Reisin, uitan, õpin Eestit tundma

Otstarbekam on vist kirjutada sellest, mis hetkel aktuaalne on, sest nagu te ise näete, siis on blogi sündmustekäik umbes kahe nädala võrra tegelikkusest maas. Seega kiirelt ülevaade vahepeal toimunud sündmustest, isegi vist pikalt seletamata, vaatab ainult, kuidas mul, kui pika jutuajajal see õnnestub.
Kõigepealt msni pealkiri "Reisin, uitan, õpin Eestit tundma", mis pärineb Tommyboy, Kozy & Chalice laulust "Eesti suvi", mida ma aastast-aastasse igal suvel kuulan ja nüüd pidasin tarvilikuks sealt selle lause võtta, kuna ma viimasel ajal ainult reisingi igalpool ringi. Paljud arvavad, et ma olengi kuskil reisimas hetkel, aga tegelikult räägib see pealkiri üleüldiselt mu suvest ja kui ma msnis olen, siis ma olen eeldavasti ikkagi kodus, või no kui pealkirja lõpp just midagi muud ei kirjuta. Niisama Võruski ringi käies tuleb alati keegi ja küsib: "Õpid jälle Eestimaad tundma? Kus sa seekord siis lähed?"
Jaanus ka ütles: "See on lihtsalt hämmastav, kuidas sa igalepoole jõuad." - omaarust ma peaks veelgi rohkem jõudma. Kui ma ühe päeva juba koju pikemalt peatuma jään, siis mõtlen, et peaks midagi tegema või kuhugi minema.
Nagu ma rääkisin, siis 14. juulil aitasin Egol eneseületust teostada. Asusime hommikul koos teele, tema joostes, mina ratta kõrval rahulikult sõites. Ego lubas küll 24 tundi järjest joosta ja läbida umbes 240 kilomeetrit, kuid reaalajas läbis joostes/kõndides vaid 111 kilomeetrit 15 tunniga. Mõtlesin toopäev teda vaadates, et äkki nüüd ta lõpetab oma hullud ideed, aga järgmisel päeval teatas ta, et ta jalad on taastunud, lubas trenni tegema hakata ja siis 48 tundi järjest joosta.
15. juulil avati klubi Industriaal, kuhu Kapp mind kutsus. Mõte sellest, et Kapiga minna oli muidugi ahvatlev, kuna me pole nii ammu näinud ega koos teinud midagi, aga ma ei teadnud, kuidas ma linna ja tagasi saan. Teadsin, et Kristianne, Krissu ja Ego lähevad ka Võrru ning helistasin Kristiannele. Oleksin temaga linna saanud, aga loobusin sellest mõttest, kuna ma poleks temaga koju saanud. Olin esialgu plaanitu. Õrnalt oli tunda veel unist olekut, mis võõrutas mind kuhugi minemast, osaliselt ka see, et tulemas oli Viitina kuurits, milleks ma välja puhanud pidin olema. Rääkisime Joosepiga: "Mis Biku teeb?"
Biku: "Biku räägib Joosepiga!"
Joosep: "Nõuuwey, Joosep räägib Bikuga, milline kokkusattumus." - Haah, ma ikka naeran teda, kuigi meie tänane rääkimine oli jälle nii bf vestlus. Nii hea ja parim ja nii palju naermist. Mul pole kunagi igav, kui ma temaga räägin. Rääkisin talle oma tänastest emotsioonidest, kutsetest ja võimalustest, kuna täna on reede, mille peale ta mulle ütles: "Kui mina oleks siis, ma ei mõtleks ka praegu ja kohe läheks, kuna ma igatsen kõikiii!" - Ma ei jõua ära oodata, kui ta Norrast tagasi tuleb. Siis ma kutsun ta kasvõi igapäev endaga välja.
Võrru minekust aga nii palju - mõtlesin, et kui ma kaua veel üleval olen, siis raudselt kutsub keegi kainekaks ja ma saan ikkagi Võrru minna. Viimasel ajal mu mõttejõud töötab ja kutsutigi. Mell tahtis tegelt hästi korraks sõita, aga nagu ma varem maininud olen, siis see korra kestab vahepeal päris kaua. Käisime alguses kellegi juures. Ma jäin autosse. Helistasin Kapile, küsisin, et kuna ta Võrru läheb ja siis läksin Melliga rääkima. Surusin jälle oma tahtmise läbi ja läksime lõpuks Võrru. Jätsin nad Statoili juurde ja kõndisin ise Industriaali. Ütlesin ainult: "Ma käin korra ära, helistage, kui koju tahate."
Industriaali juures oli suht palju rahvast. Läksin sisse. Esimene, keda ma seal nägin oli Sven. See tundus nii uskumatu. Ta pilk ja see jahmatus/imestus, mis meid tol hetkel kohtudes tabas. Ta rääkis parasjagu telefoniga ja liigutas suud, öeldes "tsau". Meid lahutas aga Genri, kes kohe rääkima hakkas ning mõne hetke möödudes kadus Sven kuhugi ja ma ei näinud teda terve õhtu enam kordagi.
Tahtsin, et Genri aitaks mul Kapi üles leida. Läksime sisse, kui Kapp just välja tuli ja ütles, et ta käib õues korra, kuna seal sees oli nii umbne. Ootasin neid tagasi ja jälgisin mööduvaid inimesi. Nii palju sõpru ja tuttavaid oli. Kõik käisid vahelduva eduga rääkimas. Oha ka oli suht sõbralik, aga vaatamata sellele suutis ta ikkagi mu lokid, nagu ta ise ütleb, sassi ajada.
Kapp oli ka suht kinni omadega. Moks ja Mast olid ka seal, nii et tekkis korraks väike klassi kokkutulek juba või nii. Räägiti veel ja lõpuks mindi sisse. Ootasin Kapi ja Genri ära ja siis tantsimaaa. Elu tore oli, kõik oli mega super- ruumide kujundus, muusika, rahvas, feeling jne. Muusika just sellepärast, et palju oli dubstepi, technot ja sellist värki. Minu arust on Industriaal Võru kõige vingem klubi üldse. Mulle täiega meeldis ja täna oli üldse nii hea öö. Mis oleks veel parem, kui oma kahe nunnu sõbraga klubis tantsida!? Lisaks veel palju teisi toredaid inimesi, kes seal olid. Tantsisime mingi tund aega, kuni Mell helistas ja küsis, et kuna ma tulen. Ma olin nad vahepeal täitsa ära unustanud, aga kuna neil endal ka tegevust oli, siis ei pidanud nad minu taga vähemalt ootama, kui siis ainult natuke, kui ma 10-15 minuti pärast tulla lubasin, aga läks pool tundi, enne kui ma lõpuks minema sain hakatud. Ütlesin teistele ka, et lahkun, käisin korra Kapi juures veel ja kõndisin tagasi Statoili. Mu esimesed mõtted sealt ära minnes olid: ma tahan sinna kindlasti veel minna, lemmikkoht nüüd. Kõndisin mööda pimedat tänavat ja trükkisin jälle telefoni kõike head, mis mul pähe tuli. Autoni jõudsin, siis Mell küsis, et kus ma käisin. Nad olid suht imestunud, kui mu klubis käigust kuulsid. Tegelikult ma ei viitsinudki neile väga seletada, peamine oli see, et see vähene aeg Industriaalis oli meeldejääv.
16. juuli traditsiooniliselt Viitina kuurits. Algul läksime Annu ja Saguga Viitinasse. Jõudsime õigeks ajaks Järvessaarde - kostüümide ja võistkondade ülevaatus polnud õnneks veel alanud. Tegin Võrumaa Teataja kuuritsa artikli jaoks märksõnu ja pilte. Naerda sai ka päris palju, kuna võistkondade omapoolsed kommentaarid olid elu head ja kõigil olid mega vinged kostüümid.
Enne kuuritsapüügi algust kõndisime järve äärt mööda, kuni Lepakas Alicet, Pillet, Karlit ja Mikku nägime. Ma jäingi nende juurde. Ei jõudnud ära seletada seal jälle - laulupeost ja kõigest muust, mis vahepeal toimunud oli, aga millest varem rääkida polnud jõutud.
Silla omanik tuli ka oma tooliga ja tahtis, et me talle ruumi teeks. Hakkas juba istuma, aga tool kukkus vette - hea, et ta ise vette ei kukkunud. Üldse sai suht palju nalja. Mikk pildistas mingit meest, kes järve peal paadis oli. Too hakkas aga sellepeale pluusi selga panema ja viskas paati pikali, nii et ainult jalad näha jäid.
Peale võistluse algust jalutasime Miku ja Karliga ümber järve, jälgides erinevate võistkondade tegevust. Kõik küsisid mu käest Ego eneseületuse kohta. Ei suudetud ära imestada, et ta päriselt nii palju maha jooksis ja kõndis.
Leidsime kuskilt järve äärest puu otsast rippumast paki kanakoibadega, millele oli lisatud vene ja eesti keelne tekst: kanapüügiluba. Mega segast.
Käisime teisel pool järve Daffi võistkonna juures ka. Daff kommenteeris mu Võrumaa Teataja värki ja kui ma temast pilti tegin, ütles ta: "Ma loodan, et see pilt läheb su isiklikku arhiivi, mitte Võrumaa Teatajasse."

