Olen lebanud maas, tõusnud ja kukkunud pikali taas - ma proovin veel

See aastalõpp on igatpidi nii käest ära jooksnud, et midagi sellist ma nüüd küll ette ei oleks osanud kujutanud. Ühelt poolt on aeg käest ära jooksnud ning teiselt poolt on nii palju asju ja plaane ämbrisse läinud, et vahel ei jaksa neid tagasilööke enam vastu võtta. Mingid hetked on sellised, mil järjekordset vastulööki saades tunned, et jõud on sõna sõna otseses mõttes otsa lõppenud. See on nagu filmis, kui keegi kuuleb midagi sellist, mis ta elu või plaanid sassi lööb ning ta hetkega istuma prantsatab. Mul juhtus hiljuti linna peal jalutades nii, kui tundsin, et ma ei suuda enam mitte ühtegi sammu edasi kõndida, sest ootus mu ideaalsest sünnipäevast purunes ühe hetkega miljoniks killuks. Selle lõigu lõpetuseks lugesin just Taavi lauset: "Savisaar suri ka ära." Noh, ma räägin, et viimastel nädalatel ei ole väga kuskilt midagi positiivset tulnud. Seda nüüd kuuldes jäi kummitama see laul viimati lahkunust.

On hetki, mil oled sunnitud mõtlema kõik jälle enda jaoks läbi, genereerid asju ümber, analüüsid - seda pidi mu näost näha olema, kui seda teen. Üks inimene ütles seda mulle just eile ja ta kardab, et ma analüüsin liiga palju või üle, mida ma ka mõnel juhul ei välista, aga ju siis on vahel end vaja viia äärmustesse. Vaatamata sellele, on minus nii palju seda kaljukitselikku tahtejõudu ning suudan kõigele lisaks endast edasi anda energialaenguid, et teisi tegutsema panna. Vahel aga tekitada ka vaikust ja rahu. Ta on nii mitmel korral minuga koos olles öelnud: "Siin on nii rahulik," ja mul on vist võime vahel aega liiga kiirelt lendama panna, kuigi seejuures on oht, et nii võib liiga kiiresti vanadus kätte tulla. Või nagu Aleks mu sünnipäeval mulle kirjutas: "Ma vaatan, et sul on eriti tihti sünnipäevad. Nagu iga kuu juba. Põhjus on vist selles, et aeg ei lähe mitte üldse aeglaselt. Palju õnne sünnipäevaks!"

(Reedan igavese nooruse saladuse - see on palju magamine ja selles ma olen hea)

Rahu ise on suhteline mõiste. Ma olen tegelikult juba pikalt täheldanud, et paljud ei ole sellega harjunud. Rahu kui olek tekitab inimestes ebamugavust, mitte naudingut. Nagu jutt peaks 24/7 jooksma ja kogu aeg on vaja ringi tõmmelda. Muster on kogu aeg korduse peal - sarnased jooned jooksevad inimestest läbi. Ei teagi, kas see on hea või halb. Kaua ma suudan kannatlik olla iseenda või teistega?

Kõikide tagasilöökide kõrval on aga kontrastsed näited mu tööst ja töökaaslastest, kes omakorda mulle neid energialaenguid annavad ja tänu kellele võib ära unustada, et peale töö üldse eraelu eksisteerib. Ühes vestluses töökaaslastega olime samal nõul, et kui seltskond on hea, siis pole vahet, kus sa oled ja mis iganes juhtub, hetk ise loeb ja need hetked on meil alati nii lõbusad. Kui terve detsember on mu auto mulle peavalu valmistanud, siis töökaaslastega enne jõulupidu tee peale jäädes, autot lükates jne, tulid lahendused iseenesest ning kõik need jamad ei tundunudki üldse enam probleemidena ja mis kõige tähtsam - nalja sai kõvasti. Võikski kulgeda töö sees koos nende inimestega. See on lihtsalt nii nauditav. Iga päev. 

Võtsin ükspäev üle pika aja jälle proosaraamatu kätte ning lugesin Cretchen Rubini raamatut "Õnneprojekt". See pani mind mõtlema ja tuletas mulle mu enda jaoks nii mõnegi asja taas meelde. Näiteks rääkis ta uuringutest, mis näitavad, et on olemas nähtus nagu emotsioonide nakkamine - me võtame teiselt alateadlikult nende tuju üle, olgu see meeleolu siis hea või halb. Seda silmas pidades tean, et pean kõigele vaatamata ise positiivne ja õnnelik olema, et seda ka teistele edasi anda, kuigi vahel ei jõua.

Need jõulud ja sünnipäev siin vahepeal on nii hullu masenduse tekitanud, et ma mäletan oma sünnipäeva ka praegu tagant järgi nii ähmaselt. Ma ei teagi, kas asi oli nendes mõtetes, mis mu aju tol päeval halvasid ning mis ennegi on sarnaseid mälulünki tekitanud, alkoholis, mida tühja kõhu peale sai joodud ning mis kohe pähe hakkas, kell 00.00 tooliga üles tõstmisel kolmanda korraga vastu lage ära löödud peal või kõiges selles kokku. 

Ega ei julgegi siia enam midagi kirjutada, muidu on kriitikud ja tähenärijad kohe platsis. Enne jõule ühel koosviibimisel võeti blogijad ette ja kommenteerimist jagus mitmekümneks minutiks. Selle kokkuvõtteks olevat ma nii kõva mutt, et joon vabal ajal oma baarikapi tühjaks ja pool juttu oma blogis valetan nagunii kokku. Positiivse tagasisidena aga olevat mu blogi hea lugeda, sest tekst on sidus ja toimetatud. Selle teise blogija kohta, kes oma verbaalse väljenduse eest kommentaaride tulva alla sattus, ma väga palju kaasa rääkida ei osanud, sest ma pole lihtsalt suutnud ühtegi tema postitust lõpuni lugeda. Esiteks seepärast, et tema teemad pole minu jaoks nii aktuaalselt ja köitvad ning teiseks õppisin tema blogide pikkust silmas pidades seda, et ei tasu enam nii pikki postitusi kirjutada, nagu vanasti, sest ma ise ka ei viitsiks neid enam läbi lugeda.

Õnneks keegi mu sünnipäev ei sünnitanud ja see päev jäi siiski mulle. Lõpp hea, kõik hea!

Vahepeal lugesin ainult luulet

Aeglane kohaneja

Eile üsna enne magama jäämist lugesin juhuslikult Facebookist ühte isa jagatud mõttetera: "Elus pole oluline see, kuhu sa lähed, vaid kellega koos sa lähed." Esimesel korral ma oleks tahtnud seda salvestada või jagada mõne olulise inimesega, aga siis tabasin end mõtlemast, et see on ju see sama teema, mille üle on viimasel ajal kõvasti arutamist olnud. Koos on mindud ja käidud küll, aga kui ei tea, kuhu siis miks üldse? Mina ja mu eesmärgid. Praegu on minu jaoks just see oluline, kuhu ma lähen. Kõige selle juures on aga endiselt inimesi, kes tahavad minuga mu teel kaasa trippida, isegi siis kui nad ei tea, kuhu nad minuga sel juhul kaasa peavad tulema. Samal ajal kui mõned üritavad vaikselt jälle minema hiilida. Ets tõi täna mulle plaadid ja päikeseprillid tagasi. See oli umbes nii, et võta nüüd oma 7 asja, siis ei pea rohkem kohtuma. Ets: "Miks ma ei arvanud, et sa seda ei ütle." Selle asemel, et oma parima sõbra tähelepanu osaliseks saada, olin ma hoopis pettunud ja see tegi kurvaks, et me suhtlus aina allamäge jookseb. Just siis, kui me olime nii heal lainel selle aasta keskpaigas ja ma tegelikult ka olin nii rõõmus, et me suhtleme jälle nii nagu vanasti. Nüüd ma juba jälle igatsen neid aegu.

See on mingi karma is a bitch värk vist, kuidas ma jõuan aeg-ajalt sinna, kuhu ma olen end keelitanud kindlasti mitte jõudmast. Et ma hoian ennast teatud asjadest eemale ja siis elu viskab mind nimelt just seal kõige hullemas kohas elumerelaintesse ja pead mõtlema, kuidas sealt tervelt välja ujuda. Keegi ei anna ju tegelikult garantiid sind läbi elu õnnelikuna kanda. Ma keeldun seda uskumast, see pole lihtsalt võimalik. Inimestega suhtlemine ongi vist kogu asja keerukus. Mõni inimene arvab, et ma olen sõlmes oma asjadega, aga just nüüd kui ma näen oma ees sirget teed, tuleb jälle keegi ja püüab sellele mingi uue keerulise viadukti peale ehitada. Või sõidan ma hoopis vales autos? Kes seda teab. Liiga palju teooriat - olen märganud end seda väljendit üsna tihti kordamast. Paljud jutuajamised on mind nii nurka ära surunud, et ega ma lõpuks ei ütlegi enam musta ega valget.

Kui mõelda aga praktilise osa peale, siis mulle meeldib - lihtsalt tegutseda. Ma ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud ega ka mitte väga lugenud. Ma arvan, et ma pole viimase paari aasta jooksul ka nii palju filme vaadanud, kui viimase 1-2 kuu jooksul. Jaanus oleks ilmselt uhke mu üle, kui kuuleks, et ma olen telekat vaatama hakanud. Õnneks on see muidugi mööduv nähtus. Lumi tuli sel aastal eriti varakult ja nüüd on kõik mu pühapäevad pühendatud suusatamisele. Loodan varsti mitu korda nädalas suusatama hakata. Eile vähemalt tundus, et olen kolmanda trenniga vaikselt hoo sisse saanud juba. See metsavaikus ja suusatamine on tund aega kvaliteetaega, mida ma tegelikult ka kõige rohkem praegu naudin. See on praegu mu parim motivatsiooni kogumise koht. Igal pühapäeval suusatades mõtlen asjad enda jaoks läbi ja siis nädala jooksul tegutsen nende asjade kallal. 

Aa ja alkohol - Kristjan siin vahepeal selekteeris mingit alkoholiga seotud teksti, mida ma kiirelt Snapchatist nägin. Pärast pooleteisekuist karsklust on mürgid mu sees taas voolamas ja vahel on ikka kuradima hea tunne. Kuigi teate isegi - parim tunne on ikkagi vaadata kõiki neid teisi, kes parasjagu purjus on ja pärast kuulda neid lauseid: "Kuidas sa küll suudad kainena peol/kainekas olla?" Eilegi enne Priit Piusi ja Kait Kalli stand up komöödiat vaatama minnes, avastasin, et mu jalanõud kleepuvad alkoholist - üks inimene tahab minuga ikka väga igal sammul kõikvõimalike mälestustena kaasas püsida ja mulle hakkab vaikselt see mõte juba meeldima. Mõni asi võtab lihtsalt veidi rohkem aega ja aigu om, kui ta laseks mul vaid seda kõike rohkem nautida.

Mari Vallisoo

Kes küll sulataks jää?

Tol aastapäeval, umbes kuu aega tagasi ma nutsin me mälestuste haual ning siis lõpetasin viimaks oma leina. Aasta tagasi sain teate oma vanaisa lahkumisest, eile lugesin ajalehest omavanuse koolikaaslase surmakuulutust ning seisan homme taas haua ääres. Ma pole viimase kümne aasta jooksul ka nii palju inimesi matnud, kui viimase aasta jooksul. Nii see elu kord siin ilmas juba on. Kõik on kaduv. Ma olen võibolla imelik, aga surm pole minu jaoks midagi nii traagilist, sest mul on mu mälestused, kus nad kõik edasi elavad pärast seda, kui keha maine teekond siin ilmas otsa on lõppenud. 

November on hingede aeg. Ema ei lubanud mul hingedepäeval kodus küünalt põlema panna, et mitte kadunud hingi sellega kohale kutsuda. Ütlesin talle, et ma ei kutsugi neid küünlaga, vaid tunnetan neid nagunii aeg-ajalt enda lähedal. Nii ehk ongi kindlam. Ühe allika kohaselt on mul oma kaitseingel - see on mu vanaisa. Ma usun, et selle aastaga on ta mind mu teel palju juhendanud, kindlasti ka mitmeid teisi. Hingedekuu hakul olid nad ka unenägudes platsis - mu onu mu ema unenäos, vanaisa ja vanaema minu unenäos ja vanaisa mu isa unenäos. Nad käivad meid ikka vaatamas, ma tean ja see ei häiri mind. Ma olen kuidagi õppinud nendega koos elama. Mõned inimesed kardavad kummitusi, vaime jne. Ainus, mida mina kardan, on elavad inimesed.

