Viis aastat hiljem

Eelmine nädal oli ühe päevaga mu blogil järsku 50 ja see nädal 64 vaatamist, mis tekitas isegi kõhedust korraks, sest ilmselgelt on kellelgi siin vist väga igav olnud, aga see selleks. Reede oli ilus päev, võiks isegi öelda, et suhteliselt edukas päev, mil jõudsin palju ära teha, kui välja jätta muidugi see, et ma magasin hommikul sisse ja pidin seetõttu kooli kiirustama, et mitte hiljaks jääda. Sellepärast jäi ka see ilus hommik jäädvustamata, sest mul polnud lihtsalt enam aega tee peal kinni pidada, et pildistada seda udust päikesetõusu astmelisest metsast. Nii nautisin seda vaid tahavaatepeeglist hea muusika saatel ning vaatasin Viitkal juba kohad valmis, kuhu Annu pühapäeval pildistama viia. Hetkel on siin tõsiselt ilus!
Käisin enne kooli ühikast läbi, et asjad võtta, nägin Aleksit ja küsisin: "Lähme täna hommikul ka koos kooli?"
Aleks: "Ei," mis ajas mind isegi korraks segadusse ja küsisin: "Miks mitte?"
Aleks: "Mul on täna esimene tund siin all," nii et saime vaid koos trepist alla minna, edasi pidin üksi minema. Esimene tund oli majandus, mis toimus arvuti klassis, nii et ahvatlus hommikusi uudiseid lugeda oli jälle suurem, kui huvi tunni enda vastu, kuigi õpetaja püüdis agaralt tähelepanu tüdrukuid meelitades. Tunni sisu seekord nii huvitav polnudki. Ma jäin vikos ühte raamatut esinemise ja esitluste kohta lugema, mille õpetaja meile sinna postitas. Peab mainima, et päris huvitav oli. Vähemalt huvitavam kui powerpointi koostamine kolmapäeval toimuva esitluse jaoks, mis pole mul siiani valmis. Kool pole kuu aegagi kestnud, aga mul on juba sellestki ainest näiteks kõik asjad tegemata. Igatsen sessioonõpet. Lugedes läks aega kiiresti, tunni lõpus sõnas õpetaja: "Noh, tõmbate lesta v?"
Läksin ühikasse ja jäin Kerdiga jutustama. Ta püüdis Kala äratada. See tegevus tõmbab viimasel ajal päris tihti koridoris tähelepanu. Seekord tegi Kert seda eriti lärmakalt ega arvestanud seda, et mehhatroonikud veel magasid, sest neil oli reede vaba. Järgmisel hetkel tuligi Urmo ukse peale ja küsis: "Mis lärmad siin," ning palus teistega ka arvestada. Kert aga ikka veel ei lõpetanud Kala ukse taga tampimist ja karjumist, mille peale Urmo lõpetuseks ütles: "Tõmba nahhui," ning läks oma tuppa tagasi. Me olime Kerdiga suht üllatunud selle konkreetsuse peale. Pärast ütlesin veel mitu korda Kerdile seda Urmo lauset, kui ta kuskilt jälle tuli.
Jäin veel terveks vahetunniks ühikasse ja rääkisin Aleksiga juttu ja pärast läksime koos tundi. Teine tund oli mu lemmikõpetajaga. Polnud teda kaks nädalat näinud, nii et kui ta küsis: "Kuidas läheb," siis vastasin: "Igavalt!"
Õpetaja: "Mis asja, ajakirjanikul peaks käed ja jalad praegu tööd täis olema," ning hakkas meie saadetud esseesid üle vaatama, millest peaaegu terve tunni kokkuvõtteid tehti, sest ma ajasin oma jonni ja tahtsin teada, mille järgi ta neid hindab jne.
Räägiti jälle pagulastest ja teistest aktuaalsetest teemadest, millest mõned klassikaaslased olid ka oma essee kirjutanud. See tund ei olnudki nii huvitav, kui eelmised tema tunnid, aga teatud faktide võrra targemaks sai siiski.
Rääkides veel pagulastest ja Vao pagulasmaja põlema panemisest, siis avaldasin oma arvamust: "Üks eestlane paneb teise eestlase maja ka põlema, pole vahet, kas pagulane või mitte."
Õpetaja: "Ma mõtlen ka siin praegu, et kui ma Pettaile kolme panen jälle, siis pean ka oma maja ära kindlustama."
Konspekteerisime veel kuni tunni lõpuni, mille jooksul tegin mina vaid täiendusi oma eelmistes konspektides, sest mul on see suur kaustik sellest ajast, kui ma seda ainet esimest korda läbisin. Mulle meeldis üks väljend, mille õpetaja riigikogust rääkides välja tõi - 101 plekilist dalmaatsia koera, st dalmaatsia koerad sünnivad valgetena, alles hiljem tulevad neile peale mustad plekid. Samamoodi juhtub ka riigikogulastega nende ametiaja lõpuks.
See on nüüd tõsi, et Kasepuu jäi istuma ja sattus seetõttu meie klassi. Selles tunnis oli ta ka. Õpetaja kõnetas teda kui Künnapuud, mille peale Kasepuu teda parandas. Õpetaja: "Künnapuu ja Kasepuu - vahet pole üks malts kõik."
Kasepuu aga ei saanud vastust võlgu jääda ja küsis hiljem õpetajale emaili saates nime üle: "Te olite M. Mustikas, jah?"

Siis kui Doora mu lõpupäeva lilled kätte sai

See situatsioon meenutas mulle meie kutsikat, kes ei saa võlgu jääda, kui talle ülekohut tehakse. Näiteks siis kui Doora kasvas suuremaks ja teda enam tuppa ei lastud, nagu alguses. Selle ülekohtu peale hakkas ta verandal olevaid lilli mööda muru laiali kandma ja lõhkuma.
Vahetunnis tulid Aleks ja Silver mu tuba vaatama, kuna nad polnud seda veel näinud ja olime eelmisel vahetunnil mu ehitusviimistlusealastest töödest rääkinud. Aleks ütles, et kindlasti on hubasem sellises toas elada, kui näiteks nende omas. Silver aga arvas, nagu Kertki, et punane teeb vihaseks.
Kuna oli alles lõuna ja iseenesest kiiret polnud kuhugi, siis jäin ühikasse ja hakaksime kambaga kaarte mängima. Reede pärastlõuna kohta oli ühikas veel päris palju rahvast: Aleks, Silver, Ruslan, Maarja, Rait ning hiljem liitusid ka Kert ja Kala. Selleks ajaks olime juba aliast mängima hakanud ja Kert kui Aliase kuningas tahtis ka ilmtingimata mängu tulla, kuigi selle mängu ajal oli ta kuidagi roostes. Tavaliselt ta teab kõike ja oskab kohe kiiresti ära arvata.
Mäng kestis päris kaua, sest nii palju paare oli ja mõned seltskonnast olid algajad. Paarid olid ka nii ära jaotatud, et proffid koos poleks. Ruslan oli Maarjaga paaris, Kert Kalaga ja mina Aleksiga. Kala ja Aleks olid algajad, aga saime hakkama. Vastupidiselt minule oskas Aleks väga hästi sõnu ära seletada. Kala teadis näiteks selliseid sõnu, mida just teised ei teadnud. Kõige naljakam oli see, et ta teadis muinasjuttudega seotud sõnu, põhiline oli ikka "tiaara", mis on kuningate peaehe. Isegi seda sõna paljud üldse ei teadnudki. Kerdi nõrga koha leidsime ka üles - jõusaal, mille kohta ta midagi ei tea, et sõnu pakkuda.
Sai meenutatud eelmise aasta nalju ja tekkisid jälle uued, mida edaspidi mängu ajal naerda. Kõik võitlesid alati aja lõppedes viimase sõna ära arvamise eest, et näiteks emotsiooni ja liikumiskaartidest pääseda. Kui ma teadsin, siis ma karjusin alati kõige kõvemini, sest aegade algusest on teada, et sõna antakse neile, kes teevad kõige kõvemat häält. Muidu oli Kert see, kes tahtis viimast sõna endale saada. Üks hetk pani Ruslan käe ette, et Kert ei näeks millal aeg otsa saab ja saigi tänu sellele punkti endale. Pärast kui Maarja kord oli seletada, siis Kert tegi tagasi Ruslanile ja ütles liikumiskaardi saanud Maarjale, kes seljaga meie poole seisis, et võta järgmine, Ruslan ütles, et ta ei tea seda.
Kala oli innustunud sõna ainult siis ära arvama, kui tema kord oli järgmisena seletada ja nende nupp parasjagu liikumist nõudva koha peal oli. Kohe näha, mis inimest motiveerib, tegelikult Kert just manipuleeris, et kui Kala nüüd sõna ära ei arva, siis peab ta liikuma hakkama. Kalal läks aga alati õnneks ja ta ei pidanud kordagi liikuma.
Kuigi Kert ja Kala tulid hiljem mängu, jõudsid nad juhtivatele Maarjale ja Ruslanile ikkagi järgi. Ma ei teagi kumb neist võitis lõpuks, sest meie jäime Aleksiga kolmandaks ja kiirustasime mängu lõpus juba minema, sest Aleks pidi bussi peale minema ja mina pidin Antiga linnas kokku saama. Jõudsin täpselt õige ajastusega linna jälle, kui Anti oli just mu blogi lugemise lõpetanud ning sai loetu põhjal korraga kõik ära küsida ja kommenteerida. Pärast saime naerda veel neid valesti mõistmisi.

Anti ütles, et ta pole mitte minu jaoks, vaid ka teiste jaoks ära kadunud ning lubas ära Tartusse minna, siis ta on jälle see hea sõber seal kaugemal, keda põhjust oodata. Mõtete lugemine on meil ka endiselt teemaks, sest kui ma vabakale jõudsin, siis ma ei osanud seal kuidagi paigal püsida ja mõtlesin, et võiks Roosisaarele minna. Ilma, et ma seda maininud oleksin, pakkus Anti mõni aeg hiljem selle ise välja. Läksime minu autoga sinna ja siis kiikusime ja rääkisime juttu. Andsin Antile kolm lubadust, et mängin temaga koos ka kunagi aliast, sest ta pole seda mänginud ja kirjutan talle plaadi, sest mul on nii palju uusi laule kogunenud. Kolmas plaan on 10. oktoobril Atlantisesse A-rühma kuulama minna, kuigi Ets saatis mulle kutse järgmisel reedel Illukas esinevatele Genkale ja Paul Ojale. Kusjuures tahtsin tookord ka Antile seda kutset saata, aga ta oli end juba attendinud. Mõlemad live'd on omamoodi ahvatlevad, aga kuna Genkat ma just nägin, aga A-rühma live'le pole siiani sattunud, siis läheks pigem A-rühma kuulama, seda enam, et see oli lapsepõlves üks mu lemmikbände ja Cool D tahaks ka ära näha.
Nägin Roosisaarel Mariat ja Maarjat ka. Ma juba aasta aega plaanin Mariaga välja minna, ikka pole jõudnud, nii et kolm korda võite arvata kui halb tunne mul oli, et seda ikka veel teostada pole suutnud. Vaatasin just õhtul kanal 2'st seda uut saadet "5 aastat hiljem" ning tundsin end samas situatsioonis olevat kui Mihkel Raud, mõne kohe pealt just eriti. Võid ju lubada, aga vahel juhtuvad just need asjad, mille oled seejuures täielikult välistanud. Ja ma pole suutnud isegi veel raamatut kirjutama hakata. Samas on suur pluss seegi, et ma olen hakanud jälle blogi kirjutama, millest olin vahepeal juba täiesti võõrdunud. Peab end pidevalt loomingulisuses hoidma. Reede õhtulgi tegelesin jälle pühapäeval pooleli oleva kunsti ja meisterdustööga. Näiteks seisid mul 3 aastat vanad katki istutud päikeseprillid laua peal, mõtlesin, et kasutan neid kodus disaini elemendina. Alles nüüd jõudsin selle teostuseni. Vahest kättevõtmise asi või nii!

