Tujud mitte tunded

Tol hetkel, mil kõik toimus, olin ma nende mõlema peale maruvihane, aga järgmisel hommikul kui ma seda kõik meenutama hakkasin, oli see tagantjärgi tegelikult päris naljakas ja järgmisel õhtul seda videkokõne vahendusel Ruslanile seletades, olin ma lausa naerukrampides ega suutnud korralikult rääkidagi. Mõned inimesed suudavad lihtsalt mind ühel hetkel endast nii välja viia, aga teisel hetkel ma ei suuda enam vihane olla. Sellepärast ma kogu aeg räägingi, et Jaanus ja Kristo on TÄIELIKUD HULLUD ja muigan, kui vahel jälle tagantjärele midagi meenub.

Kõigele lisaks, enne jõule, kui me Kaupo juures olime ja Kristjan oma sõbrad sinna kutsus ning nad end tutvustasid, siis mõtlesin, et see pole võimalik - veel üks Jaanus ja Kristo??? Lisaks oli neil kaasas ka oma Maria. Meil juba on üks. 

Märkamatult saigi aasta 2020 läbi ja 31. detsembril ei pidanud isegi tööle minema, nii et läksin juba 30. detsembril peale tööpäeva Tartusse ära. Istusime vaikselt alguses Kaupo ja Krisli juures koos Kaupo, Krisli, Ruslani ja Romaniga ning degusteerisime mingeid käsitööveine, mis mulle üldse ei maitsenud. Hiljem, kui Kaupo isa tuli sinna ööbima, siis läksime Staapi. Kell hakkas juba südaööle lähenema ning sai nii-öelda aastalõppu või selle saabumist tähistada. Naersime, et kui ma nüüd snäpi teen, siis raudselt Kristjan või Jaanus kohe helistab, nagu ikka alati sellepeale, kui keegi snäpi on teinud, nagu Kaupo rääkis.

31. detsembri õhtul tuli Kairo Tartusse ja siis pidime Ruslani juurde minema. Enne veel aga oli vaja poes käia ja Kairo kõht Sirka toidust täis sööta, sest seda toidukohta Tallinnas pole ning Tartus on see tal alati kohustuslik külastus. Parkisime juba Annelinna Sirka ette ära, et käime poes ära ja võtame siis süüa. Tagasi tulles oli kell 17.07 ja Sirka oli just seitsme minuti eest kinni pandud. Ja kuna juba järjestikku teises poes, kus me käisime, polnud neid sigarillosid, mida Kairo eelistab, käisime Circle K-st läbi, kus samuti neid polnud, aga kust Kairo vähemalt süüa sai. Mitte, et õhtul poleks süüa saanud, aga enne joomist pidi ikka kõhu täis sööma. Ma arvan, et kui Kairo oleks oma tavapärase Sirka laksu kätte saanud, siis ta ilmselt poleks juba esimese kolme tunni jooksul nii täis ka jäänud ja veidi pärast keskööd magama ära läinud. Vaene Kairo - kõik kiusasid teda terve õhtu. Kairo juba mingi hetk küsis, et kas ta on tõesti nii halb inimene, et ta kõigile ette jääb.

Aastavahetusel ei lähe vist kunagi asjad nii, nagu nad peaks või võiks minna. Vähemalt mulle on alati nii tundunud ja sel aastal oli täpselt sama tunne. Täiskuu ise juba viitas sellele, et ma olen jälle täielik zombie ja pole mingeid tundeid aastavahetuse suhtes. Kõik oleks justkui unes ja värvitu. Ma ei tahtnud isegi kell 12 välja minna. Kõik hakkasid juba minema, ise läksin teisele korrusele rõdu peale ning püüdsin sinna jäädagi. Tahtsin üksi olla, aga kõik ajasid mind ikka välja. Ma siis läksin, aga mulle ei pakkunud see ilutulestik mingit rõõmu. Püüdsin ainult kombekohaselt "head uut" meessoost inimestele soovida. Ruslan tahtis esimesena kohe kallistama tulla, aga Jaanus trügis ette ja siis me kallistasime seal nii peaaegu kolmekesi. 

Mina ja mu raskemeelsus

Eriline tunne veidi ehk midagil moel helkis poole 1 ajal, mil mul õnnestus üksi Ruslani maja juures autos istuda ja Laura laulu "Head uut aastat" kuulata. Kõik olid nii hõivatud terve öö telefoniga rääkimisega ja hea uue soovimisega. Ja siis olin mina oma selles rahuhetkes, mis kestis küll viivu, kuid siiski. Laura laulis: "Parim on ees, aasta vanemana tunneb su meel, sinust algavad uued ideed, uued jäljed viivad kaugele. Kõik meie rõõmud ja ootused, salasoovid ja lootused uue aasta sees las täituvad siis kõik need," ja mul mõtted peas jooksid. Miks selliseid kilde elus nii vähe on, mil tunned end nii elavana?

Pärast rääkisime Jaanusega väljas juttu pikalt mingitel pikkadel ja sügavatel teemadel, sest ta polnudki õhtu jooksul veel nii täis joonud ennast, nagu sellel kellaajal tema puhul juba tavaline oleks. Siiski piisavalt, et saavutada see aste, mil temaga rääkida saab. Vahepeal tehti videokõnesid. Nii äge oli ekraanilt jälgida, kuidas inimesi juurde lisandus. Kõik, kes toas olid, ilmusid ühe või paari kaupa ekraanile ja siis veel need, keda parasjagu kohal polnud. Rääkisime seal läbisegi ja siis jätkasime Jaanusega vestlust, nii et mingi hetk tuli Krisli juba vaatama, et kuhu me jäime. Kell oli märkamatult 1 saanud. Läksime tuppa ja hakkasime mänge mängima. Õhtu põhimäng oli beerbong, mida mängiti õlu asemel algselt siidriga, siis viinakoksidega ning lõpuks šampusega, mis mõne mehe hukutas. Õhtu hakul mõtlesin, et mängitakse mingi ühe korra ainult, aga siis tuli neid rounde järjest juurde ja kõik olid nii hasardis, eriti Krisli, kes kiljus, karjus ja jalgu trampis ning kokse kokku kallas - tal oli neid nii palju lõpuks vaja ära juua. Pärast keskööd millalgi või pigem vastu hommikut mängiti edasi. Mina ei mänginud, sest ma ei joonud, nagu ikka. Kristjan ka ei joonud. See pidavat olema ta aastavahetuse traditsioon, et ta on kaine, nagu mina suuremate pühade ajal, mitte et ma muidugi jooks. Erinevaid glögisid jõime ainult Ruslaniga. Kristjan mängis ka küll beerbongi, aga Roman jõi tema eest. Kell 1 läks Kristjan koju.

