Tuulte puudutusteni!

Iga kord kui me Jaanikaga kuskil käime ja midagi peadpööritavat teeme, ütleb ta alati: "Kõik mõtlevad raudselt, et mi olõ iks tävvesti ulliq," või et pildi tegemise jaoks peab end korda sättima.

"Ei ole ja ei pea," ütlen ma alati, rõhutades seda, et jälle ta mõtleb seda, mida teised temast arvavad. Kui sul on sel hetkel hea ja sa tunned end hästi, siis olegi selles hetkes, ära karda kogu aeg ebaõnnestuda, ära karda erineda! Ole loomulik!

Tol õhtul lugesin Tema Pühadus Dalai-Laama ja Howard C. Cutleri raamatut "Kunst olla õnnelik" ja sealt jäi just silma järgmine küsimus: "Kas sõltuda kaasinimestest või usaldada ennast?"

Valik on igaühe enda teha. 

Ma olen vahel kuidagi muserdatud inimeste ebakindlusest. Mõnes mõttes mulle meeldis nende egoistide keskel rohkem elada, seal tundsid end inimesed kindlamalt, kuigi nägin ka kohutavat enesekesksust, aga eks mind on elu pahupool alati rohkem võlunud. Jaanika ütles, et ta on varsti sama pohhuist, nagu mina. See kõlab esmapilgul halvasti ja ma pole üldse rõõmus, kui keegi muutub ükskõikseks, eriti tema, aga samas ma tean, et tema on üks väheseid, kes mõistab seda teistsugust pohhuismi ümbritseva suhtes sel määral, mil määral on see vajalik eneseteostuseks. Ma vähemalt loodan, et ta on õigel teel. 

Eks me kõik õpime üksteiselt. Jaan ja Jaanika on näiteks need inimesed, kellelt ma olen õppinud tohutult headust ja hoolimist. See on mu jaoks oluline, kuigi oma sisemist võõrast looma ei suuda ma ilmselt kunagi vaka alla saada. Miski minus märatseb kogu aeg.

Tegelikult ma olen pikalt mõelnud oma loovkirjutamise õppejõu üleskutse peale eriolukorra päevikut pidada, kuigi ma ei ütleks, et mind see praegune eriolukord kuidagi mõjutaks. Ma olen ikka vahelduva eduga palju kodus või viibin looduses. Ainus erinevus on see, et kui ma muidu pidin nädalavahetuseni ootama, et kellegagi kuhugi minna või käisin üksinda, siis nüüd oleme nädala sees Jaanikaga palju tasuta rändamas käinud ja GoBussiga mööda Tartu- ja Valgamaad tuuritanud. "Vähemalt on soe ja tuba ja lahke pererahvas", nagu Elistverre viinud bussijuht meile ütles. Jaanika kirjutas talle tagasiside ka selle positiivsuse eest, mis temast kiirgas, mis siis, et me läksime täiesti vales kohas maha ja kõndisime 7,3 kilomeetrit jala, et õigesse Elistverre jõuda. Nalja on ikka saanud. Viimane kord, kui Pühajärvele sõitsime ja bussi pealt maha läksime, karjus bussijuht: "Olgu see viimane kord, kui ma teid purjus peaga bussi peale võtan," öeldes seda ühele joodikule, kes ta selja taga bussis haises, aga kuna bussiuks oli lahti ja me just tagauksest välja tulles esiuksest möödusime, siis see kõlas nii, nagu seda oleks meile järgi karjutud, kuigi meie haisesime ainult küüslaugu järgi, et üleliigseid parasiite eemale hoida. 

Buss sõitis edasi Sangaste kaudu Antslasse ning tuli mõne tunni pärast ringiga tagasi Otepääle, kus me oma ringkäiku parasjagu lõpetamas olime. Enne väljumist seisis bussijuht püsti ja teatas, et kui keegi tahab mõnes bussipeatuses väljuda, siis tuleb selleks ukse juures olevat "stop" nuppu vajutada ja kui sellega hakkama ei saa, siis tuleb kaasreisijatelt abi paluda. Seda põhjendas ta sellega, et kui ta hakkab ise kogu aeg taha vahtima, siis võime lõpetada haiglas. See kõlas nii kurjakuulutavalt ja bussis oli juba tunduvalt rohkem rahvast, kui tavaliselt, et mul oli tunne, et samahästi võime siit juba koroona pärast seal samas lõpetada. Lõpuks sõitsidki absoluutselt kõik Tartu bussijaama. Naersime, et keegi ei julgenud vahepeal lihtsalt "stop" nuppu vajutada, sest bussijuht hirmutas oma kõnega reisijad ära. 

