Täna hakkan õppima!

Kaks kuud võttis aega, et aru saada, kus ma olen ja mida ma tegema pean - olen koolis ja pean õppima. Kool algas 1. septembril, täna on 31. oktoober ja oleks vist tagumine aeg õppetööga algust teha. Jaanuse eilsed sõnad panid mõtlema - rääkisime eile, et blogi järgi jääb mulje, et ma ei tee seal koolis ikka mitte midagi, saan pidevalt puududa, nädal aega käisin Saksamaal jne.
Ma ei läinud tegelikult hommikul selle mõttega kooli, et tänasest hakkan õppima, aga Annakas hommikul vingus, et ta ei viitsi ja meil mõlemal palju igasuguseid asju vastamata, seega tuleks kuskilt alustada ja muuta natuke oma suhtumist kooli, kui haridusasutusse, mitte vaba aja veetmise kohta nagu viimased kaks kuud see välja kujunenud oli.
Tundus raske päevapealt switch user and new sign in, aga suutsin end kerge vaevata ümber lülitada, otsast peale alata ja õppima hakata. Eelmine nädal tegin ettevalmistused, ostsin kooli tarbeks asju ja planeerisin aega ning tänasest algas siis selle praktiline teostamine.
Hommikul oli palju lihtsam ärgata, kui tavaliselt, kuna kella keerati ja tunni võrra hiljem ärgates oli umbes sama tunne, mis neil hommikuil, kui esimene tund vaba on. Isa tuli ka nii vara ja sellevõrra kauem pidin ma hommikul VKLG garderoobis Piretit ja teisi ootama. "Ma ei tea, millest sa räägid", olid ta tänased põhilised sõnad. Kohe näha, kes on Sõmka omadega koos olnud. Säärased laused jäävad sealt päris lihtsalt külge. Kapil on ka see põhiväljend, kui ma talle järjekordsest nädalavahetusest räägin, mida ta mäletada ei taha.
Piret ja LemmikSander avastasid mu lambapildiga kindaid, mida Tauri nädalavahetusel kiiiiisudeks nimetas.
LemmikSander: "Mul on sellised hundi pildiga kindad."
Mina: "Tuled ja sööd mu lambad ära v?"
LemmikSander: "Jah."
Mina: "Siis pärast on su kinnastel hundid ja lambad."
Piret ja LemmikSander toppisid mu kindaid kätte, tehes neist poksikindad. Piret lõi ka mind, niuu. Tegelikult olid täna hommikul kõik väga sõbralikud.
Kõik küsisid mu käest, et mida ma siin teen. Vastasin igaühele, et: "Sind ootasin!" Egle, Kristine ja Eleriga sai seal veel seletatud ning nägin ka palju teisi, keda ammu polnud näinud. Põhiline oli see, et Karli õde naeratas mulle, kaks korda ka veel. Varsti ütleb äkki "tsau" ka juba, kuigi Karlile see ei meeldiks.
Lõpuks läksin 8.10 bussi ootama. Õnneks vihma enam ei sadanud nii, nagu hommikul kooli tulles. Muideks päris palju arvavad ikka veel, et ma käin VKLG-s. Kui ma koolimajast välja hakkasin minema, küsis Egeri mu käest, et miks ma koju lähen.
Annakas tuli ka bussiga, kuigi arvasin, et kui Kivat pole, siis pean üksi sõitma. Maria ei läinud ka täna kooli ja Tamm oli samuti maa alla vajunud.
Koolis hakkas kohe reede teema pihta. Kristjan seletas, kui vähe rahvast koolis oli. Teiseks, ühtlasi ka viimaseks tunniks oli neid ainult kolm.
Hotellimajanduse õpetaja ajas seal oma asju veel, kui ma Annakale teatasin: "Ma hakkan tänasest õppima!", nii et kõik seda kuulsid ja naerma hakkasid.
Kristjan: "See on elu kõva mõte ju.
Rele: "Ma kah!"
Mina: "Tuletage seda mulle meelde, kui ma ise ära unustan."
Karl-Kaspar: "Me tuletame sulle seda facebookis meelde."
Õpetaja ka sekkus vahepeal me jutuvahele ning küsis lõpuks: "Kas te olete enamvähem valmis?" Kristjan: "Oleneb milleks!?"
Tõmmati veel viimast korda lahkunud inimesed nimekirjast maha ja loeti ette koondhinded, sest täna oli viimane hotellimajanduse tund. Suht järsku tuli see lõpp. Mina: "Ongi viimane aeg õppima hakata", millele järgnes nagu ühest suust tulnud minu ja Annaka küsimus: "Kuna järelvastamine on?" Tegelikult oleks juba täna peale seda tundi saanud vastata, aga kuna Annakal polnud tänaseks midagi valmis, siis otsustasime homme peale tunde vastama minna. Me olime järsku nii asjalikud seal kahekesi. Mina: "Täna õpime, homme vastame" ja kõik vaatasid me poole ja naersid, isegi õpetaja.
Kuna me isegi viimasel tunnil veel kirjutasime slaididelt, siis kolisime Annakaga keskele istuma, seal pole neid poste ees, mis meie koha pealt vaadatuna tavaliselt ette jäävad. Varem need ei häirinud mind, kuna ma ei kirjutanud peaaegu midagi kaasa, aga kuna me otsustasime tänasest õppima hakata, siis läksimegi keskele istuma ning hakkasime üksikasjalikult kirjutama teksti nii slaididelt kui õpetaja ette dikteeritud juttu mu uude kaustikusse, mis ma neljapäeval ostsin. Ülalt võib leida ka motiveeriva lause, mis alustab õiget suhtumist kooli:
Õpetaja saatis jälle igast asju ringile: krediitkaarte, masterkaart jne, lisaks sellele mingid voucherid, mille tõttu ma olin sunnitud sada korda püsti seisma, et need edasi saata ja selleks Kristjani juurde kõndima.
Õpetaja rääkis veel igast teemakohast teksti ja näitas keskkonna märgise "Rohelise võtme" videot nii kaua, kuni Annakas jõudis juba unne vajuda ja isegi und selle ajaga näha.
Kuna see aine läbi sai, siis tunni lõpus sisenes klassi Mango ema, kes tuli raamatukogust tagasiside lehtedega. Pidime jälle täitma selle küsimustiku, mis toitlustuse aluste viimases tunniski. Kirjutasin kõike väga positiivset, sest seda kõik need tunnid tegelikult olid, eriti pean silmas just õpetajat!
Käisime Annakaga poes, nägime Anut ja seletasime tollega seal veel ning liitusime siis Kristjani ja ta sõpradega. Üks sõi tänase isegi külma ilmaga jäätist. Tänane päev on üldse väga ülim normaalsus, sellest räägib ka järgnev tund - klienditeenindus.
Olime koridoris ja ootasime, kuni tund algas. Me istusime pinkidel, Kristjan aknalaual, kuni kursusejuhataja tuli ja ütles: "Lillepott aknalaua pealt maha!"
Annakas seletas libedasõidule, kus ma just käisin koos ajateenijatega. Kristjan hakkaski rääkima, et ta sõber Viilo oli ka seal, mille peale mul meenusid kohe ta naljad, millest ma Kristjanile jutustasin, ta omakorda rääkis igast muid temapoolseid nalju jne. Ma olin ülim vaimustuses jälle, kui ajateenijaid mainida sai.
Tunni algul käisid klassi arutelust nii omavahel kui ka õpetajaga vesteldes läbi igasugused aktuaalsed teemad: Ameerikas lumi maas, kullavargad, Rõuge skateparki avamine jne. Mul, Karl-Kasparil ja Marilinil oli läpakas lahti ja kuna me neljakesi: mina, Annakas, Kristjan ja Karl-Kaspar olime jälle ühte kohta istunud, jutustama asunud ja ma neile parasjagu läpakast Rõuge skateparki pilti näitasin, tekkis õpetajal huvi, mida me teeme ning käis kõigi läpakate juures ja hakkas hoogsalt me tegevusi kommenteerima. See õpetaja hakkab mulle täiega meeldima juba. Varem ma ei märganud ta huumorit, mis täna just eriliselt silma paistis. Kõigepealt läks ta Karl-Kaspari juurde ja küsis: "Mis sina nüüd siin? Tahad sellega sarnaneda?", viidates Karl-Kaspari jalgpalluriga taustapildile, mis desktopilt vastu ilutses.
Järgmisena tuli õpetaja mu juurde, mille peale Annakas jõudis juba talle Rõuge skateparkist rääkida, tahtsime õpetajale ka pilti näidata, aga ta pidi selleks prillid tooma, vaatas siis ja ütles: "Tutvustad oma kodukoha vaatamisväärsusi klassikaaslastele ja tahad, et meie kõik sinna hüppama ja kargama tuleks v?"
Jutud räägitud ja rebimised rebitud, sai lõpuks tunniga alustada. Hakkasime mingit filmi vaatama ning arutasime hiljem koos selle läbi vms. Vahepeal jõudis Annakas end juba jälle laua peale magama sättida. Ta vist igas võimalikus tunnis nii maganud juba. Karl-Kaspar käskis mu mütsi pähe tõmmata, et õpetaja ei näeks, kuidas ta magab, aga Annakas pani mu soovitusel kapuutsi pähe ning Karl-Kaspar sättis talle mütsi ette, nii et õpetaja ei saanud midagi aru, mida me seal korraldasime, ainult Kristjani igavusest riidepuude üksteise otsa sättimise peale, ütles õpetaja: "Tahate, ma võin teile need riidepuud koju mängimiseks kaasa anda."
Ülim normaalsus ikka. Õpetaja rebis seal veel jutu käigus igast teksti, nii et me olime kogu aeg mega kõveras.
Lõpuks pidime ka kirjutama hakkama. Õpetaja jagas mingid mapid meile. Need olid erinevat värvi, mille peale Annakas vinguma hakkas, et ta tahab kollast. Ma sain algul sinise. Mina: "Ma tahan roosat." Õpetaja vahetas siis mu sinise mapi roosa vastu välja ja nõustus, et roosa on ilus värv. Pärast tahtis Annakas ka roosat, nagu lasteaed juba.
Iga tunniga tundsin, kuidas mu selleks nädalaks püstitatud eesmärgid hakkavad vilja kandma. Vihkan paigalseisu, juba sellepärast tuli täna tööle hakata. Kirjutasin umbe asjalikult sealt mapist lühidalt kogu vajaliku info. Nüüd, kui me Annakaga mega töökad olime, ei viitsinud Kristjan mitte midagi teha. Lõpuks hakkas Karl-Kaspar ka jälle jutustama. Rääkis mulle Svenist, kes keka tundide ajal jalkat ei mänginud, vaid kogu tunni ümber platsi jooksis, kuna ta väitis, et ei oska eriti jalgpalli mängida. Ma täiega särasin seal nagu tavaliseltki, kui keegi mulle Svenist räägib. Ma nii tahaks tema endaga rääkida, aga ei saa. Varsti saab aasta sellest, kuidas me tutvusime, sõpradeks saime jne. Sel päeval võtan temaga kindlasti kuidagi ühendust.
Ma pole selle kahe kuu jooksul ka nii palju kirjutanud, kui tänase päevaga, nii et pastakas, mida mul gümnaasiumis kulus nädala jooksul vähemalt üks, sai alles nüüd kirjutamise käigus tühjaks ja ma aina innustusin sellest õppima.
Õpetaja lasi meid jälle varem tunnist ära. Ta lõpetab alati tunni nii, et ma olen just mega süvenenud millessegi, kui järsku kõik end juba minema sätivad. Täna ka õpetaja ütles hästi: "Jälgige siis reklaami, kuna me uuesti kokku saame", nimetades tunniplaani reklaamiks.
Ootasime Annaka ja Kristjaniga bussi, muudkui seletasime, bussis ka veel. Bussis olid mega nunnud ära soditud nägudega väiksed halloweenid. Me tegelt ootasime, et jälle nood kaks väikest poissi tuleks, keda me ükskord Annakaga naersime, aga seekord noid polnud.
Bussijaamas pidi Rõuge bussi ka peaaegu tund aega ootama. Avastasin venna läpakat, kust leidsin igast ägedaid msni vestlusi, naised, naised. Viimasel ajal olen avastanud, et mu vend hakkab ka lõpuks suureks saama ja mida aeg edasi, seda paremini me läbi saame. Täna ka, selle asemel, et teise tuppa minna, rääkisime msnis muusikast ja eesti sümboolikast, mida ma talle sebima pean, kuna ta läheb 11. november jalkat vaatama kuhugi. Just hetk tagasi rääkis mulle, et ma võiks talle banaanijäätist teha. Ma ei viitsinud, mille peale ta ise lubas teha, mida ma poleks uskunud, aga ta tegi: vahustas banaanid ära ja pani sügavkülma. Ta üli tubliks hakanud ikka, veel aasta tagasi poleks ta viitsinud lillegi liigutada, nüüd kogu aeg teeb ja on jne.
Ma ise olen ka täna ikka nii hea ja tubli olnud. Kõigepealt otsustasin õppima hakata ja koju tulles tegin ühe heateo - andsin Antile ja Jussile bussipileteid, kuna mulle ei maksta enam bussisõiduraha tagasi.
Jõudsin Rõugesse, siis kõne Mallale, kes nädalaks Taanist koju tuli ja mulle seda head rohelisepaberiga šokolaadi pidi tooma, aga ma pole teda endiselt veel näinud. Täna pidin nägema, aga ikka ei näe, äkki ikka kunagi näen ka. Taago ka ütles täna, et ta on Eestis. Teda tahaks ka näha, kuna me alles saime tuttavaks enne seda, kui ta ära läks.
Pean end arvamuse avaldamistega ka vist tagasi tõmbama, kuna mu klassikaaslased hakkavad mu blogi avastama ja selletõttu muutub juturing kitsamaks. Ma ei taha kellelegi oma sõnadega liiga teha ega liialt kedagi kiita. Mulle ei meeldi, kui võõrad mu blogi loevad.
