Ma olen noor inimene

Kas on veel kuskilt võimalik leida õnnelikum inimene, kui Biku, kellel on palju häid sõpru? Reede oli üks ütlemata hea päev. Kõik oli seda väärt ja veelgi väärtuslikumad on need sõbrad, kes sel päeval minuga olid.
Jaanus käskis mul reedese päeva kohta kirjutada - täna kooli ei läinud, täna magasin terve päev. Reedel oli ainult üks tund koolis ja selle pärast poleks olnud mõtet isegi autot käima panna. Tegelt ei maganud terve päev - blogi, msn ja siis ära linna. Sõitsin autoga mööda linna, endal olid mõtted üldse kuskil mujal. Suutsin end autorooli tagant nii minema mõelda kuhugi, et imestan, et ma kuskil matsu ei pannud, sest ma reaalselt ei tajunud mitte midagi, mis ümberringi toimus. Mega hea oli olla lihtsalt. Arvatavasti tajusin ette kõike seda head, mis toimuma hakkas.
Terve linn oli täis ajateenijaid. Neid vaadates sündis mu peas uus unistus, mis oleks võinud täituda juba täna, kui ma poleks linna pikemalt peatuma jäänud. Nad meeldivad mulle ja mis valmistakski suuremat rõõmu, kui võtta peale tee ääres hääletavad ajateenijad, kes reedeti kõikjal üsna sagedaseks nähtuseks on. Ma jäin aga linna veel, kuna pidime Kristiga kokku saama, aga kuna Kristil oli tegemist, siis tõin Kädi kingituse ära ja läksin Vabaka peale netti. "Like a boss", nagu Ella ütles, kui ma talle oma unistusest rääkisin, kuidas ma veel pool aastat tagasi tahtsin, et mul oma auto ja läpakas oleks, et siis ükskõik, kus netis saaks istuda. Läpakas on tegelt venna oma, aga varsti arvatavasti saan endale ka. Mitte, et ma kõike seda omama peaksin, aga paratamatult on mul nii palju tegemist: vaja igast asju ajada, blogi kirjutada jne ja selleks mul seda kõike vaja ongi.
Lootsin msnist leida kedagi, keda välja kutsuda, aga kedagi polnud, nii et helistasin Mariale ja läksin siis Priidu juurde, kus Priit, Maria ja Tamm tööd tegid ja puid kuuri viskasid. Vaatasin tükkaega ringi, kuni neid lõpuks kuuri juures märkasin. Tamme esimesed sõnad olid: "Biku on nii kirju."
Priit: "Sul on äge soeng!", ise mega vaimustuses sellest, samas, kui Maria pahaseks sai, et Priit ta soengut ei kiitnud. Kõik olid üldse mega lõbusas meeleolus ning see omakorda väljendus ka töös, mis kuidagi edeneda ei tahtnud, sest Tamm ja Priit kahekesi naersid ja panid segast, samas, kui Maria üritas tööga võimalikult ruttu ühele poole saada. Mega naljakas oli neid vaadata. Veel naljakam oli aga see, kui Priidu ema, mu endine vene keele õpetaja sinna tuli ja keelas Priidu rõõmu sõnadega: "Pojakene, ära tee nii!", sest Priit loopis puid vastu posti ja mõned oleks napilt Mariat riivanud.
Priidu ema tahtis, et puud saaksid enne vihma tulekut kuuri, aga Tamm üritas teda veenda lausega: "Sai kokku lepitud, et täna ei saja!"
Lõpuks sujus ka töö ja puud said suht ruttu kuuri, kuigi see töö, mida nemad kolmekesi tegid, oleks mul üksinda ammu tehtud olnud. Ma oleks neile kindlasti appi läinud, aga olin sunnitud täna pealtvaatajaks jääma, kuna mul polnud vastavaid riideid, jalanõusid jne. Mul tuli seda kirjutades praegu mega isu puid kuuri loopida, kuna ma pole seda rohkem kui aasta aega teinud, sest see suvi ei jõudnud ma kuidagi maale tööd tegema.
Tamm oli kõige naljakam lüli puude kuuri viskamisel, sest ta tegi seda nagu robot: võttis maast puu, sirutas käed ette ja andis edasi ning siis kordus jälle sama.
Vahepeal tuli Tauri ja lõpuks Mariana. Käisime Tammega Statoili juures rehve pumpamas ja läksime tagasi Priidu juurde. Olin seal veel natuke aega, kuni Annu helistas, ta peale võtsin ning koos Vastseliina Kädi sünnipäevale läksime. Teepeal sai nalja, kui õlituli piiksuma hakkas, kuna Golfil on endiselt suvisest ülekuumenemisest andurid lolliks läinud, katki vms.
Olin minimaalse aja Kädi sünnipäeval, kuna mind ootasid linnas mu klassivennad, kellega meil ka tänaseks plaanid olid. Kädi sünnipäeval oli vähe rahvas, aga seal oli tore ja kui mul aega oleks rohkem olnud, siis oleksin kindlasti tahtnud seal nendega hommikuni segast panna. Tegime pilte, tõmbasime vesipiipu ja muidugi sõime. Getu oli söömisest eriti vaimustuses. Mul oli ka üllatavalt haige tahtmine süüa kogu aeg kõike, sest Kädi oli igast hääd värki teinud. Valge klaar oli ka põhiline.
Pool 8 jõudsin sinna ja kell 22.15 olin läinud. Kuulasin tagasiteel just Chris Webby "I need a dollarit" ja mõtlesin, miks see nii rütmist välja käib, samal ajal, kui mu telefon sama helinaga taskus helises. Sõbbud juba helistasid, nii et ma ei jõudnud Võrru jõudmist ära oodata, et neid kõiki näha. Pidin Jaanusele helistama kohe, kui Võrru jõuan, aga ma ei saanud jätta käimata oma totust bf-i juures, kes mind kohe oma digikaga pildistama hakkas. Me polnud nii kaua näinud, et olin nii rõõmus teda nähes. Ego ja Martin olid ka seal. Nad läksid minema, siis rääkisime Joosepiga veel, kuni Jaanus helistas ja ma alustasin orienteerumisega Võlsil, kuhu ma võiks ikka ja jälle ära eksida, vaatamata sellele, et ma seal viimasel ajal nii palju juba käinud olen. Alles siis taipasin, et olen õiges kohas, kui Jaanus rolleriga mööda sõitis ja Mango maja ees peatus. Mango tuli just, endal punamütsike põues. Küsisin, kus ta elab, mille peale ta osutas enda ees olevale majale ja vastas: "Siin!" Jaanus hakkas täiega naerma, et ma Mango maja isegi peale seda ära ei tundnud, kui ta sellest eelmine kord pilti tegi ja mis siiani mu kaameras veel olema peaks.
Mango helistas Kapile, ise üritas võimalikult purjus häälega rääkida. Ma kõrval täiega naersin. Kapp oli Vabaduseplatsil ja me läksime ka sinna. Enne 11 oli seal ülipalju rahvast. Nii, kui me sinna jõudsime, tekkis mingi rahvas ümber auto seletama kohe. Me aga otsisime Kappi taga, kes ka lõpuks välja ilmus ja Mangoga jooma hakkas, ise seletas: "See mõni joomine, see on nagu mööda minnes. Ema käest saan ikka kannaga näkku."
Käisin läpakaga facebookis, pärast Jaanus ka näitas mingeid pilte sealt. Kapp oli nii agressiivne, mitte küll sõna otseses mõttes, sest ta laamendamine oli pigem naljakas, aga ta istus mu autos ja karjus: "Ma ei liigu kuhugi!"
Pärast ikka liikus - ütles, et läheb joob lonksu viina ja tuleb kohe tagasi, aga meil tuli vahepeal mõte Priidu juurde minna. Läksimegi sinna, Jaanus sõitis. Algul oli kõik hea, aga kui ta avastas, et mul pole roolivõimu, siis sai naerda jälle. Jaanus on harjund ühe käega rooli keerama, aga mu auto puhul on see suht võimatu.
Küsisin Priidult, kas Mango ja Jaanus võivad ka ta juurde tulla ja läksin teise tuppa Kristiga rääkima, keda ma ka lõpuks kohtasin. Laulsime Tammega talle Kristi laulu ka pärast.
Tamm oli jõudnud selle 3 poole tunniga end nii segi tõmmata, et ma olin lausa sunnitud autost kaamera tooma, et ta lollusi pildistada. Tal olid mingid haiged prillid ees, millele lisandus tants "Sexy and i know it" järgi. Tegelikult ei tundunud üldse, et Tamm nii purjus oleks, aga nagu hilisemate juttude põhjal selgub, siis oli mu kaameragi tema jaoks üks tükk puzzlest, mida me tal järgmisel päeval kokku aitasime panna.
Mingi aeg hakkasid kõik korraga Tamme kõditama, nii et ta naeris jälle nagu väike laps. Teised omakorda naersid seda, kuidas Tamm naeris. Elin oli eriti kõveras seal kõrval. Tamm oli lõpuks juba voodi ja ahju vahele vajunud ja Tauri teda pildistama hakanud. Mul oli Tammest nii kahju, et kõik teda kiusasid ja teda imelikuks nimetasid ta tegude pärast, mis ta õhtujooksul korda saatis.
Ma olin vahelduva eduga seal ja käisin teises toas Jaanuse ja Mango juures, kuhu oli ilmunud ka Tuvi ja ta sõbrad. Jaanusel oli aga igav ja nii suundusime tagasi linna. Võtsime Tuvi ja ta sõbrad ka peale ning liikusime ülerahvastatud autoga Industriaali juurde, kus peale Rauno ja ta vendade midagi ega kedagi eriti näha polnud. Käisime korra sees ka, aga sealgi valitses tühjus ja nii läksime Favorasse. Mango ja Jaanus ei suutnud ära otsustada, millist päälekat osta. Jaanus tahtis mingit mangoga jooki osta, aga Mangole ei meeldinud too ja lõpuks osteti ikkagi Sprite.
Mu bf oli ka Selveri parklas, aga vastupidiselt minule, ei näinud ta mind, kuna ta auto aknad olid udused. Helistasin talle ja kutsusin välja. Rääkisime elu kaua, pärast Jaanus ja Mango tulid ka meie juurde seletama.
Selveri parklasse kogunes järjest rahvast. Saqu ja Jaanika ka tulid. Ma rääkisin neid täiega surnuks oma jutuga sellest, mida ma vahepeal korda olen saatnud jne. Ma olin nii rõõmus lihtsalt, et põhiline klassirahvas jälle kokku oli saanud. Mango sai lõpuks Kapi ka kätte ja tahtsime juba kõik Jaanika autoga kirikuplatsile minema hakata, aga Jaanus ei saanud Maarja juurest kuidagi tulema. Karjusin mitu korda elukõvasti: "JAAAANUS!", kuni ta lõpuks tuli. Lehvitasin Joosepile ka veel enne ära minekut, kuigi ka see ei jäänud me viimaseks kohtumiseks sel päeval.
Kirikuplatsile jõudes, polnud Kappi kuskil. Selle eest oli seal aga palju teisi: Piret, Petu, Kristjan, Kristine, Karin jne. Piret ütles, et Kapp jooksis just CT juurde. Hiljem selguski, et Kapp on CT-s. Mango helistas talle ega saanud midagi aru. Lõpuks, kui ma helistasin, ütles Kapp: "Max 10 minni!" ja oli vähem, kui 5 minuti jooksul platsis. Selle ajaga jõudsid teised rääkida kõike seda, millega Kapp vahepeal hakkama oli saanud. CT-st tulles oli ta juba üllatavalt selge mõistuse juures ja rääkis normaalset teksti, aga nagu Saqu ütles: "Hypnotize jääb sulle eluks ajaks külge", kui Kapp oma uut lemmiklaul jälle laulma hakkas: "See fanta maitseb nagu coca, wtf!" - ta nii äge ikka.
Saqu mõnitas järjekordselt alakaid (eelmise aasta rebaseid). Rääkisin Piretiga just, kui Saqu talle ütles: "Mis siin teed? Sa magama ei peaks juba? Lastel on uneaeg. Mine õpi kodus bioloogiat või midagi", pärast ma ütlesin Kristinele sama, millest arenes omakorda teema, kuidas mind endiselt tihti VKLG-s kohata võib jne. Jaanus tuli ka meiega rääkima. Tutvustas ennast järjest Kristinele ja Karinile: "Tere, mina olen Jaanus" ning andis käppa. Jaanus ei mäletanud üldse Kristinet, kui eelmise aasta rebast, isegi perekonnanimi ei aidanud. Pärast oligi mingi Haukamäe teema. Jaanus ütles järgmine päev mulle: "Mingi Haukamägi lisas mind facebookis sõbralisti."
Jaanus pani üldse segast. Pärast tekkis veel mingi arusaamatus, kui Kristine ja Kariniga kaasas olevad tüübid tulid ja seletama hakkasid. Kristine käskis neil ära lõpetada ja ma kutsusin Jaanuse sealt ära, et mingit jama ei tuleks, sest teadagi, et täispeaga tõlgendatakse vahel nalja tülinorimisena vms.
