Kaks lolli koos

Kõigepealt ma vabandan, et pole nii kaua kirjutanud ja uudishimulikke lugejaid sel viisil piinanud, aga ma üritan nüüd kokkuvõtlikult rääkida, aga ma ei tea, kas mul see jälle õnnestub.

Reede hommikul, kui ma käekotiga kooli läksin, pidas Piret seda sangpommiks, mida jalgade vahelt lennutatakse kellelegi vastu pead. Antud juhul pidi see Sander olema.

Piret hakkas oma jutuga pihta jälle: "Laupäeval saab siis v?" See küsimus tuleneb sellest, et ma tahtsin ükspäev küsida Lauri käest: "Mis laupäeval saab?", aga kukkus välja nii, nagu täna hommikul Piret mulle ütles. Jutt oli aga nii palju levinud, et mu klassivennad hakkasid sama küsimust küsima.

Piret üldse kiusas mind. Mäkerdas mind oma huulepulgaga ja ajas mingit hullu teksti. Rääkisime mu unenäost, kus ma jälle Sanderit nägin, aga mul ei tule hetkel meelde, mis seal unenäos oli.

Esimesed kaks tundi vaatasime filmi. Film iseenesest oli üpris hea, aga kaks tundi ühe koha peal istuda - pole just minu jaoks. Ma ei jõudnud kuidagi ära olla enam. Haige uni tuli ka peale, et ma terve saksa keele tund haigutasin ja pooleldi magasin. Õpetajale ei jäänud ka märkamatuks see, et me kõik nii uimased olime.

Õpetaja: "Tarku on ainult paar protsenti rahvastikust!"

Ma naersin. Õpetaja: "Mida sa naerad? Kari logardeid kasvab üles!"

Mina: "Ise olete meid selliseks kasvatanud!"

Vahepeal jäin peaaegu magama, kui õpetaja jälle hõikas: "Birgit, ärka üles!"

Hakkasime rühma tööd tegema. Me olime Jaanusega kahekesi ühes rühmas. Õpetaja just seletas, mis tegema peab ning käskis tööle asuda.

Jaanus: "Kaks lolli koos!"

Mina: "Mida me teeme??" Jaanus hakkas naerma jälle mu üle, et õpetaja jutt mul kõrvust mööda läks.

Hakkasime siis arutlema. Jaanus tõlkis küsimuse, mis dialoogi pidi panema: "Milles sa hea oled?"

Õpetaja aga arvas, et Jaanus räägib temaga ja ütles: "Aah??" Me Jaanusega naersime jälle.

Kirjutasin siis neid asju üles, kui Jaanus tahtis näha, et kuidas ma kirjutan neid telefoni ning tundis mu telefonile kaasa.

Sööklasse jõudsime jälle ennem teisi. Hakkasin kiirelt sööma, kuna Piret ei jõudnud ära oodata mind. 10ndikud ja 12ndikud istusid kõik ühes lauas. Mulle ikka meeldib see, et mõlemad klassid nii hästi läbi saavad. Elise ei söönud midagi ja oli mega mõttesse vajunud.

Mina: "Äkki ta on väsinud."

Saqu: "Äkki on armunud!"

Küsisin LemmikSanderilt, kes mu kõrval istus, mida ta Elisele tegi, et too nii omas maailmas on, aga ta ainult naeris mu küsimuste üle.

Kõndisin koridoris, kui Eliis ja Nilso mind kinni pidasid, kuna Nilso käis juba Gristelit ähvardamas, et ta muusika kuulamisi tahab, aga vahepeal oli plaat minu kätte sattunud ning andsin selle nüüd neile. Pidasime plaani seal, et igale ühele ka ei anna seda kuulamist, ainult parimatele. Nii, et kes said, siis teate, et te olete parimad. Kuna Tauri mulle nüüd igal võimalikul korral, kui mind näeb: "Tsau!" ütleb, siis ütlesin Eliisile, et ta Taurile ka ikka muusika kuulamise saadaks.

Kuna eelmine tund oli söömine, siis kõik tulid järjest hilinemistega. Lõpuks küsis õpetaja: "Kas nüüd on kõik kohal?", aga just siis tuli Mast uksest sisse. Hakkasin jälle norima, et ta on Taadu, kes aeglaselt kõike teeb ja sellepärast õigeks ajaks kunagi ei jõua.

Jaanus: "Tark ei torma!"

Mast: "Ei tohi ahnitseda!"

Õpetaja: "Kas keegi veel tuleb?"

Kapp puudus. Mina: "Kapp tuleb kapist!"

Kaire: "Mati tuleb matialt jah.."
Tegime Mastile terve tund nägusid. Ta ainult naeris oma muheda naeratusega ja saatis musisid mulle. Ma ei jõudnud ära naerda enam.

Nagu kõik arvanud olid, siis vastasime vaadatud filmi põhjal küsimustele, et õpetaja oleks veendunud, et me seda filmi lihtsalt maha ei maganud. Õnneks oli kerged küsimused.

Tunni lõpus pani Henn asjad lihtsalt kokku ja läks minema. Mina: "Tunni alguses märgitakse hilinejaid, tunni lõpust ära minejatele võiks ka mingi tähistus olla."

Õpetaja: "Põgenejad, p-täht."

Avastasin, et Elisel, Mastil ja Keilil on ühesugused sinised triibulised pluusid seljas.

Mina: "Madrused olete v?"

Mast: "Me oleme piraadid, Kariibimere piraadid!" Andsin oma digika Jaanikale, et ta piraatidest pilti teeks.

Psühholoogia hakkab lõpule jõudma. Õpetaja mainis ka selle tunni alguses ära ning hakkasime siis stressist rääkima. Õpetaja: "Mis on stress?"

Henn: "Stress on see, kui inimesel on paha tuju ja koguaeg toriseb!"

Mina: "Nagu Carol!" Carol vaatas jälle oma ägeda näoga mu poole.

Õpetaja: "Kuidas stressis inimene tunnetab keskkonna mõju?"

Henn: "Kõik, kes sosistavad, räägivad sind taga."

Selle kõigepeale rääkis õpetajale meile ühe muinasjutu. Teen lühidalt sellest kokkuvõtte. Naine ja mees ostsisid oma unistuste kodu ning ostsid korteri. Elasid seal õnnelikult, kuni neile sündis laps. Vahepeal küsis Älf: "Mitte kurg ei toonud??"

Õpetaja ütles: "Ei!" ja rääkis edasi.

Nad müüsid korteri maha, et endale maale maja osta. Lõpuks nad leidsid mingi ja läksid seda vaatama. Kui naine seda nägi, tundus see talle tema unistuste koduna, millest ta koguaeg korteris elades oli aastaid unistanud. Et aga seda maja ära osta, pidid nad lisaks pangast laenu võtta, sest korteri eest said nad ainult 500 000 kr. Nad koputasid uksele ning uksel vastu tulnud mees tardus, kui naist nägi. Vaatas teda mitu korda alt üles ja ülevalt alla ning näitas neile maja. Naine ütles, et neil on ainult 500 000 krooni, aga see maja on kindlasti kallim. Mees aga ütles, et ta annab neile selle uhke maja 500 000 krooni eest. Mees ja naine olid imestunud ning naine küsis: "Kas 500 000 liiga vähe selle eest pole?"

Majaomanik aga vastas: "Ei, sest siin majas kummitab."

Naine: "Mismõttes kummitab?"

Majaomanik: "Siin kummitas naine, nagu teie(välimuselt jne)."

Põhimõte oli see, et naise mõttejõud mõjutas nii palju oma unistuste kodu, et seal kummitas selletõttu.

Saqu: "Peaks ka nii mõtlema."

Mina: "Jah, kummitad ka endale uue kodu!"

Hakkasime tulevikust rääkima. Õpetaja: "Teie vanuses tekitab stressi see, et te kõik raudselt mõtletete, et mis teist edasi saab!?"

Henn: "Mul on jumala savi!"

Õpetaja: "Või see, et sa ei julge öelda, et oled kellessegi armunud."

Rauno tõusis just püsti, kuna ta pidi ARK-i minema.

Älf: "Rauno läheb ütlema!"

Vaatasime tabelit, millised ametid on kõige stressi tekitavamad. Ajakirjandus oli vist 4. või 5. kohal. Õpetaja hakkaski sellest pikemalt rääkima: "Ajakirjanikud koksatakse ruttu maha, nii et mõelge!", mille peale keegi õpetaja sõnu kinnitas ning ütles: "Jah Biku!", aga minu arvates küll see raske töö pole ja veelvähem kardan ma oma elupärast.

Läksin enne tunnilõppu ära, et muusikakooli ennem õpetajat jõuda, kuna tahtsin lood veel läbi mängida. Varsti tuligi õpetaja ning imestas, et ma kohal olin, kuna me polnud nii kaua suhelnud. Mängisin talle ühe loo ette, mille peale ta parandusi tegi ning käskis mõnda kohta mitu korda talle veel ette mängida.

Tunni lõpus otsis ta mulle Rene Eeespere "Unelaulu", mängis selle ette ja palus ära õppida. Üritan nüüd seda teha, kuigi mulle ei meeldi see, et seda lugu mängides peavad käed risti olema.

Peale klaveritundi helistasin Piretile ning läksin talle kooli vastu. Kõndisime Kagusse, olime seal, kuni Lauri helistas ja kõndisime talle vastu. Saatsime Pireti bussijaama. Piret hakkas seal jälle oma sangpommi nalja tegema ning kotti lennutama. Ma olin mega kõveras juba.

Ajasime mingit vanaema teemat. Mingi vanatädi tuli. Lauri: "Su vanaema tuleb, läheb bussipeale."

Mina: "Mu vanaema ei sõida bussiga. Ta sõidab ainult autoga."

Pärast Lauri saatis mu Mõisa aidani. Kõndisime, ma muudkui naersin. Alguses naersin seda, kuidas kaks kutti üksteist bussijaama kõrval kallistasid. Ütlesin Laurile midagi, aga ta kuulis valesti ja hakkas naerma. Tal oli ka täna hea tuju ja lolle mõtteid täis pea.

Mina: "Naermine on mu nõrkus."

Lauri: "Tean jah!"

Jälle ta käskis mul igasuguseid lollusi teha. Kõnnitee ääres vedelesid mingid püksid, Lauri käskis mul need jalga panna.

Jõudsime Mõisa aidani, siis ta läks ära ja ma läksin sisse. Istusin jälle sinna, kus me eelmine kordki Sveniga istusime. Jõudsin 14.59 sinna, seega mina ei hilinenud. Vaatasin seinal olevat teksti, mille Sven eelmisel korral sinna kirjutas. See oli alles.

Kui ta jõudis, hakkasime kohe rääkima, kuigi Sven tahtis tellida midagi. Lõpuks ta läkski ja tõi siis meile mõlemale mahlad.

Kui me räägime, siis ma ainult naeran, kuigi ta püüdis mu tähelepanu juhtida nendele tõsisematele teemadele, millest me msnis räägime, aga meil on alati üks kindel teema, tänu millele, et koguaeg õigest teemast kõrvale kaldume ja kõigest muust rääkima hakkame, just siis, kui me tõsisele jutule kõige lähemale oleme jõudnud.

Sven pidi mitu korda ütlema: "Räägime nüüd selllest!"

Tavaliselt, kui ma midagi seletama hakkan, siis ma muutun korras umbe tõsiseks, aga siis Sven märkas seda ja ütles, et ma olen nii tõsine, mille peale ma jälle naerma hakkasin ja mu mõte poolikuks jäi.

Kokkuvõtteks oli nii, et tegelikult me ei jõudnudki peaaegu millestki põhjalikult rääkida. Mõlemal oli nii palju öelda, et pidime koguaeg üksteise mõtteid katkestama. See oli nii naljakas, kuidas me üksteisel üldse lõpuni rääkida ei lasknud ning ma üha rohkem veendun, kui sarnased me oleme. Pidime kella viieni rääkima, aga kell oli pool 6 juba, kui me minema hakkasime. Kuna Sven tahtis sõbrapilti, siis lasime endast koos pilti ka veel teha. Pärast Sven võttis mu digika ja hakkas sellega mind pildistama, seni, kuni ma riidesse panin. Siis võttis ta mu koti ära, kuna ta kandis viimati tüdruku kotti 4.klassis. Pika palumise peale sain selle tagasi, aga tegelikult oli see armas žest.

Kõigepealt saatsin mina teda, et näha, kus ta elab. Jäime sinna rääkima tükiks ajaks.

Üks ajateenija tuli, aga ma olin just seljaga tema poole. Sven: "Vaata, su musike tuleb!"

Vaatasin seljataha. Mõtlesin korraks, et Martin v?, aga see oli mingi suvaline. Hakkasin naerma.

Rääkisime, et kes me Ühikarottidest olla tahaks, aga kuna Staff on meessoost ja ma tema tahaksin olla, siis mõtles ta, et me võiks uue tegelaskuju luua, kes oleks nagu naissost Staff.

Me rääkisime veel kaua, kuni Sven ütles, et ta saadab mind tagasi natuke. Kõndisime Maximani. Rääkisime seal veel juttu ega suutnud kumbki oma teed minna. Sven: "Ma ei saa ära minna. See oleks liiga lihtne!" Lõpuks me kuidagi ikkagi suutsime seda, kuigi ma tahtsin teda uuesti saatma minna, et me veel rääkida saaks.

Helistasin isale, käisin korraks Kagus ja läksime koju. Rääkisin msnis. Egle tahtis midagi teha, aga ma saingi sellest alles nüüd teada, kui juba koju jõudnud olin. Ma oleks muidu linna jäänud, kui varem oleksin teadnud. Rääkisime natuke veel, mul oli koguaeg tunne, et täna hakkab midagi toimuma, aga samas oli mul nii suur uni, et mõtlesime natukeseks pikutada. Olin peaaegu tund aega maganud, kui Timo helistas ja kainekaks kutsus. Ütlesin, et mul läheb 10-15 minutit aega ja läksin välja.

