Nii minnakse siis mehele v?

Mu viimasest kirjutamisest on möödas 9 päeva. Katastroof. Ma ei tea, kus ma viibinud olen kogu selle aja, aga põhiline on see, et ajapuudus on ja uni on ja eksamieelne pinge kasvab. Ei vabanda välja, aga ma üritan nüüd alustada sealt, kus eelmine kord pooleli jäi ehk siis neljapäev, 31. märts.

Hommikul, kui isaga kooli sõitsime, pidime poolele linnale jälle ringi peale tegema, et paaris kohas käia ja kõige lõpuks oli Jüri ja Vabaduse tänava ristis avarii. Esimene reaktsion seda nähes oli: "Obba.." Kõige naljakam oli see, kuidas isa sama sõna järgi kordas.

Avarii tõttu venis ring veelgi pikemaks. Läksin esimest korda selle aasta jooksul küljeuksest. Pärast Piret ei jõudnud ära pärida, miks just sealt täna tulin. Hommikul sai üldse nalja, kui LemmikSander üritas õppida ja ma teda pildistama hakkasin. Ta keeras selja ja pani käe ette, mille peale Piret ütles: "Sa oled nagu skulptuur."

LemmikSander: "Klassisistlik skulptuur!"

Sanderil oli juustele mütsi rant jäänud. Piret: "Sander kannab unemütsi öösel!"

Nagu hommikuti alati, möödus Jette minust, mille peale mul tuli ta perekonna nimi meelde ja ütlesin siis talle: "Jette, saad kolkki!"

Elisel jäi hommikul üldse puder söömata, sest kui ta garderoobist väljus ja arvuti klassi poole suundus, kukkus tal telefon mitmeks tükiks põrandale laiali.

Õigepea järgnesin ka Merkale ja Elisele, kes juba teise maja koridoris istusid ja naersid, sest meie kooli 2 vilistlast olid koolimajja tulnud ja nendega rääkima hakanud - ajasid ülinaljakat juttu. Nende sõnul on kõik ikka nii, nagu vanasti. Enne äraminekut, ütles üks: "Lähme kanalist läbi!", mõeldes selle all tunnelit.

Võrreldes eelnevate päevadega, olin ma täna ikka väga energiline. Erle kooli jõudis, siis karjusin talle juba kaugelt: "Jõuu Ertsii!"

Erle: "Wazzaap!" ja viskas näppe.

Kuna me istusime akna juures, siis nägin juba kaugelt, kuidas inglise keele õpetaja tuli ja läksin ukse juurde seisma, tegin siis umbe suure, laia naeratuse pähe ja nii kui õpetaja koolimajja astus, ütlesin umbe rõõmsalt: "Good morning!"

Õpetaja oli samuti umbe rõõmus säärase tervituse üle ja nimetas mind sunshine-ks, kelleks ma ka sellest hetkest alates tema jaoks jäänud olen.

Läksime arvuti klassi ära, siis avastasin, et mul polegi desktopi peal enam seda pilti, kus Maiku Vaido Neigausega on. Otsisin siis selle pildi uuesti üles ja panin taustapildiks. Naersime Krissu ja teistega. Maiku ei jõudnud ära olla jälle. Meenutasime siis Suvehitti, kuidas Vaido ikka Krissuga mitut pilti tahtis teha, kuna tal jäi ühel pildil omaarust nõme nägu vms. Mina: "Oo jaa. Oli see vastu öö" ning hakkasin laulma: "See öö jääb meeletuna meelde..", mida Merka edasiste sõnadega jätkas.

Tund oli jälle umbe äge. Pidime mingit põhjalikku asja tegema, et selle eest viimane arvuti hinne teenida, aga oma hea tuju juures polnud mul mahti üldse seda teha. Võtsin küll kõik asjad lahti, mis õpetaja palus, aga tegin seejuures kõike muud, kui seda, mis kästi. Kui õpetaja tuli, siis panin ruttu muud asjad alla ja tegin umbe tarka nägu, nagu töötaks tunnitöö kallal.

Vene keele tunni alguses lõpetasin eelmisel tunnil pooleli jäänud väljendid ära ja hakkasin siis vastama, lugedes neid ette. Nägin nii palju vaeva - 1,5 tundi ja sain ikka kolme. Ma olen nii lootusetu keeltes.

Enne mata tundi rääkisime Elisega ja tegime pilte, kuigi ma üritasin ajalugu õppida.

Mata tunnis sai nalja. Mango seletas, kuidas ta maanteeameti kodulehelt mata statistika ülesande copys. Kapp: "Pärast pannakse vangi. Saad 2 aastat tingimisi."

Mina: "2 aastat tingimisi mingi mata ülesande pärast."

Kapp: "Ma võin 2 aastat kinni ka istuda, peaasi, et mata hinde välja saab!"

Samal ajal, kui me kolmekesi jutustasime, käis Jaanus mööda klassi ringi ja korrutas kõigile: "Ei haugu!"

Alguses läksid küll kõik oma rühmade juurde, et koos rühmatööd teha, aga pärast, kui ma ikka taga nurgas oma kohal istusin, tulid kõik mu juurde tagasi. Nad ikka ei saa ilma minuta. Kapp tõi õpetaja laua pealt mingid inseneri ajakirjad, kus olid edasiõppimise võimalused - koolid, ametid jne. Hakkasime neid siis vaatama. Edasiõppimine oligi teemaks. Rääkisime Kapiga, et lähme kutsekasse metalli õppima. Mina: "Kui ma ülikooli sisse ei saa, siis ma lähen ka kutsekasse."

Kapp: "Siis ma ei lähe!"

Mangoga lubasime kuhugi kutsekasse müürsepaks õppima minna, kuna see kestab ainult aasta aega.

Rääkisime mu blogist. Seletasin Kapile, kuidas kõik arvavad ikka, et ta mega vaikne on. Kapp: "Välimus on petlik!" Lubasin siis Kapist kirjutada siin, et ta segast pani jälle kogu see tund. Kapp: "Ära tee mulle seda!"

Ajalugu oli ulmee, kuna õpetaja ei jõudnud ära riielda meiega jälle. Õpetaja: "Teisipäeval on a ja b klassil arutlus!"

Älf: "Hääkülh!"

Hakkasime allika analüüsi tööd tegema. Ma kolisin jälle klassis ringi ja leidsin endale siis koha kõige taga Mari ja Kaire koha peal, keda täna koolis polnud.

Moks: "Ma ei saa aru."

Õpetaja: "Millest sa aru ei saa?" ja läks taha Moksi juurde: "Tule istu siia ette!" ja nii pidigi Moks ette istuma minema. Tunni lõpus läks õpetaja minema. Me jäime iseseisvalt tööd lõpetama.

Enne kirjandust, nagu ka enne ajaloo tundi käisin õpetajaga uurimistööst rääkimas. Pidin oma andmed kirjutama jne, et uurimistöö võistlusele saata. Mu uurimistöö kannab kahte funktsiooni - ajalooalane uurimistöö ja meedia uurimistöö ehk eksam. Kirjanduse tunni alguses rääkisimegi mu uurimistööst klassis. Õpetaja oli just mu 157 leheküljelise uurimistöö välja printinud, mille peale kõigil suu lahti jäi. Tegelikult originaalosa on umbes 55 lehekülge, ülejäägi moodustavad lisad ehk 3 aasta päeva naelad. Kõik tahtsid näha seda, aga kuna õpetaja ei näidanud, siis kellele ma veel saatnud pole, öelge ja ma saadan!

Õpetaja ütles selle uurimistöö kohta: "Selle tööga laseme me selle kooli põhja."

Jaanus ka innustas mind presidendi võistlusel osalemises: "Kaotada pole midagi. Biku sa võidad!" Peaauhind on rahaline, mille peale Jaanus ütles: "Siis ma olen su sõber!"

Kirjanduses oli raamatutöö. Üle pika aja jõudsin õigeks ajaks raamatu läbi loetud. Mati Unt "Hüvasti kollane kass". Töö läks umbe hästi, ma arvan. Kapp saatis mulle töö ajal sõnumi, sisuga: "Mis oli raamatu sõnum?" Ma vaatasin talle otsa ja kehitasin õlgu, mille peale ta solvunud pärast mu peale oli, kuna tegelikult ma teadsin seda, aga tol hetkel lihtsalt ma polnud sinna küsimuseni veel jõudnud ega osanud talle hetkel midagi vastata. Ma ei ole kindel, et ma isegi teose sõnumi õigest kirjutasin, aga ma arvan, et kirjutasin.

Peale tundi kõndisin tunnelis, kui järsku Tauri mu kõrvale ilmus ja küsis: "Mis tund sul tuleb?"

Mina: "Inglise keel. Mis tundi sa kõnnid?"

Tauri: "Ma lähen kunstikeelde. Ma lähen sebima (talle ütleb ka kunsti õpetaja, et ta vähem sebiks). "

Tauri on juba kolmas inimene, kes ütleb, et ma nii lühikeseks jäänud olen. Tegi nii, nagu ei näekski mind - vaatas õhku ja seletas: "Ma ei näe sind!?"

Kõndisime tunnelist välja, trepist üles, kui Tauri alumise astme juures seisma jäi ja mul üles poole astuda käskis, kuna ainult sel viisil olin ma temaga sama pikk. Jõudsin, siis peaaegu ülemisele astmele, kui Tauri käskis mul seisma jääda ja ütles: "Nii on hea!"

Kõndisime koridori aknani koos ja jäin siis sinna istuma, kuni teised paralleelikad möödusid. Kõik tervitasid individuaalselt mind. Ella: "Tsau Birgit!" jne. Ainult Nilso jättis oma tavapärase kummarduse tegemata. Mina: "Kus kummardus jäi?"

Nilso: "Ei saa!" ja kõndis edasi.

Koridoris sai veel kõvasti nalja ennem tundi. Jõudsin vahepeal teistega sööklas käia, kui siis kõik taas koos inglise keele tundi ootasid. Elise pidi Jaanuse kotti sööklast koridorri tassima. Mina: "Elise peab su kotti kandma. Tavaliselt on vastupidi. Nii minnakse siis mehele v?" - kõik hakkasid naerma ja alles siis ma sain aru, mis öelnud olin.

Väljas oli kass, mille peale Jaanus aknale koputas ja kräunuvaid hääli tegema hakkas. Kass jooksis minema. Jaanus: "Ta nägi minus suurt konkurenti!"

Henn: "Jaanus on kiisuke, pussy!"

Kuigi ma olin just Merkale rääkinud, et mul jõhker telefoniarve, siis tegin ma sellegi poolest kõne Laurile. Merka: "Ja siis veel ütled, et sul on suur telefoniarve."

Ma ei mäleta, mida ma Lauri käest küsima pidin, aga ta naeris selle üle, et ma eile ei helistanud: "Vaatasin jah, et kas telefon oli väljalülitatud v?"

Henn oli eile juuksuris käinud. Jaanus: "Kes Hennul juuksed ära ajas? - ise lasi photoshopiga!"

Mango ajas just oma em ha em teemat, mille peale ma soovitasingi Elisel homme altari ees "jah" sõna asemel öelda: "Em ha em!"

Kell polnud veel helisenud, kui inglise keele õpetaja söömast tuli. Elise: "Hello! Lähme sööma!" ning siis hakkasid kõik naerma, kaasaarvatud Elise, kuna tegelikult tahtis ta öelda: "Lähme tundi!" Õpetaja jäi selle peale trepil seisma, vaatas hea näoga, näitas siis pirni, mis tal käes oli ja ütles: "No pirni võime ju sööma minna."

Mast oli juba teist päeva puudunud. Naersime, et kui homme esimesed tunnid ära jäävad ja Mast üle pika aja kooli tuleb, siis tuleb ta jälle varem, kui pidi ja saab üle sellega, et esimesed tunnid on tegelikult vabad.

Inglise keele tundides rääkisime sünnipäevadest. Küsisin õpetajalt, millal tal sünnipäev on? Õpetaja viilis tükkaega, aga lõpuks siiski ütles, et septembris. Seega ei saa ma enam oma siin koolis õppimise ajal talle õnne soovida, aga lubasin septembris talle õnne soovima tulla ning kirjutasin vihiku äärele ta sünni kuupäeva. Õpetaja: "Ega sunshine ei saa kaardilt ära kaduda!"

Kui me juba ülesandeid kontrollisime, tegi õpetaja korraks oma asju, sest ta avastas vist midagi talle mittemeeldivat. Moks küsis elu naljakalt: "What's is wrong, teacher?"

Vahetasime siis lehte. Keegi ei leidnud korraga õiget lehte üles. Mango otsis tükkaega. Kõik ootasid tema järel. Mango aga ei lasknud meie ootamisest end häirida ja otsis rahulikult edasi. Mina: "Mango, mis mökutad seal?"

Mango: "Te võite rahulikult tegema hakata juba.."

Kõik naersid teda, kaasaarvatud õpetaja. Õpetaja ütles ka, et ta rahulikult otsiks. Tänane inglise keele tund oli üle pika aja jälle üsna kaasahaarav ja töine. Mulle meeldis ja isegi Elise, kes viimasel ajal nii unine on, ütles, et täna on nii head tund.

