My puzzle of dreams

Ärkasin just väga haige unenäo peale. Ma olin just tulnud oma venna sünnipäevalt, mida ta pidas millegi pärast Märdi hoovis. Külalisteks olid VKHK metalli ja puidu õpilased, ühesõnaga hästi palju poisse. Nende sekka mahtus ka mu gümnaasiumi klassivend Jaanus, kellega me rääkisime kanafileest. Mingi hetk aga lülitusid kõik teised ka me vestlusesse ja vaatasid mind imelikult, kui ma ütlesin, et ma teen tavaliselt kanafileed ka makaronidega, mitte ainult riisiga. Mõtlesin, et nüüd on õige aeg ära minna. Läksin tuppa. Märdi juures köögis oli mu vanaema, kes laua peal taignarulliga mingit tainast rullis. Ta ütles, et ta tegi vennale stritslit, aga kuna teised sünnipäevalised olid ka seda tahtnud, siis ta tegi neid veel, kuigi ütles, et ta mainis mu vennale, et ta on juba pensionär ega peaks siin teistele vaaritama, vaid puhkama. Ütlesin talle, et ole rahulik, küll isa valvab seda kõike, mis siin toimub.
Liikusin edasi tuppa, kus algas järsku Rõuge koolimaja. Olin sporta fuajees, kus Mannu ja Kätlin pühkisid põrandat, st olid nagu koristajad. Läksin vetsu, mille ukse vahelt Mannu oma käe läbi pistis ja täiega naeris, kuna tal meenusid igasugused naljad, mille üle me naernud oleme. Mul hakkas imelik, läksin välja ja kõndisin mööda koolimaja. Mu sünnipäevariietest - kleidist ja roosast pusast olid saanud dressid. Millegipärast olid mul jalas sellised pikad dressid, nagu on mu lühikesed püksid. Kõndisin ringi ja siis sain teada, et koolis on avatud uste päev ehk siis klassiuksed olid kõik lahti ja ma võisin vabalt ringi liikuda ja vaadata, mis tundides toimub.
Direktor hakkas ekskursiooni tegema, Malla oli ka koos minuga. Seal koolimajas nägin jälle neid metalli ja puidupoisse, kes mu venna sünnipäeval olid, kuna nad käisid ka Rõuge koolis. Möödusime koridorist, kus vanasti alati minu klassi poisid istusid, nüüd oli ainult kiilakas Jaanus seal üksi nurgas. Küsisin, kus kõik teised on, mille peale ta käskis klassi vaadata. Enne klassi sisenemist käskis direktor end nö kokku võtta, kuna klassis oli hästi palju õpilasi. Me kõndisime klassi ühest otsast sisse, et minna välja hiljem klassi tagant õigest uksest. Kui ma klassi vaatasin, siis oli seal nii vähe poisse, enamus olid tüdrukud. Nursikatel olid lõpupeo soengud peas. Eespool pinkides istusid ikka need, kes vanasti või noh ma mäletan,et Sulev P ja Stefan istusid koos. Talis istus Tarviga kõige taga, kus vanasti Anne-Liis ja Liisi istusid. Nad olid mõlemad nüüd millegi pärast ühes klassis. Klassis ma nägin vähemalt kolm korda oma sugulast Kevinit, kellel oli iga kord erinev kehaosa sidemes, aga ta ise naeratas mega õnnelikult, nagu tavaliselt. Janeli veel sidus talle käe peale mingit asja ja direktor ei lubanud mul neid segada.
Läksime klassist välja. Ma olin jahmunud seda kõike nähes ega suutnud uskuda, et need inimesed seal samas klassis olid. Direktor ütles mulle, et siin koolimajas on võimalik näha vanu õpilasi, aga ka kõiki uusi, keda iga aastaga aina juurde tuleb. Sellepärast seal koolimajas oligi nii palju õpilasi. Meie kõrvalklassis oli tund näiteks praegustel 9ndikel. Neil oli inglise keele tund ja nad olid pidulikult riides, valmis just tutipäeva aktusele minema. Ma nägin sealt ainult väikest Pärnat ja Deivit.
Kui me alla garderoobide juurde jõudsime, siis nägin seal Mikku, kellel oli üks silm sidemes. Kätel oli ka midagi viga, nii et ma kõndisin temast naeratusega mööda ja vajutasin käega ta ribidesse, ise naerdes ja öeldes: "Sa oled nii kinni mässitud, et mul ei õnnestu sind kallistada ka, sellepärast ainult katsun korraks," mille peale mõlemad naerma hakkasime. Mul õnnestus teda lõpuks peale neid kolme kuud Bulgaariast tulles näha.
Mikk liitus ka meiega, käisime alumisel korrusel, et siis minna üles algklasside korrusele. Naersime Mikuga, et me oleme mõlemad mega sandid, sest mul oli millegipärast nina kinni seotud ja see sideme ots ulatus suhu, nii et ma tundsin pidevalt mingit rõvedat maitset. Jõudsime algklasside korrusele, siis tormasime Mikuga mõlemad wc'sse peegli juurde vaatama, kui debiilsed me välja näeme. Ühel nina katki, teisel silm.
Algklasside korrusel oli tunne nagu oleks kuskil Summer Bay koolis, kuna meile vaatasid vastu väga eksootilised näod ning kuulda oli inglise keelt. Ma ütlesin ka, et siin on nii palju uusi nägusid, et ma ei tunne enam kedagi. Ilmselt see algklasside korrus oligi uutele kooli astujatele mõeldud.
Ma ei mäleta, kas sealt ka veel midagi edasi järgnes või mitte. Hetkel lihtsalt kirjutasin selle unenäo, kuni see veel värskelt meeles on.
Tegelikult ma tahtsin seda postitust alustada sealt, kus eelmine kord lõpetasin, ainult täiesti teises võtmes, kuna üleeile õhtul hakkas väga haigeid vestlusi toimuma. Kõigepealt läks mingist mõttetust asjast praeguse klassi facebooki grupis lahti teema, nii et mu tekkis tunne, nagu oleks tagasi põhikooli sattunud, kus selline nääklemine aset leidis. Nende vestluste põhjal on mul hetkel isegi hea meel, et ma pole paljude inimestega pidanud tükkaega kokku puutuma ja tunnen end siin kaugel kagunurgas isegi turvaliselt.
Mul oli tegelikult too õhtu tükktegu, et end vaos hoida ja vait olla, sest kogu austuse juures klassijuhatajasse ja teistesse klassikaaslastesse, kes sinna gruppi kuuluvad, polnud see õige koht, kus hakata üksteisega tõmblema. Ja lõpuks on lihtsam lasta kõigel halvale lihtsalt mööda voolata, kui ise selle sisse hüpata.
Ma arvasin talvel koolis, et ma olen ainuke, kellel mõõt täis hakkab saama, aga aja möödudes on selgunud, et ma polnud ei esimene ning kindlasti mitte ka viimane. Nii läkski kahe inimese vahel ütlemiseks, nii et päris mitmedki said teisel pool arvutiekraani kõvasti naerda. Ma leian, et kui üldse maailma parandada, siis tuleks kõigepealt alustada iseendast.
Tegin õhtul korraks läpaka kaane lahti veel ja siis hakkasid minuga rääkima inimesed, kes kiirgasid headust, nii mõistsingi, et ju siis peabki kõik tasakaalus olema. Need olid Sulev ja Ets. Sulev saab varsti reservi ja ma loodan, et nüüd saatus lubab meil lõpuks kokku saada. Ma ei kujuta ette ka, kui palju kordi ma olen tahtnud viimase poole aasta jooksul temaga kokku saada, aga kunagi pole õnnestunud. Tahaks lihtsalt rääkida, seda enam, et ta on üks väheseid häid, kellega me põhikooli ajast saadik väga hästi läbi saame.

Vestlus Etsiga üllatas mind. Tavaliselt me norime üksteisega, aga see vestlus ja need teemad, millest me seekord rääkisime olid ikka väga üllatusterohked. Leian, et ma polegi see üleliigne puzzletükk, kes viimasel ajal avastab, et ta ei kuulu enam kuskile, vaid tundub, et ma olen leidmas täiesti uut puzzlet ja uusi samasuguseid tükke, kelle kõrvale sobinduda. Ma ei saanud isegi õhtul magama enam jääda, sest ma oleks tahtnud veel nii paljudest asjadest rääkida. Mul on nii hea meel, et on inimesi, kellega ma samal lainel olen.
Ma olin eile väga töökas. Ärkasin juba hommikul üles, mitte ei maganud 10ni, nagu täna. Tegelesin vallalehe materjaliga ja täitsin praktikapäevikut. Kõige naljakam oli see, et ma arvasin, et ma ei saa praktika töötunde täis, aga tundub, et ma tegin juba aprillikuus nii palju tööd seal praktikakohas, et mul oligi peaaegu 300 vajaminevat töötundi täis. Nüüd on vaja praktikaaruannet veel tegema hakata.

Eile tegelesin piltidega. Panin lõpuks need matka looduspildid üles ja koostasin Vastseliina gümnaasiumi lõpuaktuste kuulutust vms. Too võttis aega, kuna ma otsustasin panna nii lõpuaktuste toimumise ajad kui ka lõpetajate nimed kõik ühe plakati peale. Natuke kirju sai, aga minu arvates on ilus.
Nii hea, et väljas praegu selline sügisene ilm on, sest siis ei teki kiusatust välja minna ja saab rahulikult töö ja kooli asjadega tegeleda. Märt ka õppis terve õhtu. Meil olid külalised ka eile. Märdi vanaema oli tulnud koos oma tütrepoja, Simoga külla, kuna Simo vanemad läksid trenni.
Õhtul sai veel telekat vaadatud ja täna üritan lehte vaikselt kokku panema hakata, kuigi mõned materjalid on veel puudu.

Kuidas sa lilleke siia sattusid?

Esmaspäeva hommikul järsku kõik märkasid, et pühapäeval oli olnud vallalehe jaoks materjali saatmise tähtaeg. Kuna minu mõistes tähendab aga esmaspäev pühapäeva, mil ma saan hommikul kaua magada, siis ilmselgelt seda eile mul teha ei õnnestunud, sest telefon helises pidevalt ja lõpuks, kui ma netti jõudsin, siis oli mõlematest postkastidest laviin ülekäinud. Ma peakski nüüd tegelikult kõiki neid saadetud materjale üle hakkama vaatama, millega ma eile juba ka põgusalt algust tegin.
Natuke sain siiski ka hommikul ustega tegeldud, sest Märt oli kuskilt liivapaberit leidnud ja mulle jätnud. Sain uksele kantud puiduvaha ühe ukse poole pealt juba ära lihvitud, oleks kõik hooga ära teinud, kui liivapaberit poleks nappinud.
Kuna ma eile hommikul alustasin eelmise postituse kirjutamist, siis peale lõunat läksin oma suurte arvutisse ja hakkasin plaatide pealt vastavaid pilte otsima ning sattusin vaatama lõpumöllu pilte, millest me ka Annikaga Krissu sünnipäeval rääkisime. Samal ajal, kui ma neid pilte vaatasin, käis mingi rahulik laul taustaks, nii et tekkis selline nostalgiline tunne. Terve päev olin üldse kuidagi väga nostalgiliste mõtete lainel. Pilte vaadates mõistsin, kui ammu tegelikult kõik oli. Nii haigeid pilte oli seal ikka. Need sellised luukered, mida mõne jaoks kapist välja tuua.
Ootasin, mil Märt koolist jõudis ja hakkasin siis enam-vähem Vastseliina minema. Tahtsin noortekeskuses Merlise juures käia, aga neil on seal mingi spordinädal, mille raames toimus just üks loeng vms, nii et pidin hiljem uuesti sinna minema.

