Anname kõik patud andeks

Et mida te loodate siit lugeda? Kool. Kool! Kool? Selle postitusega võib selleks aastaks vist kogu kooliaasta kokku võtta, kuigi õppeaastal 2011/2012 on jäänud veel mõned korrad selle asutuse külastamist: vastamised, praktika ettevalmistused ja juunis praktika kaitsmine, mida ma lähen arvatavasti ainult vaatama, kuna ma alles hiljuti alustasin oma praktikaga Võrumaa Teatajas ja ma ei saa tunde selleks ajaks kindlasti mitte täis, nii et kaitsen seda sügisel. Reisi korraldamiseks saame ka ühel päeval veel kõik kokku, aga siis rändame juba klassiga mööda Võru- ja Valgamaad.
Ütlesin Kristjanile, et ma ei tule reedel kooli, kuigi ma poleks saanud viimasel päeval minemata jätta, nii et ikkagi läksin, ainult, et hilinemisega. Enne seda jõudsin Kaarliga veel ühe toreda vestluse msnis maha pidada. Enam pole mingit ära kadumist. Räägime siis kui midagi rääkida on. Tavaline ongi see, et hakkame msnis rääkima või saame kuskil kokku, vahetama uudseid ja lähme jälle kumbki oma teed.
Ükspäev kui ma ilma autota Vabakal olin, siis saime kokku, kuna tahtsin talle ta käekella tagasi anda. Rääkisime, kuni lõpuks vaikus saabus, nagu tavaliselt. Kaarel: "Ei taha siis midagi öelda v?"
Mina: "Mis sa tahaks, et ma ütleks?"
Kaarel: "Ma ei tea" jah keegi ei tea. Joosep ka ei tea, ilmub lihtsalt alati nii õigel ajal välja, nii et ma jälle rõõmust autoroolis karjun.
Nüüd aga kooli juurde. 27. aprill oli viimane akadeemiliste tundidega koolipäev kui ma sündmuskorralduse tundi hilinesin, lootuses, et pääsen meeskonnatöö kaitsmisest, aga ei. Tunni alguses tegeleti hoopis hindade arvutamisega. Mul oli endiselt palavik, nii et ma ei suutnud midagi mõelda. Õpetaja seletas mulle ära, kuidas tegema peab. Sain isegi hakkama, aga kui ta mu juurest ära läks, siis rohkem ma teha ei suutnud. Istusin vaikselt ja magasin pooleldi ega suhelnud Kristjani ja Annakaga, kes pidevalt minu poole vaatasid ja naersid.
Alles siis, kui me meeskonnatööd kaitsma läksime, meie 4 patust - Kristjan, mina, Anne-Mai ja Karl-Kaspar, siis olime "üks kõige ja kõik ühe eest" ehk 2x2 pead on ikka 2 pead. Võrreldes teistega oli meie rühmatöö väga poolik, kuna eelnevatel tundidel sai niisama ära oldud ja kõike muud tehtud kui seda tööd. Isegi Kristjani tarkus lõi sel päeval kõikuma nii meeskonnatöö kaitsmisel kui ka giiditöös.
Kõik nunnutasid mind mu palaviku pärast. Klassi ees olime, siis teised seisid, aga mulle andis õpetaja tooli, kuna ta arvas, et ma kukkun kokku muidu, kuigi mu enesetunne oli hoopis vastupidine. Ma küll teadsin, et mul on palavik, aga HÄÄÄ tunne oli sellegipoolest. Jooksin ja hüplesin terve päev ringi. Vahetunnis poes käisime, siis Anne-Mai naeris: "Haige ostab jäätist ja energiajooki.." Väljas oli nii soe ja mul olid nii õhukesed riided seljas. Kursusejuhataja ütles ka, et ma olen nagu liblikas oma kirjude riietega, mille peale meenus eelmise suve Peipsi ääres käimine kui Ilves pidevalt korrutas: "Püüa minno, püüa minno, ma ole liblik!"
Kui teised giiditöö testi tegid, siis mina ei teinud tööd, vaid Rõuge giiditeksti. Umbe asjalikult süvenesin sellesse. Ajaloolane, nagu ma olen, mind huvitab selline värk. Lugesin Rõuge kohta asju, mida ma varem ei teadnudki. Tahan ikka ja endiselt ajalugu õppima minna.
Pärast, kui teistel oli test tehtud, siis piinasin neid veel viimast päeva oma digikaga ja seletasin Janega. Pidime mingit rühmatööd tegema, aga lõpptulemus oli see, et me ei teinud midagi. Panin Mariliisi päikseprillid ette, millega ma nägin välja nagu väike parmuke, tegin endast pilte jne. Üldse nii hea tuju oli. Terve päev kummitas: "Hope you ready for the next episode HeyyyeyyyeEYEYyyyEYYYY.... .... smoke weed everyday!"
SWOT testi tegime ka. Pärast pidime sellega õpetaja juurde minema ja oma tugevused ja nõrkused temaga läbi arutama, kuigi minu testi ta vaatas ainult korraks, ütles: "Väga hea" ja kutsus järgmise enda juurde.
Viimasel päeval avaldus minus lõpuks see tugiõpetaja tugi, mille pärast kursusejuhataja minuga terve aasta norinud on. Kõik tahtsid varem tunni lõpust ära minna, aga mina ega õpetaja ei lubanud. Mina: "Ma olen tugiõpetaja tugi, ma pean talle toeks olema."
Kristjan: "Nüüd sa oled jah.."
Mina: "Parem hilja kui mitte kunagi" ja ma tahaks järgmisel aastal ka kursusevanem olla. Mõtlesin, et võtan end sügisest kokku ja pole enam nii laisk.
Vahetunnis ka seletasime kursusejuhataja juures. Prinditi mingeid pabereid ja naersin Greetet, kes oli nii läbi omadega ega suutnud enam midagi teha.
Enne viimast tundi käis inglise keele õpetajaga jälle seletamine üle koridori, sest nagu selgus, siis olid tema tunnis täidetud küsitlused kaduma läinud. Tookord ta küsis, et kas ma ei usalda teda, nii et nüüd saigi talle öelda, et nii palju siis usaldusest, mille peale ta ütles: "Ma siiani kodus loen neid!"
Kuna see oli viimane päev koolis, siis ütles inglise keele õpetaja meile: "Anname kõik patud andeks!"
Mina: "Meie teile ka!"
Õpetaja: "Mina ei ole sellega pattu teinud, et sulle hinde välja panin."
Viimases tunnis tegelesime reisikorraldusega. Mind saadeti klassi ette õpetaja kõrvale käske jagama. Mängisime suuliselt reisikava läbi, et 14. juunil kui me päriselt reisile lähme, oleks kõik paigas.
Saime varem tunni lõpust ära. Mina ja Kristjan läksime mu autoga ja Karla ja Annakas läksid Karla autoga linna. Tahtsin Kristjanit Vokile viia, aga ta polnud nõus.
Et viimne kui üks asi kirja saaks, siis lõpetuseks räägin veel eelnevatest nädalatest kui ma kirjutada pole jõudnud. 9.-13. aprill.
Esmaspäeval läksin isaga ta töö juurde ja hiljem sealt marsaga kooli. Hakkasime autost maha minema kui isa käskis mul ühte raamatut hoida. Sellest hetkest kujunes aga päevanael, kuna esikaanel oli Irmeni pilt. 5. klassis enne laulupidu lastekoori laagreid Puiga kooliga korraldati, siis ta oli sealt üks põhilisemaid sõbrannasid mul.
Sellest nädalast alates tuli lõpuks kaua oodatud kevad. Päike paistis ja päikseprillid olid teemaks. Kristjan ja mina mängisime vahelduva eduga zorrot kahe paari päikseprillidega. Teisipäeval kui meil sündmuskorralduse tunnis kõigil päikseprillid ees olid, ütles õpetaja: "Nagu maffia - ma hakkan juba kartma!"
Marilin tuligi rohelises ehk teletupsudest tipsi värvi riietes kooli. Ta oli ainuke, kes värvilahendustega kaasa läks. Ükspäev oli ta lillas nagu tinti-winki.
Enne tunde rääkisin Kiva ja Mikuga juttu ja siis maailma kultuuridesse, kus tegin avastuse, et mul polnud tabelit, mida pidime täitma hakkama jne. Viimased maailma kultuuri tunnid kulusidki esitlustele.
Sündmuskorralduse tunnis rääkisime Kristjaniga msnis ja Annakaga, keda koolis polnud ja kellest õpetaja juba pikemat aega puudust tundis. Õpetaja: "Mis püha on 1. mai?"
Mina: "Anne-Mai sünnipäev!"
Õpetaja: "Ongi nii või? Vanasti oli see kõva töörahvapüha."
Vaatasime Võrumaa videot, aga seal polnud hääli, nii et tegin ise soundtracke juurde. Esimeses tunnis olid totaalsed naerukrambid. Teise tunni ajal olin nähtamatu - panin käe silmade ette ja ütlesin Kristjanile: "Sa ei näe mind!"
Kristjan: "Pilves oled v?"
Peale tunde läksime bussiga linna. Parksust tulid jälle nunnud 1. klassi lapsed peale. Üks seletas: "Kristjan elab siin!"
Teine: "Ei ela Kristjan siin!"
Me täiega naersime. Ühel oli elu nunnu printsessi kott. Väimelast Hanno bussi peale tuli, siis küsisin Kristjanilt: "Ta on ikka veel võlgu v?", mille peale Lauri Hannole jälle ütles: "Õu, maksa võlg ära!"
Enne Rõuge bussi peale minekut oli aega, siis otsisin poodidest juukse spreid, lõpuks leidsin ka. Bussis tulid nii head mõtted. Muusika vaid paitas kõrvu, mõtegi ei püsinud raamatu lugemise juures, vaid triivis mujal ringi ning tegi positiivseks ka kõik selle, mis viimastel nädalatel on näinud nii negatiivne.
Teisipäeval lasin esimestest tundidest üle, et saksa ja kursusejuhataja tundidest pääseda ja samaaegselt kodus õppida, et oma asjadega järje peale jõuda ja vastama minna. Lõpuks kooli jõudsin, siis sai naerda jälle kui üks teatud isik, oma järjekordselt ülipikka esitlust 5 minutit enne tunni lõppu tegema hakkas, nii et kui kell juba vahetunni peale tiksus, siis ma haigutasin kõva häälega üle klassi ja mitte keegi ei kuulanud teda. Annakas tegi üldse beauty sleepi ja ma kiusasin kahe puudutud tunni eest topelt Kristjanit.
Kui ma klassi ees olin, siis kiusas tema mind, küsides minult elu palju küsimusi, millele ma vastata ei osanud. Järjekordselt sai ta mulle öelda sama, mida kursusejuhataja pidevalt korrutab ja mu kallal seetõttu norib: "Ära pane slaididele kunagi seda, mida sa ei tea!"
Õpetaja kogu aeg küsis igast asju, aga ma ei valdand teemat, eriti seda, mida me Mariliniga rühmatööna tegime, kuna tema otsis materjali ja ma tegin sellest ainult esitluse.
Õpetaja: "Mis on samaanid?", mille peale meenus mul Termika üks laul, kus on on järgmised sõnad: "Samaanid trumme taovad," nii et tänu sellele oskasin ära seletada.
Lisaks sellele oli mul kogu see aeg nii naljakas. Üritasin rääkida, aga nii hea tuju oli ja kõik ajasid mind naerma. Jane: "Ma ei tea, mida ta naerab.." ja läks ka mu naermisega kaasa. Klassi ees seistes tegin pilte, fookus oli teemaks.
Mu teine esitlus oli ka äge. Mul oli mingi teise programmiga tehtud, siis käis elu jamamine, kuni toda alles näidata sai. Lõpuks ei saanudki täisekreaanil, pidin klõpsutama seal kogu aeg, nii et oligi peaaegu tunni lõpp.
Kristjan oli terve päev nagu nunnupall. Tal oli niihea nägu peas kogu aeg, et mul oli nunnukas totaalselt laes. Tuli vastamisel mulle ja Annakale moraalseks toeks. Ma vastasin esimesena kaarditööd. Mul olid alles pooled asjad ära näidatud, lõpetasin ühe punkti näitamise ja ütlesin: "Kõik", mõtlesin nagu, et tolle teemaga on kõik, aga ta sai aru, et ongi kogu tööga juba kõik ja hakkas kohe hinnet panema. Sain nelja, kuna ma ei teinud seda õigel ajal ära. Plakati vastan järgmise tunni alguses ja siis on kõik. Saksa keel ka veel mingil päeval muidugi.
Rokiti Getu saatel jälle linna ja siis koju. Elu mõnus tuul, päike ja muusika, nagu suvel. Lõuna ajal enne kooli minekut sõitsin ringi ja saatus viis meid taas kokku. Ma teadsin, et ta tuleb.
Kaarel hakkas just ülevaatusele minema. Rääkisime niisama juttu, seletasin talle reisist, millest järeldus jälle see, kui palju ta mu blogi on lugenud. Kaarel: "Kus te klassireis on - Vokile v?" Tal oli niihea tuju ja see oli üldse üks üli hea päev üle pika aja.
Kolmapäeva hommikul täpselt kell 6 silmad lahti. Läksin isaga jälle. Marsa läks katki, ma ei saand midagi aru. Kuulasin muusikat, Jane pärast naeris täiega. Seletasime väljas ja siis tuli juba uus buss. Sellevõrra hiljem jõuti kooli ka.
Reisikorralduses pidin ees reisikorralduse ülesandeid jagama jälle ja siis edasi sündmuskorraldus, lehtede täitmine. Kuna ma tegin nägusid, kui õpetaja mingitest lehtedest rääkis ja küsisin imestusega: "Mis lehed?", siis hakkas õpetaja kulmude kortsutamisest rääkima, millest tulenevalt kunagi kortsud tulevad. Seletasin, et mul tulevad kortsud teistpidi. Sellel kulmude kortsutamisega oli mingi oma süsteem, aga ma ei mäleta enam.
Seoses selle ja reisikorraldamisega oli veel see teema, et peab teadma kõike. Hakkasin mõtteid jälle lugema. Õpetaja: "Ei tohi lasta.."
Mina: "..nahka üle kõrvade tõmmata!"
Õpetaja: "Vot, väga hea väljend!"
Vahetunnis rääkisin Greete ja Mariliisiga juttu, mida, kuidas ja kus peab reisikorralduseks tegema.
