"Nüüd on see läbi. Ma peaks olema rahul, tundma seda vabanemistunnet, aga ma olen enda peale hoopis vihane, või pahane? kuigi mu sees on täna palju headust ja olen lausunud ilusaid sõnu, mis tulnud südamest. Ma tunnen tänutunnet inimeste suhtes, kes on olnud mu kõrval. Samas tunnen ka andestust nende suhtes, kes pole ise vabandust palunud."
Eelnenud read kirjutasin siia pärast oma bakalaureusetöö kaitsmist. Suvi saabus ja millegipärast need read siia pooleli jäidki. Mõtlesin nad alustuseks siia siiski ära postitada.
Nüüdseks on suvi juba kaugele selja taha jäänud ning alanud uus aasta, mis pole sel aastal talve kaasa toonud, vaid hoopis sügist pikendanud - seda tumedat aega, mil pigem enda sisse vaadata, mitte niivõrd välja poole elada, nagu helgemal ja valgemal ajal. Ma tegelikult tunnen sel aastal natuke lumest ja selle valgusest puudust, kuid teisalt on mul olnud piisavalt aega iseenda jaoks. Pimeda aja võlu ongi selles, et siis on aega mõtlemiseks ja süvenemiseks. Suvel tahaks ainult pea ees tundmatusse tormata, kõike toimub ümberringi nii palju ja millestki ei taha ju ilma jääda, kuigi pean tunnistama, et olen ka sellele viimaste aastatega tunduvalt rohkem pidurit vajutanud ning üritanud käia ja olla vähem ning nautida rohkem. Hetkede nimel!
Sama on ka inimestega. Neid on alati mu ümber olnud palju, just neid, keda ma sõpradeks olen pidanud. Aga kui vaadata ümberringi, vaadata neid inimesigi, kes istuvad mu ümber sünnipäevalauas, siis kes mind tegelikult tunnevad ja mind mõistavad? Neid on tegelikult väga vähe. Mõned on, mõned on läinud ja mõnest olen ise lahkunud. Oluline on andestada, aga mitte selleks, et jätkata, vaid selleks, et oma teed rahulikult edasi sammuda. Ma ei suhtle paljude inimestega mitte sellepärast, et ma ei salliks neid vms. Me pole lihtsalt samal lainel, eesmärgid ja nägemused on täiesti erinevad ning mõni ei too lihtsalt kunagi midagi head kaasa. Mul on üks väga kallis sõber, kellelt ma olen õppinud seda, et su ümber ei pea olema tohutult hulgal inimesi, piisab sellest, kui sul on mõned üksikud, kuid head. Aga ka nende ees ma ei suuda end lõplikult avada. Selle eest on mu elus aga ikkagi palju neid, kes mulle toetuvad. Millegipärast pöörduvadki inimesed just rasketel hetkedel minu poole. Ma ei tea, millest see tuleb. Üks helistab öösel mulle ja räägib, kuidas ta ei julge oma üleelamistest oma tüdrukule rääkida. Teine on elust nii väsinud, et lubab end ära uputada. Kusjuures millegipärast jõuavad just, vahel ka täiesti võõrad inimesed oma muredega just minu juurde. Nii, et ühel sünnipäeval leidsin ma end väljas jalutamas endast 6-7 aastat noorema tüübiga, kes kurtis oma varajaselt isaks saamist ja lõhki läinud perekonna draamat. Siis muidugi need kokku ja lahku draamad ning kõige tipuks otsustab üks "appi peatage maakera, ma tahan maha minna" süsteemist välja hüpata ja suure elumuutuse teha. Ausalt ma olen lõpuks ise nii erroris, et kõige selle kõrval hakkab enda maailmapilt ka kõikuma ning ähvardab seinalt alla kukkuda. Oled terve elu uskunud millessegi, aga halbu näiteid elust on nii palju, et vahel kaob usk headusesse ära. Siis läheb jälle vaja neid roosamannas elavaid sõpru, kellega vesteldes ununeb kogu see krempel ära. Aga ma olen endiselt šokis.
Sellepärast on ka mul tahtmine endiselt riigist lahkuda ja teha tööd, kus ma inimestega kokku ei puutu, aga just siis ilmnevad jälle märgid, et iga kingsepp peab ikka oma liistude juurde jääma. Ma tunnen lihtsalt, et mõni inimene, mõni töö või mõni tegu tapab mu loovust. Milleks teha asju, mis päriselt kaasa ei kisu? - See on nooruse surm. Nii ma siis iga päev mõtlen, kus alustada. Käisin Fred Jüssi "Olemise ilu" kinos vaatamas ja sealt jäi kõlama mõte, et elus ei pea olema põhimõtteid ega eesmärke, mingil hetkel sa lihtsalt avastad, et see ongi see, mida sa otsinud oled.
