Adrenalin arena ja Termikas

Lõunani magamine oli garanteeritud. Täna pidid vanaema jne külla tulema, et siis koos Võrru sööma minna ja sünnipäevi tähistada. Seega ei pidanudki ma bussiga Võrru minema. Nagu me Marleeniga rääkisime, siis plaanisin Võrust bussiga Osulasse minna ja sealt pärast Piretiga Sõmerpallu. Rääkisin kõigiga msnnis ära ja hakkasime siis Võrru minema.

Kuna täna on Kapi sünnipäev, siis mul oli msni pealkirjas lause: "Palju õnne Kapp :)", mille peale Kata rääkima hakkas: "Sa pead kodus kapi sünnat? Ma mõtlesin, et äkki mul sai ka laual kaks aastat, peaks sünnat pidama." Ma ei jõudnud ära naerda, ajasin mingit segast vastu: "Peame koos, vead oma laua siia või ma tulen kapiga sinna?"

Kata: "Tule sa kapiga!"

Mina: "Mis teeksid, kui ma tulekski kapiga, seisaks su uksetaga." - Kata lubas end surnuks naerda.

Läksime Hundijalga sööma. Lasin endale jäätisekokteili ja pannkoogid tellida, teised tellisid prae. Ma pidin lõpuks ikkagi kõige kauem ootama ja siis ka jätsin pannkoogid pooleli, sest need olid nii magusad ja kartsin bussist maha jääda. Vahepeal aga, kui ootasin, lugesin neljapäevast Võrumaa Teatajat, kus Krabi baarist kirjutas. Võsa ja Steff olid päris head teksti pannud, tükkaega naersin, kuidas Võsa soovitas presidendiks Stefi ja naispresidendiks sobiks hästi Lenna Kuurmaa.

Läksin bussijaama, vaatasin bussiaegu. Ups, too buss ei käigi ju nädalavahetustel. Küsisin igaksjuhuks üle, helistasin siis emale ja nad lubasid mu kohe ära viia. Bussijaamas kohtasin Looma ja veel mingit, kes käppa viskasid. Naersin neid, kuni ema helistas uuesti ja ütles: "Tule ruttu, Terminaator on siin!" See oli nagu saatus, et täna buss ei käinud ja ma pidin tagasi kõndima. Läksingi siis Hundijalga tagasi. Ja seal nad olid - Termikas, täies koosseisus. :)

Mõtlesin, et ohh lähengi nendega nüüd Sõmerpallu, aga okei see selleks. Ema ja need viisid mu Osulasse ära. Helistasin Marleenile. Ta sõitis samalajal rattaga vanaema juurest. Ootasin teda bussipeatuses, kuni üks bemm tuli ja sealt üks kutt välja ronis ning seletama hakkas: "Ou, tahad me viime su ära v?"

Kõndis mu juurde, küsis: "Kus lähed? Bussi ootad v?" Vastasin, et ei oota bussi, vaid Marleeni. Samal ajal jõudiski Marleen, jälle ta naeris. Küsis, et kas me tunneme v? Too kutt pani käe ümber ja ütles: "Jah, 20 sekundit juba!"

Marleen ei viitsinud väljas olla, läksime tema poole, samal ajal kõndis too kutt kaasa, seletades, kuidas ta Linnamäel neljapäeval joomist alustas ja alles nüüd sealt tagasi jõudis. Me läksime Marleeni trepikotta, too kõndis edasi kuhugi. Ma olin koguaeg mõelnud, et ta on ikka nii Taavi. Küsisin siis Marleenilt: "Kes see oli?" Saingi kinnitust, et see oli Taavi vend. See tundus nii uskumatu, kuna ma teadsin, et ta oli vahepeal ühes teises kohas.

Osula on selline pommiauk, et seal pole isegi levi. Pidin Sanderile helistama, mis siis, et ta haige oli, aga ta oleks võibolla isegi kaasa tulnud. Lõpuks ma ei saanudki talle helistada. Ajasime Marleeniga segast, kuni Piret helistas ja ütles, et hakkab kodust tulema. Siis läks kiireks. Marleen hakkas sättima ja ma muudkui naersin teda. Siis me kõndisime veel vale auto poole, kuni Piret hõikas: "Ou, tulge siia!"

Sõmkas oli mega palju rahvast, kõik kohad olid autosid täis. Läksime koolimaja juures maha ning kõndisime siis Adrenalin arena juurde. Taavi oli väljas, karjus juba kaugelt: "Sa oled pead värvinud!" või midagi sellist. Ma ei julgenud ta juurde rääkima jääda, kuna tal oli nii palju naisi ümber. Läksime Pireti ja Marleeniga sisse. Hakkasid Kapi otsingud. Põhiline eesmärk oli talle õnne soovida. Kõndisime ringi, otsisime, aga ei leidnud teda. Kuna sõidud algasid, siis hakkasime neid vaatama. Olime kogemata vip-alale pääsenud. Sealt oli hea vaadata. Marleen elas täiega kaasa, röökis ja seletas koguaeg. Talle mõjus juba vaatamisest. Mulle aga ei tekita vaatamine mingit adrenaliini, ma pean kõike ise läbi tegema, et seda ise tunda.

Olime paar võistlust ära vaadanud ning hakkasime uuesti Kapi otsima. Kõndisin, kuni Taavi vend tuli seljatagant ja käe ümber pani. Ma ehmusin täiega. Rääkisime, et Taavi on ikka nii segane, et ta punkariks hakkas. Ta oli minuga samal arvamuse. Samal ajal nägin Taavit. Hakkasin seletama, kui sarnased nad ikkagi on. Nad seisid korraks kõrvuti ka ning veendusin üha enam nende sarnasuses. Kitusin Taavile ära, et ta vend kiusab, aga ta ütles mulle ainult, et see on suguvõsaviga. Marleen küsis kõigilt tuttavatelt, et ega nad Kappi pole näinud, aga keegi ei teadnud midagi temast. Marleen käskis Taavi vennal küsida Kapi vennalt: "Kus Kapp on?"

Taavi vend läks tolle juurde: "Õu osta üks burger mulle!" Naersime ja läksime välja. Nägime uuesti Kapi venda. Seekord küsis Marleen ise. Saimegi teada, kus ta on. Otsisime, kuni lõpuks leidsime. Ta istus, aga kuna mitu inimest oli veel ees, siis Marleen kirjutas paberile: "Vaata taha!" Tahtsime selle temani saata, aga ei saanud. Lõpuks, kui vaiksem hetk oli, siis Marleen karjus: "Õuu, Marek!" ja lõpuks ta kuulis, vaatas taha ja naeris. Olime ta üles leidnud ning läksime 3. korrusele, kuhu termikat nägime. Marleen küsis Jaagupilt kalli. Sai ka. Tahtsime pilti ka teha, aga ta ütles, et pärastpoole. Vahepeal ostis Marleen juua ning istusime lõpuks maha. Ma nägin aga Mallat ja neid. Jooksin ruttu sinna, aga Malla oli seljaga. Hoidsin ta silmi kinni, aga ta ei arvanud ära, kes ma olen. Kui ma ta silmad avasin, hakkas ta röökima: "Bikuuu". Jäin Kata ja Mallaga juttu rääkima. Seletasime Kataga oma msni teemat edasi. Mega võimatu oli rääkida, kuna mingi võistlus käis just ja need masinad tegid nii kõva häält. Kata: "Sellest sa kirjutad ka nagunii oma blogis." Kirjutan jah vot.

Lõpuks läksin Marleeni ja Pireti juurde tagasi. Marleeni õde oli ka sinna tulnud. Piret käskis tal friikartuleid osta. Marleeni õde läks ostma, tuli tagasi, aga mingid väiksed poisid läksid temast sellise tuhinaga mööda, et Marleeni õel lendasid pooled friikad kõik maha laiali. Me olime mega kõveras. Keegi andis talle uuesti raha ja läks uute friikartulite järgi. Samal ajal tuli Taavi vend meie juurde. Tegi friikartulitest H-tähe maha. Karjusime üksteisevõidu: "Mida? mida?"

Korraga avastasin, et võistlus ja kõik sai läbi, rahvas hakkas liikuma. Jätsime friikartulid Taavi vennale ning jooksime alla, et Kapp kätte saada. Nüüd ta sai meie juurde tulla. Soovisime kõik talle õnne ja läksime kõik koos välja. Glaser tuli kohe seletama. Põhijutt oli tal: "Biku, viska ruska!" Pärast Timo ja Rain naersid seda veel. Glaseril oli üldse mega energilises tuju, laulis, hüples, kargles ja seletas koguaeg. Rääkisime väljas juttu ning läksime siis sisse tagasi, kuna Terminaator pidi just lavale tulema. Alguses läksime sinna tribüünile, aga kuna kõik olid alla mulla sisse, lavaette läinud, siis läksime ka sinna. Hiljem liitusid teised ka meiega. Põhiliselt Sõmka ja Osula rahvas. Käskisin Kapil näppe visata, aga ta oli täna nii kaine.

Taavi tegi nägusid mulle. Keegi seletas midagi, mille peale me seletasime Taaviga, et jaa me olemegi kokku loodud jne. Huumor käis koguaeg. Ta vähemalt oskas kõiki termika laule, mida osad isegi ei teadnud kaasa laulda.

Kõik oli väga tore. Särasin seal 24/7 ja laulsin koguaeg. Glaser ka ehmatas mind sada korda seljatagant ja käskis täiega kaasa elada.

Seekord laulis Terminaator selliseid laule ka, mida paljud ei teagi ja mida nad tavaliselt eriti kontserditel ei laula. Näiteks: Plekktrumm, portselanist tüdruk, sinu juurde tagasi. Termikas laulis üldse enamuselt vanu laule, mida kõik kaasa oskasid laulda. Õnneks laulis ka uut laulu "Päev millal suren on elamist väärt", mida nad jaanipäevalgi Pühajärvel laulsid. Juba sealt oli see laul mind terveks suveks kummitama jäänud, aga ma oskasin ainult refrääni laulda. Täna ma aga avastasin Jaagupi jutust, mis laulu nad laulma hakkavad ning hakkasin seda filmima. Pärast filmis Marleen edasi, kuna ma ei püsinud üldse paigal, laulsin ja rokkisin kaasa täiega. Kõik oli väga lõbus. Marleen poetas vahepeal mõne pisara, mis oli nii armas. :)

Kui termikas "See ei ole saladus" laulis, siis ronis mingi tüüp lavale, hakkas tantsima. Keegi ei ajanud teda enne alla ka, kui laul läbi sai. Naerda sai üldse koguaeg. Taavi ja ta vend kiusasid vahelduva eduga. Tegime kõigiga koos pilte ja särasin seal.

Kontsert sai kuidagi väga ruttu läbi. Keegi ei kutsunud bändi lavale tagasi ka. Mega pettumus, algas mingi disko. Saatsin Marleeni välja ära, ta läks koju. LÕpuks leidsin Timo ja Raini ka üles. Nad arvasid, et ma lasin üle, tegin nalja, et ma ei tulegi Adrenalin arenale, aga tulin ju. Mõtlesin alguses, et saan nendega koju, aga tuli välja, et ma nemad tulevad hoopis minuga koju. Helistasin isale, ta hakkas alles kodust liikuma, seega läks aega umbes 20 minutit. Läksin sisse tagasi. Tegin Stevenist ja veel mingist kutist pilte, avastasime, et Jaagup on laval. Alguses tegid Steven ja ta sõber temaga pilte ja hiljem tegime me Piretiga, üks turva naeris ja siis tegi pilti ikka.

Lõpuks läksin Taavi, Kristjani ja Martinite juurde. Ajasime seal segast, tegin neist pilte, mida nad näha tahtsid ja üles käskisid panna. Taavi ei lubanud mul ära minna, lõpuks läksime ikka Piretiga ära välja. Piret ei uskunud, kui ma Timo vanuse ütles. Timo ajas mingeid päkapiku jutte, kui me koolimajani kõndisime. Isa ka jõudis ja nii me siis läksime koju.

