Oo murrab põlvili

19. juulil möödus kuu aega mu lõpetamisest, mil olin rõõmus, et ei pea enam tükk aega tunkesid jalga tõmbama. Nüüd, kuu aega hiljem sain aga ehitusalase tööpakkumise, mille kohe vastu võtsin, sest nädala sees pole mul nagunii mingeid suuremaid plaane ega kohustusi, mida see töö häiriks. Seda enam, et tööandja ei sea mingeid kohustusi täpselt kellast kellani objektil viibida, vahepeal lähen hiljem ja olen kauem, mõni kord lähen varem ning saan ka varem koju. Tavaliselt, kui tal pole aega mulle appi tulla näiteks tellingut ümber tõstma või materjali juurde tooma, siis käseb ta mul lihtsalt istuda ja puhata, sest see teen seda tööd nagunii tunnitööna. Esimese nädala esimestel päevadel ma ikka puhkasin, aga viimasel ajal on nii palju teha, et mul pole aega isegi süüa või telefoniga netis käia, kogu aeg mõtlen, et teen ühe töö lõpuni, siis söön ja olen netis, aga siis avastan, et veel on vaja midagi teha, enne kui natukeseks istuma ja ootama saab jääda, et pahtel või krunt kuivaks.
Eile oli töö juures selline juhus, et telling kukkus kokku. Hea, et ma ise selle peal või all polnud, palju muidugi puudu ei jäänudki, kui ma oleks selle tellingu töölavaga pähe saanud. Pärast muidugi lõin ikka pea vastu toru ära, nii et vahet pole eriti. Tegelikult oli asi selles, et Veikko ja Steven käisid tellingut ümber tõstmas, aga nad ei pannud ülemisele töölavale tuge vms ja siis ühel hetkel lihtsalt käis haige pauk ja töölava kukkus koos asjadega alla. Pahtli ämber kukkus ribadeks ja kõige suurem kahju on mu raadiost, mis enam ei tööta ega hakkagi enam tööle. Tööpäeva lõpp venis selle tõttu nii igavaks ja kuna pahtel polnud ka ära kuivanud päeva lõpuks, siis läksin tund aega varem ära.
Tööandja oli päris vihane Veikko ja Steveni peale ja tuli järgmistel kordadel ise tellingut ümber tõstma. Ükskord pidi see juhtuma. Naersin, et nad raudselt tahtsid mind ära tappa, et ei peaks päevas mitu korda mu juures tellingut tõstmas käima.
Telling oli ikka nii hinge peal, et ehmusin õhtul pärast paaritunnist uinakut selle peale, et viimane pilt unenäos oli telling ja mul oli tunne, nagu ma magaks selle all. Tegelikult oli see mu baldahhiin voodi, mille me Märdiga kevadel ostsime meie kolmanda aasta puhul.
Mingil määral asendan ma tööl hetkel vist Po'd, kes Soomes oli. Olengi ta venna firmas, kus eelmise aasta kevadel ka praktikal olin. Selle ajaga on päris palju muutunud. Siis ei teadnud keegi firmast eriti midagi, nüüd on firma kõvasti reklaami teinud (logoga riided ja autodel on suurelt firma logo). Lisaks sellele osalesid nad sel kevadel Kodutunde saates.
Eelmisel esmaspäeval tõmbasin veidi hinge ja teisipäeval hakkasin rabama. Teisipäeva hommikuti olen käinud toimetuse koosolekutel ja nädala või kahe võrra ette teatanud, millest plaanin kirjutada. See nädalavahetus tuleb ka selles osas tihe. Eelmisel nädalavahetusel ei käinud selle eest aga ühelgi sellisel üritusel, millest kirjutada oleks saanud. Kunagi tahan aga kindlasti siia blogisse kirjutada reedel toimunud pulmadest, mille fotograafiks ma olin. Peamine eesmärk on aga kirja panna järjekordse seiklusrikka pühapäeva sündmused ja naljad. Selles osas on mul lugejaid siia juurde tekkinud, nii et pean neid hoidma ja kirjutama.

Terve eelmise nädala jooksul ja ka sel nädalal rääkisin tööajal pidevalt Antiga, sest tore on töö ajal rääkida inimesega, kes töötab samal erialal ja teeb samu asju, nagu mina. Rainer juba kommenteeris oma esmaspäeva Anti tääbiga, milles oli sisse logitud Anti facebook ja messenger. Rainer: "Vaatan, et misasja, Birks kirjutab, panen kinni, mõne hetke pärast Birks jälle kirjutab, login välja, Birks ikka kirjutab veel Antile. Ma ei saa aru, mis jama on." Lõpuks Rainer sai minust lahti nii, et logis igalt poolt Anti kasutajatest välja. Selle nädala alguses oli just vastupidi. Antil oli kiire kogu aeg, nii et ta kartis, et halli lõvi asemel kolib mu telefoni desktopile metsatöll, sest Raineril oli kogu aeg midagi öelda ja ma ei jää kunagi vastust võlgu.
Seekord mööda Eestit ringi trippides ja taaskord ühes autos tagaistmel Raineriga mölisedes oli ikka väga naljakas. Kui eelmine kord olin alguses kergelt šokis Rainerist, kes palju rääkis, siis seekord mainis Anti kohe alguses ära, et andis Rainerile ka mu blogi lingi, siis mul oli isegi korraks piinlik, aga kuna kõik kaardid olid juba avatud, siis sai kohe alguses kõik korraga ära öeldud ja kommenteeritud. Küsisin Raineri käest, et kas tal on facebook - no muidugi oli, kuigi ma lootsin, et ta on üks nendest vähestest ägedatest inimestest, kellel seda pole. Korraks tundus see isegi reaalne, aga tal hakkaks ilmselt igav, kui ta kellegagi seletada ei saaks.
Rainer kirjeldas oma emotsioone, kui ta nägi, kui palju teksti mu blogis on. Lõpuks võttis ikkagi ette ja luges selle läbi, olles ise samal ajal telefonis - peab ikka kannatust olema. Õnneks ta pole ainuke, Piret ka loeb tavaliselt telefonist mu blogi. Igatahes Rainer luges mu Aluksnes käimise postituse ühe korraga otsast lõpuni läbi ja ei käinud isegi suitsul vahepeal, mitte nagu Aluksnes käies, kus ta tahtis sada vahepeatust, et suitsu teha või metsas käia. Kusjuures leidsime, et see pika blogi lugemine on selle koha pealt väga positiivne, pean seekord veel pikemalt kirjutama, siis loeb Rainer seda nii kaua, et jätab suitsetamise üldse maha.
Ja seekord ma ei pidanudki terve päev ootama, et mingit videot või pilti näha, nagu eelmine kord ootasin seda pulma videot, mida Anti näitama pidi. Rainer lubas mu blogi jutu peale õiget Metsatölli näidata. Ei läinudki kaua aega, kui ta pildi leidis ja seda meile kõigile näitas. See oli ikka tõsine töll - blondide pikkade juuste ja habemega. Rainer ütles, et ega ta sõber ilma selle habemeta ei näegi välja, see pidi sobima tollele tüübile. Ega Rainerilgi lühikesed juuksed pole. Terve päev ta sättis oma juukseid, sest need ei püsinud üldse patsis. Õhtul, kui Vabakale tagasi jõudsime, siis päästis ta lõpuks oma kiharad valla. Kusjuures lahtiste juustega näeb ta palju lahedam välja. Vihje sulle, Rainer - kanna rohkem lahtisi juukseid!

Saime pühapäeva hommikul kell 11 kõik vabakal kokku. Ma jäin 1 minuti hiljaks, sest tee peal oli nii palju teeremonte ja sellega kaasnenud kiirusepiiranguid. Kõik naersid, kui ma kohale jõudsin, sest mul oli valge lint endiselt veel küljepeegli küljes, nagu ma oleks otse pulmast tulnud. Riidedki mu seljas olid enam-vähem sellised, millega võiks pulma minna, eelmine aasta vist käisingi samade riietega pulmas.
Mul oli nii hea meel kõiki näha, kallistasin oma kalleid sõpru ja siis hakkasime mõtlema, kuhu üldse minna. Egon oli mingid kohad välja otsinud, aga need tundusid alguses nii kaugel olevat. Minu jaoks pole miski muidugi kaugel, aga ma polnud kindel, kas Petri viitsib ka oma autoga nii kaugele minna. Läksime ju kahe autoga. Egoni autos olin mina, Anti, Egon ja Rainer ja Petri autos Petri, Piret ja Helenn. Petri autoga minek eeldas seda, et sõita saab seni, kuni rehvid kestavad, sest pikka iga neil enam polnud.
Egoni plaan oli Põhjarannikule mere äärde jõuda. Teised tahtsid esialgu, kas Piusale või Taevaskotta minna. Mul oli muidugi nende plaanide peale kõike muud vaja vahele seletada kõigiga, lõpuks ei saanud keegi aru, kuhu me siis lähme, Anti tegi ka veel linna tiiru, sest keeras Vabakalt kogemata valele poole. Käisime tanklast läbi, rahabossid võtsid raha välja ja maksid eelmiste käikude eest võlad ära ja ettemaksud juba ära ja siis panime Taevaskoja poole ajama.
Teel sai kõvasti nalja, nagu ma siin eelnevalt juba Raineri kohtagi mainisin, et mängisime avatud kaartidega - kõik otse välja. Päris head teksti sai ikka aetud, kõike pole kahjuks enam meeleski. Välja arvatud need koera naljad, mis olid tingitud Egoni pagassi ees olevast võrest. Rainer lubas mu sinna haukuma panna. Nüüd siis pole Piret enam ainuke koer. Pärast Rainer tegi veel konditsioneeri kohta mingit koerakondi nalja, et tal pole kumbagi konti anda. Egonil kont ei tööta, loodame, et sel pühapäeval lähme Anti autoga. Kusjuures rääkides veel Antist ja ta bemmist, siis Antil on vist villand juba sellest, kuidas ma ülistan bemmi, millest ta ise üldse nii vaimustuses pole. Mul endal on vähemalt selline nõme tunne, nagu nendel aegadel oli, kui mul veel oma autot polnud ja teiste autodega sai ringi hängitud. Põhjus, miks ma endale kogu aeg autot tahtsin, oli see, et mitte sõltuda kellestki teisest, vaid olla iseseisev ning samas mitte olla selline, kes suhtleb kellegagi vaid sellepärast, et tal on auto. Hetkel ma tunnen end nii sitasti, sest ma arvan, et Anti kahtlustab seda viimast varianti. Vähemalt me jutust on nii palju sellesarnast teksti välja tulnud. Tahan lihtsalt öelda, et tegelikult nii see pole, vaid on kaks head korraga. Ühalt nagu see bemm meenutab mulle vanu aegu ja tekitab adrenaliini ning teisalt on Anti väga super inimene ja väga hea sõber, kellega on iga päev nii hea rääkida ning veel suurem rõõm igal pühapäeval kohtuda. Pluss muidugi see, et me kahekesi olemegi need põhi organisaatorid, kes rahva igaks pühapäevaks kokku ajavad ja põnevatesse kohtadesse viivad.

