Midagi tõelist ja head siia aastalõppu!

Nii ongi ja see on ka ainus asi, mida mina oma sõpradelt vajan - just neid endit!

Täielik draama

Reedel oligi siis Vastseliina minek, seda muidugi alles kella 2 ajal, kui Märt koolis tuli. Arutasime Maarjaga veel kolmapäevaseid söömaaja plaane, mille tarbeks kodust näiteks kartulit sai kaasa võetud. Märt koolist tuli, siis naersime, et leidis oma voodist eest võõrad naised ehk Maarja, kes voodi peal pikutas ja minuga vestles.
Käisime Märdiga linnas veel igast poodides ja siis Vastseliina. Viisin kolmapäeval trükist toodud vallalehed ja postkaardid vallamajja, mõned lehed veel raamatukokku ja poodi.
Reedel ei tehtud vist rohkem midagi. Märt ja ta isa läksid autot remontima ja ma olin oma lauaarvutis, kus mul on alati 100 asja, mida teha. Mingi aeg googeldasin "Christmas postcard ideas" ja hakkasin jõulukaarte tegema. Päris mitu tükki sai valmis, pärast meisterdasime Anitaga koos ka veel mõned, mida ma laupäeval jätkasin, nii et nüüd mul on 10 jõulukaarti, mida jõulupakkide sisse heade soovidega panna. Jõulukaartide meisterdamine on viimase kahe aasta traditsioon, kui ma Viitkal olen olnud. See aasta ei võtnud ainult Anita enam nii palju vedu, kui varasematel aastatel.
Jõuludeks ja sünnipäevaks käivad juba suured ettevalmistused. Reedel tegin oma sünnipäeva ürituse ära ja vestlesin sõpradega, kes sinna tulevad. Lisaks sellele arutasime Märdi juures seda, kellega ja kuidas jõululaupäeva veeta. Hetkeseisuga on plaan Märdi tädi pere ja mu isa jõuludeks Viitkale kutsuda. Tuleb veel mõned kingid välja mõelda ja ära osta, Ma olen selle aasta jõuludeks kuidagi eriti ettevalmistunud. Tavaliselt pole ma nii palju kinkegi vist teinud, kui see aasta. Üllataval kombel on mul selleks aastaks ka ise kingisoove sünnipäevaks, tavaliselt ma ei oska midagi öelda, kui keegi küsib, mida ma sünnipäevaks tahan. Kõige naljakam on aga see, et nüüd, kui ma sellele küsimusele vastata oskan, siis pole keegi küsinud, mida ma sünnipäevaks tahan.

Laupäeval oli torm, millest igal pool rääkis. Ma olin muidugi pesumasina tööle pannud, nii et see jäi poole pesu pealt seisma, kui elekter ära läks. Ma olin üsna nördinud. Lisaks sellele oli puu tee peale kukkunud, kui ma Vastseliina linnusest jõululaadalt tulin, nii et pidin Märdile helistama, et ta saega tuleks ja puu tee pealt eest ära lõikaks. Tegelikult see polnudki nii eriti suur puu, kõigest peenike paju, tundus, et ma oleks üksi ka sellega hakkama saanud, aga mul polnud vastavaid riideid seljas. Mõtlesin, et Märt naerab mu välja, et ta sellise puu pärast kutsusin, aga kui Märt traktoriga saabus ja puud asus teisaldama, siis ta ütles, et paari puust lõigatud pakkugi oli raske tõsta, ammugi siis veel tervet puud tee pealt eest lohistada.
Seni, kuni Märt kodust tulema hakkas, lugesin ma ajalehte. Mu artiklit muidugi lehes jälle polnud, sest neil on vaja reklaami ikka igale poole toppida. Ma saan aru, et üks väike leht elatubki reklaamist päris hästi, aga samas kui vaadata mu tutvusringkondagi, kes selle pärast enam lehte ei telli, siis tekib küsimus, kas see reklaami laiaulatuslik lisamine on ikka kasulik?
Märt saabus traktori ja saega nagu kangelane, lõikas puu teepealt eest ära, nii et ma sain edasi sõita. Selliste ilmastikuolude tõttu tekib alati mõte, et linnas on turvalisem elada. Paljud ütlevad küll, et kui linnas elekter ära läheb, siis pole neid hüvesid, mis maal: genekas, kaevu- või tiigivesi jne, aga samas ei jää linnas elekter kauaks ära, sest sellest sõltub seal palju rohkem inimesi, kui maal, kuskil kauges külas, kus on vaid näputäis inimesi. Mitte, et ma ilma elektrita elada ei saaks, aga sellisel jõulueelsel ajal, kus valget aega on niigi minimaalselt on ikka päris kõle ja pime ilma elektrita olla. Räägib see, kes kardab pimedat..
Kui ma jõululaadalt tagasi jõudsin, siis oli elekter õnneks tagasi. Laadal polnud ka midagi erilist, mõned müüjad, Märdi ema ja rahvamaja juhataja tegid mänge, ennustasid mulle jne. Mõned tuttavad müüjad olid, kellega paar sõna juttu rääkisin, aga üldjuhul ma väga suur kunsti ja käsitöö ostja pole, nagu ma siin ühes eelnevas postituses juba mainisin.
Laupäeva õhtul käisid Egle, Eerik ja Mairo meie juures saunas, rääkisime niisama juttu, kuigi Eeriku juttu kuulates tekkis küll vahepeal tunne, et kuhu ma sattunud olen. Vaatamata sellele, oli seekord isegi üllatavalt tore. Tavaliselt ma ei räägi laupäevaõhtuti väga palju, sest laupäeviti toimub tavaliselt nii palju, et ma olen õhtuks mega laip, aga seekord mitte. Õhtul ei tulnud ka und, nii et vaatasin kanal 2 pealt "Linnapreili provintsis", mida ma aga lõpuni ei jõudnudki vaadata - uni tuli. Märt juba ammu magas. Mis siis, et ta magas nii kõvasti, et ta ei kuulnudki, kuidas ma ta kaissu võtsin ja teda kõvasti kallistasin. Ta ongi ainus, kes loeb. Ühel hetkel lihtsalt lähen ja kallistan teda nii, nagu kõigel muul ümbritseval polekski enam tähtsust.
Pühapäeva hommikul panime asjad kokku, et isa juurde minna ja pärast seda ühikasse. Suutsime muidugi mu golfi aku maha jätta, nii et tuli helistada jälle Märdi tädile, kes hommikul tööle minnes Väimelast läbi sõidab. Ta jälle muigas, et meil midagi maha on jäänud. Viimati unustasime Märdi läpaka maha. Märdi tädi ütles, et hea, et me ise ikka auto peale saima ja maha ei jäänud.
Jõudsime isa juurde, siis isa oli nii pahuras tujus, torises, et ta selle nädalavahetuse plaanid ära rikuti, sest kõigil oli järsku midagi vaja. Rääkisime vanaema ja vanaisaga veidi juttu ja siis läksid isa ja Märt Sadrametsa sugulaste juurde mingeid asju viia, seni kuni ma üleval kardinaid triikisin. Pidin isa töö jõulupeoks ta triiksärgi ära trikkima, aga kuna see oli just pakiseest välja võetud, siis ei tahtnud see üldse sirgeks minna. Mul oli nii villand juba. Lõpuks ei saanudki seda täitsa ära triigitud, nii et isa lubas selle töö juurde kaasa võtta ja lasta seal ära triikida.
Käisime mingi aeg vanaema ja vanaisa juures lõunat söömas ja siis jätkasin koristamist. Nüüd on enam-vähem kõik korras ja sünnipäevaks valmis, ainult isa peab veel oma asjad eest ära koristama.
Käisime linnas poes nädalaks ühikasse süüa ostma. Rääkisin sugulasega juttu, kes tööl oli ja nägin Maarjat, kes meiega Väimelasse tahtis saada. Ostsime asjad ära ja läksime Rimi ette, sest Maarja läks Linaga veel korraks Rimisse. Neil läks nii kaua aega, mul oli kõht nii tühi. Pärast tuli välja, et nad tahtsid veel Selverisse ka minna. Ma olin nii vihane juba, tekkis takso tunne juba. Sellega muidugi õhtu ei lõppunud, sest kui me ühikasse jõudsime, ära sõime ja ma pesus ära käisin, siis viisin kõik oma riided pessu. Ootasin, et nendele õigel ajal järgi minna, aga Lina ja Kert olid ikka ette jõudnud ja mu pesu välja tõstnud, kui need valmis said. Ma olin nii vihane nende peale. Kert veel naeris, et nad arvasid, et see on Andre pesu. Ma olin ikka tõsiselt pettunud. Üks pühapäev lollitavad ukse taga, kui ma dušši all käin, ja see pühapäev jamavad mu pesuga. Ja siis veel öeldakse, et Andre on imelik. Pigem Andre, kellel on kõigest pohhui, kui inimesed, kes on liiga uudishimulikud. Minu arust oli see täiega privaatsuse rikkumine.
Tahtsin eile mega vara magama ära minna, uni tuli isegi, aga kuna Märdil ei tulnud und, siis ärkasin ma ka uuesti üles ja uni läks täielikult ära. Olin arvutis ja rääkisin Piretiga, seni kuni kell 12 sai ja ta sünnipäev algas. Piret ütles, et ma ootan rohkem ta sünnipäeva, kui ta ise.
Me rääkisime tegelikult vahelduva eduga terve nädalavahetuse. Laupäeval ütlesin talle: "Padjakas algab!"
Piret: "Mul on praegu päris padjakas." - ärkas just, et tööle minna.
Aa siis veel üks põnev seik sellest, kuidas me Märdiga Selveri parklas autos istusime ning Maarjat ja Linat ootasime. Mariin ja veel üks tüüp me koolist tulid poest ja läksid autosse, hakkasid siis parklast välja tagurdama, aga nende taga oli auto nii lähedal, et nad põrkasid sinna vastu, manööverdasid siis veel natuke, aga panid teine kord ka vastu autot. Me naersime, sest stanged põrkusid ainult kokku. Kui nad minema sõitsid, siis tuli mingi mees vaatama, kas juhtus midagi, aga kuna ilmselt ei juhtunud, siis läks too ka minema.

