No homo!

Tegelikult ma mõtlesin kirjutada juba 10. juulil, tähistamaks sellega oma blogi kolmandat sünnipäeva, aga kuni siiani pole olnud, kas aega või inspiratsiooni. Nüüd aga ootab 6. juulil toimunud paadiralli oma järge, sest sellest vingest sündmusest koos kõige lahedamate sõpradega lihtsalt peab kirjutama.
Laupäeva hommikul tulin juba 7 ajal üles, kuna pidin ühel inimesel linnas järel käima, aga noo selline uni oli, et kui ma koju tagasi jõudsin, siis jäin magama. Peale lõunat kunagi leidsin aega, et ka paadirallile minna, aga millegipärast oli päevane osa kuidagi korraldamata ning peale rannavolle tol hetkel mitte midagi muud ei toimunud, nii et liikusime Märdiga koju, et süüa ja siis isemeisterdatud veesõidukite võistluseks tagasi tulla. Viimasele oli tulnud küll palju pealtvaatajaid, aga vaadata iseenesest polnud väga midagi, sest ainult üks veesõiduk oli. Isegi iga-aastasi pullivendi polnud kohal. Ilmselt oli see tingitud sellest, et kogu paadiralli kava ilmus alles nädal-kaks tagasi ja selle ajaga poleks keegi eriti midagi suurt valmis saanud.
Peale isemeisterdatud veesõiduki võistluse käisime korraks rannavollet vaatamas, rääkisime Raxiga, kes ka osales ja siis jalutasime tagasi randa, kus oli käimas avavee ujumise etapp, millega Tamar tegeles.
Mingi hetk kohtasime Heidit ja Helenit, kes jäätist sõid. Pildistasin neid ja siis jäime sinna rääkima, kuni Elton tuli. Rääkisin temaga paar päeva enne paadirallit, mille peale ta lubas platsis olla ja nagu näha, siis ta ka oma sõna pidas. Meenutasime eelmist aastat ja hakkasime rahvast kokku ajama. Muretsesime, et Mikk ja Mikkel ikka Maxiga kohale saaksid, kuigi nad tõid meile välja igasuguseid vabandusi, mille üle muretsemine oli asjatu, kuna nad tegid ainult nalja ja jooksid meile mingi hetk lihtsalt vastu. Vahepeal olid kohale jõudnud ka Taavet, Jane ja Joosep. Jane demonstreeris meile oma 3. koha karikat, mida ta hommikusel esmakordselt toimunud Rõuge maratonil lühemat distantsi joostes naiste klassis võitis. Ma käisin ka hommikul Ööbikuorus maratoni algusest pilti tegemas, aga Janet mul kahjuks toohetk tabada ei õnnestunud.
Vahepeal avastasin, et oleme oma lapsed (loe: Heidi ja Helen) ära kaotanud, Elton oli õnneks alles. Liiguti rahvaga Kaussjärve äärde. Teel saimegi Maxi, Miku ja Mikkeliga kokku ning toimus mingi suurem kallistamine ja rõõmuhetked sellest, et vana seltskond peaaegu kõik koos on.

Kaussjärve ääres hakati paadiralliks valmistuma. Elton oli ehtne näide sellest, kuidas Vasja tööd teeb ehk siis Elton pumpas Jane ja Evelini võistluspaati täis ja teised jõid ja vahtisid niisama ümberringi. Paat täis sai, siis oligi Eltoni lemmikkohaks see kummipaat, kus ta sees peesitas ja õlut jõi enne võistlust nii kaua kui võimalik. Istusin ka paadi ääre peal ja pildistasin ümberringi toimuvat. Kunagi olid Eerik, Egle, Po, Mairo ja Biibs kohale tulnud. Märt oli ka nende juures, istusid trepi peal ja jõid õlut, mille peale Egle ütles, et nad on nagu suvised parmud. Egle sugulased ka osalesid, siis oligi kõik rahvas mingi aeg seal üheskoos. Keegi neist leidis mingi lapse väikse mängukoera, millest Märt käskis pilti teha, et facebooki üles panna, et omanik üles leida, aga Po kandis seda koera seni taskus, kuni loovutas selle hoopis mingile nutvale poisile, nii et omanik ei saanudki seda koera tagasi.
Vahepeal kadusid Taavet ja Joosep kuhugi ära, rääkisime just neist, kui nad välja ilmusid, mille peale Max: "Hundist räägid, siis tuleb hundiema ka kohale!"
Õigepea tuiskasid meist mööda kitlite ja lokirullidega Kriste ja Liisi, mille peale Max täiega naerma hakkas ja nimetas neid tüüpilisteks venelannadest koduperenaisteks, täheldades, et kui Venemaal kellegi ukse taha lähed ja ema ukse peale tuleb, siis ta näeb täpselt samasugune välja.
Max üldse rebis kogu aeg. Millegipärast jäin ma talle järjekordselt ette, mille peale ma talle eelmisest aastast seda meenutasin, kuidas ma talle otsa vaatasin ja ta küsis: "Mis vahid mind, võlgu olen v? Ma võin taarat anda, viid ära, siis on võlg tasa."

Evelin ja Jane, kes õigepea hakkavaks paadiralliks valmistusid, viidi sõdurite juurde, kellelt laenati näovärve ja tehti tüdrukutele kiisuvurrud põse peale. Evelinil olid geelküüned, mille peale ma olin täiesti kindel, et tal murduvad need ära, või vähemalt üks, aga nagu ta mulle õhtul näitas, siis olid imekombel kõik alles. Max ka alahindas neid, lubas raja ääres karjuda: "Mine sõua, teised on juba ammu finišis," kuid soovis lõpuks ikkagi neile edu, juba sellepärast, et Jane kurtis, et ta ülbe vend Joosep talle edu ei soovinud. Tegelt Joosep pole ülbe, vaid täiega äge. Ta on mega fotogeeniline ja lubab mul ennast kogu aeg pildistada.

Pool tundi enne paadiralli algust hakati Kaussjärve teisele kaldale liikuma, et sealt parem ülevaade stardist saada ja pilte teha. Kõik hakkasid üle jõe minema, aga ma ei tahtnud oma jalanõusid märjaks teha ja ütlesin, et lähen ringiga, aga siis astus välja rüütelik Elton, kes mu sülle võttis ja üle jõe kandis, mille peale öeldi, et Märt on nüüd Eltonile teene võlgu. Keegi veel ütles naljaga, et järgmine kord kannab Elton Märti kätel, kuna Märdil on selg haige.
Teel Kaussjärve kaldale liitus meiega veel inimesi ja tehti igast nalja. Põhiline päeva teema oli: "No homo!" Kui keegi kedagi kallistas või pedena välja paistis, siis tuli see repliik jälle kuskilt. Kõndisime mööda teed, kui Taavet särgi seljast ära võttis, mille peale hakkas teksti igalt ühelt järjest tulema: "Taavet, pane särk selga! Jah, pane särk selga, päike läheb pilve taha! Ära ole nii homo!" Kõigele lisaks lajatati talle laba käega vastu paljast selga, nii et sinna jäi punane käe jalg. Lõpuks oli Taavet sunnitud siiski särgi selga panema.
Siis oli veel mingi teema, et Mikk saab kõik ära, nagu Chuck Norris teeb kõik ära.

Kaussjärve äärde jõudsime, siis kutsusin Egle pilti tegema, et me seltskond kõik pildile jäädvustada, kuigi kõiki ikka täiesti pildile ei saanud, Jane ja Evelin olid ju ka teisel kaldal, valmistudes kohe stardiks. Pärast sai ikka kõvasti naerda, kui nad lõpuks peaagu viimastena Kaussjärve teisele kaldale jõudsid. Jane suutis veel jooksu pealt pikali kukkuda. Mõned jäid kuhugi mülkasse kinni, mis järve otsas, välja tulemise koha peal olid.
Kui enamik oli järvest välja saanud, siis läksime üles tee peale, aga sealt polnud väga midagi näha, kuna rahvast oli nii palju ja oli tekkinud kergelt ummik. Lõpuks kui saime vahekäiku, kust võistlejad jooksid, siis pidime natuke veel ootama, kuni meil täiesti üle lasti minna, aga Mikk hakkas protestima ja seisis põhimõtteliselt keset teed, kuigi teda aeti eest ära. Tal oli nii pohhui ja ta muudkui targutas ja küsis, et miks ta või seal olla.
Ootasime teised ka järgi ja siis liikusime jõe äärde, aga paljud suutsid juba igale poole ära kaduda, nii et ma jäin lõpuks Maxi, Miku ja Eltoniga. Elasime Evelinile ja Janele kaasa ning liikusime ära finišisse. Vahepeal oli Mikk juba jälle loomulik kadu ja Märt käis ära kuskil jne. Jõudsime aiani, siis Elton võttis mu jälle sülle ja tõstis läbi vee teisele poole finišikoridori, kust sain juba ise teisele poole. Ees ootas mu sugulane, kes kohe kommenteerima kukkus: "Nii kasutataksegi siis inimesi ära, jah?" Minu arust polnud see üldse ära kasutamine, see just näitas, et Eesti meestes on veel rüütelikkust, mida valdavas enamuses pole.
Kunagi jõudsid Max ja Raul ka meile järgi ja hakkas jälle mingi haige teksti ajamine. Tegin finišeerujatest

pilte, kuni Max mind kiusas ja ma olin sunnitud oma kaamera mõneks hetkeks talle loovutama. Lõpuni ei viitsinudki vaadata neid võistlejaid ja tegin minekut, et Märt üles otsida. Nad olid Po, Egle, Mairo, Eeriku ja Biibsiga kollases aknas, kust neid tegelikult terve päeva ja õhtu jooksul pidevalt leida võis. Seal kõrval oli veel see rõngaste viskamine pudelitele, mida Po, Eerik ja Mairo raha eest mängisid, aga midagi ei võitnud.
Po rääkis parasjagu mingist süsteemist, kui üks purjus noormees sinna tuli ja küsis: "Süsteemi ei ole näinud v?" Kõik hakkasid haigelt naerma ja Po vastas: "Seal on haigeee süsteem," viidates oma selja taha jääva Suurjärve poole. Tollele aeti veel igast lolli teksti. Pärast, kui me Egle ja Sannuga pilte tegime, siis too hüppas ka pildi peale.
Vahepeal jõudsin kodus käia, puhkasin jalgu ja Sannu käis Sällyga ning tõi oma asjad mu juurde, vahetasin riided ära, mille peale Helen hiljem täheldas juba mu kolmandat vahetust garderoobi osas, kuigi tolleks ajaks olin ma riideid vahetanud juba rohkem kui kolm korda.
Vaatasime ja pildistasin autasustamise ära ja siis liikusime üles Helena juurde, kuhu kogu rahvas kogunenud oli. See aasta polnud enam seda head Eltoni korterit, kuhu minna. Alguses ma polnud üldse vaimustuses Helena juurde minekust, aga kui sinna jõudsin, siis Jane juba säras ja jäin seletama seal kõigiga jne, et aeg muudkui lendas.
Alguses, kui me Märdiga kohale jõudsime, siis mul olid jalad nii väsinud, et küsisin Janelt luba ta auto pagassi peale istuda, kus eelmine aastagi Kaussjärve rannas õhtul istuti. Istusin seal ja siis seletasin kõigiga ümberringi. Kõik pakkusid juua ja mahl viinaga oli isegi suht hea, kui arvesse võtta seda, et mul ei lähe muidu üldse alkohol kaelast kuidagi alla.
Me olime Eltoniga mega rõõmsad ikka, et vana seltskond jälle koos oli. Isegi Merka oli vahepeal kohale jõudnud. Ainult Raunot ja Eliiset polnud.
Tegime pilte seal Jane ja Joosepiga. Joosep muudkui säras ja seletas, et Rax on ta vend ja tal on üldse suur family, eesotsas minu ehk Birgit Pettai'ga, mis tuli mulle üllatusena, aga see on positiivne, kui sõbralikud nad kõik on ja kui kiiresti inimesi omaks võetakse jne. Joosepi nime kuuldes oli mul muidugi kurb, et mu parim sõber kadunud on. Nägin teda küll just päev enne Võrus, aga ei läinud rääkima, kuna ootasin, et ta ise tuleks ja ütleks midagi. Olime Vabakal, kui ta mööda sõitis ja karjus: "Märt," mille peale tekkis mul küsimus: "Aga Biku??" mis pole vist üldse oluline.
Aga nüüd tagasi paadiralli juurde. Mikk ei saanud üldse aru, mis ta rääkis ja Max seletas, et tahab juba ammu tuttu. Samal ajal lõi Rax Taadule jalaga vastu tagumikku, mis siis, et Taadul valged püksid jalas olid. Need polnud ka muidugi korralikult puhtad, kuna Rax suutis need jaanipäeval jäädavalt ära määrida.
Seal seltskonnas oli veel inimesi, keda ma ei teadnud. Neist tuttavaks sain ainult Margusega, kes tuli mulle ja Märdile seletama, et me oleme tuttavate nägudega ja siis selgus, et me käime samas koolis, kust edasi jätkus kooli teema ja Margus teab mu venda jne. Keegi segas Margust rääkimisel, siis ta ütles: "Ära sega, praegu on nimede tutvustamine."