Timo ja Rico olid kahekesi Rico golfiga. Timo sõitis, mis siis, et auto nii haigeid hääli tegi, kui ta peatuda üritas. Timo ütles, et ta sõidab ise sinna, ma pean tagasi sõitma. Läksime Mikule ja Otile järele. Ott tuli, hakkas kommenteerima kohe: "Biku sa oled kaks meest saanud endale v?"

Mina: "Keda sa mõtled?"

Ott: "Istun su juhtmete peal v? Oota ma liigutan ennast." Ja tõustis oma tagumiku maast lahti ja nii, kui ta seda tegi, sain ma kohe aru, millest ta mulle rääkis.

Pidime Alexi ja Ulvi sünnipäevale minema. Jõudsime sinna. Kõik vahtisid akende peal. Ma kõndisin Miku varjus, nii et keegi enen mind ei näinud, enne kui ma uksest sisse astusin. Polnud paljusid nii ammu näinud. Soovisin mõlemale õnne ära ja hakkasin siis kõigi teistega rääkima. Annu ka imestas, et kuidas ma sinna sattusin. See oli tegelikult mu enda jaoks ka uskumatu, aga mul oli heameel, et läksin.

Silvia prillid olid mega populaarsed seal. Kõik kandsid neid. Pilt oli, nagu ikka - LILLA. Sellesmõttes, et ta oli end jälle võõraste sulgedega ehtinud. Mingi roosa asi oli tal kaelas.

Rääkisin alguses Miku ja Sannuga. Nii palju oli rääkida kõigest. Pärast olin Gerdiga koos. Tema kohta käib üks tsitaat: "Mõnikord ei suuda kõik maailma sõnad öelda nii palju, kui üks sõbra kallistus."

Me polnud nii ammu nii pikalt rääkinud. Suvel me tavaliselt ainult rääkisimegi kõigest ja kõigist. Ma olin teda nii kaua igatsenud. Gert: "Ma tunnen end nii õnnelikuna. Sinuga koos oled, siis tunned kohe, et elad. Ma tunnen end sinuga nii kindlana." Mulle läksid ta sõnad nii südamesse. Ta on niihea sõber mul alati olnud. Isegi, kui me nii kaua rääkinud pole, siis kohtudes oleme ikka sama lähedased, nagu me koguaeg olnud oleme.

Samal ajal, kui me Gerdiga rääkisime, tuli Mikk me juurde. Käsksin tal endale jalamažaasi teha. Ta tegi ka.

Vahepeal istusime rahulikult, kuni kook lahti lõigati ja Katu seda kõigile näkku ajas. Kõik olid lõpuks koos sellega. Ricol olid riided ka koogised, mille peale ta oli üsna pahane. Ta oli üldse täna kuidagi tujust ära. Istus vaikselt ja mõtles.

Pärast avastasin sibulad, mis mu jalgade all kastis olid ning hakkasin eelmise aasta mälestuseks neid loopima, aga ma viskasin enamuse mööda. Käskisin Gerdil ise visata. Pärast mõned Alexi klassivennad said pihta. Ma ainult naersin seal.

Vahepeal käisid Rico, Timo ja vahelduva eduga veel mõned golfiga sõitmas igalpool. Vaatasime alguses, et nad läksid ära, aga ma olen alati nii sinisilmne ja usun, et keegi ei teeks seda mulle. Varsti olidki nad tagasi.

Telekast käis kuum pirukas. Muusika mängis, aga ma vahelduva eduga jälgisin seda, kuni Timo ütles midagi, aga ma ei kuulnud. Käskisin tal end korrata, mille peale ta ütles: "Ma armastan sind!"

Ma hakkasin naerma. Timo: "Seda küll kuulsid."

Timo sõi jälle. Kommenteerisin teda. Aga kõige naljakam oli see, kuidas Alexi üks klassivend sõi. Ta oli ikka täiesti selline - maalt ja hobusega. Pani lusikale salatit, tõstis selle umbe kõrgele ja lasi suhu, aga pool kukkus mööda ja siis ta korjas seda toolipealt üles ja sõi ära. Jälle ma naersin.

Vahepeal jäi rahvast vähemaks. Kõik kadusid vaikselt ära, nii et ma ei märganudki. Kairi ei tahtnud varem ära minna. Lubasin talle, et ta saab meiega, kuigi auto oli täis. Samas oli aga ta ema kurjaks saanud, kuna Kairi pidi koos Annuga koju minema. Rääkisin ise ta emaga telefonis ja ütlesin, et me tuleme niipea, kui võimalik, aga ära minek ei tulnud tol hetkel veel kõne allagi, kuna Timol ja Ricol oli just lõbus hakanud. Läksime mingi tund aega minema. Osad olid juba valmis, aga siis kõik ütlesid, et kuulame ikka veel selle laulu ära ja siis lähme jne. Timol oli põhiline mingi suudlemis laul. Otiga kahekesi laulsid toda. Ma vaatasin neile otsa ja ainult naersin.

Alexi mingi sõbrannad, keda ma esimest korda nägin, panid ka elu sõpsi koguaeg. Nende pärast ei saanud me ka kuidagi liikuma. Üks nendest ütles kellegile: "Ära põe, kõik on omad."

Mina: "Ma küll su oma pole!"

Gert tahtis jala koju minna, kuna auto oli isegi täis ja Kairi pidi ka veel tulema, aga ma ei lubanud tal minna ja ütlesin, et kui keegi keeldub teda peale võtmast, siis ma ütlen ka, et ma rooli ei istu, aga kellegil polnud selle vastu midagi ja nii istusingi ma esimest korda elus oma unistuste auto - golfi rooli, Timo ja Rico istusid mu kõrvale ette ning Ott, Mikk, Kairi ja Gert istusid taha. Selle autoga polnudki nii raske sõita, kui ma alguses arvasin. Ma enamus aega naersin roolitaga, kuna Timo ja Rico kommenteerisid kõrval. Ricost saaks päris hea sõiduõpetaja. Nad muudkui vaidlesid, kuna Rico istus Timo kohapeal. Mina: "Koeral on koht!"

Timo: "Ma olen doggy-dog."

Rico: "Ma olen tsiaua."

Mingi märk oli lund täis tuisanud. Nad hakkasid aga mu märgitundmist kontrollima: "Mis märk see on?" ning püüdsid arvata, mis märk see olla võiks.

Üldse sai kogu see tee nalja, eriti siis, kui Mikk poolel mäel maha läks, aga auto sealt ennem edasi ei liikunud, kui Timo rooli läks, auto mäest alla tagasi lasi ja siis hooga üles sõitis. Rico ei lubanud tal käsaga majaette maanduda, aga Timo ikka tegi seda. Elu hea oli, mõtlesin et nüüd lendame kuhugi. Vahetasime kohad. Timo ja Gert läksid maha ning me sõitsime Rõugesse. Kiitsin Ricole, et mulle ta golf ikka täiega meeldib. Tänas mind, et ma neil kainekas olin ja läksin koju siis.

Kell oli pool 5, Kädi oli ka veel msnis. Rääkisime juttu. Pärast nägin unes ka teda veel, et ta oli ka seal ülerahvastatud autos. Hiljem sai ta autost kõige viimasena välja, kuna kõik olid ta peal.

Kirjutasin täna ise hoopis LemmikSanderile monoloogi, nagu tema mulle alati kirjutab.

Ilmselgelt eksisid sa garderoobiga

Kõik eile imestasid, et ma nii ruttu/vara blogi olin valmis kirjutanud. Ise ka imestasin, aga ma tahtsin varem magama minna. Lõpuks jäi mul ka meelde unenägu, milles ma viibisin nagu maa ja taeva vahel ehk siis olin pooleldi ärkvel, samas pooleldi magasin. Mõtetega ma tajusin, et olen üleval, aga see, mida ma unes nägin, see toimus unenäos - nädalavahetust, kui kõik minu pool olid. LemmikSander tõmbas vesipiipu, millel oli mega palju voolikuid küljes.

Pireti tegi etteheiteid, et ma nii hilja hommikul kooli jõudsin, kuigi tegelikult ainult 5 minutit hiljem, kui tavaliselt. Hakkasime rebima jälle. Keegi rääkis Hennust midagi. Mina: "Arva ära, kellle nimepäev täna on?"

LemmikSander: "Kalkuni v?"

Mina: "Jah Henn-HILLARi nimepäev."

LemmikSander: "Kalkunipäev!"

Sander polnud täna ka unine. Õppisid Piretiga mõlemad saksa keelt. Käskisin Piretil Sanderi kotist mõne ta vihiku otsida, kuna ma tahtsin ta käekirja näha, mis polnudki nii hull, nagu ma alguses arvasin.

Ella jõudis kooli. Ta oli just prillid eest ära võtnud ja kui ma talle: "Tsau!" ütlesin, vaatas ta ringi, enne, kui mind nägi. Ta oli, nagu peata kana - vaatasin, et kõnnib vastu seina, kui prille ette tagasi ei pane.

Exu tuli, siis läksin temaga arvuti klassi kaasa. Piret ka liitus meiega, kuna tal oli teises majas saksa keel.

Gristel oli õpetajalt võtme saanud ning lasi meid klassi, kus oli jälle romantiline valgus. Ma ei lubanud kellegil enne tulesid põlema panna, kuniks õpetaja tuleb. Carol tuli ja pani ikka tuled põlema. Mina: "Carol, sa pead ikka alati kõik ilusa ära rikkuma!", mille peale ta torises midagi ning kustutas siis tuled uuesti ära.

Panin korraga kõrvaklapid pähe, et muusikat kuulata. Ma eriti ei kuulnud, mida õpetaja rääkis, aga leidsin õnneks kõik vajalikud asjad üles ja hakkasin eteenuseid otsima, kuigi sellest ma ei saanudki aru, milleks neid vaja oli. Vähemalt sai tunnitöö tehtud. Hakkasin klassist ära minema, aga pidin enne seda ikka Carolit kiusama. Võtsin ta juuksed, mis olid patsi punutud ning kõditasin teda nendega põsepealt. Carol hakkas vehkima ja ma jooksin vene keele klassi.

Enne vene keelt olid poisid ka kooli jõudnud. Muljetati eilsest ühiskonna tunnist, kus kõvasti nalja oli saanud. Inglise keele õpetaja läks mööda. Jaanus jälle tervitas hästi: "Tere!" ja parandas end siis: "Heyy!"

Kui ma klassi tagasi läksin, oli Carol endiselt halvas tujus. Tõmbasin Maikule kapuutsi pähe, nagu kõikidel eelnevatel päevadelgi ja läksin siis rõõmsalt oma kohale. Carolile ei meeldi, kui ma rõõmus olen ja naeran. Ta ütles omaarust midagi halvasti mulle, aga ma hakkasin sellepeale veel rohkem naerma. Eriti siis, kui ma teatasin, et Mast on haige ja Carol sellepeale nähvas: "Mine põetama siis teda!"

Üle pika aja ilmuski Mast keset tundi kooli. Ise oli umbe õnnelik. Hakkasin temaga kohe jutustama, kuna ma nägin teda viimati enne talvevaheaega.

Mingi asi ikka veel piiksust ja nagu hiljem selgus, tuli see venilatsioonisüsteemist. Õpetaja rakendas Rauno tööle ning käskis tal selle lahti keerata. Rauno ronis tooliotsa ja hakkaski seda lahti keerama. Mina: "Rauno on tubli töömees!"

Õpetaja: "Muidugi on. Tal on lahtised käed - hea oskus noormehe jaoks!"

Õpetaja oli juba unustanud, et peale igat heategu peab ta ka kommi andma. Tuletasin õpetajale meelde ning Rauno oli umbe rõõmsa näoga, kui kommi sai.

Olin enne tundi Keilile naljaga öelnud, et täna on vene keelest töö. Õpetaja ütles, et me loeksime eelmisel tunnil moodustatud laused ette. Ma hakkasin lugema, kuna esimesed kaks lauset olid mul täiesti õigesti. Olin veendunud, et ka ülejäänud laused on õiged, tegelikult enamvähem olidki, aga ma lugesin valesti koguaeg. Õpetaja ütles mulle ette, ma ikka lugesin midagi muud. Üritasin lugeda, naersin ja üritasin siis uuesti. Lõpuks, kui kõik loetud sai, ütles õpetaja: "3" ja siis ma taipasingi, et selle eest hinde ka sai. Oleks ma teadnud, siis ma oleks end kokku võtnud ja korralikult lugenud.

Seda, mis edasi sai või kuidas teised lugesid, ma ei mäleta, sest ma rääkisin Mastiga eelnenud nädalast, kui teda koolis polnud. Õpetaja pidi meid vahepeal mitu korda katkestama, kuna Carol ei saanud vastata, kui me vahele jutustasime.

Tunni lõpus tahtis õpetaja, et Mast talle ühe numbri telefonis ära salvestaks. Mastil ja õpetajal on samasugused telefonid ka, ainult et õpetajal on roosa. Mast hakkas oma kohale tagasi minema, kui ma ütlesin: "Kommi ei annagi v?"

Mast jäi umbe kavala näoga seisma ning õpetaja käskis tal ise kapist kommi võtta.

Peale vene keelt lasi enamus poistest üle, kuna keegi ei tahtnud tolle Brasiilia mutiga tantsima minna, aga nagu hiljem selgus, siis oli too hoopis haigestunud ning meil tuli eesti keele tund selle asemel. Alguses läksime siiski muusika klassi juurde ootama. Soovisin pahapoiss Hillarile "Ilusat nimepäeva" ja ta omakorda näitas kõigile sendihoidjat, mille ta 6€ eest oli endale soetanud.