Sündmuskorraldus toimus arvuti klassis. Greete tutvustas Pähnit. Täitsime tagasisidelehti, kuni Hispaania turistid me tundi tulid vaatama. Seletati nendega ja siis pandi segast edasi. Kõik kolm - Kristjan, Anne-Mai ja Karl-Kaspar panid oma toolid elu kõrgele ja siis istusid nagu ullikesed reas. Karla tegelikult ei tahtnud alluda provokatsioonidele, aga lõpuks siiski tegi seda, mille peale ma ütlesin: "Istu nii kuidas tahad, ära lase end käsutada!"
Pärast tegime Annakaga catfighti ja panime niisama segast. Saime varem tunni lõpust ära, just siis, kui buss oli ära läinud, nii et käisime poest läbi ja minu mõttest sai teostus - läksime jala Võrru. Hea ilm oli ka ja tee peal sai sellist huumorit, et järgmine päev oli koolis jälle millest rääkida.
Rõuge bussi peal olid Kata, Gert, Juss ja Anti. Kata ja Gert - vana arm ei roosteta, ikka veel. Kataga oli mega äge rääkida ja meenutada jne. Peipsi ääres käimine näiteks.
Anti poeetlus kevadest oli ka hea: päike paistab, linnud laulavad, vesi vuliseb jne. Elu kõveras olime.
Neljapäeval läksin üle pika aja saksa tundi. Peabki võimalikult negatiivselt meelestatult tundi minema, siis ainult tuleb hea tund. Sai asjalik oldud. Ma kunagi juba rääkisin sellest, kuidas ma püüdsin kõigest aru saada jne.
Mina: "Jess, mul on numbrid selged!"
Kristjan: "Wao, jõudsid just 2. klassi!"
Tunni lõpus ütles Annakas õpetajale: "Mind pole homme!"
Õpetaja: "Kus sina siis oled?"
Ma hakkasin laulma: "Kus oled nüüd sa.."
Marilin: "..mis sinust on saand."
Malle tunnis sa ka nalja. Anne-Mai haigutas ja ütles: "Ma ei viitsi!"
Samal ajal rääkis kursusejuhataja just kellegagi ja ütles: "Ahah", mille peale me kolmekesi jälle naerma hakkasime.
Vastasime giiditekste, teised vastasid, ma polnud jälle pikemat aega tunnis käinud. Selleasemel, et mulle giiditöö leht anda, sain 3 korda kursusejuhataja käest sõimata, enne kui ta lõpuks selle mulle otsis.
Marilin oli just klassi ees ja seletas, kui üks inimene teda segas ja tal kõik sassi ajas, mille peale Marilin mega närvi läks ja sõimama hakkas: "Mis sa seletad? Mul läheb nii kõik meelest ära."
Enne tunni lõppu hakkasin oma asju kokku panema, mille peale õpetaja ütles: "Tund hakkab ka läbi saama, sest Birgit paneb ka arvuti kinni juba."
Rekreatsiooni tunnis, kui ma Kristjanit jälle kiusasin ja talle kivisid kapuutsi sisse toppisin, siis ütles ta mulle: "Kuule bussijuht.."
Tunnis mängisime sildimängu. Ma olin Kihnu Virve. Ükspäev mängisime ametitega, siis olin sekretär, mille peale Kristjan ülikõveras oli.
Peale telefonitraumat julgesin ka uuesti Chillinisse minna. Seal nii palju muutunud - uued müüjad ja uued, kallimad hinnad. Rohkem peale seda pole läinud ka enam sinna.
Rääkisin siin vahelduva eduga ka 16.-19. aprillist. Nüüd on vist enamvähem kõik kirjas. Millal ma uuesti kirjutan, seda ma ei tea. Nii palju on toimunud. Ma olen viimasel ajal nii minimaalselt kodus ja siis ka, kas magan või kirjutan Võrumaa Teatajasse artikleid, nii et jälgige twitterit: https://twitter.com/#!/pix32 ja lugege ajalehte.

Ebaõiglust on suhteliselt kerge taluda, õiglus on see, mis salvab

Milline imeline hommik - avastada raudtee foori ees seistes, et su tahavaatepeeglist vahib vastu Kaspar Kurvits, kes hiljem Jüri tänaval ümber reastub ja mööda kihutab ning oma suure laia naeratuse saatel meeleheitlikult lehvitab. See on üldse omaette ooper, kuidas ta autoga sõidab - hüppab nagu konn autoga ringi ning vaatamata sellele, et kõik vastu tulevad autod tulesid vilgutavad, ei taipa ta neid ikka põlema panna. Õhtupoolikul kordus sama Rossal, aga siis sai isegi peatatud ja asjalikku juttu räägitud.
Koolis olid jälle segapudru tunnid ühe ja sama õpetajaga vahelduva eduga rekreaktsiooni, reisi- ja sündmuskorraldust. Tegelikult pidi hommikul kohe õuesõppe tund olema, aga minu eestvedamisel nõustus õpetaja esimese tunni ajal sündmuskorraldust arvuti klassi akvaariumis tegema, nii et tegelesime eile pooleli jäänud rühmatööga, mille kallal täna vist ainult Karl-Kaspar töötas, kuna Kristjan sõitis enamuse ajast tooliga mööda klassi ringi, sest neti ühendusega oli kogu aeg mingi jama ja ta ei viitsinud püsti tulla ega kõndida. Mina ei viitsinud ammugi midagi teha ja Annakas oli hommikust saadik morn ning torises, nagu kõik teised oleksid süüdi, et tal nii pikad tööpäevad on ja ta end välja puhata ei saa. Sellepeale meenutaks mu eilset postitust siin blogis ja lisaks ühe teise Sass Henno mõtte: "Kuigi sa võid elus kõike näinud olla ning arvad end kõike teadvat, käitud sa ikkagi mingites situatsioonides nagu eile ilma sündinu, silmnähtava arengupuude ning puuduva õppimisvõimega idioot." Sama võiks vahepeal ka enda kohta täheldada, küllalt lollusi tehtud ja nüüdki veel pannakse koolis vahepeal nii segast, et kui ma lõpuks selle kõige üle järele hakkan mõtlema, siis tunnen end täpselt samamoodi - nagu eile ilma sündinu, silmnähtava arengupuudega ning puuduva õppimisvõimega idioot. Eelmine teisipäev oli just mingi teema küsimuste küsimisega. Kaarel ka pidevalt hoiab pead kinni, kui ma tema arust midagi väga lolli küsin. Koolis mul õnnestub ka see päris tihti, tavaline küsimus on muidugi: "Mis tegema peab?", kui ma seda just siis küsin kui õpetaja on lõpetanud selgitamise. Eelmisel teisipäeval ma küsisin saksa keele õpetajalt igasuguseid küsimusi, kuna ma reaalselt tahtsin asjadest aru saada, aga Annakas ja Kristjan ainult naersid, mille peale meenus mul järgmine aforism: "Kes küsib, paistab viieks minutiks rumalana, aga kes ei küsi, jääbki rumalaks."
Sõitsime toolidega nii kaua, kuni lõpuks üldse Kristjaniga kohad ära vahetasime. Annakas ja Kristjan vaatasid mu facebookist pilte ja ma otsisin samal ajal mänge, mida rekreatsioonis tunnis teha, kuigi mul oli tegelikult mäng ammu olemas, vastupidiselt teistele. Enamusel oli see mängude leht tunni ajal lahti ja üldse tegeleti rohkem reisikorralduse ja kõikide muude asjade arutamisega kui sündmuskorraldusega. Saime giidi/reisisaatja rinnasildid ka ning ehtisime nendega Kristjani ära. Enne tunni lõppu hakkas järjest küsimusi tulema. Alguses küsis Anne-Mai õpetajalt: "Ära ei või minna v?", siis küsisin mina ning siis Kristjan. Lõpuks võisimegi ära minna. Tahtsin sööma minna, aga pidin poega leppima. Pärast istusime kõik all ja rääkisime. Kursusejuhataja käis ka ja ütles, et kuna järgmise aasta turismikorralduse praktikale on raske saada, siis võib järgmine aasta ka sama praktikat teha, mis see aastagi või siis need, kes terveks suveks oma praktika kohale tööle jäävad võivad järgmine aasta selle üle kanda ega peagi praktikale minema, mis on väga hea uudis. Ma kogu aeg rääkinud ju, et see kool on mõttetu, saab nii lebolt läbi kõigest.
Pärast kursusejuhataja ära läks, siis sai klassikaaslastega igast muud head teksti räägitud, nii et kõik olid ülikõveras. See oli üks parimaid vahetunde üldse selle õppeaasta jooksul. Oli tunda seda klassiühtsust, huumorit ja kõike head või halba, mis iganes meid mingit moodi ühendab ning naerma ajab. Jane on ka optimistiks hakanud, näeb asju palju selgemates toonides ja no naermine on meil põhiline. Sügisel me naersime kogu aeg Keiliga või siis oli Kerli see, kes alati vastu naeratas kui mind naermas nägi, aga nüüd on selleks Jane, kes vaatamata sellele, et ta aru ei saa, mida ma naeran, hakkab ikka mind nähes naerma. Ükspäev ta ütles mulle, et ta on nagu mina, kuna ta naerab ka iga asja peale, mille peale vastasin talle nii nagu ükskord Kristjanile: "Inimesed muutuvad nende sarnaseks, kellega nad koos on", mille peale Rele aga ütles, et tema puhul see ei kehti.
Läksimegi naerdes koolimajast välja, kui õpetaja tuli. Marilin ka helistas ja lubas kohe kohale kapata, mille peale me Rele ja Janega täiega naerma hakkasime. Jane naeris seda, kui naljakalt Marilin vahepeal midagi ütleb ja siis meenus Relel kohe Marilini üks põhisõnasid: "Oijummel", millele järgnes uus naermine.
Kujutasime ette, mis meid väljas ees ootab, kuna mõni oli jõudnud juba eeltööd teha. Ma naersin, et raudselt on mega takistusrada valmis tehtud, mille peale kristjan ütles: "Lendorava rada püsti pandud!"
Õpetaja ütles me naermise peale, et me oleme arvatavasti juba päiksepiste saanud. Läksime kooli taha platsile ja hakkasime igasuguseid mänge mängima. Igaüks pidi ühe mängu tegema. Esimene oli mingi käbide kasti viskamise mäng, mu võistkond võitis. Lõpuks kujunes sellest mängust käbi sõda, mis vahelduva eduga tunni lõpuni kestis. Õpetaja keelas küll, aga keegi ei kuulanud teda.
Greete tegi mingit laulude ära arvamise mängu - üks võistkonna liige sai laulu, pidi sellele taustaks pildi joonistama ning samal ajal pidid teised võistkonnaliikmed ära arvama, mis lauluga on tegu ja seda laulma hakkama. Pärast tekkis vaidlus, kuna osad ei teadnud mõnda laulu, aga ma hakkasin jälle oma õigust taga ajama, pole mõtet kogu aeg vinguda, vaid natuke rohkem mõelda.
Endalegi märkamatult olen ma viimasel ajal õigusi hakanud taga ajama, nende eest võiltema jne. Eelmisel vahetunnil räägitud teemad, mida arvati nurga taga pealt kuulavat, võtsin kokku lausega: "Karm, kuid õiglane," sest kõik mida me isekeskis arutasime on lihtsalt nii.
Greete täheldaski viimase tunni ajal, kui ma temalt giiditeksti pikkuse kohta aru pärisin ja teistega seda kommenteerisin, et mul on õiglus nii oluline. Pikemat aega juba olen vaielnud samal teemal oma klassiõdedega, kes kurdavad, et giiditekst on ebaõiglaselt jaotatud, kuigi see seda pole. "Tõde ja õigus" annab pika peale tunda. Greete: "Jääb lihtsalt silma (kogu see õigluse teema!" Ma pean ikka õiglust otsima, et kellelegi ei tehtaks ülekohut. Nii näiteks vaidlesin veel Kristjaniga, kes õigel päeval oma mängu ei esitanud ja ma sellepärast õpetajal ühe palli võrra hinnet alandada käskisin, sest nii oleks teiste suhtes õiglane. Tsiteerides Henry Louis Menckeni: "Ebaõiglust on suhteliselt kerge taluda, õiglus on see, mis salvab."
Väljas sai veel igasuguseid mänge mängitud. Ma olin eelnevalt oma endise muusika õpetajaga konsulteerinud, et saada temalt mängud, mida me muusikalise eneseväljenduse tundides tegime. Valisin nende seast Erle mängu, mis tundus reaalselt kõige mõistlikum õues mängimiseks, võttes arvesse ka meie vanust. See oli see mäng, kus üks võistkond valib endale määrsõna, näiteks: lõbusalt, kurvalt, energiliselt ja siis vastasvõistkond peab pakkuma neile tegevusi, mida esimene võistkond peab määrsõna kombel tegema, näiteks jooksma lõbusalt vms ja siis teine võistkond peab ära avama, mis määrsõna see on. Seda mängu mängisimegi kõige kauem, kuna kõigile hakkas see meeldima.
Veel sai mängitud mängu "1,2,3 viimane paar välja" ja mingit sõnade mängu, kus üks ütleb riigi ja teised peavad järjest ütlema, mis neil selle riigiga meenub. Kõige lõpuks mängisime mängu, kus kõik pidid ringis läbisegi üksteisel kätest kinni võtma ja siis hiljem seda lahti hakkama harutama. Sellega me ei jõudnudki lõpuni, kuna tund sai läbi.
Järgmise tunni alguses tuletasin õpetajale meelde, et valiksime nendest mängudest mõned, mida reisil rekreatiivsete tegevustena teha, mille peale õpetaja, kellel see juba meelest oli läinud, ütles: "Tubli! Sa oled tõeline reisijuht, keda tahta, pead vastutama, et asi toimiks!"
3. tunni alguses täitsime viimaseid tagasisidelehti. Täheldati, et ma olen kõige põhjalikum tagasisidelehtede täitja, kuna ma kirjutan alati kõige kauem. Kurvastuseks saime teada, et järgmine aasta täidame tagasisidet juba arvutis ega näegi enam Mango toredat ema, kes meile neid tagasisidelehti alati täita toob.
Pidime hakkame oma rühmatöösid esitama, aga keegi ei tahtnud esimene olla, mille peale lõpuks Greete härjal sarvist haaras ning esimesena koos oma rühmaga klassi ees läks. Rääkimise ja arutlemise peale läks mõlemal rühmal aga nii palju aega, et meie rühm enam ei jõudnudki, õnneks. Me ei saanud esitada ka, kuna Kristjan oli selle oma kausta salvestanud, kuhu õpetaja arvutiga ligi ei pääsenud, nii et tegelesime tunni lõpus hinna koostamisega, mida näiteks meie reisi korraldamisel oskama peab.