Homne tõotab tulle jälle üks teguderohke päev. Kõigepealt kooli, siis vastama ja lõpuks autokooli ökosõidule ning jääb oodata vaid 25. novembrit, kui ma saan taotleda uusi lubasid.
Praegu meil Annakaga mega õppimiseplaanid. Õpin siin homseks vastamiseks ja sunnin teda ka, sest ta üldse ei viitsi. Joosepiga räägime jaa, aga täna jutt üldse ei jookse, ma täiega oma õppimise lainel. Homme on inglise keele tund ka. Kujutan ette, kuidas õpetajal juba tõsine mure sellepärast, miks ma iga tund kohal olen, sest tema arust on see imelik.

Täna on see päev

Siiani ei jõua kohale, et täna ongi see kaua oodatud 30. oktoober. Kapile muidugi palju õnne ka, aga mitte seda ei mõelnud ma hetkel, vaid esimest külastuspäeva Kupis, kus ma nii Jaanust ja ka mitmeid teisi sõpru/tuttavaid nägin.
Kirjutasin just oma eelmist postitust, kui Jaanus helistas ja teatas, et ma võin pool 2 juba tulla, kuna ta tahab enne kuute veel jõusaali minna. Pidin veel Jaanuse kodust läbi käima, et talle mingi kreem tuua, mis ta vanemad hommikul käies unustanud olid.
Tahtsin, et Mango ka tuleks, aga Jaanus oli talle juba helistanud ja Mango ei saanud täna tulla. Tahan järgmine nädalavahetus veel Jaanusele külla minna ja siis Mango ka kaasa võtta ikka.
Jõudsin varem linna, seega pidin ootama, kuni Jaanus sööb ja kell 2 alles lasti jalaväele külalisi. Istusin autos ja kuulasin muusikat, kui mitu bussitäit ajateenijaid mööda sõitis. Ma täiega särasin seal.
Enne kahte läksin järjekorda seisma. See ootamine ja seismine seal erines totaalselt sellest, mis seal eelmine aasta oli. Need, kes nimesid kirja panid ja helistasid olid täielikud saapad. Jaanus ütleski, et sinna pandigi mingid väga saapad, kes mitte midagi ei taju, isegi sidekaablit ei osanud nood vedada. Eelmine aasta olid seal ikka igast toredad tüübid, kes kogu aeg suhtlesid, kommenteerisid ja naersid. Need täna olid aga mingid tuimad, kes masinlikku tööd tegid, pühenduses ainult kirjutamisele. Neile oleks ka klienditeeninduse tundi vaja. Mitte, et see seal mingi klienditeenindus oleks, aga see eelmise aasta rahvas meeldis mulle rohkem.
Pandi andmed kirja ära, siis jäin sinna ootama. Jaanus helistas ja küsis, kus ma olen ning lubas ka tulema hakata, sest talle polnud keegi veel teatanud, et talle külaline on. Pärast ta rääkiski, et seal kaks samanimelist, nii et kui öeldakse, siis mõlemad jooksevad. Täpselt sama värk jälle, mis eelmine aasta Martinilgi oli. Ootasin, kuulasin ja vaatasin, mis ümberringi toimus. Kõik see seal oli nii positiivne. Kõik need rõõmsad taaskohtumised. Üks ema oli nii õnnelik oma poega nähes. Poeg samamoodi ning küsis kohe: "Kus isa on?" Kui ta isa nägi, läks ta kiirelt tema juurde, andis kätt, patsutas ja kallistas teda. Siis kõik need naised, kes oma meestele külla tulid, saamata neilt enam oma pilke eemale.
Püüdsin eelnevalt mitmeid kordi ette kujutada, milline Jaanus sõjaväe vormis välja näeb, aga ükskõik, kui palju ma seda ka ei üritanud, ei tulnud mul see pilt silme ette. Sõdureid muudkui tuli ja lõpuks tuli ka Jaanus. Mõtlesin, et ma ei tunne teda ära, aga siiski tundsin juba üsna kaugelt. Mul tuli täiega naer peale, mitte et ta naljakas selles vormis oleks olnud, vaid see nägemine, tajumine ja ta välimus selles vormis tekitas nii palju positiivseid emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid. Kallistasin teda ja siis läksime jutustades teest eemale, metsa alla ning peatusime seal pikemalt. Andsin talle asjad üle: kreemi, mis ma ta kodust pidin tooma ja suure pähkli šokolaadi, mille ta põue pistis ja ütles: "Oh, nüüd ma tean, et matka ajal mahub üks suur šokolaad siia." Nad pididki homme nädalaks ajaks metsa minema. Siiani polnud nad veel metsas ööbinud. Jaanusel on mega köha, mis tal kuidagi üle ei lähe, loodan, et see metsas hullemaks ei lähe.
Jaanuse huumorimeel pole kuhugi kadunud, kuigi seda ma algul kartsingi, et tal see kaob ja ta hakkab tõsiseks, aga ei - sõjaväes on nii haiged huumorivennad koos, et ma ainult naersin kõiki neid lugusid, millest ta rääkis. Isegi WC-s tehakse igast huumorit. Jaanus on õnneks selle ära õppinud, kuidas naeru tagasi hoida, sest rivis ei või naerda. Vältimaks naermist, hoiab ta hambaid koos.
Veel rääkis ta, kuidas seal võib hulluks ära minna. Metsa all seal rääkisime, siis ka loopis käbisid vastu puud ja sihtis mingit vanamemme, kes teisel pool aeda kõndis. Jaanus tahab ka juba nii väga seal teisel pool aeda kõndida, aga seda saab ta alles detsembri lõpus.
Kõndisime veits ringi. Nägin Annakat ja ta poissi ning Steffi ja Evvut. Steff on küll mega naljakas selles vormis. Mõni tuttav oli veel. Ardot nägin ka alguses, kui järjekorras ootasin ning rääkisin temaga paar sõna. Tegelt ma tahtsin nii väga neid näha, kes eelmine nädal meiega Pärnus olid, aga kahjuks ei näinud.
Hiljem peatusime veel kuskil künka peal, kuhu Jaanus maha istus. Rääkisin talle, mis väljas toimub, kuigi olin ausalt öeldes väga sõnatu. Viimase aja sündmused on võib-olla laastavalt mõjunud vms, aga ma ei tea, jutt ei jooksnud nii, nagu ta tavaliselt, kuigi sai ikka räägitud igast asju. Enamuse ajast rääkis siiski Jaanus.
Veel seletas ta karistustest, millest üks on räpi kirjutamine, mille pärast teistele ette peab kandma. Kõige haigem ongi see, et naerda jälle ei või, samas, kui mõni seal nii haigelt riimi paneb, et võimatu oleks tegelikult seejuures tõsiseks jääda. Neil üldse nii karm kord. Ta ütleski, et Kupis kõige karmim. Tapal on palju lebom. Nood saavad juba linnaloale seal jne. Tahan Erlele ja ühele oma sõbrale Tapale sinna sõjaväkke millalgi külla minna, aga ma pean mingi plaani mõtlema, kuidas, mille ja kellega sinna saada või minna.
Pärast käisime Jaanusega veel seal sees sõdurikodus, aga kuna seal mega ülerahvastus oli, siis läksime välja tagasi. Jalutasime veel ning Jaanus saatis mind väravateni. Tahtsin temaga pilti ka teha, õnneks üks mu tuttav oli seal ja tegi meist pilti. Rääkisime natuke veel, pidin end välja sealt kirjutama ja ootama, kuni nood tolle lehe jälle üles otsivad ning läksin siis Jaanuse juurde, kes vahepeal oma sugulasega rääkima oli läinud. Lubasin järgmine nädalavahetus ka talle külla minna, kallistasin ja läksin. Nagu "deja vu", kummitasid mu peas jälle samad laulusõnad, mis eelmine aasta, kui Martini juurest alati lahkusin ja linna poole kõndima hakkasin: "Tulen tagasi sealt võitjana.."
Läksin autosse ja helistasin Tammele, kes Hannese maja ees Hannese ja Karliga autos tümmi kuulasid. Rääkisime seal natuke juttu ning läksime Karliga poodi, kuna ta pidi oma emale riivjuustu ostma. Viis selle koju ära, käisime Rossal, rääkisime seal natuke aega juttu veel ja siis koju.
Kuigi täna sai kaua magatud, tuli mul õhtuks uuesti uni peale, nii et vajusin unne mõneks ajaks. Nüüd rääkisime Joosepiga jälle. Algul, kui me rääkima hakkasime, polnud mul talle midagi öelda, aga pärast sattusime mega jutuhoogu, nii et mul järjest meenus, mida ma kõike talle öelda olen tahtnud jne.
Joosep rääkis vene keeles minuga, kuigi Kaarel pidi olema see, kellega ma vene keeles suhtlema lubasin hakata. Joosep liiga tark. Ta laused nii uhked, et ma ei taju nende tähendustki.
Innustasin oma räpi jutuga teda plaate kirjutama. Ma nüüd Mac Milleri lainel. Dub fx on ka endiselt teemaks. Ei tea, mis järgmiseks?!
Kuna Joosepile meeldivad pildiraamatud, mulle aga tekstiga raamatud, siis jõudis Joosep järeldusele, et kui meid kahte kokku panna, siis saabki ühe paksu piltidega teksti raamatu. Joosep: "Mega paraspaar - sulle tekst, mulle pildid." - Annab teostada. Ma peangi vist ikka raamatut kirjutama hakkama. Tahaks jälle aja kallal nuriseda, aga nagu ma kunagi eelnevalt juba kirjutasin, siis meil kõigil on võrdselt aega, asi on lihtsalt tahtmises, viitmises või aja õieti planeerimises.
Jaaa aga varsti läheb Joosep ikkagi ära, ei taha üldse. Vahel on tunne, et mu jaoks ei eksisteerigi teisi sõpru, kui J & K. Võib-olla ma ei tahagi, et eksisteeriks, sest nendega on hoopis teistmoodi kõik. Eile ka oli nii, et kui ma nendega ei saanud olla ja välja minna, siis ei tahtnud kedagi teist ka näha. Või kui tahakski, siis pole neid: pole Sveni, pole Jaanust, pole Annamiiat ja pole paljusid teisi, kes kusagil kaugel on ja kellega saaks olla ja rääkida hoopis teisti, kui kõigi nendega, kes on siin samas igapäevaselt olemas. Võib-olla sellepärast on ka me sõprus Joosepiga nii eriline ja tähtis, et me ei näe alati, kui tahaks, kohtume harva ja räägime palju msnis.
Täna ta ültes mulle: "Kui see nv ka kodus veel, siis me lähme välja, mul valupohhuj, kui pe**es mu tuju võib olla, me lähme!" Nädalasees ka äkki juba. Ootan juba.
Tahtsin nii väga Kapile õnne soovida, aga ei näinudki teda täna, aga ma loodan ja arvan, et olin üks esimesi, kes talle peale südaööd helistas ja õnne soovis. Palju, palju õnnne veelkord, Kapp! :)
Kõigil saab vaheaeg läbi. Ma pole jälle midagi õppinud ja liialt palju veel haaratud nädalavahetuse sündmustesse, aga homme taas ümberlülitus ja uus koolinädal võib täie hooga alata.

Kui üks lõpetab, siis teine alustab

Neljapäeva võib taas alustada mu unenäo meenutamisega. Olime Joosepiga Rõuge surnuaias. Lisaks surnuaiale oli seal veel park ja parkla, kus me ta autoga olime, aga me polnud autos, vaid rääkisime niisama parklas juttu ja pidime kuhugi minema. Järsku nägin kaugemal metsas karu. See oli selline hästi suur isa karu nagu teisipäevases seriaalis "Kalevipojad". Ütlesin seda ka Joosepile, aga kuna ta ise ei näinud, siis ta ei uskunud mind. Ma olin nii närvis juba ja korrutasin talle, et ta ruttu auto uksed lahti teeks ja me sealt minema sõidaks, enne kui karu tuleb ja ta auto oma küüntega ära kraabib.
Lõpuks nägi ka Joosep seda karu ja tahtis auto uksi lahti tegema hakata, aga need ei avanenud ükskõik, kui kaua ta ka neid lahti saada ei üritanud. Lõpuks pistsime jooksu, kuna karu märkas meid ja hakkas auto poole liikuma. Jätsime Joosepi auto sinna maha ja jooksime üle haudade diagonaalis tee peale, et sealt kiirelt minu juurde jõuda.
Joosep oli nii aeglane, ta ei jõudnud üldse joosta. Algul ma jooksin nii, kuidas jalad võtsid, aga kui avastasin, et Joosep ei jõua, siis peatusin ja läksin tagasi, sest ma ei kartnud mitte karu nii palju, vaid seda, et Joosep karu kätte jääb.
Võtsin tal käest kinni ja üritasin teda kiiremalt endaga kaasa jooksma panna, kuni lõpuks tee peale jõudsime. Mina: "Ära karda, karu ei jookse üldse kiiresti", kuid eksisin, sest karu oli ka juba tee peale jõudnud ning kappas mööda teed meile järgi. Ma arvan, et ta ei saanud meid kätte, aga selle unenäo eesmärk ja mu peas toimunud mõtted tol hetkel viitasid sellele, et ma ei tohi kunagi Joosepit jätta, nagu üleüldises mõttes ja ka hädas pean teda igati aitama ja toetama ning muretsema tema, mitte alati enda pärast.
Neljapäeva hommikul oli jälle esimene tund vaba, nii et sai kauem magada ja muude asjade kallal tegutseda, enne kui lõpuks kooli jõudsin. Esimesi vabu tunde võiks rohkem olla.
Olen mitmel hommikul juba tahtnud välja järve äärde päikesetõusu läbi udu pildistama, aga kunagi pole kas vastavat aega või ilma olnud. Täna olid mõlemad ja väga head pildid said:
Jõudsime Karl-Kaspariga samal ajal kooli. Ta ka säras juba läbi oma peegelklaasidega päikseprillide. Küsisin, et miks ta sellise ilusa, ilmselt ka ühe viimase ilusa päikselise sügisilmaga päikseprille kannab, aga ta põhjendas seda sellega, et päike on liiga ere. Seda ta oli, sest mul endal olid ka päikseprillid ees, kui ma autoga kooli sõitsin. Päike paistab hetkel juba nii madalalt, et mitte midagi ei näe ilma nendeta.