Siis nägi Jaanus teisel pool tänavat mingit blondiini. Küsis mu käest mingeid küsimusi tolle kohta ja tahtis rääkima minna, aga ma ei lubanud tal minna, kuna too blondiin oli seal kahe tüübiga. Jaanus: "Jah, pärast saan peksa ka veel."
Mina: "Ma kaitsen sind. Ma ei laseks kellelgi sind lüüa."
Jaanus karjus teisel pool teed seisnud blondiinile: "Ou blond, Biku kaitseb mind!" - käskisin tal vait olla juba.
Rääkisime juttu seal veel kõigiga, kuni tagasi Favora juurde hakati minema. Kapp tahtis ka kaasa tulla, aga meil olid kohad täis. Ta jõudis juba enne mind autosse joosta, nii et pidin kuni Favorani tal süles istuma. Kapp käskis mul akna ka veel alla kerida ja karjus siis teistele, kes sinna jäid: "Hauka no**i."
Võtsime Favora juurest mu auto ja läksime Chillinisse, kuna Mango, Kapp ja Jaanus tahtsid süüa. Ootasime seal, siis Kapi tegelemise teema käis jälle. Mingid tüübid olid veel seal, siis Kapp seletas nii neile kui ka meile: "Ma ei tegele üldse, ma ei tegele midagi. Küsi, kas mind kotib? Ma isegi ei tegele. Mul on pohhui", nähes, et ma ta juttu üles kirjutan, ütles ta veel: "Pane see telefon ära. Ma olen parem vait!" Seda ma ei mäleta, millega ta jälle tegeleda ei tahtnud, aga põhiline on see, et ta ei tegele enam üldse. Jaanus ka korrutas kogu aeg seda, et ei tegele enam.
Jaanusel tuli mõte Carukale helistada. Saime kahepeale ta telefoninumbri sisse trükitud ja siis Jaanus helistas. Kõne algas nii: "Tsau musi. Ma olen kuu aega sinust unistanud."
Caru: "Kes sa oled?"
Jaanus: "Kapp!"
Caru: "Oi, ma igatsen sind nii väga." - me täiega naersime, et Carol aru ei saanud, et see Kapp polnud, vaid hoopis Jaanus. Järgmine päev ka veel helistas Jaanusele ja kutsus mad'i ning arvas siis ka, et ta räägib endiselt Kapiga. Jaanus ei öelnud ka, et ta Kapp pole.
Caru oli reedel ka mad'is, aga Kapp käskis Jaanusel talle öelda: "Kaua sa kuivad seal?", mida Jaanus tegigi. Ma ei tea, kuidas see vestlus edasi läks, aga lõpptulemusena keeldus Caru Mad'ist välja tulemast, et meiega Industriaali minna.
Lõpuks sai Mango oma burksi ka kätte, mis oli nii mega väike, et me lihtsalt tükkaega naersime seda. Jaanus ja Kapp ostsid wrapi, mille vahel olevat salatit võis pärast mu autos kõikjalt leida. Mango ja Jaanus vandusid tükkaega veel seda salatit. Küsisin Jaanuse käest ampsu, mille peale ta kohe andis ja ütles: "Sõpsidele ikka antakse, every time." Aitasin Kapil ka süüa veel, nii et mulle hakkas lõpuks kana wrap meeldima. Varem pole ise ostnud seda kunagi.
Kapp istus ees mu kõrval ja vajutas igast nuppe, et tümmi kõvemaks panna ja mingi hea laul leida, ise muudkui laulis kogu aeg. Õpetasin siis Kappi, aga ta tõlgendas seda pahandamisena, kuigi ma üldse ei pahandanud temaga. Ta kogu aeg mõistab mind valesti. Msnis ka ütles: "Rahu, ainult rahu, ma ainult küsisin", kui talle ühte asja teist korda selgeks tegema pean hakkama. Jaanus ka ütles, et ma kuri poleks nende peale, kui nad ülemeelikuks muutuvad, aga vastupidi - nendega veedetud aeg on alati väga meeldejäävalt lõbus, tore, naljakas jne ja nad on nii head sõbrad ja klassivennad mul, et ma ei suudaks kunagi nende peale vihastada.
Olime Mad'i ees. Jaanus ja Kapp sõid veel ja seletasid ümber auto, kuni tuli mõte tagasi Favora juurde minna, kus rohkem rahvast on. Sõitsime VKLG-st mööda. Mango juba ennem rääkis, et ma viiks teda koolimaja trepi peale chillima, aga ma ei teinud seda. Jaanus tegi auto akna lahti, kui me koolimajast möödusime ja karjus: "Parv, ich liebe dich, ich weiB nicht" jne, ise naeris täiega, ma naersin veel rohkem. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et Parv seda ei kuulnud.
Olime natuke aega Selveri parklas ning läksime Industriaali juurde, aga seal oli kella 1 ajal juba täielik vaikus. Rahvast polnud, järelikult oli kinni ära pandud. Loodan, et Industriaal välja ei sure.
Meil oli tegelt mega plaan täna klubisse minna, aga nagu tavaliselt, ei toiminud see plaan ja linna peal oli palju toredam. Olime Favora ees mega kaua. Lõpuks jäimegi sinna. Algul olime väljas, aga kuna külm hakkas, siis istusime autos, seletasime, räääkisime, kuulasime muusikat jne. Jaanus tahtis minema hakata kuhugi, aga Kapp rääkis väljas telefoniga ega kuulnud meid. Jaanus: "Karjume nüüd kõik koos - KAPPP!" - Mangoga kahekesi karjusid. Ma ainult naersin neid, kes kõval autos olid ja rääkida tahtsid, aga Jaanus karjus ainult Kappi ega teinud neist väljagi.
Lõpuks me ei läinud kuhugi, sest Saqu ja Jaanika ilmusid välja jälle. Rääkisime niisama juttu seal, Mango pani kogu aeg oma lemmiklaulu "rain over me", mida me Jaanikaga kõva häälega kaasa laulsime. Teele ja Liina olid veel seal jah. Neid polnud ka ülikaua näinud.
Vahepeal oli Favora ette ja Selveri parklasse ülipalju autosid ja rahvast kogunenud. See nagu uus mölluplace seal. Saqu ütles, et sinna võiks Favora ööklubi tulla, kuigi ega tänagi palju puudu ei jäänud. Kõik kohad olid inimesi, autosid, klaasikilde jne täis. Panin ka segast seal ja tiirutasin autoga parklas ringi.
Liikusime mingiaeg parklast Favora ette, et Moksi juurde minna. See oli nii hea, kuidas me kõik seal koos olime - kõik mu põhivennad: Moks, Kapp, Jaanus ja Mango + veel Saqu ja Jaanika, pärast kutsusin Keili ka veel meie juurde. Ma olin mega õnnelik. Keegi veel ütles, et me võiks üle saada oma klassist juba, aga Saqu pani paika ja ütles: "Aga kas on vaja üldse üla saada?" - Tal on õigus. Kõigest polegi alati vaja üle saada. On asju, mis elavad meis edasi ka siis, kui kõik on juba ammu möödas.
See oli nagu klassi kokkutulek, kus igaüks rääkis oma elust ja koolist. Mul on hea meel, et Moks ikka koolis käib, kuigi ma olin kindel, et ta on sealt ammu juba ära tulnud. Ta jutu põhjal näen ma aga, et ta pole seal üldse hea olla, kuna ta on seal täiesti üksi. Mega äge oli kuulata, kuidas ta täispeaga meile kõike seda rääkis. Ta seisis põhimõtteliselt ringi keskel ja muudkui seletas, me olime täiega kõveras. Ta rääkis nii palju ja nii naljakalt, et ma ei jõudnud kõike seda kirja panna, mida ta ütles. Põhiline oli see, et ta korrutas kogu aeg: "Sa oled noor inimene" või "ma olen noor inimene."
Saqu naeris teda ja küsis: "Nagu sa oleks umbe vana mees!?"
Mina: "Sa elad ühikas v?"
Moks: "Ei. Ma käin iga päev Tartusse kooli. 3 päeva pole koolis käinud. Ma olen noor inimene..Kontrolltöö oli seal, mind polnud. Mul on pohhui. Kehvasti läheb koolis."
Seletas oma hetke olukorda ja seda, milline ta Võrus on ja ütles: "Ma olen noor inimene. Koolis olen siuke kusik."
Kapp oli norinud Moksiga kuskil, aga Moks andis talle kõik andeks ja ütles: "Ma saan sinust ka aru. Sa oled noor."
Joosep polnud ka veel kuhugi kadunud. Käisin tema juures, ise umbe särasin ja seletasin, kui hea ikka, et mu klass koos on jne. Küsisin, et kas tal on tore, sest kui ma olen õnnelik, siis tahan, et seda ka teised mu ümber oleksid. Ma ei suuda seda kuidagi kirjeldada, kui palju ma neist kõigist hoolin ja kui super see õhtu/öö oli, kui paljude oma sõprade ja vanade klassikaaslastega koos sain olla.
Vahepeal hakkas rahvas laiali minema, kuna politsei tuli, aga nii kui politsei silmapiirilt kadus, olid kõik jälle platsis, laulsid, jõid, seletasid jne. Kõik oli nii positiivne, et ma ei tea. Pole sõnu seda kõike kirjeldamaks. Favora eest jääb meenuma veel "ma pole üksinda, üksinda, üksinda, mu hinges elad sa, elad sa."
Rääkisime suht kaua veel, kuni Jaanika ja Saqu minema läksid ja Kapile järgi tuldi. Siis viisin Mango koju ja jätsin Jaanusega hüvasti, kuna arvasin, et näen teda ennem sõjaväkke minekut viimast korda. Mul on nii kahju, et ta ära läheb. Ma ei jõua ära oodata päeva, mil esimene külastuspäev on, et talle külla minna, šokolaadi viia, nagu ta tahtis ja teda surnuks rääkida sündmustega, mis järgneva kuu aja jooksul toimuma hakkavad, kui teda pole.
Mäletan, kui ma Martinil alati Kupis külas käisin ja Jaanus pilte nähes mulle ütles: "Kui ma sõjaväkke lähen, siis on vähemalt kindel, et on Biku, kes mind sinna vaatama tuleb." - ei läinudki kaua, kui nüüd lõpuks see aeg käes on. Ma ei uskunud, et Jaanus nii ruttu sõjaväkke läheb, aga ju nii siis peabki olema.
Laupäeval saime ka veel kokku ja sõitsime linnas ringi ning otsisime Mangot taga, kes nii kinni omadega oli ja meile selgitada üritas, et ta on kolmanda juures, ise seletas Luhast, Korelist ja kolmandast käest midagi. Me Jaanusega täiega naersime ta juttu, aga lõpuks aru ikka midagi ei saanud, kuna Mango korrutas järjepidevalt: "Ma olen kolmanda juures. Tead küll noh, kolmanda juures." - nii haigee, kui segast ikka. Lõpuks kukkus Mangol telefon maha, aku tuli tagant ära ja ta pani PIN-koodi 3 korda valesti. Kuna ta aga PUK-koodi ei tea, siis on tal siiani kaart blokeeritud.
Jaanusel oli laupäeval juba pea laiali otsas. Rääkisin talle pika jutu ära, ta üldse ei kuulnudki, mida ma kõrval seletasin. Eile msnis oli veel hullem, aga saan aru, et see tekitab segadust ja paneb kindlasti mõtlema, et nüüd mõneks ajaks kõigest täiesti eemalduma peab ning kõik oma tavapärased tegemised selja taha jätma. Usun, et su huumorimeelgi ei kao seal karmis ja tõsises ajateenistuses kuhugi.
Üks mu sõber, kes praegu Kupis on, ütles juba, et teisipäeval tulevad oktoobrilapsed, nii et Jaanus - oktoobrilaps, ole tubli! Ma tean, et sa saad hakkama ja pead vastu. Hakkan igatsema sind..kuu aja pärast kohtume! :)
Kuna sa ei pruugi 6. oktoobril enam mu sõnumitki kätte saada, siis soovin sulle ette ära juba: Palju, palju õnnnne sünnipäevaks, Jaanus!! Ning tahtsin siia juurde rääkida loo, kuidas me 10ndas klassis Jaanusega samal ajal kooli jõudsime, kui tal sünnipäev oli. Olime garderoobis, vahetasime välijalanõud sisejalanõude vastu, ise sõnagi lausumata, sest siis me ei suhelnud üldse veel omavahel. Ma teadsin, et tal on sünnipäev, aga ma julgenud talle õnne soovida. Võtsin end kogu jalanõude vahetamise aja kokku ja lõpuks, enne Jaanuse garderoobist väljumist ütlesin talle tagasihoidlikult: "Palju õnne, Jaanus!"
Mäletan, et ta vaatas mind üsna segadust tekitava pilguga, tänas ja läks. Praegu on mega naljakas sellele järele mõelda, kui võõrad me siis olime ega üksteisega rääkida ei julgenud ja nüüd saame nii hästi läbi, et isegi kuu aega mittesuhtlemist tundub terve igavikuna.
Reedest veel nii palju, et kuigi me Moksiga hüvasti jätsime, helistas ta veel enne mu magaminekut ja küsis, kuhu me kadusime. Aga ühesõnaga jah - päev ja öö ja kõik on igati korda läinud. Lubasin Jaanusele, et panen kõik toimunu kirja ja seda ma ka tegin. Palun, aitäh! Te olete nii head mul kõik ikka. :)