Mingi aeg liikusime ka kõik vesipiibu juurde, tõmmati seda ja kõik olid seal ühes puntras, mille keskel leidis Meeks, et Taaveti seljas istumine oleks veel parem variant, millele järgnes taaskord lause: "No homo!"
Paljudel oli plaan alla liikuda, aga pidime ära ootama kellegi vist veel ja siis oldi pidevalt mineviku valmis, aga kui juba peaaegu minema hakati, siis läks jälle mingiks seletamiseks ja tegevuseks jne.
Jane: "Lähme v?"
Taavet: "Kuule, mul on pepu paljas", ise samal ajal pükse vahetades.
Me seisime sellel ajal Märdiga juba eemal ja ootasime, et liikuma saaks hakata, kuni Mikk me juurde seletama tuli, ise juba suht segi: "Teate, ma ei oska täis peaga käituda. Ma käitun nagu viimane värdjas," mille peale me naerma hakkasime, ta ise naerma hakkas, aga ise tunnistas, et nii on. Peale seda hakkas ta majade juurde vaatama, kus maja 3. korruse vasakpoolseima akna peal oli antenn, aga Mikk väitis, et seal on mingi mees, kes teda vahib. Sõimas teda, et ta ei vahiks, vehkis kätega jne. Ma üritasin talle selgeks teha, et seal pole kedagi, aga ta ei kuulanud meid ja jäi seda kujutletavat meest edasi sõimama.
Lõpuks, kui mingi rahvas autoga jõudis, siis hakati jala alaka poole liikuma. Terve tee oli meid mitmes reas täis. Mikk oli sellel ajal muidugi loomulik kadu, alles kui alla jõudsime ja seal teistega seletanud olime, jõudis järgi. Terve tee seletasid Taavet ja Joosep, et eest ära, fämily tuleb.
Alla jõudsime, siis Märt läks Eeriku auto juurde ja aitas neil jooke sisse viia, samal ajal, kui ma Raamatu ja ta sõpradega rääkima jäin. Jõin veits Raamatu koksi ka, mis tema arust kange oli, aga mul läks taaskord kergelt see kaelast alla. Raamat käskis veel kolme kõrrega juua, kuna siis pidi parem olema. Taavet oli ka sinna peatuma jäänud ja sai kokku mingi tüdrukuga, keda ta eelnevalt teiste sõnul 10 tundi ootanud oli.
Märt tuli, siis rääkisime veits Raamatuga veel ja liikusime edasi poe ette, kus oli Silva ja Oha, Kerli oma sõbrannaga ja mingi aeg liitusid veel Heidi ja Helen. Taaskord palju inimesi ühes kohas, nii et ei jõudnud kõigiga ära suhelda ja pildistada.

Lõpuks liikusin ka ära lava ette, kuna Hellad velled juba laulsid. Tantsisin mõndade laulude ajal koos Joosepi, Raxi, Rauli, Meeksi, Helena, Jane, Eevelini ja veel mingitega, kes sinna ringi olid kaasatud, üritasin pilte teha sellest, kui Joosep ringi sisse lükati ja ta seal tähelepanu keskpunktis sai olla ning lõpuks Raxi ka sinna endaga tantsima võttis.
Mingi hetk nägin, kuidas Kristjan kõnnib, aga jõudsin täpselt siis temani, kui ta kollase akna juurde Märdini oli jõudnud. Läksin ka sinna nendega rääkima. Lõpuks jäimegi Kristjaniga seletama. Rääkis mulle oma tööst, kuidas ta tööjuurde helistatakse ja mitte kellegi teise, kui ainult temaga ollakse nõus rääkima ja asju ajama, mille peale täheldasin, et ta ego tõuseb nii veel kõrgemale.

Mingi hetk tuli Birjukov meie juurde. Ta osales ka paadirallil. Ajasime talle, et ta on õpetaja Siiri lemmik, sest alati, kui Missost jutt oli, siis Siiri ütles, et lähme Misso Birjukovi juurde grillima. Kristjanit võrdles ta ka pidevalt Birjukoviga, sest Kristjanil ei saanud asjad tehtud. Õpetaja Siiri: "Isegi Birjukovil said kõik asjad tehtud, kuidas sul nüüd ei saa?"
Pärast sai Kristjani ja ta sõpradega lava vasakus nurgas veel mitu korda kokku ja rokitud, tegin neist pilte jne. Nägin Laurit ja Raigot, rääkisin nendega veel ja siis jalutasin ringi ning otsisin Märti, aga kohtasin pidevalt jälle kedagi tuttavat, kellega rääkima jääda.
Nägin Kõrtsi, kes oli turva, rääkisin temaga, kuni Liisi oma lapsega tuli. Jäin nendega rääkima ja lubasin Liisi kunagi endaga välja kutsuda. Ajasin ta last naerma ja pahandasin Liisiga, et ta on halb ema, et oma lapse peole lärmi ja joodikute sisse tõi. Pärast, kui teda uuesti nägin ja temaga uuesti pahandasin, siis ta sõitis täiesti juhuslikult oma lapse käruga mu varbast üle, mis Mallale palju nalja tegi.
Enne Ott Leplandi lavale tulekut tegime temaga pilti ja sain käe peale autogrammi, kuigi mul on nii palju Otiga pilte ja autogramme juba. Alguses koha lava ette ei läinud, vaid jäin Silva ja Karli juurde. Laulsime Silvaga duetti, pühendusega Karlile: "Kui südames kõrged leegid, ohvrituld Karliga teen, lase olla minul ainult, Karli peal, sulanud jää." Karl küll ähvardas ära minna, aga ta siiski ei teinud seda, kuna tal polnud seal rohkem tuttavaid. Ma isegi imestasin, kui neid kahte koos nägin.

Lõpuks leidsin Märdi ka üles. Ta otsis mind samamoodi, aga ilmselt me liikusime sama ringi ega saanudki sellepärast kokku. Ott Leplandi ajal olime paremal pool lava tee peal, Egle, Eerik, Po, Mairo, Biibs ja veel mõned olid vahelduva eduga seal meiega. Nägin Krissut ja Marinit, kellest ei saanud jätta pilti tegemata ja muidugi Airi, kes korrutas, et varastas oma peas olevad punased triibulised vilkuvad prillid Andre Luigelt.
Mikud olid meiega ja mu venna vana klassiõde Sannu, kes rannas toimunud õnnetusest rääkis. Loomulik kadu oli nii purjus juba ja kallistas Biibsi kogu aeg. Siis tuli Indrek sinna, kellel ma eelmine aasta koos haanjakatega kainekas olin. Nood lõid Mairoga me ees tantsu ja nalja ikka sai. Tegin mõned pildid lava juurest, aga muidu lava ette rokkima ei läinud ja olin Märdiga.
Peale Ott Leplandi mindigi põhimõtteliselt peolt minema. Üritasime Mikku ka endaga kaasa tirida, aga ta punnis vastu ja hakkas me käsi väänama, nii et pidime ta kahjuks sinna jätma, kuigi ma juba siis arvasin, et sellest midagi head ei tule. Tänu mulle ta saigi sinna peole sisse üldse, kuigi ta oli Taavetiga käest juba raha küsinud, aga kui me alguses piletit läksime ostma ja ma ütlesin: "Birgit Pettai +1" ning see üle vaadati, siis hakati käepaelu panema. Seal oli aga mega sagimine ja ütlesin oma sugulasele, Kätlinile, kes käe paelu pani, et Mikk on ka meiega, samal ajal, kui Mikk Taaveti antud 20 eurisega vehkis. Mina: "Ta on ka meiega, ta on nii segi, ärge pange tähele, pange talle ka käe peal." Kätlin kahtles korraks, aga pani siis ja liikusime edasi. Mikk ei saanud alguses midagi aru, aga kui talle seletasin ja Taavetit sillal nägime, siis andis talle raha tagasi.

Peale pidu liikusime üles Helena juurde, kus olid Helena, Meeks, Elton, Max, Mikkel, Taavet ja tüdruk, kellega ta ennist kokku sai. Istusime ka vesipiibu juurde maha, tõmbasime toda ja rääkisime juttu. Põhiteema oli ikkagi Mikk. Mikkel kurits, kuidas Mikk talle ükskord täispeaga kallale tuli jne. Siis oli see teema, et ninnunännu, väike ohver Mikkel. Mikkel pani ka mega ägedat teksti. Max oli vist ainuke, kes Mikku kaitses: "Mikk on mees, mitte mingi 17 aastane tatikas," vihjates Mikkelile, kellega nad pikemalt juba tülitsesid, kuna Mikkel ajas terve õhtu teemat bemmidest, mis Maxile üldse ei meeldi. Kui me õhtupoolikul Eesti ema parklas olime, siis Mikkel käskis Maxile öelda, et ma nägin just ühte ilusat bemmi.
Max grillis kogu selle vestluse ajal liha, aga kui kuulis, et rahvas liigub alt üles, siis põdes, et pidulised tulevad ja söövad ta liha ära, mille peale soovitasin tal ruttu kõhu täis süüa.
Taadul ja ta tüdrukul oli Käsnakalle õhupall, mida Mikkel nunnutama hakkas: "Spongebob, oh sa pontsukene." Mikkel tootis nii haiget teksti ikka ja rääkis, kuidas ta jalg on märg nagu ameerika lipp," kuigi ma ei tea, mis seost neil kahel asjal on.
Ma oleks täiega tahtnud seal lihtsalt hommikuni olla, jutustada ja segast panna, aga mul oli nii jõhker üleväsimus, et ma reaalselt lihtsalt ei jõudnud olla. Võib-olla, kui ma üksi oleksin olnud, siis oleksin seal edasi tiksunud, aga kuna Märt oli ka väsinud ja väljas oli jahe, siis liikusime ming 2 ajal koju ära. Terve tee Helena juurest koduni püüdsin Märti ärkvel hoida, sest ta põhimõtteliselt magas kõndides.
Öösel oli Taavet meile mõlemale korduvalt helistanud ja otsis ilmselt Mikku taga, kes oli taaskord loomulik kadu, kuigi kõik olid tema pärast seekord tõsiselt mures, sest ta ei ilmunudki enam välja. Hiljem ainult selgus, mis seiklused kõik Mikuga toimunud olid: Mikk leidis mingi naise kadus ära tollega, siis ärkas kellegi võõra aiamaa peal üles, suht lähedal Helena majale, ärkas, siis hakkas kodu poole kõndima, jõudis 7 kilomeetrit ära kõndida ja vajus siis kraavi magama. Keegi sõitis mööda, kontrollis, et kas ta on elus ikka ja võttis peale ning viis natuke edasi, kust Mikk sai juba tuttavaga koju emme kaissu.