Viie aastaga muutub palju: ise muutud, keskkond muutub, inimesed su ümber muutuvad jne. Vahest ei teagi, kas selle üle rõõmustada või pigem kurbust tunda. Laupäeval ei jõudnudki kodus suurt midagi teha, sest kõik valmistusid Vooremaale Märdi tädi sünnipäevale minekuks. Mul oli plaan paigas, aga lõpuks kui hakkasin plaanitud kleiti selga panema, siis avastasin, et see on mulle suureks jäänud. Ostsin kleidi oma gümnaasiumi lõpetamiseks ja pärast seda on see üks mu lemmikkleite, mida olen väga harva mõne pidulikumal üritusel või pildistamistel kandnud. Ja nüüd on see mulle suur, nii et ei saagi seda enam kanda. Proovisin kõik teised kleidid läbi, aga leidsin lõpuks ikkagi, et vaid see oleks hetkel parim variant ja jäin oma plaani juurde. Õnneks jakk päästis seekord selle olukorra, aga ilmselt peale seda jääb see kleit kauaks ajaks seisma, nii kurb kui see ka poleks.
Peale lõunat läksime Märdi ja ta vanematega Tartusse. Autos aja sisustamiseks hakkasin jälle lugema. Mul jäi eelmise aasta novembris Hermann Hesse "Stepihunt" pooleli. Õigemini jäi see raamat mul juba keskkoolis pooleli, aga kuna mulle ei meeldi lõpetamata asjad, siis tahtsin selle lõpuni lugeda. Mul on see raamat kogu aeg igal pool kaasas olnud, aga kuna tegemist on veidi raskema raamatuga, kus peab kogu aeg mõttega teksti kallal olema, siis igas situatsioonis ei suuda ma antud raamatule keskenduda. Rait arvas samas. Nüüd võtsin selle lõpuks jälle ette ja jõudsin sõidu ajal päris palju ära lugeda. Loodan, et jõuan sellega kunagi lõpuni ka ikka, kuigi vahepeal tundus see juba võimatu missioonina. Ma luban endale, et hakkan nüüdsest jälle rohkem lugema. 
Enne sünnipäevale minekut käisime Tartus veel shoppamas, aga ma ei ostnud tegelikult midagi, kuigi oli palju ilusaid riideid, mida oleks tahtnud proovida. Viimast on aga päris raske teostada, kui oled pidulikes riietes, valmis sünnipäevale minema. Kleidiga on üldse raske shoppamas käia, kui tahad osta näiteks T-särki. Ma pean tavaliselt selleks ka mingid suvalised püksid proovikabiini kaasa võtma, et T-särgi seljas sobivuses veenduda. Suvel Tallinnas oli sama jama.

Sünnipäev toimus Voore külalistemajas, sest Märdi tädil olid seal tutvused. Sama oli ka juubelile esinema kutsutud bändiga "Vana kallim". Ma olin Voorel esimest korda. Seal on väga ilus. Jälle üks koht, mis meenutab nõukogude aega. Seal on ilus park koos laululavaga ja suur, veidi räämas, aga samas arhailine koolimaja, kus praegugi toimub õppetegevus, kuigi esmapilgul arvasin, et see on pigem maha jäetud. See on selline tüüp koolimaja. Selliseid on mujalpool Eestiski.
Sõitsime läbi väikse aga kauni alevi ja suundusime külalistemajja. Esiti autost välja tulles jäid silma kostümeeritud tegelased. Samas kohas oli veel teinegi sünnipäev. Mõned tegelased nägid päris koomilised välja, nii et me Anitaga tükkaega naersime.

Meie sünnipäev algas väljas, basseini ääres. Viimane tuletas mulle Lepanina hotelli meelde, mistõttu ma nautisin seal olekut. Päris nautida aga ei lastud, sest Märdi tädi palus mul kaamera kaasa võtta, nii et lõpuks olingi ma täiskohaga fotograaf, vähemalt alguses. Mul on hea meel, et juubilar piltidega nii rahul oli ja kiitis mind hiljem neid pilte vaadates. Võib öelda, et see motiveerib tegelikult rohkem pildistama. Ise ei oska nii hinnangut andagi. Teine on nii rahul ja õnnelik, samal ajal kui enda jaoks tundub see täiesti igapäevane saak.

Minu arvates oli see hea mõte teha kohe alguses, õnnitlemise ajal juubilarist igaühega koos pilti. Kui ma 20 sain, siis lasin ka oma sünnipäeval kellelgi pildistada, kui mind õnnitleti. Enamus neist olid kallistamise pildid, Märdi tädi aga palus kõigil eraldi koos endaga pildi jaoks poseerida. Mõned pildid jäid väga naljakad, sest Märdi tädi kaisutas kõiki nii kõvasti ja surus oma näo vastu õnnitleja põske, nii et mõni nägu oli pildil päris lömmis.
Märdi teise tädi tütar on pädev õhtujuht, nii et tänu talle toimus sünnipäeval päris põnevaid tegevusi ja realiseeriti häid ideid. Pärast õnnitlusi kui pokaale hakati kokku lööma, siis said kõik kõigiga kokku lüüa, juubilarile õnne ja teistele head pidu soovides, et tekiks ka teiste pidulistega kontakt. Kusjuures väga hea sampus oli. Ma imestan, et mulle viimase aastaga erinevad sampused meeldima on hakanud. Varem ma ei joonud neid üldse.
Grupipildi idee oli ka omamoodi hea - see algas väikestest seltskondadest, kus alguses oli ainult juubilari oma pere, õdede ja vendadega ning järjest liitus pildile grupiti rohkem rahvast, seni kuni kogu seltskond pildile sai. Hiljem tehti veel nalja pilte ning mindi ära sisse sööma ja tooste võtma. Märdi isa oli muidugi peo alguses kõige agaram toostivõtja ja pani traditsioonide kohaselt enne sööki pidulised "Kungla rahvast" laulma.
Voore külalistemaja söögid olid väga maitsvad, eriti just salatid ja hiljem martsipani kattega tort. Ainus, mis mind naerma ajas oli morss, mis maitses nagu maasikamoosi pealt juba mitmendat korda ära kallatud vesi.
Muidu oli kogu see Voore puhkekeskuse kompleks hästi ilus. Hetkel kodulehte ( http://www.voorepuhkekeskus.ee/ ) sirvides tundub see veel suuremat maaala hõlmav, kui esmapilgul tundus. Lisaks sellele jäi mul külalistemaja seinalt silma Mati Unt, kes on praeguses Voore külalistemajas omal ajal õppinud. Olen ise ka kohustusliku kirjandusena ühte tema romaani "Hüvasti, kollane kass" lugenud. Milline äratundmisrõõm!

Kui alguses said kõik rahulikult süüa ja lauas juttu ajada, siis hiljem lärmas bänd ja tantsuplats oli vallutatud. Lõpus keerutasime nii Märdi isa kui ka Anitaga juba mitmel korral jalga, mille vältel meenusid mul erinevate muusikastiilide ajal 2. klassis õpitud peotantsust isegi mõned tuttavad sammud. See oli esimene kord, kui mul tantsusammud iseenesest meenuma hakkasid. Järelikult oli tookord ikka natuke kasu ka, kuigi ma üritasin alati tantsimisest üle lasta. Viimasel ajal on isegi mõttes olnud, et peaks Märdiga mõned tantsutunnid võtma. Sünnipäeva jooksul sain Märdi ka lõpuks tantsuplatsile tantsima. Selleks ajaks olid mul mitmed tähtsamad tantsusammud juba meelde tulnud, nii et tundsin end tantsuplatsil palju kindlamalt kui esiti.
Kõige selle vahepeale tehti erinevaid mänge ja anti üle erilisi kingitusi, näiteks luuletus temast ning piltidest ja tekstidest koosnev powerpoint. Märdi tädil on oma lähedastega vedanud, see tegi mind tuleviku ees päris kurvaks, sest nähes kui kiiresti viimaste aastatega inimesed üksteise eludes vahetuvad, siis ma kahtlen, et 50. sünnipäevale saan kutsuda mõne sellise sõbra, kes on kogu aeg olnud. Neid on, aga tänapäeval ei saa milleski kindel olla. Inimene on siiski iseenda parim sõber, nagu ma varem veendunud olin, ehitades enda ümber müüre. Esmaspäeva hommikul just rääkisime Raiduga sellel teemal.

Kuigi algselt polnud meil juubelil väga kaua plaanis olla, siis lõpuks venis koju minek ikka päris pikale. Lõpuks oli juubilar 50 korda lae alla tõstetud, tort söödud ja kohvi joodud, aga kõik vihtusid ikka veel tantsu. Kõige enam hämmastas mind Märdi tädipoja 10-kuune poeg, kes tundus oma noorest vanusest hoolimata juba nii arenenud. Ta polnud üldse väsinud, ei jonninud, oli nõus kõigi süles olema, pildi peal poseerima, laulu lõppedes plaksutama jne. Ma olin nagu nii hämmingus. Temast saab küll tulevikus rahvainimene. Enamik tänapäevalapsi on nii ära hellitatud ja pole nõus oma ema sülest kaugemale minemagi, rääkimata siis veel kõigest muust.
Lõpuks oli aeg koju minna, mina olin kainekas. Märdi isa arvas, et kui mina sõidan, siis pole viisakas teistel ka magada ja hakkas kohe laulma, kuigi ma polnud üldse väsinud ja oleks parema meelega omi mõtteid autoroolis mõlgutanud, aga noh lõbus oli sellegipoolest. Kohe näha, et muusikutepere, sest kõik laulsid kaasa, va Anita, kellel magada ei lastud. Kõigele lisaks jäi ta järgmiseks päevaks haigeks. Kartsin, et minuga juhtub sama, sest ma olin nii ära külmunud. Autos ei saanud soojendust ka põhja panna, sest vanemad olid end tantsuplatsil nii kuumaks tantsinud ega suutnud selle palavusega rohkem võidelda, samal ajal kui ma lihtsalt kogu tee värvisesin rooli taga ning vaikselt ikka sooja juurde üriasin kruttida. Pärast külmetasin veel mitu päeva järgi, enne kui normaalne temperatuur tagasi tuli. Hommikul kui Anital palavik oli, siis mul oli näiteks alapalavik ehk normaalsest väiksem temperatuur.
Oleksin pidanud end tegelikult pühapäeva hommikul välja magama ja teki all üles soojendama, aga kuna pidime Annuga pildistama minema, siis hakkasin selleks valmistuma. Mõtlesin, et panen end traditsiooniliselt sügisele värviliselt riidesse, aga kuna väljas oli vaatamata päikesele nii külm, siis jäi see plaan katki.

Annu tuli, siis Po jäi meie juurde ja me läksime Annuga Viitkale. Seal vaadati küll meid vanu reidipedesid mega imelikult, sest me korraldasime Viitkal ikka korraliku sessiooni, kasutades kõiki võimalikke vahendeid. Esimese asjana jäime kirikurahvale silma, kes akna peale olid tulnud ja jälgisid, kuidas me Velta mäe otsas kõhuli lehtedes lebasime. Hiljem tekitasime veidi kortermaja rahvale vaatamist, sest ma ronisin vana keldri katusele. Märt ütles hiljem, et me oleme hullud, et üldse sinna läksime, kuigi see vanade hoonete peal ja sees turnimine pole õigele rõugekale mingi probleem - vanasti me nendes hoonetes ainult päevad läbi elasimegi.
Enne tagasi minekut tegime veel kodutee peal pilte, kallistasime puid ja istusime kurvi peal lehtede sees maas. Annu oli viimane, kes maas pikali oli, nii et pärast tagasi jõudes oli tükk tegemist selgitamisega, miks püksid mustad ja märjad on. Sügis on ikka nii ilus aastaaeg. Reedel Rõuges kordame! Selle sessiooni tulemus on nähtav aga blogi päises.