Igal lambal on oma mihklipäev

Ei pidanudki nii kaua hommikul Mariat ja Maarjat ootama, vaid jõudsin bussipeatusesse alles siis, kui bussid juba ees olid, kuna jäin kogemata Piretiga liiga kauaks jutustama.
Bussi peal oli tore jälle, kui Maria ainult köhis, Elin udusele bussiaknale mingit teksti Mariast kirjutas ja me selle üle arutlesime, kes kõik nädalavahetuseks Võrru tulevad. Seda kõike selleni, kui üks kaasreisija sussid püsti viskas ja vahekäiku pikali kukkus. Mu esimene mõte oli, et keegi pani eile pidu vist, kuigi tegelt ma ei tea, miks ta minestas. Õnneks olid ta ümber olevad inimesed väga abivalmid - üks loovutas oma koha ja teised panid ta istuma. Raigo oli ka seal. Ta oli nii ehmunud näoga, nagu ta ise hakkaks minestama. Samamoodi Elin, kes korrutas: "Mu vererõhk tõuseb", nii et pidi vaatama, et ta ise sinna kõrvale ära ei minestaks.
Väljusin bussist esiukse kaudu, et Raigost mööduda ja talle müts silmadele tõmmata. Ta oli endiselt veel šokis, et see tegi mulle rohkem nalja, kui et ma teda kiusata üritasin.
See oli üldse väga hea hommik. Kõik hea jätkus, kui ma kolmandale korrusele läksin ja sealt eest Miku leidsin, kelle kohta Ella kogu aeg uurib - mida ta edasi õppima läks jne. Tänu Ellale läksingi siis Miku juurde, et temaga sellest juttu teha. Ma ei tunne teda väga palju, aga täna hommikul rääkisime nagu vanad head sõbrad. Ilmselt on see tingitud juba sellest, et meil on ühiseid mälestusi VKLG-st nii palju, mida kõike meenutada ja millest rääkida. Tõsiselt tore oli. Mikk tundub vaikne, aga tegelikult on ta nii jutukas, et mul läks vahepeal meelestki, mida ma öelda tahtsin, kui ta pikalt ja laialt millestki seletama hakkas. Väga positiivne!
Nähes mind, kogunesid aegamööda mu klassikaaslased ka sinna, kuigi klass oli hoopis teises kohas. Õpetaja saabudes, läksid kõik klassi. Me Mikuga ikka jutustasime nii kaua kui võimalik, kuni lõpuks ka tema õpetaja tuli ja ta klassi läks.
Esimene tund, suhtlemispsühholoogia oli klassis, kus meil veel kordagi tundi pole olnud. Suundusin taaskord klassi tagumisse nurka. Kristjan tuli samasse ritta. Kuna aga minu koha peal polnud stepslit, kuhu läpaka juhet panna, siis läksin peaaegu Kristjani kõrvale istuma. Veetsingi tänase koolipäevast poiste seltskonnas ja tunnen, kuidas kõik hakkavad üha rohkem sõbraks saama ega ei hoia enam nii suurt distantsi, kui varem. Keilit ja Annakat polnud täna koolis, mis oligi selle koha pealt parim variant, et ma kogu aeg nendega ninapidi koos poleks, vaid üritan iseseisvalt hakkama saada ja rohkem teistega suhelda, kuigi täna tulid ise kõik minuga rääkima jne.
Tunni sissejuhatuseks meenutasime eelmisel tunnil räägitud stressi juttu ja jätkasime siis tänase tunni teemadega - roll ja rollikonfliktid. Mega huvitav oli.
Rääkisime politseidest, kuidas politsei ei saa olla paks, nii et järgi ei jõua joosta. Kristjan: "Enamus Võrus on sellised."
Mina: "Tead omast käest v?"
Kristjan: "Jah!"
Õpetaja: "Nüüd ma peaks küsima, et tahad sa sellest rääkida?", mille peale Kristjan hakkas rääkima, kuidas nad sõpradega suvel tööl olid ja siis lõuna ajal samasse tanklasse läksid, kuhu mendidki ja üks ment müüjalt küsis: "Burksi on v?"
Rääkides rollikonfliktidest, tõi õpetaja meie peale näiteid, alustades jälle Karl-Kaspariga, kelle peal ta peaaegu iga tund mingi näite toob. Asi seisnes siis rollikonfliktis, kus poeg õpib klassis, kus ta ema õpetab. Õpetaja läks Karl-Kaspari juurde: "Pojakene" ja tegi paar näidet, kuidas õpetaja ei või suhelda keset tundi oma pojaga, nagu ema. Hiljem pani ta Karl-Kaspari ja Marilini veel mehe ja naise rolli, kus naine on mehe alluv.
See klass, kus meil tund oli, oli huvitav sellepoolest, et terve üks sein oli aknaid täis, millest võis jälgida koridorist mööda kõndivaid inimesi. Nägin Tamari ebanormaalset toakaaslast ja siis jälgisime üheskoos kursusejuhataja tegemisi. Õpetaja: "Õpetaja Malle käis lehma lüpsmas v? - Pang käes.." ja kogu klass naeris.
Tunnis istudes, tegin avastuse, et mu blogi on nagu konspekt, kuhu ma kõik tunnis kuuldu tavaliselt kirja panen, sest tunnis ma midagi ju kaasa ei kirjuta. Ajapuuduse tõttu pole ma siiani veel vihikuid ostma jõudnud.
Edasi rääkisime ruumisuhetest, mille tulemusena pidi klassist endale paarilise otsima, kellega kõige vähem suhtled. Täna oli kuidagi selline seltskond koolis, kes kõik on kuidagi kauged mu jaoks, aga kuna Kristjan mu kõrval istus, siis vaatasin talle otsa, naeratasin ja ütlesin: "Kristjan!?", mille peale ta naerma hakkas ja püsti tõusis.
Ülesanne seisnes selles, et kõik paarid läksid erinevatesse pingivahedesse ning hakkama üksteise poole kõndima, kuni mõlema arvates paras distants suhtlemiseks/rääkimiseks on ja seisma jääma. Meil jäi Kristjaniga normaalne vahe, kuigi me peatusime üsnagi üksteise lähedal. Päris lähedale siiski ei julgenud minna, nagu Marilin seda Karl-Kaspari puhul tegi. Õpetaja Marilinile: "Sa oled ikka täitsa hull mutt küll."
Järgmiseks pidi otsima paariliseks inimese, keda kõige rohkem tead ja sama tegema. Ma oleks arvatavasti Keili või Annaka valinud, kui nad koolis oleksid olnud, aga kuna neid polnud, siis olin hetkeks segaduses ega teadnud, keda valida. Lõpuks otsustasin Mariliisi juurde minna, kuna ajaliselt tean teda kõige kauem. Ta naeratas, kui tema juurde läksin.
Hiljem õpetaja seletas selle ülesande eesmärki ja tegi Kristjani peal näite, minnes talle lähemale, kui 45 sentimeetrit, mis on tegelikult inimese intiimne tsoon, kuhu inimene laseb ainult endale lähedased inimesed. Õpetaja ütles, et Kristjan võib ta nüüd kohtusse kaevata, aga Kristjan vaid punastas seepeale.
Tunni lõpetuseks andis õpetaja paberid ning käskis sinna kirjutada oma 5 parimat isikuomadust ning tõi hunniku katalooge, kust pidi nendele iseloomuomadustele vastavad pildid leidma. Mul läks kähku, kuna neile omadustele on lihtne pilti leida. Poistel läks kauem, kuna enamus ajakirju olid naiste piltidega. Ülesanne seisnes selles, et pildid pidi kataloogist välja rebima, sest õpetaja ütles, et rebimine ergutab tajumeeli.
Hiljem pidi oma pildist rääkima ka. Mul viitas põhimõtteliselt kõik ühele - ma olen sõbralik, rõõmsameelne, aktiivne, motiveeritud ja positiivne. Enamusel olid umbes samad iseloomuomadust, millest õpetaja järeldas, et me oleme rõõmsameelsete klass. Sellega tund lõppes. Ma ei läinud vahetunnis poe juurde, nagu tavaliselt, vaid 2. korrusele istuma ja arvuti tundi ootama. Võtsin juba läpaka, et netti minna, kuni Karl-Kaspar sinna tuli ja rääkima hakkas. Natuke aega hiljem tuli ka Kristjan ja kogu ülejäänud rahvas, millest kujunes lõpuks ühine jutuajamine. Alguses rääkisime rebastepeost, oma eelmistest koolidest jne. Ma küsisin nii palju kõigilt ja avaldasin arvamust. Tekkis jällle see klassi ühtsustunne vms. Mul on hea meel, et ma järjest enam oma klassivendade poolehoidu võidan, kõik ise suhtlema tulevad jne.
Nüüd ongi mul ainult 2 klassivenda, sest nagu täna selgus, läks Allar ära, millest kõigil nii kahju on, kuna ta oli nii tore. Alguses tuli rahvast juurde, nüüd ainult läheb, nii et meid on hetkel ainult 11 veel. Loodan, et järgmise lainega hakkab rahvast juurde tulema jälle.
Läksime arvuti klassi, poisid läksid kõige ette, ma jäin taha nurka üksinda istuma, mille peale Karl-Kaspar ütles: "Nii rõõmus inimene ja üksinda nurgas" ning naeris.
Möllasin terve tund facebookis ringi. Lisasin lõpuks Kristjani ka sõbralisti.
Õpetaja jagas google tarkust meile. Sain mega palju asju teada, mida kindlasti tulevikus vaja läheb. Enamus õpetaja räägitud asjad olid muidugi sellised, millest ma juba ammu teadlik olin. Tegin endale lõpuks gmaili, kuhu rohkem asju mahub jne.
Vahetunnis läksin Kerli ja Mariliniga kaasa, kuna mul polnud nagunii midagi muud targemat teha, kuni Tamarit väljas kohtasin ja temaga rääkima jäin. Pärast läksime jälle Tamari ühikasse. Nägin mõlemaid ta toakaaslasi lõpuks. Täna oligi seal äge, sest kõik oli nii sassis, inimesi oli rohkem ja oli tunda seda ühikamelu. See oli põhiline, et ma nägin lõpuks Ändit, kes mulle Tamari msnist südameid saatis. Jäingi Ändiga seletama, kuigi ma nägin ja rääkisin temaga täna esimest korda. Põhiline oligi südamete teema.
Küsisin veel Ändilt, kuidas ta Tamarit välja kannatab, kuna täna oli Tamar ikka eriti jutukas. Suu kogu aeg käis peas, mille peale Ändi ütles, et varsti tuleb lehekülg Tamar24, kuhu Tamar kirjutama saab hakata, kes, kus midagi tegi jne. Tamar lubas ka blogi kirjutama hakata, kuigi ma kahtlen selles, et ta seda jõuab, kuna tal on nii palju tegemist ja seletamist kogu aeg, et tal pole aega isegi mu blogi enam lugeda. Aa täna nägime Tamariga väljas, kuidas Preet oma bemmiga koju sõitis.
Läksin viimasesse tundi. Enamus oli klassis juba ja rääkis juttu. Mega ärapanemine käib ikka. Võtsin läpaka ja läksin msni, kus Keili rääkima hakkas, terve tund tegingi talle msnis otseülekannet tunnist. Edastasin uut infot ja igast rebimisi tunnis. Vahepeal rääkis Marilin ka temaga mu msnis.
Alguses, kui õpetaja veel klassi polnud tulnud, ütles keegi, et võiks kõik koju ära minna.
Terve tänase tunni tegime arvestustööna Eesti esitlust - pidi kaardi juures näitama maakondi ja nende keskusi ning muud infot Eesti kohta klassi ees rääkima. Kristjan sai täeiga kiita, nii et hakkas punastama. Õpetaja: "Poisse on meil turisminduses nii vaja. Ma olen kindel, et sinust saab super giid."
Kristjan oli täiega ettevalmistunud ka ning hakkas selle suure kiitmise peale veel iga maakonna vaatamisväärsustest rääkima.
Karl-Kaspari kord oli, siis ütles õpetaja: "Karl-Kaspar - väga ilus nimi on sul, nagu kõik kuulsad inimesed: Karl Suur, Karl XII jne."
Veel rääkis õpetaja Allari lahkumisest. Nagu selgus, siis lahkus Allar sellepärast, et tal on nii suur esinemishirm ja ta tegi selle otsuse turismi õppima tulla, väga kiirelt ja mõtlematult. Õpetaja palus küll tal enne lahkumist järele mõelda, aga ta siiski lahkus. Õpetaja: "Tohutult tore noormees oli."
Keili oli ka mega šokis sellest uudisest ja käskis õpetajale öelda, et tal on ka kahju. Keili: "Ta just hakkas mulle meeldima."
Pärast vahendasin veel Keiliga Marilini öeldud lauseid ja naersin, kui kuulsin Tallinna asemel Berliin - teadagi, kus mu mõtted on, aga Kerli ja Marilin said selle eest kõhutäie naerda.
Mu esimene läks ka suht hästi. Näitasin neid maakondi, ei jõudnud kõiki äragi näidata, kui õpetaja juba muid küsimusi küsima hakkas. Lõpuks käskis ta mul nimetada Võrumaa vaatamisväärsusi ja loomulikul nimetasin ma Rõuge Ööbikuoru, mille kohta tuli ridamisi küsimusi. Pärast ütles õpetaja veel, et meil tuleb mingi uurimistöö teha ja ma pean selle Rõuge kohta tegema. Õpetaja: "Ega sa ei pääse sellest Rõugest!"
Peale tundi kohtasin koridoris Tamme, kes oli üsna rahulikus meeleolus. Rääkis jälle sellest, kui palju töösid tal täna oli, kuidas need läksid jne.
Väljas nägin Martinit, kes suundus just oma klassivendadega Rõugesse Jossu juurde kütet võtma. Mul oli elu hea meel, et nendega kaasa sain ja bussiga ei pidanud minema. Hea, kui nii palju sõpru igal pool on ja mu hea õnn kõikjal suurt rolli mängib.
Autos oli ka Tamari toakaaslane Rain. Pean veelkord ütlema, et ta pole üldse ebanormaalne ja mega vinge oli tundmatutega ühes autos sõita. Nad pidid algul vist kahakesi minema, aga tulemus oli terve autotäis rahvast. Meenutasime Martiniga kana ja Peipsi ääres ekslemist, kuni Võrru jõudsime. Ma oleks nendega Rõugesse saanud, aga kuna ma pidin veel fotosalongis käima, siis jäin linna.
Mul oli mega hea tuju ikka, terve tänane päev oli, ja kõik tänu eilsele Sveniga vestlusele. Lõpuks jõudis see aeg kätte, kui me pikalt kõigest heast jälle rääkida saime. Need sõnad, mida me üksteisele ütlesime - need on kirjeldamatud ja nii head, et ma ei taha neid isegi mitte teiega siin jagada. Ma tunnen peale temaga rääkimist seda, kuidas ma elan. Enam mitte mingit kassi. Kõik on kuidagi nii positiivne. Inimesed leiavad ise tee minuni ja see valmistab mulle ainult suurt rõõmu. Nii näiteks kohtasin tänaval Edat, keda ka nii harva näeb. Bussijaamas rääkisime Egeriga ja bussisõitu ma lihtsalt nautisin muusika ja oma mõtete saatel.
Magasin mingi aeg ja siis juuksurisse. Nüüdsest olen frau Roosa jälle, nagu Liana armastab öelda. Lasin juuksed ära ka sirgendada, nii et nüüd on suurem tõenäosus, et inimesed ei tunne mind korraga ära. Mulle täiega meeldib. Siim tuli ka oma emaga just juuksurisse, siis mega rebimine käis seal. Ma ainult naersin see 10 minutit, kui juuksur mu lokke üritas sirgeks venitada.
Tegelikult oli see just õigepäev juuksed roosaks värvida, kui arvesse võtta, et täna on mihklipäev. Lammas nagu ma olen - igal lambal on oma mihklipäev, nagu ma ka Mihklile ta nimepäeva puhul ütlesin.