Hommikul käis hull orienteerumine. Tunniplaanis oli kirjas, et suhtlemispsühholoogia on K 304. Ma olin suht kindel, et keegi on tähe valesti kirjutanud ja tund on ikka P 304, nagu tavaliselt, aga hiljem Marilinile helistades selgus, et K on mingi kollane ühikamaja, kus meil veel kordagi tundi pole olnud. Läksime siis Karl-Kaspariga tolle maja ette. Peaukse juures oli kiri, et meie tund toimub paremalt uksest sisse minnes hoopis. Hull orienteerumine käis, ütlesin juba, et see nagu aaretekaart, kus igas punktis on kirjas, kuhu järgmiseks minema peab.
Enamus oli juba kohal. Lõpuks tuli Annakas ka veel. Mingi päikseprilli teema käis ja me neljakesi olime jälle kokku saanud. Õpetaja juba tükkaega jälgis meid, kuni lõpuks kõik järjest märkama hakkasid, viimaseks ka Kristjan, kes õpetaja kannatustkaotavat nägu nägi ja ütles siis: "Tsau!"
Õpetaja, nagu alati, küsis, millest me eelmisel tunnis rääkisime. Mina: "Meil tekkis konflikt."
Kristjan ironiseerides: "Päris kõva konflikt oli."
Pärast räägiti seal veel, et homme on klienditeenindusest töö. Ma, nagu alati, pole tunnis käinud ja ei tea midagi ning küsisin siis: "Mis töö?", mille peale Kristjan naerma hakkas, tehes sellise näo, et see nii tüüpiline minu puhul.
Me neljane team oli seal kõige taga uuesti jutuhoogu sattunud, kui õpetaja meid uuesti keelama pidi ja sõnas: "See tagumine pink on äge - kui üks lõpetab, siis teine alustab, siis hakkab kolmas jne." Paratamatult oleme me neljakesi lahutamatud, eriti siis, kui üle pika aja kõik neli koolis on ja veelenam - kõrvuti istuvad. Mind polegi vist veel nii palju ühe tunni jooksul keelatud, kui täna. Hakkab jälle pihta vist see, kuidas ma tunni ajal vait ei suuda olla. Lõpuks ma tunnen, et hakkan enamvähem kohanema selle kooliga. Nüüd peaks veel õppima ka hakkama, kõik vajalikud tööd ära tegema ja siis oleks väga normaalne.
Õpetaja küsis, et kas me tahame mingeid teste teha ning jagas igasugused pabereid meile kätte. Tegime "jäämurdjat", mille eesmärgiks oli klassist leida inimesi, kes vastavad ülesandes püstitatud kriteeriumile. Seal olid mingid sellised asjad: leia 1 inimene, kes on lõpetanud sinuga sama kooli, leia need inimesed, kes dušši all olles laulavad jne. Selle eesmärk oli ka üksteisest rohkem teada saada. Peale seda käiski mingi arutamine, et mis on kellegi lemmiklill, kuna kellelgi sünnipäev on, mis on lemmik-aastaaeg jne. Annakas rääkis, kuidas ta kass nelke sööb. Üldse mingi huumor käis selle kõige ümber kogu aeg.
Rääkides veel lemmik-aastaaegades, teatas õpetaja, et neid on väga vähe, kelle lemmikaastaajaks on sügis. Mina olen üks nendest. :)
Mingi aeg läks Anne-Mai korraks prügikasti juurde, tuli siis tagasi, tõstis pluusi üles, näitas naba ja istus tagasi maha. Me olime Karl-Kaspariga mega kõveras Anne-Mai kohatu käitumise pärast, mida Kristjan ei märganud ega saanud selletõttu midagi aru, mis sellele järgnes. Õpetaja ka nägi ja ütles: "Mis see nüüd oli? Vaatasin, et õpetaja peab ka ära minema, pluusi üles tõstma ja naba näitama. Teil on väga imelikud kombed siin grupis."
Pärast tegime mingit teist testi ka veel. Jälgisin, mida Kristjan vastas. Siinkohal pean jälle ära mainima, et ta on väga tolerantne ja viisakas inimene.
Saime oma rahulolu tasakaaluratast joonistada. Mul tuli see tänu tööle ja õppele mega lapergune, nii et ilmselgelt on teada see, milles ma end parandama pean.
Peale tundi läksime kõik neljakesi välja. Isegi Karl-Kaspar tuli kaasa, kuigi tavaliselt ta ei käi meiega vahetunnis kaasas. Ma räägin, et me 4 ikka mega lahutamatud. Olime seal poe ees ja rääkisime juttu, kuni Jaanika tuli, nagu ta lubas. Pidime lihtsalt kokku saama, rääkima jne. Viisin ta parki jalutama, tegin Väimela tutvustus. Haah, mul tegelt siiani Väimela tutvustus vastamata. Käisime koolimajas ka veel ja siis tagasi poe juurde. Mõtlesin tegelikult juba, et saadan Jaanika ära ja lähen tundi, aga kuna tunnini oli veel 15 minutit aega, kuna saime eelmisest tunnist varem ära, siis jäime jutustama sinna veel. Lõpuks liitus ka Lauri meiega ja nii oli mu väiksest hilinemise plaanist saanud juba 45 minutit, mis tähendab poolt aega kogu tunnist, nii et polnud mõtet enam minnagi, kuigi oleks tahtnud.
Rääkisime Jaanika ja Lauriga seal veel, lõpuks läksime mu auto juurde. Andsin Jaanikale plaate, mida mul nii palju autosse on kogunenud ja lõpuks jätsin Joosepi räpi plaadi mängima ning auto uksed lahti. Kõigile läks mega hästi peale see. Mitu inimest kõndis räppari stiilis sammuga mööda ja tiksus muusikarütmis kaasa. Me Jaanikaga naersime seal vaikselt. Vahepeal läks Lauri minema ja siis otsustasime ka Jaanikaga linna liikuda, kuigi mõtlesin, et ootan Kristjani ka ära.
Käisime Jaanikaga Chillinis söömas, rääkisime igast teksti ja ühesõnaga väga viis päev oli, täpselt selline, nagu ma seda lootsin tulevat. Mõtlesin, et pärast kõike seda head ei lähe koju ka, kuna ma oleks sinna muidu jälle magama läinud. Nii helistasingi Tammele ja kutsusin ta välja. Like'sime Vabakal jälle, nagu tavaliselt, rääkisime mega palju jne. Aeg läks nii ruttu, olime mingi 4-5 tundi kahekesi väljas. Vahepeal käis isa seal ja siis ma käisin poes, lõpuks käisime Tammega koos poes kummikomme ostmas. Mingi elu suure paki ostsin. Osa kommidest olid lagritsad, mis olid nii vastikud, et sülitasin need auto aknast välja. Tamm proovis ka ühte. Mul ei lähe elusees see nägu meelest, kuidas ta lagritsat nätsustas ja mu küsimusele: "Noo kõlbab v?" vastas: "Kõlbab kah", endal selline nägu peas, et parem oleks, kui ta seda suhu poleks pannudki.
Tegin täna avastuse, et Tamm meenutab mulle täiega Sveni, kui ta midagi räägib ja entusiastlikult seletab. Väike äratundmisrõõm vms. Mõned inimesed on lihtsalt väga sarnased teatud käitumise või iseloomu poolest. Ma igatsen tegelikult väga Sveni ja temaga rääkimist, sest ta on nii kadunud kuidagi. Ta on küll vahel msnis, aga tal on nii kiire, et ma jälle ei mäletagi, kuna me viimati nii pikalt ja laialt rääkisime.
Mul oli haige autoga sõidu isu. Kui mul rohkem kütet oleks olnud, siis ma oleks ilmselt kogu need 4-5 tundi mööda linna tiirutanud. Elu kaua passisime Vabakal ära, siis hakkasime rohkem ringi liikuma. Tüüpiline Võru trip: Statoil, Nooruse, Vabakas ja lõpuks Rossa. Rossal oli mega ilus. Päike hakkas loojuma ja taevas oli mõnusalt lillakas ning järve tagumist otsa kattis õrn udu. Käisime väljas pildistamas. Tamm käskis parte pildistada, kes peadpidi vette sukeldusid, nii et ainult tagumik paistis.
Hakkasime juba auto juurde tagasi liikuma, kui Jaanus helistas. Ta oli nii ehmunud häälega. Juba eelmine kord, kui ta helistas, oli ta suht selline. Rääkis mulle, kuidas ta ei jõua üldse külastuspäeva ära oodata, et inimesi näha. Lisaks sellele on tal haige muusika ja magusa nälg. Käskiski kõike head mul pühapäeval tuua ja teatas, mis ajal ma tulla võiks.
Veel rääkis ta kuidas neid seal ära unustatud on. Neljapäev oli ainuke päev, kui nad suht pikalt ei pidanud midagi tegema ja said niisama olla, kuni lõpuks Jaanus jälle ütles, et peab lõpetama. Hiljem ta helistas muidugi veel tagasi ja rääkis mulle igasuguseid lugusid. Näiteks see, kuidas ta nii palju nn. nihverdada on saanud. Nad ei tohi kunagi midagi maha unustada, isegi mingi helkurpaela unustamise pärast võib karistuse saada. Ma ei mäletagi mille eest Jaanus karistuse sai, igatahes ta oleks pidanud rakmeid kandma, aga ta ei kandnud ja tal vedas, kuna see, kes talle selle karistuse määras, unustas ka ära.
Lõpuks jõudsid teised ka linna. Olime just Tammega Vabakal, kui Tauri tuli. Tamm oli nii õnnelik teda nähes. Nad ikka nii lahutamatud. Lõpuks olimegi kolmekesi koos, nagu ma sellest kaua juba unistanud olin, aga nagu alati, pidid nad mind ikkagi kiusama, kahekesi mu auto peale igast asju joonistades. Algul enne Tauri tulekut kiusas Tamm mind sellega, et kui ma käsipiduri peale panin, võttis ta selle ära, nii et auto hakkas veerema või siis pärast võttis käigu jälle välja, nagu nad ükskord Tauriga seda sama tegid.
Hiljem jõudsid veel Maria, Maarja, Priit ja Karl. Tulid just Värskast. Sain Mariale õnne soovida ja siis liiguti kõik koos Rossale ja siis lendasin mingi aeg sealt minema ära.
Pärast meil oli Joosepiga msnis siuke oioi kurvavõitu, samas nunnukas vestlus, vot.
Reedel kooli ei läinud jälle, sest Lindora laat oli, kust ma ei võinud puududa. Lähen alati sinna lootuses, et kohtan inimesi, keda ma kaua näinud pole. Eile juba Raidiga rääkisime. Msnis rääkisime tarka juttu, aga laadal sai nii palju igast asju meenutatud ja naerdud, et ma pole vist terve nädala jooksul ka nii palju naernud, kui seal laadal selle 2 tunniga.
Kõigepealt liikusingi otseteed laadale. Väljas oli jälle üks järjekordne päikseline ja ülimõnus ilm, vähemalt seniks, kuni ma autos istusin ja sinna sõitsin. Muidu oli väga külm, nii et ostsin endale kohe käpikud ja mütsi. Sinna mu raha läkski, oih.
Algul kohtasin kohe Alarit ja Harrit. Tahtsin Liivarit ka näha, aga ei näinud. Alari ütles, et nad ka enam ei suhtle. Ei tea, mis Liivariga juhtunud on. Alariga sai igatahes igast teksti aetud jälle. Ta alati nii rõõmus ja entusiastlik, et paneb mind alati oma jutuga naerma. Me kohtumegi tavaliselt nii harva, paar korda aastas. Suvel ta käis oma sünnipäeva ajal Rõuges ja mu sünnipäeval käib alati ja varsti jälle siis.
Järgmisena sain Kädi ja Getuga kokku. Getu läks ära ja Rait jäi meiega. Nii liikusimegi kogu aja kolmekesi ringi. Valisime mulle kindaid. Ma ei suutnud ära otsustada. Kõigepealt muidugi otsisin selliseid kindaid, mis on nagu käpikud ja sõrmikud 2in1, aga kuna selliseid polnud, nagu ma tahtsin, siis ei suutnud ma ära otsustada, mis pildiga ja mis värvi kindaid ma tahan. Käisime kolme erineva müüja juures mingi 3-4 korda, kuni ma lõpuks otsustasin ühe naise käest hallid lamba pildiga kindad osta. Kuskil oli kiisu pildiga ka, nagu Taurile oleks meeldinud, aga nood kiisud oleks sealt pealt nii ruttu lahti tulnud, et otsustasin lammaste kasuks. Ma ise ka mega lammas, nii et need kindad olidki midagi mulle. Mõtlesime, et võiks kaubelda seal, nagu Jaava saarel kaubeldakse, sest muidu oleks liiga igav. Kindad olid 15€, Rait ütles, et ma võiks öelda, et mul on ainult 10 ja siis me vaidleks müüjaga: "10, 20, 10, 20", kuni juhe kokku jookseks, ma nimelt vahepeal 20 ütleks, nii et müüja automaatselt 10 ütleb ja lõpuks jääbki 10, aga no sain siiski 14€ eest need. Müts oli kallim, käsitöö on üldse kallis, aga vähemalt on mõlemad asjad seda väärt. Kuskil müüdi mingeid isetehtud ehteid, mille peale ma ütlesin: "Need kõik kaela paned, siis oled nagu juudi jõulupuu."
Rait: "Need kõik kaela paned, siis oled juut ise!"