This is fcking awesome

Mõtlesin, et kui mul on tavaliselt juulis kõige vähem aega, et siia midagi kirjutada, siis hetkel on mul täpselt selline inspiratsioon ja entusiasm kirjutamiseks nagu 3 aastat tagasi, kui blogi kirjutamist alustasin. Nii ma olen siis täna jälle siin tagasi ja jätkan oma seiklustega.
Jaanipäev jätkus enam-vähem mu lõpetamisega, mis veeres kuidagit moodi mööda, kuna ma vist lootsin sellelt rohkemat, kui tegelikult sain. Positiivne oli see, et meie klass istus laval kõige taga ja me saime seletada ja täiega segast panna, vaatamata sellele, et Terminaatorit basskitarrist üleval meid vahelduva eduga filmis. Sain viimast päeva Kristjani kõrval istuda, temaga jutustada, naerda jne. Ta on inimene, kes meeldib mulle just sellepärast, et ta meenutab mulle mingil määral mind ennast ja on kohati samasugune egoist, nagu mina.  Mulle meeldivad inimesed, kelles on ülbust. Kristjani kohta käivad Code one laulusõnad "nüüd võin taas", mis mulle igatpidi teda meenutab: "Ühelt hetkel olla võid sa, kaugel ning lähedal," sest mingil hetkel me saame väga hästi läbi, teine hetk jälle vaidleme ja ei räägi nii palju.
Kuna lõpetajaid oli palju, siis venis lõpupäev ka omajagu pikaks, seda enam, et meid praaditi kõige kauem lõputunnistuse kätte andmise osas. Sain selle aja jooksul isegi kõne valmis mõelda. Videot mul näidata ei lastud, mis oleks pidanu tegelikult kõne asemel olema. Kõneks olin teksti varem kuskil bussis või mõnes muus mõttelennuga paigas välja mõelnud ja pidin selle nüüd oma ajusoppidest välja kookima ning kokku panema. Polnud ka telefoni käepärast, kust oleks selleks materjali saanud.
Alguses, kui ma kõnet pidama läksin, siis jooksis korraks mega errorisse. Selline tunne, et keegi teine räägib minu asemel, kuigi tegelikult tänu diktofonile olen ma juba oma häälega harjunud, aga kõnet pidades jooksis mõttes see, et mida ma nüüd räägin siin? Õnneks läks kõik plaanipäraselt ja vastupidiselt teistele suhtun ma teiste ees rääkimistesse suhteliselt külmalt ja pabinata.
Kõne siis järgmine: "Kõigepealt alustaksin oma kõnet lausega, mis jääb meie meeldivat kooliaega meenutama: kui me juba siia tulime..,aga tegelikult tahtsin öelda, et mõni meist leidis, mõni kaotas, aga me kõik võitsime ja õppisime siit midagi. Tänan kõiki õpetajaid ja Võrumaa kutsehariduskeskust, kõige suurem tänu aga meie kursusejuhatajale Malle Peedelile!" Embasime kursusejuhatajaga ja läksin tagasi oma kohale. Selle teksti vahele jäid ka naeruhetked, mida täheldasin, kui kõne ajal nende poole vaatasin.
Lõpuks lauldi ladina keelset üliõpilaste hümni, mille peale me alguses midagi kosta ei osanud, kuna me ei teadnud, mis asi see on. Lõõtsamängu peale sai natuke jalga kaasa tatsutud ja kui lavalt alla minek oli, siis soovis mu lemmikõpetaja MAd mulle isiklikult õnne. Ta on nii tore kogu aeg. Paar nädalat tagasi, kui kool oli juba läbi, aga ma mingeid lõputöö asju veel koolis ajasin ja teda koridoris eemalt nägin, siis vaatasime üksteisele otsa, mille peale ta mulle käega ägedalt lehvituseks viipas ning ma samaga vastasin. 
17. mail, kui veel kool oli, aga ma üldse enam heade ilmadega koolis ei viitsinud olla ning viimasel hetkel enne õpetaja tulekut saksa keelest otsustasin üle lasta, siis oleks 4ndalt korruselt alla kiirustades MAd'iga kokku jooksnud - mõlemad võpatasime. Tõsiselt tore õpetaja oli, minu kui tema silmis Bi-bi Pettai jaoks.
Kui kõrval saali jõudsin, siis läksin üles lava peale, et kõik mind üles leiaksid ja ma ise teisi näeksin. Märt kadus mingi aeg ära kuhugi ja siis üritasin teda leida. Samal ajal tulid juba õnne soovima mu isa ja Nilso. Viimane oli mu jaoks üllatus, aga kuna ta tuli ilmselt kellelegi teisele lilli tooma ja eelnevalt facebookis nägi, et ma ka lõpetan, siis tõi mulle ka lilli. Nii armas sinust, mu kallis a-kas. 
Ega mu sõpradest peale Annu keegi teine tegelikult ekstra minu pärast lõpetamisele ei tulnudki, mille peale tekkiski arusaam, et miks ma üldse pingutan ja oma sõprade lõpetamistel käin, kui nemad minu omast väljagi ei tee. Mitte, et ma oleksin kunagi oodanud mingit vastutasu, aga lihtsalt ma tõesti lootsin sel tähtsal päeval näha rohkem sõpru seal koos minuga. Sellepeale üks tark, aga kurb lause: "Üks elu piinu ja kadusid on seegi, kui meie sõbrad ei suuda oma lugusid lõpetada."
Lõpuks kuidagi kultuurimajast välja sain, siis ootas mind ees Rait, kes oli ka lisaks mulle mingi sugulase lõpetamisele tulnud. Raidi esimesed sõnad: "Lõpetasidki kooli, jah? Kohe nii lõpetasidki?" ning soovis õnne. Sellele järgnesid juba Anita, Märdi ema, Rele, Katri ja Annu. Vahepeal toimus fotosessioon. Alguses plaanisin, et Märt pildistab sees ja Annu väljas, aga hiljem ununes see üldse ära ja siis Märt tegi enamused pildid. 
Siiri otsis ka meid kõiki üles ja kinkis igale ühele sokolaadist suure 1 eurose, mis pidi olema esimene raha miljonist, mis veel koguda tuleb. Kui me juba siia tulime, siis tegime Kristjani ja Karlaga temaga pilti ka. Lõpetajate pilt tehti, siis õnnestus meil ka enam-vähem normaalse koha peale jääda. Pole ainult neid pilte veel näinud, ainult nii palju, kui Märdi tehtud piltide pealt. Klassipildiks käsutas kursusejuhataja mind direktori kõrvale, kuna me mõlemad pidime tema arust heledad olema. Samas ma ei saanud aru, miks direktorit me klassipildile vaja oli?
Lõpuks läks rahvas suht laiali ära. Me jäime veel sinna pilte tegema ja siis isa kutsus Kimmeli me juurde, et meie kui Rõuge valla lõpetajad koos pilti teeks. Hakati siis pilti tegema, Kimmel küsib: "Pean naeratama ka v?" ja siis tuligi mingi äge naertamispilt meist.
Tädil ja tädimehel läks veel aega. Ootasime nemad ka ära, soovisid õnne ja edastasid kingitused ning mõtlesime, et mis edasi saab. Minu plaan oli muidugi see, et ostan sefiiritordi ja lähen seda üksi koju sööma, nagu alati, sest meil pole kunagi peale lõpetamisi olnud traditsiooniks pere või sugulastega kuskil istuda, sest kellelgi pole aega ja seekord ei jõudnud mu lõpetamisele nagunii ükski sugulane, peale isa, tädi ja tädimehe. Lõpuks otsustati Jaagumäele sööma minna (uute majja). Ma polnudki seal varem käinud. 
Ootamise käigus käis mega seletamine. Sellele eelnes muidugi tutvustamisring, kuna tädi polnud veel Märti ja ta peret varem näinud. Söögid said ära tellitud ja viimane maksis - mu isa.
Söömas ka veel seletasime ja kõik läks kuidagi ruttu, pärast käisime veel poes, ostsime eluhead rummikooki ja siis liikusime Märdiga Rõugesse. Vahepeal helistas Anita, kes hullunult nuttis, kuna ta oli liialt kauaks autosse ootama jäetud. Me aga arvasime, et ta on kuskil linnas ära eksinud. Õnneks ta ema lõpuks tuli ja siis ta rahunes maha, aga meil jäi korraks nagu arusaamatuks, et mis nagu toimus? Ta viimasel ajal kardab kõike ja kõiki vist.
Olime Märdiga natuke aega Rõuges, panime lilled vaasi, vaatasime kingitusi ja sõime sefiiritorti ning liikusime mingi aeg edasi tema juurde. Seal sai veel rummikooki söödud ja õnnitlused Märdi tädilt ja vanaemalt vastu võetud ning õhtul käisid veel lilledega õnne soovimas Egle ja Eerik, kes päeval tööl olid ega tulla saanud. 
Nii harjumatult mõttetu oli terve õhtu olla, kuna alati on kõik lõpetamised klassimölluga lõppenud, aga seekord oli meil see juba osaliselt mai keskel Soomaal ja 18. juunil peale eksamit kursusejuhataja juures ära olnud. Samas oleks võinud ka nüüd midagi koos teha, aga keegi polnud väga huvitatud jne. Oleks tahtnud kasvõi sõpradega olla, aga järgmisel päeval oli kõigil tööpäev ja kuna keegi erilist tähelepanu ka üles ei näidanud ega helistanud, siis ei toimunudki midagi. Õhtul käisime lihtsalt Märdiga sõitmas ja külastasime Vastseliina lehisepuistut, kuhu ammu minna on plaanitud. Päris äge oli seal. Sellest ka mu pilt facebookis, pealkirjaga: "Lõpetasin kooli ära, nüüd ostsin endale maja."
Ei mööda vist ühtegi päeva, kui me Märdiga majast ei räägiks. Ma nii tahaks elada kõigist eraldi. Ei taha vanematega koos elada jne. Tunnen lihtsalt, et see avaldab mulle jõhkralt survet. 
Reedel olin plaaninud õhtul linna minna. Hommikul Märdi juures üles ärkasin ja vaatasin, et kõigil on oma toimetused käsil, siis tuli ka tahtmine koju minna ja oma asjadega tegeleda. Tahtsin isegi blogi kirjutada, aga lõpuks ma olin koju jõudes nii väsinud, et magasin peaaegu õhtuni. Siis läkski juba kiireks linna minekuga. Kõigepealt pidin kursusejuhatajale kingituse edastama, millest poole suutsin ma lõpupäeval koju unustada. Seega andsin lõpupäeval ainult lilled ja kingituse viisin reedel. Ta muidugi kutsus mind sisse jutustama, ütles, et ma pean vahel ikka klassi kokku kutsuma ja talle külla minema. Üksinda elab, tal on igav - pole kellegagi rääkida jne. 
Edasi suundusin Kreutzwaldi muuseumi, kus toimus tänavune teatrilaager. Mu eesti keele õpetaja oli mind sinna kutsunud. Eelmise aastal käisime Palamusel teatrilaagri etendusi vaatamas, kus ka mu vend osales. Nüüd kutsus õpetaja mind lugu sellest kirjutama, aga kuna ta oli üritusest toimetusse teatanud, siis oli kolleeg ka kohal, kes sellest ise kirjutas, nii et mulle jäi seekord ainult vataamise ja noorte etendatud teatrielamuste nautimine. Ma ei viitsinudki lõpuni olla, vaid liikusin linna peale. Käisin Vabakal ja jäin juhuslikult Taaduga rääkima, kes mulle hiljem helistas ja me kokku lubasime saada, vaatamata sellele, et ta tahtis vara magama minna, kuna pidi laupäeval tööle minema.
Enne pidin kohtuma aga Hannesega, kellega on eelmisest aastast plaanitud juba paadiga sõitma minna, aga kunagi pole olnud aega, mahti või siis paati. Reedel oli aga kõik olemas, saime paadivõtme ja läksime Tamula äärde. Kõigepealt keeras Hannes püksisääred üles, läks veidi eemal vees oleva paadi juurde, tegi selle lukust lahti, vedas paadi kaldale lähemale, võttis mu kukile, samal ajal, kui ma Taaduga telefonis mu autos rääkisin ja siis tõstis Hannes mu paati. See oli kvaliteetaeg - päikseloojangul järvel vabalt jutustada kõigest. Lahkasime üksiku hundi probleemi ja mõtlesime läbi uute jahimaade strateegiat. Toree oli. Lisaks meile olid veel kaks paati järvel. Endalegi märkamatult olime paigal seistes vooluga triivinud päris kaugele, nii et Hannes  pidi tükkaega aerutama, et tagasi kaldale jõuda.