Kõik võistkonnad olid üldse väga vinged. Üks püüdis kala asemel järvest hoopis vähi välja. Ühed lehvitasid ja poseerisid, kui ma neist pilti tegin. Tegelikult tahtsin haigelt Olerexi reklaami näitlejast Anti Kobininist pilti teha. Istusime ka Miku ja Karliga seal ja seletasime. Karlit oli ka üle pika aja tore näha ja temaga segast panna. Tal nii hea jutt, et ma kogu aeg naersin teda.
Mul läks kõht vahepeal mega tühjaks. Käisime poes, ostsin süüa, teised ostsid juua. Tegime plaane õhtuks.
Karli korrutas kogu aeg, et tal on pohhui, ta on 19. Ma ütlesin, et ta läheks poodi, paneks ginni leti peale ja kui talt dokumenti küsitakse, siis ta ütleks: "Mul on pohhui, ma olen 19!"
Lõpuks ta seda ikkagi teinud, aga kogu õhtu korrutas ühte ja sama lauset.
Pärast läksime silla peale. Meil oli mega piknik - kõik istusid ringis, jõid ja rääkisid, kuni mingi mees oma pojaga ujuma tuli ja silda kõigutama hakkas. Läksime tagasi Järvessaarde. Vaatasime autasustamise ära, tegin vajalikud märkmed ja pildid (seda kõike võib 19. juuli Võrumaa Teatajast lugeda) ja plaanisime siis tagasi järve äärde minna, kus me ennist olnud olime. Ma tahtsin öelda, et lähme järve äärde, aga ütlesin: "Lähme mere äärde!"
Pärast kõik ütlesidki, et lähme nüüd mere äärde jälle. Elu mõnus oli seal - vaade, päike, muusika ja sõbrad. Läbi päikseprillide oli kõik veelgi ilusam, aga need võttis Karli kogu aeg mu käest ära.
Mega lõbus oli kogu aeg. Pidevalt käisime edasi-tagasi. Me seltskond oli enamusaja "mere ääres", teised olid ikka seal, kus pidu käis. Kõik olid igalpool üsna sassis, lihtsalt joonud või heas tujus. Security ei saanud ka midagi teha. Villu värk oli kõigeparem. Too oli nii sassis, algul koperdas niisama ringi, ajas kõigile mega teksti ja kätles kõik küla joodikud läbi, pärast istus juba maas puu all security valve all ning oodati, kuni talle vanemad järgi tulevad.
Kuurits võttis pärast üldse mingi haige pöörde. Pidu sai sellepärast läbi, et security pidi ära minema ja siis lõpetati ära. Käisin all peakorraldajatega seletamas veel. Algul, kui autasustamine oli, siis ma ei julgenud neile eriti oma nägu näidata, kuna eelmine aasta kukkus üks artikkel halvasti välja, mitte küll minu süü tõttu, aga ikkagi. Pärast oli aga mega ükskõik - läksin sinna rääkima nendega, siis kõik olid mega sõbralikud, lubasid homne päev mulle andmed saata, et ma artikli tehtud saaks. Kõige haigem oli see, et peakorraldaja ütles, et kuna Võrumaa Teataja oli üks toetajatest, siis ma oleks tasuta sisse saanud. Hakkasin täiega naerma, et piletimüüjatega terve päev jamasin, et niisama sisse saada.
Kärolyn ja Karli ka leidsid üksteist. See on arvatavasti üks põhiteemasid, mis kuuritsast paljudel meenuma jääb. Mikuga fännasime neid - näpud püsti ja karjusime: "Jeee, alakad ruulivad!"
Kõik valgusid mega laiali ära, vihma hakkas sadama ja pidu sai nii läbi, et isegi tuled kustutati lõpus ära. Ma ei teadnud, kuidas ma kojugi saan. Ennist olin kõigile suure heameelega öelnud, et minge, minge, küll ma koju saan.
Istusin seal, rääkisid Karliga veel, kui kuulsin, et keegi karjus mind. Kata küsis, et kas ma koju tahan. Tegelt mul polnud mingit tahtmist koju minna, aga kuna see oli mu viimane võimalus koju saada, siis läksin.
18. juuli - Hakkasin hommikul kohe Viitina kuuritsa artiklit kirjutama, et õhtuks valmis saada ja ära saata. Rääkisin Sanderiga. Rääkis mulle, kuidas ta eile nii hilja koju jõudis, et uks oli lukus ja ta pidi heinaküüni magama minema.
Õhtul läksime isa ja vennaga folkloori lõpetamisele. Helistasin Eliisile. Olime põhimõtteliselt samas kohas, aga meid lahutas vaid üks puu, mille taha mõlemad juhuslikult peatuma olime jäänud ega üksteist sellepärast üles korraga ei leidnud.
Algul läksime istuma, rääkisin talle jälle vahepeal toimunust, nii et ta enamuse ajast ainult naeris mind ja mu tegemisi. Pärast, kui rahvast juba piisavalt palju lava ees oli, läksime ka tantsima. Ma jälle teadsin kõiki laule ja laulsin kaasa.
Hämmastavalt palju sõpru ja tuttavaid oli, keda poleks arvanud seal kohata. Meedialaagrist Rauno oli jaa. Tuli kallistama mind kohe, kuigi me pole nii väga palju suhelnudki. Esimeses laagris ei rääkinud midagi, järgmises laagris tuli rääkima juba nagu vana sõber, nagu tänagi.
Lõpuks kogunes meie väiksesse tantsuringi aina rohkem rahvast. Jaanika ja Elise tulid, siis väikeRisto oma ägedate tantsuliigutustega, mida täiega naerda sai. Pärast tulid veel Maria ja Priit, Signe ja Eliisi ema ja Triinu ja Mann olid kaa. Pidu läbi saama hakkas, siis keegi ei tahtnud ära minna, oleks tahtnudki jääda tantsima sinna. Elu tore seltskond ja meeleolu oli.
Mingi aeg enne lõppu istusime kõik pargis. Ma olin terve õhtu nagu mingi inimestemagnet - kõik kogunesid iseenesest mu ümber. Elu paljud tulid rääkima lambist, ka need, keda ma küll tean, aga tavaliselt väga palju ei suhtle. Põhiline oli ikka vestlus Ohaga. Järjekordselt pidi ta mu lokid sassi ajama ja mind kõikvõimalikul moel kiusama ja mõnitama. Vähemalt on ta minust õppust võtnud ja asju üles kirjutama hakanud, nimetades end uurivaks ajakirjanduseks. Jõudsime täna koos ühisele järeldusele, et me ei saa sellepärast läbi, et meil on mõlemal nii suured egod, mis kuidagi kokku ei sobi.
Ego tuli mulle oma uutest jooksuplaanidest rääkima. Kõik mu sõbrad, kes teda kõrvalvaatajana kuulasid, pidasid teda arvatavasti hulluks. Ma ei tea, kus ta need hullud ideed kogu aeg võtab.
Lauri ja Ahti ka seletasid seal mingi ratta ja auto teemat. Vanasti käisime Lauriga ratastega sõitmas. Kutsusin ta nüüd jälle sõitma, aga mul on endiselt temaga vist raske sammu pidada, kuna ta väitis, et ta keskmine kiirus on 25.
Siis naersime ühte väikest poissi, kes oli digika kätte saanud. Tegi igasuguseid nägusid ja siis pildistas ennast, pärast vaatas neid pilte. Meil oli nii naljakas. Hiljem võttis isa talt kaamera käest ära ja vaatas neid pilte. Ma oleks tahtnud ka täiega neid pilte näha.
Mu isa läks mingi aeg minema. Oleks pidanud algul temaga kaasa minema, aga plaanisin Jaanika ja Elisega pärast koju minna. Mõeldud, tehtud. Pidu läbi sai, siis läksime Statoili. Nad ostsid süüa, ma jäin Annu, Tammu ja Getuga rääkima. Mõtlesin, et Kädi peaks täna öösel koju jõudma ja tegin kõne talle, millest selguski, et Kädi sõidab Võru poole. Panin telefoni kõlari peale ja ajasime neljakesi talle mega segast kokku, kuidas me tegelikult teadsime, et ta täna koju tuleb ja teda nüüd suurte tervitusplakatitega kõik Võrus ootame. Ta blond jäi uskuma ka meid ja lubas helistada, kui Võrru jõuab.
Annu ja need läksid minema. Me läksime Elise ja Jaanikaga autosse. Rääkisime suht kaua niisama igast teksti, kuni Elise ära läks. Lõpuks helistas Kädi, et ta tuleb Selveri juurde. Helistasin Annule ja käskisin neil ka sinna minna ja läksime ise ka. Sulla ja need olid ka Selveri juures. Nalja sai jälle jaa lõpuks tuli Kädi ka. Ta arvaski, et kogu see kamp ootas pikisilmi teda seal. Kädi polnud ainuke blond. Getu oli ka mega ajuhiiglane, tegi selliseid avastusi, mis on tegelikult täiesti enesestmõistetav. Näiteks see, et Võrus on taksod. Tema jaoks oli see mega suur ime.
Kädi rääkis oma Soomes oldud ajast. Kell oli nii palju juba, jutt täiega jooksis, aga siis pani Jaanika auto käima, andes märku, et võiks liikuma hakata. Lasime Kädi emal pilti teha veel meist kõigist ja siis suundusime koju. Mul endiselt jutt jooksis. Seletasin Jaanikale, kui rahul ma kõigega ikka olen. Mida ma aga täpsemalt silmas pidasin, seda ma ei mäleta.
Ja lõpuks ma ei jõudnud ikkagi oma jutuga sinna, kuhu ma oleks tahtnud jõuda, nii et varsti järgmine postitus..

111 kilomeetrit Ego eneseületust

Neljapäeva varahommikul, veidi enne kella üheksat, liitusin Rõugest Egoga, kes oli teostamas oma suurimat eneseületust - 24 tundi järjest jooksmist mööda Võru-, Valga- ja Põlvamaad. Leiutasin koolikotti veel ratta külge, kui Ego lehvitades Nursi poole jooksis. Tal oli alguses ikka päris hull tempo, nii et mul läks aega, enne kui talle rattaga järele jõudsin. Ego oli nii entusiastlik ja ma endiselt uskusin, et ta tõepoolest jookseb 24 tundi järjest peatumata. Olime kuskil Sõmerpalu metsa sees, kui ta jutt juba ebakindlamaks muutus - rääkis, et teeb kindlasti vahele mõne kõnnisammu, kui me aga Sõmerpalu poe juurde jõudsime, peatus ta koos minuga ja tuli poodi. Korraks purunesid kõik illusioonid - juba ta peatuski.
Ostsime ühte-teist, mahutasin Ego tarbeks ostetud joogid kotti ja hakkasin ise hommikusööki sööma. Ego jooksis edasi. Helistasin Piretile, kes ka Vareselt meiega liitus. Seniks olime Egoga suurema osa oma juttudest saanud räägitud ja hakkasin Piretiga seletama. Pidin kogu aeg teda keelama, kuna ta sõitis pidevalt keset teed, nii et kui autod eest ja tagant korraga tulid, tekkis liiklusohtlik olukord. Piret aga väitis, et autod saavad temast mööda ka sõita, kui vaja. Üritasin talle selgeks teha, et ta peab tee ääres sõitma ja lubasin talle tänase päeva jooksul maanteel sõitmise selgeks õpetada. Pidevalt ma pean kedagi õpetama ja ema mängima, nii ka täna.
Nalja sai sellegipoolest - Piret vingerdas pidevalt oma rattaga. Ta vist ei oskagi eriti sirgelt sõita. Hakkasime Linnamäele jõudma, siis Ego oli nii väsinud ja vaevatud näoga ning tunnistas, et ta jalad vedasid teda alt. Tal oli palju tahtejõudu, aga see ei suutnud taltsutada tema jalgu.
Püüdsin kogu aeg ta kõrval olla. Tundsin, et pean teda kõiges toetama. Olin ta kõrval ega lahkunud hetkekski, pigem jäi Piret meist vahepeal maha või sõitis tükkmaad eespool.
Toftani juures sõitsid rekad, millest mul lõpuks mega kopp ees oli. Neid sõitis lihtsalt nii tihedalt ja nii palju. Teel kohtasime veel igasuguseid ägedaid tegelasi. Urvaste lähedal jooksis koer ka meiega kaasa natuke aega, kuni perenaine ta ära kutsus. Urvastega meenus mulle üks klassijuhatajatund, mida Henn alustas Contra lauluga "Kas pärmi on Urvastes?", mille peale ma ta käest küsisin, et kas Urvastes üldse poodigi on.
Seal oli mega ilus loodus. Sõitsin ja pildistasin nii loodust kui jooksvat Egot ja rattaga vingerdanud Piretit. Tempo aina aeglustus. Ego rohkem kõndis, kui jooksis. Algselt oli plaan minna otse Tõrvasse ja sealt Otepääle, kuna aga Ego jalad tal enam väga palju joosta ei võimaldanud, siis lühendasime ringi ja otsustasime Sangastest otse Otepääle suunduda.
Peale lõunat jõudsime Kuldresse. Käisime poes ja tegime poetrepil lõunasöögiks peatuse. Jälgisin ümbritsevat, mõtlesime Ego jaoks murutraktorit laenata, et tempot taas üles võtta.
Kõht täis, liikus Ego juba veidi kiiremal sammul, kuigi peale istumist uuesti liikuma saamine nõudis temalt suurt pingutust. Uue-Antslas käisime kaarti uurimas, aga kuna see hõlmas ainult Võrumaad, siis ei leidnud me sealt teed, mis keeraks Otepääle. Jätkasime teekonda. Kilomeetrid venisid, päris kaua aega läks, kuni me lõpuks Sangastesse jõudsime. Sealt näitas Tõrvasse 34 ja Otepääle 21 kilomeetrit. Ilmselgelt otsustasime me viimasekasuks. Suundusime Otepää poole ja tegime siis esimeses bussipeatuses peatuse, et taaskord puhata. Vääna bussipeatus oli see. Ma viskasin ka pikali maha, Ego rääkis telefoniga. Tal telefon pidevalt helises, kõik uurisid, kaugel ta on ja kuidas tal läheb. Piret uuris bussiaegu, millest leidis koha nimega Vidrike, mis talle Vidrikut meenutas. Vääna bussipeatuses sai üldse päris palju nalja, kuna seal liikus igasuguseid naljakaid tegelasi. Üks mees, kes vana veneaegse rattaga mööda sõitis, meenutas esmapilgul Nõia-Intsu. Tollel rattal oli korv taga. Algul läks poodi, tagasi tuli, siis olid õlled seal korvis. Mingi mees väntas veel mingi venerattaga mööda nii kiiresti, kui võimalik. Meil oli mega naljakas seda kõike seal jälgides.
Vahelduva eduga möödusid meiest kaks ratturist turisti, kes Nõiariigi juures meist mööda sõitsid, mitu korda kohtasime neid selle päeva jooksul, kord neist mööda sõites, teine kord nemad meist möödudes.
Mega hea oli mõned minutid heina peal pikutada, sest suht tappev on Ego, kui jalakäija tempos kiirusega 10 sõita, ise kogu aeg rattaseljas olles. Mingi aeg enne Sangastet, kui Ego taaskord kõndis, andsin oma ratta talle käekõrvale lükata ja kõndisin ise ka. Vahelduseks oli elu hea. Tahtsime ujuma ka minna. Algul käisime Lõõdla ääres, pärast Restu karjääris, aga ujuma ikkagi ei läinud. Mõlemad kohad olid ülihead. Restu kärjääri juures ja üldse Sangaste-Otepää-Pühajärve teel sõitis mega palju järgmisel päeval toimunud auto24 rally estonia autosid. Mul tuli jälle mega autode vaimustus. Olid ajad, kui ma unistasin samasugustest subarutest ja mitsudest, mida tavaliselt rallidel näha võib. Nüüd on see unistus tagasi. Iga mööduv subaru pani silmad särama.