Frau roosa ja vihmatüdruk

Rääkisin eile õhtul Siimu ja Martiniga jälle. Ise naersin siin arvutitaga ja lugesin raamatu peaaegu lõpuni. Et homme midagi lugeda oleks, siis jätsin 5 lehekülge lugemata.
Reede hommikul ärkasin varem, et juuksurisse minna. Nüüd ma olen Frau Roosa jälle, nagu Liana mulle alati ütleb. Igatahes nüüd on umbe tore roosa olla.
Enne juuksurist lahkumist vaatasin aknast välja. Vihma ei sadanud, ilm oli selge, aga siis, kui ma uksest välja astusin, hakkas kõvasti sadama. Juuksur oli just mu tuka ära sirgendanud ja nii ma jooksin kiirelt koju, aga sellelajal, kui ma juuksuris olin, ärkas mu vend ütles ja läks huvikasse. Jälle ta toppis selle nõmeda ukse lukku ja mul polnud võtit. Lootusetus!!
Võtsin siis jope seljast, panin peakohale ja kõndisin ema tööjuurde, et talt võtit küsida. Vahepeal nägin Atsi, kes mu üle naeris jälle. Olin natuke aega seal. Vaatasin aknast välja, vihma ei sadanud. Mõtlesin, et ohh nüüd saan kiirelt koju minna, kui vihma ei saja. Jõudsin pargini ära, jälle hakkas sadama. Panin jope jälle peakohale ja kõndisin koju. Lugesin raamatu lõpuni, vaatasin telekat ja tegin pilti. Läksime Annuga poodi, kuna aknast väljavaadates vihma ei sadanud. Ja juba jälle: astusin uksest välja, vihma hakkas JÄLLE sadama. Ma teeks siinkohal järelduse, et mulle pole ette nähtud Rõuges väljaskäimine, alati sajab vihma. See on mingi saatus terve see sügis vist. Eks ma olengi üks vihmatüdruk siis.
Võtsin seekord vihmavarju ja läksime ikkagi poodi. Seni, kuni Annu jäätist ostis, sirvisin ajalehte, kus luulelaagri artikli juures oli mind ka ikka ära mainitud, kui pildiautorina. Lisaks sellele olid Steff ja Võsa ka ajalehes, aga kuna mul polnud aega kaua vaadata, siis ma ei jõudnud lugeda seda artiklit.
Õhtul läksin Annu, Sagu ja Villuga välja.
Villu: "Huvikas on nagu noorte vanadekodu." Lõpuks me jälle vaidlesime, karjusime vahelduva eduga "Ei! ja "Ja!". Üldse ei viitsinud niisama aega surnuks lüüa. Jälgisin vahelduva eduga Kelgukoeri, kui üks sõber helistas ja kainekaks kutsus. Kui telefon tirises, siis mõtlesin, et kas võtta vastu või mitte, kuna ma teadsin, et tal kainekat on vaja. Otsustasin, et võtan ja lähen. Nad olid 10 minutiga kohal ning hakkasime Võru poole liikuma. Teepeal passisid mendid. Mul polnud volitust ega vahtralehti veel. Mendid tulid järgi, aga nad sõitsid rahulikult ja jäid surnuaia juurde hoopis passima.
Viisime ühed linna ära, käisime Statoilis, kus Sannut, Siretit jt Varstu kooli omasid nägin. Kutsusid Tengelisse, aga ma polnud kindel, et me sinna täna lähme. Käisin vahepeal kodus, võtsime veel paar inimest peale ja läksime ise Tengelisse. Kohal oli hunnik mente ja alakad viidi jälle minema, haha. Mu käest küsiti ka dokumenti, aga ma ei leidnud autot üles. Lõpuks leidsin, võtsin rahakoti, aga siis ei küsitudki enam dokumenti.
Läksin Sannu ja nende juurde tantsima. Mega lõbus oli. Täna oli jälle Tengelis üli palju tuttavaid ja seekord oli enamvähem sellest ka hea, et enamus olid seal täisealised, kuigi lõpuks oli jälle igasuguseid. Alguses tantsisime tükkaega.
Vahepeal kõndisin seal niisama ringi, rääkisin juttu kõigiga. Alguses, kui me jõudsime, tulid Keili, Gristel jt ka samal ajal. Tantsisin nendega ka. LÕpuks tantsisid kõik seal ühes ringi. Rauno jälle tiirutas kõigi ümber ja pani niisama segast, nagu tavaliseltki. Ma imestasin, et seekord nii vähe Viitina rahvast oli. Kuigi mõned olid väljas ja pärast tulid Timo, Rico ja Malla veel. Tantsisingi lõpus Mallaga. Siis mul õnnestus veel vahepeal Bestikas tantsima kutsuda ja avastasin, et pool me klassi on Tengelis. Tantsin, kui äkki Moks vaatab otsa ja röögib: "Bikuuuu".
Vahepeal käisime Sannuga Suleviga juttu rääkimas. Alguses mõtlesin, et kas see on ikka tema, pärast avastasin, et oligi. Ta oli Tarvil kainekas. Temaga oli nii äge rääkida. Koguaeg tahtsime samal ajal midagi rääkima hakata, siis ta lubas mul enne rääkida ja lõpuks palusin tal rääkida seda, mida ta rääkida tahtis. Ei väga tore oli kõik, mis siis, et "Ihuüksi" ja veel mõnda laulu ühe tunnijooksul mingi 100 korda lasti. Lõpuks oli mega hea juba, kui Keven pulti läks. Lõpuks nägin Ahtot ka veel seal :)
Ma avastasin, et Alex Lepajõe oli Tengelis. Mitu korda alguses vaatasin. Küsisin teiste käest, sain kinnitust. Huvitav küll, kuidas ta nii väikesesse kohta ära eksis.
Pidu oli täis hoos, maja oli rahvast täis, kõik tantsisid, kui mulle öeldi, et tavai lähme ära nüüd. Tegelikult ma ei viitisnudki väga tantsida enam. Hakkasime ära minema, mis siis, et ma midagi aru ei saanud, et kuhu, milleks jne, toppisin kiirelt manti nööbid kinni, valesti ka veeel, aga suundusime siis linna.
Jõudsin 3 ajal koju, pidin veel paar kõnet tegema ja siis magama.

Palju neid Sandereid siis on?

Kolmapäeva hommikul käisime Kädiga väljas, rääkisime juttu, tegime pilte ja kutsusime Annut välja. Koputasin mitu korda, kuni ta isa lõpuks uksele tuli. Küsisin Annut, mille peale ta hõikas: "Andra, maksuamet tuli sulle järgi!" Lõpuks Annu tuli, ise mega unise näoga.

Õhtu möödus raamatut lugedes, jõudsin üle 100 lehekülje loetud. Meeldetuletuseks siis, et loen J. D. Salingeri raamatut "Kuristik rukkis". See on väga hea raamat. Ma võisin vabalt seda raamatut lugeda, vahepeal mõttega mitte asja kallal olenemata, kuna peategelane korrutas pidevalt sama mõtet või lauset. Mitte, et ma ei loeks raamatuid mõttega, aga paaril korral avastasin seda kogemata.

Msnis leidsid ka aset huvitavad vestlused, näiteks oma klassi Sanderiga, kes mu blogi lugedes aru ei saanud, et millisest Sagust ma räägin. Mina: "Ma ei saa, neid Sandereid on nii palju. Ise oled Sander siis!" 1991-1994 oli Sander päris populaarne nimi. Iga 10 meessoost sõbra/tuttava nimi on Sander. Imelik, kui paljudel erinevatel inimestel on sama nimi.

Kell oli 00.02, kui Siimuke msni tuli ja ma talle kohe "Ilusat nimepäeva" soovida sain, mille peale ta vastas: "Oiii aitähh, ainus kes vist meeles peab. aitäh ausalt."

Võite kindlad olla, et kui keegi teine ei pea teie nimepäeva meeles, siis ma teen seda alati, kuigi just viimaste kiirete aegade tõttu olen ma mõne kogemata ära unustanud. Ma siiski hindan inimestes seda, et nad mu meelespidamist hindavad. Natuke keeruline lausa sai, aga juhtub.

Me oleme Siimuga nii normaalsed, et oleme koguaeg öösiti netis ja jääme muusikasaatel magama ja vahepeal näeme selle muusikateemalisi unenägusid ka. Väga normaalsed onju?Lisaks sellele avastasin ma, et teksad on väljas nööripeal ja olin nii normaalne, et läksin neid jäätunuid pükse veel sellisel kellajala ära tooma. Hiljem jäin veel oma uue tuttava Martiniga rääkima.

Täna, neljapäeval on ka Sanderi sünnipäev (jah, järjekordne Sander, see on see TartuSander). Palju, palju õnne Sander. :)

Nagu me Siimuga rääkinud olime, et äkki homme laadal näeme, siis nägimegi. Lisaks sellele nägin veel igasuguseid toredaid inimesi, aga Raiti ei näinud, kuigi ma nii väga tahtsin näha teda, aga seal oli tõsiselt palju rahvast ja kuna mu isa oli tööl, siis veetsin aega oma vanaemaga, kes kõndis meeter minutis.

Kodus juhtusin mingiaeg üht seebika teksti telekast kuulma, kui kuulsin nime "Liljana" - meenus kohe Saaremaa reis ja Liana. Kes teab, see teab.

Õhtu oli täis positiivseid üllatusi. Kuna ükskord kukkus meie vestlus päris si*asti välja, siis nüüd me käisime Kataga jälle üle pika aja väljas. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib temaga väljas olla. Hiljem olime Annuga ja Saguga veel väljas. Narritasin Sagut ja tahtsin, et ta minuga rõõmu jagaks mu uutest roosadest kinnastest. Need asendusid nüüd lilladega, mis olid nii õhukesed ja auke täis. Sorry Marleen, meil polegi enam ühsugused kindad nüüd.

Tahtsin öelda, et mulle ei meeldi blogisid kirjutada sellest niisama ajaveetmisest. Kooli ja üritusteblogid on palju toredamad. Tahaks KOOOLI jubaa. :)

Midagi sügisvaheajast

Olin just ärganud, kui ema helistas ja mind lasteaeda kutsus, et paari õpetajaga vestelda, kuna olin lubanud teha artikli nende käikudest erinevate loodusprojektide raames. Kõik kukkusid kohe seletama ja lapsed ka rääkisid mulle paar sõna. Loodan, et kirjutasin nende väärilise artikli lõpuks. Nagu üks lasteaia õpetaja ütles: "Meil on selline tore vilistlane, siis miks ka mitte." Siiani pole kuskil veel lasteaia laste tegevusi kajastatud ja nüüd ma toon nad nö kaardile.

Koju jõudnud, hakkas Glaser kohe seletama: "sa tead kõigest kõike, niii.." ja taaskord ma teadsin vajalikku informatsiooni, mida tal vaja oli laupäevase terminaatori esinemise kohta. Sain talt lisaks koolilaulu, mis ta ükskord juba saatma pidi. Hakkasin seda kuulama ja juba ma soovisingi, et oleks kool, mitte vaheaeg. Eriti siis, kui Sander hakkas rääkima: "millal möllu saab?" Kuigi oli esmaspäev, siis hakkas mul 101 mõtet peas genereerima, et millal siis jälle? pidu? Aga loodetavasti siis laupäeval. Saatsin talle tema lemmikalaulu ka "sinuga end elusana tunda võin", mille järgi ta kodus igavusest rokkida saaks.

Õhtupoole läksime Annu, Sagu ja Atsiga välja, kus oli külm ja puhus vali tuul. Hakkasin laulma: "Rannatuul, tuul tuul."

Sagu: "See on rohkem nagu külmkapituul!" - õigus küll jah.

Mul oli järjekordne laulutuju, aga lõpuks laulsin ma end ikkagi tuppa tagasi. Kuigi koju jõudmine polnud just eriti meeldiv, kuna suur tuba haises väga rõvedalt, tänu ühele mu venna sõbrale, kes seal juba viimased 3 tundi passinud oli.

