Elu ei seisne tormi möödumise ootamises, vaid oskuses õppida vihmas tantsima

Viimastel päevadel on ilm sama heitlik, nagu inimeste tervis või tujud. Sorteerisin nädalavahetusel isa juurest kastiga leitud ja ema juurest garagest toodud raamatud pühapäeva õhtul ära ning raamatu pealkirju koos autoritega Vanaraamatu kodulehele sisestades sain 21 sobivat raamatut, mida otsitakse ning viisin need täna Riia maanteel asuvasse poodi ära, ise lootsin, et teel sinna vihma kätte ei jää, sest eelnevalt oli juba sadanud. Taavi kirjutas just enne minekut, et ta nii närvis, sest kõik vinguvad.

"Vihma kätte jään, siis kuuled mu vingumist ka vb," vastasin talle naljaga seepeale.

Sellega olin end aga juba nii häälestanud, et kui hiljem poest tulles läbi klaasukse vihmasadu nägin, oli see minu jaoks juba naljakas. Kõik on tõlgendamise küsimus ja see, kuidas ise asjadele reageerida. Iga kord, kui ma olen kõige hullemaks valmis, siis saab minna ainult sellest paremini. Või siis olla üldse ilma ootuseta. Eile näiteks, kui teistel oli töö juures lõunasöök kaasas, tekkis mul võimalus üksi lõuna ajal jalutama minna. Polnudki vallamajast veel väga kaugele jõudnud, kui Raive mööda sõitis ning mõni hetk hiljem mu kõrval peatus. Polnud umbes pool aastat üksteist näinud, nii et ta otsustas koju mineku asemel otsa ringi keerata, mind peale korjata ja koos teed jooma minna. Ma läksin spontaanselt kohe kaasa. Raive teest sai kohv ja minu poes käimisest terve praad ning juttu jätkus peaaegu kaheks tunniks. Sai igast asju arutatud, isegi mõni pisar poetatud ja mõni plaan tehtud. Viimase nädala jooksul on juba neli inimest avaldanud soovi minuga reisile minna. Ma siis mõtlesin, et ühendan kõik nad omavahel üheks reisiseltskonnaks, kellega lähima poole aasta jooksul kuhugi ära sõita. Eks näis. Raive igatahes tahab esialgu Pariisi minna mingiks nädalalõpuks, kuigi parem plaan tundus hoopis see, kui me suudaksime jõulud, mu sünnipäeva ja aastavahetuse skippida ning siis end kuhugi kaugele organiseerida. Sellest ma olen juba mitu aastat mõelnud, aga Covidi tõttu pole seda realiseerida saanud ning ikka traditsiooniliselt sünnipäeva pidanud. Sünnipäeva võiks sel aastal küll lõpuks vahele jätta, nagu ma loodan vahele jätta ka mitmete sünnipäevade külastused. Tean, et nii mitmedki ei saaks sel aastal mu sünnipäevale tulla ka, sest just detsembri lõpus on ilmavalgust nägemas mitmete mu sõprade lapsed. Samuti on koroona taas hoogustunud, eile kuulsin kolme kolleegi koroonadiagnoosist ja täna hommikul helistas mu tõbine ülemus, et ka tema on koroonas. Ma olen suutnud aga taas sel ajal kodus istuda, kui teised koroonat edasi kandsid. Homme on vallamajas volikogu istung ning reedel ja laupäeval Vunki Mano! loometalgud Värskas. Ma nüüd mõtlengi, et kas ma ikka tahan nendel osaleda, sest tulemas on üritusi, kust ma kindlasti puududa ei taha.

Eile hakkas pakkumisi uksest ja aknast tulema. Esmalt kirjutas Elise, et tal on vaja kandlega muusikakoolis ühte pilti, mida ma pärast Raivega kohtumist tegema läksin. Kui pulmadega on selleks aastaks ühel pool ja enamik galeriidki nendest nähtud, siis nüüd on muud üritused tulemas. Eile õhtul kirjutas Annika, et ta kõige vanemal õel on juubel tulemas ja sinna oleks fotograafi vaja. Arutasime hinna üle, ma ütlesin, et ma üldiselt näo järgi küsin, aga kuna Annikal on tema arvates suht norm nägu, siis saime kaubale küll. Sel pühapäeval algab Piksepini karikasarja uus hooaeg Karulaanes, vaja on Piksepini näituse materjal kokku panna ning järgmine nädal on Võrumaa aasta õpetajate tunnustussündmus koos kontserdiga. 

Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Viimasel ajal ma olen jõudnud isegi need asjad tehtud, mida ma viimase pooleteise aasta jooksul olen küll mõelnud teha, aga pole jõudnud. Nii said näiteks töö juures mitmed asjad kodulehele üles, vahetasin lõpuks e34-l uste riidest polstrid naha vastu välja, võtsin näituse loomise teema lõpuks ette jne. 

Nädalavahetusel veetsin palju aega oma sugulaste ja perega. Marje sünnipäev oli väga tore. Naersime, et nii kõva pidu oli, et köögilaual kukkus jalg alt ära. Janis hakkas parandama seda, siis naersin, et ma mäletan veel aega, kui ta väikevend Kevin seal laua all oli, nüüd on vanem poeg ise 20-aastaselt seal.

Isa oli ka pühapäeval üsna heas tujus, kui ma talle jälle oma ideed ette ladusin, mida kõike maal ära võiks teha. Ta isegi ei puiklend vastu, vaid asus kohe tegutsema, samal ajal kui ma muude asjadega tegelesin ega pidanudki teda selleks väga survestama. Ja ema käest ei saanud ka pahandada oma raamatumajandamise pärast. Pean nüüd ainult läbi helistama mõned kuulutused, mis Lõuna-Eesti Postimehest leidsin, et leida ka ülejäänud raamatutele omanikud, kellele nendest kasu on. Püüan vähem asju minema visata ja neid paremini taaskasutada. 

Rääkides veel raamatutest, siis püüan ikka enda oma ka kirjutada, vähemalt iga nädal natuke. Leidsin nädalavahetusel maalt ühe abijoontega vihiku aastast 2000. See oli minu esimene katse raamatut kirjutada, kirjavigu oli küll palju, aga tekst oli see-eest naljakas. Pealkiri oli "Kolm kanget sütame sõpra Birgit, Marleen ja Inga". Tol ajal ei teadnud keegi veel Margna ja Jõekalda kahest kangest midagi. See raamatu kirjutamise teema on ikka uskumatu - 22 aastat kindlat soovi olnud vähemalt ühe unistuse nimel elada.

Minu esimene katse raamatut kirjutada

Kui motivatsiooni pole, siis loen ise. Praegu kogun mõtteid Lauri Räpi raamatust "Minu Tartu". Lugesin seda laupäeval, samal ajal kui Po sünnipäeva veel järele peeti ja Kreisiraadiot vaadati. Po arvas, et Kreisiraadio on põnevam, kui mu raamat, aga leidsin end mõtlemast, et asi on siiski igaühe väärtushinnangutes individuaalselt. Seejuures ei tohiks omistada teistele oma tõekspidamisi, sest need on nii erinevad, kõik ei mõtle ega näe asju ühtemoodi.

Viimasel ajal mulle meeldib enda juures kõige rohkem see, et väsimusega ei tule enam ränka kassi peale, vaid naudin lihtsalt hetki, oled küll väsinud, aga naudid ja laulad autoroolis ning unistad ainult heast. Homsed kuuluvad unistajatele.

