Põhimõttel on kaalu alles siis, kui kõht on täis söödud

Nüüd peaks küll vist tükiks ajaks sünnipäeval käimistega rahu olema. Vaatasin facebooki kalendrist ka veel igaks juhuks järgi, et ootamatusi ei tule. Kogusin pildid kokku, mida mõnele ägedale seinale peale postitada, nagu näiteks eile, mil oli Sänna hullu, Silva sünnipäev. Tean, et sa loed seda, nii et mega paljuu õnne sulle. Tea, et esimesed 20 aastat on pikimad, edasi hakkab aeg veelgi suuremal kiirusel liikuma.
Istusin terve päev arvutis ja muudkui kirjutasin, parandasin ja paigutasin, õhtuks olid silmad arvutis istumisest juba punased ja valusad. Kõigepealt kirjutasin blogi, siis kogusin hoogu ja nüüdseks on poole päeva tulemusena vallaleht juba peaaegu koos. Üllatuslikult saatsid paljud ühtäkki materjali ka kõik korraga ära. Tundub, et selle lehega läheb lihtsalt. Kaks lugu ja üks kuulutus on veel puudu, aga aega on, sest homme lähen ma Vastseliina "päikesepäevale". See on aasta jooksul vallas sündinud laste lusikapidu, millest tuleb esikaane lugu. Pean üritusel ka pildistama, nagu eelmiselgi aastal.
Vähemalt on ühikas hea rahulik. Ma olen nädal aega juba vaikselt oma toas olnud ja oma asju teinud. Nädalavahetusel Viitkal olles ajas mind iga asi nii närvi. Hindan ikka niivõrd privaatsust, et ükskõik kui mugav ka poleks vanemate juures elada, ei ole miski muu parem, kui elada üksinda. Kusjuures tegelikult nüüd, kui ma olen nädal aega vaikselt oma toas olnud, kuulen ma millised dinosaurused meil siin elavad, sest pooled ühika elanikud lihtsalt trambivad, mitte ei kõnni mööda koridori, eriti mu kõrval naaber, Otsus. Toda sai ka eile naerda. Teen rahulikult arvutis tööd, samal ajal, kui ta kuulab teisel pool seina mingit Basshunteri vanu lugusid, näiteks "Boten anna", mis oli kunagi Nursi hümn. Me kuulasime sellist träna ikka mingi 8. klassis. Tundub, et mu kõrval naaber on siiani veel mõistuselt 8. klassis. Teine hetk hakkas ta kitarri mängima ja talle külla tulnud Tailole laulma ja see oli kõike muud, kui ilus.
Märt töölt/praktikalt tuli, siis läksime kööki süüa tegema. Ints tegeles samal ajal oma ühika toas suurpuhastusega ning tassis üleliigset mööblit välja. Tahtis lauda pesuruumi viia, aga see ei mahtunudki sinna.
Intsuga oli ka vahepeal siin igasuguseid vahejuhtumeid, kui ta suutis kahe nädala jooksul meie söögi kolm korda ära süüa. Mina, Märt, Getter, Kert, Otto ja Ints jagame ühte külmkappi. Sügavkülma kasutavad ainult Otto ja Ints. Ühel hetkel hakkasime ka meie Märdiga seda kasutama ja panime oma söögi sinna. Mis te arvate, et kalapulgad või pelmeenid olid seal alles v? - Loomulikult mitte.
Esimesel korral arvas Ints, et need on Otto kalapulgad ja nö laenas neid temalt, sest neil on mingi ühine majandamine, nagu nende kohta Urmo ütles. Kui esimesel korral ma otsisin taga seda, kes mu kalgapulgad ära sõi, siis järgmisel kahel korral oli juba selge pilt, kelle juurde minema pidi.
Esimene kord sain ma kalapulkade ära söömise eest vastutasuks hoopis jäätist. Mingi aeg oli siin hullem jäätisekokteili laine. Ints ka katsetas erinevaid jäätisekokteileile jogurti, banaani, piima jm kaasmõjuga.
Teine kord, kui mu kalapulgad JÄLLE kadunud olid, siis tõi Ints mulle uued asemele, ainult, et makra omad, mis ta lõpuks ikkagi ise ära sööma pidi, sest ma ei söö makrat. Kunagi kuu aega hiljem tõi ta mulle ikkagi õiged kalapulgad.
Kolmas kord sõi ta Märdi pelmeenid ära, sest ta arvas, et ta ise ostis need. Kuidas saab reaalselt seda arvata? Unustad ühe päevaga ära, et sa eile pelmeene siiski ei ostnud v?
Kõige haigem oli see, et Märt oli pika koolipäeva lõpus Ruslanile rääkinud, kuidas ta läheb ühikasse ja teeb endale pelmeene. Hullult unistas, et saaks lõpuks süüa ja siis on keegi need ära söönud. Ma olin mega vihane, läksin Intsu juurde. Too hoidis pead kinni, et ta seda jälle tegi. Peale seda leppisime kokku, et meie paneme oma söögid vasakule ja tema paremale, mille peale Märt ütles: "Mis sa arvad, et need pelmeenid polnud vasakul v?" Too õhtu, pärast pikka ja väsitavat koolipäeva, mis lõppes kell 6, pidigi Märt ainult võileibadega leppima, sest selleks hetkeks, kui ta avastas, et ta söök on ära söödud, oli pood juba kinni.
Peale neid vahejuhtumeid hakkasin ma külmutatud toitu hoidma külmkapis, kuhu Piret koos Kairo ja Jaanikaga kolis, kui viimased siia ühikasse tagasi kolisid. Lambist üks külmkapp lihtsalt seises mitu kuud, sest seal olid varem olnud kõik need, kes vahepeal on välja kolinud. Tegime seal enne Kairo ja Jaanika tulekut suurpuhastust, sest seal olidki reaalselt mingid vanad, mõned isegi septembrist saadik seisnud söögid.
Piret sai ka endale lõpuks oma külmkapiriiuli, isegi kaks vist. Varem jagasime mina, Märt ja Piret ühte väikest külmkapiriiulit. Peale seda, kui Piret meie riiuli pealt ära kolis, on seal ikkagi vähe ruumi. Ma ei tea, mis värk on.
Eilsele arvutis istumisele vahelduseks, sain natuke ka ringi liikuda, sest Sulev saatis sõnumi, et ta viis Jõgevale auto värvimisse ning jäi ühest rongist maha, nii et ei jõua viimase Rõuge bussi peale. Palus, et ma ta koju viiksin. Läksingi kella kaheksaks linna. Lubasin teda Selveri juures oodata. Teda nähes sain teada, miks tal Selverisse asja oli. Rääkisime tema sünnipäeval, märtsi alguses lilledest. Ma isegi ei mäleta, mis nendega täpsemalt oli, aga pidin talle sõnumi saatma, kus on kirjas mu lemmiklille nimi - kerbera, mille ta mulle eile tõi. Olin üllatunud, sest polnud ju otsest põhjust, miks mulle lill tuua. Mõtlesin, et mida ma Märdile ühikasse jõudes ütlen, et keegi teine mulle lilli toob. Alati on kõik targem ausalt ära rääkida. Märt õnneks vist on harjunud, et enamik mu sõpradest on meessoost ning saab aru, kuidas ma hindan vana, kauaaegset sõprust.
Suleviga on alati tore rääkida, sest tal on alati hea tuju ja tema huumorisoon on viis pluss. Kahjuks ei saanud ma seekord väga vestlusele keskenduda, sest ma samal ajal juhtisin autot. Sulev ütles sellepeale, et naised saavad just mitut asja korraga teha, aga mehed ei saa. No ma ei tea siis. Ju ma olen tema arvates igas situatsioonid hea vestluskaaslane, kuigi omaarust olin ma sõnaaher.
Tee bussipeatusest Sulevi juurde oli umbes nagu üle-eelmisel nädalavahetusel tee Elise sünnipäevale. Sain jälle rallit sõita. Sulev oli ka oma teise auto, bemmiga sinna korralikud vaod juba sisse sõitnud. Naersin, et sõida jah bemmiga külavahel, pärast saad jälle mitu tundi autot välja kaevata, nagu ükskord mu sünnipäeva ajal.

Mõtlesin, et kui juba Rõuges olen, siis käin Annu juurest ka läbi. Võtsin ühed kõrvarõngad ka kaasa, mis Vabariigi aastapäeval tema käest laenasin, et oleks põhjust minna. Rainis tuli ukse peale ja läks Annut kutsuma, alguses ei öelnud ka, et see mina olen. Annu ja Po olid mega hämmingus, et ma lambist esmaspäeva õhtul ilma ette teatamata ukse taha saabusin. Ma ikka suudan alati üllatada.
Rääkisime juttu ja kutsusin Annut pühapäeval Kisejärve matkarajale matkama. Nägin mingit kuulutust ja olen ammu minna tahtnud ega paistab, kas jõuab sinna. Mul juba terve nädalavahetus ära planeeritud. Täna Piret tuleb, siis paneb laupäevase täpsema plaani paika. Märt juba ütles hommikul enne tööle minekut, et täna ta ilmselt mind rohkem enam ei näe, sest kui Piret tuleb, siis olen temaga koos. Panin talle ukse peale vastu ka sildi: "Aga mind ei olnud siin.
Jõudsin eile "Kodutunde" lõpuks tagasi, vaatasime veel "Vabad mehed" ära ja siis magama. Kusjuures mulle täiega meeldib see seriaal. Viimasel ajal tundub see kuidagi nii pikk ka, nagu film, et ma lausa huviga vaatan, seda enam, et seal on paljud head vanad ja tulevad uued ja vägevad näitlejad.
Nii mõnus on hommikul ärgata, kui väljas päike paistab ja linnud akna taga laulavad. Täna tuleb loodetavasti hea ilm. PS! Kui muust pole rääkida, siis ilmast on alati ja ma ei viitsi praegu üldse kööki minna, et midagi süüa tuua.

Nädalalõpp

Alustan kohe kokkuvõtvalt, et nädalavahetusel olid päris head peod, isegi üllatavalt head. Reedel said kiirelt kõik ettevalmistused venna sünnipäevaks tehtud ja pidu võis alata. Kokku tuli igasuguseid karvaseid ja sulelisi külainimesi. Iga kostüüm võttis alla ukse peale vastu minnes ikka korralikult muigama. Selle koha pealt pean küll venna sõpradele au andma, et kõik oma kostüümidega nii palju vaeva näevad. Ma võin igal aastal oma sünnipäevaks ükskõik millise kostüümi välja mõelda, ikkagi tuleb valdav enamus ilma selleta kohale. Mu viimane sünnipäev oli muidugi erand, sest enamus oli siiski vaeva näinud (hipi piknik).

Lisaks sellele on mu vennal nii leidlikud sõbrad, kes igal aastal talle igasuguseid ägedaid asju kingivad.