Seniks läksin aga rahvamajja. Kuna ma olin jälle värviliselt riides, siis küsis kultuurijuht minu käest taaskord: "Kuidas Sa lilleke siia sattusid?" Aitasin neil pühapäevase rahvapeo jaoks kuulutust sõnastada ja siis nagu mu mõtete kutsel ilmus Anita klassijuhataja sinna, kellega ma olingi tahtnud just nende matkade teemal rääkida, mida vallalehes kajastada kavatsen. Sain temaga rääkida ja siis läksin noortekasse, kus sain Merlisega rääkida. Tal oli eile juhuslikult just sünnipäev ja ta oli nii heas tujus. Sain isiklikult õnne soovida ja oma jutu ära rääkida ning siis Vastseliina muusikakooli lõpuaktusele.
 Lõpetajaid oligi ainult üks ja see üks tegi ka seal nalja. Ta pandi tugitooliga üksinda kaskede vahele istuma ja siis, kui tal paluti sinna istuda, siis ta nö pühkis tooli puhtaks, enne kui istus.
Kuna see oli nagu kontsert-aktus, siis esinesid mõned teised muusikakooli õpilased ning anti üle tunnustusi jne. Ma vaatasin ära, kui lõpetaja esines ja sai kätte lõputunnistuse. Lisaks sellele oli tal au esimesena saada Vastseliina muusikakooli rinnamärk. Peale seda läksin ära. Et informatiivne olla, panin kohe lõpetajast pildi Vastseliina valla teadete facebooki lehele ja siis hakkasin tegelema tööasjadega. Kuna suvel on Viitka kooli kokkutulek, siis aitasin kuulutust selleks veel teha jne.

Muusikakooli lõpetamiselt tagasi jõudnud, oli muidugi toauks jälle pärani lahti, nii et teiste lahti olnud uste kaudu olid igast kärbsed ja sääsed tuppa pääsenud, nii et algas jälle kärbeste tagaajamine. Ma vihkan seda, kui mingid putukad toas on, sellepärast eelistaksin kõik uksed ja aknad kinni hoida, aga tundub, et enamus soovib siin vastupidist.
Ma olen üldse privaatsusest väga lugupidav inimene, sest kui ma Rõugeski elasin, siis lendasid kõik uksed pauguga mu selja taga alati kinni, mille eest ma alati ema käest sõimata sain. Siin olles on ka alati kuulda, kes tuleb või läheb, aga keegi noominud mind selle eest veel pole. Ja siis tahaks lisada veel siia Eesti huumorit, mis käiks ilmselt Anita või Märdi vanaema kohta.
Eile oli ka "Naabriplika" ja "Padjaklubi" hooaja viimased osad, mida ma täna läbisegi uneski veel nägin. Naabriplika Liisi ütles mulle unes, et nad said uue korteri ja teine hooaeg tuleb kindlasti, ühesõnaga ma nägin unes "Naabriplikat" ja "Padjaklubi" koondversiooni 2in1.
Täna ärkasin sellepale, et  kõrvaltoa uksest astus sisse üks siinsetest naabritest, kes ainult suve siin maal veedab. Kuulsin läbi une, kuidas ta kõva häälega üle ukse hõikas: "Tere hommikust!" Mõtlesin, et ootan ära, kui ta minema läheb, kuna ei viitsinud unise peaga end näole anda, aga lõpuks, kui kööki läksin, oli see naaber ikka veel seal. Ta mees oli jälle kalal käinud, nii et ta naine tuligi kalu tooma. Nimetas mind perenaiseks ja ütles, et ma need kuhugi ära paneks. Ütlesin talle, et ma pole perenaine. Mulle ei meeldi säärane staatus, sooviks pigem muljet jätta, et ma ei ela siin vms. Tahan oma kodu, kus perenaine olla.
Pidasin hommikul vallalehe asjus natuke kirjavahetusi ja siis hakkasin saadetud materjale üle vaatama ja korrektuure tegema. Päris palju sai juba ära. Samas oli huvitav lugeda erinevaid tekste, mis kajastasid veidi kaugemat ajalugu. Õpin üha rohkem tundma Vastseliina kanti ja siinseid inimesi. Täna helistas mulle näiteks üks külavanem, kes nimetas mind Beritiks.

Lõuna ajal läksin välja uksi tegema. Lihvisin kõigepealt taldlihvijaga ja siis väiksemad kohad käsitsi liivapaberiga ära. Seejärel puhastasin ukse tekkinud tolmust, niisutasin veega ukse pinda ja siis kandsin puiduvaha peale. Hiljem tegim sama ukselengiga. Vahepeal toimetasin veel ringi ja siis, kui üks ukse pool oli kuivanud, keerasin teise poole, kandsin sinna vaha peale. Pärast kolmetunnist tööd ongi nüüd uksed täiesti valmis. Isegi Märdi vanaemal on hea meel, et mul need lõpuks valmis said.
Märt jõudis, siis tegime süüa, mu lemmikut kus-kus'i värske salatiga. Märt pani aga kogemata liiga palju vett, nii et seekord pidime seda nagu putru lusikaga sööma. Praegu kirjutan blogi siin, samal ajal, kui Märt mulle Gena ja Potsataja laulu vene keeles laulab.
Rääkisin täna Janega. Temaga on nii hea rääkida, sai jälle nii palju südamelt ära öeldud, mille peale ma viimasel ajal mõelnud olen. Tundub, et oleme ühes paadis, sest tean, et koos suudame kõigele halvale vastu astuda, kaks rõõmsat ja lõbusat blondiini, nagu me oleme. Kui satud õigete inimestega kokku, saad olla sina ise, tunned vabadust, turvalisust, sugulust hingede vahel. Tunned, et kõik on hästi, mis tahes sinu ümber ka ei toimuks.

Kaua kaua olen ma teinud tööd, aeg on elada

Ma olin reede öösel koju sõites nii kindel, et ma magan kogu laupäeva maha, nagu eelmisel nädalavahetusel juhtus, aga läks hoopis vastupidi. Ma hakkan omadega vaikselt mäele jõudma. Praktika saab maikuuga läbi ja mul uksed peaaegu, et valmis. Võtsin laupäeval ette ja tegin suht palju ära, nii et nüüd on ainult jäänud veel natuke viimistleda ja siis jään ootama, et praktikajuhendaja selle nädala jooksul oma ustele järgi tuleks ning praktikapaberid ära täidaks. Praktikapäevik on ka vaja veel lõpuni täita, pole vist terve maikuu sinna midagi kirjutanud, kuigi märksõnu ja selliseid on küllalt tehtud.
Laupäeval puhstasin kõigepealt teise ukse viimase osa värvist ja mõtlesin lihvima hakata, aga unustasin ust tuues taldlihvija ja liivapaberi kaasa võtta, nii et käisime Märdiga mu praktikakohas, juhendaja oli ka seal, nii et sain talle ette kanda, mis vahepeal teinud olen ja uurida, mis ja kuidas edasi teha. Sain katsetada ühte uut puiduvaha, mis ta andis, nii et tegin ühe ukse selle puidukaitsevahendiga, millega teisedki uksed varem said tehtud ja ühte ust proovisin selle vahaga teha. Lakitud uks ongi nüüd täiesti valmis. Lakkisin eile kaks korda üle ja tulemus on suurepärane, st läigib hästi ilusti.

Teise ukse ja tollega kaasas olnud ukse lengi vahatasin ära. Eelnevalt niisutasin pinna ära ja siis kandsin puiduvaha pintsliga peale. Hetkel näeb see enam-vähem välja nagu tavaline valge värv. Põhjus aga miks mul tuleb veel nende ustega tegeleda on see, et vahatatud ukse lengi ja ukse peab üle lihvima ja siis veel kord vahatama, et lõpptulemust saada. Kuna aga mul sai liivapaber otsa, siis saan selle ette võtta alles täna õhtul või homme. Kaldun pigem arvama, et homme, sest kui Märt täna koolist jõuab ja mulle liivapaberi toob, lähen ma ilmselt juba Vastseliina muusikakooli lõpetamisele, et seda vallalehes kajastada.
Laupäeva õhtuks olid igatahes näpud nii valusad sellest kraapimisest ja väriseva taldlihvijaga kahe ukse lihvimisest. Telefoniklahvegi oli nii raske vajutada. Näpud üldse ei töötanud. Kõigele lisaks suutsin ma paar päeva tagasi nimettissõrme kuskil puruks tõmmata, nii et kõik need eelmise nädala postitused, facebooki kommentaarid jne pidin ma teiste näppudega trükkima, veits harjumatu oli, aga sai hakkama, kirjutamisisu on ikka nii suur.
Paar nädalat tuleb veel teha viimseid pingutusi, et saaks alata see kaua oodatud suur suvi, mil saan pühenduda ainult ühele tööle. Homsega üritan ustega ühele poole saada ja praktikaaruannet tegema hakata, mis võtab ka kindlasti oma aja. Kooli pärast ilmselt väga muretsema ei pea, sest viimasel nädalal mingeid töid ei tohiks tulla, kuna suuremad asjad olid enne praktikale minekut juba ära. Ainuke kurb asi on vist see, et Joosep läks Norra ja ma arvan, et ta ei jõua kooli ajaks sealt tagasi, nii et pean üksinda hakkama saama. Meid pannakse veel ühikatoa põrandat puhastama sellest jamast, mis me kõik sinna maha ajasime koolipraktika ajal, nii et toda ma küürin seal ilmselt üksinda. Nutan ja küürin, sest ma olen juba üritanud toda puhastada, aga tulutult. Eks näeb, mis tollega saama hakkab.
Vallaleht ka kokku ära saab pandud ja trükikojast postkontorisse viidud, siis võib kergemalt hingama hakata. Seekord on plaanis lisalehega leht välja anda, kuna infot peaks tulema palju, aga hetkel ongi kõige närvesöövam see, et on teada, et kuskil miskit toimub, aga info ei levi ja suht vähesed saadavad vallalehe emailile mulle materjali. Peab sellel nädalal ilmselt sellega intensiivsemalt tegelema ja inimestele rohkem pinda käima.
Laupäeval oli veel see päev, kui sai kaks aastat sellest, kui me Henriga Nooruse parklas tuttavaks saime. Tahtsime korrata seda, aga ilmselgelt oli meil mõlemal muid tegemisi. Mul tuli tööisu peale ja Henri läks üldse Preedu ja ta naistega kuhugi mere äärde. Ju polnud siis me kohtumine seekord ettenähtud. Üldsegi peaks midagi uut välja mõtlema, mitte vanu asju kordama.
Rääkides veel vanadest asjadest, siis Krissu sünnipäevalt kerkis ikka nii palju vanu asju jälle üles. Lugedes reedel kõiki neid tekste, mida ma vihikusse kirja olin pannud ja rääkides Annikaga hakkasin mõtlema, et kui kaua aega tagasi ikka kõik oli. Mind pani just mõtlema see, et facebookis jagati eelmine nädal just 2006. aasta paadirallit, mil esines ka Tanel Padar, nagu tänavugi (selles ma olin muidugi suht pettunud, et enam midagi uut välja ei mõelda ja vana juba korduma hakkab, kuigi Tanel Padari vastu pole mul midagi, asi lihtsalt põhimõttes, oleks võinud kutsuda mingi sellise artisti, kes veel käinud pole). Igatahes küsiti seal pildi pealkirjas, et kes mäletab seda 2006. aasta paadirallit ja siis vaatan, et seda olid laikinud mingid sellised, kes olid siis enam-vähem veel sipukates, nagu wtf? Kui ma olin mingi 5-7 aastane, siis polnudki veel paadirallit ja mind ei võetud sinna üldse kaasagi, kui ma mingi 7-10 aastane olin, vaid pidin maale minema, samal ajal, kui näiteks üks mu tolleaja lemmikuid Night Light Duo lavalaudu vallutas. 2006. aasta paadirallit ma aga juba mäletan, siin ka üks pilt Tanel Padari live'st. Leidsingi nüüd pilte, mis peaks 5. juulil facebooki lisama.
Krissu sünnipäeval ka meenutasime Annikaga põhikooli aegu, mis jäävad ka sinna 2006. aasta kanti, mil nursikad Rõuge kooli tulid. Tundub, nagu see oleks alles olnud, aga kui vaadata, mis aasta praegu on, siis oli ikka nii ammu. Sama oli nende inimestega, mingi Mirko ja Tauri, kes on nii palju meist nooremad ja näha, et nad polegi enam sellised tatid, nagu põhikoolis, siis jääb karp ikka suht lahti küll.