Õhtul tegelesingi piltidega ja siis vaatasin ühte oma lemmiksaadet "Kaks kanget Ameerikas". Margna ja Jõekalda moodustavad nii hea koosluse. Sama on ka "Nädalalõpp kanal 2'ga, mille osasid ma enam vahele jätta ei taha. Nüüdki olen nädala jooksul üritanud viimast osa vahelduva eduga järgi vaadata. Tänagi nägin näiteks Silver Laasi intervjuu ühikas ära, kuigi Aleks käskis lõpuks juba kanalit vahetada. Mul on pidevalt karp nii lahti, kui Jõekaldat jälgin. Ma ei saa aru, kust kohast tal neid ideid ja küsimusi kogu aeg tuleb. Tahaks ise ka nii hästi osata. Lisaks sellele oli Elisabet Reinsaluga rollimäng ikka väga hämmastav - oskus kehastada end nii kiiresti nii erinevateks karakteriteks. Täielik meister!
Kuigi nüüd hakkab TV 3'st "Su nägu kõlab tuttavalt", siis vaatamata sellele eelistan ikkagi "Kaks kanget Ameerikas" ja kui siis aega üle jääb, vaatan seda esimest. Tahtsin veel üle eelmise pühapäeva saate kohta öelda, et kui nad Hollywoodis tänaval neid kuulsuste tähekesi näitasid, siis mina otsiks Seann William Scott'i tähe üles ja teeks selle juures pilti, aga tema tähte seal polegi, kuigi võiks.

Hea sõber on see, kes on kaugel

See nädal on kuidagi eriti lebo olnud, sest mul on iga päev ainult üks tund ja teisipäeval, kui oli tunde kaks, siis ma ei jõudnudki kooli, sest olin oma lemmikõpetajale essee kirjutamisega nii ametis. Kui kolmapäeva hommikul majanduse õpetaja küsis, et kellel essee on tehtud, siis teatasin, et kirjutasin oma lemmikõpetajale esseed ja majanduse õpetaja jaoks mul aega ei jäänudki. Egoriive! Sellest sai alguse valikute teema, millest me terve tunni rääkisime, õigemini õpetaja rääkis oma elus olnud valikutest ja tõi väga naljakaid näiteid. Tund ise algas juba naljakalt. Rääkisime klassikaaslastega parasjagu koolist, tundidest ja töödest, kuni õpetaja tuli ja küsis: "Ega te juhuslikult mind ei oota. Doktor Punamäe saabus. Tüdrukud võtavad riidest lahti," mille peale kõik naerma puhkesid. Iga üks mõtleb oma rikutuse tasemel. Hiljem õpetaja selgitas, et vestluse või esinemise/esitluse alguses on vaja tekitada tähelepanu, et tekiks see nö connection. Meil tuleb ka varsti üks powerpoint esitlus klassi ees teha, milleks õpetaja juba juhiseid andis, kuidas head esitlust teha. Veel üks tarkusetera, mis me selles tunnis temalt õppisime, see on järgmine - ole lojaalne (töökoha, pere, sõprade jms suhtes).
Mulle meeldib selle õpetaja puhul veel sõnakasutus ja see setoveri, mis temas pulbitseb. See on eriline temperament. Kusjuures mulle meeldiks, kui mõni õpetaja räägikski tunnis ainult võru keeles. Mulle meeldib, kui teksti tuuakse sisse võru- ja setokeelsed väljendeid, aga kui seda räägitakse eesti keelega segamini, siis see kohati häirib mind.
Küsisin tunni alguses luba Tauri kõrval istuda, et saaksin seal oma telefonil aku täis laadida, kuna peale kooli oli plaanis palju tegevust, enne kui õhtuks lõpuks koju jõuan. Kõigepealt tahtsin aga ära käia söömas, nii et üritasin tunni ajal kõigiga facebookis kontakti võtta, aga keegi peale Ändi ei vastanud ja ta oli ka juba söömas ära käinud. Selle facebookitamisega jäin muidugi vahele jälle. Õpetajad nõuavad tunnis keskendumist, pole enam nii lebo nagu viimased kaks aastat. Samas on see õige, sest kahele asjale korraga keskendumine teebbki tegelikult lõpuks ajuinvaliidiks.
Peale tundi läksin ühikasse ja olin veendunud, et kõik on nagunii juba sööma läinud, aga mul vedas ja Aleks oli ühikas ning oli nõus minuga sööma tulema. Talle kirjutasin ka, aga ta ei käinud tunni ajal netis ja siis ta ilus profiilipilt oli kogu tunni mu telefoni display peal. Pärast jagasime üksteisele profiilipiltide kohta komplimente. Aleks on väga lahe inimene. Ta on alati hästi rõõmus, abivalmis, sõbralik ja hea suhtleja. Lisaks sellele tundub ta hästi heatahtlik ning teistest oma olemuselt erinev. Sain päris palju temaga lõunasöögi ajal jutustada. Mina, kui aeglane sööja olin jälle viimane, kes lõpetas, mille peale Aleks ütles: "Nüüd on see piinlik moment, kui sina ainukesena sööd ja mina vaatan."
Mina: "Mulle see küll enam piinlikust ei valmista, ma olen harjunud sellise situatsiooniga," kuigi pean tunnistama, et paar aastat varem tundsin küll end sarnases situatsioonis veidi imelikult. Ma olen üldse palju julgemaks ja vabamaks muutunud. Näiteks majanduse tunni ajal tuli ka jutuks see, et kas keegi on end liikuvas pildis näinud või oma häält kuulnud, mille peale õpetaja lubas meie tulevasi esitlusi klassi ees filmida, nii et pärast saab end kõrvalt vaadata ja kuulata. Enamus oli selle vastu. Mul oli ka varem imelik ja isegi kõhe end kõrvalt vaadata ja kuulata, aga nüüd ma olen nii ära harjunud, eriti just oma häälega, sest ma kasutan oma töös palju diktofoni.
Peale söömist olin natuke aega veel ühikas Kaidi, Ändi ja Aleksiga. Nii kahju oli ära minna, aga Krissu ootas, nii et autosse, tümm käima ja minek. Oma auto ja tümm - see on parim tunne, tõeline kvaliteetaeg. See tekitas õhtuks minus jälle selle tunde, et tahaks olla täpselt seal, kus ma parasjagu olen, lihtsalt olla. Viimasel ajal muutub elu järjest rohkem kohustuseks, peab tegema valikuid, kuigi tahaks elada oma südame järgi.
Sõitsin Nurssi, võtsin Krissu peale ja siis Rõugesse mamma juurde. Krissu mamma on nagu mu vanaisa, kellel on rutiin. Me tahtsime mammaga juttu rääkida, aga mammal oli vaja sõbrannadega välja lobisema minna. Ütlesin Krissule, et viska vett neile aknast, nagu mamma meile alati viskas, kui me vanasti seal akna all toolil istusime ja jutustasime. Plaaniks see jäigi. Sõime alõtsasid vms, mille nime ma letsoga sassi ajasin. Mis teha, kui nii sarnased nimed on, vähemalt sai vaielda. Lõpuks läksime ise ka välja. Vanad inimesed ajavad veel haigemat juttu, kui noored. Mul vajus karp ikka nii lahti nende teemade peale. Lõpuks saime mamma neist ära võõrutatud ning läksime aiamaale, sest Toni tahtis ubasid. Krissu ja ta mamma korjasid neid ja ma sõin teiste aiamaalt võetud õunu, täpselt nagu vanasti. Igatsen neid huligaanitsemisi.

Siin klassis käisin mina 5. ja 6. klassis. Meil
polnud ainult nii nõmedad lauad

Ühte asja aga igatsesin rohkem - Rõuge kooli, kuhu me Krissuga järgmiseks läksimegi. Meie endine kehalise kasvatuse õpetaja võttis meid nii sooja tervitusega vastu, et Krissu oli hiljem tänulik, et ma nii hea idee peale tuli. Vähemalt sain nii Krissu kui ka kehalise kasvatuse õpetaja päeva selle taaskohtumisega ilusamaks muuta. Minu enamus lemmikõpetajad kahjuks enam Rõuge koolis ei õpeta. Mitmeid praegusi õpetajaidki meil kahjuks näha ei õnnestunud, aga tore oli neid väheseidki näha. Rääkisime erinevate õpetajatega juttu ja uudistasime niisama koolimajas ringi. Kõige enam nostalgiat pakkus ikkagi tagumine korpus, kus oma kooliteed sai alustatud ja kogu algkooli aja oldud ning lollusi tehtud. Nii palju mälestusi oli järsku korraga selles ühes päevas. Seda kõike varjutasid aga need võõrad näod ja nii suureks kasvanud lapsed, keda mina lasteaiast mäletan, kui mu ema veel sõimerühmas töötas. Nüüd hakkavad nad juba põhikooli lõpuklassidesse jõudma. Vahepeal tekkis küll selline tunne, et kus ma kõik need aastad olnud olen?
Me olime ikka päris pikalt koolimajas, enne kui lõpuks lahkusime. Käisime mamma juurest veel läbi ja läksime Aileri juurde. Ta oli tööl, aga kuna Krissu on minu arust oma tekstiga nii Aileri moodi, siis ma tahtsin neid koos näha, et veenduda selles lähemalt. Ilmselgelt mölisevad nad üksteisega samamoodi, nagu Krissu möliseb teistega. Mulle hullult meeldib nende puhul see ülbus ja see kõne, kuidas nad midagi ütlevad. Krissu väidab, et Ailer on tema moodi, aga minu arvates on vastupidi. Kusjuures Ailer lubas ise blogi hakata kirjutama selle väite peale.
Pärast läksime Nurssi, olime niisama Krissu juures, ta rääkis igast küla seebikaid ja siis tegime ta ülinutika telefoniga lollakalt naljakaid pilte, nii et ma südamest naersin lihtsalt, kui haiged need olid. Lisan siia ka mõned naljakamad:

Sellest on kahju, et mammaga ei teinudki seekord selfiesid ja sissekanne ta külalisteraamatusse jäi ka sellest korrast tegemata, nii et peab jõuludeni ootama, siis tuleb Krissu jälle Eestisse ja siis on mu sünnipäev, milleni on aega täpselt kolm kuud.
Mõtlesin mingi aeg linna liikuda. Lootsin, et näen seal veel tuttavaid, aga kedagi polnud. Anti ei saanud ka linna tulla. Ta on viimaste nädalate jooksul mulle mitu korda öelnud, et ma olen ära kadunud, aga viimasel ajal on minu arust just vastupidi. See on täpselt see, mis Krissu mamma mulle ja Krissule enne ära minekut ütles, et me oleme üksteisele nii head sõbrad ikka ning käskis seda sõprust hoida. Minu arust sõprus toimibki nii kõige paremini, kui sõber on kaugel ja kui ta siis jälle üle pika aja tuleb, on see taaskohtumisrõõm kirjeldamatu.
Anti puhul oli see sama, kui ta Tallinnas oli ja me teda kogu aeg ootasime. Nüüd aga, kui Anti siinsamas Võrumaal on, siis ei suhtlegi enam nii palju. Mikuga oli täpselt sama. Kui ta Bulgaarias oli, siis me rääkisime kogu aeg, aga kui tagasi tuli, siis ei suhelnud enam tükkaega. Lõpuks ongi see iga kohtumise lõpus öeldud väljend tõsi: "Näeme kunagi!"
Mul on üldse viimasel ajal tunne, et enamus mu sõpru on kas hõivatud või siis on neil juba olemas oma parim sõber.
Krissu tuli minuga linna kaasa. Tal oli kõht tühi, nii et läksime otsejoones Favorasse. Ta ostis friikad ja mulle üllatusmuna, kus oli hello kitty, kuigi Krissu lootis, et seal on mingi muu tegelane, mida ta vennatütar endale kogu aeg tahtnud on. Krissu sõi ära ja siis tahtis karpi mu autosse jätta, aga ma ei lubanud, aga siis ta kraapis karbi peale B & K 4ever, together. Pärast viskas karbi ära, aga selle osa, kuhu ta selle teksti kraapis, jättis mu autosse mulle mälestuseks.
Enne veel, kui koju hakkasin minema, käisin ühikast läbi - igatsus ühika õhtute järgi oli niivõrd suur. See on teist aastat järjest juba parim koht, kus pärast suviseid ringi seiklemisi lõpuks maha istuda ja lihtsalt olla toredas seltskonnas.

