Piiratud ettekujutlus võimalikkusest

See oli päris hea kokkusattumus, et nii nagu ma reedel ühikast Laura ja Keioga samal ajal lahkusin, jõudsin ka nendega samal ajal pühapäeva õhtupoolikul siia tagasi. Ruslan oli just jooksma minemas ja mina pidin ruttu asjad lahti pakkima ja toa ära koristama, seni kuni ta tagasi tuli, et koos jõusaali minna. Koristamisega oli eeltöö ja soojendus jõusaalile juba tehtud, nii et väga kaua ma jõusaalis seekord rabeleda ei viitsinudki. Sel nädalavahetusel sai üldse koristamisele rohkem rõhku pandud, sest seda tuli teha ka laupäeval kodus. Pedantne inimene, nagu ma olen.
Nädalavahetus kodus läks jälle eriti kiirelt mööda. Kahju, et sel aastal halloween nädalavahetusse jäi, oleks tahtnud ühikas mingit nalja teha ja screami maskiga kedagi pimedas koridoris ehmatada. Aga noh, kes teisele auku kaevas, see ise sinna sisse kukub. Kuna tänasel kuupäeval on hingedepäev ja päeva esimestel tundidel veel üleval olin, siis tundsin mina end hoopis pimedas ühikas hirmununa. Seda võimedas lisaks veel Aleksi õudusjutud häälte kohta, mis öösel koridori lõpust kostusid. Mul hakkas nii kõhe. Ma reaalselt kardan pimedust. Lisaks on mul väga hea kujutlusvõime, mis sellistes olukorades on pigem kahjuks kui kasuks, sest ma hakkan endale paranormaalseid asju ettekujutama. Näiteks kuulsin hiljem üksinda koridorri jäädes hääli, nagu keegi räägiks minuga. Ma olen normaalne, hääled mu peas ütlesid seda, haaha.

Kui juba ettekujutamiseks läks, siis meil oli Aleksiga eile jälle huvitav vestlus supermani, krüptoniidi ja nähtamatuks olemise teemadel, millest tulenevalt olen ma Aleksi nähtamatu sõber. Kusjuures eile nimetas ta seda öeldes esimest korda mind oma sõbraks.
Aleks suutis eile mitu korda mind mu enda sõnade peale mõtlema panna. Talle on teatud asjad ja faktid meelde jäänud ja ma pean hoolega valima, mida ma ütlen, et mitte mu enda sõnadesse takerduda. Näiteks igavuse ja küsides lollina paistmise suhtes.
Ta oli eile eriliselt rõõmus ja tema positiivsus kiirgas juba kaugele. See jäi mul jõusaalis juba silma. Ükskõik, mida ta tegi, oli tal ikka lai naeratus suul, mis pani ennastki naeratama. Hiljem ta oli lihtsalt vaikne ja ajas mind oma pilkudega naerma.
Olin peale jõusaali just pesus ära käinud, kui Anti helistas ja mind korraks ära röövida tahtis. Ta on seda päris pikalt juba üritanud, aga ma olen alati siis just kodus olnud. Seekord ma siis läksin temaga natukeseks välja. Sõitsime ta uue autoga ringi. Tal polegi enam bemmi. Ütlesin Antile, et sellepärast ma ei suhtlegi enam temaga, et ta bemmi ära müüs ja audi ostis. Ega auto pärast ainult suheldaksegi inimestega. Tegelikult oli päris tore üle pika aja jutustada, mis loodetavasti reede öösel jätkub, kui Rainer otsustab maale tulla ning mina ja loodetavasti ka Piret Antiga Tallinna kaasa läheme ja ta siia toome. Kujutan ette juba seda, kui me neljakesi kokku saame, siis saaks suvi jätku.
Ma ikka igatsen nii väga Tallinnat. Eile õhtul tuli Jaanika just sealt ja lasi meile Wild Disease ja Inese lugu "Tallinn". Alati, kui ma seda lugu kuulan, siis meenuvad kõik need Tallinnas käigud, kohad ja inimesed. Tallinna lähme, siis tahan kindlasti Kairo juures ka ära käia.

Jaanika on nüüd kolm päeva siin. Tänaseks tehti juba vaikselt plaane. Eile oli ka päris tore. Jaanika tuli uksest sisse, siis kallistas mind nagu Piret: võttis ümbert kinni, tõstis õhku ja keerutas. Mul on ikka nii võrratud sõbrannad. Selle kilkamise peale luges Urmo kohe ähvardavad sõnad peale, et me lärmama ei hakkaks. Täna alles õige lärm algab!
Jaanika hakkas kohe alguses rebima. Tõi Kaidile kommi ja mulle šokolaadi. Seejuures suutis ta ka mingit käpa nalja teha, aga mul pole see kahjuks enam meeles. Seni kuni Jaanika rääkis, käis kogu aeg elav vestlus ja kui tema vait jäi, vaikisid ka kõik teised. Lisaks minule, Kaidile ja Jaanikale olid Kaidi toas veel Aleks, Maarja ja Ruslan. Kusjuures Ruslan oli ajalehes. Teda küsitleti tänavaküsitluste raames. Tõin talle pühapäeval kodust selle lehe. Ma ise ei pannud seda alguses tähelegi, vaid otsisin oma artiklit, aga Märt hiljem märkas. Ilus pilt oli temast Võrumaa Teatajas.
Jaanika rääkis oma Tallinna sõpradest, kirjeldades, kus nad elavad: "Nad elavad ka seal lähedal, mitte Mustamäel, aga noh Tallinnas," mille peale kõik nii kõveras olid. Tallinn on tõesti väike mõiste. Ta ikka oskab. Me saime kõvasti naerda, lisaks muidugi need Jaanika näod, mida ta siiani kogu aeg teeb ja mis alati Piretit naerma ajavad. Kahju, et tema ei saa nende paari päeva jooksul ühikasse meie juurde tulla.
Rääkisime päris pikalt, osad hakkasid juba haigutama ja läksid ära. Lõpuks jäime jälle mina, Kaidi ja Jaanika jutustama, kuni viimane ära väsis ja laiali mindi. Kell oli päris palju, aga õnneks oli meil kõigil esimene tund vaba. Vaatamata sellele suutsin ma ikkagi sisse magada. Ärkasin küll hommikul üles, kui Märt kooli läks, aga jäin siis uuesti magama ega pannud äratust, olles kindel, et ärkan nagunii varsti uuesti üles. Uuesti silmad avades, avastasin aga, et tund juba käib. Sellegipoolest ma ei kiirustanud, tegin rahulikult kõik hommikused toimingud ära ja läksin kooli. Õpetaja küsis kohe, et kust ma tulen ning vastasin talle ausalt, et magasin sisse. Tema muidugi arvas, et mul oli raske nädalavahetus. Eks igaüks räägib oma kogemustest.
Kuna reedel on majandusest eksam, siis lubas õpetaja minu eksamineerimisel eriti tähelepanelik olla, põhjendades end sellega, et ma talle meeldin. Ma ei teagi nüüd, kas peaks õppima hakkama? Tunni ajal ma igatahes väga süveneda ei viitsinud. Õpetaja rääkis mõned asjad lahti ja lasi meil siis iseseisvalt eksami küsimustega tegeleda. Selle aja kulutasin ma muidugi jälle twitteri peale. Keda huvitab, siis mu kasutajanimi seal on: pix32 .
See oligi kogu mu koolipäev. Vähemalt olen välja puhanud. Twitteris oli ka just üks sellekohane mõttetera: "Õnn seisneb võimaluses oma isu täis magada."
Ahjaa, eile oli veel Anita sünnipäev, mille puhul külalised käisid. Ta sai 12. Hellab, kui 14, saad!

Ma pole superman

See nädal sai ikka korralikult oma arvamusega puid alla pandud ja seda ei teinud mitte ainult mina. Nädala jooksul on nii mõndagi välja koorunud. Leian, et inimesed mu ümber on palju avameelsemad, kui ma ise. Ma võin kirjutada, aga rääkides olen ma kõvasti kinnisem. Ma ehitan pigem müüre ja vaikin, kui räägin, sest rääkimisega on kerge endale vett peale tõmmata.
Jäime Ruslaniga esmaspäeva õhtul mu blogi üle arutlema, mida ta laupäeval bussiga koju sõites luges. Vähemalt on mu blogist midagi kasu selliste tüütude tegevuste juures, nagu seda on bussiga sõitmine. Iseasi muidugi, kuidas need sõnad talle mõjusid. Ma pöörasin teatud asjadele tähelepanu, millele ta ise mõelnud polnud, aga pärast tundsin end ikkagi kuidagi selliselt, nagu oleksin oma arvamusega liialt puid alla pannud. Nüüd ta isegi ei kiusa mind enam ja hakkasin isegi selle nädala jooksul sellest juuste sasimisest juba puudust tundma. Kõigele lisaks läheb ta nädala aja pärast aasta lõpuni praktkale.
Ma suudan ikka kõik asjad viimasele minutile jätta ja hakkasin alles esmaspäeva hommikul töö asjadega tegelema, kuigi mul oli aega seda teha rohkem kui kuu aega. Tähtaeg oli neljapäeva hommikul, nii et läks kiireks. Õnneks olid esmaspäeval just kõik need tunnid, milles ma ei pidanud osalema, nii et sain vallalehes ilmunud tekstid üle vaadata ja VT jaoks ümber teha. Pooled asjad suutsin ikka nende kaela veeretada, kes oma asjast rohkem oskavad rääkida. Hea on tõdeda, et vallalehe toimetamise käigus on mul vallas tekkinud väga palju koostööpartnereid, kes on alati valmis kirjutama, kui näiteks lehes on materjali nappus.
Laupäeval ilmuski Võrumaa Teatajas see Vastseliina valda tutvustav suur lehekülg, mille kokku panin. Ma mõtlesin, et ei saa ühte lehekülgegi täis, aga lõpuks tuli nii palju tekste kokku, et jäi ülegi. Täielik õnnestumine oli seekord.
Kõigele lisaks sain esmaspäevast produktiivsust ära kasutada ja jõudsin ka kooli suhtlemispsühholoogia tundi, kus oli parasjagu päris huvitav teema, mis aitas mul teatud olukordi paremini mõista. Selle kõige juurest välja jätta muidugi Rauno naljad. Vahel on naljakas, aga vahepeal ta viib tunniteema omadega nii rappa, et see on häiriv. Siis olen mina see, kes korrale kutsub ja teemat pidevalt tagasi juhib. Näiteks reedel läks õiguse tunnis õpetaja ja Rauno vahel hulluks vasakule mõtlemiseks, mil pidin neid korrale kutsun. Mu lemmikõpetaja ütles reedel selle peale mulle: "Pettai juba närvitseb, et tal ei mahu järgmisesse numbrisse ära." Ta ikka viitsib mind, kui ajakirjanikku mõnitada.
Peale tundi rääkisin Ändi ja Kaidiga juttu, kes just ühikasse oli tulnud. Ma ei tahtnud tegelikult üldse sööma minna, aga lõpuks õnnestus Aleksil mind ikka kaasa meelitada. Teel kohtasin aga Jaasi, kes juba kaugelt lehvituseks viipas ja minu juurde tuli, nii et pidin ikkagi Aleksile ei ütlema. See oligi talle tegelikult karistuseks reede eest. Tailo oli alguses veel nii õnnelik, et nendega sööma läksin, aga noh viimasel hetkel lasin ikka üle. Veidi halb tunne oli tegelikult, et Aleksit alt vedasin, aga Jaasi näeb nii harva, kuigi võiks rohkem, nagu ta ise ütles. Jõudsin järeldusele, et Jaasi kohta käib sõna "sarmikas", sest ta võlub alati oma jutu ja naeratusega.
Jäime tükiks ajaks poe juurde rääkima. Jaas: "Me leidsime ikka kõige külmema koha jutustamiseks," ning tegi ettepaneku koolimajja jalutada. Istusime kahekesi tühjas kooli fuajees ja rääkisime kui vanad me ikka oleme ja kuidas teha noorena nii, et vanaduses ei peaks olema läbipõlenud heidik. Jaas rääkis oma õpetamis meetodist ja õpetajaks olemisest. Küsisin, et kes tal lemmik õpilane on? Ta ütles, et selleks on raske saada. Mina: "Sel juhul ma tahaks sinu õpilane olla!"
Lõpuks jõudsimegi selleni, et ta võiks hakata mu koduõpetajaks, et saaksin küljendamist õppida. Ta väitis, et see on nii kerge ja võib seda mulle vabalt õpetada, kasvõi siis kui me Tallinna Kairole külla lähme. See ongi mu järgmine plaan. Hetkel on isegi kaks Tallinna plaani juba tekkinud ja kõigele lisaks tuleb Jaanika täna õhtul Väimelasse, nii et on mida oodata.
Mõtlesime Jaasiga, et kuidas Tallinna minna. Ta pakkus muidugi kõige parema idee välja, mis meid mõlemaid naerma ajas - muidusööjad vms. Kõigele lisaks pakkus ta tööd mulle, aga ma olen hetkel kooliga hõivatud, muidu oleks ehitusel töötamine päris hea vaheldus. Ühikast ei tahaks ka eriti kaua eemal olla, kuigi Urmo ja Getter oleksid selle üle õnnelikud, sest kolmapäeval toimunud majakoosolekul selgus, et mina teen 65% lärmi, kutsun külalisi ja mängin öörahu ajal lauamänge. Mul on ausalt öeldes pohhui, mida mingid lambi vaikusearmastajad ütlevad, aga kui pooled faktid on valed ja riivavad minu jaoks olulisi inimesi, siis see teeb kurjaks. Näiteks Urmo arvates toimuvad Aleksi toas kogu aeg peod, mis siis, et olime möödunud nädalal ainult alla poole tunni Aleksi toas ja tõmbasime vesipiipu, kusjuures mina olin tollel õhtul väga vaikne ega rääkinudki midagi. Sama on ka õhtutega, mil teleka juures istume ja vaikselt juttu ajama. Meie pole süüdi, kui inimene ei tule toime pingetaluvusega. Mõni polegi loodud ühikas elamiseks.
Jaas rääkis minuga, ise pidi samal ajal tunnis olema, isegi Tailo ja Aleks tulid juba söömast. Ma ausalt öeldes polekski vist viitsinud tol päeval Tailoga väga nalja teha, vaid oleksin eelistanud Aleksiga kahekesi sööma minna. Ta lubas isegi välja teha mulle, peaasi, et ma kaasa läheks. Mina aga ei jõudnudki sinna, mis on nii tüüpiline minu puhul. Pidin nädala keskel näiteks Suleviga kokku saama, sinna ka ei jõudnud. Ma tunne viimasel ajal täiega seda, kuidas mind ei jätku igale poole, nii kurb kui see ka poleks. Ma ei suuda ühikaski end jagada, rääkimata siis veel väljaspool seda kuhugi jõuda või kellegagi kokku saada. Ühalt on rõõm teada, et on nii palju inimesi, kes tahaksid minuga koos olla, aga samas teeb see mind nii õnnetuks, et ei suuda end oma kallite inimeste vahel jagada, jättes pidevalt kellegi ootama. Isegi teist vanaema pole aasta aega näinud ja ta sünnipäeva magasin ka maha. Õnneks sain meie viimase telefonikõne ajal selle vea parandatud ja soovisin talle õiges kuus vähemalt tagantjärgi õnne. Hilinenud õnnesoovid pididki muideks kõige rohkem õnne tooma.
Piret ütles selle kõige peale, et vanasti jagus mind igale poole, nagu oleksid samal ajal erinevates kohtades, mis oli tõsi, aga ajad ja inimesed on kogu aeg muutumises. Tunnen, et olen ka ise koos aja ja enda ümber olevate erinevate inimestega palju muutunud. Seepeale meenub lause August Gaili romaanist "Ekke Moor": "Olla uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid."
Ma usun, et inimestel mu kõrval on raske jälgida mu muutust, aga ma tunnen, et ma olen ise nii rohkem rahul ja õnnelik ning soovin, et inimesed oleksid rohkem mõistvad, mitte hukkamõistvad aktiivse ja seiklushimulisema minuga.
Ükspäev jäime Ahtoga just pikalt meie ea teemal vestlema. Ta oli sel hetkel mu jaoks nagu otsene peegel. See annab kindlust, et on veel inimesi, kes on hetkel eesmärgitult eneseotsinguil. Noorus ongi hull aeg. Me ei tea, mida teha ja kuhu jõudma peaks, kuid tähtis on olla oma teel õnnelik. Mina olen!
Läksin vahepeal oma tuppa. Panin mõtteid kirja. Viimasel ajal koostan endale juba eos valmis kondikava, millest sünnib see tekst siin. Nii on palju parem kirjutada, kui alustada lihtsalt puhtalt lehelt. See on nagu omaette mõistekaart.
Vahepeal otsis Rait mind taga. Keegi ei julge kunagi ühikas mu ukse taha tulla. Alati, kas küsitakse kellegi teise käest, kus ma olen, kirjutatakse või helistatakse mulle. Sellepärast olen ma ka rohkem keskel teleka juures, sest siis ma olen alati olemas. Rando naerab pidevalt mind seal nähes. Tema arvates ma nagu elakski seal. Kusjuures Getter arvab sama. "Sorri, et elan," oleks tahtnud koosolekul öelda. Mind hämmastab see, et mul on koolis kõik tööd tehtud ja alati õpitud, mitu töökohta vastavalt millele ma järjepidevalt tööd teen, olen kaua üleval, vahel ka joon, aga jõuan ikkagi ilusti järgmisel päeval kooli. Kuidas siis need kaks vingujat ühikaeluga hakkama ei saa?