Jõudsime ristmikule, kus suundusime Pühajärve, mitte Otepää poole. Kuigi sellest on möödunud 15 aastat, kui me peaaegu iga nädalavahetus enda või Kalle perega seda teed sõitsime, tuli see nii tuttav ette, nagu me oleks alles hiljuti siin sõitnud. Kõik see käänuline tee, mis nüüdseks on asfalteeritud ja need emotsioonid ja tunded, mis mul alati seda teed sõites tekkisid. Deja vu või nii - mega mõnus feeling oli toohetk, kui seda teelõiku alustasime. Tee ise kulges aga vaevaliselt. Ego jalad ei tahtnud üldse liikuda. Ta jooksis selle 17 kilomeetri jooksul vaevalt 2 kilomeetrit kokku. Ma väsisin kõigest sellest, päike oli ka juba välja tulnud ja kõrvetas nii palavalt, et mu käed ja jalad olid punaseks põlenud. Andsime Egole vahepeal edumaad, et siis ise kiiremas tempos sõita saaks. Mingi aeg ma demostreerisingi Egole oma täistempot, millega ma harjunud sõitma olen, tuhisedes temast hooga mööda. Mõtlesin, et Ego küsib pärast, et kas ma nii aeglaselt sõidangi, aga ta väitis hoopis vastupidist ja ütles: "Sa sõitsid nii kiiresti mööda, et ma oleks pikali kukkunud."
Istusime vahepeal Piretiga erinevates bussipeatustest, ootasime Egot, rääkisime juttu ja jälgisime, kuidas ta meist mööda kõndis. Enne Pühajärvet olid ägedad bussipeatused ka, näiteks Märdi ja Matu. Matu bussipeatus meeldis mulle kõigerohkem. Nii palju, et pidime seal pilti ikka tegema.
Edasine tee kulges veelgi vaevalisemalt. Ma ei jõudnud kuidagi selles tempos liikuda. Nii tappev oli lihtsalt ja Egost oli ka kahju. Ta põhimõtteliselt lonkas juba ja mulle ei mahtunud pähe, kuidas ta nii Otepäält veel koju jõuab. Õhtu hakkas ka juba saabuma, kui me lõpuks enne Pühajärvet mingi poe juurde jõudsime. Käisime seal, sõime ja liikusime Pühajärvele. Seal olid head pikkade langustega ratta/jalakäija teed, kus me Piretiga üles-alla kulgesime. Vahepeal ootasime Egot ka järgi ja suundusime üheskoos randa. Ma läksin kohe ujuma. Kõigil oli päris naljakas vaadata meid vist. Me olime Piretiga mega ära põlenud ja meil olid ülihullud pluusi- ja püksterandid.
Egol olid villid jalgade peal. Läksime rannavalve käest talle plaastrit küsima. Elu tore noormees oli, mega sõbralik ja värki, kuigi talle pakkusid ka vist nalja meie riiete randid.
Väljas oli suht jahedaks läinud. Piret ei tulnudki lõpuks ujuma. Ego pikutas niisama silla peal ja puhkas. Pärast läksime Piretiga kiikuma. Jutt jooksis täiega. Meil oli järsku nii palju, millest rääkida. Pärast Otepääle läksime, siis ka ainult jutustasime kesklinna toolide peal istudes.
Otsisime tükkaega kohta, kus burksi osta. Tahtsin Pühajärvelt osta, aga seal oli kohvik lambist kinni. Lõpuks läksime Kebabisse sööma. Kuna aga terve linn oli ralli pärast rahvast täis, siis pidime päris kaua ootama. Käisime vahepeal väljas ja saatsime Ego teele. Andsime talle edumaad, et ise normaalses tempos Otepäält koju sõita. Pidime Kanepis uuesti kokku saama.
Sõime Piretiga, käisime poes ja läksime kesklinna istuma. Mul oli endiselt mega autode vaimustus. Üks auto kogu aeg tiirutas ringi, millest vali muusika tänavalegi kostus. Mul tuli ka mega tahtmine oma autoga linna peal aknad lahti sõita ja muusikat kuulata.
Jälgisime alakaid, kes seal samas kõrval olid ja kommenteerisime neid. Mitte, et meil midagi nende vastu oleks, aga lihtsalt oli äge mingit äraarvamismängu vms mängida. Avastasin, et Kalle õde on ka seal. Hiljem ta märkaski mind ja tuli rääkima. Me ootasimegi tegelikult Kallet seal, kes Tartust tulema pidi. Läksime talle kell 10 bussivastu ja siis rääkisime mingi pooltundi. Piret ajas ka mega segast, nii et me rohkem naersime. Kalle naeris mind, kuna mul olid päikseprillid pähe päevitunud. See nii tavaline mul vist viimasel ajal.
Lõpuks hakkasime liikuma, aga vahepeal oli vihma sadama hakanud. Saatsime Kalle ära ja asusime teele. Ma jäin Piretiga midagi rääkima ja oleks kiriku juurest alla sõites peaga vastu tänavavalgustusposti sõitnud. Naersime ja lõpuks peatusime, kerisime käterätid endale ümber, et mitte päris märjaks saada ja jätkasime teekonda. Kilomeetrid kulgesid lennates, võrreldes selle hangumisega, mis kogu eelnev 10 tundi oli, kui me lõpuks Pühajärvele jõudsime.
Mind kummitas tagasiteel "suvevihm" ja ma laulsin: "Soe suvevihm ja su huuled..". Tore, tore oli. Püüdsin Egot kättesaada, aga tal oli telefon välja lülitatud. Vahepeal helistas Kristianne ja küsis ka, et kuidas tal ja meil läheb jne, aga ma ei osanud talle siis Egost midagi vastata. Lõpuks sain Ego kätte. Ta võeti Võru-Tartu maanteel auto peale ja viidi otse Kosele, kus talle õde järele tuli. Mul oli hea meel, et ta koju jõudis, kuigi meil endal oli veel päris palju maad koduni.
Kanepis puhkasime. Saatsin Liivarile õnnitlustega sõnumi. Olin terve päev seda teha tahtnud, aga alles loetud minutid enne südaööd meenus see. Kanepist edasi möödusid ka kilomeetrid üsna kiiresti. Enne Pireti juurde jõudmist hakkas aga tugevamalt vihma sadama, kuid jõudsime sellegipoolest lõpuks kohale. Avastasime ta köögist koogi. Kõht oli mega tühi jälle. Sõin ja hakkasin facebooki tänasest päevast kokkuvõtet kirjutama. Oleks tegelikult pidanud blogi ka kirjutama, aga ma olin suht väsinud ja läksin lõpuks mingi pool 2 magama. Magasime järgmise päeva lõunani. Ma imestasin, et kell nii palju juba oli. Tulin üles ja hakkasin Rõuge poole liikuma. Väljas oli üsna tugev tuul ja teatud kohad olid eilsest sõitmisest suht valusad. Kett oli ka õlist täiesti kuivale jäänud ja koju sõit kulges üsna vaevaliselt. Ema ka helistas ja ütles: "Pantvangid Liibanonist lasti vabaks, ma vaatasin, et sind on nüüd pantvangi võetud."

Vii mind endaga kui näed

Just sel päeval, kui igas Võrumaa otsas mingi üritus toimus, tuli mul plaan hoopis kuhugi mujale minna. Laupäeva hommikul esialgu isa juurde, kuna sealt sõitis osaliselt mööda Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud sapakate orienteerumine ja saunaralli. Isa kutsuski sinna, et ma siis kõike seda nalja pildistaks ja värki. Alguses peatusid sapakad otse hoovi peal, kuna üks orinenteerumise punkt oli meie juures - pidi vaatama kere numbrit moksvitšil, mis mäe otsas heina sees seisab.
Kaugelt oli juba kuulda, kuidas sapakad vaikselt podisedes tulid. Ma olin mega vaimustuses. Vanad head ajad tulid meelde, kui isa veel moksvitšiga sõitis ja me pidevalt vanaautode klubiga igalpool ringi sõitsime. Istusime isaga aidatrepil, ootasime orienteerujaid ja rääkisin talle, et ta võiks ikkka mosse korda teha jälle ja siis saaksime ise ka nii mööda Eestit ringi liikuda ja erinevatel vanaautode üritustel osaleda.
Kõige vaimustavam oli kollane sapakas, milles istusid kollaste kiivritega noormehed. Tänu neile tuli mul eriti vanade autode armastus jälle peale. Pildistasin neid ja nende autot, isa käis rääkimas ka nendega. Sapakad pole eriti mõeldud suvel pikkadeks sõitudeks, kuna need kuumenevad üle jne. Nii juhtus ka neil ja mitmel teisel. Tänu sellele aga sain kauem autosid imetleda. Ma nii väga tahaks endale igasuguseid autosid: ühte uunikumi, ühte golf3 ja ühte subarut. Selliste masside korraga nägemine ajab haigelt autode armastuse peale jälle, mis vahepeal kuidagi mu jaoks tahaplaanile oli jäänud.
Kui orienteerujate jada lõppes, läksime sauna juurde, et saunarallil osalejaid oodata. Esimesed saunarallitajad jõudsid, siis sai nalja - Kata, Tauri jne isad laulsid saunas ja seletasid täiega igast teksti. Nad minema läksid, siis hakkasin ka tagasi Rõuge poole liikuma. Väljas oli nii palav, et kui ma pärast rattaga Ööbikuorgu läksin, siis oli tunda, kuidas tõrv mu rataste all kleepus.
Ööbikuorus toimus päeva põhisündmus "Rõuge laada- ja kalaralli", millest viimane oli juba ammu lõppenud, aga laat veel käis. Kõndisime Annuga ringi, ostsime süüa. Mingi mees pakkus meile suhkruvatti ka, aga me keeldusime. Pärast, kui Ats ja Sagu tulid, siis suhkruvatimees tegi uue pakkumise, mille peale me mõtlesime, et kui kolmandat korda pakub, siis hakkame kauplema, nii et ta maksab pärast veel peale, et me ära läheks sealt.
Jõudsin lõpuks ka tünnisauna, kuhu ma paadiralli ajal juba minna tahtsin. Chillisime Rainise ja Atsiga 15 minutit tünnisaunas, kuna esimesed 15 minutit olid tasuta. Vahepeal oli päike ka ära kadunud ja hakkas peaaegu vihma sadama. Andra väikevend oli ka muidugi vihma eest, sest ta pritsis meid lõpuks üleni märjaks.
Pärast läksimegi suhkruvatimehe juurde tagasi kauplema, mille peale ta meile uskumatuid pakkumisi tegi. Ma ainult kommenteerisin: "Jutt on hea!" ja jutustasin talle sellest, kuidas kolm on kohtuseadus. Lõpuks ostsidki Ats js Sagu vist meile nelja peale elupalju suhkruvatti, nii et mõnel hakkas halb sellest juba ja ma kleepusin üleni.
Läksin koju, kuigi mul oli võimalus õhtul Ööbikuorgu tagasi peole minna või siis Paganamaale, aga ma ei viitsinud kumbagi minna. Lõpuks läksin kainekaks: käisime Ööbikuorus, kuni järgmine mõte Võrru minna tuli. Sõitsime Võrru, kui Mell küsis: "Mis linnad sulle meeldivad?"
Mina: "Tallinn, Viljandi ja Kuressaare."
Mell: "Mis Viljandis nii head on?"
Mina: "Seal on ilus!"
Mell: "Aga lähme siis Viljandisse!"
Mõeldud, tehtud. Käisin vahepeal Rõuges, võtsin kaamera ja siis suundusime Viljandisse. Päike hakkas just loojuma. See oli kirjeldamatult ilus, üks ilusamaid päikseloojanguid sellel suvel. Ma oleks tahtnud iga kilomeetri tagant auto kinni pidada ja erinevaid päikse olekuid pilvede vahel, nende taga ja sees pildistada. Mu autos olid aga ka teised, kes arvatavasti pidasid mind isegi hullunud fotogtaafiks juba nende kahe korra pärast, mil ma auto selleks kinni pidasin, et välja seda kõike pildistama minna. Ma ei saanud lihtsalt sel kõigel käest minna lasta - roosa taevas, päikseloojang, udu, pilved ja heinamaa. Isegi kaamera ei suutnud 100%-liselt seda kõike jäädvustada, mis silm tegelikult reaalselt nägi.
Need kolm panid ka suht palju segast. Sõid ja jõid, kui me Viljandi poole sõitsime. Elu hea oli sõita jälle. Ma oleks 24/7 roolitaga, kui saaks. Ennem Viljandit sõitsime paar korda valesti ka, kuna seal olid igasugused ümbersõidud.
Jõudsime Viljandisse, läksime parklasse, kus igasugused ossid tümmi kuulasid. Marek küsis, kus klubi juurde saab, mille peale meid hoopis "Suure venna" pubisse juhatati. Too oli sealsamas lähedal. Seal oli mingi retro pidu - 90ndate muusika, enamjaolt ka vanem eesti muusika.
Marek tahtis tantsima minna, kutsus mind ja Melli ka. Mul ei jäänud nagunii muud üle, kui minna, aga Melli pidime sinna põhimõtteliselt tirima. Tantsisime natuke aega. Mul polnud eriti peotuju tegelikult, kergelt mingi tiksumine pigem, see pubi polnud ka just väga hiilgav, kuna retroõhtu puhul oli sinna mega palju eakamaid inimesi kohale roomanud ja neid oli seal ikka päris palju, kuigi noori oli ka omajagu. Seisime seal väljas, kui äkki Marek mul käest kinni võttis ja mind tantsuplatsile viis. Siis hakkas kergelt mingit meeleolu juba looma. Nii me siis tantsisime seal päris kaua, Mell tuli ka pärast järgi. Mega uhke oli kahe toreda inimesega seal tantsida. Kurta võiks muidugi ka - laulude üle, mille järgi vahel raske tantsida oli. Lõpuks tuli ka midagi tänapäevast, kulunud laul, aga toohetk parim, mida üldse kuulda võis - valged ööd. Rahvas elas ja vanemad inimesed olid põhimõtteliselt sunnitud tantsuplatsilt lahkuma. See oli ka hea, kui Karl Madise laul "ma olen noor" tuli, mille ajal ma end ümbritsevaid vanemaid inimesi silmaspidades kõva häälega ütlesin: "Ma vähemalt olen noor!"
Mingi aeg istusime veel, mõtlesime, et mis teha. Ma ei viitsinud seal eriti olla enam. Käisime tantsimas veel ja kuna ma olen alati tahtnud Viljandi järve ujuma minna ning neile sellest rääkisin, siis oli Marek ka samal nõul. Lahkusime sealt ja läksime siis järve otsima. Suund oli enamvähem teada, Marek küsis kelleltki tänaval seda, kuidas me autoga sinna lähedale pääseme. Läksime juhatatud teed. Eemal rannas toimus ka mingi välipidu, kust kostus trance'i, techno't, dubstep'i ja muud sellist. Ma olin mega vaimustuses sellest. Seletasin, et sinna me olekski pidanud korraga minema. Ma täiega armastan viimasel ajal sellist muusikat.
Seal järves oli nii võimatu ujuda ja nagu ma alguses arvanud olin, siis polnud see üldse mitte õige koht ujumiseks - mida kaugemale me läksime, seda mudasemaks läks ja vetikaid oli ka nii palju, aga sügavamaks ikka ei läinud, kuigi me olime kuskil poole järve peal juba. Vaatamata sellele, üritasin ikkagi ujuda, et mitte muda oma jalgade all tunda.
Sealt rannapeolt kostus just laul "Oled lihtsalt hea". Mega chill oli öösel pool 2 Viljandi järves selle järgi tantsida. Jaa lõbus oli. Veest välja tulime, siis kerisin end kiirelt käteräti sisse. Lõpuks autosse läksime, siis avastasin oma telefonist nii palju vastamatakõnesid, sõnumeid ja ühe MMS-i. Mu telefon oli kogu pubis ja ujumas käimise aeg autos olnud. Kõik numbrid olid mu jaoks tundmatud. Sõnumid sisaldasid mingit täispeaga kirjutatud teksti, millest pooled tähed kaduma olid läinud. Põhimõtted olid mingi sellised: maidu, olen rõuges jne. MMS-iga oli mulle lõkke pilt saadetud. Ma sain kõhutäie naerda.
Käisime Statoilis. Ostsime süüa ja siis tiksusime autos suht kaua. Tore oli lihtsalt olla ja rääkida ja naerda. Sõitsime mööda Viljandit ringi. Mul oli tegelt haige isu veel ujuma minna - nagu ikka korralikult ujuma, kus vesi ülepea on jne. Tahtsin Võrsjärve ujuma minna. Saatsin Melli Statoili juures olevate inimeste juurde küsima, et kuidas sinna saab. Tegelt ma sain isegi aru seletusest, aga kuna teetööd olid, siis me ei saanud sealtkaudu minna ja suundusime lõpuks ikkagi tagasi Võru tee peale ja hakkasime tagasi sõitma.Tagasisõit läks juba rahulikumalt. Lõpuks, kui me Tõrvasse jõudsime, siis läksime ujuma. Kell oli juba 4 saamas ja väljas oli hämar. Järv oli ka mõnusalt udus. Mul oli eelmisest suvest saadik mega unistus sinna ujuma minna ja nüüd see unistus lõpuks täitus. Vesi oli mega soe. Mell leidis rannast ujumisrõnga, pani endale ümber ja läks sellega ujuma. Ma haigelt naersin teda, ta oli sellega nagu väike laps. Ta oli kogu õhtu seletanud, et ta ei oska ujuda ja kuni selle hetkeni ma uskusingi seda, kuni ta seletas, et sai kuskil ujumisvõistlustel esikoha jne. Tõrvas liikus ka üllatavalt palju rahvast. Inimesed tulid kuskilt, mingi pidu oli vist olnud. Me ka kaua ei ujunud eriti. Tegin mõned pildid veel ja suundusime taas Võru poole. See tee läks nii ruttu, et üsnapea olime Rõuges.

