Ma olen jälle kaduma läinud. Vabandust, on olnud tegemist endaga, et möödunud suve lummusest tagasi reaalsesse ellu pöörduda ja igapäeva toimetusi tegema hakata, kuigi siiani veel küsitakse minult vahel, miks ma nii rõõmus ja õnnelik olen või viimasel ajal olen täheldatud mõttelõnga "liimist lahti". Selle kohta ei oska ma muud öelda, kui et rutiin tapab. Lihtsam on elada kuskil pilvedes, nagu tavaliselt või siis vastupidi - täielikus rutiinis. Ühelt teisele üleminek on see, mis kulgeb komplikatsioonidega ja ma ei tea praegu üldse, mida ma teha tahan või kuhu minna. Otsin ennast sellest mõttete virr-varrist, aga vist ei leia?Tänasest peaks mul algama ehitusviimistluse teine praktika, aga mul pole praktikakohta ja ausaltöeldes mul on sellest ehituseerialast kohati villand. Üha rohkem hakkan mõtlema sellele, et leida oma tõeline kutsumus, mitte tegeleda hobidega. Samas ma arvan, et kui ma selle õppeaasta seljatatud saan, praktikakoha leian, kolmanda praktika ära teen ja kutseeksamiks kõik selgeks saan ja selle edukalt läbin, siis ma pean kooliga mingi aeg pausi, sest praeguse seisuga ma ei viitsi oma pähe aina uusi asju tuua, vaid tahan vanu asju natuke seedida.
Lõpetasin üleeile kolme päevaga läbi loetud Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Suuresti tänu Mikule, kes tegi ettepaneku teatrisse minna. Võtsin siis Vanemuise repertuaari ette ja hakkasin etenduste kirjeldusi lugema. Nii paljud draamaetendused tundusid mu jaoks nii huvitavad, et ma ilmselt läheks enne pankrotti, kui neid kõiki vaatama jõuaks minna. Seega tõmbasin ühe filmi ja võtsin ühe raamatu, mis tundusid kirjelduse järgi kõige hingelähedasemad st kaasakiskuvamad.
Filmi pole jõudnud veel vaadata, aga raamat oli väga huvitav, sest see oli kirjutatud emaili vestluse vormis, mis esmapilgul valmistas mulle raamatut sirvides pettumuse, aga kui lugema hakkasin, siis ei saanud enne pidama, kui tagakaan paistis. Mis ma sellega öelda tahtsin? - Jõudsin jälle selle punktini, et raamatut kirjutama hakata. Ma tean, et ma sellest pidevalt räägin ja luban ega kunagi selleni ei jõua, aga peamine on see järjepidev tahe seda teha, mis loodetavasti lõpuks siiski viib ka teostuseni. Igatahes hetkel on jälle see tunne, et noh kas nüüd või mitte kunagi!? Ehk aitaks see tegevus mul kuhugi liikuda.
See raamat tõi mind tagasi ka Sveni juurde, sest see üksteisele kirjutamine läks nii teemasse. Kui olin raamatu lõpetanud, siis lugesin natuke meie kunagisi vestlusi Sveniga. Oli tõesti väga sarnane. Ja meie kirjavahetus lõppes umbes samuti, nagu Sveniga - me pole enam rääkinud ega kohtunud. See kõik innustab mind aga kirjutama. Sven ütles esimesel korral juba, kui me rääkisime, et peaksin päris tõsiselt kohe raamatu kirjutama.
Ma tahaksin nii paljudest asjadest kirjutada ja pean endale vist mõistekaardi tegema, et oma ideedest täit teadmist ja süsteemi saada. Eks näis.
Kirjutasin üle pika aja jälle Võrumaa Teatajasse ja nüüd lähen ka kohe kooli õpetajate päeva kontsert-aktusele, mille eel panin juba mõned mõtted kirja, et hiljem sellest üks lühike lugu lehte kirjutada. Varsti hakkan "Vastseliina valla teadete" oktoobrikuu numbrit kokku panema. Täna hommikul juba töötasin selles vaimus ja saatsin oma ideedega kirju laiali. Seekord tuleb 4-leheküljeline leht.
Lähen nüüd kontserdile, homme hakkan õppima ja üritan endale kunagi praktikakoha leida ning edasi tegutsema. NB! Ühikas on täiega vinge, kunagi kirjutan sellest!