Öeldakse, et vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ma lisaks sinna juurde: "..ja siis kui veel lilled lõhnasid. Neljapäeval, kui rahvamajas parimate õpilaste vastuvõtu jaoks ettevalmistusi tehti, siis just rääkisin seal, et filmidest ja lapsepõlvest on jäänud see mälestus, et kui keegi kingib sulle lille, siis nuusutad seda. Ma olen ikka seda aeg-ajalt imiteerinud, aga need poest ostetud lilled ei lõhna enam. Lihtsalt polegi mitte mingit lõhna, nagu mingit kunstlille nuusutaks.
Lisaks sellele on soojaga kõik ümberringi lõhnav ja ilus korraga järsku kõik ära õitsenud ja kõik hakkab muutuma ühtlaseks roheliseks, nagu suvel. See õige kevad tuleb ja läheb nii kiiresti mööda, et ühel hetkel ma avastan jälle, et olen kõik selle ilusa maha maganud. Siin Märdi juures olles sain ilusast ja õitsevast kevadest küll veidi rohkem osa, kui tavaliselt Rõuges olles, aga ikkagi tundub, et seda jäi väheks ja Hurdale ma ei jõudnudki.
Nagu ma eelmine kord lubasin, kui ülikuumas tünnisaunas käisin, et ma ei taha seda 2 nädalat näha, siis sel laupäeval, 2 nädalat hiljem sai jälle tünnisauna köetud. Seekord oli vesi ülimõnus. Läksigi enne teisi juba sinna ligunema, panin mullitaja ka tööle ja siis istusin, silmad kinni ja mõtlesin end kuhugi minema ära. Reaalselt nii hää oli olla, nagu mullivannis, ainult, et keset ehedat loodust. Olin just enne raamatut ka lugenud, nii et peas oli igasuguseid häid mõtteid, mille üle mõelda. Kõige suurem hirm seejuures oli see, et Anita võib igahetk avastada, et ma tünnis olen ja ka sinna tulla ja no ei läinudki kaua, kui ta platsis oli. Ta suutis mind see nädalavahetus ikka nii närvi ajada. Ta sai batuudi ja siis hüppas seal terve päev ja muudkui lõõritas, samal ajal, kui ma seal samas oma ustega tegelesin. Vahepeal on selline tunne, et tahaks võtta oma kõige mustemad sokid või saapad ja need talle suhu toppida, et ta ükskord juba vait jääks.
Üritasin end mitte häirida lasta, aga lõpuks ikkagi viskas kopa ette ja läksin ära. Hakkasingi seda blogi kirjutama, aga ei jõudnud lõpuni, kuna Märt tuli saunast ja siis läksime Viitkale, kuna Mikul oli sünnipäev. Nad olid aga parasjagu Meremäe vaatetornis, nii et käisime seni Märdi tädi juures juttu ajamas ja peale seda läksime kooli juurde passima. Alguses tundus nii igav, sääsed ka ründasid, aga kui pimedamaks hakkas minema ja seltskonda vähemaks jäi, siis leiti ühine keel ja sääsed ei leidnud ka enam pimedas nii ruttu inimesi üles.
Ma hakkasin Ermo ja Markusega jutustama. Ermo on siuke crazy inimene. Ma tean tegelikult teda juba keelelaagritest saadik, pidime ükskord isegi samas rühmas olema. Seekord ka oli nii palju rääkida, alustades liiklusmärkide varastamisest, lõpetades kirjanduse ja kooliga. Viimasest teemast haakus jutu sisse ka Markus, kes käis ka kunagi VKLG-s. Mina ainult ei mäleta teda eriti sellest ajast, kuna ta käis seal hullude 7ndike klassis, kui meie veel 10ndas olime ja kuna tema oli selline vaim, kes ei paistnud Nopri ja teiste hullude seast väljagi, siis mina teda eriti ei mäleta. Samas oli aga väga palju teemasid ja mälestusi VKLG-st, millest rääkida. Head ajad olid.
Mingi aeg oli sünnipäevalaps päris purjus juba, nii et kui me parasjagu temast rääkisime ja ma Mikule nii muuseas ütlesin: "Onju?"
Siis Miku ütles sellepeale arusaamatult: "Möh," nii et kõik naerma hakkasid. Märt hakkas talle seepeale kohe õpetama, et viisakas on öelda: "Kuidas palun?"
Kella 12 paiku hakati koolimaja seinal nö kino vaatama ja filmiks oli mingi õudukas, nii et tahtsin sealt kiiremas korras minema saada, kuna ma vihkan õudukaid, nii et läksimegi minema. Märdil oli jälle mure, et juba teist päeva järjest peame kõrvitsaga koju sõitma, st tuhkatriinu tõld muutub peale südaööd kõrvitsaks.
Pühapäeval hakkasin siis neid uksi lakkima ja vahatama. Külla oli tulnud ka üks Märdi 5-aastane sugulane, keda Anita hoidma pidi, nii et sai neid ikka naerdud. Too väike 5-aastane tüdruk on täiega äge. Räägib nii ägedat juttu kogu aeg.
Vahepeal, kui üks lakikiht kuivas, siis käisin toas Märdi emaga tänaseks muusikakooli lõpupeoks rummipalle tegemas. Polnudki neid nii ammu teinud ega mäletanud enam, kui head need on. Vahepeal igast muid kooke ja värke teinud, et pole pähegi tulnud enam rummipalle teha. Samas mingi aeg saigi neid nii palju tehtud, et vahepeal oli isegi kopp ees neist juba. Nüüd üle pika aja oli aga hea jälle neid süüa.
Mõtlesin, et kui uksed ära teen, siis lähen rattaga sõitma, aga see on mingi karma jälle, et ei saanud, kuna äike tuli. Tegelikult õiget sellist äikest nagu polnudki, aga alguses tundus, et tuleb mingi jõhker äike selle kuumuse peale, nii et väljas toodi kõik asjad ära, mis vihma kardavad. Nii siis ootasimegi äikest, aga ainult vaikselt müristas ja paar korda tuli natuke vihma. Jõudsin sellel ajal Kristo Kivioru "Päikeseküla" 3nda raamatu läbi lugeda. Ta oli lõppsõnas kirjutanud, et tundub, et üks raamat tuleb veel, nii et on veel mida oodata.
Terve õhtu ka veel müristas ja välgutas kuskil kaugel, aga see ei seganud eriti. Sai telekat vaadatud, netis oldud ja Mikuga räägitud, aga nagu alati poole me vestluse pealt peab ta jälle kuhugi välja minema. 3 nädalat veel, siis on ta Eestis tagasi ja meil muudkui tekib temaga igasuguseid plaane, mida suvel teha.
Eile helistasin lõpuks ka oma teisele vanaemale, kes on mulle viimasel ajal päris palju helistanud, aga ma pole viitsinud ta kõnedele vastata. Ühesõnaga ta kutsub mind Itaaliasse kaasa juulikuus, aga ma veel pean mõtlema, kas ma viitsin selle seikluse ettevõtta, sest see kujuneks ilmselt selliseks, nagu oli Saksamaal käimine - autoga. See on suht ränk ja väsitav, aga samas näeks palju rohkem erinevaid riike, kohti ja inimesi. Õnneks on aega veel mõelda.

Igal pühakul on minevik ja igal patusel on tulevik

Kui tavaliselt kaob õhtune inspiratsioon unenägudesse, siis seekord seda ei juhtunud, nii et reede hommikul sai ka veel päris palju vallalehe jaoks ära tehtud. Lisaks sellele jõudsin uksigi natuke rohkem jälle värvist puhtaks kraapida, aga kuna seekord polnud kuuri all tuult, nagu tavaliselt, siis oli suht võimatu midagi teha, kuna nii palav oli. Õnneks pole enam palju jäänud, ehk suudan täna või homme ära lõpetada, lihvima hakata ja siis on jäänud ainult lakkimine, mis on kõige lihtsam. Jaa kõigele lisaks saab mul ka kohe läbi loetud raamat, mille tagasi viimise tähtaega ma juba kolmandat korda pikendasin, kuna seekord ma lubasin endale, et loen lõpuni ära.

Eilne õhtu jõudis nii ruttu kätte ja ühel hetkel ma avastasin, et ma ei tea, mida kinkida, polnud aimugi, kes Krissu sünnipäevale üldse tulevad ja kuna sünnipäeva stiil oli "li**id ja pühakud", siis ma ei teadnud mida selga panna. Üritasin alguses end selleks halvaks teha, aga väljas kukkus nagu alati vastupidi, nii et avastasin end heledas, meenutades nii hoopis "pühakust inglit", nagu mu rinnasildile kirja läks. NB! Kõigile sünnipäevalistele pandi rinnasildid, enamus olid li**id, kes oli tavaline, eriline, parim jne. Sander oli alguses tavaline, aga vestlusest Annikaga kujunes tavalisest li**ist välja hoopis Santa bitch. 

Terve õhtu oli nii hea ilm. Mega soe ja nagu suvi ikka. Ma eeldan, et nüüd ongi kuni jaanipäevani soe, kuni Jaan jahekivi vette viskab, siis hakkavad ööd jälle jahedamaks minema. Hetkel on nagu täiega hea aeg, valged ööd, millest ma kahjuks veel osa pole saanud ja kõik on veel nii värviline. Janno ütles mulle, et ta pole mind ammu näinud, ilmselt sellepärast, et ma olen põõsastega nii ühte värvi oma värviliste riiete pärast.

Enne Krissu sünnipäevale minekut käisime veel Plessil. Märt käis ühe tuttava muruniidukit korraks remontimas, heledate riietega ikka muidugi. Samal ajal, kui ma autos olin, helistas Eerik. Mu unustasin oma telefoni üldse koju, aga kui Eerik Märdi telefonile helistas, mille ma vastu võtsin, ütles ta mulle: "Aa Biku v? Ma tahtsingi sulle helistada, aga mul polnud su numbrit."

Kutsus meid Emajõe festile ja ütles, et ma pean talle Märti kaheks nädalaks laenama, kuna Eerikul pole kellegagi juua, sest perepojad on mõlemad Soomes. Po läks ka eile ära, muidu ta oleks ka Krissu sünnipäevale tulnud. Kõik asjad peavad ikka samal ajal toimuma. Lisaks sellele võtsin Eltoniga ühendust, kes andis teada Taavi sünnipäeva asukohast. Mul oli juba ammu plaanis, et kui Taavi peab kuskil lähedal, nö kodutee peale jäävas kohas sünnipäeva, siis käime läbi ja soovime õnne, sest viisakas oleks Põhja-Läti family liikmele ikka õnne soovida, vaatamata sellele, et ei suhtle nii palju ja ei kutsu üksteist sünnipäevale. Pole nagu mõtetki kutsuda kõiki. Mulle näiteks meeldikski, et kui mul on sünnipäev, siis kutsun need, kellega kõige rohkem suhtlen ja need, kes peavad vajalikuks mind veel isiklikult õnnitleda, võtavad ise ühendust või käivad läbi. Pole veel jaanipäevgi, kui mul on juba järgmise aasta sünnipäevaks plaane tehtud. Eile näiteks tuli hea idee, mis sünnipäeva stiil võiks olla, aga jätan esialgu saladuseks.

Käisime minnes veel Võrust poest läbi. Kerli oli mega õnnelik, et temaga rääkisin, kuigi ma kiusasin teda rohkem ja sundisin teda tööle. Tal on uus töökaaslane, kelle üle ta mega "õnnelik" on, mille peale sain vaid öelda, et see on talle karistuseks, et ta vahepeal siuke jobu on olnud.