Vahepeal oli mu kell seisma jäänud, ise mõtlesin, kuidas kell küll nii vähe on? Kui avastasin, et kell on palju rohkem ja jalad juba paadipõhjas olevas vees külmetama hakkasid, siis palusin Hannesel täiesti kaldasse sõita. Ta läks maha, tiris paati jälle kalda poole, võttis mu kukile, viis mind kaldale ja läks siis ise tagasi paati lukku panema, mis aga võttis oodatust palju kauem aega, nii et sain kaldal natuke sääski sööta.
Edasi käisin korra Vabakalt läbi. Leidsin sealt eest üllatuse koos Annuga. Rääkisime juttu, kuni Taadu helistas ja mul lehvitada käskis. Vaatasin siis ümberringi, aga teda polnud kuskil näha. Taadu käskis lihtsalt käe üles tõsta, tegin seda, mille peale Taadu ütles: "Ma ei näe, oled sa ikka paadiga veel järve peal?"
Mina: "Ei, ma olen Vabakal."
Taadu hakkas täiega naerma ja ütles Raksile, et valed inimesed. Ilmselt lehvitasid nad nendele teistele, kes sarnase paadiga järvel olid, nagu meie Hannesega ennist. Naersin neid ja siis lubasin randa tulla, et nendega kokku saada. Oleksime Hannesega natuke kauem järvel olnud, siis oleks küll Taadut, Raksi ja Rauli näinud, sest nad kõndisid sealt samast mööda, kus me paat oli. Jõudsin isegi enne neid Vabakalt tagasi randa, hotelli juurde. Krissu oli ka nendega. Rääkisime juttu ja siis läksime edasi, et kuhugi maha istuda. Krissu vingus veel, et ta seelik saab mustaks. Ta kavatses terve öö üleval olla ja siis otse ja nende samade riietega Soome poole tagasi liikuda.
Räägiti jälle Pühajärvest, millest Taadu siiamaani üle ei saa. Ütles mulle, et nad räägivad Joosepiga iga päev sellest, kuna see oli lihtsalt nii kõva üritus. Terve õhtu veel jätkus see teema meil, kaasaarvatud uute ideede ja ürituste genereerimine, lisaks sellele veel eelmise kevade ja suve meenutused Erkoga. Kahju, et Erko ei saanud ei jaanipäeval ega ka järgnevatel üritustel meiega olla. Vähemalt saab ta nende blogi postituste põhjal sellest kõigest natuke osa ja muidugi kõvasti ka naerda.
Mõtlesime ja plaanisime, mis edasi saab, kuni Krissu tuli mõttele Chigagosse minna, kus sinnani veel kordagi käinud polnud. Kuna Krissu varem Chigagos töötas ja tal seal tutvused sees olid, siis tegi paar kõnet ja olimegi teel Chigago poole, õigemini Krissu oli. Ma jäin poistega veel randa ja alles hiljem läksime autoga järgi. Krissu polnud Chigago uksest ikka veel kaugemale jõudnud, kuna ta oli tänaval kellegagi rääkima jäänud ning lisaks sellele lobises ka veel telefoniga. 
Läksime uksest sisse, mille peale tabas mind tohutu nostalgia. Need vanad hinnapommi ruumid tulid kõik meelde, kui seal vanasti vanematega sai käidud. Meenutasin teistelegi, kuidas alati sai vanemaid linnas olles piinatud: "Emme, lähme hinnapommi," kuigi rohkem tahtsin ma käia Otto-Triinus ja pargi kiikudelt oli mind võimatu eemale hoida, sest Rõuges polnud kuskil nii vingeid kiike, kui seal. See vana park meeldis mulle ka palju rohkem, kui see praegune purskaevuga kesklinna park.
Tellisime alguses söögid - poisid tahtsid süüa ja joogid ning vesipiibu ja siis läksime kõige tagumisse nurka oma privet partyt pidama. See oli siis põhimõtteliselt Krissu ärasaatmise pidu, kuna tema tegi välja ja teda pole nüüd vist jälle kaks kuud näha. 
Olime just maha istunud, kui Krissu palus Sannule järgi minna. Ma küll alguses ei viitsinud üldse minna, aga kuna ma tahtsin Sannuga koos olla ja midagi teha, mis meil kunagi eriti ei õnnestu, sest saatus veab meile selles osas pidevalt vingerpussi, siis ikkagi läksin talle järgi. Hiljem istusime, rääkisime ja tõmbasime vesipiipu.  Suutsin sellest endale lõpuks nii kuuli pähe tõmmata, et kui alla läksin, wc's tule põlema panin ja selja taha vaatasin, siis ehmusin oma peegelpildi peale. Õigemini ma nägin oma varju ja ühte külge ning kuna ma olin musta riietunud, siis alguses võttis see täiega võpatama, mis lõpuks pani mind enda üle kõva häälega naerma, sest enda peale ikka ei ehmuks. Pärast teised ka naersid, et ma nii blond olen. 
Enamuse ajast rääkisin Taaduga igast teksti teemadel, mis ma ennist juba mainisin. Taadu kutsus mind Saaremaa rannapeole. Ma pole kunagi mõelnud sinna minna, aga Saaremaa nimel tahaks, kuigi see leiab aset nädalavahetusel, mil Märt peab just kodus olema, kuna ta vanemad lähevad Pihkvasse. Praegu oleks just hea seltskonnaga minna, sest nagu ikka suurte plaanide juures blokivad kõik täiega ega võta üldse vedu. Loodan ikkagi, et see suvi täitub mu Saaremaale mineku unistus nii, et ma saaksin kõik head rannad ja kohad läbi käia sooja ilmaga, kui saab ujumas käia jne.
Mingi aeg tuli Kaubo oma sõbraga sinna, siis Krissu pani segast ja solvus, kuna ta ei mahtunud enam istuma. Üldse käis seal mingi paksude teema, kuigi me seltskonnast polnud kedagi, keda oleks võinud paksuks nimetada. Mõni mees on peale ajateenistust lihtsalt rohkem lihastes. Krissu tootis ikka päris korralikult vahepeal, mille peale Raul ütles: "Sind visatakse siit välja - turvatöötaja viskab," vihjates sellega Sannule, kelle üle terve õhtu selle turvatöötaja teemaga nalja tehti. Midagi jälle oli, siis öeldi, et Sannu väänab kõik maha, kuigi reaalselt pole tal sellist situatsiooni Maximas veel siiani ette tulnud. Kaubo aga ütles seepeale, et ta vend, kes Tallinnas Maximas turva on, rääkis, et üks hull hüppas üles kassalindile ja hakkas seal jooksma, peale mida pidi Kaubo vend toda tüüpi 2 tundi kinni hoidma, enne kui politsei koos abipatrulliga saabus. Kaubo ja ta sõber läksid suht ruttu Chigagost minema. 
Tahtsime umbe soovilaule seal, näiteks Taaduga eelmisest kevadest rääkides, tahtsime, et pandaks Põhja-Tallinna laulu "lähen ja tulen" või "nii lihtsalt ei saa", aga tuli hoopis "meil on aega veel". Kui vahelduseks üks rahulikum lugu, siis ütlesin Taadule naljaga, et lähme tantsima, mille peale ta oli kohe nõus, aga ma ei võtnud vedu ja siis me tantsisime teoorias. Rääkisime, kuidas nüüd astuks ja liigutaks jne. Teoorias tantsimine tundus palju lõbusam ja romantilisem, kui praktiliselt reaalsuses tantsimine.
Vahepeal rääkisin ka Raksiga, aga ta oli täna palju vaiksem, kui näiteks esmaspäeval, millest ta endiselt midagi mäletada ei tahtnud, kuna 3 päeva joomist ei mõjunud tema arvates üldse hästi. Rääkisime mu jäätistest, mis ta mulle keskkooli ajast kirjanduse Tammsaare viielise töö eest ikka võlgu on. Ehk õnnestub selle aasta paadirallil lõpuks oma jäätised saada?! Igatahes reedeõhtust Raksi iseloomustas lause: "Tagasihoidlikkus kaunistab meest."
Mõtlesime, et mis edasi saab. Otsustasime randa minna, aga kuna meid oli rohkem kui viis, siis läksid Taadu ja Krissu jala ning mina, Raks, Raul ja Sannu autoga. Ootasime neid tükkaega rannas auto juurde, aga nad jäid kuhugi hanguma või tulid üldse teist kaudu, ma ei saanudki lõpuks aru, nii et saime alles Bangalos uuesti kokku. 
Jõudsin Bangalosse siis, kui seal esinenud Hetero oli just lõpetanud, ennist rannas olles läksime just enne nende lavale tulekut minema, nii et ülipositiivne käik oli sellesosas.
Bangalos oli mega palju tuttavaid. Pikemalt jäin rääkima Lendava Raamatu ja Nikiga. Nondel on alati mingeid seiklusi ja asju seoses purjutamisega rääkida. Tegin Raamatu kulul nalja, et kui ta linnas joob, siis ilmselt kõnnib jälle jala koju, aga seekord oli vastupidi. Raamat pidi küll mingi sõbra poole ööseks jääma, aga ei jäänud ja sain Egoniga koju. Niki aga kõndis jala Väimelasse, kuna ta ei viitsinud Egonile helistada, kuigi Egon ütles, et Niki helistaks. Egon otsis Nikit taga veel, aga ei leidnud. Hommikul sai naerda nende postitusi ja kommentaare facebookis.
Raks ja Taadu olid jälle oma mingeid breigisõpru kohanud, nii et me jäime Rauliga üksi. Ma ei tea teda väga, aga isegi sai räägitud seal niisama mingit teksti, Krissut telefonist egolaks peegli ees pilte vaadatud ja Kaubo poolt Krissule saadetud kõnedele ja sõnumitele vastatud, millest Kaubo aru ei saanud, et see mitte Krissu, vaid mina olin.
Kui lõpuks teised tulid ja tükkaega arutanud olid, kes me kõrval laua juures seisab, siis tulin ja teatasin, et see on Mäeots. Seal oli veel teisigi kuulsaid nägusid, kaasaarvatud Termika bassikitarrist, kes mind lõpupäeval filmis jne. Istusime laua taga, rääkisime juttu ja jälgisime mingeid purjus kodanikke ning mõtlesime, kuhu edasi minna. Lõpuks otsutati Sannu juurde minna, aga kuna meid oli jälle rohkem, kui viis, siis läks vaidluseks, kes autoga, kes jala ja miks ma autosse üle ei võta. Otsutati siis nii, et Raul, Taavet ja Krissu läksid jala, mina, Sannu ja Raks autoga. Läksime Sannu juurde ära, kuhu ka Kaubo jõudis, kelle Sannu kutsunud oli. Läksime üles, rääkisime köögis. Kaubo oli nii purjus ja ajas nii mõttetut, lapsikut ja matslikku teksti, et ma lihtsalt ei jõudnud siukest jama enam vastu võtta, seda enam, et ta oma musklitega kekutas ja vait ei jäänud. Nii pidasingi paremaks lahkuda, vabandasin Sannu ees, et ma ära lähen, kuigi tema polnud selles süüdi ja suundusin ukse poole, kui Raks just telefonikõne lõpetas ja mulle järgi jooksis. Põgenesime kahekesi nagu uppuvalt laevalt. Esimeseks küsimuseks Raksil uksest väljudes ja trepist alla joostes oli: "Kas see Kaubo on mingi pede v?"
Mina: "Vist jah."
Raks oli vahepeal Raulilt kuulnud, et nad on Noorusel kokku saanud teiste Mõniste tüüpidega ja tahtis ka sinna minna. Viisin ta ära. Rääkisin veel Taavetiga juttu, nägin Handot ja mõnda tuttavat veel, kallistasin sõbbusid ja liikusin koju, sest ma ütlesin Märdile, et ma ei jää linna kauaks, aga millegipärast oli kell vist mingi 3 juba, kui ma alles linnast liikuma hakkasin. Märt tegi terve päev kodus tööd ja ettevalmistusi vanemate juubeliks, mis laupäeval toimus ega jõudnud enam õhtul midagi teha. Ta oli mega kurb, et mind polnud, aga ütles, et saab aru, kuna ma ei saanud oma lõpupäeval sõpradega olla ja olin sellepärast mega kurb, nii et see reede õhtu kompenseeris mulle igati oma lõpupäeva õhtu. Taadu tahtiski, et me Märdiga mõlemad läheksime Saaremaale, nagu Taadu Märdile edasi käskis öelda: "Ütle talle, et ta sitaks meeldib mulle."