Ma ei jõudnud enam tunni lõppu ära oodata, kuna Annakas ajas mind nii närvi. Tegin pilti temast kui ta magab, mille peale ta mölisema hakkas ja selle ära kustutada käskis, aga kuna ma ei tahtnud, et ta oma tahtmist saab, siis ta tüütas mind seni, kuni lasin tal selle ära kustutada. Vahepeal võttis Kristjan mu päikseprillid ka veel ära, nii et kui tund hakkas läbi saama, võtsin ta laua pealt oma päikseprillid ning panin jooksu, et sealt hullumajast võimalikult kiiresti minema saada. Eelmine nädal kui ma kuulsin, et Annakas 2 päeva kooli ei tule, siis ma põhimõtteliselt karjusin rõõmust. See on juba mitmes kord, kui ma tema pärast koolist minema tõmban.
Läksin auto juurde, siis Lauri tuli küsima, kas saab minuga Võrru nagu ta reedel juba seletas, aga pidin talle pettumuse valmistama ja läksin Põlvasse. Tee ääres olid hääletajad ka, aga miski ei lasknud mul autot peatada ja neid peale võtta. Ka poleks ma saanud siis üksi autos kõvahäälega laulda, nagu viimasel ajal tavaks saanud, kuigi sõpradega suht tihti lauldakse autos, aga võõrastega oleks imelik.
Seoses hääletajatega jäi üleeelmisel neljapäeval nii vähe elu unistusest puudu - ajateenijad hääletasid Tallinna maanteel, aga ma ei läinud ju Tartusse, vaid oma elupäästjaga auto asjus konsulteerima. Naeratasin ainult hääletavatele ajateenijatele ja sõitsin mööda, appi kui kahju mul siis oli. Endiselt peab ütlema, et neljapäevad on kõigeparemad. Too neljapäev nägin oma vanu gümnaasiumi ja muusikakooli õpetajaid ning oma kalleid inimesi. Piretiga rääkisime, sain igasuguseid huvitavaid asju teada ja siis Kaarlit nägin üle pika aja. Eelmisel neljapäeval istusin üksi Noorusel, vaatasin mööda sõitvaid autosid ja nii kurb oli seda kuidagi ilma Kaarlita teha. Kui palju me koos naersime ja kui tore oli, aga enam pole või no tegelikult on tore alati üle pika aja näha, aga neid koos chillimisi enam pole. Oled siis selline..
Põlvas Edu keskuse juures meenus automaatselt eelmise suve Põlvas käik Piretiga kui me samasse kohta olime jõudnud ja ma ütlesin: "Hea, et ma Põlvast kedagi ei tea" ning täpselt samal hetkel Sipsu Edu keskuse uksest välja astus, ma talle "tsau" ütlesin ja me Piretiga täiega naerma hakkasime. Tookord suvel sai üldse tihti Põlvas käidud, kuigi see koht mind väga ei vaimusta.
Me oleme Piretiga üldse viimasel ajal jälle palju kohtuma hakanud, eriti just neljapäeviti. Eelmisel neljapäeval istusin Vabakal ja ootasin Erkot kui Sanderit üle pika aja nägin. Rääkisime, kuni Piret sinna tuli ning jäigi koos minuga. Sõitsime ringi ja rääkisime niisama juttu, kuni ta bussi peale pidi minema või tegelikult ta ei läinudki bussi peale, kuna ma nägin Keijot, helistasin talle ja Piret läks hoopis temaga koju. Pärast tulid Maria ja Tamm veel Vabakale minuga seletama, nii segast sai pandud. Hiljem, kui ma uuesti Mariat kohtasin ning samal ajal Erkoga väljas olin, siis Erko hoidis ainult pead kinni kui Mariat golfiga nägi, kuna iga 2. auto, mis toopäev Nooruselt mööda sõitis, oli golf, veelenam, kui ma Erkole terve õhtu golfidest rääkisin ning seletasin, kui paljudel mu sõpradel golfid on.
Tänase päeva mõte, mis tekkis teel Põlvasse - ma ei usu enam armastusse. Liiga palju on juba purunenud, et ei ole enam mõtet sel enesepillamisel, nagu Tammsaare on öelnud: "Pealegi pole ju armastuski muud kui paljas pillamine - enesepillamine..//..Tunda võis ainult ühte: on imeline hea, kui tead, et keegi ei või sind millegi pärast jätta ja kui see midagi on midagi niisugust, mida ei saa keegi võtta, see oled sina ise."
Jõudsin Põlvasse, sugulane võttis auto ja läks sellega ülevaatusele. Ma käisin poes, istusin maha ja hakkasin trükkima. Meeletu, mis mõttelend mind ühe hetkega tabas. Kujutan eksamijärgseid emotsioone juba ette - hullumas mõtetest ja nende kirjapanekutest.
Sugulasel läks ülevaatusel nii kaua aega, et jõudsin selle aja jooksul 3 korda poes käia ja siis tegin avastuse, et tegelikult on Põlvas väga sõbralikud inimesed, tuleb ainult õigel ajal suu lahti ning õiget nägu teha. Mingi vanamees küsis mu käest: "Noorik neiu, ega te säästumarketi poole ei lähe?" ja siis müüja ühes ehtepoes oli ka täiega sõbralik. Ehted on mu nõrkuseks - oleks sealt kõik asjad ära tahtnud osta. Imestan, et sellises kohas nagu Põlva üldse selliseid poode on. See on ainult stereotüüpiline pilt, mida sind kellestki või millestki arvama pannakse. Seepärast ma üritangi klatsimistest ja igasugu arvustamistest hoiduda. Mul on omad arvamused enda teada olemas ja üldiselt on savver, las ilm elab. Ela ise ja lase teistel elada, aga näää, mõni ei lase.
Lõpuks ometi sattus mu auto õigetesse kätesse. Nüüd ma tean, mis tal tegelikult viga on ja selle kallal juba tegutsetakse. Imestatakse, et see põlema pole läinud, kuna ventika juhe oli täiesti katki. Veel üks aasta ratastel, aga nüüd alles õige remont algab.
Jõudsin 4 ajal Võrru tagasi, sõitsin linnas ringi, aga kuna igalpool olid teeparandused, siis eriti kaua mind seal miski kinni ei hoidnud. Jane tuli raudteel veel vastu ja lehvitas umbe rõõmsalt.
Õhtul tuli vend Venemaalt tagasi, helistas 7-8 ajal ja ütles: "Pane ennast valmis, ma tulen suure saiapätsi ja 10 kilo suhkruga!" Koju jõudis, siis ema laulis: "Poeg on tulnud koju" ja ma täiega naersin. Vend rääkis oma reisimuljeid ja üldse on mul kõige ägedam vend.
Ma üldse nii erroris. Kristjan räägib mulle teletupsudest, mul on palavik, ma vaatan youtubest teletupsu videosid ja naeran. Mul on vahelduva eduga külm ja kuum, väga imelik tunne, aga esmaspäevaks peab sellest välja tulema. Ma nüüd enne esmaspäeva rohkem ei kirjuta ka, kuigi see postitust on valminud vahelduva eduga neljapäeva ja pühapäeva mõtetest, nii et homme on eesti keele riigieksam ja mulle ei jõua üldse kohale. Kohe eemaldun siit, lähen loe midagi ja lihtsalt puhkan mõtteid. Võiks mingi ime juhtuda, et Sven msni tuleb, sest ta on inimene, kes on muutnud mu mõttemaailma ja hetkel ma vajan sinna täiustust, nii et PALUN TULEE, ilmu lihtsalt välja ja räägi.

Kaks pead on ikka kaks pead

Hommikust saadik saksa keelega tegelenud, aga millegipärast vaatab mu hinde asemel sealt vastu x. Mida see peaks tähendama? Õpetaja, kui sa vaid teaksid, et ma spikerdasin.., ja kui sellest ka midagi kasu polnud, siis peab sellele x-le küll mingi imelik põhjendus olema!? Töö oli alles viimase tunni ajal, nii et terve päev oli aega õppida, kuigi vahepeal jõudis jälle igasuguseid asju juhtuda.
Kõigepealt lasin 1. tunnist selleks üle, et ülevaatusele minna, aga Põlvasse jõudes selgus, et täna ikka ei saa ja pean homme minema. Vihastasin korraks, kuna inimesed ei suuda kellaaegadest ega lubadustest kinni pidada, kuid koolis nunnupalli nähes ununes hetkega see vihane emotsioon, mis korraks tekkida oli jõudnud. Õnneks pole Põlva Väimelast eriti kaugel ka, samas oli hea lihtsalt hommikul autoga sõita, muusikat kuulata, päike ka paistis ja värki.
Jõudsin 1. tunni teiseks pooleks kooli tagasi. Kõik otsisid parasjagu näitlikke materjale, mida reisil olles kasutada. Mul oli aga silmi vaid oma digikale, mida ma enam käest ei suutnud panna ja teisi pildistama hakkasin. Tahtsin Janest pilti teha, kuna ta oli täna nii ilus, aga ta ei luba ennast kunagi pildistada. Jane ütles mulle täna saksa keele tunnis, et ma olen ülbe: "Miks sa nii ülbe oled? Alguses olid küll sõbralik, nüüd oled nii ülbe."
Omaarust ma olen nüüd just sõbralikum, varem ma olin kõigi ja kõige suhtes üsna vaenulik. Kui me rekreatsioonikorralduses Imagot mängisime ning oli küsimus minu kohta: "Kui Birgit oleks tugev emotsioon, siis milline neist? - Egoism, kirg, armastus.. Arvata on, et kõik pakkusid egoismi. Olen küll egoist, aga tegelikult ma olen ikka sõbralik kaa. Praegu ma lihtsalt norin nagu täna kui enne saksa keele tundi räägiti lastest, lastevanematest ja kiruti saksa keelt, mis on minu arvates täiega lebo võrreldes sellega, mis VKLG Niilitsa rühmas vahepeal toimus. Teiste jaoks on siin toimuv aga ülemõistuse - kiire tempo ja töökoormus. Seoses sellega meenus mul just üks Sass Henno tsitaat, mida ma sarnastes situatsioonides läbi mõtlen, enne kui üldse midagi ütlen või millegi üle vinguma hakkan: "Inimesed lihtsalt vinguvad, sest nad ei oska end maailma vääramatute seaduspärasustega sünkroniseerida. Ja süüdistavad oma alaarenenud kohanemisvõimes kümmet muud asja, kuid mitte iseennast." Nii lihtsalt on. Saksa keelega on üldse mingi teema, kuigi mulle pakub see kõik rohkem nalja, viskan pigem käega ja saadan pikalt, kui hakkan vigu otsima. Näiteks täna tööajal viskas üks klassikaaslane käpad püsti ja keeldus tööd tegemast, kuna ta ei teadnud peaaegu ühtegi sõna, rääkimata siis veel lausete sõnastamisest. Ma muigasin seal omaette, kuniks ta ägestus ja ma tal maha käskisin rahuneda, aga kuna õpetaja ka ägestus ja nende vestlus töö ajal nii elavaks muutus, siis ütlesin lõpuks: "Võtke tuba," püüdsin võimalikult ruttu töö ära lõpetada ja järgnesin Kristjanile, kes mind ootama jäi, et koos linna minna.
Vahepeal oli muidugi veel sündmuskorraldus, mis toimus arvuti klassis, kus meie kolm - mina, Kristjan ja Karl-Kaspar rühmatööks jälle ühte rühma koondusime. Vahepeal täitsime tagasisidelehti ja siis hakati rühmatööga tegelema, kuigi seda tegid rohkem nemad kaks. Ma ainult kommenteerisin ja pildistasin. Karla tegi mulle nägusid.
Seoses selle tunniga meenub mul üleeelmisest nädalast üks sündmuskorralduse tund, kuhu Greete ka lõpuks kohale oli tulnud ja me talle eelnevates tundides täidetud lehed pidime andma. Alguses tahtsin enda oma anda, aga mul polnud algus täidetud, Anne-Mai hakkas enda oma otsima, aga avastas siis, et tal on lõpust tegemata, niisiis otsustasime mõlemad Greetele oma lehed anda. Mina: "Kaks pead on ikka kaks pead!" Anne-Mai jõi samal ajal just energiajooki, mis tal seda lauset kuuldes vastu arvuti ekraani suust oleks välja purskand. Siit siis me klassi uus tõekspidamine või mõttetera, mida hiljemgi kasutatud, sest nii on - kahe peale saab alati terviklikult asjad tehtud.
Õpetajale jäi jälle silma see, et ma Kristjanit kiusasin, nii et pidin kasvõi silmad selja taga sellepärast häbenema. Ei tea, ei suutnud kuidagi üldse ära olla koolis. Nädalavahetuse mõtted on ka peas juba. Algsete plaanide järgi peaks meil Räpinas Marilini juures klassimöll toimuma, aga kuna osad blokivad, siis ilmselt jääb see üritus ära. See on see, et kui üks ei tule, siis ei tule teine jne. Ütlesin täna Janele, et kui ta ei tule, siis ma võtan koolist paberid välja ja see jääb tema südametunnistusele. Nüüd kui mul plaan jälle lahkuda on, siis saab seda pidevalt väljapressimisena kasutada, kuna teised ei taha, et ma läheksin, nii et kui mul on vaja oma tahet läbi suruda, siis see vahest aitab.
Viisin Kristjani linna ja vägisi viis mu auto mind Roosisaarele, kuigi ma ei plaaninud sinna minna ja ma isegi ei mõelnud, et Kaarel võiks seal olla, aga samas ma teadsin, et ta on ja siis ta sõitiski vastu. Pärast rääkisime veel Vabakal. Eile ka msnis rääkisime ja üle pika aja oli isegi hea rääkida. Jälle me vanad naljad, ära minnes: "Hüvasti!" Enam ma ei tunnegi teda nähes päevast kordaminekut nagu varem. Ma ei teagi kumb meist nüüd see kadunud hing on, aga põhimõtteliselt oleme üksteise jaoks ära kadunud. Mingil ajahetkel ta käib mind jälle unenägudes õpetamas, nagu teejuht vms, kõige naljakam on see, et need õpetused on ka tõeks osutunud. Eks ma püüan siis selle järgi käituda, sest ma nii kuradi palju usun temasse. Kunagi võiks me kolm - mina, Joosep ja Kaarel jälle kokku saada ja teha midagi. Põhiline lootus on 1.-3. juuni nädalavahetusel, sest siis saab aasta sellest elu parimast hommikust, kui ma nendega tuttavaks sain. Siis tahaks teha midagi. Ego just helistas ja Martin tuleb homme Eestisse.
