Koidulippu taas lehvimas näed

Kui eile sai juba kirjutatud, siis mõtlesin täna praktikal olles, et peaks täna ka kirjutama. Viimasel ajal olengi siia kahe postituse kaupa kirjutanud. See tekitab korraks tunde, et nüüd tuleb jälle see kirjutamistuhin peale, aga alati lõppeb see ühe nädalavahetusega.
Ma siin eile ja täna rääkisin Krissu ja Mikuga ning mõistan nüüd, kui sügavad juured on ühel vanal sõprusel. Ma olen otsinud kogu aeg neid ilusaid ja häid inimesi, aga vaikselt hakkab kohale jõudma, et tegelikult on nad alati mu kõrval olemas olnud. Ma olen viimase kahe päeva jooksul neile mõlemale selliseid asju välja öelnud, et ma ei mäletagi, et oleks kellegagi peale Joosepi ja Kaarli ammu enam midagi sellist rääkinud. Ei teagi, kus nood kaks totut on, pole jälle nii ammu näinud.
Krissut ja Mikku ka pole. Krissu käis muidugi alles Eestis, aga saime ainult korra kokku. Eelnevalt oli Krissu muidugi öelnud, et kui ta elusalt tagasi ei jõua, siis Biku rääkis ta surnuks, aga lõpuks tuli välja vastupidi - hoopis tema rääkis hästi palju. Ta ei andnud mulle lihtsalt võimalust ja ma toohetk kuulasingi parema meelega teda, sest nüüd, kui ta jälle tagasi Soomes on, siis räägin mina teda facebookis surnuks. Ma ei taha tegelikult ette ka kujutada, mida mu psühholoogiks olemine tema peas tekitanud on, aga ma usun, et nüüd hakkavad asjad selle poole liikuma, et ta tuleb tagasi Eestisse, kuhu jäi maha tema õnn ja kõik muu sellega kaasnev. Tahan näha seda väikest KritzuMusoPiffi, kes alati üleni chill on ning kõik teised ka rõõmsaks muudab. Ma arvan, et inimesed ei kujuta ette ka, mida me aegade jooksul korda oleme saatnud, plaaninud, unistanud ja teostanud oleme. Tahan neid aegu tagasi. Aga eelkõige tahan, et Krissu saaks tagasi kõik selle, kes ta siin oli ja mis tal siia maha jäi.
Kõige nauditavam inimese juures on see, et me saame üksteise jaoks olla need, kes me oleme, ilma teeskluseta. Kui ma selle peale mõtlen, siis tuleb ridamisi inimesi mu silme ette, mis tähendab seda, et ikkagi on neid ilusaid ja häid inimesi.

Nüüd, kui Mikk on Bulgaarias, suhtleme kuidagi palju rohkem. Loen ta blogi, annan tagasisidet: küsin, kommenteerin jne. Täiega tore on rääkida, sest ma tunnen tihti, et me mõtleme ühtemoodi. See on kogu aeg nii olnud - saame lihtsalt kokku, räägime, naerame jne. Ta on südamlik, naljakas ja spontaanne. Temas on kõik täpselt see, mis ühes inimeses olema peab. Mul on juba nii palju plaane, kuhu teda kaasata tahaks, kui ta tagasi Eestis on. Temas võib alati kindel olla, et kui ta vähegi saab, on ta alati valmis vooluga kaasa minema. Hetkel aga olen rõõmus, et tal Bulgaarias nii tore on.
Kui ma juba siia tulin, siis räägin natuke tänasest päevast ka. Nagu ikka mööduvad kõik äripäevad praktikal olles ning ega tänagi teisiti polnud. Vaatamata sellele, et keegi mu tegevust ei jälgi, püüan kell 8 hommikul platsis olla, et taas end ehitusviimistlusele pühendada. Platsis olemisega meenub mul see, kuidas Moks küsis gümnaasiumis inglise keele õpetaja käest, et kas vastamise ajaks peab platsis olema, mille peale õpetaja ütles: "Ega ma sõiduõpetaja pole, et ma kella pealt platsis pean olema."
Ainukeseks kaaslaseks praktikal on raadio, kes paneb mind tundma siiski "one of the world". Vahepeal on küll tunne, et olen uudistest üle küllastunud, aga ajakirjanikuna teeb see ainult head. Vähemalt ma ei kuula mingit mõttetut raadiojaama. Vähemalt seni olen ma seda öelnud Star FM'i ja Skyplussi kohta. Nüüd võiks sinna sekka isegi Ring Fm'i lisada, mida ma päevad läbi kuulan, sest enamus aja päevast käiv Siesta saade on vahepeal ülemõistuse debiilne ikka. Täna sattusin Vikerraadiot kuulama, isegi see tundus mõistlik vahelduseks, kuna seal räägiti aerutaja elukutsest. Sain vähemalt teada, et hea, et ma kunagi aerutajaks ei hakanud.