Õhtu oli ka üliboonus, kui ma jälle oma heade ja parimate sõpradega rääkida sain. Ka hakaksid rääkima inimesed, kellega ma päris pikalt suhelnud pole - mu endised klassikaaslased - Krissu, Elise. Raigoga rääkisime mega pikalt hommikust ja ta homsest retsist ning muidugi Joosepi ja Jaanusega. Tahan nii väga hetkes elada, et nad veel kuhugi ei läheks, sest kui ma praegu mõtlen, et räägin nende mõlemaga, siis paari kuu pärast pole kumbagi.
Lubasin Jaanusel külas käima hakata ja Joosep ütles mulle nii nunnult: "Olen mõttes 4ever, ever sinuga."
Tegime Jaanuse ja Kapiga homseks plaane. Ma ei jõua ära oodata enam. Sellest tuleb hea õhtu! Rääkisime Jaanusega veel pikalt, pikalt. Kell oli juba 12 läbi, kui Jaanus Mangole helistas, kes magas ja teda homseks Indukasse kutsus. Kuigi ma ei kuulnud, kuidas Mango läbi une telefoni otsas rebis, siis Jaanuse seletuse järgi kujutasin ma seda nii hästi ette, sest jah Mango ja ta naljad. Homme hakkab nalja saama. :)

Päevavaras nagu ma olen

Täna oli veel hullem kass peal, kuigi plaanisin hommikust peale õppima hakata. Lõpuks ärkasin alles pool 2. Pika une tulemusena jõudsin palju pikki, sisukaid ja naljakaid unenägusid näha.
Ella arvas, et ta eilne blogi ei mõjunud mulle hästi, et ma sellist unenägu nägin: Oli laager vms, igatahes mingi ühine tegevus toimus Väimela mõisas, kus kummitab. Koos minuga oli seal veel Ella, mõned mu klassikaaslased, õpetajad ja paar inimest mu sõprusringkonnast. Ma teadsin kõiki, aga kahjuks praegu ei meenu enam täpselt, kes need olid.
Istusime all korrusel, toimus mingi tegevus, kui järsku kõik uksed sulgusid. See mõis meenutas seest tehast ja kõik toimus umbes nii, nagu filmides, kui järsku kõik võimalikud pääseteed sulguvad. Ma ei osanud kuidagi reageerida, ma ainult kartsin paigalt liikuda, kuna ülalt kostus jooksmist ja ma nii väga kardan kummitust ja kummitamisi. Ella oli väga hirmunud. Mul ei lähe kunagi see nägu meelest, mis tal seal unenäos oli - tal oli tekk ümbert, ta juuksed olid sassis ja ta oli väga meeleheitel.
Peauks avanes ning oli võimalus lahkuda. Mu klassiõed Rele ja Sille tegidki seda ning jooksid, nii kuidas jalad võtsid. Küsisin Ellalt: "Kas järgneme neile?", aga ta oli nii segaduses, et millegi üle otsustada. Ka mina ei julgenud paigalt liikuda, kuid lõpuks siiski tegin seda, võtsin Ellal käest kinni ja me jooksime välja.
Väljas oli värav, kust omakorda läbi pidi jooksma, aga meie ees jooksnud Rele ja Sille olid seal peatuma jäänud ja visklesid maas valust, kuna neil jäi väravast läbi minnes hing kinni. Ma tundsin seda sama tunnet, kui sinna lähenesin - tundsin, kuidas ma ei suuda hingata, aga siis nägin õhus kedagi, kes selle jama lõpetas ja me põgenesime sealt Ellaga ning ekslesime mööda Tallinna vanalinna. Mäletan, et seal oli palju müüre ja maju. Kuskil tuli Kaarel meile vastu ja see ei tulnud mulle üldse üllatusena, kuna me nagu oleks pidanudki kohtuma. Ta oli oma auto juures, mis lebas endiselt kraavis. Ma kallistasin teda ja edasi ma ei mäleta..
Teine unenägu räägib sellest, kuidas me pidime kuhugi minema. Olime kortermaja ees, kus pidi elama Jaanus. Ühelpool maja olid ainult aknad, et aga uste juurde saada, pidi üli suure ringi tegema. See on umbes sama, kuidas Chillini tagauksest sisse saab.
Kõndisime siis selle pika maa maha. Kogu aeg ilmus rahvast juurde. Enamus olid a-kad: Liana, Ella, Mikk, vb oli veel keegi. Teisel pool maja oli järv, mis meenutab mulle üht tiiki, mis Rõuge koolimaja taga kuskil on. Ainult, et see oli poole suurem, aga vee värv oli sama. Jaanus ise ei teadnud, mis järve ääres ta elab. Ma tükkaega mõtlesin, kas see on Liinjärv või Valgjärv, aga otsustasin lõpuks Liinjärve kasuks, mida tõestas ka see, et järves oli palju vetikaid, millest Jaanus rääkis ja mida ma ise alles siis tundsin, kui ise vette hüppasin, sest pealtnäha tundus see järv üsna puhtaveeline.
Käisime ujumas. Jaanus tuli veest välja ja ronis puu otsa, et sealt vette hüpata. Ronisin ka sinna ja hüppasin peakat, kuigi ma ei oska seda hüpata. Ma aga ei lennanud kohe vette, vaid nagu lendasin vms tükkaega veekohal nagu lind ja alles lõpuks puudutasin vett ning sukeldusin.
Pärast tulin veest välja ja ronisin uuesti puu otsa. Puu all olid Liana, Ella ja Mikk. Neil oli mingi väga lõbus piknik seal. Me b-kad Jaanusega istusime puu otsast ja kommenteerisime. Ma sülitasin alla kellegi taldriku peale. Mikk viskas mulle mingi grillitud vorsti üles, hammustasin sealt tüki, aga kuna mulle see ei meeldinud, siis viskasin selle alla kellegi taldriku peale. Mul oli nii naljakas seal.
Jaanus ütles, et ta tahab tuppa minna. Läksin temaga maja ette kaasa, kui just Tamm autoga tuli. Kuigi seal polnud õieti teedki, siis ilmus ta ülikiiresti maja ette, parkis auto, võttis oma koolikoti, rääkis paar sõna ja läks tuppa.
Nüüd ma jälle ei mäleta, mis edasi juhtus, aga mõlemad mu unenäod on seotud reaalsusega. Nagu hiljem Tammega msnis rääkides selgus, siis just samal ajal, kui ma seda unenägu nägin, kihutas ta autoga mööda linna ning parkis pärast auto maja ette ja sai veel majavanema vms käest maja ees noomida.
Esimene unenägu seondub võib-olla tõesti Ella blogiga, sest lugesin seda just enne magaminekut ja ta blogi ning mu unenägu erineb ainult sellepoolest, et ma nägin kummitusi unes, aga tema mõttes tegelt igast vargaid, pätte ja muid taolisi tegelasi nii Võrus kui ka Tallinnas. Ja kuna öösel see Kaarli jama oli, siis kandus seegi unenäkku edasi.
Täna ma olengi Ellaga kõige rohkem rääkinud. Ta on nii rõõmus, et mu postkaarti kätte sai. Ego ka helistas enne ja ütles, et ta ema teatas, et Bikult tuli kaart. Siiski jõudsid mu kaardid kohale. Ma arvan, et too müüja andis mulle ikkagi margid välisriikidesse saatmiseks, sest kellele keeleoskamatul eestlasel Saksamaal ikkagi kaarti oleks saata. Teine variant on see, et sündis ime ning tehti seekord erand ja saadeti kaardid ikkagi Eestisse. Vähemalt on Ego ja Ella nüüd õnnelikud, et ma nende lootusi ei petnud.
Hakkasin õppima lõpuks. Asi oligi rohkem mõtlemises kinni, kuna seda kõike, millega järje peale saada, tundub olevat nii palju, aga kui järjest tegema hakata, siis polnudki nii hull. Vend aitas arvuti kodutöö ära teha ja ise tegin pakilisemad asjad ära, mis kauem oodata ei kannatanud. Mõni asi jäi veel tegemata. Mõtlesin, et palun kelleltki abi, aga kuna ma ise olen selles süüdi, et kõik tegemata on, siis tahan ka ise hakkama saada ja oma asjadega järje peale saada.
Mida lähemale jõuab nädalavahetus, seda rohkem hakkab tekkima igasuguseid plaane, mida kõike teha tahaks ja kellega kohtuda. Reedel on Kädi sünnipäev, kuhu ma paariks tunniks kindlasti lähen, et siis tagasi Võrru suunduda ja oma sõbbudega aega veeta. Esmatähtis muidugi on Jaanus, kes otsustas siiski nädalavahetuseks Võrru jääda. Täna hakkas Kapp ka üle pika aja rääkima: "Guten Tag! Wie geht es?" - vähemalt pole ta müürsepaks õppimise jooksul veel saksa keelt unustanud. Tubli Kapp!
Mul tuli nii haige klassivendade igatsus peale, aga Kapp lubas ka meiega nädalavahetusel liituda, nii et ma loodan, et selles tuleb jälle midagi meeldejäävat.
Veel tahaks ka Kristi ja kõigi nende teistega aega veeta ja siis ma tahan Sveni veel näha ja temaga rääkida ja Joosepit, kes vaatamata meid lahutavale kaheksale kilomeetrile on kogu aeg kadunud kuskile. Tahan nähaa sindd juuuu!
Joosep saatis mulle üliihea laulu: Dub FX-Love me or not. Mul pole seda arvutis, aga ma tean seda ja see meenutab mulle midagi, aga ma ei tea mida. Rääkisimegi just msnis, nii et ta peaaegu magama juba jäi. Ja ma jään ka kohe, aga ma avastasin siin õppides üha uusi asju, mis homseks vaja teha tuleb, aga homme on vähemalt kõik head tunnid ja mis kõige tähtsam - mul on kõik kodutööd tehtud.

See lugu on sulle kallis Kristi!

Üleeelmise nädala põhilaul, mis pärineb Tamme Rullnokkade plaadi pealt. Laulu originaalnimi on "Armund rullnox", aga meie mõistes on see Kristi laul ja kuna seda youtubes polnud, siis tegin igast ägedatest suve, sünnipäevade ja muude sündmuste piltide põhjal sellele video kaa.
Kõige naljakam on see, et seda vaates arvavad paljud, et see on Tamme tehtud. Mul on hea meel, et see nii palju positiivset vastukaja on saanud ja kõigile meeldib. Iga nädalavahetus kuskil mingi pidu või kellegi pool ns olemine on, siis kuulatakse seda. Kes veel näinud pole, siis laadisin selle lõpuks siia ka.

Aitäh teile, mu sõbrad!

Pühi see lollakas irve oma näolt!