Vasakult:Aleks, Silver ja kõige suurem valetaja Ruslan

Jõudsin ühikasse ning leidsin eest tühjuse, koputasin siis kõikide sõprade ustele ja kutsusin nad keskele kokku. Kõik tulidki, mille peale Ändi sõnas: "Nüüd on aeg üks kiire valetamine teha," nii et hakatigi valetamist mängima. Meid oli seal päris palju: mina, Kaidi, Ändi, Rait, Margus, Aleks, Silver ja Ruslan. Põhihuumorit tegi ikka Rait, kes mängu poole naljakamaks muutis oma kahemõtteliste väljaütlemistega, nagu näiteks "tahad saada v" ja "kurat jälle sa trukkisid mind".
Kahju oli lahkuda, aga kodu ootas. Anita oli end ülemisele korrusele nii mõnusalt sisse seadnud, kui kedagi kodus polnud, et mul tekkis kohe tahtmine temaga liituda. Aitasin tal õppida, ise vaatasin samal ajal Krissu saadetud pilte, mida me pärast Anitaga naersime.
Märdi tädi oli ka paaril õhtul meie juures ja tegeles vanaemaga. Ma arvan, et tänu talle on nüüd kõik siin majas rohkem sööma hakanud või siis sellega algust teinud, sest ta on selles osas ikka eriti järjepidev ja vastu vaidlemist siinkohal ei ole. Pean temast õppust võtma ja teisi edaspidi samamoodi sundima. Arst teab, mis arst räägib.
Hommikul viisime Anita kooli ja läksime Märdiga ise ka kooli, õigemini Märt läks, mul polnud jälle esimest tundi. Olin seni ühikas netis. Leidsin esimese asjana eest Mari-Leenu kirja - jah, see sama Mari-Leen, kes laulis "rahutut tuhkatriinut". Ta elab nüüd Vastseliinas, on abielus ja peab hobuseid. Laupäeval toimubki üks hobuste üritus, mida ta mind kajastama kutsus. Päris lahe on saada kiri kelleltki selliselt, keda kunagi lapsepõlve täiega fännasid. Poleks osanud tollel ajal sellisest asjast unistadagi. See on jälle see teema, kuidas kõik võib ikka pöörduda. Samas ei tekita see nüüd enam sellist elevust, nagu seda tekitas tollal näiteks Karol Kuntseli vastus minu saadetud kirjale. Ma isegi ei tea, kas ma saan sinna üritusele minna, kuigi kahju oleks ära öelda.
Hakkasin aja sisustamise mõttes blogi kirjutama. Enne pidin aga google ja bloggeriga hakkama saama, sest eesti keel oli neis muutunud mingiks imelikuks hieroglüüfidega keeleks. Esimene mõte oli, et nonii, Anti on raudselt nüüd mingit nalja mulle siin teinud. Õnneks sain lõpuks kõik korda. Alustasin blogi kirjutamist, mida nüüd neljapäeva õhtul lõpetan, sest vahetund algas. Läksin koridori ja pahandasin Kaidi ja Aleksiga, kes alles ärkasid, kuna neil olid esimesed tunnid vabad, kuigi ma olin algul veendunud, et nad lasevad lihtsalt üle. Ootasin Aleksi ära ja läksin siis temaga koos koolimajja. Nii pikk maa on ühikast üksinda kooli kõndida ju.
Jõudsin klassi, aga kedagi peale õpetaja polnud veel kohal. Istusin maha ja hakkasin oma asjadega tegelema, kui järsku õpetaja oma telefoniga minu juurde tuli ja näitas sealt minust ühte pilti. See oli tehtud 1. augustil Marek Sadama kontserdil. Seal oli tookord küll vähe rahvast, aga seda õpetajat ma sealt millegi pärast ei mäletanud. Igatahes tore žest tema poolt. Rääkisin talle, et käisin hiljuti ka sellel teisel Sadama kontserdil.
Raamatupidamise tund ise oli nii igav, et ausalt öeldes polnud tänasest koolipäevast küll minu jaoks midagi kasu. Kõigil oli seal nii igav, et õpetaja hakkas end kordama ja tegi vigu, aga keegi ei pannud isegi tähele enam. Õpetaja sai ise ka aru, et me ei kuula teda üldse, aga ta jäi seejuures ikkagi positiivseks. Ma arvan, et ta peaks midagi oma õpetamise metoodika juures muutma, meid rohkem rabama, et me suudaks rohkem keskenduda. Siiani muutub tõesti iga tund järjest igavamaks, et kõik on eos juba endale selleks tunniks muud tegevust varunud.

IS-12 (alt vasakult: Aleks, neanderdaal
(Kairo pandud hüüdnimi) ja Po,
üleval vasakul olevat ei tea, paremal Mariin)

Ma hakkasin jälle oma facebookis olevaid pilte üle vaatama. Kõige enam köitsid mind vanad rebaste ristimise pildid, kust nüüd mitu aastat hiljem vaatasid vastu ikka väga naljakad näod, võrreldes nendega, keda ma praegu tean. Mõned on ikka väga palju muutunud. Lisaks sellele on pildile jäänud mitmed sellised, keda ma siis ei tundnud ja keda ka veel aasta aega tagasi ei tundnud, aga kellega nüüd väga hästi läbi saan. Küllalt on selliseid juhuseid kuskilt üritustelt, et aastaid hiljem neid mu enda tehtud pilte vaadates on pildil tunduvalt rohkem tuttavaid nägusid ja äratundmisrõõmu, kui siis, kui pilt tehti. Aleksile ühte pilti temast saates ütles ta mulle sellepeale: "Sa jõuad ka ikka igale poole."
See aasta lubasin tal tulla minust pilti tegema, kui ma rebast mängima lähen. Oma viie aasta tagust pilti täna facebookis nähes, leidsin sealt alt Sanderi kommentaari: "Mitmendat korda retsitav olla on päris üllas tunne."
Mina: "Neid kordi tuleb veel mitu.." nagu näha, läksid mu sõnad täppi. Ma olen selles koolis kolmandat ja gümnaasiumiga koos arvestades juba neljandat korda rebane. Viimane kord muidugi jäi retsimine minu jaoks vahele, sest meie kursus ei osalenud ja ürituse korraldamine polnud ka just kõige paremini tol korral organiseeritud. Nüüd ütlen uuesti, et ka see pole viimane!
Loodame, et see aasta tuleb sama tore või veel toredamgi rebaste ristimine, kui eelmisel aastal. Kõik oleneb uuesti õpilasesindusest, mis õigepea vaitakse. Mõtlesin, et lõpuks peaks ise ka kandideerima. Aleks arvas ka, et see on hea idee, kuna aktiivseid liikmeid on sinna vaja.
Rääkisime Aleksiga täna veel päris pikalt juttu, ta aitas mul essee ära vormistada, mille eest ma talle nüüd teene võlgu olen. Isegi luban juba tema ja Raiduga mitu nädalat jõukasse minna, aga kuna mul pole meeles olnud trenniriideid kaasa võtta, siis lubaduseks on see jäänudki. Järgmine nädal parandan ennast!