Inglise keele tunnist kujunes lõpuks üldse geograafia tund, kui õpetaja kaardil seletas, mis on The Great Britsh, United Kingdom, British Isles jne.

Õpetaja: "Kõik need väiksed junnid on kokku the British Isles!" Õpetaja naeris, et ma ta sõnavääratusi üles kirjutan.

Lugesime siis edasi vastuseid. Ma vaatasin ringi ja küsisin: "Kelle kord?" Kõik vaatasid mulle otsa ja ütlesid: "Sinu!"

Keegi ei osanud hääldad sõna Mayor, mille peale õpetaja häälduse tahvlile kirjutas ja kaasa käskis hääldada. Mango, aga jõudnud esimese silbi juurde: "Mee" hakkas lamba määgimist poolelt sõnalt tegema, mille peale kõik naerma hakkasid.

Õpetaja otsis midagi, lõpuks leidis ja ütles meile ka. Ma ei mäleta, mis see oli, aga lõpuks ta ütles: "Vaata, kui tubli ma olen!"

Mina: "Olete jaa!"

Tunni lõpus jõudsin juba öelda: "Have a nice weekand!", kui õpetaja siis küsis: "Homme wedding?"

Mina: "Homme - just married!"

Õpetaja: "Just kidding jah?", vihjates 1. aprillile.

Kõndisin kunstiajaloo tundi, kui koridoris paralleelikaid nägin, kaasaarvatud Taurit. Juba kaugelt naersin neid. Sain vaevu läbi naeru küsitud: "Noh Tauri, sebitud v?"

Helen: "Mis, Tauri on minu oma!" ja hakkas mind oma rätiga peksma. Tänks Helen!

Läksin oma klassi juurde, kes koridoris istus ja homsetest pulmadest rääkis. Räägiti ajaloo õpetaja kõlaritest, mille Henn oli tema käest küsinud. Räägiti, et võiks kogu ajaloo klassi tühjaks teha, et mis näo õpetaja esmaspäeval teeks, kui kõik riiulid oleksid tühjad ja mitte ühtegi lauda ega tooli poleks klassis.

Läksime kunstiajaloo klassi, siis Kapp istus alguses tagumisse ritta. Mina: "Kapp, ära äta mind!", mille peale Kapp ikka minu kõrvale istuma tuli. Alati, kui me Kapiga tunnis kasvõi paar sõnagi vahetame, näeb õpetaja seda ja tuleb meie juurde sõimama. See tund jälle. Rauno üldse seletas, aga õpetaja vahtis Kapile otsa ja sõimas. Kapp pani pea alla ja hakkas koos minuga naerma.

Täna juhtus üldse nii palju. Ma ei jõudnud oma emotsioone enam kirja panna terve päeva jooksul. Eile blogi kirjutades just mõtlesin, et blogid on nii lühikesed ja sündmustevaeseks jäänud. See, et sündmusi ja emotsioone on nii palju järgneva 1,5 nädala jooksul olnud, on üks põhjusi, miks ma kirjutanud pole. Mul pole lihtsalt aega, et neid kõiki kirja panna. Mul peab olema inspiratsioon ja armastus selle vastu, mida ma teen, aga kuna neist kumbagi pole olnud, siis pole ma ka bloginud. Kuigi ma olen kirjutanud, aga antud juhul kirjutasin kokku klassikaaslaste iseloomustusi, terve klassi arvamuste põhjal üksteisest vms. See on ka nii vaevanõudev tegevus.

Aga nüüd tagasi kunstiajaloo juurde. Õpetaja näitas ühte künka pilti, kus olid augud. Jaanus: "Teletupsudel on ka selline!"

Saqu: "Lala land!"

Mango: "Teletups - tups on teles!"

Räägime praegu üldse üsna kaasaagsest kunstist juba. Chupa-chupsi mingi värk oli ka.

Rauno korrutas terve tund õpetajale: "Ma tahan Chuppa-chupsi!"

Õpetaja: "Siis mine kappa poodi!"

Tänane tund oli jälle üsna kaootiline. Kõik panid suht segast, jutustasid ja tegid oma huumorit õpetaja näidatud piltide üle. Carol, kes muidu ees istus, ajas Mangoga tunni ajal juttu. Õpetaja läks Caroli juurde: "Mis sa arvad, et kui sa enam ees ei istu, siis võid siin taga jutustada v?" ja ajas ka mingit sebimis juttu, et Carol vähem sebiks seal. Kõik hakkasid naerma. Mango on Caroli ka halvale teele ajanud.

Peale kunstiajalugu läksime Kapiga inkat vastama. Kuigi mul polnud eriti suurt kasu sellest vastamisest, aga põhiline oli see, et nalja sai. Rivo tuli ka vastama, endal oli koti lukk täiesti lahti. Hakkas seda sättima siis, istus maha ja chillis niisama. Ta on nii äge alati. Ma võiksi naerma jääda teda ja ta käitumist/suhtumist.

Vastasin ruttu ära ja läksin siis välja, kus Carru mind juba ootas. Kõndisime mööda tänavat. Alguses tuli Tauri vastu. Tal olid tunnid läbi juba. Tauri: "Kus lähed?"

Mina: "Niisama. Kus sa lähed?"

Tauri: "Niisama!" ja kõndis oma suure naeratusega edasi.

Siis nägin teisel pool tänavat Piretit. Karjusime natuke üle tänava, kuni ta käskis mul üle tee tulla. Läksime temaga bussijaama kaasa. Jutustasime seal, kuni buss tuli. Vahepeal küsis Haug mu käest, et kas Kaire oli täna koolis, aga kui ma mõtlema hakkasin, siis ma ei osanudki talle vastata. Ütlesin alguses, et oli, aga siis hakkasin mõtlema, et hommikul teda polnud ja päeva lõpus ka polnud ja lõpuks ei meenunud mulle ka see, et kas ma nägin teda päeva keskel või mitte. Nagu eelpool mainitud, siis oli täna nii elav koolipäev, et ma ei märganudki selliseid vähemtähtsaid inimesi, kellega ma vähem muidu suhtlen.

Lõpuks, kui Piret bussi peale läks, siis jäime Carruga veel bussijaama, et Kädi ja Annu ära oodata, kes ka vahepeal linna olid jõudnud. Rääkisime seniks Elise ja Merkaga juttu ja suundusime siis Kagusse. Istuda polnud kuhugi, kuna elu palju rahvast oli. Läksime Carruga Weekandi, kui Kädi mind hõikas ja tagasi kutsus, sest et Taavi oli üle pika aja välja ilmunud. Rääkisime paar sõna juttu ja läksime siis alla sööma, kuna Kädil, Annul ja Getul oli kõht tühi. Me passisime Carruga niisama ja rääksime juttu. Kädi pildistas meid, pärast hakkas ennast pildistama. Ta on ikka nii blond, nagu ma talle terve tänase päeva jooksul korrutasin iga asja peale.

Pärast tahtis Kädi fotosalongi minna. Käisime seal ära ja läksime siis Getut saatma. Vahepeal suutis Kädi mingi maja trepi otsa komistada, mille peale ma teda jälle blondiks nimetada sain.

Järsku nägin oma isa ja karjusin: "Mu isaaaaa" ning jooksin kätega vehkides tee äärde, et ta kinni pidada. Läksin autosse ja lubasin teisele hiljem helistada. Läksime isaga uuesti fotosalongi, käisime poes ja sain siis uuesti Kädi, Carru ja Annuga kokku. Läksime Annu poole. Carru ja Annu läksid kuhugi teise tuppa, me jäime Kädiga koridorri pilte tegema. Pärast tuli Carru ka. Ma kõndisin kogu aeg edasi-tagasi koridoris, nii et pärast olid mu villased sokid kõik kuusenõelu täis. Annul oli jõuludest saadik ikka veel kuuse okkad toas. Oma jutu järgi polnud ta ise tähelepannud, et need seal on.

Varsti helistas Annu ema ja siis läksime välja, et Parkseppa minna. Parksus oli põhikooli playback. Ma ei tea isegi, miks ma läksin sinna. Suht pointless värk oli. Kõige ägedam oli ikkagi Justin Bieber ja siis mingi suht naked värk. Ma olin selleks ajaks juba suht ära väsinud. Vaikselt vaatasin seal, vahepeal pildistasin ka. Nägin mõnda tuttavat ja muidu polnudki midagi erilist. Justin Bieberi "Baby" jäi ainult kummitama. Me ei viitsinud autasustamist ära oodata, kuna varsti pidi buss tulema ja läksimegi välja ootama. Annu, Kädi ja Carru tegid hüppe pilte, kuni buss tuli ja siis läksime bussi peale, kus edasi sai segast pandud. Kõik tegid mingeid pilte. Ma ei viitsinud üldse enam, kuigi Kädi piinas mind oma digikaga. Lõpuks tegime Annuga ikkagi ühe kinda pildi. Carru käitus täpselt nii, nagu ühele segasele kohane. Ma ainult naersin.

Jõudsime Võrru, siis ma läksin koju. Nemad jäid linna. Mõtlesin, et kirjutan blogi, aga ma jäin msnis rääkima ja pulmadeks valmistuma ja kuni tänaseni (9. aprill) pole aega olnud. Üritan järjepeale saada nüüd kuidagi.

Uurimsitöö lõpusirge

Hommikust saadik olen vaevlenud küsimuses: "Kas jah või ei?" Piret ei saanud aru, millest jutt on ja pidas hulluks mind. Kuigi kõik soovitasid "jaa"-d otsustasin siiski "ei" kasuks. Siiani olen sellest lähtunud. Ma ütlesin Piretile ainult oma mõtlemise peale: "Elu segast.."

Piret, nagu ma ise eile Kapiga rääkides, avastas, et ma kasutan väljendit "elu segas

t" iga asja peale juba. Nii see on.

Vaatamata sellele, et ma eile kõik ära õppisin, vajasin siiski hommikul Kristiannet, kes saksa keele üle vaataks, kuna ma kasutasin google translatet ja Kristianne sai hommikul oii kui palju naerda mu lausete üle. Hakkasin saksa keele tunni alguses puhtalt ümber kirjutama, sest arvasin, et kodutöö peab ära andma, aga tegelikult ei pidanud ja õpetaja, nähes mu kirjut

amist, ütles: "Ahah. Nii siis tehakse - põlveotsas kiirelt hommikul ära." Üritasin talle küll selgeks teha, et ma kodus tegin ja nüüd kirjutan ainult ümber, aga ta sokkis mulle edasi põlveotsas tegemisest ja pani ikka 3 ära. Mina: "Miks ma 3 sain?"

Õpetaja: "Kui sa kodus oleks teinud, siis oleksid 4 saanud." - Teinekord pean veenvalt mõjuma ja enne tundi valmis jõudma. Siiski olin kolmega ka rahul, sest see oli vähemalt aus 3 ja ma pidasin oma lubadusest kinni ja hakkasin õppima. Kokkuvõtmine on kasuks tulnud. Üle pika aja ei oodanud ma isegi tunni lõppu. Tegin terve tund kõike kaasa. Võtsin sõnaraamatu, tõlkisin ja valmistusin igati reedel eesootavaks tööks.

Vahetunnis käisin paralleelikate juures juttu rääkimas, aga nad olid nii vaoshoitud. Keegi eriti ei suhelnud. Küsisin sõrmuste kohta ja suundusin siis eesti keele klassi ära, et õpetajaga uurimistööst rääkida. Ta oli suure töö ära teinud ja osaliselt sissejuhatuse kirjutanud, mis muidugi väga täppi läks, nii et pidin omalt poolt vaid mõned asjad juurde lisama. Kõige muuga oli ka väga hästi toimetatud. Eesti keele tunnis andiski õpetaja iseseisva töö, et ta edasi mu uurimistööga tegeleda saaks. Iseseisvaks tööks oli siis neli varianti lugemistekste, nagu järeltulevatel põlvedel eesti keele eksamil tuleb. Ma ei hakanud pikalt valima ja võtsin kohe esimese variandi, mis rääkis naabritena kõrvuti elavatest vanameestest, kes üksteisega üldse läbi ei saanud. Päris hea lugu oli. Kuigi iga küsimus eeldas 50-100 sõnalist vastust, jõudsin tunni lõpuks peaaegu kõik ära. Viimane küsimus jäi vastamata ainult.

Peale tundi rääkisin veel õpetajaga uurimistööst, mille ta lubas mulle enne mu koju jõudmist saata, et ma saaks kokkuvõtte ära kirjutada ja omapoolseid viimseid täiendusi teha. Mul on nii hea meel, et see ühelepoole hakkab saama, kuna juba sügisvaheajast peale olen ma mõelnud, kuidas ja kuna ma selle küll valmis jõuan ja mitu korda olen mõelnud üldse mitte teha. Pean suured tänuavaldused eesti keele õpetajale tegema, kes mind on selleks innustanud ja nüüd lõpus väga palju aidanud.