Käisin muusikakoolis ning viisin siis Kristjani töövestlusele. Ta nägi nii viisakas välja. Arvata on, et ma olen uhke ta üle. Vaatamata sellele, et me temaga reedel nii pikalt selle üle vaidlesime, kas ma viin ta sinna või mitte, on tulemuseks see, et tema sõna jäi peale. You win, you are boss. Seoses reedega on endiselt repertuaaris "nüüd võin taas" ja alati, kui me söömas käime, siis on teemaks Vastseliina. Nädalavahetuseks tahaks ka mingit head plaani, aga see on veel mõtlemisel. Eelmisest reedest meenuvad veel sellised ägedad asjad: Kristjan kakkus tuimalt mul kindad käest ära ja pani endale kätte ning Raidil on veel meeles see, kuidas me koos need kindad ostsime, ma ise ei mäletanudki enam seda. Aa ja Kristjan tegi minust põhimõtteliselt pannkoogi ja lubas mu ära süüa. Vot, kui nunnu.
Peale kooli koristasin ja pesin oma auto ära, kuigi ma peaks rahulikumalt võtma, kuna mul on arvatavasti palavik. Hea on olla, aga mul on pidevalt nii kuum või siis vastupidi - külm ja kurk valutab, aga hää tunne ei kao kuhugi.
Mul on nüüd mustad täringud ka. Käisime Kivaga eelmine nädal Automaailmas, siis sai nalja jälle - kaks blondi autopoes. Ma ostsin täringud ära, mulle ei öeldud midagi, aga kui Kiva küsis vahtralehtede kohta, et kas need peale kleepimist ära ka tulevad, siis vastati talle: "Oleneb sellest, kui pikad küüned sul on!?" Nüüd meil on plaan millalgi uuesti minna, Kiva ootab juba, mida talle järgmiseks öeldakse. Mõtlesime, et ostaks valged täringud ka, siis teeks kahest ühe kokku, nii et üks täring oleks valge ja teine must ja siis Kiva paneks ühe paari neist oma autosse.
Tänasega olen nädal aega roosa juba olnud. Seekord on värv isegi suht kaua peas püsinud.
Eelmine kolmapäev vend koolist tuli ja mind roosade sirgete juustega nägi, siis küsis: "Sa oled mingi barbie vä?" Järgmine päev, kui ma oma toast välja tulin, siis ta ütles mega ägedalt mulle: "Barbie" ja hakkas barbie girli laulma.
Mina: "Laula veel! Mulle hakkas juba meeldima" ja nüüd on ta Venemaal. Täna olen üldse üksinda kodus.
Kirjutan nüüd tihedamalt blogi, see aitab mul vaikselt kirjandiks valmistuda - õigekiri, lausete sõnastused, mõtte- ja teemaarendus jne.

Kes ütles, et magavale kassile hiir suhu ei jookse?

Kuigi Jossu mulle eile lisa liitreid Kiva kooli sõidutamise eest paaki ei valanud, kuna see pole neil LEPINGUS kirjas nagu ka paljusid teisi asju neil lepingus kirjas pole, siis vaatamata sellele võtsin Kiva hommikul ikkagi peale, nagu viimasel ajal jälle traditsiooniks on saanud ning seejärel veel Kristjani linnast peale ja siis kooli.
Esimene tund oli saksa keel, mis on mulle vahepeal isegi meeldima hakanud, kuigi peale mu nn tunnist välja viskamist, puudusin ma sealt nädalate kaupa, aga nüüd on tööd järgi vastatud ja üle pika aja on tunnis ka jälle asjalik oldud, kuigi peale seda esmaspäevast saksa tundi oleks jälle tahtmine üle lasta, aga ei saa, kuna kolmapäeval ongi juba viimane tund ja viimane töö.
Õpetajad ei lase mul Kristjaniga üldse enam koos olla. Varem me võisime paaristööd koos teha, aga nüüd tehakse kõik, et meid lahutada ning kursusejuhataja teeb rühmatööd loosiga või teistes tundides pannakse paaristööks mulle paariliseks keegi teine, esmaspäeval näiteks tuli saksa keele õpetaja ise minu juurde ja siis pidin temaga dialoogi tegema.
Täna, teisipäeval, kui me Kristjaniga reisikorralduses koos istusime ja üksteist kiusasime, ütles õpetaja: "Ma ei oleks pidanud teid kokku laskma.., hädas teiega!" Hiljem kui ma järjekordselt õpetajale silma jäin, ütles ta lõpuks: "Tule istu siia Karl-Kaspari kõrvale, kiusa teda!"
Mina: "Ma ei julge, Karl-Kaspar on selline väike poiss.."
Karl-Kaspar: "Välimus on petlik", mille peale kõik naerma hakkasid, aga ma keeldusin oma kohalt lahkumast ja ütlesin nii selle kui ka Kristjani reisikorraldamise kohta: "Ma/me ei saa ilma Kristjanita."
Seevastu õnnestus aga kursusejuhatajal mind 1. tunni ajal ette pinki küüditada, kuna me panime reisikava paika ja mina, kui peakorraldaja pean sellest kõige rohkem osa võtma, aga alguses ma ajasin jälle Kristjaniga juttu.
Kristjan oli nii juhe - panime oma loodusretke mappi kokku, aga ta ei saanud üldse aru, mis järjekorras need asjad tulid, nii et pidin teda kõrvalt õpetama. Greetel olid samamoodi pikad juhtmed - pani juba tükkaega tagasi mingi asja printima, istus maha ära, kuni tal siis lõpuks keset tundi meenus, et unustas sellele järgi minna. Mina: "Päris pikad juhtmed.."
Õpetaja kuulis seda ja ütles: "Ei ütle nii! Vaata, milliste pikkade juhtmetega sa ise oled" ja siis tuli jälle ära see teema: "Sina oled kursusevanem ja reisipeakorraldaja!"
Aga nüüd tagasi esmaspäeva juurde. Ma ei meeldinud sel päeval üldse õpetajatele, kuna mu tähelepanu oli nii hajunud. Saksa tunnis ka unustasin end kogu aeg ära, mida õpetaja muidugi ära kasutas ja mul küsida käskis küsimust, mis juba õpikus kirjas oli, aga ma hakkasin oma peast midagi välja mõtlema. Arvata on, et kõik jälle naersid. Ma üldse naerutasin vastas istuvaid teletupse, kellele piisab ühest pilgust, et naerma hakata.
Kui ma taaskord oma maailma vajusin ja üks kaasõpilane mind küsis, siis tulin jälle teadvusele ja näitasin rusikat talle selle eest, mille peale õpetaja elu head nägu tegi. Lõpuks ma ei suutnudki keskenduda enam, värvisin Kristjani käe jälle oma pastakaga siniseks nagu tavaliselt ega suutnud tunnis kaasa töötada, mille peale õpetaja ärritus ning hiljem nimelt mind küsis, aga ma midagi vastata ei osanud ja lihtsalt tuimalt vait olin ega öelnud midagi. Pärast pidin õpetajaga veel mingit dialoogi paaristööna tegema, mille peale lihtsalt vaatasin tuimalt ühte kohta ja seletasin kokku midagi, temast välja tegemata.
Vahetunnis käisime söömas ja pärast rääkisime kursusejuhatajaga praktikast. Teatasin talle, et ma ei lähegi praktikale ja lähen arvatavasti üldse minema, millega ta juba põhimõtteliselt leppis, aga siis meenus mu viimne, samas üks põhiidee, kuidas ma saaksin meeldiva kasulikuga ühendada ehk Võrumaa Teataja reporteritöö ka praktikana. Õpetaja oli kohe nõus sellega ja ma saatsin peatoimetajale kirja.
Viimane inglise keele tund. Annakas jõudis ka kooli. Täitsime tagasisidelehed ja siis tuli õpetaja oma kommi jutuga. Kristjan ütles, et talle võiks kommi selle eest anda, et ta on niisama tubli poiss.
Õpetaja pani meile ÜA-d ehk üleminekuarvestused kirja ja rääkis sinna juurde pika jutu - väga südamliku, aga samas ka õiglase ning ütles meie klassi kohta järgmist: "Te olete üks sümpaatsemaid gruppe. Te olete väga toredad inimesed..,aga töösse suhtumine annab soovida. Te olete harjunud kingitusi saama." Nii said mõned meist selle ÜA kingitusena, kuna tegelikult me pole selle aasta jooksul peale tunnis rääkimise eriti midagi suurt teinud. Pidimegi kirja panema, mida oleme selle aasta jooksul saavutanud ja mida tahaksime saavutada järgmise aastaga. Järgmisel aastal arvatavasti enam nii lihtsalt ei lähe ja lõpuks tuleb välja teenida ka hinne, mitte ainult ÜA nagu sellel aastal.
Kogu ülejäänud tunni olin ma väga passiivne. Istusin vaikselt läpakas, saatsin peatoimetajale kirja ja rääkisin Kermoga, kes on juhuslikult see sama, kes Vastseliinas liiklusõnnetuse põhjustas. Suht jama lugu on sellega. Elasin ta juttu nii sisse, et unustasin ennast ära ja sain sellepärast veel viimasel tunnil õpetajalt märkusi. Eelmise nädalal, kui ma jalad tooli peal lebos istusin ja targutasin, ütles kursusejuhataja ka: "Jumal tänatud, et meie koolis käitumishinnet ei panda.."
Mina: "..ma tean, siis oleks mul see mitterahuldav."
Õpetaja: "No vot."
Peale tundi käisime poes ja siis ootasime, kuni meediapäev algab. Rääkisime igast teksti ja vaidlesime, millal meediapäev algab. Lõpuks oli mul siiski õigus. Kiva ka tuli ja siis läksime aulasse. Alguses tutvustati külalisi ajalehest, televisioonist ja raadiost, räägiti natuke ning siis jagati rahvas erinevatesse töötubadesse. Esmalt sattusime kohe ajalehe töötuppa, kus rääkis meile Inno Tähismaa, kes on mulle juba tuttav tänu varasemale reporteri tööle Võrumaa Teatajas, millele hiljem kogu teema kanduski. Rääkisime ja arutlesime igasugustel teemadel ning kirjutasime üheskoos valmis artikli tänasest meediapäevast, mis kajastub ka osaliselt siin: http://vorumaateataja.ee/index.php/60-uudised/3257-vorumaa-kutsehariduskeskus-korraldas-meediapaevaa.ee/index.php/60-uudised/3257-vorumaa-kutsehariduskeskus-korraldas-meediapaeva
Palju teksti on siit muidugi puudu. Avaldasin ka arvamust, mille juures on ka mu nimi ära mainitud. Kogu selle aja olin samal ajal kirjavahetuses peatoimetajaga, kellega rääkisime praktikast, mille ennist kursusejuhatajale välja olin pakkunud ning sain peatoimetajale seepeale heakskiitva vastuse. Arvata on, et ma olin tol hetkel maailma õnnelikuim inimene. Asjad hakkasid nagu iseenesest liikuma, sündmused järjest voolasid - ühel hetkel tuli mõte, siis kirjad ja lõpuks veel see meediapäev koos Inno Tähismaaga, kellele ma ka kõigest sellest rääkisin ning sain palju positiivset vastukaja. Rääkisin talle ka ülikoolis akadeemilisel testil käimisest ja sellest, kuidas ma kogu ajakirjanduse teemale hiljem ikkagi käega lõin ega püüdnudki väga sisse saada, kuna otsustasin selles osas vabakutseline olla. Inno Tähismaa on aga Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetanud ning ütles mulle seepeale, et tegelikult ajakirjanikuks olemiseks ei pea seda õppima, kuna teoreetiliselt seal tegelikult midagi juurde ei õpi, eelis on vaid see, et saan tuttavaks teiste noorte tulevaste ajakirjanikega. Seega sai siit mu vabakutseliseks ajakirjanikuks hakkamise mõte veelgi enam innustust.
Kui me seda artiklit koostasime, siis rääkisin ka paljuski kaasa. Eesti keele õpetaja oli ka enamuse ajast meie juures ja rääkis. See on nagu nii äge, kuidas Inno võttis kohe sõnasabast kinni, kui midagi öeldi. Äge on vahelduseks olla ise see, keda nn intervjueeritakse, mitte see, kes ise intervjueerib ja kõike kirja paneb, seda viimast just blogi tarbeks.
Mingi aeg tehti vahetust. Läksime raadio töötuppa, kus oli üks mees Marta raadiost. Ma nime ei mäleta, aga tal oli nii mõnus hääl, selline meeldiv, rahulik, mis paneb kuulama. Ta tutvustas programmi, millega ta heli töötleb, lõikab jne. Kuulasime erinevaid intervjuusid, muinasjutte ja väga äge oli kõik. Ta pakkus, et me võiks ise ka oma häälega midagi sisse lugeda, aga keegi ei tahtnud. Ma ka vihkan oma häält kuskilt kuulata. Kivat huvitas rohkem see raadio teema. Ta küsis igasuguseid küsimusi jne. Oleks tahtnud televisiooni töötuppa ka minna, aga olin eesti keele õpetajaga peale 7. tundi kohtumise kokku leppinud ja pidin minema. Kristjan ja Annakas läksid vastama ja me Kivaga linna.
Jõudsin natuke enne 7. tunni lõppu kui nägin varasemaid VKLG lõpetajaid koridoris kõndimas. See on midagi kirjeldamatut, mida VKLG nende 3 aastaga teinud on. Vilistlased rändavad ikka veel mööda neid koridore. Nii kalliks on see kool paljudele saanud. Eelmine nädal ka käisin, siis tõin veel viimase hunniku oma endiste klassikaaslaste õpinguraamatuid kantseleist ära ja üle eelmine nädal nägin inglise keele õpetajat, rääkisin temaga eksamitest ja koolist jne. Kui ma sügisest VKHK-s jätkan, siis tahaks kevadel inglise keele riigieksamit ka ikkagi teha.