Vahepeal tuli Keit, kes oli endast väljas ning kellele Ruslan ja Roman toeks olid ning köögis tema muresid kuulasid, sest neil olid Sanderiga jälle lahkhelid. So much drama. Aa ja Kui ma ütlesin, et see jõuluistumine 23. detsembril Ruslani juures oli rahulik, siis päris vist mitte. Krisli ja Keit vingusid kõige üle, mille üle andis vinguda ja arvustasid toite ning selle tegemist. Kogu tollest õhtust vist jäi õhku Sanderi lause: "Ole õnnelik selle üle, mis on," ning tüli jälle algas.

Kuna Sanderil oli 31. detsembril sünnipäev, aga ta oli peale keskööd koju magama läinud, siis me otsustasime Jaanusega, et ei saa lasta Sanderil aastavahetust ja sünnipäeva maha magada ja läksime talle Hiinalinna järgi. Õnneks tuli öösel just Sanderi trepikojast üks vanamees välja suitsule, nii et pääsesime alt uksest sisse ja soovisime ka talle head uut. Vist ei jõudnudki selle öö jooksul väga kellelegi seda soovida, sest polnud uue tunnet.

Sander oli nii šokis, kui kuulis koputusi uksel, arvas, et mingid venelased vms on ukse taga. Ta oli just magama jäänud, aga nõustus siiski meiega kaasa tulema. Läks muidugi aega, enne kui ta end riidesse sai. Ma ootasin viisakalt ära, ei hakanud siis kallistama ja õnne soovima, kui ta poolpaljas oli, kuigi Sander ütles, et ilma riieteta oleks parem kallistada olnud. 

Sünnipäevalaps Sander

Kui me tagasi Ruslani juurde jõudsime, läks viinajoomine suure hooga edasi ja kuigi Kaupo vandus, et tema täna magama ei jää, siis läks jälle nii, nagu alati, nii et meil õnnestus uuel aastal uue hooga taaskord magava Kaupoga grupipilt teha. Ja siis hunnik teisigi pilte sünnipäevalapsest ja teistest, kuigi põhifotograaf Kristjan, kes enne keskööd pildistas, oli juba ammu lahkunud. Selle eest hakkas aga Jaanus klõpsutama ja siis jätkas Ruslan. Pildistamine lõppes sellega, et ma kandsin Jaanust mööda tuba kätel.

Enne vs pärast, õhtu vs hommik,
2020 vs 2021

Vahepeal olime Kairo magama ära pannud, sest ta oli nii kutu omadega, kuigi ta väitis, et ta kuulis kõike üles korrusele, mida me all rääkisime. Ja neid vestlusringe oli ikka päris mitmeid. Jaanus ja Ruslan rääkisid pidevalt telefonis Liisiga ning mingi hetk jäin ma Sanderiga jutustama. Ta valgustas mind veidi ning tutvustas tema kui kõrvalvaataja seisukohta. Ta küsis palju küsimusi, millele osadest vastas minu eest Ruslan, kui ta parasjagu ka seal oli. Mõnele küsimusele vist ei oskagi ise vastata. Tihti me ei tea ise ka, miks või mille jaoks me midagi teeme. Sander on väga arukas, kohati terav ja üsna otsekohene, aga ma hindan ta osavõtlikkust asjadele tähelepanu pöörata ja muretseda mingite asjade pärast, mis otseselt temasse ei puutu. Kuna ta on ka kaljukits, nagu mina, siis ta võttiski hetke, et süveneda. Nagu ta ütles, et kaljukitsed on hästi kinnised ega räägi ja ei ava ennast, nüüd ta siis püüdis kuulata, aga ega mul midagi väga öelda ei olnud. Võõrale ei oskagi nii öelda midagi. Kui ma vahepeal rääkisin Etsiga, keda ma nii pikalt polnud näinud ja ta keset peagi saabuvat uusaasta hommikut tegi ettepaneku kokku saada, siis läksin kohe - kes teab, millal muidu jälle võimalus avaneb teda näha, küsis Sander enne äraminekut, et kuhu ma lähen ja kui vastasin talle, ütles ta: "Sul tuleb nüüd pikk sõit sinna, mõtle sellele, mis ma ütlesin.." - ma nüüd siiani mõtlen. Ma arvan, et tal on õigus.

Etsiga oli ka nii tore kohtuda. Ta muidugi tegi nalja mulle jälle, ütles vale aadressi ja ma ei saanud aru. Lõpuks saime kokku ja rääkisime mitu tundi maast ja ilmast ja üksteisest, kuigi ma ei julgenud terve õhtu jooksul ühte küsimust küsida, mis mind kõige rohkem tegelikult huvitas, aga las ta olla, ma ei pea kõike teadma. Talle sain küll palju asju rääkida. Tunnen puudust tegelikult sellest, et mul pole hetkel sellist sõpra, nagu kunagi oli Kristo (üks teine Kristo), Janno on kaugeks jäänud ja Jaan on ka läinud. Ma ei usalda paljusid inimesi. Etsiga me lihtsalt ei saa kokku. Naersime, et ma võin talle üks päev kirjutada, aga ta vastab alati mingi mitu päeva hiljem, kui juba hilja on. Muidu ehk oleks 30. detsembril veel Termikalegi läinud, aga nagu ikka, nägi ta seda järgmine päev. Ets nüüd lubas, et see aasta ta proovib paremini ja rohkem olemas olla jne, aga lubadus 1. jaanuaril kokku saada, läks ikkagi vett vedama, nii et nüüdseks on üle poole jaanuarist läbi ja me pole ikka näinud.