Inglise keele tund venis vist kõige pikemalt. Vähemalt alguses, kui me reportiga tegelesime, millest ma suurt midagi aru ei saanud. Osaliselt ka sellepärast, et inglise keel oli ainuke asi, mis eile õppimata jäi. Enamusel oli kas tegemata või lihtsalt ei osatud. Õpetaja oli üsna vihane ja lõpuks ütles: "Teate, ma annaks tappa teile!"

Keegi: "No andke!" Õpetaja kordas seda viimast lauset ja vangutas pahuralt pead.

Teine pool tunnist läks ülikiirelt, sest siis hakkasime sõnu lehelt tõlkima. Seda tehes läheb alati tund kiiresti. Sööklasse jõudsin, siis oli õnneks järjekorras ainult Jürgen, Carol ja muidugi Oha, keda ma täna juba kolmandat korda kiusama asusin. Täna oligi Oha kiusamine jälle täies hoos. Kõigepealt, enne eesti keele tundi, kui ta maas istus, astusin talle möödaminnes jala peale. Enne inglise keele tundi, kui ta täiesti pikali põrandal oli, astusin talle kõhu peale, samas kui ta mu jalast kinni võttis ja me kahakesi nii liikluse natukeseks seisma panime. Sööklas olid Oha esimesed sõnad, kui mind nägi: "Ma vihkan sind!"

Carol: "Siis on meid kaks!"

Oha: "Teeme klubi!"

Mina: "Aga mina armastan sind nii väga ju."

Võtsin söögi ja läksin Kapi kõrvale. Täna ta hoidis mulle kohta. Ka Piretile jäi ruumi. Vahepeal on laud me klassist täitunud, aga seekord olid kõik kuidagi laial igal pool. Jaanus üldse puudus. Naersin Kappi ja Moksi, kes algklassideõpilaste sööki lisaks võtsid, kuna ainult koolitoidust kõht täis ei saa. Kapp: "Paar nädalat saab veel süüa siin. Peab viimast võtma!" Naersingi neid, kuidas nad nüüd viimast veel võtavad.

Ühiskonna tunnis istusin alguses oma kohale, kuna ma ei näinud teist väljapääsu, aga siis tuli Rauno ja ütles, et ma Elise kõrvale läheks - läksin suurima hea meelega - saaks ainult ta kõrvalt minema, et ei peaks jälle mingeid idiootsusi kuulama. Istusin natuke aega Elise kõrval. Olin muidugi omakasu peale ka väljas, kuna mul pole ikka veel eksamivihikut, mis täna tunnis kaasas pidi olema.

Rääkisin Erle ja Merkaga. Erle: "Ma vananen iga tunniga."

Mina: "3 tundi veel, siis tunnid läbi!"

Erle tegi elu ehmunud näo: "Mõtle, kui vana ma siis veel olen.."

Nende kahega rääkides, hakkas Kapp tagapingist midagi vahele seletama. Oli aeg uuesti kolida. Moks oli vahepeal lahkunud ja nii kolisingi ma hoopis Kapi kõrvale istuma ja jutustamine võis taas alata. Merka juba ütles, et nüüd ma jälle muud ei tee, kui jutustan terve tunni. Enamvähem rääkisimegi, vähemalt nii palju, kui kirjutamise vahelt võimalik oli, sest 2 ühiskonna tundi järjest me ainult kirjutasime Euroopa Liidu teemadel.

Vahetunnis küsisin Krissult inka vihiku, et sõnu pildistada ja homme vastama minna. Tegin pildid ära, siis tahtsid kõik teised mu digikat. Hakati seal pildistama. Gristel jälle zoomis. Tegi Erlest igasuguseid pilte. Mäletan eelmist aastat - siis mul oli pool arvutit Gristeli tehtud Erle näopilte täis.

Kapp tegi elu arvestust, kuidas puududa - 3 nädalat on veel koolis käia ja 15 puudumist võib kokku olla, et käskkirja ei saaks. Kapp: "3 nädalat veel. Iga nädal 5 puudumist. Tulebki täpselt!

Kui tunni ajal päike läbi akna soojendas, siis koridoris oli nagu külmkapis. Kõik kogu aeg külmetavad ainult.

Teine ühiskonna tund oli veelgi lõbusam. Ma ei saanud üldse aru, mis Kapp rääkis. Mina: "Misasja sa ütlesid?"

Kapp: "Ei midagi.."

Mina: "Ütle, muidu ma kirjutan blogis, et Kapp on hulluks läinud - naerab omaette." Kapiga on alati umbe lõbus. Pani oma head teksti. Vahepeal väsis tal kirjutamisest käsi ära, siis raputas kätt ja hakkas mu pinalist erinevaid pastakaid ja tintenpenne proovima. Pärast tal oli elu ulmelises käekirjas, erivärviliselt kogu õpetaja dikteeritud jutt vihikus.

Siis rääkisime facebookist. Eile veel Kapp rääkis, et tal pole facebooki. Täna ütles, et juba tegi endale. Mina: "Miks sa mind sõbralisti ei lisanud?"

Kapp: "Mul pole sõpru."

Mina: "Paned pildid üles. Ise vaatad neid."

Kapp: "Kommenteerin ennast, siis pärast vastan oma kommentaaridele."

Olime just eesti keele klassi juurde jõudnud, kui Gristel Moksi puudumist märkas ja küsis: "Kus su kent läks?"

Mina: "Kes? Mul pole mingit kenti."

Gristel: "Moks noh."

Pärast kutsus ise Erle sööklasse endaga kaasa teed jooma. Tunnikell oli juba helisenud, kui me Merkaga naersime, et Gristel ajas nüüd oma kendi - Erle halvale teele. Pärast Merka küsis Gristelilt: "Kus käisid oma kendiga?"

Vahetunnis sai muidugi õpetajaga jälle räägitud uurimistöö ja meedia teemadel. Ma veedakski kõik vahetunnid vist eesti keele klassis. Ma ei tea, mis mulle seal nii väga meeldib. Õpetaja kandis tunni sisse, panin puudujad - enamus oli juba üle lasknud ja alustasime tunniga. Ma läksin 70ndate proosat, mis mul veel esitamata oli, tahvli juurde esitama. Alguses kirjutasin üldiseloomustuse ja kirjanikud tahvlile ja hakkasin siis lugema. See oli ka üks mu eilsest õppimisest, mis ma kodus ära tegin. Eluhaige oli see, kuidas ma lugesin - soperdasin sõnadega. Näiteks ütlesin sõna: rännati asemel rünnati. Kõige lõpuks pidin ühte prosaisti 70ndast tutvustama. Valisin Lennart Mere. Olin vihikuteksti ära lugenud, kui õpetaja sellele veel lisa rääkima. Mina: "Ma tean seda. Ma ei viitsinud ümber kirjutada raamatust" ja hakkasin otse raamatust lugema. Hetk, kui ma nina raamatust tõstsin, vaatasin Kapile otsa - ta oli nii sünge näoga.

Läksin kohale. Rohkem vastajaid täna jälle polnud. Õpetaja lasi lindilt mingeid jutustusi ja laule, mille me pidime ära tundma hääle järgi. Õpetaja: "..et aidata nüüd Krossiradadele", nähes poiste muigamist, lisas ta: "Suuretähega Krossi!"

Kui tund läbi, kõndisin bussijaama. Tänavad olid nii tühjad. Just siis, kui kõik tundus nii tüütu ja üksluine, bussijaama juurde jõudes ja pilku tõstes, vaatas naeratavalt mulle vastu Taavi, kes endale raamatukogust raamatuid oli toonud. Mina: "Koolis ei käi. Nüüd loed kodus raamatuid?"

Taavi: "Vahepeal käin si**l ka. Loen raamatuid ja käin peldikus elu üle järelemõtlemas."

Hetk hiljem jõudis Kapp ka bussijaama. Juba kaugemalt tulles ta naeris. Olime just eile rääkinud naljaga, et ma Taavi endaga pulma kaasa kutsuks ja ma veel ütlesin, et pole teda kaua näinud. Rääkisime kolmekesi seal veel juttu, kuni buss tuli. Mina: "Isegi ammu pole näinud ja sa juba lähed." Taavi tahtis mind sellepeale kohe kallistama tulla, aga ma eemaldusin ja läksin oma peatusesse bussi ootama. Vahetasime Saguga paar sõna bussis. Umbe unine oli olla juba. Salvestasin uurimistöö arvutisse ja läksin magama. 1,5 tundi hiljem helises telefon. Klaveriõpetaja ütles, et klaveritundi ei toimu järgmised 3 nädalat, kuna ta on haige. Olin hetkeks üsna muserdatud, kuna viimasel ajal kaovad kõik head inimesed ümberringi kuhugi. Sellesmõttes, et kõigil on midagi, kellel pole aega, kellel kiire ja igasugused muud asjad. Nüüd rääkis Kädi, et 21. mai kell 6 õhtul on maailmalõpp. Pessimistlik lõik sai, aga tegelikult pole asi üldse hull. Mu vend ütles selle peale: "See jutt puudutab ainult usklikke. Osa lähevad pe**e, teised kuule. Kui nad nii taevasse tahavad saada, miks nad raha kokku ei pane ja raketti ei ehita?"

Tegelesin terve õhtu uurimistöö kallal - alalhoidev tegevus. Panin kogu oma energia sellesse ja tegin suurima rõõmuga, kuigi mul on tänaseks nii palju õppida. Tegin täna ainult inglise keele ära, selle eest, et see eile tegemata jäi. Teised asjad tulevad homme töökäigus, ma loodan. Õppimise käigus, helises telefon. Ekraanil oli nimi: "Timpsuu." Mul oli mega imestus. Me pole enam nii ammu rääkinud ja üldse väga suhelnud eelmisest suvest saadik. Timpsu: "Mõtlesin, et helistan - küsin, kuidas läheb jne. Pole su häält ammu kuulnud." Vastasin talle üsna napisõnalisest, kuna ma olin üsna suuresti imestunud. Hakkasin siis Krissuga msnis rääkima. Ka Sander oli temaga rääkinud. Mõtlesime siis, et mida nad kaks plaanivad jälle. Välja ikka ei mõelnud.

Selle asemel, et blogi kirjutada..

"Selleasemel, et blogi kirjutada, hakkad uurimistööga tegelema", ütles mu eesti keele õpetaja, kes soovib, et ma selle reedeks valmis kirjutaks ja presidendi võistlusele saadaks. Nüüdseks on mul uurimistööd nii palju tehtud, nagu ma täna teha plaanisin ja ka kõik ülejäänud asjad õpitud. Sattusin peale kooli suurte õppimistuhinasse. Võrreldes eilsega, läks täna kõik palju rõõmsamalt, jutukamalt ja töisemalt. Juba hommikul panin suuremat rõhku rääkimisele. Esialgu pöörasin tähelepanu Piretile, kellega mul eile eriti aega rääkida polnud. Nad ei tahtnud LemmikSanderiga üldse mu nalju mõista ning hakkasin seepeale Keili ja Elisega klassipulma üle arutlema.

Esimese tunni alguses rääkisime Mangoga. Jagasin temaga oma rõõmu, kuna Rauno lõpuks ometi puudus.

Õpetaja oli jälle paralleelikate ja meie klassi õppekava sassi ajanud ja tahtis alustada allikaanalüüsidega, aga juhtisime siiski tähelepanu powerpointidele, mida ta näitama pidi ja nii vaatasime terve tund hoopis neid.

Vene keele tunni alguses küsisin õpetaja käest niiti ja nõela, et oma rahakott ära parandada, mis viimasel ajal nii ära lagunenud on - sendid ei püsi üldse enam rahakotis. Peale mõneminutilist õmblemist oli rahakott enamvähem terve. Rääkisin veel Kristjanitega juttu, kes täna õnneks mõlemad koolis olid ja hakkasin siis tunnitööd kaasa tegema. Kui tagasi mõelde eelnevatele kuudele, siis ei mäletagi ma aega, mil ma vene keele tunnis midagi kaasa tegin. Seekord olin kogu oma mõtetega asja kallal. Küsisin õpetaja käest pidevalt kuidas mingi asi käib, sest ma ei hakka vist kunagi käänetetabelist aru saama. Kristjanid naersid ja tegid mind järele, kui ma Keilile ütlesin: "Ou Keili, vaata siia!", sest tunnitöö seisnes selles, et pidi oma pinginaabri kehaosasid jne kirjeldama.

Vahetunnis kiusasin natuke Piretit. Istusin ta süles ja sõin samal ajal Jette kooli kaasavõetud sööki.

Juba vahetunni alguses tuli eesti keele õpetaja uurimistööst rääkima. Mõtlesin tükkaega, mida ma rääkida tahtsin ja tormasin siis klassi, et õpetajalt selles osas nõu küsida. Rääkisimegi kuni kell käis ja kõik klassi tulid.

Keilit kummitas laul "Hopa-pa-rei", mida ta omaette laulis. Vähe sellest, et see Keilit kummitas, hakkas Mast ka veel tagant järgi seda laulma, vaadates samal ajal mulle otsa. Jälle ta tegi mulle igasuguseid nägusid, mis mind naerma ajasid.