Vaatasin aknast välja. Mina: "Mati tuli kooli!"

Carol pidi jälle oma pahurust välja näitama ja ütles: "Mine jookse vastu siis!" Ja ma muudkui naersin. Krissu: "Kuidas sa suudad? Sa oled mega ekstaasis!" Mind pani naerma juba ta naerunägu ja see, kuidas Carol pahuralt vaatas ning jälle midagi mu naermise kohta ütles. Ma ei tea ise ka, miks mul nii lõbus oli. Tihti ongi nii, et kui teised väsinud ja pahurad on, siis on mul just kõige energilisem olla, nagu oleks kõigi inimeste energiad mu sisse koondunud.

Olime Mastiga just vene keeles ajaloo õpetajast rääkinud, kui ta tuligi. Mina: "Mast, jälgi mängu!" ning Mast muigas hästi, kui õpetaja nurga tagant ta silme ette ilmus.

Siis helises Hennu telefon - see oli eesti keele õpetaja, kes teatas, et meil on tund temaga. Kõigi reaktsioon oli umbes selline: "Ei ole ikkka niii!" Pidime 4ndalt korruselt esimesele kõndima. Selle ajajooksul sai juba jälle nalja. Panime Merkaga mingit ulme teksti, et ma pole enam ta honey, kuna ma olen kihlatud jne.

Kuna Moks puudus, siis oli võimalus Älfil Saqu juurde minna. Seda ta tegigi, aga kui ma mingi hetk nende poole vaatasin, pani Saqu just Älfile käe ümber. Mina: "Saqu on ka pedeks hakanud!"

Keili: "Palun viisakamate sõnadega!"

Mina: "Okei, homo!"

Helistasin kiirelt Jaanusele, et nad kooli tagasi tuleks, aga nad olid juba Favorasse burksi jõudnud sööma minna ning tundi ei jõudnudki. Me hakkasime aga rühmatööd tegema. Nagu ikka, tegime meie Keiliga enamuse tööd ära. Mina kirjutasin, Keili dikteeris. Ma ei jõudnud artiklit täiesti läbi lugeda, mille põhjal me analüüsi pidime tegema ja sellepärast tuli enamus vastuseid Keililt ja Eliselt. Nende jutupõhjal panin ka lõpuks oma poolse hinnangu asjale. Artikli mõte mulle tegelikult meeldis niipalju, kui ma seda lugesin. Inimesi võrreldi lilledega ja üks hea lause, mis mulle meeldima hakkas: "Meist saaks päris ilusa lillepeenra, kui oleks oskajaid aednikke."

Kõik lootsid, et tänase asendus tunni pärast jääb homme esimene tund ära, aga siiski mitte, kuna õpetajal oli plaanis homme filmi vaadata meiega.

Õpetaja: "Filmi vaatamise eest ma raha ei küsi!"

Henn: "Aga mina küsin!" ning hakkas küsima, kas me tahame cocat või fantat, keegi lubas popcornid ka kaasa võtta. Aga seda kõike naljaga, kuna see oleks koolis filmi vaatamiseks liialt labane.

Siis hakkasid Erle ja Merka oma loogikat panema. Erle ütles, et ta tahab lulli lüüa.

Merka: "Kes on lull?"

Erle: "See, keda ma löön!"

Ma olin naerust jälle kõveras. Õpetaja: "Tehke selle Birgitiga midagi!"

Merka: "Ära naera, muidu oled sina lull, keda Erle lööma hakkab!" Ma naersin ikka edasi.

Õpetaja: "Birgit, pea kotti! Muidu tuled siia ette ja moodustad oma rühma!" ning osutas tühjadele kohtadel eespingus, kus muidu Kapp ja Älf istuvad.

Mina: "Ma ei saa. Kappi pole. Ma oleks pea Kappi pannud muidu."

Hennul oli valida, kumba rühma minna, aga ta otsustas selle põhjal, kelle peale osutus ta loetud luuletus, aga ta ei lugenud seda - üki, kaki, kommi, nommi värki, vaid mingit teist, mis mul meelde ei jäänud. Lõpuks loosis ta end ikkagi Saqu ja Älfi rühma.

Meil sai rühmatöö valmis ja poisid olid ka juba lõpetanud ning hakkasid püsti tõusma, et sööma minna. Mina: "Õpetaja, võib sööma minna v?"

Õpetaja: "Õpetaja võib ikka sööma minna!" ning lisas siis: "Aga vaikselt ilma lärmita."

Mina: "Vaikselt suure lärmiga!" ning asutsin Saqu ja Älfi järel klassist välja. Läksime trepist alla, kus mõlemad kummardama pidid, kuna nad on nii pikad ja oleks vastasel korral pea ära löönud.

Mina: "Saqu, sa pead kummardama, et mitte pead ära lüüa?"

Älf: "Ma olen 3 aastat siin juba kummardanud!"

Hakkasime sööklasse jõudma, kui Saqu köhima hakkas. Mina: "Tuberkuloos v?"

Henn parandas: "Tuberkolhoos!"

Õnneks polnud kell veel käinud ja järjekorras seisma ei pidanud. Sain jälle hunniku eurosente. Ma ei kujuta ette, kuhu ma need kõik panema pean, et need ära ei kaoks.

Läksime kõik ühte lauda. Mast tuli mu kõrvale. Hakkas pipart endale panema, kui ma ta kätt raputasin ning lõpptulemusena ta jälle mu pannkookidele selle eest pipart raputas. See on see, kui mu lapsehoidja Piret nii kaua oma tulekuga viivitab.

Enne matat kõik ootasid uksetaga. Läksin ja istusin Merkale sülle jälle ning kukkusin seletama, kuni kell helises ja kõik klassi läksid. See tund ja teema hakkasid mind tõsiselt huvitama, kuna õpetaja alustas sõnadega, et statistikat on ülikoolis vaja, kui ajakirjandust ja veel mingit asja ülikooli õppima lähed. Mõtlesin, et hakkan kuulama nüüd. Saqu ka alustas sõnadega: "Matemaatika on mu kirg!"

Kuulamisest ei tulnud tegelikult suurt midagi välja, kuna kõik ümberringi jutustasid ja mu matemaatika jutukaaslased Mango ja Kapp samamoodi. Kapp küsis mu käest markerit, et numbrimängu mängida, aga ta ei saanud sellega veel paari kriipsugi tõmmata, kui ta selle mulle tagasi andis, sest ta oleks muidu kaifi alla jäänud. Siis võttis Mango markeri ning hakkas kaiffima seda. Lõpuks nad ikkagi sodisid sellega - ühesõnaga raiskasid. Kapp kirjutas vihiku peale teksti ja värvis ning Mango värvis oma kalkulaatori klahve.

Kui ma digika välja võtsin, siis läks teema üldse sünnipäeva peale ära, millest me polnudki veel peale vaheaega rääkinud. Vaatasime digikast pilte, meenutasime ja naersime.

Mango: "Kus kadusid eile?"

Mina: "Igatsesid v?"

Kapp: "Ta ei saa lihtsalt ilma sinuta hakkama!"

Mango: "Ei saa jah!"

Ümberringi käis ka sagimine. Kõik naersid ja jutustasid üle klassi. Älf oli ka selles tunnis Saqu kõrval. Õpetaja: "Sa paned täna neile kahele jutulinnule ka ära! (vihjates Eliisele ja Gristelile)"

Älf: "Ma võin kolmele ka panna!"

Õpetaja soovitas tal oma kohale tagasi minna, aga Älf keeldus. Natuke aega läks mööda, kui Älf ütles: "Õpetaja, Sander paneb kätt põlvepeale!"

Õpetaja: "Sellepärast sa ei tahtnudki sealt ära tulla!"

Eliise ja Gristeli naermist aga ei ületanud miski. Alguses ähvardas õpetaja Kappi tahvlikepiga , aga kui tal lõpuks Gristeli ja Eliise naer üle viskas, hakkas ta karjuma ning tormas vihaselt nende juurde ning tegi järsu liigutuse Gristel näo juures. Paar sentimeetrit jäi puudu, muidu oleks ta vastu nägu sellega saanud, aga lõpuks pani ta oma suu kinni ega püüdnudki enam end õigustada, ainult Eliise targutas kõrval, et Gristel teda naeris.

Tunni lõpus asusime statistika praktilisema osa kallale ning õpetaja kirjutas tahvlile faktid, mille juurde iga üks oma andmed pidi kirjutama. (Nimi,vanus,sugu,pikkus,jalanumber jne)

Selle juures sai üsna palju nalja. Nii sai ka üksteisest rohkem teada. Mango läks tahvli juurde, hakkas kirjutama, ise kommenteeris: "Ma olen sott seitsekümmend!"

Jaanus: "Lestad on samasuured!"

Enne ajalugu naersid Eliise ja Gristel üle koridori kõva häälega, mille peale Hen oma maamehe naeruga neid järgi tegema hakkas. Poisid olid üsna vihased juba ja käskisid neil kõigil vait jääda. Käisin Piretiga rääkimas ja läksin siis Elise ja Jaanika juurde ja teatasin Kapile, et ma lähen ta kõrvale istuma, kuna Moksi pole. Läksime klassi. Kapp vaatas ringi, sest kunagi ei tea, kus nurgas vaenlane võib olla. Tegelikult ta otsis pilkudega õpetajat, keda polnud.

Mina: "Noh ei leidnud v?"

Kapp: "Näe ripub seal nurgas!" osutades õpetaja mantlile, mis kapi küljes varnas rippus.

Õpetajat veel tükkaega polnud. Kõik naersid ja rääkisid kõva häälega. Me rääkisime Kapiga juttu seniks. Nii huvitav vestlus oli, aga siis tuli õpetaja ja me hakkasime kirjutama II maailmasõja tagajärgedest. Tahtsime ikka veel edasi rääkida, kui Gristel vait käskis olla.

Meil oli aga ta jutust villand ja Kapp ütles: "Ole ise vait!" ning rääkis edasi.

Kapi arvates õpetaja koguaeg hädaldab, et talle miski ei meeldi ja kõik on maailmas nii valesti ja halvasti. Kapp ei suutnud enam ära istuda kuidagi. Mina: "Kapp, võta rahulikult. Lõdvestu!"

Õpetaja ikka seletas edasi. Mihkelisoni raamat on tal põhiline. Iga tund mitu korda mainib seda, kuidas ta luges ja mis huvitavad asjad seal kirjas kõik on. Õpetaja: "Lugege Mihkelsoni raamatut, seal on need targad asjad kõik kirjas!"

Kapp: "Saa üle sellest Mihkelsonist!"

Panime vihikusse Pariisi rahukonverentsi punktidega kirja ning jätkus arutlemine.

Saqu: "Kuhu me lähme, kui sõda tuleb?"

Glaser: "Sõtta!"

Älf: "Jaanuse poole!" Älf rääkis veel midagi GMO sigadest, aga ma ei kuulnud kõike, kuna ma ise rääkisin ka samal ajal.

Kui tund läbi sai, siis suundusid kõik inglise keele klassi juurde, aga paralleelikad kutsusid mind enda juurde. Nilso tahtis pilti teha minust. Uurisin ta kaamerat ja lõpuks lubasin teha ka, aga siis ta pani mingi programmi sellele peale ja mu pilt muutus nii naljakaks. Tappa saad, kui selle üles paned kuhugi!

Kraaks tuli ka sinna. Õiendas, et ma eile Riigikogu rollimängul ei osalenud. Kõik pärisid, et millal möll tuleb, kuna osad maksid juba eelmise aastal raha ära, aga siis tabas mind taaskord naeruhoog, kuna ma avastasin, et see on eesti raha ja ma pean seda ka nüüd ekstra vahetama minema. Ajasin veel segast nendega ning läksin siis inglise keele klassi juurde, aga enamus oli sööklas. Läksin ka sööklas, ostsin RUMMIkooki ja alles siis läksime tundi.

Paralleelikad hoiatasid, et õpetajal on halb tuju, aga meid nähes polnud tema halvast tujust märkigi. Ta oli nii rõõmus ning arutles meiega igasugustel teemadel rõõmuga kaasa. Kohe tunni alguses vaatas õpetaja klassis ringi ning ma taipasin, mida ta märkas ning ütlesin: "Taaskord üks Kristjan korraga!"

Õpetaja naeratas ja imestas, et ma ta mõtte ära tabasin ning ütles: "Ma mõtlesin, kuidas seda sõnadesse panna, aga meil on ju siin see osav sõnameister!" ning lisas: "Ma eile just mõtlesin su peale." Ma olin üllatunud, et õpetaja vabal ajal mu peale mõtleb.

Õpetaja: "Mõtlesin sellepeale, et sa eile ütlesid, et sul läheb ülikoolis inglise keelega raskeks, et äkki oleks viimane aeg alustada. Hakkaks tööle!" Kinnitasin talle, et olen nüüd välja puhanud ja valmis tööle hakkama. Õpetaja käis klassis ringi ning otsis uued language struckture värgid välja. Ma vahetasingi selle välja, kuna too teine tundus huvitavam. Äkki nüüd ma viitsin kodus teha ka midagi.

Jätkasime eelmisel veerandil pooleli jäänud sõnade kontrollimisega. Iga õige vastuse peale järgnes ka õpetajalt naeratus. Üldse oli väga tore tund. Hakkasime jälle koera teemat ajama mingi sõna peale. Mul endal ei tulnud meelde, aga kui Krissu ütles - saiko dog, siis hakkas õpetaja seda kommenteerima ning ütles: "Minu koerad ei ole saikod. Me oleme ka koera ära sotsialiseerinud!"