Mul pohhui, ma võin minna kah

Kui Piret eile koolist tuli, siis tegime minu eestvedamisel ettevalmistusi ta sünnipäevaks. Aitasin koristada ja paigutasime ta toa ümber nii, nagu see oli sügisel, kui ta oma tuppa kolis. Alguses olid tal voodid lahus, aga kuna ta sai kahe inimese toa ainult endale, siis paigutas ta toa ümber ja lükkas voodid kokku. Et aga sünnipäeval kõik istuma mahuks, siis tõstsime voodid ta sünnipäeva ajaks lahku ja rääkisime kõigile, et Piretile tuleb uus toakaaslane. Kõik jäid seda muidugi uskuma ja olid mega sillas juba, eriti Andre, kes alles õhtul Tartust tagasi jõudis. Eelmisel päeval joodi ja mängiti Andre toas pokkerit ning mindi peale seda Tartusse. Andre aga ei tulnudki nendega tagasi. Eile, kui ta tagasi jõudis, siis oli ta ikka veel pooleldi purjus ja ajas mingit lolli juttu. Naersime, kuidas ta oma alkohaisuses toas tegi romantilise õhtusöögi ühele - laud keset tuba, laua peal söök, mida valgustas laualamp, Andre üksi laua taga istumas.
Andre on ka vahepeal nii äge, kuigi ta tujud on üsna muutlikud. Ta on üks pohhuistlikemaid inimesi, keda ma tean, nagu ta ükskord müüjale ütles, kui see talt dokumenti küsis "Mul pohhui, ma võin näidata kah." Peale seda lauset kasutasid päris paljud, eelkõige mina, Piret ja Kairo seda lauset erinevates kontekstides. Näiteks, kui kuskile minek oli: "Mul pohhui, ma võin minna kah."
Eelmisel nädalal küsis Piret Andre käest mööda minnes: "Andre, kus mu siider on?"
Andre: "Aa, p***i, mul on pikad koolipäevad, mul pole aega."
Vahepeal ta sõnavara ja mõttekäik ikka hämmastavad. Meil oli kolm nädalat tagasi ühikas probleemide pärast koosolek, siis Andre oli põhiteemas ikka oma trampimise, uste paugutamiste, lärmamiste, ropendamiste, lagastamise jms pärast. Kusjuures peale seda koosolekut on Andre end tunduvalt parandanud ja teised probleemid ühikas on ka lahenduse saanud.
Inimesed, kellele me Pireti uuest toakaaslasest rääkisime, usuvad siiani, et tal tulebki uus toakaaslane. Kõige parem selle asja juures on aga see, kuidas hiljem levis ühikas mingi info, et VKHK ja üldse kogu selle ühikasüsteemi totram inimene - Kasepuu tahab meie ühikasse tulla. Seda muidugi ei juhtu, sest siis koliks küll kõik siit ühikast minema ja koma ütles ka, et ta peab enne selleks ära surema, et too tüüp siia ühikasse saaks tulla. Kasepuu on ikka väga ulme tegelane: ajab kõigile väga debiilset juttu, mõni tüdruk nimetab teda isegi ahistajaks. Üleüldiselt on ta üks lapsepõlve pikendaja, kes on õppinud erinevaid erialasid, aga need kõik pooleli jätnud, sest tal on igast ainest võlad ja kuna ta õpetajaid närvi oma debiilse jutuga ajab, siis visatakse ta tihti tunnist välja.
Teisipäeval, kui me mängimise olime lõpetanud, siis Alan osutas vastas ühika ülemise korruse aknale, kus Kasepuu parajasti toimetas. Alan: "Vaadake, pommimees tegutseb jälle." Räägitakse, et ta toa ukselinki ei tohi puutuda, sest ta on ukselingi külge mingid süsteemid ühendanud, nii et sealt saab jõhkra elektrilöögi. Ta on üldse mingi väga haige leiutaja. Pärast naersime veel, et ei tea, kas Kasepuu Lehepuud (Jaan Lehepuud) ka teab. Käskisime Alanil järgmine päev koolis seda Kasepuult küsida.
Piret läks ära, siis rääkisin Ändiga juttu. Ändiga saab ka alati nalja, vähemalt kaine peaga. Kui ta purjus on, siis ta läheb vahepeal oma jutuga üle võlli ja hakkab kiusama või siis tuleb hoopis kallistama.
Me oleme Ändiga VKHK's peaaegu sama kaua käinud. Ta tuli ka 3,5 aastat tagasi siia õppima, nagu minagi ja ma tean teda sellest ajast peale, ühtlasi on ta ka üks nendest inimestest, keda ma oma ühikast kõige kauem tean. Ändi oli muidugi üks õppeaasta eemal ja tuli eelmisel aastal siia tagasi, uut eriala õppima.
Ükspäev tegime kahekesi huumorit. Rääkisime, et teeme Siimu toast kolikambri, sahvri vms ja viime teleka ruumist kõik üleliigsed asjad jõulupeo ajaks Siimu tuppa. Pärast ütleme teistele ka, et nad võivad edaspidi oma üleliigse koli Siimu tuppa viia.

Kuna ma polnud eile terve päev õieti söönud, siis hakkasin õhtul endale ja Märdile süüa vaaritama, et siis hiljem voodi peale, teleka ette lebosse minna. Vaatasime Eesti tippmodelli 3. hooaega ja "Üksinda kodus" 2. osa. Vaatamata sellele, et ma olen aastast-aastasse "üksinda kodus" osasid vaadanud, tekitab see endiselt emotsioone. Kasvõi selle teise osa lõpp, kui Kevin ja ema kuuse juures kokku saavad, siis tahab pisar ikka ja jälle silma tulla.
Täna läks uni nii vara ära. Mõtlesin, et kirjutan blogi valmis, käin pesus, pesen nõud ära, siis viin pesu pesumasinasse ja tulen tagasi netti. Märdil on kella 2ni kool, peale seda linna ja siis Vastseliina. Pean mõned vallalehed valda viima. Siit saab näha ja lugeda detsembrikuu vallalehte: http://www.vastseliina.ee/images/Ajaleht/2014/Vastseliina_detsember2014.pdf
Homme käin ilmselt linnuses jõululaadal ja pühapäeval tahaks Hurdale jõuda. Seal on veel üht-teist mu sünnipäevaks vaja ette valmistada. Jah, varsti ongi mu sünnipäev. Enamus sõpru peaks ka selleks ajaks Soomest ja igalt poolt tagasi olema, nii et loodan kõiki jälle sel päeval koos minuga näha. Tervitan siinkohal Krissut, kes mu blogi ikka aeg-ajalt loeb. Nägin täna just teda ja Sanderit unes. Nad on nii armsad mul ikka.
Esmaspäeval on siis Pireti sünnipäev. See on nii naljakas, kuidas kõik saavad küll aru, et kumb on Piret ja kumb Birgit, aga kui õige nimi on vaja öelda, siis aetakse ikka nimed sassi. Piret ütles mulle ükspäev mega armsalt: "Mul oleks vaja lihtsalt inimest, kes minust hoolib, nagu sina." Kes see teine ikka talle head ööd musi saadab või hiilib keset lõunauinakut tuppa ja võtab kaissu, nagu mina.

Võru ongi üks suur ringtee

Kolmapäev on ühikas alati tore, nii ka eile. Muidugi suutsin ma hommikul peale pesus käimist ukse jälle nii kinni lükatada, et võti tuppa jäi. Hakkasin kööki minema, mõtlesin, et jätan ukse lahti, aga kuna mu päkapikk ei taha eriti ukse peal püsida, sest komal on vaja ikka terve põranda ulatuses koridori koristada, mis siis, et see päkapikk pühib ise ukse juurest kõik puhtaks, kui oma toa ukse lahti teen ja kinni panen, siis läkski uks kinni, samal ajal, kui ma seda päkapikku uksel sättisin. Olin just Piretiga rääkinud, kolkisin ta ukse taga, seni kuni ta end teki alt välja ajas ja ukse peale tuli, võtsin siis ta jope ja läksin jope ja lühikeste pükste väel teise ühikasse komade ruumi, et sealt võti saada. Kõik muidugi kommenteerisid jälle, et ma nii paljalt ringi käin, kuigi see on minu puhul nii tavaline, nagu ka see, et ma käin vabal ajal kleidi ja retuusidega, mida ma õhtul kandsin, nii et kõik arvasid, et ma hakkan kuhugi peole minema.

Järgmine ebaõnnestumine tabas mind siis, kui Võrru hakkasime minema ja mu autoaku jälle tühi oli, nii et pidime hoopis Pireti autoga minema. Käisime kõigepealt trükikojas, võtsime trükist detsembrikuu Vastseliina vallalehed ja postkaardid. Kusjuures just Võrru sõites helistas valla asjaajaja, et ma need postkaardid ära tooks - suurepärane ajastus. Edasi läksime postkontorisse, sorteerisin lehed kiirelt ära, mis postkontorisse ja mis endal ettevõttetesse viia tuleb ja viisin siis lehed ära. Postkontoris oli ka järsku nii pikk järjekord, keegi ei teinud isegi välja, et ma terve lehe patakaga seisan ja ootan, ise peaaegu neid käest maha pillamas. Andsin lehed ära ja siis läksime Piretiga haigla juurde. Ta läks südame koormustesti tegema ja ma olin seni isa tööjuures. Ajasin seal juttu ja valmistasin loosipakki kolmapäevaks jõulusöömaajaks ette. Õhtul saigi meie ühika gruppi lühike tekst järgmise kolmapäeva kohta kirja pandud ja küsitlus koostatud. Ma muidugi suutsin feilida jälle, küsisin, et kes tuleb järgmisel kolmapäeval, 17. oktoobril jõulusöömaajale? Ma ei tea, mul on vist oktoober veel. Ilm on ka vastav. Loodan, et jõulud tulevad siiski lumised.

Käisime tagasi tulles poest läbi ja siis tagasi ühikasse. Ma olin mingi aeg oma toas, otsisin mänge, mida õhtul ühiselt mängida, kuigi lõpptulemusena mängiti ikka sama mängu, mis üleeilegi. Mingi hetk mõtlesin, et peaks süüa tegema, sest me käisime Piretiga küll Metsakohvikus, aga süüa ikka ei saanud peale saiakeste, sest just siis, kui ma kandiku ja söögiriistad olin võtnud, kustutati nimekirjast mulgipuder ära, mille pärast ma seal tavaliselt söömas olen käinud.

Helistasin Märdile, uurisin kaua tal kool on ja läksin siis kööki kartult koorima. Ma olin mitu kuud ühikas nii ära, et ma ei teinud kordagi köögis süüa. Nüüdseks olen kolm korda köögis ahjukartuleid endale, Märdile ja Piretile teinud. Meil kolme peale külmkapis sama riiuliga ka, siis jagamegi üksteise sööki vahepeal. Seekord muidugi Piret ei liitunud, sest ta oli just Metsakohvikus kõhu täis söönud.

Piret ikka räägib mulle kogu aeg, kui tore, et me jälle suhtlema oleme hakanud, nagu vahepealset aega poleks olnudki. Gümnaasiumis suhtlesime sama moodi, nagu praegu. Ei kujutaks ühikaelu ilma temata ettegi. Meil saab nii palju nalja kogu aeg. Näiteks ringtee nali. Piret oli mulle vähemalt neli korda juba öelnud nende ringteede ehituse peale, et Võru ongi nagu üks suur ringitee. Esmaspäeval, kui me kinost tulime, siis ta ütles jälle seda. Peale seda ütlebki Piret mulle lambi koha peal: "Ou kuule, tead mida v?"

Mina: "Noo?"

Piret: "Võru ongi üks suur ringitee."

Ints leidis minule ja Piretile ühise nimetaja, mis meid kahte kokku võtab. See on nimi Birget, mis sisaldab meie nimede tähti. 

Eile sai söök päris ruttu valmis. Olime Märdiga köögis ja hakkasime endale just toitu tõstma, kui Andre ja Rainer sinna tulid. Nad tahtsid pokkeri mängimiseks ühte köögi lauda kaasa võtta. Ma ütlesin, et minu pärast võite ikka võtta, aga ma arvan, et Getter hakkab mölisema, sest tal on terve see nädal päris si** tuju olnud. Samal ajal tuli Getter kööki ja me hakkasime Märdiga rahulikult sööma. Mul on ausalt öeldes suva, ma räägin nii, nagu asi on. Mitte, nagu Siim, kelle räägitud jutu peale on Raidul oma teooria: "Siim on nagu ilmaennustaja - mõni asi läheb täppi, mõni mitte." Siim midagi räägib, siis tuleb ta jutust pool juttu maha võtta ja tollest ülejäänud poolest tuleb alles see õige fakt välja. Üldjuhul ta mõtleb asju välja või võimedab värvikalt oma teksti. Kairo teooria selle kohta on järgmine: "Toimus väike plekimõlkimine. Siim räägib, et toimus raske liiklusõnnestus, kolm inimest sai surma." Sellest teooriast tuleb teda kuulates tavaliselt lähtuda - jutt jumala õige.

Olin mingi aeg oma toas Märdiga, sest Piret hakkas õppima. Mingi aeg läksin kööki Maarja, Kerttu ja Linaga seda jõulusöömaaja asja arutama, kuni kuulsin, kuidas Piret karjus: "Birgit, tule vaata, kes tuli." Polnud raske arvata, kes see oli. Läksin umbe rõõmsalt koridori ja ütlesin: "Kairooo, polegi sind terve nädal näinud, tule ma kallistan sind." 

Kairo punastas täiega ja ütles, et ta poleks arvanudki, et nii sooja vastuvõtu meilt saab. Piret ka tegi terve õhtu talle komplimente ta särava ja õnneliku oleku kohta, pluss muidugi Kairo alati vinge soeng, mida me ei väsi kiitmast. 