Mina avastan mingitel hetkedel, et see pole ikka see, mida ma teen. Ju ma pole siis veel kohale jõudnud. Aga kui nüüd tagasi tulla selle postituse alguse juurde, milles ma väitsin, et lõputööga finišeerumine seda vabanemistunnet ei toonud, siis sellest lähtuvalt ma tean, et mu jaoks on oluline tee, mitte sihtkoht. Jah, vahel on keeruline, ei saa isegi aru, mis pidi sa kuskil paikned või oled, pole kindlat kohta, aga see on vahel pagana huvitav. Mingil hetkel tõstad ehk jälle raamatust pea ja mõtled, et nii õige mõte.
Teed kasvõi mitu ringi sama asja läbi, samu vigu, usaldad samu inimesi, aga lõpuks jõuad ikka tõdemuseni, et see kõik pole see ning lased minna. "Kuulad, naeratad, noogutad ja siis teed ikkagi seda, mis sa ise tahtsid teha," nagu Robert Downey on öelnud.
"Tõesti imelik: ühed asjad muutuvad maailmas alaliselt, teised aga püsivad oma endises seisus kaua-kaua..." kirjutas Oskar Luts oma raamatus "Talve", mis samanimelise filmina sel nädalal esilinastub. Aeg on kevadeks. Ma mõtlen, et mu kooli aja lugu oli ka vist selline, aga ma pole seda ikka veel kirjutada jõudnud, sest tegelt tahaks kogu aeg kõike muud teha, tarbida juba olemasolevat. Vahel mõtlen, et kõik tahavad tänapäeval raamatut kirjutada ja kirjutavadki mingit mõttetut jura kokku ja annavad välja ka, nii et see ei tundu üldse enam originaalne idee. Teisalt on vaja dokumenteerida ja ajalugu kirjutada, et meid mäletataks. Ja, et me ise end mäletaks sellisena, nagu me kord olime.
Malla kirjutas mu möödunud sünnipäevaks kaardile, et vanaks ei tohi veel jääda, aga Nublu ja Priidik kirjutasid mu praegu kõige lemmikumalt kummitavama loo, mis seepeale kõrvus kumiseb "Mulle meeldib, uuuu..//..sest mulle tundub, et ma iial enam nooremaks ei jää". Need, kes sel aastal 30. saavad, rääkisid mulle pärast oma 26. sünnipäeva salapärasest klõpsust, mis peas ära käis. Ma vist tundsin ka midagi sarnast, kui nüüd sellele eelnevale siin kinnitust anda. Mulle meeldivad rohkem individuaalsed vestlused, matkad, spaad ja raamatud, aga see ei tähenda, et ma peol ei käiks või kuskil seltskonnas inimestega ei läviks. Ma olen lihtsalt valivam ega koorma end liiga olmemüraga. Ma ei räägi enam nii palju, pigem kuulan või annan nõu, nii nagu suudan või oskan.
Eelnenud read kirjutasin siia pärast oma bakalaureusetöö kaitsmist. Suvi saabus ja millegipärast need read siia pooleli jäidki. Mõtlesin nad alustuseks siia siiski ära postitada.
Nüüdseks on suvi juba kaugele selja taha jäänud ning alanud uus aasta, mis pole sel aastal talve kaasa toonud, vaid hoopis sügist pikendanud - seda tumedat aega, mil pigem enda sisse vaadata, mitte niivõrd välja poole elada, nagu helgemal ja valgemal ajal. Ma tegelikult tunnen sel aastal natuke lumest ja selle valgusest puudust, kuid teisalt on mul olnud piisavalt aega iseenda jaoks. Pimeda aja võlu ongi selles, et siis on aega mõtlemiseks ja süvenemiseks. Suvel tahaks ainult pea ees tundmatusse tormata, kõike toimub ümberringi nii palju ja millestki ei taha ju ilma jääda, kuigi pean tunnistama, et olen ka sellele viimaste aastatega tunduvalt rohkem pidurit vajutanud ning üritanud käia ja olla vähem ning nautida rohkem. Hetkede nimel!