Jõudsime Krissu sünnipäevale väikese hilinemisega, mõned olid juba kohal, aga paljud tulid alles enne südaööd. Sander ja Jaagup olid juba kohal, ujumaski käinud, mida hiljem veel saunast tulles kõvasti harrastati. Sander säras nagu nii täiega, ma ei oska seda kuidagi ära seletada, kui rõõmus ja õnnelik ta oli. Ta on tegelikult kogu aeg hästi rõõmus ja särav, aga eile oli seda kõike ülivõrdes. Ilmselgelt oli ka põhjust ja ma loodan temaga koos, et kõik sujuks. Sünnipäeval käinud muusika läks ka ikka nii teemasse: "Anna mulle veel üks algus uus, anna mulle veel üks päev, mil rõõmu näen, anna mulle võimalus." Jaagup pani vahepeal mingit oma pläusti telefonist. Ta ka üks telefoniinimene, saadab sõpradele selfiesid igast asjast mida teeb, selle asemel, et hetke nautida.

Krissu sünnipäeval sai päris palju juttu räägitud inimestega. Alguses rääkisime Annikaga päris pikalt, meenutasme põhikooli aegu ja rääkisime tänapäevast. Ma juba olin unustanud, kui äge ta oli/on ja kui sarnane ta Siretiga on. Ma olen kogu aeg rääkinud, et nad on kaksikud, aga keegi ei nõustu minuga. Igatahes nalja sai. Annika pani mind jälle raamatu kirjutamisele mõtlema, kui talle oma ajakirjanikutööst ja blogimisest rääkisin. Enne sünnipäeva otsisin Krissule kaardi peale igasugust ägedat teksti ning surfasin oma mälestustes ehk siis sirvisin vihikuid, kuhu ma kirjutasin kogu aeg igasuguseid ägedaid lauseid, tegemisi, kuupäevi jne enne seda, kui blogima hakkasin. Ma lihtsalt lugesin ja naersin üksinda, kui ägedaid aegu ikka on olnud. Teel Krissu sünnipäevalegi, istusin autos, vaatasin aknast välja ja muigasin oma ette, kui mitte ei naernud. See on täpselt see lause, mida ma hiljuti facebookis jagasin: "Kui sa näed mind avalikus kohas naermas, siis ma ilmselt naeran oma naljade üle, mida ma mõttes endale ütlen." Igatahes, kui Annikale kõike oma kirjutamise värki rääkisin, siis ta ütles mulle, et ma võiksin tõesti sellest kõigest raamatu kirjutada ning lubas, et ta isegi ostaks, ühe või isegi kaks, teise lubas kellelegi kingituseks osta. Meenub, et mulle on paljud seda sama öelnud, aga mul endiselt dillemma sellega. Ei oska kuskilt alustada ja ei tule nagu seda õiget hetke või vaimu peale, et see teema esikohale seada ja sellega otsejoones tegelema hakata, aga one day..

Siis nägin oma vanu põhikooli klassivendi Ailerit ja Jaanust, kes on noo ikka tõelised legendid põhikooli ajast. Juba enne Aileri tulekut, kui Krissu temast rääkis, kujutasin ma nii hästi ette, kuidas Ailer midagi ütleb või teeb. Ta on nii crazy ja vinge inimene. Seekordki sai teda jälle naerda, tundub, nagu nende aastatega, mil me väga kokku puutunud pole ja ainult nähes "tsau" öelnud, pole selle ajaga ikka midagi muutunud. Isegi lollused on samad, st Ailer hüppas jooksuga aknast välja. Muidu sai ka naerda teda ikka, kuidas ta võtab mingi sõna ja hakkabki kedagi nii kutsuma, nagu näiteks Igor, kes on tema sõnul tibla. Enne äraminekut pilti tegime, siis Ailer naeris, et tibla oli viimane, kes pildile tuli, ilmselt sai liiga palju ja pärast, kui pilt ära tehti, siis Ailer ütles mulle, et pilt sai raudselt selle võrra raskem, fail on tibla pildil oleku pärast poole suurem.

Aga see silla värk oli küll eluhaige. Mingi haige raks käis ja mõni pani kiirelt silla pealt ajama. Õnneks pealtnäha midagi katki ei olnud, aga kuskilt alt läks puruks midagi.

Jaanusega rääkisin veidi pikemalt. Ma ikka alustasin, et noh pole kaua näinud, mis teinud oled? Jaanus: "Ma ei tea, ma näen sind küll tihti."

Mu sugulane Elary oli ka seal sünnipäeval. Temaga sai ka põhikooliaegu ja inimesi meenutatud ning kõiki neid lollusi ja kiusamised muidugi jätkusid ilusti edasi meil jälle. 

Kuigi ma ei viitsinud Jaagupiga eriti suhelda, siis tänu ühiste tuttavatele Setomaalt, Värskast, sai ikka natuke juttu aetud. Teistega eriti ei suhelnud. Lõpuks oligi nii, et olid mingid seltskonnad, rahvas oli segi, Märt oli kaine ega teadnud sealt väga kedagi, siis tal oli igav, nii et läksime enne keskööd ära. Nüüd vist ei näegi Krissut enne sügist, kuigi tahaks temaga rääkida veel. Toopäev Rõuges käisime, siis ainult mölisesime üksteisega, seekord ta oli sõbralik, aga kuna ta oli sünnipäevalaps ja pidi kõigiga suhtlema, siis jälle ei saanud eriti jutustatud.

Lõpuks tuli nii palju selliseid inimesi sinna, kelle seltskonnas ma hea meelega ei viibiks, nii et mul polnud eriti kahju sealt ära minna. Hea oli näha vanu semusid põhikooli ajast, korraks minevikku vaadata, aga nüüd jälle täiskäigul edasi.

Kuna Krissu pidas sünnipäeva Linnamäel, millele me algusest saadik vastu olin, siis erit mulle seal olla ei meeldinud. Ainuke asi, mis meeldis oli see, et ma polnud kunagi seal suvisel/kevadisel ajal käinud, et maja taga silla peal olla, mis oli ülimõnus. Viimati käisin Linnamäel vist siis, kui oli abiturientide ja rebaste möll 201. aasta vabariigi aastapäeval. 

Kui kaardi pealt vaadata, siis me liikusime kaardi pealt nii otseteed, kui võimalik, st läksime Linnamäelt Sõmkast, siis Nurssi, sealt Rõugesse ja siis Viitinasse, kus Taavi koolimajas seal väikses puhkemajas vms sünnipäeva pidas. Meie õnneks jäigi see kodutee peale. Läksime sinna, siis tehti parasjagu mingil põhjusel külakuhja. Rääkisime natuke juttu, soovisime Taavile õnne ja liikusime edasi, kuna Märdi juurde oli veel pikk maa. Me muidugi suutsime ära ka eksida. Mõtlesin, et wtf, mis asfalt lambist kuskil kruusateede vahel on, siis tuli meelde, et see on see sama asfalt, mis oleks pidanud Hurda metsa vahele minema, aga see pandi hoopis Luutsniku külavahelisele teele, kuhu me eile öösel jõudsime, kuna ei keeranud õigest kohast ära. Nii et üks hetk vaataski meile vastu LATVIJA. See on see Võrumaal ringi sõitmine, kõik teed viivad lõpuks ikka Lätti, st tunne oma kodumaad, vahel ka Lätit ja miks minna otse, kui saab ka ringiga. Läksime siis Sarise kaudu Ruusmäele ja sealt õiget teed mööda edasi Tsiistresse, Kirkale ja siis Illile, kus jõudsime Võru-Luhamaa maanteele. Pool ööd mingi umbe seiklus, jõudsime mingi pool 2 alles Märdi juurde. 

Täna läks ka suht vara uni ära, õigemini Märt ajas mind üles ja ise läks välja ära. Mõtlesin,et kirjutan blogi ära ja siis vaatab, mis edasi saab. Peaks uksi tegema, aga väljas jälle kuumus, nii et ehk teeb seda õhtupoole. Täna TiigiMiku sünnipäev, kui midagi toimub, siis käiakse sealt läbi, aga kui mitte, siis tünnisauna või tuleb veel mõni parem plaan, ei tea..

Kui sul tekib tööisu, siis istu maha ehk läheb üle!?

Kolmapäeva hommikul üles ärkasin, siis vandusin tükkaega, sest ma tahtsin tööd teha, aga elekter jamas täiega - läks mitu korda ära ja tuli siis jälle tagasi. Suht võimatu on nii siin tööd teha. Mulle üldse ei meeldi see maal elamine, sest siin läheb elekter ära siis, kui ise heaks arvab. Mitte, et ma tänapäeva võimalustest nii sõltuvuses oleksin, et ei saaks ilma interneti ja elektrita elada, vaid seni, kuni sellest sõltub mu töö on see mu jaoks oluline faktor. Ma tahan, et kõik sujuks plaanipäraselt, mitte ma ei peaks ootama, kuni elekter tagasi tuleb, sest toimetus ju ei oota, vaid nõuab, et lubatud ajaks artikli saadan.
Kirjutamine pole mu jaoks lihtsalt see, et kui aega on, siis kirjutan. Kui vaimu peal pole, siis ei tule mingit loomingut. See on see mõttetera: "Kui sul tekib tööisu, siis istu maha ehk läheb üle." Nii läkski ja leidsin end hoopis blogi kirjutamast.
See oli hea rakendus, sest ma olin kirjutamisega juba nii maas. Tahaks nüüd jälle järjepidevalt kirjutada. Ma jäin üksinda ja oli hea võimalus kirjutamiseks. Kõik läksid matustele. Ma ei läinud kaasa, kuna matustel on nii meeletus koguses negatiivset energiat, et see kurnab päris jõhkralt. Pealegi pole eriti meeldiv olla inimese matusel, keda oled elus vaid 1-2 korda näinud ja näed, kuidas kõik nutavad inimese pärast, keda sa ei tundnud. Pidasin eelmist postitust kirjutades samal ajal oma koera matuseid, kellest kirjutades pisarad lihtsalt voolasid, sest ta oli nii kallis mulle. Mu koer oli tõeliselt oluline mulle, samas, kui ma olen olnud viimase aasta aja jooksul mitmel matusel ühegi emotsioonita, kuna ma ei tundnud mitte midagi.
Kuna absoluutselt kõik läksid sinna matustele, siis oli isegi keset päeva suht jube üksinda olla, teades, et teised on matustel. Ma olen mingi teistmoodi inimene, kes tunneb mingeid energiaid ümberringi ja kui mind nendega üksinda jäetakse, siis ma võin endale sääsest elevandi ka ette kujutada. Sooski käies, kui ma teistest maha jäin ja pildistasin, hakkas täiega kõhe, nii et jooksin ruttu teistele järgi.
Ega eile ei toimunudki eriti rohkem midagi. Ei tulnud seda tööisu peale. Pidin artikleid kirjutama ja välja uksi tegema minema, aga lõpuks ahvatlesid mind arvutis hoopis pildid, mida vahepeal teinud olen ja neid nüüd vaatama jäin. Üritan need nüüd millalgi üles ka panna.
Lubasin endale, et homme teen kõik ära, nii et hommikul, kui Märt üles ärkas, et kooli minna, ärkasin ma ka üles ja hakkasin tegutsema. Käisin hommikul kohe pesus ära, et uni ruttu minema läheks. Hommikul sai ka nalja. Meil siin jõhkralt lindusid, kes ümberringi kogu aeg kädistavad. Ükspäev, kui väljas uksi tegin, siis tuli üks pääsuke sinna samma lähedale ja hakkas kädistama, mul oli nii kopp ees juba temast, aga kuna ta pesa on veranda ukse juures, kuhu saab otse me toast, siis kuuleb tuppa ka seda kädinat. Lisaks sellele on siin miljon kägu, kes kukuvad vahel ühekaupa, aga enamusjuhtudel kaanonisse, nii et kui pikemat aega väljas olla, siis loodad juba, et ta sealt puuotsast ükskord alla kukuks.
Täna aga panin hommikul pesu nööri peale kuivama ja siis mingi lind vilistab metsas, vähemalt ma arvan, et see oli lind, kuna ta tegi seda mingi kindla aja tagant samas rütmis. Panin mingi riide jälle nööri peale, kui ta vilistas, vaatan metsa poole - vaikus ja nii kogu selle aja, kui pesu kuivama panin. Ma muigasin juba omaette. Märdi ema ütles, et raudselt need ilusad piirivalve poisid vilistasid mulle sealt. Ma arvan, et ikka lind oli.
Jäingi välja, kuna ma ei viitsinud Märdi vanaemaga tegeleda. Istusin kiigu peal, tundsin, kuidas päike selga kõrvetab ja lugesin raamatut. See raamat on mind täiega palju Sveni peale mõtlema pannud, sest see kirjeldab nii paljut, mida me selle vähese aja jooksul üksteise seltsis kogesime. See raamat õpetab mulle mõningatest asjadest aru saama, nii et selle asemel, et mõelda ja kurvastada, et miks ta ära kadunud on, on mul hetkel hoopis hea meel, et ta mind nii öelda lahti keeras ja tõi mu ellu palju head ja ilusat, võiks isegi öelda, et ta õpetas mind ja andis märgid, mida mööda edasi avastada seda lõpmatuse maailmat, mille me lõime. Soovisin talle see aasta isegi õnne, ta tänas, aga sealt mingit vestlust ei jätkunud, ju siis ei pidanudki.
Läksin ennelõunal Vastseliina, kuna lubasin kultuurijuhiga üle vaadata artikli, mis ta vallalehe jaoks kirjutas. Tegin seal mõned korrektiivid ja andsin mõtteid, nii et lõpptulemusena läheb selle valmimisega veel aega, kuna mõned sündmused on veel toimumata.
Rahvamajas valmistuti parimate õpilaste vastuvõtuks, kuhu ma tegelikult läksingi, et pilte teha ja seda hiljem ka vallalehes kajastada. Sain vallalehe jaoks veel mitmeid asju aetud. Lõpuks sain ka vallavanema kätte, kes vahepeal kevadtormil oli. See oli ka selline naljakas lugu, et ma viivu nägin teda, aga kuna läksin just alla korrusele, siis mõtlesin tagasi tulles tema juurde rääkima minna, aga me saime fuajees kokku. Tema tuli just trepist ja mina kõndisin koridoris nii, et fuajees asuv post jäi me vahele. Ta vaatas ühelt poolt, aga ma ilmusin välja hoopis teiselt poolt, me olime korraks nagu väiksed lapsed, kes peitust mängivad. Saime lõpuks ikka ühel pool kokku ja küsisin kõik oma küsimused ära, mis mul vahepeal tekkinud olid. Sain väga hea informatsiooni. Vallavanem on üldse väga tore ja sõbralik, teda võiks ainult rohkem näha olla, enamus aja on ta kuskil kaitseliidu üritustel, millega ta suudab kõik oma puudumised ära põhjendada.
Täna oli Vastseliina maarahva laada eellugu ka Võrumaa Teatajas. Ma käisin mitu korda rahvamaja postkasti kontrollimas, aga postiljon oli täna eriti aeglane ja tõi posti enam-vähem õhtupoolikul alles. Milline viivitamine ja minu trepist üles-alla jooksutamine. Lõpuks, kui leht kohal oli, siis kõik uurisid ja vaatasid ning naersid seda 1995. aastast pilti, kus tollane Vastseliina laadatoimkond peal oli. Ma ise lõpuks ei jõudnudki lehe lugemiseni, viskasin vaid pilgu korra peale. Lugesin ühte artiklit ennist internetis, kus kirjutati, mis Võru tänavad kõik suvel remont lähevad. Läbi lugenud, tekkis tunne, et Võrus polegi suvel enam võimalik kuskil sõita, sest enamus tänavad lähevad remonti. Päris asjalik või nii, loodan siiski, et neid kõiki ühel ajal remontima ei hakata.