Ma olen läbi kaotuste hakanud asju paremini mõistma ja teistmoodi nägema. Siiski olen ma veendumusel, et ei peaks juhtuma midagi traagilist, et elu kardinaalselt muutuks. Kui tahad muuta, siis muuda kohe, mitte ära istu mugavustsoonis. Isegi kui ma ise ei istu, siis mul on kange tahtmine kõiki neid, kes seal istuvad, vaikselt sellest välja sikutama hakata. See on nagu mingiks elu ülesandeks kujunenud, kuigi see on vahel nii kuradima raske. Üha enam mõtlen, et oleks aeg ise ka vooluga kaasa minna, mitte tegeleda kogu aeg teiste abistamisega. Just see nädal olen ma mitu korda ennast kõrvalt vaatama jäänud. Näiteks Tõnisega rääkides märkasin end mitmel korral ütlevat, et mul pole üheks või teiseks asjaks aega. Tõesõna ei ole. See nädal oli eriti hullumeelne ja nii mööduvad kõik ilusad värvilised sügised, maagilised talved, tärkavad kevaded ja soojad suved. Mul pole kunagi aega neid nautida olnud, kogu aeg on pidev tormamine, mingid probleemid, südamevalu jne. Enda arendamise ja unistuste täitmiseks ei jää aega ega energiat. Mulle on viimasel ajal pakutud nii palju ägedaid plaane, mida kaasa teha, aga mida mina teen? - Ajan täiega sõrgu vastu ja istun oma müüri sees. Varem ma läksin kõigega kaasa, aga viimane aasta on mind nii ettevaatlikuks inimeste ja kõige suhtes teinud, et mul on turvalisem keelduda. Ma olen oma jõu küll tagasi saanud, aga miski hoiab mind tagasi pea ees tundmatusse hüppamise eest. Selle asemel, et lennata kõrgelt oma suurte unistuste poole, tammun mina ikka step by step vaikselt edasi ja täidan iseenda väikseid soove. Avastan maailma asemel inimesi ja see on vahel suurem rännak, kui mistahes reis või matk kaugele. Üks inimene ütles, et elu on liiga lühike, et teisi teenida ja ma jäin mõtlema, mida siis teha. Kuidas oma rännakut jätkata? Selleks, et plaanidega kaasa minna, peab tegutsema. See ongi ilmselt minu väljakutse õppida kuulama oma südame häält, mitte hambad ristis ajada taga oma põhimõtteid või seda, mis midagi head kaasa ei pruugi tuua. Samas loota, et võibolla seekord ikka toob ka, kes teab?

Mu sõbrad on alati küsinud, et kuidas ma küll kogu aeg igale poole jõuan. Rööprähkleja nagu ma olen. Kõige huvitavam on aga see, et saatus toob mu teele järjest neid inimesi, kelle kõrval isegi minu tegemised kahvatuvad. Ma olen viimasel ajal tihti nii segaduses. Ma ei tea, kas see on mu enda peegeldus, mis mulle kõikjalt vastu vaatab või on lõpuks mõistus koju tulnud ning laine nii kõvasti näkku löönud, et ma olen lihtsalt öeldes pahviks löödud. See on täpselt sama tunne, nagu igal aastal pärast mu sünnipäeva, kus aasta oodatuim sündmus on möödas ning ette keeratud uus valge lehekülg, kuhu ei oska kohe alguses mitte midagi kirjutada. See hetk on varsti käes. Aeg on tegutsema hakata!

Virve Osila luulekogust "Läbi enese"

Olla mina ise - kas see on lõpuks võimalik?

Vahel on vaja ühte ülevat kirjanduslikku laengut, mida ma just linnaraamatukogus toimunud kohtumiselt Valdur Mikitalt sain. Ta tõmbas endaga oma mõtterändudesse nii kaasa ja pidurdas maha selle meeletult kiireks läinud tempo, mida mööduv nädalalõpp endaga kaasa oli toonud.

Valdur Mikita uus raamat "Mõtterändur".

Kui ma eelmisel kolmapäeval kodukontorist naasesin, hakkas jooks ja tormamine pihta ja mida siis Peep veel tegema pidi? - Lubas lõuna ajal vererõhku mõõtma minna. Täitsa lõpp! Tol kolmapäeva hommikul ei saanud üldse enam aru, keda vallamajas uskuda, igaüks ajas oma. Kollektiivi õppereis Viljandi- ja Pärnumaale oli ukse eest, aga järsku polnud meil bussigi, millega minna, sest kõik olid eelnevalt üksteisest mööda rääkinud. Peep ütles, et lähme valla bussiga ja Jaan sõidab. Kui aga Jaan mulle helistas ja küsis, kas ta üldse reisile kirja on pandud, läks asi kahtlaseks. Jaan arvas, et tema kulul tehakse halb nalja, sest tema tahtis ka ju puhata ja lisaks selgus, et uuel valla bussil pole ülavaatustki. Kõige tipuks oli Sirle ka veel haigeks jäänud, kuigi tema oli kõige suurem mineja. Hakkas uus planeerimine ja asjade ajamine, kuni minek kätte jõudis. Kuna sel korral oli kogu korraldamine minu õlule laskunud, siis minu puhkamisest ja keskendumisest pole mõtet rääkidagi. Lisaks sellele ajas vallavanem väljumise kellaaja sassi ning magas nii-öelda sisse. Tagasilööke järjest tuli ja Maarika küsis igal korral, enne kui midagi jälle ämbrisse läks, et mis nüüd järgmiseks? Õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Oli näiteks hoopis ootamatu ja tore kohtumine spaas vana kursavenna Tauriga. Teate küll ju seda Tauri huumorituba. Karl ütles seepeale, et ta üldse ei imesta, et mul neid juhuslikke tuttavaid terve Eesti täis on. Igal pool kohtan kedagi. Tauri ise ka nentis, et kohtab mind ikka alati ootamatutest kohtades.

Järsku oligi juba reede ja tagasiteel Pärnust Võrru olin tähtaegade tõttu bussis kirjutamas erinevaid artikleid ja teateid. Tempo oli endiselt peal. Lisaks pidime reede pärastlõunaks vallamajja tagasi jõudma, kuna Maarika oli vahetult enne õppereisi kuupäevade selgumist suutnud Kultuuriministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga kohtumise kokku leppida, mistõttu pidime nädala jooksul suurepärast veenmistööd tegema ja andma lubadusi, et jõuame täpselt õigeks ajaks tagasi, kui ta ainult meiega kaasa tuleks - tuli ja jõudsime. Seda kurvem oligi, et Sirle viimasel hetkel haigestus ja meie seltskonnast maha jäi.

Vallamajja tagasi jõudnud, tähistasime põgusalt veel tordi söömisega valla viiendat sünnipäeva, mille õige kuupäeva kogu õppereisi ja poole aasta jooksul korraldatud ürituste sarja "5 Võru valla päeva. Palju õnne, Võru vald!" hoos oleksime peaaegu maha maganud. Enne õppereisile minekut veel viimasel õhtul enne tööpäeva lõppu tegime kiire ajurünnaku personali- ja kultuurispetsialistidega - kust raha saame, kes kiirelt tordi teeb, millise tordi, kes sellele järgi läheb, kui meid pole, kuna seda pakutakse jne. Kui see eelmine nädalalõpp midagi õpetas, siis oli meeskonnatöö sellest number üks. Koostöös ja enda ümber loodud võrgustikus peitub jõud.

Valla sünnipäev jõudis finišisse järgmisel päeval juba suuremalt Vastseliinas Vastseliina 100. aastapäeva konverentsi ja valla viienda sünnipäeva kontserti ja tantsuõhtuga. Koroona oli nii mõnedki jalust niitnud, nii et olime taas olukorras, kus pidime mitmedki asjad ümber planeerima. Vaja oli palju sõita, leida uus fotograaf, asendada teist fotograafi jne. Kõige tipuks ise veel poole ürituse pealt jalga lasta, sest järgmine üritus, kuhu Tamar ja Kati mind kutsusid, juba ootas. Aga ka see polnud veel kõik, sest lisaks tööle on ka päriselu ja nii mitmedki ootasid mind mujale. Kui paaril viimasel nädalavahetusel on miski suutnud mind ikka maha pidurdada ja ma pole kuhugi väga peole jõudnud, andis nüüd Taavi ka juba hoogu juurde, et ma läheks käiks Triinu baariski ära, kuhu mu vanad klassikaaslased mind kainekaks kutsusid, et siis on äkki süda rahul. Kui ma lõpuks Tamari ema 50. juubelil pildistamise lõpetasin, olin juba kahtlema hakanud ega läinud lõpuks ikkagi Triinu baari. Polnud sellist tunnet. 

Kaks pildistamist päevas

Sõitsin pärast keskööd Tartusse ja mõtlesin, et miks ma olen kainekas, kui keegi tahab. Tihti on küll lõbus, kõik need seiklused jne, aga nagu ma Maidule eelnevalt telefonis öelnud olin, kui ta kainekaks kutsus, et see kainekaks olemine oleks tähendanud minu jaoks praktiliselt kolmandat tööpäeva ühe tööpäeva sees. Mõtlesin selle pika autosõidu jooksul, et edaspidi võiks hoopis nii olla, et kui mina tahan peole minna, siis tullakse ise mulle järgi ja viiakse peole, sõltumata sellest, kas ma olen kaine või mitte. Õnneks Maidu ei hakanud isegi vastu vaidlema, kui ütlesin, et ma ikka kainekaks ei lähe ning sain hääle järgi kinnitust, et neist poleks väga kuhugi minejat olnud.

Läksin hoopis Maasikasse. Ets oli tööl ja ma tundsin kogu peo aja teda enda selja taga. Ta tunneb mind nii palju, et on nagu mu must südametunnistus, mille pärast ma tunnen end pidevalt kohustatud valvel olema, kuigi erilist põhjust selleks nagu pole. Valvel pidi hoopis olema mingite tüütute tüüpide pärast. Üks tüüp käis mitu korda mind tantsima kutsumas. Lõpus, isegi kui ma olin juba lahkumas ja mantlit selga panemas, üritas see sama tüüp mind veel tantsima saada. Ma hakkasin juba ärrituma ja küsisin ta käest, et krt sa oled? Tema aga tagasihoidlikult vastas, et tahtis mind tantsima kutsuda. Kujutan ette, kuidas Ets seepeale mu selja taga naeris.

Rääkisime Petsiga klubis juttu. Kogu vestlus põhines mu vanusel, mida ma talle lõpuks ikkagi ei öelnud. Sellegi poolest hämmastab mind tema puhul see, kuidas ta suudab minus peituvaid asju mulle endale hoopis teisa nurga alt näidata ja ma näen ennast jälle mingist teisest küljest. Ma olen pikalt kuskil ära olnud, mingis teises maailmas, kus olin sunnitud end pidevalt kas alla suruma või maski kandma. Nüüd olen tagasi päris maailmas, nagu ta mulle ütles ja ma olen selle eest talle ülimalt tänulik. Erinevad kohtumised erinevate inimestega kaugendavad mind kõigest eelnevast, annavad mingit uut energiat ja juhatavad tagasi minu enda teele. Kas ma tõesti saan lõpuks olla mina ise? Seda on isegi palutud mul olla, isegi kui see tähendab seda, et ma olen võõrastega tõre ja sõpradele midagi ei räägi või üldse sõpradega ei räägi.

Mõista-mõista

Ma olin täna kodus ja mul oli aega jälle asjade üle mõelda. Tegelikult ma mõtlesin juba ööst saadik tööst ja töökaaslastest ning teistestki inimestest, tänulikest ja tänamatutest, endast kõigi ja kõige keskel. Päris põnevaid asju on viimasel ajal minuga ja minu ümber juhtunud. Kuulen playlistist või raadiost laulukatkeid, millest jäävad kõrvu hoopis teises värvingus mõtted, kui varem, noh "elu elu nagu šokolaad, mis maitseb liiga hästi" või siis Vunki mano loometalgutest alates minu heatuju lugu Zetod "Kost ti peri".

Võtad lõpuks mitmesajast tööl oldud vaba aja tundidest ühe puhkepäeva, teed oma spontaanseid reise. Näiteks esmaspäeva öösel mõtled, et täidaks lubaduse ja läheks Jõhvi Riho juurde. Teisipäeva ennelõunal oledki juba teel. Sellest järgmisel teisipäeval hakkad intensiivselt planeerima tööreisi, mille korraldamine on ootamatult su õlule jäänud, aga sai tea päevaplaani ja kõik tahavad ajakavaga tutvuda, sest reis on juba neljapäeval. 