Sama on ka inimestega. Neid on alati mu ümber olnud palju, just neid, keda ma sõpradeks olen pidanud. Aga kui vaadata ümberringi, vaadata neid inimesigi, kes istuvad mu ümber sünnipäevalauas, siis kes mind tegelikult tunnevad ja mind mõistavad? Neid on tegelikult väga vähe. Mõned on, mõned on läinud ja mõnest olen ise lahkunud. Oluline on andestada, aga mitte selleks, et jätkata, vaid selleks, et oma teed rahulikult edasi sammuda. Ma ei suhtle paljude inimestega mitte sellepärast, et ma ei salliks neid vms. Me pole lihtsalt samal lainel, eesmärgid ja nägemused on täiesti erinevad ning mõni ei too lihtsalt kunagi midagi head kaasa. Mul on üks väga kallis sõber, kellelt ma olen õppinud seda, et su ümber ei pea olema tohutult hulgal inimesi, piisab sellest, kui sul on mõned üksikud, kuid head. Aga ka nende ees ma ei suuda end lõplikult avada. Selle eest on mu elus aga ikkagi palju neid, kes mulle toetuvad. Millegipärast pöörduvadki inimesed just rasketel hetkedel minu poole. Ma ei tea, millest see tuleb. Üks helistab öösel mulle ja räägib, kuidas ta ei julge oma üleelamistest oma tüdrukule rääkida. Teine on elust nii väsinud, et lubab end ära uputada. Kusjuures millegipärast jõuavad just, vahel ka täiesti võõrad inimesed oma muredega just minu juurde. Nii, et ühel sünnipäeval leidsin ma end väljas jalutamas endast 6-7 aastat noorema tüübiga, kes kurtis oma varajaselt isaks saamist ja lõhki läinud perekonna draamat. Siis muidugi need kokku ja lahku draamad ning kõige tipuks otsustab üks "appi peatage maakera, ma tahan maha minna" süsteemist välja hüpata ja suure elumuutuse teha. Ausalt ma olen lõpuks ise nii erroris, et kõige selle kõrval hakkab enda maailmapilt ka kõikuma ning ähvardab seinalt alla kukkuda. Oled terve elu uskunud millessegi, aga halbu näiteid elust on nii palju, et vahel kaob usk headusesse ära. Siis läheb jälle vaja neid roosamannas elavaid sõpru, kellega vesteldes ununeb kogu see krempel ära. Aga ma olen endiselt šokis.
Sellepärast on ka mul tahtmine endiselt riigist lahkuda ja teha tööd, kus ma inimestega kokku ei puutu, aga just siis ilmnevad jälle märgid, et iga kingsepp peab ikka oma liistude juurde jääma. Ma tunnen lihtsalt, et mõni inimene, mõni töö või mõni tegu tapab mu loovust. Milleks teha asju, mis päriselt kaasa ei kisu? - See on nooruse surm. Nii ma siis iga päev mõtlen, kus alustada. Käisin Fred Jüssi "Olemise ilu" kinos vaatamas ja sealt jäi kõlama mõte, et elus ei pea olema põhimõtteid ega eesmärke, mingil hetkel sa lihtsalt avastad, et see ongi see, mida sa otsinud oled.
Mina avastan mingitel hetkedel, et see pole ikka see, mida ma teen. Ju ma pole siis veel kohale jõudnud. Aga kui nüüd tagasi tulla selle postituse alguse juurde, milles ma väitsin, et lõputööga finišeerumine seda vabanemistunnet ei toonud, siis sellest lähtuvalt ma tean, et mu jaoks on oluline tee, mitte sihtkoht. Jah, vahel on keeruline, ei saa isegi aru, mis pidi sa kuskil paikned või oled, pole kindlat kohta, aga see on vahel pagana huvitav. Mingil hetkel tõstad ehk jälle raamatust pea ja mõtled, et nii õige mõte.
Teed kasvõi mitu ringi sama asja läbi, samu vigu, usaldad samu inimesi, aga lõpuks jõuad ikka tõdemuseni, et see kõik pole see ning lased minna. "Kuulad, naeratad, noogutad ja siis teed ikkagi seda, mis sa ise tahtsid teha," nagu Robert Downey on öelnud.
"Tõesti imelik: ühed asjad muutuvad maailmas alaliselt, teised aga püsivad oma endises seisus kaua-kaua..." kirjutas Oskar Luts oma raamatus "Talve", mis samanimelise filmina sel nädalal esilinastub. Aeg on kevadeks. Ma mõtlen, et mu kooli aja lugu oli ka vist selline, aga ma pole seda ikka veel kirjutada jõudnud, sest tegelt tahaks kogu aeg kõike muud teha, tarbida juba olemasolevat. Vahel mõtlen, et kõik tahavad tänapäeval raamatut kirjutada ja kirjutavadki mingit mõttetut jura kokku ja annavad välja ka, nii et see ei tundu üldse enam originaalne idee. Teisalt on vaja dokumenteerida ja ajalugu kirjutada, et meid mäletataks. Ja, et me ise end mäletaks sellisena, nagu me kord olime.
Malla kirjutas mu möödunud sünnipäevaks kaardile, et vanaks ei tohi veel jääda, aga Nublu ja Priidik kirjutasid mu praegu kõige lemmikumalt kummitavama loo, mis seepeale kõrvus kumiseb "Mulle meeldib, uuuu..//..sest mulle tundub, et ma iial enam nooremaks ei jää". Need, kes sel aastal 30. saavad, rääkisid mulle pärast oma 26. sünnipäeva salapärasest klõpsust, mis peas ära käis. Ma vist tundsin ka midagi sarnast, kui nüüd sellele eelnevale siin kinnitust anda. Mulle meeldivad rohkem individuaalsed vestlused, matkad, spaad ja raamatud, aga see ei tähenda, et ma peol ei käiks või kuskil seltskonnas inimestega ei läviks. Ma olen lihtsalt valivam ega koorma end liiga olmemüraga. Ma ei räägi enam nii palju, pigem kuulan või annan nõu, nii nagu suudan või oskan.