Vuristasin Etsile ette ühe lause Nublu laulust "Laiaks lüüa": "Nägin ühte vana pruuti linna peal, ta küsis kuidas läind on, ma ei tea, kuidas tundub?", et kuulda tema kui inimese, kellega viimasel ajal pole väga suhelnud, aga kes piltide järgi elu jälgib, et kuidas talle mu elu tundub. Talle tundus täpselt samamoodi, nagu mulle tema elu tundub. 

Vahepeal kirjutas Krisli, et kas ma tulen ikka tagasi ja kui ma juba Etsi olin ära viinud, helistas Sander, et kas ma saan neid koju viia. Krisli oli snäpi saatnud, kuidas Roman tooli peal tukkus - see oli midagi uskumatut minu jaoks, sest Roman on alati nii energiline igal peol. Viisin vahepeal Krisli, Kaupo, Sanderi ja Keidi ära ning kui tagasi tulin, oli Kairo ka juba ärkvel ning tahtis koju. Rääkisime juttu ja kuulsime wc-st norskamist. Roman oli sinna magama jäänud. Muukisin ukse lahti ja siis tegime ikka oma tavapärase foto ära, kus üks magab ja teised on kõrval nii-öelda toeks. See on ilmselt siiani parim pilt ja minu jaoks tundus endiselt uskumatu pilt magavast Romanist. Kõik ütlevad, et Roman on viimase aastaga nii palju muutunud, et kui muidu pidi talle ütlema, et saaks kokku, teeks mõned joogid, siis nüüd on tema see, kelle initsiatiivil seda tehakse või üks gin esmaspäeva õhtusse söögi kõrvale on ka päris norm. Kristo ütles, et tunneb juba muret, et mitte teised ei avalda head mõju, vaid nemad Jaanusega on ikka need, kes teistele halba mõju osutavad. 

Meist jäigi Roman sinna magama. Hommikul, kui tagasi Staapi läksin, ei mäletanud Roman midagi sellest, vähemalt oli kuidagi diivanile jõudnud, aga telefon vedeles endiselt wc-s põrandal. Selline aastavahetus siis.

Uue aasta hommikul täitsin lõpuks oma lubaduse ning tegin hommikuks pannkooke. Aitasin Ruslanil veidi koristada, saatsime Kairo ära, kes nii kannatamatult koju tahtis ning mingi hetk tulid Kaupo ja Krisli ka sinna pannkooke sööma ja pildile järele, mis ma Kaupole aastalõpuks kinkisin sellest, kuidas ta Romani sünnipäeval magab ning teised grupipildiks tema ümber on koondunud. Öösel ära minnes polnudki ta jaoks niivõrd oluline, et auto sinna jäi, vaid see, et pilt maha jäi. Viisin nad vastu hommikut Jaanuse autoga ära, aga see ei takistanud Kaupol autos fucki näitamast, mis siis, et ta polnud seekord bemmis. 

Kuna Kristo polnud aastavahetusel meiega ja tal endiselt pidu käis, siis läksime 1. jaanuari õhtu poole Jaanusega Laatresse. Jaanusel oli küll juba pudeli nägemisest süda paha, aga see ei takistanud edasi joomast, eriti kui nad Kristoga kokku said. Too tahtis ka muidugi Laatrest meiega kaasa tulla, et Tõrvasse Liisi juurde minna. Läksimegi siis, aga Liisi ei tahtnud vist või ei saanud neid näha, sest ta ei võtnud ei telefoni vastu ega tulnud ka välja, nagu mitmed teised, kes hakkasid järjest trepikojast välja tulema, samal ajal kui Kristo ja Jaanus maja taga akendele koputasid ja ma ei tea mida karjusid ning ma maja ees autos ootasin. See lõppes sellega, et nad tulid autosse ja käskisid kohe minema sõita, samal ajal kui Liisi ema autol vihase näoga taga jooksis ja rusikaga vehkis. Ma ütlesin, et mul on villand sellest Liisist, sest muust viimase 24 tunni jooksul ei räägitudki.

Ma ei viitsinud Kristot tagasi Laatresse ega Tsirguliina viia ja võtsime ta Tartusse kaasa, aga see tee sinnani oli väga pikk ja piinarikas, sest Kristo üritas korduvalt autost välja hüpata, nii et pidin pidevalt järsult pidurdama, lisaks ta karjus ja peksis autos istet ja akent jne ning lõpuks läks Jaanus talle kallale. Mul oli selleks hetkeks nii villand juba, et pidasin auto kinni ja käskisin neil mõlemal nahhui tõmmata. Mõlemad läksidki ning selle asemel, et väljas edasi kakelda, kallistasid nad üksteist ja kõndisid siis mööda lumist maanteed edasi, kuni üks Volvo kinni pidas ja neilt küsiti, et kas kõik on korras ikka. Kristo ütles, et naine viskas autost välja ja palus, et neid peale võetaks, aga neile öeldi, et lahendage ise oma probleemid ning auto sõitis edasi. Kuna see polnud ainuke auto seal liiklus ja lund sadas, siis sõitsin neile järele ja võtsin nad peale, aga kõik läks samamoodi edasi. Kristo otsustas veel Aardla ristiski foori juures rohelist tuld oodates, et ta tahab autost välja minna, aga kuna ta oli sel korral kõrvalistmel, siis hoidsin ühe käega temast kinni ja tõmbasin ta tagasi ning teise käega hoidsin rooli ja sõitsin üle ristmiku, kui foor roheliseks läks. 

Jõudsin sõita Sõpruse sillani, kui politsei sinipunased vilkurid tahavaatepeeglisse ilmusid. Esmalt mõtlesin muidugi, et ületasin kiirust, nagu ikka seal silla peal, aga pärast seda kui politsei oli dokumenti küsinud ning mind puhkuma pannud, teatas ta hoopis, et mitmed tähelepanelikud liiklejad on kaevanud, et sel autol on veidrad sõidumaneerid ning uuriti, milles asi on. Ütlesin, et pole võimalik ju normaalselt sõita, kui mõned siin üritavad sõidu pealt autost välja hüpata ning ma pean siis samal ajal sõitma ja neid takistama, mille peale politsei avastas, et lisaks Kristole on autos veel inimesi. Jaanus oli tagaistmel täitsa vait, samal ajal kui Kristo tegi kohe alguses akna lahti ja küsis politseinikult, kes ümber auto käis, et kas ta otsib midagi.

