Move on

Nüüd ma siis ärkan ja tõusen nagu fööniks tuhast, et taas jätkata oma blogi kirjutamisega. Ma olen nii kaua siit ära olnud, et arvatavasti on sama juhtunud ka mu lugejatega. Ilmselt paljudel vanadel lugejatel poleks siin enam midagi teha, sest nendest siin enam juttu pole.
Aeg liigub edasi ja inimesed koos nendega. Eelmisel aastal mõistsin lõpuks, et viimane aeg on olukorraga leppida ja minna oma teed, mitte enam vanu hetki ja sõpru igatseda. Eks mingil määral ikka tahaks ühte korraliku deja vu'd ning tänaval kohtudes paar sõna juttu ajada, aga eelmise aastaga leidsin ja siis jälle kaotasin mõned need sõbrad, kes mulle viimastel aastatel ühed tähtsamad on olnud, et tänava kohtumiseks võiks need jäädagi, kuna olen pettumusega avastanud muutused endis ja meis.
Ma ei ole kirjutanud enam blogi mitte sellepärast, et ma eluga nii võrra paju edasi oleksin läinud, vaid ma endiselt väga tahaks siia iga päev kirjutada, aga elu toob mu kätte nii palju sündmusi, et ma pigem lähen vooluga kaasa, teen kõik need seiklused kaasa, kui et lihtsalt kirjutan siia oma unistusi, mis võiks olla. Ühesõnaga: tegutsen! Õnneks igal pool, kus ma käin, saadavad mind ka enamjaolt pildid, nii et võtke mu facebooki lehte, kui piltblogi ilma tekstita. Aga seniks, kuni suvi on veel üsna kaugel ja aega tundub hetkel rohkem käes olevat, siis premeerin oma blogi selle postitusega.
Aasta lõpp läks väga kiirelt, sest novembri lõpus hakati juba aastavahetust planeerima ja ennekõike ootasid ees ka mu sünnipäev ja jõulud. Tegelikult ma olin oma sünnipäevas üsna pettunud, sest see oli sama tavaline nagu mu eelminegi sünnipäev. Ma arvan, et ilmselt keris 2011. aastal läbi aegade parim sünnipäev lootused nii üles, et järgmised kaks aastat ei suutnud sellele enam võrdväärset pidu garanteerida.

Möödunud aasta lõpus toimunud sünnipäevaga olin ma muidugi rohkem rahul, kui eelnevaga, sest seekord kestis pidu palju kauem ja rahvas jäi hommikuks, aga ikkagi tundsin, et midagi oli puudu. Inimesed jäävad vanemaks ja mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda vähem tehakse üldse sünnipäevast välja. Alustame kasvõi sellest, et paljud ei jõudnud kohale, perekonnalt ei saanud ma kelleltki kasvõi suusõnalistki õnnesoovi jne. Aga õnneks olid parimad ikkagi kohal ja teised head ja armsad sõbrad kirjutasid, saatsid sõnumeid ja helistasid, Jaanus näiteks laulis telefonis sünnipäeva laulu, mis oli väga armas.
Viimasel ajal ootan ma aga rohkem teiste sünnipäevi, olen avastanud end rollis, kus ma elan sünnipäevalapse rolli nii sisse, et mul on reaalselt nii hea meel, kui palju häid inimesi mõne inimese ümber on. Ehtsaks näiteks on Jane sünnipäev. Talle tehti nii armsaid kingitusi ja žeste, et ma südames nutsin õnnest koos temaga. Ta on ühtlasi ka mu eelmise aasta üks suurimaid leide ja ma loodan, et tulevik toob meile veel palju ühiseid seiklusi ja jutuajamisi.
Aastavahetus oli ka tore. Kuna see sai veedetud Põhja-Läti familyga, siis eeldatavasti möödub kogu see aasta koos nendega. Igatahes plaane juba on ja ma üritan ka alati kohal olla, mis siiani on enamjaolt ka õnnestunud. Näiteks siis Pühajärve jaanituli 2014, Saaremaa rannapidu jne. Koostasin aasta lõpus ka video kõigest sellest heast, mis koos nendega on olnud: https://www.youtube.com/watch?v=1PmboqI6ZxA .
Hetkel on jälle üks selline nädal mil kooli pole ja mul on isegi hea meel, et pole, sest eelmine nädal väsitas mu vaimselt nii ära. Mainisin siin kunagi, et meil on täiega tore klass, aga on ka mitu sellist, kelle möla ja pidev targutamine nii ära tüütab, et ei tahaks isegi neid enam piltide pealt näha.