Sinna vahele mahuvad veel Sulev ja Maidu, mu vanad klassivennad, keda ma pole viimase 10 aasta jooksul ka vist nii palju näinud ja suhelnud, kui selle poolaasta jooksul. Maidu suutis isegi mind ühte oma lubadust murdma panna. Tema tahab, et siin Eestis asjad toimiksid tema taktikepi järgi, samal ajal kui ta ise enamuse ajast oma elus Soomes on. Mis kõige hämmastavam - ja need asjad siin toimivadki nii. Nüüd olen ma ka kaasa kisutud ja hakkan tema heaks artiklit Võrumaa Teatajale kirjutama, kuigi ma lubasin, et ma aasta aega vähemalt ei kirjuta. Maidu suutis mind aga piisavalt hästi veenda, nii et ma lõpuks ise tahtsin kirjutada seda. Tegelikult oli see kohtumine väga inspireeriv, üks kvaliteetsemaid vestlusi viimase aja jooksul. Kui algklassides oled arvamusel, et see inimene on kõige lollim maailmas ja 20 ja rohkem aastat hiljem veendud hoopis vastupidises - kui arukas üks inimene võib olla. Elu on kaardid hästi seganud.

Sellest hetkest, kui hakkad ühtedele "ei" ja teistele asjadele "jah" ütlema, hakkab elu hoopis teisi pöördeid võtma. Või oli asi selles oktoobrikuises täiskuus? Mõned olid sellega küll nii rivist väljas, samal ajal kui ma olen vastupidi - omadega nii rivis kui olla saab. Sain üllatavaid telefonikõnesid ja kirju. See on huvitav, kuidas suudad oma olemasoluga inimesi käituma panna viisil, mis nende endi jaokski on veidi ootamatu ja isegi imekspandav, eriti veel kui kõige suure võimalikkusesse on usk ammu kadunud. Nagu ühest vestlusest ühe inimesega selgus - üks pilguvahetus ja hing on saatanale müüdud. Samas teate isegi ju, et tulega ei tohi mängida, see ei lõpe kunagi hästi. Ürita siis selgeks teha, kui soovitakse siiski riskida. Mis hinnaga? "Live fast, die young," ütlen ma vaid seepeale. Surra mälestuste, mitte unistustega. Või on äkki ikkagi viimane aeg oma eluga midagi mõistlikku peale hakata? Noh see on see, mida ma teistele räägin. Ainus, mille vastu ei saa, on saatus, mida ma viimasel ajal hoolega ära petta üritan. Lükkab see asju edasi või muudab see käike, et poleks enam samal ristteel mängimas malet? Mõni asi ehk pani mälestuste tõttu kord ka lahistama, aga tsiteerides Lauri Räppi "Ent mälestused, need on mõeldud külastamiseks. Mitte neis elamiseks". Loodan, et see aasta jäi seekord viimaseks. Otsustasin, et nii ma teengi ja 2022 tuleb leegid.

Üks uus ja täiesti lahendamata asi siiski on. Siinkohal jõuamegi küsimuseni: "Miks?"

Miks üks või teine tuleb, miks keegi läheb, miks keegi on, aga ei saa aru, miks on jne. Aga las jääda midagi saladuseks ka, vähemalt seni, kuni see võimalik on. Seni, kuni mootor seisab. Ehk ongi parem sel mõnda aega seista lasta. Minuga on keeruline, aga nüüd ma vähemalt tean, et ma pole ainus. Kas järjekindlus viib ikka sihile või taas tupikusse?

Turundusega viimasel ajal rohkem tutvust tehes, olen siiski järeldusele jõudnud, et ma ei viitsi seda teha. Tüütu. Noh nagu Allar ütles, et tahaks midagi muud teha, näiteks puhata ja mängida. Olgu see kasvõi järsust Püssi tuhamäest tagumiku peal alla sõitmine, selle asemel, et seda tsikli seljas teha.

"See ongi see su puhata ja mängida," ütlesin talle seepeale.

Aga selle kõige juures, et ellu jääda, peab olema keegi, kes sind maapeale tagasi toob. Aitäh Taavi, sinu pärast on vahel mõned mõtlematud asjad tegemata ja mõni pirukas söömata jäänud.

Seiklushimu - nagu peidetud ilu. Tänks pildi eest Maiks!

Risti-põiki mäeni tagasi

On Piksepini karikasarja 15. hooaja esimese etapi eelne õhtu, olin just väikse uinaku teinud ja unes näinud, kuidas Taavi otsustas, et ei osale Piksepinil, mille peale mõtlesin, et lähen ja sõidan siis ise hoopis selle etapi ära. Mäletan detailselt, kuidas ma kaitsmeid ja riideid endale selga panin, mul oli kogu varustus olemas ja kuskilt sain isegi tsikli endale. Nädal hiljem, pärast Piksepini esimest etappi ja Imavere mörina viimase etapi algust, nägin umbes sama unenägu, olin küll valmis võistlema, aga siis ma juba muretsesin, et kust ma tsikli saan - enduro ja Piksepini ning kõik sellega seonduv on viimasel ajal enda alla võtnud enamuse minu ajast ja hingest. 

Hooaja esimene

 Näituse korraldamise idee kui selline on mu peas mõlkunud juba umbes 2014. aastast ning mitmed sellest ideest teadlikud inimesed on minult aeg-ajalt küsinud, et kuna siis minu näitust näha saab. Olen seda mõtet mõlgutanud nii üht kui ka teistpidi, kuniks jõudsin Piksepini karikasarjani, millest tehtud fotod moodustavad enamiku minu viimaste aasta fotodest. Muust nagu polekski seda näitust ju hetkel teha. Nii leidsingi end eelmisel aastal üht järjekordset artiklit Võrumaa Teatajale kirjutamas mõttelt, et kui Piksepini karikas saab 2022-2023 hooajal 15. aastaseks, siis võiksin oma näituse korraldamise ideed Piksepini korraldajale pakkuda. Teha siis juba koostööna, mitte ainult enda pärast. Mõttes olin valmis näituse koostama ja ka ise kirjutama projekti ning kõik sellega kaasneva, uurisin siit-sealt, kuidas asju teha jne, aga kohtumisel Piksepini karikasarja korraldaja Urmas Peegli ja tema naise Iris Haibaga vestlusel läks veel paremini, sest selgus, et suurte kogemustega parimad projektikirjutajad istuvad hoopis minu vastas ja minu ülesandeks jääb ainult näituse koostamine ning hinnapäringute tegemine. Tundus alguses lihtne, et noh mis see piltide sorteerimine ja lugude kogumine ikka ära siis pole. Urmaselt sain ka vanemaid pilte lisaks. Selekteerimine ja fotode välja valimine on ikka tükk ajamahukat tööd tegelikult ning see kõik veel jätkub. Tänasega oleme esitanud kahte kohta projektitaotlused, et oma tegevusele rahastust saada. Kolmandaga on aega novembri keskpaigani. Selleks ajaks on loodetavasti kahest esimesest tulemused teada ning saab edasi mõelda, kas saata kolmandasse allikasse veel üks taotlus või võtta ette järgmine idee, kuhu on kaasatud ka Vallo ja tema Hard Enduro Estonia videod. Eks näis, lootma peab. 

Tuleb kõik ideed lagedale tuua ja juba hakkab pall iseenesest edasi veerema. Kui ma vahepeal tundsin pikalt, et ma olen nii lost oma eluga ja ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, olid igal pool ainult tupikud, siis nüüd asjad nagu veidigi liiguvad. Just nüüd, kui ma iga asja suhtes nii konkreetseks olen muutunud. Näiteks just sel hetkel, kui ma töö juures sae käima tõmbasin ja ütlesin, et ma ei tee enam ühtegi suuremahulist tööga seotud pildistamist, sest see on lisaenergia ja -kulu mu vaba aja arvelt ning sellest kohustusest vabanesin, hakkasid just põnevad tasustatud pakkumised järjest mu vaba aega sisustama. Mitmeid põnevaid pakkumisi on juba minuni jõudnud. Eelmisel nädalal pildistasin teist aastat järjest Võru maakonna aasta õpetajate tunnustussündmust ja sel nädalavahetusel lähen ühe põhikooli klassiõe õe juubelit pildistama. Me leppisime klassiõega kokku tegelikult umbes 1,5 aastat tagasi ühel peol, kus juhuslikult kohtusime, et saaks kunagi kokku ja teeks midagi. Ükskõik, kui palju me ka ei üritanud, kokku ikka ei saanud. Nüüd siis võimalus kaks ühes. 

Ja Imavere mörina ühelegi etapile polnud mul tegelikult kunagi plaanis minna, aga kuna Piksepini karika esimesest etapist oli üle väga pikka aja meeletu adrenaliin ja emotsioonid, siis nädal hiljem Taaviga Imavere mörinale kaasa minemine tundus loomulik jätk eelnevale nädalale. Innar ja Ingvar olid ka võistlemas ja nii ma siis pildistasin põhiliselt seal neid ja Taavit ja Petsi, ise pikutasin lõpuminutitel finišis, kustutasin täis saanud mälukaardilt pilte ära, kuna unustasin eelmise shooti pildid enne minekut eest ära kustutada. Järsku tuli korraldaja minu juurde ja küsis, et kust ta neid pilte näha saab jne. Rääkis, et ta on mu tegemisi ja pilte varem ka jälginud ning need meeldivad talle ja kutsus mind tervet järgmist hooaega pildistama. See on lugu jälle sellest, kuidas magavale kassile hiir suhu jookseb. Mul ei lähe vist kunagi need ühe kutseõpetaja sõnad meelest. Ta pidevalt korrutas mulle seda, kuidas magavale kassile hiir suhu ei jookse, aga mina suutsin alati vastupidist väita. Nii see läheb.

Imaveres olles oli mingi aeg kirjutanud Ets, kes maale parasjagu sõitis ning e34-sid liikluses märkas. Ma võtsin kohe lahti E34 Club Estonia Messengeri chati, kus parasjagu käis teema Tartus kokku saamisest, sest Tallinnas olid e34-jad juba reedel kokku saanud. Kui Ets poleks kirjutanud, siis ma poleks sinna e34 clubi chatti üldse vaadanudki. Imaveres alles võistlus käis ja ma olin Tartust kaugel ning pole väga minu moodi viimasel ajal ühest kohast teise kiirustada. Ma olin seal Imaveres olemisega ka väga rahul. Jälgisin vahepeal, mida nad seal e34 clubi chatis kirjutasid, kuigi seal käib kogu aeg nii tihe jutustamine, et ma ei jõua kunagi järge pidada. Mõtlesin, et kui nad õhtul ka veel kuskil Tartu peal e34-dega kruiisivad, siis liitun nendega. Juhuslikult oli just mu e34 ka Tartus, kõik klappis, taaskord hea ajastus. Kuigi ma olin Imaverest tagasi sõites suht laip ja vait, hakkas järjest enam tunduma, et ma ikkagi jõuan järgmisesse õigesse kohta õigel ajal ning mul oli vaja lihtsalt une eest ära kihutada. Veidi alla 20 auto oli BiteStopis juba tükkaega passinud ning oodati veel ühte tüüpi Tallinnast, kes saatis oma 200km/h näitavast spidomeetrist pildi chatti ning oli 90 kilomeetri kaugusel Tartust samal ajal, kui me ka Taaviga Tartusse hakkasime jõudma. 

E34 club plaanis Luunjasse kruiisida ja ma teadsin, et ma jõuan ka sinna. Kruiisin ära ja siis puhkan, tegelen piltidega jne - mõtlesin. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Adrenaliin jälle laes, nagu Piksepinil. Linna peal kihutamine, õhus ja autos olev bensiinilõhn, hea muusika, palju ilusaid autosid ja nende tõelisi väärtustajaid korraga koos, fotod sellest kõige krooniks. Nende asjade koosmõju lõi hetke, mil tunned, et see ongi maapealne paradiis. Ma olin kogu õhtu veel selles lummas, istusin oma autos ja olin nii "in love", nagu tol kevadel, kui bemmi endale ostsin. Elu on ikka ilus ka vahepeal. 

E34 Club Estonia, Tartu edit

Olen end nii veidi varem kui ka pärast seda üritust leidmas mõttelt, mida lugesin Harald Lepiski raamatust. Ta soovitas otsida üles need inimesed või grupid, kus on samade huvidega inimesed, kes püüdlevad samade eesmärkide poole, kes teevad samu asju, mida sina tahad teha just sellepärast, et kogemusi jagada, õppida, teemad, millest rääkides neil inimestel silmad säravad jne. Ma pole pidanud isegi otsima neid inimesi, aga just sellel kõige viimasemal ajal on elu viinud mind kokku inimestega, kel on samad huvid ja hobid. Olgu selleks siis bemmid, fotograafia või keegi, kes on lihtsalt hetkel sinuga üsna samal lainel.