Eesti keele õpetajat oli ka tore näha. Sai nii eksamiteemalisi jutte kui ka kõike muud räägitud. Küsisin oma küsimused kõik ära ja siis ta vaatas üle ülesanded, mida ma ükspäev siin kodus järjest mitu tundi tegin. Viimasel ajal ongi nii palju teha ja õppida, et kui mul inspiratsiooni on, siis ma mitte ei kirjuta blogi, vaid õpin. Mul olid ülesanded üllatavalt hästi tehtud, kuigi ma ise arvasin, et ma panin kohati suht segast, aga õpetaja kiitis ja ma olen nüüd eksamile minnes veelgi kindlam ning rahulikum, kuigi kirjandi suhtes on mul endiselt teatud kahtlusi, kuna ma ei taha samasse ämbrisse astuda, mis eelmine aasta ja oma loetud tarkustega liialt hiilata. "Tõe ja õiguse" kõik viis teost on ka nüüd läbi loetud. Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks saavutasin oma eesmärgi ja olen täiega rahul. Kunagi ma alustan otsast peale, sest nagu Elmo Nüganen kunagi ütles, et ta võib "Tõde ja õigust" mitu korda lugata, aga alati leiab ta sealt midagi uut.
Pole aasta aega ühtegi kirjandit kirjutanud. Võib-olla on see just hea, kuna enne eelmise aasta proovikirjandit polnud ma ka suurt midagi kirjutanud, aga tulemus oli vägagi rahuldav. Loodan siis, et see pikk aeg teeb imesid. Õpetaja ütles ka, et ma võiks parema tulemuse saada. Ma ütleks, et ma lausa peaks, sest eelmise aasta tulemus ei olnud minu tulemus. Pole kunagi ühtegi kirjandit nii halvasti kirjutanud, kuigi sisu ja kõik oli hea, aga see tsiteerimine ja paar fakti viga rikkus kõik ära.
Päris kaua sai õpetajaga räägitud ja arutletud, enne kui lõpuks läksin. Käisin muusikakoolist läbi. Rääkisin klaveri õpetajaga, kes on küll kursis, et ma viimasel ajal seal päris tihedalt käinud olen, aga me kunagi kohtunud pole. Lubasin talle varsti ette mängima minna, kuigi nüüd tulevad muusikakoolis kiired ajad - lõpetamised jne, aga loodan, et ta leiab millalgi mu jaoks aega.
Kandle õpetajalt sain oma kandle tagasi, mis vahepeal häälestuses oli. Kannel oli päris pikalt kodus seisnud ja tolmu kogunud ning lõpuks häälest täitsa ära läinud, nii et paratamatult vajas see häälestust. Birgita ja Elis olid ka seal - vana hea seltskond. Birgital oli mulle jälle 100 küsimust, nagu alati ning endiselt ei suuda ta mu nime ära õppida, tihti ta ei tea, kas ma olen Birgit, Brigita või Birgita, kuigi meil on nii sarnased nimed, aga ju see vist kõige rohkem segadust tekitabki.
Enne koju minekut käisin Maximast veel läbi. Esimene positiivne Maxima külastus vist, kus kohtasin inimesi, kes nii siiralt naeratasid. Müüjal oli ka nii keep smiling, et vajutasin paratamatult hea teeninduse nuppu, mille peale ta veelgi rõõmsamaks muutus. Mul oli hea meel, et sain ühe nupu vajutusega kellegi nii õnnelikuks teha. Üldse sellised naeratamised jäävad viimasel ajal silma, kuna ma olen õppinud klienditeenindust.
Õhtul, kui ma kogu oma päeva õnnestumistest isale rääkisin, eriti just ajalehe tööga seoses, siis ta oli nii õnnelik mu üle. Mul on nii hea meel, kuidas ta rõõmustab mu kordaminekute üle. Lubas mulle diktofoni ka osta, kuna vahepeal on nii õudne kedagi intervjueerides kirjutada, mingil hetkel on teksti ja mõtteid lihtsalt nii palju, et kõik on totaalselt segamini. Ja ma luban, et see aasta hakkan jälle oma tööd tõsiselt võtma. Eelmine suvi üldse ei viitsinud kirjutada midagi. Polnud inspiratsiooni ka, tähelepanu oli muudele asjadele hajunud.
Ja ikka see kassi-hiire jutt, ei saa üle nüüd sellest. Mitu õpetajat on seda öelnud, aga ma laisklesin ikka edasi, kuni asjad hakkasid ise liikuma. 3. mail lähen räägin peatoimetajaga ja siis hakkan tegutsema, nii et varsti võite jälle mu artikleid ajalehest lugema hakata.
Täna vaatasime kursusejuhatajaga veel hinded üle, kuna enne praktikale minekut peavad kõik hinded korras olema. Mul enamvähem kõik korras, aga töösid on veel tulemas.
Giiditöö tunnis tegelesime reisikavaga, nagu ma eelnevalt juba mainisin. Õpetaja kirjutas Greete nime kogu aeg ühe E-ga. Greete: "Ma olen kahe E-ga!"
Õpetaja: "Ole siis!"
Üks vahetund käisime söömas ja teise ajal sai klassiõdedega targutatud jälle. Osadele ei mahu pähe see, et giiditekst on ebavõrdselt jaotatud, kuigi minu arvates ei ole. Lõpuks ma ei jõudnudki nendega ära vaielda, kuna ma püüdsin võimalikult neutraalselt kõike võtta ja tasakaalu leida, aga nemad tembeldasid mind reeturiks. Lõpuks ma ütlesin, et ma võtan enne reisi üldse paberid välja ja lähen minema, mingu ise siis oma reisile. See oleks kõige parem, aga seda kõike muidugi naljaga, sest enam nad ei suuda mind välja vihastada, nagu varem. Klass on nii ühtseks muutunud. Kaks seltskonda saavad kõik omavahel nii hästi läbi, ühised teemad ja tunni ajal naermised, otsa vaatamised, omad naljad jne. Alati kevadel, kui kooli lõpp läheneb, saavad kõik nii hästi läbi. Kahju on siit koolist juba lahkuda.
Kaks nädalat tagasi ütles Kristjan mulle msnis: "Ainult 2 nädalat veel jäänud kooli."
Mina: "Ei teagi, kas nüüd nutta või naerda.."
Kristjan: "Nutta, ikka nutta."
Mina: "Miks?"
Kristjan: "Sest siis saab meie teletupsu saade selleks hooajaks läbi." Teletupsud on üldse nii teemaks kogu aeg. Mariliis tõi ükspäev teletupsu kleepsud kooli kaasa, mis ta oma kunagisest kleepsualbumist leidis. Ja Kristjan, miks sa nii nunnu pead olema kogu aeg?
Kogu giiditöö tunni töö ja vaev läks põhimõtteliselt metsa, kuna järgmises tunnis reisikorralduse õpetajaga pidime kõik uuesti üle vaatama ja ajakava ümber tegema, kuna me reis veniks muidu 10 tunni pikkuseks, mida on üle mõistuse palju. Vaieldi mingi Pähni matkaraja üle, kus seoses matkaga peab mingeid asju otsima. Mina: "Me leiame kõik asjad nagunii ruttu üles."
Mariliis: "Muidugi, me oleme kõik nii nutikad ju."
Üldse sai nii palju nalja. Mõtlesime rekreatiivsete mängude peale ka, mille peale tuli mõnel ikka väga idiootseid mõtteid, mille ülejäänud klass välja naeris. Siis vaieldi veel bussi üle. Me tellisime bussi ära, aga kursusejuhataja tahab uut bussi, kus oleks mikrofon. Õpetaja vaatas netist kuskilt midagi ja ütles: "Buss KOOS juhiga", mille peale veel palju naerda sai, kuna juhita buss oleks palju ägedam või siis Mariliisi jutt sellest, et las Kristjan helistab mingisse bussi firmasse ja küsib kohe mikrofoni, mitte bussi, haaha.
Tõin esile veel reisi filmimise, millega Jane nõus polnud, kuna talle ei meeldi filmi peale jääda. Karl-Kaspar ütles, et Jane siis peabki ise filmima, mille peale õpetaja jäljendas filmimist, kuidas Jane mingi hetk kaamera enda poole pöörab ja mingit haiget nägu teeb. Seda kõike on nii raske sõnadega kirja panna, aga meil oli täiega naljakas. Lahkusimegi tunnist naerdes ja läksime kõik koos Karlaga linna. Saime varem tunni lõpust ära ka, nii et jõudsin juba kahe bussi peale.
Erko helistas. Ta läks Norra täna. Kõik käivad Norras, ma tahan kaa. Me Kädiga ei jõua suve üldse ära oodata enam. Msnis ka nüüd seletame kogu aeg. Nädalavahetusel näeb jälle, jee. Joosepiga oli ka nii nunnu rääkida msnis.
Homme hommikul autoga ülevaatusele, nii et 1. tunnist ülee. Loodan, et ma jälle sisse ei maga. Täna hommikul õnnestus mul selle õppeaasta jooksul 1. korda sisse magada, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Aa ja mu vend läks Venemaale.

Nüüd võin taas

Pole nii ammu bloginud, aga koolist ka ei viitsi praegu rääkida, kuigi seal just hetkel põhivärk toimubki ning kohe on kool läbi, vähemalt selleks aastaks, võib-olla päriseks läbi, eks suvi ja tulemused näitavad seda, mis edasi või kuhu tagasi!? Ükspäev autoga sõites oli see tunne, et pohhui, jätaks kõik paika ja laseks sündmustel lihtsalt voolata, et näha, mis jääb, mis tuleb, mis saab, nagu Kristo Kiviorg on öelnud: "..//..kui sa ei oska midagi teha või kuidagi käituda, ära tee midagi, asjadel on komme ise paika loksuda." Nii lasingi kõigel lihtsalt minna, mõttega: las ilm elab, mis mul sellest? Ma ei ütle enam kellelegi midagi ega tee midagi. Lihtsalt olen, sest nagu üks totu mulle kunagi ütles: "Ükskord lepid mitte millegagi," nii tuligi ühel hetkel lihtsalt leppida paratamatusega, et elus on teatud asju, mis tuleb lihtsalt läbi teha, et mõista..//..Kui sellelt pinnalt asjadele läheneda, siis pole ei õnnestumist ega ebaõnne, on vaid sündmused, mille tunnistaja sa sel eluperioodil oled ja kogu lugu. Viimase aja tegevuste ja sündmustega olen suutnud kõik müürid, sõltuvused ja tugevad emotsioonid lõhkuda ning end tagasi viinud vanasse elementi, kus ma alati olnud olen.
Koolist ja õpetajatest on kopp nii ees ja eelmise nädala jooksul tekkis jälle see mõte, et see kõik siin pole minu jaoks, ma ei suuda õpetajategi mingit kompromissi leida ning pean pidevalt nendega kaklema, käitudes vahel endalegi ettearvamatult. Tunnen end siin koolis nagu telliskivi müüri sees, kellest kõik asjad mööda käivad ja mul sellest sooja ega külma pole, aga vaatamata kõigele olen lõpuks omadega mäele jõudnud ning hoolimata kursusejuhataja sõnadest, et ma laisk olen ega midagi teha viitsi või nagu ta ütles: "Magavale kassile ei jookse hiir suhu", siis tõukan selle väite ümber - jookseb küll, nagu mu gümnaasiumi eesti keele õpetaja mulle just täna ütles: "Oleneb, kuidas kass magab või kui lahti ta suu on." Ilmselgelt õige perspektiiv ja see mitte millegi tegemine, lootuses, et asjad ise paika loksuvad, egoist, nagu ma olen - pole iial vaevanud pead, et miks mina kõike saan. Tegelikult ma olen hetkel üliõnnelik, et kaardid minu kasuks mängivad. Ma uskusin sellesse ja see täitus. Kristo Kiviorg: "Teadmine millestki saabub nagu Videvik, koputamata, sa märkad teda kui ta kohal on" ja nii ongi.
Kui kuskilt üldse alustada, siis alustaks nädalavahetusest. Kui nüüd kokkuvõtteid või järeldusi teha, sis oli eelnev reede õhtu parim, mis viimase kuu või isegi rohkema aja jooksul üldse juhtuda sai. Taaskord oli mängus saatus, kui mu plaanist oma põhivendadega reede õhtut veeta, ei tulnud midagi välja ning see lükkus hoopis laupäevale, nii et juba neljapäeval mõeldud idee Vastseliina minna, sai hoopis reedel teostust. Reedel oli Jüriöö jooks, nii et rahvas oli koos, Kädi ootas mind ja Kristjan oli ka Vastseliinas. Mingi poole 9 ajal hakkasin liikuma, võtsin Kädi peale ja siis koos Vastseliina. Lõpuks täitus Kädi ja ühtlasi ka minu unistus - koos temaga oma autos bassikaga Tõnis Mäe "Koitu" kuulata ning kaasa laulda nagu meil 2010 aasta Hauka laadast saadik plaanis oli. Nüüd on veel Ukuaruvalss kuulamata, siis on unistus lõplikult täidetud.
Kogu rahvas oli Vastseliinas poe ees, Kristjan ja Lauri käisid korraks mu juures ja läksid siis tagasi oma sõprade juurde, me jäime Raidiga rääkima. Olin just Vastseliina sõites mõelnud, et tahaks Raiti ka näha ja nagu ikka mu mõttejõud töötas ja ta oli veel Vastseliinas. Teised ta sõbrad hakkasid just ära minema. Need olid need siksitüübid, kellega Kädi vahepeal linnas chillib. Samal ajal, kui ma veel Kristjaniga rääkisin, küsis keegi nondest Kädi käest: "See ongi see Biku v?" ja nagu hiljemgi veel selgus, siis teavad paljud Kädi sõbrad ja tuttavad mind tema piltide pealt, kuna me teeme koos pilti peaaegu alati kui üksteist näeme. Sama on ka paljude minu sõpradega, kes teavad üksteist minu piltide pealt, nii ka Kädit. Üleüldse on maailm väike ja kõik on kuidagi omavahel seotud.
Meil on Raidiga juba mitu aastat plaanis olnud see, et ma tulen rattaga Vastseliina ja siis lähme koos sõitma. Reedel olin mina autoga, tema rattaga, nii et ka see plaan pole veel korralikult teostunud, kuigi ma sõitsin Raidi rattaga seal vahepeal ringi. See suvi kindlasti teostame oma plaani, kuna ma lubasin Kädile ka eelmine suvi, et tulen millalgi rattaga Vastseliina, aga lõpuks ikkagi ei jõudnud. Äkki see suvi siis jõuan!?
Rääkisime seal kolmekesi mega pikalt - meenutasime Raidiga igausuguseid naljakaid aegu ja seiklusi lapsepõlvest kui nii võib öelda. Ei pea end tegelikult veel täiskasvanuks, kuigi koolis seda peaaegu igapäevalt rõhutatakse. Seoses kooliga rääkisime eelseisvatest eksamitest, milleks me üksteisele edu soovisime, kuna teatavasti lähen mina koos selle aasta 12ndikega eesti keele riigieksamit sooritama. Raidi üle olen ma uhke, et ta reaalaineid jagab ja vastavalt sellele ka oma eksamivalikud tegi. Nad on Kädiga üldse väga targad ja asjalikud, nii et ma ainult kuulasin ja imestasin kogu seda teemat, mida nad reaalainetest omavahel rääkisid.
