Kae esi, kus saat

Reedel, nädalavahetusel 25.-27. mai tegin remonti - kirjutan ja lisan pildid kunagi hiljem kui tuba täiesti valmis saab, kuigi mul tuleb remondi käigus kogu aeg uusi ja paremaid ideid, mida oma toaga ette võtta, nii et võib öelda, et mu tuba on nagu linn, mis kunagi valmis ei saa, aga hetkel on juba tunduvalt rohkem ruumi ja mu vaimuhaige disain hakkab ilmet võtma.
Õhtul läksin Viitinasse Rõuge valla laulu- ja tantsupeole, millest oli teisipäevases Võrumaa Teatajas ka piltuudis. Nägin palju vanu sõpru ja tuttavaid, olime vaevalt tund aega Viitinas Annu, Sagu, Gerdi, Alice, Everti ja Mikuga, tegin ja tegime pilte, aga kuna teiste arvates oli palju sääski ja süda ihkas kuhugi mujale, siis läksime juba peale 8ndadat laulu minema. Saime Sagu ja Annuga Rõugesse ja sealt edasi lubasin Mikule kainekas olla, kuna ta tahtis koolilõppu tähistada, mis tal tegelikult kogu õhtu jooksul reaalselt kohale ei jõudnud.
Jõudsime linna, siis Mikk läks poodi. Tahtis, et ma kaasa läheks, aga ma ütlesin: "Kae esi, kus saat!", mis oli sellel päeval üks põhiteemasid muinasjuttude kõrval, millest ma kogu õhtu pajatasin, nii et enam ära jõudnud naerda. Pärast õnnestus oma lemmikinimene ka ikka ära näha või tegelikult kõik oma lemmikinimesed, keda hea meelega näha ei sooviks.
Samal ajal, kui Mikk poes oli, helistasin Kädile ja moosisin, et ta ka linna tuleks. Pärast, kui me Mikuga Noorusel istusime ja ma just olin öelnud, et Kädi võiks nüüd helistada, siis tegigi ta seda, nii et suundusime Vastseliina. Mikk ütles, et ma olen ennustaja, kuna ta saigi 19 punkti inka suulisest nagu ma ütlesin, et ta saab nagunii väga head punktid. Mikk: "Kui midagi teada tahate, siis küsige Biku käest!" Ma ennustasin talle seda ka, mis ta umbes inka eksamist kokku võib saada, nii et vaatab, kas see ka täppi läheb. Eurovisioonil tegin ka mega ennustusi. 1. poolfinaali edasipääsejatega panin ainult kahega mööda, 2. poolfinaalis ühega. Ainult finaali ennustus läks metsa.
Mikk ostis mu käsul poest selliseid jooke, millest end korraga ja kiiresti segi tõmmata - gin ja sampus. Ta oli eelnevalt ka muidugi joonud, nii et ta pani juba Vastseliina sõites segast - fännas Rumeenia eurolaulu ning laulis: "Zaleilah-leila-lei, everyday, everybody. When you love you say, everyday, everybody."
Taaskord sõitsin Vastseliina sel hetkel kui päike loojuma hakkas, nii et tahavaatepeeglitest osutus super vaatepilt. Tagasitee oli ainult suht ulmeline, kuna päike paistis esiklaasi nii, et ma ei näinud vahepeal peaaegu midagi. Sõitsime Vastseliinast ka korra läbi ja siis suundusime tagasi linna.
Kädi pani jälle laule edasi, kuna talle ei meeldi või ta ei tea neid laule, mida ma autos kuulan, nii et kui mingi hea laul tuli ja ta jälle edasi tahtis panna, siis panin talle täiega vastu näppe. Ma ei teinud tahtlikult seda, aga see oli mingi kiirreaktsioon pingelises olukorras. Kädi ütles, et ta ei julge enam edasi panna, lõpuks tõi üldse oma mälupulga, mis siiani mu autos on. Ta mälupulgal oli vähemalt "tacata", mis too õhtu igast teisest mööduvast autost tuli ja mul endiselt eelnevast nädalavahetusest teemaks oli ning kõike naljakat meenutas, pärast rokkisime teise Mikuga selle laulu järgi Erko autos.
Sain Statoili juures Kaarliga kokku, kes mulle jäätist tõi. Rääkisime suht kaua juttu. Mingi aeg tulid Mikk ja Kädi ka autost välja. Mikk luksus põhimõtteliselt tund aega järjest. Täiega naersime teda, ta ise ka naeris. Ta ei suutnud kuidagi enam ära olla.