Enne teisi oli venna sünnipäeval kohal ta ristiisa Rain, kellega sai räägitud ja pilte vaadatud, millest osa panime treppide juurde stendi peale. Ma arvasin kogu aeg, et ta tuli ainult sööke tooma ja kingitust üle andma, aga lõpptulemusena oli ta üks viimastest, kes sünnipäevalt lahkus. Ta üritas kogu aeg mind tantsima tirida, aga ma ei oska ju tantsida ja üle-üldse olin ma terve õhtu teenindav personal, sest mu venna sõbrad lihtsalt söövad nii palju, et kui ma läksin alt midagi juurde tooma ja tagasi üles jõudsin, siis pidin juba järgmist kaussi alla täitma minema. See on täiesti vastupidine olukord mu oma sünnipäevale, mis toimub alati päev peale jõululaupäeva, kui kõik on end kurguni täis söönud ega taha mu sünnipäeval mitte midagi peale joogi. Sellessuhtes on mul lihtsam.

Kõik venna külalised said endale sinise pärlitest kaelakee, mida pidi hoidma sõna eest "ei" st "ei" ei tohtinud kellelegi/millelegi öelda, sest vastasel korral oleks pidanud oma kaelakee loovutama sellele, kellele vastasid "ei". Mina jäin oma kaelakeest kohe alguses ilma, kui viisin kotletid laua peale ja Tom minult küsis: "Kas neid kotlete võib ka süüa?"

Mina vastasin: "Ei, parem vaata neid."

Kui rahvas kaine oli ja veel selgelt mõtles, suutis mõni endale poole seltskonna kaelakeed võita, nähes välja nagu B.A, aga lõpuks olid kõik nii segi ja tuli mängu ka sõna "jah", mida ei tohtinud öelda, nii et ei pööratud nendele kaelakeedele enam eriti tähelepanugi. Põhiline oligi, et kui keegi tuli, siis suudeti neilt kohe kaelakeed mõne küsimuse peale endale lunastada ja pidu läks täis käigul edasi. Enne ära minekut õnnestus mul siiski mingi lambi küsimuse peale Tarmolt üks kaelakee mälestuseks tagasi saada.

Pidu kogus iga tunniga aina tuure üles. Viinadki said päris kiirelt otsa ja rahvas jäi aina rohkem segi. Päris naljakas oli erinevaid vestlusi kuulata ja käitumismaneere jälgida. Mõni pani ikka korralikult segast. Eks seltskond oli ka päris kirju. Mu isa pidas ka veel tagant järgi oma sünnipäeva ning oli kohale kutsunud oma pillimeestest sõbrad, kes sünnipäeval musitseerisid. Tahtsin sellega öelda, et vanust oli ikka seinast seina - verinoored ja vanad kännud. Minu jaoks oli see kõik nagu tsirkus, olin pandud naljakasse olukorda. Minu jaoks kaks võib öelda, et isegi kolm täiesti erinevat seltskond: noored venna sõbrad, perekond ja vanad isa sõbrad ja siis olen mina - ah, kuhu ma sattunud olen?? Isal ja vennal oli kindlasti tore, usun, et nad jäid toimuvaga rahule. Enda seisukohalt tahtsin lihtsalt öelda, et oma sünnipäeval sellist kompotti ma vist küll välja ei kannataks. Minu jaoks on kindlad piirid, kastid ja lahtrid - erineva seltskonna jaoks on erinev koht, pidu ja aeg.

Pidu oli igatahes suur ja kuna mingi 10 inimest jäi tulemata, siis oli isegi veel ruumi liikuda. Ma ei kujutagi ette, et kui need 10 ka veel kohal oleksid olnud, siis ilmselt pool seltskonda oleks ära välja kolinud, sest ülemisel korrusel oli mingiks hetkeks juba nii palav, et reaalselt ei jõudnud seal enam olla. Mingi hetk oligi osa seltskonnast ära alla korrusele kolinud ning mingi rahvas oli väljas. Ma ei kujuta ette, kuidas vanaema ja vanaisa teisel pool teed majas magada said, kui Heku pool ööd väljas bemmis muusikat kuulas.

Sees tehti ka kõvasti muusikat. Vahepeal mängis Pait kitarri, siis mingi hetk pillimehed ja lõpuks üldse Pait koos Timo ja Tauriga. Pait mängis kitarri ning Timo ja Tauri lugesid lauldes Sprite pudeli pealt sõnu. See oli mingi eelmise aasta nali neil juba, mida nad sel aastal kordasid. Paidul oli kaamera ka kaasas, millega terve sünnipäev keegi filmis, üldjuhul Tarmo, nii et kogu see huumor on salvestatud. Palju õnne vaatamise puhul mõnele!

Kesköö paiku sai grupipilt ka ära tehtud. Timo oli selleks ajaks juba laua taha magama vajunud, nii et too tõsteti pildile. Hetk hiljem, pärast pildi tegemist, kui ta oli teise tuppa põrandale tõstetud, jõudsin sinna ja näen vaatepilti, kus gravitatsioon tundus Timo jaoks nii õhkõrn, et ta hoiaks nagu põrandast kinni, ise pikali, kõrval KESET VAIPA okse. Mõeldi ruttu, mis teha ja kuhu ta panna - tõin madratsi, viisin alla ja Talis ning Margo panid Timo sinna magama. Isa koristas okse ära ja ma tõmbasin ülejäänu tolmuimejasse. Esialgu tundus küll, nagu seal poleks midagi olnud, nii et loodan, et hiljem ka sinna seda okselaiku ei jää. Pärast Margo, Talis ja Jandsu tegid reidikaid magava Timoga.

Timo naisel polnud ka kõige parem olla. Käis mööda tuba ringi, näost valge ja rääkis, kuidas ta pole 10 aastat enam oksendanud. See oli mu arust selle sünnipäeva nali, sest kui 18 aastane pole joomise pärast enam 10 aastat oksendanud, siis mis vanuselt ta sellega alustas? Isegi sama vana Kätlin naeris ja küsis ta käest: "Sa oled üldse nii kaua elanud v?"

Elin pani ka nii segast. Toda inspireerisid vestlused mu isa ja venna ristiisaga. Tõsised jutud, aga kõrvalt kuulates oli ikka selline huumor. Kätlin püstoliga Elini poole sihtis, siis Elin tegi talle selgeks, et inimeste poole ei sihita, eriti veel mingi alakas, mille peale Kätlin üles, et ta on 18, aga Elin ütles, et see ei loe, alakas ikkagi, enne kui 21 pole täis saanud. Sellised jutud siis.

Kell 12 lõikasin koogi lahti ja palusin vennal sampused lahti teha, millest ühe avamise käigus ma sain korgiga vastu kõrva, pläät, kui valus sai. Õnneks muidugi mu vend oli kaine, nii et pidu ei saanud väga kontrolli alt väljuda.

Jagasingi koogid laiali, kontrollisin, kas laua peal on kõik olemas, tegime Märdiga uue morsi, sest terve ämbritäis morssi oli selle kuumusega otsas ja siis läksime ära. Märt oli mega väsinud, ma ise oleks küll vast hommikuni suutnud üleval olla, kuigi järgmine päev oli nii laip olla. Andsin endast kogu selle rahmeldamise ja kuumusega nii palju energiat ära, et ärkasin hommikul küll üles, aga hiljem läksin ikkagi magama tagasi, nii et ärkasin alles peale lõunat. Märdi tädi oli oma perega külla tulnud, sõime ja siis läksin rattaga sõitma. Esimesed seitse kilomeetrit sellel aastal: Viitkale, seal väike tiir ja siis tagasi. Pärishea oli. Tahtsin pühapäeval ka sõitma minna, aga hommikul, kui veel hea ilm oli, siis ei viitsinud üldse minna ja õhtupoole hakkas juba sadama.

Laupäeva õhtul läksime Puigale Taadu hilinenud sünnipäeva pidama. Käisime linnast ka veel läbi ja ostsime õllekannu ning õlle, sest kaardi peal oli kirjas, kuidas peab trenni tegema: valad õlle kannu, tõstad ja kallutad. Lisaks sellele kinkisin talle isa meisterdatud sildiga "vända viagra" meepurgi. Taavet lubas õhtul testida, kas sellel on reaalne toime.

Alguses Puigale jõudsime, siis pidime tükkaega ukse taga koputama, sest keegi ei viitsinud ukse peale tulla ja me ei tahtnud nimelt ise ka sisse astuda, enne kui keegi ukse peale pole tulnud. Taavet oli ise üldse linna Raksile järgi läinud, nii et ajasime seal teistega juttu.

Kõik olid pool päeva oodanud, et saaks salatit süüa. Me ka hilinesime ja kui Taavet oli tagasi jõudnud, siis polnud veel Mikk rattaga kohale jõudnud, nii et ootasime teda. Kui Mikk kohale jõudis, läksid Elton, Märt ja Raks välja. Lõpuks hakatigi sööma, pärast Elton oli nii nördinud, et teda ära ei oodatud.

Päris vaikne õhtu oli tegelikult. Miku kulul tehti jälle nalju, nagu tavaliselt. Ta ongi see seltskonna tola, kes hiljem reaalsuskontrolli mängides enamus kaarte endale sai. Nagu kõik ütlesid iga teise kaardi peale: "Noo see on lihtsalt nii Mikk."

Lõpuks Mikk ütles, et läheb Eesti keele instituuti ja laseb hea ja halva Mikuks muuta, sest ta on mõlemat.

Keegi peale minu, Märdi ja Kerli polnud seda mängu mänginud. Lubasin, et laenan Piretilt teist osa ka, et toda kunagi koos selle seltskonnaga mängida.

Raks oli sel õhtul nii võõras, sest ta kannab nüüd läätsi, mitte neid Harry Potteri prille, nagu ta ise ütleb. Polnud teda nii kaua näinud. Esimene asi, mis ta mind nähes ütles oli: "Ma mängisin jalkas Paidu vastu."

Mina: "Kumb võitis?"

Raks: "Pait!"

Hiljem hakati pokkerit mängima. Ma ei oska siiani seda, pole väga huvi ka olnud. Nad tükkaega vaidlesid seal erinevate reeglite üle, siis Märt seletas neile. Lõpuks me läksimegi ära ja nad jäid meist sinna pokkerit mängima. Hull uni tuli peale, köögis oli selline mõnus vine ka juba vesipiibust, et jah. Tore oli.

Pühapäeval olin ma veel uimasem. Magasin suht kaua, mingi aeg olin üleval, istusin arvutis ja vaatasin taustaks telekast saateid, mis nädala sees vaatamata jäid ning läksin õhtupoolikul uuesti magama. Õhtul käisime veel Märdi tädi juurest läbi, uurisin oma praktikakoha kohta ja siis tulime ühikasse. 

Kõige naljakam oli see, et kell oli pühapäeva õhtul pool 8, kui kõik korraga ühika ette jõudsid. Kert, Ints ja Maarja oli juba seal, aga siis tuli mingi 3 autot järjest lihtsalt. Naerdi seal, et leppisime kokku, et jõuame kõik samal ajal.

Läksin kohe enda tuppa "Eesti otsib superstaari" vaatama. Minu arust on see hooaeg üks parimaid, palju tugevaid, toredaid ja vingeid tulevasi staare ja superstaare. Karl Mihkel Salong on siiski kõige lemmikum. Loodan tegelikult, et ta võidab. Ta on seda väärt!

Kusjuures, kui ma ühikasse jõudsin, siis ma ei märganudki, et Piret oli mu ukse peale pannud sildi "Mina olin siin". Alles hiljem Märt ütles mulle, et see seal on. Homme tuleb Piret ühikasse, siis on toree.

