Mis on see jõud, mis meid kisub metsa poole?

Käisin reedel metsas. See polnud ettetallatud rada, vaid ekslemine. Teate küll seda matkale minekut, mil viis tundi hiljem avastad end veidi eksinud olevat. Mitte, et see rada oleks algusest peale väga selgelt paigas ja piiritletud olnud, aga ega tee otseselt vist kuhugi ei viinud ka. Kui siis ainult pikalt mööda teed ja otse metsa. Kõlab nagu minu elu? Vaata ainult, et enne pimedat metsast tuldud teed tagasi välja saad, muidu tuleb kuri kraaksuv Nukitsamehe vares ja lõpuks oled iseenda hirmudega padrikus. Õnneks viis tundi seekord ei läinud, aga kilomeetreid tuli küll kõvasti rohkem, kui need neli, mis rajainfos kirjas olid. Novembrikuine rägastik oligi veel puudu - Piksepini sel kuul ju ei toimunud.

Möödunud nädalalõpp möödus üldse rännakute tähe all. Olgu see siis mõttes teistega Itaalias koos nende lugude ja oma kujutlusvõimega seigelda, salaja üle piiri Lätti kiigata või keset lumetuisku ja ööd hoopis linnast maale põrutada. Maale oleks tahtnud ma sel korral jäädagi. Istusin ja tajusin lihtsalt seda vaikust, enam ei kiirustanud kuhugi. Ja just, nagu kogu selle täiuslikkuse tipuks pärast kõiki neid metsamõtisklusi ja vaikust kirjutas Priit ning jutustas oma rännakutest ning Fred Jüssist, keda äsja olin tsiteerinud. Ta ütles, et läks pärast tema filmi samuti midagi otsima ning need rännakud on tema jaoks teraapiad. "Aitavad igasugu rännakud, ka kõige väiksemad, mil on võimalus oma mõtteid lahata," rääkis ta. Nii, et kui te küsite nüüd, et kas juhtus midagi, siis ei - vahel piisab mõnest põgusast vestlusest, et see midagi sinus eneses liigutaks ja olemise ilu meelde tuletaks. 

Rännakud on ühtlasi mõttes rändamised, nagu koristamine on samal ajal oma mõtete korrastamine ja kui oled seda kõike teinud, siis oleks nii palju öelda, soov reisida kuhugi ära, võtta kätte ja jälle isale peavalu valmistada ta maja koristamisega jne. Nii palju jõudu ja nii palju tahtmist, aga liiga vähe võimalusi selle kõige teostamiseks. Võibolla pole aeg hetkel õige - aeg rääkimiseks või aeg kuhugi minemiseks, aeg-aeg-aeg, mida nii vähe on. Ise nii väga tahad ja soovid, aga teed seda ikka üksinda ja ainult oma mõtetes. See ongi november. Lost in forest, elumerelainetes ja metsapaines.

Rännakuteni!

Minu sisemine võõras loom

Paar tundi veel

On sündmusi, mis väärivad erilist peatükki, mille kaudu hiljem hetki teksti kaudu mäletada. Olen tahtnud juba õige mitut nädalavahetust kirja panna, aga siis on midagi kuskil rappa jälle kiskunud ja pole enam midagi suurt öelda olnud. Praegu on veel võimalus ühe nädalavahetuse emotsioonides, teise nädalavahetuse eel mingeid hetki endaga siia kaasa kanda, enne kui nad hääbuvad.

Mul ja Kristol oli pikemat aega õhus mõte korraldada halloweenipidu ja selleni tundus nii kaua aega olevat, aga järsku oli juba oktoobri algusest saanud kuu lõpp ja viimane laupäev käes, mil seda pidu pidada. Tegelikult polnud kuni laupäeva lõunani teada, kas see pidu ikka kindlalt toimub ja kas seal keegi üldse peale meie ka osaleda tahab. Mõned küll tahtsid niisama juua, aga eesmärk oli just kostüümid ja dekoratsioonid. Vaatamata sellele, kas me üldse ürituse endani jõuame, hakkasin juba nädala sees igaks juhuks asju kokku ajama - lasin maalt kaks suurt kõrvitsat tuua ja ostsin Lindora laadalt kaks väiksemat lisaks. Isalt sain kostüümi, mida ma ta töö juures otsimas käisin, kui ta ise samal ajal koroonaga kodus oli ning ta töökaaslane seda enne mind tund aega otsinud oli ja mina selle sinna jõudes hetkega üles leidsin.