Jaanika oli eile võistlustel ja siis Kairo tuligi meie ühikasse terveks õhtuks. Rääkisime teleka juures niisama juttu, kuni Margus köögist oma saiakestega tuli ja teisteski isu tekitas. Kairo tahtis Piretiga poodi minna, aga Piret ootas Ivot, et too aitaks tal koolitööd teha. Ma tahtsin aga mängima hakata, nagu eelmiselgi õhtul ja, et asi liikuma saaks, siis läksin Pireti asemel hoopis ise poodi kaasa. Margus oli ka selleks ajaks juba oma saiakesed ära söönud ja tuli ka kaasa. Käisime mõlemas poes ja tegime niisama nalja ja siis tagasi ühikasse. Olime Pireti toas, sulatasime ta radika peal saiakesi, millest ühed ma hiljem oma mikrolaineahjus üles sulatasin, nii et saaks saiad ahju panna. Mingi aeg söödi, mul endal muidugi polnud üldse kõht tühi, sest ma alles sõin ja siis ajasin rahva kokku. Eile saime isegi 11 inimest mängimiseks kokku: mina, Piret, Kairo, Ändi, Kaidi, Rando, Siim, Margus, Ruslan, Kert ja lõpuks liitus meiega isegi Getter. Ta alguses tuli mega kurjalt, küsis, et mis me trambime jälle, aga kuna Kert ja Getter saavad hästi läheb ja Kert küsis umbe sõbralikult, et kas Getter tahab ka mängu tulla, siis oli nö jää sulatatud ja natukese aja pärast tuli Getter ka oma tooliga. Nende kahega muutus mäng muidugi natuke pervertseks, sest Kert arvas, et peaks võimalikult palju piinlikke asju küsima. Nalja muidugi sai. Seekord prooviti tõesti rohkem lähtuda sellest, et teiste kohta reaalselt mingeid asju teada saada, mitte ei küsitud riietevärve vms. Siim muidugi küsis jälle samu asju, mis eelmine kordki, mille peale lõpuks keegi isegi ei reageerinud väga enam. Muidu oli hästi tore, seekord lõpetasime kell 11 ilusti ära, et teisi ei segaks. Mõned veel seal kaeblesid, et meil läks see värk eelmine kord päris pikale.

Edasi kolis rahvas Pireti tuppa, kus ennegi juba oldi. Rääkisime seal juttu ja tegime nalja. Meenutasime põhikooliaegseid lollusi ja naersime Raidu nalju. Mingi aeg oligi Rait tähelepanu keskpunktis voodi peal, teised tema ümber. Rait ikka suudab nii kohatut teksti ajada või teha mingeid häälitsusi, nagu näiteks peenikese häälega öeldud: "Mäh", mida Kairo pärast terve õhtu veel järgi tegi. 

Rait oli vahepeal seal voodi peal nagu väike laps vankris, kui me talle seda mainisime, siis ta hakkaski nii käituma, nagu imik ja seda enam oldi naerust ikka nii kõveras. Teine avastus oli see, et Rait näeb välja nagu 7 kitsetallekese jaoks hääle peenikeseks teinud kuri hunt, kellele ruuduline T-särk ja prillid meenutavad punamütsikese vanaema omi, kelle hunt ära sõi.

Minu jaoks oli midugi kõige naljakam ikka see, kuidas teised ümberringi naersid. Mind on alati teiste naer rohkem naerma ajanud, kui nali ise. Kaidi ja Kairo naerul nägu on alati see, mis ennastki siiralt naeratama paneb ja mainimata ei saa jätta muidugi Marguse ägedat naeru ja Pireti kurja nõia naeru. See kurja nõia naer ongi Marguse välja mõeldud fakt ja kui ta seda veel enda versioonis järgi teeb, siis on selline tunne, nagu mingi multikategelane oleks seda teinud. 

Rait ütles Pireti naermise peale: "Sa naerad nii, et mul hakkavad juuksed peas kasvama/sügelema."

Igati chill oli, kuni selleni, et hakati mingit mustanahaliste narkoteemalist muusikavideot kõva häälega vaatama, kaasa tegema ja naerma, mille peale koputas Tailo uksele ja ütles: "Äkki saate vaiksemalt võtta, ma tahan magada. Teil on asi juba üle piiri läinud."

Kell oli kaks ka juba ja Ändi ütles täna, et isegi tema tuppa oli seda naermist kuulda, kuigi Ändi ja Pireti toa vahel on 2 tuba ja trepikoda. Ma olin vahepeal juba magama jäämas, aga kuna Rait mingi aeg tagasi tuli ja nalja hakkas tegema, siis tuli kõigil elu sisse jälle ja kõlas me lakkav naer. Peale Tailo ukse taga käimist läksime siiski lõpuks laiali. Kairo läks ära ja siis läksid teised ka kõik magama. Ma veel laulsin koridori Karl-Erik Taukari "Kell kuus", mida kõik viimasel ajal ühikas kuulavad ja laulavad. Rait küsis sellepeale: "Mis see on? Terminaator v?"

Täna ärkasin alles hommikul enne 11, tegelikult ma oleks tahtnud veel edasi magada, aga tahtsin "Pilvede all" eilset osa näha ja siis vaatasin selle ära ning läksin peamajja jõululaadale. Rääkisin oma vana kursusejuhataja ja ajaloo õpetajaga juttu, muidugi nägin ka oma praegust kursusajuhatajat, kelle silma alla ma hetkel väga sattuda ei taha. 

Kõik üritasid laadal mulle midagi nö pähe määrida, aga mul on kõik olemas. Piparkooke ja muffineid teen ma ise, kindad-sokid ja kaltsuvaibad on mul kõik olemas. Kõrvarõngaid vaatasin, aga no neid vidinaid on mul endalgi juba nii palju, et iga kord kui ma neid ilusaid sädelevaid asju jään vaatama, keelitan neid endale kokku ostmast.

Rääkisime Ändiga vahepeal teleka juures juttu, kuni ta vastama läks. Pesin nõud ära ja hetkel kirjutan ajaviiteks seda blogi. Täna vast mingeid suuremaid sündmusi ei tule, eile oligi selline viimane rahvaga koosveetmise päev sel nädalal, sest täna lähevad osad ära. Piretil on ka täna neli tunnipaari, peale mida ta läheb koju ja tuleb alles esmaspäeval tagasi, et siin koos oma ühikasõpradega sünnipäeva tähistada. Eile seal mängus küsisin, et kes esmaspäeval Piretile õnne soovib. Kõik liikusid peale Getteri.

Kiireim saab toolile

Eile, kui ma blogimise lõpetasin, siis tuli Piret ja kutsus mind enda ja Siimuga Tartusse kaasa.

Otsustasin minna, vaatamata sellele, et me alles laupäeval seal Märdi ja ta vanematega käisime. Käisime laupäeval jõulukinke ja autot ostmas. Nüüdsest ilmselt ei näe meid enam ringi sõitmas passatiga, mis on nö oma aja ära elanud ja enam pikki otsi sellega ette ei riskita võtta. Kahju on küll, sest passat on nii avar ja sobis ideaalselt mööda Eestit ringi trippimiseks, pluss muidugi need hindamatud mälestused. Kasutusse jääb ta muidu ikka, aga hetkel usaldati meile uus must 2005. aasta Scoda Octavia, mis Märt ja ta isa laupäeval ostsid, samal ajal, kui me Märdi emaga shoppamas käisime. Koostasin laupäevaks endale ekstra nimekirja, et ma ei hakkaks jälle kokku ostma kõike seda, mis mul niigi on, vaid ostaks neid asju, mis mul vaja on. Enam-vähem said kõik nimekirjas olnud soovid ka rahuldatud, nii et ma olen jõuludeks valmis! Tuleb ainult kõik veel ära pakkida.
Nii laupäevane kui ka eilne sõit Tartusse tundus olevat nagu terve igaviku, tavaliselt jõuab kuidagi palju kiiremini kohale. Võib-olla oli ka asi selles, et ma istusin mõlemal korral tagaistmel. Seal on alati palju igavam, kuigi Piret vaatas kogu aeg taha, endal nunnumeeter mega laes sellest, et ma nägin tema arvates tagaistmel välja nagu väike laps - lühikeste inimeste rõõmud või nii.
Läksime eile kõigepealt kesklinna. Siim õrritas meid, läks ise korraks Taskusse mingi asja järele, väidetavalt Pireti kingituse järgi, jättes meid samal ajal mc'i juurde ootama, aga mul oli kõht mega tühi. Kuna me leppisime aga kokku, et lähme kõik koos Lõunaka mc'i sööma, siis pidimegi ootama natuke, kui Siim tagasi tuleb ja me Lõunakasse lähme. Käisime söömas ära. Ma pole nii ammu mc's burksi või mingit rämpsu peale jäätise söönudki. Seekord tegin siis erandi, aga ega sellest kõht siis täis ei saanud. Pärast shoppamist käisime uuesti mc's ja võtsime endale jäätised. See oli suht kogu mu söök ka eilse päeva jooksul.
Seekord väsitas Lõunakas ringi jalutamine mind nii ära, et mingi aeg ma ei viitsinudki enam väga shoppata ega ma tegelikult väga midagi ei ostnud ka peale ühe asja. Proovisin ilusaid teksasid ka, nagu mul ühed olid, mida ma enam kanda ei saa, sest nood on mulle täiega suured, aga needki olid jalas suht kahtlased, nii et ma ikkagi ei ostnud. Ootan, et Tallinnasse saaks juba minna, et siis Bull & Bear'i minna. Sain vahepeal teada, et Sander Mägi töötab seal. Ma olin nii hämmingus, kui sain teada, et mu nii hea sõber töötab mu lemmikpoes. Saime Sanderiga üle pika aja Võru Kesklinna kooli 40. juubelil kokku, kus ta laulis ja ma teda terve see laulmise aeg jälgisin, kuni ta mind lõpuks märkas ja ma teda naerma hakkasin ajama oma nägudega. Mul on nii kahju, et me viimasel ajal nii vähe näeme (heal juhul aastas korra), aga noh ega ma enam Vabakal ka väga ei käi, kuhu ta nendel harvadel hetkedel on sattunud, kui ta Võrus on. Eile rääkisime just Jarmoga, et Vabakale on uus generatsioon peale tulnud, keda enam ei tunne. Ilmselgelt on see märk sellest, et hakkame vanaks jääma. Paljud mu vanused on kas Võrust ja Eestist minema läinud või elavad juba pereelu.
Tartust tagasi sõites timmisime Siimu muusikat natuke ja hakkasime Piretiga kaasa laulma. Sealt tulid muidugi sellised vanad head laulud jälle, mis mõtted kuhugi ära rändama viisid.
Jõudsime peale 7 tagasi, siis Märt rääkis just Jarmoga, kes elab ka hetkel Väimelas. Läksimegi kohe tema juurde külla. Rääkisime niisama juttu ja üritasin Janeli 3. klassi matemaatika ülesandeid teha, aga me ei saanud hakkama, nii et ilmselt peame me 2. klassi tagasi minema, 3. klassi matemaatika on vist liiast.
Enne Tartusse minekut lugesin netist igasuguste seltskonnamängude kohta. Mõtlesin, et peaks see aasta oma sünnipäeval mingeid mänge tegema, sest kuna ma alati kõigiga suhelda ei jõua, siis mõnel on igav hakanud terve sünnipäev lihtsalt laua taga istumisest. Vaatame, mis välja tuleb. Igatahes tekkis mul idee, et võiks täna neid mänge ühikas mängida, aga kuna tahtsin eile juba ühikarahvaga midagi koos teha, siis võtsime eile ühe mängu juba ette. Mäng oli järgmine: Kiirem saab toolile. Osalejaid võiks olla kümmekond (meid oli vahelduva eduga 9-10). Mänguks on vaja asetada toolid ringikujuliselt, üks vähem, kui osalejaid. Üks astub ringi keskele ja ütleb enda kohta fakti, näiteks: kõik, kellel on vend, kes on hiljuti tulnud reisilt, kes armastab magusat jne. Siis peavad kõik need kohad vahetame, kelle kohta see fakt samuti käis, samal ajal peab fakti esitanud inimene leidma endale istekoha. Kes istekohast ilma jääb, see peab jääma ringi keskele ja esitama uue fakti. Mängu eesmärgiks oli üksteise kohta rohkem teada saada, mis igati õnnestus.
Päris lõbus mäng oli. Alguses, kui ma sellele ideele tulin, siis kahtlesin, kas inimesi see huvitab, aga kõik olid väga positiivselt meelestatud ja mängijaid tuli aina juurde. Isegi kõrvalühika rahvas, kes meie ühikas külas oli, jäi meie mängu huviga vaatama. Teisest ühikast võttis meie mängust osa ka Alan. Ta roomas mängu ajal kogu aeg kuskil maas, sest vahepeal hüpati ühest kohast teise hooga, aga ta hüppas kogu aeg mööda ja maandus diivani ja põranda vahel.
Meil on seal teleka juures diivanid ja siis me otsustasime vastavalt mängijate arvule, et mitu kohta iga diivani peal on ning tõime lisaks oma tubadest toole juurde. Mõned üritasid mängu jooksul ringi kujuliselt liikuda, mitte kaugemale mõne koha peale istuma hüpata. Ändil, Alanil ja Kerdil õnnestus näiteks ring peale teha. Vahepeal ikka õnnestus meil nende ringi tegemine ära ka rikkuda. Igatahes nalja sai ja vahepeal hakkas suurest rabelemisest juba nii palav, et pidime rõduukse lahti tegema. Haiget õnnestus ka üksteisele koha võitlemiste pärast teha. Ma kukkusin endal käe pealt naha maha, sest lendasin vastu diivani mingit tugevamat osa. Piret üldse sukeldus pea ees kahe tooli vahele ja Rando hüppas diivani peale pommi. Tavaline oli see, kui keegi maandus kellegi peal, sest diivani peale hüpati tavaliselt ikka erilise hooga. Kõik oli mega lõbus ja värki juba viimased kaks tundi, isegi koma ei keelanud meid, aga siis tuli Getter ja rikkus kogu lõbu ära. Ühalt ma saan aru, et oli öörahu, aga miks ta alati teisi ähvardama peab ja oma tujudega teiste tuju ka ära rikkuma. Esmaspäeval oli ühikas koosolek, siis ka torises seal. Ma arvan, et kui inimesel on halb tuju, siis ta ei peaks seda teiste peal välja elama, vaid omaette oma tujudega proovima hakkama saada. Mängib mingit ema siin ühikas kogu aeg. See on ühikas, kus inimesed saavad koos aega veeta ja lõbusat seltskonda nautida, aga tihti on nii, et kui kõik on ilus, tore, lõbus ja äge, siis on ikka keegi, kellele ei meeldi midagi. Kõik räägivad siin, et eelmine aasta oli vana seltskond siin ühikas, tänu millele oli kõik palju normaalsem ja toredam. See aasta tuli siia nii palju uusi ja sellega ka palju draamat. Ühesõnaga meie, uued oleme need probleemsed siin, aga noh ükskõik, tuleb viimast võtta, küll järgmine aasta saavad rahulikult edasi siin elada, muidugi ei välista varianti, et tulevad uued ja hullemad.
Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et mina, kes ma olen alati väga lärmakas inimene olnud, olen siin teiste kõrval väga vaikne, tõestuseks neile, kes mind lärmakaks on varem pidanud, siis siin on ehtsaid näiteid sellest, et on palju hullemaid veel. Isegi imestasin, et mind selles osas üle trumbatakse. Võib-olla ma olen natuke vaiksemaks ka jäänud, ei tea..
Peale seda, kui Getter mängu ära käskis lõpetada, läksid osad ära oma tubadesse, aga mingi osa jäi ikkagi veel sinna. Panime diivanid ilusti tagasi, viisime toolid ära ja jäime niisama juttu rääkima. Tahtsin Marguse ja Ruslaniga jutustada, aga kuna Ändi ja Rando tulid minu juurde, siis hakkasin nendega hoopis rääkima. Sain eile Randoga ka rohkem tuttavaks, ta rääkis nii ägedat juttu, et ma ainult naersin. Ta on ka selline omamoodi äge tegelane. Nalja saab.
Lõpuks oli kell jälle 1, kui ma magama jõudsin. Nägin täna nii palju haigeid unenägusid, et ma ei suutnudki väga kaua magada. Näiteks nägin unes, kuidas Piretil juuksed põlema läksid ja me Otsusega neid kustutada üritasime, õnneks tal ei põlenud kõik juuksed ära.
Vaatan siin "Viimase võmmi" kordust ja siis lähme Piretiga linna. Saan Vastseliina detsembrikuu vallalehe trükist kätte, viin selle trükikotta ja siis käin isa tööjuures. Õhtul võiks jälle ühikas midagi mängida ja hakata ühika jõulupidu organiseerima.

