paljud siit ühikast), siis saab see jälle päris kurb olema. Aga vahepeal me lihtsalt kaotame koos ajaga inimesi oma teelt. Ainsad on unenäod, mis toovad tagasi neid, kes kord ära on läinud oma teed.