Ma ei mäleta, mis ma tegin, aga magama jõudsin alles enne 1 .

Täna nägin ma unes oma vene keele õpetajat, kes oli mingi laadal ja müüs CD plaate. Tegelikult üritas ta mulle Terminaatori uut CD-d müüa, mis maksis ainult 80.-, kuigi Terminaatoril veel uut plaati pole, siis unenäos oli seal plaadil kõik uued laulud olemas. Üks mu sugulane pidi mulle selle plaadi välja tegema, aga lõpuks ma ostsin selle ikkagi ise ära.

Tegelesin pool päeva ajalooga. Kõigepealt otsisin riigieksami kodulehelt selle aasta ajaloo eksami teemad ja hakkasin siis Idamaade konspekti tegema, nagu õpetaja mul teha palus. Lisaks sellele kirjutasin lasteaia artikli valmis ja koristasin natuke tuba.

Õhtupoolikul tuli Kädi Rõugesse. Ootasime Atsi, aga tuli hoopis Immo, kellega me vallajamaja juurde kaasa läksime. Tagasi tulles tuli Ats meile vastu, hiljem liitus veel Annu, kelle poole me suundusimegi. Kuna Ats tahtis "Armastuse merd" vaadata, siis läksime suurtetuppa, kuni mul tuli idee jäätisekokteili teha. Annul oli selleks kokteilimasin olemas. Toppisime tolle siis jäätist täis ja kallasime mahla peale. Immo hakkas juba seda asja kokku panema, kui ma ütlesin: "Pane ikka korralikult kaas peale, muidu lendab pärast kõik välja seest." Tulemus oli aga see, et Immo keeras hoopis aluse sellel ära ja kogu mahl voolas ojadena laiali:

Ats: "Ei löönudki kaant pealt, lõi hoopis põhja alt!"

See oli nii naljakas. Me olime kõik mega kõveras. Annul aga polnud üldse lõbus. Immo istus rahulikult maha ja hakkas oma teed jooma, aga kuna me naersime, siis ta hakkas ka nii naerma, et tee ei tahtnud enam tassis püsida. Hakati siis koristama. Immo tilgutas seda värki Annule veel pükstele ka, mille peale Annu: "Immo on liikuv katastroof!"

Järjekordselt, kui just mina välja läksin, hakkas vihma sadama. Mõtlesime, et lähme huvikasse seniks, kuni sajab. Ats ja Sagu hakkasid piljardit mängima, ma leidsin albumi, mis hõlmas eelmise sajandi pilte (aastad u 1997-1999). Vanu häid avastusi, milline Suurjärve rand kunagi oli jne.

Pärastpoole läksime uuekale, kuni Kirss meid aknast nillima hakkas. Äkki käis mingi kolks, mille peale Ats: "Kirsimutt ajas helbekausi ümber." Lehvitasin talle, mille peale ta aru sai vist, et meie aru saime ja läks ära aknapealt.

Õhtul hakkasin kohustuslikku kirjandust lugema "Kuristik rukkis", millest ma nii vaimustusse sattusin, et ma oleks seda vist hommikuni lugenud, kui nii suurt und poleks olnud.

Möllule järgnenud spordipäev

Ärkasime äratuskella saatel 6.45. Teki alt ei tahetud üldse välja tulla, kuna nii külm oli. Grete kahtles üldse radika töötavuses. See oli üsna jahe. Mul tegelikult polnudki väga külm, aga lihtsalt hommikuti on alati jahe olla. Pea ka valutas õrnalt, sest padi oli umbe kõva. Piret oli ka juba ärganud ning pika seletamise peale hakkasime liigutama. Alguse kohta polnud paha - nii, kui Grete voodist püsti tõusis, lõi ta pea vastu ülemise nari äärt ära. Võtsime tekid ümber, asjad kaasa ja läksime peoruumi. Piret ja Grete läksid sauna soojenema, ma hakkasin oma asju taga otsima. Sõime, jõime ja hakkasime siis Linnamäe bussijaama liikuma. Sinnani on 3 kilomeetrit. Mõtlesin, et kõnnime raudselt elu kaua, aga tegelikult läks vist ainult pool tundi.

Jätsime külmkappi kaks päälekat, mis eilsest järgi jäid ning hapukoore, mis tippikastme jaoks oli mõeldud. Pean selle ka ära mainima, et ma avastasin eile õhtul, et mu saapatallas on auk, aga kuna hommikul oli maa külmunud, siis õnneks mul vedas ja jalg ei saanud märjaks.

Rääkides möödus see kõnnitud maa nii kiiresti. Ma mäletasin eile sinnasõites seda teed palju pikemana. Lõbus oli vähemalt. Jõime mu mahla ja meenutasime eilset pidu. Polnudki nii külm, kui alguses tundus. Kuigi lagendikul, enne Linnamäge hakkas päris jahe.

Jõudsime arvatust pool tundi varem bussijaama. Selline tunne oli, nagu seal bussijaamas ei oleks kunagi ootajaid. Kõigil oli äkki vaja just täna hommikul mööda sõita, mõnel isegi mitu korda ja muudkui jälgida meid, aga meile pakkus see ainult nalja. Sõime, jõime ja lõpuks tuli ka buss, mille juht ainult naeris. Piret teadis ka teda. Lisaks sellele loksus see buss nii kohutavalt. Kuigi see oli suur ja soe, aga tee polnud vist suurem asi ja kiirust oli ka üleliia palju. Vähemalt sai nalja.

Sõitsime Osulasse, kus buss mõnda aega ootas, aga Marleen tuli just sel hetkel oma trepikojast välja, kui buss liikuma hakkas nii, et Piret oli sunnitud üle bussi karjuma: "Oodake, kus tuleb veel!" Buss jäi seisma ja Marleen jooksis kiirelt bussipeale. Juba jälle ta naeris ning jätkus eilne Kapipoisi teema. Marleeni ühed esimesed sõnad, kui ta meie juurde jõudis olid: "Ma koperdasin hommikul kapi otsa." Kuna mul eilsest veel jooki alles oli, siis hakkasime Marleeniga seda hävitama. Naersime ja jutustasime, kuni Navilt tuli peale üks Ühikarottides mänginud tegelane - see naabrinaine, keda Andri sebis.

Läksime bussijaamas maha ning hakkasime Marleeniga vaieldes kagukeskuse poole kõndima. Marleen vaidles mulle vastu, et ta ei lõhkunud Kapi hää joogi pudelit ära, aga tegelt lõhkus. Või noh tema pärast kukkus see maha ja läks katki. Aa noh juhtub ikka.

Väljas oli nii külm, aga kagus oli hea soe. Istusime, jõime Marleeni mahla ja vaatasime digikast eilseid pilte ning hakkasime lõpuks spordihalli liikuma. Teised jõudsid ka ning hakati kõvasti eilsest muljetama. Küsisin Meritilt: "Noh, sa ka puhtaks saanud v?" Aga tal olid ikka juuksed veel eilsest sodimisest punased.

Mariana, keda eile polnud, tuli ka rääkima. Kiitsin talle, et b-klass on alati loominguline olnud. Pidades silmas tema tähelepanu meie riietusekohta. Jaanika ja Võsu olid igasuguseid vanakooli spordiriideid kaasa vedanud, mida kõigile selga sokutama hakati. Ma võtsin Jaanikalt mingi sinise peapaela ja panin tolle pähe. Sain Piretilt sirgendaja ka ning sirgendasin tuka ära, et see efektsem selle peapaelaga välja näeks.

Kuna ma olin esimene, kes sellisel kujul garderoobist väljus, siis kõik vahtisid juba. Huvijuht tuli ka vastu ja nägi mind vist esimest korda sportlikus riietuses: "Ma näen, et siin on ka juba saavutatud sportlik kujund." Kõik olid juba tribüünile kogunenud, mille peale ma kapuutsi pähe tõmbasin ja Marleeniga kiirelt teiste gümnasistide juurde jooksime. Paralleelikad muidugi olid kodust tulnud, mitte nagu meie, aga siiski imestasid, et ma ikka naersin ja särasin seal. Ma ütlesin, et ma säran koguaeg. Suren ka naeratus näol, mille peale Eliis ütles, et ta ei imesta. Krissu ka küsis, et kas ma väsinud pole, aga nagu näha, siis polnud ühtegi märki väsimusest. Imestuseks ei jõudnudki Liana täna spordipäevale - seda ma poleks küll arvanud.

Lisaks sellele, et ma niisama särasin ja paralleelikatega juttu rääkisin, tegid nad minust pilti ka veel. Muidugi tegin mina neist ka, eriti Jürgenist ja Innust, kellele ma kohe meelde tuletasin seda tarbijakaitsevärki. Lubasid peale spordipäeva kohe tarbijakaitsesse minna. Innu ei näinud, et ma tast pilti teen. Jürgen: "Jälle teeb pilti!"

Innu: "Kes?"

Jürgen: "Sugulane noh."

Laane andis mulle paberi, kuhu ma kirjutasin kõigi meie klassi 12 kohalolijate nimed üles. Mu digikas läks ka ringile, kuna kõik tahtsid eilsed pilte näha, mida ma koju mittejõudmise tõttu veel üles polnud pannud. Vahelduva eduga tegin ise ka pilte väiksemates. Näiteks oma lemmikutest. Liisu nägi kohe ära, et ma teda pildistasin ja tegi nägusid mulle.

Kui ma alguses olin arvanud, et jõuan lõunase bussipeale, siis läks spordipäev tänu kolmele alale, mida kõik klassid järjestikku läbima pidid päris pikale. Ma isegi jõudsin kõike teha, kuigi ma arvasin, et ma raudselt olen elu laip. Esimene ala oli teatejooks - pidi teatepulga üle andma. Teine oli kotihüpe, palli ühest rõngast teise viimine, hokikepiga palli tagaajamine, tehes väikse ringi tegema ja siis asjad vanadele kohtadele tagasi asetama ning koti järgmisele üle andma.

Kolmas ala oli korvpalliga slaalomijooks, mille Jürgen lõpetas eriti hästi - viskus kõhuli lõppu. Kõik naersid täiega. See oli nii hea. Ma just olin kellegile rääkinud alguses, et kui pärast enam ei jõua ja kiirelt pead lõppu jõudma, siis viskud kõhuli ja libised lõppu. Jürgen tegigi selle teoks, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud.

Esimene ala läks meie klassil hästi, aga teised kaks nii hästi ei läinud, kuigi Mast ja Moks, kes meie klassi poistest ainukesena olid, tegid neid kõike kolme ala ülikiiresti, aga hangujaid oli rohkem. 10. b saavutas vist kõige paremad tulemused. Taaskord võib uhke olla Rõugest tulnud sportlase Sillule üle, kes seal päris head tööd tegi.

Kui vahepeal meie kord polnud, siis käisime mööda spordihalli ringi Marleeniga. Avastasime, et väljas oli lund sadama hakanud. Seekord oli ikka täiesti korralik lumi - terve maapind oli lumealla mattunud ja sadas aina juurde. Tõin digika ning läksime teiste 10. a omade juurde lund aknast vaatama ja pildistama. Mingid väikesed poisid driftisid juba ratastega, mis lõppes ühel aga pikalikukkumisega. Rääkisime Sanderiga, kelle hakkas meeldima idee sellest, et mul jook veel alles on. Sander tuli mõttele, et me kallaks jooki veits Marleeni mahla sisse. Mõeldud, tehtud. Valasime ümber ära ja jooksime siis teiste juurde tagasi.

Justnimelt oli meil jooksmine teemaks. Võtsime käest kinni, et üle spordihalli saali joosta ning siis üle pingi hüpata ja nii mitu korda, kui edasi-tagasi käisime. Kujutasime ette vist, et oleme heinamaal või võilillepõllul. Meil oli lõbus jaah.