Kõik ootasid jälle Aleksit, nagu iga esmaspäev, et kõik koos jõusaali minna. Ergo oli ka platsis jälle ja seletas minuga, nagu tavaliselt, aga ma jälgisin teda ja siis ta hakkas lollitama. Seekord liigutasin end rohkem, mitte nagu pühapäeva õhtul, kui Aleksiga jõukas käisime ja ma mitte midagi ei teinud peale istumise, sest ma lihtsalt ei viitsinud ja meievaheline vestlus oli palju inspireerivam. Mulle meeldib Aleksi juures see, et ta ei ütle kunagi: "Ma ei tea," vaid tal on oma arvamus. Isegi, kui ta võiks öelda: "Ma ei tea," siis suudab ta selle ikkagi kuidagi teisiti väljendada. Näiteks plaanide kohta ütleb ta: "Plaanide mõtlemine on rohkem sinu ala."
Jõusaalis peidab ta end minu eest pidevalt posti taha ära. Mul õnnestus ka pühapäeva õhtul end tema eest ära peita. Väljas oli juba pime ja siis üks hetk, kui teda polnud veel tulnud, et jõusaali minna, liikusin keskele tugitoolile istuma. Kui Aleks mööda läks, siis ta oli korraks segaduses ja mõtles, kas ma olin ka siis seal, kui ta esimest korda mööda kõndis. Mind tegelikult polnud seal, aga mulle meeldis see teadmine, et ta arvas, et ma olin ja tema mind tähele ei pannud. Kusjuures mul on mitu korda õnnestunud nii vaikselt diivani peal istuda, et möödaminejad pole mind märganud.
See nädala aga oli minuga vastupidi. Näiteks see, kuidas ma Margust üldse tähele ei pannud. Margus tuli ka pühapäeva õhtul ühikasse, aga kui ma esmaspäeva õhtul väljas Ruslani kohtasin, siis mulle tuli üllatusena, et nende toas tuli põles ja Margus juba ammu kohal oli. Kõigele lisaks olin ma lõuna ajal ühikas veel Margusega rääkinud, kui ta kööki läks, aga ma ise ei mäleta seda. Mulle meenus küll ähmaselt üks hetk panniga Margusest, kes sööb midagi, aga see tundus minu jaoks nagu mingi hetk möödunud nädalast. Ma ise rääkisin samal ajal Aleksiga veel lõuna ajal juttu, analüüsisime neid reaalsuskontrolli sõnu, mis ma talle kirjutasin. Tundub, et ma olin sellesse vestlusesse süvenenud, et Margusega rääkis mu alateadvus vms. Müstika ikka.
Nüüd aga tagasi jõusaali, kus Rait jälle huumorit tegi. Raidu jaoks oli sel päeval igal söögil mingi lisa. Näiteks tema sõnul on igaks juhuks naeril ka sarved ja koogil on kõrvad. Mis ma oskan öelda - Rait arvas, et peaksin selle lause ära patenteerima, ma olen sellega juba liiga palju inimesi nakatanud.
Õhtul mängisime Aleksi ja Silveriga kaarte majade ja külade peale, nagu Silver arvas. Ta nimetas meid hulludeks, et viitsime igast lollusi välja mõelda, mille peale mängida. Aleks tegi nädalavahetusel oma viimase ülesande ära, nii et pidi uusi panuseid tegema. Seekord sai siis panustatud šokolaadile, võitja kallistamisele ja ujumisele.
Mingi aeg vaatasin oma toas telekat ja pärast läksin autosse tümmi kuulama, sest ühikas oli juba öörahu. Siis tuligi Ruslan, rääkisin tema ja siis Aleksiga juttu. Ärgitan inimesi ikka hommikul sööma ja rääkisin oma kogemusest, kuidas ma hommikuti sööma hakkasin ning kuidas sellest on saanud nüüd minu jaoks päeva tähtsaim söömine, nagu peakski tervislikkuse seisukohalt olema. Kusjuures ma avastasin hiljuti, et mu hommikusöögiks söödav puding on Marguse lemmik magustoit. Pärast mõtlesin, et kui Margus, Ruslan ja Aleks esmaspäeva hommikul kooli läksid, siis oleks pidanud põhjendama oma varajast ärkvelolekut sellega, et lemmik magustoit puding oli vaja ära süüa.
Aa tahtsin seda ka öelda veel, et kui varem küsiti Ruslani käest, et kus Margus on, siis nüüd küsitakse, kus Maarja on?
See õhtu venis jälle nii pikaks, aga pikad vestlused on mind alati köitnud. Sel õhtul mulle isegi meeldisid need pimedad ühikakoridorid, sest need peidavad endas nii mõndagi head või üllatavat.
Kui Kairot meenutab mulle Arctic Monekys "Do I wanna know?", siis Aleksit meenutab nüüd Tame Impala "Feels like we only go backwards". Viimane on mulle jõukas käimisest kõrvu jäänud. Mõlemad lood kummitasid terve öö mu peas. Ma elus ei uskunud, et mulle selline muusika võib meeldida, aga noh need kaks venda suudavad imesid teha. Tame Impala lugu kuulasime pärastlõunal Marguse ja Aleksiga mitmes versioonis. See on nii hea lihtsalt ja muudkui kummitab, veel siiani.
Kõigele lisaks nägin ma Aleksit unes. Ta kirjeldas mulle eelmisel õhtul, kus ta elab ja mina kujutasin seda nii hästi ette, et unenäos tundus ka kõik nii reaalne. Aleks näitas mulle unenäos, kus ta elab. Samal ajal oli ta õde aknal ja lehvitas. Pidime Aleksi juurde minema, aga nägin Carrut ja läksin hoopis temaga kaasa. Ta elas kortermajas, mida meenutab Rõuges üht kortermaja.
Teisipäevased tunnid - vene keel ja majandus olid päris igavad. Viimase tunni lõpust küsisin isegi ära, et ühikasse minna. Õpetaja muudkui rääkis mind surnuks, samal ajal kui ma üritasin tööasjadega tegeleda. Lõpuks põhjendasingi oma minekut sellega. Õpetaja lubas mind lahkesti ära. Enne veel, kui ära läksin, andis Laura mulle šokolaadi selle eest, et talle õiguse aluste töö andsin. Piret tõi mulle teisipäeval veel oma vanu töid, nii et selle šokolaadi eest saab Laura neid töid edaspidigi. Reedel enne ära minekut nägin just Laurat ja Keiot. See on nii lahe, et varem ma käisin Keioga ühes klassis, nüüd käin Lauraga samas klassis ja nemad on omavahel paar. Maailm on väike, kas pole?
Peale tunde rääkisin Aleksi ja Raiduga autodest ja autojuhilubadest. Ma sain jälle tarka panna, sest ma olen autoomanik. Reedel oli muidugi näha, kui blond võib üks autoomanik olla, kallates tosooli nii, et sõrmus kukub sõrmest ära ja jääb kuhugi kapoti alla kinni. Kõige hullem oli see, et see oli mu kõige tähtsam gümnaasiumi lõpusõrmus, teistest sõrmustest oleks mul savi olnud. See on see bitch karma, kes siinkohal jälle mängu tuli. Kõik hakkasid reedel koju minema ja olid väljas. Kert ja Aleks pidid Getteriga Tartusse minema, aga viimasel oli kiire, nii et neil polnud eriti aega mind aidata. Sellegipoolest andis Aleks parima, mis ta tol hetkel teha sai. Kert ütles, et nüüd võiks Otsus või Tailo oma võtmetega tulla. Hetk hiljem, kui Kert, Getter ja Aleks läinud olid, lendaski Otsus täiesti juhuslikult platsi, sest seal, kus häda kõige suurem, seal Otsus kõige lähem ning päästis mu hädast välja. Andre läks ka vahepeal mööda ja ütles mulle, et mul on 10 võtit vaja, et klaasipesuvedelik tops eest ära saada ja oma sõrmus selle tagant kätte saada. Mul oli see 10 võti olemas ja ma oleksin hakkama saanud, aga see 10 võti oli auto kindalaekas, mis on katki ega tule lahti. Ainult Piret oskab seda lahti teha, aga teda polnud nüüd käepärast. Kui Otsus poleks tulnud, siis ma oleksin vist Piretile helistanud ja küsinud, kuidas mu auto kindalaegas lahti käib, sest tema on mu auto kõrvalistmel päris palju aega veetnud, eriti ükskord Janise juures. Kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ma olen harjunud ise hakkama saama ja oleks ka seekord saanud, kui Otsust poleks tulnud. Samas on hea teada, et ümberringi on nii palju abivalmeid inimesi. Mõni aitab isegi vahel maja välisust lahti teha, sest see pidi nii raske töö olema, et seda üksinda teha.
Tavalised äärmuslikud olukorrad panevadki asja paika - see oli teisipäeva parim mõte. Seda ütles direktor kohtumisel õpilasesinduse juhatusega, millele ma väga keskenduda ei suutnud, sest Piret teatas järsku, et tuleb ühikasse. Õnneks see kohtumine väga kaua ei kestnud ja direktor oli avatud meie mõtetele. Nüüd tuleb vaid täpne tegevusplaan paika panna. Ülejäänud õpilasesinduse juhatuse liikmed tegid sellega juba kolmapäeval toimunud koosolekul algust, kuhu aga mina ei jõudnud, kuna viibisin majakoosolekul. Kui nüüd sellele tagasi mõelda, siis oleksin pidanud vist ikkagi pigem õpilasesinduse koosolekule minema, seal oleks vähemalt asjalikku juttu saanud ajada. Majakoosolekul pandi lihtsalt tuimalt puid alla ja kuna mina kõige rohkem sõna võtsin ja oma õigusi kaitsesin, siis ma arvan, et pärast hõõrus nii mõnigi rõõmust oma toas käsi kokku, et ma kõik jama enda kaela sain, olles lihtsalt avameelne. Kui välja jätta alusetud faktid, siis see ülejäänud krempel ajas mind ikka korralikult naerma, vähemalt meil oli Aleksiga mega lõbus. Selle koosoleku võtan kokku ühe lausega: "Sõna antakse sellele, kes karjub kõige kõvemini," sama on ka kuulamisega. Ma arvan, et see lause iseloomustab mind kõige paremini.
Piret ootas mind juba väljas, kutsusin ta ühikasse teistega juttu rääkima. Rait polnudki enam Piretist nii vaimustuses, nagu möödunud nädalal. Kõigele lisaks ei saanud ta aru, kellest me räägime. Rait: "Oota, kes see sul seal autos on? Jänes v?"
Tegelikult oli see Petri, kes Piretit välja ootama jäi.
Motiveerisin Ruslani, käsutades teda trenni tegema, ise läksin ujuma. Seekord oli päris normaalselt rahvast, kuigi vahepela olime ühes vahes viiekesi. Intsust oli ikka eriti võimatu mööda ujuda, sest ta vehkis ujudes oma jaladega nii, et ma sain mitu korda jalaga.
Naersin Aleksit, kes oma ujumisprillidega midagi läbi ei näe. Mina: "Noo näed midagi v?"
Aleks: "Ma näen sind su täies hiilguses."
Ujusin tagasi ja jäin selle lause peale mõtlema. Kui Aleksiga uuesti ühes basseini otsas kokku saime, siis ütlesin talle: "Sa ei saanud mind täies hiilguses näha, sest ma olin pooleldi vee all," mille peale ta naerma hakkas. Ma ei saa ju vastust võlgu jääda.
Ujumas juhtus veel midagi müstilist. Üks tüüp ujus minuga samas vahes. Ma olen teda varem ka näinud, aga teisipäeval ujumas meenutas ta mulle ikka eriti Jonnyt. Ta hakkas isegi rääkima minuga, tundub selline hästi sõbralik, aga sams meenutab käitumiselt Alanit ja on siuke ullike.
Pärast näitasin Aleksile, et sain uue sõbra endale ja ütlesin: "Kõik lambist suhtlevad minuga."
Aleks: "Sa oled lihtsalt nii..
Mina: "Noo milline?"
Ta mõtles pikalt ja vastas siis: "..vastupandamatu," mis oli selle Jonny meenutamise teema peale nagu rusikas silmaauku, sest Karl-Erik Taukari lugu "Vastupandamatu" meenutab mulle just Jonnyt. Kõigele lisaks poleks ma Aleksilt seda sõna osanud oodata. Mis toimub nagu? Kas kõigel on tõesti omavahel mingi kummaline seos?
Õhtul mängisime ühikas kaarte. Kert tuli ka mängu ja õpetas meile Hiina turakat, mida me nüüd mitmel korral mänginud oleme. Samal aja tegi Rait huumorit. Ma isegi ei mäleta, mille peale ta seda ütles, aga tema suust tuli jälle ebaloogilisust: "Koorus nagu uuesti sündinud fööniks tulest," mis siis et fööniks tõusis tuhast, mitte tulest. Kert arvas, et Raidu tarkuseterad võtab kokku sõna Raitism. Silver aga jätkas neljapäeva hommikul Raidu lauldud: "Ei me ette tea," järgmiste sõnadega: "..mis Raidu suu meil tuua võib," mis oli Raidu enda arvates ka naljakas.
Enne kui ma teisipäeva õhtul Padjaklubi vaatama läksin, rääkis Rait mulle unejuttu pirtsakas neiust, kes läks Virtsu, ootas oma unelmate laeva, aga siis avastas, et tal polegi valged juuksed.
Kolmapäeva hommikul pidin vara ärkama, et isa ja vanaisaga iga-aastasele traditsioonilisele Lindora laadale minna. Isa tahtis juba seitsmeks kohale jõuda, kuigi sel polnud eriliselt suurt mõtet, sest väljas oli nii külm, et ma ei tundnud õieti oma jalgugi, enne kui alles 9 ajal soojemaks hakkas minema ja kõik müüjad polnud nii vara veel kaupagi välja pannud. Muidu oli laat, nagu laat ikka. Mitte nagu tavaline laat, vaid pigem ikka eristuv teistest, aga see iga-aastane melu oli enam-vähem kõik sama.
Mina, kes ma klienditeeninduse tundidest olen jälle osa võtnud, kuulasin endale paratamatult kriitiliselt müüjaid, kes tõid välja noore ja vana võrdluse ning jälgisin head ja halba teeindust. Kusjuures samal ajal, kui ma laadal olin, oli mul koolis parasjagu kliediteeninduse tund, nii et igati asjakohane tegevus.
Sai päris palju oste tehtud. Eelkõige muidugi süüa ja magusat. Isa ostis palju kommi mulle, mida terve nädal ühikas jaganud olen. See nädal on üldse väga maiustusterohke olnud, sest pühapäeval pani tädi ka kooke ja kringlit kaasa ning täna on Anita sünnipäev. Mul ei jää nüüd muud üle, kui süüa. Kõigele lisaks käib Aleks ka iga päev šokolaadidega ringi ja pakub neid kõigile. Ma ei jaksa nii palju magusat süüa.