Tema puhul on tegemist selle Henri võlumaagiaga, mis meid ühtemoodi tegutsema ja ütlema või mõtlema paneb. Viimasel ajal on seda üha rohkem ja mis kõige rõõmustavam - Henri helistas mulle eile, ma olin reaalselt nii rõõmus selle üle. Pole üksteisest nii kaua midagi kuulnud. Pidasime juba Antiga plaani, et veame kunagi Henri ka endaga kaasa. Ma tegelikult Henri peale nii palju mõelnud ja tahtnud isegi ta juurest läbi käia, aga ma ei tea, miks ma seda teinud pole. Igatahes Anti ütles, et tal on Henriga sama värk, see telepaatia, mis meilgi praegu. Piretist ei tasu muidugi rääkidagi, ta ei pea rääkimagi mulle midagi, ma tean ja saan niigi aru. Õigeid sõpru mõistetaksegi ilma sõnadeta.
Kusjuures Henriga oli mul just alguses vastupidi see auto teema. Alguses ta pigem häiris mind koolis oma bemmi ja egoistliku käitumisega. Hiljem, kui päriselt tuttavaks saime, siis kõik muutus ja need esialgu häirivad pahed muutusid tema puhul just trumpideks.
Nonii ma pole ikka veel oma jutuga Taevaskotta jõudnud. Seal oli nii palju autosid, et meil polnud kuhugi parkidagi alguses. Pärast oli sinna veel kaks korda sama palju autosid ilmunud, aga inimesi suures ja väikeses Taevaskojas ei tundunud üldse nii palju olevat, kui autode järgi oleks pakkunud.
Jõudsime järve äärde, kõik muudkui seletasid, nii et me ei saanudki kohe alguses aru, kuhu me suundusime. Panime kohe otse lõikama. Esimeste treppide juures tehti juba nalju, nagu ka mitme teise asjaga, kus mõni oleks hinge heitnud. Seekord oli Piret viimane, kes trepist üles rühkis. Kõik arvasid, et me lähme valele poole, aga mina teadsin, et jõuame õigesse kohta. Kõik meenutasid oma lapsepõlve, kui Taevaskojas sai käidud, aga nii mitmegi mälestused ei ühtinud enam praegustega. Ma küll mäletasin enam-vähe täpselt veel kohti ja vaateid. Seekord tegime ringi lihtsalt teistpidi, aga välja jõudsime ikka õigesse kohta. Tegime Suure Taevaskoja liivapaljandi juures pilti. Sain kohe meie super fotograaf Raineri tööle rakendada. Piret kommenteeris, et mõned pildid olid veits kõverad ja kaugelt tehtud, nii et seekord õpetasime talle selgeks, kuidas zoomi kasutada ja sarivõtet teha. Noo ilmselgelt läks klõpsutamiseks. Mul endal on küll töö käigus fotode tegemisest nii üleküllastus tekkinud, et ma lihtsalt ei viitsi üldse enam pildistada. Nii saigi enamuse aja pilte teha, kas Rainer, Anti või taimer. Ma suutsin muidugi kaamera kuhugi üli kaugele aja peale panna, nii et pidin ise tükkmaad jooksma, et õigeks ajaks pildile jõuda, teised elasid samal ajal kaasa mulle. Piret ütles alati, et ma ei jõua pildile.
Sillani jõudsime, siis taheti jälle üle kõndida. Piret käskis selle peale Tartusse kaarsillale minna. See puust vana kaarsild poleks meid kannatanud. Ei hakanud igaks juhuks üldse ronimagi silla käsitoe peale, sest see tundus liiga vana ja väsinud.
Käisime kõik kohad läbi, vaatasime kinni varisenud koopa üle,kuhu tegelikult üldse ei tohtinud minna, aga me käisime ikka kõik kohad läbi. Pärast tehti veel mingeid surma nalju, mida ma enam päris täpselt ei mäletagi. Vähemalt olid kõigil õhtuks luud ja kondid terved, nagu Rainer ütles: "Birgitil jäid varbad alles, mul jäi jalg alles ja Antil on käsi ka otsas."
Pärast pikka ringi Taevaskojas ja lämbes ilma päikseta suveilmas higistamist, siirdusime tagasi autodesse, et Kiidjärvele minna. Kõik oli eravalduse alla ja me ei saanudki veski juurde. Passisime nõutute nägudega parklas ja mõtlesime, mida edasi teha. Kõik oli vaikne ja siis Rainer ütleb: "Noh, mis saab, paneme peo püsti v?"
Kõik hakkasid täiega naerma, et Rainer ikka siuke huumorivend on. Ta ise muidugi jääb tagasihoidlikuks, nagu tüüpiline eestlane, kes ütleb: "Ah, mis ma vana inimene ikka siin.." jne.
Mina: "Kui sa poleks praegu midagi öelnud, siis me passiks siis õhtuni vaikuses ja mõtleks, mida edasi teha."
Ega me ei teadnudki, mida me siis lõpuks edasi teeme. Panime Tartu poole leekima. Vahepeal Piret helistas ja küsis, kuhu lähme, siis vastasin, et Alatskivile, aga meil tuli veel mitmeid vahepeatusi, tänu sellele, et Anti tääb meid kruusateed mööda otseteed Alatskivile juhatas. Tegelikult oli mõnes mõttes halb kahe autoga sõita, sest me ei saanud kõik koos olla. Pidevalt, kui kuhugi jõudsime ja midagi Piretiga rääkisime, siis oli mul jälle hetkeline mõtteseisak: "Misasja, ma rääkisin seda just ju, ah jaa, sind pole ju meie autos."
Anti juba rääkis, et peaks uue auto asemel hoopis bussi ostma, mis mahutaks rohkem rahvast, kellega ringi trippida.
Taevaskojas sai rahvaga esimene "check in" ka tehtud. Ma nii naljaga rääkisin Egonile, et teeme nüüd igal pool check in'i, nagu Jarmo ema iga tunni tagant, kui nad trippimas käisid. Pärast naersimegi Egonit, et me polnud veel õieti kohalegi jõudnud, kui Egonil oli juba check in tehtud. See oli ka hea, kuidas me Egoniga vahelduva eduga check in'i tegime, sest kui tema tegi, siis oli pool seltskonda puudu, sest tal polnud kõiki inimesi sõbralistis. See oli selline omamoodi lõbus tegevus. Samas noh mõni valas juba pisaraidki.
Ma siin ühes postituses juba mainisin, et annan inimestele inspiratsiooni oma trippimistega. Viimasel ajal on see ikka eriti vilja hakanud kandma. Näiteks ühed käisid eelmisel nädalavahetusel Siguldas, mõned Aluksnes ning mõned plaanivad ka juba Peipsi äärde minekut, nagu meie sel korral. Mul pole selle vastu midagi, et inimesed meist inspiratsiooni saavad ja käivad ilusaid kohti avastamas, aga mõne inimese puhul on küll mõned pildid ja check in'id pigem nagu ilmselgelt läbinähtavad üle trumpamised. Mis nad sellest saavad, seda ma ei tea.
Varem Väimelast Põlva kaudu Tartusse sõites olen ma täheldanud ainult viita, mis näitab Lennundusmuusemisse ning näinud tuttavate pilte muuseumist Tartu linnale avanevast lummavast vaatest. Nüüd olime siin ka lõpuks ise kohal. Vaatasime kõigepealt alt värava pealt hindasid, kus oli kirjas, et õpilasele on pilet 3 eurot, nii et läksimegi õpilastena üles. Ma muidugi feilisin, sest tahtsin avama hakata ust, mis juba oligi lahti. Piret ütles mulle, et ma olen ikka see täielik blondiin. Rainer naeris, et uks oli lihtsalt liiga puhas, et ma seda ei märganud.
Kui Lätis ei osanud ma midagi kuskil öelda oma halva võõrkeele oskuse tõttu, siis Eestis ma võikski igal pool rääkida, küsida jne. Läksingi siis leti juurde nagu meie seltskonna mänedžer ja uurisin, kas õpilaste jaoks peab tõestusena õpilaspilet ka olema. Sain eitava vastuse, mille peale ütlesin: "Me oleme kõik õpilased, välja arvatud tema," ning näitasin Raineri peale. Hiljem tunnistas Petri ka ausalt üles, et tema pole õpilane. Ma hiilisin lihtsalt kahe seltskonna vahelt ära muuseumisse, nii et piletimüüja ei saanud arugi. Pärast, kui ma väga seal ringi ei viitsinud käia, siis kõik naersid, et mul on pohhui, ma nagunii tasuta sain. Teised vaatasid ikka täie raha eest eksponaate. See muuseum oli pigem meestele. Märdil oleks ka seal kindlasti huvitav olnud. Egongi oli enne meid juba jõudnud muuseumis ringi peale teha ja nurgatagusedki ära vaadata. Mulle meeldisid ainult üksikud asjad sealt. Näiteks oli lahe vanades lennukites sees käia. Mõelda vaid, et sellised kolakad kunagi õhus püsisid. Tegime pilte seal, Piret ütles, et siis on hea postitada facebooki: "Bye-bye Estonia." Ma pole siiani väga midagi jõudnud postitada veel, sest pulmapildid oli sel nädalal peale ehitustööd õhtuti eelisjärjekorras.
Teised üritasid veel igasuguste masinate peale ronida. Me Heleniga jalutasime niisama ringi, nautisime päikest, mis kõiki kõrvetas, kes hommikul pikad riided olid selga pannud. Ma olin ainuke suvitaja oma kleidiga, kuigi võtsin igaks juhuks ka pikad riided kaasa, sest ilmateade lubas halba ilma, aga õnneks oli hea.
Lõpuks käisime veel tornis, kus avanes veelgi ilusam vaade nii muuseumile ja selle eksponaatidele ning ka ümberkaudsele loodusele. Klõpsutasin kauni looduse kõrvale mõtlikust Rainerist ka mõne pildi, aga kui Rainer seda avastas, siis sain pahandada, et külje pealt pilti tegin, sest tal oli just too kõrv must. Pärast Rainer pani selle sama pildi üles, siis Anti kommenteeris ja märkis ära, et Raineril on kõrv must, aga Rainer ütles siis, et hoopis teine kõrv oli. Ma sain tükkaega naerda jälle nii seda esimest nalja kui ka hiljem facebookis. Vähemalt sai Rainerist ka lõpuks pilte. Esimesel korral Lätis ei jäänud ta peaaegu ühegi pildi peale, alles viimastel piltidel nõustus koos Antiga poseerima.
Alguses läksime torni üldse mina, Egon, Anti ja Helen. Rainer jõudis alles hiljem. Ise seletas, et lehvitas meile all, aga seekord ei teinud me väljagi. Lätis oli just vastupidi, meie lehvitasime üleval, aga Rainer ei vaadanud me poolegi. Nüüd tahtis ta oma viga heastada, aga talle vastati samaga.
Enne Lennundusmuuseumist lahkumist tegime veel helikopteris pilte ja liikusime siis viisakalt hüvasti jättes minema. Rainer on selles osas ikka kõige viisakam, teretab kõiki, ka joodikuid, kes näiteks Saadjärve kaldal õhtul istusid ja jooki kurgust alla libistasid.
Kuna lõuna oli juba märkamatult möödunud ja kõigil kõhud tühjad, siis otsustasime siiski Tartust läbi käia ja Sirkast süüa osta. Mul oli ainukesena vist kõht täis, sest eelmisest õhtust oli hommikul veel šašlõkki ja salatit järgi ning Märdi emal ja õel oli nimepäev, nii et pühapäeva hommikul sai pannkooke ka veel kõigele lisaks. Sellegi poolest ostsin ma ka süüa, sest õhtuni oli palju aega ja Peipsi ääres peale sibulate ja kurkide muud pole.
Ootasime sööki, siis Piret ütleb: "Raineril on nii suur õllekõht," samal ajal sügas Rainer kõhtu. Pärast, kui Rainerile seda rääkisin, siis ta ütles sellepeale: "Kui ma oleks tisse süganud, kas siis oleks Piret öelnud, et mul on suured rinnad?"
Koos meiega ootas sööki ka Siim Taba, kes lahutab Ring fm's meelt kella 11-15ni, Märksi, Torni ja Aaliste hommikuprogrammi järel. Ma muidu ei tunnekski teda ära enam, aga kuna ta pruut on Mõnistest pärit, siis tema kaudu ühendas pildi kokku. Ütlesin teistele ka, et näed Siim Taba ka siin ja lubasin sõimama minna, sest üks päev, kui mul oli reaalselt nii palju tööd, siis tervitas Siim Taba eetris kõiki tööinimesi ja pani selle peale Martin Carrixi laulu "Animals". Too hetk oli küll, et wtf mõni istub ja niisama seletab ja ma olen see tööloom siin. See sõimamine oli naljaga muidugi. Positiivne on see, et Siim Tabale meeldib ka Trafficu laul "Sekundiga", mis mulle ja Antilegi meeldib. Eelmise nädala alguses lihtsalt kuulasin seda lugu mõttega ja kuna meil seltskonnast on mitmed oma eksidega hädas, siis oli see lugu täpselt nagu rusikas silmaauku, nii et Antile hakkas ka see kohe meeldima. Ma tegin plaadi ka Antile, mille esimeseks looks panin "sekundiga", mida me ikka hea mitu korda autos kuulasime ja kaasa laulsime, nii et palju ei jäänud puudu, kui oleks seda esmaspäeval raadiost kuuldes tööl olles koridoris üksi laulma hakanud. See on ka tore, kuidas me kõik autos kaasa laulame, välja arvatud Egon. Tema on meil vagur, kuigi seekord oli ta tunduvalt seltskondlikum kui Siguldas käies.

Teel Tartust Alatskivile naljad jätkusid. Sealt ka põhinali, mis sai alguse Anti ja Raineri naabritest Tallinnas. Oli mingi haige jutt, mis päädis lõpuks hoopis toiduteemaga, mida ja kui palju vanemad neile Tallinna kaasa panevad. Mingi hetk ütles Anti: "Võtan õhtul ühe rõõmurulli."
Ei mäleta enam seda täpset teemat ja sõnastust, aga kahe teema peale oli see kokku väga naljakas. Kolmapäeval soovitas Rainer kohe kolm rõõmurulli võtta. Aga teate, mis nüüd kõige naljakam selle loo juures on? Ma ei saanud vist naljast aru, haaha. Ma ikka täielik blondiin.
Alatskivile jõudnud, siis läksime kohe kollase akna juurde, kus mina juba eelmisel suvel Märdi, Miku ja Janega käisin. Tol korral oli päikselisem ilm, ilmselt oli asi selles, et Jane oli kaasas. Tema on üks suur päike, mille Märt põlema lubas panna. Siinkohal tervitan Mikku, kes on sõjaväes ja loeb mu blogi.
Rääkisin teistele ka, kuidas mu blogi on ikka läbi aegade olnud meelelahutajaks ja infoallikaks sõpradele, kes sõjaväes on olnud. Jaanus kunagi sõjaväes olles ju ütles ka, et mu blogi on nagu ajaleht, kust saab kõik tähtsamad uudised teada. Rainer ütles sellepeale: "Birgit põnev elu," mida su sõbrad seal sõjaväes välja prindivad ning loevad metsas kännu peal ja ma ei tea, mis kohti nad seal veel pakkusid. Mikk, sulle inspiratsiooni siis!

Raineriga vahelduva eduga klõpsutasime kollases aknas pildid ära ja siis jalutasime lossi juurde. Hüppasin jälle karastuse mõttes porilompi, nagu Lennundusmuuseumiski, kus Raineri märjaks pritsisin, aga tema läks vähemalt kaasa sellega ja hüppas ka. Pireti käest sain Alatskivil pahandada. Aga see vette hüppamine vähemalt jahutas. Pühapäeval oli ikka haige leitsak väljas, auto kraadiklaas näitas 26,5 kraadi. Ma ei kujuta ette, kuidas teised jõudsid pikkade riietega olla.  Me Anti ja Petriga olime ainukesed, kes riietuse osas hea ilma peale olid mõelnud.
Tahtsin teisi viia ülimõnusasse randa, kus me Ego, Martini, Joosepi ja Annega 2011. aastal käisime, aga seal olid igal pool eravaldused ja enam sinna kuidagi ei pääsenud. Rainer rääkis, et need on minu valdused, kuhu ma nad tööle pidin viima. Sõitsime mingist põlenud majast mööda, mille peale ütlesin: "Pean teid kurvastama, mu maja põles kahjuks maha."
Käisime Ninal, Anti ja Rainer tegid Alatskivil kaardi juures pilti, mille paremas ääres oli märgitud Nina, kuhu nad pildi tegemiseks kõrvale oma nina panid. Sattusime Ninal mööda küla sõitma, kus olid vineerist kokku löödud suvilad. Päris lahedad kohad olid, kõigile hullult meeldisid. Endalgi võiks selline suvila olla kuskil tulevikus. Hetkel ei oska paigal seismisest ja puhkamisest veel rõõmu tunda, tahaks ainult sõita igal pool.
Käisime Nina vana tuletorni juures, aga kuna seal oli nii väike rand ja inimesed, siis läksime edasi. Otsisime mu head randa ja püüdsime veekogu äärde jõuda, aga sattusime hoopis kellegi peole. Oodati täpselt sama värvi audit, me jõudsime, siis kõik lehvitasid, me muidugi lehvitasime vastu. Hoovi jõudsime, siis tuli mingi mees vastu ja väitis, et me küll see õige auto pole, seda enam, et me olime kahe autoga, nii et kui esimene valesti sõitis, siis tegi tagumine automaatselt sama. Me olime nii sillas ikka, et meid nii oodati sinna peole. Piret ütles, et oleks võinud ka sinna peole jääda.
Kuna me õiget randa ei leidnud, siis läksime Kallastele. See oli kindla peale minek. Parkisime autod ära ja läksime randa. Vesi polnudki nii soe, kui oleks oodanud. Lisaks sellele oli Kallaste rand kole, räämas, kivine ja katkisi merekarpe täis ning lisaks kõigele olid ka igal pool klaasikillud. Vaatamata sellele otsustasime ikkagi mööda randa jalutada liivakivipaljanditeni. Nii eriti ei saanudki Peipsi järve nautida, enamuse aja pidi jalgade ette vaatama, et millelegi peale ei astuks. Ma kõndisin kõigele lisaks veel paljajalu ja pritsisin teised märjaks. Helen oli lõpuks ikka eriti märg, aga ega ta ka võlgu ei jäänud ja pritsis mu ikka korralikult märjaks, mis ühtlasi karastas hästi.
Tegime pilte ja siis läksime teed mööda tagasi autodeni. Käisime poest läbi ja siis suundusime veel Rannale, kus ma igal korral olen ikka käinud. Vaatasime Annamiia maja ka üle, teda ennast kahjuks kodus polnud. Muidu oleks korraks teregi öelnud.
Rannalt alates sõitsin mina. Seal rooli taga sai ikka igasuguseid asju tehtud. Vahepeal kiirendasin 150ni, mida Egon filmis. Teine hetk vaatasin mingeid pilte või timmisin kaamera programme Anti jaoks, samal ajal kui Egon rooli hoidis ja ma kiiruste suhtes tempo täiesti maha võtsin. Pärast sain Pireti käest sõimata, et nii ebaühtlaselt sõidan. Sel hetkel olid naised mõlema auto roolis.
Egon küsis, et kuidas on siis audiga sõita, aga pidin talle pettumuse valmistama ja tõdema, et need Audi rõngad minu ja tee vahel ikka nii häirivad mind seal rool peal, otse mu nina all. Päris ausalt häirivad. Audi on ikka nii vastumeelne auto. Ainuke asi, mis mulle meeldis oli automaatkäigukast.
Mõtlesime, et lähme Jõgeva kaudu tagasi, aga otsustasime hoopis otseteed Palamusele minna. Koolimaja oli kahjuks kinni juba. Vaatasime niisama ringi ja meenutasime filmi "Kevade" episoode. Kõige suurem naljamees oli muidugi Rainer, kes erinevaid tsitaate pillus. Isegi ma ei osanud nii palju kaasa rääkida, kuigi olen ikka päris palju seda filmi vaadanud.
Edasi suundusime Äksile Saadjärve äärde. Mul ei tulnud isegi pähe, et Malla käest uurida, kas ta on Äksis. Olin tegelikult suht kindel, et ta on pigem Tartus. Aga Jääajakeskuse juurde parklasse jõudes nägin tuttavat autot ja jooksin kohe poodi, kus oli Malla, kes vaatas parasjagu telefonist Egoni check in'i Palamusel ja mõtles, et ma olen talle nii lähedal ning siis astun mina uksest sisse. See oli jälle selline tore kokkusattumus, mis tegi rõõmsaks. Läksin leti taha teda kallistama kohe ja siis rääkisime veel juttu, kuni teised oste tegid. Ma mõtlesin, et miks mul Raineriga nii huvitav on, aga nüüd jõudsin järeldusele - Malla räägib sama palju kui Rainer.

