Muutus on elu seadus

Aga, mis on siis muutunud?
Esiteks ei ela ma enam Rõuges, tegelikult ma ei ela enam vist kuskil, vähemalt ma ei tunne, et saaksin praegu mõnda paika oma koduks nimetada. Seda enam, et mul puudub aadress, nii et registreerisin kõik oma koju tulevad kirjad ümber emailile, siis on vähemal kindel, et asjad minuni jõuavad.
Ma olen alati öelnud, et kui ma lahkun oma kodust, kus ma alates 7ndast eluaastast elanud olen, siis lähen sealt koos ukse piitade ja akna raamidega, sest see oli parim unistuste tuba, mille ma endale kujundanud olin ning, mida mul kahjuks vist niipea kusagil taastada ei õnnestu, enne kui mul päris oma kodu pole.
Kunagi pidin sellest Rõuge big city life'i mugavustsoonist lõpuks välja hüppama. Ma olen ka nüüd nagu need "Maale elama" inimesed, kes on oma mugavast linnaelust loobunud, et minna väiksemasse kohta maaelu edendama.
Teiseks, olles osa sellest "maa elust", on mul nüüd päris ametlik esimene töökoht, isegi mitu ja ka praktikakoht. Rõuges oli küll jah hea elada ja mul pole plaaniski ennast vallast välja kirjutada, sest ma väga armastan seda kohta ja loodan end tulevikus kuskil Rõuge nurgakeses võib-olla elamaski näha, aga eks näeb.
Vestlesin just hiljuti ühel tööalasel üritusel ühe targa naisega, kes pani mind sügavalt Rõuge peale mõtlema ja seda kohta väärtustama, sest ilmselgelt tunned heade asjade väärtust alles siis, kui oled neist ilma jäänud. Tema sõnul on Rõuge Eestimaa parim ja suurejooneliseim vald, ta arvas isegi, et Rõuget võiks koguni eraldi maakonnaks nimetama hakata. Tänu sellele toredale inimesele sain ma oma praeguse töökoha juba enne seda, kui olin töövestlusele läinud, lihtsalt mööda minnes tema poolt vallavanemale öeldud sõnade eest: "Birgit Pettai on täiega tore, võtke ta kindlasti enda juurde tööle."
Mida ma oskan siis öelda? Olen astunud sammu edasi eneseteostuseks, et mitte takerduda liiga kauaks ühele verstapostile.
Vaatamata sellele, et mul nüüd uus töökoht on, ei loobu ma ka Võrumaa Teatajast, kelle toimetajast on nüüd mu kolleeg saanud, kuna oleme mõlemad toimetajad. Mina "Vastseliina valla teated" toimetaja ja tema "Võrumaa Teataja" toimetaja. Peatoimetaja ütes mulle, et selle kevade esimene päev aastast 2014 jääb minu jaoks sellega ajalukku.
Tegelikult algas mul esmaspäeval praktika, aga kuna mu juhendajal on üks objekt pooleli, mis neljapäevaks lõpetada tuleb, siis pole vist mõtekas mind sinna hanguma kutsuda, vastasel juhul nad ei jõuagi oma objekti õigeaegselt valmis. Kuigi mul hakkab nüüd ajakirjandus valdkonnast palju tööd olema, ootan ma siiki huviga seda ehitusviimistluse praktikat, sest tahaks reaalselt  füüsilist tööd teha.
Olen nüüd mitu päeva Vastseliina vallamajas käinud, kus mul on juba head suhted vallavanema ja valla sekretäriga. See nädal saan ka endise "Vastseliina valla teadete" toimetajaga kokku, kes mulle erinevad kasutajad üle annab ja informeerib mind lähemalt mu ees ootavast tööst. See kõik tundub nii uus ja huvitav, ootan uusi väljakutseid.
Lisaks sellele on minus tärganud jälle loov ja leiutajalik külg, nagu igal kevadelgi, kui ma oma toas mingi uue projekti ette võtan ja fantaasial lennata lasen. Ma suutsin isegi enne Rõugest lahkumist veel oma tuba peaaegu täiuslikkuseni disainida, enne kui tuli see pöördepunkt, mil ma ühe õhtuga võtsin vastu otsuse, et järgmise päeva õhtuks olen ma sealt koos oma asjadega läinud. Mu asju oli lahkudes kokku kolme auto ja ühe käru jagu.

Kõigepealt räägin siis, mis ma enne Rõugest ära tulekut veel leiutasin. Seda juba siin kuskil mainisin, et mul oli seal mere teema ja tegin endale laevukestega padjakotid. Peale seda otsustasime lõpuks, et toome Märdi juurest ta lahtikäiva diivani Rõugesse ja paigutame selle mu nari alumise korruse asemel, st võtsime ühe äärelaua ära ja see diivan mahtus täpselt sinna vahele.

