Tol aastapäeval, umbes kuu aega tagasi ma nutsin me mälestuste haual ning siis lõpetasin viimaks oma leina. Aasta tagasi sain teate oma vanaisa lahkumisest, eile lugesin ajalehest omavanuse koolikaaslase surmakuulutust ning seisan homme taas haua ääres. Ma pole viimase kümne aasta jooksul ka nii palju inimesi matnud, kui viimase aasta jooksul. Nii see elu kord siin ilmas juba on. Kõik on kaduv. Ma olen võibolla imelik, aga surm pole minu jaoks midagi nii traagilist, sest mul on mu mälestused, kus nad kõik edasi elavad pärast seda, kui keha maine teekond siin ilmas otsa on lõppenud.
November on hingede aeg. Ema ei lubanud mul hingedepäeval kodus küünalt põlema panna, et mitte kadunud hingi sellega kohale kutsuda. Ütlesin talle, et ma ei kutsugi neid küünlaga, vaid tunnetan neid nagunii aeg-ajalt enda lähedal. Nii ehk ongi kindlam. Ühe allika kohaselt on mul oma kaitseingel - see on mu vanaisa. Ma usun, et selle aastaga on ta mind mu teel palju juhendanud, kindlasti ka mitmeid teisi. Hingedekuu hakul olid nad ka unenägudes platsis - mu onu mu ema unenäos, vanaisa ja vanaema minu unenäos ja vanaisa mu isa unenäos. Nad käivad meid ikka vaatamas, ma tean ja see ei häiri mind. Ma olen kuidagi õppinud nendega koos elama. Mõned inimesed kardavad kummitusi, vaime jne. Ainus, mida mina kardan, on elavad inimesed.
Ma olen läbi kaotuste hakanud asju paremini mõistma ja teistmoodi nägema. Siiski olen ma veendumusel, et ei peaks juhtuma midagi traagilist, et elu kardinaalselt muutuks. Kui tahad muuta, siis muuda kohe, mitte ära istu mugavustsoonis. Isegi kui ma ise ei istu, siis mul on kange tahtmine kõiki neid, kes seal istuvad, vaikselt sellest välja sikutama hakata. See on nagu mingiks elu ülesandeks kujunenud, kuigi see on vahel nii kuradima raske. Üha enam mõtlen, et oleks aeg ise ka vooluga kaasa minna, mitte tegeleda kogu aeg teiste abistamisega. Just see nädal olen ma mitu korda ennast kõrvalt vaatama jäänud. Näiteks Tõnisega rääkides märkasin end mitmel korral ütlevat, et mul pole üheks või teiseks asjaks aega. Tõesõna ei ole. See nädal oli eriti hullumeelne ja nii mööduvad kõik ilusad värvilised sügised, maagilised talved, tärkavad kevaded ja soojad suved. Mul pole kunagi aega neid nautida olnud, kogu aeg on pidev tormamine, mingid probleemid, südamevalu jne. Enda arendamise ja unistuste täitmiseks ei jää aega ega energiat. Mulle on viimasel ajal pakutud nii palju ägedaid plaane, mida kaasa teha, aga mida mina teen? - Ajan täiega sõrgu vastu ja istun oma müüri sees. Varem ma läksin kõigega kaasa, aga viimane aasta on mind nii ettevaatlikuks inimeste ja kõige suhtes teinud, et mul on turvalisem keelduda. Ma olen oma jõu küll tagasi saanud, aga miski hoiab mind tagasi pea ees tundmatusse hüppamise eest. Selle asemel, et lennata kõrgelt oma suurte unistuste poole, tammun mina ikka step by step vaikselt edasi ja täidan iseenda väikseid soove. Avastan maailma asemel inimesi ja see on vahel suurem rännak, kui mistahes reis või matk kaugele. Üks inimene ütles, et elu on liiga lühike, et teisi teenida ja ma jäin mõtlema, mida siis teha. Kuidas oma rännakut jätkata? Selleks, et plaanidega kaasa minna, peab tegutsema. See ongi ilmselt minu väljakutse õppida kuulama oma südame häält, mitte hambad ristis ajada taga oma põhimõtteid või seda, mis midagi head kaasa ei pruugi tuua. Samas loota, et võibolla seekord ikka toob ka, kes teab?
Mu sõbrad on alati küsinud, et kuidas ma küll kogu aeg igale poole jõuan. Rööprähkleja nagu ma olen. Kõige huvitavam on aga see, et saatus toob mu teele järjest neid inimesi, kelle kõrval isegi minu tegemised kahvatuvad. Ma olen viimasel ajal tihti nii segaduses. Ma ei tea, kas see on mu enda peegeldus, mis mulle kõikjalt vastu vaatab või on lõpuks mõistus koju tulnud ning laine nii kõvasti näkku löönud, et ma olen lihtsalt öeldes pahviks löödud. See on täpselt sama tunne, nagu igal aastal pärast mu sünnipäeva, kus aasta oodatuim sündmus on möödas ning ette keeratud uus valge lehekülg, kuhu ei oska kohe alguses mitte midagi kirjutada. See hetk on varsti käes. Aeg on tegutsema hakata!
 |
| Virve Osila luulekogust "Läbi enese" |