Teised ootasid mind väljas ära ja siis läksime kõik koos Saadjärve äärde silla peale. Parv ka just tuli eemalt, mille peale Piret ütles: "Ou vaata, Lonny on ära eksinud." (Kes ei tea, siis Lonny on parv, mis sõidab Taevaskojas järve peal)
Tegime pilte ja siis Anti arvas, et ma võiks Mallaga ka teha poe leti taga pilti. Minu arust tundus see hea idee ja läksimegi poodi tagasi. Malla alguses keeldus, aga lõpuks oli nõus, sest lubasin, et see pilt ei lähe kohe facebooki, kui alles siis 21. novembril. Nad Liisiga alati kardavad oma sünnipäeval minult facebookis mingeid haigeid vanu pilte oma seinale saada. Kahjuks mul on mingist ajajärgust pildid kaduma läinud, aga silme ees on mul need ikka siiani.
Äksist sõitis Egon edasi. Me Antiga lebotasime tagaistmel kuni Võruni. Pidime Raineriga asja tasakaalus hoidma, sest kui me Raineriga kahekesi taga istume, siis me rebime omavahel, aga kui kumbki meist Egoni ja/või Anti kõrval istub, siis ei ole nad ka liiga vaiksed ja saavad meie poolt naerma aetud.
Järgmine peatus oli Lähte vaatetorn, mis oli Pireti jaoks viimaseks piisaks ilmselt, sest me veame kogu aeg teda viimasel ajal tornide otsa, kuhu tal on raske ronida, aga vähemalt ta tuleb alati üles. Kiikusime veel torni taga oleva kiigu peal, rääkisime juttu ja tegime mingeid seene nalju, kuhu Petri ja Rainer lubasid kunagi peale oma sellekordset metsas käiku tagasi minna, et saak üle vaadata.
Tagasiteel Võrru, läbi Tartu linna sõites sai ka nalja, kui me vangla juures kõrvuti autodega sõitsime ja üksteisele nägusid tegime ja pudeleid näitasime. Petri oli nii uhke, kui oma pudeleid näitas, aga siis Anti tõi sõidu ajal pagassist Rainerile suure ginni, mille peale Petri langes kohe masendusse ja me auto seltskond taaskord võidukas sai olla. Käisime veel Savernas poest läbi, võeti jooke vist juurde, aga kuna saia ja leiba ega rõõmurulli polnud, siis käisime hiljem Võrus poes. Võtsime Vabakalt Anti bemmi, lasime aknad alla, panime Trafficu "sekundiga" käima ja kruiisisime läbi linna Maksimarketisse, kust ei jäänud ostmata ka RÕÕMURULL ja siis samamoodi tagasi. See oli parim punkt päevale või nii. Ülimõnus feeling tekkis jälle, nagu eelmisegi pühapäeval.
Olime veel mingi aeg Vabakal. Kahe auto seltskond oli lõpuks koos ja aeti niisama head teksti. Lisaks sellele oli Vabakal üle pika aja selline rahvas ümberringi, keda mina ka teadsin. Lehvitasin kõigile ja rääkisin mõnega juttu. Sanderit oli ka nii hea näha, pidimegi see reede kokku saama, et pikemalt rääkida. Tegelikult lubasin talvel talle juba, et suvel saame rohkem kokku, aga jah, suvi jälle peaaegu käest kadunud.
Mingi aeg hakkas mul täiega jahe, nii et läksin autosse, aga kuna uks ei püsinud ise lahti, siis Anti hoidis kinni seda, millest tulenevalt on ta mu isiklik uksehoidja, nagu mina olen ta isiklik elupeataja. Selle tripi jooksul ei kuulanud ka Anti üldse sõna. Pidin kogu aeg tal silma peal hoidma, et ta Taevaskojas teisel pool piiret olles mäest alla ei kukkuks või näiteks Kallastel kivide peal turnides pead ei murraks. Kuna Anti ei tahtnud tagaistmel turvavööd kinnitada, siis hiljem tuligi me jutust kuidagi välja see, et mina olen Anti ema ja Rainer on isa, mille peale Rainer mulle autos käratas: "Vait vanamoor!" Kui nüüd vanustest rääkida, siis oli rõõm tõdeda, et selles seltskonnas olin mina üks nooremaid, tavaliselt on vastupidi.
Igatahes väga lõbus trip oli ja plaan on ka sel pühapäeval järjekordselt üks väike tiir teha, aga seekord siin lähedal, sest Rainer ei tule muidu kaasa. Alguses ta ei tahtnud üldse tulla, aga kuna tal jääks see kripeldama ja ta nutaks kodus, kui meie tripi pilte vaatab, siis ta ikkagi ilmselt tuleb. Ma arvan, et ilma temata poleks meil pooltki nii lahe olnud. Tema ongi see õige seltskonnahing.

Sõbrad on mu süda

Laupäev oli eriti aktiivne päev, mille lõpuks oli lausa lõõgastav sõpradega ümber laua istuda ja lihtsalt rääkida maast, ilmast, tulevikust ja minevikust.
Meil olid kõik plaanid paigas, nii et kui Alari ja Lilja kohale jõudsid, käis Märt ideed välja. Tundub aga, et olime üksteisest nii mööda rääkinud, et Alari ja Lilja olid kodus juba pesus ära käinud ega teadnud saunaplaanidest midagi, kuigi nende kahe ühisest sünnipäevapeost saadik oli plaan, et just sauna ja tünnisauna pärast nad eelkõige võiksidki tulla, märksõnagi oli: laupäeva õhtu. Ega siis midagi - neil polnud sauna asju kaasas ja nii ei saanud meiegi minna.
Kõigepealt tegime ekskursiooni ümber majapidamise, nagu Alari viimati enda juures meile tegi. Hiljem hakkas Märt grillima, teised võtsid lihtsalt istet JA VÄRKI, nagu Alari mind jäljendas. Ma ei tea, mis mul selle värgiga on?
Tore oli lihtsalt väljas istuda ja rääkida, kuigi ma oleksin ikkagi pigem eelistanud tünnisaunas vedelemist, sest selle külma suvega ei suuda ma eriti kaua väljas külmetada. Alari veel naeris mu Saaremaa jutu peale, et varsti lähen nagunii tuppa magamiskoti järgi ja istun selle sees edasi.
Tundub, et külalised olid söögi jaoks kõhtu hoidnud ja söök oli ka vist hästi õnnestunud, sest kõigil suud kogu aeg liikusid. Mingi aeg liikusime veel ringi, käisime kirsse söömas ja vaatasime mu vana golfi üle ning Alari tahtis veel erinevate hoonete sisu uudistada. Leidsime vanad raamatud jälle üles. Hämmastav ikka, kui erinev huvi inimestel erinvate asjade vastu on. Mu isa kogub raamatud kõik kokku, sest, mida rohkem seda uhkem, mis siis, et neid kuskile panna pole. Mina viskaks need mõttetud raamatud kõik minema. Alari aga sirvis neid huviga ning lootis sealt vahelt mõnda unustatud rahatähte leida.
Õhtu lõppedes istusime köögis edasi, pakkusin Alari ja Lilja toodud ülimaitsvat rummikooki ja tegin sõpradele kohvi. Märt tahtis vahepeal veel sauna minna, aga mida aeg rohkem õhtusse, seda huvitavamad ja arutelurikkamad jututeemad tulid, nii et lõpuks jõudis ta ainult korra pesus käia.
Märdi vanaema tegi ka huumorit. Ega ta aru ei saanud, kes meil külas olid, kas tema jaoks võõrad või Viitkalt keegi. Ta tuli ikka seletama sinna. Kõige parem oli siiski õhtune huumor, kui ta unest häälte peale ärkas ja kööki tuli. Ta nägi unes jaanipäeva, nii et kui ta ärkas, siis arvas, et lapsed on jaanipäevalt tuppa tulnud ja kilkavad seal. Ise küsis veel meilt: "Kuidas siis tule tegemine läks?"
Ta ikka suudab. Eelmine nädal olime Anitaga köögis ja tegime just kirsi-mandli vormi, kui vanaema telefoniga tuli ja küsis: "Kuidas ma siit Nospad saan?"
Lõpuks olid juba Märdi vanemad koju jõudnud, kui me ikka veel rääkisime. Alari ütles ka, et oli hea lõpuks nii põhjalikumalt vestelda. Tavaliselt üksteise sünnipäevadel pole aega üksteisega põhjalikumalt vestelda. Igatahes nüüd on neil põhjust veelkord tagasi tulla, sest ei Lilja ega Alari pole varem tünnisaunas käinud. Usun, et see toimub millalgi sügisel, kui on jälle rohkem aega ja väljas on jahedam.
Kui tavaliselt on pühapäeva hommikuti aega kaua magada ja lebotada, siis viimane pühapäev läks küll kiireks, sest kui ma ärkasin, oli kell juba nii palju, et pidime hakkama Anti ja Piretiga Aluksnesse minema, jätkamaks oma eelmisel korral pooleli jäänud Läti trippi. Õnneks oli mul veel piisavalt aega end valmis panna, kuni Anti teised peale korjas ja minuni jõudis.
Teadsin küll, et Anti pidi kellegi kaasa võtma, aga alguses sain küll šoki, sest Rainer nägi välja nagu Metsatöll ja rääkis hästi palju. Kui keegi minust palju rohkem räägib, siis on see küll korraks šokk. Minnes oli ehk kõige hullem, aga pärast oli juba chill ja kui muusika ka veel mängima pandi, siis läks mu tuju kohe kraadi võrra paremaks. Pärast Rainer tegi nende kraadide ja protsentidega nalja. Kui vaikus oli, siis käskis kogu aeg ekstra minu jaoks muusikat panna, et mu tuju jälle mitme protsendi võrra tõsta. Temaga sai üldse väga palju nalja. Ta viitsis huumorit teha, Piret oli kuidagi tavalisest vaiksem. Me Raineriga ajasime sooja, lõpuks hakkasime võru keeles ka veel rääkima.

Aluksnesse jõudnud, tulid kohe esimesed tuttavad näod vastu. Seal toimus mingi veemoto üritus, kus mootorsõidukid kihutasid Aluksne järvel võidu. See müra häiris veidi meie Aluksne turismielamust, aga samas oli seal mõnus melu ning polnud nii vaikne nagu eelmine suvi, kui me Mikuga ratastega Aluksnes käisime. Siis oleks muidugi võinud ka ratastega rohkem saarel ringi tiirutada. Me kõndisime eile saarel ikka korraliku ringi maha ning alustasime oma trikkidega.
Näiteks kõndisime Antiga mööda silla käsipuud, aga kõik ajasid mind nii hullult naerma, et ma lihtsalt naersin sealt alla ennast. Piret naeris muidugi seda alla naermist ja nii oli huumorit rohkem kui küll. Tagasi minnes pidid Piret ja Rainer mööda käsipuid kõndima, Rainer oli isegi nõus, aga lõpuks ikkagi keeldus.
Ronisime treppidest üles torni juurde. Minu arust oli kõige imelikum see, et torni külastus oli tasuline, küll 1 euro, aga ikkagi. Meil Eestis ei pea selle eest maksma, va juhul kui lähed näiteks Kõpu tuletorni. Läksime kolmekesi üles, Rainer oli vist treppidest juba väsinud ega viitsinud üles tulla. Torn tundus alt vaadates väike, aga üles ikka andis ronida, nii et õhtune Meremäe vaatetorni külastus tundus selle juures ikka väga lühikese ettevõtmisena.
Tornis kohtasime motikameestest eestlasi, täpsemalt Viljandi inimesi. Piret läks ees, karjusin talle järgi: "Kas tuu Eestimaa ka joba paistus va?"

Hetk hiljem noogutasid need motikamehed mulle teretades, kui neist tornist üles minnes möödusin, ütlesin neile rõõmsalt: "Tere," ja liikusin edasi. Hiljem kui me mu kaameraga kolmekesi selfiet üritasime teha, siis tuli üks eestlastest ja ütles, et võib meist ise pilti teha. Küll need eestlased on ikka toredad! Pärast kuskil poe juures ka üks eestlane tervitas Rainerit, kes enamuse aja väljas ringi jalutas, kui me lihtsalt autoga ühe koha peal passisime, mingeid kordinaate otsisime või Anti tahvlis da Vincit parodeerisime.
Tornist alla minnes filmisin hirmunud Piretit, kes kramplikult igalt poolt kinni hoidis. Tahtsime Rainerile ka lehvitada, aga ta peitis end pidevalt kuskil puude all.
Edasi liikusime läbi metsa mingi templi juurde, mis mulle Kreekat meenutas. Siis käisime all silla juures, kus Anti jälle käsitoe peale ronis ja seal tükkaega turnis ning siis jooksime mäest alla ja jalutasime saarelt ära. Linnuse juurde ei viitsinud minna, sest ma olen seal käinud ja minu arvates seal pole midagi erilist, vaid mõned müürid ja laululava.