Istusime Märdi ema tööruumis, kui ta facebooki läks ja mu pilti "ma tahaks kodus olla, kui õunapuud õitsevad" nägi ja naerma hakkas: "See on ploomipuuu ju." Ma hakkasin ka täiega naerma, et nii haigelt feilisin. Kevadel ei saa üldse aru ju, kõik puud õitsevad ja kuna keegi nendest 50-st meeldijast polnud sellest aru saanud, et see õunapuu pole, siis las jääda. Saate nüüdki naerda.
See pilt polnud tegelikult seal üldse ei õuna- ega ploomipuu pärast, vaid sellepärast, et ma tahaks tõesti olla oma olematus kodus, mille geograafiline asukoht on hetkel määramata. Tegelikult ma tahaks Hurdale, tahaks seal pilte teha ja kevadet nautida, nii et ehk leian võimaluse lähipäevil sinna minekuks.
Aitasin ka rahvamajas parimate õpilaste vastuvõttu ettevalmistada. Kuna ma kallasin mahla klaasidesse ja mahl otsa sai, siis saadeti mind poodi mahla VÕTMA. Läksin juhataja juurde, ütlesin, et vallavalitsuse arvele kaks mahla ja läksin ära. Enne minekut veel naersin, et võtan kaks mahla ja kolm jäätist. Viimased endale muidugi. Hiljem läksin ikkagi eraldi poodi, et endale jäätist osta. Kusjuures, kui teised täna lõõmava päikese käes väljas olid, siis rahvamajas oli täiega hea jahe.
Parimate õpilaste vastuvõtt oli selline mitte eriti ametlik, kuid siiski. Vallavanem rääkis ägeda loo oma kooliajast, anti kingitused ja lilled tublidele õpilastele ning nende lapsevanematele, astusid üles esinejad, tegin pilte ja söödi kooki, mis oli seekord palju parem, kui päikesepäeval.
Hiljem, kui vallasekretär minu käest küsis, kuidas oli, siis ütlesin, et peotantsijad oleks võinud natuke lühema kava teha, oleksid võinud 3-4 tantsu teha, aga nad nagu rohkem promosid ennast ja esitasid erinevaid tantsustiile. Ütlesin ka, et mulle kui õpilasele muutus see vaikselt tüütuks, kuigi need väiksed tantsijad olid ägedad.

Vastseliinast tagasi jõudnud, tuli mul töötuhin jälle peale, nii et kirjutasin lõpuks ära artikli, mida ma juba pühapäevast saadik iga päev mitu korda lahti teinud olin, aga iga kord sama targalt jälle kinni panin. Vahepeal käisin köögis ümarlaual, kus arutati jälle, mis oli ja tuleb jne. Pidevalt kõigil jõhkralt üritusi, mis on isegi hea. Homme saab Krissu ja Sanderiga jälle kokku, sest Krissu peab sünnipäeva. Näeb muidugi vanu tuttavaid ka, kes sinna kokku tulevad. Eks näha on, mis toimuma hakkab.

Selgelt veeren keerises

Läksin natuke pikaks ajaks kaduma, aga selle eest on mu telefon pungil jälle igasuguseid märksõnu ja nalju, mida sinna üles olen täheldanud. Kusjuures mingi aeg ei pannud ma oma telefoni eriti midagi kirja, millest on mul tagant järgi mõeldes väga kahju, aga üritangi nüüd jälle kõik tasa teha.
Neljapäeva õhtul läksime Hurdale ja võtsime Märdi vanaema ka kaasa. Ta pidevalt küsib mu käest, et millal oma vanaema talle külla toon ja oli eelneval päeval just ta telefoninumbrit küsinud, aga ma ei andnud, kuna mu vanaemal on lauatelefon, mitte mobiil, nagu Märdi vanaemal. Viimasel võib vahepeal mingi lolluse hetk peale tulla, kus ta helistab terve telefoniraamatu läbi, küsides: "Kas sa helistit mulle va?", selle asemel, et vaadata kõneregistrist, kes vastamata kõne on teinud.
Jõudsime Hurdale, siis mu vanaema ja Märdi vanaema olid nagu vanad sõbrannad, kuigi kohtusid esimest korda. Hakkasid kohe kallistama ja juttu rääkima, nii et teised said sujuvalt oma asju ajama hakata. Märt ja mu isa läksid mesilastega tegelema ning ma läksin oma kutsu juurde. Ta oli nii läbi omadega. Lisaks sellele, et ta tükkaega enam midagi ei kuulnud, ei näinud ta ka enam ning kobas ringi ja otsis kuuti, kuhu teiste eest peitu minna, aga ta ei leidnud ja siis ronis tünni taha peitu ja karjus valust, mis teda nii õudsalt piinas. Mul oli nii kahju temast, aga ma ei saanud mitte midagi teha. Ma väga lootsin, et ta peab veel selle aasta vastu, aga teda nähes mõistsin, et targem oleks ta viivitamatult magama panna. Ta isegi ei tundnud mind ära, ta ei kuulnud, näinud ega tundnud enam midagi, kuigi ühel hetkel, kui ma hästi lähedale läksin, teda paitasin ja talle silma sisse vaatasin, tundsin, et ta nagu mõistaks, et see olen mina, aga ta põgenes, ta ei tahtnud näha, et inimesed teda sellisena näevad. Ta tahtis olla see suur ja tugev, armas koer, selle asemel, milline ta parasjagu oli: pime, kurt ja väga armetu välimusega. Ma ei kujuta ette, kuidas ta pühapäevani üldse vastu pidas, mil ta lõpuks magama pandi.
Ma ei oska hästi öelda, kas ta oli just saanud 13 või 14, aga tean, et ta on sündinud aprilli lõpus. Meie tõime ta endale maikuus. Mu vennal oli lasteaias just mingi kevadpidu, me läksime isaga Sagu juurest Potat tooma just, nii et tagasi tulles võtsime lasteaiast venna ka peale. Ma istusin veel ees ja kutsu oli mu jalgade all maas. Ta oli nii väike. Mul on ainult üks pilt sellest, milline ta väiksena oli:

Mul mitu korda pisar silma tulnud, kui uinudes ta peale mõelnud olen. See, kuidas ta väiksena jooksis, pea ja esikäpad jooksid otse ja tagumised jalad käisid kõrvale. Isa ostis mulle veel mingi raamatu kutsikatest, mille järgi valisime talle toitu ja kasvatasime teda. Tooaeg ma elasingi Hurdal ja tegelesin temaga kogu aeg. Isa ütles ka, et nüüd kui ta Pota kuudist mööda läheb, siis ta ka mõtleb, et äkki ta ikka vaatab kuskilt, sest see 13-14 aastat oli ikka pikk aeg, mil temaga kõik nii harjunud olid. Ta hakkas alati ulguma, kui ma ära läksin.
Mõeldakse ikka, et mis neist loomadest ikka nii väga armastada, aga nemad, just koerad ongi kõige siiramad armastajad. Ta oli nagu parim sõber, kelle naljale võis lihtsalt toetuda mitte midagi ütlemata. Seda enam, et ta on olnud mulle sõbraks ja kaaslaseks üle poole mu elust. 18. mai 2014 kell pool 3 ma ta kaotasin.
Hurdal sai veel ringi käidud ja nauditud kõige ilusamat sealset aega, kui kõik õitseb. Pilte mul kahjuks pole, aga üritan veel sellel nädalal sinna jõuda ja mõned pildid teha.
Rääkisin vanaisaga juttu, samal ajal, kui minu ja Märdi vanaema omavahel jutustasid. Hiljem sõime kõik torti, mida me külakostiks linnast tõime. Märdi vanaema tegi täiega huumorit, nii et mu vanaema pidevalt naeris. Ma omakorda naersin neid kahte, eriti siis, kui nad välja läksid. Kumbki võttis oma kepikese ja siis kahekesi läksid oma kepikestega mööda hoovi jäneste juurde. Sellest oleks hea pildi saanud, aga polnud toopäev üldse fotograafia lainel ega taibanud kaamerat kättegi võtta.