Rait nii haigelt rebis kogu aeg. Sain veel teada, et ta loeb ka ikka mu blogi. Nüüd kirjutangi natuke temast, sest ma pole temast eriti palju siin kirjutanud, ilmselt ka sellepärast, et me pole päris kaua kohtunud. Jaanipäeval vist nägime viimati. Eelkõige ongi meil Raidiga nii palju mälestusi. Tuletasin talle meelde, et varsti on halloween, milleks me kunagi ammu koos laule mõtlesime ja esimest lund nautisime, ise keset teed seistes ja lumehalbeid keelega kinni püüdes. Kõigest muust ma vist parem ei räägi, sest see on naljakas, aga liiga hullumeelne. Kädi ka ütles, et me olime ikka täitsa segased. Väiksena ma ootasin igat vaheaega, sest siis tuli alati Rait Rõugesse. Nüüd ta ei käi eriti enam Rõuges, aga me oleme ise suured juba, kohtume vahest mõnel üritusel jne.
Vahepeal pidi Rait ära minema. Hakkasime teda juba saatma, kui talle helistati ja teatati, et veel ei pea. Siis käisimegi seal veel ringi. Kuskil oli vene keeles mingi tekst, mille peale hakkasime igasuguseid vene keelseid laule meenutama. Rait ütles algul, et ta teab ainult ühte vene keelset laulu, aga kuna mul meenus neid palju rohkem, siis teadis Rait ka neid ja hakkas laulma. Mingi kuusepuu laulu, tsunga-tsangat jne. Nii naljakas oli keset laata kahekesi vene keelseid laule laulda.
Kui ma kindad juba ära olin ostnud, märkasin kuskil neid köögikindaid, mis mingi kuuma asja tõstmiseks kätte pannakse. Ütlesin Raidile, et ma oleks pidanud hoopis nood ostma, mille peale Rait ütles: "Kannusoojendamise mütsi tõmbad pähe ja.." näitas siis kuskil rippuva põlle peale: "Põlle paned ka ette veel."
Jalutasime kõikjal ringi. Metsa all oli nii külm, samas, kui ristteel päikse käes oli nii soe. Seisimegi mõnda aega seal, kuna seal oli Raidi arvates KUUM KOHT. Tegime pilte ja saime Annu ja Getuga kokku. Rääksime seal, kuni mingi mees koeraga möödus ja oli sunnitud ta sülle võtma, mille peale Rait ütles: "Kohe näha, kes on peremees ja kes keda jalutab."
Lõpuks mõtlesin liikuma hakata, Rait ja Kädi tulid mind saatma. Saatsid autoni ära, rääkisime veel ja siis nad hakkasid tagasi liikuma. Kädi oleks napilt mingi siksi alla jäänud, mille peale Rait ta eemale tõmbas vms. Mu esimene mõte seda nähes: Appi, kui hoolitsev Rait on. Igatahes jah - väga positiivne oli kogu see Raidi ja Kädiga veedetud hommik. Rait on üks väärt poiss! :)
Sõitsin koju ja jäin magama. Õhtu Jaanus helistas jälle. Rääkis mulle seda, et igal pool, kus on tema, seal on ka huumor ning jutustas mulle igast naljakaid lugusid, mis neil seal toimunud on. Neile oli juba öeldud, et kui nii edasi läheb, siis külastuspäeva ei saa ja asi hästi ei lõpe. Pidevalt nad naeravad rivistusel, teevad igast tegelasi järgi jne.
Veel rääkis ta, kuidas neid ikka piinatakse ja sellepärast ongi tal nii väsinud ja ehmunud hääl. Täna, reedel, lasti need vanemad normaalsed ajateenijad linnaloale, hullud jäeti nädalavahetuseks noortele juhendajaks.
Magusa nälg on neil ikka põhiline. Ma juba ütlesin Jaanusele, et ta peab hakkama seda magusat peitma, mis talle külastuspäeval kõik kokku tuuakse, kuna neil võib ainult kindel osa seda olla. Jaanus ütleski, et kui kooki tuuakse, siis tolle peab kohe korraga ära sööma. Jaanus: "Sõdur on leidlik" ning lubas kuhugi liiva alla peitma hakata seda manti, mis tuuakse.
Jaanus ütles, et nad ei või salli kanda, aga ta ikka kannab, kuna tal on kurk valus. Köhib ka juba pikemat aega, aga arsti juurde ei saa minna, kuna seal nii pikad järjekorrad. Loodan, et tal läheb see üle ikka lõpuks.

Autojuhi rõõmud

Ikka ja jälle suudan ma sisse magada nii, et hommikul läheb ülikiireks enda kooli sättimisega, söömisega ja auto jääst puhastamisega. Tean jah, et peaksin varem välja minema ja auto sooja panema, et aknad sõiduks puhtad oleksid, aga kuna ma pidevalt sisse magan, siis olen sunnitud aknad kiirelt jääst puhastama ja nii umbmääraselt seni sõitma, kuni need sõidukäigus täiesti puhtaks sulavad. Lisaks sellele veel udu, mille tõttu on nähtavus vaevalt 50 meetrit. Iga hommik vangutan pead ja mõtlen, et OLEKS VÕINUD varem ärgata jne. Ma ei jõua enam ära oodata, millal ükskord kella keeratakse.
Esimene tund oli jälle kursusejuhatajaga. Tuli oma klassi ukse juurde, kus me istusime ja ootasime ning hakkas võtit kotist otsima, ise seletas: "On ikka õige võti? Oih, see on hoopis koduvõti." Pärast rääkis veel, kuidas ta ükskord auto puldiga tahtis klassi ust avada. Ta ikka eriline geenius vahepeal.
Kristjan ka feilis hommikust saadik täiega - kõik asjad kukkusid mapi vahelt põrandale laiali ja pärast klassis lendasid ta asjad laua pealt maha, nii et küsisin talt juba: "Astusid täna vasaku jalaga voodist välja v?"
Kristjan: "Vist jah" ja ise ka naeris ennast.
Keegi ei teadnud, kas on Tallinna vaatamisväärsuste suuline vastamine või mitte. Kristjanil oli vist valmis see jutt, mida klassi ees rääkida. Õnneks oli Annakas ka koolis, siis seletasime seal terve tunni ja valmistasime Tallinna teksti ette. Annakas kirjutas endale netist tunniplaani ümber ja ma otsisin mingeid pilte üldse. Õpetaja: "Birgit, tegelege teie ka ettevalmistamisega."
Mina: "Meil ongi see koduleht siin lahti, mis õpikus kirjas oli." Tegelt ka oli.
Lõpuks kadus nett ära. Ma naersin seal, et kursusejuhataja tõmbas nagunii neti tagant ära, et me tunnitööd teeksime. Neti puudumise tõttu polnudki muud peale hakata, kui Annaka õpik lahti ja kirjutama.
Annakas ka tegi seal midagi, aga põhitegevus toimus inglise keele töölehega. Eelmine tund jäi üks too pooleli, mille ma kodus plaanisin ära lõpetada, aga nagu alati kukkus jälle teistmoodi välja ja siis lasime Kristjanil ära teha.
Tund oli peaaegu läbi saamas, lootsime varem ära saada, aga siis hakkas källe see jutustamine pihta. Lõpuks Annakas ütles: "Õpetaja, tund on läbi!"
Läksime vahetunnis kolmekesi poe juurde. Rääkisime juttu, kuni rahvas sinna kogunema hakkas. Kaarli klass tuli just autodega tehnomajast ja sain jälle naerda, kui nende kõigi padjakaid nägin. Kaarlil oli eriti mõnus padjakas. Ta ise ka muidugi naeris ja müksas mind mööda minnes sellepärast. Kaarel, ma tean, et sa vihkad juba mind, et ma su padjakat naeran, aga noo see nii mõnsalt naljakas kogu aeg, ma ei saa teisiti.
Mango tuli ka. Temaga jäimegi pikemalt seletama sinna. Rääkisime Jaanusest ja pühapäevasest Kuppi minekust jne. Väga hea vahetund oli see üldse. Hiljem kõndisin Kristjani ja Annakaga tagasi koolimajja, et inka tundi minna. Ootasime seal ukse taga veel. Ma olin netis, siis oli nett, aga nii, kui Annakas netti tahtis, läks nett ära. Ma täiega naersin teda. Ta ei meeldi üldse mu läpakale. See pole esimene kord, kui nii juhtub.
Lõpuks algas inka tund. Õpetaja märkis puudujaid ja tahtis juba mu nime taha kriipsu tõmmata, kui ma endast märku andsin ning õpetaja imestades ütles: "Juba teist tundi järjest. See on imelik." (teist tundi järjest kohal)
Mina: "Kas see on halb?"
Õpetaja: "No ma ei tea."
Nüüd ma ei kavatse enam ühtegi tundi puududa. Mulle nii meeldima hakanud need tunnid. Täna oli töö, mis oli suhteliselt kerge, kuigi vigu ka ikka oli. Pärast tegime mingit töölehte, kuni õpetaja need ära parandas ja moraali hakkas lugema. Osad olid jälle nii pange sellega pannud. Õpetaja: "See on teil juba 13. klass ja te ikka ei oska."
Suht masendav jah. Õpetaja küsis suuliselt ka mingeid asju. Need, kes seal teisel pool istusid ei osanud jälle midagi ja õpetaja hakkkas riidlema meiega. Kui ta aga mind ja Annakat küsis, sai ta brilliantsed vastused ning ütles: "Nii, kui ma kurjemat häält teen, tulevad ideaalsed vastused" ning arvas, et meid peakski kogu aeg hirmu all hoidma, et me talle ilusti vastaks. Tegime veel oma töödele vigade paranduse, mis tekitas tõesti sellise tunde, nagu me käiks alles 3. klassis, mis tasemest mõned me klassist ikka veel pole kaugemale jõudnud.
Tunni lõpus oli õpetaja veel poistele rääkinud, et neid kahte ongi ainult mõtekas õpetada, kuna Kristjan oskab ja teab kõike ning Karl-Kaspar alles hakkab õppima, aga sellegipoolest ta püüab jne. Teised olid mega vihased sellise suhtumise pärast. Mul oli aga hea tunne sealt tunnist ära minnes, sest ma oskasin.
Taavi saatis mulle tunni lõpus sõnumeid, nii et vandusin seal vaikselt, kuna mu sõnumihelin ei lähe mitte kunagi mitte kuidagi hääletuks. Ta tahtis ka minuga linna tulla, ta mingi sõber tuli ka veel ja siis Annakas. Tegin Kristjanile ka seda rõõmu ning ootasin ta ära. Õpetaja hoidis teda mingi 10 minutit seal veel kinni.
Taavi timmis mu raadiot jälle, vahetas plaate jne. Elu mõnus oli seal päikse käes autos istuda ja muusikat kuulata. Mul tekkis mega reede tunne juba. Lõpuks, kui Kristjan tuli, siis liikusime kõik koos linna, viisin teised ära ja siis koju.
Teisipäeval oli nii palju tegemist, et ma ei jõudnudki peale kooli magama. Algul jäin Kaarliga rääkima ja talle vene keelt ning tähestiku msnis selgeks õpetama. Mõtlesin ka, et peaks hakkama vene keelt õppima. Mulle täiega see keel meeldima hakanud, aga meil pole koolis enam vene keelt ja see algajate rühm on mu jaoks liialt algeline, sest kui ma sinna läheks, siis oleks see juba 3. kord, kui ma vene keelt otsast peale õppima hakkaks, nii et pean õppimisega ise hakkama saama. Mõtlesin, et hakkangi nüüd Kaarliga vene keeles rääkima.
Eriti loogiline jutt oli meil Kaarliga msnis: "See, et kui B on V, siis tegelikult B on teistmoodi. Vene keele I on pahupidi N ja kirjatäht on vapsee U. Need kirjatähed on ka nagu mingi lambist jooned ristirästi."
Mina: "Ise oled ristirästi."
Kaarel: "Sa oled venelane sel juhul."
Mina: "Mäkkisnakk."
Kaarel: "Eino hea."
Seoses vene keelega tuli välja, et Kaarel ja Sven käisid 9 aastat ühes klassis. Ma ei tea, see maailm pole enam väike kaa, see on liiga tilluke juba. Pole lihtsalt võimalik, kuidas kõik inimesed, kohad, ajad ja tegevused omavahel seoses on. Ilmselt sellepärast ongi maailm ümmargune, et kõik jõuab lõpuks ikkagi ühte punkti tagasi. Kuna ma end Kaarli pärast nn. pooleks naersin, siis jagasingi end pooleks, nii et pool päeva sõitsin golfiga ja ülejäänud pool rattaga. Kohe ongi talv ja ma ei saagi enam rattaga sõita. Järgmine suvi teen kõik topelt tasa.
Õhtupoolikul sõitsingi rattaga ringi, siis pärast võtsin auto ja läksin kütet ostma ning lõpuks vennaga arsti juurde kaasa. Tal on jalka pärast jalaga ikka mingi haige teema. Jalg paistes kogu aeg ja värki, suunati Võrru ja sealt omakorda Tartusse, aga mitte sellepärast ma ei läinud temaga kaasa, vaid sellepärast, et mu naabrist arstitädi tegeleb kõrvaaukude tegemisega ka ja mul pikemat aega plaan juba olnud end augustada, nii et nüüd ma olen 2 kõrvaaugu võrra rikkam jälle - JÄLLE sellepärast, et mul mitu korda olnud juba paremal kolmas ja vasakul teine, aga ma pidevalt unustanud kõrvarõngad sinna panna ja siis kinni kasvanud. Nüüd lasingi uuesti tagasi teha. Mega vinge oli. Nõelaga tehti - mind kogu aeg nõelaga augustatud, pole püstolit veel tunda saanud, haaha ja ma ei tunneta üldse valu. Pärast kõrvalt mõnusalt õhetasid vms.
Kunagi päeval käisin pangaautomaadi juures raha välja võtmas. Peatusin seal, kui üks vanamemm mind ehmatusega vaatama jäi ja hiljem, kui ma raha välja ära olin võtnud, minuga rääkima tuli. Kurtis, et jäi bussist maha, lootis, et ma liigun linna poole ja viin ta ära, aga kahjuks polnud mul plaanis täna rohkem linna minna. Mul oli nii kahju, et teda aidata ei saanud, samas kujutan ette, kui naljakas oleks istuda autos mingi eelmisest sajandist pärit vanamemmega ja kuulata samal ajal räppi, mis temas juba mu ilmumise ajal õudu tekitas.