Ostsime riideid ka. Isa ostsid endale mitu paari kindaid ja sokke. Mulle ostis retuusid ja siis ma ostsin endale veel meretriipudega tekikoti, sest see oli nii ilus. Eelmine aasta ostsin palju nõukaaegseid täpilisi nõusid. Ka seekord ei saanud neist üle ega ümber ja ostsin täpilise lillevaasi. Tegelt oleks tahtnud veel ka täpilist kannu ja suhkrutoosi. Mul pole tegelikult nendega midagi peale hakata, aga mulle lihtsalt põhimõtte pärast meeldivad need. Seekord vähemalt ei lähtunud ainult emotsioonist, vaid ka praktilisusest, sest lilli on ikka vaja kuhugi panna.
Laadal kingiti mulle Kaitseliidu õhupall, volikogu esimees kinkis, kui temaga tööasjus rääkisin. Laadal oli hästi vahetu suhtlus sel teemal. Kõik tulid ise minu juurde rääkima. Viimasel ajal on üldse tööalased suhted kõigiga väga head. Mingi hea kuuseis vist. Kui välja arvata muidugi täiskuu, mis ka eelmisel ööl aknast sisse paistis ja mu und häiris. Kõigele lisaks need kummitavad lood, mis on küll head, aga need lihtsalt ketravad kogu aeg mu peas, nagu mingid painajad, kes tahtavad midagi öelda, kuid ei suuda end täielikult väljendada.
Kuigi ma olin majanduse õpetajale öelnud, et lähen kolmapäeval laadale ega jõua tundi, siis olin varakult tagasi ja jõudsin isegi tundi, kuigi algselt polnud mul plaanis sinna minna. Isa ja vanaisa tõid mu ühikasse ära. Kutsusin vanaisa ka külla oma tuba vaatama ja hakkasin sii artiklit kirjutama. Mul olid veel nii värsked emotsioonid, et sain poole tunniga artikli valmis ja pildid arvutisse ning läksin siis teisi ootama. Käisime Aleksi ja Tailoga söömas ning pidin siis nendega kooli kaasa minema, aga otsustasin ikkagi tundi minna ja läksin alles pärast nende juurde.
Ma ootasin neid veel päris pikalt. Jõudsin isegi tööasju teha vahepeal, lasin arvutist muusikat neile ja seoses rõduga meenus mulle kaheaastatagune rammumeeste üritus, mille pealtvaatajateks me Aleksiga olime. Jälle üks selline üritus, kus me mõlemad oleme olnud, aga pole üksteist näinud.
Pärast läksime ühikasse ja mängisime kuni koosolekuni kaarte. Vahepeal läks Otto õpilasesinduse koosolekule, hiljem lubasime infot vahetada. Õhtul rääkisimegi päris pikalt ja jagasime arvamusi. Otto arvas, et nagu Ergol juba on, siis võiks mina tema sekretäriks hakata - diil.
Õhtul läksime jõusaali, õigemini Ruslan, Aleks ja Silver läksid. Ma ajasin mitu tundi neid jõusaali, lõpuks ise ei läinudki, sest mul oli teist päeva juba haige nohu ja vahel tundus isegi palavik olevat. Ootasime, kuni Ruslan võtme järgi läks ja kommenteerisime haisu, mis köögist tuli, mille peale Silver ütles: "Mul on tunne, nagu keegi teeks süüa, aga see söök hakkaks pe**e minema."
Käisin vahepeal nende juures jõukas jutustamas ja läksin siis oma tuppa telekat vaatama. Kuna mul aga und ei tulnud, siis sattusin õhtul Aleksi ja Silveri tuppa. Kõik sai alguse peitusemängust. Ma olin mingi aeg Aleksi käest küsinud, et kus ta on. Tegelikult ma nägin teda vahepeal juba ühikas, aga ta ikkagi vastas mulle hiljem, et on peidus ja käskis end üles otsida. Silver oli vahepeal teise ühikasse Otsuse juurde kitarri mängima läinud ja siis üks hetk olin ma Aleksi ukse taga. Rait tuli ka ja siis läksime Aleksi tuppa. Vaatasime Silveri arvutist mingeid lollakaid videosid ja siis läks Rait ma ei teagi kuhu, aga igatahes järgmisel päeval olid ta jalanõud väga mustad.

Ma olin ise ka suht väsinud ja tahtsin magama minna, aga siis pani Aleks mulle igast head muusikat, alustades Tame Impalast, lõpetades Eesti muusikutega. Rääkisin talle Terminaatorist ja sellest, kuidas me Etsiga erinevaid laulusõnu üksteisele kirjutasime ja kiiresti ära käskisime arvata, mis lauluga tegu on. Aleks tegi mulle sama, ainult et pani erinevaid Termika lugusid, millest enamiku ma juba alguse akordide järgi ära arvasin. Ainuke, mida ma ei teadnud oli kõige uuemalt plaadilt laul "Manual". Kõigele lisaks jäi mind kogu ööks uuelt plaadilt kummitama "Ma pole superman", mis omab alates sellest õhtust hoopis teist tähendust. See on hetkel nii õige lugu. See on umbes sama nagu "sitapea" laulugagi, mida ma olin küll varem korduvalt kuulanud, aga polnud sellesse süvenenud enne kui Jaas seda mulle Tallinnas laulis.
Ma ütlesin Aleksile, et ta ei pea minu pärast sellist muusikat kuulama (Terminaator, Smilers ja Tanel Padar), aga ta ütles, et talle meeldib. Ma tegelikult ei usu teda, sest ta ütles mulle kunagi, et talle ei meeldi need bändid. Terminaator võib-olla veel meeldib talle, aga teised küll mitte. Ma arvan, et ta kuulas neid sel õhtul sellepärast, et ma ära ei läheks.
Ta on nii uus inimene, ma ei tunne teda eriti ja see ongi see, millepärast mulle temaga rääkida meeldib. Selliste inimeste puhul võlub mind see, et nad ei taha minult midagi ega soovi vastuteeneid. Ma saan olla vabalt, end välja lülitada ja keskenduda lihtsalt olemisele. Me jõudsime selle õhtu jooksul väga palju rääkida. Leidsin isegi mõne sarnasuse meis.
Rääkisime ja siis ta ütles üks hetk mulle: "Sul on rohelised silmad," millega ma üldse nõus pole, sest mu silmad on pigem hallikad ja koosnevad mitmest erinevast värvist ning on vastavalt ilmale erinevat värvi. Aleks ütles, et ma olen siis nagu kameeleon. Mulle ei meeldi tegelikult üldse rohelised silmad. Ma olen mitu päeva juba vaielnud temaga sellel teemal. Peeglisse vaadates ei saa ma ise ka enam aru, mis värvi mu silmad on, aga selles olen ma kindlel, et täiesti rohelised nad pole. Ma tahaks endale ilusaid siniseid silmi, nagu Aleksil. Need jäid mul kohe alguses silma. Neljapäeval ujumas käisime, siis viimased 15 minutit me ei jõudnudki ujuda, sest me jäime mu silmade üle vaidlema ja meenutasime 1. septembrit, kui me esimest korda kohtusime. Tavaliselt olen mina see, kes esimesi kohtumisi mäletab, aga seekord mäletas tema paremini, kasvõi sedagi, mis mul seljas oli.
Kuna Aleks oli nii süvenenud arvutiekraani, mida ma talle pahaks panin, siis ta pani arvuti kinni ja nii me siis vaatasime üksteisele otsa. Ma ei tea, kuidas ta suudab jäägitult silma vaadata. Mina hakkan kohe naerma ja pööran pilgu eemale. Eelmine reede kui ma diivani peal istusin ja temalt küsisin, et mida ta vaatab, siis väitis, et ta vaatab seda lülitit, mis mu selja taga on ja naeris. Tal on see killeripilk, stalker nagu ta on. Vahepeal, kui me kuskil seltskonnas oleme, siis ma teen nimelt talle tagasi ja vaatan ainult talle otsa.
See on nii tavaline, et kui keegi mulle otsa vaatab, siis ma automaatselt naeran. Aleks on selle juba ära õppinud ja teeb nimelt mulle seda. Vahel on see nauditav, aga mitte alati. Ma hakkan vaiksel selle pilguga juba ära harjuma. Ta suutis nädal aega sööklaski normaalselt käituda, ilma mind kiusamata nende pilkudega. Reedel ta siis lõpuks tegi siis seda jälle.
Sigmar ütles ka mulle reedel: "Sa kogu aeg naerad, kui ma uksest sisse tulen!"
Mina: "Ma olengi selline."
Sigmar: "Naerunägu on sisse installeeritud," ja tegi suu kõrvuni tõmbamise näol mind järgi.
Lõpuks oli kell juba nii palju, et Silver tuli tagasi. Rääkisime temaga veel juttu ja siis läksin ära magama. Neljapäeva hommikul ei jõudnud kuidagi ärgata. Eelmise päeva vestlus vähemalt mõjus ja Aleks alustas hommikul esimest korda ise vestlust, mis ei pidanud viimaseks korraks jääma.
Ma ei jõudnud ei esimesse ega ka viimasesse raamatupidamisse. Vene keele venitas välja kuidagi nagu ka teisipäeval ja õiguse tunni arvelt toimunud loeng tööohutuse teemal kordas end minu jaoks, kuna olen samal teemal väga põhjaliku  referaadi teinud, nii et läksin poole loengu pealt ära. Ma oleksin võinud ühikasse minna, aga kuna üks loengu rektor oli koridoris ees, siis viisid mu jalad mind automaatselt teisele korrusele. Ma ei tea miks, ma isegi ei mõelnud, et Aleks võiks seal olla, aga seal ta oligi - asjalik nagu alati ja ta naeratus säras juba kaugelt vastu. Ta oleks pidanud ka tunnis olema, aga me ikka ei jõua see nädal üldse kooli kuidagi.
Ta hakkas just lõpetama, ootasin ta ära ja siis läksime ühikase Raitu ootama, et koos sööma minna. Rait tegi nalja jälle ja Aleks naerunäod on ikka lahedad.
Pärast käisime poes, vaatasime mu artikli lehest üle ja siis ma jäin mingit võru keeles rääkivat vanameest kuulama, kellel oli mure joovate noorte pärast. Pärast tsiteerisin seda vanameest ja ütlesin Maarjale: "Kae, et käpile ei sata!"
Peale söömist tuli nii jõhker uni peale, et ma oleks peaaegu ujumise maha maganud. Ujumas oli ainult kolm inimest. Nii oli aega jälle Aleksiga seletada. Ta mõtiskles, et kuidas näeb välja vee all aevastamine. Nüüd ma ütlen kogu aeg talle enne või pärast aevastamist: "Oota, ma sukeldun!"
Aleks ütleb, et mehed ei suuda mitut asja korraga teha, mida ma talle nüüd pidevalt nina alla hõõrun. Näiteks kolmapäeval segasin teda oma jutuga, kui ta robotit ehitas, nii et ta ajas kõik kruvid maha. Neljapäeval peale ujumist ei saanud tal makaronid nii head, kui ta oleks tahtnud, sest ta jamas samal ajal pesumasinaga, mis katki läks just siis, kui tema pesu tahtis pesta. Kusjuures see pole esimene kord, kui masin just siis katki läheb. Jamasime tükkaega sellega. Aitasin tal isegi enne ujuma minekut pesupulbrit valida, millest enamus pesumasinatega jamades raisku läks. Mul hakkas isegi kahju temast, et teda selline ebaõnn tabas. Pärast läksin temaga teise majja kaasa. Me ei osanud sealse uue pesumasinga midagi teha alguses. Lõpuks saime ikkagi tööle, aga kuna Aleksil polnud nii palju pesu, mis sinna masinasse oli ette nähtud, siis masin oli pärast päris kõva lärmi teinud. Hiljem tuli välja, et toda ei võigi kasutada.
Kõigele lisaks kaotab Aleks pidevalt kaardimängus. Avastasime, et kaardipakist oli kolm kaarti juba pikemat aega puudu olnud - sellepärast ta ilmselt kogu aeg kaotaski. Mängisime valetamist, hullult lahedad emotsioonid olid.
Tahtsin õhtul "Laula mu laulu" vaadata, aga käisin enne seda korraks Aleksi toas. Tema aga suutis kogu aeg sellist teemat arendada, et ma ei saanudki mindud, lõpuks hakkas saadegi juba läbi saama. Aleks googeldas mind ja nagu ikka suudab ta mingit haiget infot sealt välja leida, millega ma kursiski pole. Hiljem jäime mu blogis olevaid vanu pilte vaatama Ta täheldas mu näoilmeid, mu nö mitut nägu, mida keegi varem pole tähele pannud või nii kommenteerinud. Aleks leidis mu blogist veel mu 20. sünnipäeva joomispildi, mis väljendab tema arvates täielikult mu ükskõiksust.
Kuna Silver ei kuulanud meid, siis kiusasime teda ja ütlesime jutu vahele lambist: "Silver," et tema tähelepanu köita. Ta oli nii omas mullis ja muigas omaette läpaka taga. Eelmisel õhtul, kui Silverit polnud, siis genereerisime Aleksiga, mida vastu kirjutada Silver läpakas lahti jäänud facebookis mõnele ta sõbrale.
Nad olid nii hästi ettevalmistunud mu tulekuks, pakkusid juua mulle ja kommi, nagu ma oleks mingi erikülaline. Ülimõnus õhtu oli tegelikult, aga mind ei jagu igale poole ja nii olin ma õigepea läinud. Ma pole superman, kes igale poole jõuab!
Sel ööl jäi mind kummitama Blink 182 "miss you". Kui nende sõnade peale mõelda, siis oli see ikka täielik luupainaja. Kõigele lisaks nägin ma Jaagup Kreemist mingit haiget unenägu.
Hommikul kõndisime Aleksiga kooli, osutasin oma jääs sillerdavale autole ja ütlesin: "Vaata, kuidas mu auto särab!"
Aleks: "Nagu sa isegi!"
Ma olin lõpuks välja puhanud ja tunnid mu lemmikõpetaja võisid alata. Meid oli alguses nii vähe, aga lõpuks jõudsid pika hilinemisega peaaegu kõik kooli. Õpetaja nimetas seda koguni täismajaks.
Kui Laura hilines, ütles õpetaja talle: "Ütle siis unematile, et ta varem ära läheks..., sellele kahejalgsele unematile!"
Hetk hiljem tuli Ivo. Õpetaja: "Tundub, et unemati saladus on lahendatud."
Tunniteema kiskus päris tuliseks, isegi skandaalseks, nii et vahetunnis oli mõnel klassiõel suitsunurgas, millest rääkida. Tegelikult ka olid väga huvitavad teemad.
Läksin vahetunnis ühikasse, trepi peal tuli Fredi vastu, et kohviautomaadi jaoks münti sentide vastu vahetada. Mul aga polnud rahakottigi kaasas. Õpetaja oli aga mu selja taga ja sai jälle ära panna mulle: "Kõigele lisaks oled koi ka veel."
Järgmine tund oli samuti mu lemmikõpetajaga. Ta hilines teise tundi ja laenas Raive laua pealt korra pastakat, mille peale ma rendilepingut küsisin. Õpetaja: "Kui ma Raivelt võtan pastaka, siis Pettai pistab kõrvalt kohe karjuma, aga noh ta on ju ajakirjanik," ja nii jätkus see ajakirjaniku saaga.
Rauno oli Raivel ees, nii et õpetaja ei näinud teda hästi ja käskis Raunol kõrvale istuda, aga siis istus ta mulle ette. Õpetaja: "Pettaid olen ma juba kolm talve näinud...," ühesõnaga polnud rohkem vajagi.
Rääkisime uuest praamipiletide süsteemist. Ma tõin välja, kuidas nad ära petta saab, nii nagu meie Saaremaa rannapeolt tulles tegime ja kolme pileti asemel neljakesi tagasi tulime. Õpetaja vangutas jälle pead ja üles: "Pettai, suli nagu ta on, aga noh ajakirjanikud polegi ausad inimesed."
Nagu ma enne juba mainisin, siis käis nende tundide ajal mega vasakule mõtlemine, Mehe ümber sõrme keeramise teemaga läks eriti võssa ära, millele Rauno aina hoogu andis: "No eks sa keera!"
Istusin rahulikult ja järsku haigutasin. Õpetaja küsis: "Mis haigutad?"
Mina: "Ise ka haigutasid enne!"
Õpetaja: "No vot 1:1!"
Tunni lõpus küsis õpetaja: "Kas vaatame video või lähme lõunale?"
Mina: "Lõunale!"
Õpetaja: "Pettai tahab muidugi sööma. Kui mujal ei näe, sis sööklas ikka näeb."
Ma ütlesin Raivele: "Tegelt "Laula mu laulu" kordus käib juba 15 minutit," mille peale Raive täiega naerma hakkas. Ja ma nägingi korduse ära. Lisaks sellele vaatasin laupäeval veel "Kuula mu laulu". Tahtsin seda osa sellepärast näha, et Cool D on üks mu lemmikuid ja mul on endiselt kahju, et pole tema live'dele jõudnud veel.
Pärastlõunal jätkus see pesumasinaga jamamine. Pesumasin oli tööle hakanud, aga Kerdi pesu ujus ikka vee sees. Lõpuks, kui minu kord oli, siis ei hakanud pesumasin ikkagi tööle enam ja ma lõin juba vahepeal käega, aga kuna Kert läks teise majja pesu pesema, siis saatsin lõpuks oma asjad ka ikkagi kaasa. Kusjuures kõige naljakam selle katkise pesumasinaga oli see, et Jaanika kirjutas mulle neljapäeva õhtul: "Kuulõ, mul mõsumassin on pe***en. Mul olõs Heldurit taha vaja - tiisi kõrda ta massina. Mõsumati streik mul tan," see oli nagu parim punkt kogu selle pesumasina jamale. Vähemalt sai pesu pestud, aga ma ei tea, mis järgmisel nädalal saab, sest pesumasinat ei teinud keegi korda.
Ootasime kõigepealt, kuni koma ühika ära koristab, et Kert saaks pesu pesema viia, aga reedel ta koristas eriliselt kaua, nii et see pesu pesemine venis eriti pikaks. Seni aga mängisime Kerdi ja Aleksiga kaarte. Kusjuures Aleks ei kaotanudki enam nii palju. Vahepeal ilmus Ruslan välja. Viimasel nädalal nägi teda eriti vähe. Reedel oli ka kell juba pool 3, aga temal oli ikka veel padjanägu.
Lõpuks jõudis Rait koolist, tuli jälle aegluubis tuikudes, eriti uimasena ja ütles: "See on nagu tagasiminek tulevikku," ja väitis, et ega haud käbist eemale kukku.
Enne ära minekut tulid Rait ja Aleks mu tuppa. Rait avastas, et mu uksel on nimi - Ilves. Rääkisin nendega juttu ja unustasin jälle pooled asjad ära, mis koju kaasa pidin võtma.
Lõpuks hakkasid kõik enam-vähem samal ajal liikuma. Sain Getterilt mõrvavaid pilke, nagu ma oleks meelega sõrmuse ära kaotanud, nii et nende minek sellepärast venis. Ma ise lootsin ka valges koju jõuda, aga lõpuks oli väljas hämardunud juba, kui ma hoovi sõitsin ja Doora mind suure rõõmuga vastu võttis.
Ma olen ikka mitu korda veel Aleksiga vestlusi üle lugnud, sest need on nii toredad alati, täis hulgaliselt positiivseid emotsioone. Aitäh!