Kaunis kevad on. Olen mitmel korral Fred Jüssi moodi jälginud veekogudelt jääminekut. Veekogud on täpselt sellist kevadesinist värvi, mida ma kevade juures kõige enam armastan. Raagus looduse keskel paistavad need helesiniste laguunidena. Lisaks sellele on juba viimased kaks nädalat olnud suurepärased päikesepaistelised ilmad. Kuigi tuul on veel karge, oleme lasknud sel end vaikselt puudutada. Marek Sadama laul "Tuule puudutus" ja need mõtisklused raamatust "Tublid ja bonsai" on pannud tuule üle teist moodi mõtlema ja tundma. 

"Tuul puhub mure, valu ja kuivatab pisarad..//..Võin omajagu seista rannal või lagedal põllul ning lasta tuulel ära kanda kõik tarbetu. Samuti kui viib, toob ta asemele paremad mõtete read..//..Veedaks kogu aja mugaval diivanil ekraanide ees, oleks tuule puudutuste võrra vaesem ja kahtlusteta õnnetu."  / Marek Sadam

Marek Sadam kirjutab ka praegu palju. Mina kirjutan proosat, ammutan inspiratsiooni Oskar Lutsult oma koolilugude jaoks. Marek Sadam kirjutab luulet. Ta on neid luuletusi juba nii palju iga päev paberile pannud, et kui karantiin lõpuks läbi saab, võiks ta küll luulekogu välja anda, mõned sõnad võiks muidugi ka lauluks saada, aga selleks on juba bändikaaslaste abi tarvis. 

Karantiin on tõesti soodne aeg loomingu viljelemiseks. Kui muidu oli ahvatlus inimestega rohkem lävida ja aktiivselt ühiskonnaelus osaleda, siis praegu on just see, et mida vähem tead, seda õnnelikum oled. Saab täiesti enda asjadele pühenduda. 

Laupäeval oli ka ülemaailmne luulepäev. Mul on kodus palju kõukaaegseid Loomingu ajakirju, mida ma aeg-ajalt sirvin, eriti just luulet. Vahel teen pattu ka ja tõmban mõne huvitavama lehe välja, sest ma otsustasin mingi aeg seina jälle huvitavamat lektüüri täis tapeetida. 

Seekord jäi mul silma sealt Nikolai Baturini luuletus "Tahass!", mille ka sisse lugesin ja Eesti Kirjandus Seltsile saatsin. Võrukeelne kirjandus on mind aina enam köitma hakanud. Olen mõelnud, et nii mitmegi Lõuna-Eestist pärit kirjaniku loomingus on tugevalt tunda seotust siinse keele ja kultuuriga ning kui ma ka ise kirjutan, siis peaksin ka ise sellele rohkem tähelepanu pöörama, kuigi mingil määral olen seda juba seni ka välja toonud.

Kui kõigele sellele mõelda, mis juba tehtud on, siis nagu ei märkagi seda, mis praegu maailmas toimub. Ja kas ongi üldse vaja?

Sõida tasa üle silla!

Nälg on, kirjutamisnälg. Mitme õhtu jooksul jooksul on olnud see tunne, et peaks kirjutama. Ma ei tea, kas mind on inspireerinud Tõnu Õnnepalu oma "Valede kataloogiga" kõiki oma mõtteid mingil viisil konstrueerima, kohati oskendama panev transgressiivne kirjandus "Kuidas minust sai Hakomah?" ja dokumentaalsari "Kinni" või mu raamatumaterjal, mis kaevab minevikku üles. Täna on Sveni sünnipäev ja kuna mul pole võimalik talle mingil võimalikul moel midagi öelda või soovida, siis selleks ma täna siin olengi.