Täna on Kädi ja Everti sünnipäev. Palju, paljuu õnne teile!
Kesklinnas bussi oodates, küsis Lauri: "Täna polegi autoga v?" - Jah, ma ei viitsi iga päev autoga käia, kui ma saaks poole väiksema raha eest bussi pealt bussi peale käia ja nii kodust kooli ja koolist koju liikuda.
Nägin täna LemmikSanderit ka ja Raigot. Kõige naljakam oli aga Parv, kes bussist maha hüppas, kui buss seal peatus ja minu juurde tuli ning rõõmsalt teatas: "Tule, tule kooli, tule täida need kohad, mis kooli ajal täitmata jäid."
Mina: "Ma juba käisin ennem. Tulen varsti uuesti. Ma käisin Saksamaal, tõin teile kingituse ka."
Parv: "Tule, tule. Ma juba ootan." - Parv ikka üliäge.
Ootasin Maria ära ja siis sai bussis seletatud jälle kolmekesi - mina, Maria ja Elin. Nädalavahetusel tuleb Kristi, keda me kõik nii väga igatseme, ka lõpuks Võrru. Ootan juba!
Võtsin täna läpaka kooli kaasa. Ei viitsind alla ootama jääda ning läksin kohe üles klassi juurde istuma. Peagi ilmusid ka teised - Jane, Kerli, Rele ja Greete. Naersin Kerlit sellest hetkest alates, kui ta uksest sisse astus, nii et ta mulle jälle märkuse tegi: "JÄLLE SA NAERAD." Talle pole vist endiselt kohale jõudnud see, et ma olengi 24/7 rõõmus ja naeran ka siis, kui selleks otsest põhjust pole.
Kui ma talle oma tegemata töödest rääkisin, ütles ta aga, et see on nii minulik ja keegi peab see klassi paha ka olema, kellel kõik tegemata on ja kes õpetajate tähelepanu sellega pälvib. Väitsin ka, et tulin siia aega viitma selleks aastaks, et ülikooliks valmistuda ja kevadel minekut teha. Pidasime plaane, kuidas kursusejuhatajat ta sünnipäeva puhul üllatada. Õpetaja jagas meile kommi ja hakkas igasuguseid lugusid sissejuhatuseks rääkima. Hiljem naasesime ka Eesti turismigeograafia teemade juurde, nii et sain oma ajalooeksami teadmistega hiilata. Ometigi asjad, mida ma nii hästi ja täpselt tean, et parandasin isegi õpetajat paaril korral või lõpetasin ta lauseid mõne aastaarvuga. Teadmised pole unenud - see on hea!
Ka tunniajal ei loobunud ma oma läpakast. Tagumisepingi võlud - ridamisi stepsleid, kuhu läpaka juhe panna, et aku vahepeal tühjaks ei saaks. Rääkisin terve tund Tallinna tüüdidega, kellel samuti juba tunnid alanud olid ja kes leidsid aega õppetöö kõrvalt ka facebookis jutustada.
Arendasime Eesti turismigeograafias teema vestlust. Üks ütleb ühe lause ja siis teine seostab seda eelnevaga. Rääkisime ilmast. Ma lisasin: "Tallinnas juba sajab."
Õpetaja: "Ja, Birgit juba teab." - Tegelt Ella ütles. Ma mõnitasin teda sellega, et meil paistis samal ajal päike aknast sisse.
Veel küsis õpetaja igasuguseid küsimusi. Igaüks pidi oma lemmikpuu ütlema. Enamuselt tuli vastuseks - vaher, sest sügisel, nagu praegu on kõikjal ilusad värvilised vahtralehed. Ma aga vastasin - mänd, sest see tähendab mu perekonnanime.
Kuigi ma enamuse ajast facebookis istusin, nii et õpetaja pidi vahepeal juba küsima, et millega ma seal teglen, töötasin ma ka tunnis kaasa. Küsisin asjalikke küsimusi näidatud piltide kohta ja hiilgasin oma ajalooliste teadmistega. Eesti turismigeograafia ja teised kursusejuhataja tunnid on ühed vähesed, mis mulle üldse meeldivad.
Nagu ma eile ütlesin, siis teiste ainete vastu puudub mul igasugune huvi. Samuti pole ma veel kordagi raamatukokku jõudnud selleks, et sealt terve rida õpikuid võtta, mis erinevates ainetes vaja läheb. Ma ei tea, kuidas ma siiani hakkama olen saanud, aga kui neid siiani pole vaja läinud, siis kahtlen, et tulevikuski läheb. Aega on selle kiire asjaga!
Rääkisime ka puudujatest. Õpetaja oli Allari pärast mures ning käskis talle edasi öelda: "Kui te seda Allarit näete, siis öelge, et ma tulen talle külla."
Kristjan: "Ühikast on pikk maa kooli tulla!"
Veel uurisin, kuhu Kadi kadunud on ja sain kinnitust, et ka tema on lahkunud. Õpetaja: "Jah, tema läks meil õmblejaks õppima", mille peale mina, Kristjan ja Anne-Mai täiega naerma hakkasime. Nii kustutaski õpetaja nimekirjast kõik Merilinid jne, kes puudujaid märkides alati segadust tekitavad. Veel tegi ta ettepaneku kursusevanema valimiseks, nõustusin vabatahtlikult kursusevanemaks hakkama. Õpetaja: "Meie hakkame nüüd Birgitiga omavhel suhtlema."
Loodan, et see kohustus muudab mind ka taas kohusetundlikumaks, millest mul viimasel ajal nii suur puudus on, kui mitte öelda kriis - kohusetundlikkuse kriis. Blogi lubaduse ma juba suutsin peaaegu täita ja järjepidevalt kirjutama hakata, üritan nüüd samm-sammult ka kooliga järje peale saada. Sellepärast alustasingi blogi kirjutamist praegu, toitlustusaluste tunni ajal, kui me powerpoint esitlusi teeme. Ma istun jälle klassi kõige tagumises nurgas, aga siin pole õnneks netti, nii et mul on aega kirjutada. Õhtul kulutan blogi kirjutamise aja õppimisele, ma luban.
Vahetunnis kohtasin Tamarit. Tahtsin, et nad Kivaga minuga sööma tuleks, aga neil on täna kõik tunnid tehnomajas, nii et me arvatavasti ei kohtugi. Istusime terve tund Annaka ja Kelluga autos ja mul õnnestus lõpuks Annakat veenda, et ta tuleks minuga järgmisel vahetunnil sööma.
Praegu tunnis saab ka nalja. Esitlused tehti nimekirja alusel, milles ilmnesid jälle inimesed, keda enam nimekirjas pole.
Õpetaja: "Kuhu nad kõik läksid?"
Anne-Mai: "Teise kooli!"
Mina: "Õmblejaks."
Varsti sõidavad Krissu ja Priit ära Inglismaale. Ella ja need lähevad neid saatma. Ma jätsin Krissuga juba Innu sünnipäeval hüvasti. Nii kurb oli seda teha, teadmata kuna teda jälle näeb. Ole tubli, Krissu! :)
Täna on inka tund ka, loodan, et ma jõuan sinna ikka ega lähe Kristjaniga saiakesi ostma, nagu mu unenäos juhtus.
Sel hetkel kõndis Tamm just aknast mööda. Mega kahju, et mul ühtegi tundi tehnomajas pole, sest tal ja enamusel mu sõpradel on seal kogu aeg tunnid ja ma pean mingis mõttetus peamajas passima. Mangot näiteks pole ma kordagi veel koolis kohanud.
Vahetunnis käisimegi Annakaga söömas ja Keili istus üksi autos. Inka tundi ma ka lõpuks jõudsin, sest see pidi nii äge tund olema ja õpetaja pidi veelgi ägedam olema. Nemad kõik kardavad õpetajat, mina mitte. Läksin tundi, panin läpaka seina ja hakkasin Raigoga msnis rääkima, kes juba kell 10 koolist minekut oli teinud. Tegin seda seni, kuni õpetaja käskis mul üleliigsed asjad ära panna. Tegingi seda. Järgmiseks andis ta meile lehed ning käskis vastata kolmele küsimusele: Mis hindega 5 palli süsteemis, hindad oma inglise keele oskust? Mida saaksid inglise keele hästi oskamiseks ära teha? ja Mitu tundi või minutit valmistusid tänaseks tunniks?
Mu vastused: 3/õppida grammatikat ja sõnu ning lugeda inglise keelseid raamatuid/0. - vastasin vähemalt ausalt.
Õpetaja märkis puudujaid. Pidi jälle segadust likvideerima ja teatama, et teatud inimesed on meilt lahkunud. Õpetaja: "Väga hää! Mida väiksen grupp, seda parem!"
Kui ta mu nime nimetas ja ma jaatavalt vastasin, vaatas ta mulle otsa ja ütles: "Ahah, you decided come back vms."
Järgmiseks jagas ta kätte lehed, kus pidime eesti keelsed laused inglise keelde tõlkima. Natuke aega hiljem käskis õpetaja paberid teistpidi keerata ja sinna 5 ettedikteeritud turismiga seonduvat lauset kirjutada, mis on võetud lehtedelt, mis ta koduseks tööks andis, aga millest mina midagi ei teadnud, kuna puudusin.
Kui asi puudutab eesti keelest inglise keelde tõlkimist, siis tuleb mingi haige blokk - teatud sõnad lihtsalt ei meenu ja siis jääb kogu lause poolikuks. Kass hakkas vaikselt peale tulema ja aina hullemaks läks. Hetk hiljem korjas õpetaja lehed kokku ja hakkas parandama. Nägin juba kaugelt, kuidas ta pikki punaseid jooni igale mu lausele tõmbas. Ma olin esimene ka, kes oma töö tagasi sai. Õpetaja oli vihane ja ütles: "Ole uhke oma teadmiste üle!" ning sealt vaatas vastu suur ümmargune 0, mille kohta ta hiljem ütles: "Teie õppimisele pühendatud aeg võrdub teie tulemustega." - järelikult oli tulemus minu puhul põhjendatud.
Kirjutasin siis oma telefoni teksti, kui õpetaja seda märkas ja uuesti karjuma pistis, käskides mul mängimine lõpetada. Loomulikult ei hakanud ma talle ära põhjendama seda, et kirjutan telefoni teksti oma blogi tarbeks või mõnd muud naljakat lauset, mis õpetaja suust tuli, aga eitasin ka seda, et ma mängin. Nii hakkas õpetajat häirima kogu mu elektroonika - arvuti, telefon jne. Ütles ka veel midagi selle kohta, aga ma vaatasin talle endiselt pilkavalt otsa ja muigasin. Mind teades, võite ise arvata, kui rõõmsalt ma endiselt seal istusin, sest ma ei suuda tõsine olla, teisalt ka see, et parim kättemaks vihale on naer ja see ajab vihased inimesed eriti närvi. Ei, ma ei tahtnud õpetajat ka närvi ajada, aga mu rõõmus nägu ajab teda järjest rohkem närvi ja ta ütles: "Pärast oma tulemusi julged sa veel nii rahulolevalt istuda ja naeratada. Pühi see lollakas irve oma näolt!"
Kõik muigasid, sest keegi ei julgenud naerda, vastasel korral oleks nad ise ka sõimata saanud. Ma vaatasin endiselt õpetajale naeratades otsa, sest ma naudin seda, kuidas keegi mu head tuju mitte millegagi rikkuda ei suuda, nagu ka mu endine klassijuhataja mind iseloomustades kirjutas. Kass oli peal hoopis sellepärast, et inglise keel mu enda jaoks tol hetkel raske tundus, kui neid lauseid tõlkima pidin hakkama, sest üha enam mõtlen ma sellele, et tahan kevadel inglise keele eksamit teha ja taas ülikooli kandideerida.
Nii raske on siin koolis käia, kui sind ei mõisteta. Kesklinnas oli nii lihtne - kõik teadsid, miks ma midagi teen, mis eesmärgil jne, siin aga ei tunne mind veel keegi ega mõista ühe või teise asja vajalikkust mu elus.
Tunni lõpuni sai kuidagi ära piineldud, et sealt lõpuks minema saada ja siis läks asi juba rõõmsamaks, sest nägin juhuslikult Kaarlit, kes praegu ainult vene keele tundides käib ja oligi just kooli jõudnud. Mega hea meel oli teda üle pika aja näha. Rääkisime juttu, kui Kaarel just küsis: "Kuidas koolis läheb?"
Samal hetkel kõndis aga Rele mööda ja tsiteeris õpetaja öeldud lauset: "Pühi see lollakas irve oma näolt!"
Mina: "See lause ütleb kõik!" ja selgitasin talle oma koolis käimist.
Kaarel tundus kuidagi üliirahulik. Kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, siis oli mul mingi eelaimus, et midagi juhtub, mingi kahtlane tunne oli, aga sellest hiljem.
Jäime nii pikalt rääkima, et pidin kiirustama, et Keiliga linna saada. Lõpuks kutsus Annakas Kristjani ka meiega autoga. Mul oli mega hea meel, kuna ma olen esimesest nädalast peale Keilile kogu aeg rääkinud, et võtame Krissu ka peale. Kristjan kutsus ühe oma sõbra ka veel ja siis suundusime linna. Me läksime kesklinnas maha. Käisin VKLG-s, kuna mõtlesin laulma minna, aga see jäi vist ära. Helistasin Sanderile ja siis läksin talle kooli juurde vastu. Hakkasime juba muusikakooli poole kõndima, kui tal meenus, et ta peab Favoras käima. Seal nägin Siimut ja Jannut ka, kellega hiljem bussi peal edasi lubasin seletada.
Peamine oli see, et polnud enam nii hullu kassi peal, kui ennem. Käisime fotosalongis, kuna tal oli autokooli jaoks vaja pilte teha, mõtlesime, et võiks koos passipildid teha, sellised nagu Avril Lavigne "girlfriendi" videos. Tore oli jah. Lõpuks ta saatis mu bussi peale ka veel, mille peale Juss jälle oma jutuga pihta hakkas: "Üüü, kes see olii?"
Hetk hiljem aga, kui buss väljus ja Parksu buss just tuli, lehvitas keegi Jussile teisest bussist. Mina: "Üüü Juss, kes see tüdruk oli?"
Juss: "Maria.. Ta lehvitas sulle."
Mina: "Misajsa? Ma ei näinudki, aga miks sa lehvitasid talle siis, kui ta mulle lehvitas?"
Juss: "Sa ei lehvitanud ju. Ma lehvitasin su eest."
Pärast selguski, et Maria lehvitas hoopis mulle. Tegin avastuse, et kui bussi peal on ainult üks kogu kambast, siis võib inimesega isegi normaalselt rääkida. Tavaliselt ma ei räägigi eriti nendega, aga kuna täna peale Jürgeni ja Jannu kedagi teist polnud, siis sai Jussiga ka mingit normaalset teksti aetud. Jannuga rääkisime üldse autodest. Jannu on nii äge ikka mul, polnud ülikaua temaga nii rääkinud. Head inimesed teevad rõõmsaks, nagu ka Ella oma sõnadega, kui koju jõudsin ja msni läksin: "Muideks täna mul oli koolis täiega sinu tunne,sest ühel kursavennal oli sünnipäev ja ma olin vist ainus kes talle õnne soovis ja sa oled ka alati see,kes mäletab teiste sünnipäevi ja nimepäevi ja värke."
Tõmbasin mõneks ajaks mute peale ära, lõpuks ärkasin, siis oli jälle haige kass peal, kuni msn toitma hakkas. Kõigepealt muidugi Joosep ja ta jutt sellest, kuidas me kõik kogu aeg kadunud oleme ja peitust mängime. Ta annab mulle alati nii positiivset energiat ja ma olen üldse õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad. Kõik usuvad minusse ka siis, kui ma usu endasse juba ammu kaotanud olen.
Ka rääkisime Jaanusega. Ei tahaks üldse, et ta Kuppi läheb. Kõigeparem on see, et ta peab oma sünnipäeva juba Kupis veetma, nagu ta ise ütles: "Hommikul ärkad - 100 kätekõverdust sünnipäeva puhul."
Pärast ajasime Hannesega mingit ülisegast. Ta räägib sellist teksti, et ma ei tea ise ka vahepeal, kas teda uskuda või mitte, aga vähemalt on ta jutt kogu aeg naljakas ja me võiks pikalt ja laialt seletada igasugustel teemadel.
Läksin vara magama ära, kuigi ma ei plaaninud kolmapäeval kooligi minna, vaid kodus olla ja tegemata tööd järgi teha, et lõpuks järje peale saada.
Poole 2 ajal helistas Kaarel. Ta sai järjekordse jamaga hakkama, milles me teda Joosepiga truude sõpradena nõus aitama olime. Kõigepealt rääkis Kaarel mulle ära, mis juhtus. Ma hoidsin pead kinni ja mõtlesin, et miks jälle tema? Helistasin siis Joosepile, kuni ta sõnumi saatis ja ma talle teatasin, et Kaarel on hädas ja me peame teda aitama. Õnneks sai ta lõpuks ise hakkama, aga ma ei kujuta ette, mis sellest kõigest edasi saab..