On jäänud kõik mälestustesse

Käisime eile Märdi, Pireti, Marguse ja Ruslaniga kinos. Kandles liitus meiega ka Kiva, pluss veel paljud teised inimesed meie ja kõrval ühikatest. Tore oli näha paljusid teisigi tuttavaid, vanu klassikaaslasi ja mõnda nägu näiteks eesti keele ja kirjanduse laagrist, millest ma paar nädalat tagasi osa võtsin. Mäletate ehk veel Chalice pilti, mis ma "Laula mu laulu" viimase saate õhtul lisasin? Chalice esines laagri esimese päeva õhtul. Ja see oli üks huumorirohkeim tund, mil ta laulis, luges oma kahemõttelist luulet ja lihtsalt oli seal meie ees klaveri taga ja rebis sellist nalja, et ise ka ei usu. Näiteks see, kuidas ta ei saanud mõtteid eemale tordist, mida NOKK (keeleorganisatsioon Noored Oma Keele Küljes) viie aasta täitumise puhul sõime. Chalice: "Kodus küsitakse, kus käisid, siis ma ütlen, et käisin Vastseliinas torti söömas." Tort polnud tegelikult eriti ootamisväärt, sest see oli sama si**, nagu see, mida ma pidin kevadel ühel rahvamajas toimunud üritusel sööma, kui kohvikus valla töötajatega rääkisin. Üritasin umbe viisakas olla, aga noh see tort ei läinud alla ja lõpuks ma lihtsalt seisin püsti ja läksin lauast kiiruga minema enne, kui ma seal samas oksele oleks hakanud, sest vahukoore kreem on halvim maitse maailmas. Kahjuks teeb sama inimene igale Vastseliina üritusele seda maailma halvimat torti, mida nii paljud kiidavad. Väkkk noh.
Aga noh ilmselgelt suutsin ma kino juurest juba tordini jõuda - hämmastav. Kohe näha, et ma pole ammu bloginud. Isegi, kui olen, siis pole tekst nii laiaulatuslikult jooksnud, kui praegu. Sellised filmi ja teatrielamused suudavad mind ikka inspireerida. Kusjuures Jaanika küsis minu ja Pireti käest koridoris, kus Raidu ust lahti muugiti, et kas me tuleme ka teatrisse v? Me puhkesime selle peale muidugi Piretiga naerma jälle. Ta ikka suudab vahel oma juhmi olekuga meid naerma ajada. Nüüd me muidugi suhtleme temaga rohkem ja ei heidi nii palju, aga see kõik on meie väga hea sõbra, Kairo pärast, kelle otsuseid tuleb aksepteerida. Viimasel ajal oleme Kairot kahjuks palju vähem näinud, kui varem, sest nüüd ta elab teises ühikas ja on Jaanikaga koos. Me käime tal küll külas, aga rohkem oleme ikka oma ühikas, kus on jõulude eel kõik ikka nii hea ja armas. Kui vahepeal oli tunne, et tahaks mõne inimese ära kägistada, siis jõulude saabumisega on saabunud taas rahu ja leplikus, kuigi omade nüanssidega. Nalja tehakse ikka endistviisi teatud teemade ja inimeste ümber, sest mõned annavad selleks ikka ja jälle, päevast-päeva teemat ja põhjusi.

Mainimata ei saa ka jätta, et siin on ka väga soojad ja siirad inimesed, nagu Margus, Ruslan ja Kert, kellega on iga kell tore rääkida. Üsna tavalised on õhtud, mil ma neist kellegagi vestlen. Sellised vestlused inspireerivad mind väga, sest nendega on millest rääkida. Ei viitsi ega taha alati kellegi kulul mingit nalja teha või lihtsalt mingit väga segast toota, kuigi ka seda peab tegema, selleks ongi meil siin sellised lihtsalt lõbusad inimesed, kellega koos vaba aega veeta: Ändi, Piret, Maarja, Ivo jt.
Plaan on ka oma ühika rahvaga jõulupidu korraldada. Alguses pidi mingi suurem üritus tulema, aga kuna rahvast ei saanud kokku, siis otsustasime eile, et teeme oma ühikas jõulude puhul söömaaja ja laseme vaikselt jooki. Peale 1. adventi tõime kohe kuuse, nüüd ongi siin vahelduva eduga kuuske ehitud, ma sattusin hoogu, lasin kuuse ja kõik aknad ning peegli kunstlund täis, vaikselt kaunistatakse ka seinu ja uksi, minu leiutist te olete kindlasti juba facebookis näinud. Vabal ajal traumeerin siin pimedas inimesi, isegi ehmun vahepeal selle peale:

Mõni hetk, korraks tuleb ka see õige jõulutunne, mõne mälestuse, jõululaulu või jõuluehetega, aga see tunne on kerge kaduma. Kõik pole enam see, mis oli väiksena: see hinges pakitsev ootus ja rõõm, kui jõulud päriselt koos jõuluvanaga jõuavad. Elu on meid nii palju muutnud, teinud haiget, valu ja näidanud üht-teist, mis meid nendest lihtsatest rõõmudest lahti on rebinud. Vanaema küsis mult kord, et miks ta ei näe enam minus seda väikset rõõmsat tüdrukutirtsu? Vahel, kui ma olen mõtlik, küsib keegi minult, miks ma nii õnnetu ja kurb olen, kuigi ma olen lihtsalt mõtlik, mitte kurb. Nüüd ma jõuangi selle teemani, mis mind kinos mõtlema pani, kui inimesed mu ümber naersid. Sattusime kinno põhikooli ja gümnaasiumi õpilastega, kes olid ilmselt kohustusliku kirjanduse korras tulnud filmielamust saama. Nad naersid vahepeal nii kurbade kohtade peal, mis pani mind pead raputama ja küsima: "Milleks?" Samas, kui keegi saalis aevastas väga häälekalt, mille peale pool saali lihtsalt naerma puhkes. See tundus mullegi naljakas, mille peale ma korraks mõtlesin, et vaatamata oma eale, ei saa ma vist iial täiskasvanulikuks, samal ajal, kui mõned minust nooremad tunduvad facebooki vahendusel nii täiskasvanulikud ja glamuursed. Mulle see muidugi meeldib - see, et ma olen see väike tüdruk, kes alati on olnud, mitte ei mõtle mingite täiskasvanulike asjade peale, nagu abielu ja järelkasv. Viimase peale tundub küll, et suuremat osa mu sõprus- ja tutvusringkonda on tabanud mingi paisumishooaeg, mis on minu, kui kõrvalvaataja jaoks täiesti masendav.
Kinos filmi vaadates ja neid naerupahvakuid täheldades, meenus mul hommikul facebookis Taavi lisatud luuletus, mida vaadates hakkasin seoseid looma selle tema lisatud Doris Kareva luuletuse "Sinule, kes sa oled sealmaal" ja hetke situatsiooni vahel. Mind tabas äratundmisrõõm:

"Sinule, kes sa oled sealmaal"

Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.

Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.

Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.

