Taavi ütles, et ta eile küpsetest banaanidest tehtud pannukad olid täna külmkapist võttes palju paremad, mille peale täheldasin, et seistes lähevadki asjad vahepeal paremaks. Nii on ka elus, et annad asjadele aega laagerduda, distantseerud ja hakkad asju nägema palju eredamates toonides ning elu maitsebki kohe palju paremini. Neid toone on siin muidugi juba palju, Eestis hakkab kevad päriselt kätte jõudma, küll mõnd vahepealset tuisupilve trotsides, kuid siiski ja nädal aega palmi all lebamist annab ka ehk tunda. Oh jah, distants - see on hea.
Ma alustasin tegelikult selle postituse kirjutamist veebruari lõpus sõnadega: "Kohe ongi kaks kuud sellest aastast kirjas ja tunne on täpselt samasugune, nagu aasta aega tagasi - midagi nagu polekski muutunud. Selle kõige juures on aga ikkagi veel neid, kes usuvad minusse, et ma suudan ära teha kõik selle, mida mõelnud olen ning andnud oma toe. Alati jääb küsimus, aga kas? Et mu võimed on suuremad, kui ma seda iseendale väidan."
Samm-sammu haaval. Nüüd juba kolm kuud seda aastat käidud ja saan eelmise lõigu juurde lisada veel kuujagu häid emotsioone ja mitte ühtegi pisarat enam, vist. Ma olen küll mõistmiseni jõudnud, aga ka endale tunnistanud, et jään endiselt oma välja öeldud sõnade juurde, ka siis kui ma pean neid vaid endas edasi kandma ja kirjutama kirju, mida ma kunagi ära ei saada.
Eelmine
kord ma rääkisin pöörastest inimestest, kes annavad oma vaba olekuga
hoogu ja indu juurde. Vahepeal oli mingi periood, mil leidsin end kokku juhtuma
inimestega, kes olid või on siiani kuhugi takerdunud. Siis hakkas aga kõik mu enda astutud sammude tõttu nii kiiresti pöörlema, et ma leidsin neile ja endale nii palju vastuseid. Aeg ja distants on head õpetajad, olgu selleks siis ma ise teiste jaoks või teised minu jaoks.
Vahel mulle tundubki, et kui ma otsustan minema jalutada ja vaadata, mis juhtub, siis see avab uued perspektiivid, toob uued inimesed koos uue vaatenurgaga. Mõni päev või õhtu ma ei saa telefoni käest ära panna, sest kõik kirjutavad ja ma ei leia vaikset nurgakest, kus olla, sest tähelepanu on nii palju. Kevad on vist selle nimi. Inimesed hakkavad pimedal novembril enda sisse suletud ust taas paotama. Ise tunnen just vastupidi, et need mu talvemõtted lähevad koos mütside ja käpikutega riiulisse oma aega ootama ja mitte kellelgi ei õnnestu neid sealt riiulilt kätte saada. Tean, et headus ja ausus viib lahendusteni ja teeb kõik paremaks ja on seda ka juba teinud. Kui ma vaid suudaksin seda teed jätkata ja kõik ära lahendada, mida ma veel soovinud olen. Kõik ei sõltu tihti aga meist endist. Tuleb teha seda, mis on me endi võimuses.
Nagu ma eelmisel nädalavahetusel klubis juhuslikult kohatud Andule hiliseid sünnipäevaõnnitlusi edastades ütlesin: "Mine ka koju, kell on palju juba."
Andu: "Heaküll, murdsid mu südame."
Mina: "Teinekord korjame killud kokku jälle," ning kadunud ma olingi. Lihtsalt jooksen inimeste eest ära kogu aeg.
 |
| Helgemad toonid |
