Vana aasta lõpetus vol 2

Mõtlesin ükspäev, et ma olen jaanuaris juba oma igakuised kaks postitust ära teinud ja jõuan kindlasti neid eneseisolatsiooni ajal mitmeid juurde kirjutada. Täna on eneseisolatsiooni eelviimane päev ja jaanuari lõpp on ka juba käega katsutaval kaugusel, aga mul on ikka veel tegemata asjad, mida plaanisin teha veel ära vana aasta sees või siis sellel umbes nädalasel eneseisolatsiooni ajal kodus istumise ajal. Lohutus on ehk see, et jõuan enne tiigriaasta algust oma tegevused ellu viia. Natuke nagu aasta lõpp ikkagi veel ju. Jaanuar ongi tegelikult kuidagi lisaaeg enese eelmisest aastast kogumisest ja uueks aastaks hoogu võtmiseks. Mitte, et ma midagi suurt siin oleks plaaninud vahepeal ette võtta, aga palju väiksemaid töid ja toimetamisi on pidevalt käsil. Nagu Jaanus mulle ütles: "Ela lihtsalt elu." Eks ma siis elan. Lõpuks olen suutnud end ka rohkem välja lülitada ja päriselt puhata. Ei mäletagi, kuna viimati nii oli.

Plaanisin tegelikult algselt seda postitust alustada hoopis teisiti juba pea kahe nädala taguste mõtetega sellest, kuidas mina kui riigitöötaja väidetavalt aina hullemini olen hakanud norme eirama, sõites näiteks Kristo sünnipäevalt segipeaga autoga minema, mis siis, et ma jõin õhtul jooksul kokku ainult 1,5 ginnikoksi ja seda umbes 5 tundi tagasi enne lahkumist või kuidas ma peo jooksul ära kadusin, sest magasin väidetavalt  inimesega, kes oli peolt juba tegelikult 2 tundi varem lahkunud ning kõige tipuks koroonasse haigestusin ja vastutustundetult selle teistelegi suutsin edasi anda, teadmata ise, kuna või kust ma selle Omikroni tüvega ise kergelt läbipõetud viiruse sain. Et siis lühike kokkuvõte minu tegudest ja järjekordselt välja vabandatud olukordadest. Vabandasin ju hästi või ei?

Annu kinkis mulle sünnipäevaks Mark Mansoni raamatu "K*radile! Suva olemise peen kunst". See on raamat, mida ma olen lugenud selle jaanuarikuu jooksul ja nüüdseks ka selle lõpetanud. Oma blogi ja antud teemade peale mõeldes jäi mulle sealt just see mõte kummitama: "Aastaid tagasi, kui ma olin palju noorem ja lollim, kirjutasin ma blogipostituse ja selle lõpus rääkisin ma midagi niisugust: "Ja nagu ütles kunagi üks suur filosoof: "Suure võimuga kaasneb ka suur vastutus." Kõlas kuidagi hästi ja autoriteetselt."

Kõik, mis ma praegu sellega öelda tahtsin, oli see, et mida suuremad me oleme, seda rohkem meilt eeldatakse. Ma arvan, et kõik, mida ma sellest raamatust õppisin, oli see, et inimene on tegelikult vaid väike osa maailmast, sisuliselt mitte keegi. Mida enam tähelepanu, seda rohkem kõneainet. Seega, mida paremini sa enda jaoks siin maailmas asju nii märkamatult korraldada suudad, seda rahulikumalt elad. Tihti aga juhtub jälle vastupidi. Kristo ütles, et me kaljukitsed juba kord oleme sellised värvikad tegelased, pole midagi teha. Vahel teeb see lihtsalt nalja. Näiteks seal Kristo sünnipäeval ma olin selle "kadunud" aja üldse teises toas ja nutsin ühe hoopis muu asja pärast, nii et sel hetkel, kui ma kaugusest enda nime kuulsin mingite välja mõeldud storyde keskel, ajas see mind hoopis kõige selle juures muigama. Samal ajal aga Reelika jalgadele aetud õiglustunde ja sõpruse nimel mind kaitsma asus. See, et hoopis tema heaolu sel hetkel seeläbi rikutud sai, puudutas või liigutas mind tagantjärgi palju rohkem. Tsiteerides siin veelkord Mark Mansonit: "Me ei saa alati kontrollida seda, mis meiega juhtub. Kuid seda kontrollime me alati, kuidas me endaga toimuvat tõlgendame ja kuidas sellele reageerime."