Carol oli rahadega ametis. Käisid võlaarveldused, mille peale õpetaja ütles: "Kui rahast räägitakse, siis mul on ka kaks suurt taskut!"

Tänane tunni teema oli kokku-lahku kirjutamine. See on kohati üks mu nõrgimaid külgi eesti keeles. Õpetaja küsis Carolilt: "Kellel kõige suurem võlg on?" ning sai vastuseks minu nime. Selle eest pidin ka tahvli juurde minema õpetaja etteöeldud lauseid kirjutama, mis hõlmasid kokku-lahku kirjutamist. Ega sellest suurt asja saanudki. Panin ikka mööda mitme sõnaga ja lõpptulemus oli see, et polnudki midagi, mille eest hinnet panna, aga vähemalt sain tahvli ees olla ja see mulle meeldib. Isegi tahvli ees ei saanud ma telefoni käest pandud, kui kuulsin lauset, mis Gristel Eliisele käratas: "Mida sa vana lehm peksad siin!?"

Õpetaja: "Kirjuta see pärast kindlasti üles, kui "ilusti" ta teise poole pöördub. See kõik raiutakse raamatusse."

Õpetaja dikteeris lauseid, mida tahvlile kirjutada: "Poes oli müüa Riia leib, maaleib.."

Henn kõva häälega üle klassi: "Maaleib on si**!"

Järgmised tahvli juurde saabujad pidi samuti Carol võlgade põhjal ütlema. Carol aga ei suutnud otsutada. Õpetaja: "Ütle nüüd oma mehesõna!"

Sööklas oli jälle üüratu järjekord. Kapp ka ei hoidnud mulle täna kohta. Mu kohale oli hoopis Rauno istunud, kes vahepeal kooli oli tulnud ja lihtsalt passis niisama.

Filosoofia tunni alguses luges õpetaja meile erinevaid tsitaate ette. Tekkis jälle äratundmisrõõm, kui õpetaja August Gailiti mõtteid raamatust "Ekke Moor" luges. Eelmine aasta seda raamatut lugedes, pöörasin samadele sõnadele tähelepanu. Need võite minupoolse kohandamisega leida mu orkuti lisainfost.

Peale seda hakkasime töövihikut elu mõtte kohta täitma. Ma tegin kiirelt ära. Elu kerged küsimused olid. Hakkasin siis Eliset kiusama, kelle kõrval ma täna istusin ja kes päikese käes magada üritas.

Vahetunnis enne saksa keelt istusin koridoris, kui kõik paralleelikad mööda kõndisid. Kõigil oli midagi öelda. Ma muudkui naersin ja saatsin erinevaid tervitusviise, naeratusi ja lauseid teele. Kõige lõpus tuli Nilso, kes üle pika aja jälle mu ees kummardas ning jätkas siis oma teed. Vähemalt sai ära kummardatud - päev oli jälle korda läinud.

Saksa keele õpetaja ka kõndis mööda ja küsis, et palju meid koolis on?

Mina: "Ainult Jaanus puudub."

Õpetaja: "Jaanust ei ole v? Valmistub pulmadeks v? No noh." ja läks naerdes minema,

Meie saksa keele tundi oli vaatama tulnud põhikooli saksa keele õpetaja. Istus ja tegi märkmeid ning sai ka kõvasti naerda. Tänane tund oli väga hea, sest õpetaja käitus meiega väga hästi. Üritas endast arvatavasti ka head muljet jätta. Ütlesingi Keilile, et lõpuks ometi ei pea jälle seda Saksamaad ülistavat juttu kuulama. Alguses küsis õpetaja küsimusi vaheaja kohta ning jagas siis ringikujulised värvilised paberid - roheline, kollane ja punane ning hakkas siis küsimusi küsima - kuidas tänane ilm on? kuidas oma klass meeldib? jne. Selle peale pidi näitama vastavat värvi.

Pärast tegime kahekõnet veel jne. Raunol käis terve tund "lustig" teema. Iga asja peale vastas ta seda. Põhikooli saksa keele õpetaja sai ka naerda seda.

Ma ei osanud vahepeal küsimustele vastata. Ma kunagi ei saa aru, mida õpetaja küsib. Õpetaja: "Birgit noh! Sa oled nagu kuupealt kukkunud."

Enne mata tundi käisin paralleelikate juures. Kõik sõimasid ainult, et me klass sõrmusteraha ära maksaks, aga me klass on selle koha pealt nii ükskõikne, et keegi ei viitsi end liigutadagi. Rääkisin natuke aega juttu ja suundusin siis tagasi matemaatika klassi. Taaskord hakkas pihta jutustamine - mina, Mango ja Kapp. Kolmik oli jälle koos ja mul ainult teksti jooksis. Mast ka juba ütles, et ma vähem räägiks. Lõpuks, kui õpetaja klassis ringi käima hakkas, pidi me kolmik jälle laiali oma rühmade juurde minema. Läksin Elise ja Masti juurde ning käskisin Mastil minema minna, sest ta pole me rühmas. Lõpuks hakkas Mast aga mind hoopis ähvardama rühmast välja viskamisega. Rääkisime juttu Mastiga, kuni ta telefoniga mängima hakkas. Edasi suundusin Krissugängi juurde jutustama. Nad ei viitsinud ka midagi kaasa teha. Võtsin Kristianne telefoni, aga ma ei osanud selle nutitelefoniga midagi teha. Krissu: "Ju sa pole siis piisavalt nutikas, et Kristianne nutitelefoniga hakkama saada."

Õpetaja küsis, kellel statistika ülesanded tehtud on. Mina: "Mul pole. Ma ei oska teha."

Õpetaja: "Ükskord küsisin, kas teil on tehtud - keegi midagi ei vastanud."

Mina: "Ma ei julge öelda."

Õpetaja kordas mu lauset järgi ja vehkis lootusetult pastakaga.

Käisin mööda klassi ringi. Vahepeal istusin, vahepeal rääkisin juttu ja lõpuks olin üldse klassi ees. Ka õpetaja käis klassis ringi. Ma olin nagu põgenik. Kogu aeg, kui ta ringiga minuni hakkas jõudma, jooksin kuhugi teise kohta ära. Mast ka naeris juba mind.

Õpetaja astus Glaserile jala peale. Glaser: "Ma astun tagasi - muidu me lähme tülli."

Õpetaja: "Me olemegi tülis!"

Krissu ja nendega arutlemise käigus jõudsin siiski järeldusele, et ma lähen peale matat koju ära, kuigi ma olin valmis keka tundi minema. Alati otsustan ma viimasel minutil ümber. Peale matat kõndisimegi Kapiga bussijaama. Ma jälle muudkui seletasin. Kapp ütles, et ta ei taha äge olla, aga nüüd on ta ikkagi äge, sest ta pani oma ägeda pildi msni dp-ks.

Bussijaamas Egoga kohtumine hakkab traditsiooniks saama juba. Nii ka täna. Ta oli ka üle lasknud. Rääkisime juttu ja läksin siis bussi peale. Rääkisime Joemäega juttu ja hakkasin siis muusikat kuulama. Risto oli ka täna nii vaikne. Bussisõit venis nii pikaks, kuna peaaegu iga verstapostijuures tehti peatus.

Tulin koju, siis hakkasin kohe uurimistööd tegema ja läksin siis magama. Nüüd on mega inspiratsioon kõik teha ja kirjutada. Inspireersin oma õppimistuhinaga Krissut ka saksa keele kodust tööd tegema. Ma kujutan ette juba, et mul ei tule õhtul jälle raudselt und ja siis ma hakkan jälle ajaloo eksamiks õppima ja õpikut lugema, nagu eile, kui und ei tulnud.

Kaua see mõmmihoolitsus kestab

Homme hakkab möll pihta, nagu Jaanus pühapäeva õhtul ütles. Üle pika aja siis kooli jälle. Ma ei jõudnud ära oodata enam. Nagu Eliis kartis, siis olin ma täna topelt junkie, vähemalt hommikul, kui LemmikSander rebis ja ma ainult naersin. Ta ei tundnud oma klassiõdesid ära. Mina: "Oma nime mäletad ikka veel?"

Sander: "Jaa, Tambet!" - Tambet oli tal põhiline teema, sest ta korrutas pidevalt lauset: "Tahad tambetisse saada v?"

Meenutasime seal kahekesi vaheaega ja naersime igasuguste asjade üle.

Ajasin Mangoga just mata tunni alguses juttu, kui õpetaja jälle rühmad käskis moodustada. Me neljakesi olime seal nurgas, nagu ikka ega liigutanud ennast. Kui õpetaja aga ütles, et tunni lõpuks peavad ülesanded valmis olema ja ära andma, siis suundus igaüks oma rühma juurde. Mango polnud alguses nõus kuhugi minema. Jaanus: "Mis haugud seal?" Jaanus pani täna üldse nii head teksti. Ma olin tema ja Elisega samas rühmas ka ja siis terve tund sai nalja ainult. Carol oli ka me rühmas. Ta eelis oli see, et ta teeb ka mata eksami ja nii käskis Jaanus tal tööle hakata. Carol vaatas aga ringi. Jaanus: "Pilk jäi kinni v? Ära vahi mind!"

Carol: "Mida mul vahtida on? Teatavasti pidid sa mu pojake olema."

Jaanus: "Pojake juba pesast välja lennanud. Kaua see mõmmihoolitsus kestab?"

Jaanus ja Elise ka üritasid ülesandeid lahendada. Vaidlesid kahekesi. Ma täiega naersin neid. Ajasime pulma teemat. Ütlesin Jaanusele, et ta kaaluks ikka tõsiselt, kas ta tahab seda - aega on veel ümbermõelda.

Mina: "Jaanus, vaim valmis v?"

Jaanus: "Täna öösel ei saanud magada."

Elise: "Ma ka ei saanud!"

Gristel juba hommikul vara jutustas, mille peale õpetaja: "Tee tööd, lobasuu!"

Jaanus: "Lööge suu sööki täis, siis jääb vait!"

Jaanusega naersime saksa keele õpetajat ikka, kuidas ta Baieri saiakeste lõhnast räägib: "Saiakeste lõhn - mmm." - Jaanus teeb elu hästi järgi seda. Ma leidsin vahepeal kuskil mingid kleepuvad järjehoidjad, mida Jaanus endale näokülge toppima hakkas, ise seletas: "Neohitler!"

Enne ühiskonna tundi, kui me koridoris istusime, kommenteeris Gristel mingit mööda minevat algklassiõpilast: "Ägedad sussid sul..lenda õhku!"

Ühiskond oli võrdlemisi igav, kui eelmine tund. Tunni alguses toimus jälle üleüldine "laat" - kõik ainult jutustasid, aga kui õpetaja tunniga alustas, siis tunni lõpuni muud ei tehtud, kui ainult kirjutati.

Kunstiajaloos kordasime eelmisel veerandil õpitud asju, võtsime uue osa, aga põhirõhk läks ikkagi jutustamisele. Lõpuks oli mul võimalus Kapiga rääkida, kes endiselt torises, nagu eelmise veerandi lõpuski. Saqu ainult kritiseeris terve tund õpetaja teksti. Me omakorda saime Kapiga mitu korda sõimata, et me räägime. Õpetaja ütles, et ta tahab paari aasta pärast näha, et kaugele me jõudnud oleme - kas meil on sellised ilusad majad, nagu ta meile näitas.

3. vahetunni ajal sai üle pika aja koolis süüa jälle. Jaanusega naersime saksa keele õpetajat jälle. Muud erilist seekord vist ei juhtunudki sööklas. Peangi siinkohal ära mainima, et kõik on nii endassetõmbunud kuidagi - kergelt on tunda eksamipinget.

Kõndisin füüsika klassi, kui garderoobis liitus minuga Gert, kes on juba teine inimene, kes ütleb, et ma olen kokku kuivanud. Omaarust olen ma ikka sama pikk, aga ju siis on teised pikemaks vahepeal kasvanud. Gert uuris, et kuna ma temast blogi jälle kirjutan, kuna talle nii meeldis üks varasem blogi, kus ma temast pikemalt kirjutasin. Mina: "Me pole midagi koos teinud."

Gert: "Sa pole kutsunud mind kuhugi."

Heastangi nüüd seda ja kirjutasin natuke. :)

Kolisin füüsika tunniks ette Maiku ja Krissu juurde istuma, et jätkata igasuguste seikluste rääkimist. Tegin neile põhimõtteliselt sõnalise ülevaate mu eelnevatest pikematest blogidest. Naersime seal kolmekesi, kui õpetaja märkas ja ütles: "Mida te naerate? See teema ei ole nii väga naljakas, et te seda naerma peate." Ma hakkasin selle peale veel rohkem naerma, Krissu samamoodi. Õpetaja ise ka naeris. Tänu selllele, et ma jutustasin, lubas õpetaja järgmine tund terve klassi kirjalikku tööd tegema panna, sest nagu näha oli, siis keegi ei kuulanud teda eriti, aga põhiline on see, et alati olen mina see, kes õpetajaid mingiteks muudeks kasutusele võetavateks meetmeteks inspireerib.