Tänapäeva muinaslugu

Laupäeval oli siis kaua oodatud Terminaator Linda rahvamajas. Korjasime rahva peale ja saime kõik Kobelas kokku, sest mindi kolme autoga. Kõigil oli nii suur ootusärevus, et jõudsime enne peo algust kohale, kui saal oli veel pooltühi. Korraks tundus, et sel aastal ei tulegi nii palju rahvast ja pidu jääb kesiseks, aga eksisin, sest esmamulje oli petlik ja selle peoga purustati taas publikurekord st eelmisel aastal oli 700 inimest, see aasta aga küündis inimeste arv juba 800ni. Jaagup Kreem andis vihje, et ka see kontsert ei jää siin viimaseks ja kutsus kõiki üles rääkima veel vähemalt ühele sõbrale sellest üritusest, et järgmisel aastal juba kõik rekordid purustada.
Samas oli heagi, et läksime varem, sest siis oli aega kõigiga jutustada. Istusin Miku ja Taaveti vahel, kes on nagu mu kaks suurt ja lõbusat venda, kellega jätkub juttu alati kauemaks. Rääkisime niisama igast head teksti, mida hiljem Eltoniga jätkasin. Kõigil tundus lõbus olevat, ainult Max mossitas ja Annu istus peaaegu terve õhtu telefonis, sest Markkus kadus ära.
Kui Terminaator lavale tuli, siis lendasime Eltoniga kohe lava ette. Vahepeal olid Stiiv ja Gerda ka ning Merka ja Mikk, aga teised istusid lihtsalt lauas. Kõigil oli nii suva kuidagi. Miks tulite siis peole üldse? Eelmisel aastal rokiti rohkem. Mind ja Eltonit ei ületanud muidugi miski, sest me olime kogu Termika aja lava ees ja karjusime täiega kaasa. Jaagup Kreem kiitis siinset publikut, mida tema sõnul mujalt ei leia. Mul oli nii hea ja uhke tunne, et olen lõunaeestlane. Kontserti ilmestasid veel üksikud ballaadid, eriti "ingli puudutus", kui laest lendlesid alla tuhanded värvilised sedelid. See oli lihtsalt nii awesome tunne, nagu oleks kuskil paradiisis. Kusjuures nende sedelitega sai juba eelmisel kolmapäeval klubis nalja, sest järgmisel hommikul leidsin oma pluusi alt värvilise sedeli. Seekord olid need sedelid mu jalanõude sees.
Lisaks sain ka oma viimase aja lemmikloo "sitapea". Ma ei uskunud, et nad seda laulavad, aga seda õnnelikum ma olin, kui loo kirjeldust kuulsin. Jaagup Kreem rääkis raadio dj'dest, kes omanimelise autoga sõidavad ja vales kohas pargivad ning ütles, et kui te ei taha laulu sisse sattuda, siis ärge olge sellised vms.

Mind teevad õnnelikuks mu ümber olevad õnnelikud inimesed ja neid oli seal kontserdil palju. See kõik andis sellist powerit, et me olime Eltoniga terve õhtu nii sillas. Teised tahtsid ainult vara ära minna. Termikas tegi küll kaks setti, aga kontsert sai ikkagi kuidagi väga vara läbi. Suur osa Põhja-Läti familyst oli üle pika aja koos ja tahtsime selle puhul pilti teha ning läksime selleks koridori, peale mida öeldigi, et lähme nüüd Eltoni juurde edasi, kuigi osad oleksid tahtnud veel peole jääda. Kuidagi ruttu sai kõik läbi.

Terve tee Võrru pidime kannatama Maxi halba tuju. Peol ta tuju isegi paranes, kui vahapalaks AC/DC't jms muusikat mängiti, sest siis rokkis tema ka kaasa, aga lõpus oli ta nii segi juba ja Taavet pani ta suht paika enne autosse istumist, nii et ülejäänud hala pidime meie kuulama. Ma sõimasin teda suht korralikult, et ta oma tujudega teiste tujusid rikub, nagu meie oleks tema hädades süüdi ja viisin ta koju ära, et ta hiljem Eltoni juures skandaalitsema ja veel rohkem tujusid rikkuma ei hakka. Minu tuju on selle koha pealt võimatu rikkuda, mind pigem tüütavad sellised emod. Õnneks Max ei mäletanud järgmine päev midagi sellest. Kusjuures ma sain sel nädalal teada, kust mu otsekohesus pärit on. Rääkisin üle pika aja oma teise vanaemaga, kes mulle pidevalt helistab, aga mul pole kunagi olnud aega või viitsimist temaga rääkida. Lõpuks ta saatis sõnumi mulle ja siis helistasin talle tagasi ning rääkisime päris pikalt. Ta seletas, kuidas ta oma arvamust mu emale avaldab ja ütles: "Ta saab küll pahaseks minu peale, aga mu pärast saagu, ma ütlen nii nagu asi on."
See oli täielik äratundmisrõõm. Nüüd siis teate, kust mu otsekohesus pärit on.
Kuna eelmise laupäeva öösel keerati kella tunni võrra tagasi, siis oli kogu öö ja järgmine päev ikka eriti pikad. Tavaliselt saab ööst väga ruttu hommik, aga mitte sel ööl. Jõudsime mingi aeg Eltoni juurde, kus tiksuti ja räägiti päris pikalt juttu, enne kui laiali mindi ja siis oli ka ühikasse jõudes kell veel üllatavalt vähe. Eltoni juures sai ka päris palju nalja. Polnudki nii ammu terve Põhja-Läti familyga koos olnud. Taavet tegi Miku kohta nalju jälle: "Küsitakse, kes oled, siis vastad: Mikk maalt!"

Elton ei saanud ikka Termikast üle ja pani neid laule oma arvutist, mida Taavet alguses käima ei saanud. Kõik naersid täiega Eltoni üle, sest ta oli nii totakalt õnnelik. Mina vist ainult mõistsin, mida Elton parasjagu tundis. Teised polnud meiega üldse samal lainel. Ma ise oleksin võinud muidugi veel rohkem kontserdi ajal kohal viibida, aga ma tundsin, et osa minust on kuskil mujal, kuigi ma üritasin kõigest väest kontserdit nautida. Vahel alateadvus lihtsalt mängib minuga ja ma ei suuda keskenduda käesolevale.
See öö koos Põhja-Läti familyga oli küll väga tore. Loodan, et alates nendest kahest nädalavahetusest hakatakse jälle rohkem koos olema. Rääkisin neile juba oma sünnipäeva plaanidest, kuhu neist eelmisel aastal keegi ei jõudnud. Loodan, et sel aastal jõuavad kõik ilusti kohale ikka, sest tahan, et minu jaoks tähtsad inimesed oleksid sel päeval minuga
Kui hommik saabuma hakkas, siis viisime Po ja Annu koju ning läksime Märdiga ühikasse. Polnud mõtet koju enam minna, sest pidime järgmisel päeval tädi juurde minema. Sinna tulid ka isa, mu vend, vanaema ja vanaisa. Oli jälle üks tore pärastlõuna koos perega.
Õhtupoolikul tiksusime Märdiga niisama ühikas ja kui Aleks tuli, siis läksin temaga jõusaali. Kuna terve pühapäev tundus nii lõputu, siis mõtlesin vahepeal, et ei jõuagi Aleksit ära oodata. Lõpuks, kui ta tuli, siis viisin talle reaalsuskontrolli kaardipaki. Kuna ta tegi viimati seda mängide sohki, et teada saada, mis sõnad ma talle panin, siis käskisin tal karistuseks sellest pakist välja sorteerida need sõnad, mis tema mulle pani. Need sõnad olid: kõige rõõmsam, kõige ilusama soenguga ja kõige sõnaosavam inimene. Hiljem sorteerisin pakist kõik need sõnad, mis ma talle oleksin pannud, mida esmaspäeval analüüsisime, sest ta polnud mõne sõnaga nõus. Lõpuks jõudsime ikkagi järeldusele, et see on minu arvamus temast ning tal ei jää muud üle kui seda aktsepteerida. Ta tahtis, et annaksin talle ka uuesti selle kaardipaki, sest tema arvates oli seal minu kohta päris häid sõnu, aga käskisin tal ise need sõnad välja mõelda. Kuna ta aga seda ei teinud, siis andsin kaardipaki talle alles reedel enne ühikast ära minekut. Jään neid sõnu nüüd siis ootama!

Süda sulab üles nagu puding

Blogi - kas päevik või memuaarid? Ma olen viimasel ajal sattunud inimestega vestlema blogi kirjutamise teemal. Minu jaoks pole blogi päevik, vaid pigem positiivsete emotsioonide jagamine ja sündmuste kajastamine teistega. See on oluline nii asjaosaliste jaoks kui ka neile, kellega iga päev ei suhtle, aga kellele ma räägiks sama teksti, mida siin kirjutan. Milleks siis rääkida kõigile sama juttu, pigem see hoopis kirja panna. Lisaboonusena jääb see kõik mälestusena alles ja on vajalik osa mu tulevase raamatu kirjutamisel. Kõik eeltoodud väited olid aluseks mu blogi sünnile 10.07.2010.

Kolmapäeval toimus rebaste ristimine. See on juba neljas kord, kui ma olen nö rebane. Ma isegi mõtlesin alguses, et mul on päris tore klass ja võiks koos osavõtta, aga kuna mind kutsuti vahepeal appi seda üritust korraldama, mida ma lõpuks õnneks siiski tegema ei pidanud, siis ma jäin selle rebase staatuse üle veidi rohkem mõtlema. Rebaste ristimine on oluline õpilase proovile panemiseks, kas ta on valmis saama selle kooli liikmeks. Antud juhul olen ma aga seda juba viimased neli aastat tõestanud ja kaks korda edukalt lõpetanud - paremini enam ei saakski. Ühesõnaga ma olen pigem juba vilistlane ja peaaegu, et kooli auliige. Milleks siis veel see ristimine?

Tänavune rebaste ristimine erines maskuliinse seltskonna poolest. Tavaliselt tulevad ristimisele kohale pigem tüdrukud, see aasta oli tüdrukuid ainult 3-4, enamus olid poisid, kes eelmisel aastal rebaste ristimise ürituse võitnud majutusteeninduse teise kursuse õpilaste korraldatud mänge kaasa tegid. Korraldus jättis ainult soovida, sest korraldajad polnud ise veel piisavalt küpsed: tülitsesid ja silma jäi ka läbimõtlematus. Mängud olid küll naljakad, aga pidevalt oli mingi seisak ja pealtvaatajaid areenilt muudkui kadus, sest väljas oli nii külm. Muidu oli ikka põhi rahvas kohal, peamiselt need, kes eelmisel aastal sama üritust korraldasid. Samas ka mõni ull, kes rebastele mune loopis.