Kui algselt ehitusviimistlus mind füüsiliselt väsitas, siis nüüd pole enam mingi probleem seal ühika toas, mida me teeme ringi möllata, mis eelmisel nädalal näiteks ämbrisse astumisega lõppes. See oli nii hea kokkulangevus lihtsalt. Ma värvisin oma täpse käega aknaraami, lõpetasin ühe külje ära ja tahtsin siis ülemist äärt hakata tegema, aga astusin radikast mööda, samal ajal aga koristas Joosep põrandat ja lükkas värvi ämbrit edasi, täpselt sinna, kuhu ma parasjagu ühe jalaga maandusin.
Koolis saab veel igasugust nalja. Joosepiga saab vahepeal kvaliteetaega veedetud ja töökäigus igast head teksti räägitud ja nalja tehtud. Nüüd võtsime Jüri ka enda juurde, niiöelda minu õpipoisiks, sest ta polnud väga pahteldamisega kokku veel puutunud.
Viimasel ajal avastan end teisi käsutamast. Ma ei tea, aga ma arvan, et see tuleb igast asjade korraldamisest, kui on vaja jagada tööülesandeid jne ja siis lõpuks ongi see, et jälle käsutan kedagi, iseendale märkamatult. Jüri suhtes on see aga hea, sest ta ei viitsi nagunii midagi teha ja viilib pidevalt, aga nüüd kui ta me toas on, siis leian talle kogu aeg mingit tegevust.
Nüüd aga sellest nädalast, mille jooksul on päris palju asju juba ära tehtud. Esmaspäeval olin kodus. Lumi oli maas ja siis mõtlesin, et teen suuskadega väljas paar tiiru, aga lõpptulemus oli see, et lund oli ikkagi vähe ja ma suutsin oma suusad veits ära kraapida. Loodan muidugi, et neile väga liiga ei teinud.
Teisipäeval läksin lõpuks töö juurde. Sain üsna palju ülesandeid, mida siiani iga päev vaikselt teinud olen. Nii hea oli vahepeal puhata ja sellega mitte tegeleda, sest nüüd on jälle palju mõtteid ja ideid, kuidas ja mida teha, vaatamata sellele, et ma vahepeal mõtlesin, et loobun üldse Võrumaa Teatajast, aga kui pikemas perspektiivis vaadata, siis ega mul kaotada ka midagi pole, nii et teen hetkel edasi ja suvel vaatab, mis saab, sest on ideid ikkagi ülikooli jõuda.

Teisipäeval käisin ka Haanjas. Teeolud olid halvad, aga ilm oli selle eest nii hea, et nii ma siis sõitsin kohati 40-50 km/h ja nautisin seda vapustavat loodust, mis mind ümbritses ning jõudsin ka suusarajale. Sealt oli aga üks ports suusatajaid juba üle käinud, nii et kohati oli hein väljas ja mõnes kohas olid oksad maas jne. Mõnes, vähem sõidetus kohas oli aga päris palju lund, nii et läbisin ainult kaks kilomeetrit. Ootan nüüd rohkem lund ja loodan, et selle talve jooksul saab veel palju suusatada.
Terve eilne päev olin koolis. Läksin hommikul Märdiga kaasa ja siis esimese tunnipaari ajal olin peamajas puhkeruumis ning tegin oma tööasju (koostasin intervjuude jaoks küsimusi ja uurisin kirjutatavate teemade kohta netist infot). Teise tunnipaari veetsin tehnomaja aatriumis referaati tehes. Esmaspäeval tegin eelmise nädala referaadi ära ja eile tegin järgmiseks sessiooniks referaadi. Seda eriala õppides olen ma üldse kuidagi palju usinam, kui turismi õppides, sest nüüd ma teen kõik asjad ilusti õigeks ajaks ära ja olen üldse õppimise koha pealt palju kohusetundlikum.

Märdil oli ainult 2 tunnipaari, aga mul oli 3nda tunnipaari alguses vaja kohtuda poistega, kes võitsid võistluse "jõulukellu 2013". Üks neist oli Taimar, kes ei teadnudki, et ma Võrumaa Teatajas kirjutan, nagu ka mu kursusejuhataja, kes minuga rääkima tuli, kui teise tunni ajal referaati kirjutasin. Arvasin, et ta tuleb küsima, kus ma laupäeval olin, aga küsis hoopis, mis ma koolis teen ja kui kuulis, et ma tulin Taimarit ja Siimu intervjueerima, siis sain hoopis tunnustust. Pärast küsis, et millises lehes see ilmub, siis ta teab, millal Võrumaa Teatajat osta.
Kui poistega intervjuu tehtud sai, siis läksime peamajja, kus oli nende võidetud jõulukellu, millega artikli tarbeks oli pilt vaja teha. Tegime ära, viisin jõulukellu tagasi ja siis läksime Märdiga linna sööma.
Hiljem oli vaja veel käsitöö poodides käia, kuna mul oli dressipluusile teist alaäärt vaja ja Märdi teksad olid vaja korda teha. Avastasin Kreutzwaldi tänavast poe, mis on sama vana, kui mina, aga kuhu ma pole mitte kunagi varem sattunud ega ka tähele pannud, et selline pood üldse olemas on. Seda suurem oli rõõm, kui ma sain sealt selle riide, mis mul vaja oli.
Tavaliselt ma ei viitsi pärast tööpäeva enam artiklit kirjutada, aga eile koju jõudes ei saanud ma ennem rahu, kui artikkel valmis oli, nii et jõudsin selle isegi ära veel saata ja juba järgmist vaadata, kuna olin hommikul emaili kaudu saadetud küsimustele vastused saanud. Tegelikult mõtlesingi, et teen seda nüüd hommikul edasi, aga hakkasin hoopis blogi kirjutama. Nagu ma Silvale lubasin, siis siin see on! ;)