Selle aasta 100. päev

Olin just Märdi 6 ajal Võrus ta töö juures maha pannud ja hakkasin Väimelasse sõitma, kui raadios kommenteeriti raadiokuulajaid, kes nii varajasel tunnil juba autos on. Märks: "Tõstke käsi, kes hetkel autos on ja laske signaali." Ise lubasid stuudios akna lahti teha ja tulemust kuulata. Mis te arvate, mis ma tegin? Ei, ma ei tõstnud kätt ega lasknud signaali, vaid naersin kõva häälega autos. Kusjuures, kui ma Tartus oleksin olnud, siis ma oleks võib-olla signaali lasknud, siis oleks neil suurem tõenäosus kuulda, et keegi vähemalt läks nende huumoriga kaasa. Nood ikka suudavad hommikuti toota. Ma juba igatsen eelmise kevade praktikat, mil ma päevast-päeva Ring fmi kuulasin.
Mis ma veel öelda tahtsin on see, et ma olen meelitatud, et mul on ikka ja endiselt vähemalt 9-11 truud blogilugejat, kes vaatamata mitmekuistele vaikushetkedel on siin leheküljel kohe platsis, nii kui uus postitus tuleb. Vähemalt ei kirjuta ma iseendale. Siinkohal võite endast märku anda!
Tegelikult on mul täna kiire, sest ma pean natuke veel vaaritama ja kell 3 linnas olema, et vennaga poes käia. Salati materjal sai ka eile Viitkal ära hakitud ja hetk tagasi kokku segatud. Ma tegelikult ei tahtnud eile üldse kuidagi Viitkale minna ega seal olla. Ma olen selle ühika ja kõigega siin nii ära harjunud, et mind lausa ärritab, kui ma pean keskkonda vahetama. Ma nii korteri inimene ka. Kusjuures isegi minu ja Märdi tuba Viitkal tundub nii suur, kui seda väikse armsa ning hubase ühika toaga võrrelda.
Täna hommikul, kui ühikasse jõudsin, siis tegin voodi ära ja läksin magama. Ma olen hommiku inimene ainult kella 8ni. Ma võin olla õhtust hommikuni üleval või ärgata vara ja olla 8ni üleval, aga kella 9-11 pean ma saama magada. See on päevas kõige mõttetum aeg.
Väljas on nii head ilmad, et tõin eile oma ratta pööningult alla. Nägu läks oma ratast nii üle pika aja nähes kohe särama, aga see tunne, mil ma üle pika aja ratta selga istun ja sõitma hakkan on ilmselgelt parim tunne maailmas pärast talve. Seega ootan juba nädalavahetust, et sõitma minna.
Ühika köögis salatit segasin, siis Ints teatas, et täna on aasta 100. päev ja ühtlasi ta nimepäev. Head nimepäeva, Indrekud ja palju õnne inimesed, et oleme aasta algusest kiiresti juba selle aasta 100. päevani suutnud jõuda - kõigest 235 päeva veel järgmise aastani!
Lõuna ajal oli köögis üllatavalt palju rahvast. Kõik seletasid, küsisid, et kas mul mingi suurem pidu tulemas või teen kogu ühikale süüa. See viimane variant oleks kindlasti neile meeldinud. Kert tegi ka süüa, ajas täiega peale endale mingit asja. Eile just Ändi koristas enne ära minekut kööki ja arvas, et täna lagastatakse nagunii ära. Ma ka suutsin ikka salatit maha ajada, aga koristasin enda tagant ära ka. Üldjuhul näeb 32 inimese kasutuses olev köök välja nagu sigala.
Eile läks pesumasin ka veel katki. Mõtlesin, et ma peangi leppima seebise pesuga, siis panin hullud programmid seal mingi loputama ja tsentrifuugitama, mille tulemusena sain enam-vähem normaalse pesu sealt kätte. Teised ainult kommenteerisid, et pesumasin läks hulluks. See juba kuu jooksul teine kord, kui pesumasin katki on. Viimati oli see jama, et pesumasin ei pesnud pesu korralikult puhtaks, siis me tegime nalja ja panime sinna juurde järgmise sildi:

Lisasin eile meie ühika gruppi video Ändist ja tolmuimeja Henryst, mille peale Piret kommenteeris: Henry juba korrapidaja ei ole v?" - Meil on köögis korrapidajate nimekiri. Lisasime kõige lõppu korrapidajaks tolmuimeja Henry. Kõik alguses uurisid, et ei tea, kes see Henry on. Arvasi, et euroühikast üks lühike tüüp, kelle nimi on Henry. Meil oli mega naljakas jälle.
Vastasin Pireti kommentaarile: "Veel mitte, hetkel aitab Ändil korrapidaja olla," millest hetk hiljem läksin kööki, kus Ändi koristaski parasjagu. Ainult, et Henry ei aidanud teda, vaid oli hoopis Kerttu ja Maarja toas suurpuhastust tegemas. Pidingi ootama, et nad ära koristavad ja siis tegin oma toa ka korda. Kaks nädalat tagasi olid mul hullud koristustalgud - reedel koristasin ühikas, laupäeval Märdi juures ja pühapäeval isa juures. Kusjuures koristamise juures on ka omad positiivsed küljed, lugesin kuskilt, et koristamine aitab ka oma mõtetes selgust tuua ja nö peas koristust teha. Minu arust see toimib!
Otto ka sõi lõuna ajal köögis, ära läks, siis soovis edu kokkamisel. Ma polegi vist siin blogis temast rääkinud. Ta on täiega tore inimene. Suhtleme küll vähe, aga alati, kui ma temaga räägin, siis kõlab tema jutust alati positiivsust. Ma küll ei tunne teda piisavalt, aga kõrvalt vaatajana tundub ta mulle inimesena, kes teistele alati head soovib. Kui paljud ei viitsi asju ette võtta ja korraldada, siis tema on alati see, kes viitsib pingutada. Kahjuks paljud ei hinda seda.
Ootan järgmist nädalat juba, sest siis tuleb Piret siia ja siis saab jälle siin tore olema!

Vin Diesel: "Ma ei jäta kunagi hüvasti!"

On parasjagu filmi Fast and Furious 7 lõpp ja ma mõtlen: "Miks nii lahedad inimesed peavad surema?" Väga super filmielamus oli, isegi pisar tuli lõpus korraks silma, järelikult puudutas see mind. Praeguse seisuga tundub see neist kõigist parim, sedagi ainult selle lõpu põhimõtte pärast - tõsiselt liigutav ja ilus. Muidu on kõik need eelnenud seitse ühtemoodi vägevad ja head mu jaoks olnud. See seitsmes pani sellele seeriale korraliku punkti. Aga tekib küsimus, kas see oli ikka päris viimane?
Ma oleks tahtnud end seda filmi vaadates kõrvalt jälgida. Ma tundsin jälle päris mitmel korral, kuidas suur muie mu näol kõrvuni vajus. Mulle on viimasel ajal üldse täiega märulifilmid meeldima hakanud. Sellest ka eelis teleka ette end mõnd märulit esmaspäeval või teisipäeval vaatama sättida, mitte nagu vanasti, mil eelistasin teleka ees filmi vaadata nädalalõppudel. Viimast ma harrastan muidugi ka, sest näiteks laupäeviti, kui teised saunas on, siis veedan ma aega teleka ees.
See laupäev muidugi seda luksust pole, sest peaaegu kaks kuud Norras olnud Taavet peab oma 26. veebruarilt edasi lükatud sünnipäeva. Tahaks juba nii väga Taavetit näha. 20. veebruaril, kui peeti Eltoni sünnipäeva ja Taavet juba Norras oli, siis tundus kõik kuidagi nii nukker. Seltskonnas oli kohe tunda, et tema oli puudu - seltskonnahing, nagu ta on. Tema ongi minu arvates see inimene, kes liidab kogu meie Põhja-Läti family ühtseks tervikuks. Terve sünnipäeva hoiti Taavetiga facebookis sidet. Mikk ei saanudki temast üle ega ümber, kogu aeg rääkis Taavetiga ning vahendas meie ja tema juttu.
Eltoni sünnipäev oli ka muidugi kõigele vaatamata tore. Viimasel ajal on nii mitmedki hakanud oma sünnipäeva pidama päev enne õiget päeva, nii et kui kell saab 12, siis tõstetakse üles ja saab reaalselt õigel päeval õnne soovida. Nii oli ka Eltoni sünnipäeval. Olime kell 12 kõik köögis ja hakkasime talle laulma, mingiks hetkeks oli aga Kalle sellisel levelil, et avastas endas supermani võimed ning hüppas üle laua otse Eltonile sülle. Kõik klaasid laualt lendasid muidugi põrandale katki. See oli nii naljakas lihtsalt. Tiiu sai selle huumori ka videole õnneks: https://www.facebook.com/video.php?v=10203891543784167&set=t.100000916256105&type=2&theater
Osad Põhja-Läti family liikmed on üldse kuidagi ära võõrdunud. Näiteks Jane ja Joosep. Jane on just eriti kaugeks jäänud. Polegi enam peale suvist trippi väga suhelnud. Ei teagi, miks nii on. Vabariigi aastapäeval käisime Märdi, Po ja Annuga Varstus, siis nägin teda korraks, aga sama kiiresti, kui ta tuli, nii ka kadus.
Aastavahetusel olin ka koos Põhja-Läti familyga, lisaks veel Po ja Annu. Läksime Tartusse Helena ja Taavi poole. Seal oli ka päris tore, kui välja jätta see, et Mikk oli nii purjus ega saanud aru, mida ta tahab. Käis jooksis vahepeal kuskil linna peal ringi ja siis ilmus välja jälle. Keegi ei jõudnud teda kinni hoida. Vähemalt sai nalja.
Aastavahetusel jõudsin Malla juurde ka, kes mu sünnipäevale ei jõudnud ja kingi all siis andis. Sai igast head teksti jälle räägitud ja ta uues korteris Annelinnas külas käidud ning viimistleja pilguga ringi vaadatud. Nüüd pole jälle sellest ajast peale näinud.
Eile õhtul rääkisime Jarmoga juttu. Lõpuks magama läksin, siis ta ütles mulle: "Head und Bikubäku!"
Ma olin jälle nii liigutatud. Keegi pole enam ammu mulle nii öelnud, vanad ajad tulid meelde, aga ilmselgelt võin kindel olla, et kui ma laupäeval Taavetit näen, siis ta ütleb seda mulle esimese asjana.
Jarmo ema abiellus Erko sünnipäeval, 18. märtsil ja kutsus mind oma pulma pildistama. Kõik oli ilus, pildid said ilusad ja mul oli taaskord au pulmas käia. Loodan, et sel suvel tuleb ka mõni kutse. Eelmisest suveks on väike hasart juba.
Täna sain lõpuks kaua magada, sest kooli pole. Ärkasin veel parema uudisega, et täna oli minu esmaspäeval kirjutatud artikkel lehes. Aitan Joosepi emal korraldada ühte heategevusüritust. See on nagu peaaegu, nagu "Kodutunde" saade. Kusjuures minu praktika juhendaja oli just see esmaspäev "Kodutunde" saates abis. Ma olin nii uhke.
Minu arvates oleks võinud Joosepi ema ka sinna kodutunde saatesse kirjutada, sest nemad aitavad seal vahepeal ikka selliseid peresid, kellel on kõik enam-vähem korras, võrreldes selle perega, keda Joosepi ema aitab. Seepere totaalselt vireleb muld põranda peal ja koormakattest katuse all. Kui halvasti ikka inimesed elavad..
Nii otsustaski Joosepi ema korraldada Rõuges heategevusürituse, mille tulu läheb selle pere aitamiseks. Kui ma artikli valmis kirjutasin, siis oli Joosepi ema sellest tekstist südamest liigutatud. Lootsin nii väga, et see artikkel läheb esimesel võimalusel ajalehte, et ei peaks tema lootusi petma, sellepärast ma hetkel nii rõõmus olengi.
"Ma ei taha tantsida" kummitab mind ikka veel. Õigemini kummitas see terve hommik mind läbi une, kuigi ma pole seda kuulanudki. Praegu kummitab Toe Tagi "kilekott", mille Ets mulle eile õhtul saatis ja mida ma täna hommikul esimese asjana kuulama hakkasin.
Täna jääb postitus lühikeseks, sest ma pean oma ühika tuba koristama ja siis õhtu poole poes käima ning Viitkale minema, et venna sünnipäeva jaoks salatit teha.