Ühe suure kõrvitsa viisin Ruslanile tuunimiseks

Ma olin igatahes valmis peoks ja ka valmis selleks, et midagi ei toimu, nagu ikka - laskma asjadel minna nii, nagu nad minema peavad ja siis hetkeemotsiooni ajal lihtsalt vooluga kaasa minema. Laupäeval kirjutas Ruslan ja küsis, kas pidu ikka toimub ja kuna jutud siit ja sealt levisid, et huvilisi on, siis läksime Kristo ja Ruslaniga dekoratsioone ostma, endal juba ideed varuks, mida teha ja meisterdada. Saime kõik vajalikud asjad ja kui need lõpuks Ruslani juures ülesse olime sättinud, oligi juba õhtu käes. Mul olid aga pooled asjad veel kodus, auto remondis ja taksoga neid staapi vinnata polnud ka kõige parem plaan, nii et kauplesin Kristot, kes mind juba päeval linnas sõidutas, et läheksime tema autoga staapi, kuigi Krisli lubas taksoarve maksta, kui ma nõustun temaga staapi minema. Lõpuks istusime mõlemad Kristo autos ja ajasin inimesi kõrvalistmel oma vikatimehe maskiga naerma parklas pead kaasa liigutades ja neile järele jõllitamas, samal ajal kui Kristo poes joogi järel käis. 

Seltskond

Õhtu jooksul jõudis ikkagi enamus seltskonnast staapi, kes vähem, kes rohkem kostümeeritud. Pildid said vähemalt toredad ja lõpuks see mu eesmärk oligi. Oli arvata, et sellest mingit full karnevali ei tule ja isegi, kui poleks mingit pidu ka tulnud, siis oleksin ilmselt ikka mõnega neist kokku saanud ja teinud mõned halloweenipildid, sest minul oli ju kostüüm olemas. Piltidega läks muidugi nii, et mu fototehnika on mööda ilma laiali ja kõik võimalikud vahendid kaamerast piltide kätte saamiseks töö juures, nii et õigel halloweenil ma neid kuhugi postitada sel aastal ei jõudnudki, nagu ei jõudnud ma ka nädalavahetuse jooksul halloweenikõrvitsaks ära tuunida ühte kõrvitsat ja rõdu peale panna, nagu plaanisin. Juhtus hoopis igasuguseid teisi asju, mida polnud üldse plaanis.

Scream

Algul ei saanud pidu vedama, pärast ei saanud enam pidama. Pärast poolepäevast rahmeldamist dekoratsioonide ettevalmistamisega oli mingi hetk toss väljas ja süda paha õudusfilmidest, mis olid staabis taustaks telekas mängima pandud. Uni tuli peale ja üldse oli mu vikatimehe maski sees kuidagi udune olla, nii et kui Kristo rääkis klubisse minekust, siis esialgu polnud viitsimist sinnagi minna. Plaanisin ta ainult ära viia ja siis tagasi staapi tiksuma minna, aga jätsin õhku fakti, et võib-olla ikka lähen hiljem järgi klubisse, sest see oli viimane päev enne piiranguid sel aastal, mil klubisse veel sai. Klubisse sõidu jooksul jõudis Kristo nii muu seas oma auto esiklaasi jalaga ämblikusse lüüa. Ta polnud üldse vihane või maani täis, vaid kõik toimus kuidagi lambist. Ma ei tea, mis tal hakkas, ise kehitas ainult õlgu ja ütles, et loodab, et ta autol vähem kui kuu aega olnud kaskokindlustus maksab klaasi korda tegemise kinni ja nagunii oli uut klassi vaja. Mis seal ikka.