Jõime ja rääkisime akna juures Sanderi ja teistega, kes eile möllul olid ning läksime tribüünile tagasi võistlusi jälgima. Teised klassid said juba kõikidele kohalolijatele mõeldud šokolaadid kätte, aga Laane andis meie klassile šokolaadid alles lõpus. Kõik olid juba mega näljas. Kuna aga Marleen ja Piret ei jõudnud oma šokolaade üksi ära süüa, siis aitasin neid.

Lõpuks oligi nii, et 11ndad ja 12ndad klassid olid veel sinna võisltma jäänud, teised olid kõik läinud. Kuna aga kõik me klassis olid autoga, siis hakkasin ma bussijaama poole kõndima. Teel kohtasin aga Immot ja Sagut, kes üle olid lasknud ja nüüd kagukeskusesse läksid. Liitusin nendega, käisime poes ja läksime bussijaama tagasi, kus jäin vaatama midagi ja tänu sellele sain Sagu lahti tõmmatud bussijaama uksega vastu pead.

Bussijaamas oli jälle suurem Rõugekate kokkutulek - Sillu, Risto, Jürgen, mina, Immo ja Sagu. Istusime kõik ühes kohas ja rääkisime juttu. Saime juba bussijaama mingilt töötajalt noomida, et me segame töötajaid. Jürgen: "A mis ma segan, ma ajan juttu ainult."

Kõigetipuks tuli sinna veel Taavi, kes oli nagu tõeline punkar. Hari peas ja mingi punk möllas taskus. Üks bussijaama töötaja oli juba päris vihane ja käskis tal selle kinni panna. Taavi vaidles vastu, pani lõpuks kinni ja rääkis siis juttu veel. Naersin teda, mille peale ta ütles: "Sa oled mu särasilmne rõõmurull."

Kõik naersid ja ta läks minema. Panime oma teemat edasi. Plaanisime suusatama minna. Ma ütlesin, et jaa Orgla tuleb varsti sahaga lund lükkama juba.

Immo üritas oma kindaid bussijaama radikal kuivatada. Risto ja Jürgen aga näppisid neid koguaeg. Jürgen: "Poolt peab ka keerama."

Sagu: "Ega need vorstikesed pole."

Lõpuks tuli buss ka, kus me kohe tagumiserea hõivasime. See oli hea, kuidas Sillu kõndis vahekäigust taha poole, nagu kõndiv Casanova ja siis enne taha jõudmist komistas. Me naersime jälle. Bussisõit kulges muidu juttu rääkides, aga mul oli juba nii suur uni. Toetusin Sagu õlale, et magada, aga ta ei lasknud mul üldse magada. Panime ikka segast vahelduva eduga. Tegin temaga kutsikahääli kaasa jne.

Jõudnud koju, hakkasin pilte üles panema. Krissu oli ka Rõuges vanaema juures. Kutsus sinna. Ajasime juttu, rääkisin talle oma aktiivsest tegevusest, mille peale ta ütles: "Ma olen nii uhke su üle. Ma olen uhke, et sinust nii aktiivse ja eduka inimese olen kasvatanud." - kes rägib onju. Sannu ka helistas, aga tundus, et Maria sünnale minekust ei tule midagi välja, kuna keegi ei saanud viia. Kui ma lõpuks kella 5 paiku kõik pildid üles olin ära pannud, jäin magama. Kõik helistasid küll, aga ma ei viitsinud. Lülitasin telefoni ka välja ära.

Abituriendid + rebased = sinuga end elusana tunda võin

Ja nüüd tuleb see osa, mida kõik kaua oodanud on - abiturientide ja rebaste ühine möll.
Olin just trepikoja uksest välja astunud, ise seejuures omaette vihmavarju lahti tehes, kui pea tõstsin ja nägin naabritädisid, kes mind silmapilgutamata jälgisid, nagu staari. Muigasin omaette ja ütlesin: "Tere" ning kõndisin siis bussijaama. Küllap nad pidasid silmas mu tänast artiklit, mis Võrumaa Teatajas oli ja seetõttu jälgisid mind sellise aupaklikkusega.
Astusin bussi ja ütlesin: "Rõuge!"
Bussijuht: "Astu üks samm tagasi ja oledki Rõuges!" ja naeris. Naersin ka ja parandasin end: "Võru!"
Väljas oli suht külm ja pidin kesklinnas veel isa ootama, kes alles Luhast sõitma hakkas, kui ma juba kesklinna jõudsin. Käisin kiirelt Maximas, ostsin vesipiibule tubaka ja söe ära ning läksime siis Kagusse, kus Egle ja Piret juba ootasid mind. Tegime veits einkaufen (tõlk. sisseosta) ja hakkasin kassas igast väikseid rahatähti lauale panema. Poemüüja targutas, et summa on suht suur. Ma ütlesin, et ma tean, mul on sitaks pappi siin kahelistes, viielistes ja kümnelistes. Tal oli selline nägu peas, nagu ta ei usuks mind. Aga tegelikult mul jäi lõpuks veel päris palju raha ülegi.
Toppisime kõik kotti ja läksime autosse. Isa ütles, et ma panin nüüd raudselt koti kringli peale, tegelikult ei pannud. Isa hakkas rebima. Terve tee autos käis mega ulmeline tekst. Läksime kirikuplatsile, kus Keili juba ootas. Selgus, et pidime veel Jaanikat ja Raunot ka ootama, kes autodega tulid. Parkisime siis kõrvale ja isa käskis mul küljeuksest Lõuna-Eesti kaardi välja võtta. Tahtis täpselt näha, kus too koht on, kuhu me minema peame. Ma olin täiesti kindel, et toda pole seal kaardil. Isa keris kaardi lahti, leidis Võru üles, aga seal, kus too koht olema pidi, sai kaart just otsa. Keeras siis teise poole ja hakkas uuesti otsima. Tema üllatuseks oli tolle kohepeal kaardis auk. Me naersime Pireti ja Eglega teda jälle. Panin oma tehtud plaadi mängima ja siis nägime Võru esimest kolonni vms, kes tõrvikutega kirikusse läks. Nad olid nii jubedad. Mulle meenusid kohe mingid vanad filmid sellega. Nad läksid täpselt me autost ka veel mööda.
Äkki jõudsid Jaanika ja Rauno ka kohale ning isal hakkas umbe kiire, kuna ta seletas veel midagi. Ütles, et ta küll ei jõua bemmiga sammu pidada. Tegelikult püsisime normaalselt sabas. Enne linna minekut oli Sander mind msni lisanud ja küsis, et kas ta saaks ka meiega möllule ja kuna meil oli autos üks koht vaba, siis võtsime Sanderi ka Osulast peale. Samal ajal ootasid teised meid järgi seal. Enne Osulasse jõudmist helistas Sander Piretile ja küsis: "Mis teed?"
Piret: "Autoga sõidan."
Sander: "Aga mis pärast teed?"
Kohe, kui Sander Osulast peale tuli küsis Piret Sanderilt omakorda: "Ou Sander, mis pärast teed?" Üldse Piret naeris terve tee. Ma ei saanud vahepeal aru, mida ta naeris, aga ma naersin seda, kuidas tema naeris.
Isa vingus, et mingid aeglased laulud on plaadi peal, aga kohe kui ma Birgitite laulu "Sinuga end elusana tunda võin" käima panin, tuli kõigil elu sisse. Sander, Piret ja Egle laulsid ka taga kaasa seda. Pärast, kui möllul see laul tuli, siis ka Sander ja kõik teised karjusid kaasa seda. See on üks nendest lauludest, millega see päev meenuma jääb.
Päris suur imestus oli selle tee üle, mis suurelt teelt kruusa teele keeras, kuna see oli nii pikk ja porine kuidagi. Mõte sellest, et me peame hommikul sealt jala suure teeni kõndima, oli päris ulme. Jõudsime õnneks lõpuks kohale. Hakkasin pagaasnikust asju välja võtma, kui Mango tuli juba õlled näpuvahel ja Rauno hakkas seletama midagi. Ma ei teadnudki, et nad me taga sõitsid. Arvasin, et nad olid kuskil ees.
Sander aitas mul koti sisse viia ja Piret võttis kringli ning läksime sisse. Olin teepeal omanikule ka helistanud, kes ka kohe kohale tuli ja seletas, kus midagi on. Andsin raha ära ning ta läks minema. Kõik võtsid joogid välja ja seadsid end laua ümber istuma. Meid oli alguses veel üsna vähe. Poleks arvanudki, et see ruum hiljem paksult inimesi täis on. Rääkisin 10ndikega esialgu juttu, kes istusid kõrvallauas. Alguses oligi nii, et 12ndikud olid ühes lauas ja 10ndikud teises, aga hiljem olid kõik juba läbisegi.
Mango istus alguses üksinda lauast eemal ja muudkui seletas: Mida sa pildistad?". Ma polnud õieti veel piltegi tegema hakanud, kui ta küsis: "Mitu pilti sa juba teinud oled? Mitu giga sul see mälukaart on?" jne. Pilte olin ma tolleks hetkeks mingi 12 teinud vist, aga kui ma hommikul vaatasin, siis oli digikas möllupilte 416. Kui ma ütlesin, et kõik hetked tuleb jäädvustada, siis soovitas Mango mul üles tala peale kaamera üles panna, mis jäädvustaks kõik, mis õhtujooksul sünnib. Hiljem, kui Marleen tuli, soovitasin tal sinna tala peale ronida ja laulma hakata, nagu linnuke oksal või kana õrrel.
Võtsime Eglega Coolerid välja, et lahjalt alustada, aga ma ei osanud neid lahti teha. Pöördusin Rauno poole, kes mingi ime asja taskust võttis ja need sellega lahti tegi. Seda esimest coolerit ma jõin päris kaua aega, kuni lõpuks Rauno lihtsalt tuli ja jõi selle ise lõpuni ära. Vahepeal olid teised ka kohale jõudnud. Mega helistamine käis koguaeg. Kõik küsisid, et kuhu täpsemalt tulema peab? Mulle helistas Nilso, kes teiste friendidega tulid ja vesipiibu tõid, mis pandi teise lauapeale üles ja hakati tõmbama. Mis siis, et ma ise tubaka ja söe ostsin, sain ma mega vähe tõmmata seda, sest koguaeg oli pikk järjekord ja alguses Gristel ei teinud teist nägugi, kui keegi tõmmata tahtis. Aga ei kurda, hää oli tõmmata seda, kui vahele coolerit või seda Kapi head jooki jõid. Siinkohal mainikski ära, et ma koguaeg käisin Kapilt küsimas: "Õu anna seda head jooki mulle." See oli mingi Carriba rummi segu Spritega. Umbe hea oli, kuni Marleen selle kunagi ära lõhkus. Õnneks seal polnud siis enam väga palju sees, kui see vastu põrandat katki lendas.
Vahepeal söödi. Krõpsud ja tippikaste oli põhiline. Sagu ka umbe säras seal ja küsis: "Kuidas sul ikka see möllu idee tuli." Alguses vaatas küll, et mis möllu me teeme, aga nagu ma arvanud olin ja nagu ta isegi kinnitas, on ta alati kohal. Hiljem ma ei pannudki teda eriti tähele. Niipalju ainult, kui ta Kristinaga juttu rääkis ja ma neist pilti tegin.
Põhi huumor käis ikka Sanderil, kes sulandub hästi igale poole. Võõraste inimestega räägib, nagu sõpradega. Paralleelikad rääkisid Ojalast midagi, kuni Sander tuli ja seletama hakkas, et Ojala on peaaegu ta sugulane. Sanderi loogika siis: "Minu perekonna nimi on Oja, kui Ojala minust ära lahutas, siis pani endale selle lalala lõppu." See oli nii hea, kõik naersid täiega. Vahepeal läks Sander Hennuga üldse sauna ära.
Enne seda veel, kui päris suureks mölluks läks, ajasin Kapile ja Mangole, et tavai viinaring nüüd, aga mõlemad blokkisid täiega. Mango lõpuks isegi jõi, aga Kapp mitte, kuna Marleen jõi tema eest. Oleks ma hiljem viinaringi tahtnud teha, siis oleks kõik nõus olnud. Kuna rahvast oli nii palju kogunenud, siis olid kõik oma riided hunnikusse pannud ja ma ei leidnud sealt enam oma kotti üles. Kapp muudkui seletas, et ma viina tooks, aga lõpuks oli ikka nii, et koti leidsin ma alles siis, kui peaaegu kõik läinud olid ja oma asjad sealt pealt ära võtnud.
Üsna alguses, kui rahvast oli juba piisavalt, tuli Jaanikal mõte kõigiga sõbrapilte tegema hakata. Ja neid pilte saigi igasugustes variantidest kõigist. Lianal oli koguni kampaania juba: 25.- Kraaksule, kui temaga (Lianaga) pilti teha tahad. Ma sain õnneks tasuta, isegi kaks pilti tehtud. Lisaks sellele tegime oma klassiga pilte. Mulle meeldis see pilt, kus Mango meie kõigi keskel on ja see, kus Rauno ja Jaanika istuvad ja Mango minu ja Merka vahel seisab. Kapiga tegime ka pilti. Üldse Kapp oli mega lõbusas meeleolus. Viskas näppe koguaeg. Mango oli selle eest aga nii vaikne kuidagi. Mitu korda käskisin tal elama hakata ükskord. Alguses ta rääkis isegi rohkem. Kui jälle keegi me inka rühmast kohale jõudis, hakkas ta järelvastamisest rääkima. Kunagi ma veel küsisin talt: "No sa ei saa ikka veel sellest inka värgist üle v?" Ta raputas ainult pead selle peale.
Kainekatel oli suht tore seal peol vist, et juua ei saanud. Kuigi mulle tundus, et isegi need kainekad olid väga purjus. Võtame kasvõi Kraaksu, kes pani täiega pidu. Laulis ja seletas koguaeg. Nagu Jürgen ütles: "Kraaks ära joo. Sa lähed homme jooksma!" Väljas oli üldse omaette teema. Kõik vibotasid või istusid niisama. Seal sain ma Kristiine ja Anitaga sõbraks, kuigi ma ei saanud ikkagi vahepeal aru, kumb on kumb. Vähemalt oli see tore, et lõbus oli seletada nendega.
Kuni Jürgen ja Innu tulid ja tarbijakaitsest seletama hakkasid. Tegin neist pilti ja siis vahelduva eduga lubasid homme hommikul kohe menti ja tarbijakaitsesse minna, mille peale ma vingusin, et sugulase peale ikka kaebama ei läheks. Ma sain lõpuks Jürgeniga rääkima hakata sellest, et me kuskilt väga kaugelt sugulased olema ja ta nüüd mind sugulaseks hüüab. Kuna aga Innu ka mu sugulane on, siis nad seletasid omavahel, et nüüd tuleb välja, et nad on ka siis kuskilt väga kaugelt sugulased. Jürgen tahtis öelda imestusega, et Innu on mu sugulane, aga ütles: "Tarbijakaitse on su sugulane v?" Üldse ma naersin neid kahte täiega.
Ma ütlesin, et ma üürisin selle pinna, et ma võin siin pildistada, keda tahan. Jürgen: "Maksan peale, et must pilti tehakse." See oli aga kõige parem, kuidas nad üldse möllule tulid. Kaugelt nägime neid juba, aga nad jäid välja veel juttu rääkima. Kõik vaatasid ukse poole ja ootasid, et siis suur aplaus teha. Vahepeal tuli aga Sander, keda topsiga visati. Ta ei jaganud üldse ära, mis toimub. Üritas külmkappi ronida ja ootas nagu valvekoer ukse juures, teadmata, mida ta ootab üldse. Filmisin ka seda, aga siis lasi ta tule ära ja ma pidin selle pooleli jätma, kuidas Innu tuli. Innu tõi oma plaadid ka kaasa, mis kohe muusikakeskusesse lükati. Sealt tuli igast vanemad Eesti muusikat. Saaremaa valss, mille järgi rahvas reivis täiega, tantsiti nii klassikalisi tantse, kui ka niisama. Gristel ja Sander tantsisid vahepeal üldse lauapeal. Vahepeal tuli ka mõni aeglasem laul. Näiteks "Sa tead", mille ajal Jürgen ja Innar panid käe südamele ja kaasa laulsid täiest hingest. See oli nii ilus. Ma olen nii uhke oma sugulaste üle. Lisaks sellele kuulsin ma Innari ilusat lauluhäält ka. See oli hea, kui Rauno samal ajal uksest sisse tuli ja Innu talle otsa vaatas ning laulis: "Sa tead, kuidas sind armastan ma." Natuke aega hiljem tuli uksest sisse Sander, kes ennem oli saunas käinud ja ikka veel käterätik ümber ning hakkas uksest sisse jõudes laulma: "Ma käisin paljajalu väljas." Ta ei jaganud üldse ära, mis toimus. See oli ka hea, kui juba algusest peale Sander pidevalt väljas käis ning aknataga igasuguseid nägusid tegi. Koguaeg naersime teda. Vahepeal leidsime Sanderi üldse Gristeli ja Merkaga magamisruumi narilt.
Kõige suurem üllatus oli see, et Mast klassimöllule jõudis. See oli päris ajalooline hetk, kuna siiani pole ta ühelgi klassimöllul käinud. Alguses tuli ta korraks, aga hiljem, kui ta tagasi tuli, jäi ta päris kauaks. Pärast tuli üldse igasugust rahvast sinna. Moks jõudis koos teiste me kooli inimestega ja nagu mulle hiljem räägiti, oli väljas veel mõnda me kooli inimest nähtud, kes aga sisse ei tulnud ja seetõttu ma neid ei näinud, kuna ma käisin väljas üsna vähe. Tegelikult oli mul heameel, et paljud, kes algsetel andmetel tulema ei pidanud, ikkagi lõpuks kohale jõudsid. Paralleelist ka olid nii mitmedki kohal. Kõik olid väga sõbralikud. Rääkisin esimest korda Tauriga, kellest Maria nii palju rääkinud on. Rääkisimegi alguses Mariast ja hiljem niisama. Taaskord veendusin, et inimesed, keda ma arvasin vaiksed olevat, pole tegelikult üldse nii vaiksed. Pärast, kui Tauri Thereset kukil tassis, tegin neist pilti, kuigi nad ei lubanud.

