Otsin õnne homsest päevast

Need sõnad tulid mul pähe, kui sõitsin ühel pühapäeval Lähtelt rattaga Tartusse. No, et jälle olen teel ja kiirustan kuhugi midagi nägema, kuigi seesmiselt võib-olla isegi seda kõike näha ei tahaks. Käin seal, kus käima ei peaks ja olen seal, kus olema ei peaks. Lootus on vaid selle keskel jõuda homsesse veel õnnelikult tagasi.

"Me avame hommikul ärgates silmad ja püüame valmis olla selleks, mis juhtuma hakkab. Vahel see õnnestub, vahel mitte," olid sõnad ühe vana hea seriaali alguses, mida juhtusin ükspäev üle pika aja nägema ja mis kõnetasid. Elul on kombeks üllatada. Mulle meeldivad seiklused, aga kui keskkond muutub eluohtlikuks, siis see paneb takerduma ja mõtlema, et vajan turvalist keskkonda enda ümber. Ma tean, kus see on, aga ma ei püsi selles kaua. Vajan rohkem adrenaliini.

Mitte miski ei kisu viimasel ajal kaasa. Kõik peod tunduvad nii mõttetud ja igavad. Inimesed nii enesekesksed, veidrad ja halvad. Vihkan seda, kuidas mõned käituvad või, kuidas räägivad. Seetõttu lükkan viimasel ajal inimesi endast aina eemale. Vaikin ja vaevlen oskamatuse ees kõnelda. Vihkan nii palju tegelikult.

Eks ma olen alati olnud see puzzletükk, mis oma tervikpilti pole leidnud. Ükski pilt ei tundu õige. See oma koha otsimine on loomulikult huvitav. Näitena kasvõi see eelmine sügis, mis tõi mu ellu need inimesed, kellega olen tänase päevani suhelnud. Mulle meeldib nendega olla, sest me kõik oleme omamoodi vabad hinged, spontaansed ja sõltumatud. See ehk köitiski mind nende juures kõige enam alguses, et ei olda klassikalised pereinimesed, vaid sellised otsijad ja elust veidi segaduses olevad. Eks meil kõigil ole omad igatsused ja ootused, aga kui kõik kokku said, sis see andiski juba mingit terviku, kasvõi korrakski. Nüüd aga hakkab aina enam järelduma, et ikkagi vale pilt. Samas puzzle ongi ju ainult mäng. Vaatame siis edasi.

Üks päev rajafotograafi töövarjuna

Rajafotograaf on siis Birgit. Vb on see ametinimetus midagi muud, aga mulle tuli ta niimoodi esimesena pähe ja las ta siis olla.

Aga turvamees on kõiges süüdi. Või noh turvamehe moodi mees. Selleks, et saaksime alale sisse koos Birgitiga, pidi meil mingi alibi olema. Või vähemalt me Ruslaniga mõtlesime nii. Või noh tõenäoliselt ainult mina. Hea alibi tundus olla rajafotograafi abilised. Mis siis, et rajafotograaf siiski kandis ise kogu oma varustust ja heitliku ilma arvestades ei hoidnud me isegi vihmavarju, sest me ei olnud õigel hetkel taibanud seda võtta ning rajafotograaf pole tegelikult suhkrust. Nii ta meile ütles, et ta saab ise alati hakkama või miskit sellist. Aga mõtleme, et me olime siis vaimseks toeks. Seegi oluline.

Aga jõudsime siis alale. Tundus põnev. Ahjaa. Info, mis ma kodus sain, oli see, et pane selga midagi sellist, millest sul ei oleks kahju kui need kohe poriseks saavad. See oli üks huvitav ülesanne. Veelgi põnevam ülesanne oli lahinguväljal olemine ning püüd olukorda kontrollida, et kaua on võimalik tabamuste eest pääseda. Olin juba valmis, et see juhtub kohe, aga kuidagi suutsin olla arukas kauguses.

Kusjuures esimene asi mis hakkas silma, oli see, et täiesti ok oleks olnud tulla kummarites, mingis suht pompsus kombekas ja vihmavari oleks ka täiesti legaalne olnud. Kuigi ma arvasin kodus, et see on liiga peps värk antud koha jaoks.

