Nüüd ma olen jälle siin. Tulin paar tundi tagasi Rõuge põhikooli lõpupeolt ja peale seda on tunne, nagu mul endal oleks ka kool läbi saanud. Veel paar aastat tagasi, kui ma gümnaasiumis käisin ja kooliaasta juba mais lõppenud oli, siis tuli mul tegelik koolilõpu tunne peale alles Rõuge põhikooli lõpupeole, kui direktor kõnet pidas. Seekord ei teagi, kas asi oli selles direktori kõnes, mida paljud naersid, kuna nii mõnegi arvates peab ta alati täpselt sama kõnet, ainult võib-olla teises sõnastus või jõudiski mulle tegelikult kohale see, et üks etapp mu elus oli eilsega läbi saanud.Eile oli lõpueksam. Nädal jagu toas istutud aega oli end kõvasti ära tasunud, kuna tulemus oli oodatust palju parem. Alguses tegin oma tööd täie pühendumusega, aga mingi hetk väga enam ei viitsinud ja oleksin ka kolmega rahul olnud, aga kui selgus, et olin nende kolme seas, kes viie said, siis olin tõsiselt üllatunud. Isa oli sellepeale nii rõõmus ja ütles, et nüüd võib sefiiritorti sööma hakata, nagu mul koolilõpu ja muude tähtsate sündmuste puhul kombeks on. Sefiiritordiga ootan siiski lõpupäevani.
Lõpumöllu meil ei tule, kuna meid on nii vähe ja algatusvõime ning aktiivne osalus üritustest meie klassis puudub. Lõpptulemusena õnnestus mul siiski lõpuks kogu klass eile õhtul kursusejuhataja juurde organiseerida, st "kui me juba siia tulime, siis saime kogu klassi pildi peale" - see oli vist ainuke pilt praeguse koosseisuga, kus kõik kaasaarvatud õpetajaga peal olid. Reisidel ja üritustel on tehtud pilte rohkem, kui palju, aga kogu aeg on keegi puudu olnud. Nüüd siis olime kõik koos ja veetsime terve pika õhtu kursusejuhataja pool meenutades ja muljetades. Täitsa tore oli. Juba hommikul eksamil istudes mõtlesin, et see ongi nüüd viimane kord, kui me kõik terve klassiga koos klassiruumis koos istume, sest nagu eelnevate klasside puhul näha on, siis pole enam võimalik kunagi kõiki korraga kokku kutsuda, kahjuks.
Kooliajast jäävad peamiselt meelde mõned huvitavad ja ka karismaatilised karakterid, reisid õpetaja Siiriga ja muidugi kõiksugu kassinaljad. Kõige õnnelikum olen ma aga selle üle, et sain Kristjaniga tuttavaks. Nüüd viimasel ajal olen Jane ja Relega ka suhtlema hakanud, mille üle neil muidugi ülihea meel on, kuna nad pidasid mind alguseks imelikuks ja arvasid, et ma ei suhtle üldse kellegagi, aga tegelikult ma ei võta viimasel ajal kedagi eriti ruttu omaks ja läheb aega, kui kellegagi, kui sõbraga suhtlema hakkan. On ka muidugi palju erandeid.
Vaatamata sellele, et need kaks aastad läbi raskuste ja erinevate konfliktide olid päris toredad, siis see on vist esimene klass, keda ma taga igatsema ei jää. Viimaste ekskursioonidega, kui me kõik ninapidi pidevalt koos olime, siis ma olin õnnelik teadmisega, et me ei pea enam üksteist välja kannatama. Me oleme kõik lihtsalt niivõrd erinevad seal ja kui tahtsid oma arvamust peale suruda, siis tekkis pidevalt mingi vastuseis. Vaatamata sellele, õpetab iga situatsioon ja kogemus meid mingil määral. Ma arvangi, et õppisin sellelt koolilt taluvust sellesuhtes, mis mulle ei meeldi. See mõte meenub just sügisest, kui ma siia kooli astusin. Ma sundisin end lõpuni viima asjad, mille olin uisapäisa mõtlemata alustanud: "Mitte teha ainult asju, mis sulle meeldib, vaid panna endale meeldima ka asju, mida tuleb teha", samas kui Malla ütles sellepeale, et inimene pole puu - ta saab ära minna, kui talle miski ei meeldi. Oli kordi, kui ma läksin koolimajast tagasi vaatamata välja ja mõtlesin, et ma ei tule siia enam mitte kunagi tagasi, aga siis võtsin end kokku ja astusin jälle üle selle maja läve. Ma ei pea oma mõtlematut otsust kahetsema. See kool on toonud mu ellu palju huvitavaid hetki ja inimesi, keda, mida ma selleta ilmselt poleks kunagi kohanud. Koolis olen küll pidevalt pidanud tegelema asjadega, mis mulle ei meeldi, aga selle-eest on kõik muu sellega kaasnev väljaspool kooli olnud väga super.
Kõigepealt need ägedad bussisõidud kooli ja tagasi, mida ma see-aasta praktiliselt ühtegi korda pole harrastanud. Siis Joosepi ägedad külaskäigud kooli ja peale ta mereväkke minekut filmistaarid ja Kaarliga igapäevased linnas chillimised peale kooli. Muidugi Kristjan, kellega me vahepeal koos istusime ja terve päev jutustasime, millest jäi ikka väheks, kuna kohe, kui koju jõudsime, siis hakkasime msnis edasi jutustama, kuni magama minekuni. Siis muidugi metallipoisid oma autode ja huvitavate karakteritega, kellest parimad lõpetasid just siis, kui ma nendega tuttavaks olin saanud. Õnneks jäid mõned neist, keda vähem tundsin, kuid kellega teise aasta enamik aja koos olin, kaasaarvatud Märt. Siis tänu Nikile venelaste seltskond - Senka, Valerka ja Kim, kes alati naeratuse näole toovad oma kohaloluga.
Oli tore ja otsa sai. Loodan, et kõik leiavad oma tee ja teevad valikud, mis neid õnnalikuks teeb. Ma veel mõtlen, mis ma teen, aga kindlasti nühin edasi koolipinki ja äkki kunagi hakkan ka intensiivsemalt õppima! 27. juuni, kell 11 ootan Teid kõiki Kandle aeda. Siin on piltidest video, mis neid kahte viimast aastat iseloomustab: https://www.youtube.com/watch?v=BWMS-W6f1HA