Elu ei seisne tormi möödumise ootamises, vaid oskuses õppida vihmas tantsima

Viimastel päevadel on ilm sama heitlik, nagu inimeste tervis või tujud. Sorteerisin nädalavahetusel isa juurest kastiga leitud ja ema juurest garagest toodud raamatud pühapäeva õhtul ära ning raamatu pealkirju koos autoritega Vanaraamatu kodulehele sisestades sain 21 sobivat raamatut, mida otsitakse ning viisin need täna Riia maanteel asuvasse poodi ära, ise lootsin, et teel sinna vihma kätte ei jää, sest eelnevalt oli juba sadanud. Taavi kirjutas just enne minekut, et ta nii närvis, sest kõik vinguvad.

"Vihma kätte jään, siis kuuled mu vingumist ka vb," vastasin talle naljaga seepeale.

Sellega olin end aga juba nii häälestanud, et kui hiljem poest tulles läbi klaasukse vihmasadu nägin, oli see minu jaoks juba naljakas. Kõik on tõlgendamise küsimus ja see, kuidas ise asjadele reageerida. Iga kord, kui ma olen kõige hullemaks valmis, siis saab minna ainult sellest paremini. Või siis olla üldse ilma ootuseta. Eile näiteks, kui teistel oli töö juures lõunasöök kaasas, tekkis mul võimalus üksi lõuna ajal jalutama minna. Polnudki vallamajast veel väga kaugele jõudnud, kui Raive mööda sõitis ning mõni hetk hiljem mu kõrval peatus. Polnud umbes pool aastat üksteist näinud, nii et ta otsustas koju mineku asemel otsa ringi keerata, mind peale korjata ja koos teed jooma minna. Ma läksin spontaanselt kohe kaasa. Raive teest sai kohv ja minu poes käimisest terve praad ning juttu jätkus peaaegu kaheks tunniks. Sai igast asju arutatud, isegi mõni pisar poetatud ja mõni plaan tehtud. Viimase nädala jooksul on juba neli inimest avaldanud soovi minuga reisile minna. Ma siis mõtlesin, et ühendan kõik nad omavahel üheks reisiseltskonnaks, kellega lähima poole aasta jooksul kuhugi ära sõita. Eks näis. Raive igatahes tahab esialgu Pariisi minna mingiks nädalalõpuks, kuigi parem plaan tundus hoopis see, kui me suudaksime jõulud, mu sünnipäeva ja aastavahetuse skippida ning siis end kuhugi kaugele organiseerida. Sellest ma olen juba mitu aastat mõelnud, aga Covidi tõttu pole seda realiseerida saanud ning ikka traditsiooniliselt sünnipäeva pidanud. Sünnipäeva võiks sel aastal küll lõpuks vahele jätta, nagu ma loodan vahele jätta ka mitmete sünnipäevade külastused. Tean, et nii mitmedki ei saaks sel aastal mu sünnipäevale tulla ka, sest just detsembri lõpus on ilmavalgust nägemas mitmete mu sõprade lapsed. Samuti on koroona taas hoogustunud, eile kuulsin kolme kolleegi koroonadiagnoosist ja täna hommikul helistas mu tõbine ülemus, et ka tema on koroonas. Ma olen suutnud aga taas sel ajal kodus istuda, kui teised koroonat edasi kandsid. Homme on vallamajas volikogu istung ning reedel ja laupäeval Vunki Mano! loometalgud Värskas. Ma nüüd mõtlengi, et kas ma ikka tahan nendel osaleda, sest tulemas on üritusi, kust ma kindlasti puududa ei taha.

Eile hakkas pakkumisi uksest ja aknast tulema. Esmalt kirjutas Elise, et tal on vaja kandlega muusikakoolis ühte pilti, mida ma pärast Raivega kohtumist tegema läksin. Kui pulmadega on selleks aastaks ühel pool ja enamik galeriidki nendest nähtud, siis nüüd on muud üritused tulemas. Eile õhtul kirjutas Annika, et ta kõige vanemal õel on juubel tulemas ja sinna oleks fotograafi vaja. Arutasime hinna üle, ma ütlesin, et ma üldiselt näo järgi küsin, aga kuna Annikal on tema arvates suht norm nägu, siis saime kaubale küll. Sel pühapäeval algab Piksepini karikasarja uus hooaeg Karulaanes, vaja on Piksepini näituse materjal kokku panna ning järgmine nädal on Võrumaa aasta õpetajate tunnustussündmus koos kontserdiga. 

Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Viimasel ajal ma olen jõudnud isegi need asjad tehtud, mida ma viimase pooleteise aasta jooksul olen küll mõelnud teha, aga pole jõudnud. Nii said näiteks töö juures mitmed asjad kodulehele üles, vahetasin lõpuks e34-l uste riidest polstrid naha vastu välja, võtsin näituse loomise teema lõpuks ette jne. 

Nädalavahetusel veetsin palju aega oma sugulaste ja perega. Marje sünnipäev oli väga tore. Naersime, et nii kõva pidu oli, et köögilaual kukkus jalg alt ära. Janis hakkas parandama seda, siis naersin, et ma mäletan veel aega, kui ta väikevend Kevin seal laua all oli, nüüd on vanem poeg ise 20-aastaselt seal.

Isa oli ka pühapäeval üsna heas tujus, kui ma talle jälle oma ideed ette ladusin, mida kõike maal ära võiks teha. Ta isegi ei puiklend vastu, vaid asus kohe tegutsema, samal ajal kui ma muude asjadega tegelesin ega pidanudki teda selleks väga survestama. Ja ema käest ei saanud ka pahandada oma raamatumajandamise pärast. Pean nüüd ainult läbi helistama mõned kuulutused, mis Lõuna-Eesti Postimehest leidsin, et leida ka ülejäänud raamatutele omanikud, kellele nendest kasu on. Püüan vähem asju minema visata ja neid paremini taaskasutada. 

Rääkides veel raamatutest, siis püüan ikka enda oma ka kirjutada, vähemalt iga nädal natuke. Leidsin nädalavahetusel maalt ühe abijoontega vihiku aastast 2000. See oli minu esimene katse raamatut kirjutada, kirjavigu oli küll palju, aga tekst oli see-eest naljakas. Pealkiri oli "Kolm kanget sütame sõpra Birgit, Marleen ja Inga". Tol ajal ei teadnud keegi veel Margna ja Jõekalda kahest kangest midagi. See raamatu kirjutamise teema on ikka uskumatu - 22 aastat kindlat soovi olnud vähemalt ühe unistuse nimel elada.

Minu esimene katse raamatut kirjutada

Kui motivatsiooni pole, siis loen ise. Praegu kogun mõtteid Lauri Räpi raamatust "Minu Tartu". Lugesin seda laupäeval, samal ajal kui Po sünnipäeva veel järele peeti ja Kreisiraadiot vaadati. Po arvas, et Kreisiraadio on põnevam, kui mu raamat, aga leidsin end mõtlemast, et asi on siiski igaühe väärtushinnangutes individuaalselt. Seejuures ei tohiks omistada teistele oma tõekspidamisi, sest need on nii erinevad, kõik ei mõtle ega näe asju ühtemoodi.

Viimasel ajal mulle meeldib enda juures kõige rohkem see, et väsimusega ei tule enam ränka kassi peale, vaid naudin lihtsalt hetki, oled küll väsinud, aga naudid ja laulad autoroolis ning unistad ainult heast. Homsed kuuluvad unistajatele.

Siis kui mõtted liiguvad sama kiiresti, nagu jalad ratta pedaalide peal, tuleb jälle üks teekond ette võtta

Kui ma juba alustasin, siis tahtsin veelkord kirjutada. Sõitsin täna rattaga mööda linna ja tundsin, kuidas mõtted liiguvad sama kiiresti nagu jalad ratta pedaalide peal - kihutad oma mõtetega võidu ja kui seisma jääd, siis seiskuvad ka mõtted, midagi nagu polekski enam kirja panna. Pead kirjutama sõitmise pealt, aga teadagi, et liiklus ja nutitelefon ei moodusta just parimat kooslust, aga mis siis, ma trükkisin ikka sõidu pealt midagi ära telefoni, et oleks nüüd kust jätkata ja mõtted sõidetud kilomeetrite tuulde ei kaoks. Vahel võiks nad muidugi kaduda. Nagu eile, kui terve päev olin toas arvutis olnud ning õhtul end püsti ajasin, poes käisin ja pikema ringiga koju jalutasin ning sel hetkel, kui pähe hüppasid mõtted, mida ma parasjagu mõelda ei tahtnud, siis piltlikult lihtsalt raputasin pead, et need sealt kaoks ja suunasin end automaatselt teisele lainele ning kõndisin edasi. Liikumine tekitas sel õhtul kuidagi eriti hea enesetunde. Lugesin just Lauri Räpi luulekogu "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus" ja seal olev mõte: "Lähen ja otsin üht ideaalset hetke, millest kinni hoida. Ja kui see hetk on ära olnud, jätkata oma teed," meenutas mulle just seda jalutuskäiku ja üldse möödunut. Ja mulle kui hommikuinimesele on viimasel ajal hommikute asemel hakanudki hoopis õhtud meeldima, sest alles siis hakkab mõte jooksma, et loomingulise tööga tegeleda. Nagu praegu. 

Ma tean tegelikult, kuidas mõte paremini jookseks, aga selleks on alkoholi vaja. Pärast Võsul käiku ja kollektiiviga peetud suvepäevi otsustasin maole veidi mürkidest puhkust anda ja siis tuli juba september ja septembris ju ei joo, nii et alles 1. oktoobril võib seda meetodit uuesti proovida. Isu on küll juba, alkohooliku tunnused on end ümbritsevatelt inimestelt külge jäänud. See on ikka ulme, kuidas ümbritsev keskkond mõjub. Varem mul ei olnud üldse isu alkoholi järgi, ka siis kui teised ümberringi jõid, ei tekkinud mul kordagi tahtmist juua, aga nüüd tekib. Taavi räägib, kuidas ta endale õhtul mõne koksi teeb ja sellest piisab, et mul jälle tekib tahtmine juua. Eelmine nädal oleks peaaegu murdunud juba, aga läksin ruttu kodust minema, et ma oma baarikapi kallale ei läheks. Nädalavahetusel Haapsalus piirdusin ka ainult alkovabade koksidega. Kuna ühes lokaalis polnud pina coladat, aga mul oli kindlasti vaja ilma gaasita jooki, siis sealt alates on mul nüüd teine lemmikkoks - passion fruit martini, mida tahaks kunagi alkoholiga ka ära proovida. Pool kuud veel! Kui ma vaid suudaksin kõikidest endale antud lubadustest ja piirangutest kinni pidada, võiks asjad täitsa hästi olla. Kannatust on vaja lihtsalt!

Ma ei tea, kas väljas on soojamaks läinud või ma hakkan pärast seda kuuma suve sügisega taas harjuma, nii et eile oli mul isegi üle pika aja väljas palav. Kõik vajabki vist harjumist. Alguses tundus küll, nagu Antarktika. Lootust on, et tulevad veel soojad sügisilmad, aga päris randa päevitama ilmselt see aasta enam ei lähe, kui just kuhugi kaugemale ei lenda, nagu täna öösel üks tuttav oli video saatnud, kuidas ta jälle kuhugi lendas. Ma ei teagi, kuhu ta läks. Peaks ka kunagi selle spontaanselt minema lendamise ära tegema. Eelmisel nädalal rääkisin just Etsile, kuidas ma aasta alguses suure hurraaga hakkasin oma checklistis asju tegema ja aasta jooksul on ikka mõned tehtud ka, aga praegu tundub, et võiks jälle suuremalt ette võtta selle, kuigi seal on palju asju, mida laiemas plaanis elu jooksul teha. Kui need kõik ühe aastaga ära teha, siis mida ma ülejäänud elu teen? - Lendan mööda ilma ringi? Etsile lubasin, et panen listi, et käin Tallinnas klubis Hollywood ära, sest plaan on pikalt olnud, aga pole veel jõudnud. Mul on coachi vaja, kes pidevalt peale tallaks, et tee seda ja tee kolmandat. Praegu võiks ka oma raamatut kirjutada, mitte siin seletada või Instagramis passida. Pean ka hakkama sotsiaalmeedia kasutamist vähendama või nagu Taavi tegi - kustutas Instagrami ära, kuigi ma nägin täna just unes, et ta tal õnnestus oma Instagrami kasutaja taastada ja sinna tagasi naasta. Hakkasin ükspäev just mõtlema, et kaua me kirjutanud oleme, kerisin vestluse algusesse, kus jutt oli samuti alguse saanud unenäost, tookord Taavi omast ning siis avastasin, et just sai pool aastat täis ja ilmselgelt tähistas ta seda kodus jälle oma tavapärase rummikoksiga. Tsau!