Enne vene keele tundi hakkas Carol ematsema jälle. Tegi hulle plaane, et võiks poest kooki ja teed osta, et uue veerandi puhul vene keeles teed juua. Ma ütlesin naljaga, et mine ja osta siis - ta läkski. Õpetaja oli selle peale positiivselt üllatunud, et me veerandi alguse puhul koogi tõime. Carol tagasi tuli, siis ematses edasi. Lõikas kooki, pani vee keema ja toimetas ringi igal pool.

Samal ajal oli Mati mõttesse vajunud. Mina: "Mati, maa kutsub!"

Mati: "Ma ei viitsi maa peale tulla. Pilvedes parem!"

Õpetaja jagas meile kingituseks pastakad, mis ta kuskilt saanud on. Nüüd ma saan Kapile pastakat laenata jälle.

Rääkisime vanematest. Mina: "Lapsel peavad olema mõlemad vanemad."

Moks: "Ma saaks küll üksi lapsega hakkama. Tehke laps mulle keegi!"

Moksil olid üldse imelikud soovid. Enne tunni lõppu ütles lambist: "Tahaks juba suve. Tahaks juba heina teha!"

Peale vene keelt kohtasime koridoris Ohat, keda me mõlemad Jaanusega kiusama hakkasime. Seletasin Ohale ta öisest telefonikõnest jne.

Kuigi vene tunni ajal sai koogist kõht jälle enamvähem täidetud, läksime ikkagi sööklasse, kus kõik istusid, nagu alati enne inka tundi. Gristel pildistas Hennu naljakaid nägusid ja soengut, mis juba hommikul silma paistis:

Muusika tunnis ei pidanudki tantsima, kuigi paljud just selle pärast üle lasidki. Tegime rühmatööd. Ma olin Kristianne ja Exuga ühes rühmas. Ma mõtlesin esimese viie minutiga rühmatöö eesmärgi ja ülesanded välja ning ütlesin siis: "Tänu kellele saime nii ruttu valmis? Who is the boss?" Lõpuks me ajasimegi mega huumorit seal. Rääkisime kuhu kooli edasi minna ja mida teha. Naersime Erlet, kes sõjakooli ja sõjaväkke tahab minna, aga Kristianne ütles, et Erlest saab seal sööklamutt, kes vihaselt bloffi taldrikule viskab.

Enne klassijuhatajatundi kolistasin jälle Laane ukse taga. Lõpuks, kui Laane ukse peale tuli, jäi Henn süüdi, kes just ukse kõrval - näoga ukse poole seisis. Kõik hakkasid naerma täiega.

Klassijuhatajatund läks üsna ruttu. Õpetaja seletas seal, et ainult keskkooli lõputunnistusega pole midagi teha: "Kui te juhuslikult ei lähe kuhugi Iirimaale kalkuneid kitkuma." Kõik vaatasid sellepeale Hennu poole ja hakkasid naerma.

Ühiskonnakonsultatsioon oli üsna igav, kuna mul polnud eksamivihikut ja siis läksin koos Marianaga, kellel samuti seda polnud, ära. Rääkisime juttu, kuni sebra meid lahutas ja kõndisin bussijaama. Nägin ÜlikonnaTaurit, kellel polnud jälle ülikonda seljas. Rääkisime Egoga juttu ja siis bussi peale. Andsin 1 ja 2 sendistes bussijuhile raha, mille peale ta vihaselt läbi hammaste ütles: "Väiksemaid enam ei leinud v?" Ma hakkasin naerma ja läksin istuma.

Lubasin tänasest õppima hakata, aga siis tuli uni. Magasin jälle pool õhtut, kuigi päike paistis aknast sisse.

Oi hea, kui hea on neljapäev

Neljapäeva hommikul ärkasin üle pika aja varem, et 9.15 bussiga linna minna, kus Ego mind juba ootas. Panin õhemalt riidesse, kuna aknast välja vaadates, nägin kevadet, aga kui välja jõudsin, siis puhus külm talvine tuul, mis Suurjärve ääres bussi oodates mind minema tahtis viia.

Bussis lugesin raamatut "Hüvasti kollane kass", mida eile juba alustasin. Iga kord, kui ma tolleaja romaane loen, meenutavad nii mõnedki neist mulle kangesti "Tõde ja õigust". Nii ka see. Tammsaare oli kirjanikuna ikka väga mõjukas mees, et mitmed hilisemad kirjanikud tema "Tõest ja õigusest" lähtusid.

Jõudnud linna, läksime Egoga külma tuule eest polikliinikusse istuma, kuna pidime veel Kädit ootama. Ego rääkis mulle oma vendadest, kes talle hommikuti äratuskella eest on ja kogu aeg kõike pärivad. Eno: "Ego, sul uus naine Kädi v? Kus Biku jätsid?" - haigelt naersin seda. Siis Ego rääkis, kuidas ta oma isale ütles, et naised ei luba tal juuksurisse minna, aga kuu aja pärast - enne oma sünnipäeva, teeb ta ikkagi seda.

Järgnevalt läksime Kädile bussi vastu. Seisin jälle Ego ette, et Kädi ta juurde minna ei saaks. Läksin ise Kädi juurde. Egol helises samal ajal telefon, aga sellegi poolest läks ta Kädit kallistama ning võttis tal siis ümbert kinni ning kõndis edasi - telefon ühes, Kädi teises käes. Vaatepilt oli hea igatahes.

Kõndisime edasi, kuni ma kaugemal Carrut märkasin - tundsin ta juba selja tagant ära. Vaatasin mitu korda ja alles siis ütles Kädi, et oli Carru ka täna linna kutsunud. Carru hakkas kohe rääkima, kuidas ta hommikul Laurit nägi jne. Kõndisime Kagusse, kus Kädi hakkas kohe feilima. Kõigepealt rääkis ta postkaardist, mille ta pidi Londonist saatma, aga kuna ta ei teadnud, et postkaarti saates peab mark ka olema, siis ei saanudki ta saata ja tõi alles täna selle mulle. Kädi: "Ma ei teadnud, et postkaardi saatmiseks marki vaja läheb." Kõigele lisaks suutis ta sellele veel cocat peale ajada, aga selline näeb see kaart siis välja:

Järgmine feil oli see, kuidas Kädi prügikasti otsis. Prügikast oli seal samas, aga Kädi läks nurga taha seda otsima. Pärast tagasi tuli, siis Carru näitas talle, kus prügikast on. Kädi sa oled ikka niiii BLONDDD!

Kui Ego taas meiega liitus, hakkas ta Kädit oma tänase lemmikküsimusega piinama: "Kädi, kuidas siis Londonis oli?" Ego andis põhjaliku ja üksikasjaliku ülevaate sellest, milline tema ja Kädi pulm välja näeb. Plaan siis selline, et nad abielluvad lennukist välja hüpates. Ma olen preester, kes koos nendega hüppab ja nad paari paneb. Mul on käes piibel, mille lehed tuules kiirelt edasi lappavad, et kõik asjad öeldud saaks. Lisaks sellele ulmelisele tekstile, hakkas Ego mind ka kiusama. Alati tahab ta kõik ehted mu küljest endale võtta - sõrmus, kaelakett jne. Seni, kuni ma Kädi ja Egoga segast panin, naeris Carru lakkamatult. Naersime ja rääkisime veel igasugust naljakat juttu, tegime pilte ja hakkasime siis bussijaama kõndima. Jõudsime viimase sebrani, kus läksid aga meie teed lahku. Kallistasime, kuni Ego võttis Kädi sülle ja üle tee kõndis. Mega tsirkus käis seal. Ma täiega naersin, aga kuna Carru jäi teisele poole teed üksi, siis käskisin Egol Kädi tagasi teisele poole teed viia. Nii kõndiski Ego tagasi, üle sebra ning pani alles teisel pool teed Kädi maha. Ootasime natuke Egoga bussi ja sõitsime siis Varesele. Matkasime 1,5 kilomeetrit jala Osulasse, nagu LemmikSander, Marleen jne tihti peale kooli seda teevad. Egoga jutustades ja naerdes, jõudsime üsna ruttu Osulasse. Pidime tükkaega koputama, enne kui Marleen kuulis ja uksepeale tuli. Ta oli ekstra meie tulekuks koristama hakanud. Rääkisime elutoas juttu, kuni Kevin ja Eiko tulid. Marleen tutvustas Egot neile. Mind teadsid nad nagunii juba.

Tahtsime siis pannkooke tegema hakata, aga piima polnud. Käisin ka esimest korda "Delfiinis", kus täna polnudki seda päkapikumütsiga tädi tööl, kellest LemmikSander mulle alati räägib. Marleen ostis 2 saia, 1 piim ehk siis 3 piima ja ühe pulgakommi mulle. Ego ütles, et ma olen nagu väike laps. Läksime tagasi Marleeni poole. Ego oli kogu aeg umbe viisakas - pani mu riided varna, aitas mantli selga jne.

Kõigepealt naersime ja alles siis hakkas Marleen tainast tegema. Me soovitasime Egoga, et Marleen võiks muna kaussi lihtsalt koos koortega sisse visata, mida Marleen ka tegi, lastes sellel kaussi puruks kukkuda. Naersime siis jälle. Marleen võttis koored ära ja lõi siis teised munad ka kaussi katki. Edasi teate ise, kuidas tainast tehakse. Kui ta seda kõike segi hakkas ajama, siis lendas tainas laiali - jälle sai naerda. Me ei pidanud Egoga midagi tegema. Vaatasime alguses pealt, kuidas Marleen tainast tegi ja hiljem küpsetas. Laua taga istudes tuli mul mõte mune loopida. Viskasin Marleenile ja Egole muna ning lisasin siis: "Püüa!" Õnneks nad ei kukutanud ühtegi muna maha.

Rääkisime juttu, kuni Kevin ja Eiko tulid ja juba esimesi pannkooke sööma hakkasid. Marleen ei lubanud alguses eriti, aga nad võtsid salaja ja siis Eiko käskis Kevinil kogu aeg talle jätta. Kevin jättis mingi millimeetri suuruse jupi talle ainult. Alguses loopis Marleen pannkooke, hiljem aga hakkas Kevin ise pannkooke tegema ja neid õhku viskama. Käskisin Kevinil öelda, kui ta viskama hakkab ja tegin siis pilti:

Ma proovisin ka ühe pannkoogi teha, aga ma rohkem naersin, kui tegin ja selle ühe ainukese pannkoogi, mis ma tegin, võttis Kevin endale ja ütles: "Ma pean Biku oma ära maitsma!"

Ütlesin Egole, et ta ka prooviks, aga ta keeldus.

Lõpuks hakkasime sööma, mis kujunes aga suureks naermiseks, sest Kevin hakkas Egole silma tegema ja Ego ei jõudnud ära naerda enam. Ma omakorda naersin Ego ja Kevini nägusid.

Pärast oligi mingi nillimise ja pedede teema, mis hiljem toaski jätkus. Kevin omastas Ego ära. Ego vaatas mulle otsa. Kevin: "Mismõttes?"

Marleen ja Eiko loopisid üksteist moosi ja pannkoogi tükkidega, mis kahvli otsas olid, nii et mõlemad olid moosised. Kevin imes suuga erinevaid klaase, mis vahepeal kolinaga lauale kukkusid.

Täna oli nii muutlik ilm. Vahepeal paistis päike, siis jälle sadas lund. Päike välja tuli, siis Marleen ütles: "Päike läks kohe kollasemaks!"

Kevin: "Rohi läks ka rohelisemaks!"

Läksimegi vahepeal välja. Istusime Sanderi trepikoja juures päikse käes, rääkisime juttu ja olime Egoga passiivsed suitsetajad. Tuppa tagasi läksime, siis Ego võttis mind trepist üles minnes sülle ja kandis kätel tuppa. Ta haige romantik ikka.

Toas jätkas Marleen klaveri mängimist, mis enne väljaminekut pooleli jäi. Laulis ka veel meile. Tal on nii super lauluhääl, et me mõlemad Egoga seletasime, et ta peab ikka superstaari saatesse minema.

Samal ajal kirjutas Ego telefonis juba blogi. Mängisin ka klaverit vahepeal, kuni Kevin tuli ja ehmatas mind, tõmmates lauda, mille peal ma istusin. Hiljem demostreeris Ego oma soengutegemise oskusi ja tegi patsi mulle. Vaatasime enne äraminekut veel videosid, naersin Kevinit, kes teisest toast nägusid tegi ja läksime siis Egoga välja bussi ootama, kuigi bussini oli veel 15 minutit aega. Varsti kõndis Lauri väikevend Roland mööda, kellele ma juba ennem külla minna tahtsin. Ütlesin "Tsau!" talle, aga ta ei tundnud mind ära. Pärast msnis küsis: "See olid sina v?" ning tahtis teada, kuna ma jälle Osulasse tulen.