Kokkuvõtteks pidas politsei neile loengu, mille peale ma isegi lõpuks muigama hakkasin, kuigi olin maruvihane mõlema peale, et nad koos segipeaga nii lollakad on ja ma nendega enam hakkama ei saanud, nii et isegi politsei pidi sekkuma ja neid korrale kutsuma. Politsei ütles midagi sellist: "Nüüd käitute korralikult, ei sega juhti ja lasete end kohale sõidutada."

Kristo tahtis politseile sellepeale rutskat visata, aga politsei ütles viisakalt talle ei. Ütlesin, et jõuame kohe sihtpunkti ja avaldasin heameelt, et inimesed on liikluses tähelepanelikud ning teavitavad, mitte ei vaata pealt. Viisin mõlemad koju ja rahunesin ise ka hommikuks maha, kuigi nägin nõmedaid unenägusid. 

Lubasin, et uuel aastal olen uus ja parem mina, aga jälle on see "tule tutvusta end, ära longi mul järel" süütunne, et ma olen halb inimene.

Vestlesin aastavahetuse jooksul nii Ruslani kui ka Jaanusega sel teemal, et missugune oli aasta 2020, milline 2019. aasta ning mida ootad uuelt. Mõlemad nõustusid minuga, et 2019. aasta oli väga halb ning 2020. aasta läks iga kuuga aina paremaks. Ainult praegu on mul tunne, et see 2021. aasta läheb iga päevaga aina halvemaks, nagu me Ruslani ettepanekul need uue aasta lubadusedki naljaga andsime hästi halvad. Näiteks, et mina hakkan jooma ja Jaanus vastupidi lõpetab joomise ära, mis oleks tema seisukohast halb, Roman hakkab suitsetama, Krisli või Kaupo, ei mäleta kumb, aineid panema, Ruslan hoorama jne. Jooma pole ma hakanud, aga käitumine annab küll kõvasti soovida. Jaanuar pole lihtsalt minu kuu. Algused ei tule kunagi hästi välja.

Nüüd selle aasta esimese poole kuu jooksul olen otsusele jõudnud, et tuleks lihtsalt elu nautida.

Fck 2020

Vahepeal on nii palju üritusi olnud, et ei teagi, kust peale hakata. Algusest päris vist mitte, sest see oli kaunis kaua aega tagasi. Vana-aasta õhtul hakkasin siin kirjutama, aga siis olid mingid lõpumõtted peas ja seikluste juurde reaalselt ei jõudnudki, aga neid on vahepeal üsna palju olnud. Õigupärast on iga pidu üks seiklus, sest kogu aeg juhtub midagi.

Igatahes mu sünnipäeval ütles Jaanus Kairole, et see Ruslani sünnipäev, kus me kõik tuttavaks saime, on viinud meid kõiki selleni, et iga nädalavahetus juuakse kõik koos. No mitte küll päris alati nii, aga ükski nädalavahetus pole kohtumiste osas siiani vahele jäänud. Viimati kirjutatud jõululaadast järgneval nädalavahetusel otsustasin, et olen maal ja puhkan nendest hulludest veidike. Kristjan muidugi õrritas mind terve reede õhtu, et tema läheb staapi ja ärgu ma oma nägu sinna näidaku. Ise saatis terve õhtu snäppe ja mul süda tilkus kodus verd, et nemad on seal kõik koos ja mind polegi. Panin tol nädalavahetusel midagi sellist kirja:

"Kui imelik see nüüd järsku on, olla kodus ja olla vaikselt. Kuulda seda vaikuse häält enda ümber, kus on pikalt olnud lärm. Iga reede, kaks kuud jutti. Süda tilgub küll verd staabist eemaloleku pärast, aga vahel on asju distantsilt vaadata ehk paremgi. Neil hetkedel mõistad, et elu käib ikka edasi ja oled vaid üks väike lüli selles. Verd tilkus ta tegelikult paljude asjade pärast, sest viimasel ajal olen nii paljust loobunud, aga mõtlen ikka ja pean peas vestlusi nii mõnegagi. Reaalselt ainult ei ütle midagi, sest mõned asjad peab sinnapaika jätma."

Tol pühapäeval tulid Jaanus ja Kristo ikkagi Võrru, sest ma olin Jaanusele lubanud kunagi Võru ekskursiooni teha. Sõitsime linnas ringi, käisime Kubijal, Andsumäel, Haanjas ja Rõuges jne. Mõtlesime, et järgneval nädalavahetusel jätkame Valgamaaga, kust Jaanus ja Kristo pärit on. Jõudsime Valgamaale tegelikult alles peale mu sünnipäeva, 26. detsembril, mil väljas oli täielik talvevõlumaa ning mul idee tuli Otepääle ja Tehvandile minna. Seekord ilma Kristota. Talle tuli seiklus koju kätte, nagu Romaniga naersime. Ronisime Ruslaniga Tehvandi suusahüppetorni tippu. Need paarsada astet olid nii heaks trenniks pärast jõule, mil küll ei saanud end sel korral üle söödud, aga üldiselt oli palju lihtsalt istutud, söödud ja oldud. Teised torni tippu ei tulnud ja ega ma isegi polnud lõpuni läinud ja seegi kord ilmselt poleks poole pealt kaugemale läinud, kui Ruslan nii entusiastlikult poleks edasi roninud. Estlin ja Roman jäid meist maha ning Jaanus pani autos tümmi nii kõvasti, kui tahtis, sest parasjagu polnud kedagi, kes oleks salaja üritanud muusikat vaiksemaks keerata, kui see üle peksab. Iga kord pärast neid pikki autosõite tema autos, valutab mul lõpuks pea sellest lärmist ja kokkuvõtteks ka tema muusikaeelistusest, mida õnneks ei pea tavaliselt ühegi loo puhul üle 20 sekundi kuulama, sest siis on vaja jälle tal järgmine lugu panna. Kui rooli pealt on võimalik laule vahetada ja muusikat vaiksemaks panna, siis võiks saada ka paneelis endas nupud ära blokeerida, et neid saakski sõidu ajal ainult reguleerida ja vahetada rooli peal olevatest nuppudest. See päästaks mind. Vahel päästab ka see, kui Jaanus avastab, et on vaja kellelegi helistada. Näiteks veel enne Tehvandile jõudmist käisime me kuskil Sangaste lähedal, sest kaksikutel Taunol ja Tauril oli sünnipäev ning Jaanus tahtis nendega kohtuda. Ma nägin ka siis need kuulsad kaksikud ära, kellega Jaanus vahepeal tunde telefonis räägib. Soovisime neile õnne ja Tauno suudles viisakalt mu kättki, nii et esmapilgul ei tundunudki nad nii hullud vennad, nagu räägitakse, et ainult peksa saab, juua täis ja ainete all, aga rohkem ma nendega ei jutustanud, sest meil olid Ruslaniga hoopis põnevamad teemad sellest, kus oleks hea elada, mis korteris võiks olla jne. Ruslan ja Kairo on nüüd mu mentorid, et ma oma uue aasta idee saaks ellu viia ja lõpuks üürikorterist päris oma koju kolida. Eks siis näis, kuidas sellega läheb. 