Ma ise olen tollest nädalavahetusest peale kuidagi nii hea tasakaalu endas saavutanud ja seda üllatavalt hästi hoida suutnud end sellest kõrvale kalluta laskmata. See on asi, mis mulle mu enda juures hetkel kõige suuremat uhkust valmistab. Sellest lähtuvalt püüdsin ka Reelikale seletada, et ära põe nii palju. Mina ju ise tean oma väärtust ja need, kes mulle kallid, need teavad, milleks ma olen võimeline ja milleks mitte, kõik muu ja teised on lihtsalt jutt. See ei tähenda midagi, vähemalt mulle. Ma isegi pole mitte kellegi peale vihane või pahane. Ma olen võtnud omaks tõdemuse, et see pole minu süü, et kellelgi teisel pole mõnda olulisemat asja elus, mis talle parasjagu rohkem võiks korda minna, kui näiteks mina või keegi. Reelika väärtust aga tõstis see situatsioon minu hinges küll kõvasti.

See mõtisklev pilk hommikuvalguses sobinduks ehk enim illustratsiooniks praegu

Jätkan veel Mark Mansoniga: "See ongi lühidalt "enesearenduse" mõte: tähtsustada paremaid väärtusi, valida paremaid asju, millest hoolida. Sest kui sa hoolid paremini, siis on sul ka paremad probleemid. Ja kui sul on paremad probleemid, siis on sul ka parem elu."

Ma ei tea, ma olen viimasel ajal tuure täiega maha tõmmanud, kõike seda välist jama eiranud ja keskendunud rohkem päriselt olemisse, mitte näilisesse. Seda mitte selle eneseisolatsiooni aja, vaid umbes aastavahetusest saadik. Mõtteainet jätkub aga veelgi. Lühidalt kõik, seekord stenogrammi ei teinud, püüdsin ikka protokollida. 

 

Vallasekretäri asendaja volikogu istungil

koroonas

10 esimest

Täna oli täiega selline vastakas päev, et hommikul ei saanud kuidagi päeva alustatud ja see kõlas nagu Terminaatori laul "Just reedeti", mis on ilmselt kirjutatud esmaspäeval nädalalõpu ootuses ja kõlab nii: "Keskpäeval voodist püsti ajan end ma suure vaevaga ja keha karjub, olen väsinud, mul lase magada. Silmad maas ma ütlen sorri aga taas pean minema."

Sel esmaspäeva hommikul keskpäevani ei läinud õnneks ja sai normaalsel ajal ikka päev starditud ning mida tund edasi, seda entusiastlikumaks, nii et kui hommikune osa tööst tehtud, suusatamas käidud ja tagasiteel autost Terminaatori "Tavaline tüdruk" käis, jäid kummitama mind hoopis inspireerivamad sõnad: "Argipäevast pead sa ennast lahti rebima. Kui sind elu hammustab ja niidab pikali, sadulasse roni tagasi."

Vaatamata sellele, et Ruslan pool hommikut maha magas ja minuga suusatama ei jõudnud ning ma ise ka suusatamises allapoole arvestust nii aja kui ka kilomeetrite suhtes olin, oli päeva jooksul õnnestumisi rohkem, kui ebaõnnestumisi ja täna ma ei valanud isegi mitte ühtegi pisarat, vaid suutsin kogu päeva tegevuses ja entusiastlikuna püsida. Vastupidiselt nädalavahetusele, mil käisid mingid kurbuse lained pidevalt üle. Nii kui pärast pühapäevalõunast jalutuskäiku Reelika selja taha jäi ja muusika klappidest mängima hakkas - mul jälle pisarad silmas. Või isegi siis, kui ma üritasin pühapäeva õhtul hästi positiivseid vastuseid ühele inimesele kirjutada, tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla sadasid. Tean, et ma pean oma negatiivseid mõtted alla suruma ja tugev olema, kasvõi teiste pärast. Lõpuks põgenesingi selle kõige eest mälestustesse ja lugesin kümme aastat tagasi samal ajal kirjutatud blogipostitusi, otsides sealt oma raamatu jaoks lisamõtteid jms. Kõike seda lugedes avastasin, et praegu on umbes sama seis või no mitte just päriselt, aga tunded on samad. Vahel neid vanu postitusi lugedes või midagi uut kirjutades vanadest asjadest, mõtlen, et ma olen nagu Videvikusaagast peategelane Bella, kes kirjutab Alicele, lihtsalt kirjutamise pärast, teades, et ta mõistab, aga ei loe. Minu Alice on Sven. Ja ma jõuan ikka alati samasse kohta tagasi.