Timo on pillega koos

Praegu tahaks kasutada Gerdi loogikat, millest ta mulle reede öösel ühes Tallinna pubis rääkis: "Milleks rääkida nii pikalt või kõike seda üles kirjutada, kui võiks öelda lihtsalt ühe märksõna. Näiteks ma ütlen Priidule sõna "eile" ja tal meenub kohe, mis me eile tegime."
Mu puhul oleks see vist ülivõimatu, sest ma ei suuda ühte sõnasse, isegi ühte lausesse mitte, mahutada kõiki neid seiklusi ja elamusi, mida ma läbi elan, näen ja kuulen.
Pühapäeval hommikul jälle pool 6 üles ja linna bussi peale. Mul on ikka nii vastutulelikud vanemad - teevad, toovad, viivad. Seekord viis isa mind jälle linna, kuigi tal oli puhkepäev ja ta oleks saanud kauem magada. Ta aga viis rõõmuga mind Tallinna bussi peale, kuna ta jaoks on nii tähtis, et ma ikka laulaks ja laulupeole läheks. Kogu nende seikluste ja üha kasvava laulupeo armastuse juures, hakkasin teda vaikselt mõistma - miks see tema jaoks nii oluline on, et ma sellest osa saaks jne. Et jaah see on tõesti meeletuu, mis tunne seal laulukaare all seista ja laulda on.
Istusin peaaegu kõige tagumisse pinki ning panin esmalt mõtteid kirja, mis mul eilsega meenusid. Tahtsin seda tegelikult paadiralli blogisse kirjutada, aga meelest läks. Nii, et teen seda nüüd:
Seisime Eglega Rekati ajal lava ees, kuni meie kooli endine IT-poiss Siim mu juurde tuli, "tsau" ütles ja ülihaigelt naerma hakkas, ise seejuures seletades: "See on (mingi nimi) uus naer!", püüdes seda veel nii veenvalt teha. Ma olin mega kõveras. Tal endal oli ka päris lõbus, kui arvesse võtta tema ebaadekvaatset olekut.
Mõtlesin veel oma BF-i peale, kes oli üks neist põhjustest, miks ma vaatamata laulupeole ikkagi paadirallile tulin - sõita nii pikk maa maha, et teda kasvõi korrakski, loetud minutid näha. See inimene peab olema midagi väga erilist - ja seda ta on, kuigi ma tean, et sa ei usu mind, aga seda tähendabki sõna PARIM. Igatahes ma hakkan täiega igatsema sind (seda esimest inimest sinus, keda ma REAALSELT näha tahaks).
Bussis oli peale Kanepi peatust üsna hull viibida, kuna mu selja taga istus mees oma poja ja koeraga. Koera lõhn oli alguses suht rõve. Üritasin magada, sättisin end sinna pooleldi pikutama, pannes jalad peaaegu seinale.
Ma olin juba esinemisriided ka kodus selga pannud, kuna Tallinnas riiete vahetamiseks enam aega poleks olnud. Nende riietega oli ka mega teema. Ma suudan peale igat esinemist oma riided kuhugi nii panna, et need ära kortsuvad. Kui ma Tallinnast laupäeva hommikul tagasi tulin, siis ma ei teadnud veel, et ma tagasi lähen ja voltisin esinemisriided oma käekotti kokku kuidagi. Sellepärast pidingi laskma emal need uuesti ära triikida, enne kui need jälle selga sain panna. Ma ise ei viitsi üldse ja ema on ka sellest jamast juba tüdinenud. Aga kui ma tahan, siis tal ei jää muud üle, kui teha.
Üritasin bussis neid riideid mitte enam ära kortsutada, kui pärast tagumine rida vabanes ja ma sinna viimaseks 1,5 tunniks magama jäin. Elu hea oli, jäin suht kohe magama, kui end pikali olin visanud. Ärkasin 20 km ennem Tallinnat, kui päike tagumisest aknast sisse paistma hakkas. Alles seal algas ilus ilm, millest mujal Eestis jälgegi polnud. Võrus oli hommikul nii külm, et ma olin peaaegu arvamas, et laulupeo viimane päev tuleb sama jahe, kuid eksisin. Tallinnas oli endiselt palav ilm, aga õnneks mitte enam nii tapvalt palav, kui reedel.
Ärkasin üles ja tegin paar kõnet - esialgu Eliisile, aga kuna ta ei vastanud, siis helistasin Sanderile. Ta ütles, et rongkäik juba käib. Mõtlesin, et ma ei jõuagi sinna, aga tegelikult ta liialdas. Rongkäik küll käis, aga Võrumaa liikuma hakkamisest polnud veel juttugi, kuna nad ka alles kõndisid kogunemispaika. Lõpuks helistas Eliis tagasi, rääkis, kuidas asjad tegelikult on ja täpsustas asukohta, kuhu minema peab.
Panin asjad kokku ja vaatasin bussis ringi. Inimesi oli vähemaks jäänud, osad oli vahepeal maha läinud ja teised hakkasid ka ärkama. Nägin ühel eespool istuval mehel Rõuge Veepeo ja Paadiralli käepaela. Elu ühtsustunne tekkis - meil oli sama lähte- ja sihtpunkt. Hiljem märkasin bussis veel igasuguseid tuttavaid nägusid, kes vahepeal kohale olid ilmunud, kui ma magasin.
Jõudnud bussijaama, tormasin kohe järgmise bussi peale. Ma isegi ei vaadanud, mis nr see oli ja kuhu see sõitma hakkas. Lootsin heale õnnele, mida mul nende kolme laulupeo päeva jooksul päris palju olema juhtus.
Laupäeva hommikul bussijaama sõites, olin jälginud igat peatust, mis sinna viis. Mu rõõm aina kasvas, kui see buss mööda samu peatusi kesklinna poole sõitis. Lõpuks olingi Estonia juures. Kiirutasin häälte suunas, mis kõrvaltänavalt tulid. Rongkäik oli juba täies hoos, Tartumaa liikus. Kõndisin kiirel sammul vastuvoolu ja sain sel viisil päris palju ka ise rongkäigust pealtvaatajana osa. Treffneri kooli juures keegi isegi karjus mu nime, aga mul polnud aega, et peatuda ja vaadata, kes see oli.
Möödusin veel Valga- ja Viljandimaast, enne kui Võrumaani jõudsin. Kiirustasin kogu aeg edasi, lootes õigeks ajaks oma koori juurde jõuda. Õnneks oligi meie koor Võrumaa sildikandja ja sammus ka hiljem selle taga.
Emotsioonid olid kirjeldamatud, kui ma neid kõiki seal nägin. Nii suur rõõm ja jällenägemine. Jaanus karjus nagu tavaliseltki kaugelt juba: "Bikuuuu!" ning õpetaja polnudki kuri nagu ma alguses kartsin. Ma arvan, et õpetajal oli sama hea meel selle üle, et ma tagasi olin, kui mul endalgi ja nagu ta mulle peale laulupidu msnis ütles: "Ma arvan, et sa oleks väga kahetsenud, kui poleks tagasi tulnud."
Rääkisin õpetajale oma ideedest kooriga grupipilt teha, mille peale õpetaja kogu koori poole pöördus ja ütles: "Birgit tuli paadirallilt uute ja huvitavate ideedega.." ning seletas, kus, mida ja kuidas pilti tegema hakatakse.
Gerdi esimene sõnad mind nähes olid: "Timo on Pillega koos!"
Mina: "Teaad, ma nägin päris Timot paadirallil!"
Pärast ei andnud mulle ikka rahu see Pille teema. Tahtsin teada, kus see Pille nüüd järsku sinna Timo juttu sai. Hiljem Jaanus seletas mulle ikkagi ära selle värgi. (Ksennu rääkis telefonis mingi Pillega. Jaanus küsis kõrvalt: "Kas Pille on Timoga koos?"
Ksennu: "Jah!" ja nii tuligi Pille Timo ellu)
Muinasjutt tuleb juba sellest loost varsti. Ma arvan, et kui laulupidu oleks veel ühe päeva kestnud, siis oleks neid tegelasi ja sündmusi sinna Timo ja Pille juurde veelgi tekkinud.
See 10 minutit, mis ma seal olnud olin, sai nii palju nalja ja nii tore oli. Viljandi maakonna juures, kes ennem meid just liikuma hakkas, oli mingi äge puhkpilliorkester, kes muusika saatel "Lähme laulupeole!" repliiki korrutas ja sellega vaikselt rongkäigu meeleolu lõid.
Õigepea hakkasime ka meie liikuma, kuigi ma jooksin juba algusest peale suht ringi ja pildistasin. Meid muidugi ka pildistati, filmiti ja vaadati igast ilmakaarest - taaskord tähelepanukeskpunktis. Õpetaja ja nii mõnedki teised karjusid vahepeal rongkäigus ekstra mulle: "Elagu fotograaf!"
Meil oli oma ergutuspoiss - Maimu ja Malle vend Mihkel, kes ka kunagi meie koolis käis. Tal oli nii palju energiat, hüples ringi, karjus, seletas ja elas täiega kaasa. Ta lõi mega lõbusa meeleolu. Teine, kes rahvast naerutas oli meie taga kõndinud Antsla valla sildikandja ja ühtlasi ka üks meie Inglise kolledžis olnud turvameestest. Too karjus igale kaasaelajale: "Rikast meest sulle!" või "Rikast naist sulle!", olenevalt inimese soost. Alguses õpetaja naeris, et ta võiks sassi ajada ja mehele meest soovida jne. Lõpuks tollel jooksiski juhe kokku, mitu korda soovis mehele rikast meest ja naisele naist jne.
Rongkäigu ajal nägin taas palju tuttavaid nägusid - nii sõpru/tuttavaid kui ka kuulsusi. Anu Välba tegi rongkäigu ajal jälle oma saadet. Tegin pilti temast, mille peale ta mulle lehvitas - sain kuulsuselt tähelepanu, jejee.
Hakkasime lauluväljakule jõudma, siis Elise küsis: "Tahad Ithaka Mariat näha?"
Mina: "Jaaa, kus ta on??" ning Elise osutas tänava paremapoolsesse äärde, kus Ithaka Maria rongkäigus kõndijatele kaasa elas. Nüüd ma vähemalt nägin teda. Jaanipäeval metsavenna talus kuulsin ainult kauguses ta häält, kuna ma ei käinud seal sees lava ees.
Kui terve Võrumaa peale mõtlema hakata, siis jäi ka me selja taha palju sõpru ja tuttavaid. Juba otse me taga oli Antsla puhkpilliorkester, kus Riho saksofoni mängis. Ma ei teadnud varem, et ta muusikakoolis käib. Alles siis avastasin, kui me reedel Jaanuse ja Sanderiga Kooba Agut igalt poolt otsisime ja juhuslikult Antsla puhkpilliorkestri ruumi sattusime.
Küsisin õpetajalt luba rongkäigust mõneks ajaks väljuda, et tagapool sammuvaid inimesi pildistada. Õpetaja käskis VKLG poistekoori ja lastekoori ka pildistada, aga nad olid nii taga, et sinnani ma ei jõudnud. Jõudsin Rõugeni, kuhu me eesmärk minna oligi. Meil on nii tubli vallavanem ikka. Eile osales Rõuges paadirallil ja täna sammus rongkäigul, kandes Rõuge valla silti. Super nagu! Rõuge kooli juures oli nii palju häid ja toredaid inimesi koos. Hea meel oli neid kõiki näha. Tegin mõned pildid, rääkisin ja kiirutasin tagasi oma koori juurde.
Vastupidiselt teiste rõõmsale olekule, olid poisid kolmandaks päevaks juba suht läbi. Kõigil olid silti kandes nii mossis näod. Käisin neid vahelduva eduga pildistamas ja püüdsin neid naeratama panna, aga see oli vaid hetkeline nähtus. Samas mul oli neist kahju, nii palav ja väsitav oli kõndida ja kogu see aeg silti kanda.
Õnneks läksid need 8 kilomeetrit rongkäigus kiiresti. Üldse ei tundunud, et me nii palju kõndisime. Nii palju seletamist ja vaatamist oli kogu aeg. Vahepeal jagati tasuta cocat, mille purgid hiljem kõik tänava äärde ritta seati.
Enne lauluväljakule jõudmist jäi Antsla meist üha rohkem maha. Ootasime neid järgi ja suundusime laulupeo mere poolsetest väravatest sisse. Paljud, kes meist eespool kõndisid, olid ammu juba kohale jõudnud ja nüüd meid vaatama tulnud. Hea meel oli lõpuks lauluväljakule jõuda. Kõndisime laulukaare eest läbi ja suundusime üheskoos sööma.
Kuumus tappis jälle ja sees oli veelgi kuumem. Rivistusime ka Eleriga söögi järjekorda ja jäime ootama. Päris kaua läks enne, kui me lõpuks süüa saime. Ootamine oli aga sellegi poolest tore, kuna kõrval ridades oli nii palju sõpru ja tuttavaid, kellega ma rääkimas vahepeal käisin (Kärolyn,Pille, Millu jne). Eleriga oli samuti tore üle pika aja kohtuda ja rääkida. Polnud teda viimasest proovist saadik näinud, kuna esimesel laulu- ja tantsupeo päeval ta tantsis. Ajasime Eleriga mingit sellist juttu: "Ma kohe tundsin, et midagi on puudu, aga see olid ju sina, nii igatsesin sind", mille peale Grete meil sellise jutu lõpetada käskis. Ta vist ei mõistnud meid päris hästi.
Lõpuks saime süüa ka ning läksime kohta otsima. Seal oli nii palju rahvast ja mingi tädike korrutas kogu aeg kuskilt täpselt sama juttu, mis üleeile, kui me Jaanusega söömas käisime: "Vabastage koht kohe, kui olete lõpetanud söömise jne."
Leidsime lõpuks kohad, kuhu istuda ja hakkasime sööma, kui seda söömiseks nimetada saab, sest see supp oli nii kuum, et ma kõrvetasin oma keele ära. Ma tahtsin aga kiiresti ära süüa, et välja minna. Lõpuks ma loobusin selle söömisest, ootasin Eleri ära ja trügisime jäätise järjekorda. Mingi väike tüdruk pahandas Eleriga: "Ma olin ennem siin!"
Eleri: "Ma kah!"
Saime oma jäätised ja läksime välja. See, mis olukord seal valitses, oli nõme - kõik kohad olid paksult jäätise pabereid täis. Läksime kuhugi äärekivile istuma ja teisi ootama. Ott ja Erki tulid, siis hakkasin nendega seletama. Nad rääkisid, mis vahepeal toimunud on. Ainuke asi, millest mul eilse õhtu juures kahju oli, oli see, et ma ei kuulnudki Intsu järjekordset õhtust kitarri kontserdit. Kui kõik enamvähem koos olid, suundusime toitlustus osast välja ja otsisime kohta, kus ühispildid ära teha. Samal ajal, kui me sealt välja kõndisime, rääkis Gert Timost ja Pillest. Ma läksin jutuga kaasa ja seletasin talle, kuidas ma Timot eile nägin jne. Priit ka küsis Timo kohta igasuguseid küsimusi ja üldse nalja sai nendega.
Ma tahtsin alguses mäe otsa pilti tegema minna, aga keegi ei viitsinud kuumaga sinna üles ronida ja nii otsustati all pildid ära teha. Paigutasin segakoori juba paika, aga siis avastati, et pole Demyt ja Kristiinat, hakati helistama, seniks aga kutsus õpetaja laste- ja poistekoori kokku. Tegin neist pildid ära ning ootasime endiselt Demyt. Enamus hangus juba täiega seal päikse käes, nii palav oli. Lõpuks tuli Demy ka. Tegin ühe pildi ise, andsin siis kaamera Eliisi emale ja läksin ise ka pildile. Õpetaja käskis kõigil iga pildi ajal midagi öelda: kriit, Priit ja moos. Nii head pildid jäid.
Edasi suundusin Jaanuse, Elise, Priidu, Liisi, Kertu, Gerdi ja Jaaniga kaasa. Nad ostsid juua ja siis mindi lauluväljaku taha aia juurde istuma. Nii kuum oli. Jaanusele sai öelda jälle: "Ära higista!" See oli kooliajal üks ta põhilauseid. Kuna Jaanus aga esimesel päeval higistas, siis sain ma seda talle ise kogu aeg korrutada.
Hiljem viskasid kõik end muru peale pikali. Olin ka natuke seal, aga kuna ma pidin ikka kõigest viimast võtma, siis ei kavatsenud ma ühtegi hetke maha magada ja kõndisin sealt minema.
Nägin oma väikest sugulast Janist, rääkisin temaga ja läksin teisi otsima. Helistasin oma husbandile, aga ma ei leidnud teda just nüüd, kui teda kõige rohkem vaja oli. Laval olid lastekoorid, kes hakkasid just "Kulla kutset" laulma, mis mind terve see laulupeo aeg kummitanud on. Oleks tahtnud selle ajal täiega kaasa sealt rahva seest laulda, aga üksi oleks imelik seda teha olnud.