Vana hea

Pole siia ammu enam selliseid seiklusjutte oma elust kirjutanud, mis põhjusel ma tegelikult üldse peaaegu 3 aastat tagasi blogi kirjutamist alustasin (10. juulil saab 3 aastat). Jaanipäevast, kuni siiani on päris palju ägedaid sündmusi koos vingete inimestega olnud, et võiks nüüd kõik selle siia kirja ka panna.

Tänavuse aasta jaanipäeval püüdsin jälle igale poole jõuda. Osa sai võetud nii kommertslikest jaanipäeva üritusest, kui ka küla jaanipäevadest. 22. juunil võtsin suuna Pühajärve poole, kuigi sama päeva lõuna ajal polnud ma veel üldse kindel, et ma sinna jõuan. Käisin lõuna ajal koolimaja juures mälestussamba avamisel, millest olin varem kirjutanud ja sellega seonduvast ajaloost nii palju kuulnud, et ma lausa huviga ootasin seda avamist, aga kui olin sinna jõudnud, mälestustahvli idee algatajaga paar sõna vahetanud, pühendusega raamatu saanud ja kõnesid kuulama asunud, siis tabas mind järsku nii jõhker haigushoog, et ma põhimõtteliselt jooksin sealt minema, hea, et veel autogagi olin, kuigi seegi valmistas raskusi, et kuidagi koju jõuda. Lõpuks jõudsin siiski koju, jätsin auto suvaliselt maja ette ja jooksin tuppa, ise kuidagi kainet mõistust säilitades, et pilt täiesti taskusse ei lendaks. Võtsin valuvaigistit, kakkusin riided seljast ja saapad jalast, millega olin otse oma tuppa voodisse jooksnud ning piinlesin, kuni rohi mõjuma hakkas ja magama jäin. Ärkasin tund aega hiljem külmavärinatega. Pikema arutelu käigus mitmete inimestega ning ka ilmastikuoludes arvestades, selgus, et kuumarabandus ja toidumürgitus pole just eriti hea kooslus. Igatahes järeldusena kõigest sellest, ei tahaks ma enam kunagi nii tunda ja Chillinisse ka ma enam kunagi ei lähe. Hiljem selgus, et on veel inimesi, kes sealse toidu pärast niiviisi kannatama on pidanud. 
Ma ei tea, kuidas mul see aasta õnnestub haigused üles korjata. Tavaliselt ma olen 6-7 aasta jooksul kord haige, see aasta olen peaaegu üle 2 kuu haige.

Neelasin igaksjuhuks veel iga 4 tunni tagant rohtusid, jõin organismi puhastamiseks vett ja teed, mida ma tavaliselt kunagi ei joo ning kell 6 olin teel juba Pühajärvele. Poole tee pealt liitus ka Carru, kelle ma Kuldrest peale võtsin. Enamus õhtust kulgeski tema seltsis.

Parkimiseks valisin vana hea Tondilossi 10 ehk karavanide parkla, kus ootasid ees juba tuttavad näod. Jätsime auto sinna ja hakkasime üle platsi kõndima, kui karavani rahva meessoost esindajad meid kõnetasid lausetega: "Neiud, kuhu lähete? Tulge siia!" jne. Peatusin, vastasin ja küsisin, kus Maicel on. Üks neist näitas parkla taha jääva veekogu poole, kust õigepea ilmus nähtavalt Maicel, pilguga, millest võib alati välja lugeda lauset: "See pole võimalik!? - Me jälle kohtume!"

Lehvitasime ja kui ta minuni jõudis, siis naersime, et jälle siinsamas kohtusime, kus eelmisel aastal. Ta vend ja üks teine eelmisest aastast tuttava näoga sõber liitusid ka meiega. Arvasid, et me mingid suvalised tüdrukud, kellega niisama rääkima tulid, aga kui kuulsid, et me juba eelmisel aastal samas kohas Maiceliga kohtusime, siis olid pettunud, et Maicel teab meid, aga nemad mitte, kuigi üks neist on mul meeles juba eelmisest aastast. Nad kutsusid meid endiselt enda juurde, aga pidasime siiski paremaks oma teekonda jätkata peopaiga poole, kus küll sellisel kellaajal veel midagi peale jaanimängude ei toimunud, aga see-eest rahvas juba kõikjal liikus.

Kõigepealt oli vaja selgeks teha see, kas sellel aastal on samasugune pilet nagu eelmisel aastal. Käisime sissepääsu juures, Carru sai oma kahepäeva pileti eest käepaela, samal ajal, kui ma piletimüügi juures seisin ja seal asetsevaid pileteid vaatasin, endal nägu laia naeratust täis valgumas, sest OLIGI SAMA PILET. Sisetunne ütles seda, kuna ürituse korraldajad kasutavad eelmiste ürituste ülejäänud pileteid ja käepaelu oma tulevastel üritustel. Näiteks eelmise aasta Hauka laada avapeole sai Pühajärve jaanitule piletiga, mille peale oli mul pilt silme eest sellest, kuidas mul see pilet koos rebimata kontrolliga seina peal ripub, aga ma seda sealt tol hetkel kuidagi kätte ei saanud, kuna Antsla ja Rõuge vahemaa on 35 kilomeetrit.

Sellest kõigest ka oma lugu: Ostsin eelmise aasta Pühajärve jaanitule pileti seal asuvast müügikohast, hakkasin läbi kontrolli minema, aga parasjagu oli kontrolli läbimas suurem arv inimesi. Kontrollijaid oli 4 - mõlemal pool 2 inimest. Mina olin kontrollist läbijate keskel ning läksin sealt ruttu põigeldes läbi, nii et jõudsin teisele poole piletiga, millel oli kontroll alles jäänud. Mõtlesin, et kasutan seda piletit sisse-välja käimisel, et lähen näiteks ühe korra välja ja kui uuesti sisse tulen, siis kasutan piletit, aga kuna eelmise aasta pidu oli nii vinge, et lava ees lahkuti alles koidikul peale Termikat, siis jäi mul see võimalus kasutamata ja rebimata kontrolliga pilet alles. Korrates nüüd sõpradele/tuttavatele öeldud kalli Pühajärve pileti kohta lauset: "Kaks aastat 15 euro eest Pühajärve jaanitulel käija pole üldse kallis lõbu." Taaskord pean sellepeale nüüd meeldetuletama ühe oma lemmiklaulu sõnu: "Ma pole iial vaevanud pead, et miks mina kõike saan."

Aga nüüd tagasi jaanitule juurde. Käisime Carruga igal pool ringi, mõned alles tulid telkidega, mõned aga olid suht purjus juba. Nägemata ei jäänud ka Põhja-Tallinna Kenny oma tüdrukuga. Seekord tegin näo, et ei näinud neid, viisakusest või nii. Alles nädal tagasi nägin neid ja küsisin suvetuuril autogramme.

Käisime Carruga uuesti parklas, puhkasime kõndimisest jalgu ja siis läksime juua ostma. Mingi hetk tulid reas 2 autot, milles võis ära tunda tuttavad Rõuge näod. Rene oli pooleldi aknast väljas ja tervitas me ees kõndivaid tüdrukud, mille peale ma ta nime karjusin ja siis Mihkel ja kõik teised pea aknast välja pistsid ja mulle "tsau" hõikasid. Hiljem kunagi püüdsin neid parklast üles leida, aga tulutult. Ainult Kassut nägin peol, nagu ka kõikidel ülejäänutel päevadel, taaskord PEOL.

Käisime mingis toidukohas ära ja siis helistas Taavet, kes oli ka kogu selle aja juba Pühajärvel olnud. Tagasi jõudes saimegi temaga kokku ja läbisin lõpuks sissepääsu. Piletikontrollis olnud tädi tahtis kotti ka vaadata, kuna olin oma tuuleka sinna toppinud, nii et kott võis tema jaoks tunduda jooke täis topituna, aga kui ta nägi, et seal ainult kaamera ja jope, ise samal ajal mu aastast räsitud Pühajärve jaanitule pileti küljest kontrolli rebides, siis võisin rahulikult edasi kõndida, ise sõbbudele teatades: "Võitsin just 15 euri!"

Läksime pealava juurde. Seal käisid just jaanimängud ning toimus köievedu, millest Taadu ka osa oleks tahtnud võtta, aga peale tema ja Meeksi poleks võistkonnas kedagi olnud, kuna Raks ja teised alles sõitsid Pühajärve poole. Mingi aeg läksi Taadu neile vastu ja me Carruga liikusime ringi. Carrul oli mega palju tuttavaid igal pool, ma nägin ainult mõnda üksikut. Silleriini nägin ja sain talle lõpetamise puhul õnne soovida. Seni, kuni teised telkide juures olid, kõndis Raks juba peopaiga poole. Sain temaga teepeale kokku. Esimene asi, mis ta mulle ütles: "Ma olen siin nii palju ajateenijaid näinud, et mul kopp ees juba."