Noh ja vampiiriks olemisest rääkides, siis tegi Roman just laupäeval nalja mu möödunud neljapäeval esmakordselt doonoriks olemise kohta, et nüüd saab mu verd vampiiridele anda, nad ei pea ise kaelast verd imema tulema. Roman arvas ka, et ma olen lihtsalt raiskaja ja oleks võinud siis verivorsti teha või midagi sellist. Olgu, aitab naljast, ma otsustasin hoopis, et teen uuest aastast igal nädal midagi enda heaks või oma eesmärkide nimel. Mul on terve hunnik asju erinevates listides, mida ma elu jooksul ära teha plaanin. Paljusid asju olen niigi kaua edasi lükanud. Näiteks see esimese jaanuari õhtune talisuplus Saadjärvel - saunast otse jääauku on mu unistuseks juba põhikoolist saadik olnud.

Doonoriks olemine oli Annu umbes 5 aastat tagasi kingitud plakatil, kus kirjas 33 tegevust, mis elu jooksul ära tegema peaks ja juhuslikult seda plakatit vaadates meenus, et tol nädalal oli Vastseliinas doonoripäev.

See nädal hakkasin endale aegu broneerima, seda mõeldes tegevustele - enda heaks ja saingi kohe esmaspäevaks aja massaaži. Aitäh, Reelika soovitusi jagamast! Sa ikka täiustad mind alati oma tegemistest inspireeritult.

Lisaks plaanin suusatada jälle kuni kevadeni iga nädal, nagu eelmisel aastal. Sel hooajal küll läheb see palju vaevalisemalt ilmselt kõrgest stressitasemest tingitud jõetuse tõttu, kuigi hooaeg ise sai juba üsna varakult alustatud  ja oleks olulisemalt rohkem kilomeetreid kirjas, kui jõule ja sünnipäevapidustusi ning sellega seotud korraldamist poleks vahele tulnud. Seda kõike aga samuti unistuste nimel - kes siis ei tahaks, et tema lemmikesineja ta sünnipäeval esineks? Seda ma otseselt mingi eesmärgi või unistuse nimel küll algselt ei teostanud, pigem oli see pähe võetud otsus teha midagi teistsugust ja suurt. Alles peale sünnipäeva oli tunne, et teostasin jälle enda jaoks midagi vinget. Täna sain lõpuks valmis ka 15minutilise kokkuvõtva video oma sünnipäevast. Vaata seda siit>>

Otsustasin, et ma ei tegele enam sel aastal ka tööalaselt nende asjadega, mis otseselt minusse ei puutu. Esialgu olen ka Võrumaa Teataja veidi kõrvale lükanud, et mul oleks rohkem vabu hetki oma isiklike kirjatööde ja raamatu kirjutamise või vähemalt selle idee arendamisega tegeleda.

Tagasi pühapäeva juurde tulles, siis jahvatas Martin just ka vanadest aegadest, mille peale leidsin oma raamatu materjali täiendades Joosepi, Kaarli ja Martiniga läbi elatud teemakohaseid tekste ja nalju, mida vestlusesse kopeerida. Martin mäletas nii hästi kõike, samal ajal, kui Joosep arvas, et tal vist mingi haigus, et ta enam mitte midagi ei mäleta. Lohutasin teda sellega, et see oli kümme aastat tagasi, kõike ei peagi mäletama. Mõnel detailide peale lihtsalt hea mälu. Ma imestan, et Martin nende aastatega oma ajusid ära pole joonud. Isegi ma ei mäletanud kõike nii täpselt, mida tema mäletas. Igatahes see mälestustesse rändamine vist päästis mind olevikust korraks välja, aitas ära minna kuhugi mujale,  et luua parem tänane iseendale. Siin ma nüüd olen - veidi rahulikum ja rõõmsam, aga endiselt mures.

Tänase päeva lõpetasin Elise ja Jaanika kingitud Lauri Räpi luulekoguga. Sealt kokkuvõtteks üks mõte: "Juba homme saab tänasest mälestus, ütlesid kunagi. Ja homne jääb alati tänase unistuseks, vastasin."