Kõik teavad sinust kõike

Nonii kool siis selleks korraks jälle läbi, riided mustad ja ise väsinud. Tunkesid ei hakanud sel nädalal määrima, muidu pole reedel venna "village people" teemalisele sünnipäevapeole millegagi minna. Mõtlesin, et panen igast tegelase kostüümist mingi äratuntava detaili, aga pean vaatama, mis kapis leidub.
Eilsest välja puhkamisest lõuna ajal aitas ja täna öösel ei seganud täiskuu ka enam nii palju mu und, nagu eelnevatel öödel. Ma elan ühika otsatoas, kust kuu täpselt voodisse paistab, mille tulemusena ei saa ma magada, vähkren ja olen kogu aeg pool ärkvel. Selle vastu ei aita vist unenägudepüüdja ka. Kinkisin Jaanikale ja Kairole ka sõbrapäevaks unenägudepüüdja, sest nad rääkisid varem kogu aeg unes. Hiljuti just küsisin selle toime kohta, mille peale nad ütlesid, et peaks selle maha võtma, sest öösel on nii igav. Varem rääkis Kairo öösel Jaanikaga läbi une inglise keeles ja ajas muud segast.
Noorelt meistrilt saime kõrvatroppe, mida Jaanika päris tihti kasutab, sest nende tuppa kostub ülihästi sviidis elava Liis Loreeni nutmine. Kui ta ei nuta, siis käib mingi mänguasja muusika - igat pidi halb. Ükskord Jaanika magas kõrvatroppidega, aga Kairo läks WC'sse, aga uks läks lukku ja siis ta pidi tükkaega ukse taga kolkima, et Jaanika läbi kõrvatroppide kolkimist kuuleks ja Kairole ukse lahti teeks. Nad kaks ikka nii ägedad, saab naerda kogu aeg.

Kõrvatroppidega meenub mulle veel Oru hotell, kus me Noore Meistri ajal kaks ööd ööbisime. Pidin alguses Getteriga samas toas olema, aga õhtul saime teada, et meiega liitub ka veel Väike-Maarja koolist üks vanem õpetaja. Mul oli ükskõik, sest ma käisin nagunii hotellis ainult magamas ning seiklesin Tallinnas ringi, nagu tavaliselt, aga Getteril oli veidi raskem, sest tema pidi juba õhtul kella 8-st saadik kuulama, kuidas see mutike norskas ja see segas teda ikka väga. Mul oli selline tunne, et see mutike ei oskagi ilma norskamiseta magada. Tavaliselt on nii, et kui keegi norskab ja teda raputad vms, siis ta lõpetab kasvõi mõneks hetkeks ära, aga see mutt norskas lihtsalt kogu aeg. Kusjuures mind see väga ei seganudki. Mingi hetk enne magama jäämist peksin teda veits mingi lisa tekiga, aga seda ka eelkõige Getteri pärast, kes maruvihane oli.
Ma ise olin terve päev ringi trampimisest mõlema päeva õhtuks nii väsinud, et ma jäin suht korraga magama ja ärkasin alles hommikul. Getter ei saanud aga üldse magada, ka kõrvatroppidega mitte. Ega lõpuks too mutt ei julgenudki mulle enam otsa vaadata, ta sai aru küll ilmselt, et ta meile nii palju ebameeldivusi valmistas. Üks öö ma tõmbasin tal padja pea alt ära, et ta asendit muudaks, aga noh tollele ei aidanud miski. Ta nagu reaalselt tahtiski vist norsata. Magama ka jäi pea pooleldi oma läpaka vahel.

Noor meister oli muidu täiega tore. Sain kõik oma eesmärgid ja lootused saavutatud ja täidetud. Paljudest osavõtjatest, kes soovitud tulemusi ei saanud, oli muidugi kahju, aga minu parim sõber, Joosep sai ehitusviimistluse võistlusel 3. koha, mille üle olen ma eriti uhke. Ma kogu aeg uskusin temasse, ka siis, kui ta ise midagi ei lootnud. Tänu sellele esikolmiku kohale ei pea ta ka nüüd kutseeksamit sooritama, milleks meie, teised EV-13 õpilased kõik valmistuma peame hakkama.
Tundub uskumatu, et need kaks aastat hakkavadki läbi saama. Alles nagu algas kõik. Samas muidugi me käime nii harva koolis ka, aga viimasel ajal on kuidagi väga vaikseks koolis jäänud, sest nii mitmedki oli eriala pooleli jätnud või puuduvad pidevalt. Kui Joosepit koolis pole, siis ma olen ka suht omaette kogu aeg. Ma räägin, et ma olen ikka nii vaikseks jäänud.
Vanas ühikas remonti tegime, siis suhtlesin Anna-Mariaga päris palju, sest Joosepit polnud ja Anna-Maria tuli koos minuga ühte tuba tegema. Temaga saab ka päris paljudest asjadest rääkida. Kui ma ise vait olen, siis on tema vähemalt see, kes tahab kogu aeg millestki rääkida.
Gristel oli ka täna koolis üle pika aja. Kui varem ta laulis iga päev koolis: "Kelgule, kõik kelgule, võib tulla veel üks laps..," siis selleks korraks oli tal mingi uus laul külge jäänud, istus ja muudkui laulis: "Hulla ja vallatle, hulla ja vallatle.."
Üks nali oli tema poolt veel hea. Gristel pahteldas ükskord vanas ühikas koridori lage ja siis kõik olid all ümberringi ja rääkisid. Õpetaja just seletas Gristel kohta midagi, mille peale Gristel ütles: "Hea, kui te reaalselt selja taga minust räägite."
Õpetaja: "Mismõttes?"
Gristel: "Noh, olete mu selja taga ja räägite minust."
Gristel ikka suudab alati midagi naljakat öelda. Näiteks ükskord räägiti teadmistest ja puudumistest, mille peale Gristel ütles: "Tema näitab ennast, mina vähemalt räägin teie veel." (Heikist vist rääkis).
Ükskord käisime vahetunni ajal Joosepi ja Gristeliga linnas. Joosep läks tanklasse. Gristel: "Ma nägin tuttavat, lähen kiusan teda natuke."
Joosep hoidis peast kinni: "Oh jumal, vaene tuttav."
Eile käisime Ivoga vanas ühikas värvi rottimas. Terve see nädal käivad Ivo toas seinaparandused. Käisin ka siis olukorda hindamas ja lubasin Ivole, et lähme õhtul vanast ühikast minu remonditud toast värvi tooma, kui õige koma on minema läinud. Saimegi võtme ja värvi ka. Oleks veel rohkemgi värvi ja asju saanud, aga kuna üks boks hakkab seal valmis saama, siis oli enamus asju ära juba viidud. Mõtlesin, et äkki õpetaja saab teada, et ma neilt nii palju värvi ära viisin, aga täna, kui tal kivipalluritega vanas ühikas tunnid lõppenud olid ja ta meie juurde tuli, siis ta küll midagi ei öelnud, nii et hästi läks.
Täna määrisin dekoratiivkrohve katsetades Lauri dressipluusi ära. Ta tavaliselt toriseb iga asja peale, täna oli eriti kuri. Ikka juhtub, pole minu süü, et puhaste riietega tööd üritatakse teha. Ma käisin täna terve päev Väimela peal oma põlve pealt katkiste teksade ja värviste riietega ringi. Vanaema pahandab kogu aeg, kui ma maale oma vanade lõhkiste teksadega lähen, arvab, et mul pole raha uusi osta. Ilmselgelt ma ei lähe ju maale koristama oma uute pükste või siis heledate teksadega.
Tundsin end tänase koolipäeva lõpus nagu tuhkatriinu, sest me plaatisime meie ühika keldri põrandat lõpuni, vuukisime ja siis lõpuks pidime nuustikuga vuugisegu ära pühkima. See tekitaski tuhkatriinu tunde - küürid lihtsalt seda põrandat. Keldris oli nii palav ka, et lõpuks ma olingi nii läbi, et käisin pesus ja jäin magama, kuni jälle Def Räädu mu telefonis laulma hakkas. Kusjuures ma naudin seda laulu nüüd veel rohkem ega raatsi telefonigi vastu võtta. Kaks päeva järjest juba helistavad Vastseliina külavanemad mulle, sest ma olen Vastseliina laadal esimest aastat planeeritava külatänavaga seotud, st kogun mõtteid ja ideid, mida valla ettevõtted ja külad välja pakuvad esindamaks end laadal asuval külatänaval. Ühtlasi läheneb ka vallalehe materjali tähtaeg, nii et kui ma peale seda pidustusrikast nädalavahetust kaduma lähen, siis teadke, et ma panen Vastseliina vallalehte kokku. Sellega saabki üks aasta juba vallalehe toimetajana täis. Päris edukas aasta on olnud. Mul on muidugi veel igasuguseid ideid vallalehega, aga see poolaasta olen veel passiivne, kooli lõpp on hetkel tähtsam. Küll neid ideid on ka veel aega arendada. Üks idee on veel avada näitus. Mõtlesin, et äkki Vastseliina laada ajaks teeks juba, aga kiireks läheb. Võib-olla hoopis jõuludeks või järgmiseks laadaks.
Tahtsin veel Elise sünnipäevast rääkida. Han ütles ühe ägeda lause seal: "Berliin, Viin, Viljandi, persse, Tartu, tagasi." Lubati hakata uut turismimarsruuti korraldama, mis läbib Elise kodu Ala-Tilgal. Kõik sai vist alguse üldse inimeste tutvustamisest. Kõik pidid enda kohta midagi ütlema: kes oled, millega tegeled, kuidas Eliset tead jne. Lõpuks läkski see mega huumoriks ära. Sander nägi Elise sõpru Jõhvis oma pataljonis esinemas, millest sai alguse kõikide kommentaar Jõhvi kohta. Näiteks: "Olen Birgit, Jõhvis käisin eelmine suvi." Pärast lisandus sinna veel Viljandi teema jne ning kõige lõpuks tuligi see Hannu lause.