Kui rebased küsimustele vastama hakkasid, läksin Juki ja Oti juurde ja aitasin neil vastata. Nad käivad ühes klassis. Lisaks sellele käib Silver ka veel nende klassis. Maailm on ikka nii väike.
Lõpuks läks see üritus nii igavaks ja väljas läks veelgi külmemaks, nii et läksime enne lõppu ära. Tee peal tuli veel üks õpetaja vastu ja kutsus meid appi teed ja pirukaid jagama, aga me eirasime ja läksime ruttu ühikasse ära.
Läksin kohe Ruslani ukse taha ja palusin tal meile kakaod teha. Ise läksin samal ajal Henryga kööki koristama. Ma ikka pidin selle nädalase korrapidaja ameti ajal alati just siis kööki koristama minema, kui Aleks või Ruslan seal süüa tegema hakkasid. Vähemalt hakkas mul koristamise käigus lõpuks soe.
Enne rebaste ristimist käisin korra köögis, vaatasin, mis seis seal on ja ütlesin: "Siin on nii must jälle," mille peale Rait korrapidamise nimekirja poole vaadates küsis: "Kes see korrali** siin on," teadmata esialgu, kellest jutt. Vaatamata sellele oleks ta litaka vastu pead saanud, kui ta poleks seda ette arvanud ja peaga eest ära põigelnud. Tal vedas, aga Piretil mitte. Neljapäeva õhtul teleka ees istudes ütles Piret midagi, mida ma praegu isegi ei mäleta enam, aga millepärast ma teda kaardipakiga viskasin. Tahtsin tegelikult teda hirmutada ja selle temast üle visata, aga halb viskaja, nagu ma olen, maandus see vastu tema pead. Endal oli ka pärast halb tunne, et nii tegin. Hiljem naersime Piretiga, et pärast ei suhtle ta jälle kuu aega minuga. Luban, et nüüd hoian teda paremini!
Põhjendasin oma viga arvutimängust saadud eeskujuga (Margus ja Ruslan mängisid parasjagu mingit agressiivset peksmise mängu). Need peksmise mängud on meil ühikas teemaks. Üleeelmise nädala teisipäeval mängis Kala ka mingit mängu, kus kakeldi. Mul oli seal mängus olevast bandast nii kahju, sest banda on niigi väljasuremisohus. Reedel peale kooli rääkisime Aleksiga Sibeliuse "Finlandia" videot vaadates, et ei võta endale mitte neid armsaid karusid, vaid hoopis banda. Aleks ütles aga, et mul läheb sellega raskeks, sest banda tahab kakelda ning soovitas känguru ka siis juba võtta. Hiljem saan panuseid teha, kumb võidab. Selleks ma pean küll vist Austraaliasse kolima. 

Kolmapäeva õhtu tundus alguses kuidagi eriti rahulik, sest paljud pidasid teises ühikas pidu, samal ajal kui me köögis mu nektariine sõime ja kakaod jõime ning hiljem keskel telekast muusikat kuulasime. Mul polnud üldse peotuju. Ei osanud midagi peale ka hakata. Selline tavaline ühika õhtu tundus tulevat, ma läksin isegi oma tuppa ära mingi aeg. Samal ajal olid aga Niki ja Kõrts ühikas käinud. Hiljem kutsusime nad tagasi ja siis hakkas juba looma vaikselt, kuigi siis läksid just teised ära oma tubadesse. Tailo ja Rait panid ainult kahekesi segast ning jõid bocki. "Liblik hüppab kapist välja," nagu Rait ütles. Nad kahekesi kokku saavad, siis on ikka täielik lapsikuse tipp, sest mõlemad itsitavad ja ajavad nii segast juttu, et kõrvalolijad on, kas naerust kõveras või siis ei saa mitte midagi aru, mida nad seletavad. See oli ikka eriti naljakas, kuidas nad kahekesi Tailo tuppa jooksid, nagu kaks last.
Aleks läks lambist oma tuppa õppima, siis ma üritasin teda sealt ikka välja meelitada. Lõpuks me ei jõudnudki koridorist kaugemale, nii et hiljem kogunes pool seltskonda koridori jooma ja jutustama. Koridoris sünnivad ilmselgelt kõige paremad ideed ja vestlused, nagu Kairo alati ütles. Ainuke, keda me häirisime, oli Urmo, kes on terve nädal eriti tusane olnud ega räägi midagi.
Ajasin Katjale segast, et meil on ühikas ka rebaste ristimine, mis toimub öösel. Rääkisin, et see on iga-aastane traditsioon. Ta jäi uskuma ja kartis seda. Kuna ta oli aga kogu päev üllatavalt seltskondlik ja veetis õhtu jooksul palju aega ka teiste meie ühika inimestega, siis ta sai ikkagi teada, et ma valetasin ja oli järgmine päev nii solvunud mu peale. Mõtlesin küll öösel, et oleks võinud ikka talle ukse taha minna ja mingit nalja teha, aga mul läks meelest ära.

Enne peole minekut, kui kõik olid ilusti riides, siis lasin Nikil pilte teha endast koos Aleksi, Ruslani, Marguse ja Kõrtsiga. Tahtsin sellega eelmise aasta traditsiooni korrata. Eelmise aasta rebaste ristimise õhtust on mul koos Kairoga esimene pilt, nüüd sain sellise pildi koos Aleksiga, kes nägi nii hea välja. Rääkides veel pildistamisest, siis kui rebaste ristimisel publikut pildistasin, oli Aleks ainuke, kes kogu rahva seast üldse kaadrisse vaatas.

Oleks tahtnud õhtu jooksul Kõrtsiga ka jutustada veel, aga nagu alati, kui mul on mega palju plaane, siis tuleb jälle Aleks ja kõik muutub. Need on pikad vestlused, kui lõpuks rääkima jääme. Olen leidnud mõttekaaslase. Kui ma varem ütlesin, et ta Kairot asendab, siis ma liialdasin. Ükski inimene ei asenda kedagi. Lisaks sellele olen ma nende vestluste käigus Aleksit paremini tundma õppinud ja veendun iga päevaga selles, et ta pole üldse enam Kairoga nii sarnane nagu mulle alguses tundus. Hetkel on vaid Arctic monekys see, mis neis sarnane on. 

Vahepeal oleme nii tuulepead ja unustame kõik asjad ära, samas teine hetk Aleks oskab pika vestluse käigus meenutada veel seda, millest teema alguse sai, samal ajal kui mina selle täiesti unustanud olen. Vahel meeldib mulle juttu temaga lihtsalt ummikusse vedada. Mind nagu hullult inspireerib temaga rääkimine. Ma olen alati väärtustanud selliseid inimesi enda ümber. Kahjuks on ajaga paljud neist headest inimestest kaotsi läinud. Ei tohi elule jalgu jääda ja peab minema loomulikku elu kulgu. Ruslani ja Maarjaga rääkisime sel teemal just ükspäev, kuidas inimesed ja seltskonnad ümberringi muutuvad. See on lihtsalt paratamatu. Alles olid ju Piret ja Anti need lahutamatud argipäevasõbrad, nüüd on neil omad tööd ja tegemised. 

Kolmapäeval klubis toimuski me taaskohtumine. Piret otsis mind täiega, aga me olime Aleksi ja Ruslaniga parasjagu üleval. Kui Piret siis lõpuks mind nägi, tormas ta jälle mu juurde ja kallistas mind niii kõvasti. Ma unustasin teda nähes isegi korraks kõik ümbritseva ära, unustasin korraks isegi Anti, kes oli tema selja taga. Mu armas väike Anti, kes on nii pisike, et ma oleks võinud kätega kaks korda tema ümbert kinni võtta, muidu ta lihtsalt kaoks mu embusesse ära, vähemalt selline tunne oli mul teda kallistades. Lisaks sellele ei unusta ma nüüd tükkaega seda armsat, muhedat nägu, mida varjas Justin Bieberi tukk. Jään ootama su Taukari soengut!

Reede õhtul kutsus Anti mind Tallinna kaasa lõpuks. Ma reaalselt igatsen Tallinnat ja sealseid sõpru ja neid vestlusi Antiga Tallinna sõites ning isegi neid vaikuse hetki sealt tagasi tulles, aga viimasel ajal on mu aeg on nii limiteeritud ja mul on selleks nädalavahetuseks plaanid paigas.

Läksime kõik alla tantsima. Ütlesin kohe Signele ära, et minu kommuniste ei puutu. See on juba nagu gümnaasiumis, kui ma oma klassivendi alati a-klassi eest kaitsesin. Kuna seekord polnud ainult meie kooli möll, vaid tegemist oli sügisvaheajaga, mil teisedki koolinoored peole olid tulnud, siis meie kooli omad tantsisid kõik peamiselt ühes kohas ja ümberringi käis täielik trügimine. Lisaks sellele oli nii palav. Sellepärast mulle club Tartu ei meeldigi.

Rääkides trügimisest, siis mingi aeg tahtis üks meie kooli rebane (teadlase näoga poiss, nagu Piret tema kohta ütles) kogu aeg meile otsa tantsida, nii et meil oli tükk tegemist tema ringist välja tõrjumisega. Aleks oli päris kuri ta peale lõpuks, sest too teadlase näoga poiss ei saanud üldse aru, kuidas ta meid häirib. Lõpuks ma lihtsalt läksin seljaga tolle tüübi poole ega lasknud teda meie ringi, kuigi ma tundsin pidevalt, et ta põrkas seljaga vastu mind. Mingi hetk hakkas ta maast midagi üles võtma, aga ma olin endiselt seljaga tema vastu ja siis kui ta kükitas, oleks ma talle täiega peale kukkunud, sest ta kadus nii kiiresti mu selja tagant ära. Aleks päästis mind ja püüdis mu kinni, kuigi ma ei saanud ise alguses midagi aru, nägin ainult naerukrampides Piretit. Mul läks tükkaega üldse aru saamiseks, mis toimus. Kusjuures ma olin kaine!
Neid kaineid kodanikke oli seal lisaks nendele purjus inimestele õnneks veelgi. Anti ja Piret olid kained, Rainer oli kaine ja Ints ütles, et on kaine peaga klubis, kuigi Karel ei tahtnud teda ühika juures rooli lasta, kuna Intsul puudub juhtimisõigus. Karel käis üldse kogu õhtu kõigile pinda ja tahtis suhelda. Ma pidin teda tantsuplatsilgi mitu korda enda juurest minema ajama.
Me tantsisime Piretiga peamiselt Raidu, Aleksi ja Otsusega, vahepeal sai kogu kooli ring jälle kokku, siis kiusasin Maarjat ja Ruslani, kes omavahel kallistasid ning kallistasin omakorda neid.
Nalja sai klubis ikka kõvasti, sest nägime, kuidas mingid naised omavahel kaklema läksid. Piretile tundus üldse, et üks nendest naistest tantsib turvaga, kuigi turva üritas samal ajal just toda naist kinni hoida. Mulle tundus sel õhtul üldse, et paljud naised käituvad joobununa nii lamedalt. Ühed näiteks võtsid baariletilt hunniku kõrsi ja pildusid neid laiali nagu viiekaid Tujurikkuja Savisaare videos. Pärast korjasid need kokku ja pildusid uuesti laiali. Kõigele lisaks kukkusid nood naised pikali. Piret naeris, et kõrred olid nii rasked, et tõmbasid pikali.
Kuna olime keskööst peale juba klubis, siis unustasime kogu nende sündmuste käigus ära, et Patune pool pidi ka ju veel esinema. Kuidagi lühikeseks jäi nende esinemine. Vähemalt Piret sai oma oodatud "Kuuvalgel ööl" loo, mida täiega kaasa karjusime. Ma olin kõik need peaaegu kolm tundi tantsuplatsil ega väsinud, samal ajal kui teised järjest istuma läksid. Rait oli ka täielik tantsulõvi, rebis isegi oma triiksärgi kuumuse tõttu vahepeal eest lahti. Mingi aeg tuli ta minu ja Pireti juurde, võttis meilt mõlemalt ümbert kinni, mille peale Piret teda noomis: "Kahte head ei saa!"
Mina: "Suur tükk ajab suu lõhki!"
Rait hakkas naerma ja ütles: "Lõpuks ei mahu see üks ka enam suhu!"
Rait ei pidanud tegelikult üldse klubisse tulema, kartes, et läheb lapesse, aga kuna ühikas juba nagunii läks, siis tuli ta lõpuks ikkagi meiega klubisse kaasa.
Peale Patuse poole esinemist tahtsin veel tantsida mingi aeg tavalise muusika järgi, enne kui ära hakkasime minema. Nägin kõiki dj'id, peale Ahto, kellega ma oleks tahtnud just üle pika aja juttu rääkida. Kui see välja jätta, siis ülejäänud õhtu läks küll igati korda.
Läksime autosse. Piret tuli ka meiega tagasi. Kõige naljakam oli see, et kui Piret autosse istus, hakkas sumpa jälle seda häält tegema. Nii tüüpiline, Piret ikka ei meeldi mu autole üldse. Seda häält parandas õnneks tümm, mida ma juba minnes teistele testisin.
Käisime veel Favora juurest läbi, et Antiga kokku saada. Piret võttis oma asjad ja siis rääkisime natuke juttu ning siis ära ühikasse. Jäädi veel keskele teleka juurde tiksuma. Vaatamata varastele hommikutundidele oli seal üllatavalt palju rahvast. Kõik olid vaiksed, aga kui meie tulime, siis läks päris lärmakaks, nii et mina ja Rait saime Getteri käest pahandada. Tegelikult oli Piret süüdi, aga tol hetkel Getter seda veel ei teadnud. Rait ütles: "Täna öösel me ei maga, täna magavad apelsinid."
Piret ja Rait olid jälle nii suured semud. Juba klubis nad muudkui kaisutasid üksteist, mida nüüd ühikas jätkasid. Mina: "Muidu küll sõimasid kogu aeg Piretit."
Rait: "Ega kivi ka käsnaks lähe, süda sulab üles nagu puding."
Rait tegi Piretile massaaži, siis Piretil kukkus kõrvarõngas maha, hiljem ta leidis selle ikkagi ise üles. Rait: "Piret leiab si*a seest ka teemanti üles. Ma peidan selle sulle lehmakoogi sisse!"
Hiljem lugesin Raidu nalju ette, nii et kõik naersid seal tükkaega. Kusjuures selle kahe päevaga, mil ma Piretiga ühikas nüüd üle pika aja koos olin, tunnen end, et ma naeran juba nagu Piret. Kõigele lisaks tundub mulle vahepeal, et ma liigun teatud olukorras juba nagu Aleks. Eks see eeskuju ole meil siin ühikas nakkav. Neid nalju lugedes täheldasin, et kell oli neli saanud. Rait aga ütles kunagi: "Kella neljast siristavad kõik linnud," mida aga polnud, oli linnulaul, kuigi loodus kutsus Raitu enda juurde lausa magnetiga, sest kui me ühikasse jõudsime, siis Rait suundus lillepostamendi juurde ja kallistas seda. Kõrvalt vaadates tundus nagu see oleks reaalne magnet olnud, mis Raidu sinna tõmbas.
Keegi oli Bachi (loe: pahna, nagu Tailo ütles) mängima pannud. Mõtlesime, et mida järgmiseks otsingusse kirjutada. Keegi soovitas kirjutada Birgit. Mina: "Siis tuleb esimese asjana Birgit Õigemeel ja hakkasin laulma, mida Rait jätkas: "Kas tead, mida tähendab, üks juuksesalk suus?"
Lõpuks mindi ikkagi magama ära. Ma juba heaga varusin aega magama minekuks, sest ma teadsin, et Piret räägib nagunii veel tund aega, enne kui me magama jääme. Nii ka oli, sest nii palju oli üksteisele öelda ja rääkida. Mõtlesin, et see jutt ei saagi otsa. Lõpuks oli kell juba viis läbi, kui me lõpuks vait jäime, et hommikul enne 10 jälle alustada. Käisime bistroos söömas, sest Piret oli sellest juba tükkaega unistanud ning läksime siis Võrru vallalehtedele järgi ja moosipalle ostma, mida söögi vahetunni ajal teistele jagada. Sel päeval oli kõige naljakam see, et kogu aeg, kui teised tulid, istusime me Piretiga teleka juures diivani peal. Tegelikult me käisime kogu aeg kuskil, aga vahetunniks jõudsime ikkagi tagasi sinna istuma.
Mul oli sel päeval üks tund, nii et pärastlõunal käisin koolis ja siis ühikasse tagasi. Tund läks kuidagi eriti ruttu, vaatasime erinevaid lepinguid, mida igaüks kaasa oli võtnud ja saime kõigele lisaks varem tunni lõpust ära, nii et vahetunniks, kui teised tulid, olin ma jälle diivanil. Vaatasime telekat ja rääkisime niisama juttu, kuni "Pilvede all" hakkas, mida me Piretiga vaatasime. Osad läksid ujuma, mina jätsin seekord vahele, sest Piret ei teadnud, et ta nii kauaks jääb ega võtnud ujumisriideid kaasa.
Vahepeal tuli Otto meie juurde jutustama. Eelmisel õhtul ja öösel oli nii palju asju toimunud, millest me ka lõpuks osa saime. Ma ikka imestan, kuidas ühikates kogu aeg igasugu kummalisi asju toimub.
Märt tuli, siis tegime Piretiga meile kolmele süüa, nagu eelmisel aastal. Hiljem tuli köögikoristustööde ja nõude pesemisega tegeleda. Mingi hetk avastas Piret, et ta lemmikseebikas käib, nii et leidsin endale seniks muud tegevust.
Õhtul hakkasime faktidega toolimängu ja reaalsuskontrolli teist osa mängima. Seekord oli Rait see, kes reaalsuskontrollis kõik haiged kaardid endale sai. Minu arust oli muidugi pool sellest mängust need kaardid, mis käivad nii Raidu kohta. Näiteks kõige segasema sõnavõtuga inimene, kõige lapsikum inimene jne. Hiljem sai veel muljetatud nende kaartide teemal nii ühe kui ka teise inimesega.