Kuna Piret oli Tauri rebane, siis olid nad üsna palju koos. Piret nuttis vahepeal, aga kui Sander lõpuks Marelle küünistamise saatel andeks palus, siis jooksis Piret jälle ringi ja laulis. Sanderil oli pärast küünistamises selg päris verine.

Vähe sellest, et tal selg punane oli, sodisime ta kõhu ka ära, millest ma pärast pilti tegin:
Jürgen ja Rauno hakkasid magamisruumis omakorda Meritit kiusama. Tahtsid talle rebase nägu pähe joonistada, aga Merit ei lasknud ja nii said nad tal ainult käsi, kaela ja juukseid värvida. Marleen lubas aga endale rebase näo teha. Joonistasin talle vurrud ja R-tähe otsaette. Marleen ja Kapp olid põhilised, keda ma koguaeg oma digikaga kiusasin või niisama juttu rääkisin. Kahju ainult, et nad mõlemad nii ruttu minema läksid.
Sel hetkel, kui kõik tantsisid, tantsisime me ka Merkaga, nagu alati. Vähemalt seekord ei korraldanud Merka oma sarja näiteks "murumerkast" jne. Ühesõnaga püsis püsti.
Vahepeal pandi aga muusika kinni ning Priit hakkas kitarri mängima. Muinasjutumets jääb sellest meenuma, missiis, et kõik nii mööda laulsid, aga vähemalt kõik elasid kaasa ja laulsid. Hiljem tuli Innu plaadilt ka veel seda sama, mis ka videona jäädvustatud sai. Kes seda mitmetest hetkedest kokku remixitud videot tahab vaadata, siis siin see on: http://toru.ee/view/276886e4c34c
Innu plaadilt tuli veen Nexust, mida kõike kõvasti kaasa karjusid. Üldse mega super seltskond oli. Kõigil oli mega peomeeleolu ja lõbus olla. Vahepeal ajasin oma friendidega juttu. Liis tahtis friendi pilti ka teha, mille peale ma koos kahe Liisiga pilti tegin.
Vahepeal tuli Gristel mu juurde ja ütles: "Ma enam ei viitsi, lõikame selle kringli lahti." Ma arvan, et õige aeg oligi, kuna hiljem olekski me selle ära unustanud. Tulemus oli aga see, et ma ei saanud ühtegi juppi sellest kringlist, aga ega eriti enne hommikut poleks tahtnud ka. Vahelduva eduga käisin vesipiibu järjekorras jälle. Mitu korda ajasime Marleeni ja Kapiga seletades söe pealt maha ja jälle naersime. Lisaks sellele oli mu kaamera vahepeal Kapi käes, kes ka pilte tegi.
Mingiaeg vajus küll Piret ära, aga kõik olid talle vähemalt moraalseks toeks. Räägiti ja pandi tekid peale. Tauri, Krissu ja Innu hoolitsesid tema eest ning käskisid meil, kes sinna ööseks jäävad, tal silm peal hoida. Silm tuli peal hoida ka alaealistel rebastel, keda Henn kiusas. Mitu korda pidin keelama teda. Egle oli mega pahane juba. Lõpuks jõudsid ka Älf ja Jaanus kohale. 10ndikud ajasid Jaanust tantsima, mille tulemusena ma teda lõpuks lauapeal nägin, aga mitte kauaks. Mingi hetk oligi selline, kus enam tantsis. Terve vaba ruum oli inimesi täis, kuni äkki kõik välja jooksid, kuna Priit sõitis kogemata vastu Masti autot, aga õnneks midagi ei juhtunud. Vähemalt mu arust mitte, kuna seal polnud ühtegi mõlki. Võibolla umbe vähe värvi oli maas, aga siis Älf ajas Priidu auto minema ja võtmed anti kellegi kätte ära.
Ma jäin ka välja. Tõin oma cooleri, mis klassivennad peaaegu kõik mul käest ära jõid ja siis hakkas vaikselt rahvast vähenema. Jutustasime veel seal, kuni alles jäid veel Aniita, Kristiine, Egle, Marelle, Innu, Ingo, Jürgen, Grete, Sander, Piret ja mina. Innu pani kõik tantsima veel, seni kuni viimastele järgi tuldi. Innu ja need panid asju kokku ja me hakkasime Gretega koristama, kuna arvtavasti hommikul ei viitsiks enam. Erlele oli ka plekkpurkide klõpatsite korjandus tehtud, mis ma pidin kõik enda kotti toppima. Lisaks sellele panin järgi jäänud söe ja tubaka ka kotti, mille järgi mu kott siiani haiseb. Õnneks sai ruum korda, midagi ära ei lõhutud ega lagastatud.
Läksime magamisruumi ja panime radika sisse, et soojem oleks. Lisaks sellele avastas Grete, et ühes kohas pole akent ees ning toppis padja sinna ette. Võtsime kumbki endale kaks tekki peale ja rääkisime veel juttu, kuni Piret ka lõpuks elumärki andis. Vahepeal pani ta jälle oma "soolot", mille peale Grete kõrvu ainult kinni hoidis ja ma naersin.
Nagu Grete ütles: "Kell 2 oli plats puhas!" ja nii saime me enamvähem normaalse aja magada ka.

Rauno ütles mulle esmaspäeval, et ma ei korralda never neljapäevaks sellist pidu, aga nagu näha, siis korraldasin ja mul on taas heameel, et kõik tulid, olid ja selle nii meeldejäävaks tegid. :)

Viimane koolipäev ehk ilusat vaheaega :)

Et pinget üles kruvida, siis kirjutan kõigepealt koolipäevast, mis eelnes sellele suurepärasele peole.