Vahepeal kõndisid Mikk ja Kädi Roosisaarele. Läksin neile järgi ja siis Vabakale, kus oli mingi Rõuge inimeste kogunemine + palju teisi ning osa mu endiseid klassikaaslasi. Autost välja tulin, siis nägin kohe Matit, keda väga kaua polnud näinud. Saqu oli ka oma karkudega. Pärast rääkisimegi kolmekesi juttu. Kõik lubasid klassimöllule ka tulla, mis teeb mulle ainult rõõmu. Kuskilt ilmus Kristianne ka välja, kes kohe seletama kukkus. Rääkisime koolist, praktikast, eksamitest, edasistest plaanidest ja kõigest muust. Tavaliselt me ei räägi nii palju, koolis ainult norisime üksteisega, aga seekord mega sõbralikult arutlesime ja ajasime asjalikku juttu ka. Lõpus rääkisime üldse autodest. Ta lubas oma auto varuosadeks müüa ja siis kere vanarauda viia, kauplesin endale ka mõned jupid, mille peale ta lubas mind meeles pidada.
Lisaks sellele oli veel Jossu Vabakal. Rääkisime temaga natuke aega, mingi teema oli, mille peale ma tükkaega mõtlesin ja siis Jossu ütles: "Seda mõtlesid küll pool päeva."
Sagu: "Sa poleks välja mõelnudki!" ja siis hakkas mingi blondi teema pihta, kuna me mõlemad oleme eluaeg blondid olnud.
Kõige uskumatum oli Võrus Siimu näha, kes viimasel ajal peaaegu täiskohaga Tallinnas elab ja töötab, aga kuna Pätu käis Tallinnas, siis tõi ta Siimu ka mõneks ajaks Võrru, Siimu enda sõnul Võrru õppima. Nägin kaugelt Pätu autot ega uskunud oma silmi kui Siimu ta kõrval nägin. Nad tulid kohe mu juurde. Rääkisime, kuni teised minuga seletama tulid ja siis läksid nemad kaks minema. Nii palju inimesi oli korraga kohal, kelle kõigiga oleks vaja seletada olnud.
Lõpuks hakkas külm, nii et Kädil tuli idee Annu poole minna, eelkõige vessarit tõmbama, aga Annu maja ees avastasin, et vessar jäi üldse koju. Vaatamata sellele läksime ikkagi Annu poole, aga Annu oli just pessu läinud, nii et rääkisime Hannesega. Mingi suvel tööle minemise teema oli, millelt kandus teema ehitusele ja siseviimistlusele. Seoses oma toa remondiga on mulle täiega ehitustöö, sisekujundus ja disain meeldima hakanud. Tahakski rohkem ja proffessionaalsemalt seda õppida, aga kõik muud faktorid sunnivad mind vaimsele tööle, kuigi mul on juba mitmendat aastat järjest olnud tahtmine suvel hoopis füüsilist tööd teha ja haigelt tööd rügada, et raha teenida. Samas ei saa kuidagi kaevata ajakirjanduse töö üle. Kõik on väga hea. Alguses pidin end natuke ikka sundima, mõtlema ja tegema, aga nüüd tuleb see kõik juba kuidagi loomulikult ja töökäigus, veelenam kui ma ei pea enam asju eriti üles kirjutama, kuna mu isa ostis mulle diktofoni, nagu ma Kristiannele ütlesin: "Artiklid valmivad kiirelt hommikusöögi kõrvale või umbes nii." Muud vajalikku materjali tuleb ka uksest ja aknast sisse.
Millestki läks meil jutt veel Kädi, Miku ja Hannesega sibulatele ja küüslaukudele. Kõik kolm olid selle poolt, et vabatahtlikult kumbagi varianti puhtalt ei sööks, samas kui mul meenub lapsepõlvest maitseelamusi seoses küüslauguga päris palju, nagu ma ise ütlesin: "Küüslaukudega üles kasvanud." Hannes täiega naeris mind.
Mikul hakkas uni peale tulema, sundisime teda edasi jooma, aga ta keeldus ja tahtis koju minna, ma poleks aga linnast minekust veel niipea loobunud, kui Erko poleks helistanud. Plaanist nädalavahetusel maale jääda ja autot remontida, sai plaan ikkagi linna tulla, nii et olin sekundi pealt nõus Miku koju viima ja siis Rõugest Erko auto peale ümber istuma.
Mikk sai veel täis raha eest koju - autos soojendus, soovilood "lähen ja tulen" ja "Zaleilah" ning kohe koju, kui ta tahtis.