Päriselu on ka elu

Koolinädal lõppes reedel vene keelega ja esmaspäeval see sellega ka jälle algas. Vastupidiselt aga reedesele produktiivsusele, oli esmaspäeva hommikul minus võimust võtnud täielik laiskus ja ma lihtsalt hangusin terve vene keele tunni ega suutnud midagi kaasa mõelda, ma olin nii unine. Kui õpetaja küsis midagi, siis ma ei saanud midagi aru, mida tegema peab või kus parasjagu järg on. Kes minuga kunagi samas klassis on käinud, see ehk oskab paremini seda situatsiooni ette kujutada.
See unisus oli ilmselt tingitud õhtul filmi vaatamisest ning enne keskööd veel Urmol ning Margusel linnas bussivastas käimisest. Kuna Tartu bussijaamas tõsteti platvormid ümber, siis nad ootasid vales kohas bussi ja jäid maha, nii et pidid hilisema bussiga tulema ning lisaks seda Tartus veel tund aega ootama. See buss aga ei tulnud läbi Põlva, et otse Väimelasse saada, nii et Urmo palus Märdilt, et me neile järgi läheks. Kõigele lisaks pidid nad 10 minutit veel Võrus meid ootama, sest film, mis telekast jooksis ja millesse ma nii süvenenud olin, lõppes samal ajal, kui buss Võrru jõudis.
Vaatasime filmi "The Switch". Mulle tegelikult see film põhiteema pärast ei meeldinudki, aga kuna süžeesse oli põimitud ka sõpruse teema, millest ma alles rääkisin, siis see pani mõtlema selle üle, kui õhuke on tegelikult sõpruse ja armastuse vaheline piir. Soovitan seda filmi vaadata koos vastassoost sõbraga. Kui muidugi üldse vaadata, sest minu arust see polnud kõige parem film.
Peale filmi sõitsime kiirelt linna, võtsime Marguse ja Urmo peale ja siis nad rääkisid oma positiivsest bussiga sõitmise kogemusest. Harva leidub toredaid ja üdini sõbralikke bussijuhte, kellest ühega nemadki kohtusid. Bussijuht ütles neile bussijaama vale platvormi peal seismisest tingitud ebaõnnestumise peale, et kui midagi elus halvasti on, siis tulge alati siia bussi! Minu arust see oli parim asi, mida ma kuulnud olen. See on nagu lootuskiir pimedas tunnelis - kui midagi on valesti läinud, siis astud bussi, kus sind ootab armas bussijuht ja kõik muutub sõidu ajal kullaks. Selliseid bussijuhte võiks rohkem olla. See paneb uskuma, et maailm polegi nii halb paik elamiseks. Rait ütleks sellepeale: "Iga tunneli lõpus on vikerkaar!"
Ma pidin esmaspäeval esialgu ainult ühte tundi minema, aga kuna arvuti tund toimus tehnomajas, kuhu mul on juba pikemat aega ahvatlus minna, sest seal on nii palju toredaid inimesi, kellega suhelda, siis läksingi peale esimest tundi Raivega kaasa. See oli esimene tund, mis toimus peamajast väljaspool, nii et sain nii Raivele ja Margele kui ka mõnele teisele seletada, kus miski asub, millised on vahetunni erinevused jne. Ma olen siin koolis ikka tõeline vana kala. Ükski päev ei lähe nii mööda, kui koolimajas või selle territooriumil ei tuleks mõni mu endine õpetaja vastu ja ei küsiks: "Sa käid jälle meie koolis!? Mis eriala siis seekord õpid?"
Ja mina pole ainus, kes selle kooli täielik patrioot on. Arvutiklassis ootas mind ees Kasepuu, kes on ka paljud erialad siin koolis juba läbi õppinud, aga vastupidiselt minule pole temal õnnestunud veel kordagi seda kooli lõpetada. Uurisin, mida ta meie tunnis teeb, mille peale sõnas ta, et tuli uusi naisi vaatlema. Ma loodan, et see on mingi nali ja ta jätkab ikka omal kursusel.
Vahetunnis rääkisin Märdi kursusega aatriumis juttu. Ma olin jälle Ruslani unes näinud, mis käivitas unenägude jutud. Mina ei suutnud oma unenäo sisu meenutada, aga Ruslan kirjeldas, kuidas ta oli unesegasena näinud, et keegi magab ta toas, mille peale Urmo ütles, et ta peaks vist oma toa ust kinni hoidma, et unesegane Ruslan hommikul tema jalutsis ei magaks. Eelmine aasta oli Andre isegi korduvalt keset ööd Urmo tuppa sattunud. Tema puhul muidugi ei imesta.
Arvutitunni alguses rääkisin õpetajaga ainete ülekandmise teemal ära ja olin ülejäänud tunni vabakuulaja, sest varem õpitu on end juba kordama hakanud ning hetkel midagi juurde õppida pole. Alustasin blogi kirjutamist ja lugesin uudiseid. Sattusin ka ühte põnevat artiklit lugema ( http://www.ohtuleht.ee/678764/avasta-eestimaad-abiks-abiellujatele-kus-on-eesti-koige-armsam-maakirik ), kus räägib vanade mahajäetud kirikutest. See tekitas minus erinevaid emotsioone ja ideid.
Esmalt oli see mõeldud lugemiseks neile, kes ei soovi pulmi korraldada suurtes uhketes kirikutes, vaid väiksemates nostalgilisemates kohtades. Ma pole ise küll leeritatud, aga korraks tekkis küll tahtmine tulevikus pigem vanas väikses kirikus abielluda. Kusjuures abielu sõlmimine kuskil mahajäetud varemete juures oleks ülihea idee. Sellega meenus kohe Lüllemäel asuv Karula kirik, millest on järgi vaid varemed ning mis reedel mööda sõites silma jäi. Pärast saaks kohe üle tee baari pummeldama minna. Lüllemäe on hästi väike ja maha jäetud koht, mis tekitab hästi koduse tunde. See meenutab natuke neid mereäärseid külasid Häädemeeste vallas.
Vahetunnis käisin Märdi, Urmo, Marguse ja Ruslaniga söömas. Kogu selle söögivahetunni ajal kujunes ühe õpetaja lapse öeldud väljend teise õpetaja kohta "tobe mees" välja riimid: tobe, kobe ja nobe. Pärast sai väljaski veel nalja tehtud. Märt tahtis, et kõik talle kommi ostaksid poest, lõpuks Kristian tuligi poest kommidega, millest ühe Märt endale sai. Tasub ikka järjekindel olla!
Esmaspäeval olime Märdiga veel ühikas, kuigi ta juba hommikul ähvardas mind hambaharjaga, millel hambapasta peal, et kui me koju ei lähe, siis määrib selle mulle juustesse. Kusjuures esmaspäeval täitus meil 3 aastat ja 3 kuud koos. Ühikas saimegi terve õhtu koos olla. Mingi aja olin siiski ka kommunistidega. Läksin teleka juurde, poisid olid juba siidrid poest toonud, millest esimene Raidul mõistusegi kinni tõmbas, nii et ta ei saanud pärast oma toa ust tükkaega lahti. Naersime ja rääkisime niisama juttu. Silver sai Raidu naljadest inspiratsiooni ja pakkus häid ideid välja. Kus ta küll eelmine aasta oli, kui meil ideedest puudus tuli?
Silver on täielik looduse inimene. Rääkis meile lilledest ja looduses toimuvast sümbioosist. Me juba mõtlesime, et ta on vale eriala valinud ning oleks pidanud hoopis Räpina aianduskooli minema. Seoses selle loodusega pakkus ta välja, et meil võiks seal teleka juures, mis on ümber nimetatud RMK puhkealaks olla vaba aja tegevused, näiteks lillede kastmine jne. Lisaks sellele pakkus ta, et Raidu naljadest saaks kokku panna kommunistide 10 käsku. Sel päeval sündis ka üks tarkus temalt: "Päriselu on ka elu!"
Vahepeal tuli Tailo sinna. Küsisin, et kas ta ühikaelu ei igatse, mille peale ta vastas: "Ei, nüüd saab Siim üksi magada," millest kulmineerus jälle mingi haige teema, mis Aleksile üldse pähe ei tahtnud mahtuda. Kusjuures alguses, kui me diivani peal istusin ja juttu rääkisin teistega ning koridoris Tailo samme kuulsin, siis ma tükkaega mõtlesin, et kes kõnnib nii nagu tema. Ma isegi ei mõelnud kordagi, et see tema on, nii et ma olin hetkeks isegi üllatunud, kui teda päriselt nägin. Eelmise aastaga jäid kõigi eripärad ikka nii hästi meelde.
Kuna kell muudkui liikus ja kõht läks aina tühjemaks, siis liikusin oma tuppa, et asjad võtta ja kööki minna. Vahepeal oli aga Margus tulnud, kes küsis: "Kas sa lähed Ruslani kutsuma?"
Mina: "Millest sa seda järeldad, et ma just tema juurde sammun?"
Ändi: "Sa kõnnid täpselt nii nagu läheks Ruslani juurde."
Pärast Ruslaniga naersime selle üle, kuidas ma tema juurde ikka nii kindlal sammul teistest erinevalt kõnnin.
Rääkides veel söögist, siis Silver on oma võileivarösterist sõltuvuses, nii et nad teevad Aleksiga pidevalt igasuguste lisanditega saiu. Rait naeris, et Silver on nagu part, keda saiaga söödetakse, vähemalt odav ülal pidada.
Tegin vahelduva eduga köögis süüa, kus Aleks ei lubanud mul lagastada, sest tema oli korrapidaja. Ma ei pidanudki midagi tegema, sest pliidid ja nende ümbrused olid juba enne mind ära mökerdatud, tol kellaajal tegi enamus süüa. Köögis oli päris palju rahvast. Kerttu ja Signe olid ka Hispaaniast tagasi ja siis muljetasid seal Maarjale ja Kaidile oma tegemistest. Ma jäin neid nii kuulama, et hakkasin omaarust sööki potis segama, aga panin kulbi üldse potist mööda, ise hakkasin naerma, neile aga jäi mulje, nagu ma oleks salakuulaja, kes omaarust süüa teeb, aga tegelikult neid spioonib. Nad olid nii puhanud ja rõõmsad, alguses kohe tulid kallistama mind.
Sõin ära ja siis läksin teisi otsima, aga teleka juures oli oma seltskond võõrastega asendunud. Viimasel ajal käib nii palju põhikooli järgseid meie ühikas oma vaba aega veetmas. Esmaspäeva õhtul pidas üks omaarust sünnipäeva seal. Kuidagi nii võõras oli seda seltskonda seal näha, kuigi kõik on väga sõbralikud, ütlevad "tsau" kogu aeg, samas ma ei tea poolte nimesidki. Lõpuks ma läksingi Ruslani juurde ja ütlesin: "Mul on igav, teeme midagi!"
Margus otsustas pärast pikka arvutis passimist suurele vihmasajule vaatamata jalutama minna ja kuna teisi polnud ka parasjagu näha, siis mängisime Ruslani toas kaarte, aga jätsime ukse lahti, sest teadsin, et Aleks ja Silver läksid poodi ning pidid õigepea tagasi tulema. Hiljem nad liitusidki meiega, nii et seltskond oli jälle koos. Tegime ühe mängu ja siis nagu tavaliselt, just siis kui ma seltskonna olin kokku ajanud, läksin ise ära oma tuppa "Kööki" vaatama. Reklaami ajal läksin tagasi nende juurde. Nad olid mängu lõpetanud ja suutnud end keskele teleka juurde suruda, samal ajal kui enamus olid välja suitsule läinud. Kõik vaatasid tummfilmina "Osooni" ning püüdsid ette kujutada, mis seal parasjagu räägitakse, sest hääl oli maha keeratud ja keegi ei viitsinud tagasi ka panna. Vaatamata sõpradele oli ikkagi kuidagi võõras seltskond. Kaarelile ei läinud meie naljad vist üldse peale ja lõpuks tuli Getter ka sinna - kõik jäid vait, nii et ta juba küsis: "Kas ma olen tõesti nii kardetav isik?"

Rääkisin natuke aega veel Aleksi ja Ändiga juttu ning läksin ära oma tuppa. Auli ja Sigmar olid just mu toa ukse juures. Auli on hästi sõbralik ja hakkas ka siis minuga jälle rääkima, küsides: "Sina eladki selles punases toas," ning piilus mu toa ukse vahelt sisse. Ta ei mõelnud tegelikult alguses üldse mu punast tuba, vaid hoopis punast lampi, mis on akna peal ja väljast vaates kõik punaseks teeb. Olen jälle märgatud! Auli tahab endale nüüd sinist tuba.
Vaatasin "Kodunnet", mis oli seekord Võrumaal, siinsamas Misso vallas ning "Naabriplikat". Viimane on ikka eriti humoorikas viimasel ajal. Sealt tuleb selliseid kilde, et me Märdiga lihtsalt naerame täiega teleka taga. Tola on ikka põhiline. Ühtlasi ka üks mu praegusi lemmiknäitlejaid. Tahaks teda ka teatrilaval teistes rollides kunagi näha, aga eks jõuab veel. Kevadel linastub ka Võrumaal filmitud "Päevad, mis ajasid segadusse", kus nii Tola kui ka mu isa osalesid. On, mida oodata!
Teisipäeval ma ei läinudki kooli, vaid hakkasin oma lemmikõpetaja esseed sõnavabaduse teemal kirjutama. Rääkisime Aleksiga eelmisel õhtul koolist ja tundidest ja siis ta ütles mulle, et pole mõtet käia tundides, mis sulle midagi ei anna, tee selle asemel parem midagi targemat. See käis pigem raamatupidamise tunni kohta, aga kuna see essee tegemine nõudis minult nii palju aega, et ma jõudsin seda vahelduva eduga kirjutades alles õhtupoolikuks valmis, siis ei jõudnud ma ka vene keelde. Selle asemel koristasin kiiresti kõik asjad ära ja siis Märdiga koju, et jätkata essee kirjutamist. Vahepeal käisime Anital koolis järel. Kuni neljapäevani on meil kaks last: Anita ja Märdi vanaema, kelle eest hoolitseda. Kert juba küsis täna ühikast ära tulles, et kas me ei tulegi see nädal rohkem ühikasse tagasi. Mina ilmselt käin vahepeal, sest mul on homme ainult üks tund ja siis mingi aeg olen ühikas ning saan Krissuga kokku, kes on see nädal Eestis.

