Väidavad, et ma olen kadunud

Viimasel ajal olen üha rohkem hakanud käima eksirännakutel enese sisse ja teiste juurest ära, aga ka vastupidi. 

Täna ilmus Kozinakil uus laul "Tallinn" koos Sebo5-ga. Viimase sõnad ehk sobivad siia jutu jätkuks kõige enam: "Väidavad, et ma olen kadunud. Ma pole kadunud, ma lihtsalt ei saanud , mida ma palunud..//..Vahel ma tunnen, et ei suuda lahkuda siit, vahel ma tunnen, et ma suren, kui ma jään. Ainus väljapääs on lõhki kakkuda biit, kui enam miski muu ei loe, vähemalt see tulemus jääb." 

Teen silmad lahti ega saa aru, mis ümberringi toimub, miks ma siin olen või miks nemad on? Miks nad nii teevad või räägivad? Tahaks kõik endast kaugele lükata ja siis jooksu panna, sest ma ei viitsi enam jamada. Kevadised valged ööd on juba käes ja und jääb järjest vähemaks. Ma ei maganud vahepeal mitu ööd, mõtlesin peas välja asju, kuidas end situatsioonidesse kohandada või kuidas end neist välja visata. Ja siis ühel hetkel väsisin nõrkemiseni, nii et ma ei mäleta siiani enam kui poolt koduteed. See oli meeletu eluväsimus, mis mind korraga tabas. Kõik kadus ja alles jäi vaid see, mis päriselt on. 

Elu on mäng, see kõik on seda mu jaoks. Et ühel hetkel lööd palli värava eest minema ja istud edasi rahus, kuni keegi üritab taas rünnata ja pead taas end kaitsma nii, kuidas suudad, alla andmata. 

Ärkasin kolmapäeva hommikul nii vara, et kui tööle sõitsin, oli päike äsja tõusnud, kõik auras ja maad kattis vaikus. Playlistist mängis Lea Liitmaa "Põleb maa", mida kaasa laulsin, nagu alati seda kuuldes. Õhtuks sain teada, et ta on surnud. Kas see on juhus, et nii Liisi Ojamaa, kelle loomingusse ma äsja just süvenenud olin ning tema kahe aasta taguse surma kohta eelmisel ööl lugenud, suri sama vanalt, kui Lea Liitmaa eile? 

Hommik

Jaanika ütles mulle viimasel korral, mil me kohtusime, et sa ilmselt tahaksid öelda: "Stop, peatage maakera, ma tahan maha minna."

Mina: "Ei, ma tahaks öelda, et kobige ise siit maakeralt minema, mina küll kuhugi ei lähe."

Kes on, need on. Kes ei suuda eksisteerida selles rütmis, õiget hetkel leida ega taha järele joosta, need jäävad maha ja kõrvale. Väärtused on need, mis asjad paika panevad. Jälgi märke!

Kui ma paar kuud tagasi Priiduga tutvusin, siis ta tuletas mulle meelde neid olulisi asju ja näitas seda, mida ma päriselt tahan. 

Iga päev on võimalus asju uuesti mõtestada, uuesti alustada. Malla mõtiskles ükspäev, et kui oleks võimalik minna tagasi põhikooli lõppu, mil olid 16, mida siis kõike saaks sealt alates teisiti teha ja kas jõuaksid ikkagi välja samasse kohta, kus oled nüüd? - Vaevalt. Kahetseda pole midagi. See elu, mis on elatud, oli ja vaadata saab ainult seda, mis on ja mis tuleb.

Ja Maikel ütles, et on nüüd rõõmus peale seda, kui põhjas ära käis. Kukkumine on valus, aga kui püsti tuled ja taas üles julged vaadata ning naeratada, on kõik juba palju lootusandvam. "Kõik on nagu Ameerika mäged", nagu Jaanus ükskord täispeaga ütles. Ei saa alati olla kõrgel laineharjal, vahel pead olema vee all ja hinge kinni hoidma, et kõik ikka hästi läheks. 