Autor: Lauri Räpp

Vali selline reaktsioon, mis mõjub hästi nii sulle kui ka teistele

Iga kord, kui mõne vestluse jooksul mu blogist juttu tuleb, tekib tahtmine seda jätkata. Elu on vahepeal olnud nagu ameerika mäed, kus sa küll tead, et pääsed sellest nagunii eluga ja kukkuda pole kuhugi, aga sellegipoolest selle asemel, et laskumistel käed lahti lasta ja nautida, pigistad eesootava ees silmad kinni ning hoiad kramplikult kinni, sest hirm tundmatuse ees on nii suur. 

Ümbritseval keskkonnal on inimese ajule suur mõju. Mõne inimese sõnad on vahepeal kui paitus, julged jälle kuidagi olla, eneseusku ja rõõmu on rohkem, teisel hetkel võib mõni telefonikõne kogu õhtu rikkuda. Võtab aega, et reaktsioone muuta.

Lõpetasin eile just Roland Tokko raamatu "12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma" lugemise. See ja tema järgmine Harald Lepiskiga kirjutatud raamat on mind kandnud aina edasi oma ideid teostama ja eesmärkide poole püüdlema. Kõik muu ebavajalik on hakanud ajapikku kuhugi kaugusesse hääbuma. "Sa pead suurtma praegust olukorda homme ja kaugemas tulevikus tänasest paremana ette kujutada," tsiteerides siinkohal Roland Tokkot. Käimas on pidev tuleviku forseerimine. See kohati häirib mind, sest ma olen kogu aeg mitu sammu ees praegusest hetkest, olevikust, mis takistab mul hetki nautimast, aga tean ka, et ma ei jõua ilma pikalt ettemõtlemiseta eesmärkideni. Lükkan vaikselt asjadele hoogu juurde.

Möödunud suvi oli nagu film "Päevad, mis ajasid segadusse" - palju pidusid ja joomist, segaseid tundeid ja inimesi ning otsinguid teel läbi enese. Kevadel alustatu jäi kõik vahepeal kuidagi pausile. Kõik muudkui keris ja keris, üks sündmus teise otsa. Seisid nõutult ja vaatasid, mis ümberringi toimus ja mõtlesid, et mul polnud tegelikult seda üldse vaja, sõnad veel hoogu juurde andmas, et kaduda. Seiklused said koos suvega läbi, vähemalt sellised seiklused.

Nüüd on sügis, nagu kevadki, rahulik. Inimesed, kes on, toovad kaasa head ja vahel isegi üllatusi ning ootamatult toredaid kohtumisi. Töökaaslastega on tore ja iga kord, kui päev on õhtus, lähed töölt koju teadmisega, et oled kellegi päeva paremaks teinud. Endal on ka hea meel. Igal õhtul on põhjuseid, mille eest olla tänulik. Naudin rohkem und ja ei lahka oma mõttemaailma väga. Ma olin kuidagi juba nii väsinud kõikidest nendest puude alla panekutest, kaigaste kodaratesse loopimistest jne. Enough! 

Autor: Elina Naan

Iga päev on ulmepõnevik

Ma ei ole ammu enam kirjutanud, sest ma ei tea, mida enam maailmast arvata - omaenda maailmast ja üldse. Absoluutselt kõik on nagu üks peaga vastu seina jooksmine, aga nagu mu tädi mulle Leedus meie pika-pika vestluse käigus ütles: "Sa oled kaljukits, sa ei väsi sellest." Kukun, tõusen püsti ja proovin ikka uuesti või nagu Ets ütles: "Proovid kaua sein vastu peab." Mul on aeg-ajalt mingeid laenguid vaja, mis annab seda edasimineku jõudu, et end taas püsti ajada ja vahel on see jõud ikka meeletu. Ja eks see mingi loominguliste inimeste värk ole, et kogu aeg on vaja põdeda millegi pärast, siis on inspiratsiooni ja sulg jookseb.

Mäletan, et Kaarel kunagi küsis, et mitu kilomeetrit ma jooksma pean, et sarved maha joosta. Nüüd ükspäev jõudsin teise sarviku, oma töökaaslase Maarikaga maad jagades järeldusele, et kaljukitsel ja jääraga on see asi suht võimatu, sest sarved kasvavad aina suuremaks ja kui maha tulevad, siis kasvavad ikka uuesti. 

Reede tõmbas rajalt nii maha, et laupäeval vedeles mu kest lihtsalt tühjalt maas. Õhtuks püsti sain, filmi ära vaatasin ja Maikel lambist kirjutas, et mingi plaani võiks võtta, siis pikalt mõtlemata kahest variandist lähem jäi lauale, sest kuskilt mujalt nagu muud ei kuuldunud ja ajaliselt poleks Kadrinasse lihtsalt jõudnud, pidi Tõrvaga leppima. Vaatasime AG ära ja hoidsime pead kinni, mis seltskond ümberringi oli, Maikel oli muidugi kohalik kuulsus seal. Ausalt nii hullu kaadrit polegi tükkaega näinud. Tundub, et see oli tingitud eelnevast "muusikute" nimistust. Recovery viimaseid lugusid vähemalt kuulata ei kannatanud, aga alkohol õnneks vähendab kõrvakuulmist. Õnneks on Maikelil ka minuga üldiselt sama muusikamaitse ja sarnased vanad lemmikud, nii et ühiseid autosõite saadab alati ühislaulmine. See ehk ongi vahel parim teraapia - viimase hetke plaanid, pikad sõidud ja laulmine, läbi Viljandi laulude vahele pidevalt haigutades, vastu kumav valge öö. Suvi ongi käes.

Ma olen viimasel ajal palju mõtisklenud andestamisest, imelik öelda, aga isegi matustel. Mu sees on palju asju, mis on kuskilt jäänud, mingitmoodi mõjutused, mis lõhuvad tervet maailmapilti. Tsiteerdes Toe Tagi, siis vahel "on maailm nagu valesti kokku pandud puzzle" ja sa ei tea, kuidas oleks seejuures õige käituda. Kuidas anda andeks selle eest, mis on jätnud teadvusesse sügavaid vagusid? Ma ei uskunud, et mälestus vanaemast mind nii eredalt liigutada suutis, sest minu jaoks ei tähenda inimese maine teekond mingit lõppu, inimesed elavad mu teadvuses ja mälestustes alati edasi, sellepärast pole ärasaatmised mu jaoks valulikud olnud. Teadvustan, et ma lihtsalt ei näe neid, mälestused aga ei kustu. Täditütar täheldas, et lein on tegelikult egoistlik, sest me tunneme kurbust, et ei saa enam minejatega koos olla. Nemad saavad aga tegelikult piinast priiks, samal ajal kui teised jäävad taganutma. Nii, nagu ma ütlesin seda mõned aastad tagasi oma sugulase ootamatu lahkumise järel pärast rekaga kokku põrkamise õnnetust, ütlen ka nüüd, et hoopis keerulisem on nendega, kellest lahkud või kes lahkuvad su elust mitte surma, vaid lihtsalt elulistel põhjustel.

Praegu aga, tsiteerides Nublut: "Kaifin teadmatust ja riske", sest kes ei riski, see šampust ei joo. Üle mitmete aastate täna juhuslikult kohatud Mikk ütles seepeale küll, et tema arvates ma nagunii šampust ei joo, aga noh ta pole minuga aastaid enam joonud ka ja lisaks sellele tekitab šampus tema arvates peavalu. Seda tekitab aga elu nagunii, nii et jään ootama, mida seni astutud sammud kaasa toovad, et teada saada, kas ka need on jälle üks miljonist peaga vastu seina jooksmisest või hakkab midagi ükskord toimuma ka.

Okei, Kristjanile pean ka midagi ikka kirjutama. See oli siis, kui aprilli alguses Staabis mingi istumine oli ja Reelika viimast korda meile seal kokse tegi ning ma oma sünnipäevast alles jäänud laimid kaasa võtsin, mida Kristjan vaatas ja nuusutas ning ütles: "Birgit tõi laimi, aga see lõhnab singi järgi." - Loo moraal, asjad pole tihti need, mis nad ühe meele põhjal kogetuna tunduvad. 

Kevad tuleb, siis kaob,
hetk möödub ja kaob.

Sina pead olemas olema, kui mitte mujal, siis minus eneses

Taavi ütles, et ta eile küpsetest banaanidest tehtud pannukad olid täna külmkapist võttes palju paremad, mille peale täheldasin, et seistes lähevadki asjad vahepeal paremaks. Nii on ka elus, et annad asjadele aega laagerduda, distantseerud ja hakkad asju nägema palju eredamates toonides ning elu maitsebki kohe palju paremini. Neid toone on siin muidugi juba palju, Eestis hakkab kevad päriselt kätte jõudma, küll mõnd vahepealset tuisupilve trotsides, kuid siiski ja nädal aega palmi all lebamist annab ka ehk tunda. Oh jah, distants - see on hea.

Ma alustasin tegelikult selle postituse kirjutamist veebruari lõpus sõnadega: "Kohe ongi kaks kuud sellest aastast kirjas ja tunne on täpselt samasugune, nagu aasta aega tagasi - midagi nagu polekski muutunud. Selle kõige juures on aga ikkagi veel neid, kes usuvad minusse, et ma suudan ära teha kõik selle, mida mõelnud olen ning andnud oma toe. Alati jääb küsimus, aga kas? Et mu võimed on suuremad, kui ma seda iseendale väidan."

Samm-sammu haaval. Nüüd juba kolm kuud seda aastat käidud ja saan eelmise lõigu juurde lisada veel kuujagu häid emotsioone ja mitte ühtegi pisarat enam, vist. Ma olen küll mõistmiseni jõudnud, aga ka endale tunnistanud, et jään endiselt oma välja öeldud sõnade juurde, ka siis kui ma pean neid vaid endas edasi kandma ja kirjutama kirju, mida ma kunagi ära ei saada.

Eelmine kord ma rääkisin pöörastest inimestest, kes annavad oma vaba olekuga hoogu ja indu juurde. Vahepeal oli mingi periood, mil leidsin end kokku juhtuma inimestega, kes olid või on siiani kuhugi takerdunud. Siis hakkas aga kõik mu enda astutud sammude tõttu nii kiiresti pöörlema, et ma leidsin neile ja endale nii palju vastuseid. Aeg ja distants on head õpetajad, olgu selleks siis ma ise teiste jaoks või teised minu jaoks.

Vahel mulle tundubki, et kui ma otsustan minema jalutada ja vaadata, mis juhtub, siis see avab uued perspektiivid, toob uued inimesed koos uue vaatenurgaga. Mõni päev või õhtu ma ei saa telefoni käest ära panna, sest kõik kirjutavad ja ma ei leia vaikset nurgakest, kus olla, sest tähelepanu on nii palju. Kevad on vist selle nimi. Inimesed hakkavad pimedal novembril enda sisse suletud ust taas paotama. Ise tunnen just vastupidi, et need mu talvemõtted lähevad koos mütside ja käpikutega riiulisse oma aega ootama ja mitte kellelgi ei õnnestu neid sealt riiulilt kätte saada. Tean, et headus ja ausus viib lahendusteni ja teeb kõik paremaks ja on seda ka juba teinud. Kui ma vaid suudaksin seda teed jätkata ja kõik ära lahendada, mida ma veel soovinud olen. Kõik ei sõltu tihti aga meist endist. Tuleb teha seda, mis on me endi võimuses. 

Nagu ma eelmisel nädalavahetusel klubis juhuslikult kohatud Andule hiliseid sünnipäevaõnnitlusi edastades ütlesin: "Mine ka koju, kell on palju juba."

Andu: "Heaküll, murdsid mu südame."

Mina: "Teinekord korjame killud kokku jälle," ning kadunud ma olingi. Lihtsalt jooksen inimeste eest ära kogu aeg. 

Helgemad toonid

Nahh siin joriseda

Pidin jälle seda tõusulainet ootama, et kirjutada. Tujud ja tunded käivad nagu tuuled. Elu oma tõusude ja mõõnadega, kuid siiski vaheldusrikas kulgemine sel lõputa teel. Kokkuvõttes ikkagi nauditav ja kogu aeg ootust täis, olgu see siis või tühi ootus, aga pakub tihtilugu elevust.

Mul on hea meel, et elu viib mind üha enam kokku nendega, kes hetki naudivad ja panevad mind ka sellega asjadele teise nurga alt vaatama. Inimesed, kes on nii vahetud ja kaasahaaravad. Kuu aega tagasi peale Piksepini karikasarja juhtusin ma näiteks mitmeks tunniks pärast võistlust vestlema Allariga. See on üks nendest chillidest Sadala tüüpidest, kes alati tsikliga möödudes käppa viskab ja midagi hõikab. Tihtilugu neid lauseid muidugi kiivri seest ei kuule, aga elevust tekitab siiski. Ta ise ütleb selle kohta: "Ju on miski möga, mis seal tuleb." 

Mina: "Sa oled alati lõbus."

Allar: "Muidugi, nahh siin joriseda."