Parem kirkalt elus läbi põleda kui keskpäraselt end elust läbi vedada

Nädalavahetus oli väga äge, eelkõige juba sellepärast, et ma õigeks ajaks tagasi jõudsin, aga sellest kõigest pikemalt kunagi hiljem.
Täna on aga mu lemmikpäev - esmaspäev. Teadsin, et 1. tund vaba, aga vaatamata sellele ärkasin ikkagi vara. Sõin ja läksin magama tagasi, et siis 9 ajal uuesti ärgata ja kooli sõita.
Mega hea oli jälle pärast pikka puhkust kooli minna. Endiselt on nii hea meel tagasi olla, sest ära oldud aeg tundub terve igavikuna, vaatamata sellele, et Saksamaal käik meenutab rohkem unenägu, kui reaalsust.
Esimene tund - hotellimajandus toimus ühika majas, mille uks oli lukus, nii et olin sunnitud seal ootama, kuni Tamar juhuslikult teisest ühikamajast tuli ja talle oma muret kurta sain, kuni ta toakaaslane Rain uksest välja tuli ja Tamar uksest kinni võttis, enne kui see uesti sulgunud oleks.
Naljakas oli Tamarit salliga vaadata, samas, kui ma ise veel paar päeva tagasi Saksamaal seelikuga ringi käisin. Kõik on mega haigeks jäänud siin külmas sügiseses Eestis. Nagu hiljem selgus, siis on ka paljud mu klassikaaslased haiged. Need, kes haiged pole ja koolis on - need ka ainult nuuskavad kogu aeg.
Läksin umbe asjalikult trepist üles ega märganud alguses, et kõik ukse taga seisavad. Karl-Kaspari esimesed sõnad mulle olid: "No Saksamaalt juba tagasi?"
Kohe alustuseks sain jälle feilida, kuigi küsisin jutu jätkuks vaid: "Kas uks on kinni?", mille peale Kristjan aga naerdes vastas: "Me ei seisaks niisama siin."
Kõik naersid ja edasi jätkusid juba jutud Saksamaast, mille kohta mult kõike uuriti. Mu klassikaaslased olid kohe algusest peale mega sõbralikud. Kartsin juba, et jään pika äraoleku tõttu outsideriks, aga vastupidi - kõik on selle ajaga palju rohkem avanenud ja suhtlema hakanud ning pöörasid mulle täna eriliselt palju tähelepanu. See oli mu jaoks ülipositiivne, et kõik huvi tundsid ja ma nii tähelepanu keskpunkti sattusin.
Hiljem rääkis Marilin midagi unenägudest, mille peale ma talle teatasin, et näen päris tihti kooli unes. Kristjani naeratamise peale ülalt trepilt, hakkasin neile rääkima unenäost, mida ma nädal aega tagasi enne Saksamaale minekut nägin - läksime Kristjaniga inka tunni ajal saiakesi ostma. Kõik hakkasid seda kuuldes naerma, kaasaarvatud Kristjan. Ma loodan, et ta mind veelgi hullemaks ei pea, et teda vabal ajal unes näen. Ta isegi naerab päris tihti seda, kui blond ma võin olla. Koolis väljendubki mu blond külg kõige enam.
Marilin ütles aga mu unenäo kohta, et meil on Kristjaniga homme võimalus see unenägu teoks teha. Mina: "Ma pole isegi peale esimest inka tundi sinna rohkem sattunud."
Õpetaja jõudis tundi väikse hilinemisega, mis oli minu seisukohast ainult positiivne, kuna nii sain rohkem jutustada ja muidugi ka tund kestis nende minutite võrra vähem aega. Nii piinavad tunduvad jälle need 90 minutit, mil tunnis peab istuma. Olen vahepeal väljalülitunud sellest tunni pikkusest, millega ma juba septembri algul harjuda jõudsin. Püüan selle nädalaga taas rutiini sulanduda, kuigi väljaspool kooli toimub kõike muud huvitavat nii palju, et viimasel ajal jääb kooli jaoks aina vähem aega. Terve tund ka mingitest hotellidest seletamine, mille peale hakkasin mõistma Jaanuse sõnade tõsidust sellest, millisele järeldusele ta mu blogi lugedes on jõudnud. Tal on vist tõesti õigus, et see pole minu ala. Mind absoluutselt ei huvita, mis me koolis teeme. On mõned erandlikud tunnid, mis mulle väga meeldivad, aga enamus tunde on mu jaoks nii mõttetud.
Praegu keskendun siiski olevikule, sellele mis on ja eelkõige oma klassile, mille/kelle pärast iga päev koolis käia ja käia koolis ka järgmine aasta, et oma alustatu lõpule viia. Kogu sellest jamandusest, mis koolis toimub, tuleb aga elada lähtuda lausest: "Elu saladus pole teha seda, mis meeldib, vaid püüda panna endale meeldima seda, mida tuleb teha."
Rääkides veel Jaanusest, siis sain reedel uudise, et ta läheb 4. oktoobrist sõjaväkke, millest ta mulle ka eile lähemalt rääkis. Ühest küljest on mul hea meel, teisalt aga mitte. Saan taas Kupis kellelgi külas käima hakata ja teda oma vahepeal toimuvate sündmustega surnuks rääkida, teisalt on see sama lugu, mis Joosepiga, et need vähesed lähedased inimesed, kellega ma põhiliselt iga päev räägin/suhtlen jne lähevad nüüd ja kõik korraga ära. Paratamatus, aga ma loodan, et Jaanust Kupis ja Joosepit mereväes ootavad head ajad. Nii edasi läheb, siis pean ka Erlega Tapal liituma vist.
Täna hotellimajanduse tunnis istudes ja selle kõige üle järele mõeldes, tundsin, et midagi on juba pikemat aega puudu. See on Hennu huumoriklassika ja küsimused, mida ma juba igatsen. Vahepeal läks Henn küll oma naljade ja küsimuste küsimisega liiale, aga praegu igatsen ma just seda kõige rohkem. Sellist huumorit on praegu just kõige rohkem vaja. Meie klassis pole kedagi sellist, kes nii tabavalt öelda või küsid oskaks, kuigi on Kristjan, kes on minu silmis väga asjalik ja tark, küsib igasuguseid küsimusi ja teab asju, mille peale ma isegi ei tuleks.
Endiste klassikaaslastega on üldse nii, et ühes või teises olukorras kujutan ette, kuidas keegi neist midagi iseloomulikku sellele ütleks. Pidevalt jooksevad gümnaasiumi pildid silme ees, kui sarnaste olukordadega kokku puutun. Jaanus: "Terveks eluks jäime sulle külge nüüd!"
Mina: "On inimesi, kes jäävad meelde" ja ma igatsen teid kõiki!!
Ma ei jäänudki äraoleku tõttu õppetööst maha, sest taaskord mu heale õnnele toimus koolis palju muud, kui arvestuslikud powerpoint esitlused, millest ma ilma kartsin jääda. Suht kerge oli asjadega edasi minna. Seda näitas juba hotellimajandus, kus õpetaja hakkas rääkima, nii et mul oli tunne, nagu oleks eelmisel tunnil täpselt sealt kohalt lõpetanud, kus ta täna alustasime. Pool tunnist õpetaja rääkis, tunni teisel poolel näitas videosid erinevatest hotellidest. Järgmiseks tunniks peame otsima netist ühe hotelli, kuhu tahaks minna. Õpetaja: "Pead endale eesmärgiks seadma, et just sellesse hotelli pean tulevikus minema."
See õpetaja on väga tähelepanelik ning suudab jälgida kõike ja kõiki. Ta näeb kohe ära, kui keegi millegi muuga tegeleb, nagu ka mina täna - tegelesin telefoni kõigi nende mõtete kirjutamisega, samas, kui mul ka õpetaja jutt väga kõrvust mööda ei läinud, sest ta suudab end kuulama panna. Ta on üks parimaid õpetajaid, ühtlasi ka üks mu lemmikumaid õpetajaid selles koolis. Viga on ainult selles, et mul pole nii suurt huvi selle aine vastu, vaid mind huvitab hoopis ta jutt kõigest muust.
Unustasin oma telefoniga tegeledes, et pidin raamatud edasi saatma, mis õpetaja ringi peale saatis. Märkasin alles siis seda teha, kui mu ees istunud Kristjan taha vaatas sellise näoga, et kas ma ei kavatsegi talle midagi edasi saata.
Tunni lõpus jagas õpetaja meile raamatud, kust pidi vaatama lisa ta räägitule, ma aga võtsin Tammsaare jälle ja hakkasin seda lugema. Mõtlesin, et ma loen autos, kui Saksamaale sõidan, aga sinna see mõte tookord jäigi.
Vahetunnis läksin Keili ja Anne-Maiga kaasa, aga nemad on need, kes selle nädala ajaga kaugeks on jäänud ning seda mõistes läksin oma autosse istuma, kuni Kiva tuli ja ma temaga terveks vahetunniks chattima jäin. Rääkis mulle Tamarist, kes endale uue hüüdnime Tamara oli saanud. Ja nagu tavaliselt, kus hundist juttu, ilmus ta ise ka kohale. Preet on meil endiselt teemaks. Seda pole vist mõtet isegi mainida. Mingi läikiv bemm sõitis mööda, mille peale ma Kivale ütlesin: "Ma vaatasin juba, et Preet tuleb, aga Preedul pole nii läkiv bemm, kui see."
Veel rääkisid nad kõigest muust, mis vahepeal toimunud ja mis neil plaanis on. Suutsin nende mõlema kapuutsinöörid ära tõmmata ja terve vahetund koos nendega oli väga naljakas. Endiselt on mul suur uudishimu näha Tamari teist toakaaslast Ändit, kes mulle Tamari msnist südameid saatis. Nii tuligi meil idee Tamari ühikasse Ändit vaatama minna, kuna ta oli parasjagu "kodus". Kiva tahtis juba koju minna, aga Tamar ei lubanud, ajas teda taga, võttis tal ümbert kinni ja vedas kaasa. Nii läksime kõik kolmekesi Tamari ühikasse Ändit vaatama, aga ta tuli meile juba trepil vastu. Siis ma muidugi veel ei teadnud, et see Ändi on, Tamar alles pärast ütles. Nii, et ma ei saanudki Ändiga tuttavaks veel, vaid külastasime hoopis Raini, kes ühikas juba tagasi oli ja arvutis istus. Läksin jälle sisse, viskasin käppa ja ütlesin talle: "Tere!", mille peale Tamar naerma hakkas. Pärast suutsin veel ta netijuhtme otsa koperdada, mis tervet tuba läbis ja netiühenduse katkestas, kui ma sinna otsa jooksin. Suutsin ka lõpuks lisaks Kivale ja Tamarile feiler olla. Tamari lemmiktegevus on feiling. Kiva ka feilis täna. Tamar viskas talle võtmed, kuigi ma nägin kaugelt juba, et uks on lahti.
Imestan, et ma suhtlemispsühholoogia tundi hiljaks ei jäänud. Jõudsin isegi oodatust varem kohale ja astusin naeratades klassi, mille peale Kerli ütles: "Särav päiksekiir!"
Mina: "Täpselt nii!"
Kerli: "Paned riimi v?"
Mina: "Ma vana luuletaja, aga Marilin pidi meil siin kõva räppar olema ju."
Pärast rääkisime, et aasta lõpuks teeb nendest riimidest oma laulu - klassi räpp, jee. Enne õpetaja tulekut käis üldse mingi haige teema selle kohta, kuhu kõik kadunud on. Kadi on ka minekut teinud ja paljud puuduvad.
Suhtlemispsühholoogia algas töölehega, kus pidi ära lugema, mitu ruutu seal on. Kui ruudud kokku loetud, pidi pinginaabriga kompromissi leidma, et kummal on õigus. Ma nõustusin Keiliga. Sellele kinnitamiseks pidi oma allkirja andma. Ülesande eesmärk oligi selles, et kas nii kergekäeliselt anda ikka allkirja? Paljud kahtlesid. Ma julgen väita, et ma olen üsna enesekindel ja panin kohe allkirja alla. Ma küll eksisin numbriga, aga siiski oli see mu tolle hetke otsus.
Tunni alustuseks ütles õpetaja: "Kas te teate ikka, et teie kursusejuhatajal on sünnipäev ja kas te teate, et Greete tuleb varsti teie rühma üle?"
Kursusejuhatajale oleks võinud ju õnne soovida, aga teda polnud täna koolis ja sellest, et meie rühma keegi juurde tuleb, on mul ainult hea meel, eriti, kui see Greetele endale parem on.
Terve tund rääkis õpetaja klassi ees ja meie arutasime vahelduva eduga kaasa. Rääkisime oskustest ja tingitud käitumistest. Õpetaja tõi jälle igasuguseid huvitavaid ja ka najakaid näiteid.
Mingi teema juures tuli mängu pere planeerimine. Õpetaja: "Mis on kartused ja mõtted, kui last ootad?"
Anne-Mai: "Ei pidudele, lähed paksuks."
Õpetaja tegi mega imestuse ja ütles: "Poisid, nii et olge ettevaatlikud nende tüdrukutega, kellel sellised mõtted on." Saime varem tunni lõpust ära ka.
Joosep oskab ka mind positiivselt üllatada. Pole vist kunagi tema käest kuulnud lauset: "Ei tea kuna me kokku saame?" Ja just seda ta täna mu käest küsiski. Tavaliselt olen mina see, kes kohtuda tahab jne. Ükski tänane vestlus pole mind nii palju rõõmustanud, kui rääkimine temaga. Homme saab Kädi 17 aastaks. Täna on ta veel tark, sest nagu üks aforism ütleb: "Kuueteistaastasena oled sa väga tark ja rohkem see ei kordu!"
Ma ei näinudki täna koolis Tamme.

Deutschland, Detschland, über alles!