Lõpuks helistas õde, kellega ma juba ammu kokku olin tahtnud saada. Seleta ära mulle, kus ta on ning läksin teda otsima. Ta tuli kohe mu juurde ja hakkas seletama, oli koos oma emaga. Rääkisin nendega, sõime jäätist ning tahtsin siis edasi liikuda, aga ta ei lasknud ja hoidis kramplikult mul ümbert kinni. Ta nii laavib alati mind ega lase mul kunagi lahkuda. Tahaks, et mul oleks rohkem aega ta jaoks, aga kahjuks pole me selle 9 aasta jooksul eriti palju aega koos veetnud. Loodan, et tulevik selle aja veel toob.
Teine põhjus, miks ma nii ruttu lahkuda tahtsin, oli Annamiia, keda ma möödumas nägin. Jooksin talle järgi, et temaga rääkida. Enne ta sünnipäeval käimist, polnud ma teda 3 aastat näinud, nüüd olen teda aga kolme viimase nädala jooksul kolm korda näinud. Ükskord käisin ta sünnipäeval, nädal hiljem käis tema siin ja nüüd kohtusime laulupeol. Hea oli teda näha jälle. :)
Käisin vahepeal Krissu ja Eliisi juures, kes samuti kuskil muru peale sõna otseses mõttes magasid. Rääkisime Eliisiga, kuni Sander lõpuks välja ilmus ja mind Annu ja teiste juurde viis. Nii tore oli seal muru peal, mis siis, et Sander mul seljas elas, aga no selle ma tegin talle pärast bussis tagasi. Tegime Annuga pilte, Sander tegi omaarust kunsti ja seletasime niisama seal pulmadest jne. Meil oli Sanderiga võimalus veel abielluda, aga lasime seegikord võimaluse käest.
Mingi aeg tahtis Annu käia kuskil. Kõik läksid kaasa temaga, mina ka, kuni me aga lastekoorini jõudsime. Jäin rääkima nendega ja lõpuks jäingi sinna. Õpetaja oli ka seal ja Ksennu ja Triinu ning lõpuks tuli veel Eleri ka. Neil oli mega laager seal. Osad magasid nagu laibad, teised niisama pikutasid või rääkisid omavahel juttu. Istusin seal, kuni nägin kaugemal arvuti ja eesti keele õpetajat tulemas. Tegin neist pilti, mille peale eesti keele õpetaja tahtis vastu pildistada ning küsis mu käest kaamerat. Hiljem küsis ta veel, et kas ma olen dokumente ka juba koolidesse viinud jne. Olime veel seal natuke aega, tegime pilte, kuni mul mega isu midagi osta tuli. Läksime Eleri ja Triinuga laulukaare taha, kus igasuguseid asju müüdi, vaatasime seal ringi, lõpuks ostsin igast hääd värki ning läksime kogunema. Leidsime korraga kõik üles. Mul olid kannad mega valusad, istusin natuke aega, võtsin üldse jalanõud jalast ja läksin teiste juurde. Lõpuks ma olingi nende keskel, tähelepanu keskpunktis, nagu ikka ja ajasin mingit lolli juttu. Ma isegi ei mäleta mida, aga nalja sai seal päris palju.
Lõpuks liikusime lavale. Tüürisime nii üles, kui võimalik, vähemalt Eliis, Krissu ja mina. Teised kadusid trügimise käigus kuhugi ära ja jäid alla poole. Alguses olid segakoorid laval. Algas kohe "Linnamänguga", mille liikumine mulle varem peavalu valmistas, aga seekord saime päris hästi hakkama sellega. Kui ma praegu kõikidele nendele segakoori lauludele, mis me seal laulsime: "Laulikutele", "Rahu" ja "Munamäe otsas" tagasi mõtlen, siis oli see kõik nii ilus. Laval oli toohetk veel normaalset rahvast ja oli ruumi liikuda. Rahvast aga hakkas iga korraga järjest rohkem kogunema. Rokikooriks tuli juba osa juurde. Rokikoor kujuneski minu arvates laulupeo tippsündmuseks, kus kõik elasid ja sõnas otseses mõttes laval tantsisid. Juba peale esimest laulu karjuti "Korrata, korrata", nii et viimase laulu ajal pidi dirigent ütlema, et me ei venitaks nii kaua, sest kolme järjestikku laulu korrati juba isegi. Mõned olid nii väsinud ja ülilaibad ega tahtnud üldse, et korrataks, ma aga olin ülihappy, elasin kaasa täiega, karjusin ja plaksutasin, mis siis, et mu kannad ja üleüldse jalad mega väsinud olid. Vahepeal sai natuke istuda ka, aga nii kui laul algas, nii hüppasin kohe püsti ja taas laulsin. Vaatamata kõigele, oli energiat meeletus koguses, kuigi ma ei reaalselt ei tajunud seda, mis toimus. Püüdsin seda multifilmi asja teha - panin silmad kinni, sisendasin endale, et ma olen siin, ma olen suurel ja võimsal laulupeol, kus on sitaks rahvast ja tegin siis silmad uuesti lahti, aga ikka ei tajunud.
"Liivimaa pastoraaal" on algusest peale üks mu lemmikumaid laulupeo laule olnud. Polnud päris kaua aega seda laulnud enam ja kui nüüd, kogu lavatäie rahvaga seda laulsime, siis oli see nii super, kuidas kõik kaasa elasid ja kõigest kõrist kaasa laulsid. Laulsin siis ka kaasa, kui meeste kord laulda oli.
Ja siis muidugi "Mägede hääl", mis oli minu arvates kõige võimsam laul kogu selle laulupeo jooksul. Juba esimesed sõnad "Seisan ma mäel, hüüan ja sealt, kajab mu hääl, küngaste peal" ja kuidas ma nende sõnade ajal tundsin seda häält ülevalt Gustav Ernesaksa kuju juurest mäelt vastu kajamas - mul olid mega külmavärinad, näitasin Eliisile, ta naeris mind. Üldse Eliis ja Krissu said tänu minule nii palju naerda, eriti siis, kui ma kuskil kuulsusi nägin. Ekraanil näitas korraks filmist "Klass" ühte tegelast, kes ka kuskil lava peal oli ja laulis. Ma näitasin näpuga sinna ja hakkasin neile seletama, kes see on. Nad olid nii kõveras kahekesi. Hiljem, kui ühendkoorid lavale tulid ja ma alguses Uku Uusbergi nägin, siis püüdsin neile seletada: "Vaata, see on see Steni sõber sealt "Kodu keset linna"." Nad aga ei uskunud mind. Õigepea ilmus Uku Uusbergi kõrvale veel Märt Avandi. Ma hakkasin karjuma, kui seda nägin. Ma olin mingi ülimalt suures vaimustuses, mille peale Krissu ja Eliis jälle mind naersid. Tegin salaja Avandist pilti, lubasin Kroonikasse saata, aga siiski ei teinud ma seda.
Ühendkoori laulud olid ka kõik nii ilusad. Enamjaolt olid need samad, mis esimesel päevalgi. Traditsiooniliselt "Mu isamaa on minu arm" ja siis "Tuhat tänu", mille ajal tänati kõiki õpetajaid, juhendajaid, dirigente jne. Võrratud emotsioonid, mõned hakkasid ära väsima juba. Ma istusin ka natukeseks maha Krissu juurde, kes peaaegu magas seal juba, aga mitte kauaks, kuna meie juures olid ühed väiksed tüdrukud mingist teisest rahvusest. Üks mängis telefonis mingit killeri mängu, mis tegi ülihaiget häält. Ma ei tea miks selliseid laulupeole üldse lastakse.
Kui kõik läbi sai, tahtsin vooluga kaasa minna, aga Eliis ja Krissu keeldusid liikumast. Otsisin silmadega Ksennut ja teisi, kes all pool olid, aga ei leidnud ja nii pidin Eliisi ja Krissu juurde jääma, kuna ma ei tahtnud üksi ka minna. Kuigi mul oli nii suur tahe olla rahva sees, trügida koos rahvamassidega lavalt minema. Palusin elukaua, et Eliis ja Krissu juba tulema hakkaks, aga nad istusid ja istusid ega liigutanud end. Too hetk mõtlesin - mis kõigil viga on? Keegi ei mõista mind, keegi ei saa aru.
Mina: "Ega ma hakkan nutma muidui, kui me kohe liikuma ei hakka."
Eliis: "Biku, ära nutma küll hakka!" ja siis valdas mingit mingi ülim emotsionaalsus - meenusid kõik eelnevad seiklused ja sündmused, mille peale pisarad voolama hakkasid. Panin päikseprillid ette ja keerasin neile selja. Nad naersid, ma ka naersin ja nutsin, ise ka ei saanud aru. Sellepärast ma ka ei tahtnud sinna kauaks jääda, et mitte mõttesse vajuda ja seda kõige tunda ja tajuda. Tahtsin ruttu sealt minema saada, edasi minna ja mitte mõelda, kui ilus ja hea see kõik tegelikult oli.
Õnneks hakkasid Eliis ja Krissu ka lõpuks liikuma. Kõndisin nende ees, järjest enam süvenesin oma mõttetesse, mida keegi poleks mõistnud, võibolla vähesed, parimad, aga neid polnud tol hetkel kuskilt võtta. Ma ei oska seda hetke kirjeldada, tahtsin ainult põgeneda kuhugi, Krissu ja Eliis jäid kaugele selja taha ja ma jõudsin bussipeatusesse. Ekstra laulupeo jaoks oli pandud rohkem busse liikuma, mis otse lauluväljakult Viru keskuse juurde viisid. Taaskord mul vedas. Nii sõitiski 2 tühja bussi ette, kuhu ma kiirelt peale hüppasin. See täitus korraga, aga õnneks polnud nii umbne, nagu esimesel päeval.
Bussis hakkasid meeleolud juba muutuma, kui mu ees istunud kaks last laulu "Mis maa see on?" laulma hakkasid. Kõik vaatasid nende poole ja muigasid rõõmustavalt. Nad panid nii head teksti ka seal. Pärast laulsid oma sõnadega mingit laulu venelastest. Õpetaja ehmus ja käskis neil suud kinni hoida, kuna suht ohtlik on vist venelastest Tallinnas bussis laulda.
Jõudsin Viru keskuse juurde ja kiirutasin siis läbi pargi Solarise juurde, käisin poes ja suundusin koolimajja. Ma olin nii kindel, et kõik on ammu tagasi ja ma olen viimane, kes jõuab. Kokkuvõtteks oli nii, et ma olin esimene, kes meie toast tagasi koolimajja jõudis. Gerdi bussirahvas oli ainult tagasi. Rääkisin Priiduga, vahetasin riided ja läksin Reaalkooli parklasse teistega rääkima. Ma ei tea mitu korda ma edasi-tagasi Inglise kolledži ja Reaalkooli vahet käisin. Pidevalt oli vaja midagi tooma, viima või otsima minna.
Läksin õpetaja käest toidutalonge küsima, kõndisin koridoris, kui Kreutzu segakoor lauluväljakult tagasi jõudis. Mikk ei teadnud, et ma täna tagasi laulupeole tulen. Kui ta mind nägi, siis esimene reaktsioon oli: "Bikuu? Mida sa siin teeed?"
Ma täiega naersin teda ja ta pidas segaseks mind nagu ka paljud teised. Eliis ütles ka, et ta veendus selle lauluepeo jooksul selles, kui segane ma ikka olen.
Vahepeal jõudsid Erki ja Ints. Jutustasin nendega toas. See laulupidu polnud õieti lõppenudki veel, kui nad juba järgmisest laulupeost rääkisid. Arutasid, kui vanad nad siis juba on jne. Nalja sai.
Läksin alla Sanderit ootama, kuna ta pidi veel riideid vahetama jne. Istusin trepi peal, olin mega omas mullis, kui lastekoor mööda läks. Carmen, kellega kohtudes me alati naeratusi vahetama, vaatas mulle otsa, aga kuna ma olin täiega oma mõttetes, siis ei märganud ma teda korraga. Carmen jäi seisma ja ütles: "Naerata, Birgit!", mis tõi mu näole kohe tagasi naeratuse.
Ootasin Sanderi ära ja hakkasime siis õpetaja ja Eliisi ema kotte bussi peale tassima. Pärast jäingi busside juurde. Läksin Gerdi ja Jaanusega jutustama. Nad kutsusid mind enda bussi peale, aga ma ei saanud oma husbandi, Ksennut ja Triinut jätta ja keeldusin.
Läksime Inglise kolledžisse tagasi, et sööma minna, aga siis ma avastasin, et ma olin eilse õhtu toidutalongid võtnud. Need olid ka samasugused punased ja mõtlesime, et vahetpole eriti. Jõudsime alla söökla juurde, aga siis pöörasime end ringi ja läksime tuldud teed tagasi, kuna seal oli nii pikk järjekord. Sander läks lõpuks ikkagi sööma, me läksime Erki ja Intsuga üles tagasi. Ruum oli nii tühi, mega kahju oli ära minna.
Varsti jõudiski kätte aeg, mil kõik juba bussis olid ning algas tagasisõit. Õnneks need hullud istusid kõik taha, aga ma arvan, et tagasisõidul peeti hoopis meid hulludeks, kuna õpetajad tulid meie bussiga ja istusid täpselt me ette ja selja taha. Me aga lärmasime suht palju, kuulasime eesti keelset räppi "Miski on lilla?" jne, laulsime ja panime niisama segast.
Esimese päeva bussisõidu juures unustasin veel seda mainida, kuidas ma valgustajat mängisin. Kaisa tooli ees olid ta esinemis riided, ma tõmbasin need aga tal eest ära ning nimetasin end seepeale valgustajaks. Rääkisin talle ajaloost, kus neid õppisin ja hääldasin kõiki prantsuse valgustajaid nii, nagu kirjutatakse - Voltaire, Rosseau jne. Kaisa polnud aga mu hääldustega üldse rahul ja siis ma korrutasin neid talle kogu aeg. Tagasi minnes oli Kaisa aga kuhugi mujale ära istunud ja siis ma ei saanudki talle seda teemat enam ajada.
Meil sai aga piisavalt nalja. Nagu ma juba ennem mainisin, siis tegin Sanderile tagasi ja elasin tal seljas. Eluhea lebo oli olla. Talle hakkas mu eesti räpp meeldima. Kuulasime seda ja rääkisin Ksennu ja Triinuga. Vahepeal lauldi üle bussi laulupeo laule, vahepeal laulsime ise telefonist mingeid laule kaasa. Ksennu tegi pornot ja Triinu tegi kõigile soenguid. Toree oli ja tagasitee tundus nii lühike. Sain endale uue lemmiksõna ka - slappima. Sander ajas seda teemat kogu aeg ja siis mind jäi ka kummitama.
Jõudsime 2-3 ajal Võrru. Võrus oli nii külm jälle, et oleks tahtnud Tallinnasse kohe tagasi minna. Ootasin, kui Sander mu madratsit otsis, mis asjade alla oli mattunud, ise samal ajal seletasin teistega. Ütlesin Erkile "tsau", mille peale ta seisma jäi, elu ägeda näo tegi ja ütles: "Tsau, Bikuuu!"
Isa oli mulle jälle järgi tulnud, kuigi ta pidi juba paari tunni pärast tööle minema hakkama. Jõudsin koju, siis ei saanud magamagi minna - nii suur laulupeo ja laulupeoliste igatsus oli. Imelik oli kodus käed rüppes istuda. Polnud mingeid kohustusi enam kuhugi minna või midagi teha. Elu energia oli veel. Istusin mingi 4ni üleval ja alles siis läksin magama. Magatud sai ka ikka päris korralikult. Põhimõtteliselt ma magasin 3 päeva maha. Esmaspäeval ärkasin ka alles päeval 3-4 ajal, mille peale ema ütles: "Sa ka ärkasid lõpuks, ma vaatasin, et sa oled surnud."
Kõik ootasid pilte. Pidingi neid üles laadima hakkama. Jaa suur tänu teile kõigile headele ja ilusatele inimestele, kes te mu kaamera ette jäite ja tänu teile nii suurepärased fotod valmisid. Alles täna avastasin, et laulupeo pildid on nii ilusad, kuigi neid tehes ja kaameras vaadates ei tundunud need pooltki nii head.
Kõige selle lõpetuseks sõnad laulupeolt: See lugu lõpeb, kui me kõik jälle kokku saame, siis saab selle loo lõpust järgmise loo algus, mida kõik poisid ja tüdrukud, kõik emad ja isad, vanaemad ja vanaisad ja kõik mehed ja kõik naised, kõik õed ja vennad, kõik sõdsed ja lelled, kõik memmed ja velled edasi jutustavad ja järgmisega jagavad, et see lugu kunagi ei lõpe, ongi selle loo kõige õnnelikum lõpp.