Vestlus temaga oli üks huvitavamaid, mida ma viimasel ajal üldse pidanud olen. Nii lihtne oli suhelda võõra inimesega. Võõras inimene ei näe sind läbi, ei oska märke lugeda. Saad vabalt suhelda ja öelda ükskõik mida. Pole midagi kaotada, pole tundeid, pole ootusi. Temal on oma elu ja minul oma. Elame ükspäev korraga või, nagu ma ütlesin - ühest Piksepinist teiseni. Minu jaoks on ta lihtsalt üks 120-st tsiklivennast, kellest on vaja pilti teha, mõni esineb lihtsalt rohkem ja jääb meelde.

Nii me pidasime tunde vestlust võru keelest, Peko kalendrist, Piksepinist, vanakooli põhimõtetest jne. Ega me lõpuks teadnudki, mis selle üksteiselt saadud infoga nüüd peale hakata. On suvalised inimesed, suvalised numbrid, suvalised aadressid jne. Sinna päeva või varahommikusse ta minust jäigi, kui Messengeri akna sulgesin. Sellised on võõrad inimesed ja see on põnev. Oma töös tuleb neid vahel ikka ette ja see hoiab elus.

Samamoodi Rihoga, kellega leidsin end ükspäev mõtteid vahetamast. See oli muidugi peale seda, kui ma oli ükspäev tarka pannud ja teine päev täielikku lolli mänginud ning tõenäoliselt oma margi täiesti maha teinud oma halvast tujust tingitud käitumisega. Psühholoogia on alati üks mu lemmikteemasid olnud ja leidsin temaga jutustades end hoopis iseennast analüüsimast. Vahel ongi vaja kellegagi lihtsalt jutustada, et enda jaoks asju lahti mõtestada. Kristjan oleks mind kindlasti jälle liistule võtnud ja kuu aega solvunud olnud. Eelmine kuu just saigi täis.

See postitus lähebki vist mõeldes vestlustele inimestega. Tegelikult on oluline vestelda ka nendega, kes on, aga nendega on kõige raskem. Karevi käskis mul palli veerema panna, aga mina ikka tammun ühelt jalalt teisele. See aasta on täpselt selline, et teistele teen head, olles abivalmis ja alati olemas, aga endale keeran järjest hullemat paska kokku.

Ma olen tegelikult tohutult õnnelik või mul on hea meel nende pisikeste asjade üle või selle oskuse üle elu vahepeal lihtsalt nautida ja mitte olukordi kontrollida, mida Jaanus mulle näidanud on. Ta võib küll päris palju peavalu tekitada, aga kui ma mõtlen ühele viimastest pühapäevadest, kui me koos aega veetsime, siis leian end tihti mõtlemast, et igapäevane õnn võib kiiresti rutiiniks muutuda, sellepärast ehk tasubki oodata neid ükskuid hetki või veel parem - kui need tulevad ootamatult sind endasse haarates. Noh, et tantsin sinuga taevas jms. Mõni nädal võib argipäev olla nii vastik ja raskesti üleelatav, aga me elame selle üle. Pääsu pole!

Veebruar on lühike kuu, kartsin, et ma sel kuul ei jõuagi oma tunnete virr-varris ja oma abivalmiduses töökaaslaste vastu liigselt aega ja ka vaba aega tööle panustades, oma kirjutisteni. Näete, ikka jõudsin. Seda muidugi sel hetkel, kui ma lootsin, et alustan kruiisi Rootsi koos Terminaatoriga, kelle ühest laevakontserdist eelmise aasta lõpus juba ilma jäin, aga mis seal ikka. Tean ju, et ma pole leidnud inimest või neid sõpru, kes tahaks minuga päriselt samu asju teha ja kogeda. Nii ma siis jälle kulgen oma teed omal rajal.

Mõtteid Fred Jüssilt

Vana aasta lõpetus vol 2

Mõtlesin ükspäev, et ma olen jaanuaris juba oma igakuised kaks postitust ära teinud ja jõuan kindlasti neid eneseisolatsiooni ajal mitmeid juurde kirjutada. Täna on eneseisolatsiooni eelviimane päev ja jaanuari lõpp on ka juba käega katsutaval kaugusel, aga mul on ikka veel tegemata asjad, mida plaanisin teha veel ära vana aasta sees või siis sellel umbes nädalasel eneseisolatsiooni ajal kodus istumise ajal. Lohutus on ehk see, et jõuan enne tiigriaasta algust oma tegevused ellu viia. Natuke nagu aasta lõpp ikkagi veel ju. Jaanuar ongi tegelikult kuidagi lisaaeg enese eelmisest aastast kogumisest ja uueks aastaks hoogu võtmiseks. Mitte, et ma midagi suurt siin oleks plaaninud vahepeal ette võtta, aga palju väiksemaid töid ja toimetamisi on pidevalt käsil. Nagu Jaanus mulle ütles: "Ela lihtsalt elu." Eks ma siis elan. Lõpuks olen suutnud end ka rohkem välja lülitada ja päriselt puhata. Ei mäletagi, kuna viimati nii oli.

Plaanisin tegelikult algselt seda postitust alustada hoopis teisiti juba pea kahe nädala taguste mõtetega sellest, kuidas mina kui riigitöötaja väidetavalt aina hullemini olen hakanud norme eirama, sõites näiteks Kristo sünnipäevalt segipeaga autoga minema, mis siis, et ma jõin õhtul jooksul kokku ainult 1,5 ginnikoksi ja seda umbes 5 tundi tagasi enne lahkumist või kuidas ma peo jooksul ära kadusin, sest magasin väidetavalt  inimesega, kes oli peolt juba tegelikult 2 tundi varem lahkunud ning kõige tipuks koroonasse haigestusin ja vastutustundetult selle teistelegi suutsin edasi anda, teadmata ise, kuna või kust ma selle Omikroni tüvega ise kergelt läbipõetud viiruse sain. Et siis lühike kokkuvõte minu tegudest ja järjekordselt välja vabandatud olukordadest. Vabandasin ju hästi või ei?

Annu kinkis mulle sünnipäevaks Mark Mansoni raamatu "K*radile! Suva olemise peen kunst". See on raamat, mida ma olen lugenud selle jaanuarikuu jooksul ja nüüdseks ka selle lõpetanud. Oma blogi ja antud teemade peale mõeldes jäi mulle sealt just see mõte kummitama: "Aastaid tagasi, kui ma olin palju noorem ja lollim, kirjutasin ma blogipostituse ja selle lõpus rääkisin ma midagi niisugust: "Ja nagu ütles kunagi üks suur filosoof: "Suure võimuga kaasneb ka suur vastutus." Kõlas kuidagi hästi ja autoriteetselt."

Kõik, mis ma praegu sellega öelda tahtsin, oli see, et mida suuremad me oleme, seda rohkem meilt eeldatakse. Ma arvan, et kõik, mida ma sellest raamatust õppisin, oli see, et inimene on tegelikult vaid väike osa maailmast, sisuliselt mitte keegi. Mida enam tähelepanu, seda rohkem kõneainet. Seega, mida paremini sa enda jaoks siin maailmas asju nii märkamatult korraldada suudad, seda rahulikumalt elad. Tihti aga juhtub jälle vastupidi. Kristo ütles, et me kaljukitsed juba kord oleme sellised värvikad tegelased, pole midagi teha. Vahel teeb see lihtsalt nalja. Näiteks seal Kristo sünnipäeval ma olin selle "kadunud" aja üldse teises toas ja nutsin ühe hoopis muu asja pärast, nii et sel hetkel, kui ma kaugusest enda nime kuulsin mingite välja mõeldud storyde keskel, ajas see mind hoopis kõige selle juures muigama. Samal ajal aga Reelika jalgadele aetud õiglustunde ja sõpruse nimel mind kaitsma asus. See, et hoopis tema heaolu sel hetkel seeläbi rikutud sai, puudutas või liigutas mind tagantjärgi palju rohkem. Tsiteerides siin veelkord Mark Mansonit: "Me ei saa alati kontrollida seda, mis meiega juhtub. Kuid seda kontrollime me alati, kuidas me endaga toimuvat tõlgendame ja kuidas sellele reageerime."

Ma ise olen tollest nädalavahetusest peale kuidagi nii hea tasakaalu endas saavutanud ja seda üllatavalt hästi hoida suutnud end sellest kõrvale kalluta laskmata. See on asi, mis mulle mu enda juures hetkel kõige suuremat uhkust valmistab. Sellest lähtuvalt püüdsin ka Reelikale seletada, et ära põe nii palju. Mina ju ise tean oma väärtust ja need, kes mulle kallid, need teavad, milleks ma olen võimeline ja milleks mitte, kõik muu ja teised on lihtsalt jutt. See ei tähenda midagi, vähemalt mulle. Ma isegi pole mitte kellegi peale vihane või pahane. Ma olen võtnud omaks tõdemuse, et see pole minu süü, et kellelgi teisel pole mõnda olulisemat asja elus, mis talle parasjagu rohkem võiks korda minna, kui näiteks mina või keegi. Reelika väärtust aga tõstis see situatsioon minu hinges küll kõvasti.

See mõtisklev pilk hommikuvalguses sobinduks ehk enim illustratsiooniks praegu

Jätkan veel Mark Mansoniga: "See ongi lühidalt "enesearenduse" mõte: tähtsustada paremaid väärtusi, valida paremaid asju, millest hoolida. Sest kui sa hoolid paremini, siis on sul ka paremad probleemid. Ja kui sul on paremad probleemid, siis on sul ka parem elu."

Ma ei tea, ma olen viimasel ajal tuure täiega maha tõmmanud, kõike seda välist jama eiranud ja keskendunud rohkem päriselt olemisse, mitte näilisesse. Seda mitte selle eneseisolatsiooni aja, vaid umbes aastavahetusest saadik. Mõtteainet jätkub aga veelgi. Lühidalt kõik, seekord stenogrammi ei teinud, püüdsin ikka protokollida. 

 

Vallasekretäri asendaja volikogu istungil

koroonas

10 esimest

Täna oli täiega selline vastakas päev, et hommikul ei saanud kuidagi päeva alustatud ja see kõlas nagu Terminaatori laul "Just reedeti", mis on ilmselt kirjutatud esmaspäeval nädalalõpu ootuses ja kõlab nii: "Keskpäeval voodist püsti ajan end ma suure vaevaga ja keha karjub, olen väsinud, mul lase magada. Silmad maas ma ütlen sorri aga taas pean minema."

Sel esmaspäeva hommikul keskpäevani ei läinud õnneks ja sai normaalsel ajal ikka päev starditud ning mida tund edasi, seda entusiastlikumaks, nii et kui hommikune osa tööst tehtud, suusatamas käidud ja tagasiteel autost Terminaatori "Tavaline tüdruk" käis, jäid kummitama mind hoopis inspireerivamad sõnad: "Argipäevast pead sa ennast lahti rebima. Kui sind elu hammustab ja niidab pikali, sadulasse roni tagasi."

Vaatamata sellele, et Ruslan pool hommikut maha magas ja minuga suusatama ei jõudnud ning ma ise ka suusatamises allapoole arvestust nii aja kui ka kilomeetrite suhtes olin, oli päeva jooksul õnnestumisi rohkem, kui ebaõnnestumisi ja täna ma ei valanud isegi mitte ühtegi pisarat, vaid suutsin kogu päeva tegevuses ja entusiastlikuna püsida. Vastupidiselt nädalavahetusele, mil käisid mingid kurbuse lained pidevalt üle. Nii kui pärast pühapäevalõunast jalutuskäiku Reelika selja taha jäi ja muusika klappidest mängima hakkas - mul jälle pisarad silmas. Või isegi siis, kui ma üritasin pühapäeva õhtul hästi positiivseid vastuseid ühele inimesele kirjutada, tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla sadasid. Tean, et ma pean oma negatiivseid mõtted alla suruma ja tugev olema, kasvõi teiste pärast. Lõpuks põgenesingi selle kõige eest mälestustesse ja lugesin kümme aastat tagasi samal ajal kirjutatud blogipostitusi, otsides sealt oma raamatu jaoks lisamõtteid jms. Kõike seda lugedes avastasin, et praegu on umbes sama seis või no mitte just päriselt, aga tunded on samad. Vahel neid vanu postitusi lugedes või midagi uut kirjutades vanadest asjadest, mõtlen, et ma olen nagu Videvikusaagast peategelane Bella, kes kirjutab Alicele, lihtsalt kirjutamise pärast, teades, et ta mõistab, aga ei loe. Minu Alice on Sven. Ja ma jõuan ikka alati samasse kohta tagasi.