Iga kord, kui mida perse läheb, tuleb tekk üle pea tõmmata

Kroonika kaanestaarid punasel vaibal või selle sees

Ma olen kirjutamist juba nii pikalt edasi lükanud, et vahepeal on saabunud uus aasta nii mitmeski numbris ja ma ei jõudnud jälle mingit järelduselaadset kokkuvõtet möödunud aastast või sünnipäevast kirja panna. Tegelikult olen ma veendunud, et möödunud aastaga ei saanud veel midagi läbi ja uuel aastal uue hooga alles hakkab asju toimuma. Praegu vähemalt tundub nii, mil ma mängin endiselt samal ristteel malet. Kristjanile ütlen seepeale vahemärkusena, et kabet oleks palju lihtsam mängida, aga kõik on siin kõike muud, kui lihtne - nii ma siis mängin. 

Malla tahtis, et mu sünnipäevateema oleks punase vaiba staarid, noh peamiselt riietuse pärast, et siis on võimalik end lõpuks ometi uhkelt riietada, mitte klouni mängida. Minu jaoks kujunesid aga see hoopis kollase ajakirjanduse Kroonika kaanestaaride, elu24 ja skandaalide peoks - kõik seegi ju pärineb punastelt vaipadelt. Neid ma nagu lubanud oleksingi. Kokku sai paras segasummasuvila ja kontrast oli märgatav, õhku jäid küsimused ja pärast pidu oleks saanud kindlasti ühe kaaneloo valmis. Mõtlen siin, et peole oleks ehk veelgi saanud vinti peale kruvida sinna teatud persoone kohale kutsudes, kes oleks oma rolli veel kandvamalt kohapeal etendanud, aga kuskilt sai juba vahepeal piirjoon tõmmatud. Nüüd on tarvis veel veidi asju vormida, analüüsida ja vist ka sõdu pidada. Küll siis lõpuks kuskilt midagi järgi andma hakkab.

Polegi seda seltskonda vist veel kunagi korraga pildile saanud

Terve detsember või vähemalt enamik kuust kulus sünnipäevapeo ettevalmistusteks, läbirääkimisteks, analüüsimisteks ja piirangute leevenemise ootuses. Viimast muidugi ei tulnud, aga nagu ikka on asjadel komme ise paika loksuda. Ühel päeval näiteks kirjutab kolleeg üldse mingil täiesti teisel teemal, millest peas tärkab suvel pähe karanud mõte sünnipäevapeo asukohast, mida just tema reguleerib. Suutsingi öiste piirangute tuules oma peo paigutada sellisesse kohta, kus nii kergelt juba silma ei jää. 

Veidi ehk tekitas küsimusi, kuidas ja kuhu esineja paigutada ning kuidas rahvast ühest ruumist teise heliproovi ajaks liigutada. Kokkuvõttes sujus aga kõik täpselt nii, nagu ma olin plaaninud. Veidi ehk jäin igatsema lava, aga võibolla sellisel kujul oligi umbes kolmekümnest inimesest koosnevale seltskonnale see vahetum kogemus. Mulle endale vähemalt meeldis ning Küberünnak ja Karmo olid ise ka väga positiivselt meelestatud sellest, kuidas rahvas kaasa tuli ja nad n-ö istuvale publikule ei pidanud esinema. Nende jaoks oli esmane kogemus ka sünnipäevalapse ülestõstmine nende ees, noh ja kuhu ma siis terveks viimaseks lauluks jäingi ja mind siis terve "Lada" aja raputati ja tõsteti jms, nii et mu peast lendasid kõik ehted minema ja Kati neid maast kokku korjas. Intro ajal ütles üks kasikutest: "Pane turvavöö peale, sa oled Niva katusel praegu."

Niva katusel

Alari ütles paar päeva hiljem, et tal pole kunagi veel ühestki ülestõstmisest käed nii valusaks jäänud. Ja mind tõsteti 25 korda üles, nagu ma tahtsin. 

See kõik oli päris fun. Ma ei tea, mida Jaanus selle viimase laulu ajal ühele kaksikult ütles, aga mulle endale tundus, et kuna laul käis ladast, siis ta mainis, et ma sõidan bemmiga, sest kui tulid sõnad: "Ütled, et kui oma ladaga su joonele ma tulen, siis ainus, mida näen on sinu bemmi tagatuled," siis vaatas Rasmus või Kaimar, ma nüüd jälle ei tea kumb kaksik, mulle otsa ja laulis minuga kaasa: "..//..ainus, mida näed on MINU BEMMI tagatuled," nagu ma alati seda laulu niimoodi laulan. 