Õhtul jälle põhiline J & K-ga rääkimine. Joosepilt sain halvad uudised. Esiteks see, et ta järgmine nädal kuuks ajaks Norra läheb ja teiseks see, et ta mu lemmikgolfi maha müüb. Kuigi ma mõistan kõike, on ikkagi nii kahjuuu.
Kapp ka rääkis, et alustas juba sünnipäeva tähistamist, kuigi ta sünnipäev on alles pühapäeval. Ma ei mäleta, kas ma seda olen rääkinud, kuidas Kapp mulle tookord Pärnus rääkis, et tal on ühika kõrvaltoas mingid väga hullud kodanikud, millest hiljem selgus, et üks nondest on mu sugulane. Täna käiski mega seletamine. Kapp rääkis, kuidas Kinna tahtis eile öösel 3 ajal neid sõimama minna, kuna mu sugulasel ja ta sõpradel tuli plaan keset ööd hambapasta pulbri sõda teha, nii et nad ise ja terve tuba oli üleni valge. Kinna läks sinna, siis tal oli seda nähes nii, et "WTF??"
Olgu veel mainitud, et see mu sugulane on Elary ja ta on ikka päris hullumeelne. Pidevalt nad lärmavad seal ühikas ja panevad tümmi jne. Täna rääkisingi Kapi ja Elaryga samal ajal. Ütlesin Elaryle, et ta selle jama ära lõpetaks, sest muidu neil ei lõppe see asi seal hästi ja siis Kapp soovis lõpuks soovilugu. Ma ei tea, kas ta sai ka selle või mitte, aga järgmine päev käskisin Elaryl "hypnotize" tööl panna, kõlarid põhja keerata ja kui Kapp või Kinna sõimama oleks tulnud, siis käskisin Elaryl öelda, et Biku käskis.
Pärast Krissu tuli Romani ja mingi tüübiga veel siia vanaema juurde. Läksin ka sinna. Krissu vanaema pani väga segast ja me kõik olime nii kõvas. Roman ütles, et ta tahab ka endale sellist vanaema, samas, kui Krissul mega mark kõige selle pärast oli.
Neljapäeva hommikul oli kohe raamatukogu tund, siis rääkisingi Kaarlile msnis unenäost, ise täiega särasin omaette. Kaarel käsutas mind, et ma pean õppima, mitte msnis seletama jne. Lõpuks tegingi seda, kuna õpetaja tuli mu laua juurde ja nägi, et mul msn ja facebook lahti ning ütles: "Jätke need sõbrad mõneks ajaks tahaplaanile, peale kooli te nagunii muud ei teegi, kui suhtlete nendega."
Nii ütlesingi Kaarlile, et pean minema, panin arvuti kinni ja läksin ning võtsin endale ühe reisiajakirja. Lugesin Indoneesia ja Jaava saare kohta ning kirjutasin mõned asjad välja. Reisiajakirjade lugemine ja ühe koha soovitus ning nii see tund möödus. Mul oli mega huvitav jutt. Seal Jaava saarel mingi selline turg, kus peabki kauplema, sest kui ei kauple, solvub too müüja vms ära.
Kuna ma raamatukogus juba olin, siis tegin lõpuks raamatukogu kaardi ka ära ja võtsin vajalikud õpikud. Mango ema tegeles seal minuga. Käskis mingi asja ära täita ja tõi raamatud. Ta raudselt tundis ära mind, et ma Mango vana klassiõde olen, on mind piltide pealt näinud jne.
Teine tund oli auditooriumis vms. Rääkisime Karl-Kaspariga seal kodutöödest, pärast ta tuligi mu kõrvale istuma, siis terve tunni seletasime. Ta teab ka nüüd mu blogi aadressit, ilmselt ainuke ka me klassist.
Lisaks sellele sai veel Kristianne ja Exuga seletatud, kes mu ees istusid. Rääkisime mingit klassi teemat ja kuna Carol tahab Merka lapse sünni puhul klassi poolt midagi teha, siis näitasin neile ka facebookist seda teksti, mis ma seal kokku ajasin.
Kõigil oli tunnis mega naerutuju. Mingi põhika rahvas itsitas seal juba pikemat aega, kuni Mariliis nad paika pani. Ma olin suht hämmingus ta otsekohesuse pärast. Mul üldse teatud hoiakud mõne inimese suhtes tekkinud, aga mul ei tule üldse see sõna meelde, mis selle jama kõik kokku võtaks.
Msnis seletasin Kaarli ja Annuga veel, nii et lõpuks oligi tööohutuse tund läbi ja ma jälle ei mäleta, mis seal räägiti. Lõpuks näidati igast naljakaid videosid, kuidas tähelepanematus võib suurt jama tööjuures tekitada. Näiteks see, et üks tuleb kohviga ja siis teine jookseb talle kogemata nii vastu, et teisele lendab kohvi peale jne. Naerda sai seal, lõpuks tund läbi ja koju. Seekord läksin üksi, sest Kristjan oli koos oma sõbbudega ja Annakas puudus.
Vastupidiselt eilsele ei toimunud täna mitte midagi eriti. Õhtul ainult rääkisime Joosepiga mega pikalt ja kaua. Joosep: "Sa nii hea ikka!"
Mina: "Miks ma hea olen?"
Joosep: "ns ns." - Ta nii nunnukas BF mul ikka. Seoses Jaanuse kõnedega, lubas Joosep ka täna, et hakkab ka helistama mulle, kui mereväkke läheb.
Olenemata hetke parimatest, tuleb meeles pidada ka vanu häid sõpru - rääkisime Annamiiaga ja täna avastasin veel, et Taavi on ka üheks väga heaks sõbraks saanud, kuigi me teame üksteist veel nii vähe.

Neiu lokiline päiksekiir

Terve see nädal olen autoga koolis käinud, kuna kõigil on vaheaeg ja pole hommikul kuskil ega kellegiga eriti olla, sest mu isa peab nii vara linna ronima. Esmaspäeva hommikul läksimegi Krissuga koos linna, viisin ta Taavi juurde ja võtsin Kiva peale. Hakkasin naerma, kui nägin Kivat teiselt poolt aeda tulemas. Tal oli mingi tops käes ning ta alles lõpetas oma hommikusööki, ma aga arvasin ja lootsin juba, et ta toob mulle mu kaua lubatud pudru, kuid pidin pettuma.
Nüüdsest on Kiva roosa - pani endale punast värvi pähe, pesi pärast viit minutit maha ja sai roosa. Mu roosast pole enam ammu jälgegi, jälle kadus esimese nädalaga.
Esmaspäev ja ühtlasi kogu nädal on hästi alanud ja korda läinud, kuna nägin hommikul Joosepit, kes mulle bussijaama juures vastu sõitis ja lehvitas. Ma olin niinii rõõmus.
Koolis sai ka ikka ajateenijatest räägitud. Kristjan küsis, et kas ma käisin ka reedel Pärnus libedasõidul nendega, kui buss katki läks jne. Kristjan mingi sõber käis ka seal. Ma endiselt neist ikka mega vaimustuses.
Hommikusest Joosepi nägemise rõõmust hakkasin arvuti tunni ajal jälle Dub fx-i kuulama. Ma viimasel ajal enam muud eriti ei kuulagi. Nii hea lihtsalt. Ma neid laule nii palju kuulanud, et vahel ei pea lugu töölegi panema, vaid need kummitavad mind nii, nagu muusika kuskil mängiks, kuigi tegelikult mitte. Intensions, Sooth your pain ja I never made it, on põhilised, mida ma kogu aeg kuulan.
Pole vist mõtet mainida, et ma arvuti tunnis jälle mitte midagi kaasa ei teinud. Mingi aeg helistas vend ja küsis: "Õu djebiil, kus sa oled?" Ta unustas selle tõsiasja, et tal on vaheaeg, mul mitte, kuigi hommikul enne kooli tulekut mõtlesin, et tema on see, kes lambist kooli ei lähe ja magab. Ma sain ka täna kauem magada, kuna meil oli esimene tund vaba.
Kirjutasingi talle facebooki, et ära helistada mulle tunni ajal, mul pole vaheaega. Me paneme üldse mega segast. Suvel ei pidanud ta toa ust kinni panema, kuna siis oli soe, aga nüüd peab, kuna koridorist tuleb külma õhku kogu aeg. Ma aga unustan pidevalt ukse kinni panna, mille peale ta käskis mul suurelt välja printida sildi, millel on kirjas - SULGE UKS DJEBIIL!
Pelae tunde tegingi talle selle, mille peale ema küsis, et kas see on talle v?
Vahetunnis passisin autos. Annakat puudus jälle ja kedagi teist polnud ka tol hetkel silmapiiril. Isegi Tamme pole ma terve see nädal näinud. Lõpuks nägin Tamarit, kes ühikasse läks ning järgnesin talle. Ändi oli ka õnneks seal, siis sai segast aetud jälle. Raini asemel on neil nüüd uus toakaaslane - keegi Franz? Mul nii kahju, et Raini enam pole ja vb teda ei võetagi enam uute ühikasse tagasi.
Teise tundi polnud kaugele minna, kuna too oli sealsamas ühikamajas. Hotellimajandus oli suht selline tund, kus eriti midagi ei teinud. Õpetaja näitas slaide, mille põhjal rääkis uuest teemast. Kõik selle pidi vihikusse ka kirjutama, aga ma sattusin Tammsaare "Elu ja armastuse" lainele jälle, nii et mind oli võimatu raamatust võõrutada. Ma sattusin nii hasarti, et ma muudkui lugesin ja lugesin ja lugesin jajaa. Ei oska kirjeldada seda, mis mind tol hetkel valdas. Päike tuli ka välja ning kõrvus kumises ennist kuulatud "intensions". I love this.
Mu inspiratsiooniallikas - see raamat andis nii palju entusiasmi, kuigi mul oli õpetajast kahju, et ma tema huvitavat juttu eirasin ja oma mõtetest kuidagi eemalduda ei saanud. Läksin ära kuhugi oma heasse maailma, kuni õpetaja mind tagasi maa peale kutsus, kui vaja rühmatööd oli teha, mul paariline puudus ja ma temaga paaris pidin olema. Ma ei taibanud üldse, mis tegema peab ning küsisin kõike vaikselt ning ettevaatlikult, ise täiega särades ja talle vastu naeratades. Mul oli jälle see kuu pealt kukkumise tunne, aga õnneks oli see slaid veel lahti, kus kõik vajalik kirjas oli. Ma ei tahtnud üldse minna algul õpetaja juurde, nii et tundsin end nagu väike laps, keda õpetaja sõnadega enda juurde üritas meelitada.
See oli mingi rollimäng, kus pidi jälle klienditeenindajat mängima, kes telefoni vastu võtab ja inimesi hotelli registreerib. Õnneks õpetaja oli nõus ise esimesena klienditeenindaja olema ja ma pidin ainult paar sõna rääkima, aga pärast, kui asi vastupidiseks muutus, rääkisin rahulikult, tasakaalukalt, kuni lõpuks mõte kokku jooksis ning õpetaja kõigile selgitas, et see kõik polegi nii lihtne. Tekst oli nii kinni omadega, et lõhkusin selle mõtisklemise käigus kogemata õpetaja pastaka ära, mille peale ta korraks sellise näo tegi, et mida sa mu pastakaga tegid, hakkas naerma ja ütles: "Ärr lahkse õpetaja pastaka." Ta kasutab üldse palju võru keelt, mis pidevalt mind naerma ajab. Veel jäi mul õpetaja jutust see meelde, kuidas ta absurdsetest teeviitadest rääkis ning lõpetuseks ütles: "Me ei saa ju riigipööret nende pärast nüüd tegema hakata."
Läksin naeratades oma kohale, kuni õpetaja mind uuesti kõnetas: "Neiu rohelises, lokiline, mis su nimi on?" ning uuris, kus meil need nimesildid jäid, mis kunagi septembri algul tehtud said. Õpetaja: "Muidu ma pöördungi: neiu lokiline päiksekiir..jne." See oli nii armsalt öeldud, sest on varemgi neid õpetajaid, kes mind päiksekiireks või sunshineks nimetanud on.
Kõndisime peale tundi Kristjaniga koos autoni,ootasime Kiva ka ära ja siis Võrru. Tee peal sai muidugi seletatud igast teemat jälle. Pärast Kristjan linnas maha läks, siis Kiva ütles, et nad käisid Kristjaniga koos lasteaias. Kõige naljakam oli aga diivani stseen, kui Kiva lasteaias diivani pealt maha kukkus ja Kristjan ta peal maandus. Kiva väitis, et Kristjan oli nii raske, nii et tal pole Kristjanist häid mälestusi. Ma täiega naersin, kui väike ja naljakas maailm ikka on.
Pidin Krissu ka Taavi juurest veel peale võtma ja koju tooma. Läksin Taavi maja taha, Krissu tuli välja, Taavi oli akna peal. Lehvitasin umbe rõõmsalt Taavile, kuni auto välja suretasin. Feil, jeesh.
Viisin Kiva koju ära ja siis Rõugesse. Tegin just köögis süüa, kui järsku Annakas maja ette sõidab, mind nähes naerma hakkab ja näppe viskab. Ta sugulased on mu naabrid ja sellepärast ta kooli ei jõudnudki, et pidi oma ema sõidutama.
Tahtsin tegelt õhtul Krissu, Kermo ja veel mingiga välja minna, aga ei saanud, kuna mul pole ju vaheaega. Marleeni pärast ei saanud ma Joosepiga ka msnis rääkida ja hakkasin selle asemel blogi kirjutama.

Inimene on loom, kes naerab

Jaanus helistas mulle jälle laupäeval ja rääkis spordipäevast, millest ma juba eile Pärnus käinud ajateenijatelt kuulsin. Paneb imestama, mis hullumeelsusi neile seal korraldatakse. Spordipäeva alaks oli mingi Ameerika jalgpalli taoline mäng, mille käigus esines 7 inimestel luumurd ja üks neist lõpetas Tartu haiglas. Hea, et Jaanusega midagi sellist ei juhtunud. Jaanus ise ka ütles, et jäi õnneks ellu.