Lätis nagu loom, möllab inflatsioon

"Pakin kohvrid ja lähen, sest et nii on parem, sest nii on kõigile hea" - sõnad ühest Trafficu laulust. Mu mõte on aga teistsugune, kui laulukirjutajal. See kohvrite teema on tegelikult rohkem Annu teema. Tal on igale poole minnes vaja kohver kaasa pakkida, st. kõik vajalikud asjad kaasa võtta.

Käisime eile Annuga pildistamas, parandamaks seda kõike, kui vähe me see suvi tegelikult koos oleme olnud. Terve nädal kodus maganud, kirjutanud või muid asjatoimetusi teinud. Aga no ma ei püsi kaua paigal. Ma pean kogu aeg kuskil käima, olema ja kõike tegema. Nii tuligi mul eile täiesti suvalt mõte ratastega Valka minna. Valka sellepärast, et see on üks lähim Eestimaa linn, kus ma rattaga veel käinud pole. Seoses Valka minekuga meenus aga kohe Eliis, kes oma suve Mõnistes veedab, mis jääb poolele Valga teele. Ma olin nii kindel, et teda pole maal, kuid eksisin. Plaanisin juba vahepeal Otepääle minna, aga kui selgus, et Eliis on maal, siis mõtlesin, et liidan meeldiva kasulikuga ja lähen hoopis Lätti nagu juba varem plaaninud olime. Annu oli ka nõus ja hommikul kell pool 11 alustasime sõitu. No tegelikult veidi peale seda, kuna mul on nii jutukad naabritädid, kes küsisid enne 101 küsimust, kui ma lõpuks minema sain. Jäin tegelikult ise ka sinna jutustama, kuna Krissu vanaema kiitles oma eilse "Peko" etendusega, mis mulle mingi aeg huvi pakkus, aga ma etendusele ise lõpuks ikkagi ei jõudnud.

Jõudsin kokkulepitud kohta, Annu juba ootas oma kokkupakitud kohvriga (loe: kotiga). Hakkasime Sänna poole sõitma - jah, viimasel ajal viivad jalad peaaegu alati mind sinna. Seekord aga ilma mingite peatusteta, enne kui Varstusse jõudsime. Annu käis vanaema juures, ma helistasin seni Erkole, kes elab ka kuskil Mõniste lähedal. Ta aga polnud kodus ja küsis mu Läti jutu peale: "Palju sa joonud oled?"