Maikelist ei tasu üldse rääkidagi, tema oli juba algusest saadik sõiduvees, sest kui Küberünnak ja Karmo läbi rahva saali sisenesid "Keha" saatel, ütles Maikel: "Mine pekki, tegelt ka v?" ja tantsis siis kogu laivi lava ees. Malla samal ajal filmis seda algust, aga kui Küberünnak ja Karmo kohale jõudsid, lendas ta telefon kümnekonnaks sekundiks laua peale ja jäi sinna üksi omaette filmima, kunagi hiljem alles Malla jätkas filmimist. Tema teadis, kes tuleb, sest kui ma mainisin talle esinejat, küsis ta kohe: "Kas seal on kaksikud?" ja isegi kui ma keeldusin talle vastamast midagi, oli ta kogu sünnipäevaeelse aja veendunud selles ning lubas laulud rohkem selgeks õppida.

Anita nurus mitu päeva, et ma talle ütleksin, kes see esineja on ja siis kuskil peo alguses kogemata, kui helimeestega rääkisin, ütlesin selle nime välja ja ta hakkas karjuma, et ta ju teadis ning see oli tema esimene valik, keda ta oleks pakkunud. Rainer ka vist aimas, sest kui ma Malla sünnipäeval rääkisin, et plaanin esineja ka kutsuda, hakkas ta kohe pärima, et kas nad algavad "K" tähega. Kätliniga sai aga asja rohkem arutatud, sest temaga koos olles ma hip-hop festivalil selle idee endale pähe võtsingi. Kätlin on kõige suurem Karmo fänn ikkagi. Mulle aga meeldivad kaksikud. Mõlemad kaksikud soovisid kohale jõudes õues mulle õnne ka, Karmo oli ülbik nagu alati. 

Küberünnak ja Karmo

Kõige naljakam esinejate puhul oli see, et osad mu sünnipäevakülalistest ei teadnudki üldse, kes nad on ja osad on jälle täiega fännid. Hardy ja Tamar küsisid minult, et kas need tüübid on vennad, ütlesin, et ei - kaksikud.

Sain Küberünnaku kaksikute ja Karmoga veidi enne ja pärast esinemist jutustada ka, aga väga polnud aega, sest käis pidev organiseerimine. Olime enne nende tulekut just ühe mängu lõpetanud ja siis oleks pidanud olema veidi aega, et juua-süüa ja niisama jutustada, aga kuna nad jõudsid oodatust veidi varem, siis ajasime rahva kohe koridorri, moodustasime võistkonnad ja läks järgmine mäng käima heliproovi ajaks. Pärast sai seda veel jätkatud saalis, kui esinejad köögi kaudu üleskorrusele esinemist ootama sai juhatatud. 

Mängus oli 30 küsimust minu kohta. Kui ma need koos vastustega enne sünnipäevale Mallale saatsin, ütles ta, et ta poleks isegi osanud mitmele küsimusele vastata. Ma suhtlen nii paljudega, aga igaüks teab ainult mingit tahku või osa minust, nii et terviklikult olekski vist raske nendele küsimustele vastata olnud. Mõtlesin, et kui veel mõned mu lähedased sõbrad või sõbrannad oleksid sünnipäeval olnud, siis oleks mõnele küsimusele nende käest kindlasti kiiresti vastus tulnud, aga nagu ikka ei saa erinevatel põhjustel kõik alati tulla. Umbes 15 või isegi rohkem inimest jäi tulemata kutsutute listist. Kohal oli aga selle-eest 30 inimest ja nagu ikka ei jõudnud kõigiga peo jooksul pikemalt rääkida. Mõnega sai rääkida aga pikalt ja isegi päris tõsistel teemadel. Kui veel nalja rääkida, siis Anti küsis, et no kuidas on uute vanusesse jõuda, et kas arsti juurde on juba aeg kinni pandud? Ets aga kuulas mu isa pajatusi pealt jne.

Staarid

Meie lauas, kuhu algselt oli plaanitud n-ö teenindav personal, käis aga naermine ja seletamine kogu aeg. Maikel ja Karevi rebisid juba alguses üksteise võidu. Nii mitmedki meie lauas pidid üldse teistes laudades istuma, aga kuidagi läks nii, et lõpuks olid nad kõik minu lauas. Üks laud jäigi lõpuks tühjaks, sest sinna sai kolitud nende nimesildid, kes ei tulnud või oli arvata, et nagunii õhtu jooksul kohale ei ilmu. Maikel tõstis juba peo alguses silte ümber, nii et Anti polekski oma kaaslase Elise kõrval saanud istuda, aga rahustasin neid, et Maikel tegi veidi nalja.