Mikk lõpetas, ma alustasin. Jõudsin kiirelt kodust joogid ja Ella vesipiibu võtta ning kohe linna tagasi. Autosse läksin, siis Rauno andis kohe käppa, kuna polnud mind kaua näinud. Küsis, et kuna ma Erkoga jälle maale lähen. Kõik pärivad üldse sellel teemal mega palju, ma ei tea miks inimestel on nii raske aru saada sellest, et koos vaba aja veetmine ei võrdu käimisega või mingi taolise asjaga.
Läksime kohe Selveri parklasse, kus oli Jarmo ja Henri ning hiljem liitus veel muid inimesi. Ma läksin kohe Henriga rääkima. Tahtsin temaga juba eelmisel päeval ja ka sellel samal päeval rääkida, aga teda polnud kuskil näha. Uskusin ja lootsin lihtsalt saatusesse teda kuskil juhuslikult kohata, kuna need kõige paremad sõbrad on just nii mu kõrvale tulnud - pole püüdnud neid kuidagi otsida või nendega kohtuda, nad on lihtsalt õigel ajal õiges kohas olnud ja lihtsalt välja ilmunud. Olen veendnunud, et Henri on üks nendest. Nägin teda enne linnast ära minekut, oleks kasvõi Kreutzwaldi ees lamava politseiniku juures kinni pidanud ja akna alla kerinud, aga tänava valgustus paistis nii eredalt silma, et märkasin teda alles siis kui ta juba möödus. Seega avanes Selveri parklas uus võimalus teda kohata ja temaga rääkida. Jäimegi päris pikalt rääkima. Ta seletas, kuidas nad Jarmoga ta juurest tulid ja kana auto alla kinni jäi, nii et sõidu ajal sulgi lendas ning kana oli tee peal ilusti "laiali". Henri polnud alguses kindel, et see ikka kana oli ja tahtis koju vaatama minna, kas kõik kanad on alles ja siis seletas mega vaimustusega mulle seda intsidenti.
Samas oli mul võimatu temaga rääkida, sest ta keeras kõik mu sõnad ja laused tagurpidi. Ehtne näide sellest on nende klassi põhiväljend "mitte praegu", mis käib lause sõnastuses siis nii:
Mina: "Ma ei jõua sinuga vaielda!"
Henri: "No mitte praegu sa ei jõua jah" ja nii käib see ütlemine paljude muude asjade kohta. Minuga rääkides, suutis ta põhimõtteliselt iga teise lausega seda väljendit kasutada.
Kui ma ütlesin millegi peale: "Põhimõtteliselt!"
Siis Henri sellepeale: "Põhjus mõtteliselt."
Suht äge vestlus oli meil. Mingi hetk tekkis vaikus ehk meie mõttes mõttepaus, mille katkestas Henri jutt ilmast. Mina: "See on nii tüüpiline, et kui millestki rääkida pole, siis hakatakse ilmast rääkima", mille peale Henri hakkas automaatselt oma autost rääkima. Ma hakkasin veel rohkem naerma ja ütlesin: "Ilm ja autod on ikka põhiteema."
Henri: "Millest me siis räägime? Mis sa homme teed?" rääkisin ära talle, mis ma teen, mis siis, et juba järgmiseks päevaks ta selle unustanud oli, nii et kui me laupäeva hommikul facebookis rääkisime, siis ütlesin talle, et ma ei saa talle enam midagi rääkida, kuna ta unustab nagunii kõik ära, mõttetu vaev üldse oma suudki liigutada.
Rääkisime veel positiivsest mõtlemisest ja sellest, et ma kogu aeg naeran ja naeratan, isegi kui midagi halvasti on või midagi juhtub. Henri ainult naeris mind ja mu juttu, aga mega äge oli seal nii seletada, kuni mingi rahvas mu ümber tuli ja siis Henri "tsau" ütles ja autosse läks. Peale seda ma ei saanudki enam rääkida temaga, kuna ta oli autos ja mingi hetk sõitis üldse mitte midagi ütlemata minema.
Peale seda läksime Erkoga Kädile järgi. Kädi pidi selleks ajaks Annu poole jääma kui ma Mikku läksin viima, kuna Erko autos oli ainult üks vaba koht. Võtsime Kädi peale ja siis tagasi Selveri parklasse. Jarmo käis vahepeal Rauno ja Taavetiga Bevega juures, aga kuna neid järjekordselt sinna sisse ei lastud, siis tulid nad õigepea tagasi.