Jaanus esimesed sõnad mulle helistades olid: "Mis seis on?" Ma vaatasin juba, et ta unustas oma tavapärase: "Kuulet v?" ära, aga siis taipas ta isegi, et selle unustas ja küsis kohe otsa: "Kuulet v?" Ma olin parasjagu Vabakal netis ja naersin seal omaette. Olin vaimustuses, kuna ootasin ta kõnet sellest ajast peale, kui viimati blogisse kirjutasin, et ta helistaks. Jaanus rääkis, et ta on nädala sees nii väsinud ega jõudnud kuidagi blogigi lugeda ning tegi seda alles nüüd nädalavahetusel. Me ei saanud tänagi väga pikalt rääkida, kuna järsku kuulsin mega lärmi ja kellegi sõnu: "Kõik välja!" ning Jaanus pidi lõpetama. Ilmselt oli neil jälle mingi rivistus, kohaoleku kontroll vms.
Laupäeval oli ka Jaanuse nimepäev. Ma kogu aeg kartsin, et unustan selle ära. Hommikuks oli õnneks meeles, et sõnum saata, aga õhtul telefoniga rääkides unustasin talle ikka head nimepäeva soovimast. Selle osa lõpetuseks kirjutan jälle, et Jaanus, kui sa seda loed, siis helista ja pühapäeval tuleme Mangoga külla sulle! :)
Läksin linna, kutsusin Tamme välja, aga kuna nad läksid Priiduga jooma, siis passisingi Vabakal ja ootasin, kuni Oha välja tuleb. Rääkisime Lauriga msnis ja pidime hiljem kohtuma, et talle õnne soovida saaks, aga lõpuks saime alles pühapäeval korraks kokku.
Kuigi ma olin välja puhanud, nägin ka terve laupäeva õhtu peaaegu kõike laigulisena - möödasõitvates autodes või tänaval kõndivaid ajateenijaid. Ma olen nii vaimustuses ikka. Tahaks nii väga neid kõiki juba järgmisel pühapäev näha.
Kui Oha lõpuks välja tuli, siis läksime Priidu juurde. Seal oli tavapärasest hoopis teistsugune - teine seltskond ning puudusid need, kellega ma tavaliselt kõige rohkem räägin jne. Muidugi Priidu vend ja tolle hmm naine? olid väga sõbralikud, kõik jutustasid jne, aga not my cup of tea. Mul jäi kogu jutust ainult see meelde, kuidas keegi üritas kellelegi autot maha müüa ja üritasin sealt võimalikult kiirelt minekut teha.
Kuna Kädi oli ka linnas, siis läksin Annu juurde, kus neil mingi oma pidu oli. Kõik kuulasid, ma rääkisin - selline asi on mulle meeltmööda. Pärast Lauri tuli, siis teised läksid tuppa ära, me Kädiga ikka rääkisime. Kädi oli nii suures vaimustuses ja täiega kade, et ma terve päeva ajateenijatega sain veeta, sest ta alati neist nii sillas olnud. Talle vähemalt läks see ajateenijate jutt peale, sest oma meessoost sõpradele on seda suht pointless seletada, neid nii või naa ajateenijad eriti ei huvita.
Oleksin tahtnud tegelikult selle õhtu jälle Joosepi ja Kaarliga veeta, aga kuna kumbagi polnud linnas, siis läksin Statoili juurde netti ja hakkasin nendega rääkima. Mingi väga segast sai mõlemaga aetud. Ma täiega muigasin seal üksida. Joosep kirjutas lõpuks blogi ka, mis oli pikem, kui mu viimane kirjutatud postitus. Imestasin seal tükkaega ja tahtsin lugema hakata, aga siis tahtis Oha välja tulla ning pidin talle järgi minema. Võtsin ta peale ja siis tagasi Statoili juurde. Ta rääkis nii palju, et ma ei suutnud kuidagi oma mõtteid koondada. Mõtted jooksid ikka oma rada ja ma vastasin talle: "Jah, mhm, nojah, mega segast, äge, jne."
Lõpuks, kui ma läpaka ära panin ja me veel kaua seletasime, sain ka oma küsimusele vastuse - Oha: "Ma olen sulle ammu andeks andnud." Ma ei mäleta, kas ma rääkisin, mille eest, aga asi sai alguse sellest, kui mul veel palavik oli ja ma msnis mega segast ajasin. Ma üldse ei uskunud, et ma ükskord temaga rääkisin ja ma ausalt ei mäleta, kuidas too kõik lõppes, aga nagu hiljem selgus, blokkis ta mind üldse ära, nii et pidin sõnade eest, mida ma ei mäleta, vabandust paluma. Nii rääkisime kogu vahepeal toimunu läbi ja jõudsime järeldusele, et me ei või msnis rääkida, sest muidu me lähme jälle tülli.
Vahepeal helistas Priit ja tahtis, et me neid Mad'st Chillini juurde viiks. Võtsime Priidu venna ja ta naise peale ning viisime ära. Pärast viisime Priidu ja Tamme tagasi Mad'i. Tamm oli jälle mega purjus, ütles Ohale, et annab talle 2€, kui ta läheb kirikuplatsile, kus parasjagu 2 mendiautot/bussi oli ja raputab neid mõlemaid korraga.
Läksin suht vara koju ära, kuna linnas ei toimunud mitte midagi. See nädalavahetus tundus nii lühike, sest ma magasin põhimõtteliselt kogu nädalavahetuse maha.
Pühapäeval tulid sugulased siia. Mu ema on mingi väga hullus vaimustuses kuskilt sünnipäevalt alguse saanud teemast, et me võime olla saksa päritoluga. Ilmselt Parv oleks nii sillas, kui ma talle selleks räägiksin. Muidugi pole see veel kindel, et oleme ja ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, sest ma eelistaks olla põliseestlane, samas tundub kogu see värk päris huvitav. Nüüd vist hakatakse kadunud suguluasi üles otsima ja minevikus sorkima.
Õhtul tulid vanaema ja need ka veel siia. Nad ei jõudnud ära olla üldse ja muudkui seletasid, nii et haige rebimine käis. Nad nagu vanad torisejad ja ma lihtsalt naersin neid täiega. Nad hakkasid linna minema, siis leidsin kiirelt võimaluse, kuidas linna saada, sest Lauri helistas alles täna, vähemalt ta helistas, nagu lubas ja kutsus linna. Alguses mõtlesin, et ei lähe, kuigi ma tahtsin talle õigel päeval õnne soovida, aga kuna see päev tõotas vaatamata maha magatud ajale siiski seiklusterohke tulla, siis läksin. Nägin linnas Raksi, Sipsut ja Aget ning liitusin nendega. Sõitsime nendega ringi ja otsisin siis Lauri üles, kes Helenaga staadioni peal jõid. Käisime korra seal, soovisin Laurile õnne ja siis tagasi linna peale. Mõtlesin, kuidas koju saada, aga Raks oli nõus mind ära viima. Sõitsime igalpool linnas veel ringi, kuni Tamm ja Oha välja tulid. Saime Nooruse juures kokku ja jäime sinna rääkima, kuni Innu tuli ja meid peale korjas.
Me hakkasime Tamme ja Ohaga rohelisteks - kõik olid täna jala, mis oli midagi väga ERAKORDSET. Tavaliselt ei kõnni meist keegi eriti jala ja alati tiirutatakse autodega mööda linna ringi. Mulle tegelt meeldiks, kui üks reede oleks nii, et keegi poleks autoga.
Nooruse juures liikus igast rahvast. Mõni ei suutnud ikka veel nädalavahetust lõpetada, joodi seal ja siis nägin Keni, kes kaugelt lehvitas juba.
Seisime seal Tamme ja Ohaga ning niisama jutustasime, kui Tamm mega ehmunud näo tegi ja ütles: "Biku!? Ära vaata selja taha!"
Ma olin nii kindel, et mu selja taga on mingi inimene, keda ma kas kindlasti näha ei taha või mingi rõve joodik/pervo. Oha läks ka Tamme jutuga kaasa ja mõlemad keelasid mul selja taha vaatamast. Kui nood, keda ma näha ei tohtinud, lähemale jõudsid, käskis Tamm mul end vasakule keerata, aga siis ma enam seda ei teinud ja vaatasin - need olid AJATEENIJAD, keda nähes ma rõõmust kiljuma hakkasin. Tamm ja Oha ainult naersid mind ja ma olin vaimustuses, et nägin nüüd päriselt laigulisi, mitte enam kujutletavalt, nagu eile ja üleeile õhtul.
Lõpuks tuli Innu meile oma Opeliga järgi ja me polnud enam rohelised. Istusime Vabakal, rääkisime ja kuulasime, kuidas Innu eesti keelseid laule kaasa laulis. Oha: "Kuula!"
Mina: "Ma tean. Ma laulan ka kogu aeg kaasa."
Oha: "Kohe näha, et sugulased." - nii ongi.
See oli ikka elu rahulik pühapäev. Suurt midagi ei toimunud, eriti palju rahvast ei liikunud, kuigi ma nägin igasuguseid tuttavaid, keda ma tavaliselt väga palju nädalavahetusel linnas ei kohta (Age, Marek, Lauri jne).
Kõik olid nii vaiksed, samas ka jutukad ja ma olin nii rõõmus - naersin ainult kogu aeg, mille peale Oha lõpuks ärritus. See vist tüüpiline, et reedeti ja laupäeviti saame hästi läbi ning pühapäeval või esmaspäeval lähme jälle tülli. Kristi helistas Ohale. Mina: "Sa ei või Kristiga ega teistega rääkida, kui sa minuga oled, muidu tuleb pahandus majja!"
Innu: "Miks te juba kokku ei koli?"
Mina: "Meil on nii suured egod, et leivad ei mahu ühte kappi."
Innu: "Ostke 2 kappi siis."
Mina: "Pulmakingiks tahaks kahte kappi siis." Innu tahab ikka Ohat oma sugulaseks, aga nagu näha, siis see jutt eriti kaugemale ei viinud, kui tülini.
Muidu sai seal veel igast teksti aetud. Pandi mingit loogikat, et võiks ainult kaks aastaaega olla - suvi ja talv. Pool aastat on suvi ja pool aastat on talv, nii et kui täpselt 6 kuud täis saab, muutub päeva pealt suvi talveks ja vastupidi. Kujutasime siis ette, kuidas üks päev oled rannas ja ujud ning teine päev lähed mäe peal lauatama või suusatama.
Meenutasime veel reidi ja orkuti aegu. Rääkisin, kuidas ma Innut reidis iseloomustasin sõnadega: "Parim sugulane" - jah, seda ta on! Mul täiega hea meel ikka, et me nii hästi läbi saame, nagu väiksena.
Kuna Age, Raks ja Sipsu olid vahepeal koju ära läinud, siis sebis Age mind Võsaga koju, keda me ka ennist linnas nägime. Võsaga sai ka nalja. Ta Ventol suht sama viga, mis mu Golfil. Mul läheb vesi keema, tal jookseb vesi lihtsalt välja ja tänu sellele hakkab temperatuur tõusma. Nii pidigi ta vahepeal ka kinni pidama ja vett juurde kallama. Hull volkswageni teema käis terve tee.
Jõudsin koju, hakkasin juba blogi kirjutama, kui Krissu helistas ja ütles, et ta on Rõuges. Mõnel on ju VAHEAEG. Käisin ta pool, viisin läpaka ja hiljem tulid Kermo ja Marleen, kellega me Nurssi läksime. Nii haigelt naerda sai kogu aeg. Mannu ütles ka, et kui ma selle kõik siia kirjutan, siis ta naerab end arvatavasti puruks.
Nägin Kermot esimest korda, aga juba ma naersin ta juttu, kui keegi kellegi autot mustika püssiks nimetas ja Kermo siis ütles: "Mul on arooniapüss!"
Ta pani nii segast ikka kogu selle õhtu vältel. Läksime Sälly ja Janely maja ette, kuhu ta tegelikult alguses ei julgenud minna, kuna nende ema Sale, keda ta Salmeks nimetas, tuli teda ükskord sõimama. Tal on mingi oma loogika nende perekonna kohta. Kõik nad on Juudased(Jaaskad) ja vanemad: Salme ning Lembitu, nagu filmis "Malev". Ma ei tea, kust ta seda loogikat kogu aeg võttis, aga ma terve õhtu ainult naersin teda ja ta juttu.
Olime suht pikalt seal maja ees. Kuulasime mingit väga seinast-seina muusikat, alustades eesti klassikaga, lõpetas hard-rockiga. Mind jäi täiega kummitama: Hellad Velled-Ütle mulle jaa.
Marleen küsis jälle Joosepi kohta, et kus ta on, mida ta teeb jne. Rääkisin talle siis ja küsisin: "Miks sa minu käest kogu aeg ta kohta küsid?", mille peale ta nii armsalt ütles: "Sest teie olete ju parimad sõbrad!"
Kõik panid seal mega oma teemat, Krissu solvus Kermo peale ära ja siis Kermo solvus veel omakorda ära, ma ei saanud midagi aru. Kermo ütles hästi: "Mõtlesin, et upun pisaratesse, aga tegelt vihma sadas.." Veel rääkis ta, kuidas nad kellegiga 9. oktoobril Lüllemäel ujumas käisid, peale mida Kermo läkaköha sai.
Jõudsin järeldusele, et kõik Kermod, keda ma tean, on mingid haiged rebijad. Te kõik ju mäletate KuriKermot, kes mu sünnipäeval ainult rebiski, nii et kõik lihtsalt naersid. Kädi just rääkis ükspäev, et Martin tuleb varsti Norrast tagasi, nii et on lootust kunagi koos midagi teha. Tahaks loota, et nad Kermoga jälle mu sünnipäevale ka jõuavad.
Krissu tahtis linna minna, aga kuna nad mossitasid seal Kermoga kahekesi, siis lõpuks Kermol oli juba savi ja nii läksime linna, mina sõitsin. Taaskord Passati roolis, millega ma nii ära harjusin, et järgmine päev oli oma autoga mega imelik sõita.