Kõige ägedam asi aga, mis ma alles peale Elise sünnipäeva kohta teada sain, oli see, et ta muusikust sõber Viljandist, Mihkel Pilt, kuulub bändi "Külalised", mida sai 2009 nii Põhilise seltskonna, kui ka Etsiga kuulatud. Me veel Etsiga tegime seda "ma ei taha tantsida" nalja jne. Oleks ma seal sünnipäeval teadnud, et ta "külalistes" mängib, siis ma oleks temaga kindlasti tahtnud sellest lähemalt rääkida. Maailm on ikka nii väike. Pühapäeval sain näiteks teada, et mu nõbu Sigrid on Kerdiga kaks kuud ühes korteris elanud. Esmaspäeval rääkisime ka Kerdiga ühikas sellest, siis ta oli ka mega positiivselt üllatunud.

Kert andis mulle sinist värvi, nii et lähiajal näeb mind siniste juustega. Kert käib tükkaega juba sinise juuksetutiga ringi, nagu väike Müü, ainult, et Pikk Müü Paula. Käisin ise eelmise nädala esmaspäeva hommikul Rõuges juuksuris. Juuksed olid nii originaal kartulikoore värvi ära läinud, et tahtsin heledaks tagasi, nagu varemgi oli ja lasin terve pea heledaid triipe täis teha. Lõpetamiseks tahaks roosasid triipe kaa. Siis on jaanipäeval ka tore Frau Roosa olla, nagu Liana reservaadist ütles. See nali ka meenus ükskord. Pole nii ammu enam paraleelikatega suhelnud. Kõik nii kaugeks jäänud.
Täna mõtlesin kinno minna. Ralliäss, nagu ma olen, huvitab mind Fast and furious 7. Sel õppeaastal olen ma päris palju kinno jõudnud. Käisime Märdi, Pireti, Marguse ja Ruslaniga Kirsitubakat ja Nullpunkti vaatamas. Lisaks sellele ostis Märt sõbrapäevaks mulle ja endale piletid Ott Sepa monoetendusele. See oli minu arvates tõsiselt hea ikka. Mulle täiega meeldis. Need naljad olid nagu nii rusikas silma auku, et ma lihtsalt muigasin kogu selle aja. Mina olen see, kes vaatab ja muigab, mitte ei naera üle saali, nagu enamus rahvast. Ma oskan ka sisemiselt naerda.
Viimane oli ikka eriti lummav, sest ma armastan nii väga Lasnamäge. Tean jah, et ma olen imelik, aga mul reaalselt nii palju mälestusi sealt. Lihtsalt vaatasin seda filmi ja olin nii pilvede embuses Lasnamäe pärast. Sama oli "Nullpunkt" seriaaliga ning Noorele meistrile minnes, kui pidime keevitajad viima Tallinna mehhaanikakooli. Istusin lihtsalt bussis, vaatasin aknast välja ja unistasin. Köidab lihtsalt.
Tallinn on üldse üks omamoodi linn. Vahepeal see hullult meeldib mulle ja vahepeal ei meeldi üldse. Viimaste kordadega on jälle väga meeldima hakanud. Otseselt seal elada ei tahaks, aga mõned päevad seal aega veeta küll.
Eile kirjutasin Etsile igast nalja, ta polnud mingi pool päeva vastanud, siis ütlesin: "Täna räägin vist seinaga."
Lõpuks Ets vastas: "Mine seisa peegli ette, siis ei räägi seinaga."
Saatis mulle Toe Tagi laulu , mida ma jõudsin alles täna hommikul kuulata. Ajasin vist kõrvalnaabri, Otsuse ka üles oma hea tuju tümmiga. Ets saatis mingi loo, millega hommik käima tõmmata, aga ma hakkasin hoopis Toe Tagi ja A-rühma kuulama. Seletasin Etsile, mis mulle nende lauludega meenub, siis ta ütles, et ta küll ei tea, mis aastal need laulud ta ellu tulid. Ma vist ainuke, kellel selline kiiks asju nii detailselt mäletada. Näiteks täna tunnis vaatasin Joosepi passi. Vaatasin ta pilti seal ja siis tuli silme ette kohe öö, mil me tutvusime ja Lätis käisime, sest ta oli pildi peal samasugune, nagu siis ja tal oli sama pluus seljas. Vaatasin, et millal pass välja antud on, millest selguski, et 10 päeva hiljem, kui me tutvusime. Müstika.

Kõrghetke tippudel

Just nüüd, kui enne praktikat on kooli jäänud veel ainult üks päev, siis on mul järsku selline energialaeng, et kõik teeks ära, nagu ma Annule eile Väimelas metsatiirul käies ütlesin. Kõik asjad, mis mul mitu päeva siin seisnud ja oodanud on, olen ma juba suurema mõtlemiseta ära teinud. Pea lõikab nii suurepäraselt, et patt oleks seda raisku lasta. Tavaliselt ma lihtsalt ei viitsi asju ette võtta ja ära teha.
Päris pühade hommikki oli nii kiire, sest ma tahtsin oma üle pika aja tehtud esimese postitusega lõpule jõuda, asjad kokku panna ja kaasa võtta ning veel "Nädalalõpp kanal 2ga" ära vaadata. Päris humoorikas intervjuu oli Jaagup Kreemiga. Ma isegi naersin teleka taga üksinda selle üle, kuidas näiteks Jaagup Kreem rääkis oma nooruspõlvest: "Nooremana olin ma lühikest kasvu.." ning selgitas, kuidas sündis "Ballaad Jimmyst". Nimele sai otsustavaks Salme poes olev joogivalik, sest kui poes oleks olnud näiteks Jack Danielsi, mille Jaagup Kreem oleks ostnud, siis oleks sündinud "Ballaad Jackist".
Asjade kokkupanekuga läks nii kiireks, et ma unustasin näiteks laupäeval värvitud mune kaasa võtta. Märt õnneks mõned võttis, nii et sai neid paar tükki maale ja kaks jätsin ühikasse Kairo ja Jaanika jaoks kaasa võtmiseks, kes olid juba ennem meid pühapäeva õhtul ühikasse jõudnud. Ma olen viimasel ajal ikka igal puhul oma sõpru meeles pidanud, kas siis sünnipäeva, nimepäeva, sõbrapäeva, jõulude või lihavõtete ajal ning neile midagi kinkinud.
Viimasel ajal olen palju geelküünlaid meisterdanud. Märdi ema kunagi õpetas ja siis mulle hakkasid need nii meeldima. Saan kõik vanad ehted ja asjad selle jaoks ära kasutada ning tulemus on rohkem veel kui suurepärane.

Pühapäeval peeti maal mu täditütar Sigridi, venna ja tädimehe sünnipäevasid. Täna ongi mu venna õige sünnipäev. Nad käisid just isaga mul ühikas külas. See nädal on siin mul nagu külastuspäev. Eile käisid Annu ja Po siin ja täna isa ja vend. Kusjuures ma pole kedagi kutsunud, kõik on ise tulnud, mille üle mul on ainult hea meel, et muu maailm mind ühikas oleku jooksul ära pole unustanud, sest viimasel ajal on küll selline tunne. Mind ausalt öeldes väga pole huvitanudki, mis ümberringi toimub. Ühikas elamine on nagu omaette maailm - oma rahvas ja seltskond. Põhiliste sõpradega suhtlen muidugi ka, kuigi nädalavahetused mööduvad tavaliselt, kas Märdi juures, isa juures või kellegi sünnipäeval.
Nende sünnipäevadega on ka sel aastal selline lugu, et kui vahepeal ei viitsinud keegi oma sünnipäevi pidada ja pidas paremaks vaikselt selle mööda saata, siis sel aastal pole peaaegu kedagi sellist, kes oma sünnipäeva pidamata oleks jätnud. Ma saan vahepeal nädalas mitu kutset, siiani olen üritanud ikka igale poole jõuda, kuigi on ka erandeid, kui peod toimuvad üksteisest nii kaugel, et pole mõtet rabeleda. Näiteks nagu sellelgi nädalavahetusel, kui vend peab oma sünnipäeva Võrumaal, aga Jaanika Tartus. Oleks muidugi tahtnud Jaanika sünnipäevale ka minna, aga kuna nad lähevad nagunii mingi aeg klubisse, siis seekord jätan vahele, kuigi klubisse tahan ma järgmisel nädalal jõuda.
Lubasin Piretile, et kui tal on kool läbi ja mul, siis ajame kamba kokku ja lähme Atlantisesse retropeole. Kui varem ma võisin öelda, et pole veel kordagi Tartu klubides käinud, siis sel aastal sain selles osas käe valgeks. See oli üldse selline omamoodi ettevõtmine. Läksime jaanuari lõpus Pireti, Kairo ja Jaanikaga Põlvasse bowlingusse. Bowlingus polnud ma samuti mitte kunagi käinud, ka siis mitte, kui see veel Võrus oli. Päris tore oli. Alguses läksid pallid suht võssa, aga hiljem tekkis juba hasart, nii et kui keegi soovib bowlingusse minna, siis oleks ma iga kell käpp minema. Igatahes väga tore kogemus oli sellega.
Tol õhtul suundusime Põlvast edasi Tartusse. Teel sai muidugi kõvasti nalja, sest Piret ja ta loogika on väga huvitavad. Näiteks: "Sõida vastassuunas, seni kuni auto vastu tuleb" või "Siin on kurv, siit ei tule kindlasti autot". NB! Mina olin kainekas.
Koht, millest ma olen palju kuulnud, aga kunagi käinud pole, on Püssirohukelder, mis oli järgmiseks sihtkohaks. Istusime seal mingi aeg, kuigi see koht mingit vaimustust väga ei tekitanud. Ootasin tegelikult sellelt rohkem, kui see pakkuda selle õhtu jooksul suutis.

Alguses oli jutt, et klubisse ei lähe, sest Kairole ei meeldi klubid, kuigi klubis diivani peal istumisest sünnib ka vahepeal armastus (Jaanika ja Kairo sügisel Club Tartus). Lõpuks läksimegi ikkagi Club Tallinnasse. Mina oleks eelistanud Atti minna, sest ega keegi mulle CT'st midagi väga head rääkinud pole. Sellele sain ka ise kinnitust, sest kui ma esimest korda CT uksest sisse astusin tundsin WC'st tulevat okse ja si*a vahepealset lehka. Suht rõve oli. Pidu oli ka tookord mõttetu ja nagu Kairole antud lubadusest pool tundi ainult olla, nii ka oli. Tahtsin Shootersisse ka veel minna, aga kuna me ei leidnud piisavalt head parkimiskohta ja Piretil olid kingad, et kaugemalt sinna kõndida, siis chillisime niisama Tartus ringi ja saime jälle ühe lollusega hakkama, mis on praegu Pireti voodi all.
Selle aasta alguses sai üldse kuidagi väga palju Tartus käidud. See on vist jälle see teema, nagu ülikonna Tauril ülikonnaga, mida ta uusaastaööl kandis, mille peale öeldakse, et seda, mida teed uusaastaööl, teed terve aasta. Mina siis käin Tartust vist terve aasta, loodetavasti ei joo terve aasta, nagu aastavahetusel Raekojaplatsil. Kusjuures sel õhtul, mil me Pireti, Kairo ja Jaanikaga Tartus olime, jõudsime me ka Raekojaplatsile, tegin ühe talvise-jõuluse kollase akna pildi ja Kaarsillal sai ka nalja.