Lõpetuseks üks meisterdustöö pühapäevast. Ma pole küll meisterdamises kunagi väga hea olnud, aga kuna mu peas on nii palju visioone, mida millestki teha, siis olen vaatamata oma andetusele vahel selle tee ikkagi ette võtnud ja püüdnud meisterdada midagi, mida oma peas ette kujutanud olen. Kusjuures selle koha pealt olen ma viimase aasta ajaga ökoinimeseks hakanud. Näiteks ei viska ma ära karpe, sest neid saab veel kasutada, kas enda jaoks esemete hoiustamiseks või kinkekarpide disainimiseks. Mõned karbid olen juba ümber disaininud.
Kõik sai alguse sellest, et Annu tuli peale oma sünnipäeva mulle ühikasse külla ja ühtlasi soolaleivapeole, sest mul oli just toas remont valmis saanud. Ta tõi ühes väga lahedas karbis kommid, mille otsalõppedes tekkis kohe idee seda karpi veel kasutada. Seejuures tänud siis sponsorile!
See karp seisis kuni kevadeni mul ühikas, sest mul polnud kunagi meeles materjale ja töövahendeid omavahel kokku viia, et karp ära kaunistada. Lõpuks, kui ma seda teostama asusin, siis ei tulnudki sellest midagi välja, sest karp kumas värvipaberitega läbi. Tekkis uus idee - kasutada tapeeti. Karp jäi jälle seisma, sest eksamid tulid peale ja suvel tundus aega rohkem olevat. Lõpuks, kui ma oma asjadega ühikast ära kolisin, siis ma isegi mõtlesin, et nüüd teen karbi valmis, aga siis polnud aega ja kui aega leidsin, siis ei tulnud enam meelde, kus tapeet on. Seda tapeeti otsisin ma sama kaua nagu oma lõputunnistusi, mis alles eelmisel nädalal üles leidsin. Tapeedi leidsin üles laupäeval ja no seda õnne - kodu tuli meelde, sest seda tapeeti kasutasin ma viimati oma ülimegalaheda toa osaliseks tapeetimiseks. Nüüd mul on jälle see roosavaimustus peal.

Siin ta on!

Pühapäeval siis teostasin lõpuks oma plaani ja tulemus on super. Aega võttis aga asja sai. Kõige naljakam oli see, et mul oli seda karpi praktiliselt vaja asjade hoiustamiseks, aga lõpuks kui see valmis sai, siis ma ei suutnud otsustada, mida sinna sisse panna. Lõpuks panin ülemisse sahtlisse võtmehoidjad ja alumisse sõrmused ning kõrvarõngad. Ja kui mõni toidugurmaan või meeleheitel instagrammer pildistab iga nurga alt oma toitu, siis mina tegin oma uuest karbist iga nurga alt pilti.

Kas tõesti mu kodumaa on nii ilus vä?

Eelmine nädalalõpp oli väga produktiivne, kartulid said pere, sugulaste, naabrite ja sõprade abiga võetud ning vanaema sünnipäev ühes vanavanemate päevaga peetud. Hetkel kestab ka vananaistesuvi, mis andis head eeldused välitegevusteks. Kui suvel mulle maal olla ei meeldi, siis sügis on just selline aastaaeg, mil ma tahaks palju aega maal aias veeta, kas siis lihtsalt istuda ja/või pildistada ning nautida aiasaadusi. See on üks mu lemmikhetki. Annu ka avastas laupäeval meie imelist aeda, kuhu ta ringkäigule viisin. Mäletan päeva, mil ma esimest korda Märdi juurde läksin ja kõike seda ilu nähes mõtlesin - siin tahakski elada.
Meie maja näeb pärast suvel läbiviidud värvimist ja osade akende vahetamist nii ilus välja kogu selle sügise keskel. Päris sügis polnud küll eelmisel nädalavahetusel veel minu jaoks saabunud, aga juba selle nädalaga on loodus muutunud üha rohkem kollasemeks. Vahtrad pole ka veel oma tööd teinud, eelmisel nädalal nägin vaid ühte sügisvärvidega algust teinud vahert vanaema naabrite juures, mis möödunud pühapäeval eredalt silma torkas. Selleks, et tõelisest sügisest osa saada, peaks ilmselt Rõugesse minema.
Ideaalis tahaksin sügisel ühe päikesepaistelise ilmaga Haapsalus käia. Seriaalist "Pilvede all" on varasematest hooaegadest üks ilus unistus jäänud sellest maagilisest promenaadist mere ääres, Haapsalu linna ääres, kuhu olen siiani vaid suvel paaril korral lapsepõlves sattunud. Ma ei usu, et ma sellel aastal sinna satun, aga tulevikus kindlasti. See aasta tahaksin lihtsalt olla sügisel palju väljas, et nautida seda lühikest aeg, mil lehed on värvilised. Sügis on nii kaljukitse aastaaeg ikka. Kusjuures horoskoobid ja tähemärgid on viimasel ajal nii teemaks, eriti kui ma Annuga sellest räägin, sest ta on ka kaljukits, nagu mina. Laenasin talle isegi oma horoskoopide raamatut, mille Arno mulle põhikoolis loosipakiga sünnipäevaks kinkis. Lisaks sellele lähevad viimasel ajal päevahoroskoobid iga päev järjest rohkem täppi, et ma juba muigan ajalehte avades. Kodus on mul aega lehti sirvida. Nii näiteks jäid mulle reedel nimepäevad silma ja parasjagu oli just Sanderite ja Aleksi nimepäev. Nimepäevade osas olen ma väga laisaks jäänud ega viitsi enam iga päev vaadata, kellel nimepäev on, vahel juhtun kogemata lehest lugema. Varem olin mina see, kes iga hommik nimepäevade kalendri avas ja kõigile esimesena nende nimepäeva meeldetuletas.
Sünnipäevadega facebookis aga on see pluss, et need on parimaks teateks, et sõbralistis on ikka veel selliseid kodanikke, keda ammu enam sinna vaja pole. Vahel vaatad vanu piltegi ja mõtled, et kuidas üldse oled mõne inimesega suhelda saanud. Viimase igava raamatupidamise tunni ajalgi näiteks kustutasin facebooki albumitest kõvasti pilte inimestest, kellega ammu enam ei lävi. See aasta on üldse kuidagi selline kõige halva minema pühkimise aasta olnud. Ma tean, kes ja mis mu jaoks tähtsad on ning ülejäänul mu elus kohta pole. Mul on oma õnne valem.
Nädalavahetusel sai mõnusalt aega veedetud koos sõprade ja peredega, laupäeval Märdi juures ja pühapäeval mu vanaema juures. Laupäeval peale kartulivõttu oli viimane suvine söömaaeg kogu seltskonnaga hoovis, sest ilm veel lubas. Hiljem saun ja tünnisaun koos Annu ja Po'ga, kes terve päev meie juures olid.

Pühapäeva hommikul võtsime venna Kaperast sünnipäevalt peale ja läksime vanaema juurde. Terve tee oli garanteeritud mu venna head teksti. Ma vahel ikka kuulan ja imestan, mis tal kõik ka pähe ei tule. Lisaks sellele tekstile suutis ta iseenda jaoks fotosessiooni korraldada - tema ronis igale poole ja tegi liigutusi ning mina muudkui pildistasin. Rääkides veel sünnipäevast, siis nägin seal tuttavaid nägusid ja siis vend rääkis purjus Kristjanist, kellelt seda mainides sain vastuseks: "Ma arvasin, et sa sellest kuuled. Sa oled mu tegemistest seal rohkem kursis kui ma ise."
Maailm on tõesti väike, viimasel ajal just eriti. Laupäeval näiteks, kui Po ja Annu ära hakkasid minema, tuli neile piirivalve vastu. Annu tõmbas tee äärde autoga, aga ei arvanud, et seal nii sügav kraav on ja vajus sisse. Läksime Märdiga appi. Alguses me ei teadnud piirivalvest midagi. Alles sündmuspaigal saime asjast sotti. Läksime autost välja, Tom oli seal. Ma isegi ei teadnud, et ta piirivalvuriks on vahepeal jõudnud õppida ning arvasin, et ta elab üldse Tartus või kuskil mujal, mitte siinkandis. Ütlesin tsau talle ja teatasin, et elan siin. Ta muigas. Polnud ammu näinud.
Pühapäeval aset leidnud vanavanemate päev möödus üsna toredalt. Kui äraminek oli, siis vanaema tahtis jälle kõike kaasa saaata. Ka neid komme, mis ma talle ise viisin. Kui ma ise neid ei tahtnud, siis käskis vanaema need ühikasse sõpradele viia. Me naersime Sigridiga, et viin taimetoitlasest Kerdile need, ta oskaks kindlasti kommidest rõõmu tunda. Rääkisin Kerdile ka seda, mille peale ta hiljem mind külmkapi juures nähes küsis: "Mis seal kotis on?"
Mina: "Kringel."
Kert: "Vanaema saatis raudselt mulle selle, anna siia!"
Viisin Raidule ka kringlit selle eest, et ta mulle eelmisel nädalal moosipalle tõi. Rait: "Ainult üks jupp ongi v?"
Ma ikka naeran, kui otsekohene ta on. Lubasin talle õigeid moosipalle ka veel viia, aga pole meeles olnud Jaagumäel käia, kuigi viimase nädala jooksul sai päris mitu korda ringi sõideldud: Tartus, Võrus ja veelkord vanaema juures käidud, kuhu ma mitu päeva järjest minna lubasin, aga Po ei suutnud ära otsustada, mis ta sünnipäevast saab, nii et jõudsin vanaema juurde ka alles neljapäeval. Pidin isale pildid ilmutusest viima ja tädi ja tädimehe asjad ära tooma, mis nad sinna unustasid. Käisimegi pühapäeva õhtul veel peale vanaema sünnipäeva tädi juures. Tädi oli mingid saapad tellinud, mis talle suured olid, aga lõpptulemusena sain temalt hoopis kingad, mis talle väikseks olid jäänud, aga mulle parajad olid.
Eelnevalt tegin ühikas Ruslani tekikotist pilti ja ütlesin tädile, et ta morsiklaasid valmis paneks, millest omakorda Ruslanile lubasin pilti teha. Võrdluses selgus, et värvid on samad, aga muster erinev, aga tore tähelepanek siiski.

Ruslani tekikott

Tädi morsiklaasid

Tädi elabki nüüd Võrumaal ja ootab, et käiksin tal tihedamalt külas nüüd kui jälle Väimelas olen, seda enam, et meid lahutab nii väike maa. Loodan, et jõuan tihedamini nüüd oma ainsale tädile külla.
Möödunud nädal läks kuidagi eriti kiiresti. Koolis ei pidanud ka väga palju käima, sest iga päev oli ainult kaks tunnipaari, millest mõnel päeval pidin ainult ühes käima - kuldne elu või nii. Samal ajal sundisin teisi kooli minema, kes ühikas pärast teisipäevast pidu hommikul magasid või lihtsalt mõni päev igavatest tundidest üle lasid.
Esmaspäeval käisin ka ainult esimeses tunnis, milleks oli arvuti. Kuna nüüd olime õiges klassis, kus oli Windows 7, siis sain mõne koha pealt isegi natuke targemaks, aga pikemas perspektiivis otsustasin siiski, et kannan arvutiõpetuse üle, sest see sama aine oli mul alles eelmisel poolaastal ning käin edaspidi hoopis arvutikasutuses, mida ma varem veel läbinud pole.
Märdil polnud esmaspäeval üldse kooli, aga kuna nii tema kui ka Margus ja Ruslan olid ühikas, siis käisime kõik koos söömas. Isegi üllatavalt hea söök oli. See oli ka tingitud ilmselt sellest, et oli esmaspäev ja toit oli veel värske.