Hommikul ma ei näinudki Piretit, Marleeni ja Sanderit, kes enne mind tavaliselt garderoobis juba on. Ootasin siis 2. majas oma teisi klassikaaslasi, et koos arvutiklassi minna. Hakkasime yearbooki mixbookis tegema. Ma tegin Saaremaa reisi kohta, aga vahepeal tekkis mul huvi tänase Võrumaa Teataja vastu lootuses, et seal on mu artikkel. Läksin kodulehele, kus oli kirjas, et rebaste artikkel on ajalehes, aga Internetis seda üleval polnud. Jooksin keset tundi õpetaja loal raamatukokku, aga sinna polnud veel leht tulnud. Niisiis pidin ootama 3. vahetunnini, et ise poest leht osta.

Olime juba vene keele klassi läinud, kus kooli jõudnud klassivennad jagasid oma eilse arvutitunni muljeid. Kus hundist juttu, ilmus arvuti õpetaja ka just klassi meeldivalt imestades, et me temast räägime.

Carolil oli täna halb tuju, nagu juba enne tunde selgus, kui ta meile lambist nähvas ja Gristel ütles: "Kus on alles ülbeks läinud!" Nagu eelmisel tunnil jutt jäi, pidi ta tänaseks teejoomiseks koogi tegema, aga kui küsisime: "Kus kook on?", siis algas järjekordne sõimamine pihta. Carol üritas ära panna mulle ja terve tund nähvas kõigile. Kui tee joodud sai, siis oli vaja nõud ka ära pesta, mille peale Mast: "Carol ei teinud kooki, Carol peseb nõud." Arvata on, mis reaktsiooni see Carolis jälle tekitas.

Lasin õpetajal oma eile tõlgitud vene keelse teksti isa, kui kuulsuse kohta ära kontrollida ja imestuseks polnudki seal nii palju vigu. Kirjutasin selle värvilisele paberile ümber, kleepisin pildi ka alla ja panin seinale.

Muusika tunni algus oli päris lärmakas, kui Jaanus istus trummide taha, Älf rokkis kitarriga ja Henn klaverit klimberdama hakkas, tekitades klassis väikese kontserdi. See muutus küll mõnel hetkel väljakannatamatuks, aga siiski naljakaks. Filmisin neid, kes ka naerda tahab võib torust seda vaadata: http://toru.ee/view/7b7b027c0fbd

See oli mega hea, kui Henn ise trummide taha istus ja kõigest jõust neid kloppis ja siis pulgad õhku viskas, suutmata neid kinni püüda ja need kolinaga maha kukkusid. Vahepeal klõpsutas ta aga mingit värki Jaanuse trummirütmis, hakates ise mingi setu laulu lõõritama. Kui kõigil juba Henu klaveril klimberdatud laulust "Juba linnukesed" kõrini sai, siis hakkas Henn "Rongisõidu" algust mängima, mida terve klass kaasa laulis.

Vahepeal hakkasid Gristel, Henn ja Merka tahvlipeal poomist mängima muusikaliste mõistetega, nagu trompoon, trumm, muusikakeskus jne.

Kuna nad seda kõike 15 minutit tunnialgusest tegid, samas kui õpetaja oma asju tegi, siis lõpuks asusime ka tunnitööd tegema. Õpetaja kirjutas tahvlile järgmise helilooja: "Aram Hatšaturjan", mille peale Moks hõikas: "Armadillomon!" Samal ajal, kui me kirjutasime, mängisid poisid jälle seda numbritemängu. Kirjutasime päris kiire tempoga, mille tõttu osad järgi ei jõudnud. Moks ka targutas, et õpetaja aeglasemalt dikteeriks, mille peale ma ütlesin: "Mida sa üldse seletad seal, ise mängid." Kuulasime paari pala ja kogesin taasavastamisrõõmu, kui õpetaja palus kuulamisse kirja panna muusikast Lermotovi draamale "Maskeraad" - "Valss", millest tuli mulle meelde kirjanduse õpetaja näidatud film "Meister ja Margarita" saatanaball. Kuigi see tuletas mulle meelde, kui rõve see oli, kui laibad kaminast välja tulid ja inimesteks muutusid.

Läksime kohe peale tundi poodi. Väljas oli mega märg ja me olime sisejalanõudega. Pori pritsis ainult, kui me kiirel sammul poodi tõttasime. Hakkasin ostma just, kui Moks mööda läks ja käest kinni võttis - ma ehmusin täiega.

Ostsin Võrumaa Teataja, milles avastsin kohe vea - pildi alla oli kirjutatud 10.b, kuigi seal oleks pidanud olema 10.a. Lugesin vahetunnis kiirelt ajalehe läbi, kuna teised tahtsid ka näha seda. Piret ja Egle tulid ka, et raha ära anda. Piret: "Ma polegi sulle täna Tsau öelnud." ja ütles "Tsau" mulle.

Gristel ei suutnud vahetunnis kuidagi ära olla. Koguaeg hüples ringi, kiusas ja seletas. Ta pärast lõin varba ka ära täiega. Lõpuks, kui ta Matit tüütas, siis Mati ütles: "Rahune maha!"

Keili ka pani mingit head teksti, mille peale Älf: "Keili, sa oled täis v? Oli jutt ju, et täispeaga kooli ei tule!"

Jälle ma ei mäleta, et mis me matas tegime. Õpetaja andis kõigile nimelised lehed, kus oli kaks ülesannet peal. Peame need vist järgmiseks veerandiks ära tegema. Kuna Kapp tahtis jälle numbrimängu mängida, aga tal polnud pastakat, siis küsisin välja, et riidehoidu joosta ja talle jope taskust pastakas tuua. Mul endal muidu pastakaid eriti pole, kuna ma kirjutan ainult tintenpennidega.

Jaanus jälle ei saanud kuidagi tunnis vait olla, mille peale õpetaja ütles: "See poiss on ehtne näide sellest, mis halb keskkond hea poisiga teha võib. Eelmine aasta tahtis mind veel rattaga ka alla ajada." Älf ja Jaanus vaatasid juba pikemat aega aknast välja, kui nägid Jürgenit ja Innarit, kes suitsul käisid. Jürgen ei saanud alguses arugi, et mida me akna peal kõike vahime ja viskas käppa, aga kui ta mata õpetajat ehk oma klassijuhatajat nägi, panid nad Innuga jooksu. Õpetaja läks kurikas käes neid taga ajama, aga ei saanud kätte, lubades hiljem käskkirja avaldused kirjutada. Henn küsis: "Õpetaja, kas selle nimi on organiseeritud puudumine, kui tead juba varem ette, et puudud?" Õpetaja ütles, et kui ta kaua targutab, siis kirjutab ühe hooga talle ka käskkirjaks avalduse. Henn võttis õpetaja kurika ära ja kirjutas markeriga mingi teksti sinna peale, mille peale õpetaja: "Sa sodid töövahendit praegu!" ja võttis Hennu joonlaua selle eest ära. Henn ütles aga kurika kohta: "Oh mul ongi vaja kodus kapsaid tampida!"

Samal ajal rääkisime me Mango ja Kapiga juttu jälle. Mango küsis, et mis muusikat seal kuulatakse. Ma ütlesin, et ökomuusika, linnulaulu jne. Mango ütles umbe järjekindlalt: "Ma tahan teada täpselt, mis laulud, mis järjekorras, kui pikad." Me jälle Kapiga naersime. Lubasime õhtul viinaringi kolmekesi teha, et vaadata, kes kõige ennem ära vajub.

Enne ajalugu läksin Marleeni juurde rääkima, kes jälle naeris, rääkis ja naeris. Laane tuli ka sinna rääkima, mille peale Võsu kostüümides spordipäeval rääkis. Ütlesin Laanele, et ta võiks pidžaamas tulla, mille peale Laane ütles: "Tead..mine metsa!" See oli nii naljakas. Ise seletas veel, et ta tuleb tegelikult öösärgis.

Kuna teised olid orkutist ja mu vihikust eelnevalt ajaloo maha kirjutanud, siis sai ajaloos tühja panna pool tundi. Ma ei teadnud, et majandust ja välispoliitikat 1920ndatel ei pidanud kodus tegema, vaid täna tunnis. Andsin oma vihiku ja õpiku teistele, kellel veel tegemata oli ja siis hakkasime tunni lõpuks kontrollima. Kapp ja Moks, kes samamoodi mu pealt maha olid teinud, said kiita õpetajalt ja egotsesid seal jälle. Henn: "Kas selle peale tuleb töö v?"

Õpetaja: "Sellepeale tuleb väga võimas töö!"

Kuna Hennul polnud õpikut, siis tuli ta ka taha meie juurde istuma. Terve tund pandi segast jälle. Rauno rääkis talle mingitest ratsutamisvõistlustest. Jaanus kiitis jälle õpetajale vabariigi kodanike saadet: "Hästi huvitav oli!" - taaskord ma naersin seda.

Lõpuks ka siis viimane tund, millele eelnes pikk vahetund, kus Älf kurtis: "Käed valusad, jalad valusad, pea haige.." Ja Rauno ning Henn jälle nende raudadega trepile takistusraja üles sättisid. Seekord sellise, millest polnud eriti võimalik läbi kõndida. Pidin Mastile jälle oma vihiku andma, millesse ma talle täpid tegin, et ta õigeid sõnu õppida teaks. Vaikselt aeti juba mölluteemat. Meie klassist olid enamus tulejad ikka.

Inka tund möödus esseest rääkimisele, mille me vaheajal valmis peame kirjutama. Õpetaja kirjutas kriidiga nii kiiresti, et see murdus ära, mille peale Älf ütles: "Üks kriit jälle maailmas vähem!" ning õpetaja teda hea näoga vaatas ning siis edasi kirjutas. Jooksin tunni lõpust kiirelt ära, et bussile jõuda, kus Sannut kohtasin. Rääkisime igast värki ja plaanisime Maria sünnale minekut. Jõudnud koju, käisin pesus ja magasin mingi poolteist tundi, et õhtul siis Võrru tagasi minna.

Little bitch aga inimene mõtleb

Hommik oli Glaser juba hoos ajalugu vastama - mis siis, et ta midagi esmapilgul ei osanud.

Ma tahtsin nii väga Kapile saksa keeles sünnipäevalaulu laulda, kuigi tal on alles 30. oktoobril sünnipäev ja oleks otstarbekam talle seda järgmise veerandi alguses laulda, aga point on selles, et ma olen siis juba teise rühma ära läinud. Kapp: "Aga sa ära mine siis!" - mõtlesin, et äkki saan ikka järgmise veerandi esimesel tunnil laulma minna korraks oma vanasse rühma tagasi. Okei ma räägin nüüd sellest, et ma tegin saksa õpetajale nalja: "Ma ütlen Parvele, et te ei õpetanud mulle midagi siin!" Tunni lõpus, kui ma temaga töö järgivastamisest rääkisin, siis ta tuletas mulle seda meelde. Ütles, et ma saan aru küll, et sa nalja tegid (ise ka naeris samal ajal), aga tuleb ikka õppima hakata. Mul on võimalus alustada saksa keelega puhtalt lehelt teises rühmas. Mul on hea meel, et inimesed annavad mulle nii palju uusi võimalusi. Ootan huviga!

Kuna paralleelklassil oli meiega kõrvuti klassis tunnid, siis veetsin vahetunni nendega jutustades ja raha kogudes. Helenilt ja Kraaksult sain ma aga hea vastuse: "Meie pere pole veel otsustanud!" Kirjutasin seal umbe hoogsalt nimesid üles ja sodisin kogemata Liana ka ära. Liana: "Vehkleb siin ja siis tuleb sodima ka veel." - Anna andeks Liana, aga vahel tuleb paberist puudu (a)

Moks teatas kogu klassile kirjanduse tunnis hea uudise: "Kuulake klass, ma tegin "Tõe ja õiguse" ära!" - tõepoolest on ta nüüd ametlikult eelmise klassi lõpetanud.