Vanal tutvusel on sügavad juured

Eile oli mingi vanade tuttavate nägemise päev. Hommikul, kui Rõugest tööle sõitma hakkasin, jäi kohe kaugelt silma Kaido vana läikiv roheline Volvo. Õhtul, kui see meenus ja talle kirjutasin, siis tunnistas ta sama, et seda masinat on võimatu mitte märgata.

Me vist suhtlemegi Kaidoga viimastel aastatel ainult siis, kui üksteist vastu või mööda sõitmas näeme. Vanasti ikka istusime garage all kõik ja Kristo kaudu puutusime rohkem kokku, aga kuna teistega Võrus enam väga nii läbi ei käi, siis ei satu ühes seltskonnas ka enam kokku. Aga mulle meeldivad ka sellised tuttavad, kellega lihtsalt vahel mööda sõites käppa visata, üksteisele snäppe saata ja Instas "like" panna.

Pärastlõunal, kui Maikeliga ratastega sõitma hakkasime minema, kõndis Kadi Annelinnas vastu. Teda polnud ka ma ei tea, mis ajast näinud. Ta töötas mingi aeg laeval ja oli viimasel ajal enne koroonat tihti Hispaanias, nii et Eestis oli teda võimatu kohata. Mitte, et me üldse elus palju kohtunud oleksime, aga kunagi, kui me Vanilla Ninjat ja Nexust fännasime, siis olime vist parimad netisõbrad üldse. Suuremaks saades jäi suhtlus aina vähemaks, kohtumistest rääkimata ja nüüd oleme lihtsalt tuttavad. Siiski on rõõm tõdeda, et isegi kui jääd mõne inimesega võõraks, siis tänaval vastu tulles ikka naeratad ja tervitad. Paljudega pole sedagi, tehakse nägu, nagu ei tunnekski, kuigi kunagi oldi head sõbrad ja see on kurb.

Ja see polnud veel kõik. Veerikul kõndis Marko vastu. Ma ikka imestan, kui palju neid ühikatuttavaid on tekkinud. Alles hiljuti saatis Ruslan pildi, kuidas ta Alaniga ühele pinnapeole oli sattunud. Mulle tundub, et vahet pole, kuhu ma sel aastal ka ei läheks, kuskil on ikka keegi, kes on kunagi Väimelas ühikas elanud. Ja alati leidub mul teisi tuttavaid, kes parasjagu seal ühikas veel praegu elavad. Näiteks mainis Elise oma soolaleivapeol, et Pelle kolis sel aastal sinna. Ühel päeval avastasin nimepäevakalendrist, et Pellel on nimepäev. Temal muidugi polnud sellest aimugi, et tal üldse nimepäev on, nii et sain teda üllatada ja jäime pikemalt rääkima. Olin vahepeal juba Elise jutu sellest unustanud, et Pelle ühikas elab ning kui Pelle seda siis jutu käigus meelde tuletas, tekkis mul kohe tahtmine ühikasse üks külastusvisiit teha, sest me kõik teame, et meie ühikas rekonstrueeriti, aga keegi polnud seal veel pärast seda käinud. Kuna pidin järgmisel päeval nagunii muudes asjus Väimelast mööda sõitma ning Pelle oli lihavõttepühadeks ühikasse jäänud, siis käisingi seal. Kõik oli nii teistmoodi. Ilus küll, aga kuna ma olen see, kes alati vana taga nutab, siis oli kadunud mälestuste pärast veidi nukker ka, kuigi hiljem ütlesid paljud vanad ühikaelanikud, kellele uutest ruumidest pilte ja videosid saatsin, et neile meeldib uus ja nad oleksid tahtnud ka omal ajal sellistes ruumides elada. Ma ei tea, mulle meeldis ikka vana.