Selle viimases salmiski, millest võib näiteid tuua jõulutundest ja jõulurõõmust, mida enam ammu minus õieti pole - "taevani enam ei hõiska, rõõmud sus läbitud". Kuhu nad siis nii õige kadunud on? Vahel leian end mõtlemast tunnetest, mis ühel hetkel kõik kuhugi kadunud on. Tunnen end üksiku rändava hundina, mis on peaaegu võrreldav juba mu praegu pooleli oleva Hermann Hesse "Stepihundiga". Eile rääkisime just Kivaga põgusalt enese leidmisest. Ta on omasõnul alles selle verstaposti alguses. Ma tunnen, et olen etapiliselt natuke edasi jõudnud. Soovitasin talle Kristo Kivioru "Päikeseküla" kõik osad läbi lugeda, võib-olla ta leiab sealt midagi, nagu mina leidsin. Ja mis veel kõige tähtsam: on tähtis olla teel, mitte kohe sihtkohta jõuda. Viimane mõte pärineb ühelt mu lemmikinimeselt, Marek Sadamalt, kes on mind väiksest peale inspireerinud oma muusikaga, põhikooli ajal oma välimuse ja nüüdseks oma sisemusega. Üle eelmisel pühapäeval oli ütlemata hea ja ilus hommik tänu ETV saatele "Tõuse ja sära", mille üheks külaliseks oli just tema, Marek Sadam. Ta suudab mind alati aina rohkem üllatada oma mitmekülgsusega, mis rabab. Tegin endale ka juba ühe jõulukingituse ja ostsin laupäeval Tartust tema raamatu "Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood". Olen jõudnud juba raamatu sissejuhatuse läbi lugeda, mis lausa kutsub lugema. Üldkokkuvõttes on see raamat soovitus teha igas päevas üks ränd ja saada teel olles ise paremaks.
Siin ma jõuan jälle nende hetkedeni, milles elada, sest noh peabki elama lihtsalt nii, nagu ütleb lause mu põhikooliaegsest salmikust, mida üks päev sirvisin: "Ela ilmas nagu pulmas, nii et teistel vesi silmas."
Olgu see silmavesi siis kas õnnest, rõõmust, äratundmisest või kurbusest - peaasi, et inimene ei jääks märkamatuks, vaid suudaks kutsuda end ümbritsevates inimestes esile mingeidki emotsioone. 
Ja noh see lause meenutab muidugi neid pulmi ikka, kus ma suvel fotograaf olin. Seal ma tundsin end tõeliselt elusana, mind valdas taas miljon tunnet ja emotsiooni, mille kadumisest ma siin eelnevalt rääkisin. Ühel hetkel tulevad kõik emotsioonid esile ja teisel hetkel on nad jälle kadunud, teadmata miks ja kuhu? Need pulmad enam õnneks mõju väga ei avalda, aga tore on ikka meenutada. Seekord juba teistsuguse pilgu läbi. Ilmselt jääbki see igaveseks üheks kirjutamata muinasjutuks mu elus. Tahan, et tulevikus mu enda pulmad oleks sarnased ja sellist maagiat täis.
Käisin kinos ära, peale mida on järsku nii palju mõtteid, mida välja öelda ehk siia kirjutada, sest tahan, et need mõtted realiseeruksid kunagi millekski. Vahepeal paneb lihtsalt üks film või miski sind hindama ja kaugelt nägema seda kõike, mis hetkel hea ja oluline. Eilne päev oli üldse väga eriline kuidagi. Kõigepealt muidugi see, et minu ja Märdi kohtumisest täitus eile 2,5 aastat. See on tegelikult päris pikk aeg, kuigi paljude arvates tundub kõrvalvaatajana, et me oleks olnud koos nagu terve igaviku, samas, kui ma tagasi olnud aegade peale mõtlen, siis on mul nii selgelt meeleski veel need ajad, mil ma teda ei teadnud. Ühesõnaga kogu minevik tundub mu jaoks justkui alles olnud, samas, kui aastatega mõõtes on paljudest hetkedest juba nii palju möödas. Igatahes on need 2,5 aastat olnud väga ilusad. Märt ja temaga koos veedetud hetked on olnud need, millest ma kunagi unistasin, rohkemgi veel. Kui kõik muu alt veab, siis on tema see, kelle kõrval on alati kindel olla. Vahel ma avastan jälle, kui erinevad me oleme, aga see just ongi see, mis meid üksteise jaoks täiustab. Kõik peab olema sünkroonis. Nii leiab aset täielik harmoonia.
Eilsest veel nii palju, et leidsid aset sellised toredad hetked ja vestlused oma armaste inimestega. Kõik sai alguse sellest, kui Erko mulle ühe ahelkirja saatis. Tavaliselt ma ei saada ahelkirju edasi, aga see oli lihtsalt nii teistsugune ja armas, et ma pidin need oma 12-le lähimale sõbrale saatma. Tekst siis järgmine: "Mulle tehti täna röntgeni pilt ja nad leidsid sinu minu südamest. Arst ütles,et kui nad lõikaksid sinu sealt ära siis ma sureksin, kuna ma ei saaks elada ilma nii hea söbrata. Saada see tekst kõigile keda ei taha kaotada aastal 2015. Ka mulle kui hoolid. Proovi leida 12 söpra - see pole kerge. Ole aus! Saada se köigile, kes on pannud sind naeratama sellel aastal."
Sellest said omakorda alguse vestlused mu kallite sõpradega, kes on kuskil ära, mõnega pole isegi tükkaega näinud ega rääkinud, aga eile sai kõigil neil taas südant soojendatud, nagu see minu südame rõõmustama pani, kui selle sain.
Eilne "Nullpunkt" meenutas mulle jälle mu keskkooli aega. Sellestki on nii palju aega juba möödas. Inimesed ei suhtle omavahel enam nii palju, kui varem. Oma põhivendadegagi suhtlen viimasel ajal nii vähe, rääkimata siis veel nägemisest kuskil. Võib-olla oligi see eilne film üks tugev emotsioon ja paralleel jälle keskkooli aja vahel. See paratamatus, et ma olen selle etapi läbinud ja see ei tule enam kunagi tagasi. See oli mugavustsoon, kus ei pidanud veel tegema nii palju otsuseid, kõik oli lihtne ja lilleline.

Kui filmist veel rääkida, siis võtaks ma selle kokku ühe sõnaga - LASNAMÄGI!! Sest noo need mälestused, täiesti lõpp lihtsalt, kui palju emotsioone see tõi. Kõik need majad, kohad ja teed. Nendes oli lihtsalt nii palju korraga, seda enam, et neid kohti näitas nii palju, kus kord on olnud ühe hetkega nii palju. Alustades põhikooliaegsete laulupidudega, lõpetades viimaste seiklustega Tallinnas. Vahel tundub, et Tallinn on see minu linn, teisel hetkel jälle mitte. Ma ei tea, millal ma ära otsustan. 
Peale kino muljetasime jälle, kuidas keegi rahule jäi, mis meeldis, mis häiris jne. Üks tegelane käitus filmis, nagu Piret. Ma olin sellest nii kõveras, tegin pärastki veel järgi seda. Kuna kinos oli palju rahvast, siis oligi meil koridoris aega muljetada, enne kui riided kätte saime. Käisime veel poes, nägime Kerlit, kes just tööpäeva lõpetas ja siis Aget, kellele ma üle poe karjusin: "Sa peaksid juba kuskil mujal praegu olema!!" st sünnitama, sest tal oli eile juba teine tähtaeg. 
Kuna ma magasin eile nii kaua ja lebotasin pool päeva lihtsalt koridoris teleka ees ja teistega juttu ajades, siis ei tulnud mul õhtul ka und. Läksin Pireti juurde, ta tahtis ikka oma pudeli keerutamist mängida, millest ta tükkaega juba rääkinud on. Ajasime siis kamba kokku ja hakkasime mängima. Päris mõttetu oli tegelikult. Mõned asjad olid naljakad, nagu näiteks see, et ma pidin minema teise ühika juurde, kella laskma ja ära jooksma, aga ma ei leidnud kella üles, vaatasin ringi ukse ees, aga siis tuli järsku koma ja ma panin täiega jooksu. Kella ei jõudnudki lasta. Kõik olid akna peal nii kõveras. Lisaks sellele muidugi oli teise ühika akna peal ka mingid tüübid, lehvitasid veel mulle, kuigi ma ei teadnud neid. Arvasid, et ma sealt põhikooli ühikast keegi, pisike, nagu ma olen.
Lõpuks läkski see mäng nii mõttetuks ära, ei viitsitud enam. Lebotati niisama ja nagu ikka oli igaüks omas telefonis, nii et ma läksin suht kohe magama ära. 
Tavaliselt on ühikas õhtuti ikka lahedam. Näiteks pühapäeval, kui maalt tulime, siis ma läksin korraga pessu, samal ajal, kui Liina ja Kert rääkisid koridoris juttu. Mingi aeg ma isegi kuulsin neid, aga üks hetk jäi mega vaikseks. Ma hakkasin juukseid kammima ja olin täiega omades mõtetes. Ühel hetkel ütleb Kert: "Birgit kuule, sa ei kavatsegi sealt välja tulla v? Muudkui kammib ja kammib.."
Nad olid kogu see aeg ust kinni hoidnud, et ma välja ei saaks, aga ma kammisin oma juukseid nii kaua, et neil kannatus katkes. Ma hakkasin täiega naerma nende üle, et nad nii feilisid. Lõpuks nad muukisid ukse ka veel lahti, aga noh selleks ajaks ma olin juba lõpetanud ja nad ei hoidnud ust ka enam kinni. 

Kuna mul läks pühapäeval enne 7 juba uni ära ja ma terve päeva Hurdal koristasin, siis ma olin õhtuks nii laip ja jäin magama. Mõtlesin, et magan pool tundi ja hakkasin siis "Su nägu kõlab tuttavalt" finaali vaatama, aga kui see algas ja Märt mind äratas, siis ma ei suutnud ärgata, silmad vajusid uuesti kinni ja ma jäin magama. Mingi hetk hakkas Märt ka magama minema, oli juba kõik tuled ära kustutanud ja teleka kinni pannud, siis käis mu peast mingi klõps läbi ja mul läks uni täiesti ära, jah just siis, kui Märt hakkas magama minema. Lõpuks me vaatasime ikka finaali lõpuni ja Mart Müürisepp võitiski, nagu kõik rääkinud olid. "Unustuse jõel" kummitas muidugi pärast veel kaua edasi. 
Aga okei. Kui ma siia juhuslikult vahepeal rohkem ei jõua, siis ilusat jõuluaega kõigile ja parimatega kohtume juba 25. detsembril minu sünnipäeval! :)