Lakkisin täna lõpuks uksed ära, millega ma nii palju vaeva olen näinud. Kõigepealt oli muidugi see, et ma ei saanud lakipurki lahti. Ise mõtlesin, et kui ma nüüd seda lahti ei saa, siis mind naerdakse välja, kuna ust lihvides oli mul pidevalt käes nii palju jõudu, et vahepeal läks värv koos juppidega ukse seest maha, nii et selle kõrval oleks see purk naljanumbrina tundunud. Lõpuks toppisin peitli vahele sinna ja sain purgi lahti. Lakkisin uksed ühe korra üle ja siis helistasin Märdi emale, kes pidi vaatama, kas mu emaili peale on kirju tulnud - oligi. Läksin siis Vastseliina, tehes varasema lõuna, mille arvelt tegin vallalehe tööd. Küljendaja oli lehe kokku pannud ja ülevaatamiseks saatnud. Tegin mõned parandused ja saatsin tagasi, et leht lõpuks trükki saaks minna. Eelnevalt poes käisin, siis müüja, kes on eelmise lehe toimetaja sugulane ka uuris, et kuidas leht edeneb ja, kas me ikka pole sugulased. Talle tundus naljakas, et nii paljud Pettai'sid, aga keegi pole sugulane. Pärast jäingi pikemalt mõtlema, et kuidagi peab ikkagi sugulane olema ja üritan uurida seda värki.
Lehe kohta veel nii palju, et kõik ikka muretsevad, kuidas mul see edeneb, kas ma saan ikka hakkama, üritatakse aidata, aga ma tahan ise hakkama saada. Esmaspäeval ma olin pahane, et keegi ei tegelenud, aga see oli puhtalt sellepärast, et kuna see on vallaleht, siis ametnikud tahavad enne trükki minekut selle enne läbi vaadata, aga kui neil aega pole, siis jäävad minu töö ja plaanid seisma. Üks mu elu põhimõtteid, mis mind ka tol päeval kummitas on Napoleon I öeldud: "Kui tahad, et midagi saaks hästi tehtud, pead seda ise tegema" ja nii ongi.

Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi

Mõtlesin, et tulen ja kirjutan siia jälle midagi, sest mul on praktikal üksinda tööd tehes nii palju aega kõigele mõelda olnud, et võiks siia kirja ka midagi panna.
Ma olen jälle eneseotsingul. Seda tõestab see, et ma olen rahutu, ma tahan kogu aeg, kas pääseda mingisse vanasse hetke või minna ja teha midagi uut, aga hetkel ei saa, sest ma olen töö alla mattunud. Ühalt ma olen sellega rahul, aga teisalt, kui ma meenutan oma eelmisi kevadeid ning nendega kaasnevaid seiklusi, siis mul on tunne, nagu ma magaks maha kõik selle, milleks oleks mul võimalus.
Samas on mul jälle hea meel, et olen inimestest eemal, sest see aitab mul mõista, kes on tõelised. Ma olen väsinud uskumast, et inimesed on nii ilusad ja head, nagu ma alati olen arvanud. Kunagi ma tõesti uskusin, aga nüüd aitab. See hetk, kui ma kelleski või milleski pettun, toob tunde, nagu on seda kirjeldatud Elava Legendi laulus "siin voodil" sõnadega:
Vahel mõtlen ma, miks elu on nii keeruline,
miks on siin vaev ja valu, miks kõik ei ole imeline?
Vahel tunne on, et kõik võiks lihtsalt pikalt saata,
sest ei jaksa enam, upuksin kui saasta.
Need sõnad hakkavad alati mind paratamatult kummitama. Küll aga ei pea silmas ma kogu laulu konteksti, sest see räägib hoopis millestki muust, armastusest. Mina pean silmas aga inimesi ja nende vahelisi suhteid. Vahel juhtub kõik lihtsalt korraga ja kõik on nii fucked up, et lihtsalt ei viitsi enam. Lähed maale, kütad ahju ja oled morn.
Muidugi on alati erandeid ja hetki. Praegu ei suuda ma näiteks sellest fotokoolituse lummast välja tulla, sest see kõik oli nagu reaalselt niii heaa. Nüüd, kui ma Rõuges enam ei ela, näen ma seda hoopis teistsugusena. Toob tagasi selle koha armastuse ja rõõmud, mida ma seal elades hinnata ei osanud. Ja juba ma tahaks sinna tagasi. See on paratamatus, et inimene tahab alati sinna, kus teda ei ole, nagu Kristo Kiviorg on öelnud. Igatsen isegi oma venda, kellega ma kodus olles peaaegu üldse ei suhelnud, aga nüüd kokku saades on juttu nii palju, et ei jõua kõike ära rääkidagi.