Lisaks nägin eile linna peal sõites veel Steni, kes samuti ajakirjanikuna töötab ja mulle pidevalt ametlikke töömeile saadab, küsides erinevate teemade kohta küsimusi. Varasemalt saime tööalaselt ja niisama ajakirjanikutööst muljetades ka Facebookis suheldud. Imelik, kuidas suhtlus muutub, kui ajakirjanikust saab kommunikatsiooni inimene, ametnik. Ei tea, kas peaks ajakirjandusse tagasi naasma, et suhtlustasand endiseks muutuks?

See eilne päev pani mõtlema erinevate suhtlustasandite üle erinevate inimestega, kuidas ajas palju muutub ning kuidas inimesed üldse omavahel suhtlevad. Mõned jäävad, mõned kaovad. Maikeli rõõm oli aga see, et nagu ma ütlesin ja nagu ta ka eelmisest raamatukogust laenatud kirjandusest luges - mingu aega mööda kui tahes palju, inimesed tulevad tagasi, elu viib teid mingil põhjusel põgusalt mingit niiti mööda kokku, nii on ka Maikel rääkima jäänud ühe inimesega oma kaugemast minevikust.

See on ilmselt me kõige suurem ootus, et keegi, kes kunagi oli kallis, tuleks veel tagasi. See on peamine, mida ma viimasel ajal kuulnud olen nii neilt, kes siin alles lahku on läinud ja näen ka nende pealt, kes ei suuda vaatamata aastatele ikka edasi minna. Ma olen ise ka kunagi öelnud, et kes kord südamesse on läinud, see sinna ka jääb või pidanud meeles ühte vana mõttetera, et vanal tutvusel on sügavad juured. Vanad sõbrad on ikka vanad sõbrad, kes sind läbi ja lõhki tunnevad ja sama on ka vanade kallimatega. Nendega on väga hea rääkida, nad mõistavad ja tunnevad sind üdini, aga see kõik on minevik. Seda on hea meenutada, hea on kurta, sest tead, et nad mõistavad. Distantsilt näed asju teisiti. Vanade kallimatega algul ehk meenuvadki ainult head asjad, aga ära unusta neid põhjuseid, mis tegid haiget ja mis teid lahku viisid. Üksteisest ei lahkutud niisama. Ära ihalda seda tagasi. See, mis täna on kogu su maailm, on aasta pärast kõigest minevik. Inimesed muutuvad. Sellega tuleb arvestada ja sellega tuleb leppida. Samuti tuleb leppida ka sellega, et kõik inimesed ei sobi enam su ellu. Kui nad lähevad, siis tea, et neil ei olnud sulle rohkem midagi anda. Kui sa tunned, et pead ise minema, siis tea, et oled kõik andnud. Lihtsalt osad kuuluvad kokku aastateks, osad mõneks ajaks. Kuid nad kõik tulevad mingi eesmärgiga ja mingi eesmärgiga nad ka lähevad. Elu viib ja toob põhjusega kedagi su ellu. Ära hoia millestki kinni, vaid õpi sellest.

Ma mõtlen tihti näiteks oma vana sõbranna Krissu peale, soovin talle head. Vahel ehk tahakski teda näha ja küsida, kuidas tal läheb, aga siis matan selle idee jälle maha. Kui mõnega on hea vahepeal rääkida ja küsida, kuidas läheb ning asju arutada, siis mõne inimesega lihtsalt ei suuda suhelda.

Saatsin Maikelile lisaks raamatusoovitustele ka oma blogist vanu postitusi nendest ägedatest hetkedest nendel aastatel, kui oleme rohkem kokku puutunud. Mõtlesime, et kui ma nüüd blogi kirjutan, pean kõik detailideni ära mainima, muidu on jälle nagu too 2017. aasta aprilli postitus, kus mainisin seoses Maikeliga sinist silma ja botaseid, mille tagamaid kumbki enam ei mäleta. Me kumbki ei mäleta, kas tal oli päriselt silm sinine või oli see mingi nali, mis sai lihtsalt märksõnadena kirja pandud, millele nüüd kumbki tähendust ei oska anda.