Märdi vanaemale meeldis sealne loodus, vaade alla niidupealsele jne. Pärast tagasisõit ütles ta ainult: "Väga huvitav ekskursioon oli." Nüüd on tal vast süda rahul, et sai mu vanaema ära nähtud, kuigi ta juba ootab, millal mu vanaema talle külla tuleb. Vanainimesed on ikka ägedalt naljakad.
Tagasi jõudsime, siis Märt ja ta isa läksid mesilasi pakku panema ja ma teatasin Anitale, et tulen ikkagi matkale kaasa, ise samal ajal suurt kompotti näidates, mille ma algselt kodus söömiseks ostsin, selle asemel, et matkale mida kaasa võtmiseks osta. Anita lubas kompoti enda kotti võtta, peaasi, et ma ikka kaasa tuleks, mis siis, et seda kotti kandis pärast terve matka aja ta ema.
Hommikul siis läksingi Märdi emaga Vastseliina kaasa. Anita läks veel kooli ja mina vallamajja Vastseliina laada peakorraldajat intervjueerima. Kõndisin vallamaja poole, siis õpilased kõndisid mulle vastu. Enne vallamaja juurde jõudmist kõndisid kaks vanemat meest vastu, kes ilmselt läksid poodi, mille ukse taga ootas juba mitmeid teisigi. Üks mees ütles mind nähes teisele: "Mhh, kool on seal pool..", vihjates sellele, et ma kõnnin valele poole. Olin teatud mõttes meelitatud, et ma veel gümnaasiumiõpilasena välja paistan.
Jõudsin vallamajja, siis intervjueeritav oli juba kohal. Meenutasin talle, kuidas ma 2 aastat tagasi umbes samal ajal maikuus esimest korda Vastseliina vallamajja sattusin. Olin just praktikale läinud, kui mind esimese asjana vallamajja saadeti, ilma, et oleksin jõudnud midagi ette valmistada. Ja teema oli täpselt sama, mis seekord. Toona ei osanud ma midagi küsida, seekord ei pidanud ma aga eriti midagi küsima, ta ise rääkis hästi palju ning mõtiskles erinevate teemade üle. Päris huvitav oli ja nalja sai ka omajagu.
Kui tagasi kõndisin, tuli Märdi ema juba vastu, võttis mu peale ja läksime koolimaja juurde. Ta tuli ka matkale kaasa. Meile oli tellitud suur Taisto buss, kus oli õnneks suht palju ruumi. Ma pidin Anitaga istuma, aga mitte kauaks, sest õpetaja luges sõnad peale, et kui halb hakkab, siis peab kohe viivitamatult ette minema. Anita oligi esimene, kes sinna ette läks, õnneks ta oksendama ei hakanud, vastupidiselt mõnele teisele.
Põhjus seisnes selles, et me läksime kõige pikemat ja debiilsemat teed mööda sinna matkale, kui üldse võimalik. Teadmiseks siis, et Luhasoo asub Rõugest Krabi suunal sõita ja Pärlijõelt vasakule Kellamäele ära keerata. Loomulik oleks Vastseliinast Rõugesse minna Kasaritsa kaudu või äärmisel juhul Võrru raudteeni välja sõita ja sealt Valga maanteed mööda edasi, kuni Käätsoni. Meie aga sõitsime Vastseliinast Kosele, siis keerasime ringi pealt Haanjasse ega keeranud ühestki kohast ära, kust mitu korda Rõuge poole otseteed näitas. Haanjasse jõudes mõtlesime, et oleksime siis võinud otse Vastseliinast Haanjasse tulla seda käänulist teed, mida ilmselt bussijuht vältis, aga keeras veel suurema käki kokku, sõites Haanjast Rõugesse mööda Rebase küla teed, mis oli viimane piisk 3. klassi lastele soojas bussis, nii et nii mõnigi oksendas tolle tee peal päris korralikult koti täis.
See polnud aga veel kõik, sest Pärlijõelt me Kellamäele ära ei keeranud, vaid läksime ikka Listakule ja keerasime sealt ära, tehes üli suure ringi sisse. Ma isegi ei teadnud, et sealt ka Kellamäele saab.
Lõpuks jõudsime ikka kohale, kuigi vahepeal tekkis tunne, et ei jõua, sest mis seoses on Haanjal ja Luhasool? Igatahes üks kogemus juures, juhuks, kui ma giiditööd kunagi praktiseerima peaks hakkama.
Luhasoo matkaraja alguses ootas meid ees giid. Ma polnud teadlik, et giid üldse tellitud oli, õigemini polnud selle peale mõelnudki, kuigi see on loomulik. Ta oli väga tore ja lastesõbralik. Rääkis natuke Luhasoost, andis õpilastele täitmiseks lehed ja siis asuti teele.
Ma polnud nii ammu Luhasoos käinud. Viimati käisin peale 6. klassi suvel, kui Viitina Udo clubiga kunagi seal mingi möll oli. Tõnu läks mu rattaga veel laudtee peale sõitma. Laudteed pole minu arust seal päris ammu enam uuendatud, mõnest kohast ainult parandatud ja lisalaudu juurde pandud. Matkamas käisin seal viimati veel rohkem aega tagasi ehk ilmselt algklassides, 2. või 3. klassis.

Matkal oli päris tore. Alguses tundus jahe, nii et oli isegi hea, et ma vastavalt riietunud olin. Tundsin isegi kinnastest puudust, aga õnneks oli see ainult alguses nii, sest enamuse aja viibisime siiski sooja päikese käes. Soos oli nii rahulik, sai mõelda ja hingata sisse puhast lõhna.
Õpilased olid ka väga asjalikud. Küsiti teemakohaseid küsimusi ja kuulati ning uuriti kõike lähemalt, mida giid näitas või välja tõi. Ma olin väga positiivselt meelestatud, et õpilased nii tublid olid. Kõigil olid vastavad matkariided - dressid ja enamikul kummikud jalas. Viimased andsid eelise kõrgema veetasemega koha peal hüpata, nii et vesi laudade alt üles plärtsatas. See pakkus kõigile nalja.

Giid ütles, et kihile riietumine matka ajal väga hea, kuna siis on võimalus alati midagi pealt ära võtta, mille peale üks Anita klassivend ütles: "Paneme kapsalehed peale, neid on hea järjest ära võtta."
Klassijuhataja küsis õpilastelt, milline ilm täna on, mille peale sai ta vastuse: "Ilus," mille peale õpetaja omakorda küsis, et mis tähendab ilus? Siis hakkas ka igasuguseid tarku vastuseid tulema, nagu "Vähese pilvisusega", "väheste sademetega" jne. Targad lapsed, pole midagi öelda!
Tegime Märdi emaga avastuse, et Märdi vanaema ulmeline idee kevadel jõhvikale minna polnudki tegelikult väga utoopia, sest matka ajal sai nii mõnigi jõhvika hamba alla.
Sai palju pilte tehtud. Me olime 3. klassi klassijuhatajaga kõige taga. Tema ka pildistas pidevalt. Lõpuks, kui me majakese juurde hakkasime jõudma, siis olin ma juba kõige ees, nii et sai igal pool oldud, kuuldud ja nähtud. Ma polnudki varem selles soos giidiga käinud, nii et sain päris palju huvitavaid fakte teada ja üldse oli väga põnev ja teistmoodi asjalik päev.
Majakese juurde jõudnud, võtsid kõik istet ja peeti maha väike lõuna. Vanemad inimesed, kaasaarvatud mina, pidime püsti seisma, sest lapsed hõivasid kõik istumiskohad. Üritasin oma kompotile 1:0 ära teha, Anita ja ta ema ka aitasid natuke, aga lõpuks oli küll nii, et ei jõua enam. Ei taha puuvilja kompotti tükkaega enam näha vist.
Kui söödud sai, siis täideti üheskoos lehed ära selle põhjal, mis nähti ja tehti. Teel saare peal asuva majakeseni tehti päris palju peatusi, kus giid näitas taimi ja rääkis soost. Lõpuks, kui lehed olid täidetud, siis giid tegi õpilasega ühe mängu veel ja asuti tagasi liikuma. Me jäime jälle klassijuhatajaga kõige lõppu pildistama. Lõpptulemus oli see, et tagasi mindi sellise tempoga, et me olime vahepeal teistest päris pikalt maas. Intervjueerisin natuke klassijuhatajat, et vallalehes neid matku kajastada, kus nad juba eelnevalt on käinud ja seekord käisime.
Vahepeal tõstsime tempot, siis jõudsime teistele järgi, aga kui ma jälle pilte jäin tegema, siis kaotasin teised üldse silmist, nii et pärast klassijuhataja ütles, et nad arvasid õpilatega, et soonäkk viis mu endaga kaasa. Päris palju häid pilte sain, aga kuna vahepeal on nii palju üritusi ja pildistamisi olnud, siis pole aega olnud midagi üles panna.
Tagasi matka alguses asuva puhkekohani jõudnud, tänasime giidi, jätsime hüvasti, üks õpilane isegi kallistas hästi armsasti seda giidi ja siis hakkasime tagasi liikuma. Seekord normaalset teed mööda. Läksime Võru kaudu. Ma läksin raudtee juures maha ja siis jalutasin seni, kuni Märt autoga vastu tuli. Ta läks tööle tagasi, ma võtsin auto ja läksin isa töö juurde. Isa oli aga parasjagu linnas just. Pidin talle need asjad tagasi viima, millega mesilasi Märdi juurde viidi. Kandsin nood isa auto peale ja läksin linna tagasi.
Kuna väljas oli aga nii palav, siis läksin Eltoni juurde, kus oli hea jahe. Too magas veel. Esimene asi, mis ta mulle ütles: "Sa pidid kell 4 tulema ju!?"
Ma olin aga enne kahte juba kohal. Lõpuks ei jäänud Eltonil ka muud üle, kui üles tulla ja koristama hakata. Rääkisin vahepeal Kaidiga, kelle toas mu mu pool paljas sugulane Kevin. Ajasin nendega lolli juttu ja siis läksin tagasi Eltoni juurde diivani peale pikutama, seniks, kuni ta õhtuks tuba koristas. Mul oli nii jõhker uni ja kõht oli ka tühi, aga mõtlesime, et ootame, kuni Märt töölt tuleb ja lähme siis kuhugi sööma.
Käisingi mingi aeg Märdil töö juures järel, siis läksime võtsime Eltoni peale ja liikusime linna peal. Tahtsime kõigepealt Rändurisse minna, siis käisime Õllekas ja lõpuks läksime Muffinisse, kuhu me jäimegi, kuna seal oli kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe, kuigi söök oli ikkagi mu jaoks soolane.
Istusime väljas terrassi peal, kui mu isa sinna tuli. Rääkisime temaga juttu, ta läks parasjagu sugulase sünnipäevale, kus oleks kõhu ikka ülimalt täis saanud šašlõkist ja kõigest muust hääst, aga kuna me pidime hakkama Miku sünnipäeva tähistama, siis jäime linna.
Läksimegi peale söömist Mikule sünnipäevakingitust ostma. Mõtlesime, et ostame midagi debiilset, nii viis meid tee Magaziini. Ostsime Mikule ujumisrõnga, juhuks, kui ta Saaremaalt jälle tagasi kavatseb ujuma hakata, mullitaja, babaanihoidja, kuhu ta oma banaani saab panna, kui tööle läheb, väikse käru, kuhu banaan peale panna ja Elton ostis luubi, juhuks, kui vanadus silma nägemise ära võtab.
Lõpuks oligi kell nii palju, et läksime Miku töö juurde teda ootama. Soovisime õnne ja liikusime edasi Eltoni juurde, kus andsime kingitused üle. Peale seda mindi poodi, osteti sünnipäeva pidamiseks asjad ära ja jäädi teisi ootama. Meiega liitusid veel Taavet, Taavi ja Helena. Viimased kaks tegid meile mitmes vaatuses teatrit: komöödiat ja draamat segamini. Neid kahte saab ikka naerda.
Samamoodi sai naerda Taavetit, kes oli korstendet tehes nii ära põlenud, et teda ei võinud puudutadagi, aga see just tunduski kõigile ahvatlev. Taadu ise ka pani päris korralikult segast. Mina: "Taadu, sa oled täna nii ülemeelik."
Märt: "Ta on vist kuuma saanud."