Sõitsime linna, siis Kermo pistis pea aknast välja ja hakkas mega naljakalt köhima, ise seletades: "Kärbes lendas kurku!"
Viisime Krissu linna Romani juurde ja läksime ise seniks Roosisaarele. Rääkisime seal juttu, seletasin Mannule, mis Joosep seal alati korraldab ja siis Mannu hakkas rääkima, kui ägedat teksti Joosep oma blogis alati kirjutab jne. Joosep on meil Mannuga põhiteema vist kogu aeg, sest ta on ühine inimene, kellega me mõlemad mega hästi läbi saame jne. Sorri Joosep, et me nii palju sinust räägime, aga noo olgem ausad, sa KÕIGEÄGEDAM sõbbu, kes üldse olla saab.
Lõpuks hakkasime läbi linna tagasi Romani maja juurde liikuma. Tee peal sai ka muidugi väga palju nalja, kui Kermo vaatas tänaval kõndivaid inimesi ja ütles: "Ma olen kuskil näind neid...A siin nägingi."
Ootasime maja ees, Krissut ja Romani polnud kuskil. Mina: "Äkki on trepikojas."
Kermo: "Äkki on keldris!?"
Mannu: "Moosiriiulite vahel."
Kermo: "Istuvad seal kahekesi moosiriiuli peal."
Kermo helistas Krissule ja hakkas talle sekundeid lugema: "59, 58, 57, 56, 53, 54...", millele järgnes naer, et ta numbreidki õieti loendada ei suutnud.
Kuna ma terve Roosisaarelt tagasi tuldud tee nii kõveras seal rooli taga olin, küsis Kermo pärast Krissu käest: "Miks sa mulle sellise autojuhi sebisid, kes ainult naerab?", saamata ise aru, kui naljakad kõik ta öeldud sõnad teiste jaoks tegelikult on.

Üks päev laigulistega

Reedel juba 5.55 äratus, et 6.50 alustada Võrust teekonda Pärnusse libedasõidule. Teised kõik olid juba kohal, aga keda polnud, olid ajateenijad. Kõige naljakam oligi see, et sõjaväes, kus just karm kord peaks olema, võimaldatakse neile sisse magamist, nagu täna juhtus. Jaanus ka rääkis, et mingi 40 sekundit on aega, et hommikul maast lahti saada. Arvasingi, et nemad on ennem meid kohal, aga nagu näha, siis sõjaväes on kord käest ära, et tuimalt sisse magatakse. Pidime nende pärast algul väljas külmetama, kuni üks autokooli õpetaja tuli ja meid koridorri sooja kutsus, seni kuni buss saabus.
Läksime Pärnusse selle valge Võrumaa Autokooli bussiga, millega tavaliselt võib ajateenijaid linna peal õppesõitu tegemas näha. Ma olin algusest peale nii vaimustuses, kui buss tuli ja nad kõik akendest vastu vaatasid või kui me bussi astusime ja nende pilkude saatel bussi tagumisse otsa kõndisime, kuna mujal polnud vabu kohti, kus kahekesi istuda. Mina, Kapp ja Tauri istusime kõige taha, aga seal oli nii külm, et ma algul täiega külmetasin, kuni end lõpuks enamvähem normaalsesse asendisse Kapi külje alla sättisin. Seal oli nii kitsas, kuna Laine, kes mu ees istus, laias täiega. Kõik üldse magasid, kuni valgeks minema hakkas ja Valga maakonnas kuskil peatus tehti, et juhti vahetada ja suitsupaus teha. Juhivahetatus sellepärast, et samal ajal toimusid selle bussiga 2-3 inimesele õppesõidu tunnid, nii et mingi aja tagant läks jälle järgmine rooli.
Kui suitsupaus oli ja osad ajateenijad välja läksid, läksin ka, et värske õhuga und peletada, mis selle hangumise pärast vägisi silmi kinni tirima hakkas.
Samal ajal, kui me Lääne-Eestisse suundusime, nägime kõikjal bussipeatustest inimesi, kes tööle ja kooli läksid. Nii ka seal, kus me toohetk peatusime. Jalutasin seal ringi ja olin peaaegu tee peal, kui üks kaasas olnud sõiduõpetaja mul sealt ära palus tulla ja ütles: "Pärast isa nõuab, kus tütar jäi, mis ma siis ütlen?" Ma ainult naersin talle vastu ega liigutanudki ennast, kuna ma polnud omaarust üldse tee peal.
Üks nendest kolmest kaasas olnud tulevasest bussijuhist, oli naine, kes sellest peatusest alates rooli läks. Hakkasime juba sõitma, kui ajateenijad rabelema hakkasid ja üks neist küsis: "Turvavööd pole siin v?"
Me Kapiga naersime neid täiega. Vahetasimegi Kapiga kohad ära, kuna tal oli akna all liiga kitsas ja mul oli keskel nii külm. Istusin akna alla, kuulasin muusikat ja jälgisin ajateenijaid, kes mu ees istusid. Tahtsin raamatut ka lugeda, aga silmad vajusid täiega kinni.
Enam ei tundunudki need 178 km nii pikad, mis meid Pärnust lahutasid. Peale Saksamaal käiku on need Eesti paarisajased kilomeetrid üldse nii lühikeseks jäänud kuidagi, et alles nüüd mõistan, kui väike Eesti tegelikult on ja kui kiiresti on tegelikult võimalik ühest paigast teise jõuda. Läbisime jälle kõik need toredad väiksed linnakesed, mis suvel mööda ilma ringi uidates läbi said sõidetud. Teatud kohad panid omaette muigama. Mida kõike sai tehtud ja käidud.. Tahan nii väga uut suve juba, et taas mitte Pärnusse, vaid Pärnumaale minna: Kablisse, Treimanisse, Häädemeestele jne.
Jõudsime Pärnusse, kus muidu bussis valitsenud vaikusest sai kõvahäälega seletamine, eelkõige rebimine sellekohta, et raudselt on bussi all pagasiruumis kateldega tatra puder või NATO paki pläust kaasas. Sai naerdud seal ja värki, kuni lõpuks sihtkohta autokooli juurde jõudsime. Passisime natuke aega seal, ajateenijad olid diivani peale istunud, kuni mina ja üks naine veel tuli, mille peale ajateenijad püsti seisid ja nii armsalt ütlesid: "Pakume neidudele istet!"
Nad olid nii viisakad ja võiks öelda, et ma olin nende poolt pidevalt tähelepanukeskpunktis, kuna ma olin peaaegu ainuke nende vanune, eelkõige ainuke blondiin seal. Kokku oli 5 naist selle suure meeste kamba peale. Üks mu vanune oli tegelt veel, aga too tuli ise autoga Pärnusse ja läks kohe minema, kui sõit tehtud sai. Ülejäänud 3 olid mingid vanemad daamid.
See värk Pärnus algas sellega, et meid jagati kahte gruppi - tsiviiliisikud ja 6 ajateenijat ühes rühmas ning teises rühmas kõik ülejäänud ajateenijad. Ühed läksid auto juurde, mis keerles, nagu siis, kui üle katuse käid ja teised jäid sinna, kus oli see, et istud auto istme peale, kinnitad turvavöö ja siis sõidutatakse sind alla. Põhimõtteliselt mõlemad asjad puudutasid käitumist ja ettevalmistumist liiklusõnnetuse korral.
See oli väga positiivne, et kõik kohandusid suht ruttu, hakkasid omavahel suhtlema, saatsid teele naeratusi jne. Muidugi ei puudunud ajateenijate seast ka mõned mu tuttavad, kes suvest saadik juba aega teenivad. Neid polnud, kes alles nüüd oktoobris sõjaväkke läksid.
Meie rühm oli algul seal autoistme värgi juures. Kõik pidid sinna peale istuma, end turvavööga kinnitama ja alla sõitma, ainult mina hiilisin sellest kõrvale, mida aga üks ajateenija avastas, kui ma Kapi selja taha varjusin, mulle otsa vaatas ja naeris. Veel näidati, kuidas turvatooli peab kinnitama jne.
Järgmiseks läks me grupp sinna auto juurde. Alguses läksid 5 ajateenijat autosse. Neid vaadates tundus see autos tiirlemine mega lõbus, aga tegelikult oli pärast suht õudne ja ahistav seal rippuda. Ma läksin järgmise grupiga autosse. Istusin taha keskele ja sain Tauri ning ühe ajateenija vahel istuda, nii nagu ma tahtsin. Alguses tehti üks ringi ning siis poolteist, peale mida me jäimegi sinna pea alaspidi rippuma. Kõik naersid, kuna kellelgi sendid lendasid ja mu kõrval olnud ajateenijal kukkus pastakas taskust välja, mis ma üles võtsin ja hiljem talle andsin.
Ma olin esimene vist, kes end turvavööst vabastas ja kolinal põlvedega vastu lage kukkus, sest ma ei pannud jalgu maha, nagu pidi, mille peale pärast kõik küsisid, et kes pea ära lõi, rääkisin siis neile, et ma lõin hoopis põlved ära.
Algul, kui me autosse istusime, ütles Tauri: "Ma olen siin nurgas olnud."
Mina: "Ma olen juhikohal olnud."
Mul tuligi kergelt deja vu selle peapeale pööramise ajal - meenus siksiga üle katuse käimine. Kapp käis ka vähem, kui nädal tagasi üle katuse, mille peale ma talle ütlesin: "Noh Kapp, deja vu v?"
Kui see värk tehtud sai, läksime välja, et jagada, kes kohe rajale läheb ja kes 2 tundi vaba aega seni veeta saab. Algul taheti ajateenijaid ennem saata, aga kuna see värk läks nii segaseks, siis osad juba kõndisid minema ja osad paigutasid end autodesse. Kapp ka mega reetur, läks autosse, kuhu oli jäänud ainult 1 vabakoht, nii et ma oleks pidanud peaaegu üksinda kaheks tunniks passima jääma, aga õnneks oli veel 6. auto ka, mis rajale läks ja seda ootasid ainult 2 ajateenijat, kelle juurde ma kiirelt läksin ja enesekindalt laususin: "Ma tulen ka teiega!"
Läksime siis autosse. Tahtsin hullult rääkida nendega, aga ma ei osanud kuskilt alustada. Lõpuks küsisin autokooli kohta igast värki, et kas nad saavad lubasid tasuta teha jne. Sain kogu selle ajajooksul neilt peaaegu kõik asjad ära küsitud. Meie autosse tulnud sõiduõpetaja oli ka väga äge ja aitas ainult kaasa, kuna ta ka jutustas ja küsis pidevalt midagi.
Hakkasime autokooli juurest libedasõidu raja peale sõitma, siis õpetaja küsis: "Olete valmis? Turvavööd on kõigil peal?", mille peale mu kõrval istunud reamees Riit vastas: "Just nii!" - Täpselt nagu sõjaväes. Ma muigasin omaette.
Jõudsin sinna raja peale, siis alguses peatusid kõik autod ühes kohas. Võtsin kaamera ja tegin pilte. Pärast autosse läksin, siis õpetaja hakkas kohe rääkima: "Oi, sul on nii võimas kaamera. Oled algaja fotograaf/ajakirjanik?"
Mina: "Niisama fotograaf ja algaja ajakirjanik", mille peale ajateenijad mind aukartusega vaatasid ja õpetaja igast küsimusi veel küsis, et kuidas ma ajalehte kirjutama sain jne.
Alguses sõitis reamees Laine ning siis Riit. Riit veel küsis, et äkki ma tahan ise järgmisena minna, aga lubasin tal enne minna ning jäin ise viimaseks. Mõlemad sõitsid mingi 35 minutit. Laine pani täiega segast seal, Riit oli rohkem proo ja sõitis stabiilsemalt. Neid vaadates mõtlesin, et kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Tundus nii võimatu kõiki neid ülesandeid teha, mida nemad tegid, aga kui lõpuks järg mu käes oli, siis osutus see lihtsamaks, kui ma arvasin. Jaanusel ja Joosepil oli õigus - see on täiega äge/lahe misiganes. Mulle hakkas täiega meeldima. Õpetaja küsis kohe, et kas ma sõidan igapäev autoga - võtan rahulikult, tean, kuidas teatud olukordades reageerida jne. Rääkisin talle ka sellest, kuidas mu auto just hiljaaegu külglibisemisse läks, nii et oskasin nende ülesannete puhul igati vastavalt käituda ja sain hakkama. Ainult põdra ajasin mitu korda alla, kuna ma unustasin end paar korda ära ja algul ma ei saanud aru, kust poolt ma ennem pidin sõitma. Muidu läks kõik väga hästi, lasin kurvi peal külge ees, nagu õpetaja palus ja panin taga istunud ajateenijad muigama.
Mulle meeldib kiiresti sõita, aga peale igat katset pidi 30-40 sõitma, et liiga kiiresti ringi algusesse tagasi ei jõuaks, kuna rajal oli korraga 6 autot ja siis oleks sinna järjekorda mega ummik tekkinud. Tavaliselt ootaski järjekorras 3 autot, samas, kui teised rajal olid, siis sai ka nalja. Teistes autodes istunud ajateenijad tegid kogu aeg igast kohatuid liigutusi ja nägusid üksteisele. Ühed mega nillisid seal kogu aeg, nii et ma ainult naersin seal rooli taga.
Lõpuks, kui kõigil sõidetud sai, tehti seal veel paar katset, mida kõik jälgisid ja siis ajateenijad käisid libedat betooni katsumas, kui järsku jälle vett sinna peale pritsima hakkas, nii et mõned neid said märjaks. Meil oli naljakas jälle.