Vastutasuks sellele, kuidas ma Raidile Rõuges pidevalt ekskursiooni olen teinud ja talle nn Rõuge äärelinna olen tutvustanud, siis palusin reedel temalt vastuteenet Vastseliina tutvustamisel, kuna ma ei tunne seda peaaegu üldse. Käin aastas ainult korra Vastseliinas - laada ajal, aga ka siis ei pööra ma sellele linnale ega objektidele tähelepanu, vaid ainult kaupadele, mis laadal müüakse. Eelmisel aastal ma sattusin tegelikult 2 korda Vastseliina, teine 2 korda käisin Kädi juures, aga see on Vastseliinast hoopis omaette teema.
Selle reedese esimese Vastseliinas chillimisega hakkas mulle see koht juba täiega meeldima, nii et tahaks kunagi veel sinna sattuda. Kädi ütles, et ta pole isegi nii Vastseliinas chillinud, nagu me seda täna tegime, aga mu arust oli tore ja inimesed olid toredad, kuigi Kädi ütles, et need kõik seal olid Vastseliina parmud, aga tegelikkuses nad seda päriselt ikka pole, vähemalt minu arvates, sest ma oleks ise samas olekus ilmselt samamoodi segast pannud.
Kui me linna peal ringi jalutasime, siis Kristjan helistas ja küsis, kuhu me lähme ning käskis mingit maja vaadata, mille peale ma teda endale giidiks kutsusin, aga ta ei jõudnud tulla, nii et kui me tagasi jõudsime, tuli ta kohe me juurde ja hakkas seletama. Siis tulid juba kõik teised ka sinna ning hakkasid end tutvustama. Esimeseks oli kohe Tanel, kellel eelmine päev sünnipäev oli olnud ja nad seda ikka veel tähistasid. Tanel rääkis elu pikalt mulle kõigest ja ma ainult naersin, kuigi mul praegu enam ei meenu, mida ta mulle kokku seletas. Vaatamata sellele, et nad kõik täiega segast ajasid, olid nad üliviisakad - enamused tutvustasid end, andsid kätt, naeratasid jne. Rüütelikkus on endiselt veel olemas, kuigi neljapäevasest Erkoga kohtumisest kumisesid mul hiljem peas ainult HU? samanimelise laulusõnad: "Rüütlid, rüütlid, rüütlid, mis kommetest on saanud? Ei põhimõtteid, ei stiili pole, su mõtteavaldus on pehmelt öeldes lihtsalt kole", kuigi seejuures peab välja tooma ühe halva tõdemuse, et seni ma teisi keelasin, kuniks nüüd endal ka on omandatud ropendamine. See on liiga massiivseks muutunud viimasel ajal - peaaegu kõik ropendavad, hakkab külge lihtsalt. Üritan kiirelt taas võõranduda sellest.
Ootamatu rahva saabumise peale ütlesin pärast Kädile: "Me ei pea peole minema, pidu tuli ise me juurde." Bemmid toodi ka sinna, pidu läks edasi, jätkus igasugune seletamine, laulmine, tantsmine jne. Täiega lõbus oli. See õhtu jääb meenuma Code One'i lauluga "nüüd võin taas", mis mind siiani kummitab. Eestikeelsed laulud olidki põhiliselt. Lõpuks tuli Ivol mõte mulle ja Kädile serenaadi laulda. Alguses oli mingi rahulik eestikeelne laul, hiljem lauldi "kuutõbist", mida me Kädiga kaasa laulsime. Poisid kogunesid me ümber - alguses Ivo ja Steven ning siis Tanel, Kristjan ja veel keegi, kelle nime ma ei mäleta. Igatahes see oli üli nunnu neist. Mul oli nunnukas nii laes kogu õhtu. Kristjan oli end totaalselt teletupsuks joonud ja ajas nii tupsu juttu kogu aeg, et Ivo ja Allan imestasid, et kuidas on võimalik peale gümnaasiumi lõpetamist ikka veel teletupsudest rääkida, aga ilmselgelt ei saanud nad me naljadest aru.
Kristjan kiusas mind kogu õhtu. Alguses tegi vihm mu sirgendatud juustega oma töö ja siis ajas Kristjan need sada korda veel sassi ka. Pärast, kui me Kädiga autos istusime, muusikat kuulasime, Ivole ja Allanile laulsime, siis Kristjan ja Tanel tulid ka sinna kiusama meid. Need kaks elasid põhimõtteliselt kogu õhtu mul seljas. Olime Kristjaniga nii nunnupallid, et lõpuks oli Kädil ka nunnukas laes. Tanel rääkis kogu aeg mingist Rainist. Elu pika jutu rääkis ära, siis küsis: "Ei tea, siis seda Raini v?" Lõpuks me Kädiga käskisime tal vait olla, kuna ta jahus mingi 10 minutit järjest mingist Rainist, nii et me mitte midagi aru ei saanud. Pärast tuli istus autosse mu kõrvale ja seletas edasi igast head teksti. Meil oli Taneliga pidevalt "katsu olla" teemaks. Ma käskisin Tanelil katsuda ära olla, aga ta vastas mulle kogu aeg: "Ei, ma ei katsu kedagi!" ja siis Tanel astus kogemata pidevalt mulle varba peale, pärast palus jälle, et ma talle andeks annaks, aga kuna ma ei andnud, siis ta jooksis jälle tükkaega ümber minu ja palus mind. Lõpuks andsin andeks talle ja tallasin ta valgete kingade peal. Lauri valgetest kingadest olid üldse kalossid saanud, mis ta oma kingade vastu kunagi eelnevalt välja oli jõudnud vahetada, nii et ta käiskis terve õhtu kalossidega ringi, ise umbe õnnelik.
Tanel käis vahepeal oma bemmiga sõitmas, nii et pärast oli jõhker siduri hais veel tükkaega üleval. Lauri oli ka üli kinni, naeris ainult kogu aeg ja kadus pidevalt ära kuhugi - magas vist teises autos ja ilmus siis mingi aeg jälle välja. Ta ei saanud mitte midagi aru, Tanel ja Kristjan tantsisid mööda platsi ringi, Lauri istus ja vaatas neid nii vaimustunud näoga, nii et me Kädiga olime omakorda mega kõveras sellest. Teine Lauri oli ka. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas ma tean teda, kuigi me käime samas koolis ja näeme iga päev. Pärast ta ikka taipas ära, kes ma olen ja siis seletasime koolist ja kõigest pikalt ja laialt.
Külm hakkas, siis kallistasime Kädiga üksteist. Pärast Lauri ja Steven kallistasid ka üksteist, siis Ivo ütles: "Uus paar on sündinud!"
Vahepeal sõitis mingi kaubik sinna parklasse. Kristjan, Tanel ja Laurid jooksid lambist ümber tolle, nii et too kaubikujuht sattus ootamatult meie peomeeleolus seltskonna keskele. Kõrvalt vaadates oli kõik muidugi palju naljakam. See oli ka hea, kuidas Pupi tantsu vihtus ja kõigil seljas elas.
Kristjan näitas mulle Taneli bemmi pagassis olevat bassikat ja võimu, mis on peaaegu 3 korda võimsam kui mu oma. Lauri umbe seletas seal, et kui see mu golfis oleks, siis see lööks selle juppideks, mille peale lubasin, et ma ei võta Laurit enam oma auto peale, kui me Kristjaniga koolist linna lähme ja ta jälle meiega tahab tulla, mille peale Lauri kohe vabandama hakkas. Pilte ka tegime, siis Lauri hüppas kogu aeg pildi peale. Põhilised pildid ongi Kristjanit, Laurist ja Tanelist - nad kolm nii ägedad. Tahaks tegelt korrata juba seda õhtut. See oli kuidagi nii hea vaheldus nendele Võrus passimistele, millele võiks juba lõpp tulla. Vastseliina sõites mõtlesingi, et suvel võiks iga nädalavahetuse erinevas linnas veeta, ringi rännata jne. Suured plaanid on, ma tean. Kuulasime Kädiga autost mingeid suve laule, siiis tuli nii haige isu juba minna.
Vahepeal jäi parklas mega vaikseks, kuna Taneli bemmiga mindi kuhugi. Kristjan tahtis ka juba koju hakata minema, Kädi samamoodi, aga ma ei tahtnud üldse kuidagi veel lahkuda. Lõpuks tulid kõik ikka tagasi, pandi suht kaua segast veel, kuni siis peale kahte liikuma hakati. Kristjan ja Lauri tulid minuga, Steveni viisime ära kuhugi, siis viisin Kädi koju ja lõpuks Kristjani ja Lauri.
Vihma sadas ja kohati oli nii jõhker udu, et mitte midagi ei näinud. Vastseliina tänavad on ka mingi ohutussaari täis, nii et sõites sai suht palju nalja veel. Lõpuks koju hakkasin minema, siis õnneks polnud enam nii hullu udu.
Laupäeval oli mega imelik ärgata ja msni minna kui Kristjanit seal polnud. Tavaline laupäeva hommik kui me msnis seletame, aga Kristjanil oli ilmselt sellel ajal pohmakas veel. Hangusin ka mingi aja ja siis peale lõunat läksime Annuga rattastega sõitma, et selle aasta esimene pikem sõitmine teha. Mu ema läks samal ajal tööle. Käisime mööda minnes sealt ka läbi, kuna ma pole kunagi käinud seal. Sõitsime edasi Puigale, sealt ratta teed mööda Kosele ja Võrru. Kuna Kival oli sünnipäev, siis käisime ta juurest läbi, soovisin õnne, rääkisime juttu ja liikusime Annuga edasi. Trippisime mööda Kreutwaldi tänavat, läbisime igasuguseid kõrvaltänavaid, kuna Annu oleks mu muidu maha löönud kui ta kesklinna tihedasse liiklusesse oleksin vedanud. Lõpuks jõudsime Roosisaarele, olime mingi aeg silla peal ja siis tegime ümber Tamula ringi ning tagasi Rõugesse. Ma vihkan rattaga sõites Võru-Rõuge teed - mäed on üles ja tuul on vastu, nii et kokkuvõttes on see teelõik palju väsitavam kui kogu ring kokku. Elu mõnus oli muidu sõita, hea soe ilm, päike paistis ja jutt muudkui jooksis.
Magasin mingi aeg kodus ja tahtsin õhtul Priidu sünnipäevale hakata minema, aga jäin kõigiga msni jutustama. Kristjan oli just koju jõudnud ja Kädiga oleme peale eilset jälle väga palju rääkima hakanud (varem rääkisime ainult kord nädalas). Joosepiga ka rääkisime. Avastasin ta blogi, mida ta jälle kirjutama on hakanud ja sain sealt inspiratsiooni, et ka ise jälle kirjutada. Mul on hea meel, et me suudame endiselt üksteist selles osas mõjutada, kuigi jah, ma tunnen nii puudust temaga koos olemistest, rääkimistest jne. Ta on ainus inimene, kes oli, on ja jääb. Ta on nii nunnu kui ta jälle helistab ja ütleb, et ta tuleb. Pühapäeva hommikul magasin veel kui ta helistas ja ütles, et jõuab kohe mu maja ette. Arvata on, et see on maailma parim hommik kui esimene inimene, keda sa näed või kellega sa räägid, on su PARIM SÕBER. Tuli ja kallistas mind ning rääkis oma nunnut juttu, kuigi rohkem pidin rääkima mina, kes ma olin vahepeal täitsa kadunud. Tal on ka uus auto nüüd - punane golf. Nii tore, nii tore, nii tore, kuigi ma igatsen ka juba ta vana golfi nagu ta isegi igatseb.
Laupäeval täitus aga lõpuks mu eesmärk - kohtuda oma põhivendadega. Enne seda muidugi käisin Priidu sünnipäevalt korraks läbi. Rääksime Mariaga juttu ja nägin korraks ka kõiki teisi, keda ammu näinud polnud. Priit tuli ka minu ja Maria juurde, vaatas otsa mulle, tegi jälle oma ägedat naeratust, näitas näpuga mu juuste poole ning ütles: "Avril Lavigne ju!"
Gert: "Biku on ju!"
Priit: "Ei, vaata, Avril ju!"
Mina: "Misasja? Miks ma Avril olen?"
Maria: "Tal olid ka kunagi roosad salgud nagu sul."
Suht kohe läksingi Jaanuse ja Mangoga välja. Seekord olime Mango autoga, mille peale ma talle pidevalt nina alla hõõrusin, et vaata, kui hea nüüd on - kui kütteosut muudkui allapoole liigub ja ühe koha peal istumisest selg valusaks jääb.
Alguses olime Vabakal päris pikalt. Rääkisime koolist ja Jaanus rääkis sõjaväest, meenutasime gümnaasiumit, naersime Mango naljakaid väljendeid jne. Esile kerkis jälle mu hüüdnimi "Biiksu", mida Jaanus 12ndas mu puhul päris tihti kasutas.
Helistasime Älfile ka, kes oli parasjagu Kosel tööl, nii et läksime sinna. Arvata on, et seal, kus on Älf, seal on ka nali. Ta ise ka rääkis, et neil saab koolis ka nii palju nalja. Ma nii igatsen täiega teda ja ta nalju.
Seal töökojas oli suht chill. Muusika mängis ja niisama aeti igast head juttu. Älf oli üleni määrine ja remontis mingit bemmi mootorit, ise muudkui seletas ja me naersime. Asjalikku juttu sai ka aetud. Jaanus ütles, et mul on suht huvitav vaadata sellist värki, aga ma ütlesin, et ma olen harjunud, kuna väiksena ma pidevalt vaatasin, kuidas isa autosid remontis või vanaisa traktoreid kokku pani.