Nagu ma mainisin, siis nalja sai kõvasti. Juba alguses kujunes mu sünnipäev täielikuks performance'iks, sest Ets kordas kümneaasta tagust nalja ja viskas kohale jõudes mulle kõigi ees sefiiritordi näkku. Kümme aastat tagasi nägi seda pealt ainult Malla, sest Ets tuli kell 00.00, nagu Mallagi mu ukse taha mulle esimestena õnne soovima. Malla küsis nüüd mu sünnipäeval, et kas see ongi meil mingi iga kümnenda aasta traditsioon v?

Tort näos vol 1

Tort näos vol 2

Vaatamata sellele, et olin seekord veidi rohkem ettevalmistunud, kui kümme aastat tagasi, olin ma lõpuks ikkagi üleni tordiga koos ja kleepusin ning silmi ei saanud avada, sest need olid saia täis. Pärast taamal istunud Riho pakkus juba Etsile variante välja, kuidas järgmine kord veel paremini seda teha, et seda torti veel keerata näos jne. Kõige naljakam vist selle hetke juures oligi see, et esimene asi, mida ma torti näkku saades taustal kuulsin, olid Riho sõnad: "Mulle öeldi, et see pidi väga viisakas pidu olema," ja Karevi soovis head isu.

Samal ajal marssisid mu isa, Kätlin ja Pait uksest sisse. Ma küll nägin varem, et nad tulid, aga kuna neil läks koridoris aega, siis jäid nad sellest etendusest ilma. Kätlin tuli uksest sisse ja nägi, kuidas ma sefiiri näost pühkisin, hakkas naerma ja küsis: "Mis sul juhtus?"

Nii ma siis olingi mõnikond minutit eemal, et end puhtaks teha. Kõik tahtsid hullult aidata, aga püüdsin ise end puhtaks teha. Sefiiri olid küll kõik kohad täis, aga väga maitsta ma seda ei saanudki, isegi tordi peale ei jäänud sefiiri väga järgi. Vaatamata sellele sõin ma selle tordi järgnevate päevade jooksul siiski võidukalt lõpuni. 

Tort pärast näkku löömist

Ma plaanisin tegelikult oma juuksed patsidest lahti teha pärast tordi nalja, aga kuna patsid olid ka tordiga koos ja ma neid kraani all pesin, siis pidin ootama, kuni need kuivavad ja veel veidi ringi käima nendega nagu Monika Tuvi, nagu Kätlin ütles. Sellepeale ma ise ei tulnudki. Siiski suutsin õhtul jooksul end ikka Shakiraks kehastada ja päris mitmete sõbrannade kaasabil patsid lahti arutada. Tagantjärgi mõeldes ma ei küsinudki külalistelt, et milliseks staariks end kehastatud oldi. Mõned tutvustasid end aga ise. Näiteks Maikel ütles kohe alguses, et ta on Ženja Fokin, aga talle pakuti hoopis, et ta näeb välja nagu Jüri Nael, keda ta otsustaski kehastada ja asus tantsijatele hiljem ka punkte panema, nagu vanadel "Tantsud tähtedega" aegadel. Mallast sai üsna pea Genka naine Maris Kõrvits. Maikel ristiski enamikud seal peol ära. Siiani on kasutusel näiteks prokurör Robert Sarv ehk Sander, kebabivend või siis hoopis indoneeslane Kaupo, Grinch ehk Krisli jne. Maikelist sai Mihkel Rüütel ja ka Elmar Vaher. Nii nad seal rääkisid ametitest ja inimestest, nii et kuulsusi meil jagus. Välja mõeldi igasuguseid asju. Mõne asja puhul ei tea siiani, kas need olid väljamõeldised või juhtusid päriselt, sest purjus inimese juttu ei saa alati uskuda. Kõik see oli kord ja las ta jääbki nii või, nagu üks inimene, keda ma üritasin tagantjärgi usutleda, ütles: "Kõik, mis juhtus Biku sünnipäeval, see jääb Biku sünnipäevale."