Siis kui mõtted liiguvad sama kiiresti, nagu jalad ratta pedaalide peal, tuleb jälle üks teekond ette võtta

Kui ma juba alustasin, siis tahtsin veelkord kirjutada. Sõitsin täna rattaga mööda linna ja tundsin, kuidas mõtted liiguvad sama kiiresti nagu jalad ratta pedaalide peal - kihutad oma mõtetega võidu ja kui seisma jääd, siis seiskuvad ka mõtted, midagi nagu polekski enam kirja panna. Pead kirjutama sõitmise pealt, aga teadagi, et liiklus ja nutitelefon ei moodusta just parimat kooslust, aga mis siis, ma trükkisin ikka sõidu pealt midagi ära telefoni, et oleks nüüd kust jätkata ja mõtted sõidetud kilomeetrite tuulde ei kaoks. Vahel võiks nad muidugi kaduda. Nagu eile, kui terve päev olin toas arvutis olnud ning õhtul end püsti ajasin, poes käisin ja pikema ringiga koju jalutasin ning sel hetkel, kui pähe hüppasid mõtted, mida ma parasjagu mõelda ei tahtnud, siis piltlikult lihtsalt raputasin pead, et need sealt kaoks ja suunasin end automaatselt teisele lainele ning kõndisin edasi. Liikumine tekitas sel õhtul kuidagi eriti hea enesetunde. Lugesin just Lauri Räpi luulekogu "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus" ja seal olev mõte: "Lähen ja otsin üht ideaalset hetke, millest kinni hoida. Ja kui see hetk on ära olnud, jätkata oma teed," meenutas mulle just seda jalutuskäiku ja üldse möödunut. Ja mulle kui hommikuinimesele on viimasel ajal hommikute asemel hakanudki hoopis õhtud meeldima, sest alles siis hakkab mõte jooksma, et loomingulise tööga tegeleda. Nagu praegu. 

Ma tean tegelikult, kuidas mõte paremini jookseks, aga selleks on alkoholi vaja. Pärast Võsul käiku ja kollektiiviga peetud suvepäevi otsustasin maole veidi mürkidest puhkust anda ja siis tuli juba september ja septembris ju ei joo, nii et alles 1. oktoobril võib seda meetodit uuesti proovida. Isu on küll juba, alkohooliku tunnused on end ümbritsevatelt inimestelt külge jäänud. See on ikka ulme, kuidas ümbritsev keskkond mõjub. Varem mul ei olnud üldse isu alkoholi järgi, ka siis kui teised ümberringi jõid, ei tekkinud mul kordagi tahtmist juua, aga nüüd tekib. Taavi räägib, kuidas ta endale õhtul mõne koksi teeb ja sellest piisab, et mul jälle tekib tahtmine juua. Eelmine nädal oleks peaaegu murdunud juba, aga läksin ruttu kodust minema, et ma oma baarikapi kallale ei läheks. Nädalavahetusel Haapsalus piirdusin ka ainult alkovabade koksidega. Kuna ühes lokaalis polnud pina coladat, aga mul oli kindlasti vaja ilma gaasita jooki, siis sealt alates on mul nüüd teine lemmikkoks - passion fruit martini, mida tahaks kunagi alkoholiga ka ära proovida. Pool kuud veel! Kui ma vaid suudaksin kõikidest endale antud lubadustest ja piirangutest kinni pidada, võiks asjad täitsa hästi olla. Kannatust on vaja lihtsalt!

Ma ei tea, kas väljas on soojamaks läinud või ma hakkan pärast seda kuuma suve sügisega taas harjuma, nii et eile oli mul isegi üle pika aja väljas palav. Kõik vajabki vist harjumist. Alguses tundus küll, nagu Antarktika. Lootust on, et tulevad veel soojad sügisilmad, aga päris randa päevitama ilmselt see aasta enam ei lähe, kui just kuhugi kaugemale ei lenda, nagu täna öösel üks tuttav oli video saatnud, kuidas ta jälle kuhugi lendas. Ma ei teagi, kuhu ta läks. Peaks ka kunagi selle spontaanselt minema lendamise ära tegema. Eelmisel nädalal rääkisin just Etsile, kuidas ma aasta alguses suure hurraaga hakkasin oma checklistis asju tegema ja aasta jooksul on ikka mõned tehtud ka, aga praegu tundub, et võiks jälle suuremalt ette võtta selle, kuigi seal on palju asju, mida laiemas plaanis elu jooksul teha. Kui need kõik ühe aastaga ära teha, siis mida ma ülejäänud elu teen? - Lendan mööda ilma ringi? Etsile lubasin, et panen listi, et käin Tallinnas klubis Hollywood ära, sest plaan on pikalt olnud, aga pole veel jõudnud. Mul on coachi vaja, kes pidevalt peale tallaks, et tee seda ja tee kolmandat. Praegu võiks ka oma raamatut kirjutada, mitte siin seletada või Instagramis passida. Pean ka hakkama sotsiaalmeedia kasutamist vähendama või nagu Taavi tegi - kustutas Instagrami ära, kuigi ma nägin täna just unes, et ta tal õnnestus oma Instagrami kasutaja taastada ja sinna tagasi naasta. Hakkasin ükspäev just mõtlema, et kaua me kirjutanud oleme, kerisin vestluse algusesse, kus jutt oli samuti alguse saanud unenäost, tookord Taavi omast ning siis avastasin, et just sai pool aastat täis ja ilmselgelt tähistas ta seda kodus jälle oma tavapärase rummikoksiga. Tsau!