Pere on väike aga suur skandaal

Iga nädalaga läheb ühikas aina lõbusamaks. Inimesed sõbrunevad, tekkinud on juba palju ühiseid nö inside joke'sid, mis vestlustele ja erinevatele koosviibimistele ühtsustunnet loovad. Piretil ja mul polnud mingi nädala alguses kooli, mille peale ta ütles, et siin tekib juba selline laagri tunne, milles on tal täiesti õigus, vähemalt ma tunnen enam-vähem sarnaselt. Lihtsalt oled siin ja kõik on chill. Väiksena ma ei saanud eriti palju laagrites käia, nii et nüüd see ühikaelu kompenseerib igati selle puudujäägi. Oleksin pidenud juba varem ühikasse tulema, mitte 3 aastat niisama lihtsalt kodu ja kooli vahet sõitma, aga iga asi on millekski hea, ju siis oli õige aeg alles nüüd. Esimesed kaks kuud ühikas on kulgenud igati lõbusalt, meenutab natuke keskkooli aega, mida ma kaua taga igatsesin.
Esimene ühikanädal oli vaikne, istusin oma toas ja tegelesin oma mõtetega, nagu eelnevates postitustest kirjeldatud on. Septembri teisel nädalal oli kool. Selline tüüpiline 4-5-tunnipaariline nädal. Tol kolmapäeval oli ka esimene lõkkeõhtu, millest ma kuulsin alles siis, kui see juba ära oli toimunud, sest mind polnud too õhtu ühikas, aga see-eest võtsin osa järgneva kolmapäeva lõkkeõhtust, mis oli täiega tore. Sain uute inimestega tuttavaks ja hakkasin suhtlema mõnega neist, kellega varem ühist kooliteed käinud ja näinud, aga varem suhelnud polnud. Kõik on väga toredad siin. Viimasel ajal ongi kuidagi selline uute tutvuste aeg, mis mind aina rohkem inspireerib. Muidu tekib selline aja seisma jäämise tunne, kus kõik on tavaline vana ja rutiinne, Mind väga huvitavad uued ja huvitavad inimesed, kellega saab luua täiesti uue maailma ja nö suhtes olemise. Me oleme ju tegelikult iga inimesega täiesti eraldi suhtes: sõprussuhtes, tuttav-tuttava suhtes, ema-isa ja lapsevahelises suhtes, õpetaja ja õpilase vahelises suhtes, mehe ja naise vahelises suhtes jne. Tahtsin sellega öelda, et iga suhe on midagi täiesti erinevat, keegi ei saa meid takistada kellegagi suhtes olemast. Iga suhe inimesega kasvatab meid ning on meile oluline ja väärtuslik. Me ei saa muuta kellegi minevikku ega takistada tulevikku. Tihti teevad inimesed nägusid, nähes kedagi kellegagi rääkimas, koos aega veetmas, lihtsalt suhtlemas. Inimesed peaksid lõpetamata selle pideva maine kujundamise, kontrollimise ja taga rääkimise, lihtsalt öeldes teiste elu elamise. Vahel ma mõtlen, et isegi facebookis ajaviitmine on elamine teiste eludes, hea põhjus selle säilitamiseks on vaid see, et saad rõõmu tunda teiste õnnestumiste üle, kuigi seegi kipub kõige muu sodi sees ära uppuma. Siin ühikas on ka ikka draamasid, aga püüan end säästa ega pööra tähelepanu neile, kes mind mitte kuidagi ei köida. Selle kohta käib iga kolmapäevase "Naistevahetuse" tunnusmeloodia sõnad: "Pere on väike aga suur skandaal". Iga kolmapäev lubane naistevahetust vaadata, alguses sai isegi kambaga vaadatud ja naerdud, aga mida nädal edasi, seda vähem keegi seda vaatama jõuab, sest kolmapäev on tudengite reedel, mil tavaliselt toimub mingi pidu või mõni muu koosviibimine, mis võib lõppeda kaebusega lärmakatele inimestele või siis kellegi naissoost isiku oksendamisega wc's.
Lõkkeõhtu eel joonistas Piret Ivo uksele tagantvaates paljast naist. See oli selline 3-tunnine kunstielamus, mida me Kairo ja teistega nautisime ning vahelduva eduga kommenteerisime. Lõpptulemus oli igatahes väga hea. Sellised koridoris ajaveetmised ongi ühikaelu juures kõige põnevamad. Ühalt me segame võib-olla teisi, aga teisalt tulevad koridoris just kõige paremad ideed või kulmineerub vestlus mingi uue naljaga, mida mitu nädalat järgi naerda saab.
Enne lõkkeõhtut tuli ühikasse kuulus Siim, kellest ma väga palju juba eelnevalt kuulnud olin. Ta tundub ka väga huvitav inimene. Kohe algusest peale oli meil väga palju, millest rääkida. Alguses ühikas ja pärast lõkkeõhtul. Piret ajas terve õhtu segast, mille vahele ma üritasin tasakaaluks normaalset juttu rääkida, aga lõpptulemusena oli ikka nii, et me lubasime Siimuga maja minna ostma ja Pireti ka kaasa võtma, sest ta pidi meie tulevase majapidajana maja üle vaatama, kas ta saab oma kohustustega hakkama. Lõpuks läks jutt nii reaalseks, et palju puudu ei jäänud, kui me oleks reaalselt peale lõkkeõhtut kuhugi maailmalõppu mere äärde maja läinud vaatama. Nädal hiljem, kui Siim jälle ühikasse tuli, hakkas sama nali otsast peale, ainult Pireti jätsime plaanidest välja, sest Siimu arvates poleks olnud hea mõte teda majapidajaks võtta. Tahtsime üksteisele peale toda kolmapäevast lõkkeõhtut kirjutada hommikul, et kas lähme maja vaatama, aga kuna Siimul oli nii halb olla, kuna pidu kestis ühikas hommikuni edasi, kui ma ära magama läksin ja ma järgmine päev mahti ei saanud, siis sinna see lugu jäigi, kuni ühe teisipäevani, mille pärast eile eraldi koosolek oli, sest meil on neid möllutajaid siin ühikas päris palju, aga samas on ka neid, kes tahaksid järgmisel päeval väljapuhanuna kooli jõuda. Mõned on isegi tahtnud siit ühikast välja kolida, aga ilmselgelt on meil siin nii lahe seltskond ja põnev elu, et nad mõtlesid lõpuks siiski ümber ega lähe kuhugi, mille üle on mul väga hea meel. Ei tahaks mingit seltskonnavahetust siin eriti. Kahe kuuga oleme siin kõik enam-vähem üksteisega ära harjunud, isegi inimeste pahedega suudab harjuda. See kõik kuulubki selle ühikaelu juurde.
Tavaliselt toimuvad peod Pireti toas, vähemalt sealt sai see alguse koos Pireti, Ändi, Jaanika, Kaidi ja Kairoga. Hiljem oldi muidugi jälle teistes tubades, koridoris, köögis jne. Köök oli ära lagastatud ja koristamata jäetud, mille pärast oli hiljem kõige suurem probleem, kuna koma tahtis kööki ööseks lukku panna, aga teised pole sellega nõus, kuna mõni armastab öösiti süüa. Kõige naljakm oli see, et kui see kolmapäevane lõkkeõhtu oli, siis tehti öösel köögis pannkooke, mis komadele üldse ei meeldinud, kuigi ma ei saa aru, mis on halba öösel tehtavates pannkookides? Vanasti tehti iga öö Hundi pool pannkooke - need olid nii ägedad ajad ikka.
Ükskord, kui Pireti toas jälle pidu oli ja seal mingi teise ühika rahvas oli, siis ma hüppasin kappi, kui koma tuli. Ta tegelikult polekski sinna tuppa tulnud, sest ta tuli tegelikult neid magama peksma, kes teleka juures mingit lauamängu mägisid, aga kuna mina ja Otto läksime Pireti tuppa, mis komale kahtlasena tundus, siis tuli ta järgi sinna. Õnneks peideti joogid ruttu ära ja ma jõudsin kappi hüpata, et mitte jälle kuulda lauset: "Ma kuulsin, et see ehitusviimistleja joob ja laaberdab siin," kuigi ma ei joo kunagi ühikas, vaid viibin ainult seltskonnas, aga noh alati kukkub valesti välja. Too õhtu, mille pärast mulle seda lauset öeldi olime me Siimu ja Raiduga köögis, kui koma tuli ja ma külmkapi taha peitu läksin. Siim pani oma õlu ka sinna peitu ja kui koma mind märkas ja ma külmkapi tagant välja tulin, siis ajasin selle õlu ümber, nii et komale jäi mulje, nagu ma oleks seal seda joonud. Seekord mind õnneks koma ei märganud, kui ma Pireti toas kapis olin. Kõige naljakam oli see, et keegi ei saanud arugi, kuhu ma kadusin, ainult Rainer, kes kapi ees istus, sosistas mulle, et kas ta ka kappi mahub. Teised märkasid mind alles siis, kui Piret vingus, et tal pole kapiust, mille Ints ja Otto Intsu toast tõid ja seda kapile ette hakkasid panema.

Peale toda pidu on vähem joodud siin ühikas, pigem oleme vaiksetel pärastlõunatel ja õhtutel aliast mänginud, mis on omaette traditsiooniks ja muidugi huumoriks muutunud. Seal saab ikka nii palju naerda kogu aeg. Näiteks, kui Piret seletas Kairole sõna "hing": "See asi läheb pärast su surma taevasse."
Kairo: "Ilutulestik!"
Või kui Rait mängus on, siis on kindel, et iga sõnaga saab naerda. Paljud on sellised naljad, mis ilmselt teiste jaoks pole naljakad, aga hetkeemotsioonil ollakse naerust nii kõveras. Rait teeb vabal ajal ka kogu aeg huumorit. Kui kuskilt kostub metsik karje: "Õõõõ," siis on teada, et Rait pole kaugel, kuigi paljud teised teevad ka talle seda häält, nii kui ta kuskilt välja ilmub. See on nagu tervitus vms.
Sellest kõigest võikski siia rääkima jääda. Lisaks huumorile on siin muidugi ka armsaid hetki. Mul on tegelikult hea meel, et me Piretiga jälle suhtlema oleme hakanud. Me võiks lihtsalt päevad läbi koos olla, enamus aja mingit lolli ajada või naerda, aga samas ka mingit armsat juttu rääkida, sest ilmselgelt paraneb Pireti tervis korraga, kui ta mind näeb ja ma ta sööma viin või naerma ajan, kui ta halvas tujus on. Kõige naljakam on see, et meid aetakse kogu aeg sassi, aga noh, nagu ma Raidule alati ütlen: "Pohhui, üks Pirru kõik." Raidul lähevad alati sõnad sassi, nii on mu nimeks näiteks Pirbel, kes pidi olema mingi saksa koer. Vahepeal, kui ma roosat palju kandsin, kutsus ta mind roosamannaks. Raidu puhul on naljakas veel see, et kui peale rebaste afterpartyt club Tartus me kõik teleka ees istusime ja juttu rääkisime, siis tahtis Piret, et unelaulu lauldaks, mille peale me Margusega laulma hakkasime, aga siis ütles Rait, et kui teda magama tahetakse uinutada, siis peab laulma "hei muumit", mida talle lapsena lauldi, mille peale Piret pani selle mängima ja siis laulsime kõik kaasa. Ma kujutan ette, et mõni, kes oma toas samal ajal magas, vaatas, et me oleme mingid debiilikud. Ükskord Piret laulis seda segi peaga wc's, sest me olime just sel teemal rääkinud. Pärast Rainer ütles: "Ma vaatasin jah, et mis see Piret seal peldikus nendest muumidest laulab."
Kui alguses olime see nö kuldne kolmik: mina, Kairo ja Ändi, siis nüüd oleme mina, Piret ja Kairo need, kes pidevalt kuskil midagi koos teevad või seletavad. Ändil, Kaidil, Jaanikal ja Alanil on oma family kujunenud. Alan otsib pidevalt taga kedagi neist, mida Kairo üli hästi järgi oskab teha, küsides: "Kus Ändi on? Aga, kus Jaanika on? Kus Kaidi on?" Nali lõppeb lausega: "Sa pole ju Kaidi." (Seda ütles Alan kunagi vist Piretile või kellelegi, ajades ta Kaidiga sassi).
Eelmisel nädalal, ühel pärastlõunal jäin Pireti tuppa magama. Piret vaatas, et ma nii armsalt magan ja jäi ka magama, kuigi tegelikult ma polnud veel magama jäänud ja kuulsin, kuidas ta mu kõrval norskama hakkas. Tahtsin filmida seda, aga siis ta oleks üles ärganud. Jäin ise ka lõpuks magama. Mingi hetk läks uni ära, mõtlesin, et ma hiilin vaikselt ära ja lasen tal edasi magada, aga kui ma liigutama hakkasin, siis ärkas ta ka üles ja hakkas mulle nii nunnut juttu rääkima, et ma ei raatsinudki ära enam minna. Tegelikult on iga nädala lõpus nii kahju siit jälle ära minna. Ühikas on muutunud elu lahutamatuks osaks. Ma arvan, et kui me kõik peale jaanipäeva selle kooli lõpetame (paljud siit ühikast), siis saab see jälle päris kurb olema. Aga vahepeal me lihtsalt kaotame koos ajaga inimesi oma teelt. Ainsad on unenäod, mis toovad tagasi neid, kes kord ära on läinud oma teed.

Mõistuse ja südame lahinguväli

Ma olen jälle kaduma läinud. Vabandust, on olnud tegemist endaga, et möödunud suve lummusest tagasi reaalsesse ellu pöörduda ja igapäeva toimetusi tegema hakata, kuigi siiani veel küsitakse minult vahel, miks ma nii rõõmus ja õnnelik olen või viimasel ajal olen täheldatud mõttelõnga "liimist lahti". Selle kohta ei oska ma muud öelda, kui et rutiin tapab. Lihtsam on elada kuskil pilvedes, nagu tavaliselt või siis vastupidi - täielikus rutiinis. Ühelt teisele üleminek on see, mis kulgeb komplikatsioonidega ja ma ei tea praegu üldse, mida ma teha tahan või kuhu minna. Otsin ennast sellest mõttete virr-varrist, aga vist ei leia?
Tänasest peaks mul algama ehitusviimistluse teine praktika, aga mul pole praktikakohta ja ausaltöeldes mul on sellest ehituseerialast kohati villand. Üha rohkem hakkan mõtlema sellele, et leida oma tõeline kutsumus, mitte tegeleda hobidega. Samas ma arvan, et kui ma selle õppeaasta seljatatud saan, praktikakoha leian, kolmanda praktika ära teen ja kutseeksamiks kõik selgeks saan ja selle edukalt läbin, siis ma pean kooliga mingi aeg pausi, sest praeguse seisuga ma ei viitsi oma pähe aina uusi asju tuua, vaid tahan vanu asju natuke seedida.
Lõpetasin üleeile kolme päevaga läbi loetud Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Suuresti tänu Mikule, kes tegi ettepaneku teatrisse minna. Võtsin siis Vanemuise repertuaari ette ja hakkasin etenduste kirjeldusi lugema. Nii paljud draamaetendused tundusid mu jaoks nii huvitavad, et ma ilmselt läheks enne pankrotti, kui neid kõiki vaatama jõuaks minna. Seega tõmbasin ühe filmi ja võtsin ühe raamatu, mis tundusid kirjelduse järgi kõige hingelähedasemad st kaasakiskuvamad.
Filmi pole jõudnud veel vaadata, aga raamat oli väga huvitav, sest see oli kirjutatud emaili vestluse vormis, mis esmapilgul valmistas mulle raamatut sirvides pettumuse, aga kui lugema hakkasin, siis ei saanud enne pidama, kui tagakaan paistis. Mis ma sellega öelda tahtsin? - Jõudsin jälle selle punktini, et raamatut kirjutama hakata. Ma tean, et ma sellest pidevalt räägin ja luban ega kunagi selleni ei jõua, aga peamine on see järjepidev tahe seda teha, mis loodetavasti lõpuks siiski viib ka teostuseni. Igatahes hetkel on jälle see tunne, et noh kas nüüd või mitte kunagi!? Ehk aitaks see tegevus mul kuhugi liikuda.
See raamat tõi mind tagasi ka Sveni juurde, sest see üksteisele kirjutamine läks nii teemasse. Kui olin raamatu lõpetanud, siis lugesin natuke meie kunagisi vestlusi Sveniga. Oli tõesti väga sarnane. Ja meie kirjavahetus lõppes umbes samuti, nagu Sveniga - me pole enam rääkinud ega kohtunud. See kõik innustab mind aga kirjutama. Sven ütles esimesel korral juba, kui me rääkisime, et peaksin päris tõsiselt kohe raamatu kirjutama.
Ma tahaksin nii paljudest asjadest kirjutada ja pean endale vist mõistekaardi tegema, et oma ideedest täit teadmist ja süsteemi saada. Eks näis.
Kirjutasin üle pika aja jälle Võrumaa Teatajasse ja nüüd lähen ka kohe kooli õpetajate päeva kontsert-aktusele, mille eel panin juba mõned mõtted kirja, et hiljem sellest üks lühike lugu lehte kirjutada. Varsti hakkan "Vastseliina valla teadete" oktoobrikuu numbrit kokku panema. Täna hommikul juba töötasin selles vaimus ja saatsin oma ideedega kirju laiali. Seekord tuleb 4-leheküljeline leht.
Lähen nüüd kontserdile, homme hakkan õppima ja üritan endale kunagi praktikakoha leida ning edasi tegutsema. NB! Ühikas on täiega vinge, kunagi kirjutan sellest!