Mina teadsin üldse neist kõigist kolmest Aluksnet kõige rohkem. Rainer arvas, et ma tunnen seda pigem nagu oma viit sõrme, sest ma teadsin, kus miski asub ja juhendasin pidevalt. Sellepeale, et ma olen Aluksnes vaid 4-5 korda käinud, tegi ta imestunud nägu, et mul nii hästi kõik meelde on jäänud. Viimati käisin Aluksnes 1,5 kuud tagasi, kui käisin Märdi ema ja tädiga ühel laupäevasel päeval Aluksne turul kaasas.
Käisime veel vahepeal poodides, ostsime ohtralt saldejumsi ja jooki. Saldejumsist sai sel päeva küll end üleni täis söödud, sest peale selle ma midagi muud ei söönudki tegelikult. Joogid olid küll halvad, vähemalt kõik need, mis meie ostsime. Lätlased ikka ei tea alkoholist midagi.
Anti tahtis Aluksne raketibaasi minna, uuris kordinaadid järgi ja siis läksimegi neid otsima. Aluksnest välja sõites tegime peatuse. Alguses taheti jänesega pilti teha, aga Piret läks ja ronis kohe Aluksne sildi peale, mis meenutas silda. Ootasime Raineri ära ja läksin koos Anti ja Piretiga sinna peale. Anti oleks sealt alla kukkunud, ma sain viimasel hetkel temast kinni, muidu ta oleks päris valusalt alla lennanud. Sel päeval oli üldse neid napilt kukkumisi tal päris mitu, kui ma ta elupäästma pidin. Tahtsingi talle öelda: "Mitu korda ma pean täna su elu päästma," aga ütlesin selle asemel: "Mitu korda ma pean su elu täna peatama?"
Aluksnest välja sõites sõitsime kõige pealt kordinaatide järgi kohta, mis oli Aluksnest üle 30 km eemal. Seal oli niisama toredaid objekte tee ääres, nagu põdrad, pärjad, uks koos aia ja piimanõuga ja viit Kapile. Tegime nendega pilti ja trollisime niisama seal. Lollid kanad, otse Eestist nagu Piret taha aknale kirjutas.
Kui me kordinaatidel näidatud lõpppunkti jõudsime, siis kadus objekt ära, sõitsime niisama tükkaega mööda põldu ringi. Ma kogu aeg naersin, et me oleme juba nii palju igasuguseid lollusi erinevate objektide juures teinud, et varsti kutsutakse meile küll politsei, eriti veel kui me kellegi heinamaa peal autoga ringi tiirutame.
Lõpuks pani Anti teise kordinaadi sisse, mis juhatas meid õige kohani ning mis asus sealsamas Aluksne kõrval. Anti ütles sellepeale: "Kui me poleks nii kaugele sõitnud, siis poleks me põtru näinud."
Nalja ikka sai kõvasti. Lätis saab alat nalja. Juba siis sai, kui me Ego, Martini, Joosepi ja Kaarliga igast lollusi tegime. "Seekord ainult me ei võtnudki midagi kaasa," oli Piret kurb.
Raketibaasi juures oli aga valve, nii et seal me eriti ringi liikuda ei julgenud. Anti lubas täpsemalt järgi uurida selle koha kohta ja kunagi veel tagasi minna.
Aluksnesse me enam minema ei hakanudki, vaid läksime Appe. Olime juba tükkaega autos istudes ringi sõitnud, nii et üks hetk oli kuskil maantee peal, teel Appe sirutamispaus. Rääkisime juttu ja nautisime head ilma. Üks hetk istusin lihtsalt niisama nalja pärast rooli taha, kuhu ma lõpuks jäingi, sest Anti oli juba taha minu koha peale läinud ning oli nõus, et ma sõidaksin ise edasi. Ma ei saanud alguses istet paika, nii et ma vaevu nägin rooli tagant välja, kõik naersid täeiga, et ma seal nii naljakas olin. Apes käisime poes ära, siis sai iste ka paika pandud mu jaoks. Muidu äkki oleks jälle peaaegu sõitnud vähenägelikkuse tõttu ringtee pealt vastassuunas, nagu ma Appe jõudes oleks teinud.
Jõudnud Eesti tagasi, käisime Metsavenna talus kiikumas. Seal polnudki ammu käinud, kaks viimast aastat on jaanipäevane visiit sinna ka mul vahele jäänud. See aasta muidugi ei toimunud ka seal enam jaanipäeval midagi.

Mööda Võru-Valga maanteed oli nii mõnus bemmi nurrumist kuulata. Sai mõnusalt gaasipedaal jälle põhja vajutatud. Ootasin selle Kangsti-Sänna kiirendussirge ära ja siis kiirendasin 150 km/h ära. Jõudsin nii ruttu Sännasse, et pidin hoo maha võtma, muidu oleks rohkem tahtnud võib-olla isegi. Piret veel pärast ütles Antile, et Birgit sõitis küll nii korralikult, aga olgem ausad, bemmiroolis ma küll kunagi korralik liikleja pole olnud. Alla 110 km/h tundus liiga vähe. Ütlesin ka Antile, et kui ta bemmi müüma hakkab, siis laseks mul natuke sõita veel. See müümine ei ole enam kaugel, nii kurb kui see ka poleks.
Käisime Võrus Statist läbi ja siis läksime Anti soovil Piusale. Oleks ma teadnud, et ta sinna tahab minna, siis ma oleksin varem otseteed teadnud, aga samas saime veel kõik koos rohkem aega olla ja Anti sai oma kohvi, millest ta hommikust saadik unistanud oli. Ma unustasin ka ära, et ta kohvi tahtis, muidu oleks varem midagi juba organiseerinud.

Näitasin neile Piusale minnes kõige feilimat kollast akent Tabinal ja viisin neid ja ennastki esmakordselt Härma müüri äärde. See on nüüd ära viidastatud ja pikk ning huvitav metsatee tasub end sinna minnes kindlasti ära - vaade on super, nagu oleks Taevaskotta sattunud. Piret tegigi juba ettepaneku, et võiks kunagi Taevaskojas käia.
Kui Härma müüri ääres olime ainult meie, siis Piusal oli päris palju rahvast. Mitmed seltskonnad olid rahulikku pühapäeva õhtut nautima tulnud. Me läksime Anti juhendamisel kohe sinna taha sissevarisenud koopa kohti vaatama. Piret ja Anti käisid sees ka rändamas. Piretil kadus plätu veel liiva sisse ära, lõpuks leidis ikka üles.
Ma jäin Raineriga välja. Mul tekiks seal koopas vist klaustrofoobia ja Rainer lihtsalt kardab selliseid asju. Ma olen kaljukits, kes läheks pigem kõrgustesse, aga mitte maa alla. Piret ja Anti läksid päris kaugele välja, ma oleks naernud, kui nad oleksid sinna alasse jõudnud, kuhu turiste raha eest vaatama lastakse, aga nad ei julgenud igaks juhuks minna, kuna tee hargnes kolmeks ja nad kartsid ära eksida. Anti tahtis kunagi veel tagasi minna. Me jätsimegi seekord igale poole palju lahtisi otsi ega vaadanud kõike põhjalikult läbi, et oleks põhjust jälle tagasi minna.
Hiljem läksime sinna taha liivaväljale, istusime seal päikese käes, kirjutasime oma nimed liivale ja rääkisime juttu. Kõrval seltskonnas oli mingi naine, kes meenutas hammastega raadiot, ühesõnaga saime tasuta infot, mida ta kõike teadis ja lugenud oli.

Lõpetuseks jõudsime uude Meremäe vaatetorni. Seal ma lihtsalt juba nautisin ega viitsinud pildistadagi enam. Kui päeva alguseks ma sain korraks šoki, siis päeva lõppedes oli jälle see tunne, et kõik võiks jäädagi nii. Lost Frequencies "Reality" oli koduteel nagu kirss tordil. Üldse ei tahtnud tagasi jõuda. See on jälle see teel oleku tunne. Tahan kogu aeg teel olla ning mitte kunagi sihtkohta jõuda. Pluss muidugi nii head sõbrad, nagu Piret ja Anti, keda ma oleks tahtnud lihtsalt päeva lõpuks nii kõvasti kallistada. Piret on lihtsalt nii kaua juba mu südames olnud ja Antit viimase kahe nädala jooksul tundma õppides, olen veendnud, kui tore, soe ja väga-väga sõbralik inimene ta on. Osa sellest olen ma juba varem täheldanud, aga nüüd olen seda päev-päevalt rohkem tunda saanud. Head sõbrad on kui maailma inglid, kes täidavad su elu rõõmuga, hinge päikesepaistega ja südame armastusega.
Õhtu lõpetuskes nägin lõpuks eelmise Lätis käigu video ka ära, kus Anti pulmanrongile oma roosat T-särki lehvitab. Ma terve päev korrutasin Antile, et tahan seda näha, aga lõpuks pidin ikka Eestisse jõudmist ootama, et seda näha.
Lõpetuseks video: https://www.youtube.com/watch?v=4nXz46dSGdE ,millest repliik: "Ja-jaaaa," oli minu ja Krissu sõnavaras terve Saaremaa aja, nii et me korrutasime seda üksteisele ja naersime. Vaikselt nagu parasiit või nii.

Ja see tunne, et see kõik on väärt, et elada

Esmaspäeval tööd ei tee, teisipäeval puhkan veel - umbes nii oligi. Lubasin nädalavahetusel rahvale, et panen pildid üles, tegelesingi siis nendega. Teades ka mu aeglasi arvuteid, siis vahepeal lähebki terve päev lihtsalt käest ära. Kui ma Rõuges elasin, siis ma lubasin kogu aeg oma lauaarvuti aknast välja visata, seal oleks effektigi veel olnud, aga siin on aknad nii madalal ja akna all pehme muru, nii et pole väga kasu - see raibe töötab ikka edasi.
Teisipäeva hommikul tahtsin toimetuse koosolekule minna, aga Sass ütles, et koosolek jääb ära. Ma olin nii vara linna ka juba läinud, et pidin ootama, kuni kell 9 saab, et Kaidile töö juurde asjad ära viia, mis Jaanika ühikast välja kolides minu kätte jättis. Mul olid need vahepeal täitsa meelest ära läinud. Rääkisin veel Kaidiga juttu ja siis kolasin poodides ringi ja otsisin Krissule hot dogi. Ma ajasin ta 4 minutit enne äratust ülesse, nii et ta vingus tükkaega telefoni otsas, enne kui end liigutama hakkas. Selle ajaga jõudsingi ma poes ära käia ja Nurssi sõita. Võtsin Krissu peale ja läksime Rõugesse. Vaatasime veel autos Krissu telefonist Saaremaa videod ära ja alles siis läksime mammat üles äratama. Sellised unimütsid ikka. Pärast sain mõlema käest veel pahandada, et ma inimestel hommikul magada ei lase.
 Krissu mamma pakkus šokolaadi ja hakkas ise hommikust sööma. Me istusime Krissuga toas. Krissu tahtis, et mamma talle kohvi teeks, aga mamma tegi ainult endale - nii hoolitsev vanaema ikka onju?
Seekord oli päris igav, sest Krissu oli unine ja lõpuks me istusimegi mõlemad telefonis ning ootasime, et mu vend üles ärkaks, sest tal oli vaja mingi pakk vastu võtta, kuhu oli minu allkirja vaja. Vahepeal rääkisid Krissu ja Toni telefonis, see oli nii armas ikka. Ega ma midagi Soome keelest eriti aru ei saanud, aga ikkagi oli nunnu, Krissu rääkis juba sellise nunnu häälega. Tavaliselt teda sellise häälega rääkimas ei kuule, tal on pigem selline ülbitsev hääletoon, nagu Aileril.
Kuna see kuller ikka veel tulnud polnud, siis läksime Krissuga seniks Nurssi, sest ta pidi tööd tegema ja väljas oli hea ilm. Käisime Nursist Krissu juurest korra läbi. Krissu Nursi vanaema tuli jälle mega sõpsi panema, vanasti ainult sõimas meid. Krissu võttis asjad, käisime poes ja siis läksime maja juurde niitma, õigemini Krissu läks. Ma tiksusin niisama ja sõin jäätist. Krissu Eestis käik ei mõju ikka hästi - söödab mind jäätisega paksuks.
1 ajal liikusin tagasi Rõugesse. Ootasin maja ees, kuni kuller tuleb ja kuulasin tümmi - vanad ajad tulid meelde. Kuller käis ära, siis viisin venna linna. Tee peal sai igast asjadest räägitud, polnud jälle üksteist tükkaega näinud.
Õhtul hakkasin blogi kirjutama ilmselt, mida ka järgmisel päeval jätkasin. Kolmapäeva hommikul üritasin teisele katsele minna toimetuse koosolekule, aga Sass tuli jälle vastu ja ütles, et peatoimetajat pole. Selleks hetkeks olin ma küll nii vihane juba, et keerasin otsa ringi ja läksin minema. Ma olin nii vihane, et kui koju jõudsin, siis läksin magama. Kaks hommikut järjest ärkasin ilmaasjata nii vara üles. Lisaks sellele kulutasin lambist kütet. Õnneks sain iseseisvalt nädalavahetuse ürituste jaoks asjad aetud.
Kolmapäeval kirjutasingi ülejäänud pool päeva blogi. Järgmisel päeval alustasin uut, mille kirjutamisega ma aga lõpuni ei jõudnudki, kuna pidime Viljandisse, Märdi õe Tiina sünnipäevale minema. Minek aga tõusis järjest varasemale ajale, sest Märdi tädil ja tädimehel oli 10. pulmaaastapäev. Märdi ema juba terve päev rääkis, et lähme ikka torti sööma. Enne Viljandisse minekut käisimegi nende juurest läbi ega pidanud kahetsema - tort oli ülihea.
Võtsime Võrust Märdi peale ja siis Tartusse. Märdi vanematel oli vaja veel poodides käia, kuigi meil oli päris kiire juba. Lõpuks jõudsime Viljandisse alles poole 7 ajal.
Teel meenus mulle Milen, kellega me oleme alati Viljandis kohtunud, kui ma seal kooliga teatris olen käinud. Nüüd polnud juba päris pikalt näinud. Viimati kohtusime 2011. aastal laulupeol. Kirjutasingi talle enne Viljandisse jõudmist, sest telefoninumber oli kuhugi kaduma läinud mu telefoni vahetusega. Vaatamata viimase minuti teatamisele oli tal kohe aega kokku saada.
Käisin kõigepealt Tiina juurest läbi, sõime seal ja vaatasime tema ilusas korteris ringi ning siis liikusin kohe välja Mileniga kohtuma, sest pidime hiljem linnast välja Markuse vanemate kodu vaatama veel sõitma.
Tiina maja taga asub imeline Arkaadia aed. Jalutasin seal natuke ringi ja tegin instagrammi jaoks mõned pildid sellest lummavast kohast. Ma olen päris palju Viljandis käinud, aga Arkaadia aeda polnud varem sattunud. Õhtul pidi seal veel ilusam olema, aga nii kaua aega mul seal olla polnud, nii et on põhjust jälle tagasi minna.
Kõige ägedam selle aia juures oli see, et seal oli kaks karusselli, mis olid peaaegu sellised, nagu Lätis vaaterattal. Käisin ühega isegi sõitmas, enne kui Milen jõudis. Ta rõõmsameelsust ja sära oli juba kaugelt näha. Minu jaoks on ta alati olnud üli positiivne, armas ja soe inimene. Kui me väiksemana msnis rääkisime, siis isegi kui tal kurb tuju oli, suutsin ma ta uuesti jälle naeratama panna. Igatsen neid armsaid vestlusi. Nii palju uusi inimesi tuleb kogu aeg juurde, et vanade sõpradega ei jõua enam nii palju suhelda.
Meil oli nii palju, millest rääkida. Peamiselt ikka ajakirjandusest, sest tema õpib referent/toimetaja eriala, aga mina töötan sellena. Rääkisime sisseastumisest ja ma juba kahtsen vist, et ma Tallinna ülikooli ei proovinud minna. Ei tahaks muidugi nii kaugele minna Märdist, aga Mileni jutu järgi on Tallinnas hoopis teistmoodi sisseastumine kui Tartus. Usun, et seal võib isegi mu unistus täituda. Järgmine aasta lähen kindlasti proovima.
Rääkisin Mileniga just peale jaanipäeva. Ta oli ka Pühakal, aga kuna mul polnud ta numbrit ja lõpuks oli tal aku ka tühi, siis ma ei saanud temaga kuidagi ühendust võtta. Ta rääkis mulle oma erialast ja kõigest, aga mina olin juba peaaegu kogu jutu unustanud ja küsisin jälle uuesti kõike. Kuu aegagi pole sellest vestlusest möödas. Kus mu mälu on??
Milen ütles, et ma inspireerin teda oma piltidega Eestit mööda reisima minema. Ta lubas ainult teha seda seljakott seljas ja hääletades. Seda oli tõeliselt hea kuulda. Mul oli nii uhke tunne, et ma kellelegi eeskujuks oma tegemistega olen. Mul on igati hea meel, kui suudan inimesi oma käikudega inspireerida ja suvel kodudest välja ajada.
Väga kaua me rääkida ei saanudki, sest Tiina tahtis oma perekonda disgolfi mängima viia. Läksime ka Mileniga auto juurde, et kaamera võtta ja koos pilti teha. Märdi ema tuli sinna, hakkas täiega naerma ja ütles, et nägi vastu päikest, nagu Milenil oleks käes tühjaks lastud torupill. Milenil oli tegelikult käes rahakott ja telefon. Me ei saanud keegi aru, kuidas ta sellist asja näha sai. Pärast veel seletasid seal.
Tegelikult me ei viitsinud Märdiga algusest peale disgolfi mängima minna, aga proovisime ikka ära. Tiina näitas tehnikad ette, aga minul eriti hästi see lennutamine välja ei tulnud. Ma olen rohkem see taldriku lennutaja. Märdil aga tuli päris hästi välja. Teised olid sellest suuremas vaimustuses. Tegin seal mõned pildid veel ja kuna Märt oli väsinud, siis läksime auto peale.
Hiljem sõitsime Viljandist välja, Ramsi suunas. Markuse vanemad elavad seal. Kõik olid hästi sõbralikud ja meid võeti hästi vastu. Vaatasime natuke ringi ja käisime Siniallika järve ääres jalutamas, kus oli parasjagu ilus päikeseloojang.
Neil on nagu turismitalu seal. Kõik on hästi välja ehitatud ja väga kena. Markuse ema on nagu mina, kellel on hea dekoreerimisvaist. Tema unistus on aga ilmselt juba täitunud, sest ta on saanud erinevaid ruume oma äranägemise järgi kaunistada ja nö teemastada. Mul on aga selleks vaja oma kodu, kus seda teha. Paljud asjad on juba olemas, mis lihtsalt hetkel seisavad kastides ja ootavad oma kohta.