No igatahes keegi peksa ei saanud. Enne jõudsid paljud ära vajuda. Mingi hetk näiteks tuli Karevi ütlema, et Jaanus magab wc-s. Läksin siis sinna, üritasin ust lahti muukida, aga piisas sellest, kuidas ma ütlesin, et tee uks lahti. Ütlesin talle, et ta ei saa nii mu sünnipäeva wc-s maha magada ja pidu läks edasi. Jaanuse jaoks küll mitte kauaks, sest mingi aeg viisin ma ta üles magada, aga ega mitmed teisedki erksamad polnud. Maikel hakkas ka juba ära vajuma pärast oma sooloesinemist "Vanamehe" multika häälega mikrofoni. Jootsin talle vett ja ütlesin, et ärgu rohkem joogu, sest muidu juhtub nii, nagu Kaupoga, kes laua taha end magama jõi. Maikelil tuli elu sisse ja tants läks edasi, aga Kaupo tassiti mingi hetk teisele korrusele magama. Varsti magas juba Kristo laua taga. Helimehed olid otsustanud iseseisvalt, et nemad panevad peo kokku ja küllap see vaikus selle une tõigi. Ma olin tegelikult pahane, et nad ilma minuga läbirääkimata oma pillid kotti pannid. Lõpuks sai muusikakeskus tööle ja autost toodud plaadid mängima, nii et tantsuplatsil keerles paare veel varaste hommikutundideni. Sander üritas kõigiga oma väga teoreetilisi vestlusi pidada ning Roman oli ülemeelikus tujus, tahtis minuga viina juua ja kallistas ja patsustas kõiki. Ta vedas isegi kihla kellegagi, et saab ühe helimeestest jooma. Sander (mu sugulane) jõi. Kellega ja kui palju peale ta kihla vedas, seda ma ei tea. 

Vahepeal jõudsid paljud ära minna. Malla läks juba peale Küberünnaku ja Karmo esinemist ära, sest tal laps kodus oksendas. Ta lootis küll tagasi tulla, aga arvasingi, et ta ei saa enam tagasi tulla. Nii jäid ka ülejäänud mängud mängimata. Kolm mängu jõudsime õhtu jooksul ära mängida ja ma isegi tahtsin neid jätkata mingi aeg, aga kogu aeg tuli midagi vahele. Oli vaja seletada ja käia ja olla ja pildistada jne. Fotonurk oli kogu õhtu väga populaarne ja seal sai ikka igasuguseid pilte tehtud. Anita oli fotograafi rollis. Ta oli vist kõige kuulsam inimene üldse minu sünnipäeval, sest kõik teavad teda mu snäppidest ning mäletavad ta ainulaadset naeru. 

Kristjan, Anita ja Reelika

Rääkisime Reelikaga peale pidu millalgi, et iga kord, kui me kuskil oleme, siis on kas tema uimane või mina uimane ja ei viitsi või siis kui mõlemad oleme peohoos, siis ei satu me üldse kokku. Nii ei näinud ma Reelikat peo jooksul vist väga rohkem kui alguses ettevalmistusi tehes ja nendel piltidel, mis me fotonurgas koos tegime. Mõlemad lendasime kogu aeg ringi. Tal oli samamoodi vaja külalistega tegeleda, sest tema oli minu peol kokteilimeister. Mõned kommenteerisid, et mul see kokteilimeister on ikka eriti hoos. Vahel oli terve põrand jääd täis ja mul endale jäid ka kõrvu mingid helid, kui midagi jälle ümber läks. Kokteilimeistrile hakkasid endale ka kokteilid mõjuma. Tema oli aga magamaminejatest kõige tublim, sest üleval korrusel tuli ise endale ase ettevalmistada - padjad padjapüüridesse ja tekid tekikottidesse panna ja minu arust oli Reelika ainus, kes seda tegi. Ma isegi ei taibanud neid ettevalmistusi magaminekuks teha.

Enne seda, kui Annike ja Rainer ära läksid, käis Kristjan nendega Võrus Olerexis suitsu ostmas. Karevi laenas Märdilt raha, et suitsupakk, mille ta tuua lasi, kinni maksta, aga hommikuks olid tal taskus nii suitsud kui ka 5 euri. Karevi ise aga oli vahepeal kaduma läinud. Raive arvas, et äkki Karevi läkski sõbra juurde, kes seal lähedal elab ja ma korraks isegi kahtlustasin seda, kui ta jopet nagis ei näinud, aga veendunud, et auto on maja taga ja Karevi üleval esimeses ettejuhtuvas voodis magab, polnud temaga rohkem enam muret.