Kui me Saksamaale jõudsime, otsiti saksa raadiokanalid üles. See jutt raadios meenutas mulle saksa keele tunni kuulamistöösid, kus ma midagi aru püüdsin saada, mõistes ise vaid paari sõna tähendust kogu jutust. Sugulased arvasid, et ma olen mingi saksa pro ja käskisid tõlkida, aga ma ajasin mingi haige teksti kokku selle põhjal, mis sõnadest ma aru sain. Ühesõnaga panin pool teksti ise juurde.
Samas muidugi oli mega hea raadiot kuulata. Saksa keele kuulmine ise juba valmistas mulle suurt rõõmu, toimus totaalne pööre. Parv oleks mind varem pidanud Saksamaale saatma, nagu ta ise kord lubas: viib mind Saksamaale, paneb seal maha ja pean ise vaatama, kuidas tagasi saan st. pean saksa keeles inimestega suhtlema. AGa jah saksa keel võib nii veel meeldima hakata
Mulle hakkas iga kilomeetriga Saksamaa aina rohkem meeldima. Ma armastan neid kiirteesid, mida ma tegelikult hoopis teistsugusena ette kujutasin. Ma ei tea isegi, kas see oli kujutluspilt mõnest filmist, Parve ja Niilitsa juttude tulemusest või olen ma lihtsalt kuuldu ja nähtu põhjal kõik üheks kokku pannud. Mu kujutluspilt saksa kiirteedest oli varem selline: Üks pikk, väga sile tee, kus võib sõita üle 100 km/h. See lookleb mööda ilusat kevadist Saksamaad ja selle ääres on õisi täis õunapuud ning kõikjalt on tunda magusat saiakeste lõhna. Seda viimast kirjeldas muidugi Parv mulle, kui ta Baiernist rääkis.
Tegelikkuses on aga kiirteed pikad, mitmerealise liiklusega teed, kus võib vahelduva eduga 120 km/h sõita. Seal on palju rekasid ja autosid ja pidevalt peab rada vahetama, kui ühest või teisest mööduda tahad.
Berliin sarnanes mulle erinevate filmidega. Berliini müüri ühest sissekäigust näiteks sai kohta, kus oli noorte kognemiskoht - mängiti kossu ja veedeti niisama vaba aega. See meenutas üsnagi palju Ameerikat. Ennast näiteks ma nägin filmist "Nagu kaks tilka vett" ühe kaksiku rollis, kes peale suvelaagrit ema juurde läks ja suures linnas suu ammuli aknast välja vaatas, nagu näeks esimest korda nii suurt linna ja maju. Nägin mega palju huvitavaid kohti, kus oleks tahtnud peatuda ja pilti teha, aga kuna me tahtsime enne pimenemist veel Berliini müüri juurde jõuda, siis mujal peatusi ei teinud.
Berliini müürist ma juba rääkisin. Järgmisel päeval nägin Berliini müüri aga hoopis laiaulatuslikumalt, kui me hommikul tagasi linna poodi sõitsime ja ma sellega hiljem lähemalt tutvust teha tahtsin. Mulle meeldis täiega üks sild, mille nimetust ma küll ei tea, aga see meenutab natuke mulle Londonit, kuhu mul on soov juba pikemat aega minna. Alguses ületasime teid, tükkaega fooride taga seistes, kuna kui üks foor oli roheline, siis järgmine ees läks kohe punaseks. Linnas sõites nägin poodi, kus Berliini pildiga postkaarte müüdi, kuhu ma nüüd suundusingi. Minu õnneks tehti pood just lahti. Kell oli 10, kuigi mu käel olev kell Eesti aja järgi näitas juba 11.
Postkaardid olid ukse taha tõstetud, nii et valisin endale sealt mingid lemmikumad välja. Ellale võtsin nimelt saksa keelse tekstiga, et tal saksa keel ära ei ununeks ja ta seda meelde saaks tuletada, kui mu kaardi kätte saab. Egole võtsin öise Berliini linnavaatega kaardi ning ostsin lisaks veel ühe postkaardi, millel olid mingid väravad, mis Potsdamis on ja kuhu ma oleks tahtnud ka minna, aga kuna peale linnas käiku selgus, et me hakkame tagasi kodu poole liikuma, siis olin nõus kõigist muudest Saksamaa vaatamisväärsustest loobuma, peaasi, et reedeks koju jõuab. Seda ma olin eile õhtul kõige rohkem soovinud ja sellest ka laulusõnad, mis minust räägivad: "Ma pole iial vaevanud pead, et miks mina kõike saan", nii ongi ja imed mu elus on endiselt olemas. Raudselt ütleksid paljud, et kui ma nii kaugel juba olin, siis miks ma kõigest viimast ei võtnud, aga ma ei saa. Mu jaoks on mu tavakeskkond ja sõbrad nii tähtsad, et ma ei taha sellest kõigest eemal olla, kuigi ma tahtsin terve suvi midagi sellist, kui saaks mitmeks päevaks ära minna, nii et poleks võimalik kellegiga kontakteeruda. Aga jah SÕBRAD. Sven, ma tean, et sa mõistaksid mind selles osas kõige paremini.
Siis veel sellest, et miks ma nii ootamatult läksin? Võib-olla mulle meeldib ainult see teadmine, et mu jalad on puudutanud ühe või teise maa pinda. See on nagu Eestiski, et ma tahan käia igast erinevates kohtades, kus ma veel varem pole käinud. See mu omamoodi unistus või midagi sellist. Kui juba rändamiseks läks, siis pakkus huvi ka Euroopa ehk siis - reisin, uitan, õpin Euroopat tundma? Kuigi nüüd ma ei taha vist pikemat aega enam nii pikka sõitu ette võta, vähemalt välismaale mitte. Mõtlesin, et võiks järgmine suvi kuhugi tööle minna, aga hetkel ma kahtlen juba selles, sest tegelikkuses ma igatsen juba selle nelja päevaga kõiki ja kõike. Asjaolu raskendab muidugi see, et ma ei saa nettigi eriti. Kui ma kogu selle aja oleks saanud kõigiga msnis suhelda, siis oleks see sama, nagu koduski. Hetkel leiangi lohutust oma blogist, et see meeletu pikk kodutee talutavaks muuta. Olen sukeldunud oma maailma, kõrvaklapid peas ja ainult kirjutan. Tänan oma venda, kes mulle oma miniläpaka kaasa andis. Ma oleks ammu vist hulluks läinud, kui mul seda ka kaasas poleks.
Läpaka pärast olen ka järjepidevalt akusid laadinud. Kogu aeg juhe taga. Sugulane imestab siin kõrval, et ma nii palju kirjutan. Teine küsis, kas keegi mul seda värki üldse loeb ka? Tema loogika: "2 inimest, kes seda loevad - sina ja su psühholoog."
Eile nägin bussi, mille peale oli kirjutatud Kerjan. Täiega naersin seda. Oleks ka tolle bussi peale tahtnud minna, et kõik koos kerjama hakata. Jõudsin sellest pilti ka juba teha, mille peale sugulane: "Sa tegid pilti ka sellest v?"
Mina: "Jaa, 4 tükki ka veel."
Sugulane: "Kuna sa juba jõudsid? Sa jõuad ikka ka igale poole."
Mina: "Ma tean, sellepärast mind kõik vihkavadki, et ma jäädvustan kõik nii kirjas, pildis, kui sõnas."
Sugulane: "Kes sind küll sünnitas siia`?"
MIna: "Emme ja issi..ega mul on sinu geenid ka!"
Eile ka juba nii haigelt ootasin koju jõudmist, rohkem isegi, kui Saksamaale minekut. Kilomeetrid üldse ei sujunud. Täna õnneks läheb kiiremini, kell võiks ainult aeglaselt tiksuda, et vähema ajaga rohkem kilomeetreid läbida ja õigeks ajaks koju jõuda. Et nüüd Tamm naerda saaks, siis mul meenus see Lauris Reiniksi "ma jooksen" laul, milles Tamm oma fantaasiat väljendas ja mulle rääkis, kuidas Oha Tallinnast nii mu juurde Võrru tuleb - jookseb, väntab väsimatult rattaga, varastab hobuse kuskilt ja ratsutab jne. Hetkel olen ma ise vist selles rollis, et tuleks kasvõi läbi tule ja vee, et kohale jõuda. Muidugi mitte Oha pärast, aga põhimõtteliselt.
Kui veel Lauris Reiniksist rääkida, siis täna sellele tagasi mõeldes, meenutab tema laul "Linnamuinasjutt" mulle mu üleeilset lugu rekkaajuhiga, kellega me naeratusi vahetasime. Selle laulu video on täpselt selline, nagu minu ja selle rekkajuhi kohtumine. Just sel hetkel, kui ma seda lõiku kirjutasin, sõitsime ühest rekkast mööda, aga pettumuseks oli see juht mingi vana mees.
Kõigi nende pikkade sõitude ajal sai mõtiskleda igasuguste asjade ja inimeste üle. Mõte haigelt jooksis. Samas võib-olla sellised pikad sõidud aitavad - on aega mõelda kõik läbi, et siis tagasi jõudes sellest lähtuvalt tegutseda.
See on nii haige, kuidas üks hetk pole und, vaatad aknast välja, teine hetk on silmad kinni vajunud ja kui ärkad, siis mõtled, kuidas ma küll magama jäin ja tundub, nagu oleks terve igaviku ära olnud.
See Saksamaal käik autoga oli kindlasti huvitavam ja teistsugusem, kui lihtsalt sinna kohale lennenukiga lennata. Autoga sõites näeb palju rohkem nii Saksamaad kui ka vahepeale jäävaid erinevate maade loodust ja kultuuri.
Sõidan praegu läbi Poola. Koolilapsed kõnnivad kooli. Tahaks ka koolis olla, kuigi mul on hetkel vahetund ja siis algaks klienditeenindus, milles A saamiseks on mul töö tegemata. Ups!
Siin on nii palju erinevust Eestiga. Poola tundub võrreldes Eesitga täieliku arengumaana. Siin pole Internet nii laialt levinud. Inimesed käivad jala kooli, mitte ei ummista tipptunnil autodega tänavaid. Paljudes kohtades on taksofonid, nagu meil Eestis 10 aastat tagasi.
Selles olen ka kindel, et poolakad ei oska laulda, aga vähemalt on iga maa raadiost piisavalt palju popmuusikat tulnud, mis Eesti raadioteski. Ainult selle vahega, et Poola on popmuusikaga meist aastatega kõvasti maas. Siinsed kuumad hitid on meie jaoks ammu unenud vanad. Keegi näiteks mäletab, millal oli raadios põhihitt "Moonlight shadow" või "Apologize"? - päris ammu ikka oli see. Uuem lugu on näiteks "I need you now", mida iga päev raadiost vahet pidamata tuleb ja mis pärineb samuti eelmisest aastast. Danza kutorost ja Welcome to St. Tropezist võib siin ainult unistada.
Kaasajale sarnanevad ainult valimisreklaamid, mida on kõikjal ja palju. Poolakatel on nii keerulised nimed, et mul läks tükkaega, enne kui täispika nime arusaadavalt kokku suutsin lugeda.
Poolas on ägedad kohanimed. Osad on nii keerulised, et ei oska kokkugi lugeda, mõned meenutavad pikki mitmesõnalisi Ameerika linnasid ja osad sarnanevad kuulsate kohtade. Näiteks Saksamaalt tulles peale Poola piiri on Las Vegas ja ühes kohas on Ilbitza (meenutab Ibitzat).
Kui tehnika veab alti, siis ei tellita Poolas puksiiri, vaid mees võtab naise appi ja hakkavad ohutulede vilkudes koos oma kaubikut käima lükkama. Ka sügisesed põllutööd tehakse lihtsal kujul - üks on traktori roolis, teine kõnnib adrast kinni hoides taga, mitte nagu meil siin, et Valtraga ühest põllu otsast teise paarkorda ja valmis.
Kui me Poola ühes tanklas peatuse tegime ja ma üle sebra kõndisin nagu Võruski, pidas sugulane mind hulluks, kuna Poolas ei arvestada jalakäijatega. Sugulane: "Poola on selline maa, kus aetakse sind nii alla nii, et isegi nime ei küsita." Ma ei taju üldse ohtu. Olen nii sinisilmne või siis egoist, mõttega, et mind ikka keegi alla ei aja, kui ma üle sebra kõnnin.
Poolas on ilusad noormehed. Täna nägin palju endavanuseid tänaval kooli kõndimas ja eile enne magama minekut baari ees. Poolas on palju baare. Igas väiksemas asulas võib tankla kõrval olevate majade pealt leida sõna "bar". Eile ööbisimegi ühes sellises kohas. Kõndisin just tankla wc-sse riideid vahetama, kui ühed baari juures olevad kutid mind jälgisid, veelenam, kui ma mõned minutid hiljem tagasi lühikeste pükste väel baarist mööda jalutasin ja nad mulle vilistasid. Mu kirjud suvised lühikesed püksid pälvisid üldse palju tähelepanu kogu selle tripi aja, sest kuigi meie jaoks tundub Poola ja Saksamaa ilm veel täieliku suvena, siis nemad võtavad seda kui sügist ja käivad paksemate riietega. Poolakad kandsid umbes sama riietust, mida meie praegu Eestis sügiseste ilmadega, Saksamaal olid aga kõigil juba mantlid ja joped seljas, kuigi seal oli veel soojem, kui Poolas. See oligi mega hea, kui ma hommikul Berliinis autost välja tulin ja lühikeste väel tanklasse kõndisin, samal ajal, kui üks naine ja mees väljas hommikusööki sõid, mõlemal mütsid peas, sallid kaelas ja jope seljas. Võite ise ette kujutada, mis nägudega nad mind vaatasid. Mul endal polnd üldse külm. Hommikul ei saa aru ka midagi, ei tunne veel õieti miskit. Sugulased nimetasid mind suvitajaks ja kõik teised tankla ees olijad saatsid mind oma pilkudega. Ainuke, kes mind mõisis, oli mees wc-s, kellele raha pidi maksma. Kuna me mitu päeva juba ringi rännanud oleme, siis sain seal lõpuks ka pesus käia. Dusche juurde sai aga meeste wc poole pealt läbi minnes ja nii pidin ootama, kuni nood meinkut teevad, et ma pessu saaks minna.
Nii hea on praegu koju sõita. Mõte sellest tekitab juba nii hea feelingu, mida kõike ma täna veel teha tahaks, sest arvatavasti saan jätkata oma plaane sealt, kuhu need jäid, kui otsustasin Saksamaale sõita. Igatsesin nii väga oma sõpru. Ma ei lähe enam kunagi ühelegi tripile sugulaste või suurte inimestega, sest see pole üldse see, mis oleks sõpradega. Ego ja Martin rääkisid mulle suvel eurotripist, mis tookord mu jaoks täieliku hullumeelsusena tundus, aga nüüd, kui ma sellest juba osa olen saanud, siis on see tegelikult mega hea mõte, raha peab ainult kõvasti olema. Ehk kunagi tulevikus võtan midagi sellist ette.
Tahtsin selle jutuga jõuda filmini "eurotrip", sest sõnaga Berliin meenub mulle automaatselt see stseen, kui too seltskond sealt filmist tahtis Berliini saada, aga too kaubikujuht, kes neid Bukaresti viis, sai hoopis teistmoodi Berliinist aru ja ütles: "Ei kunagi enam Berliini." Scotty aga mõistis seda nii, et mees sõidab Berliini ja nad ronisid autosse.