Muidu oli alguses suht mõttetu ja uimane olla. Tegelikult ma ei kujutanudki end peale seda nõmedat toidumürgitust väga lava ees rokkimas, kuigi lõpuks ikkagi sai rokitud ja värki.

Esimesena astus üles Karl-Erik Taukar, kellega õigepea liitus ka Elina Born. Ei tea, ma polnud neist väga vaimustuses. Küllap ka sellepärast, et neil polnud väga oma laule, mida laulda. Elinal "Enough" oli, mida kaasa sai laulda, aga muud väga midagi. Natuke seisime Carruga lava ees ja vahelduva eduga nautisin Põhja-Tallinna poiste ning oma lemmiku Fate lähedal olekut, aga kui nad ära läksid, siis ütlesin ka Carrule, et lähme kõnnime ringi. Vahepeal õnnestus veel Kallet kohata, mille peale võis Pühajärvel käigu kordaminevaks kuulutada. Oleks tahtnud tegelikult teda ka hiljem veel näha, aga tugev tervitus- ja lahkumiskallistus ning paar sõna olid kõik, mis temaga sellel jaanipäeval vahetatud said. Loodetavasti kohtume veel sellel suvel!

Mul tuli lõpuks elu sisse siis, kui astus lavale Põhja-Tallinn, kuigi ma alguses ei tahtnud väga ette trügida ja kaotasin isegi Carru ära, aga siis õnneks leidsin ta üles ja sai veits kaugemalt rahva sees rokitud. Mingi aeg nägin Mallat ja Katat ning kui juba rahvas Põhja-Tallinnat uuesti lavale tagasi plaksutas, siis jõudsid lõpuks ka Taavet, Jane, Joosep, Raks, Meeks, Helena, Ekke ja Madis, kelle juurde ma peaaegu enam-vähem lõpus jäingi.

Vahepeal oli küll mega kurb ja üksik olla kuidagi. Igatsesin jälle sõpru ja aegu, sest olin kuidagi löödud sellest, et eelmisel aastal oli palju ägedam, kui tänavu. Eelmisel aastal oli lava ees palju erinevaid sõpruskondi, kes meie ümber kogunesid, jutustasid, rokkisid ja meiega pilte tegid, see aasta aga olid enamus paarikesed lava ette muusikat nautima kogunenud, mis mu jaoks kuidagi nii igav ja lääge tundus ühe korraliku kommertsliku jaanitule kohta. Loomulikult mulle meeldib Märdiga koos olla, aga sellised kontserdid ja suurüritused on minu silmis rohkem sõpradega lava ees rokkimise kohad.

Kui sõprade peale juba jutt läks, siis sellel jaanipäeval mõtestasin enda jaoks lahti selle, et tegelikult mul polegi väga õigeid sõpru. Sellest ka juba 8. juunil peale kooli kokkutulekut, kus meie klassist olin kohal ainult mina ning peale mida sain Rõuges kokku oma vana klassivenna Suleviga, kellega võib lihtsalt kõigest rääkida. Sealt siis kerkiski esile see teema, mida ma alustasin sõnadega: "See kui ma väidetavalt kõigiga hästi läbi saan, kõiki tean ja mul palju sõpru on, tähendab seda, et.."

"..tegelikult pole sul kedagi" lõpetas Sulev mu lause, mis on täiesti tõsi. Mul on küll väga palju inimesi, keda ma väärtustan ja tähtsaks pean, aga need hetked, kui lihtsalt tahakski kellegagi lihtsalt rääkida, oma rõõmu või ka kurbust jagada, siis tegelikult avastan ühel hetkel, et polegi kedagi, kellele esimesena sõpradest helistada. Mingil hetkel on küll selliseid sõpru olnud, aga alati on aeg või inimesed meid lahutanud. Vahel ka mingid tugevamad tunded, mis ühel hetkel sõpruse purustavad. Praegu ma tunnen jälle seda, et kedagi pole. Nüüd viimasel ajal on Taadu ikka olnud, aga ta on ka vahepeal loomulik kadu kuskile.

Joosepi kohta ei oska ma ka hetkel midagi öelda, kuigi teoreetiliselt on ta mu parim sõber. Kaarliga vahepeal räägime teemadel, kuidas läheb, mis teinud oled jne. Viimasest rääkimisest jäi kõlama küsimus: "Miks ma Joosepiga ei räägi?" Millegipärast on mul sama küsimus tekkinud. Nii me siis vaikimegi või? Kuigi oleme parimad sõbrad ja ma hoolin sinust nii palju ja sa oled mulle tähtis ja isegi kui me rääkima hakkame, siis pole meil nagu midagi enam üksteisele öelda, vist. Mäletad, ma kunagi ütlesin sulle: "Päev on korda läinud, kui olen sind päeva jooksul kohanud"..? Nüüd mulle tundub, et kõik päevad nädalas on nii mõttetud. Tean, et sul on kiire, aga ma ei tea, mis me ei leia aega isegi mitte enam rääkida või helistada.

Teine kurb tõsiasi sõprade juures on see, et ma proovin alati kõikide jaoks, kes mulle tõesti tähtsad on, alati olemas olla, kuulata ja rääkida, veeta koos hetked, mis mu sõprade jaoks tähtsad on (sünnipäevad, lõpetamised jms) ja teha parimaks hetked, mil nad on minuga. See ongi see, mis paneb sõpru tundma, et nad on erilised ja tavaliselt nad vastavad samaga. Aga mina, seades oma sõbrad esikohale, saan vastu ainult pettumuse ja üksinduse.

Mu lõpetamine oleks pidanud olema minu jaoks õnnelik päev. Ühalt sellepärast, et see kõik lõpuks läbi sai ja teisalt sellepärast, et oleksin sel tähtsal päeval tahtnud koos olla oma parimate sõpradega. Joosep, Kaarel, Henri, mu vend ja mõned veel, keda ma ehk kõige rohkem oleksin sinna oodanud, ei tulnud. Oleksin isegi rõõmus, kui nad oleksid vabandanud, et nad tulla ei saanud ja tagantjärgi õnne soovinud, aga see teebki kõige rohkem haiget, et keegi isegi ei vaevunud sellele tähelepanu pööramast ega pole siiani õnne soovinud.

Lõpuks sain siia kõik lihtsalt kirja panna, mis mul mõttes on olnud ja olen nüüd omaltpoolt kõik öelnud. Vahel tundubki, et tuleb lihtsalt inimestest lahti lasta, sest millal sa saad aru, et see on läbi? - siis, kui mälestused pakuvad sulle suuremat rõõmu kui inimene, kes sinu ees seisab.

Nüüd aga tagasi Pühajärvele. Põhja-Tallinn oli viimaseks lauluks kohaliku lastekoori jälle endaga lavale laulma kutsunud ja rahvas kõigele sellele muidugi kaasa elamas. Sai häid pilte tehtud sellest ja kaasa tiksutud. See oli tagant poolt vaadates nii äge, kuidas rahval käed peakohal rütmis kaasa liikusid. Ja siis muidugi see, et juba alguses, kui Põhja-Tallinn lavale astus, siis ma taaskord sulasin, kuna mul nagu reaalselt tuleb kananahk ihule, kui Fate laulma hakkab. See hääl on nii võimas!

Enne järgmist esinejat oli kõvasti üle poole tunni aega, nii et kõndisime Carruga veel ringi. Carrul läks kõht tühjaks, siis käisin temaga kaasas jne. Smilersi ajaks liikusime lava ette tagasi. Alguses tegin pilte, aga kui taas Taadu ja nende seltskonnaga kohtusin, siis sai rohkem tantsitud ja seletatud seal. Kõik olid suht purjus ja nalja sai. Oleksin tegelikult tahtnud veel Maiceliga kohtuda, et üksteisele otsa vaadata ja laulusõnu röökida, nagu eelmisel aastal, aga kahjuks ei kohanud teda Pühajärvel rohkem.
Olime lõkkele suht lähedal ja nii palav oli, aga vaatamata sellele oli lõpus ikka ülichill. Jane ja Taaduga sai laulusõnu üksteisele otsa vaadates kaasa karjuda ning mingi aeg võtsid kõik ümbert kinni, koondusid ringi, hüppasid ja laulsid täiega kaasa. Ma lihtsalt olin seal nendega ja nii oligi tore. Carru ainult kadus ära kuhugi. Vahepeal olid Joosep ja Raks ka kuhugi kadunud. Ütlesin Taadule, et nägin neid lava ees, mille peale Taadu mul jalgadest kinni võttis ja üles tõstis, käskides vaadata, kas näen neid, aga ei näinud. Pärast tuli välja, et nad olid mingi Estri juures kuskil. Lõpuks olid ikka kõik jälle koos.
Smilersi laul "mina, Pets, Margus ja Priit" oli sellele peole nagu rusikasse silmaauku, sest see läks oma sõnadega nii teemasse ja see seltskond laulis seda mulle veel jaanipäeva viimasel päevalgi, mis siis, et nad peale refrääni rohkem ei osanud: "Petsil on BMW taeva abiga, viib meid jälle Pühajärvele. See on see, mis teeb ajast parima, see on see, mis paneb elama". Laul polnud veel läbigi, kui juba karjuti "korrata". Kordamiste juures oli hea muidugi see, et alati, kui oli ette nähtud bändi lavalt ära minek, siis pandi Fixi "jaanipäev" mängima ja rahvas unustas bändi ning tantsis nagu meeletu. Peale Smilersit võeti üksteisest kinni nagu "jenkat" tantsides ja inimestest ussid hakkasid mööda lava esist platsi "jaanipäeva" saatel ringi liikuma. Ma enam ei liitunud, vaid kõndisin minema. Püüdsingi mingi aeg parklast Rõuge omasid leida, aga leidsin hoopis Ekke, kes mind telklaagrisse kaasa kutsus.

Ma olin Ekket varem ainult korra või 2 Mõnistes või kuskil sealkandis näinud, kui Erkoga seal ringi liikusime, aga polnud kunagi suhelnud. Tema aga teadis mind nii hästi. Pärast veel rääkisime, et me pole isegi facebookis üksteise sõbralistis.

Mõtlesin, et ma ei saa telklaagrisse sisse, kuna mul polnud käepaela, aga Ekke ütles, et tõsta lihtsalt käsi üles ja kõnni läbi ning see toimiski. Mul oli nagunii käe ümber nii palju neid pehmeid käevõrusid, mille peale sugulasedki arvasid, et ma olen nii paljudel üritustel käinud. Andsin Smilersi kontserdi ajal ühe käevõru, mille peal on kirjas "forever" Taadule, mille peale ta mulle ühe oma käevõrudest vastu andis ning seda hoida käskis, kinnitades, et see on erilise tähendusega ja kallistas mind kõvasti. Ütlesin ka talle, et ta on hetkel üks tähtsamaid sõpru. Mul on üks käevõru ka Joosepi jaoks, mille peal on kirjas "best friend", aga ma ei saa seda talle isegi mitte anda, kuna me ei näe üksteist peaaegu üldse, vaatamata sellele, et meid lahutab vaid 8 kilomeetrit.

Jõudsime nende telgi juurde. Mõned olid lava juurest juba sinna jõudnud. Küsisin Raksilt, kas võin ta põlvele istuda, et jalga puhata, kuna poleks väga tahtnud oma heledate teksadega heina peale istuda. Raks ainult noogutas ja selle ajaga, kui ma ta põlve peal istusin ja teistega jutustasin, oli ta sinna tooli peale tukkuma jäänud.