Niisiis ootasime ärevuses algust. 

 Ei teagi, et kellel oli suurem ärevus ja põnevus. Kas minul või sõitjatel. Aga siis läks start lahti…

Start

…ja nii ka meile. Birgit hakkas kohe jahtima häid kohti, kust pilte saada. Õigemini ta oli väga chill ja impro selles osas. Me pigem muretsesime, et kas ta kodus tegi juba samasuguse eeltöö ära nagu Järveoja ning on kõik kurvid ikka kenasti kirja pannud.

Ta valis kohe ühe laheda tõusu esimeseks stardi järgseks positsiooniks.

Püüdsin hoida rajafotograafi lähedale, aga siiski tundus suht ekstreemne värk, nii et hoidsin siiski piisavat vahemaad. Jätkuvalt oli mul meeles ka mäng, et millal ma poriga pihta saan. Mõtlesin, et mida hiljem see juhtub, seda parem on. Seega püüdsin hoolas olla. Teine või kolmas põnev mäng oli mitte mõne mootori alla jääda kui ma Birgiti jälitasin kui ta uusi jahimaid otsis ja me üle radade kalpsasime.

Tore oli kuulda Birgiti jutte, mis aitasid meil antud maailma rohkem tuttavaks saada. Juba stardis tegi ta meile selgeks, et kes on võitja ja kes on veel head tüübid ja kellega mis toredad lood on olnud. Kes teda meelega poristab kui Birigit püüab just parimaid shoote välja võluda jne.

Siin oli järgmine mega koht...

Siim pritsis kohe poriseks

Ma üldse ei osanud ette kujutada, et nad sellistes sügavates kitsastes kraavides sõidavad, aga põnev oli jälgida ja kaasa elada, et kes kui osavalt läbi saab. No ja kui palju meie pihta midagi lendab.

Ahjaa, Birgit sai kohe stardis poriseks

Aga noh tema ei saanud hüpata kaugustesse, nagu meie. Tal oli häid shoote vaja saada.

Kui me olime siin kohas mõnda aega chillanud…õigemini iga kord teadis Birgit öelda, et millal on ring täis saanud, et edasi liikuda. Noh mina ei saanud midagi aru, et millal see ring täis sai. Seega õppida on veel palju. Siiski usaldasin teda ja järgnesin. Siin ma ütlesingi, et kuule, see on nagu päev rajafotograafiga. Ja siis Birgit ütles, et ma peaks sellest loo tema blogisse kirjutama, aga see mõte tundus esmalt raske, sest oleks tahtnud kohe algusest siis selle mõttega olla ja asju vaadata. Lubasin mõelda. Püüdsin olukorda võtta sama chillilt kui ta oma rajafotograafi tööd.

Küsisin, et miks neil mingid kotid seljas on, ise samal ajal mõeldes, et kas tõesti neil on seal mingid kõige olulisemad mutrivõtmed sees või mis. Sain vastuse, et joogikotid-pudelid, mis siis voolikuga suhu lähevad. Pärast seda hakkasin ka voolikuid nägema. Ma ei tea kuidas ma enne nii pime olin. Samas tundus minusuguse jaoks üllatav, et kaks tundi on selline aeg, mille jooksul ei saa ilma joomiseta hakkama. Aga jh, ilmselt kui ma ise nende asjadega püüaksin sõita, siis vajaksin juba 5 min järel niisutust. 

Nüüd aga tundus, et me olime juba sellise mingi tunnetuse paika saanud ja tundsime juba kodusemalt Birgit kannul end. Jahtisime uusi põnevaid kohti edasi. Aina enam sattusid sellised kohad, kus pea käis siia sinna, ette taha…sest mitmelt poolt liikusid ratturid. Seda küll kaamerasse ei saanud…aga teine põnev pilt sealt kandist...Kus on beebi? Kus on ratas?