Neid seiklusi on ikka olnud igasuguseid. Isegi eile, kui pidime ratastega sõitma minema, aga mõlemate ratastel oli rehvid tühjad. Lükkasime siis rattaid käekõrval ja naersime, et ratas tahab ka jalutada ja linna näha. Jah, Maikel naeris ning täheldas, et vana Maikel hakkab tagasi tulema. Esimestel kordadel peale tema ja Melani lahkuminekut ei tundnud ma teda ära, temas polnud kübetki elurõõmu, mida ma alati temas näinud olen, aga tundub, et ta hakkab taastuma.

Kõigepealt läksime Annelinna keskuse juures asuva Terminali juurde, aga seal polnudki enam pumpa. Jalutasime siis tagasi Kivilinna Terminali juurde, kuigi polnud kindlad, et sealgi pumpa on. Õnneks oli. Väljas oli nii soe, et juba jalutamisest hakkas nii palav. Pärast sõitsime umbes 23 kilomeetrit. Me polnud aga üldse ühel lainel, nii et kuna kindlat sihtkohta polnud, siis nii mitmelgi ristmikul tahtis kumbki oma teed sõita.

Rääkides veel eilsest, siis oli selline pidulik esmaspäev, mil paljudel oli sünnipäev. Mu ühel kõige ägedamal tökaaslasel Otil oli küll juba pühapäeval, aga esmaspäevaks oli mul nädalavahetusel valmis tehtud tervitusvideo nii Otile kui ka Üllele. Viimasel oligi esmaspäeval sünnipäev. Ott küll torises oma karuoti video üle, aga kõik teised ütlesid, et see oli just nii armas. Ülle oli oma video üle eriti rõõmus. Lisaks sain ka kulleriks olla, sest Maarikal on alati head ideed ning ta oli Üllele valmis meisterdanud korvi, mille lõuna ajal töölt Tartusse sõites Üllele isiklikult kätte viisin. Samal päeval oli sünnipäev veel Jaanikal, kes peo juba reedel ära pidas koos Riho Toyota Land Cruiseri liikudega, millega me seni metsas tiiru tegime, kuni Jaanika kokkas.

Sünnipäevakuller

Sellest, et kevad on saabumas, annavad märku Tartus ka naabrid, kes rõdul õhtuti kanepit teevad, kui mul aken pärani lahti on. See hakkab siin vist igal kevadel harjumuspäraseks saama. Rainer oli ka eile kuskil siin majas, saatis snäpi ja küsis, et kas ma kuulan seda vene mussi, mida ta parasjagu kuskilt kuulis, aga see oli see viienda korruse elanik ilmselt, kes sinna Everti asemel kolis. Pöördusin kunagi Everti poole umbes sama küsimusega, kui tümmi kuulsin, aga siis tuli sealt Eesti mussi: Meie meest jne ning Evert oli siis just ära kolinud ning nentis, et hea, kui venelastega majas ikka Eesti muusikat ka kuuleb.

Kui asjad nii hullud, mu poolest nii nad ka jäägu

Otsisin Maikelile lugemiseks veel raamatuid enda loetud raamatut hulgast ja leidsin märkme Lauri Isotamme raamatust "Päev pole öö ei ole":

- Kas sul pole kevadeti kassi?

Ma kehitan õlgu.

- Kass on ikka sügisel ju.

Hanna raputab pead.

- Kevadine kass on kaks korda sügisest hullem

- Miks nii?

- Sest sügisel niikuinii närtsib ja sureb kõik, kevadel ainult sina ise. 