Vahepeal tegime ühe tiiru vesipiipu Aleksi ja Silveri toas, kuigi mind ei ahvatlenud seekord üldse enam vesipiip. Seekord õnneks ei ajanud me maja ka häiresse.
Hilisematel õhtutundidel kogunes hunnik rahvast teleka juurde, kus hakati arvutimänge mängima. Me naersime Marguse nägusid, mida ta mängu ajal tegi. Hiljem hakkasime Aleksi ja Piretiga samal ajal kaarte mängima. Viimasel ajal laseb Aleks kogu aeg mul võita, sest ta arvab, et võita võiks see, kelle jaoks võit tähtis on. Minu jaoks ei ole. Mulle endiselt meeldib miski muu selle juures.
Rait ka tiksus meie juures. Näitasime Piretiga talle pilti, mis me koos tegime, mille peale Rait ütles: "Üks on nunnim kui teine!"
Hiljem naersime veel seda Raidu ja Suure papa vahepealset lauset, mida ma ütlen: "Laibad ajju, kärru kinni!"

Rait: "Kus Silver on?"
Mina: "Surrnud!"
Aleks: "Väga must huumor..," mille peale lasin talle Vaiko Epliku laulu "Silvester otsustab surra". Kõige naljakam oli see, et kui Silver tagasi tuli, siis ta viskaski end mingi hetk pikali maha nagu oleks surnud. Ja see surnu teema oli pigem metafoor. Uus sõna, you know!

Hetkeks oli vaikus ja siis Rait ohkas raskelt ja ütles: "Nojah..," mille peale ma teadsin juba peas, et sellele järgneb: "..mis ma oskan öelda.." See mõtete lugemine Aleksi ja Raiduga on ilmselge tingitud viimase aja väga tihedast suhtlusest. Vahel mind hämmastab mu enda öeldud sõnade mõju teistele, olgu need siis mu enda väljendid ja sõnad või kasvõi need vestlusedki Aleksiga igavuse ja arvuti mängude kohta. See on nagu parim tunne kui keegi jääb su sõnade peale mõtlema ja järgmisel päeval ütleb: "Sul on õigus!" 

See võib ühalt kõlada küll egoistlikult, aga teisalt on see märk sellest, et mu sõnad ei lähe lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See on nagu muusika, mida sa, kas kuulad või kuuled.

Reede hommikul oli õiguse alustes kontrolltöö. Õpetaja ütles küll, et see on kerge, aga minu arust oli keeruline ja tekitas segadust. Loodan, et läks hästi. Kontrolltöö tehtud, siis saime jälle tunnist ära. Mõtlesin, et lähen ühikasse tööd tegema, aga Aleks ei viitsinud tundi minna ja siis jäin jälle temaga jutustama, kuni Ruslan tuli ja sööma kutsus. See söömine oli jälle täielik piin, sest Aleks ühendas oma jõud Ruslani ja Maarjaga. Ma ei saanudki lõpuks enam süüa. Eriti talumatuks muutus see juba siis, kui Maarja igat mu mälumist loendama hakkas. Lubasin, et ei lähe nendega enam sööma.
Kõigele lisaks täheldasin, et armumine on Maarjas välja toonud ta lapsiku külje. Pole teda varem sellisena näinud. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Vahel naljakas, sest see meenutab põhikooli aega, mil poisse veel nii kiusati nagu Maarja seda praegu tähelepanu püüdmiseks teeb. Kõigele lisaks on hakanud Ruslan ka mind kiusama, nii et ma tunnen end vahepeal koerana, kelle pead ta mööda minnes tervituseks sasib. Mitte, et see halb oleks. Armunud inimesed on nii lahedad ja teistusugsed.
Peale söömist jäin veel Aleksiga rääkima, kaarte mängima ja Arctic monkeys't kuulama, samal ajal kui Heldur ja Taimi üksteisega torisesid ja lampi vahetasid, mille ma eelmisel päeval lülitile vajutades läbi lasin.
Ma võikski Aleksist lõputult rääkima jääda, sest viimased nädalad olen nii tihedalt temaga suhelnud, et mul polegi muust väga rääkida. Ja kui ma liiga palju räägin, siis tekitan siin lugejates vale tundmuse. Kert isegi küsis minult reedel, et kas mul on ikka kõik korras, just siis, kui mul oli nii rõõmus tuju. Ja nagu sellest veel vähe oli, küsis Heldur ühikast ära minnes samamoodi. Mulle hakkas tunduma, et eelmised kaks õhtut jäid inimeste jaoks veidi segaseks. Samas mulle meeldib ümbritsevaid inimesi vahepeal segadusse ajada. Samas pole see taotuslik, vahel kukkub lihtsalt nii välja. See kuulub mu karakteri juurde. Olekski liiga ebahuvitav, kui elu kulgeks loomulikku rada, kindlate tavade  ja tõekspidamiste järgi. 

Sõitsin koju, siis nägin tee ääres Kallet kõndimas. Ta oli küll viimane inimene, keda ma siinkandis kõige vähem oskasin oodata. Keerasime otsa ringi, sõitsime ta kõrvale. Tuli välja, et ta oli Missos käinud ja hääletas nüüd Võrru. Mul oli kahju, et meil suund teisele poole oli. Polnud kaua näinud. Rääkisime natuke juttu. Mõned inimesed ikka oskavad üllatada.

Reedest on aga vahepeal laupäev saanud ja ma valmistun Linda rahvamajja Terminaatorile minekuks. Panen nüüd selga oma musta nööpidega jaki, mis meenutab Aleksi arvates mu isa korstnapühkija kostüümi ja laupäeva õhtu võib alata!

Mina olen röövel ja sina oled kardemon

Mul nüüd vaim peal jälle kirjutada, sest nagu ma eelmises postituses juba mainisin, on mul jälle uusi lugejaid, kes oma nime siit leida ootavad. Mõtlesin, et võiks nalja pärast igale poole teksti sisse erinevaid nimesid trükkida, sest mõni laiskvorst ei viitsi kogu juttu läbi lugeda ja vajutab pidevalt ctrl F.
Mu vallaleht sai lõpuks valmis ja nüüd on kerge pingelangus. Ma olin nii väsinud sellest tõmblemisest. Eile oli juba kella 8 ajal voodi parim koht, vaatamata sellele, et und ikkagi ei tulnud. Ilmselge märk üleväsimusest. Seekord jõudsin isegi Padjaklubi ära vaadata, vastupidiselt üle eelmisele teisipäevale. Teisipäev on ühikaelus nädala kõige depressiivsem, eriti kui esmaspäeval on mingi pidu olnud.
Jõudsimegi esmaspäeval piibutamiseni, nagu plaanitud. No kui välja jätta see, et pidime Ändi vesipiipu kasutama, aga tema avastas viimasel hetkel, et see jäi tal ikkagi koju. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - helistasin Eltonile, kes just lõpetas tööpäeva, nii et läksin kiirelt linna, võtsin ta peale ja siis tema juurde vesipiibule järgi. Elton oli mega õnnelik ja ütles, et ma võiks iga päev temalt vesipiipu laenata, sest siis ei peaks ta bussiga koju sõitma.
Tahtsin ta käest ainult vesipiipu, aga tema pani muudkui tubakat ja muud varustust vesipiibu tõmbamiseks kaasa. Mul olid endal ka asjad olemas ja ma ei tahtnud tema käest nii palju asju vastu võtta, aga Elton on ilmselgelt kogu meie Põhja-Läti familylile, nagu hoolitsev isa, kes tahab, et kõigil hästi oleks. Mul hea meel, et mul nii hoolitsevad ja abivalmid sõbrad on. Üldse on hea teada, et saad hädas alati sõpradele loota.
Kogunesime õhtul ühika elutuppa (Marguse ja Ruslani tuba), mis kandis algselt majaplaani kohaselt sahvri nimetust. Viimase kohta oli meil Ruslaniga plaan, et toome veel kapsaid ja paneme talveks nende tuppa riiulite peale ritta. Ruslan läheb nagunii kohe-kohe ära praktikale. Mul on tegelikult mega kahju, et kõik novembri alguses praktikale lähevad, nii mehhatroonikud kui ka IS-13. Ähvardavad tulla vaiksed ühika jõulud, kuigi plaanid on juba septembrist saadik suured. Ma ei kujuta ette, mis ma ilma nendeta ühikas tegema hakkan, siis polegi siin enam kedagi. Samas on mul teises ühikas ka sõpru, kelle juurde ma pole selle kahe ühikas oldud kuu jooksul veel kordagi jõudnud. Peaks neid ka millalgi külastama.
Viimasel ajal olen juba ette kurb ära st elan enne mõttes läbi selle, kui see hetk ise kätte jõuab. Nüüd olen ka mitu õhtut vanu rahulikke lugusid kuulanud, peamiselt Nickelbacki ja Linkin Parki. Eelmisel kevadel oli kooli lõpetamisega sama teema. Ma olin terve märts-aprill nii kurb selle lõpu ees ja sellepärast, et Piret ära praktikale läks. Praegu on ka kuidagi nukker mõelda, et just enne jõule kõik praktikale lähevad.
Meil läks päris pikalt aega, et vesipiip tööle saada, sest me olime kõik selles osas amatöörid. Leiutasime tükkaega, enne kui vesipiibu normaalselt tööle saime. Kõik olid nii kõhklevad. Panime vee asemel vaasi ginni, tükkaega mõtlesime, et ei tea, kas oli ikka hea mõte, aga polnudki nii hull, kuigi see võttis minu arust tubaka maitse ära ja ma suutsin lõpuks üldse sütt endale sisse tõmmata, nii et hakkas halb (loe seda nii, nagu seda ütleks Kairo). See oli sama halb nagu 2010/2011 aastavahetusel Sanderi pool. Lihtsalt nii halb oli olla pärast. Nüüd olin ma ka näost lõpuks nii valge ja käisin ringi nagu kuutõbine, jõin vett ja hingasin rõdult värsket õhku. Ei taha enam tükkaega vesipiipu näha.
Õhtu oli kokkuvõttes aga väga chill, istusime kõik põrandal ümber vesipiibu. Rait ütles, et ma ma istun nurgas nagu tolmukaak. Ta tegi terve õhtu jälle oma huumorit, kuigi teda ja Margust pidi vahelduva eduga arvutist ära meelitama. Ruslanil on nii võimas arvuti, et selle taga on pidevalt järjekord.
Raidu arvates oli ühel tubakal kardemoni lõhn. Mina: "Kardemoni linnarahvas ja röövlid v?"
Rait hakkas naerma ja ütles: "Mina olen röövel ja sina oled kardemon - nii see varandus kokku tulebki!"
Raitu on nii kerge naerma ajada. Täna ka laulsin talle seda "trololoo" laulu ja tema oli juba naerust kõveras.
Mängisime reaalsuskontrolli, mida Ruslani sünnipäevalgi sai mängitud. Mulle hullult meeldib see mäng - salapärane või nii, kuigi vahepeal ei õnnestunud salapäraseks jääda, sest ma nägin näiteks, mis kaardi Kaidi mulle pani ja kui Aleks oma kaarte ette luges, siis nende kaartide ette lugemisel, mis mina panin, vaatas ta mulle otsa ja ütles: "Aitäh!" Mul siiani hämming, et kuidas ta teadis?
Margus ja Aleks olid õhtu jooksul vaiksemad. Nad naudivad pigem vaikust ega räägi nii palju ja siis olen mina see, kes on kärsitu ja käseb kõigil rääkida. Mõlemad vaatasid mulle rahulolevate nägudega vastu, nautides vaikuse hetke. Hiljem küll rääkisime Aleksiga teleka juures päris pikalt. Ma ei suutnud mingi hetk enam seda vesipiibu tossu sisse hingata ja läksin teleka juurde istuma. Aleks tuli ka sinna jutustama. Pärast kogunes terve seltskond teleka ette "Läänerindel muutusteta" vaatama. Suht ruttu läks aga see seltskond laiali, nii et lõpuks jäime sinna ainult mina, Aleks ja Kaidi. Ändi oli vahepeal ära kadunud ja Kaidi oli teda ootama jäänud, aga Ändi ei ilmunudki lõpuks välja, ma nägin teda alles järgmise päeva teises pooles.

Mingi hetk läks Kaidi ka ära, aga me jutustasime Aleksiga veel päris pikalt, enne kui ma alla andsin ja magama läksin. Ma ei saa ju enne teisi magama minna ja tahan alati viimane olla, kes lahkub. Ma olin nii läbi selleks õhtuks, nii et ma ei suutnud ühelegi Aleksi küsimusele vastata. Ta tõi igasuguseid huvitavaid fakte välja, kõigepealt küsis minult, aga lõpuks vastas ikkagi  ise. Ma olin hämmingus tema teadmistest. Tal on nii lai silmaring ja ta on tark. Lisaks sellele rääkisime sõjaväest ja seriaalist Vabad mehed", mida eelmisel hooajal Kupis filmiti.
Piret ütles, et ma olen Aleksiga nii heaks sõbraks saanud ja kardab, et ma unustan tema ära.
Mina: "Sinu unustan ma siis kui unustan hingamise."
Piret: "Aww, keegi pole mulle kunagi midagi niiii ilusat öelnud."
Hommikul majanduse tunnis küsis õpetaja esimese asjana, et kas mul sai leht valmis. Ilmselgelt pidin ma ka sel päeval veel lehega tegelema, sest mulle ei meeldinud küljenduses mõned paigutused, mida lõpuks ei saanudki nii, nagu ma tahtsin. Andsingi lihtsalt alla, sest ma ei viitsinud enam selle jamaga tegeleda.
Majanduse tunnis hakkasime uut lehte planeerima. Õpetajal tekkis idee, et võiks iga aastaste saiakeste müümise asemel hoopis ette võtta projekti koolilehe tegemiseks. Meil on siis plaanis teha e-uudiskiri. Sel tunnil panimegi plaanid seoses sellega paika: rubriigid ja jaotus, kes mida tegema hakkab. Päris põnev arutelu tuli ja kamba peale saime päris head ideed kirja. Mul oleks ka vaja oma vallalehe arendamiseks üks selline ajurünnak teha.