Tüüpiline, et inimesed mind hulluks peavad, kui ma jälle kuskil rattaga mingit pikemat otsa sõidan. Täna oli muidu hea ilm - päike paistis, tuult ega ka liigset kuumust polnud, päike paitas mõnusalt (H). Hea oli mööda teed rahulikul tempol kulgeda - 20 km/h.

Ei läinud kaua, kui Mõnistesse jõudsime. Kogu tee ma muudkui meenutasin seda, kuidas me juuni alguses Joosepi, Kaareli, Ego ja Martiniga Lätis käisime. Paratamatult meenub teatud kohtadega too öine seiklus, millest nii paljud head asjad alguse said.

Helistasin Eliisile. Ta püüdis mulle seletada, kuhu me minema peame. Pika seletamise peale taipasin lõpuks. Eliis tuli Aneti välja. Mu esimene reaktsioon: "Getteri fänn ka siin!", pidades silmas Anetti.

Pool tundi jutustasime seal. Enne laulupidu arvasin, et me oleme laulupeol koos, aga lõpptulemusena oli ikka nii, et me olime nii vähe koos, et nüüd oli, millest rääkida. Ella polnud siiani raatsinud laulupeo käepaela ära võtta. Ella: "Nii kahju on seda ära võtta!" - sama siin. Ma ei kujuta ette kaua ma seda kanda kavatsen. Ma olen endiselt oma mõtetega laulupeo küljes nii kinni. Vaatan iga päev laulupeo videosid, mida järjest üles pannakse, kuigi arvutist ja telekast vaadatuna pole see pooltki seda, mis seal kohapeal oli. Seal oli see nii super, nii võimas, nii üllas, nii hea. Telekas ei ole emotsioone.

Jaah Ellaga sai päris palju naerda veel. Nilso, kui sa seda blogi loed, siis teade sulle, et Ella igatseb sind, mina kaa. Pärast, kui me ära hakkasime minema, siis Annu ütles: "Ta on nii äge. Tal on kõige kohta oma kindel arvamus." - Nonäed Ella, sa suudad esimese korraga kohe inimestele muljet avaldada.

Ella ise ei saanud meiega Lätti kaasa tulla, kuna ta pidi Anetti ja veel mingit väikest sugulast hoidma jääma. Me Annuga aga jätkasime teed Vastse-Roosasse. Viimati käisin seal jaanipäeval. Ma tean, et peaksin jaanipäevast ka rääkima veel, aga äkki tuleb kunagi aeg..

Möödusime peaaegu inimtühjast Vastse-Roosast ning suundusime Lätti. Ennem muidugi turisti pildid Läti sildi juures, mis oli poole suurem, kui see, mis Valgast Valka viis.

Ape polnud ka enam kaugel, seal tegime ka pilte ning jälgisime möödaminevate autode numbrimärke, mis olid vahelduva eduga Läti ja Eesti omad.

Esmalt käisime esimeses ettejuhtuvas poes, mille kohta Annu ütles: "Mul tuleb selles poes uni!"

Mina: "Miks?", arvasin juba, et ta on väsinud.

Annu: "Vaata poe nime!"

Poe nimi oli Uni bodi. Bodi tähendab arvatavasti läti keeles poodi, aga uni kohta ei oska ma midagi öelda. Vaevalt, et see seda tähendab, mida Annu mõtles.

Kolasime Uni bodis ringi, leidsime erinevusi ja sarnasusi eesti poodide ja kaupadega, aga ei ostnud midagi. Järgmisena läksime teisel pool teed asuvasse poodi, millest välja tulles avastasin, et poe nimi on Elvi. See meenutab eakama Eesti naise nime. Naersin tükk aega seda veel. Selles poest tegime esimesed ostud. Haige nälg oli jälle. Tahtsime saiakesi osta, aga neid pidi seal küsima, mitte ise võtma. Mõtlesime alguses milliseid saiakesi üldse osta ning üritasime siis nagu kõnepuudega jobud müüjale selgeks teha, milliseid me tahame. Mul oli taktika juba valmis mõeldud: näitasin näpuga saia peale ning näitasin näppude peal mitu tükki. Ta õnneks taipas, et me pole lätlased ja läks mu mänguga kaasa. Kõige naljakam oli aga see, et kui ta lõpuks saiad kotti pani ja mulle andis, ütles ta: "Palun!", mille peale me Annuga üksteisele imestunud nägudega otsa vahtisime. Mõtlesime, et pärast mängisime niisama lolli, kui too juhuslikult eesti keelt oskab, aga ma jõudsim lõpuks ikkagi järeldusele, et Apes käib nii palju eesltasi, et ta oskab ikka elementaarseid viisakussõnu, mida ostjale lausuda.

Ostsime ära ja läksime välja ning suundusime järgmistesse poodidesse. Nood olid suht mõtetud, mingit turu jama müüdi igalpool. Kõige lõpus avastasime veel ühe suurema poe. Tolle nime ma ei mäleta, aga meenutas Eesti Rimi. Seal olid kõige paremad saiakesed. Pakkisime sealt osad kaasa, ostsin saldejumpsi ka - limonaadi maitsega, kuigi tol hetkel ma ei mõelnud üldse REAALSELT saldejumpsi peale, vaid sellele, et ma ostan jäätist. Alles nüüd kodus tuli meelde, et ma saingi lõpuks saldejumpsi, mida ma juba siis nii väga tahtsin, kui me tookord Ego ja nendega Lätis käisime.

Annul oli kõht nii tühi, et ta hakkas juba saiakesi sööma. Ma sõin saldejumpsi ära ning läksime uuesti Uni bodisse. Ostsin Monsterit sealt ja siis mingit hääd kraami veel koju kaasa. Annu valis mega kaua, ootasin ta ära ning läksime välja. Mega rõõm oli Lätis eesti keelt kuulda. Mingi mu vanune poiss rääkis oma isaga eesti keeles. Tegelikult oli seal veel üsna mitmeid eestlasi, aga kõik podisesid kuskil omaette midagi, nii et ei saanud aru, kas nad räägivad eesti või läti keeles.

Võtsime rattad ning läksime teeviitasid uurima. Suundusime turismi objekti näitava noole suunas, kuigi lõpuks me ikkagi soovitud kohta ei jõudnud. Jõudsime kooli juurde, vähemalt ma arvan, et see oli kool. Istusime sinna pinkide peale ja hakkasime sööma. Elu palju värki sai kokku ostetud. Iseasi, kui palju ja milleks seda kõike vaja oli. Ma arvan, et kui Moks või keegi mu klassivend seda näind oleks, siis nad oleks selle peale ölenud: "Vaata nüüd ennast!"

Aa seda ka veel, et ma maksin kaardiga kogu aeg. Seal on teistsugused, palju suuremad pangakaardi lugejad vms ja mingi läti keelne tekst, mis meenutas vene keelt ja millest ma mitte midagi aru ei saanud.

Kõht täis, hakkasime mööda munakivi teed tagasi centrumisse liikuma. Vältimaks üleliigset rappumist, valisin siledama tee. Annu aga sõitis mööda munakivi teed nagu rong, igatpidi rööbastel rappudes.

Enne Apest välja jõudmist nägime läti politseisid, kellele ma Läti diskot laulsin. Õnneks või kahjuks ei saanud nad midagi aru. Annu arvates kasutavad kõik lätlased ühte ja sama mingit nõmedat vanaaegset vanamuti moodi haisevat lõhnaõli, mida ta nii nende kui ka teiste lätlaste juures tundis.

Kulgesime mööda teed rahulikult tagasi. Päike vajus ka mõneks ajaks pilve taha ning oligi viimane aeg Lätist minekut teha.

Esimene peatus tagasiteel oli enne Vastse-Roosat - mingi sild, mida Annu rippsillaks pidas, kuigi sellel polnud trosse, mille küljes rippsild tavaliselt ripub, aga see rappus, kui selle peal kõndisime. Ma ei tea, mis mul sildadega alati on. Igatahes mulle meeldivad sillad. Tegime jälle pilte seal - eilsest sai juba mingi hoo sisse. Olen kahe päevaga suutnud uuesti digika kasutamise selgeks õppida. Peal peegelkaamerat on võimatu digikaga pilte teha - kogu aeg tahaks näo vastu ekraani panna ja objektiivi pöörata.

Edasi sõitsime kuni Varstuni. Kilomeetrid läksid nii lennates kuidagi ja ma veendusin üha enam, et see nn. pikk ots jääb mu energiat arvestades lühikeseks. Kogu tänane distants ~80km - normaalne trenn jah.

Varstus käisime ujumas. Rand on ilusti korda tehtud ja värki, aga vesi oli külm, nii et Annu ei tulnudki ujuma. Käisin ise kiirelt ujumas ära ja hakkasime kodu poole liikuma. Nii, kui me rannast ära läksime, tuli päike välja. Jälle oli palav ja ma tundsin end nagu koer, kellel nii haige joogijanu oli. Monsterit oli aga see oli nii magus ja kleepuv, et ma ei jõudnud seda enam juua. Rattakett ka jamas, kogu aeg lükkan remonti edasi, aga rohkem vist enam edasi lükata ei kannata.

Terve tee oli mul üks kinnisidee, mida järgmiseks teha, kuhu minna jne. Kui plaan teostub, siis räägin pikemalt. Praegu räägin oma põhisõbbude Ella ja Joosepiga. Joosep saatis mulle Norrapilte, mida ta teha lubas:

Ja kui ma selle kirjutamise siin lõpetan, siis alustan laulupeo 3. päeva postitust, mis ilmub kunagi lähiajal arvatavasti selle ja eelmise postituse vahe peale.