Autor: Lauri Räpp

Vali selline reaktsioon, mis mõjub hästi nii sulle kui ka teistele

Iga kord, kui mõne vestluse jooksul mu blogist juttu tuleb, tekib tahtmine seda jätkata. Elu on vahepeal olnud nagu ameerika mäed, kus sa küll tead, et pääsed sellest nagunii eluga ja kukkuda pole kuhugi, aga sellegipoolest selle asemel, et laskumistel käed lahti lasta ja nautida, pigistad eesootava ees silmad kinni ning hoiad kramplikult kinni, sest hirm tundmatuse ees on nii suur. 

Ümbritseval keskkonnal on inimese ajule suur mõju. Mõne inimese sõnad on vahepeal kui paitus, julged jälle kuidagi olla, eneseusku ja rõõmu on rohkem, teisel hetkel võib mõni telefonikõne kogu õhtu rikkuda. Võtab aega, et reaktsioone muuta.

Lõpetasin eile just Roland Tokko raamatu "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma" lugemise. See ja tema järgmine Harald Lepiskiga kirjutatud raamat on mind kandnud aina edasi oma ideid teostama ja eesmärkide poole püüdlema. Kõik muu ebavajalik on hakanud ajapikku kuhugi kaugusesse hääbuma. "Sa pead suurtma praegust olukorda homme ja kaugemas tulevikus tänasest paremana ette kujutada," tsiteerides siinkohal Roland Tokkot. Käimas on pidev tuleviku forseerimine. See kohati häirib mind, sest ma olen kogu aeg mitu sammu ees praegusest hetkest, olevikust, mis takistab mul hetki nautimast, aga tean ka, et ma ei jõua ilma pikalt ettemõtlemiseta eesmärkideni. Lükkan vaikselt asjadele hoogu juurde.

Möödunud suvi oli nagu film "Päevad, mis ajasid segadusse" - palju pidusid ja joomist, segaseid tundeid ja inimesi ning otsinguid teel läbi enese. Kevadel alustatu jäi kõik vahepeal kuidagi pausile. Kõik muudkui keris ja keris, üks sündmus teise otsa. Seisid nõutult ja vaatasid, mis ümberringi toimus ja mõtlesid, et mul polnud tegelikult seda üldse vaja, sõnad veel hoogu juurde andmas, et kaduda. Seiklused said koos suvega läbi, vähemalt sellised seiklused.

Nüüd on sügis, nagu kevadki, rahulik. Inimesed, kes on, toovad kaasa head ja vahel isegi üllatusi ning ootamatult toredaid kohtumisi. Töökaaslastega on tore ja iga kord, kui päev on õhtus, lähed töölt koju teadmisega, et oled kellegi päeva paremaks teinud. Endal on ka hea meel. Igal õhtul on põhjuseid, mille eest olla tänulik. Naudin rohkem und ja ei lahka oma mõttemaailma väga. Ma olin kuidagi juba nii väsinud kõikidest nendest puude alla panekutest, kaigaste kodaratesse loopimistest jne. Enough! 

Autor: Elina Naan