Kui buss tuli, siis pidin sinna üksi minema, sest Ego jäi veel mingit äri ajama. Kui buss sõitma oli hakanud, siis helistas LemmikSander mulle tagasi ja ütles, et ta on väljas. Ennem, kui ma talle helistasin, oli ta veel arsti juures ega saanud vastu võtta. Helistasin siis Laurile, aga minuga rääkis hoopis Rauno. Nad sõitsid ka just Osulasse. Paratamatus, et just siis kõik kohale jõudsid, kui ma ära läksin, aga nendega kohtuda õnnestus mul siiski öösel. Sellest aga hiljem..

Jõudsin Võrru ja läksime isaga siis koju. Õhtuks olid venna sõbrad siia tulnud, kes juhtisid mu tähelepanu väljas toimuvale. Kevadvaheaja asemel oli Rõugesse taas jõulud saabunud - lund sadas ja kuusel küünlad särasid. Keegi möödamineja oli naljaga need põlema pannud.

Ego oli terve õhtu ametis tänase päeva blogi kirjutamisega, mille ma hiljem põhjalikult läbi lugesin. Hindan väga Ego mõtteid ja tähelepanelikkust. Mul on hea meel, et teda inspireerinud olen, sest näen nüüd, et tal on samuti kirjutamise ja oma mõtete väljendamise peale annet.

Samal ajal, kui Ego kirjutas. Kirjutasin ka mina. Olin just eelmise blogi lõpetanud sõnumiga, et mu sõbrad võivad mulle öösel igakell helistada, kui siis Eliis helistas ja ütles: "Maksa võlg ära!" ning kõne katkes. Ma naersin tükkaega, aga mõtlesin, et ma ennem ei ütle talle midagi, kui alles selles blogis, sest äkki ta jälle ei mäleta.

Õhtujooksul juhtis Karin tähelepanu meie ühistele sugulastele, milles jõudsime järeldusele, et ka me oleme mingis mõttes sugulased. Jah maailm on ikka väike.

Helistasin õhtul veel Laurile, aga kuna ta autoga sõitis, võttis kõne jälle Rauno vastu ja andis Sander Oja ausõna, et Lauri helistab tagasi. Ta helistaski, aga öösel 2-3 ajal otsustasid nad mulle hoopis külla tulla. Olin tund aega maganud, kui Mairo helistas. Seletas midagi ja küsis, kas mul vaba pinda on. Alguses ütlesin une pealt, et ei ole, aga hakkasin siis mõtlema ja küsisin: "Mis päev täna üldse on?" Siis jõudis kohale, et neljapäev ja mul vaba pind. Ütlesin, et nad võivad ainult siis tulla, kui Sander jälle mu külmkapist muna ei võta ja neid laiali loopima ei hakka. Mairo ütles Sanderile, et ta seda ei teeks ja nii lubasin ma neil tulla. Küsisin veel, et kes tulevad. Sain vastuseks 5 nime, millele lisandusid kuues: "Su musi ka."

Ärkasin üles, kui nad varsti mu ukse taga olid. Uks oli lukus, aga mul polnud võtit. Otsisin võtit tükkaega ja siis jooksid kõik kööki, nagu alati. Sander hakkas võileibu tegema. Mairo sõi juustu. Kõik rääkisid, et talle meeldib juust. Kõik kohad olid neid täis, kes istus tooli peal, kes kapi peal ja mõni üldse pliidi peal. Rääkisid Nõia-Intsust midagi. Mairo: "Kes too on I-tähega?"

Rauno: "Ints!"

Mairo: "Ei Indrek!"

Elu segast pandi. Ma olin mega unine, rohkem kuulasin ja naersin. Mairo küsis pidevalt mu käest: "Kus me üldse oleme Väimelas või Parksepas?"

Mina: "Rõuges."

Mairo: "Aaa Rõuges. Kus see veel on?"

Tegin päälekat neile veel ja lõpuks nad hakkasid minema. Kõik, kes uksest välja läksid, ütlesid midagi: "Tsau Birgit!", "Head ööd Birgit!" või midagi sellist. Rauno: "Tsau Birgit!" ja tegi pai mulle ning ajasid siis mu juuksed sassi.

Viimane, kes ära läks oli Lauri. Ma ei saa kunagi tal lasta nii kergelt minna, ilma, et teda kinni hoiaks. Samas, kui teised ta järel alati ootama peavad. Kell oli jälle pool 4, kui ma magama sain.

Hääd kevadet

Ja nüüd on kevadvaheaeg. Esmaspäeva hommikul soovis Liizu mulle: "Hääd kevade!" ja alles siis avastasin, et märkamatult on talvest kevad saanud, aga väljas valitsev ilm pole kevadele üldsemitte vastav veel.

Mu Rõuge sõbrad hakkasid kõik järsku kontakteeruma. Annu küsis, et millal ma oma väärtuslikku aega tema peale hakkan raiskama, Kata tahtis kunagi välja minna, aga esmaspäeval jõudsin ma välja ainult Helenaga. Olime huvikas, kuni ta minema pidi.

Esmaspäevast, kuni kolmapäevani vaikselt kodus puhanud. Ema tuli esmaspäva pärastlõunal koju, siis ütles: "Nägin ka nüüd lõpuks sind." Viimasel ajal on nii olnud, et kui tema on kodus, siis pole mind ja vastupidi. Iga päev peab ta mulle ikka meelde tuletama seda munade värki, mis LemmikSander reede õhtul korraldas. Naabrid pidid pahased olema. Tahtsime eile Annuga pannkooke mu juures teha, siis ema ütles, et ma pean enne poodi uute munade järele minema. Ma ainult naersin selle kõige peale ja lõpuks loobusime pannkookide tegemisest, sest ma ei viitsind maad jagada. Käisime poes ja jalutasime Annuga mööda üksluist Rõuget, kus midagi ei toimu. Isegi päike ei paistnud.

Iga päev olen blogi kirjutanud ja tänase ja eelkõige selle blogiga järje peale jõudnud. Vabandan, et teid kolme ülipika blogiga treumeerinud olen, aga ma ei saanud seda kõike rääkimata ka jätta. Eelmine nädal oli liialt vaimustav. Sõna "vaimustav" on viimasel ajal mu lemmiksõnaks kujunenud.
Aega on nii palju käes, et olen jõudnud kõigi blogid, mis mul lemmikutes on, läbi lugeda. Avastasin, et mu inspiratsiooniallikas Reemet, tänu kellele ma üldse blogima hakkasin, on taas blogima hakanud. Lugesin ta uued postitused läbi ja sain osaks tema pidudel läbi elatud hetkedele. Ka Ego hakkas minust inspireeritult blogima. Ma ei uskunud alguses, et ta seda tõsiselt mõtles, aga need kaks, mis ta kirjutanud on, meeldivad mulle juba nii väga, et ootan igat ta järgmist postitust.

Õhtuti on põhiline msn. Kuigi seda ka vähesel määral, sest need, kellega ma tavaliselt msnis räägin, on kuskil ära. Oleme iga õhtu Lauriga telefonis rääkinud ja 2 õhtuga olen ma tänu sellele juba 10€ -st ilma jäänud - juhtub.

Eile õhtul vaatasin erinevate maade eurovisiooni laule, kuna 2 kuu pärast umbes on juba Eurovision Song Contest 2011. Siiani meeldib mulle kõige rohkem Valgevene laul. Paarist korrast kuulamisest kummitavad mind juba refräänis esinevad sõnad: "I love Belarus, got a deep inside." Tahaks ise ka mai lõpuks Saksamaale eurovisioonile sõita, aga kuna see aasta on eksamid, siis loodetavasti tulevikus see plaan teostub.

Eile tuli Kädi Londonist tagasi. Tõi mulle postkaardi, mille ma lähipäevil ta käest kätte saan, sest ta blond ei leidnud ju kuskilt marki, et seda Londonist Eesti poole teele saata. Vaadates Kädi Londoni reisi pilte, siis nende järgi võiks öelda, et nad olid seal nagu hullunud turistid:

Kuigi paljud naudivad vaheaega, ei jõua ma ära oodata, et kooli saaks. Isegi mu msni dp pildist võib välja lugeda mu kooli igatsust. Kuigi kolmapäeval hakkasin uurimistööd põhjalikumalt tegema ja Mati Undi lühiromaani "Hüvasti kollane kass" lugema, et vaheaeg täiesti kasutult mööda ei jookseks.

LemmikSander rebib msnis vahelduva eduga ja räägib mulle koerast, kes ta juurde mõneks ajaks saadeti ja keda ta piinab igal võimalikul juhul.

Mina: "Nüüd saate Lauriga koos koertega väljas käia."

Sander: "Jaa. Reedel käisime mu koeraga täispeaga mõlemad."
Mina: "Öösel algas kevad. Head kevadet siis!"

Sander: "Häid jõule! Ma ei tea, kas tuppa tuua kuusk või kaseoks..või paju!?"

Veel kirjutas ta mulle sellise teksti - Ma võiksin sukka rääkida tuumasõdadest ja nende tagajärgedest, aga kui ma sellist juttu hakkaks tegema, siis ei saaks sa midagi aru ja vanasti tegid naised sama hästi süüa, kui nende emad, aga tänapäeval joovad naised samapalju, kui nende isad.. Kokkuvõttes on ikka nii, et NASA saadab uue rotveileri kuule.

Keegi pole vist kunagi väitnudki, et mu LemmikSander normaalset juttu räägib, aga nagu ta ütles: "Kui mulle kõik ette ei jääks, siis ma poleks ju Sander."

Veel pidi ta kooli matat vastama minema. Mina: "Käisid matat vastamas v?"

Sander: "Meelest läks. Ärkasin eile kell 1 ja siis tuli meelde..hää, et meeldegi tuli."

Läksin kolmapäeva õhtul enne südaööd magama, aga 00.27 istus Oha koos Tammega Vabaduse platsis ja otsis telefoniraamatust huvitavate inimeste numbreid, kellele sellisel kellaajal helistada. Tänase öö kohta võiks öelda, et hea on, kui mu nimi algab tähestikus 2. tähega. Ma ainult naersin telefoni otsas. Olin ju arvanud, et me ei saa Ohaga üksteist terve vaheaeg kiusata, aga selle kõne ajal jõudsime juba nii palju seletada, laskmata üksteisel rääkidagi. Pidevalt segasime üksteise jutuvahele. Rääkis, kuidas ta kainekas Innul ja Jürksil on, kes Tuviga bossu läksid.

Just siis, kui mul lõbus hakkas, soovis ta kõnet lõpetada, et järgmisele ohvrile helistada, et öelda: "Praegu on vaheaeg. Kõik on Mad'is või bossus, aga sina oled kodus ja magad." Lubasin Ohale, et blogis kirjutan nii - Oha helistab mulle kell pool 1 öösel ja ajab mesijuttu." Ta ise oli ka sellega nõus. Ei nalja sai.

Peale kõnet läks aega, enne kui mul läbi lõbusa meeleolu uni tuli. Kell 04.47 heliseb uuesti telefon. See oli LemmikSander. Tema esimesed sõnad olid: "Üks eit ei anna kätte. Mis ma tegema pean?"

Ma ei saanud alguses aru, mida ta seletab, aga hiljem mõistsin ta muret. Andsin omaarust nõu ja küsisin miks ta mulle helistas. Sander: "Vaatan A-A-A-Andus Veerpalu ja kõik, kes mul siin veel on. A siis tuleb B, nagu Birgit Pettai, mis siis, et Biku, aga üks eit täiega huiab. Mis ma tegema pean?" - see oli tal põhiline teema kogu aeg.

Mingi tüdruk küsis vahepeal: "Kellega sa räägid?"

Sander: "Emaga räägin. Homme lähme koos arstijuurde."
Mina: "Viimati olin ma su õde."

Veel rääkis ta mulle, kuidas ta Mad'is käis ja seal Kappi ja Matit nägi. Kahetsesin juba, et ma peale eilse peo plakati vaatamist ikkagi Mad'i ei kavatsenud minna.

Lõpetuseks ütlekski, et mulle meeldib, kui mu sõbrad mulle öösel helistavad, olenemata kellaajast. Teate nüüd ise edasi, mida teha. ;)

Palun laske mind Kosmose juures maha

Laupäeva hommikul kell 05.15 pidi mu äratuskell helisema, aga isa helistas juba enne seda ja käskis mul end ruttu valmis panna, et Tallinnasse minema hakata. Kuigi pärast pidime me ikka Võrus veel pool tundi bussi ootama. Jätsime auto kesklinna ja siis aitasin isal suurt reisikotti bussijaamani vedada. Mingit kaks lambi tüüpi, kes varajastel hommikutundidel ikka veel linnas olid, ütlesid mulle: "Tsau!", aga mul polnud õrna aimugi, kes need olid. Igatahes tekitas nende nägemine äratundmisrõõmu sellesmõttes, et see olukord oli nii minulik - varajased valged hommikud, kui ma ikka veel koju pole jõudnud.