Kui veel filmidest rääkida, siis Berliini tänavatel müüdavad puuviljad tuletasid ka mulle igasuguseid filme meelde, kus tänavatel puuvilju müüakse ja siis keegi sealt mingi puuvilja võtab ja jooksu pistab. Kui ma oleks saanud seal tänaval kõndida, siis oleks sama teha tahtnud.
Kui ma neid Berliini postkaarte Egole ja Ellale ostsin, oli mul selline tunne, nagu alati Niilitsa tundides, kusjuures too müüja ka ärritus täpselt samamoodi nagu Niilits seda teinud oleks. Tahtsin marke ka. Ütlesin: "Die Marke?", ise kahtlesin, kas eessõna oli die või der, aga praegu järele mõeldes on die nagunii mitmuse tunnus. Müüja küsis saksa keeles mu käest, kas ma tahan marke, millega riigisiseselt kaarte saaks saata või riigiväliselt saatmiseks. (praegu, kui seda kirjutan, möödusime Poola mentidest, kes tee ääres passisid ning üks neist kumminuiaga levitas). Ma vastasin: "Yes", ise mõtlesin tükkaega küsimuse sisule, mis ta mulle esitas. Seepealle oleks Niilits mulle juba öelnud: "Birgit, ma ootan!"
Ja Jaanus oleks ta ootused purustanud lausega: "Jäädki ootama."
Müüja juba ärritus ja küsis:"Inside or outside?" Vastasin inside ja hakkasin praegu naerma, sest alles nüüd jõudis mulle kohale, et ma ostsin margid, millega ainult siseriiklikult kaarte saab saata. Loodan mingile imele, et need siiski kohale jõuavad, aga küllap vist mitte.
Peale kaartide ostmist leidsin enne silla juurde minekut koha, kus avanes super vaade Berliini müürile, teletornile ja O2 Worldile. Nautisin tükkaega vaadet ja üritasin siis sillale minna, aga teel oli mitmeid takistusi. Ma olin minekuga nii vaimustuses, et komistasin veetopsi otsa, mis tänaval lebas ja sain märjaks. Järgmiseks oleks jalgrattur minust üle sõitnud, kuna me ei mõistnud piisavalt hästi üksteist ja liikusime katkendlikult. Lõpuks hüppasin lihtsalt ta ratta eest ära. Tahaks ka Berliinis elada, siis ma sõidaks vist iga päev rattaga. Ratturite jaoks ongi eraldi tee, aga ma ajasin selle kogu aeg kõnniteega segamini, kuna need asetsevad kõrvuti ja sain pidevalt sõimata mõne ratturi käest. Saime kuulda ka ühe sakslase sõimu, kes pikast tööpäevast väsinud oli ja koju tahtis minna, aga me liikusime tema arust liiga aeglaselt, kui Berliini müüri otsisime, nii et ta tegi akna lahti ja sõimas saksa keeles. Ma ei saanud midagi aru. Vaatasin teda lolli näoga. Sugulane ütles, et oleks pidand pilti tegema temast, siis oleks veel rohkem nalja saanud.
Kogu Berliinist Port2000ni sõites kirjutasin blogi, et see seal ära postitada. Port2000 oli ainuke koht, kus ma netti sain. Tagasi tulles oli nett sealgi nii aeglane ja lõpuks hakkas veel facebook ka näkku panema. Keegi häkkis vist mu kasutaja ära vms, igatahes ma ei saand enam sisse logida. Proovisin kohalikus Internetipunktis ka facebooki minna, aga seal oli üldse kõik poola keeles, nii et ma ei jagand matsu. Koju jõuan, siis loodan, et mu kasutaja on ikka alles, vastasel korral pean hakkama oma 780 sõpra uuesti lisama.
Kaks ööd kokku Poolas - ülemõistuse hull on see. Kuigi Poola on oma idiootsuste, mitmekesisuse ja erinevusega Eestist mulle juba huvi hakanud pakkuma. Õnneks ma lähenen juba Poola piirini, et siis sadu kilomeetreid läbi Leedu tühermaade sõita.
Eile peatusime, siis läksin kohe magama ära, nii et kõik teised võimalikult ruttu sama teeks ja hommikul vara üles tuleks ja minema saaks. Hommikul tulingi esimesena ülesse, hakkasin oma asju otsima ja mööbeldasin, nii et kõik teised olid ka sunnitud ärkama ja teekonda jätkama. Kell 7.10 hakkasime liikuma. Arvestasin, et piirini jõuame umbes kell 12, aga kõigi eelduste kohaselt jõuame kell 1 Poola piirini. Mul meenus kohe laul: "Pikem peatus Poola piiril, piirivalvalvur sisse hiilib.." Ei, õnneks enam piiri peal dokumente ei kontrollita, seega säästab see aega.
Oleme teinud vahepeal kaks peatust bensukates. Esimesel söödi. Ma ei söönud, kuna ma söön alati siis, kui ma ärkan, nagu ka täna. Oma põhitoit ikka kaasas - koorikleib, või asemel juust ja banaanid. Viimased aga jäid kuhugi pudelite alla ja läksid tänu sellele nii lapikuks ja halvaks ära, et olin sunnitud need täna üldse minema viskama.
Vaidlesime sugulasega terve tee selle üle, kust kaudu me tulime. Ta arust sõitsime me tagasi Saksamaa poole, kuigi toda teed mööda polnud me ei tulles ega ka eile varem sõitnud. Tema aga väitis, et täpselt samad asjad olid eile tee ääres. Mu arust ongi Poolas ühed ja samad majad, poed ja tanklad igal pool.
Teise peatuse tegime just hetk tagasi. Piirini on 20 kilomeetrit. Sain teada, et koduni on sealt umbes 500 kilomeetrit. Mul enamvähem kõik ära kirjutatud. Jõudsin just järeldusele, miks mul nii palju inspiratsiooni kirjutamiseks on olnud - mul on hetkel nii suur suhtlemisvajadus, mida ma pole viimased 4 päeva korralikult teha saanudki. Ma kujutan ette, kuidas ma täna kõik need surnuks räägin, keda Eestis näen.
Martin kommenteeris facebookis, et ta tunneb mu kaamerale kaasa, aga kahjuks või õnneks pole mu kaamera eriti palju läbi pidanud elama. Saksamaale sõites ma pildistasin aknast suht palju igasuguseid asju, aga Poolast on mul nii villand, et pole isegi tahtnud seda pildistada ja enamuse ajast olen ma kahel viimasel päeval läpaka taga veetnud.
Kogu selle tripi ajal on meie lahutamatuks kaaslaseks olnud rekad, mille keskel ma ka praegu Kaunase poole sõidan. Ma olen juba Leedus ja öeldi, et loodetavasti jõuame kell 7 Rõugesse, mida ma aga hästi uskuda ei taha. Hea, kui kümnekski koju jõuab. Ma ei jälgi isegi ühtegi teeviita enam. Tegin seda järjepidevalt teisipäeval, kui me päikseloojangu saatel läbi Leedu sõitsime. Enamus Leedu kohanimedest lõppeb, kas A või AI-ga. Samuti on Leedus teeviidad sinised, nagu Eestiski ja need tekitavad koduse tunde. Ilmselgelt on Leedus parem olla, sest Leedu on ka üks Baltimaadest.
Iga riigiga läks ilma aina jahedamaks. Leedus sadas vihma juba natuke. Loodan siiski, et Eestis on hea ilm. Vähemalt on kodutee selge, et GPS Kati meid jälle valesti ei juhataks. Too on kõigi nende 4 päeva jooksul täiega segast pannud. Eile jooksis peaaegu kokku, kui meid kiirteele tahtis juhatada - järjest muudkui korrutas: "Keerake järgmisest paremale."
Saksamaal sõitsime ka GPS-i eksituse pärast kiirteelt varem välja, kui pidi. Väga ulme, kui segast too võib panna. Õiget teed ei tea, siis võib päris haigelt ära eksida selle pärast. Ja kõik need põhilaused, mida see kogu aeg korrutab on mul nii pähe kulunud, et ma võiks une pealt ka kellelegi teed juhatada.
Jõuame kohe Kaunasesse, kus on see sild ja jõgi, kust ma päikseloojangut nautisin. Teisel pool seda on aga suur kortermajade rajoon, veel võimsam ja suurem, kui Lasnamäel. Ootangi, et saaks pildistada seda. Tahaks ise ka seal elada. Mega huvitav elu oleks seal, ülipalju rahvast elab ühes kohas koos - VÕIMAS.
Teel on palju rekasid, mis veavad väikseid sõiduautosid. Saksamaa kiirtee kõrval parklas oli terve platvormi täis uusi bemme ja täna olen mitut platvormi näinud, mille peal on sellised Golfid, mida ma tegelikkuses endale alati olen tahtnud - üks oli must Golf3 ja teine Golf4.
Käisime Kiviaias söömas. Terve päev ootasin, et Leetu jõuaks ja korralikult süüa saaks, et mitte Poola si**a enam sööma ei peaks. Ega asjata siis öelda halva asja kohta, et see on Poola kaup.
Leedus siis tänase päeva esimene suurem söömine, šašlõk riisiga - elu hea. Kohe ületame Leedu-Läti piiri. Tean, et Riiast jõuab 4 tunniga koju, nii et neli päeva nelja tunni kõrval pole enam üldse palju. Avastasin ka, et kõigega on võimalik harjuda - terve päev täna autos istunud, aga no problemo, aga kui midagi tuhandeid kilomeetreid oodata, siis tundub lõpusirge kõige pikem ja piinavam. Nii võib närvihaigeks muutuda. Närisin küüsi juba kannatamatusest, kuigi tavaliselt ma seda kunagi ei tee.
Tee enne Apesse jõudmist on väga hull ja auke täis, aga siiski valmistas see mulle suurt rõõmu ja ma ei jõudnud seda teed ära oodata, kuna peale seda algab Eesti. Mõtlen tagasi, mis eile samal ajal tegin? - Sõitsin. Mis üleeile samal ajal tegin? - ka sõitsin. Palju sai sõidetud jah.
Peaks veel mainima, et kliimamuutus on väga hull. Saksamaal sai veel lühikeste riietega käia ja hommikul Poolas T-särgi peal olla, aga nüüd pidin nii dressika kui ka jope korraga selga panema ja ikka oli külm.
Lätis oli juba üliboonus - veelgi suurem kodutunne ning Eestile sarnane vihmane ja sügiseselt värviline ilm. Ka raadiost tuli juba "loca people" jne.
Pärast Eesti piiri ületamist hakkasin kõnesid tegema. Algul helistasin vennale ja käskisin tal kodus olla, et ma pärast seda pikka sõitu oma asjadega ukse taha ootama ei peaks jääma. Järgmisena helistasin Ohale, et uurida, mis teised teevad. Ma olin nii kindel, et kõik on Innu sünnipäeval ja ammu segi juba, aga nüüd tulevad mängud jälle imed. Ma ei tahtnud just sellepärast Saksamaale minna, et ma oleks jäänud ilma Innu sünnipäevast. Mõtlesin täna ka, et ma jään nii hiljaks sinna minekuga, kui ma alles kell 10 tagasi jõuan, aga nagu Oha jutust selgus, siis ma ei jäänudki hiljaks nagu ma algul kartsin, sest Innu peab oma sünnipäeva hoopis laupäeval. Öeldakse, et 2 head ei saa, aga nagu selgub, siis ma saan kasvõi 3, kui vaja. Mul oli nii hea tagasi olla.
Käisin kodus ruttu facebookis, kuna mulla valmistas muret see, kuidas ma Poolas enam sisse logida ei saanud. Koju jõudes selguski, et mu facebook on ära häkitud. Pidin tõestama oma identiteeti ja siis tuli facebookis googlemap lahti ja näitas, kus mu konto ära häkiti. Õnneks sain parooli ära vahetada ja nüüd jälle kõik korras.
Venda polnud kodus. Helistas mulle ja ütles: "Kas sugulased läksid ära v? Ma tulen naisega sinna!"
Mina: "Ma olen 4 päeva ära ja sul on juba naine v?"
Pärast selgus, et see oli ta klassiõde ja klassivend, kellega nad koju ilmusid. Ma rääkisin aga neid surnuks ja läksin linna, kus rääkimine jätkus. Ma pole 4 päeva korralikult suhelda saanud ja nüüd oli mul selleks suurepärane võimalus. Ma arvan, et kõigil oli kopp ees mu Poola teemast juba.
See oli nii nunnu, et kõik helistasid ja kõigil oli hea meel mu tagasi tuleku üle, kuigi ma ei osanud kuidagi selgitada seda, kuidas ma nii vara tagasi jõudsin. Alguses rääkisin Joosepiga, siis raudtee ülesõidul nägin omaarust Kaarlit, peale mida ta mulle helistas ja küsis: "Sa ka juba Saksamaalt tagasi?" Ta pidi mulle hiljem helistama, et kohtuda, aga ma ei tea, kus ta kadus. Igatahes mul oli rõõm temaga rääkida, nagu ka Ego ja Martiniga, kellele Kristianne mu facebooki saksa keelse lause: "Willkommen in Estland!" ära tõlkis ja nad minuga kohtuda tahtsid. Ego kallistas ja tõstis sada korda mind üles ja siis rääkisime mega pikalt seal veel kõigest. See, kuidas me Egoga üksteisest lahkusime oli nagu filmis - hoidsime käest kinni, kuni ma kaugemale kõndisin ja siis ta käest lahti lasin. Jaa Ego on nunnu sõbbu mul.
Ma olin nii õnnelik, et kohe tagasi tulles kõik nii positiivselt mind vastu võtsid, kõigiga suhelda sain jne. Maria juures oli vaikne kuidagi, kuigi Innu ja Priit juba jälle laulsid oma laule, aga mõned olid nii mossmoss, et mul oli neid kurb sellisena näha. Maria ja Mariana sättisid klubisse minekuks ja kutsusid mind ka kaasa, aga pärast 1500 kilomeetrit polnud küll enam mingit isu klubisse minna, kuigi kõik käskisid.
Sain Innule isiklikult ka õnne soovida, nagu ka ta õigel päeval - tegin kõik, et Poolas facebooki saada ja talle õnnitlused edastada, peale mida mu facebook ära häkiti. See oli nii armas Innust, kuidas ta ütles: "Biku, sa pead ka homme mu sünnipäevale tulema, muidu ma olen sinus pettunud."
Mina: "Muidugi ma tulen. Lähen panen su vanaemaga sõpsi."
Innu: "Mu vanaema oleks ka kindlasti õnnelik, kui sa tuleksid."
Oha rääkis ka nii nunnut juttu mulle sellest, kuidas ta see nädalavahetus poleks Võrru tulnudki, kuna meil olid mega plaanid, mis kõik õhku lendasid, kui ma talle ütlesin, et kaon nädaks ajaks. Ta pidi täna infarkti saama juba sellest, kui nägi telefoniekraanil mu nime. Mu ego tõusis jälle sellest, kui ta oma ego alla oli surnud ja midagi minu heaks suutis teha. Täna me saime ülihästi läbi, ma ei tea, mis ime läbi.
Mingi aeg viisime kõik klubisse. Olime mõlemad Ohaga kainekad. Pärast ma jätsin enda auto Statoili juurde ja siis sõitsime kolmekesi ringi - mina, Tamm ja Oha. Oha võttis mu Saksamaalt ostetud tšäksi ka ära, kuigi alati olen mina süüdi, kui ma talt mingi asja ära võtan.
Industriaali juures rääkisime Raunoga juttu. Pärast ta viiski teised Favorasse ja ma tõin oma auto, läksime Priidu juurde, jätsin oma auto sinna ja siis hakkasime kõiki koju viima. Ma läksin ka kaasa, kuigi ma oleks ammu koju saand minna. Viisime algul Tauri ära, siis Mariana ja lõpuks Innu. Ma olin jälle viimane, kes koju jõudis.