Lõpuks jõudsid Jane ja Taavet ka ning siis hakkas Ekke ühe leitud sõbrannaga peale mingi homo-lesbi jutt. Too tüdruk ütles, et ta on kogu aeg endale tahtnud homost sõpra, kuna nood on tema arvates nii chillid ja värki. Ekke: "Ma võin see sõber su jaoks olla," siis too tüdruk oli rõõmus, et ta lõpuks sellise sõbra endale sai. Taavet ajas ka mega segast selle teema kohta: "..ja mina olen Ekke homost sõber."
Mina: "Aga Mikk?"
Taavet: "Mikk on minevik," mille peale kõik naersid, kuna see riimus hästi.

Mingi aeg sai seal veel seletatud, kuni Jane parklate poole liikuma hakkas ja ma temaga liitusin, et ka sammud koju poole sättida. Rääkisime veel juttu ja naersime mu seikluste üle, kuni me teed lahku läksid. Enne veel kohtasime mingeid tüüpe, kes kaasa kutsusid, aga Jane jäi endale kindlaks, et läheb oma vanu sõpru otsima, selle asemel, et uued kohe sealt samast saada. Nood käskisid numbri üles kirjutada, mul oli telefon just parasjagu käes. Ütlesin, et kirjutasin numbri üles, tegelt ei kirjutanud. Üks tüüp veel ütles Janele, et me nagunii ei helista, aga Jane lubas, et helistab, mis siis, et tal telefonigi kaasas polnud.

Helistasin Carrule, kes vahepeal kuskil peol oli olnud. Jõudsin enne teda auto juurde. Vahetasin jalanõud ära ja siis kuulsin, kuidas keegi kõrval autost akna peale koputas. Vaatasin korraks, aga ei näinud, kes, sest autol oli toonklaas. Mõtlesin, et segasin äkki kedagi, kes seal autos magas, tegin korraks arusaamatut nägu ja istusin autosse. Ei teagi, kes seal oli. Mõtlesin korraks, et äkki Malla, sest ta mainis, et ööbivad autos, aga ei viitsinud väga teemasse süveneda. Maicelit ka polnud karavanide juures. Mõned ta seltskonnast küll olid, aga tagasi tulles ei pööranud enam keegi tähelepanu ja sain rahulikult autoni kõndida.

Tagasitee koju oli küll väga haige. Mõtlesin kogu aeg, et mis loomariigil mu vastu on. Alguses tahtis kits tee peale hüpata, aga otsustas viimasel hetkel tagasi metsa minna, hiljem lendasid linnud väga ohtlikel lähedustel mu auto eest läbi, siis jooksis jänes üle tee. Kuskil oli rebane, kelle pärast ma pidin hoo maha võtma, kuna ta oli kuskilt saagi kätte saanud ja ei saanud seda keset teed jätta, pani korraks küll maha, aga siis tuli tagasi, võttis ära ja jooksis minema. Väga ulme oli nii sõita. Panin Carru jälle Kuldres maha ja siis liikusin läbi linna kodu poole. Vaatamata kellaajale oli linnas isegi rahvast liikumas, aga ma ei hakanud kellelegi helistama. Enne Rõuget helistas ainult Janno, kes mul otsa ringi käskis keerata, et linna tagasi minna, aga ilmselgelt ei võtnud ma teda kuulda. Isegi sai öö enne seda linnas Egoni, Kerli, Holtsi ja vahelduva eduga Jannoga oldud, kes oma kurvast saatusest meile kurtis. Sellest juba piisas.
Rõuges olis hobused koplist lahti pääsenud ja liikusid keset teed. Tagurdasin ruttu ja keerasin igaks juhuks otsa ümber, kuna ma ei tea, kuidas hobused  autole reageerivad. Läksin teist kaudu koju ja mõtlesin, et mis vihje see kõik nüüd loomariigi poolt oli, hmm..

Kogu seda ringi sõitmist jaanipäeva ajal iseloomustab Ivo Linna ja Põhja-Tallinna laul "jälle teel", mida koos jaanipäeva remixiga nii palju kuulatud sai.

Enne magama minekut käisin veel netis ja siis kell 5 vist sai lõpuks magama. Kui ma enne lõunat taas ärkasin, siis tundus imelik, et Märdist veel midagi kuulda polnud. Olin talle öösel kirjutanud ja helistanud, aga ta polnud kuskil midagi vastanud. Püüdsin veelkord helistada talle ja Anitale ning vaatasin, kas Egle ja Eerik on netis, aga kedagi polnud. Ainult Po oli, kes ei teadnud üldse, et Egle, Eerik ja Märt eelmisel päeval Ruusmäel olid käinud. Ma olin suht mures juba ja tahtsin Märdiga võimalikult ruttu kokku saada. Me polnud isegi juba erinevate ürituste tõttu 3 päeva üksteist näinud ja kuna Po ei tahtnud ka ühtede ja samade inimestega koos jaanipäeval Viitkal olla, siis organiseerisin lõpuks kõik nii, et nad tulid õhtul Märdiga Metsavenna tallu.

Lõpuks kunagi helistas Märt mulle tagasi. Ta oli maganud ega kuulnud telefoni - kivi langes südamelt. Rääkisime suht pikalt ja siis pärast seletasime netis veel. Pikutasin vist mingi aja veel ja siis hakkasin Pühaka pilte vaatama ja üles panema. See oli nii mõnus feeling - vaadata eilseid Pühaka pilte, samal ajal jaanipäeva laulu kuulates. Kõik tundus palju lahedam ja see mälestus läbi piltide oli kuidagi palju ilusam, kui tegelik pidu seda oli.

Õhtul võttis isa mind peale ja siis läksime sugulaste juurde Sadrametsa jaanipäeva pidama. Alguses oli kodus igast head süüa ning ega sealgi heast söögist ja šašlõkist ära ei saanud öelda, kuigi mul oli toidumürgituse pärast endiselt veel kartus söögi ees. Lisaks sellele ajasid sugulased täiega jooma mind, nii et mu pärast toodi rummgi välja ja nii saigi üks kolmest jaanipäeva päevast joomise tähe all mööda saadetud. Õnneks seda siiski väga minimaalselt. Märt tõi küll ka Metsakasse jooke mulle, aga siis mul ei läinud enam väga midagi kaelast alla, vastupidiselt Po'le, kes lõpuks vaid aia najal püsti püsis. See oli üle pika aja esimene jaanipäev, kus ma üldse alkoholi tarbisin. Tavaliselt ma olen jaanipäevadel üks väheseid kaineid ja sõidan.

Alguses, kui ma jõudsin, siis pidin oma kahe kotiga üksinda ringi kruiisima, kuna isa tõi mind ainult ära ja läks ise tagasi Varstusse, kus me tulles läbi sõitsime. Märt polnud ka veel jõudnud. Nägin kohe Helenit ja siis läksin temaga kaasa. Nägin veel Raunot, Triinut, Jarmot, Kaivot ja Jarmo ema. Olin nendega ja rääkisin juttu, kuni lõpuks Märt ja Po jõudsid. Po tahtis ikka õigele peole minna ja läks piletit ostma, me jäime välja. Rääkisime tuttavatega ja tegime pilte. Heidi ja Krissu olid päris lõbusas tujus. Krissu tahtis pilti teha minuga ja Heidi tahtis kogu aeg pildistada. Kevviga sai suht pikalt ja laialt seletatud jälle ning muidugi ei puudunud peolt ka Janno, kes kõiki tüütamas käis. Relet ja Katat nägin ning muidugi Kassut, kes samamoodi Pühajärvelt juba Metsakasse oli jõudnud. Mingi aeg nad poseerisid Po'ga mulle. Po ise seletas, et ta on Po ja Po'l läheb pool mööda - pool jooki läks suust mööda. Mingi aeg sai Kädi, Oha ja Silvaga oldud ja seletatud. Silva viskus mingi suvalisele joodikule kaela ja pani täiega segast. Sel hetkel oli küll nii: "Silva, me ei tunne sind!"
Kell 12 oli ilutulestik, olime juba parasjagu auto juures, nii et sai sealt pilte tehtud ja siis tagasi aia juurde 2 quick starti kuulama, kuigi see aasta polnud väga aia taga rokkimist ja kaasa laulmist, nagu eelmisel aastal Koit Toome ajal.

Kõndisime veel Märdiga ringi ja käisime mäe pealt all toimuvat pildistamas. Lõpus hakkas rahvast suht väheks jääma, kuigi paljude arvates oligi rahvast kõvast vähem, kui eelnevatel aastatel. Mu arust polnud väga hullu, aga no mingil määral kindlasti oli tunda seda vähenemist. Loodan, et järgmisel aastal läheb ikka paremini. Üldse tundus mulle, et ka Pühakal oli inimesi vähem. Ma ei teagi, millest see tingitud on, kas sellest, et inimesed on igal pool laiali, mitte korraga kõik koos peoplatsil, nagu eelmisel aastal või veedetaksegi viimasel ajal oma jaanipäevad kuskil omade seltsis, mitte kommertslikel üritustel, mis mulle rohkem meeltmööda on.

Poole 3 ajal liikusime kodu poole või noh Märdi juurde. Po oli nii purjus, et kui me talle läbi Ape sõites plaadi pealt "Unemati" laulu panime, siis ta magas, kuni oma teeotsani, kus ta oleks pidanud maha minema, aga ta ei saanud midagi aru, tegi oma teeotsas ainult metsapeatuse, tuli autosse tagasi ja ütles, et ta läheb peole, mis siis, et ta uuesti magama suutis jääda. Viitka jaanitulele jõudnud, äratasin ta ikkagi üles ja ajasin autost välja teiste juurde. Rääkisime veel juttu nendega, kes sinna olid jäänud. Kalju oli kodust valge diivani sinna istumiseks toonud, mille peale ma suht hämmingus olin. Lang seletas midagi ahvist ja inimesest ning ülejäänud ajasid oma teemat. Edasi liikusime ära koju magama. Nagu hiljem selgus, siis oli Po viimane, kes kell 6 Viitka jaanitulelt lahkus. Kõik teised olid ära läinud, Po ikka veel üksi grillis liha, sõi kõhu täis ja alles siis läks koju magama. Po leidis Metsavenna talust endale kuskilt mütsi ja millegi pärast oli tal lambist plaaster otsa ees, nii et ma kujutan ette, kui huvitav tal hommikul ärgata oli.
24ndal sai niisama Märdi juures oldud. Egle oli tööl ja kõik perepojad kuskil kadunud välja lülitatud telefonidega, nii et Eerikul ei jäänud muud üle, kui me juurde tulla. Panid Märdiga välilaua ja varjualuse üles ja siis hakkasime vesipiipu tõmbama, samal ajal, kui Märt garaaži põrandat tegi. Tegelt öeldakse, et pühade ajal ei tohi tööd teha, aga millegipärast käis Savihoovis üks suuremaid töötegemisi. Ma koristasin ja pesin Märdi autot, toas koristasin jne.

Eerikuga rääkides käis läbi mõte, et võiks õhtul Viitinasse Rõuge valla jaanitulele minna. Eerik pidas nõu Eglega, kes oli ka nõus ja kutsus veel Kerli ka kaasa, kellele õhtul Kangstisse järgi mindi. Me hakkasime ka Märdiga mingi aeg liikuma, plaaniga, et käime Viitinas ja siis Rõugesse, kust Märt hommikul otse kooli läheb.

