Siiani on ikka
veel nii uskumatu, et ma Joosepiga ühes klassis käin. Ma olen nii rõõmus, et
saatus ta mulle tagasi tõi ja nüüd ta ei saa enam kuhugi ära kaduda, vähemalt
kahel järgneval aastal korra kuu jooksul, mil meil kool on.
Ma olen täiesti veendunud, et mu õnn on mu sõbrad ja klassikaaslased.
Hetkel on kõik nii super. Mul on uus klass, mis on täis palju erinevaid ja
huvitavaid inimesi, nii et ma tahaks, et need aastad koos nendega jääkski
kestma. Ootan igat järgnevat sessiooni, sest aeg on näidanud, et mida sessioon
edasi, seda enam hakkavad kõik suhtlema ja ennast avama ning, mis kõige tähtsam
– nalja saab kogu aeg ja palju.
Kui te tahate
näha õnnelikku inimest, siis oleksite pidanud minu ja Joosepiga seal klassis
tema esimeses tunnis istuma või siis kõik need teised koolipäevad, mil me koos
istume. Ühalt olin ma nii rõõmus, aga teisalt ei jõudnud mulle kogu see
emotsioonide rida kohale. Siiani mõtlen, et see pole nagu reaalselt võimalik!?
Joosepiga saab koolis iga päev nii palju nalja ja meil on jälle nii tore,
nagu siis, kui me alles tuttavaks olime saanud. Mis siis, et Joosepil on kogu
aeg kõrvad pesemata ja ta ei kuule kunagi, mida ma talle ütlen või saab valesti
aru, otsib naisteka foorumist ristküliku pindala arvutamiseks valemit jne. Et
jah, kui millestki väga unistada, siis see lõpuks ka täitub. Ma ei lootnud enam
midagi ja siis kõige ettearvatamatul hetkel tuleb sõnum ja järgmisel hetkel kõnnib
mu parim sõber mulle koolis vastu ning teatab, et tänasest käime me ühes
klassis. Kunagi me unistasime, et lähme ühte kooli, võib-olla isegi samasse
klassi ja hakkame nalja tegema ja nüüd me käimegi samas koolis, samas klassis
ning oleme pinginaabrid. Oeh, ma olen nii rõõmus. Loodan, et see kõik tugevdab
me sõprust nii palju, et me ei lahku üksteise elust enam kunagi. Aitäh, et sa tagasi tulid, Joosep!
Sa oled nii tähtis ja vajalik sõber mu jaoks. Iga päev sinuga koos olles
paneb mind jälle niimoodi kirjutama ja ideid looma. Mäletad, kui ma kunagi
ütlesin, et kui sind näen, siis on päev korda läinud? Tundub, nagu oleks see
viimane aasta, mil me peaaegu üldse ei suhelnud, olnud sõpruse koha pealt üks suur must auk, aga
nüüd... Nüüd ma usun ja loodan, et see on uue aja algus.
Sa oled kõige targem ja intelligentsem, kuid ka kõige naljakam pinginaaber.
Ma olen selle kahe nädala jooksul, mil me koolis ninapidi koos oleme olnud,
avastanud temas veel siiani avastamata külgi. See, kui hooliv, mõistev ja hea
ta on ning muretseb, et kõigil ikka kõik hästi oleks.
Ma olen praeguseks nagu reaalselt nii õnnelik, et ei oskagi seda kõike
korraga sõnadesse panna. Kaks sessiooni on seljataga ja ma ei jõua oodata enam
need 2 nädalat, peale mida tuleb uus lõputu pikk nädal, et koos olla oma parima
sõbra ja uute klassikaaslastega. Sinna juurde muidugi vanu sõpru ja tuttavaid,
kes on viimase kahe aasta jooksul saanud lahutamatuks osaks mu elus. Ja muidugi
mu kallis Märt, kellega ma ennekõike ikkagi tänu koolikaaslastele ja koolile
tuttavaks sain. Räägitagu, mis räägitakse Väimelast, kui koolist, aga ma ei
vahetaks ühtegi inimest, kellega ma selles koolis tuttavaks olen saanud mitte
millegi vastu. Ilmselt sellest ka otsus jätkata seal taas oma õpinguid.
Inimesed ja seltskond on kõige tähtsamad ning muu ei loe. Mul on ausalt
ükskõik, mis edasi saab. Ma tean, et tulevikul on minuga omad plaanid ja ju
siis pean nii toimima, nagu hetkel seda kõike teen. Võib-olla ma kunagi jõuan
ka ülikooli, aga kui ei jõua, mis siis? Miks mu sugulased küsivad mu vanematelt,
et miks Birgit ülikooli ei läinud? Aga mis näitaja see tegelikult üldse on, kui
mu klassikaaslaseks on Eesti noorim doktorikraadiga naine, kes õpib peale
ülikoolis omandatud nüüd koos minuga ehitusviimistlust? Äkki oleks minu saatus samasugune olnud? Mis
loeb üldse haridus, kui sul on olemas oskused, mida elus püsimiseks vaja
läheb!? Kogu see süsteem on ni fcked up, et on viimane aeg sellest välja hüpata. 