Siis käis vahepeal mingi stiili teema, kes kui moodne oli ja kuskilt koorus välja stilist pede Mikk. Mul millegi pärast pole enam täpselt meeles millest see tuli.
Sai söödud ja mõned hakkasid jooma, tehti pilte ja oli niisama lõbus. Läksime mingi 11 ajal ära, käisime Vabakal ka korra, aga kuna seal ei paistnud kedagi tuttavat olevat, siis liikusime ära Viitkale. Ma olin nii sombi juba õhtuks. Und nagu otseselt terve õhtu polnud, aga mingi osa minust magas, nii et ma nagu olin ja rääkisin inimestega, aga kõik oleks toimunud nagu unes. Ega järgmine päev ka parem polnud. Märdil läks hommikul suht vara uni ära ja siis ma ärkasin ka üles, käisin köögis söömas ja läksin tuppa tagasi. Mõtlesin, et hakkan tööd tegema, aga mul tuli nagu nii haige uni, et magasin vahelduva eduga peaaegu õhtuni, enne kui end normaalselt välja sain magatud. Märt käis mind mitu korda äratamas, kutsus kartulit panema, aga ma ei viitsinud ega jõudnud kuhugi minna.
Üles ärkasin, siis mõtlesin, et lähen linnusesse muusemiööle, aga kui plakatit vaatasin, mis seal toimub, siis ei viitsinudki enam väga. Saigi suht terve õhtu niisama ära hangutud ja magama tagasi mindud.
Pühapäeval oli selle eest ülihea olla. Kirjutasin reedel laada peakorraldajaga tehtud intervjuu diktofonist välja, siis kirjutasin artikli valmis ja läksin välja ust tegema. Mõtlesin, et ma natuke teen, lõpuks sai terve üks pool ära tehtud. Märt ka aitas umbe natukene. Ta kogu aeg räägib mulle, et kui ma ise ära ei tee neid uksi, siis ta teeb ise, aga ma ei luba, kuna ma pean ISE tegema. Õhtul saatsin artikli veel ülelugemiseks laada peakorraldajale ja vaatasin telekast meelelahutusauhindu. Mega hea tunne oli, et nii palju asju ära sai ühe päevaga.
Esmaspäeval tegin suht sama asja. Kirjutasin ühe vanema intervjuu veel diktofonist välja, saatsin vallalehe kokkupanemiseks meeldetuletused laiali ja vahetasin kirju erinevate inimestega. Kuna tegemist oli varahommikuga, siis mingi hetk mul tuli nii haige uni peale jälle, nii et jäin magama ja ärkasin poolteist tundi hiljem, kui mulle helistati seoses vallalehega. Vahepeal tuleb inimestelt päris põnevaid ideid. Kõige naljakm vestluse juures oli aga see, kui vestluse lõppedes see härra ütles mulle, et kui ma alguses telefonile vastasin, siis olin nii "oma ema häälega", pidades silmas eelmise ajalehe toimetaja ema. Ilmselt pole veel mitmed aru saanud, et me pole üldse sugulased ja Kärt pole ka enam Pettai, vaid tal on uus perekonnanimi. Igatahes oli jälle selline naljakas kompliment. Ma hakkasin ainult naerma selle peale, ei hakanud inimest piinlikku olukorda seadma, et ta nii feilis.
Esmaspäev oli nii palav, et kui ma korraks väljas käisin, siis rohkem ma seal olla ei tahtnud. Kädi ütles ka, et ma parem päevitama läheks, selle asemel, et rattaga sõitma minna, kuhu ma teda kutsusin. Iseenesest oli hea mõte, aga jätsin selle plaani teisipäevaks ja läksin jälle uksi tegema. Kuuri all oli nii hea tuul, kuigi mingi hetk, kui käed soojad olid juba, hakkas ikkagi kuum. Tegin neid uksi, seni kuni Märt koolist tuli, käisin pesus ja siis tegime kooki, mille retsepti ma Märdi ema targast raamatust leidsin. Ma see aasta üldse sealt raamatust mega palju asju teinud, kuna seal nii head retseptid ja enamik asju on lihtne teha ka. Märdi ema ainult kiidab kogu aeg, kui ta me meistriteoseid sööb, et tal nii tark raamat on.
Me pidime ka muidugi kõige kuumema ilmaga seda kooki tegema hakkama. Lõpuks oligi nii, et ei jaksanud seda magusat kuumaga eriti süüagi. Paar tükki võtsin ja otsustasin edasi hoopis midagi soolast süüa. Kook ise sai täiega hea. Tegelt tollest pidi pähklirull vms tulema, aga kuna me tegime topelt koguse ja seda sai nii palju, siis tegime sellest kahe kihiga koogi hoopis. Tegemise juures sai ka muidugi nalja, vahepeal oli terve köök vahukoort täis ja me üldse Märdiga nii asjalikud alati köögis midagi valmistades. Kvaliteetaeg, mil saab alati nalja.
Õhtul sai igast tööasju tehtud ja olin mingi aeg väljas kiigu peal ning lugesin raamatut. Päike hakkas ka parasjagu loojuma, nii et väljas oli parajalt soe ja mõnus ilm. Ma olen vahepeal üritanud päikse käes raamatut lugeda, et samal ajal päikest võtta, aga kuna päike on keskpäeval nii ere, siis on suht võimatu lugeda. See õhtu aga sobis nii ideaalselt lugemiseks. Tekkis jälle häid mõtteid. Seekord siis leidsin oma nö kiiksu, mis Kristo Kivioru raamatus ilusti sõnadesse oli pandud: "Sulle on tuttav hierarhia ning võim, sa oskad inimesi ja nende käitumist lugeda, mõistad nende tegutsemisviise, sulle ei jää kunagi midagi märkamatuks. Inimesed on sinu ees kui alasti."
Ma ei tea, miks ma näen liiga lihtsalt inimesi läbi ning alati olukorra peremees tahan olla. Tahan, et kõik läheks plaanipäraselt ja ma pean olema alati see, kellel olukord kontrolli all on. Selle asemel, et vahepeal lihtsalt anarhias ekselda, oleks palju lõõgastavam.
Õhtul, kui magama hakkasime minema, siis Märdi emal oli ka juhe nii koos, tahtis öelda: "Magamaaa!", aga ütles: "Kojuuu!" - peaks jah koju ära minema.
Teisipäeval oli Märdil esimene tund vaba, nii et kui ta teiseks tunniks kooli läks, siis läksin ka kaasa. Panime ratta auto peale ja siis enne Barruse risti, parklas võtsime mu ratta auto pealt maha ja sõitsin sealt edasi rattaga mööda kõnniteed raudteeni ja sealt edasi Kubjale isa töö juurde. Võtsin ta digikast pildid, mida ta ilmutada tahtis ja rääkisin niisama juttu ja siis läksin linna. Ülimõnus oli rattaga linnas sõita. Ma olin toopäev üks vähestest, kes kuuma päikese käes rattaga sõitis. Vaatamata sellele polnud mul aga üldse nii palav, seda enam, et käisin mingi aja tagant kuskil jahedas, poes vms.
Käisin toimetuses, kus mind juba igatseti, rääkisin seal juttu ja teatasin juba ette, millest ma järgnevalt kirjutada plaanin. Teisipäeval ilmus lõpuks mu artikkel ka ära uurimistöö kirjutajatest.
Hakkasin just toimetuses ära minema, kui isa helistas. Olin eelmisel päeval just oma sugulasele isa numbri andnud, nii et temaga oligi nüüd ühendust võetud. Teema seisneb selles, et mu sugulane õpib Maaülikoolis loomakasvatust ja ta loomadega tegelev sugulane on meie naaber. Ilmselt Rõugekandi inimesed kõik teavad, kes on Metsmees. Sugulane läheb nüüd tema juurde praktikale, aga kuna ta ei saa seal elada, siis tahab ta 10 päeva öömajal meie juures Hurdal olla.
Kõige ägedam oli see, et isa oli just rääkinud, et me ei võta veel uut koera, kuna tavaliselt on asjadel komme ise paika loksuda, st küll tuleb mingi pakkumine vms. Nüüd sugulane tuleb oma koeraga me juurde, nii et ongi teda, kus seni hoida.
Kuna isale helistas selle tüdruku ema, kes Hurdale praktikale tahab tulla, siis isa ütles, et me peame omavahel ka seda rääkima, kuna sugulane peaks elama need 10 päeva minu toas, milleks mina pean nõusoleku andma. Isa helistaski selleks, et ma oma nõusoleku annaks. Arvata on, et ma olin kohe nõus. Rääkisin isale temast veidi lähemalt ja ma usun, et tal saab päris põnev seal Hurdal need 10 päeva olema. Nüüd mul õnnestub oma sugulasega lõpuks äkki kohtuda ka, sest alati, kui ma Jõgeval käin või tema siin Rõuges, siis on kummalgi alati nii kiire, et kokku saada. Me olemegi tegelikult ainult üks kord näinud, kellegi matuse ajal, kus me väiksena sõbraks saime ja netis edaspidi ainult suhelnud oleme.
Ja alati tuleb inimestele anda võimalus ning soovidele vastu tulla, sest kunagi ei tea, kuna sul endal abi vaja läheb. Iga heategu ei jää tasumata.

Viisin pildid ilmutusse ja siis tiirutasin rattaga niisama linna peal ringi. Helistasin Henrile. Mul oli nii hea meel kuulda, et tal on tuju jälle tagasi tulnud ja tal on ehk võimalus bemmi taastada, kuna talle tuuakse samasugune bemm, millele ta paneb külge oma vanalt bemmilt terveks jäänud osad. Nii hea oli rääkida jälle. Loen endiselt ta mõtteid, haige stalker nagu ma olen. Täna hommikul, kui Märt teleka käima pani, siis sealt tuli just Põhja-Tallinna video, mille peale mõtlesin: "Vahel võiks kõik olla nii, et miski ei muutu kunagi, et ma lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen ja kõik on ikka veel siin." Laupäeval on 24. mai. This is friend.
Sõitsin veel ringi, käisin poodides, seni kuni Märt koolist tuli. Saime Maksimarketi juures kokku, panime mu ratta auto peale ja läksime poodi. Ootasime Sanderi ja Jaagupi ka veel ära ja siis käisime uuesti poes, et Krissule miskit osta. Meil oli plaan talle üllatus teha, kuigi ta juba aimas me üllatust, aga natukene šokis oli ta ilmselt ikka, sest ta polnud täitsa kindel, et me tuleme.
Või noh tegelikult seda ta teadis, et mina ja Märt tuleme, aga üllatuseks oli Sander.
Jätsime autod Eesti ema juurde ja läksime vaikselt Krissu mamma ukse taha. Neid polnud aga kodus, kuna nad olid surnuaeda läinud. Pidime natuke ootama. Rääkisime niisama juttu ja tegime igast nalja, et sööme koogi ära ja pillume banaanikoored ukse ette maha ning jätame kirja, et ei viitsinud rohkem oodata. Viisime talle kooki sellepärast, et ta ei või trenni pärast magusat süüa ja banaanid sellepärast, et neid ta peab sööma.
Lõpuks Krissu tuli, siis naersime teda, et ta haige bemmivend ikka Aileri bemmiga, roosa nokamüts oli peas ja pärast, kui ta uuesti sõitma läks, siis oli suits ka ees. Ja noo mamma sai ka ikka bemmiga sõita.
Krissu tuli, siis ta ei tahtnud meid tuppagi lasta. Kõndis välja tagasi ja eputas. Lõpuks saime ikkagi talle õnne soovitud ja kingid üle antud. Panime raami sisse pildi, kus oleme mina, Krissu ja Sander. Kõige naljakam on see, et Sanderi pool pead kadus pildiraami taha ära.
Toas sai ka nalja. Krissu vanaema rebis kogu aeg, nagu alati. Lubas kalale minna, st kala auto peale kala ostma, aga ta suutis mitu korda ära unustada, kuhu ta minema pidi. Märt pidi ta uue raadio veel ära häälestama jne. Krissu mamma helistas kellelegi ja siis rääkis telefonis: "Krissu tuli oma sünnipäeva pidama. Kõik oma vanad peigmehed on siia kokku ajanud." Me olime jälle mega kõveras. Enamuse ajast lihtsalt naersime täiega, eriti mina ja Sander.
Krissu ei tahtnud meile kooki anda. Tegelt me tahtsime üldse temaga niisama lihtsalt sünnipäeva puhul kooki süüa, aga ta arvas, et meil mingi tagamõte ta paksuks sööta vms. Lõpuks ikkagi sõi meiega kooki. Enamuse aja ikkagi kõik jooksutasid teda niisama kooki lõikama, taldrikuid tooma, keldrist mahla tooma jne. Lõpuks ma ei saanudki aru, miks me ta käest nii haiget heiti saime, ta polnud millegagi eriti rahul.