Et miks ma nii tegin? - Ma ei suutnud lihtsalt oma narist loobuda. Oli aeg, kui ma tahtsin sellest täiega lahti saada, aga viimasel ajal on see mulle nii kalliks saanud, kuna sinna külge riputatud unenäopüüdjad, üles viiv redel ja kõik muu on kogu voodis olemise nii hubaseks teinud, et ma lõpuks istusingi vahepeal Rõuges olles päevad läbi voodis netis, kirjutasin artiklit, vaatasin sealt telekat vms. Ma lihtsalt armastan nii palju stiili, dekoratsioone jne.
Ja ega ma seda nüüd sinna ei jätnud, vaid võtsin selle kaasa Märdi juurde, kus ma hetkel ajutiselt, arvatavasti kuni sügiseni peatun. Märdi juures panime selle voodi sama moodi või no tegelikult teist pidi, sest alguses jäi üks pool lahti olevast diivanist nari alt välja toa poole, aga nüüd on nari paigutatud seina äärde nii, et redel on toa poole ja diivan on lahti seina poole.
Ma olen alati tahtnud endale prantsuse stiilis voodit, mida nari ka mõneti meenutab.

See näeks välja umbes selline:

Alguses meil oligi plaan, et Märt teeb minu idee kohaselt voodile selle nö karkassi ümber ja ma otsin sinna sobivad kardinad, aga kuna me nüüd koos mu mööbliga tema juurde tulime, siis ei jõudnud me seda plaani teostada ja andsime Märdi voodi ta õele ära. Unistuste lähemale toomiseks panime mu narile kardinad ette hoopis.
Hetkel pole ka mere teemat, sest Märdil oli sünnipäev, mille puhul kinkisin talle teki ja hello kitty voodipesukomplekti: kaks padjapüüri, lina ja tekikott. See on nagu nii võimas ja pehme. Esiteks on tekk pehme ja teiseks on tekikott ülimõnusast materjalist. Märdi ema naeris, et äge 21. aasta kingitus, aga kuna Märt fännab pool naljaga hello kittyt, siis pidin selle nalja lihtsalt ära tegema. Kõige haigem oli see, et ma otsisin kõikjalt Eestist seda ning olin kindel, et nii suurte mõõtudega nö laste voodipesukomplekte pole olemas, aga mis alati toidab on Hiina, kus on olemas ka kõige absurdsemad asjad, mille peale ei tulekski, nii et dreams come true. Õppisime ju inglise keele värviõpetuses, et roosa värv tähendab romantilisust.

Enne Rõugest ära tulekut jõudsin ka veel lambi ära vahetada. Mul oli Rõugesse kolimise ajast mingi partidega lambikuppel, mis sai asendatud Märdi juurest kuskilt sahtlist leitud üliägedate rippuvate asjadega lambiga, mida ma poodides nähes alati endale olen tahtnud. See saigi vaevalt nädala seal rippuda, kui uuesti alla võtsime ja see taaskord niisama seisab, kuna hetkel pole seda kuskile üles panna. Rõugest ära tulles, ei pannud sinna isegi vana kuplit enam tagasi, nii et seal laes ripub siiani ainult juhe.
Kui ma suvel Võrumaa kutsehariduskeskuse lõpetasin, siis kingiti mulle kooli meedias esindamise eest Ragne Värgi ja Andra  Kalda raamat "Retseptisahtel käsitöökapis", kust ma aeg-ajalt maamajale ideid olen võtnud. Mitte, et Märdi kodu siin mingi maamaja oleks, vastupidi, aga kuna see asub maal, siis sobivad selle miljööga paljud asjad rohkem, kui näiteks mu endise Rõuge korteriga. Nii ma siis olen selle raamatu eeskujul leiutanud selliseid asju:

Värvilised kapinupud Anita kapile ja Märdi vanemate öökapile

Sorteerisin ükspäev kõik oma ehted ja muud vidinad ja asjad erinevatest karpidest ära, kusjuures siit on veel põhiehted puudu, mis kahe ehetehoidja külge selleks hetkeks juba pandud olid:

Asju sorteerides leidsin, et vaja oleks kohta, kuhu ohutult nõelad panna, mis siis, et ma ise suurem õmbleja pole, aga stiilne ju oleks, kui õmblusasjad kõik ühes kohas oleks. Nii sündis siis selle raamatu ajendil selline idee, mida ma ilmselt kavatsen rakendada ka isa juures, sest seal on neid õmblusasju põhikooli tööõpetuse tundidest hulgim.

Et seda nõelapatja purgi külge teha, oli mul vaja aga riiet, mille sain Märdi vanaema käest. Seda riiet oli aga nii palju, et mõeldes mere teemale ja sinisele värvile, oli mul üks padi, mille padjapüüri olin kunagi 6. klassi õpilasena öösel igast häid ideid täis sodinud ning mõne aja möödudes maha kritseldanud, mis olidki siiani sinna jäänud, nii et otsustasin sellele uue padjakoti teha. 

Kõigepealt leiutasin muidugi seda, kuidas padjakoti jaoks riiet mõõdeti ja mispidi selle enne traageldamist ja õmblemist kokku pidi panema. Lõpuks isegi mõtlesin välja ja lõikasin riide valmis ning hiljem õmbles Märdi ema selle kokku. Tegelikult ma saaks isegi õmblemisega hakkama, aga kuna neil on mingi imelik ja tundlik õmblusmasin, siis ma parem ei hakka puutumagi.

Aga, mis ma siin ikka pläran. Sellest saabki lõpuks muidu mingi käsitöö blogi, kui ma nii edasi jätkan. Luban, et järgmises postituses kirjutan edasi seiklustest, mis vahepeal aset on leidnud. Ja kui ma tükkaega ei kirjuta, siis järelikult ma töötan või olen kellegi sünnipäeval, sest on ju jälle märts-aprilll.