Istusime autos ja hakkasime jooma. Mikk andis Stalõpinit mulle, aga too oli nii vastik, veelenam kui päälekaks oli Taaveti VANILLI SUHKRUGA morss, millega ei tahtnud see kõik kuidagi kaelast alla minna, nii et võtsin oma viina ja mahla ning mõne aja pärast hakkas katus ka sõitma. Raunol sõitis eriti haigelt. Näitas kuhugi suvalises suunas ja karjus: "Vaata, klaver! Suur klaver on seal!" Erko ütles, et see on Rauno puhul tavaline ja vana nali juba, mida aga ma esimest korda kuulsin. Rauno hakkas üldse lõpus nii segast panema ja võttis Erko autol käigu välja, nii et see oleks peaaegu vastu Jarmo autot veerenud. Erko peksis Rauno rooli tagant minema, aga Rauno solvus jälle ära või midagi ja läks minema. Pidi alguses ema juurde minema, aga nagu hiljem selgus, siis nähti teda jala linnast välja kõndimas.
Käisime vahepeal Statoilis ja siis sain Ellaga kokku, andsin talle vesipiibu ära ning uuesti tagasi Selveri juurde. Jõime, laulsime ja seletasime. Mul oli esimest korda keel nii pehme, et ma täiega susistasin ja mu sõnad polnud kohati enam arusaadavad, nii et teised said päris palju naerda. Me klassi rahvas oli kõik omadega suht purjus: Saqu jõi, Mati jõi, mina jõin ja Älf oli ikka päris korralikult sassis kui ta mingi aeg meie juurde ilmus, naeris ainult kogu aeg.
Mikk oli esimene, kes ära vajus ja ropsima hakkas, aga nagu Taavet hiljem ütles kui me koju sõitsime ja Mikk autos magas: "Mikk on loomulik kadu!" Viga oli ilmselt nimes, kuna see Mikk, kellel ma kainekas olin, jõi end ka segi ja vajus ka suht ära lõpuks. Taavet pärast ütleski Mikule: "Mikk, ära põe, viga on nimes!"
Kädi rääkis telefoniga, talt küsiti, et kus ta on. Kädi vastas, et Selveri parklas, mille peale taheti veelgi täpsemalt teada. Taavet vaatas teisel pool teed majasid ja ütles: "Vilja 15 - see on tavaline!" See oli mega naljakas, kuidas ta seda ütles - umbes nii nagu inimeste tavaline asukoht oleks Vilja viieteistkümnes.
Kädi pidi mingitega Vastseliinast koju saama, nii et viisime ta Vabakale. Erko muretses, et ta ikka koju saaks. Nad suhtlesid üldse omavahel päris palju, kunad nad istusid ees ja olid ainukesed kained. Me panime Miku ja Taavetiga taga juba Rõugest tulles segast, mõlemad kerisid akna alla, vehkisid kätega ja seletasid. Enne Mõnistesse tagasi minekut suutis Taavet ainukese vända ära lõhkuda, millega nii üht kui ka teist tagumist akent üles ja alla sai kerida.
Kuna Taavet mulle mingi aeg jälle Birgit ütles ja ma teda parandasin, siis sain temalt uue hüüdnime: BikuBäku.
Madis helistas kogu õhtu jooksul pidevalt ja kutsus neid Mõnistesse. Mingi aeg võtsin ma telefoni vastu ja seletasin temaga nii palju, et ta saatis p***i mind, mis on ühe noormehe poolt tüdrukule öeldes väga ebaviisakas, nii et kui me lõpuks Mõnistesse jõudsime, siis hakkasin pahandama temaga, aga ega see midagi ei parandanud.
Enne Mõnistesse minekut otsisime veel Raunot taga, aga teda polnud kuskil tee ääres näha ja ta ei võtnud telefoni ka vastu, ainult Mannu kõnesid, kes vahelduva eduga meile helistas ning informatsiooni jagas. Alguses me ei leidnudki Raunot, läksime Mõnistesse ära. Terve tee sai mega palju nalja. Mikk oli ka vahelduva eduga ärkvel, nii et sealt tuli igasuguseid ägedaid lauseid.
Mikk ei saanud endale turvavööd peale, mille peale Taavet: "Mikk, ma traksin su nii ära!"
Mikk: "Ei tohi traksida!" Ma kirjutasin üles selle, nii et me naersime seda veel kunagi hommikul ja ka nädal hiljem veel.