Älf: "Sotsialist!"

Rääkides veel saiko dogidest, ütles Älf: "Kassid lähevad ka selliseks, kui ketti panna!"

Õpetaja: "Inimesed oleksid ka sellised, kui nad ketti panna!"

Älf rääkis kassidest edasi: "Teibiga jalad kinni!"

Õpetaja rääkis, kuidas ta koer koerte koolis käis, aga jäi 1. klassis istuma, kuna õpetaja ei viitsinud teda õpetada. Kirjutasin seda just telefoni üles, kui õpetaja ütles elu ägeda häälega: "Birgit kirjutab üles, et mu koer jäi istuma. Pärast kirjutab ajalehes." Ma naersin ja ütlesin, et ei kirjuta.

Kontrollisime sõnu edasi, kui märkasin, et õpetaja roheline pluus on ta selja taga oleva United Kingdomi kaardiga ühe värviline. Ütlesin Elisele ja hakkasime koos naerma. Õpetaja tundus end puudutatuna ja küsis, et mida me naerame. Ma siis ütlesin talle, mille peale ta sattus hoogu ja hakkas kommenteerima, kuidas ta oma värvilise kaelakee veel valis. Tahtis rohelisi kõrvarõngaid ka panna, aga ta ütles, et ta oleks siis välja näinud, nagu juudi jõulupuu. Aga ma olen endiselt arvamusel, et mul on kõige toredam inglise keele õpetaja üldse. :)

Tunni lõpus jagas õpetaja nii palju lisalehti, mis kodus teha jäävad. Ühte hakkasime tunnis tegema. Ma avastasin, et nüüd, kui meil geograafiat pole, siis puutume sellega inglise keeles kokku, kuna teema on selline - globaalne soojenemine, naftareostused jne. Õpetaja: "Meil ongi lõimumine erinevate ainete vahel."

Tund oli läbi, siis panime toolid üles ja soovisime õpetajale: "Have a nice weekand!" Naersime Elisega, kui läbi tunneli kõndisime ja Egle, kes me ees kõndis kuulis juba kaugelt ära ning vaatas taha ja ütles: "Ma kaugelt kuulsin juba, et sa tuled!" Lehvitasin talle ja naersin edasi.

Osad paralleelikad tulid juba vastu, seega oli arvata, et garderoob on rahvast täis. Sisenesin, kui Helen oma kotiga vastu tuli ja ütles: "Eest ära, ma olen lapsega!"

Mina: "Te klassis on lapsevanemad juba v?"

Nilso: "Meil on üksikvanemad Mariana ja Helen."

Mina: "Meie klassi peredel pole veel lapsi!", kuni tuli Kaire ja mu väite ümber lükkas, öeldes: "Eest ära, lapsega!"

Mina: "Kaire, ma just rääkisin, et me klassi peredel pole veel lapsi!"

Kaire ainult kiitis, et tal neid lausa kaks. Siis tuli Mast. Ma teatasin, et neil on ka ju Caroliga lapsed, mille peale Nilso mind süüdistama kukkus, et ma valetaja olen. Masti pilgud aga rääkisid enda eest.

Me olime Nilsoga nii kõveras juba. Ma pole teda kunagi vist nii nõrkemiseni naermas näinud. Siis tuli Tauri umbe särades: "Tsau Biku!"

Mina: "Tsau Tauri!"

Ta ikka naeratas, kui ma talle otsa vaatasin, ta ütles: "Nüüd sa ei saa öelda, et ma kunagi sulle tsau ei ütle!" - Säravad inimesed panevad mu alati naeratama, aga jutuga inimesed kõvahäälega naerma. Ja nüüd, kui need kaks asja kokku said, siis ma olin nii suurtes naerukrampides, et kõik vaatasid mu poole ja naersid või muigasid kaasa. Me olime Nilsoga muidugi põhilised, kes keset meie pisikest garderoobi kahekesi naersid. Kraaks tegi mulle tee ka vabaks, et ma bussipeale saaksin minna. Suured tänud, et sa mu eest ikka kostad, aga siis ma teatasin, et ma ei lähe täna bussipeale. Ma ei tea kaua me seal riidehoius naersime, aga see polnud veel kõik.

Siis hakkas Älf: "Mida me kurja teinud oleme, et meid karistati nii väikese garderoobiga?"

Jaanus: "Meile anti nimelt väike garderoob, et õpiksime üksteisega jagama."

Nilso: "Tegelikult on see a-klassi oma, b-kad on sisse trüginud siia."

Tauri: "See oligi meie garderoob, kuni b-kad siia tulid!"

Mina: "Ma olin esimene, kes 1. septembril garderoobi jõudis.."

Tauri: "Aga ilmselgelt eksisid sa garderoobiga!"

Älf: "Ma võtan üksinda garderoobi!"

Ma olin selle kõige peal nii kõveras, et ma ei jõudnud enam ära naerda. Üritasin üles kirjutada midagi, aga ma ei suutnud sedagi. Nilso naerab koos minuga, Tauri vaatab otsa - muudkui särab ja teised ümberringi vaatavad ja muigavad. Selliseid hetki võiks rohkem olla. Nii palju tabavaid lauseid ja naljakaid nägusid, et ma siiani naeran, kui sellele hetkele tagasi mõtlen. Sellest kõigest sai aga piisavalt inspiratsiooni ja blogi materjali.

Nilso, Laura ja Kraaks läksid koos koju. Liitusin ka nendega. Väljas naersin ikka edasi. Üritasin telefoni seda kõike teksti trükkida ja ütlesin: "Mul läheb selle naermise peale pool teksti meelest ära juba."

Kraaks: "Äkki värskendan mälu natuke. Viskan lumega või?"

Kõndisime keset kõnniteed - ikka naersime, aga naljakad hetked jätkusid. Mingi vanamees tuli vastu ja ütles: "Naistemurd, laske mees ka läbi!" Siis tuli mingi naine vastu, kuuldes kaugelt juba mu naeru, ütles ta: "Ma lasen ka teid mööda!" Tõin põhjenduseks selle, et Kraaksul on nii kuri nägu, et kõik lasevad meid kõnniteel mööda. Kõndisime veel natuke maad edasi, siis ma oleks maha ka veel kukkunud. Kõik naersid ja ma hakkasin veel rohkem naerma. Siis kahjuks aga läksid meie teed lahku ja ma suutsin maha rahuneda ning võtsin telefoni ja muudkui trükkisin. Mingi 5 minutit läks aega, enne kui kõik tekstid ja emotsioonid olid telefoni kirjutatud.

Läksin muusikakooli. Hakkasin klaverit mängima ja rahunesin lõplikult maha, kuigi siiani, kui ma tänasele koolipäevale tagasi mõtlen, siis tuleb mul uuesti naer peale või lihtsalt naeratus näole. Ükski tund ka ei möödunud nii, kus ma poleks üle klassi südamest naernud.

Kell oli nii palju, et hakkasin bussijaama kõndima, kuna ma teadsin, et Lauri tuleb raudselt bussipealt. Ta tuligi vastu ning läksime siis Kagusse. Lauri otsis endale tosse, tahtis, et ma aitaks valida, aga nüüd ma olin vastupidi hoopis rahulik ega rääkinud isegi väga palju. Mu emotsioonid käivad äärmusest äärmusesse.

Pärast istusime maha, siis ma hakkasin jutustama jälle. Lauri mõtles igasuguseid lollusi välja, mida ma teha võiks. Tahtis, et ma kelguga trepist alla sõidaksin ja siis suvalistele vanematele inimestele tere või tsau ütleksin. See oli ka hea idee, et ma läheksin ja tõmbaksin mingil naisel mütsi peast ära ja jookseksin minema. Ma ainult naersin Lauri ideede üle.

Avastasin, et homme öösel saab 2 nädalat sellest, kui ma Lauriga tuttavaks sain. Lauri käskis kirjutada, et me oleme selle 2 nädala jooksul 6. korda juba näinud ja ma lisan omalt poolt, et alati on tore olnud, nalja saanud jne.

Kagus liikus jälle nii palju tuttavaid, enamus olid 10.a klassist. Pärast tulidki juba Piret ja Grete meie juurde rääkima. Meil oli Piretiga nii palju rääkida. Tegelikult oli temal mul palju rääkida. Ma kuulasin ja siis naersime Lauriga teda. Piret käis poes vahepeal ja hakkas siis saia sööma, aga kuna me teda naersime, siis ta ise ka naeris ega ei jõudnud saia süüa.

Bussini oli mingi 5 minutit aega. Ma olin kindel, et Lauri ei jõua bussipeale, aga ikkagi jõudis. Nagu ma ütlesin: "Tema ei oota bussi, buss ootab teda!"

Rääkisime veel Piretiga ja siis helistas isa. Ta oli täna nii heas tujus. Rääkisin ka talle Hennu nalju, mis teda alati naerma ajavad ja üldse seletasime mega palju selle ajajooksul, kui koju sõitsime. Ma olin ikka veel energiline. Meenusid muusikakooli ajad, kui ma alati hilja koju läksin. Tavaliselt jõuan ma alati sellisel ajal koju, kui mul kõige suurem uni on ja siis tundubki terve õhtu unine. Ma üritan nüüd iga päev võimalikult hilja koju jõuda, siis ma olen õhtuti rohkem energilisem.

Sander oli mulle monoloogi eile õhtul jälle kirjutanud. Lugesin ja naersin.

Jaanus jõudis täna hiljem koju, aga kuna mul nii palju tegemist oli, siis ma unustasin selle kõige käigus naljad täiesti ära klassi kommuuni kirjutada ning Jaanus pidi ikka meelde tuletama. Siis on mul veel tunne, et kõik hakkavad tunnetama, et kooli lõpp on lähedal ja võtavad sellest maksimumi. Nii haiget rebemist pole koolis veel olnud, kui selle nädala jooksul.

Lauri hakkas täna ise rääkima. Mõtlesin, et ma hakkan täna muid asju tegema, kui msnis rääkima, sest me nagunii olime koos nii tema, kui Piretiga ja kõigi teistega olen ma ka koolis nii palju rääkinud, aga mõndadega ikka seletan siiani msnis.

Kuna me homme Sveniga kokku saame, siis hakkasin meie 9-tunnist vestlust lugema, mille üle me arutlema pidime. Ma süvenesin sellesse nii, et unustasin ülejäänud asjad ära. Lõpuks jälle maapeale tagasi tulin, siis hakkasin Ühikarotte vaatama. Nüüd vaatan kuuma pirukat ja Jaanus ootab jälle, et mu blogi valmis saaks. Tahan ühe tsitaadi ka veel ära mainida, mis Jaanus leidis: "Ajakirjaniku eelis on see, et tema saab oma arvamuse avaldamise eest raha, tavainimene aga peksa." - nii ongi.

2011. aasta esimene huumorirohke koolipäev

Täna on eriline päev, sest algas kool ja tänaseks olen ma blogi juba pool aastat kirjutanud. Hommikul oleksin Lauri pärast peaaegu Swedpanka sisse sõitnud, kuna ma jäin teda vaatama ja unustasin, et pidin ära keerama, õigemini lahutas mind äärekivist vaid paar sentimeetrit. Lauri sa oled kõiges süüdi!

Ruttasin kooli, kuna ma arvasin, et Piret ja LemmikSander on raudselt koolis juba, aga neid polnudki veel. Ma polnud Piretit nii kaua näinud, et sain nüüd suure kalli. Edasi sai nalja. Marleen rääkis midagi ja samal ajal rääkis Piret ka. Marleen ütles, et ta ei lähegi superstaari saatesse ja käskis mul minna, aga Sander hõõrus jälle mulle mu vanust nina alla ja ütles: "Sa oled nii vana juba, et sinna minna." Tegelt Sander enamus aega magas seal ning käskis mul vait olla, kui ma talle nädalavahetust meelde tuletasin ja teda issiks kutsusin.

Esmakordselt jõudis Jaanus täna ennem tunde kooli. Kõik olid üllatunud.

Vatupidiselt tavalistele hommikustele seletamistele, olid täna kõik kuidagi nii vait, istudes matemaatika klassi uksetaga. Üksinda särasin seal. Kõik, kes tulid, küsisid, et mida ma naeran. Kõik olid hetkeks täiesti vait jäänud, kui Henn siis oma küsimusega alustas: "Kas nüüd lumi sulab ühe jutiga ära?" ning teenis sellega enamuse pahameele, kes vaikust nautisid.

Kell käis ning Külm tuli võtmega. Uuel aastal, uue hooga, juba matemaatika õpetaja hlines, kuigi kõik korraks lootsid, et täna jääb tund üldse ära.

Istusin oma kohale. Kapp oli vait. Mango ka suurt midagi ei rääkinud. Väljaarvatud laulud: "Miski on lilla?" ning "Tiidu ja Teedu" laul. Ma ikka imestan, kuidas tal need sõnad kõik nii hästi meeldejäävad. Mul endal olid ka mõned repliigid neist meeles ning laulsin temaga kaasa. Naersime kahekesi, kuni ta uksetaha läks, kus teised klassivennad istusid ja juttu rääkisid. Ma läksin Elise ja Jaanika juurde. Carol hädaldas, et ma ta laua paigalt liigutasin. Seletasin Masti juttu talle, kuni Jaanus ja Älf sinna tulid.

Mina: "Mastil oli eile sünnipäev. Nüüd saab vene keeles teed juua!"

Carol: "Masti ju pole!"

Jaanus: "Joote ilma Mastita. Peielauas tõstetakse ka pits ilma kadunukeseta."