Olin kuhugi bussi tagumisse ossa maha istunud, kui kaks isegi paksu hakkasid mu taga kohe magusat näost sisse ajama. Ma ikka mõtlen, et kui lollid teatud hulk inimesi siin Eestis on. Ma ei saa aru inimestest, kes bussis söövad, riskides sellega teiste meelepahaga, mida ebameeldiv rämpstoidu lehk takitab. Ei mõista!? Inimesed on isegi täidlased, aga sellegi poolest ei lõpeta nad õgimist. Üleüldse ärritasid kõik asjad ja inimesed mind selles bussis. Mulle ei meeldi hommikuti bussiga nii pikka maad sõita. Eriti veel, kui ma olen üksinda - no peaaegu üksinda. Isa oli ka, aga ta magas. Hiljem, kui rohkem rahvast hakkas bussi peale tulema - Tartust, Põltsamaalt ja Mäost, siis teesklesin magamist, et keegi mu kõrvale ei istuks. Tol hetkel ma tõesti ei viitsinud kellegi teisega isegi ebamugavat bussiistet jagada. Kuulasin muusikat. Mõtlesin, et loen midagi. Olin isegi ajaloo õpiku kaasa võtnud, aga enne Tallinnat ei püsinud isegi silmad enam lahti. Nii tüütult väsitav oli kogu see sõit.

Teine segav faktor oli ilm. Suurepärane hommik Võrus - päike paistis ja ilm tõotas tulla kevadiselt soe. Vahepeal ma isegi soovisin, et ma oleks Lõuna-Eestisse jäänud, sest mida Tartust põhja poole, seda enam hakkas päike kustuma ja Tallinnas valitses täielik talv. Veidi ootamatu oli see mu jaoks. Ma olin kindel, et sellel talvel ma enam taevast alla sadavat lund ei näe, kuid eksisin.

Jõudsime Tallinna bussijaama. Buss parkis ikka sellise koha peale, kust ei saanud ühelt ega teiselt poolt kuhugi poole liikuma. Olime sunnitud üle mingi piirde turnima. Isa ostis bussipileteid ja läksime siis bussi nr. 17 ootama. Kogu aeg ainult lund sadas - masendav. Tahtsin juba kiirelt kuhugi ostukeskusesse, kuid esialgu sõitsime Kristiinesse õe juurde. Sealt ka muidugi pidime veel kõndima ja seda tüütult rasket kotti kandma. Bussiga mööda linna sõites, nägin Eestonia juurest üht välja keeravat autot. Ma olin mega vaimustuses, kui märkasin autos istuvat lemmiknäitlejat ja ka teatud mõttes iidolit - Karol Kuntselit. Ma ju alati räägin, et kui ma Tallinnas käin, kohtan mõnda kuulsust, aga seekord ma olin eriti õnnetipul, et just Karolit nägin. Polnud teda 2008. aasta suvest saadik näinud.

Lõpuks jõudsime õe juurde. Isa läks õe tuppa. Õde näitas talle igasuguseid asju. Ta vanaema läks pesu kuivama viima ja ma kasutasin juhust ning marssisin tuimalt kööki, sõin kõhu täis ja läksin tuppa. Eelnevalt oli kõht kogu sellest reisimisest mega tühi. Pärast vanaema tuppa tuli, siis hakkas omaarust sööki vaaritama. Lõunasöögiks võileivad - mida iganes. Sõin ja hakkasin siis Linnalehte lugema, kus leidsin mõned väga leidlikud mõtted, mida ka hiljem kirjandis näiteks kasutada saaks. Tsiteerin siis kolumnist Aimar Altosaart: "Tüüpiline eestlane ei söö teist, vaid arvustab ja kritiseerib. Tüüpiline eestlane on oma südames patrioot, kuid ta justkui häbeneks seda ning neile, kes ütlevad Eesti kohta midagi head, vastab - ah, mis te nüüd! Tüüpiline eestlane on temperamendilt pigem sangviinik kui flegmaatik, millisena eestlasi näevad mõned koleerilisemad naaberrahvad. Mõnikord on eestlased ka melanhoolsed, kui mõtted lähevad vabaduseta ajaloole või värskelt veel mälestustes elavale pool sajandit kestnud okupatsioonile. Tüüpiline eestlane räägib oma põhjanaabritest kui viinahimulistest põtradest, kuid samas ihaleb ja kadestab soomlaste kõrget elatustaset ja hubaselt korrastatud ühiskonda."

Olime tunnikese veetnud õe juures, kui seadsime sammud linna poole, et mõningad sisseostud teha. Ma polnud veel toastki välja saanud, kui Taavi juba helistas. Sealt peale algasidki meie telefonivestlused, mis saatsid mind nii tänaval, kaubanduskeskustes, bussis, trollis jne. Me muudkui rääkisime ja rääkisime vahelduva eduga. Olin mingi 3 tundi Kristiines. Käisin poodides, vahepeal istusin. Ma vist istusin peaaegu kõik toolid seal läbi samal ajal, kui telefoniga rääkisin. Mõtlesin, et ootan, kuni Merily linna jõuab, aga kui kell juba 3 hakkas saama, siis ei viitsinud rohkem oodata, läksin välja ja hüppasin esimese ettejuhtuva trolli peale, mis sõitis juhuslikult kaubamaja juurde. Käisin kaubamajas ja Virus, aga mõtlesin siis Rotermanni kvartalisse minna. Ajasin kordinaadid sassi ja läksin valele poole. Seiklesin mööda kesklinna ringi. Lõpuks jõudsin siiski kohale. Veetsin mingi pool tundi Pull&bearis ja ostsin teksad sealt. Kõndisin siis järgmisse poodi, kui nägin sealt täpselt selliseid teksasid, nagu ma tegelikult oleks tahtnud, kuigi need olid ka head, mis ma ostsin. Mõtlesin siis, et krtt oleks võinud ikkagi need osta, mis järgmises poes olid ja plaanisin alguses 2 paari osta, aga ma ei tea, miks ma ikkagi ei ostnud.

Jalutasin ringi veel. Tallinn on nii huvitav. Mulle meeldib lugeda suuri pealkirju ja näha kõikjal erinevaid silte. Nii palju võõrsõnu, mida Võrus näiteks ei kohtaks - lokaalid, bussiterminalid, magistralid jne. Ma armastan neid sõnu ja neid kohti. Need tunduvad nii ebatavalised.

Kuna ma olin aga terve päev telefoniga rääkinud, siis oli aku peaaegu tühjaks saamas ja sellepärast hakkasin ma tagasi õe juurde kiirustama. Küsisin enne igaksjuhuks isa käest korteri numbri, et ma sinna majja sisse saaks üldse ja läksin siis jälle esimese ettejuhtuva trolli peale. See oleks küll õigesse kohta sõitnud, aga ma läksin 2 peatust varem maha ja kõndisin oma arust õiges suunas, aga jõudsin suurele maanteele hoopis. Seal oli ka kino "Kosmos". Mul hakkas peas kummitama Hu? laul "Kosmos" ja siis ma küll mõtlesin, et noo palun laske mind kosmose juures maha. Jalad olid suht väsinud, tänavad olid lörtsised ja telefoniga ka enam eriti rääkida ei saanud, kuigi ma tahtsin Taavile helistada ja öelda: "Kuule horoskoop, mis ma nüüd tegema pean?" Taaviga oli meil terve päev see horoskoop teemaks. Ma juba kolmapäeval tahtsin, et ta defineeriks selle sõna mulle, aga täna jõudsime järeldusele, et horoskoop = hull. Täna oli ta sõnavarasse veel üks sõna lisandunud - hübriidne. Taavi käskiski mul tema nimeks telefonis panna - lemmiknaerataja horoskoop, aga ma pole siiani seda veel teha jõudnud.

Vales kohas maha minemise juures olid muidugi oma plussid. Nägin selliseid asutusi, mille asukoha peale ma varem olin mõelnud, aga polnud kunagi seal käinud. Ühesõnaga jalutasin pool Tõnismäge läbi. Lõpuks jõudsin kuhugi bussi peatusesse ja otsustasin jälle tundmatus kohas vette hüpata ja edasi sõita, et näha kuhu ma jõuan. Jõudsin õnneks Kristiinesse tagasi. Olin just bussi pealt maha astunud, kui Merily helistas ja mind oma perega kinno kutsus. Olin nõus ning hakkasin õe juurde jalutama. Tahtsin süüa, aga mulle anti mingit vastikud kapsasuppi, mis mulle üldse ei meeldinud. Viimasel ajal peale supi vist midagi ei näegi. Eile Kupis sai ka suppi. Sõin kartulid supi sees ära, ühe võileiva ja lõpuks premeeriti veel ühe banaaniga ka ja läksin siis tuppa, viskasin õe voodisse pikali. Ma olin suht laip. Õde tuli ka sinna ja hakkas mulle igasuguseid asju rääkima, kuni mul telefon helises ja ma siis sellega rääkima hakkasin. Alguses rääkisime Lauriga, siis Taaviga ja lõpuks helistas Merily, et nad hakkavad Mustamäelt sõitma. Rääkisime Taaviga veel seni, kuni Merily oma ema ja isaga maja ette jõudis ja sõisime siis Kristiine parklasse. Ma alguses arvasin, et me lähme päris kinno, aga tegelt läksime hoopis 5D kinno. Võsapets läks siis pileteid ostma, aga hetkel olid kohad juba täis ja siis pidime tund aega veel ootama. Ta ostis ikkagi piletid ära, mulle ka. Läksime Prismasse. Ostsin juua. Võsapets oli kuskilt mingit kokteili ostnud, siis proovisime toda ja läksime üles tagasi, et pallijäätist osta. Sain üle pika aja seda pähklijäätist, mida ma alati Haanjas Kata ja Adeele juures jäätiseputkas näost sisse ajasin. Tegime Merilyga pilte, jutustasime, jalutasime ringi veel ja läksime siis kohvikusse, kus võsapets ja ta naine olid. Kohe oligi kell nii palju, et kinno minna. Võtsime joped ära ja istusime kõik ühte ritta. Me Merilyga naersime juba enne filmi algust. Film ise oli ka väga naljakas. Me ainult naersimegi kogu aeg. See rääkis sellest, kuidas kosmoselaev kuule läks, aga kosmose laevas olid 3 kärbest ka, kes segast seal panid. See oli kõige haigem, kui ühel kärbsel läks mingi küpsise moodi asi kurku ja siis ta aevastas selle välja ja siis oli selline tunne, nagu kogu see vesi vms, mis tuli oleks näkku aevastatud. Kõige rohkem meeldis mulle ikkagi see kiire liikumine kosmose laeva sees, kui toolid liiguvad jne.

Peale kino viis võsapets meid vanalinna. Tegime turmishullude pilte Merilyga igal pool, käisime platvormidel ja jalutasime mööda tänavaid. Merily ei lasknud mul linnavaatega pilte teha ja pani kogu aeg käe ette, nii et enamustel piltidel on käe liigutamise triibud. Lund ka sadas kogu see aeg. Kõndisime vanalinnast alla, siis Merily käis kõik võimalikud hanged läbi ning vajus lõpuks peaaegu põlvini hange. Ma rääkisin samal ajal Taaviga ja kirjeldasin talle igasuguseid asju. Ta ainult enamuse aega naeris telefoni otsas.

Käisime korra Solarises ka, kus ma Rasmus Kaljujärve nägin. Alati, kui ma Solarises käin, siis näen teda seal. Lõpuks tuldi järgi meile, et nende poole Mustamäele sõita. Pidin ka ööseks sinna jääma, sest ainult nii oli Merily nõus homme minuga linna peale tulema. Jõudsime sinna, siis ma läksin kohe netti. Rääkisin LemmikSanderiga, Pireti, Ego ja võibolla veel kellegiga. Ma ei mäleta enam. Olin facebookis ja rääkisin vahelduva eduga telefoniga. Merily rääkis mingi hullu sakslasega, kellel webcam töötas. Merily saatis talle mingeid haiged eesti laule, mida too sakslane kaasa laulma hakkas. Neil oli umbe lõbus vist.

Kui ma arvutist tulin, siis läksin korraga magama. Olin just magama jäänud, kui Taavi jälle helistas. Võtsin vastu ja panin kõlari peale, aga Taavi oli suht sassis ja siis karjus: "Kus võsapets on? Mis võsapets teeb?" Me täiega Merilyga naersime ja ma arvan, et võsapets kuulis ka seda teise tuppa, sest mul oli kõlari hääl vms põhjas. Panin vaiksemaks ja siis rääkisime temaga veel natuke ja läksime magama. Öösel oli Taavi veel helistanud ja sõnumi saatnud sisuga: "Mis teed? Ma tahan sinuga juttu puhuda." Hommikul täiega naersin.

Ma ärkasin enne Merilyt üles. Panin riidesse ja läksin arvutisse, mis oli ikka üliaeglane alguses. Tahtsin võimalikult vara linna hakata minema, kuna ma kartsin, et ma ei jõua muidu 16.15 bussi peale. Tahtsin täna koju ära minna, kuna isa ja need pidid homme veel Kurksesse minema, aga ma ei viitsinud sinna kaasa minna.

Merily hangus mitu tundi voodist välja. Lõpuks, kui me kööki pidime sööma minema, siis avastasin just, et Jaanika ja Ets on msnis. Rääkisin nendega mingi 15-20 minutit. Jaanika soovis mulle: "Ilusat päeva!" ning etteruttavalt võin öelda, et tema soovid läksid asja ette.