Täna paadiralli and homme back to Tallinn

Panin ise ja lasin Sanderil ka igaksjuhuks äratuse kella kuueks panna, aga ärkasin varem, pakkisin asjad ja läksin. Ainult Ott ja Ints nägid, kui ma lahkusin. Ints vaatas raudselt mega imelikult mind, et ma nii vara oma magamiskotti kokku voltisin ja minema kõndisin, sest ta ei teadnud, et ma hommikul ära lähen.
Turva ka seisis keset treppi, vaatasin talle lolli näoga otsa ja ütlesin: "Ma lähen koju. Kas välja saaks?"
Turva vaatas mind ja ütles: "Koju? Laulupidu pole veel läbi."
Ilmselgselt oli tal kahju, et ma juba koju läksin, avas mulle mõlemad uksed ja lasi majast välja. Mul endal oli ka kahju lahkuda. Mõtted ringlesid peas, kõndisin mööda tänavat, mis oli endiselt inimesi täis, kes polnud ikka veel koju jõudnud ja söögikoha ees lärmasid. Istusin Solarise ees ja mõtlesin, et kui me Tallinna jõudsime, oli kõigil suur ärevus, nüüd aga on kahju lahkuda, kuna teised jäävad siia maha ja saavad arvatavasti kahel järgneval päeval veelgi suurema elamuse osaliseks. Ma ei suutnud lahkuda, nii kahju oli, kui ma eelneva päeva sündmuste peale mõtlesin. Samas mõte paadirallist oli ka ahvatlev, esmalt muidugi võetud kohustusest Võrumaa Teatajasse paadiralli kohta reportaaž teha, teisalt oli see mu sooviks eelmisel suvel. Peamiseks põhjuseks olid aga sõbrad, kellega paadirallil alati nii tore on olnud, eelkõige tahtsin ma oma bf-i Joosepit enne ta Norra minekut veel näha, kuna me polnud nii kaua kohtunud jne.
Tulin laulupeolt ära raske südamega. Kahju oli neid kõiki sinna maha jätta, kurb oli laulmata laulude pärast ning otsustasin veel tagasi minna: "Täna paadiralli and homme back to Tallinn."
Mõeldud, tehtud. Lõpuks tuli buss, sõitsin bussijaama, ostsin pileti esialgu Tartusse, kuigi ma alguses ütlesin automaatselt: "Võru!"
Käisin R-kioskis, kõht oli nii tühi, pärast läksin kohvikusse ka veel, ostsin rummikooki ja siis bussi peale. Istusin mega taha, et sinna vaikselt magama jääda, kuigi ma tavaliselt bussis üldse ei maga, aga noo 2 päeva jooksul 5 tundi magamist - siis uinutab buss ka suht hästi ära. Tegelikult ma ei plaaninud alguses üldse magama jääda, nägin üht tuttavat ka bussis ja mõtlesin, et olen üleval, kuulan muusikat ja vaatan aknast välja, sest nüüd vähemalt sain aknast välja vaadata, mitte nagu tulles, aga lõpuks vajusin ikka täiega ära. Nii haige uni tuli peale, et sättisin end ühe oma tuttava eeskujul magama, kuigi mu telefon helises sada korda, emal ja isal ja kõigil on vaja teada, et kuidas ja kuna ma koju jõuan jne.
Ma olin nii lebos seal bussis, et ma ei viitsinud end isegi nii palju liigutada, et konditsioneeri või toda asja kinni panna. Mega külm oli vahepeal, tõmbasin jope peale ja magasin edasi. Tartusse jõudes valdas mind jälle nii suur rahu - kaugel suurlinna mürast ja sagimisest, kuigi ma igatsesin endiselt neid kõiki hetki ja inimesi, mis sinna maha jäid.
Pidin 45 mintutit ootama, enne kui järgmine buss tuli. Istusin bussijaamas ja jälgisin end ümbritsevaid inimesi, samas kui ma mõttes oma tegude üle arutlesin. Ma ei saa vahel ise ka aru, mida ma tahan või mis õige ja mis vale on. Antud juhul see tänane olukord, kuhu ma end mõtlesin - seigelda Võru ja Tallinna vahel. Ma tundsin, et ma pean igale poole jõudma, samas mõtlesin, et miks ma teen seda, miks ma ei võiks Tallinnasse jääda, selle asemel, et aega ja raha raisata. Teisalt tundus see kõik vajalik. Kõik pidi just nii minema. Kogu see hommik oli nagu saatan ühe ja ingel teise õla peal. Elu ja noorus ongi selleks, et kahelda ja teha mõtlematuid otsuseid. Jaa ma peaks üldse vähem mõtlema.
Lõpuks tuli buss, natuke veel magamist. Jõudnud Võrru, tahtsin üle bussi kõva häälega harjuda: "Jess, ma olen Võrus!", aga kaasreisijad oleks mind seepeale arvatavasti hulluks pidanud. Tõusin juba enne bussi peatumist püsti ja tegin kiirelt minekut, ema oli õnneks järgi tulnud. Läksin koju, panin pildid arvutisse, tühjendasin mälukaardi ja kõndisin Alakasse, kus oli Rõuge Veepidu ja Paadiralli juba alanud. Rannavolle käis ja õigepea pidi saabuma ajalooline hetk, kui esmakordselt startis paadiralli teatevõistlus. Ma oleks oodanud suuremat osavõttu - ainult 4 võistkonda, aga asi seegi. Vaatasin natuke algust ja helistasin siis Agele, kes ka juba Rõuges oli. Saime kokku ja läksime ujuma, mis siis et jahe vesi oli, aga mega hea oli peale seda tapvat palavust lõpuks ülenisti vees olla. Paadiralli teatevõistlus ikka veel käis, me lambist ujusime seal kahekesi ja olime suht tähelepanu keskpunktis - nii tavaline mu puhul.
Tulime veest välja, siis läksime Gerdi juurde. Kõik mu asjad olid ta käes. Ta hakkas pildistama meid kohe, pärast tegime Agega traditsiooniliselt koos veel pilte ja läksime süüa ostma. Endiselt oli haige nälg, lõpuks sai söödud ja räägitud igasuguste inimestega, kes end juba varakult kohale olid vedanud.
Vaatasime isemeisterdatud veesõidukite võistlust. Seal oli ka igasuguseid ägedaid leiutisi ja Andre oma tavapärase loomakambaga, kes ikka ja alati oma kostüümidega silma paistavad ja siis mingid tegelased, kes üldse oma leiutise peal ei püsinud ja sellega sada korda ümber kukkusid. Naerda sai päris palju, kuigi mu mõtted olid endiselt Tallinnas laulupeo juures. Vahepeal käisime Agega mu juures, siis ma olin ka nii vait kogu aeg. Ma ei tundnud ennast ära üldse, mega imelik. Laulupidu ja kõik need seiklused olid nii võimsad, et see mõjus nii ennastunustavalt hästi, REAALSELT terve päev jälle ei tajunud, kus ma olen. Teine värk oli see, et ma "kaotasin" omaarust asju, mis olid mu käeulatuses. Avastasin, et mu päikseprillid jäid randa, kuigi need olid mu peas, pärast otsisin telefoni, mis siis, et see mu käes oli. Age täiega naeris mu üle. Ma olin nii haigelt kuskil ebareaalselt teises kohas oma mõtetega.
Olin just rannas, kui Sander helistas ja küsis üllatusega: "Sa tuled tagasi??"
Mõtlesin tegelt mega üllatust neile teha, aga kirjutasin facebooki juba, et ma tagasi ja sealt see jutt lahti läkski. Kõigil oli mega hea meel, et ma ikka tagasi otsustasin tulla, kuigi ma isegi ei mõelnud varem, et ma veel tagasi sinna lähen. Sain Sanderile kõik oma emotsioonid ja mõtted ära rääkida, mis mul kogu selle aja peas ringlesid, ta andis vahepeal telefoni Jaanusele. Talle ka muudkui seletasin. Ma ei tea kaua ma nendega rääkisin, kõik mu mõtted said järsku tekstiks.
Sander rääkis hommikust. Ma täiega naersin seda, kui tal hommikul kell 6 äratuskell minu pärast helises, aga siis ta avastas, et ma olen juba kadunud.
Peale isemeisterdatud veesõidukite võistlust läksin koju magama, kuigi mul otseselt und polnud. Magasin mingi poole 5ni, kui isa helistas. Avastasin, et Joosep on ka msnis. Polnud nagu nii kaua rääkinud, kutsusin ta õhtul Rõugesse, et teda veel näha ja rääkida ja värki.
Kiirelt pessu ja välja tagasi. Age tuli vastu mulle ja siis hakkas vihma sadama. Õnneks jõudsime ruttu varju alla minna. Mingi 5-10 minutit sadas ning päike tuli taas välja. Egle jäi aga vihma kätte. Käisime ta juures ja läksime siis kõik koos paadiralli algust vaatama. Seal oli veel igasuguseid ägedaid inimesi koos, kuigi ma ikka veel ja tajunud miskit eriti. Pildistasin kogu paadiralli aja erinevates kohtades, nii et ma muud eriti ei näinudki, kui seda, mis kaamerasilma ette jäi.
Jaa paadiralli oli tore. Uued võitjad jälle, lõpetati kaks aastat kestnud Lüütseppade dünastia, kes see aasta teisele kohale jäid. Sellest kõigest lähemalt aga laupäevases Võrumaa Teatajas. Ma ausalt ei jõudnud varem kirjutada, et teisipäevasesse või neljapäevasesse lehte see jõuaks.
Kui paadiralli läbi sai, siis jalutasime Eglega ringi igalpool. Sain lõpuks terve päev oodatud hetke - Age ja Sven koos. Pildistasin neid nii palju, et mälukaart sai täis. Sven oli mega õnnelik, et ma neist koos pilti tegin, ta lausa kutsus mind pildistama. Nad on üldse kokku loodud ja nad on alati koos nii õnnelikud, et mulle ei mahu vist mitte kunagi see pähe, miks nad kogu aeg lahku lähevad ja miks nad praegu koos pole jne, raiskavad ainult teisi inimesi ja aega selleasemel, et ise koos olla. Ma ei peaks üldse targutama, aga ma elan alati teiste lugudesse sisse, sest ma usun nii sinisilmselt, et see ongi armastus ja nad ongi kokku loodud ja näen selles nii suurt õnne. Tahaks nii palju öelda veel, aga mul saavad sõnad otsa. Ühesõnaga ma armastan seda, et teised armastavad ja olen õnnelik, kui mu sõbrad on õnnelikud.
Käisin vahepeal kodus, laadisin pildid arvutisse ära ja läksin uuele ringile. Teel kohtasin sugulasi. Nad olid ka mega imestuses, et ma laulupeol pole. Rääkisin neile oma loo ära, mille peale üks ütles: "Sul ikka on seda isukest!", mille peale mul meenus kohe mu isa, kelle kohta ta sama on mitu korda öelnud.
Kõndisin edasi, nägin Timot, Ricot, Otti ja Hunti, kes autode juures jõid. Jäingi nende juurde. Rico vaatas mu riideid ja hakkas siis rääkima, kuidas talle mu kleit, jalanõud jne meeldivad. Ma naersin seal jälle tükkaega. Tahtsin Ricoga koos pilti teha, kuna ta juba talvel kunagi ütles, et meil pole koos pilti. Tegime siis, aga Rico naeris kogu aeg, kuna Timo ajas pildistades naerma teda. Üldse nii palju nalja sai seal. Pärast seletasin Hundiga, tegime Kuuritsa plaane jne. Rico avas just õllet, mille peale Timo ütles: "Õu Rico, vaata siia!"
Timo kõrval oli auto seisma jäänud, see oli Rico ema. Rico püüdis naeru tagasi hoida, tegi mega muheda näo pähe ning ütles emale: "Ah ma olen niisama siin."
Kõik jälle mega kõveras. Rääkis emaga siis paar sõna ja hakkas ise ka naerma.
Kõndisin vahepeal alla teiste juurde, pidin ka ikka pileti ostma. Jõudsin just sisse minna, kui Joosep helistas. Läksin vastu talle ja siis läksime Timo ja Rico juurde. Ja seda juttu siis, naerda sai jaah. Kõndisime Joosepiga ringi, kuigi Getter oli juba laval. Ma oleks tahtnud lava ees hullunud fänni mängida jälle, aga noo Jooosep ju. Mul oli täiega hea meel, et ta tuli, kuigi ta oli üsna väsinud olekuga, aga see on nii temalik. Igatahes päev oli jälle korda läinud ja ma ei tahtnud teda üldse ära lasta pärast. Nii kahju oli, et ta mingi kuuks ajaks ära läheb ja siis REAALSELT ei näe nii kaua aega. Alguses mõtlesin, et pärast ei räägi ka, aga õnneks ta saab Norras netti ja siis saab rääkida ja toretore. Haah, Joosep, ma kirjutan nagu sina juba, mõjutame jälle üksteist.
See vähene aeg, mil ta Rõuges oli, ma vähemalt tajusin REAALSELT kõike seda, mis toimus, vastupidiselt sellele, et ma terve päev mitte midagi ei jaganud, mis ümberringi toimus.
Helena ja Taavi olid ka me juures. Taavi ütles, et Getter võiks lavalt alla kukkuda.
Mina: "Kõik väiksed lapsed hakkaks nutma siis ju."
Mingi lambikas läks mööda ja ütles: "Ei hakka!"
Me jälle naersime seal.
Joosep elu kaua aega rääkis juba, et ta läheb ära. Ma ei tahtnud, et ta läheks, aga lasin tal siiski minna, kuna tal oli mega uni. Pärast seisin ikka ta auto ees veel natuke aeg, kuni tal lõplikult minna lasin.
Otsisin teised üles, kes Getterit lava ees fännasid. Getter oli just lavalt lahkunud, aga mul polnud eriti kahju ka, et ma teda ei näinud, kuna ma olin nii rõõmus, et oma bf-i nägin enne, kui ta Norra läks.
Regati ajal tiksusime Eglega lava ees, kuna väljas läks mega külmaks, aga tantsides oli soe. Lõpuks ma läksin ikkagi koju riideid vahetama, aga sellegipoolest oli külm. Mulle ei mahtunud see kiire temperatuuri muutumine pähe. Võru ja Tallinna ilm kardinaalselt erinesid üksteisest.
Kõndisime ringi, tegin pilte igasugustest toredatest inimestest jne. Lõpuks läksime lava ette tagasi, kui Regatt "Mina ise" laulma hakkas. See on ainuke laul, mis mul nende repertuaarist peas on ja mida ma nende esituses ainukesena varem teadsin.
Enne Trafficut tõmbas DJ peo ka veel korralikult käima, sai tantsitud ja siis lõpuks TRAFFIC. Üks lemmikbänd mul. Polnud sügisest saadik näinud neid. Viimati nägin, siis kui isadepäeva mingi üritus Võrus oli ja me pärast Kädiga veel Kuppi läksime. Seoses sellega avastasin, et Martin läks ka nüüd peale Kupist välja saamist millalgi Norra tööle - plaatima.
Trafficu pealaulja Silver rääkis ka laulupeost. Ütles, et kui nad peaks laulupeo lauluks ühe enda laulu valima, siis oleks see "meie laul". Siis sain teada, mis laul talle enda lauludest kõige rohkem meeldib jne. Mega huvitav kontsert oli tegelt. Ma rohkem kuulasin seda, mis solist rääkis. Laulude ajal sai niisama tantsitud, võõrandusin oma nõmedast roboti tantsustiilist, mis mulle kuskilt kuidagi külge on jäänud ja leidsin end taas sellises tantsuhoos nagu vanasti.
Kuna see oli Trafficu selle suve esimene suurem kontsert, siis nautisid nad ise ka seda täiel rinnal ja tegid pikema kava. Kell oli 2 läbi, kui nad laulmise lõpetasid. Käisime Eglega seal taga ka korraks, kus kõik hullunud fännid autogramme ootasid, mida mul juba nii palju on. Tahtsin trummariga pilti teha, aga nad läksid asju just kokku panema ja siis ma jätsin kõigiga hüvasti ja läksin koju magama.
Tee peal kohtasin veel Laurit. Ta küsis, et kuhu ma nii kiirelt tõttan. Mina: "Koju, magama!"
Võis kõlada küll naljakana, aga ta ei pööranud õnneks sellele suurt tähelepanu, mida ma ütlesin, vaid küsis, kuidas mul läheb ja tahtis, et ma temast pilti teeks. Malla ja mõned veel tulid veel tagant ja tahtsid, et ma neist ka pilti teeks, aga magamine oli mul tol hetkel nii kindel siht, et ma peaaegu, et jooksin koju. Iga minut oli oluline. Malla: "Biku, ma ei ole enam su sõber!"
Mina: "Ma tean!"
Maja ees kohtasin Tomi, Velorit ja Taimarit. Tom kommenteeris mu värvilisi riideid, nimetades mu kleiti kardinaks. Pärast ära läksin, siis ütles: "Tsau, kardin!"