See oli selline tore lõuna jälle toreda seltskonnaga. Rääkisin neile oma unenägudest, kuidas Rando elas minu toas ja Ruslani voodi asemel oli sahtelvoodi, kus ühes kastis magas neli inimest. Kusjuures vanasti oli mu tädil selline voodi, ainult, et selles voodis sai igas sahtlis vaid üks inimene magada, isegi sai seal mõned korrad magatud. Praegu on mõnes lasteaias sellised voodid.
Tagasi söömast jõudsime, siis jäin Raidu ja Aleksiga jutustama. Käskisin Raidul tundi minnes Jaasi tervitada, mida Rait tunni alguses tegigi, öeldes: "Ivan julm tervitab sind."
Jaas: "Kes see on?"
Rait: "Birgit," mille peale Jaas naerma oli hakanud.
Peale sööki tuli mega uni. Koolipäevadel ma ei saagi eriti süüa lõuna ajal, sest siis ma võiks pool päeva maha magada. Need varajased ärkamised ja tunnis hangumised on ikka nii väsitavad. Mulle meeldis hiljutine uudis, et koolipäevad peaksid algama kell 10 või 11. Siis ma suudaks isegi koolipäevast maksimumi võtta ja selge peaga kaasa mõelda. Nüüd ma lähen lihtsalt hommikul hanguma sinna kooli, on ka erandeid muidugi, aga harva. Reede oli näiteks hästi produktiivne - sain majanduse tunnis testiga aju käima, nii et järgmises vene keele tunnis töötas aju täiel kiirusel, nii et suutsin korraga nii palju kaasa mõelda ja teadmisi haarata. Kõige selle juures oli muidugi palju äratundmisrõõmu varasematest õpingutest, sest ma leidsin oma vanad vene keele vihikud üles koos dokumentidega (lõputunnistused ainete ülekandmiseks), mis kaua kadunud olid olnud. Seegi tänu Märdile, kes otsida aitas. Ma suudan ikka alati kõik asjad nii ära peita, et ise ka ei mäleta lõpuks.
Esmaspäeva õhtul sai teleka ees mööda saadetud, sest kõik vanad saated on jälle ekraanil tagasi. Mingi aeg käisin keskel teistega valetamist ja potti mängimas. Viimane käis mingite ulme reeglite järgi, kus võis edasi saata ja käia võisid kõik. Tavaliselt on neli või enam mängija puhul see, et käed käivad, aga kuna sellest keelduti, siis tundus see üsna kaootiline.
Teisipäev oli täielik vastand reedele. Minu jaoks ongi tavalised edukad esmaspäevad ja reeded, see, mis sinna vahele jääb, on nagu must auk. Vastupidiselt reedele, ei suutnud ma teisipäeval midagi kaasa mõelda ning passisin kogu raamatupidamise tunni arvutis ja otsisin pilte, millest Po'le sünnipäevaks üks pilt postitada. Vene keele tunniks olin juba nii surnud, et küsisin õpetaja käest luba, et keset tundi ära minna. Ma reaalselt ei viitsinud seal olla. Marjanil oli sama teema. Õpetaja avastas aga, et esmakursuslastele toimus pool sellest tunnist mingi tutvustas infotund, nii et tänu minu küsimise peale see tal üldse meenus ja terve klass sai tunnist ära. Osad muidugi läksid sinna infotundi, aga kuna päris mitmed meie klassist on varem selles koolis õppinud, siis nende jaoks oli see infotund kasutu. Kõik on niigi teada.
Teisipäevaks oli palju plaane, aga lühikese aja jooksul olid need kõik kardinaalselt muutunud. Me ei läinud mitte linna kinki ostma, Hurdale ja siis Po sünnipäevale, vaid hoopis koos Po ja Annuga Tartusse, Võrru ja õhtul ühikasse Maarja sünnipäevale. Käisin kiirelt pesus ära, ootasime Annu koolist ära, võtsime Po töö juurest peale ja läksime Tartusse. Po'l olid oma asjaajamised ning me käisime Märdile kingi ostmas, mille üllatavalt ruttu isegi leidsime. Tavaliselt on ta hästi valiv ja meil läheb kaua, aga seekord tundus, et oli isegi mitu varianti, mis ta oleks olnud nõus ostma. Minu arust said täiega ilusad kingad. Seekord ei ostnud enam mingeid odavaid sama firma kingi, mis tavaliselt väga lühikest aega vastu on pidanud, vaid tunduvalt kallimad ja loodetavasti firmat arvestades ka kvaliteetsemad ning kauem vastupidavamad.
Kingitused said ka valitud. Po'le ostsime saunamütsi, millel kirjas "sauna boss", nii et nüüd ta saab oma mütsiga meie juurde tünnisauna tulla. Lisaks sellele valis Märt talle seni kaardi välja, kuni ma Rele juurest Maarjale lilli ostsin. Kaardi peal lükkab poiss autot, mida Po saab veel juhtimisõiguseta kuu aega teha. Hea tekst oli ka kaardil ja selle sees, aga seda kahjuks ei mäleta.

Maarjale ostsin karahvini, mis asendas antud olukorras lillevaasi - kaks ühes, mis kulus talle ära, ma arvan. Lisaks sellele kinkisin talle lastereha, et kui lilled ära närtsivad, siis saab need kokku riisuda. Kingid ostetud ja ühikasse tagasi. Kell oligi juba kuus saamas, nii et üsnapea oligi aeg kööki suunduda, kus hakati Maarja sünnipäeva tähistama. Kokku oli päris palju rahvast tulnud nii oma ühikast kui ka teistest ühikatest ning lisaks neidki, kes enam ühikas ei ela aga läbi astusid. Näiteks Ivo, kes naeris, et meil pole ikka midagi muutunud, eriti Raitu kuulates, kes Urmole istet pakkudes sõnas: "Palun armuline proua," ja lisaks muidki oma tavapäraseid nalju tegi. Me saime ikka kõvasti naerda.
Mingi hetk Rait lihtsalt rokkis seal Star fm'i retromuusika järgi, mis rõhus peamiselt mälestustele. Nostalgia oli õhus. Üks hetk olid Raidul näpud püsti ja siis kõlas: "Ruslan ruulib, tõmba ketsi," mis tuli nagu täiesti lambi koha pealt jälle ning kõik olid kõveras.
Raidu puhul oli see veel naljakas, et peale tundi kostus ta toast tilinit, mille peale meenus jälle Röövlirahnu Martini isa ja poja stseen: "Tiliseb, tiliseb, kala tiliseb."

Tegelikult olid need mingid kuulid, mis üksteise vastu tilisevad. Mingi usu teema tal vist.
Õhtu kogus vaikselt tuure. Alguses olid kõik väga vaiksed, istusid ümber laua, sõid ja joomist alustati mänguga, kus igaüks pidi ütlema midagi, mida ta kunagi teinud pole. Need, kes olid antud asjad teinud, need pidid jooma. See toimis päris hästi ja rahvas muutus järjest lärmakamaks. Me oleme seda mängu päris palju eelnevalt ühikas mänginud ja kuna mul oli suht error, siis ma pidin end tihti kordama juba. Parim fakt minu arust, mis öeldi oli Urmolt: "Ma pole kunagi rahul," seekord sain vähemalt mina juua.
Üks asi hämmastas mind veel. Ma ütlesin fakti: "Ma pole kunagi Maarja sünnipäeval käinud," mille peale said kõik juua, sest selgus, et Maarja pole kunagi niimoodi oma sõpradega sünnipäeva pidanud. Ainult ükskord on kolm ta sõbrannat tema sünnipäeva puhul külas käinud, aga suuremat sünnipäevapidu pole varem korraldatud. Mul oli isegi kahju temast, ma ei kujutaks ette neid eelnevaid aastaid ilma sünnipäevapidudeta. Ma loodan, et tulevikus saab ta rohkem selliste pidude osaliseks.
Õhtu jooksul lõhenes rahvas aga nii ära. Sinna tuli igasuguseid inimesi teistest ühikatest ja siis kommunistid läksid erinevate seltskondadega oma tubadesse. Lõpuks, kui ma jälle välja ilmusin, siis ajasin rahva tubadest välja, olime köögis veel ning õhtu lõppes oma seltskonnaga teleka ees. Rääkisime niisama juttu, üritasin seda Aleksi serveeritud sampust juua, mis mul üldse alla enam ei läinud ja Aleks täiega naeris mind. Lõpuks viskasin selle lihtsalt rõdult alla.