Õhtul istusime veel kõrvalmajas, joodi kohvi ja teed, me Anitaga muidugi vitsutasime vahelduva eduga mureleid ja maasikaid sisse. Ma ütlesin nende asemel isegi koogist ära.
Lõpuks oli kell juba 11 läbi, kui me liikuma saime. Kõik kallistasid ja ootavad meid uuesti ja pikemaks ajaks külla. Tagasitee oli lõbusam, sest Märt ei tundunud enam üldse väsinud. Ainult Anita oli ära vajunud. Mina: "Ta on nagu kreeka E siin istme peal."
Märt: "Ei, ta on A."
Mina: "Noh ongi õige värk siis, A - nagu Anita."
Rääkisime terve tee juttu, tore oli. Võrus oleks Märdi isa meid unustanud maha panna. Pidime Märdi töö juurest teise auto võtma ja siis koju.
Reedel jätkasin oma blogi kirjutamist. Mul on hull vaim peal jälle. Ei tea kauaks muidugi. Praegu peaksin ka koristama, sest Alari tuleb õhtul oma naisega külla meile.
Reedel oli väga haige ilm, äike ja tohutud vihmahood, mis Võru linna ära ujutasid. Põlvamaa oli üldse lumega kaetud ja Norras kraabiti hommikul akna pealt jääd. Kas see on juuli?
Õhtuks oli igatahes ilm ilus, natuke küll külm õhtu, aga vähemalt tuli lõpuks päike välja ja polnudki enam nii märg. Me läksime Anitaga Ostrova festivalile. Rääkisin eelnevalt korraldajatega ära, et tahan sellest suurepärasest üritusest kirjutada, saatsin ka mõned küsimused ja sain listi. Peale üritust saadan veel küsimusi. Siis saan järgmiseks nädalaks loo kirjutada.
Anitaga on tore käia üritustel, ta saab tasuta sisse ja temaga saab nalja. 2 aastat tagasi oli ta väike, siis polnud nii lahe, sest üritus kulmineerus, kas söögi, joogi või wc järjekorras seismisega. Sel aastal oli koos väga lõbus.
Kõigepealt vaatasime platsi peal ringi, mis ja kes seal üldse on. Rääkisime tuttavatega juttu, tegin pilte ja kui Traffic lõpuks saabus, siis olime meie kogu selle 1 tund ja 20 minutit lava ees esireas ning rokkisime täiega. Polnud nii ammu enam Trafficu livel käinud, rääkimata veel siis nii pikast kontserdist. Mul on kõik nende laulud peas. 2007. aastal, kui ma isaga hästi palju igal pool üritustel ja pulmades käisin, siis me kuulasime terve suvi Trafficu esimest plaati autos. Teine Trafficu plaat on ka mul arvutis olemas, toda ma pole nii palju kuulanud, aga laulud on ikka peas. Ühte laulu ma ainult ei teadnud, mida nad laulsid. Nad ütlesid, et on toda laulu vist ainult paar korda livedelgi nende 9 aasta jooksul laulnud.
Järgmisel aastal saab Traffic 10. aastaseks, mille puhul tuleb võib-olla ka juubelituur, kus ma plaanin kindlasti osaleda. Ma olin lihtsalt vahepeal unustaud kui head nad on. Nende aastate jooksul on mulle jälle Silver meeldima hakanud. Alguses oli mu lemmik Stig, aga nüüd ma veendusin kui hea on Silver. Tema ongi Trafficu süda. Kõik teised on ka muidugi lahedad. Nii moodustavadki nad super terviku. Kui Termika Pühaka live oli selle suve top 1 live, siis eilne Trafficu Ostrova live on top 2.
Ma laulsin kõiki laule kaasa, aga kuna seal oli nii palju väikseid lapsi ja selliseid inimesi, kes teavadki ainult Trafficu "Für Eliset", siis ümbritsevad inimesed vaatasid küll, et ma olen vist nende kõige suurem fänn, et kõiki laule kaasa karjun, mida nemad seal võib-olla üldse esimest korda kuulsid.
Kontsert kulmineerus sellega, et ma tõin autost Trafficu postri, kuhu olin kunagi unustanud Trafficu trummari autogrammi küsida ja tegin selle "meie laulu" ajal lahti ning lehvitasin sellega aeglaselt kaasa. Alguses vaatas seda Stig, kes oli meie poolses lava ääres. Ta alguses ei saanud aru, mis see on. Vaatas seda natuke aega, hakkas naerma ja näitas thumbs up'i. Stig läks basskitarristi Tõnise juurde, näitas näpuga postri poole, Tõnis noogutas ja siis nad naersid ja meenutasid koos seal. Vahepeal vaatasid veel Ivo ja Robi ning kõige lõpuks Silver, kes vahepeal lava peal maas istus ja laulis. Silveri nägu vajus ka naeratuseks laiaks ja tema näitas samuti thumbs up'i. Nii hea tunne oli see, et suutsin nende kõigi tähelepanu tõmmata. Ma olin nagu tõeline fänn - vana, nende alguaegade pildiga, millel on ammu juba olemas autogrammid.

Peale "meie laulu" panin postri jälle kokku ja rokkisin edasi. Anita rokkis esireas ikka nii kõvasti, et Stig ka vaatas vahepeal nii hea näoga teda ja muigas. Anita oli nii hoos, et ma sain ta käest rusikaga vastu otsaesist kui ta seal vehkis.
Lisaks kontserdile tegid nad veel 3 lisalugu ja vahepeal laulsid mõnda kuulsamat laulu, mis ei kuulu nende repertuaari, aga mida kõik kaasa oskasid laulda ja rahva veel rohkem käima tõmbasid.

Peale kontserdit läksime lava taha, tahtsin oma puuduoleva autogrammi trummar Ivolt küsida, aga autogramme saadeti andma ainult Stig. Lõpuks, kui Stig ära läks, siis saatsin postri temaga kaasa, et Ivolt autogramm saada - saingi ja Stigiga sain pilti ka veel teha. Muidugi oleks võinud trummar Ivoga ka veel pilti teha, ekstra Pireti jaoks, sest tal jääb ühest Ivost väheks. Nii näiteks püüdsime popkooripeol Ivo linna kinni - Piret tegi temaga pilti ja mina küsisin autogrammi.
Peale Trafficut läksime ära, sest Seto Miihi Summ tuli lavale leelotama. Peale nii head Trafficu kontserdit oli toda lausa valus kuulata. Läksime autosse paremaid lugusid kuulama. Kui 2 aastat tagasi käskis Anita mul muusika vaiksemaks autos keerata, siis nüüd ta lausa nõudis, et ma tümmi põhja keeraks. Sõitsime ja laulsime, kui kõigepealt kass tee peal jooksis ja siis tuli järsku kährik, kelle ma peaaegu alla oleks ajanud. Küsisin Anita käes: "Kes see veel oli?"
Anita ütles täie tõsidusega: "Pesukaru," nagu see oleks tõsi. Pärast naersime mõlemad, et wtf, pesukaru pole nii väike.
Võtsime Viitkalt veel Märdi peale ja siis koju. Aga ok, ma nüüd koristama siis.

See kõik võiks jäädagi nii

Ma pole terve see suvi, st peale ühikast välja kolimist kordagi telekat vaadanud. Alles sellel nädalal panin esimest korda teleka käima. See on märk vist sellest, et mul on jälle veidi rohkem aega, aega kasvõi blogigi kirjutada. Samal ajal kutsub Piret mind näiteks Tartusse peole ja Sander, kelle peale ma juba päris pikalt mõelnud olen, helistab järsku ja kutsub Võrru, aga kuna ma juba mõttetult Võru-Viitka vahet sõitsin, siis ma seda teekonda rohkem ette ei viitsi võtta ja viin need plaanid täide umbes nädala jooksul.
Aga nüüd natuke lähemalt Saaremaast. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis see oli jälle üks viimase hetke pakkumistest, millest tuli kinni haarata. Ma olen mitu aastat järjest juba seda kutset eiranud, nüüd tuli lõpuks minna. Ma lubasin ka endale, et see suvi külastan pigem neid üritusi, kus pole varem käinud, vahelduse mõttes või nii. Siiani on see päris hästi õnnestunud, sekka muidugi ka vana traditsiooni.
Nii olingi ma üleöö juba Saaremaal. Hommikul panin viimased asjad kokku, Märdi ema viis mind Vastseliina, kuhu Sannu mulle järgi tuli oma venna bemmiga, käisime tema juurest läbi ja siis ootasime autojuhti, kes meid Saaremaa rannapeole viiks. Tal läks veidi rohkem aega kui algselt plaanitud, seetõttu pidime kiirust lisama, et õigeks ajaks praamile jõuda, aega hakkas nappima.
Autojuhiks oli Taavi, keda mina nägin 1. korda, Sannu oli varem teda paar korda näinud. Ta tundus sõbralik ja terve tee oli jutuga sisustatud + muidugi tema mälupulgal olevad ajaloolised laulud aastatest 2004-2009. Kõik saigi alguse sellest, et ma kommenteerisin mingit laulu ja ütlesin selle aastaarvu, mil seda kõige rohkem kuulati. Järgmise laulu ajal küsis Taavi juba ise minu käest, et mis aastast see laul on. Ma ikka enamusi laule ja nende aastaarve teadsin, kogu aeg kommenteerisin neid, Sannu laulis niisama kaasa.

Siis tuli veel välja, et Taavi on ka põhimõtteliselt Rõugest pärit, teab palju samasid inimesi, keda minagi ja käis kesklinna gümnaasiumis, nagu minagi. Nii pika tee jooksul sadamasse oli, millest rääkida. Sannuga tegime ka vahelduva eduga üksteise kulul nalja. Ma suutsin vahepeal oma päikeseprillid ära kaotada. Arvasin, et tõmbasin need praami peal kiiresti autost välja hüpates koos endaga välja, aga hiljem tuli välja, et Sannu oli mu päikeseprillide peal istunud kogu praamilt Kurressaareni sõidetud aja jooksul. Õnneks mu päikeseprillid pidasid selle vastu ega läinud katki. Ma olin juba mures, et olen neist jälle ilma jäänud, nagu paljudestki eelmistestki päikeseprillidest.
Käisime poest läbi, ostsime süüa. Alguses tundus, et ostame ühiselt midagi, aga ma söön ja joon hoopis teistsuguseid asju, kui teised, nii et lõpuks suutsin ma endale nii palju asju kätte koguda, et pidin juba korvi tooma. Lõpptulemusena olin mina ikka esimene, kes poest välja sai ja teisi ootas. Minu arvates teised ei söönudki oma ostetuid sööke eriti, sest me käisime nende kolme päeva jooksul pidevalt kuskil söömas. Minnes näiteks käisime Tõrvas Musta Kõutsi kõrtsis ja tellisime kiirelt söögi kaasa. Sinna ma ei soovita eriti minna, sest ooteaeg on pikk ja söögid saavad kiiresti otsa, st kella kaheks olid enamused söögid, mida me tellida tahtsime juba nimekirjast maha tõmmatud. Pärast ei saanud kahvlit ega nugagi kaasa. Hea, et endal kaasas oli.
Nägin Tõrvas Gertu Pabbo ema. Alguses arvasin, et see on Gertu Pabbo, aga hiljem nägin, et ikkagi ta ema. Nad on nii sarnased. Ja hiljem, õhtul Saaremaa rannapeol nägin jälle lava ees Risto Paistet. Need superstaarid jäävad mulle ikka kogu aeg silma.
Rääkides veel Tõrvast, siis Saaremaal kuulsingi kellegi autost Tõrva loitsu raadioreklaami, kust jäi kõlama esineja HU? Sel aastal ilmselt vilistangi romuralli ja staadionikontserdi peale ja lähen hoopis Tõrva loitsule. Usun, et see pakub minu jaoks palju rohkem. Märt hakkab mulle juba vaikselt mõju avaldama oma jutuga, et nendest Ott Leplandi ja Koit Toome livedest on nii villand. Sellepärast ma püüangi sel aastal vaikselt vaadata nende ürituste poole, mis on siiani tahaplaanile jäänud.
Ma olen HU?'d umbes 7 aastat kuulanud ja soovinud teda live's kuulata, 5 aastat tagasi Hauka laadal isegi jäi HU? mul isa pärast nägemata. Arvan, et nüüd on see hetk, et lõpuks minna ja nautida - parim Eesti naislaulja siiski. Saaremaal ka keegi pani Artzi autos HU? laulud mängima, mida ma ainukesena kaasa oskasin laulda. HU? puhul ongi see, et kui tema muusika kõlab, siis enamus tahaks kanalit vahetada. See on ka üks põhjus, miks ma teda kuulan - ta eristub massist, iga lambi jorss ei laula kaasa, va "elupõletajat" ja "absoluutset", mis on vaid väike osa kogu tema loomingust.
Kuna keegi ei teadnud, et ma Saaremaale lähen, siis mõtlesime, et teeme üllatuse, eelkõige just Krissule, kellega ma terve eelmine päev koos olin ja see kordagi meil jutuks isegi ei tulnud, sedaenam, et siis ma veel ei teadnud, et pean kellegi teise asemel Saaremaale minema. Plaan oli Krissu autosse vaatama kutsuda, jutuga: "Tule vaata, MIS meil autos on.."