Läksime kööki. Tegin võileivad endale. Sõime seal, kui võsapets ka kööki tuli ja "Tere hommikust!" ütles. Teised pereliikmed käisid ka ringi. Nägin üle pika aja ta venda Sanderit ka, kes just oma toast välja tuli, kui ma Merily tuppa hakkasin minema ja ütles mind nähes: "Tervist!" ning jäi nõutu näoga järgi vaatama - umbes, et mida ta siin teeb.

Panime asjad kokku ja läksime välja trolli ootama. Ühest trollist jäime me maha, kuna läksime pileteid ostma, aga teisega jõudsime pärast 10 minutilist sõitu kesklinna. Merily tahtis lauluväljakule minna, aga ma ei viitsinud sinna üldse minna. Läksime virusse, kuna ma tahtsin enne ära minekut veel asju osta, aga Merily käis muudkui peale, et me lauluväljakule läheks. Ta võttis mul käest kinni ja üritas mind endaga kaasa vedada, aga keeldusin minemast, sest ausalt mul polnud tahtmist ega viitsimist sinna minna. Mul olid teised plaanid ja väljas oli üsna külm ka. Ta jäi ukse juurde ootama, lootes, et ma tulen tagasi, aga ma ei läinud ja siis ta helistas. Saime uuesti kokku. Ta üritas mind ikkagi kaasa kutsuda, aga ma ei läinud ja siis ta ütles, et ta läheb ära ning kadus. Natukese aja pärast helistas ta uuesti ja küsis: "Kas me lähme lauluväljakule või ma lähen ära?"

Mina: "Mitte kumbagi!", aga lõpuks ta läks siiski koju tagasi ja ma teda rohkem ei näinud.

Siis helistas isa, kes õe ja ta perega botaanikaaias oli ning lubasid tagasi tulles Viru ette tulla, et ma õde veel enne äraminekut näeks, sest me olime selle 2 päeva jooksul nii vähe kohtunud. Samal ajal, kui ma telefoniga rääkisin, nägin pingil Johanna istumas. Ütlesin: "Tsau!" ja kõndisin telefon käes edasi. Kui ma kõne lõpetasin, siis mõtlesin, et ma pean tagasi minema ja tegin seda. Läksin tagasi pingi juurde, kus ta istus ja istusin ta kõrvale ning hakkasime rääkima. Johanna on üks mu tuttav, keda ma 2006. aasta suvel Rõuges kohtasin, kui ta siin võrkpalli laagris käis. Just hiljuti olin ma talle veel reiti kirjutanud ja ta facebooki, orkutit ja msni küsinud. Rääkisme, nagu vanad sõbrad. Teemasid jätkus seniks, kuni ta sõbrannad tulid. Käisin neile veel suitsu ostmas ja läksin siis oma teed. Lahe on mõelda, et isegi, kui sa paljudega aastaid ei suhtle, teab ta sinust piltide järgi nii palju ja pole sind unustanud. Johannal oli piltide järgi enamvähem kõik selge, et millega ma tegelen ja kuidas ma oma vaba aega veedan. Ta ei uskunud, et ma 19 olen ja ta üldse imestas paljude asjade üle, mis ma talle rääkisin. Ka tema rääkis mulle uksumatuid lugusid. Selle põhjal on mul hea meel, et ma kunagi pole pidanud Tallinnas koolis käima. Taaskord veendusin, et maailm on nii väike ikka. Tema teab minu tuttavaid Võrust ja mina tean temad tuttavaid Tallinnast ja uskumatu.

Kogu see päev oli üldse täis ootamatusi. Mõtlesin, et see kõik oli justkui saatus, kuidas edasised asjad kulgesid peale seda, kui Merily ära läks.

Käisin Virus veel ringi, kuni isa helistas ja ütles, et nad ka jõudsid. Saime kokku ja siis läksime välja. Tegime koos pilte. Mu õel oli nägu nii mossis, nagu "Lastega kodus" Michellel vahepeal, kui ta kuulis, et ma täna ära lähen ja ta mind nüüd jällle kaua aega ei näe. Ta hoidis mul käest kinni, kallistas, lehvitas ja nii nad läksidki. Kell oli alles pool 2, aga ma olin selleks korraks Tallinnast üsna väsinud. Mul oli nii palju muid mõtteid, mida kõike teha. Jalutasin veel ringi. Tegin kogemata ringi peale, selle asemel, et otse minna. Käisime poes, ostsin süüa ja läksin siis Solarise juurde bussi nr. 17 ootama, et bussijaama sõita. Kell oli veel nii vähe, et plaanisin algselt hoopis Tartusse sõita. Vaatasin bussiaegu. Järgmine buss Tartusse väljus 10 minuti pärast ehk siis kell 15.00. Läksin kasssasse, et piletit osta, aga piletid olid väljamüüdud. Sealt peale hakkas saatus minu kasuks pöörduma. Läksin siis järgmisi bussiaegu vaatama. Järgmine buss Tartusse läks 15.30, aga kuna 15.45 läks Võrru, siis otsustasin selle viimase kasuks siiski. Ostsin pileti ära ja läksin välja telefoniga rääkima. Rääkisime Lauriga mitu eurot maha jälle, aga samas mul oli nii palju rääkida, sest Taavi oli ka täna kuhugi ära kadunud, nii et teda polnud peaaegu õhtuni võimalik kätte saada. Kui ma Lauriga rääkisn, siis nägin palju ajateenijaid, kes järjest bussijaama tulid. Siin tulid kasuks reedel Kupi lahtiste uste päeval meelde jäetud teadmised selle kohta, et millised rühma kaitseempleemid, mütsimärgid jne on. Selle järgi tundsin ma ära, et need kõik olid Kupi ajateenijad, kuigi tegelikult ma nägin mingi teisi ka, aga nad ma eristasin hoopis teistsuguse koti järgi ära, et nad Kupi omad pole.

Mul oli mega hea meel, et ma saan arvatavasti ajateenijatega ühes bussis sõita ja et eelnevad sündmused just nii kujunesid, et ma mitte 16.15 bussiga koju ei kavatsenud minna, vaid otsustasin pool tundi varema kasuks. Alguses arvasin, et see ainult juhtus nii, et nad selle bussiga lähevad, aga nagu hiljem selgus, siis oligi see viimane buss, mis Tallinnast Võrru läks, et nad õigeks ajaks pühapäeva õhtul kohale jõuaks.

Läksin bussi, kui peale mind hakkas mega palju ajateenijaid bussi tulema. Lõpuks enamus bussis olidki ajateenijad. Ma olin nendest ümbritsetud. Neid oli nii mu ees, mu kõrval, mu taga, diagonaalis jne. Ühesõnaga igale poole, kuhu ma vaatasin, olid ajateenijad. See oli nii vaimustav, kui palju neid mu ümber oli. Nii tugev tunne oli. Ma olin terve tee nii vaimustuses. Mul polnud kordagi isegi igav seal üksi istudes. Kogu aeg muigasin, särasin jne. Kaks ajateenijat, kes minust diagonaalis istusid, rääkisid peaaegu kogu tee juttu. Kuulasin nende jutte ajateenimisest jne. Mega huvitav oli. Siis vahepeal nad sõid, nagu ehtsad sõdurid - pakk vorste ja sai kõrval. Seal oli üldse mega huvitav seltskond, kes norskas, kes rääkis teemakohast juttu jne. Sõid, jõid ja olid muidu lõbusad. Mu taga oli üks ajateenija, kes oli venelane. Rääkis umbe pikalt telefoniga ja jäi siis magama. Mu ees istunud ajateenijad jäid ka magama. Ühel vajus kogu aeg pea teisele peaaegu õla peale. Ma jälle muigasin seal omaette. Eest vaates oleks sellest hea pildi saanud. Ma vahepeal tegingi salaja pilti neist. Ma ei saanud olla kuidagi rahulikult. Alguses tegin telefoniga, kui üks mu diagonaalis ajateenija ära vajuma hakkas. Pärast võtsin digika ja tegin tollega. Mu taga diagonaalis istunud ajateenija vist nägi seda. Vaatas raudselt, et ma mega imelik - lambist pildistan. Too tüüp tegelikult seal taga joonistas. Ma mitu korda piilusin taha poole, et näha, mida ta täpselt joonistab, aga kastide järgi jõudsin ma järeldusele, et ta joonistas mingit koomiksi moodi asja. Mulle meeldisid ta joonistused. Ma ei tea, kuidas ta liikuvas bussis üldse joonistada sai. Tagant järele mõeldes oleks võinud sellest joonistajast pilti teha või küsida: "Kas ma võin sind pildistada?" See oleks nii hea pilt tulnud, kui päike ta hallile tööle paistis ja see asend, kuidas ta seal istus ja joonistas.

Sõin vahepeal kummikomme, mis ma Tallinnast ostnud olin. Neil on nii hea lõhn, mis mulle alati sügisesest Saaremaal käiku meenutab. Vaatasin aknast välja peagi loojuvat päikest. Päikse tõttu oli minust 2 kohta eespool istunud ajateenija kardina ette tõmmanud, et päike talle silma ei paistaks, kui ta magab. See oli samuti Kiisk, keda külastuspäevadel alati Martiniga sassi aeti. Nüüd nägingi päriselt seda inimest.

Lisaks sellele, et ta kardina ette tõmbas, voltis ta oma jope padjaks, pani selle vastu akent ning sättis end magama. Kuna ta oli aga kardina ka akna ette tõmmanud, siis mõnikümment minutit hiljem kukkus kardin koos kardinapuuga talle pähe. Ma ei suutnud naeru tagasi hoida enam ja muigasin vaikselt läbi naeru, kui ta seda korda seada üritas.

Mäol ja Põltsamaal tuli veel mitu ajateenijat bussi peale. Vaatasin aknast välja ja unistasin, et Martin võiks Tartust bussi peale tulla, kuigi ma olin kindel, et ta ei tule, sest kui me tal külastuspäevadel külas käisime, siis ta ütles, et ei viitsi bussidega eriti loksuda. Sellegi poolest olid mu lootused kõrged teda täna kohata. Tartust tuli mitu inimest bussi peale. Osad neist ka ajateenijad. Vaatasin pingsalt ukse poole, kui tuli viimane inimene. See oli Martin. Ma ei uskunud oma silmi. Ta ei istunud õnneks kuhugi ette, nagu paljud teised, vaid suundus taha poole. Ta alguses ei märganudki mind, aga kui ta minuni jõudis, siis ütlesin: "Tsau!" ja liikusin akna poole. Ta istus mu kõrvale ja hakkas kohe pärima, et kuhu ma sõidan jne. Seletasin talle ära ja siis ta hakkas kohe nädalavahetusest rääkima, kuidas nad kellegi sünnipäeva Kermo juures pidasid ja seal maja pahupidi pöörati. Martinil oli näost näha juba, et ta mitu päeva pidu oli pannud - silmad oli suht punased, aga ta ise oli umbe rõõmus. Rääkis ja naeris. Ma omakorda naersin seda, kuidas ta naeris jne. Mul oli mega hea meel, et teda kohtasin, kuna ma nägin teda viimati oma sünnipäeval ja see oli nii ammu.

Rääkisime alguses juttu. Siis ta läks telefoniga netti. Käis facebookis ja näitas pilte, mis telefoniga metsas jne on teinud. Küsisin igasuguseid küsimusi ta käest seoses ajateenimisega ja siis ta hakkas netist anekdoote lugema ja neid naerma. Mõnda paremat näitas mulle ka, aga ma pidin mitu korda lugema, enne kui kohale jõudis. Siis tahtis ta mu telefoni, et muusikat kuulata, kuna ta unustas ise kõlari koju ja mu kõrvaklapid ei läinud ta telefonile.

Kogu see tund aega, kui me sõitsime, unustasin ma kõik muu toimuva. See jutt ja kogu see ajateenijate värk oli nii kaasahaarav. Jutustasin talle sellest, kuidas ta öösel mu sünnipäeval unepealt vehkis, nagu tahaks kohe püsti hüpata ja minna kuhugi, mille peale ta naerma jälle hakkas. Lisaks sellele rääkis ta sellest, kuidas ta laupäeva hommikul täpselt 05.55 kellapealt silmad lahti tegi - 6 kuud sõjaväge annab tunda. Ütlesin, et me tahame raudselt ikka talle külla veel sõjaväkke minna, enne kui ta välja saab. Palju polegi enam jäänud. Kahju! Peab uued ohvrid endale otsima!

Vahepeal helistasin Taavile. Ta pidi mulle Võrru järgi tulema, aga kuna ta oli selleks ajaks juba nii sassis, siis ma ei lootnudki tema peale, vaid helistasin Raunole, kes Raxiga linnas ringi sõitis ja siis nad viisid mu koju ära.

Nii lõppeski Tallinnas käik. Kuigi algus oli väga pessimistlik, siis lõpp kujunes täielikuks optimismiks. Rääkisin telefonis veel Lauriga, kes juba kell 9 magama minna tahtis. Olin msnis veel ja siis magama.