Noh ja vampiiriks olemisest rääkides, siis tegi Roman just laupäeval nalja mu möödunud neljapäeval esmakordselt doonoriks olemise kohta, et nüüd saab mu verd vampiiridele anda, nad ei pea ise kaelast verd imema tulema. Roman arvas ka, et ma olen lihtsalt raiskaja ja oleks võinud siis verivorsti teha või midagi sellist. Olgu, aitab naljast, ma otsustasin hoopis, et teen uuest aastast igal nädal midagi enda heaks või oma eesmärkide nimel. Mul on terve hunnik asju erinevates listides, mida ma elu jooksul ära teha plaanin. Paljusid asju olen niigi kaua edasi lükanud. Näiteks see esimese jaanuari õhtune talisuplus Saadjärvel - saunast otse jääauku on mu unistuseks juba põhikoolist saadik olnud.

Doonoriks olemine oli Annu umbes 5 aastat tagasi kingitud plakatil, kus kirjas 33 tegevust, mis elu jooksul ära tegema peaks ja juhuslikult seda plakatit vaadates meenus, et tol nädalal oli Vastseliinas doonoripäev.

See nädal hakkasin endale aegu broneerima, seda mõeldes tegevustele - enda heaks ja saingi kohe esmaspäevaks aja massaaži. Aitäh, Reelika soovitusi jagamast! Sa ikka täiustad mind alati oma tegemistest inspireeritult.

Lisaks plaanin suusatada jälle kuni kevadeni iga nädal, nagu eelmisel aastal. Sel hooajal küll läheb see palju vaevalisemalt ilmselt kõrgest stressitasemest tingitud jõetuse tõttu, kuigi hooaeg ise sai juba üsna varakult alustatud  ja oleks olulisemalt rohkem kilomeetreid kirjas, kui jõule ja sünnipäevapidustusi ning sellega seotud korraldamist poleks vahele tulnud. Seda kõike aga samuti unistuste nimel - kes siis ei tahaks, et tema lemmikesineja ta sünnipäeval esineks? Seda ma otseselt mingi eesmärgi või unistuse nimel küll algselt ei teostanud, pigem oli see pähe võetud otsus teha midagi teistsugust ja suurt. Alles peale sünnipäeva oli tunne, et teostasin jälle enda jaoks midagi vinget. Täna sain lõpuks valmis ka 15minutilise kokkuvõtva video oma sünnipäevast. Vaata seda siit>>

Otsustasin, et ma ei tegele enam sel aastal ka tööalaselt nende asjadega, mis otseselt minusse ei puutu. Esialgu olen ka Võrumaa Teataja veidi kõrvale lükanud, et mul oleks rohkem vabu hetki oma isiklike kirjatööde ja raamatu kirjutamise või vähemalt selle idee arendamisega tegeleda.

Tagasi pühapäeva juurde tulles, siis jahvatas Martin just ka vanadest aegadest, mille peale leidsin oma raamatu materjali täiendades Joosepi, Kaarli ja Martiniga läbi elatud teemakohaseid tekste ja nalju, mida vestlusesse kopeerida. Martin mäletas nii hästi kõike, samal ajal, kui Joosep arvas, et tal vist mingi haigus, et ta enam mitte midagi ei mäleta. Lohutasin teda sellega, et see oli kümme aastat tagasi, kõike ei peagi mäletama. Mõnel detailide peale lihtsalt hea mälu. Ma imestan, et Martin nende aastatega oma ajusid ära pole joonud. Isegi ma ei mäletanud kõike nii täpselt, mida tema mäletas. Igatahes see mälestustesse rändamine vist päästis mind olevikust korraks välja, aitas ära minna kuhugi mujale,  et luua parem tänane iseendale. Siin ma nüüd olen - veidi rahulikum ja rõõmsam, aga endiselt mures.

Tänase päeva lõpetasin Elise ja Jaanika kingitud Lauri Räpi luulekoguga. Sealt kokkuvõtteks üks mõte: "Juba homme saab tänasest mälestus, ütlesid kunagi. Ja homne jääb alati tänase unistuseks, vastasin."

Iga kord, kui mida perse läheb, tuleb tekk üle pea tõmmata

Kroonika kaanestaarid punasel vaibal või selle sees

Ma olen kirjutamist juba nii pikalt edasi lükanud, et vahepeal on saabunud uus aasta nii mitmeski numbris ja ma ei jõudnud jälle mingit järelduselaadset kokkuvõtet möödunud aastast või sünnipäevast kirja panna. Tegelikult olen ma veendunud, et möödunud aastaga ei saanud veel midagi läbi ja uuel aastal uue hooga alles hakkab asju toimuma. Praegu vähemalt tundub nii, mil ma mängin endiselt samal ristteel malet. Kristjanile ütlen seepeale vahemärkusena, et kabet oleks palju lihtsam mängida, aga kõik on siin kõike muud, kui lihtne - nii ma siis mängin. 

Malla tahtis, et mu sünnipäevateema oleks punase vaiba staarid, noh peamiselt riietuse pärast, et siis on võimalik end lõpuks ometi uhkelt riietada, mitte klouni mängida. Minu jaoks kujunesid aga see hoopis kollase ajakirjanduse Kroonika kaanestaaride, elu24 ja skandaalide peoks - kõik seegi ju pärineb punastelt vaipadelt. Neid ma nagu lubanud oleksingi. Kokku sai paras segasummasuvila ja kontrast oli märgatav, õhku jäid küsimused ja pärast pidu oleks saanud kindlasti ühe kaaneloo valmis. Mõtlen siin, et peole oleks ehk veelgi saanud vinti peale kruvida sinna teatud persoone kohale kutsudes, kes oleks oma rolli veel kandvamalt kohapeal etendanud, aga kuskilt sai juba vahepeal piirjoon tõmmatud. Nüüd on tarvis veel veidi asju vormida, analüüsida ja vist ka sõdu pidada. Küll siis lõpuks kuskilt midagi järgi andma hakkab.

Polegi seda seltskonda vist veel kunagi korraga pildile saanud

Terve detsember või vähemalt enamik kuust kulus sünnipäevapeo ettevalmistusteks, läbirääkimisteks, analüüsimisteks ja piirangute leevenemise ootuses. Viimast muidugi ei tulnud, aga nagu ikka on asjadel komme ise paika loksuda. Ühel päeval näiteks kirjutab kolleeg üldse mingil täiesti teisel teemal, millest peas tärkab suvel pähe karanud mõte sünnipäevapeo asukohast, mida just tema reguleerib. Suutsingi öiste piirangute tuules oma peo paigutada sellisesse kohta, kus nii kergelt juba silma ei jää. 

Veidi ehk tekitas küsimusi, kuidas ja kuhu esineja paigutada ning kuidas rahvast ühest ruumist teise heliproovi ajaks liigutada. Kokkuvõttes sujus aga kõik täpselt nii, nagu ma olin plaaninud. Veidi ehk jäin igatsema lava, aga võibolla sellisel kujul oligi umbes kolmekümnest inimesest koosnevale seltskonnale see vahetum kogemus. Mulle endale vähemalt meeldis ning Küberünnak ja Karmo olid ise ka väga positiivselt meelestatud sellest, kuidas rahvas kaasa tuli ja nad n-ö istuvale publikule ei pidanud esinema. Nende jaoks oli esmane kogemus ka sünnipäevalapse ülestõstmine nende ees, noh ja kuhu ma siis terveks viimaseks lauluks jäingi ja mind siis terve "Lada" aja raputati ja tõsteti jms, nii et mu peast lendasid kõik ehted minema ja Kati neid maast kokku korjas. Intro ajal ütles üks kasikutest: "Pane turvavöö peale, sa oled Niva katusel praegu."

Niva katusel

Alari ütles paar päeva hiljem, et tal pole kunagi veel ühestki ülestõstmisest käed nii valusaks jäänud. Ja mind tõsteti 25 korda üles, nagu ma tahtsin. 

See kõik oli päris fun. Ma ei tea, mida Jaanus selle viimase laulu ajal ühele kaksikult ütles, aga mulle endale tundus, et kuna laul käis ladast, siis ta mainis, et ma sõidan bemmiga, sest kui tulid sõnad: "Ütled, et kui oma ladaga su joonele ma tulen, siis ainus, mida näen on sinu bemmi tagatuled," siis vaatas Rasmus või Kaimar, ma nüüd jälle ei tea kumb kaksik, mulle otsa ja laulis minuga kaasa: "..//..ainus, mida näed on MINU BEMMI tagatuled," nagu ma alati seda laulu niimoodi laulan. 

Maikelist ei tasu üldse rääkidagi, tema oli juba algusest saadik sõiduvees, sest kui Küberünnak ja Karmo läbi rahva saali sisenesid "Keha" saatel, ütles Maikel: "Mine pekki, tegelt ka v?" ja tantsis siis kogu laivi lava ees. Malla samal ajal filmis seda algust, aga kui Küberünnak ja Karmo kohale jõudsid, lendas ta telefon kümnekonnaks sekundiks laua peale ja jäi sinna üksi omaette filmima, kunagi hiljem alles Malla jätkas filmimist. Tema teadis, kes tuleb, sest kui ma mainisin talle esinejat, küsis ta kohe: "Kas seal on kaksikud?" ja isegi kui ma keeldusin talle vastamast midagi, oli ta kogu sünnipäevaeelse aja veendunud selles ning lubas laulud rohkem selgeks õppida.

Anita nurus mitu päeva, et ma talle ütleksin, kes see esineja on ja siis kuskil peo alguses kogemata, kui helimeestega rääkisin, ütlesin selle nime välja ja ta hakkas karjuma, et ta ju teadis ning see oli tema esimene valik, keda ta oleks pakkunud. Rainer ka vist aimas, sest kui ma Malla sünnipäeval rääkisin, et plaanin esineja ka kutsuda, hakkas ta kohe pärima, et kas nad algavad "K" tähega. Kätliniga sai aga asja rohkem arutatud, sest temaga koos olles ma hip-hop festivalil selle idee endale pähe võtsingi. Kätlin on kõige suurem Karmo fänn ikkagi. Mulle aga meeldivad kaksikud. Mõlemad kaksikud soovisid kohale jõudes õues mulle õnne ka, Karmo oli ülbik nagu alati. 

Küberünnak ja Karmo

Kõige naljakam esinejate puhul oli see, et osad mu sünnipäevakülalistest ei teadnudki üldse, kes nad on ja osad on jälle täiega fännid. Hardy ja Tamar küsisid minult, et kas need tüübid on vennad, ütlesin, et ei - kaksikud.

Sain Küberünnaku kaksikute ja Karmoga veidi enne ja pärast esinemist jutustada ka, aga väga polnud aega, sest käis pidev organiseerimine. Olime enne nende tulekut just ühe mängu lõpetanud ja siis oleks pidanud olema veidi aega, et juua-süüa ja niisama jutustada, aga kuna nad jõudsid oodatust veidi varem, siis ajasime rahva kohe koridorri, moodustasime võistkonnad ja läks järgmine mäng käima heliproovi ajaks. Pärast sai seda veel jätkatud saalis, kui esinejad köögi kaudu üleskorrusele esinemist ootama sai juhatatud. 

Mängus oli 30 küsimust minu kohta. Kui ma need koos vastustega enne sünnipäevale Mallale saatsin, ütles ta, et ta poleks isegi osanud mitmele küsimusele vastata. Ma suhtlen nii paljudega, aga igaüks teab ainult mingit tahku või osa minust, nii et terviklikult olekski vist raske nendele küsimustele vastata olnud. Mõtlesin, et kui veel mõned mu lähedased sõbrad või sõbrannad oleksid sünnipäeval olnud, siis oleks mõnele küsimusele nende käest kindlasti kiiresti vastus tulnud, aga nagu ikka ei saa erinevatel põhjustel kõik alati tulla. Umbes 15 või isegi rohkem inimest jäi tulemata kutsutute listist. Kohal oli aga selle-eest 30 inimest ja nagu ikka ei jõudnud kõigiga peo jooksul pikemalt rääkida. Mõnega sai rääkida aga pikalt ja isegi päris tõsistel teemadel. Kui veel nalja rääkida, siis Anti küsis, et no kuidas on uute vanusesse jõuda, et kas arsti juurde on juba aeg kinni pandud? Ets aga kuulas mu isa pajatusi pealt jne.

Staarid

Meie lauas, kuhu algselt oli plaanitud n-ö teenindav personal, käis aga naermine ja seletamine kogu aeg. Maikel ja Karevi rebisid juba alguses üksteise võidu. Nii mitmedki meie lauas pidid üldse teistes laudades istuma, aga kuidagi läks nii, et lõpuks olid nad kõik minu lauas. Üks laud jäigi lõpuks tühjaks, sest sinna sai kolitud nende nimesildid, kes ei tulnud või oli arvata, et nagunii õhtu jooksul kohale ei ilmu. Maikel tõstis juba peo alguses silte ümber, nii et Anti polekski oma kaaslase Elise kõrval saanud istuda, aga rahustasin neid, et Maikel tegi veidi nalja.