See plaan kukkus meil aga läbi, sest Krissu ootas juba pikkisilmi Sannut ja nägi isegi läbi toonklaasi ära, et keegi istub taga. Ta arvas alguses, et see on keegi blond väike laps, sest Taavi autoistmed on nii madalal, et mul vaevu pea paistis sealt välja. Kuna esiaknad olid lahti ja Krissu juba vastas, siis ta nägi kohe ära, et ma taga istusin. Oleks te vaid seda nägu näinud, ta oli nii üllatunud, aga samas nii solvunud, et talle midagi polnud mainitud. Läksin kohe teda kallsitama ja ütlesin, et ega ma eile ise ka ei teadnud, et täna siia sattun. Tal oli ainult hea meel, et selle purjus seltskonna peale on kaks normaalset vähemalt, kellega ülejäänud õhtu veeta. Osa seltskonnast oli juba päev varem kohal, teine auto täis rahvast jõudis hommikupoolikul ja meie alles reede õhtuks. Ilmselgelt oli mõni inimene end kapsaks tõmmanud juba. Muidu oli mõnus laager seal püsti, Erki oli keskele suure telgi üles pannud, mille all istuti matkatoolidega, joodi ja räägiti juttu. Kuskilt Kuressaarest olid pea kõik endale matkatoolid ostnud, ainult meil polnud neid, nii et ma istusin Krissule sülle ja rääkisin seal Artzi ja teistega juttu ning rahustasin Krissut, kes purjus Carmeni pärast nii kettas oli.
Kõik käskisid mul ka jooma hakata, aga keeldusin. Kainena on nii lahe ikka purjus inimesi jälgida. Kaine olek tuli muidugi kasuks ka, sest paarikümne minuti pärast tulid mingid tüdrukud kainekat endale otsima. Ma olin tol hetkel ainuke kaine, nii et otsustasin nendega Kuressaares käia. Nad meenutasid mulle seal auto peal meie ühika seltskonda, sest nad olid samamoodi erinvatest paikadest kutsekooli õpilased, täpsemalt Järvamaa kutsehariduskeskusest.

Me telklaager polnud mitte rannapeo ametlikul telkimisalal, vaid selle vastas, teisel pool teed. Mitu aastat on juba üks üksinda elav vanamees kutsunud noori oma hoovi peale telkima ja pidutsema, küsimata selle eest mingit raha. Tavaliselt on talle tänutäheks muidugi midagi siiski viidud.
Omaniku nimi on Ruudi. Ta on selline muhe sell, kes vaatamata oma vanusele ja hallile peale noortega pidu peab, tantsib ja vahel puhub ka tõsisemat juttu. Paljud meie seltskonna näod olid talle juba eelmisest aastast tuttavad, sest selle sama seltskonna kutsus ta juba eelmisel aastal enda juurde. Eelmisel aastal oli Saaremaa rannapeol nii palju rahvast, et polnud parkidagi kuhugi, rääkimata siis veel telkimisest, nii aitaski Ruudi neid hädast välja. Teati rääkida, et möödunud aastal oli Ruudi hoovi peal ka rohkem rahvast, kui tänavu. Sel aastal oli teadjate sõnul üldse kõvasti vähem rahvast. Eks see suvi ja ilm pole ka tänavu selliseid rannapidusid soosiv. Kogu aeg on jahe, pole piisavat suvekuumust, et end üldse randa vedada. Muidu olid ilmad head, päike paistis, oli mõõdukalt soe ja vihma viskas selle paari päeva jooksul vaid hooti, 5-10 minuti jagu. Samal ajal, kui Võrumaal jõhkralt sadas ja mõnes kohas tuli isegi rahet. Selles osas oli ilm Saaremaal ikka totaalselt teine ja väga kiiduväärt.
Ööd olid aga see vastu väga külmad. Need, kes päev enne meid jõudsid, olid öösel nii ära külmunud, et tegid hommikul seljankat, et sooja saada. Seda kuuldes ei hakanud me telki üles panemagi, vaid otsustasime kohe autos magada, kuigi teine öö polnud nii külm kui esimene. Kolmas õhtu aga seevastu läks jälle nii külmaks ära, nagu suvemängudel. Ma panin kõik oma kõige paksemad kaasas olnud riided selga, salli kaela, kindad kätte, aga ikka oli külm. Lõpuks istusin kogu õhtu magamiskott ümber, ainult siis oli soe.
Kui ma Kuressaarest tagasi jõudsin, siis Krissu tuli kohe mu juurde ja ütles: "Sa ei taha teada, mis siin vahepeal juhtus.."
Taavi tahtis oma autot ümber parkida aeda, purjus Carmen aga juhendas nii, et Taavi kraapis kividega oma auto ära. Lisaks sellele ajas Carmen endale ja teistele kogu aeg jooki peale ja maha. Külm hakkas, siis küsis Carmen iga ühe käest järjest pluuse, mida endale selga toppis. Lõpuks ta oli nagu kubujuss.

Tegime veel pilte, seni kuni veel valge oli. Piltide peale ilmus ka igasuguseid huvitavaid tegelasi. Võrumalt pärit Orava kostüümis Rasmus, kes oli üksinda peole tulnud. Kostüümis olles polegi vist seltskonda vaja, purjus inimesed tulevad ise jutustama. Me ka kiusasime teda kogu aeg. Siis oli seal veel üks Caatri nö tantsutüdruk, üleni valges kostüümis, kellega Krissu tahtis Usain Bolti järgi teha. Kõik mölisesid, et see on nii vana nali juba, aga kuna Krissu alle avastas selle, siis tema jaoks oli uus ja ta tegi pea iga pildi peal seda Bolti liigutust.
Käisime Sannuga pileteid käepaelte vastu välja vahetamas ja mingi aeg liikusime kogu rahvaga peole. See suure purjus seltskonnaga liikumine on muidugi teada, sest pooled kaovad lihtsalt ära vahepeal, jäävad kuhugi rääkima või ei jõua lihtsalt järgi. Kohe alguses käsutati kõik paarikaupa. Ma pidin Krissul käest kinni võtma, aga ma polnud nõus, sest teised paarid koosnesid kõik ühest mehest ja ühest naisest, nii et meie paar oli vähe balansist väljas. Mingi aeg tekkisid juba neljased pundid ja lõpuks liikusime kahes reas. Püüdsin kõiki pildile saada. Üks seeria sai isegi hea, sest mina pildistasin, aga kui me peo sissepääsuni jõudsime, siis tegin ettepaneku seal kõik koos pilti teha. Tahtsin ka ise pildile jääda, mistõttu pidin leidma kellegi, kes pilti teeks. Üks tüüp oli kohe nõus. Sättisime end kõik pildile, lisaks lendas pildile veel nii palju muud rahvast, kes mööda kõndisid, peamiselt ikka igast mööduvast seltskonnast need, kes kõige rohkem purjus olid. Meid sai sinna pildile kokku juba nii palju ja tundus, et pilte on ka juba piisavalt tehtud. Läksin siis tolle tüübi käest kaamerat võtma, ta küsis: "Selle nupu peale pidi vajutama onju?"

Hakkan siis pilte vaatama - mitte ühtegi pilti polnud, sest ta oli kogu aeg vale nupu peale vajutanud. Kõigil oli nii, et misasjaa, nii palju rahvast oli pildi peal ja nüüd ta ei teinudki ühtegi pilti v? Kõik pidid veel pildi peal karjuma: "Saaremaa rannapidu!!"
Mis siis ikka, ajasin kõik uuesti pildile tagasi ja käskisin tal uuesti pilti teha, mõned võõrad hüppasid uuesti pildile tagasi, aga paljud olid juba selleks ajaks edasi kõndinud. Et kindel olla, et pildid ikka tehtud saaksid, võttis Krissu ise tolle tüübi käest kaamera, saatis tolle ka pildile ja tegi hoopis ise pilte. Pärast ikka tükkaega naersime seda fotosessiooni.
Pidime veel natuke aeg väravate juures ootama, sest sealt ei lastud jookidega läbi. Kõik jõid oma kaasas olnud joogid ära ja siis läksime lava ette. Mingi räppar oli just laval, tundmatu nimega, praegu isegi ei mäleta, kes too oli. Tegime rannas ka veel pilte. Üks hetk on Erki pikali kivide peal maas ja Sannu tema peal. Kõik käis nii kiiresti. Lihtsalt libisesid täiega sinna kivide vahele vette. Pärast haisesid adru järele. See rand oli kuidagi nii räpane, kõik oli paksult adru täis.
Keegi ütles Villule, et ma olen kaine, kuigi ma panin seal rannas suht segast, tantsisin ja värki, mille peale Villu minuga rääkima hakkas. Selgitasin talle, et ma olengi selline, ma ei pea jooma selleks, et mul tore oleks. Ta küsis, kus ma elan ja ütles, et ta võtaks mind igakell kainekaks, kasvõi koos Märdiga.
Rahvas eriti kaua seal lava juures ei püsinudki, sest oma jookidega poealale ei lastud. Nii valguski kogu seltskond jälle auto juurde tagasi. Krissu näiteks ei jõudnudki peale seda 1. korda sinna lava juurde rohkem. Me küll läksime Sannuga Taukarit vaatama. Hiljem ka veel Shanonit, kuigi too mulle üldse ei meeldi. Sannu veel küsis: "Mis kaasa laulad siis?"
Mina: "Ma laulan kõike kaasa, mida ma peast oskan."