Selline veider tunne on vahel, kui end grammigi liigutada ei jõua. Neil hetkedel tundun ma sõprade jaoks päris naljakas, kui näen välja nagu zombie ega saa ööd ega mütsi aru, mis ümberringi toimub - pilk kivistunud, väldin silmsidet ja vaikin. Ma ei tea, kuidas ma ei suuda oma energiat võrdselt 7 nädalapäeva peale ära jagada. Ükspäev teen nii palju - töötan liiga palju, uurin, õpin, loen, suhtlen ja teine päev ei suuda end kokku võtta, et kasvõi mingit loengut või seminari kuulata, lihtsalt magan. Samas ei saa öelda, et mul kass oleks. Kevadväsimus vist ikka vahelduva eduga neil hetkedel, mil mõtlen, et üldse ei huvita, mis ümberringi toimub. No ausalt ka ei huvita - eriti see, mis puudutab teisi inimesi. Mul olen paari viimase nädalaga kõik kõrvale visanud ja end peaaegu lahti suutnud rabeleda asjadest, mis minusse ei puutu. Tänu sellele suudan end palju paremini fokusseerida ja sihte seada ning nende poole liikuda. Lisaks suudan asju võtta palju kergemalt, pööramata liialt tähelepanu detailidele, mis minust ei sõltu. Fck it real!

Eelmisel neljapäeval oli selline täiesti "kuul pähe" päev, mil ei jaksanud end kuhugi poole liigutada, kuigi väljas oli ilus ilm ja töö tahtis ka tegemist. Kuna aga tööd teha ei jõudnud, siis ega õue minna ka ei suutnud, surin hoopis terve päev vahelduva eduga magades ja kui õhtul üritasin psühholoogia õppimisega tegeleda, siis hakkas pea valutama. Alustasin õppimisega tegelikult juba teisipäeva õhtul, aga kuna segajaid oli vahepeal nii palju, siis ei suutnud keskenduda ja polnudki motivatsiooni kogu materjali läbi töötada, et siis iganädalane enesetest teha, kus on vaja saada vähemalt 90%. Mida rohkem ma neid teste tegin, seda halvemad punktid sain, nii et lõin käega ja läksin lõpuks ikkagi välja, sest olin lubanud Kristoga jalutama minna.

Ta muidugi oli Jaanusele juba öelda jõudnud, et me jalutama lähme ja polnud jalutamisega veel eriti kaugele jõudnudki, kui Jaanus juba helistas. Kristo käskis mul telefonile vastata. Hakkasin naerma ja ütlesin Jaanusele, et kui ta teada tahab, kus ja kui kaua me jalutame, siis võib mulle ka helistada, kuigi tean, et jääksingi seda ilmselt ootama. Ma ei tahtnud tegelikult üldse näha teda, sest ma olin nii pahane ta peale, aga ta tuli ikka. See on nii haige, et iga kord, kui ma ta peale pahane olen ja tahaks teda sõimata ning temaga mitte enam suhelda, suudab ta halva asja juures head nägu teha ja kõik enda kasuks pöörata. Ma ei tea, kuidas tal see õnnestub iga kord?

Neljapäeval oli mul plaanis tegelikult ainult 1-2 tunniks välja minna, et siis tagasi koju naasta ja õppimisega jätkata ning võib-olla isegi mõned tööasjad ära teha veel, mis päeval tegemata jäid, aga nende hulludega kohtudes võid suht kindel olla, et asjad ei lähe üldse nii, nagu algselt plaaninud olid. Ma ei rääkinud Jaanusega eriti, kui ta mind ja Kristot Annelinnast jalutamast üles otsis. Kui ta ära oli läinud, sai Kristo mõni hetk hiljem uue kõne Jaanuselt, kes oli vahepeal Kaupoga kokku saanud ning kutsusid meid kaasa sõitma kuhugi. Ma ei tahtnud alguses minna, aga Kristo ütles, et pohhui, lähme ikka ja noh nii me siis sõitsimegi juba neljakesi hetk hiljem Saadjärve poole. Härjal sarvist haaramine ja kuhugi spontaanselt minek on muidu täitsa minulik tegevus, aga ma vist pole sellest Jägala joal ja Tallinnas käimise tripi šokist siiani üle saanud, nii et iga kord tõmban kohe alguses blokki, kui räägitakse kuhugi minekust, eriti kui Jaanus ka kaasas on. See oli tookord liiga ränk mu jaoks ja muutis nii paljut.