Nagu ma mainisin, siis nalja sai kõvasti. Juba alguses kujunes mu sünnipäev täielikuks performance'iks, sest Ets kordas kümneaasta tagust nalja ja viskas kohale jõudes mulle kõigi ees sefiiritordi näkku. Kümme aastat tagasi nägi seda pealt ainult Malla, sest Ets tuli kell 00.00, nagu Mallagi mu ukse taha mulle esimestena õnne soovima. Malla küsis nüüd mu sünnipäeval, et kas see ongi meil mingi iga kümnenda aasta traditsioon v?

Tort näos vol 1

Tort näos vol 2

Vaatamata sellele, et olin seekord veidi rohkem ettevalmistunud, kui kümme aastat tagasi, olin ma lõpuks ikkagi üleni tordiga koos ja kleepusin ning silmi ei saanud avada, sest need olid saia täis. Pärast taamal istunud Riho pakkus juba Etsile variante välja, kuidas järgmine kord veel paremini seda teha, et seda torti veel keerata näos jne. Kõige naljakam vist selle hetke juures oligi see, et esimene asi, mida ma torti näkku saades taustal kuulsin, olid Riho sõnad: "Mulle öeldi, et see pidi väga viisakas pidu olema," ja Karevi soovis head isu.

Samal ajal marssisid mu isa, Kätlin ja Pait uksest sisse. Ma küll nägin varem, et nad tulid, aga kuna neil läks koridoris aega, siis jäid nad sellest etendusest ilma. Kätlin tuli uksest sisse ja nägi, kuidas ma sefiiri näost pühkisin, hakkas naerma ja küsis: "Mis sul juhtus?"

Nii ma siis olingi mõnikond minutit eemal, et end puhtaks teha. Kõik tahtsid hullult aidata, aga püüdsin ise end puhtaks teha. Sefiiri olid küll kõik kohad täis, aga väga maitsta ma seda ei saanudki, isegi tordi peale ei jäänud sefiiri väga järgi. Vaatamata sellele sõin ma selle tordi järgnevate päevade jooksul siiski võidukalt lõpuni. 

Tort pärast näkku löömist

Ma plaanisin tegelikult oma juuksed patsidest lahti teha pärast tordi nalja, aga kuna patsid olid ka tordiga koos ja ma neid kraani all pesin, siis pidin ootama, kuni need kuivavad ja veel veidi ringi käima nendega nagu Monika Tuvi, nagu Kätlin ütles. Sellepeale ma ise ei tulnudki. Siiski suutsin õhtul jooksul end ikka Shakiraks kehastada ja päris mitmete sõbrannade kaasabil patsid lahti arutada. Tagantjärgi mõeldes ma ei küsinudki külalistelt, et milliseks staariks end kehastatud oldi. Mõned tutvustasid end aga ise. Näiteks Maikel ütles kohe alguses, et ta on Ženja Fokin, aga talle pakuti hoopis, et ta näeb välja nagu Jüri Nael, keda ta otsustaski kehastada ja asus tantsijatele hiljem ka punkte panema, nagu vanadel "Tantsud tähtedega" aegadel. Mallast sai üsna pea Genka naine Maris Kõrvits. Maikel ristiski enamikud seal peol ära. Siiani on kasutusel näiteks prokurör Robert Sarv ehk Sander, kebabivend või siis hoopis indoneeslane Kaupo, Grinch ehk Krisli jne. Maikelist sai Mihkel Rüütel ja ka Elmar Vaher. Nii nad seal rääkisid ametitest ja inimestest, nii et kuulsusi meil jagus. Välja mõeldi igasuguseid asju. Mõne asja puhul ei tea siiani, kas need olid väljamõeldised või juhtusid päriselt, sest purjus inimese juttu ei saa alati uskuda. Kõik see oli kord ja las ta jääbki nii või, nagu üks inimene, keda ma üritasin tagantjärgi usutleda, ütles: "Kõik, mis juhtus Biku sünnipäeval, see jääb Biku sünnipäevale."

No igatahes keegi peksa ei saanud. Enne jõudsid paljud ära vajuda. Mingi hetk näiteks tuli Karevi ütlema, et Jaanus magab wc-s. Läksin siis sinna, üritasin ust lahti muukida, aga piisas sellest, kuidas ma ütlesin, et tee uks lahti. Ütlesin talle, et ta ei saa nii mu sünnipäeva wc-s maha magada ja pidu läks edasi. Jaanuse jaoks küll mitte kauaks, sest mingi aeg viisin ma ta üles magada, aga ega mitmed teisedki erksamad polnud. Maikel hakkas ka juba ära vajuma pärast oma sooloesinemist "Vanamehe" multika häälega mikrofoni. Jootsin talle vett ja ütlesin, et ärgu rohkem joogu, sest muidu juhtub nii, nagu Kaupoga, kes laua taha end magama jõi. Maikelil tuli elu sisse ja tants läks edasi, aga Kaupo tassiti mingi hetk teisele korrusele magama. Varsti magas juba Kristo laua taga. Helimehed olid otsustanud iseseisvalt, et nemad panevad peo kokku ja küllap see vaikus selle une tõigi. Ma olin tegelikult pahane, et nad ilma minuga läbirääkimata oma pillid kotti pannid. Lõpuks sai muusikakeskus tööle ja autost toodud plaadid mängima, nii et tantsuplatsil keerles paare veel varaste hommikutundideni. Sander üritas kõigiga oma väga teoreetilisi vestlusi pidada ning Roman oli ülemeelikus tujus, tahtis minuga viina juua ja kallistas ja patsustas kõiki. Ta vedas isegi kihla kellegagi, et saab ühe helimeestest jooma. Sander (mu sugulane) jõi. Kellega ja kui palju peale ta kihla vedas, seda ma ei tea. 

Vahepeal jõudsid paljud ära minna. Malla läks juba peale Küberünnaku ja Karmo esinemist ära, sest tal laps kodus oksendas. Ta lootis küll tagasi tulla, aga arvasingi, et ta ei saa enam tagasi tulla. Nii jäid ka ülejäänud mängud mängimata. Kolm mängu jõudsime õhtu jooksul ära mängida ja ma isegi tahtsin neid jätkata mingi aeg, aga kogu aeg tuli midagi vahele. Oli vaja seletada ja käia ja olla ja pildistada jne. Fotonurk oli kogu õhtu väga populaarne ja seal sai ikka igasuguseid pilte tehtud. Anita oli fotograafi rollis. Ta oli vist kõige kuulsam inimene üldse minu sünnipäeval, sest kõik teavad teda mu snäppidest ning mäletavad ta ainulaadset naeru. 

Kristjan, Anita ja Reelika

Rääkisime Reelikaga peale pidu millalgi, et iga kord, kui me kuskil oleme, siis on kas tema uimane või mina uimane ja ei viitsi või siis kui mõlemad oleme peohoos, siis ei satu me üldse kokku. Nii ei näinud ma Reelikat peo jooksul vist väga rohkem kui alguses ettevalmistusi tehes ja nendel piltidel, mis me fotonurgas koos tegime. Mõlemad lendasime kogu aeg ringi. Tal oli samamoodi vaja külalistega tegeleda, sest tema oli minu peol kokteilimeister. Mõned kommenteerisid, et mul see kokteilimeister on ikka eriti hoos. Vahel oli terve põrand jääd täis ja mul endale jäid ka kõrvu mingid helid, kui midagi jälle ümber läks. Kokteilimeistrile hakkasid endale ka kokteilid mõjuma. Tema oli aga magamaminejatest kõige tublim, sest üleval korrusel tuli ise endale ase ettevalmistada - padjad padjapüüridesse ja tekid tekikottidesse panna ja minu arust oli Reelika ainus, kes seda tegi. Ma isegi ei taibanud neid ettevalmistusi magaminekuks teha.

Enne seda, kui Annike ja Rainer ära läksid, käis Kristjan nendega Võrus Olerexis suitsu ostmas. Karevi laenas Märdilt raha, et suitsupakk, mille ta tuua lasi, kinni maksta, aga hommikuks olid tal taskus nii suitsud kui ka 5 euri. Karevi ise aga oli vahepeal kaduma läinud. Raive arvas, et äkki Karevi läkski sõbra juurde, kes seal lähedal elab ja ma korraks isegi kahtlustasin seda, kui ta jopet nagis ei näinud, aga veendunud, et auto on maja taga ja Karevi üleval esimeses ettejuhtuvas voodis magab, polnud temaga rohkem enam muret.

Tiksusime veel all. Koristamine käis juba täies hoos, sama hoogsad olid ka Hardy, Sander ja Maikel tantsuplatsil, kes keerutas mõne neiuga, kes tooliga. Kristo ja Jaanus olid vahepeal üles ärganud ja möllasid muusikakeskuse juures kõlaritega ringi. Mingi aeg nad magasid koridoris diivani peal. Siis oli Jaanus jälle üles magama läinud ja Kristo kiusas igat ettejuhtuvat naissoost inimest, kuni uuesti laua taha ära vajus. Kui mina ja Raive lõpuks magama läksime, siis Hardy ja Kristo magasid laua taga, Maikel, Krisli ja Roman jutustasid ning Anita ja Märt koristasid ning läksid siis koju. Hommikuks olid kõik ülejäänud endale magamiskoha leidnud. Punase vaiba puänt aga oli ikkagi see, kuidas Kristo oli mingi aeg hommikul laua tagant külma tõttu üles ärganud ja end fotonurgas oleva punase vaiba sisse põrandale kerinud selle asemel, et üles magama minna. Lubasin, et kui ma järgmine kord sünnipäeva pean, siis panen viidad üles, kuidas magama saab, et purjus inimesed oskaksid ka orienteeruda. Teiseks lubasin, et pean järgmine kord sünnipäeva majas, millel on ainult üks korrus, et keegi trepist alla ei kukkuks, sest Kristjan kukkus öösel trepist alla, ise seejuures väites, et tal kukkus kell trepist alla. Küsisin, et keda sa petad, ma ju kuulsin. Isegi Jaanus ärkas sellepeale üles. Kristjanil oli käed veidi katki ja ka kellarihm läks kukkudes katki. Hullem õnnetus toimus aga hommikul, mil Kaupo ärkas ja wc-sse hakkas minema, aga enne alla jõudmist trepikäänakul libises ja hooga alla kukkus. Kristo oli just samal ajal trepi juures diivanil ja nägi kõike seda pealt. Kaupo tuli püsti, läks kööki ja kaotas järsku teadvuse ning kukkus vastu kappi. Kui Kristo seda üles ütlema tuli, siis ma ei uskunud, aga kui Kaupot köögipõrandal maas vedelemas nägin, siis selgus, et asi vist väga naljakas ikkagi pole. Kuigi Kaupo oli juba pildi ette tagasi võtnud, tuli kiirabi ikkagi kohale ja võttis Kaupo endaga kaasa. Osa seltskonnast läks pärast seda minema, osad magasid veel ning Kristo ja Maikel olid üksteist leidnud ning jahvatasid terve järgmise päeva. Ou Maikel gaad - isegi ma ei jõudnud seda enam kuulata ja käisin mitu korda üleval magamas, oodates, et nad ükskord ära väsivad ja koju tahavad minna. Ma ise olin ammu valmis juba ära minema, aga kokkuvõttes saime sealt minema alles järgmise päeva õhtul kell 4. Kristo ja Maikel olid vahepeal Hardy telefoni leidnud ja selle igasuguseid lolle pilte ja videosid täis teinud ning muudkui seletasid. Kui Jaanus vahepeal väljas ilmus, vaatas ta üht ja vaatas teist ning ütles, et siin on kaks Aadut. Läks välja ja siis Kristo lükkas ta lumme, mille peale jäi Jaanusel keel kukkudes hammaste vahele ja kõik kohad olid verd täis, nii et Jaanus naljatas, et kutsuge kiirabi tagasi. Lisaks kaotas ta oma telefoni sinna lumme ära ja leidis selle sealt alles järgmisel päeval sealt üles.

Kaupo kukkus nokki

Lõpetan sellega, millega alustasin. Pange mängima AG ja Laura lugu "Mõistmatu" ja lugege siis seda Kristjani lauset või eelmist postitust uuesti (eelmine postitus).

Kristjan pidas mulle sünnipäevakõne, mis pidi enne selle ametlikku esitlust tsensuuri läbima ja ta selle mulle lauas enne ette lugema, kuni see laia avalikkuse ette jõuab. See kõlas järgmiselt: "Birgitilt on paljud küsinud, mida ta teeb, kuidas tal läheb. Mõned teavad, et ta mängib alati samal ristteel malet, aga ta võiks vahel kabet proovida - oleks elu lihtsam."