Mudaravi

Nüüd tundsime juba nii mugavalt, et julgesime juba soovitada ise, et kuule, äkki siit võiks ka pilti teha. Vahepeal oli Birgit varustust vahetanud. Nimelt tal on ikka mitu objektiivi kaasas. Et näiteks kui ilm väga märjaks kätte ära läheb, siis kasutab teist objektiivi, aga hetkel ta oli nii laisk, et võttis hoopis objektiivi ära vms.

Matkasime aga edasi. Selleks hetkeks oli alles tund vist möödunud vms. Jõudsime järgmisse kohta. Seal tundsin nostalgilist kartulivõtu mulla lõhna. Või noh hetkel on pigem kartuli paneku aeg, aga me ei olnud kartuleid kaasa võtnud. Peagi nägime esimest kohta, kus ratturitel õnnestus lõigata. Seni olid kõik kohad olnud üsna sellised, kus oli lõikamine väga raskeks tehtud. Mis me aga siit õppisime? Alati ei pruugi otsetee olla kõige lihtsam. Never know, millal su hobu ratsutama hakkab.

Järgmisel hetkel leidsime Ruslani laulmast Nightlight Duo viisil… jäljed liival..

Tegime veits mägironimist vahelduseks ning leidsime end kenalt piknikuplatsilt. Ainuke, mis puudu oli toit. Või vähemalt meil. Kuna Birgiti on proff siis tal oli batoon kusagil, aga tal polnud kõht tühi. Ma nägin rohelisi vaarikavarsi ja mõtlesime Ruslaniga, et ootame siis millal vaarikad valmis saavad. Aga ratturid olid suht igavad selles osas ning seetõttu otsustasime edasi liikuda.

Easy or hard?

Märkamatult olimegi jõudnud algusesse tagasi. Nägime, kuis üks noorsand isalt nõu küsis, juba katkestanud vend ka juures. Seda kõike teadsime, kuna Birgit valgustas meid. Saanud nõu kätte tõmbas nõnda kohalt minema, et isal oli nägu pori täis. Nii see noorsugu käitub.

Aga põnev rassimine oli. Oleks sammulugeja pidanud tööle panema või siis vähemalt vaatama, mis mustri me kaardile joonistasime oma rännakuga. Võistluse lõpuni oli veel mingi pool tundi aega, aga Birgit otsustas, et igav on, kuna paljud olid juba katkestanud ning üldse oli sel korral vähem võistlejaid. Seepärast me aina rohkem pidime ka passima, et järjest jäi sõitjaid vähemaks. Vahepeal oli meie esimese koha mees ka nii poriseks saanud, et vaevalt paistis ta punane rüü välja. Kusjuures ma olin üllatuslikult suutnud mitte poriseks saada. Ma ei tea kuidas see võimalik sai olla. Või noh ma olin vähemalt valmis hullemaks. Vb järgmine kord peaks mind veelgi rohkem ninapidi sisse pistma. Samas kui ma tuleksin kummarite ja oma pompsukombekaga, siis mul ei oleks midagi selle vastu.

Korraks piilusime veel kuldseid karikaid, mis ootasid enduro lõppu, et saaksid välja jagatud. Ahjaa, see tuletab meelde, et ma peaksingi uurima, et kes siis poodiumile said.

Muide, väljudes oli värav rippumas ning turvamees nejtu. Niipalju siis tema tema tööst. Vb sai taksomeeter täis vms.

Kuigi ilm oli heitlik, siis hetkel on mu mälus laupäevast päikesepaiste ja isegi tuul ei tundu mälestuses nii hull, kui ta oli, aga see on meeles, et autosse sisenedes saime aru, et mis ilm ikkagi õues oli. Varsti selgus, et olime õigel hetkel otsustanud lahkuda, kuna teel kodude poole tabas meid samasugune kreisi sadu, nagu kodust väljudes. Sama viisakalt kui sain kodu juurest auto peale, sain ka koju tagasi. Tänud selle seikluse eest. Nüüd läheks veel endurot vaatama ja just turvalise rajafotograafi selja taga, läbides huvitavaid marsruute. Nii, et kes on järgmine rajafotograafi seltsiline?