Käisime traditsiooniliselt kämpade juures. Seal niideti aga parasjagu muru. Me läksime sellest hoolimata keset platsi olnud varjualuse alla istuma, kus oli ülimõnus jahe tuul. Too murutrktorijuht sai aga me peale vist pahaseks, et me ta tööd segasime. Alguses pläristas lihtsalt ümber selle putka, et me rääkida ei saaks, tegi siis mitu pausi, lootes, et me varsti ära lähme, aga kui me ikka veel nostalgitsesime seal ja lõpuks juba mingit lolli nalja murutraktorijuhi kohta tegime, siis ta hakkas meist nii mööda sõitma, et kogu maha niidetud muru sealt masinast lendas meile kõik peale. Ma olin ta peale suht kuri juba. Ta oleks võinud lihtsalt viisakalt ütlema tulla, et minge eest või siis lihtsalt kaugemalt niita, aga ei, ta pidi just sealt samast niitma, kus me olime.
Tegime mõned pildid ja siis läksime lõpuks ikkagi minema.
Sander ja Jaagup pidid Krissut autosse meelitama. Krissu arvas, et nad viivad ta minema ära üldse. Krissu hakkas juba kõndima, kui Sander talle karjus: "Tule, meil on banaani!"
Lõpuks Krissu läks nende auto peale ja siis nad liikusid tagasi Eesti ema juurde ja me läksime Märdiga linna. Kell oli veel nii vähe. Teadsime, et peame Anita ära ootama, seni kui ta kooli kevadkontserdilt tuleb, nii et poleks olnud mõtet Viitkale ära minna ja talle uuesti järgi minna, nii et otsustasime linna minna. Seda enam, et unustasime akna ette sääsevõrgu osta. Hakkasime just K-Rauta juurde jõudma, kui Märdi isa helistas, et pole vaja Anitale järgi minna. Ma oleks too hetk tahtnud kellelegi virutada, sest ma olin just mõelnud, et ma ei tea, kui nüüd keegi helistab ja ütleb, et polegi vaja järgi minna, sest siis me oleks saand otse rahulikult koju sõita. Täiega kuum ka oli. Palavas autos istuda oli miljon korda hullem, kui päikse käes terve päev rattaga sõita.
Läksime K-Rautasse, kassa järjekorras polnud kedagi, tulime 2 minuti pärast ostudega kassase, kus oli jõhker järjekord. Ütlesin Märdile, et see on haige karma juba. Märt hakkas kodus kohe sääsevõrku ette panema, aga ma ei tea, miks ta vale akna üldse eest võttis, ta ise ka ei saanud aru, mida ta üldse tegema hakkas, kui akna eest võttis ja selle lahti lasi, nii et see maha kildudeks kukkuks. Enam hullemaks ei saanud minna vist.
Käisin pesus ära, siis oli ülihea olla juba. Seni, kuni Märt aknale uut klaasi ette lõikas, olin netis, vastasin kirjadele ja siis mõtlesin, et pikutan vähe, kuni jäin magama, õnneks mitte väga kauaks. Ärkasin üles, siis tuli suht kohe äike. See polnud veel eriti lähedalegi jõudnud, kui juba elekter ära läks ja muidugi just siis, kui ma "Viimast võmmi" tahtsin vaatamata hakata. Siis ütles Märt ka juba, et see on see karma. Nii haige, et alati, kui üks asi juba metsa läheb, siis lähevad kõik teised takka järgi.
Kõigele lisaks lootsin, et hommikuks jääb ka veel esmaspäeval tehtud kooki, aga kui pimedas hambaid läksin pesema, siis nägin kraanikausis tühja koogitaldrikut. Karma is a bitch!

Elame kogu aeg teistele, ise laenude najal

Eile tegelesin peaaegu terve päev nende uste värvist puhtaks kraapimisega, nagu lubasin. Üks uks on kohe ära, paarist kohast täna vaja veel värv maha kraapida, siis saab järgmise kallale asuda. Pildimaterjal ka siia tõestuseks:

Kuuri alt vaadates tundus kogu aed mingi erilise nurga alt nii ilus, et võtsin lõuna ajal kaamera kätte ja tegin aiast mõned jäädvustused. Lisan need millalgi facebooki ka oma "Eesti looduse" kausta.

Kuna õhtuks polnud aga pildistamisisu ikka veel raugenud, siis läksime Märdiga Vastseliina linnusesse, kuhu jutuga juba kuu aega lähme, nüüd lõpuks jõudsime. Seal on hetkel nii ilus - igal pool on palju lilli ja üldse on kogu ümbrus selline mõnus värske heleroheline. Tegime looduspilte ja endast pilte ning kruiisisime igal pool ringi. Tahtsime lehisepuistusse ka minna, kus me suvel peale mu lõpetamist käisme, aga kuna tee oli veel nii porine ja puud olid ees, siis ei saanud minna.
Mul tulevad auto ja bussiga sõites kogu aeg nii head mõtted, et kui mälu suudaks kõik mu mõtted kinni püüda ja kirja panna, siis oleks mu blogi palju täiuslikum. Kohe, kui tagasi jõudsime, panin kirja järgmised mõtted, mis mul pähe tulid:
Ma vihkan inimeste puhul kõige rohkem seda, kui nad loodavad, soovivad ja tahavad midagi teiste eest, nagu see ei sõltukski inimesest endast, vaid sellest, kes temast midagi ootab, olgu see siis vanemad ja vanavanemad, kes loodavad, et just nende võsukesest saab kunagi nende töö ja vaeva peremees. Meenutab Vargamäed, eks? Aga nii ongi, see romaan toob välja kogu ühiskonna probleemi, mis jookseb aastast aastasse ikka samal rattal edasi, peatumata. Sama võib öelda sõprade, tuttavate, sugulaste jms kohta, kelle jaoks on tähtis, et saaks ruttu pulma. Kui abiellutud on, siis on inimestel järgmine mure - kuna laps tuleb, siis teine ja kui nad juhuslikult kõik ühest soost on, siis oodatakse veel järgmist, kes oleks vastassoost. Peaasi, et oleks midagi kelleltki kogu aeg oodata.

Vaadates seda kõike aastast aastasse olen ma sellest absurdsusest juba päris ammu tüdinenud ja ausalt ma vilistan kõigele sellele, sest mina näiteks oma põhimõtete juures ei kavatse küll kellegi lootusi täita. Kui ma varem ütlesin, et inimesed on nii ilusad ja head, siis nüüd ajab inimkond mind juba täiega naerma. Ilmselt sellepärast võikski ma lõputult oma autos Põhja-Tallinna laulu "Petteid loon'd" kuulata. See võtab lihtsalt nii palju öeldut kokku. Lisaks sellele tsiteeriks siin eelmisel nädalal "Pilvede all" Kerttu öeldut: "Ma ei tegutse ammu enam selle nimel, et inimestele endast mingit muljet kujundada."
Kuna enne linnusesse minekut käis Märt oma isaga naabrimuti juures, kes ühest silmast pime on ja vaatamata sellele autoga sõidab, siis tagasi tulles olin ma suht kindel, et Märt võib oma kodutee peal kihutada, kartmata, et too hull vastu sõidab, aga just kui ma seda olin maininud, sõitis see ühest silmast pime vanamutt vastu. Ta oli jõudnud vahepeal ära käia ja nüüd juba uuele ringile minna. Too ikka suudab alati ringi seigelda, mina tema vanuselt istuks ammu kodus ja kooks sokki.
Kuna ta on Märdi vanaema sõbranna, siis ta käib pidevalt siin nende juures tarka panemas. Tahab endale ökotalu teha, kuhu kokku kutsuda pensionärid, siis oma pensionid ühendada ning võtta mingi noorema inimese, kes neid hooldaks. Tuuli Roosmaa oli isegi tema vaimusünnitusest huvitatud ja käis tal külas ning tõi oma raamatu "Meie aasta Siberis" koos pühendusega. Naabrimutt tõi meilegi seda lugeda, aga sellega oli ka see nali, et kui ta ühel laupäeva õhtul siia Märdi vanaemaga sauna tuli, siis ta tõi selle raamatu ja hommikul vara, kui kõik polnud õieti ärganud, siis tuli juba järgi ja tahtis sellega järgmiste juurde kekutama minna. Ühesõnaga me keegi ei jõudnud õieti seda raamatut vaadatagi veel, vaid tõdesime ainult fakti, et see on pühendusega ja värki.
Too on uskumatu vanamutike ikka. Ma pidevalt naeran teda, kui ta siin käib ja mingit loba suust välja ajab. Õpib nüüd läti ja inglise keelt, ma ei tea, kuhu ta selle kõige tarkusega minema või tegema hakkab.
Eile leidsin veel vanainimestes ja lastes  ühe iseloomujoone - mõlemad sihtgrupid arvavad, et maailm keerleb ümber nende. Aga olgem ausad - iga inimese elu keerleb ikka ümber tema enda, vähemalt minu puhul on see nii. Tähtis on positsioon ja mind eriti ei huvita, mis ümberringi keegi ütleb, teab või arvab enne, kui see ei hakka segama mu põhimõtteid ja tõekspidamisi, juhul, kui keegi jälle kuskilt midagi minust ootama või lootma ei hakka. Käitun nii, nagu tundub õige, mitte viisil, mis on kasulik.
Istusin täna pärastlõunal väljas kiigu peal ja lugesin Kristo Kivioru "Päikesküla" kolmandat raamatut, kus jõudsin peatükini, milles käsitleti elu nelja faasi. Mõeldes eelnevale, mis ma siin hommikul kirja panin, leidsin, et enamik inimesi kuulub ja ilmselt jääbki esimesse faasi, milleks on ebateadlikkus ja pimedus. See on juhusliku elu elamine vastavalt ühiskondlikele dogmadele, millest ma siin ennist rääkisin ja kõigele vilistada lubasin. Esimese elufaasi eesmärk on jääda ellu ning kopeerida seda, mis juba on. Elu ilma sügavamate küsimusteta. Mõelge siis ise, kas sellel on mõtet?
Olingi vahepeal väljas. Tegin ühe ukse lõpuni ja alustasin teist. Täna on väljas eriti soe ikka, juba sellepärast võtsin raamatu ja pikutasin natuke kiigu peal ning võtsin päikest. Märt peaks ka varsti koolist tulema, siis lähme Hurdale isa juurde mesilasi siia tooma, kuna eelmised surid talvel ära.
Homme hommikul lähen vallamajja Võrumaa Teataja jaoks intervjueerima Vastseliina maarahva laada korraldajat. Taheti mingit eellugu, kuna järgmise nädala seisuga on laadani kuu aega jäänud. Vaatasin tänast lehte ka, aga mu artikkel polnudki veel lehte jõudnud, ainult piltuudis. Ma ei tea, mida nad seal toimetuses teevad. Toimetavad ainult mingi jama, kust jälle midagi lugeda pole.
Võib-olla lähen Anita klassiga homme Luhasoosse matkale kaasa, oleneb, kuidas homse plaani paika saan, kuna nii palju tegemist on. Tahaks küll minna, kuna pole ammu matkamas käinud ja saaks looduses jälle fotokoolitusel õpitut praktiseerida.
Homme on Miku sünnipäev ka, nii et homme ollakse ilmselt linnas jälle ja hetkel ei näegi aega, mil siia uuesti kirjutada.