Kui õpetaja saabus, läksid kõik oma kohtadele ning õpetaja tegi teatavaks proovieksami tulemused. Enamus oli täiesti kindel, et saab selle eest kolme, aga kaugeltki mitte. 1 neli, 4 kolme ja ülejäänud kahed. Vähemalt sain ma head punktid, võrreldes teistega, aga ikkagi kaks. Mangol õnnestus 3 puntki saada. Ise oli umbe õnnelik ka veel, pakkus oma tööd Kapile, kui too vigade parandust tegema hakkas, et äkki on abi sellest midagi. Kapp on üldse mega õnnesärgis sündinud. Kõik hinded saab ta minust paremad, kui ma teda mingil viisil aitan. Eelminekord, kui ta mul proovieksamit aitas teha, siis seekord sain mina temast paremad punktid. Kapp ikka seletas edasi: Ma olen ikka nelja väärt!" Vähemalt sain ta lõpuks rääkima. Ma juba kartsingi, et ta lubadus korralikuks hakata, osutus reaalsuseks, aga õnneks mite.

Ühiskonna tunnis hakkasid kõik elluärkama. Juttu jätkuks kauemaks. Pidime küll skeemi vihikusse joonistama, aga selle kõrvalt leidsid paljud aega rääkimiseks ja eelkõige ka naermiseks. Henn tegigi algust, mille peale õpetaja talle ütles: "Ära hakka sojuma!"

Enamus juttu käis valimiste ümber ning riigikogu rollimängust, mida me kolmapäeval läbi viima hakkame. Õpetaja: "Püüa matkida seda poliitikut."

Henn: "Tema häält ja sonegut ja..."

Henn uuris õpetajalt, kuidas tal eurodega lood on ning hakkas siis oma kogemusest rääkima, kuidas ta peale aastavahetust Vastseliina panka sõitis raha vahetama: "Sai vähemalt ema ja isa kirsturaha ära vahetatud. Emale 100 000, isale 2000."

Õpetaja: "See on ikka väga jube jutt sul."

Keegi ei viitsinud eriti neid skeeme vihikusse joonistasid. Võeti telefonid ning tehti nendega pilti, kuna nüüd pole ju mul digikat mõndaaega ja seda teist suuremat asenduskaamerat ma ka kaasa ei viitsinud võtta. Ilma digikata olla, tähendab olla paljas, nagu ilma riieteta - pole kaitset, ega teiste terroriseerimisvahendit. Tahaks juba oma digikat garantiist kätte saada.

Moks: "Pilti võib teha v?..Ma teen pilti!" ning kostus telefoni pildistamise hääl.

Eliisel oli veel midagi vastata. Henn tuli välja jälle tasulise järelevastamissüsteemiga, mille ta juba eelmisel aastal õpetajale välja pakkus, et too saaks lisatasu teenida. Õpetaja: "Jah, 10 eurot lugu!"

Moks: "Viie paned, siis võin tulla!"

Õpetaja: "Pead hinde väljateenima!"

Moks: "Kui ei pane, siis võtan raha tagasi!"

Kirjutati tükkaega, kui Moks küsis õpetajalt: "Soovitage, kellele valimistel hääl anda?!"

Õpetaja: "Vaatame neid asjamehi.."

Älf: "Tappa kõigile!"

Keegi soovitas õpetajal ka üksikkandidaadina valimistel osaleda. Jaanus: "Hakkake pidudel käima."

Õpetaja: "Ma just täna mõtlesin..."

Laane kõndis aknast mööda. Keegi: "Vaadake, Laane ka kooli jõudnud!"

Jaanus: "Masti sünnipäevalt tuli, magas sisse!"

Järgmine tund oli muusika, mida andis meile Brasiillanna Liidia(ei tea, kas kirjutasin ta nime õigesti). Huvijuht juhatas tunni sisse ja ütles: "Ta on olnud siin 4 nädalat."

Jaanus: "Tal on poiss siin?!"

Huvijuht tõlkis Jaanuse lause tollele ümber ning hakkas naerma. Pärast mitu korda seletas mingi boyfriendi teemat Jaanusele. Jaanus pärast kaebas Laanele, et Brasiilia mutt lööb talle külge.

Liidia: "What is Arizonas?"

Henn: "Big, big river."

Liidia rääkis ning tutvustas Brasiilia muusikat, kuulasime ka seda tema läpakast enamus tunnist. Üks laul oli isegi tuttav.

Ma alguses isegi kuulasin, mis ta rääkis, aga kokkuvõttes tegin ma ikkagi kõike muud. Vastasin Egle uurimistöö küsimustikule unehäirete kohta, mis siis, et mul neid pole. Kui siis ainult see, et ma unepealt räägin, nagu vaheajal ma Kapiga omaarust rääkisin. Panin selle põhjuseks: fantaasia.

Ma olin jälle, nagu ajakirjanik oma mõttetes ja telefonis oma asjadega poeet. Vahepeal tõstsin pilgu, püüdsin oma selja taga istuvate inimeste pilke. Vaatasin taha, kõik vaatasid järjest mu poole. Krissu tuli just Iirimaalt ning jagas sealt kaasatoodud komme meile.

Kuuldes Liidialt sõna "kids", meenus mul kohe nädalavahetus ehk lapsed - mina, Jaanika ja Lauri. Naersime Elise ja Jaanikaga.

Terve järgnev vahetund möödus Piretiga rääkides. Füüsika tundi ka kõik hilinesid, kuna tulid söömast. Ma ei viitsinud veel see vahetund sööma minna. Kell oli juba helisenud, kui kõik olid klassis, aga polnud ikka veel omakohale jõudnud. Õpetaja: "Katsuge oma jäsemeid kiiremini liigutada!"

Mõtlesin, et loen raamatut, aga lõpuks tund möödus ilma pikema hangumiseta. Kuulasin muusikat ja viitsin vaikselt aega, kuna õpetaja seletas juba varem õpitut teemat. Vähemalt olin ma sellest ise varem kuulnud.

Sööklas oli üüratu pikk järjekord, aga õnneks on karminäoga Kraaks, kes kõikidest 10ndikest ja 11ndikest alati ette trügib ja sellega ka mulle teene teeb. Sööklatädi ei osanud raha lugeda. Tükkaega luges sente. Sõin kiirelt ära ja tormasin siis vene keele klassi.

Alustuseks oli rahulik, kuna Masti polnud. Moks tegi ettepaneku Mastile sünnipäevalaulu laulda. Õpetaja: "Masti pole, mis me ikka tühja laulame."

Moks: "Mul on Masti pilt!"

Mina: "Taustapildiks raudselt.."

Moks: "Ja on ja Mastil olen mina."

Mattus: "Ja minul oled sina!" (arvutis taustapildiks)

Vahepeal tekkis tunne, nagu Mast oleks surnud, kui ta pildile juba laulma taheti hakata.

Et tunnitööd uuel veerandil alustada saaks, hakkasid kõik oma õpikuid ja mappe riiulitelt otsima. Mõned õpikud oli katki, mida Moks ja Mango parandasid. Pärast Moks läks kääre tagasi viima ning mängis nendega õpetaja juures: "Juuksurit vajate v?"

Kuigi õpetaja püüdis seletada midagi, siis kuulasid teda ainult tüdrukud. Poisid ajasid oma teemat. Mati mängis numbrimängu. Moks ja Mango samal ajal ajasid oma wc teemat ja Rauno oli lihtsalt vaikne, pahur või midagi sellist.

Moks õppis vähemalt tunnijooksul kaks sõna ära - pjatnitsa ja pjaatnik.

Õpetaja: "Mis sa selle pjatnitsaga peale hakkad?"

Moks: "Venelasi näen, siis ütlen neile ikka pjatnitsa!"

Mina: "Eelmine aasta oli teil iga asja peale Mastiga panatelnik, nüüd on juba pjatnitsa v? Iga aasta uus sõna."

Peale tundi läksid kõik sööklasse. Enamus võttis endale kakao ning istuti ühe laua taha. Ainult Saqu istus üksida kõrvallauda. Mängis seal mega põkki ka. Ma ütlesin, et ta on ego, ega mahugi teistega ühte lauda, aga kui Kristina kõrvale istus oli Jaanusel selga, miks Saqu meie lauda ei istunud: "Aa nii käivad need asjad jah. Kunagi peavad kõik selle läbi elama." (rääkides oma kogemusest)

Mango ei jõudnud oma kakaod enam juua: "Laske ära see pera siit!" ning raputas klaasi. Älf või Henn vehkisid, ma ei pannud tähele kumb ning järsku ujutas kogu laud kakaost. Õnneks istusime me kaugemal ega saanud pihta sellega eriti. Kõrvallauas olevad 9ndikud vaatasid ainult imestunud nägudega ja ma korrutasin direktori 1. septembril öeldud sõnu: "12.klass peab teisele eeskujuks olema."

Henn tõi salfrätid ning hakkas lauda kuivatama, ise umbe õnneliku näoga ning hakkas anekdooti rääkima. Ta sai öelda sõnad: "Mees ostab mahlapressi..", kui ma juba naersin. Ta pidi mitu korda alustama, kuna ta hakkas ise ka kaasa naerma, aga selle anekdoodi põhiideest ma aru ikkagi ei saanud. Algus oli vähemalt naljakas.

Olime juba sööklast koridori jõudnud, kui Älf Twixi sõi ja mingi väike poiss vastu tuli. Älf: "Jõu! Kommi tahad v?"

Taku sõitis ka aknast mööda. Juba enne füüsikat rääkis Henn Takust. Me varem ei teadnud, et Tauri hüüdnimi Taku on, ning olime Merka ja Keiliga mega kõveras, kui Henn seda nime esmakordselt nimetas.

Inglise keelde, nagu ikka lõbusalt meelestatult. Elise istubki nüüd mu kõrval. Ma ei tea, kas sellepärast, et Glaserit kunagi pole (juba oli ta jõudnud ülde lasta) või sellepärast, et ta tahabki minuga istuda ja Glaser ka enamuselt Kaire juurde kolinud on. Igatahes oli meil Elisega nii lõbus tund.

Õpetajal oli juhe üsna koos, aga me keegi ei suutnud ka vait olla. Ma tahtsin rääkida koguaeg. Küll ma seletasin Elisele midagi ja siis jälle Krissule ja Exule. Vahepeal naeratasin Kapile, kes tuimalt käega vastu pead peksis.

Kontrollisime inglise keele proovieksameid. Õpetaja oli kärsituks muutunud, kui kõik oma jama ajasid.

Õpetaja: "Öelge nüüd, kas a, b, c või d?"

Moks hakkas seda tähestiku laulu laulma: "ABCDEFG jne.."
Hakkasin just telefoni üles kirjutama midagi, kui õpetaja seda märkas ning ütles: "Kas Birgit ka lõpetab kunagi selle sõnumi trükkimise?"

Elise: "Ta kirjutab päeva nalju üles!"

Õpetaja: "Äkki loed mulle ka ette? Ma tahaks ka naerda!"

Älf: "Roppe nalju ei avaldata!" Õpetaja ka naeris koos meiega.

Püüdsime küll tunnilõpuks kontrollimisega ühele poole saada, aga kõik ajasid ikka oma teemat edasi. Moks: "B, nagu baby. A, nagu anaconda."

Älf: "Õ, nagu ocean!"

Õpetaja: "Kui me kõiki sõnu nii hääldame, siis nii me kaugele ei jõua!"

Õpetaja: "Nii, kus me oleme?" (mõtles järge)

Elise: "Klassis!"

Õpetaja: "Klassis võiks tööd ka teha nüüd!"

Mango ka tegi umbe kavalaid nägusid. Krissu istus täpselt meie vahel või noh Mango jääb alati vaateväljast välja, kuna Krissu on minu poolt vaadates tema ees. Kapp vaatas just Mangot, kui ma ka teda vaatama hakkasin. Mango tegi mingeid naljakaid nägusid ning üritas end siis Krissu seljataha peita, piiludes kord ühelt poolt, kord teiselt poolt. Ise naeris ja me ka Kapiga naersime teda. Õpetaja käskis mul end ümber pöörata, mille peale me Elisega tõmbasimegi end tooliga lauale nii lähedale, et istusime sirge seljaga lauataga. Elise: "Nohikud!"

Mina: "Jah, nohikud eespingis!"

Siis, kui nii istud, siis tuleb haige õppimisisu. Peaks tihedamini seda asendit rakendama, aga siis saigi juba tund läbi. Kõndisime läbi uputava tunneli, mille peale Elisele meenus Jaanuse öeldud lause: "Varsti saab paadiga sööma minna!" Ma ei imesta. Lumi sulab ja vesi aina tungib tunnelisse.

Lootsin, et saan lõpuks vahetunnil Krissuga juttu rääkida sellest vene filmist, mis ma vaatasin ja kõigest muust, mida ma talle kavadasin vaheajast rääkida. Krissu soovitas mulle ka mingit filmi, mis tema arvates mulle kindlasti meeldib, aga ka see on vene keeles. Ma vist varsti hakkangi vene filme vaatama.

Siis tuli aga Laane ja hakkas oma juttu ajama. Ta nägi täna nii kena välja. Mina: "Ütle, et Laane näeb ilus välja!"

Jaanus: "Näeb jah!"

Kirjanduse klassis avanes kaunis vaatepilt värvitud laudadest. Jaanus tantsis suurest rõõmust

vahekäigus kaerajaani ning kukkus siis lauda kallistama. Võttis lihtsalt laual ümbert kinni ja seletas. Ma ei jõudnud ära naerda enam. Siis võttis ta aga 20 grammise eurosendi ja hakkas sellega musklit treenima.

Õpetaja jagas tunnitöö kätte - lugemistekst, millepõhjal tuli küsimustele vastata. Kuskilt läks teema üle lastegemisele. Jaanus hakkas seletama kellegile, kui õpetaja seda kuuldes ütles: "Jaanus, sa said valesti aru. See on kodune töö!"