Ma ei jaksa keerutada nii palju

 Vahel on hea, kui näed oma elu läbi kellegi teise silmade. Jalutasin ükspäev rahulikult linna peal ja tegin aega parajaks, kui järsku kuulsin kedagi kusagilt ülalt minu nime hüüdvat. Biku oli turu sillal ja vaatas mulle ülalt alla ja küsis, mis ma siin teen. Ma ei teadnud, mis ma seal teen. Kõndisin lihtsalt ja mõtlesin, et küll oleks hea kui leiaks midagi, millega tund aega parajaks teha. Ja seal ta oli. Nagu tellitud. Seisis sillal ja ütles, et läheb niisama Jaanikaga jalutama ja võin nendega ühineda, kui viitsin. Viitsisin. Tagasi mõeldes ei üllata see mind isegi nii väga, et ta seal oli.

Nii sattusid vanad ühikakamraadid
jälle kokku

Biku on rääkinud, et viimasel ajal on ta päris mitmele inimesele olnud psühholoog/sõber/õlg, mille najal nutta. Või lihtsalt sõber, kes kuulab. Sest vahel ei olegi vaja nõu, vaid lihtsalt kedagi, kes mitte ainult ei kuule vaid ka kuulab. Mitte, et mul sellel hetkel oleks väga vaja olnud kellegagi rääkida. Lihtsalt mulle tundub, et kui elus tekib olukord, kus on vaja head seltskonda, siis on Biku alati seal. Nagu võluväel. Ilma kutsumata, aga oodatult. 

Igatahes, kaldun juba teemast kõrvale. Läksime siis jalutama ja rääkisime Biku blogi postitustest. Ütlesin, et ma võiksin ise ühe postituse tema blogisse teha ja imelikul kombel oli ta sellega nõus. Blogi on ju tegelikult selline isiklik koht ja ruum, kus ISEENDA mõtteid kirja panna. Ja nüüd tulen mina ja trügin tema isiklikku ruumi. Aga tal ei olnud selle vastu midagi. Ütles, et seda on ka vähemalt kord enne juhtunud ja tundub, et ta isegi ootas seda. Seda ootamise teemat sain ma tunda nüüd, kui ma ei olnud mõned päevad selle postituse teemaga tegelenud. Laupäeva öösel kell pool üks sain Messengeris teate: „Ma ootan oma postitust!“. Ma tegelen sellega, Biku! Hilinedes, nagu mulle kombeks.

Tsiteerides klassikuid: „Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest.“ See oli aasta 1991, 25 detsember. Või noh, võib-olla mitte nii algusest. Saime Bikuga tuttavaks Väimela ühikas. Ilmselt umbes 6 aastat tagasi. Biku on alati olnud peokäivitaja (umbes nagu see kaardimäng), kes rahva oma urgudest välja peksab ja "ei" sõna vastusena tunnistada ei taha. Ta on hea kuulaja ja tal on alati oma arvamus. Samas jääb ta peaaegu alati poliitiliselt erapooletuks. Nagu Šveits. Meie ühised sõbrad on öelnud, et ta laseb ennast liialt kergelt mõjutada. Mina tegelikult nii ei arva. Ta teeb kõike hetkeni, kui see talle enam rõõmu või rahuldust ei paku. Ja peale selle hetke saabumist ei ole tal mingisugust probleemi seltskonnast lahkuda. Ta teab ja austab omapiire.

Veidi vähem kui 6 aastat tagasi

Aga tegelikult tahtsin ma üldse kirjutada ainult ühest päevast, nagu siin blogis on kombeks - 17. aprill, kui käisime sõpradega Parika järve matkarajal Viljandi külje all. Biku oli seal juba varem ka käinud. Tegelikult ma vist ei teagi ühtegi matkarada, kus ta varem käinud ei oleks. Igatahes oli see hästi hooldatud teede ja istumiskohtadega mõnus lühike jalutuskäik ümber järve. Biku üritas meist kõigist tee peal pilte saada, aga ma põgenesin kogu aeg Kaupo või Rando selja taha ja tal ei õnnestunud mind tabada. 