Kui tol nädalavahetusel staabikülastus vahele jäi, siis olin ma esmaspäeval ikkagi platsis. Pidin küll juba enne pühi maale jääma, aga kuna Tartus oli asjaajamisi ja üldse nii kiire päev oli, et polnud aega süüagi, siis õhtul leidsin end ikkagi staabist ning käisime Ruslani ja Romaniga Naudingus söömas. Restoran peaks olema siuke noobel koht, kus on hea teenindus ja lummav muusika, aga mis meile seal pakuti? - Teenindajaks oli vana hea Ireena, kes polnud veel ülemöödunud nädalavahetusest ununenud ning muusikaks Renate ja Hunt. Kõlab nagu täiuslik koolus? - Tegelikult oli hea söök ja nalja sai, lihtsalt veider oli kuidagi. Pärast praadi veel sinna jutustama jäime, siis Ireena viis taldrikud ära ja ütles: "Kui arvet tahate, siis vehkige käega või midagi." - Selline restoranikülastus siis. Pärast vaatasime Romaniga, kuidas Ruslan kilplase moodi pakki üritas Saksamaale saata. Küll see protsess võttis tal ikka mitmeid päevi aega.

Lõpuks mängisime kolmekesi staabis potti ja ma kaotasin kolm kaardimängu järjest. Viimane kord, jaanuari alguses Kaupo juures kaotas Jaanus samamoodi. Ei tea, kas see on mingi juhus?

Jõudsin vahepeal veel juuksed ära värvida, nii et kui ma peale seda nädalavahetusel Kaupo juurde läksin, siis ei tundnud nad seal alguses ära mind. Esmalt sellepärast, et mul olid üleni sirged juuksed ja teiseks sellepärast, et nad kõik peale Ruslani olid mind tutvumisest peale näinud ainult punastega juustega. Mul polnud tegelikult plaanis nii ühe hetkega kohe punasest loobuda, aga läks nagu läks. Nüüd jälle black and white või kohuke, nagu Kristjan ütles. Vähemalt ei tehta enam neid punapea ja roostes katuse nalju. 

18. detsember Kaupo juures kujunes ikka päris rajuks. Ma pidin tegelikult tol õhtul kainekas olema, aga nagu alati, kui ma jooma hakkan, siis juhtub midagi. Kõigepealt, kui ma õhtul staapi läksin, ei läinud mu auto uksed enam lukku ja Kristjan sai veel poolteist nädalat mu kulul nalja teha, et mul on see bemm, millel uksed lukku ei käi ja sealt salaja asju "varastada". Veel eelmisel nädalavahetusel katsetas ta staapi jõudes, et kas mu autouksed on ikka lukus - seekord olid. Kui alguses eeldasin, et viga on kaitsmetes, siis pärast mitut päeva uurimist selgus hoopis, et keskluku moodul on läbi ja see pidavat bemmi tüüpviga olema. Jõulude ajal sain õnneks uue varuosa ja pärast jõule sai see ka ära vahetatud.

Ilus talv on ka tõesti lõpuks kätte jõudnud ja veel vingem on see nelikuga, mis muudab talve liikluses palju lõbusamaks ja ka turvalisemaks, nii et ma ei suuda enam ühegi esiveolise autoga sõita, kuigi olen sunnitud seda ikkagi aeg-ajalt kainekana või töö autodega sõites tegema.

Staabis selgus, et Krisli on Tallinnas ja kuigi Kaupo pidi järgmisel päeval samuti Tallinnasse eksamile minema, ootas ta kõiki enda juurde. Ise ütles, et me talle meelde tuletaks, et keskööpaiku peo laiali saadaks, aga kus sa sellega. Kaupo oli nii sõiduvees, et isegi kui kõik teised üritasid teda magama suruda, ei tahtnud ta sellest midagi kuulda, kuigi ise tukkus juba vahepeal diivanil.

Kristo pidi üldse kaine olema, aga ka tema ei suutnud päris kaineks jääda ja võttis ikkagi paar pitsi viina ja kadus poole peo pealt koju, täpselt nagu mu sünnipäevalgi. Enne seda sai muidugi kõvasti nalja veel, kui Kristo mängis restoraniteenindajat ja mulle kommete kohaselt šampust serveeris. Ma jõin terve pudeli üksi ära, samal ajal kui Kristo tõmmukomme sõi, sest need pidavat ka promilli tekitama. Teised kaklesid ananassikommide pärast, sest need on nii minu, Ruslani, Romani kui ka Kaupo lemmikud. 

Üritasin terve peo jooksul Jaanust rääkima saada, et miks ta terve nädal nii vaikne on olnud, aga ilmselgelt ei räägi ta kaine peaga midagi ning ühelegi mu küsimusele ei vasta ta ka, eriti kui "miks" küsimusi küsida. Temaga on ikka nii raske suhelda vahel. Peab leidma selle õige aja või konditsiooni, kui ta ise räägib ja sind ka päriselt kuulab, aga seda kõike juhtub kahjuks liiga harva või kui ta ülitäis on. 