Kui tagant järgi mõelda, siis Pireti, Kairo ja Jaanikaga sai aasta alguses ikka igasuguseid asju tehtud ja igal pool käidud. Mingi kord käisime me veel Tartus shoppamas ja siis veebruaris olime ka palju koos. Näiteks sõbrapäev oli hästi tore. Olime ammu juba plaaninud, et jääme sõbrapäeva ajal nädalavahetuseks ühikasse. Sõbrapäev sai alguse juba sellele eelnenud sõbrapäevaballist, mis toimus kolmapäeval. Panime kõik uhked riided selga ja läksime ning omasime selle balli lihtsalt ära. Sõime, jõime ja siis punasele vaibale. Tantsida ei saanud, sest ta tantsis jälle Heikiga. See oli tegelikult nali, sest Ints ja Kerttu olid ideaalne taust mu ontlikule klassivennale Heikile pühendatud pildi jaoks. Tantsida ma seal ei kavatsenudki, seda enam, et Märdile ei meeldi sellised üritused ja ta ei tulnud üldse ballilegi.
Punane vaip ballil tähendas seda, et ballisaalist eraldi oli koht, kus Võru foto oli oma asjad üles pannud, et saaks pilte teha. Me muidugi läksime oma kaameraga sinna ja tegime seal hunniku kõige vingemaid pilte üldse, seda enam, et me kõik olime ilusti riietatud ja taust oli ka kena. Vahepeal meid aeti sealt isegi minema, aga meil õnnestus see fotonurk veel mitmel korral endile vallutada. Pärast ühikasse tulime, siis vaatasime ja naersime neid pilte. Selliseid emotsioone on ikka pildile püütud, et koha on näha, kui palju nalja meil tegelikult oma sõprade seltsis saab. Kõik lihtsalt naeravad piltidel nii südamest. Näiteks see, kui Kaidi tegi meist pilti ja Alan ütleb kõrval Kaidile: "Miks sa nii tõsine oled?", nagu Kaidi oleks pildi peal ja peaks naeratama. Jaanika pilti tegi, siis ta ütles, et me peame: "Tsiiis" asemel: "õunakoook," ütlema.
Rait: "Jaanika on praegu kõrghetke tippudel."
Vahepeal läks muidugi Piretil tuju ära, siis pidime teda moosima. Raidul tuli see ikka kõige paremini välja: "Ära mossita siin väike moosipallike, tule välja oma kapikesest." (Piretil oli jope seljas ja kapuuts peas).
Või nagu Piret õhtul ühikas ütles: "Olengi maakas.."
Alan: "Ei ole."
Piret: "Maakas Lilli-Anne külast!"
Alan: "Sa ei olegi linnast v?" (See kõlas samamoodi, nagu nali: "Sa pole ju Kaidi..")
Sel peol lubas Kairo, et ta ei hakka kunagi pensionäriks, vaid miljonäriks.
Tol kolmapäeval läks Piret veel klubisse ja meil osutus hea võimalus jätkata seda Tartus käimise alustatut ning lavastasime Pireti taas süüdi. Mina panin Pireti riided selga, võtsime Pireti auto ja käisime ära - mina, Kairo, Jaanika ja Alan. Kirjutasime talle pühenduse ja lisasime kollektsiooni, et see asi talle sõbrapäeval üle anda.

Õige sõbrapäev oli laupäeval. Mõtlesime tükkaega, mida sel puhul teha. Lõpuks läksime Meenikunno rabasse matkama. Ma olen nii ammu juba sinna tahtnud minna, kuigi praegu tahaks jälle minna, sest mulle meeldiks ka kevadisel ajal seal käia. Me matkasime seal ikka päris korralikult terve päeva, sest me läksime ühest kohast matkarajale, aga jõudsime 4 kilomeetrit eemal alles rajalt välja, nii et pidime 4 kilomeetrit mööda teed kõndima. See lõpp oli väsitav, aga nalja sai kõige rohkem üldse. Vahepeal oli juba selline tunne, et kellega ma küll siia metsa sattunud olen. Piret ja Kairo olid mingi üli segases tujus. Kui me juba sinna sõitsime, siis nad naersid üksteise võidu nii kõvasti, et juba see oli naljakas. Kõigepealt naeris mingi nalja peale Piret, siis Kairo hakka teda järgi tegema ja siis naeris Piret veel haigelt ja kõvemini, mida Kairo üritas veel omakorda järgi teha. Nii haige oli ikka. Metsas tehti ka sellist huumorit, et ise ka ei usu. Kõik pole enam muidugi nii detailselt meeles ka, sest see kõik oli peaaegu kaks kuud tagasi, aga mälestused on siiski meeldejäävad. Ütleks, et üks parimaid sõbrapäevi.
Kõige parem metsas oli see, kuidas me rääkisime kaamera aja peale panekust vaatetorni trepist alla minnes. Piret: "Mõni vaatab, et õu kaamera ja tõmbab jehhat," peale seda käis litt ja Piret kukkus trepist alla. Õnneks ta ei saanud nii valus ja see oli kõigi jaoks tol hetkel ikka üli naljakas.
Mainimata ei saa jätta ka seda, kuidas Jaanika kogu aeg nimesid sassi ajab. Eelkõige ajab ta sassi mind ja Piretit omavahel. Siis vahepeal ajab ta meie nimed ka sassi veel, näiteks ütleb meile: "Pirit ja Pirita." Vahepeal olin ma Birget, kuigi see on minu ja Pireti ühine nimetaja. Ta nagu noor vanainimene meil siin. Vahepeal on Kairo ka tal Birgit või Kairi jne.
Pärast matka kõik puhkasid, Piret käis vahepeal kodus, Jaanika vaaritas ja siis õhtul hakkasime koos Eesti laulu vaatama, andsime kingid üle ja naersime, kuidas Piret ei tahtnud oma kingitust vaatama minna, mis me talle kolmapäeval olime toonud. Ma sain ka ühe kõige lahedama kingituse üldse. Jaanka ja Kairo tegid mulle O.T.Genasis laulu "Coco" ( https://www.youtube.com/watch?v=mJ5k6udvyec ) taustaks piltidest video. Keegi pole mulle varem sellist videot teinud. Tavaliselt olen mina see, kes teistele selliseid videosid teeb vms. Ma olin liigutatud.
See lugu "Coco" on iseenesest debiilsus, aga sellega on meil juba nii palju mälestusi. Näiteks ükskord me kuulasime seda Pireti toas rahvaga, nii et Tailo tuli keset ööd kurtma, et ei saa magada. See tõsiselt haige lugu. Mingi aeg oligi meil iga asja peale: "Bakin' soda, I got bakin' soda!" ja sinna juurde see liigutus, nagu videos. Mäletan, kui me käisime Eesti laul 2015 ühe finalisti, Põlva-Võru-Räpina bändi The Blurry Lane'i video esitluskontserdil Räpina aianduskoolis, siis me kogu aeg tegime seda Bakin soda nalja. Terve kontserdi aeg ka. Toohetk oli see nii naljakas ikka. Tagasi tulles Räpinast näitas Kairo, kus ta elab, nii et teame, kuhu talle suvel sünnipäeva puhul külla minna. Kusjuures see koht oli mu jaoks mega tuttav. Kõige haigem selle juures oli see, et ma nägin enne seda pidevalt unes. Kõigepealt nägin unes kohta, kus ta sõbra maakodu asub, hiljem alles pilti sellest, aga ka Kairo kodu oli peaaegu täielikult sarnane mu unenäos nähtule. Pidevalt rääkisin seda Kairole, mega müstika oli ikka.
Märtsi alguses käisime Pireti, Kairo ja Jaanikaga Kubjal SPA's, Jaanikal oli mingi kinkekaart aegumas ja siis saime tolle ära kasutada. Kusjuures sealt peale on mulle ujumine palju rohkem meeldima hakanud. Vahepeal käisime Piretiga teisipäeviti Väimelas ka ujumas, aga siis üldse ei viitsinud olla, tegime alati huumorit seal, nii et isegi kui basseinis oli vähe rahvast, siis me karjusime ja naersime nii, nagu basseinis oleks poole rohkem inimesi. Kubjal käies aga läksid teised sauna ja siis vahelduseks soojadele mullivannidele ujusin ma suures basseinis ühest otsast teise. Mõtlesin oma mõtteid ja peale seda olen Väimelas ujumas käies ka rohkem ujuma hakanud, mitte niisama lollitanud, kuigi noh eelkõige meeldib mulle ikkagi kuskil veekeskuses erinevates torudes jne käia, mitte niisama basseinis ujuda või mullivannis istuda.
Selle ujumisega sai ka nalja. Olime parasjagu Pireti ja Jaanikaga Väimela tervisekeskuses ujumas ja rääkisime ujumisstiilidest. Jaanika: "Ma ujun siga."
Mina: "Milline too veel on"
Jaanika: "Noh, nagu konn, aga sõrgadega."
Me olime Piretiga jälle nii kõveras. Jaanika paneb nii kohatut teksti ikka vahepeal.
Näiteks ükskord rääkisime saartest. Jaanika: "Vormsi v? Sinna ma lähen rattaga."
Mina: "Üle mere v?"
Jaanika: "Mul on vesiratas, mootoriga ja puha."
Nüüd viimasel ajal, kui Jaanika ja Kairo kuidagi vaiksemaks on jäänud, siis on Ändi jälle rohkem minu ja Piretiga koos hakanud olema. Sügisel oli nii, et Kaidi, Jaanika, Ändi ja Alan olid üks seltskond ja siis mina, Piret ja Kairo teine seltskond, aga nüüd on kuidagi kombineerunud see seltskond erinevat moodi.
Vahepeal me võime tundide viisi Pireti ja Ändiga ühikas teleka juures istuda, juttu rääkida ja teistega lolli ajada, kes mööda lähevad. Kui need head ilmad olid, siis käisime järve ääres vesipiipu tegemas ja värki. Too oli ülimõnus õhtu.
Kahjuks läks ainult väga ruttu külmaks ja vesipiip tõmbas korraliku kuuli ikka pähe. Alan: "Mul käib pea täiega ringi, ma ei liigu siit kuhugi."
See oli 3 nädalat tagasi, kui mul kool oli ja nüüd ongi juba viimane nädal. Õigemini viimane nädal enne praktikat, peale praktikat on veel üks nädal kutseeksamiks valmistumiseks, kuigi suurem töö tuleb ikkagi selle lühikese aja jooksul endale selgeks teha, et kutseeksamil ei põruks.
See esmaspäeva hommik algas ka juba nii hästi. Ärkasin ja facebooki läksin, siis Ets oli mulle Suure Papa "Jooksen vihmas" saatnud. Märt käib ka sellest nädalast tööl ja läheb nii vara ära, siis saan hommikul tümmi panna ja üksinda rokkida siin. Kuigi noh need lõbusad koolihommikud ongi ainult esmaspäeviti. Teisipäev on alati kõige hullem surm ja väsimus, "tume teisipäev", nagu Terminaatori laulus "just reedeti" seda nimetatud on. Täna ka pikutasin peale kooli, kuni kuulsin, kuidas Def Räädu taskus küsis "Mis värk on?" - ma ei tundnud läbi une oma telefonihelinatki ära.
Ma olen peale Elise sünnipäeva nüüd iga päev jälle Etsiga seletanud, kuigi nüüd pole tal enam nii palju aega, nagu vanasti - olla see sõber, kes alati kuuldel on. Ma olen vist nii palju "inspiratsiooni" saanud neid vanu vestlusi laupäeval lugedes ja ajan nii sooja teksti, nagu vanasti. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Enda jaoks on naljakas.
Eile Po ja Annu siin käisid, siis viisin Annu välja jalutama. Näitasin talle Matussaare kabelit, kus ta varem polnud käinud ja siis käisime Ändi kuulsal metsatiirul, kuhu ta pidevalt kõiki kutsub. Sain ennast vähemalt peaaegu tühjaks rääkida, jagades oma ülevoolavaid emotsioone kõigest ümbritsevast heast.
Ükskord käisime veel Po, Annu ja Piretiga väljas. Sõitsime ringi ja siis veetsime Tamula ääres aega. Ühe korra jõudsime isegi Rõuge uisuväljakule uisutama. See aasta läks talv nii ruttu mööda, et suusatamagi jõudsin kolm korda - kaks korda käisime Piretiga Väimelas kõnniteedel suusatamas ja ühe korra Haanjas. Loodame, et see suvi jõuab rattaga tunduvalt rohkem sõita, kui eelnevatel aastatel.

