Ma olen väsinud sellest pidevast teesklemisest kogu aeg, igal pool - tööl, kodus, sõpradega jne. Ma tunnen end lõksus, iseenda vangis. Vihkan, et ma ei saa olla loomulik, teha ja välja öelda asju, mida tahaks. Õieti ei teagi, kuidas midagi. Ei oska end väljendada. Mul pole isegi jõudu selleks, et kuskilt pihta hakata. Keegi kuskil ikka kannatab.
Ma olen väsinud sellest, et kõik küll tahavad või ootavad midagi, aga keegi ei anna vastu kasvõi veidi hoolimistki. Inimesed on nii enesekesksed, loeb ainult see, mida igaüks ise tahab. Kuidagi nii külm ja mõttetu on olla. Tunned, et kõik sõnad on tapvad ja kõik teod põrmustavad. Ja mina üksi kõige selle keskel. Mõistmatu.
Ma ei tea, võibolla on iseendal ka nii suur usaldamatus kõigi suhtes, et see surub end ise maailma eest lukku ning see, mis välja paistma jääb on kaitsena rünnakupositsioon, mille taha ei näegi midagi. Lükkan ise kõik hoopis eemale. Nagu ma ühele inimesele kunagi ütlesin: "Ma ei näe ennast kõrvalt." Saan vaid oletada ja enda seisukohast hetkeolulorda analüüsida. Ma ei tea, selgitage siis mulle vahepeal vms. Ise olen püüdnud ka aidata, näha müüride taha ja olemas olla, ükskõik kui keeruline ka poleks, aga on ka minnalaskmist, sest vahel lihtsalt ei jaksa, hakkad juba ise hävinema.
Ja täpselt selle teksti kirjutamise ajal lendas Sass Henno Twitteri teade ette: "Kiire soovitus. Tundke oma elus ära need tegelased, kes eeldavad, ootavad ja vahel isegi nõuavad teilt käitumist, mida nad ise teile never ei paku. Igal ühel on mõni selline. Shut them out."
Ja kui sa pole selline, nagu eeldatakse, siis oled halb. Mis seal ikka. Ma olen juba teadlikult hakanud analüüsima kõike ja küsima inimestelt konkreetseid põhjuseid, et selle kaudugi mingi järelduseni jõuda. Noh, et miks sa üldse tulid või mida sa tahad? Eile näiteks istus üks kolleeg autosse ja ütles ohates: "Ma ei saa aru, miks inimesed nii õelad on?"
Teate, ma ei osanud isegi sellepeale midagi vastata, sest viimasel ajal on tema see, kes just ise seda on.
"Kes sulle siis jälle liiga tegi?" küsisin, ise mõttes iroonitsedes. Seda mitte üldse halva pärast, aga tundus kuidagi õige, sest seda, mida külvad, seda lõikad.
Kui asi nüüd naljaks pöörata, siis enesetunnet leevendab seegi, kui tead, et keegi on sinust veel hullem, nagu see kolleeg leidis, et on ikka õelad inimesed või, kuidas Malla rääkis, et kui temaga sõites öeldakse, et ta kihutab, siis on tal alati kaitseks öelda: "Näeksite te veel, kuidas Biku sõidab.."
Kusjuures roolis olles väljendub just kõige enam see, milline su stressitase ja vaimne seisund parasjagu on.
Aasta hakkab läbi saama ja ise ka päris läbi sellest aastast. Loodame, et uus tuleb parem ja sünnipäevaks kinkige mulle lihtsalt veidi õnne, et järgnev eluaasta veidigi õnnelikum tuleks. Kuhugi peab ju lõppude lõpuks omadega jõudma. Ma ei luba, et ma õnne osas samaga saan vastata, sest mul pole hetkel suurt midagi anda. Ainult aastast räsitud ja õnnetu mina.
 |
| Ei tea |