Shanonil on nii õnnetu armastuse laulud ikka, et ei oska end kuidagi samastada tema lauludega. Täis pask. Me läksime Sannu ja Erkiga hoopis teise telgi alla tantsima, kus lasti ikka "Samsarat" ja muud head muusikat.
Tannu oli ka päris hea, laulis oma vanu laule: "neljapäev", "nii siis jääbki" jne. Kuna aga Tannu esines nii hilja ja ma olin Carmeni, Janely ja Jaanusega, siis ei viitsinudki seal eriti olla. Janely hakkas mingi tüübiga tõmblema, kes talle kõrva vilistas ja siis oli pointless ühesõnaga. Ma ei tea, kus see Janely ikka viitsib möliseda kõigi ja kõigega. Mul oli nii naljakas vahepeal. Ta oli isegi Carmenile nagu suur õde või ema, kuigi Carmen on vanem. Kõik pidid Carmenit kantseldama kogu aeg. Too pani nii segast. Janely ikka korralikult röökis ta peale ja ropendas, Carmen oli nii alandlik ja kohe kuuletus. Varasemast ajast Carmenit teades, siis oleks ta vastu röökinud. Lõpuks Carmen jäigi sinna peole, läks VIP alasse. Janely pidi küll tal silma peal hoidma, aga ta ka enam ei viitsinud ja siis me läksime telgi juurde tagasi ära, kus teised olid.
Mõned olid üldse magama ära läinud. Tagasi jõudsin, siis üks tüüp raputas Artzi autot. Too oli too sama, kes aitas Artzil auto ukse lahti muukida. Artz arvas vahepeal, et kaotas oma autovõtmed ära, leidis just need autost üles ja lõi pagassiluugi õnnelikult kinni, aga uksed läksid lukku ja võti oli ees. Mõeldi, et mis teha, kuni mingi tüüp tuli ja aitas ukse lahti kuidagi muukida. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, sest mind polnud too hetk, aga igatahes ukse sai ta lahti nii, et mingeid kahjustusi autole ei tekitanud. Pärast seda kutsusidki kõik teda lukuabiks.
Hiljem, kui ta tagasi tuli ja Artziga rääkika tahtis, siis ma ütlesin talle, et ta homme tagasi tuleks, sest Krissu tahtis autos rahulikult magada. Õnneks ta kuulas mind ja tuli koos minuga ülejäänud seltskonna juurde. Seal pandi edasi segast. Ma läksin auto juurde ja kamandasin Taavi ja Sannu autost välja. Sannu oli taga istmele pikali juba visanud ja Taavi magas esiistmel. Ma ütlesin, et ma küll ei kavatse nii seal magada ja hakkasin asju ümber tõstma nii, et tänu univeraalkerega passati alla pandud tagaistmetele sai sinna taha mõnus voodi. Me Sannuga plaanisime hullult sinna magama minna, samal ajal, kui Taavi pidi esiistmel magama. No, mis seal ikka. Uni oli.
Lõpptulemus oli see, et Sannu läks välja teistega juttu rääkima ja ma magasin seal taga üksinda, kui seda muidugi magamiseks saab nimetada, sest ma olin pool aega ärkvel ja naersin mõttes. Väljas aeti nii segast ikka. Kui ma veel väljas olin, siis keeras Villu Strohhil korgi pealt ära ja hakati toda lammutama. Kui too ükskord mõjuma hakkas, siis tuli Villu suust ikka sellist teooriat, et keegi ei jaksanud enam kuulata.
Samal ajal seletas see lukuabi tüüp saare murrakus kogu aeg. Mul meenus esimese asjana Rait. Saare murrak on nii lahe. Artzile jäigi see külge, ta rääkis veel terve järgmine päev nii, nagu see lukuabi tüüp. Teised üritasid võru keeles sellele saare murrakule vastu rääkida, aga keegi ei osanud eriti. Ma oleks tahtnud nii palju asju öelda, aga ma reaalselt ei viitsinud enam püsti tulla ja välja minna. Alles siis, kui Sannu magama tuli ja tagaluugi lahti tegi, siis ma tõusin püsti ja rääkisin tolle lukuabi tüübiga veel juttu. Too sebis Janelyt seal hullult, lõpuks sai numbri ka temalt. Pidi järgmine päev sinna tulema, helistas küll, aga rohkem ma teda ei näinud.
Ta oli vist kuidagi Ruudiga tuttav, vähemalt tundus. Mulle tundus veel, et see Ruudi oli ühe tüdruku vanaisa või sugulane, kes kunagi Rõuges Kuressaare gümnaasiumiga suusalaagris käis. Too tüdruk on siiani mu sõbralistis, aga ta ei suhelnud üldse, kui teda nägin. Igatahes maailm on ikka väike.
Kuigi ma vahepeal juba jäin magama, enne kui Sannu tuli, siis kogu rahvas sai alles kella 5 magama ja Carmen polnud ikka veel välja ilmunud. Ta rääkis terve õhtu, kuidas nad lähevad järgmisel päeval võrku mängima ja tema on kapten. Nüüd oli kapten kadunud.
Laupäeva hommikul ärkasin sellepeale, et päike hakkas aknast sisse paistma. Kell oli mingi 9 ringis. Mõtlesin, et olen esimene, kes ärkab, aga Krissu ja Artz olid juba üleval ning Sannu ja Taavi tulid ka kohe pärast mind üles.
Parim asi hommikul oli see, et ma sain Krissu käest duššigeeli ja sain käsi pesta. Ma võiks vist 100 korda päevas käsi pesta, aga kui kuskil trippimas käid, siis pole võimalust seda väga teha. Sellepärast oligi hommikul nii hea tunne, kui käed said pestud, nägu pestud ja riided vahetatud - nii on palju värskem jälle uuele päevale vastu minna. Tegelikult pidime hommikul Kuressaarde hotelli pesema minema, sest Krissu vingus terve õhtu, et tal on juuksed mustad, aga lõpuks ikkagi ei mindud.
Ülejäänud rahvas oli ka selleks ajaks juba ärkvel, hakati grillima ja sööma. Ma tegin endale võileibu, mille peale Erki ütles: "Mida sa neid kuivi võileibu närid, tule söö parem liha."
Natuke sai ikka liha ka söödud, nii et kõht sai korralikult täis.
Hommikust saadik juba tehti jälle huumorit, meenutati eelmist õhtut ja plaaniti uut päeva. Kõik naersid Keijot, kellel otsaesine punaseks oli hõõrutud. Keijo tahtis eelmisel õhtul, et ma kirjutaks talle käepaela peale VIP, sest siis saab tema ka VIP olla, aga kuna Keijo arvas, et äkki pärast öeldakse, et see on defektiga käepael ja ei lasta üldse enam sisse, siis tegi ta ettepaneku, et kirjutaksin talle otsaette VIP. Mul oli sinine marker ka olemas, nagu VIPide käepael ja siis kirjutasingi. Nii ta käiski terve õhtu ringi nagu VIP. Pärast ikka põdes, et kas see on veekindel marker. Hommikul pesi ta selle lõpuks maha ja nagu otsaesiselt näha oli, siis ikka andis hõõruda.
Kuna Kama ja Villu veel magasid ja Villust juba väljas räägiti ning ta eelmise õhtu nalju meenutati, siis läksin nende telgi juurde ja tõmbasin Villu koos ta magamiskotiga telgist välja. Villu ärkas korraks üles, seletati ja naerdi seal ja siis magas oma magamiskotis väljas puu all edasi. Seal oli nii soe, et ma imestan, et ta sinna üle ei kuumenenud. Hiljem võtsin tal magamiskoti näo eest ära, et ta värsket õhku saaks.
Me tahtsime Taaviga suht varakult juba liikuda kuhugi. Pidime päeval saare peale trippima minema. Eelmisel päeval jäi jutt, et lähme üldse Artzi autoga, aga kuna kõik tahtsid edasi juua ja võrku mängima minna, siis keegi ei viitsinud. Istuti niisama telgi all, söödi ja räägiti juttu, kuni Carmen tuli. Kõik hakkasid plaksutama, mille peale Carmen minema läks. Natukese aja pärast tuli tagasi ning kurtis, kuidas tal kõik juuksed liiva täis on, sest ta jäi randa magama. Tehti veel seal mingeid nalju talle. Lõpuks jäi Carmen väljas olnud madratsi peale edasi magama.
Mina, Sannu ja Taavi läksime Sõrve säärde, kuhu ma eelmine kord ei jõudnud, kui Saaremaal käisin (kaks aastat tagasi). Ühe korra varem olin seal käinud kooliga 2010. aastal, siis sattusin ma sinna samamoodi, viimasel hetkel, oma klassiõdede asemele, kes ei viitsinud parimate loodusainetetundjatena preemiareisile minna.

Teel Sõrvele tegime peatuse ja käisime hobuste juures ja siis tiksusime edasi, sest tee oli osaliselt pinnatud ja pidi 30-50 km/h sõitma. Õnneks oli siiski turistide peale ka mõeldud ja ainult osaliselt pinnatud. Tervet 35 km oleks suht ränk nii väikse kiirusega sõita.
Kõik olid hommikul päris unised. Sannu oli isegi veidi pahur, nii et Taavi küsis mingi aeg mu käest, mis Sannul viga on. Ma ütlesin, et kui tal tuju pole või ta väsinud on, siis ta ongi selline. Selgitasin, et reisil olles oled sa nö mugavustsoonist väljas ja pead saama hakkama probleemide ja nö äärmuslike situatsioonidega. Kui tahad näha, milline inimene tegelikult on ja kuidas ta sellistes situatsioonides käitub, siis mine mitmeks päevaks reisile ja sa näed seda. Mina nägin seda mitme inimese puhul nende kolme päeva jooksul päris mitmel korral.

Sõrve sääres oli nii ilus, sinine taevas ja kivine pinnas. Mul tuli meelde kivisid kaasa korjata. Kui kooliga käisime, siis korjasin ka igalt poolt lahedaid kivisid kaasa. Alles sellel kevadel kasutasin need kivid ära, kui tegin mereteemalisi geelküünlaid. Nüüd kogusingi nende jaoks jälle uut materjali. Geeli pole ainult pikalt netist saadaval olnud, peaks kunagi uuesti uurima ja talvel jälle selle tegevuse ette võtma.
Ma ei tea, kas mulle tundub või jääbki Sõrve säär iga korraga aina lühemaks. Teadlased on ka öelnud, et veetõus on viimastel aastatel nii suur, et lõpuks on kogu planeet vee all. Sääre tipus oli ka näha, et vesi on juba osa säärt ära uhtunud.
Tegime säärel päris palju pilte. Sannu enamus aega muidugi muretses oma juuste pärast, mis paigal ei püsinud ja kogu aeg lennus olid. Tal oli üldse nende juustega terve hommiku probleem. Minu arust olid tal juuksed samasugused, nagu eelmiselgi päeval, aga ta väitis, et need on ikka nii lokkis, nii et pidime neid Ruudi juures toas sirgendamas käima. Sain esimest korda elus kellegi teise juukseid sirgendada, sest Sannul polnud peeglit, mille ees sirgendada.
Tagasiteel käisime Mõntu sadama juures tornis veel. Taavi ronis üles välja, aga kuna mul oli kleit seljas ja torni pidi otse üles ronima, siis ma ei viitsinud eriti kõrgele ronida. Tegime niisama pilte veel seal ja siis sõitsime tagasi Mändjalga. Krissu ka juba helistas ja avaldas soovi, mida kõike Kuressaarest tuua.
Sõrve sääres läks päris kaua aega, sest sinna on nii pikk maa. Nii jõudsimegi me alles enne 2 tagasi, et siis alles Kuressaarde minna. Teised olid autode juurde hullu laagri püsti löönud, jõid ja võtsid päikest seal. Kirjutasin kõik detailselt üles, mida keegi soovib, anti rahad kaasa ja siis käisime Krissu ja Taaviga veel Kuressaares ka ära. Pidime Roomassaare vaatetorni minema ja Kuressaare lossipäevadel käima, aga kuna Sannu tahtis kella neljaks tagasi olla, et teistega võrguvõistlustele minna, siis jõudsime ainult Mönusasse Villemisse sööma ja poodi. Läksime kõigepealt sööma. Meile öeldi korraga ära, et söögi ooteaeg on 45-50 minutit. Tegime imestunud nägusid korraks, aga olime nõus ja tellisime söögi ära. Käisime seni poes, ostsime teistele tellitud asjad ära ja läksime tagasi oma sööki ootama. Pidime veel tükkaega ootama, seni kuni aeg täis sai, isegi üle läks veel natuke. Me olime esimesed, kes ümbritsevatest inimestest söögi kätte said, nii et natuke imelik oli seal süüa, kui kõik ümberringi näljaste nägudega vaatavad. Söök ise maitses sama hästi, nagu kaks aastat tagasi. Vahepeal Märt helistas ja küsis, mis teed, siis ütlesin, et tulin Mönusasse Villemisse soola tagasi tooma, mille me tookord rotti panime, et õhtul šašlõki kõrvale salatit teha.

Tagasi jõudnud, siis enamus oli juba randa võrguvõistluse algust ootama läinud. Ma ei viitsinud tegelikult üldse minna, Erki ka ei viitsinud, aga kuna ta ütles, et võiks korra ikka vaatamas käia, siis läksime. Õnneks jõudsime just selleks ajaks, kui Nursi võistkond mängima hakkas. Esimese mängu nad võitsid. Peale seda läksime Erki, Jaanuse ja Taaviga tagasi autode ja telkide juurde. Tiksusime seal ja rääkisime juttu. Ma polnud Erkiga nii ammu enam rääkinud. Ta uuris, et mida ma kõik need aastad teinud oled ja juba eelmisel õhtul rääkisime ehitusest. Ta tahab firmat teha, kuhu on kindlasti ka maalrit vaja, nii et lubas mind kutsuda. Eile sain ka oma eelmise praktika juhendaja käest ühe tööpakkumise ühele objektile, ilmselt Po asemele, kes hetkel Soomes on. Peaks vist minema ikka, kuigi peale lõpetamist oli mul hea meel, et ei pea tunkesid enam jalga tõmbama, aga ilmselt on töö see, mis toidab, nii et tuleb pakkumised vastu võtta.
Ei läinudki kaua aega, kui teised ka tagasi tulid. Nad said teise mängu pähe Orava omade käest, kes võistluse kinni panid. Auhinnaks oli poolkasti siidrit. Nad ise veel naersid, et pool kasti siidrit ei pakkunud pinget, ei hakanud üritamagi.

Istuti niisama veel, joodi ja räägiti juttu. Vaatasin netist, mis kell esimesed esinejad tulevad ja avastasin, et juba kell 6 on laval Artjom Savitski, Maia Vahtramäe ja Risto Vürst. Hakasingi rääkima siis kõigile, et tavai lähme, aga kõik hangusid nii kaua, et ma nägin paari viimast laulu ainult. Artjom Savitski ei laulnud minu arust otsegi, vahepeal muusika lihtsalt taustaks käis ja ta jamas oma mikrofoniga. Risto ja Maia olid küll head. Lõpus nad laulsid kolmekesi oma uut laulu, siis oli küll tunne, et see kõik võiks jäädagi niiii. Ütlesin Sannule, et ootame Mikk Mäe ka ära, pole mõtet edasi-tagasi käia.
Istusime seal natuke, kuni Mikk tuli ja siis läksime lava ette tagasi. Mikk Mäe laulis alguses teiste lugusid, mida ta "Eesti otsib superstaari" saates laulis ja mõndasid laule veel. Keegi juba karjus rahva seest "Lõkke ääres", mille peale Mikk naeris ja ütles: "Varsti!"
Sannu ka ei viitsinud üldse olla enam, tal olid jalad väsinud, aga ma palusin, et ootame veel, kuni ta "lõkke ääres" ära laulab ja siis lähme minema. Lõpuks tuligi see laul, mis mind veel terve õhtu ja mitu järgmist päeva kummitas. Nii teemasse kuidagi ja meeldejääva viisi ning sõnadega. Mikk Mäe ise oli ka hästi muhe, nagu telekaski ja hääl oli ka live's väga super. Mikk laulis nii hästi, et pilve taha kadunud päike tuli tagasi välja ja seal ta siis laulis ja säras päikese käes.
Vahepeal olid seal mingid mõttetud esinejad, osasid ma isegi ei teadnud. Ei viitsinud kuulama ka minna. Mõtlesin, et heal juhul lähen Suurt Papat kuulama, kui nii kaua üleval jõuan olla. Sannu tahtis OMI't kuulama minna, aga too ei huvitanud mind üldse, kuigi Cheerleaderist oleks ühe video võinud Jansale pulli pärast teha.
Terve õhtu oli rahvas autode juures. Seltskond oli jagunenud kaheks: poisid ja tüdrukud. Poisid olid nii purjus lõpuks, et neil läksid jututeemad nii võssa, aga vähemalt olid nad kogu õhtu nii lõbusad ja ainult naersid kogu aeg. Lõpuks nad tahtsid isegi peole minna, vastupidiselt eelmisele päevale, kui enamus telklaagri juures pummeldas.
Tüdrukud olid aga vastupidiselt just väsinud ja mornid. Krissul polnud juba eelmisest õhtust saadik peotuju, Carmen oli lihtsalt väsinud kõigest ja teised polnud ka just kõige rõõmsamad. Lõpuks me Janelyga tegimegi seal nalja. Janely mängis endiselt Carmenile ema. Carmen tahtis süüa, aga kuna tal polnud sularaha, siis Janely andis talle oma 10 eurose, mis ta eelmisel päeval maast leidis ja ütles: "Vaata, et ülejäänud raha täpselt sendi pealt tagasi tood."
Carmen tuligi natukese aja pärast tagasi, tagastas raha ja hakkas burksi sööma. Me filmisime ja pildistasime ning naersime teda. Ta oli nii asjalikult naljakas ikka oma burksiga. Pärast tehti veel igasuguseid pilte, eesmärgiga üksteisele uus profiilipilt facebooki saada. Ma võin ausalt öelda, et ma põhimõtteliselt saingi, sest üks Sannu tehtud pilt tuli nii hää lihtsalt, et tasuks küll üle mitme aasta profiilipilt ära vahetada. Janelyst ja ta nägudest sai kohe terve seeria.
Vahelduva eduga helistasime Märdiga üksteisele. Oleks koos tahtnud Saaremaal olla, kuigi ma tean, et tema jaoks oleks seal mõttetu olnud. Juba sellepärast ma ei viitsinudki alguses üldse minna, kuna pidin temast mitmeks päevaks eemale minema. Samas need telefonikõned ja sõnumid olid nii armsad lihtsalt. Teisel õhtul Märt helistas mulle ja küsis: "Mis sa arvad, mis mul praegu kaisus on?"
Mina: "Mhhh, minu padi jälle juu."
Ta võtab kogu aeg mu padja ära ning keeldub seda tagasi andmast. Nii ma alati oma padja koju tema jaoks jätangi, kui ise ära lähen.