Gristel: "Ega jah koolis õpid teooriat, kodus praktiseerid!"

Rauno ei teinud midagi kaasa. Moks seletas, et ta ei tee üldse midagi kaasa kunagi.

Rauno: "Selle aasta esimene tund."

Mina: "Mu arust on see küll juba 7. tund!"

Rauno ikka torises midagi. Ja siis oli järsku kõigil midagi öelda. Iga mõtte lõppu tuli järgmine kelleltki teiselt, nii et kõik järjest naersid iga lause peale.

Gristel: "Sina ära torise!"

Moks: "Toriseja!"

Kaire: "Mast on unimüts jah!"

Gristel: "Carol on siis ninatark! Moks on õnneseen."

Jaanus: "Naksitralli seltskond!"

Kaire: "Mango on sammalhabe jah!"

Henn võttis kogu jutu kokku: "Hea, et ma neid noksitralle ei lugenud!"

Kõik kirjutasid rahulikult edasi, õigemini küsiti üksteiselt vastuseid. Ma jõudsin nii vähe vastata, kuna nii palju nalja sai, et ma poleks tahtnud ühtegi neist käest lasta ning muudkui kirjutasin.

Jaanus pidas endaga monoloogi: "Appi, ma ei viitsi! Ma ei jõua, ei jõua!..Ei saa nii! Peab jõudma! Kõike jõuab, kui tahad!"

Õpetaja näitas kirjanduse eksami pileteid. Mina: "Mul läheb neid vaja!"

KÕik vaatasid mu poole imestusega, et ma teen kirjanduse eksami. Kui õpetaja selle lahti seletas, jõudsid nii mõnedki järeldusele, et võiks ka teha. Moks: "Ongi eksam, et lähed ühte raamatut jutustama v?"

Mina: "Moks läheb oma "Tõide ja õigust" jutustama sinna!" (see on ainuke raamat ka vist, mille ta nii suure innustusega läbi lugenud on)

Klassijuhataja tund pidi toimuma konverantsisaalis, kus õppeajaljuhataja rääkis eksamitest. Jõudsime sinna, siis Liana esimesed sõnad olid: "Kuulutus, kuulutus, Henn-Hillar on loll!" A-katel on mingi vimm Hennuga. Mõtlesin, et oleks võinud vanad asjad ikka vanasse aastasse jätta, aga Hennust rääkides läksid Eliisil trepil jalad nõrgaks, nii et ta keset treppi põlvili maha kukkus ning Liana rääkis, kuidas tal nüüd pükstesse ka raudselt auk kulus. Liana sa said mu blogisse nüüd!

A-klass oli eksamite rääkimisse üsna süvenenud. Meie klass rohkem naeris ning hiilgas oma naljakate küsimustega, nagu näiteks Gristel. Keegi küsis, et kumb tulemus kirja läheb, kui eksami näiteks sellel aastal halvemini sooritad, kui eelmisel aastal (need, kes uuesti mingit ainet tahavad teha)

Gristel: "Kokku ei liideta v?"

Keegi: "50 ja 50 , ongi 100 koos!"

Kaua õnneks seda rääkimist polnud. Kell 15.00 tormasid kõik juba riidehoiu poole. Liana taaskord aitas mind trügivate abiturientide seast välja, karjudes: "Laske läbii, Birgit läheb kojuu!" - Ma tänan sind Liana. See lause oli, nagu loosung. Ma pärast tükkaega naersin veel.

Piret ootas mind ära ning hakkasime bussijaama poole kõndima. Helistasin Laurile, kes ka Kagust Sanderiga samal ajal tulema hakkas.

Piret ei püsinud üldse püsti ja ütles mulle: "Hoia must kinni, ma ei püsi püsti!" (tahtis öelda, et ma hoian sinust kinni, et püsti püsida)

Naersime kahekesi. Saime Maxima juures Lauri ning Sanderiga kokku. Piret viskas Laurit lumekuuliga. Läksime bussijaama. Lauri oli nii vaikne, kuna ta oli väsinud. Sander oli aga palju jutukamaks muutunud, võrreldes sellega, kui uimane ta koolis oli.

Buss oli juba ees. Nad läksid bussipeale ja ma läksin Krissuga rääkima, kuni ta buss tuli. Kõndisin bussijaama. Anne-Liis istus üksinda. Läksin ta juurde ja hakkasin kohe seletama. Ta küsis, et kas mul jäi tänasest koolipäevast ikka veeel väheks, et mul ikka nii suur rääkimisisu on. Ju siis. Koolipäev oli kuidagi liiga kiiresti otsa saanud, aga siis jätkasimegi kooli teemadega ja eksamitega, millest just hetk tagasi koolimajas räägitud sai. Sõmka buss hakkas liikuma. Kapp tegi mööda sõites elu big smilet, nii et ma tükkaega naersin ja Anne-Liis ei saanud üldse aru, mida ma naeran.

Lõpuks tuli Immo sinna ja siis tuli buss ning läksime bussipeale. Bussis ma ikka rääkisin veel edasi. Ütlesin Immole, et ta oleks võinud ikkagi minuga Kiidile tulla, kuna Taavet ootas teda. Immo tahabki, et me läheksime nüüd millalgi Kiidile, aga ma ei tea, kas ma enam aega lähiajal leian ja kas nemad tulevad jne.

Jõudsin koju. Mõtlesin, et jõuan tänased naljad orkutisse ära kirjutada, aga Jaanus jõudis juba oma küsimisega ette. Lõpuks tuligi neid nalju nii palju, et ma pidin mitu postitust tegema. Tänane päev hiilgas üldse huumori poolest.

Rääkisime Lauriga mitu tundi. Lauri käskis mul midagi tarka rääkida. Hakkasin ta mõtteid lugema. Panin täppi ka.

Pärast seletasin midagi, mille peale Lauri ütles: "Ära targuta!"

Mina: "Ise käskisid mul midagi tarka rääkida, nüüd ütled, et ära targuta. Mida ma tegema pean?"

Lauri: "Targuta siis lollimalt!"

Lõpuks tuli mõlemal selline uni, et ma kutsusin ta villasse magama. Homme lähme!

Vahepeal käis isa siin, kes seletas, et käis Võrus mingi fotopoe vms katusel korstnaid pühkimas. Ma oleks tahtnud seda näha.

Jaanus ei saa enne magamagi minna, kuni mu blogi valmis on. Nii, et ma rohkem ei kirjuta. Kuigi msnis sai veel igasugust nalja. Intsu lubas hädaabist Jaanika numbri sebida. Aitasin Laianal kandilisi lauseid korrigeerida jne.

LemmikSander: "Kirjuta kindlasti sinna, et Aniita on loll!"

Teil pole õigus mind filmida

6. jaanuar algas sellega, et ajasin msnis Tauri segadusse, kuna ma vahetasin jälle oma msni pealkirja ja ta arvas, et ma olen mingi teine Birgit, aga kui ma ülikonda mainisin, sai ta kohe aru, kellega ta räägib. Vähemalt suutis ta juba hästi feilida ja ütles: "Mine noh kui naljakas ikka."

Siis helistas Intsu, kes Ricoga veel nii hilisel tunnil autoga ringi sõitis. Võtsin vastu, siis ta hakkas hädaldama: "Sa võtsid vastu v? Mis ime see veel on, et Biku võtab telefoni vastu." (Tavaliselt, kui ta helistab, siis ma magan juba).

Mina: "Küll on häda, et ei võta telefoni vastu, siis jälle, et ma võtan vastu." Lõppkokkuvõtteks on Intsu emo, et ta halas selle kõigepeale telefoni otsas. Ise ka tunnistas veel seda.

Nagu eelmises blogis juba mainisin, siis täna seadsin ma eesmärgiks Kiidile minna. Ärkasin isegi varem üles sellepärast ja otsisin inimest, kes minuga kaasa tuleks. Arvata oligi, et Rõugest pidin ma üksi minema, kuna keegi teine ei võtnud vaevaks minuga kaasa tulla. Kuulasin muusikat ja kõndisin mööda teed. Olin paksult riidesse ka pannud, nii et sinna jõudes hakkas üsna kuum.

Vaatasin, kes mäepeal on ja läksin suuski laenutama. Taavet oli juba seal, aga siis ma veel ei teadnud, kes ta on. Mina tundusin talle arvatavasti tuttav, aga tema mulle mitte. Vaatasime ainult üksteisele otsa. Alguses ma ei jõudnudki selgusele, et milline neist mäel olijatest Erko on. Sõitsin ühe korra alla ära, läksin üles ja peatusin poolel mäel, kui kõik järjest ülevalt alla hakkasid sõitma. Lõpuks ütleski keegi: "Tsau!" - See oli Erko. Läkski juba lõbusaks. Hakkasime lihtsalt rääkima, nagu vanad sõbrad. Nii me msnis olime ka otsustanud, et vaatamata sellele, et me üksteist ei tea, lihtsalt räägime. Ta kurtis, et tal on külm, kuigi nad olid mäel vaid 1,5 tundi olnud. Hiljem tuli juba Taavet ja küsis: "Kus sa oma sõbranna jätsid?" Eile, kui me Erkoga msnis rääkisime, tahtis Taavet, et ma mõne sõbranna tema jaoks kaasa võtaksin. Nüüd oli ta aga nii löödud. Muidu oli ta väga sõbralik ja kõik teised Erko sõbrad ka. Pidevalt, kui nad jäid poolele mäele hüppeid ehitama, peatusin nende juures. Nad tegid seal 360 kraadiseid hüppeid õhus suuskadega, aga enamjaolt ebaõnnestusid. Samal ajal Taavet filmis seda kõike. Pärast ta filmis mind ka ja ütles: "Te olete otse eetris!"

Mina: "Teil pole õigus mind filmida!"

Taavet: "Miks?"

Hakkasin siis mõtlema ja ütlesin: "Tegelikult on küll. See on avalik koht."

Ta hakkaski mind filmima. Mina: "See ei tähenda seda, et sa nüüd mind filmima peaksid."

Vahepeal helistas Krissu. Sõitsin mäest alla, rääkides temaga. Ta ka teadis neid, kes mäel olid. Tahtis tulla, aga lõpuks ikkagi ei jõudnud. Pärast rääkisin veel Elisega telefonis. Erko kommenteeris koguaeg: "Miks sa valetad neile koguaeg?" Taavet aga arvas, et ma räägingi koguaeg telefoniga, kuna ma hoidsin tegelikult kapuutsi kinni, et see mäest alla sõites peast ära ei lendaks. Taavet vaatas mulle imestusega otsa ja ütles: "Sa räägid koguaeg telefoniga v?" ja tegi mind järgi. Ma seletasin ära talle, pärast ikka mõnitas: "Jälle räägid telefoniga v?"

Erko pani ka nii segast, kuigi vahepeal ta puhkas all, siis jäin temaga juttu rääkima. Lubasin eile talle, et pumpan ta infost tühjaks, aga seda ma täna ei suutnud, kuna me ei puutunud nii põhjalikult kokku, et nii pikalt rääkida. Muidu oli ta tore, kuigi ta meeldis mulle rohkem kaugelt vaadatuna bussis, kui me ühtegi sõna ei vahetanud. Siis oli ta salapärasem.

Nendega oli kaasas ka üks tüdruk, kes oli kellegi õde, aga ma ei saanudki lõpuks aru, kelle õde. Ta oli ka väga sõbralik.

Vahepeal kolisid kõik teisele mäele, kus big air on, aga ma ei julgenud sealt üldse alla sõita. Umbe aeglaselt läksin külg ees ja siis oleks ka puusse sõitnud. Lõpuks jõudsin napilt nende juures seisma jääda. Rääkisime seal juttu ja sõitsin siis alla, aga ei saanud enne pidama, kui peaaegu tiiki oleksin sõitnud ja paksu lume sisse maandusin. Erko tuli järgi ja aitas mu püsti. Muidu ma olekski sinna vist jäänud.

Kiire Kiidile mineku käigus olin ma õiged kindad üldse koju unustanud ja, et mitte trossiga oma kindaid jälle ribadeks tõmmata, siis olin roosade õhukeste kinnastega, mille puhul see tross oma töö tegi. Pärast käed valutasid, lõpuks jalad ka, kuna ma tahtsin istuda, aga lume sees pole see just eriti meeldiv.

Helistasin mingi aeg emale, kes tööle pidi minema, aga lubas mulle enne minekut järgi tulla ja see tähendaski seda, et ma sain veel paar korda mäest alla sõita ja pidin siis teepeale jalutama. Ütlesin Erkole ka, aga ta ei uskunud mind ja tahtis, et ma veel jääks, aga ma poleks viitsinud pärast jala koju minna.

Pärast Kiidil käiku õhetasin tükkaega siin arvuti taga, nagu ikka talvel peale pikka väljasolekut. Rääkisin Egoga, kes tahtis, et ma teda maha ei lööks iseloomustuse pärast, mis ta mulle kirjutas, aga ma ei pidanud maha löömist vajalikuks, kuna mulle see meeldis.

Alati, kui ma olen Sveni eelmisel ööl unes näinud, et temaga kohtun, tuleb ta järgmisel päeval msni. Uskumatu on see, et me kõike nii sarnaselt teeme ja mõtleme. Kui mina käisin täna mäesuuskadega sõitmas, siis tema ostis endale need.

Kui ma kõike seda räägiksin, mida ma mõtlen, arvan, tean peale meie 9 tunnist vestlust, siis ma jääkski siia rääkima. LemmikSander ütles, et ta annaks medali meile, kui me räägiksime kaheksast kaheksani, aga me rääkisime poole 8-st poole 5ni hommikul. See kõik on lihtsalt nii uskumatult eriline - pöördepunktid, tormiline meri ja lained, päikesetõus ja loojang, mõtted ja mõtlemised ning mu inimeste armastus. Jah just ma olen täielik inimeste armastaja. Ma koguaeg vajan oma sõpru enda ümber, et nendega koos olla, rääkida jne.