Algsest plaanist korraks Mango ja Jaanusega kokku saada ja juttu ajada, hakkas kujunema üsna lõbus laupäeva õhtul. Ma olin nii rahul, et viisin oma klassivennad omavahel jälle kokku. Järgmiseks tuli meil idee Sõmkasse minna, et ikka Kappi näha, sest seal, kus on Kapp, seal on pidu. Ta on totaalne peohing meil. Me ajasime Mango ja Jaanusega ikka rahulikult juttu, aga kui Kapp tuli, siis pandi muusika põhja, lauldi ja pandi niisama segast. Alguses helistasime talle ja siis läksimegi Sõmkasse, enne viisin oma auto Vabakalt ära, kuna kell oli suht palju juba ja ma ei tahtnud seda sinna jätta. Samal ajal, kui ma Mango autost oma autoni kõndisin, jõudsin nii paljusid inimesi näha. Kevad on linna toonud palju vanu tuttavaid nägusid, keda terve talv näinud pole. Nii näiteks nägin Kerti ja Handot. Sagu, Annu ja need olid ka linnas. Sagu lehvitas mulle mega ägedalt.
Viisin auto Favora juurde ja siis Sõmkasse Kapile järele. Käisime korra veel Kosel ja siis tagasi tulles Kupist mööda sõites Mango küsis Jaanuse käest: "Viime su ära v?"
Jaanus raputas ainult pead ja ütles: "Ma ei taha vaadatagi siia", samal ajal, kui Mango ohtlikke manöövreid tegi ja Kuppi sisse tahtis keerata.
Käisime Noorusel ja siis niisama linna peal. Enamus aega oldi nii kõveras, sest Kapp rebis ja Jaanus naeris. Ma muidugi naeran ennekõike seda, kuidas Jaanus naerab, ta naer on nii nakkav ja siis naeran alles seda, mida Kapp ütles. Kapp: "Ma üldse enam ei räägi, mul on promill sees." Pidin neil jälle ema mängima - õllesid ja sööki hoidma, et nad autosse maha ei ajaks. Kapp kogu aeg käsutas Mangot, siis ma käskisin tal rahulikumalt võtta. Kapp mente nägi, siis karjus: "Mendid v? Ei tule enam mulle kallale!" Kapil oli eelnevalt trauma juba, millest ta terve õhtu kõigile seletas.
Jaanus hakkas ka lõpuks jälle elu segast panema. G4s sõitis mööda, Jaanus ütleb: "Jeebiga oled kõva mees, aga tule sõtta!" Lõpuks läksid Jaanus ja Kapp klubisse ning Mango viis mind korraks jälle Priidu juurde. Priidu sünnipäevaga oligi põhiline see, et ma jõudsin sinna alguses ja lõpus. See, mis vahepeal toimus ja kes seal käisid, seda ma ei näinudki. Alguses käisin, siis olid kõik jõudnud ja lõpuks sinna jõudsin, siis hakkasid kõik just ära minema. Tauri oli kõige paremas olekus. See oli see õige Tauri, kes särab, täiega kiiresti ja ägedalt räägib ning naerab. Seletasin Tauriga ja siis vaidlesin Jürgeniga, kes hakkas teisi koju viima, aga teeskles, et ta on purjus, mida ma korraks isegi uskuma jäin. Siis ilmus Gert välja, kes mitu sünnipäeva järjest kaine on olnud ning lõpukska purjus oli ja teatas: "Ma jõin ainult viina," ise umbe õnnelik.
Rääkisin veel mõnega juttu seal ja läksin tagasi Mangoga linna peale. Rääkisime, sõitsime ringi ja ootasime Jaanust ja Kappi klubist tagasi. Neil pidi pool tundi minema, aga lõpptulemus oli ikka see, et neil läks üle tunni aja. Sinna juurde sõnumid: "Max 20 minni veel!" Moks oli ka klubis, nii et täiuslik kooslus, kuigi mina teda ei näinudki.
Nad tagasi tulid, siis sai Jaanuse naljakaid monolooge jälle kuulda: "Mul on pohhui, ma olen sõjaväest", samal ajal läks Kapp tanklasse, Jaanus jätkas: "Kus ta nüüd läks? Kes tal lubas?..Sõdige ise kui tahate, ma lähen CT-sse. Ma võin siin autos ka istuda, minge ise sõtta!"
Kohe suht mindigi Sõmkasse Kappi viima ja siis koju.
Elu on see, mis juhtub siis, kui sul on teised plaanid või siis pole üldse plaane. Väga õnnestunud ja üks parimaid nädalavahetusi sellel aastal. "Las ta kestab veel," nagu Jaanus laulis. Mul on nii palju häid inimesi ja ma ei saa aru, miks ma üldse nutan taga neid, kellel nii ehk naa pohhui on, kuigi ma ikkagi usun neisse nii kuradi palju, sest nad on mu sõbrad.
Lõppu lubadus ka, et kui nüüd kool lõppeb, riigieksam möödas on ja praktika algab, siis kirjutan vahepeal toimuvast, võib-olla isegi varem.

Näeb, siis teeb

Neljapäev on viimasel ajal kujunenud üheks mu lemmikpäevaks - kõigeparem päev koos heade hetkede ja inimestega. Põhiline on aga see, et ma satun sel nädalapäeval kogu aeg täiesti juhuslikult õigel ajal õigetes kohtades olema.
Eelmisel neljapäeval näiteks sai nii vara viimase tunni lõpust ära, et jõudsime 13.20 vms bussi peale või noh tänu mulle jõudsime, kuna me veel kõndisime koolist bussipeatuseni, kui buss ette sõitis ja kohe peale reisijate peale võtmist minema tahtis sõita, kuigi just samal hetkel olin ma bussi ukseni jõudnud ja endalegi ootamatult põhimõtteliselt sõidu pealt peale hüpanud, ise samal ajal karjudes: "Oota, kus lähed!!?", nii et Jane ja Kristjan, kes bussi ei jõudnud, terve bussi täis rahvast ja bussijuht täiega naerma hakkasid.
Jane: "Ma poleks uskunud, et sa nii karjuma hakkad.."
Mina: "Harju ära, ma olengi selline!" Enne seda nägin just poe ees Laanet ning karjusin talle üle tee: "Tsau Laane!" ning lehvitasin. Ma tean, et ma olen vahel lärmakas - pätt, nagu Kristjan ütleb. Nende sõimusõnadega (loe: hüüdnimedega) on meil klassis järjekordne teema, mis on tulenenud sellest, et mu jaoks on pätt ja kaabakas lahutamatu sõnapaar, mis oli gümnaasiumis Hennu sõnavaras, nii et kui Kristjan ütleb mulle pätt, siis on tema järelikult kaabakas ja Anne-Mai on mölakas, kuna ükspäev ta seletas midagi, mille peale ma küsisin: "Mida sa mölised?"
Anne-Mai: "Möll, möll, möll.."
Mina: "Mölakas" ja nii ongi nüüd.
Loksuti bussiga ring kaasa, siis Võrru ja sealt kohe edasi Rõugesse. Buss läks Nursi kaudu, nii et tehti jälle mitu peatust, enne kui ma oma peatuseni oleks jõudnud, aga läksin koos teistega hoopis skatepark'i juures maha, kuna Malla oli seal. Rääkisime juttu ja elu mõnus oli seal päikse käes niisama istuda, nii et hetkeks tekkis mega suve tunne. Jõudsin ka lõpuks esimest korda skateparki, kuigi selle järgnes reedel kohe teine kord, kui Kristjan oma sõpradega seal sõitmas käis ja me Annuga neid vaatama jäime.
Hakkasime lõpuks koju liikuma, aga enne seda viisin veel ellu oma lubaduse Mallale peksa anda. Loopisin teda lumekuulidega, mille tulemusena ta mind taga ajama hakkas ning viimasesse alles jäänud lumehange pikali lükkas, kuhu ma ta kaasa tõmbasin ja ta samal ajal mulle lund pähe toppima hakkas. Lõpuks lubas ta väike õde Merka mind oma rattaga alla ajada, nii et jah suht lõbus oli meil.
Jõudsin koju, sõin ja siis Annu ja Saguga Tartusse, mis tuli samuti üsna ootamatult jutu käigus. Alguses otsisime Puigal mingit kohta, kust kütet pidime võtma, aga lõpuks ei leidnudki ja läksime tolle sama küttega Tartusse, mis sees oli. Tee peal sai suht palju nalja, kuna Annu ja Sagu on nii ägedad - vaidlevad, siis jälle naeravad või siis mingi hetk Annu ründab ootamatult Sagut.
Pidime alguses Ilmatsalus käima, kus Jossu kooli ajal elab. Ta unustas oma arust akna lahti, aga nagu ma juba arvasin, siis ta arvas, et ta unustas, sest tegelikult oli aken kinni ja me käisime ilmaasjata, kuigi sinnasõit oli suht naljakas, kuna Annu oli terve tee erutatud igasugustest ilusatest majadest, kus ta elada tahaks. Kuskil tee ääres oli mingi laut. Annu: "Ei tea mitu lehma sinna mahub?"
Mina: "100 pead!"
Annu: "100 si*apead!"
Kutsusime Atsi ka Kaubamajja ja siis läksime me Annuga shoppama. Alguses kaubamajas ja siis kõik koos Taskusse. Tallinnas ma ei leidnud eriti mitte midagi, aga nüüd oli selline tunne, et ostaks kõik asjad, kui saaks. Annuga shoppamine tekitab hasarti. Me kaks kokku saame, siis ostaks lolliks end vist. Lõpuks oligi nii, et me muudkui proovisime kõike selga, samal ajal, kui Ats ja Sagu olid kannatust kaotamas. Tüüpiline vaatepilt sellest, kuidas mehed naistega poes käivad. Olime just Annuga kõrvuti kabiinides ning tulime samal ajal välja, et mingit riietust näidata, samal ajal, kui Ats ja Sagu seal samas seisid ja meid selliste nägude vaatasid, et kas me ei kavatsegi kunagi ära minna, aga mega tore oli see kõik. Ostsin vaeseks end põhimõtteliselt - tegin pangakaardi tühjaks ja kulutasin kõik oma sularaha, seda enam, kui me enne koju tulekut veel Mc'i läksime.
Enne seda käisime Atsi korteris. Ats võttis oma asjad ja siis Lõunaka juurde. Käisimegi Lõunaka Mc's, kuhu ma arvatavasti teeninduse pärast enam kunagi ei lähe - elu kaua pidime ootama, kuigi rahvastki eriti polnud. Mingi imelik mc, aga toit oli ikka HÄÄ. Sõime kiiresti ära ja siis Lõunakasse, ostsime ehteid, Elisele sünnipäevaks kaardi ja tahtsime juba minema hakata, kuna Sagu helistas ja tahtis ära minna, aga me ei saanud ikka veel mindud, kuna avastasime mingi poe, mida me elu kaua oleme otsinud. Seal olid unenäopüüdjad ja igast muud sellist värki. Annu ostis mingi asja, aga kuna unenäopüüdjate valik oli mega väike, siis ma veel ei ostnud seda. Tahaks mingit ägedat, siis oleks jälle mingi lisadetail mu üliägedas toas.
Tagasi autosse jõudsime, siis Ats juba ütles, et naistega on raske, aga me olime Annuga mega rahul, et nii palju head kokku sai ostetud. Põhiline on see, et mul on jälle heledad teksad.
Tagasi sõitsime, siis raadio käis, mingi reklaam oli, kus mingi 100 korda korrutas lauset "Hirmufakori facebooki lehel", nii et me mõtlesime, et see ei lõpegi ära, poleks imestanud, kui see lause öösel unenäos ka oleks kummitanud.
Enne Võrru jõudmist arutleti, et millega mind maha lasta, lõpuks lasti ikka niisama maha. Olin just Jaanikale ka helistanud. Taaskord igati hea ajastus - ta tuli ka Tartust ja oli meist 10 kilomeetri võrra maas, nii et plaanisime Võrust koos edasi Elise sünnipäevale minna. Kutsusin seniks Kristjani välja. Enne seda nägin Taagot, kes küsis, kas ma Joosepit olen juba näinud, kuna ta oli ka linnas, aga mul polnud enam aega, et talle helistada ja teda kasvõi korrakski näha. Rääkisime Kristjaniga väljas mingi 10 minutit ja siis jõudis Jaanika Võrru. Viisime Jane ära ning siis Elise sünnipäevale. Jaanika käskis mul rääkida, nii et terve tee ma muudkui seletasin.
Elise sünnipäevale jõudsime, siis kõik olid juba vastavas olekus - lõpetati just Baila mängimist. Kell oli pool 11 või midagi sellist. Soovisin Elisele õnne ja siis kutsusin Etsi enda juurde ning ütlesin: "Palju õnne meile" st. Elise sünnipäeva arvesse võttes saime me täpselt 3 aastat tagasi sõpradeks.
Rääkisingi algul Etsiga ja siis seletasin Hannuga, kes veel viimaseid minuteid ärkvel püsis ning õigepea unne vajus, kuna ta oli nii läbi juba. Hiljem, kui grupipilti tehti, siis saatsin kõik selleks Hannu juurde, et ta ka mingil määral pildile jääks, kuigi ta ei reageerinud ja magas endiselt pea laua peal. Älf: "Biku ikka pildistab kõik üles!"
Ma olin tegelikult mega väsinud. Ei jõudnud eriti teha enam midagi ega kuidagi olla. Lõpuks jäin Gerdi ja Jaanikaga VKLG-st ja kõigest heast rääkima, kuna Gert ütles, et meiega saab rääkida - me saame vähemalt aru, mitte nagu mõned tsikid, kes ei taju pooli asjugi. Hiljem pakkus Gert, et ta võib inimesi koju transportida, kui vaja on, nii et olin mingi poole 2ni vist seal ja siis viis Gert mind koju, ise terve tee muudkui seletas, aga mega äge oli kuulata ta juttu. Ära läksin, siis Älf tegi imestunud nägu ning ütles mega irooniliselt: "Biku, sa ei saa ära minna ju, kes siis pilti teeb?", kuigi ma ei jõudnudki eriti palju pilte teha, nii uni oli ja polnud vastavat seltskonda ka, kes näiteks eelmisel aastal oli.
Vastupidiselt sellele oli aga täiega tore Jaanika sünnipäev, mis leidis aset 13 ja reedel ja see polnudki nii hull päev, kui paljud seda arvavat olevat, sest tihti võib 12 ja neljapäev palju hullem olla, osaliselt ka oli, kuigi neljapäev on endiselt teatud osas lemmik.
Nüüd aga 13 ja reede. Isa ei helistanudki hommikul, kuna ta arvab, et mul pole reedeti kooli, aga nüüd, kuni lõpuni (kool lõppeb koos aprilliga) on reedel ka jälle kool. Plaanisingi tegelikult autoga minna. Kristjan tuli ka, nii et sai ta sooviloo Tõnis Mäe "Koidu" saatel kooli sõidetud. Kädi, ma tean, et see on su unistus ka, aga varstii, kuigi ma olen pettunud, et sa minuga Getut fännama ei tulnud.