Tund ise möödus ettelugemise saatel, kuna täna on ettelugemise päev. Lisaks sellele kostus ka vahetundidel kõlaritest mingit etteloetavat teksti.

Läksin täna juuksed patsis kooli nii, et näiteks Kaisa ei tundnud mind alguses ära. Mast: "Sa oled nii seksikas täna!"

Mina: "Maksa raha ära!"

Mast: "Ma pean raha andma sulle selle eest v?" (et ta komplimendi tegi, aga tegelikult pidasin ma silmas möllu raha) Siis tegi silma ka veel mulle ja taaskord ma naersin selle peale, nagu alati, kui keegi mind kõnetab.

Heade hinnete arv suureneb - sain inglise keele sõnadetöö nelja. Hakkasime 2004. aasta eksami harjutusi kontrollima, mida ma eelnevalt kodus pidime tegema, aga enamusel oli tegemata. Mul oli ka, kuigi ammu oleks pidanud tehtud olema. Siis tuli välja, et mõned polnud seda lehte saanudki veel. Õpetaja oli jälle nii vihane, aga samas ta naeratas nii ägedalt mulle, kui ma naersin ta pahura käitumise üle. Hakkasime siis grammatika ülesandeid sealt eksamist lahendama ja reeglite tabeleid tahvlile tegema. Ma sain jälle mõne asja võrra targemaks - oskasin nüüd neid ülesandeid teha ja ütlesin koguaeg esimesena ära, mis lünka tuleb. Õpetaja: "Inimene mõtleb", mille peale tuli mul meelde laul "Inimene õpib kogu elu".

Vahetunniajal kiire pannkoogiring, samal ajal, kui 10. a mulle nägusid tegi. Egle: "Biku tuleb raudselt siia midagi rääkima." Ja nagu mõtteid lugedes läksin ma nende laua juurde, kui ära olin söönud ja hakkasin juttu rääkima. Rääkisin nendega vist peaaegu iga vahetund. Mul on alati midagi öelda, mis siis, et nemad rohkem minuga räägivad. Pean korraga nii paljudele küsimustele vastama. Veel meenub mulle see, et Piret ütles, et talle meeldivad mu lokid, aga täna olid mu juuksed tegelikult üsna sirged, vähemalt tukk.

Kui me ühiskonda läksime, siis Rauno kurtis mulle: "Krt kõht ka on tühi!", mille peale avastasin, et mul on terve pakk komme, mis kohe klassipeale ringile läksid. Pidime ohtralt vihikusse riigivõimu tunnuseid kirjutama, aga Moks karjus üle klassi mu nime koguaeg ja nii ma olin sunnitud neile kõigile kommi viskama, et siis rahulikult edasi kirjutada. Täna me üldse koguaeg kirjutasime midagi. Õnneks oli aga kahe tunni vahel üks suur pikk vahetund. Jooksin rahapakiga ringi, mille peale 10.a lubas mul selle ära röövida. Liana helistas ja siis ilmusid nad kuskilt väga kiiresti Liisi ja Eliisiga välja. Nad on nagu 3 õde. Alati, kui tulevad, siis tekib tunne, nagu räägiks vanemate õdedega. See on nii äge, kuidas nad kõik kolm alati ümber minu koonduvad ja seletama hakkavad. Sain nimekirja täiendus, loeti sõnad peale jälle ja suundusin b-kate juurde tagasi.

Kuna aga meil oli Gristeliga vaja veel arvuti klassis käia, siis pidin ma veel ühe jooksuringi koolimajas tegema. Vahepeal püüdsid aga mu lemmikud (7.b) mind kinni ja toppisid mu näo kleepse täis. Liisu lubas homme mulle ühe suure kleepsu teha, millest selgus, et nad fännavad mind ja ma ei või seda kleepsu ära ka võtta, aga ma loodan, et nad homme mulle seda siis näole ei kleebi enam.

Kui ma siis lõpuks klassi tagasi jõudsin, pani õpetaja meid kohe tööle. Sain talt ka nüüd need head ajaloo õpikud, mis paralleelklassil on, sest ma olen see ainuke hull, kes ajaloo eksami teeb. Pean vaheajal juba valmistuma hakkama - Idamaad ja mis kõik veel seal pidid olema. Ühesõnaga 3. maailm.

Et aga tänast tunnitööd teha, siis pidin Kristiannega diili tegema. Ta nagunii ei viitsi midagi kaasa teha ja kuna tal ainukesena õpikud kaasas olid, siis oli ta nõus laenama mulle neid, kui pärast talle ette näitan. Mõeldud, tehtud. Hakkasin kirjutama. Terve tund kirjutasin, aga õhtul selgus, et ma leidsin veel parem infot antud teema kohta ja tegin palju parem konspekti valmis, mis ma pärast ka orkutisse panin, et kõik homme õpetaja käest sõimata ei saaks.

Füüsika eelne vahetund oli kõige kiirem. Esiteks oli meil Glaseriga vaja füüsika kontrolltöö järelevastamiseks vastuseid valmis kirjutada mitme varjandi põhjal. Teiseks käisid paralleelikad raha maksmas ja kolmandaks ei jõudnud ma kõigele korraga reageerida, kui nende tegevuste vahele veel 101 küsimust kõigilt tuli.

Kõige lõbusam aga selle kõige juures oli Liana ja Kraaksuga rääkimine. Liana pidi ikka igal võimalikult moel mind maha tegema. Võtame kasvõi selle, et ma nii lühike olen. Nende arvates olen ma "Little(eriti rõhutatud sõna) bitch". Nad rääkisid Kapist jälle mulle. Meie klassis on päris Kapp, aga neil on oma kapp - der Schrank. Pidasid seejuures silmas Joosepit, kellega nad möliseda ei julge.

Jelena imestas, kuidas ma kõigi nimesid tean. Nad tulid homseks nime kirja panema - ma muudkui kirjutasin. Aga kelle nimesid ma siis ei teaks? No väljaarvatud see, et ma ajan näiteks kaks nime alati sassi - Marleen ja Reelika, ma ei tea mis mul nende kahe nimega on. Kui ma kumbaki neist pean ütlema, siis ma mõtlen tükkaega, et kumba ma nüüd ütlema pidin ikkagi.

Kuna ma eile peale laulmist oma koti suure jutustamise peale muusika klassi unustasin, siis pidin sinna nüüd sisenema, kui paralleeklass seal oli. Nii hirmus oli. Nüüd ma küll kartsin.

Keegi: "Makske raha ära!" Tegelt ma ju ei tulnud raha järgi. Ültesin vaid: "Andke andeks!", mille peale keegi vastas: "Ei anna!" Ei tegelikult on nad nii toredad. Meil võiks mõni koos tund olla kunagi.

Kuna me olime sõlmisinud füüsika õpetajaga kokkuleppe, et saame tunniajal kontrolltööd teha, et peale tundi kohe Glaseriga inkat vastama minna, siis hakkasimegi tunnialguses kohe tegema. Ma tegin kiirelt ära ja hakkasin siis oma pinalit tagasi otsima. Tuli välja, et Rauno oli selle jälle ära võtnud, aga seekord sain tagasi õnneks.

Tunniajal käis mega teamwork. Mast tahtis sõnu, et siis ainult neid tööks ära õppida. Seega pidin neid tal õpikus märkima, siis taheti veel inka lugemise vastuseid ja terve tund sai nalja ka veel, kui Gristel mind enda kõrvale kutsus. Terve tund olin ma üldse end teist pidi keeranud ja rääkisin Keili ja Moksiga juttu, kes mu koha peale oli istunud. Samal ajal hakkasin Gristel mind kiusama. Kukkusin ta pärast vahekäiku käpuli maha. Kõik naersid jälle. Lõpuks tegin talle tagasi ka, kui ta pea vastu lauda pani, siis põrgatasin ta pead mitu korda vastu lauda, nagu korvpalli ja ütlesin: "Ka pime kana leiab nokkides tera!"

Õpetaja pidi meie kõvahäälega jutuajamist küll mitu korda vaigistama, aga veerandi viimane tund siiski. Ajasime Kapile lolli, kes oli oma numbritemänguga nii kaugele jõudnud, et ta võis selle lahti kerida nagu papüüruse juba.

Jooksime peale tundi kohe Glaseriga inkat vastama. Õpetaja oli veel mingi lisa lehe andnud. Tegin selle ka kiiresti ära ja läksin bussijaama, kus oli Mikk, keda ma niii ammu näinud polnud. Ühesõnaga juttu jätkus kaugemaks.

Rääkisin peaaegu terve õhtupooliku Gretega msnis juttu. Temaga rääkimine innustab õppima, mis siis, et me samal ajal kõigest muust, kui õppimisest räägime. Ma tegin kõik kodused tööd täna ära. Tavaliselt ei õpi ma kunagi kõike ära. Ma ei tea, kust see ime tuli praegu.

Marleen rääkis ka oma ägedate sõnadega nii, et ma koguaeg ainult naersin. Jõudsime järeldusele, et esmamulje on petlik ja tänu mu digikale oleme me nüüd sõbrad.

Homme on selle veerandi viimane koolipäev. Arvatavasti ma nüüd mitu päeva ei kirjuta, kuna homme on party ja reede hommikul on spordipäev, kus me peame vanakooli riietega Võsu eestvedamisel ilmuma. Siis on Maria ja sugulase sünnipäevad.