Milline on hea ja sõbralik inimene? Teeme portree - Tal on kollased hambad, sest ta ei jõua neid kunagi pesta, kuna tal pole aega ja milleks, teda ei huvita see, positiivne ellusuhtumine. Tal on silmad siniseks löödud, sest hea ja avara meelega inimene satub alati seiklustesse, seega on võimalus peksa saada. Tal on koguaeg naerunägu ees ja naeratus on ka selline lollaka oma, ühesõnaga hea inimene.

Sven: "Ja ma ei pea sind hulluks, sa oled lihtsalt hea inimene, lihtsalt Birgit Pettai. Sinu peale ei solvuta ja sind ei peeta hulluks. Sa oled just selline, nagu kõik tahaksid olla."

Polegi rohkem midagi öelda. Kõik, mis me räägime on nii hea, et ma olen lihtsalt sõnatu.

Written in the stars

Hommikul, kui ma üles ärkasin ja orkutisse läksin, mõtlesin tükkaega, milline Tauri mulle iseloomustuse kirjutanud oli. Igatahes sain ma seda lugedes naerda. Sisu oli selline: "Tüdruk, kes ütles, et ma pean kandma terve aasta seda riietust, mis mul aastavahetusel seljas oli." Siis meenus mulle kohe, kellest jutt käib. Imestasin, et tal see meeles oli. Pärast lasimegi juttu msnis edasi. Tauri lubas ülikonda kaasas kandma hakata, et siis mind nähes see kähku selga tõmmata, nagu spiderman, kes muutub järsku ülikonnas poisiks. Sanderi ja Steveni kõnepeale ütles ta aga nii: "Mind ei osanud kutsuda? Ma olen sellise kõne maha pidanud, et isegi president oleks uhke olnud." Ei jah hommik oli lõbusalt alanud.

Lubasin küll, et uuel aastal uue hooga, aga õppima hakates tuli palju muid asju hoopis vahele. Avastasin, et mu digikas keeldub töötamast. Aastavahetusel töötas ja peale seda ka mingi päev tegin paar pilti ja laadisin arvutisse ja täna hommikul enam käima ei läinud. Olin kõik akud ka ära laadinud, proovisin neid teise digikasse - kõik töötas. Annamiia, kellega ma üle pika aja msnis rääkisin, pani diagnoosiks ülekoormuse. Hakkasin garantiitšekki otsima. Hiljem selgus, aga et seda polegi väljaprindituna, vaid hoopis isa e-maili peal. Otsimise käigus leidsin ma asju, mis varem kadunud olid ja raha, mis tuleb panka viia, et eurodeks vahetada. Digikast nii palju, et järgmisel päeval viiski isa selle garantiisse. Ma arvan, et nii mõnedki on õnnelikud, et ma neid oma digikaga nüüd tükkaega tüütada ei saa, aga ma avastasin, et mu vana digikas polegi veel nii läbi, kui ma seda arvasin olevat, nii et pildistamine jätkub sellegi poolest.

Õhtul avastas Ego, et ta on mind vahepeal ära unustanud ja hakkas jälle seletama ning lisaks sellele kõik muud inimesed. Ringil oli ka mingi ahelkiri, kus oli loetlu sõnu, millest üks valida ja tagasi saata. Mõtlesime Tauriga, et seal võiks olla sõna ülikond, siis ta valiks selle. Meenutades aastavahetust, siis nimetas keegi seda balliks, aga seljuhul oli see väga jõhker ball. Pärast me rääkisime üldse egodest, emodest, pededest ja lõpuks hoopis jalgpallist ja ajakirjandusest. Hea teemaarendus oli vähemalt. Ma olen esimene inimene, kes Taurile ütles, et ta paha on ja kindlasti ka esimene inimene, kes tal terve aasta ülikonnaga käia käseb.

Samal ajal ajasid Sander ja Lauri mul juhet kokku. Ma ei teadnud, keda uskuda. Põhimõte oli selles, et Lauri on Sanderi pool, aga ma ei uskunud. Vahepeal ajab Lauri mu lihtsalt hauda oma jutuga. Nii ma ennem teda magama läksingi.

Järgmisel hommikul ärkasin unepealt rääkimisega. Rääkisin unes Kapiga, aga tegin seda kogemata reaalselt - kõva häälega. Nii raske kuidagi oli rääkida. Sõnad ei tahtnud üldse suust välja tulla ja ma ei mäleta, mida ma talle öeldagi tahtsin.

Kuna eile õppimisest midagi välja ei tulnud, siis võtsin hommikul kohe raamatu kätte ja hakkasin lugema. 50 lehekülge ära sai, siis mõtlesin, et jaman oma uurimistööga edasi. Nii oligi jälle õhtu käes. Vaatasin Regina ära ja kõik hakkasid msni tulema. Jaanika on ka kodus istumisega ära lolliks läinud. Pani mingit väga ulmelist teksti kuupealt alla kukkumisest ja sellest, kuidas armastuse nool teda tabas. Mida ma sellest siis arvama peaksin? Vähemalt ei pidanud ma ise terve päev kodus olema ja jõudsin vahepeal väljas käia, enne kui Kerliga pikemalt rääkima jäin. Rääkisime viimati 1. oktoobril - see oli tõesti väga ammu. Selle eest oligi meil nii palju rääkida. Tahaks teda nii väga näha juba - näha tema õnneliku naeratust, mis teisedki tema ümber naeratama paneb. Ta innustas mind kirjutama oma sõnadega mu blogist: "Su blogi on ka nii hea lugeda sellepärast, kui on nii, et kellestki on juttu, keda ei tea, siis varsti on pilt ja kohe näed kellest oli jutt." Kusjuures ma tean inimesi, kes mu blogi lugeda ei viitsi ja vaatavadki ainult pilte.

Vahepeal tuli Ego oma jutuga, et ta registreeris mind superstaari saatesse. Lauri ainult naeris sellepeale ja ütles, et ta tahabki mind telekast näha. Ego arvates peaksin ma seal laulma laulu "Lennä Nykäsen Matti". Hull teema on sellega ikka koguaeg. Krissu 18. sünnipäeval peame ka Egoga seda duettina laulma. Sellesse superstaarisaatesse registeeerimisse ma ikkagi ei usu.

Siis rääkisin Fredile oma kiirest elust. Sannu peksis üldse segast msnis. Ma ei uskunud, et see tema on, kellega ma räägin, mille peale ta oma andmeid mulle kirjutama hakkas - alustades nimest ja sünnipäevast, lõpetades lemmikloomade ja muude selliste asjadega. Lõpuks tuletasin talle meelde, et mu msni aken pole vastamisvihik, kuhu ta selliseid asju kirjutada võiks.

LemmikSanderiga avastasime, et tal on igal möllupildil käed püsti. Sander: "Järgmine möll käin käed taskus ringi!"

Kell oli märkamatult juba üle südaöö ja alanud oli Gristel sünnipäev. Saatsin loomulikult sõnumi, millele ta isegi vastas, kuigi ma olin nii kindel, et ta raudselt kastis kuskil, aga palju õnnne sulle veelkord!

Kui lõpuks kõik magama olid läinud, jätkasin vestlust hoopis Lianaga, kes hilistel õhtutundidel msnis aega veetis. Rääkisime üksteisele oma unenägudest. Tema oma oli loomulikult naljakam, aga seda lugege juba tema blogist, mida ma tal palusin sinna kirjutada. Liana pani üldse nii ägedat teksti: "Ma olen üldse nii rumal täna." Ei Liana, sa polnud üldse rumal. Taaskord motiveerid mind oma "rumalusega". Lianaga vestlemise käigus olin jälle reiti üle pika aja sattunud. Mängisin seal mingit mängu. Kellelgi oli küsimus: "Lõbusta mind?" Ütlesin talle, et anna oma msn, siis lõbustan. Pärast vaatasin, et ohh mega ilus kutt, küsisin Lianalt nõu, et mida ma räägin talle, et tal lõbus oleks. Liana kaldus esmalt muidugi äärmuslikesse teemadesse, millest ma kindlasti rääkides alustada poleks tahtnud. Vahepeal jõudis muidugi Liana magama ära minna, kuni Henri (oli tolle kuti nimi sealt mängust) msni jõudis. Ma olin tahtnud ka just magama minna, aga kuna ta tuli ja mul ikka veel und polnud, siis jäime rääkima. Õigupoolest muutusin ma tol hetkel ajakirjanikuks - muudkui küsisin, aga mulle meeldisid vastused ja ta tundub tore. Kell oli 4, kui mõtlesime, et võiks magama minna.

Arvata võiski, et ma kella 12ni magasin, kuigi mul on kahju juba vaheajast - ühelgi päeval pole ma suutnud vara tõusta, et päevajooksul rohkem ära teha jõuaks. Olin eile kirjutanud sellele salapärasele "armastus esimesest silmapilgust" poisile, küsides ta msni ning ta täna mulle selle kirjutanud oli. Lisasin ta kohe msni. Ta hakkas rääkima. Tegime selgeks üksteisele, kes me oleme ja kuidas me üksteist teame. Ma seletasin nii otsekoheselt talle need hetked lahti, mil me kohtunud oleme ja selle, kuidas ma kõik oma tutvused mängu panin, et ta üldse üles leida. Ise ka imestasin, et ma talle kõik ära rääkisin ja ta läks selle kõigega nii hästi kaasa. Poleks nagu sellist pööret sellelt loolt oodata ja juba homme me lähmegi Kiidile mäesuuskadega sõitma. Uskumatu on kogu see värk. Selline tunne, nagu me oleksime vanad sõbrad, aga samas on ta nii kauge ja salapärane.

Rääkisime Piretiga ja siis tuli Ego jutuga, et ta on kiilakas. Ma oleks ta vist maha löönud, kui teda sel hetkel näinud oleks, aga see aasta ma vist ei usu midagi, mis mulle räägitaks. Nii ei usu ma ka seda, et ta kiilakas on. Vastasel juhul oleks ta lihtsalt hull.

Vaatasin Reginat, kui Krissu helistas ja teatas, et ta on Rõuges. Läksin ta poole. Nad olid vanaemaga nii soojalt riides. Mul olid lühikesed püksid ja T-särk - suvine, nagu ma olen, aga kuna me pidime poodi minema, siis läksin koju ja panin jälle paksud riided selga. Tulime tagasi, siis olime vahelduva eduga Krissu pool ja minu pool. Andsin Krissule hunniku pilte, millest ta nii hasarti sattus. Enamus olid need Timo ja Sanderi siinkäigu pildid, mis ma kõik nõus talle olin andma. Pärast, kui Krissu välja suitsule läks, siis käisime jalutamas ja lõpuks saatsin ta huvika juurde. Vaatasime mingeid videosid ja siis tulime Jussiga majade juurde tagasi. Juss saab homme 18, ise oli nii rahulik kõige selle juures. Ma küll ta asemel tahaks piduu.

Täna on ka järjekordne R2 Aastahiti valimine. Panin raadio2 tööle ja hakkasin edetabelit uurima ning laule tõmbama. Minu hääletatud laulud olid kõik edetabelisse vähemalt tulnud. Hakkasime Etsiga kogu seda värki kommenteerima, kuni tal elekter ära läks ja ta mulle seda sõnumiga teadvustas. Saatsin vastu sõnumi: "Tuled ei põle, eeter on pime ja ühendus on maas." Traffic-Elekter sai 3. koha aastahitil. Mul on nii hea meel selle üle nüüd. Arvata oligi, et Koit Toome teeb jälle puhta töö aastahitil, aga HU?-d oleks tahtnud ka kuskil kõrgemal kohal näha. Ott Lepland ka muidugi jõudis kõikide oma hittidega edetabelisse. Kahju ainult, et ta ise aastahiti galal ei viibinud, aga Liana ja teised Oti fännid oli raudselt tulemuste üle väga rõõmsad.

Muidu olin aastahiti värgiga enamvähem rahul. Saate idee oli väga hea - vanamoeline. Unistusebänd ka meeldis.

Aastahiti käigus hakkas mulle nii väga meeldima Tinie Tempah ft. Eric Turner-Written in the stars. See video ja Tinie Tempah ise ka. Otsisin mingeid häid pilte temast. Vahepeal tuleb mingi hull laine peale, et ohh see on megaheaa. Nii ka täna.

Rääkisin siin enne kõigiga. Lauri rääkis, kui suur naistemees ta on ja Piret mõtleb, kuidas pilti joonistama hakata. Ego laulis mulle jälle: "Biku ootab Rõuges Egot, kes lubas tulla. Ego tuleks sinu juurde, joostes kuulates "Ma jooksen" ning hüüdes ja ma jooksen, jooksen veel, Biku juurde teel, et sind näha veel, Eesti ema juures veel."