Hommikul polnudki päikest, mille peale ma Kristjanilt küsisin: "Kus päikse panid?"
Kristjan: "Taskusse!"
Läks natuke aega mööda, siis ta küsis mu käest: "Kus pilved võtsid?"
Mina: "Välja mõtlesin!"
Hakkasime just Väimelasse jõudma, kui ma järsku üldse enam ei tahtnud kooli minna. Kui ma üksi oleksin olnud, siis oleksin ilmselt suunda vahetanud ja linna tagasi läinud, aga kuna Kristjan oli ka, siis pidasin vähemalt ühe tunni koolis vastu. Rekreatsioonikorraldus on tegelikult mega hea tund, aga noo ei viitsinud kuidagi, seda enam, kui õpetaja tahtis, et ma mingi mängu kiirelt mõtleksin, kuigi mul oli plaanis ikka järgmiseks tunniks lauamäng kuskilt sebida.
Me olime Kristjaniga kaks esimest, kes kooli jõudsid, siis seletasime seal kahekesi ja Kristjan loopis mind kividega. Õpetaja: "Hommikul vara kohe tüdrukuid kiusama!"
Õpetaja pani üldse nii head teksti ja vaatamata mu laiskusele püüdis mind siiski tööle panna. Ta nimetas mind päiksekiireks, mis pidi sellest tulenema, et ma ei viitsi midagi teha ja lihtsalt ootan, kuni päike mulle nn. peale paistab. Tegime soode tutvustused ära. Karlal oli powerpoint, ma näitasin kodulehelt tekste, pilte ja videot ning loodan, et me lähme Meenikunno rabasse klassiga matkama, kuigi seal oli ka teisi ägedaid soosid, vähemalt nii palju, kui ma jutust aru sain, sest tegelikult ma ei viitsinud ega jõudnud midagi kuulata. Ilmselgelt ei sobi reede koolipäevaks enam. Segast ka pandi. Kristjan ja Anne-Mai ainult targutasid, nii et tuimalt näidati iga asja peale fcki. Pärast linnas ringi sõitsin, siis Kaarel ka vastu tulles näitas fcki, nii et ma hakkasin täiega naerma, see oli mingi päeva teema või midagi sellist vist.
Vahepeal pidime mingeid reklaamplakateid kommenteerima ja oma arvamuse kirja panema. Ma jälle ei viitsinud, vaatasin ära need, läksin oma kohale ja pärast, kui arutlema hakati, siis targutasin kaasa. Kõige ägedam oli mingi mudamülka seiklus, pildid olid head.
Lõpuks mängiti Kristjani mängu, millest ma osa ei viitsinud võtta ja siis minema. Käisime poes, alguses ma plaanisin veel teiseks tunniks ka kooli jääda, aga koolimaja uksest sisse astudes läks see tahtmine üle, nii et otsisin vaba hetke, et lahkuda. Täna oleksid Kristjan ja Anne-Mai mind kasvõi kinni hoidnud, et ma minema ei saaks minna, aga kui nad korraks välja läksid ja Karlal mind valvata käskisid, siis tegin ma kiirelt minekut. Sõitsin juba linna, kui Anne-Mai helistas ja korrutas: "Sa oled täiega tropp, täiega tropp oled.." ma ainult naersin ja panin ära.
Hull tahtmine oli muusikakooli minna. Neljapäeval ka käisin ja terve õhtu kuulasin klaveripalasid, nii et ma lihtsalt pidin uuesti muusikakooli saama, et edasi õppida seda lugu, mida ma juba ammu õppima plaanisin hakata, aga kunagi teostuseni ei jõudnud, kuna polnud aega või pidasin paremaks Kaarliga väljas passida, aga nüüd kui jälle kevad on ja kellelgi enam aega niisama kuskil chillida pole, siis matan end jälle klaverisse. Kohtasin ükspäev kandle õpetajat ka, nii et esmaspäeval viin oma kandle talle häälestada ja siis tahaks vanu kandlelugusid ka meelde tuletada. Selle klaverilooga oli ka nii, et leidsin ükspäev youtubest selle sama loo, mille noot mul pikalt seisis ja mängimist ootas, aga alguses ma ei viinud neid kahte asja kokku ja siis kui avastasin, siis suundusin otseteed muusikakooli.
Nii ma siis mängisin. Mõtlesin õpetaja ka ära oodata, aga siis tuli mega tahtmine linna peale minna. Terve päev ma tegutsesingi kogu aeg emotsiooniajendil - see tahtmine, mis tuli, sedamööda pidi ka talitama. Nägin Piretit, helistasin talle ja saime enne ta bussi peale minekut kokku, rääkisime ja siis läksin Vabakale, kuhu Rauno ka just tuli, nii et jäin temaga rääkima. Ikka ja jälle on nii hea on oma vanu klassivendi juhuslikult kuskil kohata ja nendega rääkida. Tegime õhtuks plaane ja niisama seletasime või nagu Rauno ütles: "Näeb, siis teeb!"
Sõitsin linnas ringi veel ja siis koju sleep'i. Enne minekut tegelesin veel oma toaga, panin "tapeeti" ja siis Jaanika sünnipäevale. Elise sõitis vennaga taga, nii et Plaanil kolis ta mu autosse ning siis koos Jaanika juurde. See tee oli üliränk, nii et sinna minnes ja sealt tulles oli sõitmisega tükk tegemist - üli pehme kruusatee, porimülkad jne.
Jõudsime sinna, siis Saqu pani nii segast juba ega suutnud kuidagi ära olla. "Saqu in da Haus," nagu pärast teised ütlesid. Saqu tegi igast nägusid mulle kogu aeg, kuna ta teab, et ta suudab mind sellega täiega naerma ajada.
Alguses meid oligi suht vähe seal - mina, Jaanika, Elise, Saqu ja Ets. Sõime, mängisime Aliast ja siis mingi aeg tuli Rauno ja ta naine ka. Aliases sai nalja jälle. Ma lahmisin igast teksti jälle kokku ja me Etsiga juhtisime, aga lõpuks jäi mäng ikka viiki. Teised tulid, siis Elisel oli juba faas peale tulnud. Naersime, et ta on esimene ära vajuja, nagu Gert eelmisel aastal. Läksime Jaanikaga ta juurde seletama, siis ta tuli lõpuks püsti tagasi, tahtsid koos Jaanikaga pilti teha, aga ta arvates oli seal nii pime või nagu ta ise alguses ütles: "Siin on nii valge, lähme valgemasse kohta," mida pärast veel tükkaega naerdi.
Hiljem tulid veel Kapp, Anne, Älf, Älfi sõber ja tolle naine ning mingi aeg oli juba Jaanus kohale ilmunud. Mul oli täiega hea meel neid kõiki näha. Nunnukas oli totaalselt laes - enamused mu kõigeparemad klassivennad olid kohal. See on üldse nii super, kui kokkuhoidev ja üksteisest hooliv klass me olime ning oleme seda siiani. Vaatasime mu seda piltidest tehtud videot enne teiste tulekut ja Saqu ei jõudnud terve õhtu jooksul ära seletada, kui hea klass ja kui head ajad need 3 aastat olid. Kõik ootavad täiega juba seda klassi kokkutulekut/möllu, mis ilmselt juuni algul toimub, kui kõik rahvas igalt poolt tagasi on jne. Loodan, et enamus tuleb kohale, siis oleks üliboonus.
Kõige naljakam oli see, kui vaikne Kapp alguses oli - mitte ühtegi sõna eriti ei öelnud, aga hakkas siis järjest jooma ja rääkima, nii et Älf sai oma sõbrale ehtsa näite tuua, kuidas alkohol inimesele mõjub. Lõpuks oli täpselt nii nagu eelmine aasta - Kapp oli läpaka taga, pani laule, laulis ja käskis kõigil endaga juua. Mina, Gert ja Jaanus olime kained. Mingi aeg oligi meil teistest eemal oma kainete ring, kus seletati.
Älfi sõber on Saaremaalt pärit, siis too pani mingit väga head teksti kogu aeg ja Kapilt tuli ka igasuguseid huvitavaid väljendeid ja mõttevälgatusi. Näiteks: "Pole tantsuvend" või "ma pole joogivend" ja siis rääkis, kuidas ta klubis jälle käis. Mina: "Sa ei pidand klubi inimene olema ju.."
Kapp: "Kodu minnes, tee peale jäi.." kõik hakkasid täiega naerma, Kapp: "No tegelt ka koduteele jäi", mis on ka tõsi, kuna CT jääb sinna tee äärde. Lõpuks Kapp ise ka tunnistas: "Ma olen vist ikka täis, rutiinne nädalavahetus."
Jaanus täiega naeris kõrval: "Kus võib ikka seletada, Biku ei jõua siin ära trükkida enam."
Vastupidiselt Elise sünnipäevale tõsteti Jaanika ikka enamvähem õigel kellaajal üles ka - 00.02, kuigi mitte eriti kõrgele, kuna Jaanika on pikk ja lagi üsna madal. Jaanika sai üles ära tõstetud, siis Älf ütles: "Nüüd on minu kord!" Älfil oli eelmisel pühapäeval sünnipäev ja Raunol sellel pühapäeval, nii et sünnipäev ainult sünnipäeva otsa ongi kogu aeg.
Rauno lause: "Näeb, siis teeb" sai teostetud Rauno nägudest, mida ta mulle kogu aeg tegi. Üldse mingi nägude teema oli terve õhtu, nii et ma ainult naersingi. Tegime pilte seal veel ja niisama jutustati kõigi. Gerdiga rääkisime mu rattaga sõitmisest. Käisin ükspäev Sännas, siis Gerdile jäi mu msni pealkiri silma, mille peale ta täna ütles: "Käid siin Sännas ja igal pool.."
Eelmine suvi, kui ma ükskord Sännast tulin, siis Gert tuli ka kuskilt sealt poolt, sõitis autoga tükkaega kõrval ja seletas. Selle rattaga sõitmise peale sain talt uue hüüdnime "SõkuBiku", haha. Gert räägib üldse mega huvitavat juttu kogu aeg - filosoof, poliitik jms, nagu ta on. Jaanusega sai veel pikalt ja laialt seletatud. Naersin, kuidas tal uneaeg vägisi peale surus, nii et ta, kas haigutas või siis vaatas klaasistunud pilguga.
Lõpuks, kui osa rahvast juba liikuma hakkas, siis tuli Kapil ja Annel idee klubisse minna. Anne: "Lähme peole!"
Kapp: "Kuna ma peole ei lähe?" ja siis panid seal segast veel. Kapp tahtis Älfiga juua kogu aeg, kuigi Älf oli suht läbi juba. Kapp: "Älf, come to papa!" Pärast seletasid seal kahekesi. Älf Kapile: "Sa oled vana mudel juba."
Kapp: "See ei loe, ise oled samasugune - roosteuss on nagunii sees."
Lõpuks Älf ja need ka läinud olid, siis plaanisime me ka vaikselt minema hakata, aga no mindi jälle mingi tund aega, enne kui lõpuks minema sai mindud. Pidin ema mängima jälle ja asju aitama otsida jne. Rauno ei jõudnud enam ära oodata ja hakkas lõpuks mossama, nagu väike laps, sest polnud enam rummi ja ta muud ei joo. Jaanika üritas teda lohutada, aga Rauno tegi ainult mossis nägu ja kõndis minema. Ma täiega naersin neid kõiki.
Lõpuks liikuma saime, siis oli kell juba nii palju, et jätsime Anne ikka Haanjasse ja läksime ise veel natukeseks linna, aga mitte kauaks, kuna Kapp jäi autos juba peaaegu magama. Rauno naine kaiffis mu bassi ja muudkui seletas: "Täiega mõnus bass on siin autos!" Omaarust mul küll nii võimas bass pole, kuigi viimasel ajal kõik täiega kaifivad seda.
Kapp laulis Jaanika sünnipäeval: "I'm sexy and I'm homeless," ja pärast, kui ta autos ära vajus ja ma ta koju lubasin viia, siis laulsin mina talle, et kui ma teda koju ei vii, siis ongi nii: "You are sexy and you are homeless!"
Viisin Rauno koju ära ja siis Kapi Sõmkasse ja lõpuks, kui ma koju jõudsin, oli jälle suht hommik, nii et terve laupäev sai peaaegu maha magatud. Alguses magasin kella 1ni, siis käisime Annu ja Rainiga väljas, Öpas sinililli korjamas, pilte tegemas ja hiljem Jossu juures, kelle koer mind iga korraga aina rohkem armastama hakkab. Õhtul magasin veel 3 tundi, aga ikka ei aidanud. Vaatasin mingi filmi ära, rääkisin Kristjaniga ja siis uuesti magama. Pühapäeval sai ka kaua magatud, aga ikka oli uni. Täiesti lambist mitte millestki nii väsinud. Vahepeal ma ei saa enam aru, mis toimub. Mul pole jõudu, et kooli minna, oma toastki välja minna, rääkimata siis voodist tõusmisega. "Annad jõudu elada", olen muutunud jõetuks, kuna ma tunnen täiega puudust neist, kes seda jõudu annavad. Vahepeal köögis istudes jään tuimalt aknast välja vaatama - kümmekond minutit lihtsalt vaatan, mõtlen ja unustan ennast totaalselt ära. Koolis ka vahepeal saabub mõni hetk, kui midagi sellist meenub, siis vajun korraks mõttesse. See kõik ongi sellest, et ma elan minevikus, mitte olevikus ja tulevikus. Sellepärast olen ma vaikselt hakanud matma mõtet sellest, et ma selle kooli pooleli jätan ja minema lähen, sest ma lihtsalt ei taha vanadest asjadest ja inimestest loobuda. Et umbes nii: "Vahel võiks kõik olla nii, et miski ei muutu kunagi, et ma lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen ja kõik on ikka veel siin," aga paratamatult iga hetkega kõik aina kaugeneb, läheb, kaob ja kustub. Pikemalt järele mõeldes on isegi parim sõber see, kes on järjest kaugenenud, võrreldes sellega, kui lähedal ta veel paar kuud tagasi oli. Juba mitmendat aastat järjest tahaks kevadet talveks vahetada, sest kevad on see aeg, kui on aeg jälle minna.
Pühapäeval käisin korraks maal rattaga, nii et tänu kruusateele olin ma totaalne porikäkk, peale seda tuli uuesti uni ja nüüd peaks end lõpuks siis kokku võtma, kuigi esmaspäeval minnakse alles 3ndaks tunniks kooli ja siis saksat vastama.