Jõudsin tagasi staapi, siis hakkas Jaanus rääkima, et tahab ka klubisse minna. Väljas käimisest ja värskest õhust hakkas mul ka elu sisse tulema ja ütlesin, et ainult siis lähme, kui ta selle Ruslani ükssarviku kostüümi seljast ära võtab. Alguses Jaanus vaidles küll vastu, aga kuna lubasin ka ilma vikatimehe kostüümita minna, siis ajas ta oma kostüümi seljast ära ja läksime minema. Teised olid hakanud eurovisiooni videosid vaatama ja õhtu kiskus igavaks. Kutsusin küll neid ka klubisse kaasa, aga nad mõtlesid hoopis Kaupo töö juurde minna, sest seal pidi tasuta juua saama. 

Sõitsime klubisse, siis Jaanus rääkis oma Rootsi kruiisil sünnipäeva pidamise ideest, kuhu mitmeid meist minna poleks saanud, sest kes pole vaktsineeritud, kel muud plaanid jne. Kuigi ma alguses olin veits pettunud, kui Kristolt kuulsin, et Jaanus oma sünnipäeva laeval kavatseb pidada ja ma minna ei saa, siis vaatamata sellele julgustasin Jaanust pigem tegema seda, mida ta ise paremaks peab, sest see on ikkagi tema sünnipäev ja mul või meil pole õigust mingeid etteheiteid teha, kui ta nii soovib, kuigi Krisli pressis terve õhtu Jaanust sellepärast, et ta sünnipäeva laeval ei peaks ja teistel ka võimalus osaleda oleks.

Vahepeal helistas Kaupo ja küsis, et kas me saaks staapi tagasi minna ja vähemalt ühe inimese peale võtta, sest nad tahaksid kesklinna tema töö juurde minna, aga suurt taksot pole, kuhu nad kõik peale mahuksid. Läksime tagasi, võtsime Krisli peale ja sõitsime takso järel kesklinna. Panime nad maha ja läksime Maasikasse. Ets oli klubi ees ja kontrollis dokumente, minu oma muidugi mitte. Ja siis te imestate, et kuidas ma igale poole sisse saan. Mu ülemus muretses ka ükspäev, et kuidas ma edaspidi oma tööülesandeded täidetud saan. Ütlesin talle, et olen siiani saanud kõik käidud ja tehtud, siis saan edaspidi ka. Välismaale ei saa ainult minna.

Kallistasin Etsi ja läksin klubisse. Hommikuks oli muidugi Ets mulle kirjutanud: "Mida kuradit sa Maasikas tegid? Muud teha pole?..//..Ja noh nagu surnuga oleks rääkinud...selline tunne, et nahhui sa siit tahad, ma küll sind ei tunne...mõtlesin, et no davai siis."

Mu armas tähelepanuga inimene. Seda seletamist siis, miks mul kiire oli ja plaplaa. Mina ootan aasta aega, et tal mu jaoks aega oleks ja nüüd saan ka pahandada, kui ise välja ilmun juhuslikult oma purjus sõpradega ja ruttu minekut tahaks teha.