Kaupo ütles nüüd ka, kui me Saadjärvele sõitsime, et ma olen nii harjumatult vaikne, et kohe imelik on, et ma nii vaikne olen. Õhtu tundus tegelikult alates autosse istumisest isegi paljutõotav, aga ma polnud toohetk lihtsalt veel ellu ärganud. Ja siis nagu kiuste pidin ma Jaanusega pidevalt kahekesi autosse jääma ja rääkima. Selle õhtu jooksul me rääkisime tegelikult päris palju veel. No kellelgi tekkis see tavapärane neljapäevane plaan, et võiks ikka juua midagi. Kristo ja Kaupo võtsid Lähtelt juba joogid ja õhku jäi likööri idee, mis oleks peaaegu Saare Maxima ees lõppenud, kui ma poleks ässitanud seda plaani siiski jätkama ja nii läkski, et alguses Lõunamaine ja siis juba teised joogid, mis Jaanusel kodus olid ning mis mul kõik ilma päälekata kurgust alla läksid ning tühja kõhu peale eriti kiiresti mõju avaldasid, nii et üsna ruttu läks päris lõbusaks, kuigi suutsin seejuures ka tõsised vestlusi pidada ning palju asju välja öelda, mis muidu oleks ehk pigem enda teada jätnud. Seejuures polegi vist oluline see, mida mina ütlesin, vaid see, et sai lihtsalt asju arutada ja arvamuse välja öelda, mis siis, et mõni ilmselt jälle midagi ei mäleta, aga vahel on need vestlused isegi ühepoolselt vajalikud, kuigi reaalselt need ei muuda midagi, sest mul pole usku ja nii ma ka ütlesin.

Kui aga rääkida veel naljakatest hetkedest sellest õhtust, siis Kaupo oli juba alguses laua taga sellises asendis, nagu ta oleks ära vajunud, nagu tavaliselt, kuigi sel korral vajus Kristo esimesena ära. Lisaks sellele kutsusin meile Ruslani järgi, aga kokkuvõttes kõndisin ikka öösel üksi jala koju. Ma ju ütlesin eelmises postituses, et asjad hakkavad oma rööbastesse tagasi loksuma ja käitun jälle vanaviisi.

Aa ja lõpetuseks mu playlisti esimene lugu Nublu "Linnud".

Kaupo ei vajunud
tegelikult ära

Teemandid taeva

Pärast mu siinset viimast kirjutist, ütles Jaanika, et tal oli põnev lugeda seda, kuidas ma iseendaga vestlust pean ja situatsioone analüüsin. Polnud ise seda tähelegi pannud, aga kui mõtlema hakata, siis olen jah viimasel ajal endaga pidevas arutelus. Mu peas toimuvad dialoogid, mida ma kellegagi pidada ei saa. Ma räägin küll üksikuid asju endast vahel, aga ma ei ütle ega näita enamikke emotsioone välja, sest ma ei näe sel kõigel mõtet. Julgem on püsida tasakaalus, end mitte kõigutada lasta. Mõnikord lihtsalt valetada.

