Kuulasin just Põhja-Tallinna laulu "algusest lõpuni" ja leidsin sealt ühe tõe: "Vaatan selja taha jääb nii palju maha, ma olen ikka veel siin.." Et kõik on kuhugi liikunud, aga mina ikka ootan neid vanu häid aegu, mida korrata. Aga noh, meil on aega veel ja küll tuleb jälle deja vu.
Nagu mu sõnakasutusest ilmselt näha võib, siis olen Põhja-Tallinnat väga palju kuulanud ja kuulamas käinud, seda enam, et võitsin esimest korda elus facebookis täiesti kogemata, ilma mingi jagamiseta ja spämmimiseta, mida kõik seal intensiivselt teevad. Msni ka enam pole, seega pean kellegagi rääkides 24/7 facebookis seda muud jama sirvima.
See kevad on palju sünnipäevi olnud. Tihti oli nii, et neljapäeval keegi küsis, et mis nädalavahetusel teen ja taaskord leidsin end situatsioonist "sünnipäevale lähen". Viimati lubasingi Elise sünnipäevast rääkida, mis oli hubaselt armas väike sünnipäev ja millest ma kunagi võib-olla ka pikemalt räägin. Peale seda oli venna sünnipäev, kus ma sain Darjaga tuttavaks, mille üle on mul kohutavalt hea meel, kuna tema on üks ja ainus pidepunkt, mis mul veel Sveniga on. Nad on mõlemad reaalselt nagu nii toredad ja ägedad jne. Oeh, ma olin õnne tipul, kui Darjaga rääkida sain, mis siis, et tema samal ajal üldse mitte adekvaatses olekus polnud.
Nüüd oleme terve kevad ökoturismi 120 tunni raames kõikjal ekskursioonil käinud ja uusi ning huvitavaid kohti avastanud, nagu Dalai laama 16. punkt ütleb: "Aastas korra mine mõnda paika, kus Sa pole varem kunagi käinud." Jah, võiks öelda, et see on isegi üks mu eesmärkides, ainult selle vahega, et ma püüan sellistesse paikadesse jõuda tunduvalt rohkem, kui vaid korra aastas.
Samas muidugi oleme nende ekskursioonidega käinud paikades, mis pakuvad taasavastamisrõõmu sellest ajast, kui ma veel väike olin. Näiteks Tori ja Olustvere, kus oli hea üle 9 aasta taas olla ning teha võrdlusi varasemaga.
Kuna koolilõpp läheneb, siis ma teen jälle paari nädalaga seda, mida oleks pidanud tegema terve aastaga. Just sellepärast on mind ka viimasel ajal kõikjal nii vähe näha. Aga kuna on reede õhtu ja ma tahan linna minna, siis lahkun, teadmata, millal ma jälle kirjutada jõuan, aga loodetavasti ei võta see mul enam nii kaua aega, kui ennist.