Kristo ootas klubis ees juba ja oli valmis baarist vist kõik maailma shotid kokku tellima, sest ta oli sihikule võtnud baaridaami, kelleta ta pärast klubi kinnipanekut esialgsetel plaanidel lahkumast keeldus. Esimesed shotid suutsid nad Jaanusega nii ära juua, et ühtegi maha ega ümber ei aetud. Järgmistega enam nii hästi ei läinud. Kristo muudkui tellis neid juurde ja ajas iga kandikuga neid järjest rohkem ümber, toetades laua vastu, kus shotid peal olid ja need muudkui kukkusid lauda kõigutades ühe kaupa maha. Ühe tellimuse ajal suutis ta wc-sse kaduda selleks ajaks, kui arve maksmine oli, nii et Jaanus maksis ühe ta 80 eurise kandikutäie shotte kinni ja just siis ilmus Kristo ka kuskil uuesti välja. Jaanus raputas ainult pead. Ta oli üllatavalt kaine. Kristo aga koperdas, jõi ja jooksis vahelduva eduga talle silma jäänud naistel taga. Kui Kristo uuesti järgmist kandikutäit shotte läks tellima, ütlesin, et ärgu ta enam rohkem shotte telligu ja telligu parem koks, sest seda ei serveerita kandikul ja ei lähe nii ruttu laua peal ümber. Kristo ütles sellepeale, et neid ta jõi juba kolm tükki ja tellis veel ühe 20 shotiga kandiku. Me Jaanusega jälgisime, mis toimub. Kui Kristo leti pealt kandiku võttis ja üritas sellega lauani minema hakata, kaldus ta ise ja kaldus ka kandik trajektoorist kõrvale ning teine hetk oli see kandikutäis shotte klubi põranda peal maas ja me Jaanusega kõrval naerust kõveras, ülejäänud publik muidugi ka. Ka see kandikutäis shotte ei jäänud viimaseks. Kuna sellelt kandikult ei saanud ta ühtegi jooki, siis tellis ta veel ühe kandikutäie, selle aitas Jaanus ise lauani toimetada. Mõned said joodud, aga pooled läksid laua peal ikka ümber. Jaanus tahtis, et ma ka jooks, aga juba mõte kohvist ja selle lõhnast ajast südame pahaks. Jaanus naeris, et ma jooks, enne kui veel on juua midagi. Ei joonud. Läksime tantsima hoopis, sest Shanoni laul "Paar tundi veel" tuli. See on vist ainuke lugu, mis mulle Shanoni lugudest natukenegi meeldib ja neile ka, muidugi tunduvalt rohkem.

Mingi aeg tahtis Jaanus klubist ära minna. 

Mina: "Kuhu me lähme?"

Jaanus: "Maailma lõppu."

No eks me vist olime ka lõpuks seal maailma lõpus, aga seni kuni veel klubis olime, üritasin pingsalt meenutada lauset, mis mul just kolmapäeval Marko Jakimenko raamatust "Nohik" oli silma jäänud. Raamat ise ei olnud midagi tähelepanuväärset, aga see üks mõte sealt, mille alles nüüd raamatu vahelt kirjapanduna leidsin oli järgmine: "..//..maailmalõpp on inimeste jaoks, kes seda vajavad. Naljakas, aga sel eluperioodil vajasin ma maailmalõppu."

Kristo muidugi arvas, et mina olen see peoblokk ja tahan ära minna ja mölises midagi, aga siis tantsisime veel ja lõpuks Jaanus veenis Kristot ikka kaasa tulema. Maasika vahetus välisukse läheduses oli endiselt üks vanamees, kellega Jaanus klubisse minneski juttu tegi. Ma ei mäleta, mis ta talle alguses ütles, aga kui me klubist ära läksime, siis Jaanus käskis sellele vanamehel ka minema tõmmata ja andis talle 10 euri, et äkki see päästab teda seal klubi juures seismast ja läheb toimetab oma asju edasi. Samal ajal oli Kristo juba järgmise nurga peale jõudnud ja kuses seal, ise samal ajal Joripill jonni lauldes.

Helistasin Kaupole ja küsisin, et kas nad on ikka ta töö juures ning mõtlesin koos Kristo ja Jaanusega ka sinna minna, aga kui me teise parklasse jõudsime, siis nad magasid ja kui ma küsisin, et kas lähme nüüd Kaupo töö juurde, hakkasid nad laule kaasa laulma ja vajusid siis jälle magama. Nagu ikka, oli kaks hullu jälle mulle kantseldada jäetud. Ma ei viitsinud autos hanguda nendega. Küsisin, et kas lähme Kaupo töö juurde või viin nad Kristo juurde. Pika jamamise peale läksime kolmekesi Kristo juurde, kuigi Kaupo veel helistas ja küsis, et kas me ei tule ta töö juurde ikka, aga Jaanus ei tahtnud teiste juurde minna. Kristo hiljem naeris, et kui arvestada nädalavahetuse edasist kulgu, siis oleks ta sealt Kaupo töö juurest diivanilt alles esmaspäeva hommikul ärganud, kui Kaupo töökaaslased hommikul tööle oleksid tulnud.