Enne südaööd läksid kõik peole OMI't kuulama. Me Krissuga jäime ainsatena autode juurde, mõtlesime, et lähme magama ära, sest Krissu oli väsinud ja ma pidin lihtsalt vara ärkama. Ma ikka hoolitsesin oma reisikaaslaste eest, sättisin neile autos asjad ümber ja tegin magamisasemed valmis. Ise läksin Krissu juurde teise autosse magama, et Taavi saaks end oma autos normaalselt välja puhata. Krissu magas Artzi autos, kus oli palju rohkem ruumi, nii et sinna mahtusime kolmekesi päris hästi, kuigi hommikuks oli Krissu minu ja Artzi vahel nagu pannkook, sest Artz laiutas.
Päeval mõtlesime isegi, et kui ilm nii hea on, siis võiks telgi üles panna, aga see mõte jäi katki, sest hommikul oleks telgi kokkupanemisega kõvasti aega läinud, aga aega meil hommikuks esialgsete plaanide järgi ei jäänud, sest 8.30 oli vaja juba praami peal olla, seega pidi 7 liikuma hakkama. Lõpuks läks ilm ka nii jahedaks, et siis poleks kohe kindlasti telki üles pannud.
Me olime Krissuga just autosse jõudnud ja pikali visanud, kui jälle seltskond tagasi uute kokside järgi tulid. Krissu oli terve õhtu neile kokse teinud ja nüüd purjus peaga ei saanud nad üldse hakkama - küll olid joogid kadunud ja sada häda veel. Krissu selgitas küll, kus miski on, aga nad ei saanud ikka midagi aru. Lõpuks pidi ikka Krissu püsti tulema ja neile asjad kätte andma. Seletati veel seal ja siis jäi jälle rahuliks. Rääkisime Krissuga veel juttu ja jäime magama. Ma ärkasin ikka hea mitu korda veel üles, kui keegi autost midagi otsimas käis. Sannu ja Taavi tagasi jõudsid, siis nad tegid tagumise luugi lahti ja lasid telefoni lambiga valgust autosse nagu mendid, tegelikult tahtsid lihtsalt autovõtmeid. Viimane, kes tuli, oli Artz. Peale seda jäi vaikseks, kuigi vahepeal kõrval autos mingid panid tümmi seal, aga see oli väga lühikest aega.
Hommikul ärkasin 15 minutit enne äratust oma unenäo peale. Läbi unes mõtlesin, et peaks ärkama, aga ei viitsinud, kuni unenäos ärkasid Artz ja Janely, kes läksid hommikul vara jäätist ostma. Ärkasin üles, siis Krissu tegi ka silmad kohe lahti. Rääkisin talle oma unenäost, mille peale Artz naerma hakkas ja vastas: "Me käisimegi eile jäätist ostmas."
See jäätis oli mul ikka nii hinge peal, sest ma tahtsin eelmisel päeval lossipäevadele minna ja sealt palli- või masinajäätist osta, aga me ei jõudnud sinna ja siis ma ei saanudki, aga Artz ütles, et rannapeo alal ka müüdi.
Ma ei viitsinud rohkem magada. Ärkasin üles, panin oma asjad kokku, läksin välja ning äratasin Sannu ja Taavi üles. Sannu ütles, et ta magab kella 6ni, kui tal äratus heliseb, aga lõpuks ajas ta end ikkagi püsti. Taavi ei tahtnud ainult üles ärgata, nii et tõmbasin ta koos magamiskotiga autost välja ja hakkasin asju ümber paigutama. Käis kiire pesu, riiete vahetus ja söök ning hakati vaikselt liikuma. Carmen ja Janely olid ka üllatavalt vara, enne mind juba üleval, sest Carmen pidi ka meiega tulema, et õigeks ajaks Tallinna jõuda ja laeva peale minna. Pakkisimegi tema asjad ka autosse, kallistasime Janelyt, kellega oli nii tore kõik need kaks päeva ja hakkasime sadama poole liikuma.
Saime oodatust varem liikuma, tänu millele saime ära käia Roomassaare vaatetornis, kuhu ma juba eelmisel päeval mitu korda minna tahtsin, aga kõik blokkisid. See tee sinna oli küll ülihull - metsatee, mis oli auke täis, nii et kui me seal sõitsime, siis tundus hoopis, nagu me õõtsus paadiga merel. Kusjuures mina sõitsin sel hommikul, sest Taavi kartis, et äkki tal on jääkunähud veel.

Käisime tornis. See oli ülimõnus hommik, päike alles tõusis ja ümberringi oli nii ilus. Ühel pool torni sõid suured pullid, teisel pool hobused, paistis kaunis vaade merele ja Kuressaare linnale. Tegime seal pilte veel ja siis hakkasime ära minema. Autos avastas Sannu, et ta unustas oma telefoni üles vaatetorni. Ta hakkas minust pilti tegema, pani oma telefoni vaatetorni ääre peale ja sinna see jäigi. Hea oli, et ta seda sealsamas avastas, seda auklikku teed mitu korda edasi-tagasi loksuda oleks olnud liiga ränk.
Käisime Kuressaares veel Olerexist läbi, võeti kohvi ja süüa kaasa ja siis otseteed sadamasse. Vahepeal muidugi tegime ühe peatuse roosa puu juures, mida Saaremaale jõudes märkasime ja tagasiteel seal pilti teha lubati.
Ülimõnus oli autoga sõita, muusikat kuulata, kaasa laulda, hommikut nautida ja mõelda möödunud paarile päevale, mis Saaremaal sai veedetud. Vahepeal seal kommenteerisime välismaalasi, kes ilma suunda näitamata reastusid, lubasin sadamas kõigil suunatule lülitid ära murda, sest neil ei lähe neid vaja ju (see on Pireti teooria).
8 ajal oli sadamas veel vaikne, kui arvesse võtta neid 5-6 tunniseks venivad elavaid järjekordi õhtul. Me jõudsime enam-vähem õigeks ajaks, Taavi sõitis ise edasi, lõi pileti kontrollist läbi ja siis praamile. Carmen sai tasuta sõita, sest tal polnud piletit ja keegi ei kontrollinud ka, kas meid on autos 3 või 4.

Praamisõit läks eriti kiiresti, olime natuke väljas, tiksusime sees ja siis alla tagasi. Keegi ei tahtnud autos ette enam istuda. Sannu oli alguses juba taha end istuma sättinud ja ma tahtsin sööma minna taha, nii et Carmen pidi ise ees istuma. Mina ja Sannu saime jälle kokku ja hakkasime segast panema. Nii kui praamilt maha saime, hakkasime laulma, kõigepealt mingeid Saaremaa laule ja siis juba sujuvalt Taukarit. "7 tuule poole" oli ikkagi lemmik meie repertuaaris.
Tahtsime veel hääletajat vahepeal peale võtta, aga Taavi keeldus. Meil Sannuga oleks ikka huvitav olnud. Pärast rääkisime, et karma maksab Taavile kätte ja ükskord on tema samas situatsioonis.
Ülimõnus feeling oli. Mul oli nii hea tuju. Ma ei jõudnud enam kuidagi ära oodata Pärnusse jõudmist, et saaks sealt edasi koos Anti, Kerli ja Egoniga trippida. Sannu pahandas küll ja ütles, et mul on raudselt hea meel, et saan nende juurest minema, aga see oli pigem see ärevus enne kuhugi minekut. Teised olid väsinud ja tahtsin koju ära, mina pigem ootasin uut.
Jõudsime põhimõtteliselt kõik samal ajal Pärnusse. Meil läks lihtsalt aega, et teise linna otsa jõuda. Panime Carmeni kesklinnas maha ja siis viidi mind Kaubamajaka juurde, panin asjad Egoni autosse ja läksime poodi, kus ootasid ees juba Kerli ja Anti. Mul oli nii hea meel neid nähes, et jooksin kohe nende juurde ja kallistasin kõvasti neid mõlemaid.

Mõtlesime, mida kaasa osta, sest meil oli Antiga plaan piknik teha. Egon ja Kerli olid vist alguses selle vastu, aga neil ei jäänud muud üle. Väga palju asju ei pidanud ostma, sest mul oli ka sööki Saaremaal käimisest päris palju veel järgi. Tegime ostud ära ja siis liikusime Häädemeeste suunas.
Plaanisime pikniku Kabli rannas teha, aga kuna tol päeval oli nii suur tuul, siis sealt oleks meil asjad kõik minema lennanud.
Olime niisama mõnda aega rannas, tegime pilte ja nautisime tormist merd. Vaatamata tuulele oli vähemalt ilus, päikseline ilm. Me panime ka ikka korralikult segast, mida Kerli autos jätkas, tehes erinevaid looma hääli. Vahepeal läks asi ikka väga hulluks ära. Anti ja Kerli vahelduva eduga tegid hääli ja siis meil oli Egoniga nii, et wtf. Ei osanudki kohe, mida öelda. Ma suutsin too hetk ainult söögile mõelda. Kerlil oli ka nälg, aga samal ajal, kui me Antiga Häädemeestes poes käisime, et nõusid juurde osta, jõudis Kerli juba pagassist kohukesed välja otsida ja esmase nälja kustutada. Sealt ta sai ilmselt energiat ka.

Seiklesime natuke mööda Lätit ringi, kuni nägime ühe bussipeatuse juures puhkekohta. Sinna läksimegi pikniku pidama ja sööma. Tegime võileibu, leiutasin sulajuustu ja tomatiga neile suupisteid ja lõpuks oli suurem nälg kustutatud ning võis teekonda Sigulda poole jätkata.
Kerli tahtis kogu aeg selfiesid teha. Ma lõpuks ei viitsinud üldse enam ja Lätis oli hea rahulik, sest siis ta ei saanud netis olla ega neid pilte kellelegi saata.
Hakkasime juba peaaegu Siguldasse jõudma, kui nägime ees kolmeautolist pulmarongi, millel olid roosad lindid ja esiautol roosad kaunistused. Ma ei tea, kust või kellelt tuli järsku mõte, et Anti võiks oma roosa T-särgi seljast võtta, aknast välja panna ja sellega lehvitada. Üks hetk oligi see reaalne idee, sest me pinnisime Antit nii kaua, kuni ta nõus oli. Õnneks oli pulmarongil sama tee, mis meil, nii et aega oli. Lõpuks võttiski Anti pluusi seljast, tõmbas Kerli dressika endale seniks selga, pani oma pluusi aknast välja ja lehvitas sellega pulmarongi neljanda autona. Egon ootas pikka sirget ja tõmbas siis 140 km/h tunnis pulmarongist mööda, samal ajal kui anti oma roosa pluusiga lehvitas. Me olime totaalselt naerukrampides, samal ajal Kerli filmis seda kõike. Loodan, et see video jõuab varsti facebooki, tahaks nii naerda veel.

Sellega veel nali ei lõppenud, Siguldasse jõudnud, siis sõitis me ees mingi turistide väike lahtine masin, me tegime pilti ja lehvitasime neile, nagu turistid ikka. Seda oleks võinud ka filmida.
Käisime kõigepealt Gutmani koobaste juures. Need on Baltiukumi suurimad koopad. Vaatasime, et mingi trepp läheb ka sealt üles, mõtlesime, et lähme käime siis üleval ära, aga sinna andis ikka minna ja lõppu ei paistnud veel niipea, aga kuna me juba alustasime, siis läksime üles välja. Kerli oli lõpuks juba nii väsinud, et ega tal täit eluvaimu enam peale seda sisse ei tulnudki. Kõige suurem pettumus oli muidugi ka see, et seal üleval polnudki väga midagi vaadata, üks puust seen ja kahele poole ulatuv matkarada. Kõndisime natuke mööda matkarada, aga kuna see läks üsna rängaks ja tundus, et lossini on pikk maa, siis jätsime selle katki ja läksime tagasi. Kerli oli ka nii väsinud juba.
Peamine mõte oli minna köisraudteele. Otsisime seda taga, aga sattusime palju põnevamatesse kohtadesse, nagu Turaida mõis, kepipark, seikluspark ja vaateratas. Leidsime vahepeal ka köisraudtee üles, aga kuna pilet tundus üsna kallis, järjekord oli pikk ja rahvast oli palju, siis poleks see end too hetk ära tasunud. Mõtlesin, et sinna võiks minna sügisel, kui lehed on värvilised, siis oleks see org palju kaunim. Selle asemel läksime vaaterattale, saime 2 euro eest kaks ringi sõita ja nägime ka palju ilusaid vaateid. See, mille sees, me vaaterattal istusime, oli nagu karussell, mida poisid keerutada tahtsid, aga väsinud Kerli sai veel vihasemaks, sest ta kartis.
Kerli tegi vaaterattal ka miljon pilti. Kõige naljakam oli see, kuidas pildistas all mingit lambi autot, siis ma vaatasin küll, et wtf? Muidu ta oli küll nagu tõeline turist Tallinna vanalinnas, kes pildistab igat väiksematki asja. Isegi ma ei viitsinud enam eriti pilte teha. Ammu tegelikult enam ei viitsi nii palju pildistada kui varem.
Käisime veel seikluspargi juures atraktsioone ja hindu vaatamas. Ma alguses tahtsin seiklusparki ka minna, aga kuna see Gutmani koobaste trepp oli mõne jaoks juba isegi seikluspargi eest, siis jäi see plaan katki. Tuleb ikka kunagi uuesti minna, nüüd on enam-vähem ülevaade olemas, mis ja kus seal Siguldas üldse on.

Käisime veel poes, ostsime kommi ja jäätist ning hakkasime tagasi liikuma, sest Kerli oli juba kuri ja kell oli palju. Alguses taheti Apest läbi käia, aga seletasin neile, et seal pole midagi erilist, siis läksime otse Viitkale. Vahepeal polnud ühtegi tanklat ka, kust kohvi oleks saanud, nii et Egon ja Anti tulid kohvi jooma, mille kõrvale saime ära süüa veel koogi, mis me Häädemeestest Antiga ostsime. Kerli oli nii masenduses, et ta ei tulnud autoski enam välja. Ma ei saanudki lõpuks aru, mille või kelle peale ta üldse vihane oli, sest järgmisel päeval saatis ta mulle Märdi kaudu tšeki, mille peal oli kalli-ralliga tervitused temalt mulle. Igatahes siinkohal tuleb jälle mängu see reisil olemine, kus tuleb välja inimese tõeline pale. Näed lihtsalt, kuidas inimene käitub oma tava keskkonnast väljas olles. Ma olin igatahes natuke pettunud, et juba teine päev järjest sellist käitumist pidin taluma. Soovin, et inimesed oleksid rõõmsad ja ei vinguks nii palju ning püüaks nautida neid hetki, milles nad parasjagu viibivad.
Lõpetuseks siia jälle üks hea näide kui vastupidiselt mu elu toimib:
Kõik jagasid nädala alguses hoolega Malluka lillesülemi saamise postitust, andes märku, et neile võiks ka keegi nii palju lilli tuua. Kui praktiliselt asja võtta, siis mis kasu nendest lilledest ikkagi on. Nii suure sülemi puhul kulub esiteks palju raha ja kasutegur on ka väga väike, sest lilled ei kesta kaua. Igatahes mina lilli välja ei nuru ja sellist kogust kelleltki ei oota, ostke midagi kasulikku selle eest parem! Nüüd tuleb aga parim osa: Märt tõi mulle järgmisel päeval lihtsalt ühe ilusa roosi, polnud isegi mingit tähtpäeva ja sellest Malluka postitusest polnud ta samuti teadlik. ;)