Vahetunni ajal läksin ühikasse, siis koma hakkas kohe küsitlema. Esmaspäeval läks vesipiibu tegemisest häire tööl, st hakkas piiksuma. Õhtul veel rääkisin Aleksile, et see on see südame rütmi lööv aparaat, nagu nendes haigla saadetes.
Koma hakkas hommikul otsima, kust toast see tulla võis, aga kuna Margusel ja Ruslanil oli toa uks lahti, siis lendas koma sinna sisse, kuigi nad veel magasid. Tuba oli koristamata, vesipiip keset tuba ja suitsuandur kilekotiga kaetud. Õnneks suurt pahandust sellest ei tulnud, sest aasta algus on, komal pole veel närvid läbi ja Margus ja Ruslan on siiani heas nimekirjas olnud. Ma oleks ise kõik seal eelmisel päeval ära koristanud, kui mul nii halb poleks hakanud. Ruslan tahtis hakata kooli minema, aga koma kutsus ta veel tagasi suitsuandurit üle vaatama. Ma naersin, et Ruslan ei saagi kooli minna, vaid jääb ühikas peale tunde.
Mul oli juba teiseks vahetunniks kõht nii tühi, et oleks tahtnud kööki sööma minna, aga ilmselgelt oli Aleksiga nii huvitav jutustada, et ma pidin pärast oma tühja kõhu ja une võitlusega vene keele tunni ka üle elama. Tunni alguses tegin isegi kaasa midagi, aga kuna ma reaalselt surin seal, siis loobusin ja istusin terve tunni instagrammis pilte vaadates ja haigutades. Seletasin õpetajale ära, et ma olen väsinud ega jõua mõelda, mille peale ta isegi ei käskinud mul tunnis kaasa töötada. Kui ma haigutasin, siis ainult küsis: "Kas tõesti nii igav on?"
Mina: "Ausalt ei ole igav, ma lihtsalt ei jõua silmi lahti hoida," mille peale ta naeratas.
Ma olin päris kindel, et kui ma selle tunni suudan üle elada, siis lähen ühikasse magama, kõige pealt sööma ja siis magama, aga no ilmselgelt ei jõudnud ma magama, sest söök andis energiat ärkvel püsimiseks. Aleksiga on võimatu söömas käia, sest ta ei lase mul süüa, muudkui vaatab ja teeb nägusid ja naerab. Viimases osas oleme ikka eriti sarnased, et lambist naerame kogu aeg. Teda stalkeriks nimetades, ütles ta mulle, et ta pole stalker, kuna stalker on see, kes näeb teisi, kui teised teda ei näe.
Mina: "Stalkimist on ka mitut eri liiki!"
Lisaks sellele lubas ta eraldi stalkeri lehekülje teha, nagu seda on twitter, istagram jne, kus jälgida saab. Tema aga ei jälgi, vaid stalkib.
Pärast söömist istuti keskel jälle, vaatasime Põhja-Koreast mingit dokumentaali ja Aleks alustas jälle oma faktidega. Mängisime kaarte ja siis sai seletatud seal kõigi teistega. Kõik suhtlevad lambist viimasel ajal minuga, kuigi ma ei tunnegi neid. Näiteks esmaspäeva õhtul käis meie ühikas mingi tüüp, kes Katja juures oli, blokkis koridoris mu teed ja rääkis pidevalt, kui mind nägi. Teisipäeva hommikul ütles mingi klassitäis kutte mulle lambist: "Tere hommikust," kuigi esmapilgul polnud seal ühtegi tuttavat nägu.
Õhtupoolikul käisid Märdi ema ja Anita külas. Anital on vaheaeg ja me pole selle jooksul üldse kodus. Nii tegingi neile ettepaneku külla tulla, seda enam, et Anita pole kordagi ühikas käinud. Igatahes talle meeldis me tuba ja oli rõõm neid näha.
Õhtul käisime ujumas. Signe ootas mind, ma ütlesin talle, et ma vabal ajal ei suhtle temaga, nagu komale basseinis eelmisel neljapäeval ütlesin. Pärast läksingi ujuma hoopis koos Aleksi ja Margusega. Teisipäevale omaselt polnudki nii palju rahvast, kui arvasin. Mõnus seltskond, taustaks mängis Smilers ja nalja sai ka. Näiteks siis, kui Kert vee alt ühest basseini äärest teise ujus ja sellega mind ehmatas või siis kui Aleks läbi ujumisprillide ainult mu siluetti nägi, sest kõik oli udune. Kõige lisaks tuli Ivo ujuma. Ta ujus nii hoogsalt ja massiivselt, et kui ta vastu ujus, siis ma hakkasin isegi kartma teda. Mingi aeg ta võttis tempo maha ja tegi niisama huumorit. Ta hakkas teisest basseini otsast mulle vastu ujuma. Iga kord, kui ta pea vee alt välja pistis, tegi mulle nägusid, aga ma ei vaadanud üldse teda. Kui ta lõpuks minuni jõudis ja naeris ning ma küsisin, miks ta naerab, rääkis ta sellest, kuidas ta nägusid üritas teha, aga mina nii tõsise näoga olin. Mina: "Ma ei pannud sind tähelegi, maailm ei keerle ümber sinu."
Ivo oli korraks nördinud. Ma aga lisasin: "Sina oled kellegi teise maailm!"
Nii hea tunne oli ujumast tulles, sest Margus, Ruslan, Rait ja Aleks polnudki ära läinud, vaid ootasid mind. Käisime kõik koos veel poes ja saime kõhutäie naerda, kuna see omaette rääkiv vanem naisterahvas oli poes ning luges mingi ürituse kirjeldust meile ette, mille kohaselt pidid noormehed end spordlikult riietama.
Kõigil poes käidud, siis mindi sama seltskonnaga kööki süüa tegema. Keegi tegi nalja, et võiks jõusaali veel minna. Esmaspäeval käisime. Toopäev oli kõigil nii suur tahtmine jõusaali minna, aga kõik ootasid Aleksit. Minu arust ongi ta viimasel ajal kõige oodatum inimene, sest kui teda pole, siis kogu aeg keegi küsib, et kuna ta tuleb.
Ma ei jõudnudki jõusaalis suurt midagi teha, sest põhirõhk läks naermisele ja jutustamisele, sest Ergo tuli ka oma seltskonnaga sinna. Selletõttu oli juba see jama, et pidime jõusaali jagama ja teatud asjade juures järjekorras olema.
Põhi huumorit tegi ikkagi Rait, kuigi mina ajasin teda pidevalt naerma. Iga kord kui ta midagi tegema või tõstma hakkas, siis naersin. Rait: "Kui see rapunzel naeratama kukub, siis.."
Kõigele lisaks ütles ta: "Vahepeal on vaikus parem kui kuld, muidu jääb kuld kurku kinni, proovi siis seda välja saada."
Ja vahel tunneb Rait end lihtsalt kui pool lilla gorilla.
Täna on rebaste ristimine ja klubi, nii et trenni meist vist keegi ei jõua, vähemalt mul pole plaanis. Tantsimine on isegi trenni eest. Õhtuks on ilusti välja puhatud, sest täna saime Märdiga mõlemad kaua magada, kuna esimene tund oli vaba. Klienditeenindus läks ka kiirelt mööda, sest kõik esitlesid oma powerpointe erinevate riikide kohta. Ma tegin oma turismikorraldusaegse Saudi-Araabia esitluse uuesti ja sain viie.

Lõuna ajal mängisime Ändi, Kaidi, Katja ja Aleksiga valetamist ja siis käisime Aleksi, Kaidi, Tailo ja Raiduga söömas. Aleksi eeskujul hakkasid kõik stalkima mind ega lasknud mul süüa. Õnneks oli Tailo, kes kogu tähelepanu suutis alati endale juhtida oma naermistega. Teda on sama kerge naerma ajada kui Raitugi,
Aleks ja Tailo läksidki kooli ja ma mõtlesin, et kirjutan kiiresti selle postituse lõpuni, sest mul polnudki täna rohkem tunde. Nüüd jään, aga õhtut ootama. Varsti algab rebaste ristimine ja õhtul tulevad Piret ja Anti ka klubisse. 

Nõrgast tugevani

Ma ei tea miks, aga kui ma pühapäeva hommikul üles ärkasin, meenus mul esimese asjana üks põhikooliaegne seik sügisvaheajast. Ilmselt sellepärast, et põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastel on sel nädalal vaheaeg, aga meil ei ole. Kuna selles meenutuses oli ühtlasi tegemist ka kapsastega, siis see võttis vist kokku kogu eelneva nädala.

Pätt olen ma kogu elu olnud. Sügis- ja kevadvaheaegadel süvenes see aga veelgi, sest mu naabermaja elanikud kutsusid selleks ajaks oma sugulase külla. Kui me kaks siis jälle üle pika aja kokku saime, algasid lõputud lollused: terroriseerisime vanadekodu elanikke, peksime aknaid sisse, tüütasime inimesi, rüüstasime aiamaasid jms. Viimane oligi märksõna sellest meenutusest, mis mul pühapäeva hommikul pähe tuli. Mina ja Rait hulkusime mööda Rõuget ringi, nii ka tol sügisvaheajal. Avastasime, et keegi on kapsad aiamaale unustanud. Kusjuures seal oli veel muidki köögivilju. Meil muidugi nalja kui palju, tegime unustajate eest töö ära, kakkusime kapsad, porgandid jms sellised välja ja peksime tee peale puruks. Nüüd kui Väimelas samal ajal kapsad ikka veel põllu peal on, jõudis mulle kohale, et kapsaid hoitaksegi võimalikult kaua põllu peal, mitte ei unustata neid sinna. Meie pärast jäi keegi tol aastal oma kapsasaagist ilma. Võib-olla on heagi, et mul pole sügisvaheaega. Nali!
Mis ma oskan öelda? - Seda lauset kasutatakse ka teles. Vaatasin pühapäeva õhtul ühikas telekat ja täheldasin kahel korral sama lauset Avandi ja Jõekalda suust. See on vist märk, et ma olen palju telekat vaadanud, kust ma muidu selle lause võtsin? Tegelikult on mul viimasel ajal üha vähem aega telekat vaadata, sest ühikas on nii palju muid ahvatlusi. Eile ka läksin reklaami ajal kööki, aga lõpptulemusena jäin sinna 20 minutiks Maarja, Ruslani ja Aleksiga jutustama.
Nädalavahetus möödus nii töiselt arvutis istudes, et mul oli pühapäeva õhtuks korralik error, aga vähemalt jõudsin tulemuseni ja algselt 4-leheküljeliseks planeeritud vallalehest sai 6-leheküljeline. Polegi see aasta nii suurt lehte veel teinud, kuigi kirjutasin neid eelarvesse sisse kolm tükki. Nüüd otsustasin, et suurel lehel polegi nii suurt mõtet tegelikult. Hetkel oli see vaid materjali rohkuse tõttu hädavajalik. Edaspidi võiks leht ilmuda tihedamini ja väiksemal kujul. Kusjuures nähes end viimasel nädalal kõvasti üle töötamas ning arvesse võttes plaanitavat läbiviidavat muutust vallalehes, otsustasin ka palganumbri osas midagi ette võtta. Mulle hullult meeldib mu töö, aga kui pole väärilist tasu, siis võib motivatsioon kaduma minna.
Lisaks sellele heliseb mu telefon nagu ikka alati vene keele tunni ajal, nii et pean peaaegu igas tunnis välja küsima, et tööasju ajada. Ja nagu sellest oleks veel vähe, visati mind täna majanduse tunnist välja, sest kõigepealt ma kaitsesin õpilasesindust ja vaidlesin õpetajaga ning lõpuks keeldusin arvutit ära panemast, sest küljendaja ei saanud mu suuremahulist hommikul ära saadetud vallaleht kätte ja ma pidin sellega jamama. Mina: "Õpetaja, ma ei saa!"
Õpetaja: "Saad küll!"
Mina: "Ei saa!"
Õpetaja: "Mine siis minema!"
Mina: "Lähengi, ma tõesti ei saa."
Istusin tükkaega aatriumis ja ajasin selle lehe jama korda, sain veel ühe artikli juurde selle asemele, mille olin planeerinud ja mida lõpuks ikkagi ei tulnud ning tulin ühikasse ja nüüd kirjutan siin blogi edasi. Vahepeal käisin Aleksiga söömas.
Käesolevast nädalast peale hakkan ka Võrumaa Teataja jaoks ühte suuremat projekti Vastseliina vallast tegema, mis ilmub oktoobrikuu viimasel päeval, nii et mu vaba aeg kooli kõrvalt on viimasel ajal ikka väga limiteeritud ja tihedalt sisustatud. Lisaks muidugi sinna juurde kuuluvad nii tööalased kui ka omad üritused. Töö ausalt ei sega mul koolis käimist!
Peale seda, kui ma trenni hakkasin tegema ja koolitaja Harald Lepiskiga kohtusin, on mu motivatsioon ikka kõvasti tõusnud. Isegi imestan, et nii palju korraga tehtud saab. Teisalt muidugi inspireerib see, et nädala sees on vähe kooli, rohkem sõpru ja toredaid hetki ühikas, mis aitab end nädalavahetuseks kokku võtta ja oma tööd ära teha. Mitte, et ma nädala sees ei töötaks.
Uus koolinädal on jälle algamas ja mina olen juba ühikas. Tavaliselt on mul nii palju tööd, et ma jõuan heal juhul esmaspäeva lõunaks Väimelasse. Kusjuures praegu on esmaspäeva hommik. Mul läks viie ajal uni ära, nii et ärkasin üles, viimistlesin oma lehe ära ja saatsin küljendusse. See leht on nagu luupainaja, sest seni kuni see valmis pole, ei suuda ma kogu ärkvel oleku aja millestki muust mõelda. Kuidas seda nüüd nimetatigi - tööstress? Pigem vist ikka mitte, ma selles osas lihtsalt liialt maksimalist ja enda suhtes väga nõudlik. Vähemalt on prioriteedid paigas.
Lisaks tööle jõudsin nädalavahetusel ka välja, et oma armsate sõpradega üle pika aja kohtuda ja aega veeta. Ei istunudki reede õhtul kodus, nagu tavaliselt. Isegi Annu, kes mulle kirjutas, oli hämmingus, et ma linnas olen, mitte kodus. Mul polegi vabal ajal ainult mu töö.
Tegelikult on nii positiivne, kui sind kuskil oodatakse ja armastatakse. See on ilmselt selle nädalavahetuse märksõna, alustades reedel Vastseliina lasteaia 60. juubelipidustuste ja Haak'ide residentsi külastamisega, lõpetades maal vanaema juures pühapäeva teises pooles.
Lasteaed on ikka läbi aegade üheks mu lemmikkohaks olnud, sest mu ema töötab lasteaias. Kui ma Rõuges elasin, siis ma käisin kogu aeg ema töö juures ja veetsin palju aega lasteaialastega. Nüüd kui ma Vastseliinas olen, satun ma ka viimasel ajal tööasjus päris tihti lasteaeda, nii et mõned väiksed silmapaarid on juba meeldegi jäänud. Mulle hakkab tunduma, et see on märk, et ma varsti töötan ise ka lasteaias. Kui nii meenutama hakata, siis oli kasvatajaks olemine mu esimene unistuste amet.