Tiksusime veel all. Koristamine käis juba täies hoos, sama hoogsad olid ka Hardy, Sander ja Maikel tantsuplatsil, kes keerutas mõne neiuga, kes tooliga. Kristo ja Jaanus olid vahepeal üles ärganud ja möllasid muusikakeskuse juures kõlaritega ringi. Mingi aeg nad magasid koridoris diivani peal. Siis oli Jaanus jälle üles magama läinud ja Kristo kiusas igat ettejuhtuvat naissoost inimest, kuni uuesti laua taha ära vajus. Kui mina ja Raive lõpuks magama läksime, siis Hardy ja Kristo magasid laua taga, Maikel, Krisli ja Roman jutustasid ning Anita ja Märt koristasid ning läksid siis koju. Hommikuks olid kõik ülejäänud endale magamiskoha leidnud. Punase vaiba puänt aga oli ikkagi see, kuidas Kristo oli mingi aeg hommikul laua tagant külma tõttu üles ärganud ja end fotonurgas oleva punase vaiba sisse põrandale kerinud selle asemel, et üles magama minna. Lubasin, et kui ma järgmine kord sünnipäeva pean, siis panen viidad üles, kuidas magama saab, et purjus inimesed oskaksid ka orienteeruda. Teiseks lubasin, et pean järgmine kord sünnipäeva majas, millel on ainult üks korrus, et keegi trepist alla ei kukkuks, sest Kristjan kukkus öösel trepist alla, ise seejuures väites, et tal kukkus kell trepist alla. Küsisin, et keda sa petad, ma ju kuulsin. Isegi Jaanus ärkas sellepeale üles. Kristjanil oli käed veidi katki ja ka kellarihm läks kukkudes katki. Hullem õnnetus toimus aga hommikul, mil Kaupo ärkas ja wc-sse hakkas minema, aga enne alla jõudmist trepikäänakul libises ja hooga alla kukkus. Kristo oli just samal ajal trepi juures diivanil ja nägi kõike seda pealt. Kaupo tuli püsti, läks kööki ja kaotas järsku teadvuse ning kukkus vastu kappi. Kui Kristo seda üles ütlema tuli, siis ma ei uskunud, aga kui Kaupot köögipõrandal maas vedelemas nägin, siis selgus, et asi vist väga naljakas ikkagi pole. Kuigi Kaupo oli juba pildi ette tagasi võtnud, tuli kiirabi ikkagi kohale ja võttis Kaupo endaga kaasa. Osa seltskonnast läks pärast seda minema, osad magasid veel ning Kristo ja Maikel olid üksteist leidnud ning jahvatasid terve järgmise päeva. Ou Maikel gaad - isegi ma ei jõudnud seda enam kuulata ja käisin mitu korda üleval magamas, oodates, et nad ükskord ära väsivad ja koju tahavad minna. Ma ise olin ammu valmis juba ära minema, aga kokkuvõttes saime sealt minema alles järgmise päeva õhtul kell 4. Kristo ja Maikel olid vahepeal Hardy telefoni leidnud ja selle igasuguseid lolle pilte ja videosid täis teinud ning muudkui seletasid. Kui Jaanus vahepeal väljas ilmus, vaatas ta üht ja vaatas teist ning ütles, et siin on kaks Aadut. Läks välja ja siis Kristo lükkas ta lumme, mille peale jäi Jaanusel keel kukkudes hammaste vahele ja kõik kohad olid verd täis, nii et Jaanus naljatas, et kutsuge kiirabi tagasi. Lisaks kaotas ta oma telefoni sinna lumme ära ja leidis selle sealt alles järgmisel päeval sealt üles.

Kaupo kukkus nokki

Lõpetan sellega, millega alustasin. Pange mängima AG ja Laura lugu "Mõistmatu" ja lugege siis seda Kristjani lauset või eelmist postitust uuesti (eelmine postitus).

Kristjan pidas mulle sünnipäevakõne, mis pidi enne selle ametlikku esitlust tsensuuri läbima ja ta selle mulle lauas enne ette lugema, kuni see laia avalikkuse ette jõuab. See kõlas järgmiselt: "Birgitilt on paljud küsinud, mida ta teeb, kuidas tal läheb. Mõned teavad, et ta mängib alati samal ristteel malet, aga ta võiks vahel kabet proovida - oleks elu lihtsam."