Krisli helistas vahetpidamata õhtu jooksul ja me kõik pidime temaga rääkima. Ta jõi Tallinnas ja sattus vahepeal kiirabisse, kuna jättis sõrme ukse vahele. Tahtis ka meiega pidutseda ja kutsus mind endale Tallinnasse järgi. Sain talle lubada ainult seda, et hoian olukorda kontrolli all ja valvan ta kassi, kes õhtu jooksul kaduma läks. Hiljem muidugi selgus, et kass oli ilmselt hirmul ja läks teise tuppa peitu kardina taha magama. 

Keit rääkis terve õhtu, et tal on üks nii tore sõbranna ja ta tuleb võib-olla ka kunagi kohale. See võttis aga terve öö aega, sest lõpuks jõudis ta alles vastu hommikut kohale. Vahepeal jõudis peaaegu terve seltskond takso tellida ja Haagele mingite Kristjani sõprade juurde sõita, Jaanus jäi magama ja mina tahtsin koju minna, mis mul aga ei õnnestunud, sest Märt oli vahepeal oma firma jõulupeolt koju jõudnud ja täispeaga kogemata ukse seest kinni pannud ja seda ei saa siis ju väljast lahti ning kui purjus Märt magab, siis ei kuule ta ei koputusi ega telefoni. Mis seal ikka. Tuli öö kuidagi mööda saata, enne kui koju pääsesin. Helistasin ruttu Romanile, et küsida, kui kaugel nad on. Aga nad olid selleks ajaks juba taksoga linnast välja jõudnud ning Kaupol polevat rohkem võtmeid kodus, nii et polnud mõtet ka Jaanusele helistada, kes Kaupo korteris lukutaga magas. Roman pakkus, et võib taksojuhiga Ruslani korteri võtme tagasi linna saata ja ma võin nende juurde minna, aga ma ei näinud sel mõtet sinna minna, sest tahtsin hommikul ikkagi kohe koju minna. Mul tuli hoopis idee Kristole helistada, kes juba ammu oli koju läinud ja kes elas palju lähemal. Läksingi sinna. Ajasin tema ja ta õega juttu, aga kuna see paistis juba välja, kui väsinud ma olen, siis saatis Kristo mind magama. Nad jäid õega veel juttu ajama, aga kui ta õde ära läks ja Kristo magama hakkas minema, siis ärkasin üles. Ruslan kirjutas, et nad on Haagelt tagasi ja ma läksin ka siis tagasi Kaupo juurde, sest Kristo läks magama. Lisaks algsele seltskonnale tulid Kaupo korterisse veel Kristjani sõbrad ja see Keidi sõbranna, kellest terve õhtu räägiti ja möll läks edasi. Isegi Jaanus oli vahepeal ärganud.

Kaupo pandi lõpuks magama ära, aga teised tantsisid ja jõid jne. Kristjan pidas terve õhtu kirjavahetust Tartu linnakuuse küljest saadud neidudega, kes otsisid jõulusoovina kaaslast vms ja olid oma numbrid sinna kirjutanud. Kolmest kaks vastas Kristjanile. Ma siis aitasin mõelda, et mida kirjutada ja vastata. Sai kõvasti naerda. Ühega kirjutab ta siiani veel. Arvasime, et see kolmas oli ilmselt see, kes ei tahtnud, et ta number sinna kirjutataks, aga sõbrannad tegid seda vastu tema tahtmist, nagu ikka nende telefoninumbrite kirjutamisega kuhugi alati on.

Keidi sõbranna Estlin või Ariel, nagu teda millegipärast nimetama hakati, korraldas Kaupo juures päris palju segadust ja minu arust ta ei tundunud üldse tore, nagu Keit algselt väitis. Jõi meestega võidu, nagu see näitaks midagi ja lisaks selelle jõi õlut, nagu mees ja vehkis sellega mu nina all, nii et mul hakkas vastik ja läksin teise tuppa ära ühe Kristjani sõbraga jutustama, kes nagu hiljem selgus, teadis Võrust päris palju inimesi. Teine Kristjani sõber koristas samal ajal elutoas klaasikilde ja pühkis põrandat, sest Estlin lõhkus pokaali ära ja läks ise välja suitsule, selle asemel, et klaasikillud enda järelt kokku koristada. Mind ärritabki vist kõige rohkem see, kui inimene on süüdimatu. Ja ausalt, ma kannatan välja enamjaolt kõik purjus mehed, aga see, kui pead taluma purjus naisi, on tegelikult kordades hullem, for real nagu.

Kõigele lisaks selgus pärast pidu, et keegi oli Kaupo arvuti peale vett ajanud ja kui ta selle järgmisel päeval käima pani, kärssas see läbi. Õnneks kindlustus maksis küll kinni, aga asi on põhimõttes. See on see, kui võõrad on korteris ja ise samal ajal magad.

Ma jõudsin ka hommikuks koju õnneks. Lõuna ajal käisin korra Kaupo juures. Maria oli Kaupo Tallinnasse eksamile transportinud ja Kristjan koristas, ilma püksteta, milleta ka pärast autosse läks. Keegi ei pannud tähele, millal ta vahepeal juba püksid jalga jõudis tõmmata. Käisime Kristjani, Jaanuse, Romani, Ruslani ja Sanderiga 16kannus söömas. Pärast ostsime Jaanuse õelapsele K-Rautast rääkiva nuku ja käisime Kristjani vennale jõuluks Lõunakast telefoni ostmas. Mina sõitsin ja kogu aja mängis Bossenova "Kiigul", mille peale ma siis küsin, et kes esitaja on? Kristjan räägib mingist Marta Arulast. Ma siis seletan, et see on Päris Anny ju. Ma isegi ei saanud aru, et teised sõnad on. Kodus hiljem otsisin selle laulu üles ja Päris Annyl on hoopis teiste sõnadega samale viisil tehtud laul "Mind sa peibutad taas", mida ma tean juba aastast 2010, mil Päris Anny aastavahetusel Haanja rahvamajas esines ja me Egoga terve öö tantsu vihtusime. 

Teised olid vahepeal Sanderi juurde läinud. Ajasime seal veel juttu ja muljetasime eelmisest päevast ja siis läksin ma koju ära.