Õhtu lõpp kulmineerus aga hoopis millegi naljakamaga - Margus näitas endas hoopis teist külge. Ta oli parajas olekus ja siis hakkas tulema igast teksti. Ma filmisin ka seda, neljapäeval veel kuulasime Marguse ja Aleksiga seda ning naersime, kui ausalt Margus kõik välja ütles. Ma polnud teda sellisena varem näinud, aga see oli omamoodi naljakas. Ta küll kadus õhtu jooksul korduvalt ära, nagu ka Rait, aga siis ilmus jälle välja ja tootis igast head teksti. Margus oli mures kogu aeg, kuna kartis, et ta tüütab meid, aga minu jaoks oli see vaid positiivne. Mingi hetk tekkiski selline intervjuu vormis vestlus. Raidul olid igasugused huvitavad küsimused, mis nõudsid küll pidevat teemavahetust, kuna need tulid nii erinevast valdkonnast, aga kõrvalt kuulates oli ikka väga naljakas. Alguses, kui Margus istus, siis Rait läks tema kõrvale ja ütles: "Noh päkapikk, soovid jõuludeks ka midagi v?"
Peamine teema oli siiski pagulaste kohta ja seesama arvatav tüütamise teema. Hiljem Ruslan ka torkis veel intervjuu vahele ning Otto üritas teemakohaselt Marguse juttu kallutada. Maarja ei saanud üldse midagi aru, aga ikka targutas vahele. Teised olid lihtsalt vait ning muigasid ja naersid vahelduva eduga. Ainult Rando istus nurgas ja süvenes telekast tulevasse filmi. Ändi oli ka, aga ta on telefoni inimene ja nagu tavaliselt, pidi ta korra ära käima ega tulnudki enam ükshetk tagasi.
Pidu lõppes tegelikult päris vara. Samas see ka algas vara. Mul oli kogu aeg tunne, et kell on tunduvalt rohkem, aga lõpptulemusena koristati juba 12 ajal kööki. Kõik olid lahkunud, va see meie teleka juures olev seltskond, kes otsustas alles peale seda laiali minna, kui mina magama läksin, vähemalt pool sellest seltskonnast. Rait: "Kes siis magamata magama läheb?"
Läksin veel hambaid pesema, siis Aleks oli pettunud, et ma temaga koos ei läinud, vaid teise ruumi kasuks otsustasin. Pärast soovisime üksteisele head ööd ja magama ära. Ma ikka imestan, kui kiiresti ma Aleksiga suhtlema olen hakanud. Ta on ühikas täielik Kairo asemik, samas jälle teistsugune ja huvitav inimene. Parim osa kellegagi tuttavaks saamise juures ongi see esmane tundma õppimine.
Kolmapäeva hommikul paljud kooli ei jõudnud, mõnel oli halb olla, mõni ei viitsinud ning mõni tahtis end lihtsalt välja puhata. Mina polnud jõudnud ikka veel oma majanduse foorumi teemat ära teha ning sain eelmisel päeval isegi õpetaja käest noomida, aga vähemalt jõudsin esimesse, ühtlasi ainsasse tundi, kuhu üldse minema pidin. Õpetaja rääkis uuest konkurssist ja küsis meie arvamusi ning ideid. Peamiselt rääkisimegi terve tunni. Mul oli nii haige uni tegelikult. Peale tundi hangusin niisama ühikas, tegin süüa, et Märt saaks lõuna ajal ühikasse sööma tulla, sõime ära ja siis magasin kuni koju tulekuni.
Sellel ajal, aga kui ma just koolist olin tulnud, kirjutas Ändi mulle, ta oli parasjagu just mu toa all asuvas klassis. Mina: "Oota ma trambin korra, vaata, kas laest kukkub krohvi v?"
Hüppasin korra, mille peale oli terve klass lae poole vaadanud. Ma ei uskunud, et nii hästi kuulda on, sedaenam, et ma ei hüpanud üldse kõvasti. Igatahes sai naerda jälle natuke.
Maarja ja Ändi olid nii nördinud, et ma kolmapäeval koju läksin, aga neil oli ühikas nagunii filmiõhtu, nii et ma poleks nagunii viitsinud seal neid filme vaadata. Aleks ütles ka, et vaatas oma toas üksinda filme, kuna oli neid kõiki näinud, mis teised vaatasid. Ma sain kogu õhtu Märdiga kodus olla. Neljapäeval oli meil mõlemal esimene tund vaba, nii et magasime kaua ja siis läksime tagasi Väimelasse. Esimene oli raamatupidamine. Ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kelle jaoks see igav tund on, aga neid on veelgi, kes viimasel ajal seda öelnud on. Enne tundi rääkisin kursusekaaslastega juttu, just nende vanemate naisterahvastega, kellest üks nüüd minu kõrval istub, kuna otsustasin tahapoole istuma minna. Raive: "Ei kõlba enam minu kõrval istuda, jah?"
Mina: "Ma olen nii palju siin koolis käinud, et ma istun sinna, kuhu juhtub."
Marge: "Teaduslikult on tõestatud, et turvalisem on koolis istuda kogu aeg samal kohal."
Raive on tegelikult nii armas vahepeal. Neljapäeval ka küsis: "Noh, kuidas läheb? Mis tegid eile ülejäänud aja, sul oli ainult üks tund ju."
See on tore, kui kursusekaaslased tunnevad huvi üksteise käekäigu kohta, mitte ei suhtle ainult tunnisiseselt. Nende vanemate kurusekaaslastega rääkisime veel vanusest. Nad tunnevad end väga vanana meie noorte seltskonnas, aga jagasin nendega kogemusi oma varasemates õpingutes kokku puudetest nendeealiste ning veel vanemategagi, loodan, et see julgustas neid rohkem.
Nagu ma eelnevalt juba maisin, siis arvutiõpetuse tundides ma enam ei käi. Selle asemel käisin hoopis VÕTA osas konsulteerimas, et saaksin erinevaid aineid üle kanda. Vaatasime kogu õppeaasta ained üle ning nüüd pean veel mõne õpetajaga personaalselt vestlema, kuidas oleks mõistlik toimida. Äri õppetooli juhtiv õpetaja ütles ka, et mul pole mõtet käia tundides, milles ma olen juba korduvalt käinud, sest see ei motiveeri. Pigem peaks keskenduma sellele, mis on uus ja huvitav.
Peale tunde käisime vanaema juures, nagu ma ennist juba mainisin. Vanaema oli mind nähes jälle nii õnnelik. Pühapäeval ka rääkis sellest, kui hea meel tal on, et on keda oodata jne. Kõige lahedam on see, et ta tahab ikka veel mind sülle võtta, nagu ma oleks see sama väike tüdruk, kes alati üle tee hommikuti tema juurde jooksis.
Väga kaua seal polnud, sest Po ja Annu pidid Po teisipäeval olnud sünnipäeva asemel hoopis neljapäeval meile koogiga külla tulema. Käisime ka poest läbi, tegime süüa, panime kingi valmis ja siis nad tulidki. Sõime, rääkisime juttu ja mängisime reaalsuskontrolli. Kuidagi ruttu läks see õhtu, samas nad mingi 2 tundi ainult olidki. Midagi erilist ei toimunud. Pärast vaatasime Märdiga telekat ja siis magama, sest ma pidin järgmisel päeval kooli minema, Märt aga sai koju minna hommikul, sest tal polnud enam kooli.
Majanduse tunni ajal tegime siis testi, tänu millele said esimesed põhimõisted ja konspektis olnud informatsioon selgemaks. Püüdsin ka üleeelmise tunni teema selle tunni jooksul foorumis olnud majanduse, ettevõtte ja äri põhimõisted näidetega ära teha, aga kuna õpetaja polnud rahul mu vastusega, siis selle pean ikkagi ümber tegema. Korraks oli küll see tunne, et no miks mulle seda kooli üldse vaja on. Vahel üldse ei viitsi pead murda mõne teemaga.
Vahetunni vestlus ühikas koma ja muu rahvaga ning vene keele edukas tund aga motiveerisid päris hästi. Vene keele tunni lõpus oli mul isegi tunne, et täna võiks rohkem tunde olla. Vaim ja tööind olid nii peal juba, aga nagu tavaliselt just siis lõppes koolinädal. Panin ühikas asjad kokku, sõin kiirelt, rääkisin paar sõna Raidu ja Aleksiga juttu ning kiirustasin siis tädi juurest veel läbi, et asjad ära viia ning siis linna. Õnneks selleks ajaks kui ma vabakale olin jõudnud, oli vihma saatnud muutlik ilm juba tagasi tõmmanud. Jäin Antit ootama. Ma lubasin temaga terve nädal kokku saada juba, aga me oleme nagu koit ja hämarik, kes viimasel ajal üldse enam kokku ei saa, sest kui mul on aega, siis pole tal ja vastupidi. Ta ootas tegelikult, et ma räägiks surnuks teda, nagu ma teisipäeval lubasin, aga kuna sellest oli juba mitu päeva möödas, siis oli mu ind ootamisest juba raugenud ning nii rohket teksti mu suust enam reedeks ei tulnud.

Jõudsin vabakale, siis parkisin end nurka ära ilusti, aga kuna mingi väikebuss tuli ka sinna ja parkis täpselt mu kõrvale, siis ei leidnud Anti mind kõigepealt üleski. Ta parkis teisele poole bussi ja siis alles ma läksin ise tema juurde. Esimese asjana jäi mul silma ta mõnus padjanägu ja Justin Bieberi tukk, mis oli sel hetkel täiuslik kooslus. Ta tuli autost välja ja ma kallistasin teda. Ma olin seda hetke nii kaua oodanud, sest selle suvega said meist nii head sõbrad ja ta muutus mu elu lahutamatuks osaks ja nüüd järsku tekkis selline tühimik, kui me nii kaua polnud näinud ega suurt midagi kirjutanudki enam. On nii palju sõpru, kes on tulnud ja läinud, vähemalt tema võiks jääda. Ma ütlesin ka talle, et kui sina ka nüüd lähed, siis oledki sa säästu sõber, nagu kogu aeg mulle korrutad, aga kui jääd, siis oled tõeline sõber. Seejuures puudutasid mind eriti Põhja-Tallinna "lähen ja tulen" sõnad: "Ma pööran korraks selja ja kui vaatan tagasi, on kõik läbi, mis polnd veel alandki, hetkega lihtsalt nii palju muutub, hetkeks siit kaon, kui naastes kõik kaob," ehk teisisõnu vahetpole, kus või kellega ma olen ning korraks kellegi tähelepanuta jätan, on juba nii palju muutunud või siis kadunud.
Me sõitsime ja ta ütles mulle selliseid asju, mis panid mind tõsiselt mõtlema, nii et mingi hetk ma lihtsalt ei pannud oma mõtete sees ta juttugi enam eriti tähele. Mulle meeldib Anti ausus. Eriti hämmastas mind tema jutust see Raineri välja ütlemine segi peaga ja see, mida Anti talle sellepeale vastas. Ma tean, Rainer, et sa seda loed, nii et keri mu blogis 4 aastat tagasi ning leiad eest sama situatsiooni.

Ega me oleks surma ka saanud, ronides Karula rahvuspargi Mäekonnu ja Rebasemäe vaatetorni, kus on tegelikult ohutsoon. Viimane oli üldse kinni pandud, aga kuna me kõndisime nii pika tee üle karjamaa sinnani, sest ei lugenud esmalt infotahvlilt, et torn on kinni, siis läksime vaatamata sellisele vaatepildile ikkagi üles torni ja ma üldse ei kartnud, lisaks kõigele oli veel ülisuur tuul. Kusjuures Rebasemäe tornist ongi lendu läinud need kurikuulsad sõnad "Maameest otsib naist" saatest: "Issand jumal, kas tõesti mu kodumaa on nii ilus vää? Mul jääb hing kinni selle asja peale." https://www.youtube.com/watch?v=4fDInx98dJ8

Ma ütlesin Antile, et kui me siit alla kukkume ega siis midagi ei juhtu, sest me oleme kõige kõrgemal ja kukkume kogu hunniku peale. Anti: "Nagu Titanicus v?", mis on umbes sama variant. Kuna seal olles polnud ma kindel kumma torni puhul on tegemist selle "nii ilus vä" öelduga, siis tahan ma sinna ükskord veel tagasi minna ja uuesti pilti teha, mis väljendaks selle lause emotsiooni.
Ma ei teadnud alguses, et seal üldse kaks tornigi on, kui Anti poleks Mäekonnu tornis oleva infolaua pealt vaadanud, tänu millele see kaugustes ka silma jäi. Tee sinna oli selline, nagu viiks kellegi hoovi: kitsas metsatee. Lisaks muidugi see karjamaa, kust üle pidime kõndima, jälgides kogu aeg, et lehmakoogi sisse ei astuks. Tõeline elamus Karula rahvuspargis või nii.
Hiljem sain teada, et seal lähedal on veel üks torn. Kuigi suvel sai nii paljudes tornides käidud, siis ikka ei saa veel villand. Tuleb ka tolles ära käia kunagi. Käisime Lüllemäel ka, kollase akna vaade oli ära rikutud mingi üles kaevamisega ja lõpuks pidime ikka tagasipöörde tegema, jälle peaaegu läbi kellegi hoovi, lehmaaediku juurest mööda. See on see Anti telefoni GPS. Käisin Lüllemäe poest ka läbi, ostsin jäätist ja siis tagasi. Kui minnes oli Põhja-Tallinna reprtuaar, siis enne Võru tuli juba Genkat ka. Ma juba igatsesingi neid lihtsalt autos tiksumisi Eesti räpi saatel. Kõigele lisaks olin ma tagasiteel suurtes naerukrampides, sest Anti rääkis pensionäri häälega ja sellist teksti ka veel, et ma lihtsalt lakkamatult naersin. See meenutas mulle natuke viimast Siguldas käiku, kui Anti autosse jõudes sama asja tegi ja mu tuju sellest kohe paranes. Need sõbrad ongi kõige paremad, kes suudavad sind ka kõige hullemas olukorras südamest naerma ajada.

Enne laiali minekut tegime nalja ka veel, käisime koos maksimarketis arbuusi ostmas, Anti laenas mulle säästukaarti ka veel ja värki. Kahju ainult, et asjaosalist kohal polnud, kes Antiga edasi tsillida käskis. Pärast Anti tuunis veel arbuusi ära ja kinnitas selle ilusti turvavööga esiistmele, nii et kojusõit võis alata. Mälestuseks jätsin Antile veel ühe asja lisaks suvel antud käepaelale, juhuks kui mind jälle tükkaega näha pole, sest lisaks sõpradele kuulub suurim osa mu õnne valemist Märdile, kellega terve nädalavahetuse veetsin.

Märt lubas ammu mind juba metsa uhkeid varemeid vaatama viia, mille juures nad kevadel tädiga käisid. Laupäeval võtsimegi selle tee ette, kolasime mööda metsa, nägime mitmeid varemeid ja tegin looduses pilte. Kusjuures see oleks ideaalne koht fotosessiooniks, ainult ligipääs sinna on raskendatud. Hetkel ei paistnudki need varemed nii hästi kaugelt silma, nagu Märdi kirjelduste järgi kevadel, mil puud veel lehes polnud. Novembris lähme sinna veel tagasi seda ilu nautima. Mulle hullult meeldivad vanad varemed. Ma olen üldse selline ajalugu armastav inimene, nagu te teate.
Nädala alguses, kui ma seda postitust kirjutama asusin, siis lubasin, et olen rohkem väljas ja naudin sügist, usun, et olen edukalt sellega juba algust teinud. Täna, mil on juba pühapäev ja eesootaval nädalal jätkan seda sügisilmade nautimist, sest Märdi vanemaid pole kodus, tänu millele tuleme iga päev peale kooli koju, mitte ei jää ühikasse. Ilusat sügist, mis algab kolmapäeval, 23. septembril!