Rääkisin küll eelmises postituses, et raban kolmel rindel, aga töökäigus selgub siiski, et vaid kahel, kuna hommikul kella 8-st õhtul kella 4-ni kestev praktika ja kiire Vastseliina vallalehe kokkupanek võtab oma aja. Praktikaga ma olen täiega rahul, aga see vallalehe värk läheb esialgu veel üle kivide ja kändude, kuna see info reaalselt venib. Hetkel on õnneks leht juba küljendaja käes ning jääb loota, et esmaspäeval saan trükikojast lehed kätte, et viia postkontorisse, kus toimetatakse need ilusti vallarahva postkastidesse.
Võrumaa teataja on hetkel teisejärguline, sest ma olen üsna pettunud, et üks artikkel, mida ma kirjutasin värskete emotsioonide ja suure inspiratsiooniga, pole siiani ilmunud, kuigi üritus toimus juba 8. aprillil. Pole nagu nii ammu nii suure õhinaga kirjutanud, kui tookord ja kui see ei ilmunud, siis motivatsioon kadus. Paratamatus. Eks see (aja)kirjaniku töö ole juba selline. Mõtlesingi, et tulevikus ei tahagi enam kirjutada sellepärast, et peab, vaid kirjutan siis, kui selleks on tahe ja inspiratsioon, sest nagu ma alati öelnud olen: kõike tuleb teha armastusega. Vastasel juhul pole asjalik hinge ega mõtet.
Kuidagi pessimistlikud ja negatiivsed mõtted tulevad seekord. See nädal ongi kuidagi selline tunne, nagu oleks iga päev vasaku jalaga voodist välja astunud. "Parim" näide sellest on esmaspäev, kui ma panin endale äratuse kella viieks hommikul, et vallaleht ruttu kokku panna ja valda ülelugemiseks saata. Arvata on, et ma ei suutnud peale seda meeletut fotografeerimist nädalavahetusel normaalselt esmaspäeval ärgata. Lõpuks ärkasin ja vaim peale tuli, siis oli juba päris timm, aga keegi oli unustanud mainida, et hommikul kell 9 läheb elekter kuni lõunani ära ja just samal silmapilgul sai mu läpakal aku tühjaks. No, mis seal siis ikka. Läksin vallamajja, kus ma võin tööd tegamas käia, kui vaja. Hakkasin sõitma, siis avastasin, et mälupulk jäi koju ja pidin autos raadiot kuulama, mis mulle üldse ei meeldi, vähemalt oma autos ei meeldi. Teiseks oli autol suverehvid just alla pandud, aga üks rehv on mega pekkis ja sellepärast rool värises täiega.
Vallamajas sain rahulikult tööd teha, kuni linnuseisand sinna tuli. Siis hakkas asi venima jälle. Tegin asjalikult tööd, teised läksid juba lõunale. Ma jäin üksi vallamajja. Mõtlesin, et kui rahvas lõunalt tagasi tuleb, siis selleks ajaks on mul leht koos ja saan lasta sekretäril ja värkidel üle vaadata, aga siis tuli välja, et nood olid sekretäripäevale läinud ja enam tagasi ei tule. Noo selge, pointless oli mul pingutada siis üldse, oleksin saanud rahulikult praktikal olla, kus ma oleksingi pidanud olema, aga kuhu ma jõudsin alles peale ühte.
Enne seda käisin veel poes ja tahtsin Märdi ema juurde sööma minna, aga teda ka polnud ja siis läksin ära praktikale. Tahtsin üllatusmuna ära süüa, mida lihavõttejänes mulle toonud oli, aga too oli ära sulanud kuuma autosse.
Praktikakohas oli pühade ajal kõvasti koristatud, nii et pidin vajaminevaid tööriistu otsima hakkama, nii et kui lõpuks tööd hakkasin tegema, siis mul polnudki enam tahtmist midagi teha. Kraapisin paar uksepiita värvist puhtaks ja siis oligi juba kell õhtusse tiksunud. Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis lähen pessu, aga kodus selgus, et vesi oli ära läinud, kuna mingi asi oli katki. Lõpuks oli kopp nii ees selle kõige jama peale, et läksin tuppa, viskasin voodisse pikali ja mõtlesin, et aitab, ei tee enam midagi, sest nagunii miski ei õnnestu.
Aga, nagu ma alati teistele ütlen: "Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi." ;)