See oli nii armas žest

Praegu on täpselt selline tunne, nagu gümnaasiumi lõpetades, sest viimane õppeaasta ühikas on möödunud, nagu 12. klass gümnaasiumis - kõik on nii headeks sõpradeks saanud ja muutunud mu elu lahutamatuks osaks.

Kuna eelmisel nädalal läksid juba esimesed inimesed ühikast praktikale, siis algasid ka väljakolimised. Urmo ja Kaidi läksid ära. Ma isegi ei käi nendega nii palju läbi, aga nende lahkumine oli siiski nagu tükk tervikust ning üha kasvava kartuse ees, et varsti on suvi ja tuleb kõigil minna. Paljud tulevad muidugi sügisel tagasi, aga mina, Piret ja Kairo mitte. Oleme küll Piretiga mõelnud, et võiks veel midagi aastaks õppima tulla, et siis järgmisel kevadel kõik koos selle vana seltskonnaga lõpetada, aga ma ei tea veel kui hea mõte see on. Ei tahaks küll veel oma jaanuarikuu lõpus remonditud toast välja kolida, aga samas peaks vaikselt edasi liikuma. Noore meistri ajal Tallinnas Sanderiga kokku sain, siis ta arvas ka, et mu elust on see "suurlinna" etapp puudu. Eks näis, millal ma selle teekonna ette võtan. Samas ma ei välista, et järgmisel sügisel Võrumaa kutsehariduskeskuses jätkan, kolm on kohtuseadus ju, kuigi praegu tundub ülemõistuse hull idee.

Ühikas on vahepeal ikka väga palju nalja saanud. Viimasel ajal on inimesed kuidagi tõsisemaks või võib isegi öelda, et pöörasemaks muutunud. Mõned on keskendunud õppimisele ja kooli lõpetamisele, teised aga igasuguseid idiootsusi korraldama hakanud. Eks ma ka olen viimasel ajal ühikaelu viimast hakanud võtma. Jaanuarist saadik on ikka igasugust huumorit tehtud, alustades ringi trippimistest ja liiklusmärkidest, lõpetades Henry naljade ja 1. aprilli telkimisega keset ühikat.

Kui eelmise aasta lõpus veetsime Kairo ja Piretiga palju aega koos, siis selle aasta alguses lisandus seltskonda ka Jaanika, kes nüüd Kairoga koos on. Kairo on peale seda päris palju muutunud, eelkõige väge rahulikuks ja tõsiseks.
Vahepeal oli ühika tubadega igasugust draamat. Kõigepealt visati Andre ühikast välja, sest ta vedas veebruari alguses pärast klubis käiku oma sõbrad meie ühikasse teleka juurde diivanite peale ööseks magama. Alguses taheti teda välja visata, aga kuna ta ema helistas ja nuttis natuke, siis koma halastas ja saatis Andre ära vanasse ühikasse. Pärast seda ongi meie ühikas tunduvalt vaiksemaks jäänud. Mul on isegi kahju, et ta ära pidi minema.
Seda kuuldes jooksis Tailo kohe koma juurde ja sebis tolle toa endale, sest ta eluviis erines täiesti tema toakaaslase omast, kes kell 10 magama tahab minna. Kuuldes, Tailo tuba vabaneb, haaras Kert võimalusest ja uuris, kas saab Tailo tuppa kolida ning rääkis Otsusega läbi, kes sai vaiksesse keskkonda minu kõrvale tuppa. Kerdi reetlikkuse pärast olin ma küll pettunud, sest ta oli parim ühika naaber. Mitte, et Otsus hea naaber poleks, aga teda lihtsalt pole enamuse ajast, nii et meil on seal ühika taga nurgas vaikne nagu surnukuuris, välja arvatud juhul, kui meie toas on pidu - näiteks peale remonti soolaleivapidu, Märdi sünnipäev jne.
Koma lubas ainult sel juhul Tailol Andre tuppa kolida, kui keegi tahab juhuslikult meie ühikasse kolida, siis peab Siim ka Tailo juurde kolima, sest muidu elaksid juba väga paljud kaheses toas üksinda. Nii olidi nõus ja oli tükkaega rahu, kuni koma teatas, et mingid õpilased tulevad ühikasse ja Kairo euroühika boks, kus oli kõige vähem rahvast, peab igale poole ühikasse laiali kolima. Kairol oli juba mega masendus, aga siis me hakkasime planeerima, kuidas ta kommunistide ühikasse tagasi saada. Rääkisime Allariga läbi, kelle niigi vaikne toakaaslane juba päris ammu ära läks ja ta oli nõus Siimu tuppa kolima. Tailo sattus aga seda kuuldes masendusse, sest ta polnud valmis veel Siimuga kokku kolima. Terves ühikas käis jälle selline huumor, sest see suur päev oli käes, mil need kaks lõpuks ametlikult kokku kolivad. Nad suutsid muidugi tülli vist minna vahepeal ja siis samal ajal oli Ivo toas pidu, Tailo pani ka muusika nii kõvasti mängima, et lõpuks läks Märt ja tampis nii Ivo kui ka Tailo ukse taga ja sõimas mõlemaid, et nad öörahu ajal vait jääks. Ma ise olin ka tol hetkel Ivo toas, palusin küll neil vait olla, aga keegi ei kuula ju.
Vahepeal oli veel teema, et Allar kolib Siimu tuppa ja Siim kolib Tailoga Allari tuppa, sest seal on vaiksem keskkond, aga Tailo oli end juba nädal aega oma uues toas mugavalt sisse seadnud, et ta ei lubanud sealt mingi hinna eest lahkuda. Nii ei saanudki Kairo oma vana tuba tagasi, kus ta eelmisel aastal ja selle õppeaasta alguses elas (enne Tailot elas seal Andre). Vähemalt said Kairo ja Jaanika ühte tuppa ja meie ühikasse. Hull jama oli ikka selle kõigega.

Varem, kui Kairo ja Jaanika teises ühikas olid, käisime nende juures iga päev, helistasime jne. Nüüd, kui nad meiega samas ühikas on, siis on asi kuidagi vaiksemaks jäänud. Köögis saab muidugi selle eest kõvasti nalja, sest Jaanika suudab näiteks snitsleid nii kloppida, et alt ametiruumides saadeti koristaja küsima, et mis meil üleval toimub. See polnud muidugi veel kõik, sest ega nendest snitslitest asja saanudki - Jaanika kõrvetas need koos panniga ära. Pärast vehkis rõdu peal tossava panniga, nii et me olime kõik kõveras.
Ivo: "Jaanika on nagu tõeline koduperenaine - teeb terve päev köögis süüa ja kuulab Taukarit."
Jaanika on ise ka öelnud, et märts oli tema jaoks ebaõnnestumiskuu. Tal läks köögis kogu aeg midagi halvasti. Üks hommik unustas pliidi taha. Tailo avastas, siis tundis end jälle nagu maailmapäästja. Siim ja Tailo on üldse nii naljakad tegelased. Vahet pole, kas nad saavad mingi hea või halva asjaga hakkama, kogu aeg on nad tähelepanu keskpunktis ja endal jääb õigust veel ülegi. Ja kui teistel veel midagi juhtub, siis on nad eriti õnnelikud, et nad ainukesed pole.
Alati, kui ma Pireti toas olen, siis mul on selline tunne, et nad lendavad seal toas ringi ja kogu aeg on selline tunne, et tulevad kasvõi läbi seina. Tegime ka siis ükskord neile tagasi. Rääkisime öörahu ajal nimelt kõva häälega ja Rait oli vastu seina ning koperdas seal pidevalt nii, et mega litid käisid. Siim ja Tailo üritasid muidugi magama jääda, kuni lõpuks Siimul villand sai ja ta suure lärmi ja tampimisega Pireti tuppa sisse lendas. See tuli nii järsku, et kõik olid mega vait. Ma istusin samal ajal Siimu arvutitoolis, mis Siimu ja Tailo tuppa ei mahtunud, milletõttu ta selle Piretile andis. Hakkasin siis sõimama, et miks ta sellise kolinaga Pireti tuppa lendab, oodaku, kui keegi ukse peale tuleb. Kui uks oleks lukus olnud, siis ta olekski vast läbi ukse ka tulnud. Mina: "Tõmba nahhui siit!"
Siim: "Ära haugu peni!"
Mina: "Tõmba minema, tatt!"
Röökis veel seal tükkaega ja läks ära. Siis hakkasid alles kõik rääkima, mis oleks võinud öelda. Ega siin ühikas ongi vist kombeks, et keegi näkku ei julge midagi öelda ja kui mina ütlen, siis ma olen ülbe jne. Kõigi arvates oli see peni värk väga haige. Alan ütles sellepeale, et oleks võinud öelda talle: "Tõmba nahhui paks, haise mujal."
Sellest õhtust sai alguse ka see Eesti laul 2015 osalenud Bluestockingu laul "kordumatu" meie versioonid: "Kuidas kutsutakse teda - triibu Siimu, Tailo kiisu."
Siimust ilmselt jääkski rääkima, aga ma arvan, et ma ei hakka siia kõike seda värki kirja panema. Viisime igatahes talle peale seda vahejuhtumit kõrvatropid, mille ta uksest tagasi välja viskas. Ega headki ei saa kellelegi vastu tahtmist teha. Tagantjärgi oli see ikka kõik väga naljakas, sest kui Siim tuppa lendas, siis Rait võpatas sellest nii, et kukkus pikali. Mina: "Siim rabas sind jalust."
Rait ütles sellepeale ülihästi: "See oli nii armas žest!" ning lubas olla vagane nagu noor säga, ise pikali põrandal.