jah, surun mütsi pähe

See hakkab juba igahommikuseks traditsiooniks saama, kuidas Marleen, Piret ja Sander kooli jõudes mulle järgemööda: jõu, jõu, tsau, ütlevad ja taaskord naermine üle garderoobi käib. Nad on tõsiselt naljakd tegelased.
Koolipäev on hästi alanud, kuna sain ajaloo töö kätte, hindeks oli loomulikult 5, lisaks sellele sain veel ühiskonna töö ja filosoofia töövihiku eest 5 - kolm ühe hoobiga.
Täna on paljudel toredatel inimestel sünnipäev: Eglel, kellele ma sain esimesena isiklikult õnnesoovida koolis. Samamoodi Sillu, kelle juurde ma pärast 1. tundi jooksin, et teda kallistada ja õnnesoovida. Nägin kohe ka paralleelklassist Kertut ning soovisin tallegi õnne. Palju õnne ka Tanelile ja Pirjele, keda ma küll täna ei näinud, kui vähemalt orkutis meeles pidasin.
Kõik vahetunnid möödusid koolimajas ringijoostes, kohates naerusuiseid inimesi, kes nii rõõmsalt: "Tsau!" ütlesid, eriti mu lemmikud. Põhiline oli aga ajada klassimöllu teemat. Kuna pinnavärk vahetus, siis pidin teisi ka sellest teavitama. Otsisin erinevaid klassi taga, lõpuks leidsin nad kõik ühelt korruselt. Kõik kuulasid, küsisid ja läksid ühesõnaga mu jutuga hästi kaasa. Loodan, et homne päev on sama edukas.
Eesti keele tunnis ma jälle midagi ei teinud. Kui väljaarvata see, et õpetaja näitas mingeid üli haigeid luulelaagri pilte, mille peale ma talle luulelaagri videosid näitasin - nii selle aasta, kui ka eelmise aasta oma. See viimane oli eriti naljakas. Hea oli koos klassiga seda suurelt vaadata, naerda ja meenutada. Kõige naljakam oli see laul, mille lõpud olid ägedad. Kes mu toru.ee kasutajat teab - vaadake ja ta ei kahetse.
Filosoofias vaatasime videoloengut, mille ajal ma Tanel Padarit kuulasin. Seda sama laulu, mis mind eile terve päev kummitas ja mida ma koguaeg kaasa laulsin - "Valguskiirus". See on nii hää laul, eriti sõnad ja refräänimuusika. Samal ajal tegi Henn oma naljakaid nägusid ja Carol arvas, et ma naeran jälle teda.
Saksas kuulasime mingit teksti, mille põhjal pidime tahvlil olevatele küsimustele vastama. Õpetaja passis mu laua juures, aga ei saanud üldse arugi, et ma tegelikult kõik see aeg hoopis muusikat kuulasin. Kuna mul on lausete töö ikka vastamata, siis mõtlesin vaheaja esmaspäeval vastama minna, sest õpetaja on siis nagunii koolimajas.
Matas ajasime Kapi ja Mangoga juttu, nagu tavaliselt. Põhiteema oli klassimöll. Pidime väikse joogiringi tegema, vedasin kihla, et nad vajuksid raudselt esimesena ära. Seletasin just Kapile ühest klassimöllu videost, kus TÄISPEAGA kooli laulu lauldi, aga õpetaja kuulis just sõna: täispeaga ja hakkas seletama. Käskis meil ülesandeid kaasa teha. Ma tegingi, aga teised ei teinud. Igatahes oli meil terve tund kolmekesi väga naljakas, nagu alati.
Mingi aeg püüdsin Eglet ka telefoni kaudu kätte saada, aga ta ei kuulnud midagi, sest ta telefonil läks kõlar läbi. Päris õigel ajal - ta pidigi täna sünnipäevaks uue telefoni saama.
Mata tunnis oli see ka hea, kui õpetaja Mastile rullikeeratud paberitega vastu pead millegi pärast pani ja Jaanus ütles: "Litt käis ära, jutt kohe muutus!"
Kekas tegime kestvusjooksu pargis. See eeldas seda, et pidime nii rahulikult kui võimalik jooksma 4 ringi. Kordagi ei tohtinud isegi kõndida. Me juhtisime Krissuga. Lõpuks oli nii, et mõned olid meist ringiga maas. Rääkisime samal ajal juttu ja kuulasin telefoni pealt muusikat ja 2. keka tunniajal läksin ära, et mussat veel õppida.
Täna oli laulmine ka, mis aga meenutas rohkem möödalaulmist. Õpetaja ütles, et meiega tuleb kõvasti tööd veel teha. Laupäeval tuli kõigil umbe hästi välja, aga ju polndu siis täna õige päev laulmiseks. Kõik see koor kõlas kuidagi mustalt. Liivimaa pastoraalist meeldib mulle ikkagi see lause: surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe.
Kaisaga sai ka nalja. Ma küsisin talt midagi, ta ei saanud aru. Lõpuks kui aru sai, olin ma juba uue küsimuse küsinud, aga siis ta vastas veel eelmisele. See oli nii hea, et ta koguaeg ühe küsimuse võrra maha jäi.
Kui laulmine läbi sai, jäin veel sinna, et oma muusika tööd vastata, õigemini esmakordselt teha, kuna ma puudusin. Mulle ei meeldi üldse see suuline vastamine, aga läks kah kuidagi. Ma ei hakanud küsima, et mis ma sain, nagu ekoolist nägin, siis nelja. Taaskord möödus ka õhtu msnis, kus Sagu oma kabjanalja rääkis ja üritas jälle mulle vastata: ei midagi, aga seekord ei astunudki ma samasse ämbrisse. Lisaks sellele see möllukorraldamise värk jne, aga varsti on vaheaeg ja homseks pole midagi õppida ;)

Teadmida v? - Ei midagi

Mölisesin jälle isaga autos, kuna ta absoluutselt igal hommikul targutab, kuidas ma sõitma peaks. Käskisin tal vait jääda, mille peale tekkis mul korraks venna tunne. Ta ütleb ka alati: "Ole vait!", kui talle midagi ei meeldi. Koolipäev algas aga juba naermisega.

Kõigepealt ütlesid Piret ja Marleen: "Jõu!"

Mina: "Tsau!"

Sander: "Jõu!" - jäljendades Piretit ja Marleeni ja siis hakkas üldine naermine. Nemad kolm naersid ja ma ka naersin.

Läksin mata klassi juurde, kus oli jälle esmaspäevaselt nii külm. Matemaatika õpetaja: "Nii külm on, et võtigi ei taha lukuauku minna." Naersin teda ainult sellepeale. Täna tulid kõik kuidagi nii hilja. Isegi need, kes muidu viimasena kooli jõuavad olid täna varajaselt kohal. Paljud, nagu ikka, tulid väikeste hilinemistega.

Võtsime uue teema edasi, mis tundus taaskord nii lihtne. Iseasi, kas ma nüüd tundides järjepidevalt kaasa viitsin teha, et asjast põhjalikult aru saada. Gristel ja Eliise jutustasid jälle, mille peale õpetaja ütles: "Keegi gümnaasiumist ei jõua teiega sammu pidada." Ega nii on ka. Nad ainult räägiks vahetpidamata, eriti esmaspäeviti.

Keegi hakkas talendisaatest rääkima. Ma meenutasin kohe kõhutantsijat, mille peale terve klass naerma hakkas. Aga mulle endale meeldis see väike poiss, kes trummidel super mario muusikat mängis. Vanad head telekamängud tulid meelde.

Avastasin tunniajal, et kuur on maha lammutatud. Plats oli kohe tühjemaks jäänud, aga terve sodi oli ikka seal veel alles. Rääkisime Kapiga juttu. Kutsusin teda ikka teise saksa rühma ära, kellele ma muidu teise veerandi 1. päeval sünnipäevalaulu laulan?? Sõnusime oma jutuga ühiskonna töö ka ära. Õpetajal oligi meelde tulnud, et pidime vabariigikodanike peale töö tegema. Õnneks oli mul materjal alles, sain kiirelt pilgu peale visata ja oma mõtteid kirja panna.

Vahepeal oli meil idee tulnud teha klassimöll koos rebastega neljapäeval, kuna reedel on nagunii spordipäev, mis eritilist tähelepanu ei vaja. Hakkasime siis seda korraldama. Meie klassist panid ikka enamus end kirja ja hiljem teatasin ka paralleelile ja 10.a-le. Jakobson juba pinnis rebastelt, et mis nendega tehti. Jäin korraks nende juures seisma, vaatasin lolli näoga ja ütlesin: "Ma ei teinud midagi neile!"

Enne muusikaline eneseväljendust suutsin ma õpetajalt selliseid küsimusi küsida, mille vastust on ta meile mitmes tunnis korrutanud juba. Õpetaja: "Birgit kas sa kuulad ka tundides midagi või?" Taaskord pidin tõdema, et ta jutt oli eelmises tunnis mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud. Hakkasine Petja ja Hundi muinasjuttu kuulama, see oli muidugi muusikasaatel, mis mind kummitama hakkas (see osa, kui Petja kõndis), pärast tundigi laulsin seda viisijuppi veel. Kõige naljakam oli see, kui plaat lõpupoole hakkima hakkas, siis kostus sealt kõiksugu vingeid hääli. Pidime selle muinasjutu üles joonistama. Mul sai mingi eriti ulme joonistus. Tegin enamvähem kõik asjad ühele pildile. Suunasin koguaeg noolega. Kui Hunt pardi ära sõi, siis joonistasin musta augu.

Hakkasime sööma minema, aga siis tuli Therese vastu, kellega tuli veel rebastevärgist järelejäänud rahaasju ajada ja siis ma tundsin, kuidas tunnel ikka veel reedesest haises. Kuna aga ma viivitasin nii kaua aega ära, oli sööklas pikk järjekord tekkinud, kus ma tuimalt vahele trügisin. Sain kiirelt pannkoogid kätte ja läksin teiste juurde. Hakkasin Mastiga norima jälle: "Noh taadu, said uued proteesid v?", mille peale ta jälle eluhead muhedat nägu tegi, nagu terve ülejäänud päevgi.

Täna oli see päev, kui ma ei näinud Lianat kordagi koolis, kuigi ta väitis, et ta oli koolis. Selle eest nägin mitu korda Kraaksu, kes ka nüüd mulle "Tsau" ütleb.

Füüsikas sai nalja. Moks tuli mu kõrvale istuma ja hakkas jälle oma numbrite mängu mängima, aga kui ta õpetaja laua juurde korraks oma tööd vaatama läks, siis lasin Gristelil tal pooled numbrid ära värvida. Moks tuli tagasi, ei saanud midagi aru, mängis rahulikult edasi. Kõik hakkasi ümberringi naerma. Ta ei saanud ikka aru, aga kuna Eliise ja Gristel talle mingit lolli ajasid, siis läks ta Rauno kõrvale ära.

Vahetunnis naersime, et kuidas me sinna klassimöllule lähme: ajaloo õpetaja kirjutab jälle projekti ja tellitakse buss, Mati on bussijuht. Samal ajal tuli Moks wc-st välja, endal oli mega hea nägu peas.

Vene keeles selgus tõsiasi, et kõigil on jälle kodune töö tegemata. Hakkasin siis kiirelt midagi valmiskirjutama. Tunnilõpp möödus ikkagi mingi Rauno haige loogikaga. Sauna teema oli põhiline.

Rauno: Carol sa käisid saunas v?

Moks: Mis tegid? Mida sa pesid seal? Naked Carol!

Carol hakkas jälle haigeid nägusid tegema, mis jätkusid veel kirjanduse tunniski, kui õpetaja mingi lugu ette luges. Õpetaja naeris, Carol naeris ka, kuna arvas, et me naerame seda juttu, aga me naersime tegelikult Carolit ja ta nägusid. Teate, kui naljakas võib meil Keiliga olla, kui terve tund jälgida igat Caroli liigutust. Teised ei saanud üldse aru, mida me naersime. See oli ka hea, kui me Keiliga samal ajal lõpetasime lause sõnadega: "On pe*e rsk!"

Henn kommenteeris ekooli hästi: "Ma olen proovinud sinna kirjutada, aga üle 400 tihumärgi ei saa." Jäime veel peale tundi seoses uurimistööga õpetaja juurde rääkima, kui lõpuks klassijuhataja tundi jõudsime. Astusin uksest sisse, kõik hakkasid plaksutama. Ma ei saanud jälle midagi aru. See nii tavaline ka me klassi puhul, kui keegi uksest sisse tuleb, hakatakse plaksutama. Tegelikult ma sain mingi kiituskirja selle eest, et ma eelmisel aastal kuskil fotokonkurssil osalesin. Õpetaja rääkis paarsõna. Tahtis meid jälle kuhugi karjajäärinõustamise asja saata, aga keda ei huvitanud see eriti. Kõik pidid saksat vastama minema. Ma ka pidin, aga ma polnud ikka õppinud midagi. Rääkisin garderoobis Liisidega, kes innustasid mind möllu korraldama. Nilso: "Võta see asi enda peale, sa oled sääne aktiivne, organiseerid ikka kõik ära." Eks ma üritan siis. Kodus hakkasingi seda asja ajama. Egle kaudu saame ühe hea pinna ka, veits palju peab maksma, aga ma arvan, et asi on seda väärt.

Käisin Võrumaa Teatajas. Polnud seal ammu käinud, tegelikult tänagi käisin ainult honorari järel. Aga bussijaamas ja bussis oli kõige toredam. Alguses rääkisin Sannuga ja Krissuga. Hiljem olid Ristox, Sagu ja Immo põhilised. Ristoxiga ajasime bussijaamas segast. Ta istus toolil nagu ta lemmik bussikaaslane järvekas Raivo, seletades, kuidas too ükskord suvel muru niitis.

Sagu põhiline tekst mulle oli jälle: Biku, teadmida v?"
Mina: "Noh?"

Sagu: "Ei midagi!" See on nii tüüpiline tema puhul, aga ma suudan ikka ja jälle samasse ämbrisse astuda. Lisaks sellele ei jõudnud ta täna kuidagi ära särada. Liigutasi kulmusid ja tegi oma eluägedaid suuri silmi jälle. Minu pildi näitel võites umbes ettekujutada, milline nägu tal koguaeg peas on:

Kui me Rõuges bussipealt maha tulime, siis üritasin teda üle silla jõkke lükata, aga ei õnnestunud.

Täna ma õppisin isegi vene keele ära kõige muu värgi kõrval.