Nüüd on mul aega. Ma võiks päevi veeta lihtsalt kirjutades. "Kirjutadki raamatut, nii lahe," ütles Mikk ükspäev mulle, kui me üle väga pika aja veidi pikemalt rääkima jäime. Ma ei taha kedagi ootama panna, öeldes, et ma nüüd kirjutan, et sellest võiks midagi tulla ja varsti ongi valmis, kaante vahel. Ei. See on meeletu protsess. See pole lihtsalt kirjutamine, vaid materjali läbi töötamine, vana mina ja uue mina kokkusaamine. Mõtlesin kunagi, et jah, mul on algmaterjal olemas ja sellest on lihtne voolida juba mingit lugu. Ei. See mina seal kunagi kirjapandus on nii erinev mu praegusest minast, mõtted on teised, kirjutamisstiil on teine, isegi kirjavead on teised, aga soov on sama - kirjutada. Samal ajal lugeda väga head kirjandust ja siis endas kahelda. Keegi teine on midagi väga head kirja pannud ja siis tekib võrdlusmoment, aga võrrelda ei tohi. Püsima oma teel, sõitma oma sõitu, sest kõik me näeme maailma oma vaatevinklist. Keegi ei saa näha maailma läbi minu silmade, kõndida minu rajal nende emotsioonidega.
Ma ei saanud eile öösel und. Olin kuutõbine ja nii õnnelik selle üle, mis ja kes mul on, silmanurkades öökargusest külmad pisarad. Ma olen tänulik. Mulle valmistavad rõõmu need õnnelikud näod mu ümber. Inimesed, kes naeratavad ja tunnevad rõõmu selle üle, kes nad. Ja et aina rohkem julgetakse olla enda moodi, teha asju enda, mitte teiste pärast. See pole egoism, vaid enese tunnetmine ja tundma õppimine. Me ei tohiks oma mõtteid ära anda ja oma mina alla suruda sellepärast, et keegi teine mõtleb ja tahab teistmoodi. Anna endale ja teistele võimalus kulgeda, olla õnnelik. Nautida oma hetkeemotsioone, olla hull, ebamoraalne, teistmoodi. Julge erineda, ehitada oma.
On inimesi, kes nimetavad mind hulluks, segaseks, teistmoodi. Ma pole kunagi kartnudki erineda, teha asju teistmoodi, rutiinist välja hüpata, spontaanselt kuhugi minna, midagi teha, mustrit lõhkuda. Ära kunagi kahetse seda, mis sind õnnelikuks teeb, ära muretse sellepärast, et keegi teine nii ei mõtle. Ja kui ta mõtleb samamoodi, siis oled õnnega koos. Sven avas mu jaoks kord selle ukse, aga tol hetkel ma ei osanud veel seda kasutada.
Mind paelus väga loovkirjutamise kursusel sündinud Frida elulugu. Ta mainis ühes lõigus Paulo Coelho raamatut „Veronika otsustab surra“. Alustasin eile öösel selle lugemist ja jäin mõtlema, et kõige hullem maailmas on see, kui inimene ei taha elada, aga surra ka ei taha, elab nagu masin - töötab, sööb, magab ja kirub maailma. Rutiin. Olla süsteemis. Või olla sõltuvuses. Ma ei suuda vaadata, see halvab.
Ma ei suuda end tihti isegi väljendada. Sõnu justkui oleks, aga need ei tule üle huulte, mu seest välja. Mu mõtted on keerdunud. Tihti jääb midagi ütlemata või laused õhku, pooleli. Mõte jookseb eest ära või blokeerub. "..///..võõras pealepressitud müra segab oma mõtete saabumist," nagu Jaan Tätte on öelnud. Ja siis ma ei räägigi, ma vaatan. Ja siis algavad küsimused kohmetunud vastuvaatajalt. Me ei oska enam pilkudega rääkida, vaikusega kuulata.  Vaikus, vaikus. Mida kõike vahel selle eest annaks! Ma naudin seda, kui ma ei pea midagi ütlema. Kui siis ainult seda ilusaimat eestikeelset lauset selle postituse pealkirjast ;)

PS. Ma loodan, et oled õnnelik!