Jõudnud Kristo juurde, keerati viinal kork kohe maha ja edasi kummutama. Kristo oli Jaanuse jaoks Nestea ka päälekaks ostnud, aga Jaanus kurtis, et see on vale maitsega. Laulsid ja lällasid seal veits aega, aga vajusid suht ruttu mõlemad ära. Mõtlesin, et on õige aeg minekut teha, aga vahele jäin. Ma ei tea, mis jõud see nüüd jälle oli.

Järgmise päeva lõuna ajal, kui tagasi läksin, et Jaanusele ta auto ja võtmed tagasi viia, olid nad Kristoga just rõdu pealt tulnud ja Kristo seal näo katki kukkunud. Aitasin tal seda verest puhastada, et ta diivanit ära ei määriks, aga Jaanusel oli vaja Kristo haava ikka näppida kogu aeg ja küsida, et kas Kristol on valus. Kristo röökis ja mölises ja sain ise ka sõimata, et Kristo auto endiselt kadunud oli. Ma lubasin Kristole eelmisel õhtul, et viin ta auto ta maja juurde ja jalutan ise koju, aga kui klubisse läksime, siis Jaanus keeldus Kristo autoga minemast ja pidin selle staapi jätma, võtmed ka unustasin veel sinna. Mõtlesin, et jalutan siis pühapäeval sellele järgi ja toon ära, aga nendega oli terve päev jamamist ja ei jõudnudki enne teisipäeva Kristo autole järgi, ta ise ka ei jõudnud. Riho soovitas vahepeal need autod üldse müüki panna.

Puhastasin Kristo haava, aga Jaanus arvas, et ta peab ka oma panuse andma ja sidus Kristo pea kinni nii, et pea oli küll kinni seotud, aga haav ikka lahti, nii et Jaanus sai Kristot edasi piinata ja Kristo sellest veel rohkem närvi minna, nii et mingi aeg nad peksid seal diivani peal üksteisest ja siis jälle kallistasid ja laulsid ja ma mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen. Nad olid nii maani täis ja see kõik meenutas mulle mu kadunud onu ja see oli päris hirmus kogemus. Mu suurim hirm purjus noori mehi vaadates on see, et ükshetk on nad sellised joodikud, nagu oli mu onu ja seda ma ei soovi mitte kellelegi.

Läksin koju ära, pidin pesu kuivama panema ja süüa tahtsin ka. Kogu selle aja, kui ma kodus süüa tegin, pidas Kristo mulle telefonis kõnet selle kohta, kuidas ta ikka armastab mind ja ma ei tohi teda üksi jätta ja oleksin ta jaoks alati olemas, kuulaksin teda jne, samal ajal Jaanus taustal Kristot ta sõnade pärast sõimamas. See monoloog läks vahepeal nii pikaks ja mul oli toimetamist ühes ja teises toas, nii et kõike juttu ma ei kuulnudki. Ma ikka muretsesin, et mida need kaks jobu seal korda saadavad, mõlemad nii sodid. Nad olid muidugi Kaupole ja Kristjanile ja ma ei tea kellele veel mingit ulmet kokku rääkinud. Jaanus mõtles järgmise loo välja, mis Kristoga kõik juhtunud oli. Kui ta varem on rääkinud politseist ja sellest, kuidas Kristo kuskil juba kinni istub, siis nüüd rääkis ta, et Kristo sai peksa ja on haiglas koomas. 