Nii palju on asju tegelikult, mis vajaksid võitlemist, parandamist ja lihtsalt korrastamist, aga praegu on sellised "eks näis, vaatab" hetked. Toimiv tegelikkus on see, mis asjad ise paika loksutab. Aeg näitab. Vähemalt seni on näidanud. Et igal korral, kui asjad ei lähe nii, nagu ma tahan või tekivad vastulöögid, olen veendunud, et elul pole siis minuga seda plaani ja ma olen sellega nõus leppima, sest ma tean, et miski hoiab mind alati sealt eemal, kus ma ei peaks olema või mis mind lõhub. Ma näen ise ka väga hästi igas situatsioonis mingit teist teed või pääseteed, leian teisi lahendusi, teid. Vahel ma jõuan küll taas samma kohta välja, kus see müür on endiselt ees, aga kes meist poleks vahel kõndinud kogemata sama ringiga tagasi kohta, kus alustas? Seda teed on mõnikord lihtsalt vaja käia, et mingi mõistmiseni jõuda.

Kõndisin eile tänaval. Ma olin nii segaduses ja häiritud sellest, kuidas mu mõlemad telefonid helisesid, kui ma samal ajal veebikoosolekul läbi telefoni pidin osalema, kuigi olin üldsegi plaaninud lihtsalt ühe lõunase jalutuskäigu teha ja oma muusikat kuulata, et mõtteid tööst eemale saada. Hetk hiljem kõndis üks tüüp mulle vastu ja vaatas otsa, aga kuna ma olin isegi juba nii häiritud kõigest, siis pöörasin pilgu ära. Alles õhtul autoga sõites kangastus mu mõtteisse Sven. Ma ei ole teda aastaid näinud, aga mu aju on nii veendunud, et see oli tema, kuigi mul pole õrna aimugi, mida ta Võrus oleks pidanud tegema, sest tema ega ta pere ei ela enam ammu siin, aga ikkagi, kui see oli tema? Ja ma pöörasin pilgu ära.. Võib-olla ma soovin teda igal aastal üha enam tagasi, et ma lihtsalt kujutasin teda ette.

Üldse nii veider nädal on olnud. Kõik on kuidagi teistmoodi, kui seni on olnud. Teisalt mulle aga tundub, et asjad hakkavad vist just nende rööbaste peale tagasi käänduma, kust ma vahepeal ära olin. No, et nüüd on jälle nii palju tööd, et pole aega teiste asjadega tegeleda ja ma tunnen ennast hästi. Ma lihtsalt tunnen, et teiste mured ja üldse inimesed suruvad mind aina enam vastu maad ja ma ei jaksa, ei taha, ei viitsi. Vahest ehk ongi hea inimestega tülli minna, et sellest välja saada. No nagu ma iga kevad pakin end kokku ja lähen Rõugesse ära, sest seal pole kedagi. 

See ei tähenda seda, et ma ei tahaks seltskonnas olla. Tahe nagu iseenesest on, aga praegu ei paku see mulle eriti midagi ja ma pigem pärast kahetsen, et läksin või olen pettunud, ise ka ei tea, kas endas või teistes. See pettumustunne ongi vist kõige hullem, sest siis ei tea, kas oled kurb, et asjad halvad on või tunned just heameelt, et aru said, et see on mõttetu. Vähemalt on see emotsionaalne kustunud küünla etapp mööda läinud. Praegu on see külm tuimus ja oma piiride tunnetamine. Teed asju, mis teoorias peaksid näitama ülimalt pühendumist, aga tegelikkuses on see minu viis kütkeist vabaks saada. 

Mind häirib see, mida minult oodatakse. Keegi on loonud mingi oma kujutluse või pildi või ootuse minust, mis ma tegelikult pole ega tahagi olla. Ma olen mina minu enda moodi, isegi siis kui see kellelegi ei meeldi. Tahaksin lihtsalt julgustada kõiki olema need, kes nad on. Ära palu vabandust selle eest, kui keegi heidab sulle ette seda, kes või mis sa pole. Ära ela teiste järgi! 

Tulin tegelikult selleks siia ja avasin selle akna, et tahtsin sellest sisemisest suremisest kirjutada, aga eks igal inimesel tuleb ise oma vaevad kanda.