Kuhu põgenevad kaunimad unenäod?

Krissu sünnipäev, 23. mai, mille teemaks oli lit*id ja pühakud :D

Eilne Viitkal käik aitas. Üleüldse igasuguste mõtiskluste vastu aitab ringi liikumine ja pidev tegevuses olek. Nii lihtne on end üle mõelda. Tunnen end ühikas küll koduselt, aga veel kodusemalt tunnen end siis, kui ma ringi liigun. Süda ihkab rännata, aga mõistus käseb paigal olla, sest on teatud kohustusi. See on nagu kuradi ja ingli vastasseis, mida ma oma õlul viimasel ajal üha tihedamini tunnen. Ühesõnaga on minust saanud mõistuse ning südame lahinguväli, aga nagu Kristo Kiviorg on öelnud: "Me jõuame alati sinna, kuhu süda meid viia tahab, kuid pisut hiljem, kui mõistus seda ootaks." - Eks me näe! Pea on igatahes palju selgem.
Polnud paar päeva Märdiga koos olnud, nii et eile tegime aega tasa ja veetsime koos aega. Samas jäi aega ka veel arvutis olla, kus ma viimasel ajal liigagi palju aega veedan. Eile õnneks tunduvalt vähem. Leiutasin arvutis üht kingitust. Viimasega tuli mul õhtul uinudes muidugi parem idee, aga eks ma kogun veel mõtteid ja teostan seda hiljem täiuslikkuseni. Kõigil on tähtsad sünnipäevad ja juubelid tulekul, nüüd on ka juba kaks nädalavahetust seetõttu broneeritud, kui mitte kolm.
Õhtul istusingi rohkem toas, sest köögis tehti kapsaid ja Märdi vanaema toas oli eetri hais ja kui need kaks veel segunesid, siis oli ikka eriti õõvastas, nii et parem oli oma nina mitte sinna pista ja telekat vaadata, kuigi peale uudiste sealt midagi eile ei tulnud, kuna osadel saadetel pole veel uus hooaeg alanud. 
Märdi vanaema üle sai ka naerda. Ise on üle 80 ja tal vaja ikka kuuri alt vasaraid ja naelu otsida, et oma toas remondimeest mängida, pool õhtut kopsis kõrvaltoas. Mingi aeg käis veel asju kuuri alt toomas, aga Märt kakkus tal need käest ära, sest vanaema oli mingid valed asjad võtnud, mida ta üldse puutudagi ei tohtinud.
Läksime eile suht vara magama, aga und ei tulnud, sest nii palav oli. 4 ajal ärkasin uuesti üles, siis ka ei tulnud päris pikalt und. Lõpuks saabus uni koos paljude segaste unenägudega. Ma ei teagi, mis järjekorras need kõik olid, aga kirjeldan neid siin natuke:
Kuna eile sai facebooki klassi gruppi postitanud Võru Kesklinna kooli juubeliüritus, kuhu minna plaanitakse, siis nägingi unes, et olin sinna jõudnud. Kogu klass istus koos, nagu 12. klassis jõulude ajal, kui Springi kohvikus söömas käisime. Millegipärast olin ma Mastiga koos, ise meenutasime veel, et oleme vist kunagi varem ka koos niimoodi olnud, kuigi ma väga ähmaselt mäletasin seda seal unenäoski. Musitasime seal teiste ees ja siis läksime ta tädi juurde istuma. Järsku olidki seal klassikaaslaste asemel hoopis Masti sugulased. Rääkisime nendega juttu ja mingi aeg sai Mastist juba teine Kristjan mu turismikorralduse klassist. Siis olime juba Rõuges ja Hurdal. Mu vend ja ta sõbrad magasid, aga patjade ja tekkide ümber oli minu voodipesu, millepeale ma täiega vihane olin, sest mu ema oli kõik mu voodipesu ära mult võtnud, aga kuna teda polnud parasjagu kodus, siis ootasin teda, et tal nägu täis sõimata.

Marilini pulmakleit

Vahepeal sain Annu ja Saguga kokku, kõndisime Malla ukse taha, aga siis tuli välja, et seal elabki hoopis Annu. Ta tegi ukse lahti, et tuppa minna, aga sealt paistis Marilini pulmakleit ja ma sain teada, et Annu abiellub. Ühel hetkel oli Annul mingi valge kleit juba seljas, aga see polnud pulmakleit, vaid mingi muu, umbe imelik nägi välja ainult, nagu kuskilt keskajast välja hüpanud.
Kui Annu toast tuli, siis nägime üleval trepi peal Marekut istumas. Annul olid juba tavalised riided seljas ja üks hetk istus ta Marekul süles. Ma vaatasin neid elu imeliku näoga, et mis toimub? Ma arvasin, et Annu ja Sagu on hoopis koos, aga polnudki ja Sagu oli ise umbe rõõmus, et Annu ja Marek koos on. Viimased olid ise ka mega rahul.
Kuskil nende seikluste vahepeal nägin veel Anitat ja ta klassiõde Anneliisi unes. Tahtsin neist pilti teha, aga nad lollitasid ja magasid üksteise õlal, aga kuna mingist peost olid nende selja taha jäänud õlupudelid, siis üritasin pilti nii teha, et need pudelid peale ei jääks, muidu nad oleksidki pildi peal välja näinud, nagu magavad parmud. Hommikul rääkisin Anitale ka seda unenägu. Kiusasin teda, siis lubas, et räägib Anneliisile ära, mis ma unes nägin.
Muidugi ei puudunud mu unenägudest põhitegelased, kes end seal nagunii igapäev ilmutamas käivad, vahel ka piinamas.
Peale neid unenägusid oli hommikul nii raske ärgata. Oleks tahtnud veel magada, aga kuna Märt tuli hommikul kooli, siis tulin kaasa. Nüüd kirjutangi blogi ja veel on igast tegemist. Märdil on ainult 2 tunnipaari, nii et lõuna ajal ilmselt linna ja sööma ning on vaja veel igal pool käia. Vaadata, mis Nikile sünnipäevaks saab ja siis kell 6 lähmegi Niki juurde. Pärast vast ei viitsigi Viitkale minna, jääme ööseks ühikasse. Niki elab ka nagunii siin Väimelas, nii et pole kaugele minna.

Ma korraks seisma jäin, sel teel, kus muidu käin

Eile sai pikkade mõtiskluste tulemusena end siiski kokku võetud ja räägitud, mis on öelda. Mitte, et sellele iga päev erineva nurga alt ei läheneks, aga vahel peab end lihtsalt kuidagi väljendama, kuigi arvan, et ma peaksin vahelduseks lõpetama enda peale mõtlemise, sest inimestel on ümberringi palju rohkem muresid. Igatahes sellest jutuajamisest piisas ning hakkaski juba parem. Väga segane jutt ilmselt, aga ega ma midagi lähemalt rääkima ka ei hakka, sest mu keerulisest illusiooniderohkest läbi roosade prillide vaadatud maailmast ei jaga keegi midagi, kuigi usun, et imelised muinasjutud on päriselt olemas, lõpp võib vaid verieeruda.
Kuna eile oli ühikarahva esimene kolmapäev, siis sai natuke tähistatud, käisin Ändi ja Kairoga isegi mitu korda poes kaasas. Me oleme siin nagu mingi kuldne kolmik juba. Pärast istusime ühika keskel ja vaatasime telekat. Luik oli ka esimest õhtut ühikas ega teadnud kedagi ja siis informeerisime teda, Ändi tegi köögi ekskursiooni, kuhu ma isegi veel polnud jõudnud ja nägin palju uusi nägusid, kes meiega teleka vaatamisega liitusid. Nalja sai ikka päris palju, kui "Naistevahetust" vaatasime, kõik kommenteerisid kogu aeg, sest need tegelased olid seal nii naljakad. Kes paneks oma lapsele Neteteete nimeks? Keel läheb sõlme ju. Hiljem vaadati veel "Võimalik vaid Venemaal" ja "Pilvedel all". Viimase ajal jooksid enamus meessoost isikud muidugi laiali ära, sest neid see väga ei huvitanud, aga me Kerttu, Kaidi ja Kairoga jäime vaatama.
Ändi oli ka mega reetur, läks mingi aeg teise ühikasse ja lõpuks välja tolle rahvaga trippima. Ta kutsus tegelikult meid ka kaasa, alguses Matussaarte ja pärast Parkseppa, aga me ei viitsinud minna. Ühikas oli niigi lõbus, sest Rait rebis terve õhtu. Kõndis poolpaljalt mööda ühikat ringi ja ajas mingit väga segast juttu. Ivo toast kõlas muusika, köögis tehti süüa ja seal ilmselt hiljem pidu lõppes, aga ma läksin mingi aeg ära oma tuppa. Olin suht hämmingus ikka, kui ausalt võib üks purjus inimene erinevatel teemadel rääkida.
Mingi aeg oli Rait küsinud, kuhu see "juhuu-juhheii" kadus. Ma ei tea, miks ta mind nii nimetas, igatahes olid Kerttu ja Kairo nii kõveras naerust, kui Rait neile selgitada üritas, keda ta mõtleb. Nad saatsid ta veel mu ukse taha koputama, aga ma ei viitsinud enam voodistki välja minna.
Hommikul ärkasin väga haige unenäo peale, mida ma siinjuures kirjeldama ei hakka. Asjaosalistele sai niigi juba räägitud. Olin mingi aeg üleval, kui teised ümberringi kolistasid ja ära kooli läksid ning jäin siis uuesti magama.
Vahepeal oli lõuna, Märt on ka koolis täna ja käis siin. Mõtlengi praegu, et kas jääme täna siia või lähme Viitkale. Ma nii segaduses jälle, ei oska valida, kus olla. Peale eilseid omaette mõtisklusi tahaks tegelikult isegi korraks sellest ühika slummist välja ehk läheb kergemaks. Praegu on kõik kuidagi nii keeruline, sest tundub, et olen ühe etapi lõpus, aga tavaliselt teise minek võtab tohutult aega. Peaks laskma asjadel loomulikult kulgeda, aga mul on vaja ikka oma egoga võidelda.
Kerttu tahtis ka lõuna ajal nii väga siia tulla. Mina: "Märt läheb 2 minuti pärast ära."
Kerttu: "Ma oleks nagu su salajane armuke, et sa infot annad, kuna tulla võib ja Märt ära läheb. Ai kurat."
Kerttu tuli ja rääkis jälle hästi palju, nii et mul ei jäänud muud üle, kui teda kuulata ja kaasa noogutada. Rääkis mulle koolist ja sellest, kuidas ta eile pimedas koridoris kellegi peale nii ehmus, et tal hiljem veel tükkaega käed värisesid. Muidugi ei saa mainimata jätta ka kärbest, kes tal hommikul magada ei lasknud.

