Ma ei ole ammu enam kirjutanud, sest ma ei tea, mida enam maailmast arvata - omaenda maailmast ja üldse. Absoluutselt kõik on nagu üks peaga vastu seina jooksmine, aga nagu mu tädi mulle Leedus meie pika-pika vestluse käigus ütles: "Sa oled kaljukits, sa ei väsi sellest." Kukun, tõusen püsti ja proovin ikka uuesti või nagu Ets ütles: "Proovid kaua sein vastu peab." Mul on aeg-ajalt mingeid laenguid vaja, mis annab seda edasimineku jõudu, et end taas püsti ajada ja vahel on see jõud ikka meeletu. Ja eks see mingi loominguliste inimeste värk ole, et kogu aeg on vaja põdeda millegi pärast, siis on inspiratsiooni ja sulg jookseb.
Mäletan, et Kaarel kunagi küsis, et mitu kilomeetrit ma jooksma pean, et sarved maha joosta. Nüüd ükspäev jõudsin teise sarviku, oma töökaaslase Maarikaga maad jagades järeldusele, et kaljukitsel ja jääraga on see asi suht võimatu, sest sarved kasvavad aina suuremaks ja kui maha tulevad, siis kasvavad ikka uuesti.
Reede tõmbas rajalt nii maha, et laupäeval vedeles mu kest lihtsalt tühjalt maas. Õhtuks püsti sain, filmi ära vaatasin ja Maikel lambist kirjutas, et mingi plaani võiks võtta, siis pikalt mõtlemata kahest variandist lähem jäi lauale, sest kuskilt mujalt nagu muud ei kuuldunud ja ajaliselt poleks Kadrinasse lihtsalt jõudnud, pidi Tõrvaga leppima. Vaatasime AG ära ja hoidsime pead kinni, mis seltskond ümberringi oli, Maikel oli muidugi kohalik kuulsus seal. Ausalt nii hullu kaadrit polegi tükkaega näinud. Tundub, et see oli tingitud eelnevast "muusikute" nimistust. Recovery viimaseid lugusid vähemalt kuulata ei kannatanud, aga alkohol õnneks vähendab kõrvakuulmist. Õnneks on Maikelil ka minuga üldiselt sama muusikamaitse ja sarnased vanad lemmikud, nii et ühiseid autosõite saadab alati ühislaulmine. See ehk ongi vahel parim teraapia - viimase hetke plaanid, pikad sõidud ja laulmine, läbi Viljandi laulude vahele pidevalt haigutades, vastu kumav valge öö. Suvi ongi käes.
Ma olen viimasel ajal palju mõtisklenud andestamisest, imelik öelda, aga isegi matustel. Mu sees on palju asju, mis on kuskilt jäänud, mingitmoodi mõjutused, mis lõhuvad tervet maailmapilti. Tsiteerdes Toe Tagi, siis vahel "on maailm nagu valesti kokku pandud puzzle" ja sa ei tea, kuidas oleks seejuures õige käituda. Kuidas anda andeks selle eest, mis on jätnud teadvusesse sügavaid vagusid? Ma ei uskunud, et mälestus vanaemast mind nii eredalt liigutada suutis, sest minu jaoks ei tähenda inimese maine teekond mingit lõppu, inimesed elavad mu teadvuses ja mälestustes alati edasi, sellepärast pole ärasaatmised mu jaoks valulikud olnud. Teadvustan, et ma lihtsalt ei näe neid, mälestused aga ei kustu. Täditütar täheldas, et lein on tegelikult egoistlik, sest me tunneme kurbust, et ei saa enam minejatega koos olla. Nemad saavad aga tegelikult piinast priiks, samal ajal kui teised jäävad taganutma. Nii, nagu ma ütlesin seda mõned aastad tagasi oma sugulase ootamatu lahkumise järel pärast rekaga kokku põrkamise õnnetust, ütlen ka nüüd, et hoopis keerulisem on nendega, kellest lahkud või kes lahkuvad su elust mitte surma, vaid lihtsalt elulistel põhjustel.
Praegu aga, tsiteerides Nublut: "Kaifin teadmatust ja riske", sest kes ei riski, see šampust ei joo. Üle mitmete aastate täna juhuslikult kohatud Mikk ütles seepeale küll, et tema arvates ma nagunii šampust ei joo, aga noh ta pole minuga aastaid enam joonud ka ja lisaks sellele tekitab šampus tema arvates peavalu. Seda tekitab aga elu nagunii, nii et jään ootama, mida seni astutud sammud kaasa toovad, et teada saada, kas ka need on jälle üks miljonist peaga vastu seina jooksmisest või hakkab midagi ükskord toimuma ka.
Okei, Kristjanile pean ka midagi ikka kirjutama. See oli siis, kui aprilli alguses Staabis mingi istumine oli ja Reelika viimast korda meile seal kokse tegi ning ma oma sünnipäevast alles jäänud laimid kaasa võtsin, mida Kristjan vaatas ja nuusutas ning ütles: "Birgit tõi laimi, aga see lõhnab singi järgi." - Loo moraal, asjad pole tihti need, mis nad ühe meele põhjal kogetuna tunduvad.
 |
| Kevad tuleb, siis kaob, hetk möödub ja kaob. |