Lapsed on nii siirad. Juubelipeol kontserti andmine oli nende jaoks nii raske töö, et kui nad lõpuks saalist väljusid, siis üks poiss ohkas nii sügavalt, et kogu publik puhkes naerma. Kontserdi ajal andis muusikaõpetaja neile kätte tähed, mis moodustasid kokku sõna SÜNNIPÄEV. Üks tüdruk siis uuris lähemalt seda tähte ja ütles: "Minu arust on see täht täiesti tagurpidi," millele järgnes taas publiku naer. Kusjuures see täht oli täitsa õiget pidi. Oeh, nii lahe ikka.
Suhtlesin veidi ametnikega. Vallavanem ja volikogu esimees on mu igapäevased sõbrad varsti. Viimasel ajal on nendega nii palju asjaajamisi ja käimisi olnud. Ettevõtlusnädalal käisime näiteks Vastseliina valla suuremates ettevõtetes, et vestelda ettevõtete juhtidega. Sellest lähemalt juba järgmises vallalehes!
Lasteaia juubelipidu kujunes aga meil Anitaga lõpuks päris humoorikaks. Vaatasime lasteaia juubeliks tehtud videosid ja naersime ühte väikest tüdrukut, kes tantsis muusika saatel kaasa. Samal ajal sõime nii palju kui jõudsime. Parim pidu on ikkagi see, kus kõvasti süüa antakse, vähemalt siis kui pole mahti saanud eelnevalt terve päev korralikult süüa. Üldjuhul ma muidu söögi pärast üritusi ei külasta.
Ründasime Anitaga muudkui suupistete lauda, samal ajal suutis Anita päris mitmel korral mõnele vanemale naisterahvale nende endi kohvi peale ajada. Ühesõnaga oli tolle päeva motoks: "Ründame kohvitasse!"
Peale pidu läksin veel korraks koju, et siis Märdiga linna minna. Max oli Merka soovil korraldanud üle pika aja Haakide residentsis kokkusaamise väikse osa meie armsa Põhja-Läti familyga. 2013. aastal oli family kõrgaeg, nüüd on kõik nii kaugeks ja tundmatuks jäänud. On muidugi asju, mis kunagi muutu. Näiteks Taavet, kes küsib kohale jõudes esimese asjana: "Kus Mikk on?" või Max, kes teatud faasis hakkab emotsema ning kindlasti Mikk, kes suudab alati üllatada.
Käisime Märdiga poes ja korjasime Maxi linnast peale, et siis Puigale Eltoni poole minna. Max korrutas meile terve tee Puigale sõites ja hiljem sealt tagasi tulles, kuidas ta meid ikka armastab ja kui head sõbrad me tal oleme, Märt muidugi rohkem (vanad sõbrad ja ahvatlused ikkagi). Ühesõnaga vene temperament ja full love - kui juba siis täiega ja kui ei, siis ei. Max rebib ja teeb vahel liiga kohatuid nalju, ka enda kulul - sibul, aga lõpuks ikkagi paneb kõrvaklapid kõrva ja turtsub nagu pubekas, nii et teised ei oska seisukohta võtta. Lõpuks ei saanud isegi mina aru, mis teda vihastas, kuigi õhtu jooksul olin mina see ainuke, kes tema biiti jagas ja mille peale me taas rusikaid kokku saime lüüa. Keegi polnud näiteks Maxi eesootaval nädalavahetusel Linda rahvamajas üles astuvale Termikale kutsunud, kuigi mina olin esimene, kes ütles, et rockifännist Max peaks kindlasti kohal olema. Nüüd sai ta igatahes teada ja moodustunud on 15liikmelise seltskond, kes laupäeval Termikal rokib. Tegime seekord juba vaikselt soojendust ka, aga kuna Taavet ütles, et ta jääb nende lugudega magama, siis lasti Aapo Ilvese rauasaega tulemise laulu edasi.
Termikast veel nii palju, et arutleti, kas Po ja Annu ka tulevad, aga mina olin veendunud, et nendelt saab seda alles paar tundi enne minekut teada. Üks hetk käisin netis ja Annu oligi kirjutanud. Kuna neil aga midagi paremat polnud teha, siis lendasid nad ka live'i ja juba olid teemaks Po ja ta kurgid, mida ta aasta tagasi samal peol Jaagup Kreemile pakkus. See aasta me kahjuks või õnneks vist sellist Po'd enam ei näe, aga vähemalt on tema ja Annu kohalolu garanteeritud.
Mingi aeg oli Elbimbo juba teemaks ja Taavet pani tv3 playst meile "Su nägu kõlab tuttavalt" lugusid ning pakkus pulmakleidis Sepo Seemanit Maxile uueks silmarõõmuks. Sel õhtul käisid lõpuks reklaamid ka juba Maxi kohta: maxi krõpsud ja Max(ks) ja moorits. Max: "Who is my moorits?" Sibul.ru oli ka teemaks. Ma sain aru, et Maxile endale läksid ka kõik need naljad peale, aga lõpuks ta oli Merka peale solvunud, et tema tahtis pidu, aga istus terve õhtu telefonis ja kõigele lisaks pööras Max naljad ka enda kahjuks kõik.
Tõmbasime kogu õhtu vesipiipu. Üle pika aja oli päris hea. Täna on plaanis ühikas ka piibutama hakata. Leidsin oma vesipiibu asjad ka üles ja sai juba väike plaan paika pandud. Eks vaatab, mis sellest õhtul kujuneb.
Kui me alguses Eltoni juurde jõudsime, maha istusime ja Taavet tuli ning ma teda kallistama tormasin, kuna polnud nii kaua näinud, siis ma lihtsalt ei tundnud teda ära. Ta oli nii teistsugune ja eemalolev. Max ütles, et Taavet pole veel siia jõudnud. Õnneks ma jõudsin õhtu teiseks pooleks selle õige Taaveti ära oodata ja siis rääkisime veidi juttu üksteisest ja muutumistest ning sellest, kuidas Taavet pidi sõprade juurde tagasi tulema. Ta ütles, et nüüd on see aeg käes - ta on siin ja järgmine nädal lähme Termikale. Loodan, et see on alles algus, sest tahaks Taavetiga rohkem koos olla. Ta liiga hea ja kallis sõber mu jaoks. Isegi Märt ütles Taavetile, et tahaks tema ja selle seltskonnaga rohkem kokku saada ja külas käia.
Üleeelmine nädal kui ma ettevõtluspäevalt tulin ja Taavet oma punase golfiga vastu sõitis, siis ma olin lihtsalt nii rõõmus, et karjusin rooli taga rõõmust: "Taaaduuu," kuigi ma olin autos üksinda. Selline kirjeldamatu rõõm valdab mind oma sõpru nähes tavaliselt.
Taavet ütles mulle, et kuigi tal on palju sõpru, siis olen mina ikkagi tema mõtetes domineeriv, sest kui ta mõtleb, siis tulen just mina paratamatult pidevalt esile. See vist ongi tõeline sõprus. Vähemalt pole ma unustatud ja sina, Taadu pole ka unustatud, sest ei möödu ühtegi päeva, kui ma su peale ei mõtleks!
Rääkisime seal ja siis üks hetk avaneb uks ja sisse astub Mikk, kuigi Taavet lootis, et saame ühe peo vähemalt ilma Mikuta pidada, samas noh Taavet ei saa ei Mikuga ega Mikuta. Kui Mikku pole, siis ta räägib Mikust. Vähemalt Mikk sai nüüd kogu selle nalja enda peale, mis muidu Maxi kulul tehti. Me olime eelnevalt just Eltoni sünnipäeva videosid vaadanud, kus Mikk ütleb Eltonile: "Elton, tõsta mind kaa," mille peale Elton Miku sülle võtab ja õhku tõstab. Keegi polnud varem seal videos seda tähele pannud, aga nüüd sai vähemalt tagant järgi järjekordset Miku nalja naerdud. Lubasin selle videost välja lõigata, et Elton saaks selle helinaks panna, kui Mikk helistab. 1:45, siin see on: http://toru.ee/view/6c5b285350af
Tegelikult ei pidanud Mikk üldse tulema, kuna oli ära maale läinud ega leidnud võimalust, kuidas linna tagasi saada. Keegi ei viitsinud järgi ka minna. Ta oli loomulik kadu nagu ikka või siis hakkab mulle tunduma, et ta tõestab viimasel ajal vastupidist. Igatahes kohale ta jõudis ning üllatus kukkus igati hästi välja.
Tegime veel nalja ja rääkisime juttu ning 1 ajal mindi laiali, sest laupäev tõotas ränk tulla ja see seda ka oli. Ma olin terve päev arvutis ja muudkui kirjutasin ja lugesin, parandasin ja töötlesin ning lõpuks panin lehe kokku, aga siis avastasin, et materjali on nii palju ning otsustasin pühapäevaks, et teen suurema lehe, mida hommikul uuesti kokku panema ja paigutama asusin. Pühapäevaks oligi tegelikult leht koos ja jäi ainult õhtul veel ära saata, aga kuna ma otsustasin, et saadan hommikul, siis nii hakkaski jälle see manipuleerimine pihta. Esmaspäeval ju kõik järsku avastavad, et veel on vaja midagi lehte panna, kuigi sellega on aega tegeleda olnud kaks nädalat. Kui õpetaja enne mu tunnist välja viskamist küsis: "Mis sa nädalavahetusel tegid?" siis ma sain ikka päris vihaseks, sest ma panin nädalavahetusel kogu oma aja ja võimalused sellesse lehte ja kui hakkavad toimuma minust sõltumatud asjad, nagu näiteks see, et fail on liiga suur ega jõua esimese üritamisega kohe küljendajani, siis teeb küll vihaseks, kui keegi küsib, et mis ma nädalavahetusel tegin.
Leht jõudis lõpuks küll kohale, aga ma olen juba kaks artikli juurde saatnud, mis vahepeal kuskilt avastati. Ruumi lehes tegelikult on, kuna see on nüüd kuue- mitte neljaleheküljeline, aga aeg on otsas ja ma arvan, et küljendajal on ka segadus juba. Selle blogi kirjutamise ajalgi on mul mitu kirja tulnud. Näiteks sain nüüd alles pildid, mida ma nädal aega juba olen üritanud ühe artikli juurde sebida. Eks vaatab, mis nendega veel teha annab. Täielik error ikka, peab ikka kannatus selle kõige jaoks olema, kuid ilma sarksmita ütlen, et mulle ikkagi meeldib see, mis ma teen. Ma leian, et ma ise teen kõik õigesti, ma lihtsalt sõltun vallalehte toimetades liiga palju ülemustest ja nö koostööpartneritest. Selline jama, nagu seekord on üks väheseid erandeid ka. Selliseid olukordi tuleb vahel ette, aga mitte alati.
Laupäeval rääkisin töö kõrvalt päris pikalt Aleksiga. Mulle meeldib temaga rääkida, sest ta on hästi rahulik ja tasakaalukas, vastupidiselt minule. Ma tunnen lihtsalt, et sellised inimesed aitavad tasakaalustada mind, kui ma ise kõigun nagu praegu. Samas on ta jutus palju äratundmisrõõmu iseendaga.
Me oleme viimasel ajal nii ühel lainel, kuigi ma nimetan teda stalkeriks juba. Tänu talle ja Raidule kasvas mu blogi lugejate arv ka, sest nad suutsid selle aadressi vihjete järgi neljapäeval kui ma ühikast ära olin läinud lõpuks üles leida. Peaksin nüüd vist meelitatud olema. Kõiki nii väga huvitab, mis ma siin kirjutan. Aleks ütles, et ma elan lihtsalt huvitavat elu, millest kõik osa tahavad saada. Rääkisin täna Krissuga, siis ta ütles, et ta tahaks ka mu kiires ja lahedas ajas olla. Olge siis, kasvõi blogi kaudu. Nüüd ma saan aru, et mul polegi vist siin mingeid stalkereid, vaid pigem on paljud mind üles leidnud jälle.
Aga Aleks on ikka täielik stalker. Eile ta jõudis minuga näiteks samal ajal ühikasse, kuigi mina ei märganud teda üldse. Eelnevalt olin aga sellepeale mõelnud, et päris hea kokkusattumus oleks, kui jõuaksime samal ajal.
Ma olen tegelikult ise ka haige stalker. Kõndisin eile koridoris, kuulsin, et keegi teeb ukse lahti, lootsin, et õige uks avaneb ja nii läkski. Tavaliselt kui ma ise ta ukse taha lähen ja koputan, siis ta teeb ukse hästi rahulikult lahti, piilub ukse vahelt ja alles siis teeb ukse täiesti lahti. Kusjuures ma läksin eile kööki võid tooma, aga kuna ma nägin koridoris rõõmsat Aleksit, siis unustasin tuua selle, mille pärast kööki üldse läksin. Kõigele lisaks olen ma sel nädalal köögis korrapidaja.
Eile käisin veel vanaema juures. Ta oli nii rõõmus jälle mind nähes. Vanaisa ütles, et vanaema küsib iga päev tema käest, et ei tea, kuna see Birgit ikka tuleb. Mul pole viimasel ajal üldse aega seal käia, kuigi ma tahaks rohkem nendega aega veeta. Varsti, kui sünnipäevaks ettevalmistusi tegema hakkan, siis ilmselt satun tihedamini jälle sinna. Pärast käisin Rõuges veel venna juures, sain oma telefonile uue korpuse. Lõpuks saime Ööbikuorus Annu ja Po'ga kokku. Ma polegi ainuke, kes sporti teeb - neil olid ka dressid seljas ja näod õhetasid. Ei tea, kas ma ka täna Ruslani ja Aleksiga jooksma jõuan? Eile ütlesin Ruslanile, et lähme peale tunde jooksma (meil on täna kaks tundi). Ruslan oli nõus, aga siis Aleks ütles solvunult: "Et teie lähete siis jooksma jah.." tegelikult see oligi kivi tema kapsaaeda, sest tal on neli tundi. Nüüd me ootame ikkagi tema ära ja siis vaatame, kas lähme jooksma või jõukasse. Et mul seda esmaspäevast motivatsiooni ikka jagub. Hommikul kooli minnes küsisin Aleksi ja Silveri käest: "Arvake ära, mis kell ma ärkasin?"
Aleks: "5 minutit tagasi?"
Silver: "Paar tundi tagasi."
Mina: "Just nii!"
Silver: "Nagu vanaisa."
Mina: "Ega head esmaspäeva ei saa raisku lasta!"
Ma olin hommikust peale nii entusiastlik, särasin ja tervitasin kõiki rõõmsalt. Raive kooli jõudis, siis ütlesin talle: "NO teree, sind ma just ootasingi," mis tegi ta niigi särava oleku veel säravamaks. Ta puudus terve eelmine nädal ja kui ta siis lõpuks reedel kooli tuli, siis ma võtsin ta umbes samade sõnadega vastu nagu täna hommikul. Naerata maailmale ja ta naeratab vastu! NB! Eriti hommikul!
Esimene tund oli vene keel. Ma olin juba peas valmis mõelnud, mida öelda, kui õpetaja küsib, mis kuupäev ja nädalapäev täna on ning siis ta küsiski mind. Ma muidugi olin mõtetes juba homses päevas. Vähemalt ma tunnen, et ma oskan ja tundides tuleb nii palju tuttavaid asju juba ette. Polegi see eelnevad 7 aastat õpitud vene keel nii lootusetu nagu ma arvasin. Aitan tunni ajal isegi Karmenit, kes alles nüüd hakaks vene keelt õppima ja vahel minu käest abi palub.
Oeh, ma sattusin nüüd kirjutamisega hoogu jälle. Tegelikult on nii palju veel kirjutada kõigest sellest, millest pole siiani kirjutada jõudnud, aga tänaseks aitab. Rait juba lärmab koridoris ja mina pole teda ikka veel sel nädalal kohanud.
Ahjaa, mu säästusõpra huvitavad sooduspakkumised. Aga mind ei võetud jälle Tallinna kaasa. Kusjuures siin postituses tahtsin ma Anita asemel kogu aeg Anti kirjutada. Tsau!