Jõulukuusk Elvas

Sealt alates oli vist peaaegu iga päev kuni jõuludeni pidu. Trippisime alguses Ruslani, Romani ja Jaanusega ringi. Mõtlesime, kuhu minna, kuni mul tuli idee, et võiks mõne teise linna jõulukuuske vaatama minna. Kõige lähim linn oli Elva. Mõeldud, tehtud. Mõne aja möödudes olimegi juba Elvas ja kutsusime Marguse ka välja, kes meile Elvas giidituuri tegi, uut nö promenaadi näitas, vana hüppetorni juurde viis, Elva linna sümbolit Arbimäe mändi näitas ning niisama ringi sõites jutustas ühest, teisest ja kolmandast asjast. Jaanus aga ei suutnud seda kõike kainelt kaasa teha ja pärast tanklapeatust käis šampus juba autos ringi peal. 

Tagasiteel selgus, et pidu läheb edasi, sest Kristjan kutsus enda juurde tünnisauna. Käisime Tartust läbi, võtsin ka riided ja läksime Maaritsasse. Terve tee käis Scootri "Fck 2020" - mu lemmiklugu. 

Kui me kohale jõudsime, tantsis Kristjan juba Bossenova laulu "Kiigul" järgi ja tegi kükke ning seletas, et see on selle laulu uus muusikavideo. Ja siis tuli jälle üks laul, mida ma polnud ingliskeelsena kuulnud, aga teadsin seda eestikeelsena. Tükkaega mõtlesin, et mis lugu see on, kõik seletasid, Kristjan üritas seda tõlkides laulda, rääkides mingist klaverist, aga ei, see ei ühtinud kuidagi minu versiooniga. Läksin teise tuppa ja üritasin peas seda lugu läbi laulda, et see eestikeelsena meenuks. Ei andnud enne rahu. Lõpuks jõudsin tulemuseni. See oli Paks Matu, Roki ja Tea Söödi laul "Poisid jäävad poisteks". Originaalversioon Billy Joelilt "Piano man" , mida ma polnud senini kunagi elus kuulnud. 

Nüüd otsides seda viimast lugu Billy Joelilt, leisin veel loo "Updown girl", mida ma raadiost kuuldes alati Waterboy esituses eesti keeles kaasa hakkan laulma: "Üles alla, mulle meeldib teha üles alla, lalala, shalalalaa, tahan teha suga üles alla ja kõrvale shalalalaalaaaa" ja saan teiselt sõimata, et ma mingeid lollusi laulan. Teadsin kuni 2020. aasta jaanuarini seda ka ainult eestikeelsena, kuni seda ükskord keset tööpäeva raadiost ingliskeelsena kuulsin. Kairol on õigus, et eestlased ei suuda ise midagi välja mõelda. Kunagi ma pettusin nii julmalt, kui sain teada, et ka Onu Bella "Ma võtsin viina" pole eesti keele originaal, vaid MC Hammeri loost "Have you seen her" coverdatud.

Aga nende laulude tuletamisega on ka nii haige kogu aeg. Piret ja Anti otsivad pidevalt mingeid laule taga ja siis küsivad minult, sest ma alati tean, aga ega mul ka alati korraga ei meenu. Viimane kord läks terve nädal, enne kui ma tulemuseni jõudsin. Piret ja Anti olid sügisel kunagi jälle arutanud midagi ja siis mõtlesid, et kus laulus on väljend "käraka tonni". Mõlemad olid suht kindlad, et see on 5miinuse lugu, aga mõeldes ükskõik millise loo peale ja vaadates sõnu, ei olnud ükski see õige. Lõpuks siis sõitsime Jaaniga kuskile ja siis nagu ikka lambi koha peal, isegi mitte parasjagu sellele mõtlemata, lendas õige puzzletükk paika. Me ei leidnud seda sellepärast, et see polnud 5miinuse enda lugu vaid Öökülma, 5miinuse, Genka ja Napoleoni koostöös tehtud uus versioon laulust "Viskit 2018". See on nii hea tunne, kui midagi oled nii kaua mõelnud ja tulemuseni jõuad. Ükskord Piret ja Anti mõtlesid, et kus laulus on sõnad: "Konsum, Säästumarket". See oli mingi Bennexi lugu, ei viitsi otsida enam, mis see täpsemalt oli.

Tünnisaun Kristjani juures oli nii palav, et ega seal kaua ei jaksanud olla. Kuna oli pühapäev ja me Ruslaniga olime ainukesed, kes järgmisel päeval tööle pidid minema, siis tegime kokkuleppe, et keskööpaiku lähme ära. Mängisime mingeid mänge seni ja siis tegime Jaanuse autoga minekut. Teised jäid sinna ja nende pidu kestis hommikuni, sest kui ma hommikul tööle hakkasin minema, polnud nad ikka veel magama jõudnud ning olid visalt Kristjani baarikappi nende möödunud 6 tunni jooksul tühjendanud. Vahepeal olid hommikuks valmis saanud vahvlid, mis maitsesid nagu ilma suhkruta pannkoogid. 

Jaanus tahtis minuga Võrru tööle kaasa tulla ja ma olin ta nõus kaasa võtma juba sellepärast, et näha ta töökaaslaste nägusid, kellele ma ta üle oleks pidanud andma. Kuna aga Jaanusel võttis see minek nii kaua aega ja ta ei saanud saapaidki jalga, samal ajal kui kõik teda naersid ja filmisid ning ta end seepeale Michael Jacksoniks nimetas ning mul oli lõpuks tööpäeva alguseni jäänud veel 15 minutit, siis otsustasime, et Jaanus jääb Kristjani juurde.

Jaanusel läks nädalavahetus nii pikale, et kolmapäeval, 23. detsembril kui staabis jõuluistumine oli, siis ei tahtnud ta kuidagi sinna kohale jõuda. Tema ja Kristo olidki puudu. Sellest ka see matusemeeleolu, nagu Kristo mu snäppe vaadates kommenteeris. Päris rahulik oli, keegi ei karjunud. Ajasime niisama juttu, kuulasime jõululaule, sõime, mängisime lauamänge ja veetsime rahulikult aega. Lõpuks, kui Jaanus kohale jõudis, siis sai kogu seltskonna ka fotole jäädvustatud. Hommikuni see pidu ei kestnud.