Läksime otseteed Kirikumäe-Ruusmäe kaudu Viitinasse. Lisaks hakkas veel vihma sadama, nii et auto pesemisest polnud väga midagi kasu. Vahepeal helistas isa, kes ka Viitina poole liikus ja kellega me kohale jõudes kokku saime. Siis helistas veel Krissu, kes endale auto oli ostnud ja Mõnistest Miku, Taaveti ja Raksiga minu kutsel Viitina poole liikusid. Õpetasin neid vahelduva eduga, kuidas kohale jõuda, kuigi päris kohale nad ei jõudnudki. Krissu pani veits segast ja siis autol oli üks rehv enne Viitinat katki läinud. Käisime ka seal ja siis sai ikka päris kõvasti naerda neid. Raks oli oma riided ära määrinud ja Taaveti valged püksid jalga pannud. Lisaks sellele oli tal peas Krissu roosa kaabu ning ära soditud punase tekstiga kõht, mille varjamiseks Krissu talle oma pluusi selga ajas. Raks oli nii segi, ta ei saanud ikka midagi aru. Tegin pilte neist ja siis Krissu andis Raksile veel oma kontsakingad, mis tegi olukorra veelgi naljakamaks. Väga kaua me seal olnud, kuna Alen Veziko oli juba lavale tulnud ja tahtsin seda näha ning sääski oli jõhkralt palju seal ikka. Märt andis mingi viiruki moodi sääskede peletaja neile, millest hiljem kujunes välja E-sigaret, nii et selle asemel, et sellega sääski peletada, tõmbasid nad endale seda sisse, mis aga me jaoks tollel hetkel nii naljakana tundus.
Peole tagasi jõudes, sai ka suht palju nalja, kuna Po oli jälle purjus ja karjus Alen Vezikole iga loo lõpus: "Pohhui, löö see kitarr pooleks!" Üks tüüp läks juba mega närvi selle peale ja targutas, et miks ta peab ühte ja sama lauset kogu aeg karjuma. Po aga korrutas vastu, et miks ta ei või? Kui too midagi veel vastu seletas, siis Po ütles nii haigelt talle: "Mida sa ruigad siin?" Me olime Märdi ja Eerikuga nii kõveras, aga siis Märt seletas tolle tüübiga midagi ja me viisime Po eemale ära, enne kui nad kaklema oleksid hakanud. Po tegi lihtsalt nalja, teised ei saanud aru.
 Eemal istudes, avastasin oma selja tagant Rõuge inimesed, kellest ka osa Pühajärvel käis. Rääkisime sellest ja siis tegin neist pilti. Nii tore oli üle pika aja neid näha, näiteks Huntigi, keda ammu polnud näinud. Rääkis oma tööst ja elust jne. Mihkel küsis mu käest huvitava küsimuse: "Kus põhiline seltskond on jäänud?", mille peale ma talle vist midagi umbmäärast vastasin, et laiali läks või ära kadus vms. 2009. aastal nalja sai nendega, aga eks iga asi ükskord ammendub. Nüüd on vahel lihtsalt tore kohtuda ja paar sõna vahetada. 

Mingi aeg läksime ka Märdiga Egle, Kerli ja Po juurde lavale tantsima. Võtsime kõik kätest kinni ja tiksusime seal. Po laulis: "Olen loobuda sust proovinud.."
Märt: "Ei õnnestunud, jah?"
Po karjus üle rahva: "Mine pe**e!"
Po pani üldse nii segast, korrutas ikka oma seda kitarri lauset. Alen Veziko ütles mingi laulu sissejuhatuseks: "Võta kingad jalast, riided seljast ja tule mu kõrvale voodisse."
Po: "..ja siis löö see kitarr pooleks!"
Ma kujutan ette, et meil oli Eerikuga vist kõige lõbusam, kuna me olime ainukesed kained kogu selle seltskonna peale või noh enamus seal peol olid ülisegi. Märt ka jõi ja siis Taadu ja need olid nii vaimustuses temast, et temaga äge juua ja segast panna. Mingi seletamine käis kogu aeg. Naersin neid täiega. Eerik rohkem molotas niisama ja nautis vist kontserdit.
Mega palju pilte sai ka tehtud, aga enamus on nii haiged, et panin need privaatselt ainult ühte kohta üles. Mõned panen äkki siia teksti sisse ka. Tegime Mikuga vastutasuks Pühakal Taaduga, pühendusega loomulikule kadule tehtud pildile pildi loomuliku kaduga pühendusega Taadule. Keeruline lause sai. Taaduga tegime ka pilti, aga need jäid kõik mega naljakad, kuna ma istusin Taadul põlve peal ja mu juuksed varjasid ta näo põhimõtteliselt ära.
Terve õhtu põhiliseks teemaks oli Krissu roosa kaabu, mida kõik vahelduva eduga kandsid, põhiliselt ikka Raks. Miku peas nägi see kaabu välja nagu kapten Jack Sparrow'il. Teise Mikuga sain ka kokku. Ta oli ka vahepeal meie juures seletamas.
Mingi aeg mindi lõkke juurde, kus sain klassivenna Saquga kokku. Rääkis mulle oma üli kõvast jaanipäevast ja jutustasime niisama, mis siis, et reedel klassimöllul alles olime terve õhtu koos. Ta üks selline tore klassivend, kellega teed lahku läksidki alles peale gümnaasiumi. Muidu käisime sõimerühmast, kuni gümnaasiumi lõpuni kogu aeg ühes rühmast ja klassis.
Lõkke juures istudes olid seal veel mingid Rõuge kooli 3.-4. klassi tüdrukud, kellele Taadu ja Raks mingit teksti panid. Naersin neid, et sebivad väikseid lapsi. Nondel tüdrukutel oli samamoodi mega naljakas. Rääkisime veel niisama juttu ja siis liikusime tagasi lava juurde. See liikumine võttis ka oma aja, kuna Mikk ja Märt kandsid vist Taadut kahevahele ja siis me Raksiga kõndisime kõrval ja jutustasime igast teksti.
Kui me alguses istusime all, siis lõpuks olime kõik üleval. Kui Taadu ütles, et Alisa on ka seal, siis olin kindel, et Raigo ja Lauri on ka. Ja olidki. Läksin Lauri juurde, kallistasin teda ja soovisin lõpetamise puhul õnne, mille peale ta ütles, et Raigol on sünnipäev, kuna kell oli juba 12 saanud. Soovisin talle ka õnne veel ja siis jäin Lauri ja Hennuga rääkima. Nad seletasid oma Harjumäe jaanitulest ja Jan Uuspõllust mulle jne. Hea oli nendega üle pika aja rääkida. 
Pärast jäigin nende selja taha istuma, teised tulid ka minu ja Taadu juurde, siis karjusime laulusõnu kaasa. Põhiline oli "portselanist tüdruk", mida Krissu siiani mäletab. Tol hetkel oli küll selline tunne, et kõik arvasid, et ma olen purjus, kuna laulusõnu kaasa karjun ja tantsisin koha peal. Mingi ülim energia oli lihtsalt. Vahepeal oli Mikk loomulik kadu, nii et me kõik kambaga karjusime teda, aga vaatamata sellele, et Mikk oli sealsamas ja rääkis Sanderiga, ei kuulnud ta meid, kuigi oleks võinud, sest see kambaga karjumine oli nii naljakas. Siis Raks kurtis mulle mega kurvalt, et Mikk on nii muutunud ja vägivaldseks muutunud. Taaduga rääkisime Erkost, kellele ma olin lubanud jaanipäevast hästi palju pilte teha. Taadu: "Erko on nii jobu, aga ma igatsen teda - vana hea, raisk!" Väljend "vana hea" on Taaveti sõnavaras iga asja peale viimasel ajal, põhiliselt vist jaanipäevast alates.
Krissu oli ka vahepeal auto koju saanud toimetada ja tagasi Viitinasse tulnud. Ta ei pidanudki enam piletit ostma, kuna pidu hakkas läbi saama. Mõtlesime, et kuidas me ta Rõugesse saame, aga Eerik ja need liikusid ka nagunii sinna poole ja siis kui nad minema hakkasid, pidime me ka minema. Mingi hetk tuligi mega kiire minek. Ajasime oma rahva kokku ning hakkasime autode juurde liikuma. See koju minek oli ka nii ulmeline. Kõik olid nii segi ja pidevalt pidi vaatama ega keegi maha ei jää või kuskil võsas ei lõpeta, nagu Po vahepeal. Po laulis kõndides: "Russkaja vodka, lendan kohe ma-haa", mis siis, et vodkast polnud lõhnagi, vaid kamba peale joodi ära terve Po kaasa tassitud ginni kohver.

Mäest üles minek juures sai kõige rohkem naerda. Raks ja Po läksid üles - üks koperdas paremalt poolt vasakult ja teine vasakult paremale, hästi aeglasel sammu, ise midagi aru saamata. Need, kes taga kõndisid, said ikka päris kõvasti naerda. Po leidis kuskilt veel mingi oksa, pani selle endale näo ette ja lausus: "Yolorider - keegi ei näe mind!"
Siis läks aega veel, et kõik rahvas autodesse toimetada, ruttu uksed kinni ja liikuma. Raks, Taavet ja Mikk tulid meiega, Po ja Krissu läksid Eeriku, Egle ja Kerliga. Po oli ka meie juures. Eerik tuli, siis võttis ta peale. Egle ja Kerli veel karjusid talle, et mine teisest uksest, aga Po ei jaganud biiti. Lõpuks sai ta ka ikka autosse ja siis Rõugesse, kus ta üllatuseks koos Krissuga maha tuli, kuigi pidi koju minema. Hommikul ta oli ise ka suht hämmingus, et miks ta maha tuli, kui oleks Eerikuga otse koju saanud.
Istusime väljas ja rääkisime juttu. Ärisin Taadule oma golfi maha, samal ajal, kui Krissu mamma üles äratas ja siis Märt ja Krissu läksid voodeid tegema, et rahvas magama saaks minna. Kõik läksidki suht kohe magama ära, me olime ka Märdiga veel natuke seal ja siis liikusime mu juurde, kuigi Mikk palus, et me ei jätaks teda selle loomaaiaga üksinda. Ta pidi alguses kaasa tulema meiega, aga jäi ikka Taadule truuks, mis siis, et Taadu hommikul Raksi kaisus ärkas. Hommikul oli äratus palju hiljem, kui plaanitud. Keegi, kes tööle pidi minema, sinna ei jõudnud, ainult Märt jõudis kooli ja sai oma eksami vastatud.
Esimene asi, kuhu ma Krissu juurde jõudes sisse asutsin, oli suur lomp keset tuba, mis on siiani müteeriumiks. Keegi ei tea, kuidas see sinna sai ja kuna see ei haisenud, siis see polnud esimene arvatud variant. Samas polnud ka vett või mingit muud jooki kuskil, nii et lahedamata küsimuseks see ilmselt jääbki. Po magas seal samas tugitoolis looteasendis, ehk tema teab?
Müsteeriumeid oli hommikul veelgi - telefon, mis Taadu laadima oli pannud, ei olnud laadima hakanud ja aku endiselt tühi, mis siis, et juhe seinas oli. Raksi punasekirjaga tekst kõhu peal oli otse linadele kopeerunud ja Krissut pidi ees ootama pesu pesemine, milleni ta lõpuks ei jõudnudki, kuna ma viisin ta Nurssi, teised läksid Märdiga Võrru.
See viimane päev jaanipäevast oligi kõige haiglasemalt naljakas, kuigi enamus neist tegelastest ei taha seda päeva mäletadagi.