Ülejäänud rahvas toodigi bussiga sinna ja meid viidi tagasi autokooli juurde. Tagasiteel jälgisin igast poode ja asju, kuhu minna võiks, aga kuna teele jäi ka Mäkk, siis ütlesin Kapile, et me peame kindlalt sinna minema. Kapp vingus, et ta ei jõua nii palju kõndida, aga jutustades oli see vaid kiire 5-10 minuti teekond. Mäkis ka müüja hangus täiega, aga lõpuks sain oma BigMaci kätte ja hea. Tore oli lihtsalt seal Kapiga istuda, süüa, rääkida ja arutleda igasuguste asjade üle. Kapiga vahepeal niisamagi hea vaba aega veeta, ilma, et ta alati selleks end segi peaks jooma.
Mingi aeg hakkasime tagasi kõndima, siis ka muudkui seletasime, nii et mind jäi kummitama Kapi uus põhiväljend: "Kõik jutud."
Istusime seal autokoolis diivanil ja ootasime, kuni kõik teised tagasi jõuavad, et siis bussi ära minna ja tagasi sõitma hakata. Pärast sealt majast ajateenijate vahel välja liikusin, siis olin jälle nii vaimustuses nende viisakusest - avasid mu ees uksi jne. Ma muudkui seletasin Kapile, kui meelitatud ma ikka olen. Ta ei jõudnud ära enam kuulata neid jutte, mis ma talle terve päev rääkisin.
Ootasime, et bussi saaks minna, kuna bussijuhid olid tabureti kaasa võtnud, üks seisis tolle peal ja sättis peegleid paika. Teine bussijuht targutas seal ja tahtis kõiki ühekaupa üle hakata lugema. Ennem ta juba nummerdas meid, ma imestasin, et tal mu number meeles oli, kui ma bussi astusin ja ta näpuga mu peale osutas: "Sa olid number 6!"
Ma üldse seletasin seal nende bussijuhtide ja autokooli õpetajaga, kes pidevalt inimesi bussis üle luges ega taibanud, kui palju meid lõpuks kokku pidi olema. Üritasin neile selgeks teha, et meid 7, kuna 2 läksid autoga jne.
Üks ajateenija oli end taha istuma sättinud, nii et me istusime Kapiga ette poole. Kõik mega sõid seal ja värki. Ma hakkasin muusikat kuulama ja lõpuks me olime Kapiga mõlemad peaaegu magama jäämas. Ma vajusin täiega ära, nii et tundsin, kuidas mu käed muutusid nõrgemaks ja toibusin selle peale, kui mul telefon käes maha hakkas kukkuma, nii et panin selle lõpuks taskusse ära. Ma olekski vist kuni Võruni maganud, aga see naisbussijuht ei osanud sõita üldse, kogu aeg libistas sidurit nii, et buss hüppas edasi ja nii oli võimatu magada.
Lõpuks läkski buss katki. Üldse ei liikunud enam edasi. Kui liikuski, siis väga aeglaselt, nii et enne Karksi-Nuia tehti vähemalt 4-5 bussipeatuses peatus, et bensiini peale pumbata ja natuke maad traktori kiirusel edasi sõita. See oligi kõige naljakam, kuidas traktor samal aeglaselt vastu sõitis, kui me bussiga liikusime ja sõiduautod meist, kui seisvast postist möödusid.
Ajateenijad ei jõudnud enam ära kommenteerida, nii et me Kapiga ainult naersime seal ja ma üritasin vaikselt üles kirjutada nende öeldut, kuigi mu taga istunud Laine juba mainis, et pärast olen nad kõik ajalehes ning nimetas mind pildistajaks, kui ma väljas neist telefoniga pilti üritasin teha, kui bussijuhid parasjagu bussi parandasid ja teised suitsupausil olid. Ma ronisin kogu aeg välja, kui peatus oli. Kapp ei viitsinud üldse minna kuhugi.
Ühest bussipeatusest teise sõites tekkis mega linnaliini bussi tunne, kus igas bussipeatuses tehakse peatus. Viilo põhiliselt rebis seal: "Järgmine peatus kilomeetri pärast!", mis tähendas uut bussipeatust. Kõige naljakam oligi see, et nende jutt vastas alati tõele. Enne Karksi-Nuiat ainult ei jäänud me bussipeatuses enam peatuma, kuna mägi oli alla ja siis sai vaba hooga lasta, mille peale Viilo ütles: "Vaata, et bussipeatusest mööda ei kihuta!"
Keegi veel lisas, et vähemalt ei jää midagi nägemata - muuseumid ja muud vaatamisväärsused, mis tee äärde jäid, said kõik korralikult ära nähtud. Mu ees istunud Imsi ja veel 2 tüüpi rääkisid, et alati, kui nemad kaasas on, siis juhtub midagi ning naersid, et nad peavad ära minema, äkki siis saab buss korda. Mul tekkis sama tunne. Ma ei jõua kahe käe sõrmedel ka kokku lugeda neid kordi, kui buss just siis katki on läinud, kui mina seal peal olen olnud.
See oli omaette huumor, kuidas buss mingi 10-20km/h Karksi-Nuia sisenes, vedades end vaevaliselt mäest üles, et siis rekkade parklasse peatuma jääda. Keegi tegi avastuse, et seal on nett, mille peale ma ka oma läpaka välja võtsin ja netti läksin, et facebooki midagi sellega seonduvat kirjutada ja niisama Mangoga msnis seletasime. Vaatasin Raigo msni pealkirja ja ehmusin, et ma Lauri sünnipäeva ära unustasin, aga õnneks on ta sünnipäev alles pühapäeval. Kapp üldse seletas seal, et Lauri ja Aivar on kaksikud, kuna nad on nii ühesugused, kuigi mu arust pole nad peaaegu üldse sarnased. Pigem on Aivar ja Roland sarnased, nii et Kapi arust on nad kõik üldse kolmikud.
Käisin vahepeal poes ja jalutasin mööda Karksi-Nuiat ringi, kuni nägin samu ajateenijad me bussist, kes ka kuskilt just tulid ja mulle järgnesid, nii et pärast bussijuhid ei jõudnud ära kommenteerida, et kust ma kuue poisiga tulin. Ma ei tea, miks mul alati kõik nii välja kukkub, kuigi mulle meeldis see.
Kapp oli netis seni, siis söötsin talle oma kummikomme ja ajasin niisama mingit segast, kuni kõik teised kogunema hakkasid ja lõpuks uus buss tuli. Istusime tolles bussis taha samadele kohtadele, kus eelmiseski bussis. Seal olid ainult nii kõvad istmed ja vähe ruumi, et jalgu sirutada, aga vähemalt oli soe. Kõigile läks hästi peale. Kommenteeriti seal jälle ja Viilo ironiseerimine oli põhiline. Keegi: "Mega chill!"
Viilo: "Üks kõvemaid chille, mis mul olnud on."
Seal olid mega võimsad: kollase ja sinise valgusega tuled, mille peale üks neist ütles: "Mis night vision see on?"
Üks sõi seal oma Selka küpsiseid, siis aeti mingit teemat, et jah mega reede, pidu, sööme siin küpsist ja värki. Laine filmis seal oma telefoniga kõike toimuvat. Nende rühmajuht vms istus seal taga, siis filmisid, kuidas too sööb, mis tundus läbi telefoni vaadatuna veelgi naljakam, kui päriselt. Too rühmajuht oli mega pöördes juba, otseselt ei sõimanud, aga pomises midagi omaette, et nad saavad trahvi, kui selle youtubesse üles panevad, mille peale keegi talt küsis: "Saad selle raha endale v?"
Selline tunne jäi, et kõik vihkasid toda rühmajuhti, kuna 3. nädalat järjest ei saanud nad tema pärast nädalavahetuseks koju. Üks rääkis telefoniga, siis ütles ka mega sarkasmiga umbes nii: "Meil on ju selline "tore" rühmajuht, kelle pärast me nädalavahetuse jälle sees peame istuma."
Lõpuks jäi jälle vaiksemaks, kõik hakkasid juba magama jääma, kuni muusika üle bussi lõugama hakkas - Orelipoiss "Valss" ja mis iganes kõike sealt veel ei tulnud. Uni läks ka ära. Kuulasin nende seletamist ja muigasin omaette, kuni me Uue-Antslasse jõudsime ja seal uus buss vastas oli. Kõik olid mega hämmingus, et wtf? veel üks buss?
Viilo: "Võrus lähme 4. bussi peale siis!!"
See, millega me tulime, oli mingi Antsla buss, nii et Uue-Antslasse tuli meile Võrumaa Autokooli linnaliini õppesõidu buss järgi. Too mürises täiega, nii et jälle mega kommenteerimine käis. Kõik tahtsid, et too buss ka katki läheks, kuna nad ei tahtnud nii vara Kuppi tagasi jõuda. Mul oli ka lõpuks juba suht ükskõik, millal ma tagasi jõuan, kuna Egle, Age ja need tahtsid limusiiniga Tartusse minna ja kuna ma olin juba suht väsinud ega poleks viitsinud uut sõitu ette võtta, siis käskisin neil ilma minuta minna ja palusin alles siis helistada, kui nad Tartust tagasi on. Lõpuks ma ei näinudki neid, aga mul polnud eriti kahju ka, kuna neil oli tore ja mul oli tore ja Egle sünnipäev sain ma ka juba kolmapäeval osa.
Kaarel ja Joosep polnudki selleks ajaks veel Passati lammutamist lõpetanud, kui ma tagasi jõudsin. Läksin Kaarli garaaži juurde ja helistasin Joosepile, et ta mind sisse laseks, mille peale ta seal mega segast panema hakkas, karjus rõõmust ja lõpuks ukse lahti tegi. Nad olid Kaarliga eriti rõõmsas meeleolus, nii et ma ainult istusin ja naersin seal autos ning kuulasin, mille kõigega nad vahepeal hakkama olid saanud. Mind huvitas täiega see, kuidas nad tagaklaasi ära suutsid lõhkuda. Ma ei saanudki aru, et kumb seda tegi. Igatahes oli põhiteema see, et Kaarel suudab alat kõik ära lõhkuda, kuhu ta oma käe külge paneb. Solvus sada korda mu peale jälle ära, kuigi ta ise juba korrutas seda lauset: "Jah, sul vähemalt on load!"
Vaidlesime selle üle, kelle laul on "täna jälle joome bensiini". Ma ei tea, mis teema selle bensiini joomisega üldse oli, aga Kaarlil oli ikka õigus, et seda laulab Vennaskond. Lõpuks saatis Joosep meid oma kuulamistega SEENE PEALE, sest Kaarel kuulab mingi sellist värki ja ma kuulan üldse klassikat.
Joosep ronis vahepeal pooleldi auto alla ja Kaarel istus umbe asjalikult mootori peal ja naeris. Nad mõlemad olid nii mustad, aga samas ka mega nunnud. Totud, nagu nad mul on.
Targutasin seal midagi, mille peale Kaarel ütles: "Sina istu autos ja pane uks kinni!" ning hakkas naerma. Asi oli selles, et autol polnud enam ühtegi ust ees, nii et Kaarel kujutas ette, kuidas sellise autoga liiklusesse läheks ja mille kõige eest trahvi võiks saada.
Väitsin, et nad on nii hullud ikka, mille peale Joosep ütles: "Sinusse Biku!" - ju siis on?
Neil oli Kaarliga eriti äge suhtlusviis - karjusid üksteise peale, samas ka naersid. Mina: "Te saate nii hästi läbi."
Joosep: "Jaa. See tavaline."
Kaarel: "Koolis õpetaja küsib, siis vastan ka nii karjudes."
Tegin Joosepile tagasi ja piinasin neid määriselt musti totusid oma kaameraga, et siis veel üks õnnestunud reede oma totude seltsis. Nad on nii segased, samas nii armsad, et ma võikski neid vaatama ja naerma jääda.
Lõpuks lahkusime sealt, kuna nad olid pool õhtut juba autot lammutanud ja Joosepil oli kõht tühi. Läksime Vabakale, et seal Rico ja Timoga kokku saada ning siis Olerexi. Pärast liikusime Joosepi golfiga veel ringi. Selveri juures, seal nägin Annakat ja siis käisime Roosisaarel kivide peal parkimas jälle. Ego ja Martin ka trippisid oma matuseautoga kõikjal ringi. Lõpuks vajus kogu värk täiega ära. Ma olin väsinud ja Joosep oli väsinud, Kaarel mängis üldse telefonis mingeid mänge jne. Lõpuks oligi nii, et viisime Kaarli ära, siis ma võtsin oma auto ja tahtsin juba koju minna, aga kuigi keegi tol õhtul puudust ei tundnud, helistasin ikkagi enne veel Mariale ja sain nendega Chillini juures kokku.
Maria ja Priit läksid koju ära ning Tamm ja Kristi liitusid minuga. Käisime Olerexis ning läksime siis Nooruse juurde ns tiksuma. Tamm rääkis, kuidas ta Taurit igatseb. Tauri oli kogu nädalavahetuse nagu maa alla vajunud, nii et Tammel tekkis tõsine mure juba. Ma ei tea miks, aga algusest peale on täiega tundunud see, kui lahutamatud Tamm ja Tauri on. Alguses chillisimegi pidevalt kolmekesi ringi, nüüd ma aga ei mäletagi enam, kuna me viimati kolmekesi koos midagi tegime.
Passisime seal Nooruse juures. Mul oli haige uni, aga jutt täiega jooksis. Muudkui seletasin kogu aeg kõigile ajateenijatest. Joosep ja Kaarel ka üldse ei kuulanud mind, kui ma neile rääkisin, kui vaimustatud ma olin. Lõpptulemus oli see, et ma nägin kõike ja kõiki juba laigulisena. Andis tunda, et ma terve päeva ajateenijatega veetsin. Vaatasin, kuidas autod mööda sõidavad ja mulle tundus, nagu igas mööduvas autos istuksid ajateenijad.
Kui ma alguses Tamme, Kristi, Maria ja Priiduga kokku sain, küsisid nad mu käest, kus Oha on. Helistasin siis talle, aga kuna teda Võrus polnud ja ta lubas helistada, kui sinna jõuab, siis tegi ta seda alles poole 3 ajal, kui ma juba magasin. Une pealt jookseb aga jutt veel paremini, nii et seletasin 15 minutit läbi une talle igast teksti ja mul on hea meel, et me jälle enamvähem normaalselt läbi saame.