Mingi hetk jõudsime poole tee peal ümber järve ühe lagunenud istumiskoha juurde ja kuna toolil olid jalad alt ära mädanenud, siis olid Kaupo ja Rando ise jalgade eest ja hoidsid Bikut üleval. Millegipärast meenub sellega seoses Jaanika ütlemine: „Igaüks peab ikka oma koormat ise kandma“. Vahel on ikka hea, kui sõbrad osa sellest enda kanda võtavad. 

Rando ja Kaupo koormat kandmas

Aga retk sai kiiremini läbi, kui oleksin osanud oodata. Käisime veel lähedal asuvas vaatetornis, kus sattusime kontvõõrasteks ühele sünnipäevaüllatusele. Me ei jäänud pikalt noori segama, sedaenam et kõht oli seiklemise peale tühjaks läinud ja otsustasime Viljandis mõne hea toidukoha otsida. Uurisin kohalikult sugulaselt variantide kohta ja otsustasime Buffalo grilli kasuks. Kellel Viljandis kõht tühjaks läheb ja kiirelt maitsvat kiirtoitu soovib, siis soovitan. Meie seltskond jäi toiduga igatahes väga rahule.

Piknik Buffalo burksiga Viljandis

Õhtul kutsus Jaanus meid enda poole grillima ja sauna. Pidime algul Sandri ka endaga kaasa võtma, aga ta otsustas veidi trenni teha ja sõitis rattaga sinna kohale - Tartust Pukka. Kaupo pidi hiljem tulema, aga tegelikult jõudsime temaga üpris samal ajal kohale. Jaanus oli Sandriga jõudnud grilli kokku panna ja tule ka alla teha. Üpris pea saime grillima asuda ja kuna kõik teised tahtsid sauna minna ja Kaupo mitte, siis jäi tema grillmeistriks. Saunast tagasi tulles saime kuulda Kaupo arvamust grillist. Kergelt öeldes ei olnud see just eriti soosiv. Aga kui liha ümbert mustem koorik noaga maha kraabitud sai, siis ei olnud maitsel üldse vigagi. 

Kavatsesin kaine olla, aga teised ei lasknud. Eriti Biku. Kui tema joob, ja seda juhtub väga harva, siis pean ka mina jooma. See on kohtuseadus. Saunatasime veel ja käisime isegi sauna taga tiigis ujumas. Seal oli külm. Ja õues hakkas ka juba jahedaks minema. Otsustasime sauna eesruumi edasi kolida ja kõik olid juba parasjagu lõbusad. Sander kutsus Bikut tantsima ja keerutas teda pidevalt. Biku pidas küll vapralt vastu, aga hüüdis ikka päris mitu korda, et ta ei jaksa nii palju keerutada. Sandrit see ei takistanud. Kui tavaliselt on Biku see, kes õhtut jäädvustab ja parimad palad üritab filmilindile saada, siis seekord oli ta hoopis kaitsvamas olekus ja üritas kõiki temast pilte tegemast takistada. Võidurõõmus võin kinnitada, et see tal siiski ei õnnestunud.

Ruslani salajane tabamus - 
keerutused Sanderiga

Mingi hetk saabusid istumisele Jaanuse naabrid, kes temalt pudel viina tahtsid osta. Jutu järgi pidid nad ainult korraks tulema, aga kohale jõudes olid neil hoopis püsivamad plaanid. Õhtust oli saanud öö ja aeg oli koju liikuma hakata. Kuna Jaanuse naabrid ei olnud mõelnud selle peale, kuidas nad sealt tagasi koju saavad, siis olin nõus nad ära viima. Viimasest pitsist oli juba piisavalt aega möödas ja tundsin, et olen kaineks saanud ja saan tagasi Tartu sõita. Korjasime Sandri Jaanuse diivanilt kaasa, soovisime Jaanusele head ööd ja sõitsime koos Tartusse. Pikk päev oli selja taga.

Sellest, et Biku viimasel ajal veidi kaugemaks on jäänud, on olnud parasjagu juttu. Võibolla on kevad lihtsalt selline aeg, kui mõtled asjadele ja teemadele, mis kuidagi südamel ja üritad asjad enda jaoks selgeks saada. Minu jaoks on Biku alati olemas olnud ja kahtlustan, et on ka tulevikus. Järgmiste lõbusate seiklusteni...