Jõululaupäeval olid kõik maal või peredega ja siis 25. detsembril toimus mu sünnipäeva korteriläbu. Ma just hiljuti mõtlesin, et me oleme kõik pimeda aja lapsed, süngel sügistalvel sündinud. Kõigepealt oktoobris Ruslan, siis novembris Jaanus ja Roman, detsembris mina ja Sander, täna, 14. jaanuaril on Kristo sünnipäev. Lähipäevil peaks Keidi sünnipäev olema. Ainult Kaupo ja Krisli sünnipäev on mais. 

Igatahes sel aastal magasin ma oma sünnikellaaja 17.38 maha. Kuna alustasin sünnipäeva pidamisega juba kell 18, siis oli sel hetkel nii palju tegemist. Ilmselt olid Annike ja Rainer esimeste külalistena sel hetkel juba kohal. Kuna teeolud olid päris halvad ja päeval muid tegemisi seoses sünnipäevaga, siis jõudsin alles 2 tundi enne sünnipäeva algust Tartusse. Vedasin kõik asjad autost üles ja hakkasin siis korraldama. Sel aastal sai õnneks veidi valutumalt ja rahulikumalt see pidu mööda saadetud. Tavaliselt võtab see protsess nii palju aega ja energiat, et aega nautimiseks ei jäägi. Sel korral oli aga väike seltskond ja vähem korraldamist. 

Kui nüüd meenutama hakata seda päeva, siis ega kõik ei tulegi kohe meelde. Ükspäev, kui sama Romanile ütlesin, meenus tal esimese asjana see, kuidas Jaanus Krislil tooli alt ära tõmbas nii, et Krisli kukkus haige kolksuga vastu põrandat ja kappi. Ma küll püüdsin tooli tagasi lükata, aga Krisli istus just sellise hooga, et ei andnud enam midagi päästa. Päästa andis ehk ainult seda, et kuna mul polnud kogu seltskonda kõiki esmapilgul kuhugi istuma panna, siis olin abiks võtnud matkatoolid. No siis oligi nii, et maakad oma matkatoolidega, st sünnipäeva teema oli maakad, aga osad olid hoopis nagu Lasnamäe gängsterid oma kuld- ja hõbekettide ja nokamütsidega. Sinna juurde siis katkised sokid, mis mõnel mehel on nagunii igapäevane nähtus, aga siiski. Päris chill seltskond kokkuvõtteks. Kõik enam-vähem nägid oma kostüümidega ikka vaeva. Ja matkatoolidest veel nii palju, et kui ühel matkatoolil käetoe juures õmblus katki läks, siis keset pidu haaras Krisli niidi ja nõela ning õmblustöökoda oligi avatud.

Mängisime uusi mänge, mis ma sünnipäevaks sain ja ka mõnda vana. Aliast oli suht võimatu mängida, sest meid oli piisavalt palju, et seni kuni järgmise paari kord tuli, oli teistel juba ootamisest villand. Rämmar Aliast mängisime lihtsalt kõik koos, et see kes ära arvas, sai kaardi endale. 

Kokku koos minuga oli sünnipäeval 14 inimest. Kõiki muidugi korraga kohal polnud, sest näiteks selleks ajaks, kui Malla umbes 9 ajal jõudis, oli Kristo juba läinud ja Kairo ka blokkis ja läks suht vara ära, kuigi Kristjan üritas talle tuisutopsi veel enne Kairo uksest väljumist sisse joota, aga Kairo jäi endale kindlaks ja tuli pooleli jäänud pidu Tartusse lõpetama alles aastavahetusel.

Kristjan tahtis kogu õhtu fotograafi mängida. Ta oli üldse vist kõige energilisem kogu õhtu jooksul. Krisliga kahekesi muudki võtsid sõna, nii et sel korral me ei pidanudki Mallaga need olema, kes kahekesi korraldavad ja kõige rohkem "karjuvad". Eks natuke ikka oli kahju, et sel korral ainult kahe oma seltskonnaga sünnipäeva pidasin ja teisi sõpru kutsuda ei saanud, aga vahelduseks nii-öelda olude sunnil on teisiti ka hea vahel asju korraldada. Ja sain nii palju toredaid ja kasulikke kingitusi. Näiteks nüüd, kui ma Pärnus olen, siis oli aega Apollos käia. Mul on mingi 90 euro väärtuses Apollo kinkekaarte. Esmalt ostsin endale Terminaatori plaadi. Ikka selleks, et oma lemmikmuusikuid sel raskel koroonaajal toetada. 

Jaanus läks nii härga täis, et kakkus kõigepealt keti kaelast ära ja siis särgi puruks. Lõpuks jäi veel enne peo lõppu magama, kuigi vedas enne Raineri ja Annikese äraminekut Raineriga kihla, et ta ei vaju enne teda ära vms. Lõpuks siis Jaanus magas veel enne seda, kui Rainer koju jõudis ja seal kraanikausi täis ropsis, nagu Annike hiljem kirjutas.

Kaupo ja Krisli läksid ka mingi aeg ära, kuigi neil olid sellised näod peas, et nad väga ootasid, aga ma kooki ikka ei pakkunud, sest unustasin, nii et hommikul pidin kõik tagasi kutsuma või ise koogi kohale viima. Roman, Jaanus ja Kristjan jäid ööseks ja hommikul tuli Kristo ka veel tagasi ja sellest paarist tunnist oli juba korteris selline läbu, et kõigepealt ma pidin Jaanuse ja Kristo eest ära jooksma, sest minu juurest Ruslani juurde minnes jäin nende hulludega lifti kinni, kuna nad otsustasid liftiuste sulgedes laulma hakata: "Kui sul tuju hea," ning selle hea tuju peale trampida. Õnneks jäime kolmandale korrusele kinni ja Romani juhendamisel saime ise liftist välja. Karjusin nende peale, sest ma olin nii väsinud ja mul tekkis kerge klaustrofoobia juba teadmisest, kui oleksin pidanud nendega reaalselt seal liftis tunde kinni istuma. Jooksin pärast seda minema ja jätsin nad enda maja ette. Viisin Romani ära ja läksin siis koju tagasi koristama. Pidin nii tekke, lauda kui ka põrandat pesema ning väsisin lõpuks nii ära, et vajusin unne ega jõudnudki maale, vaid hoopis öösel Tehvandile, millest ma juba alguses rääkisin.