Petteid loon'd

Nüüd ma siis olengi ametlikult ühikarott ja tunne on rohkem, kui super, peaaegu sama, mis Rõuges oli, aga natuke veel parem. Tulin eile õhtul siia, viskasin voodi peale pikali ja tundsin, et olen üle mitme kuu lõpuks koju jõudnud. Hetkel olen siin üksi ka, nii et on olnud aega kõige üle mõelda, kuigi päris paika ma enda jaoks asju veel pole mõelda jõudnud, ei tea, kas see juhtubki, aga tunnen, et on toimumas mingi progress ja midagi peab muutuma mu senises elukorralduses, sest ihkan midagi muud, erinevalt sellest, mis on senini olnud. Olen kord juba selline "Nipernaadi" elulaadiga, nagu mu endine ajaloo õpetaja mulle meie viimasel kohtumisel ütles.

Võtsin eile tükkaega hoogu, et kuhugi liikuma hakata. Lõpuks viis tee mind Hurdale isa juurde. Mõtlesin, et tegelen oma asjadega, aga kuna mu vanaemal on pühapäeval 75 aasta juubel, siis läks põhirõhk hoopis tema asjade koristamisele. Selle vanaema juubeliga oli ka selline naljakas lugu, et laupäeval, kui me Märdiga enne Joosepi sünnipäevale minekut Hurdalt läbi käisime ja ma vanaemaga juttu rääkisin, siis väitis vanaema mulle, et tema saab 70 aastaseks. Ma muidugi muigasin ja kruttisin ta rõõmu veidi vähemaks, teatades, et ikka 75 mitte 70. Hiljem selgus isa jutust, et vanaema oli vahepeal rääkinud, et tema saab ikka 50. Isa oli muidugi kiitnud teda selle jutu peale ja lasknudki vanaemal edasi arvata, et ta omaarust 50 saab.
Päris kõike ka ära koristada ei jõudnud, aga midagi ehk ikka sai korda ja puhtamaks. Võtsin veidi veel aega, et isaga ringi jalutada ja jutustada ning loodusest pilte teha ja liikusin siis edasi Rõugesse. Saime Annuga kokku, jalutasime Rõuges ringi ja rääkisime juttu, nagu vanasti. Kusjuures nüüd, kui ma Rõuges enam ei ela, siis tahan ma temaga palju rohkem kokku saada, kui siis, kui me vastas majades elasime. Ilmselgelt lähendab kaugus inimesi, vahest liigagi..
Kui ma Rõugest autoga hiljem Võrru sõitsin, siis ma unustasin end täielikult ära, nii hea oli lihtsalt sõita, mõelda oma mõtteid ja muusikat kuulata, ükshetk muidugi avastad, et sõidad lubatust palju kiiremini, ups. Käisin Võrust veel poest läbi, Kerli polnud ikka veel ametikõrgendust saanud, rääkisin temaga juttu ja siis tulingi oma asjadega ühikasse ning viskasin voodi peale pikali ja jäin lummusesse. Võttis päris palju aega, enne kui ma voodi pealt püsti tulin, väljas oli juba päris pimedaks läinud, nii et tõmbasin rulood alla (siin pole ju kardinaid) ja tegin endale voodi ära. Tegelikult ega ma sel õhtul voodist väga palju kaugemale jõudnudki. Olin netis ja rääkisin vahelduva eduga telefoniga ja siis mõtlesin mingi hetk kirjutada nendele inimestele, keda ma ühikast tean. Esimesel õhtul ühikas tundus imelik siin koridori taga nurgas üksi konutada. Natukese aja möödudes oligi Ändi siin. Tuli ukse taha ära ja siis mõtles tükkaega, et kas tuli ikka õigesse kohta ning alles siis koputas. Rääkisime natuke juttu, kui ta lahkus ja sõnas, et tuleb 10-15 minuti pärast tagasi. Kuna aga teda tükkaega ei tulnud, siis kontakteerusin Kerttuga, kes mu kannatast proovile pani ja facebookis mind kiusas, enne kui teisest koridori nurgast siia teele asus. Me asume üksteisest selle ühika suhtes kõige kaugemal, aga lõpuks jõudis ta kohale.
Kui Kerttu rääkima hakkas, siis polnud sel jutul enam otsa ega äärt, sest ta räägib nii palju ja nii kiiresti, et mul, kes ma vahelduva eduga netis teistega jutustasin, oli vahepeal raske ta juttu jälgida. Tean küll Kerttut juba kaks aastat, aga kuna me pole vist kahekõne harrastanud varem, siis polnud märganudki ta kiiret kõnemaneeri. Igatahes oli toree ja sain Janelt tervitused ka kätte. Armas oled mul, mu päikseline Tšein!
Mul hakkas vaikselt uni tulema, aga siis tuli Ändi tagasi ühe teise noormehega, kellega me juba "Noorel meistril" käimisest tuttavad olime, aga ma ta nime siiani ei mäleta. Ühesõnaga siin oli päris suur seltskond juba koos ja sai igast ägedat juttu kooli- ja ühikaelust räägitud. Mulle meeldis, kuigi ma olin juba nii väsinud, aga ei tahtnud neid veel välja ka visata, sest ilmselgelt oli nii lõbus. Lõpuks läks jutt muidugi mega vasakule ära, lubasime Ändiga skypema hakata jms. Lõpuks nad siiski läksid ära, olin netis veel ja siis üritasin magama jääda, aga ma ei kujuta ettegi, kuna see uni tuli, sest ma reaalselt ei saanud magama jääda, pea oli mõtteid nii täis.
Hommikul läks ka uni varakult ära, sest 8 ajal hakkasid kõik kolistama ja kooli minema. Kusjuures see ei häirinud mind üldse, sest ma olin selleks ajaks juba end välja puhanud. Ootasin ära, mil teised kooli lähevad ja hakkasin ka liigutama. Käisin pesus ja siis läksin sööma. Väljas oli nii mõnus ilm, lõpuks on kätte jõudnud jälle sügis, mida alati igal aastal ootan. Täna oli isegi päiksesäras tunda sügislõhna, mis tegi olemise nii heaks. Natuke kogu täiuslikkusest rikkus muidugi see, et polnud midagi head süüa. Midagi sai siiski söödud ja siis tulin tagasi ühikasse. Vahetunni ajal käisid Ändi ja Mell siin, rääkisin nendega juttu ja muud polegi väga terve päev midagi teinud, lihtsalt olnud ja mõelnud ja..
põhjus, miks ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin peitub selles tundes, kui tahad lusika nurka visata ja meenutad, et kes olid need sõbrad, kelle poole võib alati pöörduda, kui on mingi mure, aga millegipärast ei meenu pikas nimekirjas ühtegi seda nime, kellele hetkeemotsiooni ajel kohe helistada ja lihtsalt rääkida. Ma tegelikult isegi ei tahaks murest endast rääkida, vaid vahel on vaja kedagi, kes mõistaks lihtsalt mitte midagi ütlemata, vaikuses. Tegelikult mul on üks väga hea sõber, aga sõbrad nii ei tee. Hetkel lihtsalt soovin, et täituks see soov, mida iga augustikuu langeva tähega soovisin.

This is where I went to school most of the time had better things to do

Armas on alustada oma 1. septembri hommikut autoga kooli sõites, mis kulmineerub raadio Elmarist tuleva tuttava viisiga: "Koolikell, koolikell, oled väike lõbus sell, oled tihti abimees, kui sul sõber tahvli ees," mille sõnu kaasa laulda ja meenutada kõiki neid möödunud hetki, mis on selle looga sulgenud juba neli eelnevat haridusasutuse ust. Nüüd on taas jäänud aasta järgmise ukse sulgemiseni. Enamik inimesi küsib: "Mis edasi?" Ilmselgelt - õppida, õppida, õppida, st ei jää seegi viimaseks.

Täna alustas VKHK oma 15. õppeaastat, mille puhul söödi torti - see on ilmselt ka ainuke asi, millega see aktus meenuma jääb, sest kui sõbrad kohale saabuvad, siis pole enam aktusest juttugi. Nii veetsime Märdi, Rene ja Joosepiga aega Joosepi uue audi seltsis, mis vajas poistel ülevaatamist, pärast käisime tiirul ka ja sõitsime tehnomajja Joosepi vanaemaga juttu rääkima, nagu oleks temaga veel vähe jutustatud (käisime laupäeval Märdiga Joosepi sünnipäeval, kus enamusaega sai Joosepi vanaemaga jutustatud ja nalja tehtud).
Tehnomajas oli ka tort, nii et peale kahte tordijuppi peamaja ees, võis hiljem tehnos veel ühe ära süüa. Tordi söömisest veel nii palju, et ma naljaga lubasin Joosepi sünnipäeval ta emale, et söön kõik tordi ära, kui teised ei jõua ja pidingi pärast nii palju sööma, et ma lõpuks lihtsalt enam ei jaksanud ja hakkasin vahelduseks liha sööma. Järgmine aasta Joosepile sünnipäevaks torti enam ei vii, muidu peab jälle sööma hakkama. Tavaliselt ma armasta magusat, aga seekord läks ikka liiga magusaks kätte ära.
Kõik kiusasid terve hommiku Rened, kes vist kahjuks läheb koolist ära, aga keegi ei taha, et ta ära läheks. Kooli psühholoog ka käis teda veenmas ja me muudkui rääkisime, et ei saa ilma Reneta, kuna ta on asendamatu igapäeva koolielus. Polnudki teda päris pikalt näinud, nii et seda enam oli rõõm taas kohtuda. Kool ongi sellesmõttes hea koht, et seal näeb oma armsaid sõpru. Tahaks iga päev koolis käia, nagu enamik, aga peab veel järgmise nädalani ootama, mil algab selle õppeaasta esimene sessioon. Seekord õnneks ei pea septembri viimase nädalani ootama, nagu eelmisel aastal. Ma arvan, et saate aru, et mina kui kooliarmastaja ei saa olla rahulikult kodus, kui teised on koolis.
Kursusejuhatajatundi ka polnud, sest õpetaja võttis endale veel ühe kursuse, kellega vaja tegeleda on. Meie klassist olimegi koolis ainult mina ja Joosep. Olime tublid ja tulime kooli ikka, mis siis, et ei pidanud. Teistega sai facebookis klassi grupis mingit teemat aetud. Lauri tahtis, et ma mingi teema tõstataksin, mille üle vaielda saaks. Huvi on, siis miks mitte. Ta ikka viitsib alati toriseda, mis on omaette tore vahepeal. Igatahes ootan juba järgmist nädalat, tahaks näha kõiki, no mitte just päris kõiki, aga enamikke kindlasti.
Viisime oma armsa Rene koju ja siis viis Joosep meid ühika juurde. Märt vormistas ka end ühikasse ära, kuhu me hommikul asjad viisime ja oleme tänasest ametlikult ühikarotid. Täna muidugi ühikasse veel ei jäänud, sest mul see nädal kooli pole ja Märdil algavad tunnid alles neljapäeval, aga eks vaatab, tahaks homme või hiljemalt ülehomme ühikasse minna ja oma tuba natuke sisustada ning omapärasemaks muuta. Ma olen nii rõõmus, et lõpuks ühikasse saab, juba juunis ei jõudnud seda hetke ära oodata. Ootan külla kõiki!
Käisime linnast veel läbi ja siin ma nüüd olen. Laisklen ja lõpuks kirjutan blogi, mida ma nii kaua teinud pole. Lubasin viimati siin jaanipäevast ja kõigest kirjutada, aga noo see suvi oli nii meeletu ja seiklusterikas, et ma lihtsalt ei saanud kuidagi mahti. Mul on tegelikult isegi aega olnud, aga mu inspiratsioon on kas kadunud olnud või kuhugi mujale suunatud. See suvi algas tööga ja lõppes täieliku puhkusega. Suvi tuli ja muutus iga kuu ja nädalaga aina paremaks. Nii palju sai tehtud ja käidud ning võib öelda, et see oli täiesti teistsugune suvi, kui on olnud kõik eelnevad. Juba sellepärast, et mul pole olnud kunagi nii võimsat augustit, kui oli sel aastal, alustades Malla tüdrukuteõhtu ja klassiõe pulmaga, milles ma fotograaf olin, lõpetades õega koos olemisest ja ringi sõitmistest mööda Eestit. Tõsiselt hea oli kõik! :)