Lõpuks tuli muidugi see läbi seina tulek ka ära. Ivol oli mingi sõber külas ja siis Siim läks ka sinna nendega jooma. Mingi hetk oli paljudel juba nende lärmamise pärast kannatus katkemas. Käisin vaatamas, mis Ivo toas toimub - tüübid olid nii segi, lendasid seal sõna otses mõttes kolmekesi toas ringi, kuni lõpuks käis haige pauk - Siim kukkus seina sisse augu. Kips seinast on tükk väljas. Pidid sel nädalal seda parandama hakkama. Ise vabandasid seda sellega, et tahtsid kahe toa vahele ust teha, laiendustööd või nii.
Paar nädalat tagasi avastas Tailo endas muusikaanded. Nüüd ei kõla mitte enam kitarri virtuoosid mitmest toast, vaid kõikehõlav akordion. Alguses, kui Tailo veel harjutas, siis ta käis juba rõdu peal ka pool vigaselt Katjužhat mängimas. Siim mängis vahepeal suupilli juba jah. Ühesõnaga täis kapell on kommunistide ühikas. Tegin ka hiljuti oma kandle tolmust puhtaks ja viisin häälestusse. Peaks ka pulli pärast ühikas paar head lugu sellega tõmbama. Õnneks pole kannel lärmakas pill, mis igale poole kostuks.
Viimasel ajal pole ühikas enam mängitud ka nii palju, kui varem. Sügisel, kui Aliast mängima hakkasime, siis mängiti peaaegu iga päev midagi. Nüüd heal juhul mängitakse kahe nädala jooksul korra. Praegu on muidugi kõikidel saadetel jälle uued hooajad, nii et õhtud mööduvad teleka ees ja hilisõhtud mingit huumorit tehes.
Viimati Piretiga Tartus käisime, siis ta ostis Reaalsuskontrolli teise osa. Nüüd olemegi toda päris mitu korda erinevate inimestega mänginud. Märt sai sünnipäevaks selle mängu esimese osa, siis ükskord panime kaks pakki kokku ja mängisime kahe pakiga. Põhilised reaalsuskontrolli kaardid, mis ma alati saan on - kõige suurem ralliäss ja kõige mitmekülgsem inimene. Sellest ralliässast ma juba eile rääkisin, aga kui ma autoga Võrru sõitsin, siis jäin selle mitmekülgsuse teemal mõtisklema. Ma vist tõesti suudan ennast igal pool ja igas seltskonnas kohandada. Üks hetk võin ma olla oss, kes mürisevates ja muusikast pakatavatest bemmides ja golfides chillib, teisel hetkel olen kuskil viisakal üritusel, millest artiklit kirjutan ja kuulan näiteks rahvamuusikat. Sellet on tingitud ka näiteks "kõige huvitavama eraeluga" või "kõige huvitavama tutvusringkonnaga inimese" kaart mängus "reaalsuskontroll". Kes veel pole aru saanud, mis mängust jutt, siis sisaldab see mäng hunnikut kaarte faktide ja isikuomaduste kohta. Igaüks võtab pakist kaardi, mõtleb kelle kohta see käib ja asetab selle vastava inimese ette. Alguses on see vaikne mäng, aga kui kõik oma saadud kaarte hiljem ette hakkavad lugema, siis selgub nii mõnigi tõsiasi.

Mingi aeg tegime kambaga meie tolmuimeja Henry kulul nalju. Henry erinevas tegevuses: näiteks Henry kolmapäeval ühikas, kui kõik teised klubisse läksid - köögis laua taga toru tühja õlu pudeli küljes. Vahepeal tegimegi Henryga fotosessiooni. Näiteks Henry liiklust tundmas (märkidega), Henry triibutamas, Henry end peeglist vaatamas, Henry naistes (teleka ees naissoost inimestega) jne. Lina ja mõned veel olid pahased, et me Henry kulul nalja tegime. Leidsime Henryle naise ka. Googeldasime ja siis leidsime samasuguse tolmuimeja, ainult roosa, millele oli peale kirjutatud Hetty. Hiljem leidsime terve seeria nimede ja erinvate värvidega selliseid tolmuimejaid, millest tekkis mingi aeg meie ühika grupis mingi naljakas arutelu. Leiti igasuguseid pilte ja videosid Henryst erinevas olukorras.

Kui varem veetsime mina ja Piret palju aega koos Kairo ja/või Jaanikaga, siis viimasel ajal on Alan palju aega meie ühikas. Duckfaces, nagu nad nad Piretiga on. Kõik sai alguse sellest, et Alanit hakkas võru keel huvitama. Ta reaalselt tahab osata seda. Alguses õpetasime talle tüüplauseid, näiteks: "Kun um tuu lump, kon kunna umma", "Ull pää, paljo vaiva" jne. Hiljem hakkasime talle juba igasuguseid lauseid, väljendeid ja sõnu vihikusse kirjutama, nii et Ändi usub siiani, et meie koolis on võru keele tund, milleks me Alanil õppida aitame. Kusjuures see õpetamine toimib päris hästi. Alani kõnes on juba tunda meie õpetuse vilju. Pidevalt, kui öörahu on ja koma tuleb ning Alanil oma ühikasse käseb minna, siis meil on vabandus olemas, et õpetame talle võru keelt. Nii ütleb Alan komale jälle mingi ägeda lause, mille peale koma rõõmsalt minema läheb.
Viimasel ajal on muidugi komad kuidagi üli kurjad. Pidevalt jäävad neile täiesti mõttetud asjad ette. Iga asja eest saab pikki päid ja jalgu. Kui võtta kasvõi see 1. aprilli naligi. Raineril oli eelmisel päeval sünnipäev euroühikas, mille peale kaevati ja kui koma sealt maid jagamast tuli, siis saabus ta meie ühikasse, kus me Piretiga parasjagu telkisime.
See telkimisidee oli meil juba sügisest saadik. Tegime kunagi ühika majaplaani, asendasime kõikide toad mingite uute nimedega. Näiteks Urmo ja Otto tuba on labor, Raidu tuba on linnuvaatlustorn, Marguse ja Ruslani tuba on sahver, wc eesruum on telefoniputka, kus nii mitmedki käivad pidevalt telefoniga rääkimas jne. Keskele telekate juurde kirjutasime RMK puhkeala. Sellest ka idee, et kunagi peab puhkealale ikka telgi püsti panema. Valisimegi selleks 1. aprilli, mida juba kaua oodanud olime. Meil oli selleks nii haige plaan valmis, et sellele mõeldes juba olime nii kõveras. Mõtlesime, kuidas Piret toob oma roosa mänguauto sinna ja siis paneme parkla sildi üles jne. Selleni me muidugi ei jõudnud, aga palju muid rekvisiite sai küll paigutatud.
Tavaliselt on ühikas kella 1 ajal vaikus, aga 31. märtsi ööl vastu 1. aprilli käis terve öö mingi liikumine. Meie õnneks saime telgi ühel vaiksel hetkel üles pandud. Telk krabises küll, aga õnneks kellegi tähelepanu ei äratanud. Panime telgi üles, tõmbasime telgi koridori nöörid diivanite vahele ja panime ühe nööri telgi küljest radika külge, kuhu panime käterätid rippuma, nagu laagriplatsile kohane - pärast ujumist.

Viisime Pireti karu ka sinna istuma, nagu karu oleks metsas. Lillepostamendi tõstsime koridori äärde, millele asetasime RMK matkatee sildi, nagu koridor oleks see matkatee. Telgi ette panin venna vanade mänguasjade seast leitud puud ja põõsad, loomad ja sõdurid ritta. Need kahjuks pildile ei jäänudki, aga ühesõnaga täismäng - suurepärane ettevalmistus, millele koma hommikul vee peale tõmbas ja seda nähes lõugama pistis ning telki üritas kokku lasta. Viimane tal muidugi ei õnnestunud. Ma üritasin selgitada, et see on aprillinali, aga tema väitis, et pole see mingi nali, kuigi enamusele meeldis see nali. Isegi Getter, kes enamuse ajast sõimab, naeris selle peale ja tegi hommikul vara meist pilti, kui tööle hakkas minema. Õnneks paljud siiski nägid meie nalja juba öösel ja hommikul. Ma ärkasin iga liikumise peale üles, kuulasin ja naersin nägusid, mis ühikarahval oli. See oligi kõige naljakam selle telikimise juures.
Mõnel üksikul jäi telkimine kahjuks nägemata. Tahtsime 9ni telkida, siis oleks enamus näinud ka, aga koma tuli täpselt enne tundide algust ja käskis kogu selle krempli kokku panna. Nimetas meid suuri inimesi lollideks, kes kogu aeg lollusi teevad ega koolis ei käi, mille peale käskisin tal endale siis tunniplaani teha, mis võimaldaks mul iga nädal koolis käia. Isegi käisin terve eelmine nädal koolis oma mosaiiki lõpetamas, kuigi mul polnud tunniplaanis tunde.
Ma olin suht solvunud tegelikult sellepeale. Koma on üldse nii kahepalgeline. Kunagi ei saa temast midagi aru. Üks hetk sõimab täie raha eest, teine hetk on sõbralik ja teeb nalja, kuigi noh tema naljade üle ei naera küll peale tema enda keegi.
Ma olin igatahes rahul ja terve päev sai veel seda värki räägitud ja meenutatud ning selgitatud. Nalja rohkem kui rubla eest. Teine aprilli nali oli meil ka. Piretil on rate.ee's kasutaja, kuhu ta 2 nädalat tagasi sisse logis. Kohe hakkasid mingid tüübid kirjutama. Hakkasime neile siis kõik kambaga vastama. Lõpuks saigi sellest siuke nädal aega iga õhtune ajasistus, kus terve seltskond ajas kahele tüübile mingit ülihaiget sebimisjuttu. Kõik pidi kestma 1. aprillini, mil saatsime ühele nendest tüüpidest pildi kogu seltskonnast, kes tegelikult temaga rääkis. Rait oli see poeet, kes umbe luuleliselt rääkis. Piret oli minategelane, kes tegelikult väga vähe rääkis. Kui tema kirjutas, siis arvas see tüüp seal reidis, et tal on halb tuju. Nii olimegi enamuse ajast mina ja Alan need, kes mingit ninnu-nännu teksti ajasime. Kutsusime teda Võrru jne. Ta tahtis nädalavahetusel tulla, aga me rääkisime, et Piret läheb nädalavahetusel maale, värvib perega mune ja läheb kirikusse. Selle kirjavahetuse peaks kuskile ära salvestama. See oli selline huumor ikka.

Pärast, kui too tüüp teada sai, siis ta ei reageerinud üldse nii hullult, kui me arvasime. Ta hakkas rääkima, et ega tema ka üksinda meiega vestelnud ja ta ei võta üldse kedagi tõsiselt enne kui pole päriselt näinud. Samas noh ma arvan, et keegi, kes tõsiselt ei võta ei saada hommikuti mingeid päiksekiire sõnumeid Piretile. Ütlesin talle lõpetuseks, et sellest tuleb veel hea artikkel..
Piret pole ka nüüd ilmselt enam nii  palju ühikas, kui varem, sest tal algab praktika. Ma olen ka viimast nädalat koolis, aga ühikas ilmselt olen lõpuni ikka. Olen seda postitust kirjutades koolis tunnis, just oli üks naljakas hetk. Kirjutan siin, järsku heliseb Angelal telefon, võtab vastu. Ma olen temast tükkmaad eemal, aga ma kuulsin siiani ära tüüpilise klienditeenindaja pakkumiskõne. Angela ütles viisakalt, et tal pole selle jaoks aega, me hakkasime Anna-Mariaga naerma juba. Angela lõpetas kõne ja hakkas turtsuma: "Karjub mulle siin kõrva."