Läksin mingi aeg sinna tagasi, Kristo kükitas diivani taga nurgas oma telefoni juures, nagu ta oleks nurka pandud ja Jaanus oli diivanil. Rääkisime juttu seal, Kristo oli vahepeal põrandale magama jäänud ja kui ta lõpuks end sealt püsti ajas ja diivani tagant aegluubis välja ilmus, järk-järgult end püsti ajades, siis oleks ta nagu surnust üles tõusnud. Me olime Jaanusega naerust kõveras. Ma esmaspäeva hommikul ka veel naersin, kui seda hetke meenutasin. Reelika arvas, et Kristo poleks pidanud Halloweeni nii tõsiselt võtma, et kui õhtul oli tal haigla kittel ja kinniseotud pea naljaga, siis järgmise päeva õhtupoolikuks oli ta pea päriselt katki ja seetõttu kinniseotud.

Kristo peo alguses

Mis iganes hetkel, vajus Kristo poole jutu pealt nokki ja magas nii peaaegu terve päeva maha. Vahel tuli korraks püsti, jauras midagi, kummutas viina kurgust alla ja nii kui pea diivanit puudutas, vajus ta unne ja juba norkas. 

Kaupo oli vahepeal nii mures, helistas ja uuris, mis juhtus jne. Selleks ajaks mõlemad magasid, ütlesin, et pole midagi hullu ja pole vaja muretseda, sest magavad rahulikult ja läksin ka koju, lootuses, et saan rahulikult diivani peale maha istuda. Vahepeal helistas Carru. Ma olin jumala erroris juba kõige peale. Mul polnud ta numbrit ka. 

Ütleb mulle: "Tsau, ma olen Carmen!"

Mina: "Eee, milline Carmen?"

Lõpuks sain aru, et üks mu vana sõbranna kõrvaltrepikojast. Kuna me kortermajas oli remont ja selle käigus vahetati ka uksed ja uksekoodid välja, siis pidid kõik pühapäeva õhtupoolikul kiipidel järel käima, mida minu trepikojas jagati. Ta ei saanud aga minna ja pidin tema oma ka ära tooma.

Jõudsin lõpuks koju tagasi ja just, kui olin Ruslanile ja Reelikale öelnud, et sain ka lõpuks rahulikult maha istuda, helistas Jaanus ja ütles, et tema ei taha enam Kristo juures olla ja tahab koju. Teadsin, et kui ta joonud on, siis ta ei taha koju minna tavaliselt, aga ta suutis mind ikka veenda, et tahab küll. Tahtis muidugi Kristot ka kaasa võtta, aga ütlesin, et viin ta ära ainult sellel tingimusel, kui Kristo kaasa ei tule, sest autos nende kahega võidelda ma poleks küll enam jaksanud. Kristo oli vahepeal telekapuldi ära lõhkunud ja telekasse ka millegagi visanud, nii et ta telekas nägi välja nagu auto esiklaas. Jaanus naeris ainult sellepeale ja ütles, et ta ootab juba hommikut, mil Kristo helistaks ja kurtma hakkaks, kuidas tal pea on katki, auto kadunud ja katki ning takkaotsa telekas ka veel.

Teel Pukka hakkas Jaanus mind veenma, et äkki käiks ainult ta tööriietel kodus järel ja siis tooks ta Tartusse tagasi, aga keeldusin teda tagasi toomast ja käskisin koju jääda. Sama käskisin tal ka emale öelda, kes vahepeal helistas ja küsis, et kas paneb riided kokku kaasa võtmiseks või tuleb Jaanus koju.

Vahepeal suutis Jaanus telefoni kuhugi istme alla nii kukutada, et seda enam kätte ei saanud. Kuna seda aga oli nii hädasti vaja tal, siis peatusin Aakre bussipeatuses ja võtsin selle operatsiooni ette, aga ei leidnud telefoni. Jamasime tükkaega, et telefon lahti ühendada, et selle helinat kõlaritest ei kuuleks, vaid sealt, kust telefon on. Ka see ei aidanud. Jaanus ise naeris ja kiusas mind samal ajal, kui ma telefoni üritasin istme alt otsida. Mu jaoks oli ka see olukord juba nii koomiline, et ma naersin, otsisin telefoni ja ütlesin, et noh sinuga juba igav ei hakka. Siin see põhjus ehk ongi.