Selle blogi pühendan ma ELIISILE

Ma ei tea. Miks nii on? Et ma viimasel ajal unustan paljud asjad ära, mis ma eelnevates blogides olen jälle kirjutada tahtnud. Kõigepealt Nilso uusaasta tervitus: "Väga ilusat uut aastat ning hoogsat blogimist!" Eks ma püüan.
Vana-aasta õhtust meenub veel jutt Kapiga. Kapp: "Ma korralik 2011!" Jätan meelde! Enne Osulast äratulekut helistasin Kapile, aga ta oli nii korralikuks hakanud uuel aastal, et magas ega võtnud telefonigi vastu.
Aastavahetusest möllust LemmikSanderi pool meenutaks veel seda, kuidas me Lauriga trepikojas olime ja ma kõikidele ustele koputasin ja kella lasin. Koputasin Osula šeriffi uksele ka, millepärast kõik mind hulluks pidasid. Fredi: "Sa koputasid šeriffi uksele v?" ja raporteeris seda oma väidetavale emale teiselpool telefoni.
See oli ka äge, kuidas me Frediga rõdul Titanicut tegime. Tegelikult tema tegi. Ma kõrval naersin ainult.
Aga okei nüüd 1. jaanuarist. Ärkasin juba 10 ajal, kuna Carru pidi bussipeale minema, kuhu ma teda saata ei viitsinud. Rääkisime juttu, kui telefon helises. Ma olin jumala kindel, et see on isa, kes alati mulle hommikul vara helistab, aga ei. See oli hoopis Martin. Ma imestasin, et see tema oli, aga võtsin siis vastu. Ta soovis mulle midagi seoses eurodega, aga ühesõnaga ka: "Head uut aastat!" Ta oli kellegi pool, kellest ma varem ka kuulnud olin. Rääkis oma aastavahetusest ja Kuppi minekust jne. Tore oli temaga rääkida.
Mõtlesin, et magan edasi, aga lisasin hoopis Lauri msni ja nii me rääkisime terve päev, kuni õhtuni välja. Iga hetkega veendun ma, kui toredalt salapärane ta on. Tean jah, et ma meelitan siin nüüd jälle ja sa mind ei usu, aga meile ju meeldibki vaielda selle ja kõige muu üle.
Plaanisime juba uut Osulasse minekut. Lauri lubas mulle koolimaja näidata, nagu see oleks eriti suur vaatamisväärsus, kuigi ma tean ühte paremat, kui see. Mina: "Vähem tean, kauem elan!"
Eile seal trepikojas nägin kelku, millepeale ma kelgutama minna tahtsin. Täna Lauri küsis: "Aga miks me ei läinud siis?" Nii, et laupäeval lähme siis kelgutama.
Ets ka tuli msni oma NB! teemaga. Rääkisime Piretiga ka. Me saatsime juba eile temaga sõnumeid, aga kui ma neid täna lugema hakkasin, siis sain naerda, kuna ma ei kirjuta tavaliselt kunagi nii, nagu eile.
Pärast hakkasin lasteetendus "Detektiiv Lotte" vaatama. Mäletan, kui me Vanemuise teatris ekskursioonil käisime ja neid maske ja asju just valmistati. Sellepärast vaatasingi seda, kuigi enamus ajast ma istusin ikkagi msnis. Pühade ajal on kõik nii sõbralikud ja südamlikud. Polnud Ahtoga ka nii kaua rääkinud. Soovisin ja soovin veelkord sulle: "Et su soovid täituksid ja probleemid laheneksid." Ma olen õnnelik, kui mu sõbrad on õnnelikud.
Eilsetest tagajärgedest veel nii palju, et mul on hääl siiani ära. Fredi: "Ma varastasin ära." Nüüd pean ootama, kuni teda uuesti näen, et oma hääl tagasi saada.
Üldse Fredi pani mega loogikat. Mina: "Ma muretsen alati asjade pärast rohkem, kui inimeste pärast."
Fredi: "Ega jah, kui taldrik katki läheb, hakkab kahju juba."
Mina: "Hakkad siis nutma?"
Fredi: "Muidugi hakkan nutma. Ma ei saa süüa siis enam ju."
Leidsin oma sünnipäeva pilte vaadates ühe pildi, kus me Jaanikaga oleme - blond ja brünett. Jaanika: "Vastandid ju tõmbuvadki!"
Õhtul sain elu naerda, kui telekast tuli saade: "Mida toob aasta 2011". Viru keskust külastavatelt inimestelt küsiti, et mis artist peaks sellel aastal Eestisse esinema tulema. Üks tüdruk ütles: "Justin Bieber" ja hakkas "Baby"-t laulma. See oli üks mu sõbranna Johanna, keda ma nii ammu polnud näinud. Kuna ma tean ainult ta reiti, siis läksingi sinna ja kirjutasin talle. Ise tükkaega naersin, kuna see tema mõnehetkeline nägemine teles oli niihea.
Kell 9 õhtul ma juba magasin, kuna ma olin ainult 4 tundi maganud viimase ööpäeva jooksul ja terve päev arvutis istumine mõjus veelgi uimastavamalt. Ärkasin alles kella 9 ajal hommikul. 12 tundi magamist, aga ikkagi oli tunne, et tahaks veel. Panin asjad kokku ja läksin bussipeale. Maksin ikka eesti kroonides ja sain eesti raha tagasi ka. Mingi vanamees juba kurtis: "Kurat meile neid eurosid vaja on? Kõik kohad on kopikaid täis."
Ma istusin rahulikult, kuigi see tundus võimatu, kuna buss rappus koguaeg. Läksin Kosel maha ja kõndisin Kuppi. Seal oli täielik vaikus. Küsisin sissepääsu juures olevast majast, et kas täna on üldse külastuspäev ja sain jaatava vastuse. Saatsin Märdile sõnumi, aga pidin teda üsna pikka aega ootama veel, kuna neil oli täna söömine hoopis kell 12.00 ja rühmaülemad ajasid ka veel mingit teemat, millepärast tal kauem läks. Lõpuks, kui ta tuli, siis sain hoopis teistmoodi siseneda, kui tavaliselt. Seal paremal on see roheline värk, mida läbima peab, nagu poodidesse minnes vms. Lähed edasi ja siis läheb too värk lukku jälle.
Külastusmajja vms kõndides me muudkui jutustasime. Ma nägin teda tegelikult esimest korda. Sellepärast mul oligi nii suur uudishimu teda päriselt näha. See, kuidas me rääkisime, oli nagu vestlus hea sõbraga, nagu me oleks varemgi kohtunud ja rääkinud. Ta oli väga jutukas.
Peatusime korraks väljas, kuna ta tahtis suitsu teha. Ma koguaeg seletasin, et ma olen selle kõigega harjunud - harjunud ajateenijate pärast/järel ootama. Pärast läksime sisse. Seal oli nii vähe rahvast. Nii harjumatu, kui tühi kõik oli. Näha masendavaid pilke nende silmis, kes aastavahetuse pidid kasarmus veetma. Kurb oli, aga vähemalt oli Märt rõõmus, lubas mul valida koha, kus istuda, mida ma varem rahvarohkuse tõttu teha polnud saanud ja läksime siis istuma. Ta võttis vöö ja mütsi ja värgid ära, et mugavam istuda oleks ja hakkas edasi rääkima. Päris "lõbus" aastavahetus oli neil seal. Ta üritas küll kõike seda maha magada, aga ei lubatud. 23.45 läksid kõik välja rakette vaatama, said viimase suitsu teha ja pool 1 oli öörahu. Padjaga polnud ta ka rahul, kuna need vähesed ajateenijad, kes aastavahetuse kasarmus veetsid, koondati kõik alla korrusele ja ta voodis oli nii õhuke padi, mille ta neljaks voltis, et normaalselt sellega magada saaks. Lisaks sellele rääkis ta veel paljugi sõjaväest, omapoolsest nägemusest vms. Ma olen tähelepannud, et erinevatel ajateenijatel on erinev nägemus sõjaväest ja kogu sellest värgist. See on huvitav. Ta tahtis väga teada, kuidas ma aastavahetust veetsin ja kuidas väljaspool sõjaväge kogu see värk oli. Saime umbes tund aega rääkida. Olin vahepeal Elisele helistanud ja varsti ta helistaski, et ma Kupi ette läheks ja ta mu peale võtaks. Hakkasime Märdiga sealt majast väljuma, kui ma trepipeal napilt libisedes pikali oleks kukkunud, aga õnneks mitte. Lisaks sellele, et ta jutukas ja tore on - on ta ka viisakas. Lasi mind koguaeg ees, tegi uksed lahti jne.
Kõndisime väravani, saatis mu välja ning helistasin siis Elisele. Ta ka just jõudis ning sõitsime kooli juurde. Tahtsime Jaagumäesse minna, aga see oli kinni ning läksime teise poodi. Maksin eesti rahas, aga tagasi anti eurosid. Tasku on sente täis juba. Rahakotti neid panna ju ei saa - sellel on augud igalpool.
Koolimajja läksime, siis enamus oli seal juba. Lootsin küll, et Krissu ei tule, aga ikka tuli ja röövis minult mu Eliisi. Eliis on nüüd põhjus, millepärast kakelda. Vähemalt võtsin ma Krissu koha Eliisi kõrval ära, aga laulda ma ikkagi eriti ei saanud, kuna mul oli hääl endiselt ära. Natuke krabisesin ja ajasin Eliisil ka vahepeal laulmise sassi. Muidu oli tore kõik, kuni selleni, kui me Marleeniga bussipeale läksime. Krissu sai Eliisi kõrvale istuma. Mina: "Sa võitsid küll lahingu, aga sõja võidan mina!" Tulen varsti oma vallutusplaanidega. Pühendus Eliisile, kuna põhjendasin oma ootamatut lahkumist blogi kirjutamisega.
Kõndisime Marleeniga bussijaama. Seletasin talle omaarust, aga ta ei kuulanudki eriti, mida ma talle rääkisin, ajas mingit oma teemat. Läksin bussijaama istuma. Avastasin, et olen selle aastaga hakanud elu vabamalt võtma. Olen rahul iga hetkega, kus viibin ja inimestega, kes mu ümber on. Nägin ka nii mõndagi huvitavat inimest. Buss sõitis ette - see oli onu. Astusin bussipeale ja ütlesin: "Mul eurosid pole!" Tasuta sõit jälle. Ootasin ainult, kuni buss väljuks. Oodates loodan alati, et mu kell vale oleks ja oodatus sündmus või inimene jõuaks varem kohale. Varsti liikusimegi Rõuge poole. Sain peatuse ka veel oma maja ees.
Õhtul jätkusid vestlused msnis, Frediga ja Lauriga ja siis planeerisin seda, et Elise ja Sander msnis kohtuksid, aga Sander oli just poes, kui ma talle helistasin ja kui ta lõpuks msni tuli, oli Elise just keldrisse puid läinud tooma. Lõpuks nad said ikkagi kokku ja me korraldame Frediga, et Sander laupäeval kaine oleks.
Lauri oli lõpuks peegelkaameraga tehtud pilte kuskilt sebinud ja need kõik facebooki üles toppinud. Hull kommenteerimine käis juba.
Fredi ka pani järjekordselt head teksti: "Laupäeval näeme, siis vahetame hääli." Tema ära läinud hääl on minu ja minu õige hääl on tema käes.
Kuna kõik juba pikemat aega "Tujurikkujatest" mulle räägivad, siis vaatasin ka täna ETV korduses selle ära. Oli ja päris naljakas. See, kuidas spordikommentaator seda võistlust kommenteeris oli eriti hea. Mul tuli automaatselt Silva meelde ja meie ideed, kuidas me spordikommentaatoriteks saada tahame. See spordikommentaator oli nii temaliku jutuga ka veel, et ma ainult naersin.
Vahepeal suutis Krissu mega draama teha, kuna ta vanaema ei reageerinud telefonile, ei tulnud uksepeale ja toas põles tuli. Kõik arvasid, et midagi on juhtunud. Krissu hakkas msnis seletama mulle, et ma midagi teeks. Saatsin ema uksetaha. Keegi ei tulnud. Ema helistas teisele naabrile. Seletasid tollega, kuigi too pooleldi juba magas, tuli ta lõpuks varuvõtmega. Mõlemad sisenesid korterisse, nagu õudusfilmis - valmis kohe surnut nägema, aga Krissu vanaema polnudki kodus. Hakati edasi otsima. Kõik arvasid, et äkki ta on kuskil väljas kokku kukkunud vms, sest kell oli ka juba palju. Helistati kõik ta sõbrannad läbi, kelle juures ta võis viibida, aga keegi ei teadnud temast midagi. Ainult ühe inimese numbrit polnud. Vahepeal oli juba Lainekas ka teada saanud ja valmistus kohale lendama, et Krissu vanaema otsima minna. Krissu samal ajal rääkis oma täditütre Heleniga, kes samuti mures oli. Helen: "Üldine mamma-otsimis-võrgustik pandi tööle." Tegelt ka see oli hull süsteem ikka. Ma olin mega kõveras juba naerust. Te oleks võinud kuulda, kuidas ma oma hääletu häälega naersime. Mina: "Homme mamma naerab teid kõiki välja, kui teada saab, kui paaniliselt kõik teda otsisid." Nii depressiivse Eesti väikelinnalik draama.
Ema ütles, et kui homme ta välja ilmub, siis nad teevad kambaka talle. Lõpuks sai Lainekas tolle viimase Krissu vanaema sõbranna numbri ja tuligi välja, et Krissu vanaema oli seal. Kõigil langes kivi südamelt. Krissu ka ütles, et ta vanaema ajab ta hauda, kuigi Krissu ise on samasugune.
Krissu: "Me saaks nii mingi luurevõrgustiku luua - kus keegi on, mis teeb jne."
Lõpuks kogu selle värgi peale oli jälle rahulik. Rääkisin Lauri ja Piretiga ning hakkasin mingis
mõttes õppima. Kogusin 12. klassi päeva naelad (need naljakad laused jne, mis keegi öelnud on) kokku ja salvestasin arvutisse. Kujutasin juba ette, kuidas mu eesti keele õpetaja neid loeb ja naerab. Ma ise ka naersin. Teatudmõttes tuli kooligatsus ka juba, kuigi mul on kõik asjad tegemata veel.
Sander: "Sa õpi, ma lähen magama!" Rääkisime Lauriga mingi kaheni, kuigi ta pidi järgmine päev juba kooli minema.