Viisime Miku ära. Mikk oli Taaveti peale pahane. Taaveti emm seisis Miku maja ees. Mikk kõndis emmi juurde, pani jalaga, sülitas selle peale ja alles siis kõikus kuidagi ukseni. Me ei sõitnud enne minemagi, vaatasime ja naersime.
Väljas oli juba valgeks läinud. Kell oli umbes neli või viis. Mõnus udu oli igal pool ja oli tunda juba neid valgeid öid. Kui Erko ja Taavet Madise juures käisid, siis ma tegin seni pilte, tegelt oleks võinud veel paaris heas kohas teha, aga ma üldse ei viitsinud end liigutadagi.
Taavet käis vahepeal Madise autoga sõitmas ja ta pani ka lõpus nii segast. Tegi igasuguseid nägusid ja no seda on suht võimatu siin kirjeldada, milline ta oli ja kuidas ta käitus, nagu mingi laksu all oleks - täiesti teine inimene. Ta ilmselt ei mäleta ka pooli asju, nagu ta isegi ütles: "Ma ei mäleta igaksjuhuks!"
Taavet tuli ka lõpuks ikkagi Võrru, kuigi kui me tagasi Võru poole sõitsime, et enne Rõugesse minekut veel Raunot otsima minna, siis tahtis Taavet nutma hakata. Üks põhjus oli see, et ta oleks peaaegu alakaga tatti pannud, teiseks see, et ta vända ära lõhkus ja kolmanda põhjuse üle ma ei viitsi arutlema hakata, kuna see poleks olnud reaalselt nutmist väärt ega tõsi.
Lõpuks leidsime Rauno üles. Ta oli Kubjal seal kõrval tee peal. Kutsusime teda autosse, aga ta ei tulnud. Taavet ja Erko tahtsid teda vägisi autosse tuua, aga Rauno ajas vastu ja hakkas mega ninjat mängima, nii et ma olin mega kõveras. Lõpptulemus oli see, et Taavet määris oma saapad ja riided ära selle metsa all maadlemisega ja Rauno läks lõpuks ikkagi jala Mõnistesse, kuigi nagu hilisematest juttudest selgub, siis mingi aeg ta sai autoga ja kuhugi tuli talle Sander järgi.
Ma jõudsin mingi 6 ajal koju. Magasin 10ni, helistasin siis Annule, et koos kunstikuuri avamisele minna, et sellest Võrumaa Teatajasse piltuudis teha. Pidulikku avamist polnudki, kuur avas lihtsalt oma uksed, nii et oleks võinud sama hästi edasi magada ja järgmisel päeval seal rääkimas käia, aga muidu oli tore nende inimestega seal suhelda jne. Kunstikuuri põhiline tegelane on mu 1. klassijuhataja, kes on ka üks nendest inimestest, keda ma väga hindan, sest ta on NIII hea ja tore.
Käisime kunstikuuri erinevates ruumides ringi, suhtlesin inimestega, näidati kuuri uut valvurit ja siis koju tagasi magama, et õhtul eurovisiooni vaadata. Lõppfinaalis hakkasid mulle peaaegu kõik laulud nii meeldima, et mu arust oleks võinud nad kõik võita. Miskipärast ma ainult ei uskunud, et Rootsi võidab, kuigi ta on 14 riigi edetabeli tipus. Ma arvasin ja lootsin, et Island võidab, aga see jäi hoopis viimaste hulka nagu ka üks mu suur favoriit Norra. Eurovisiooni üle võikski arutlema jääda. Järgmisel aastal kui see nii lähedal Rootsis toimub, siis tahaks ise ka kohale minna, nagu ma lubasin kui Rootsi peaks võitma, aga eks näeb, oleneb palju piletid on jne. See on väiksest peale üks mu unistusi olnud.
Pühapäeval tegin tööasju - paar tundi ja kogu nädala töö oli põhimõtteliselt tehtud. Sain vajaliku materjali täpselt õigeks ajaks. Kõige naljakam oli see, et kõik need asjad, mis ma tegin, läksid teisipäevasesse lehte, nii et kui ma oma endist eesti keele õpetajat ühel päeval kohtasin, siis märkis ta kohe ära selle ja ütles, et ma kirjutasin selle ajalehe täis põhimõtteliselt - 2 piltuudist, 1 artikkel ja ühe teise loo juures üks mu tehtud pilt, mille ma Tsiistres olles tookord tegin.
Õhtul läksin linna, kuna Sulev ei saanud peale Tartu bussi pealt tulekut kuidagi Rõugesse. Läksin varem linna ära. Nagu tavaliselt, oli linnas pühapäeval vaikus. Kutsusin Tamme välja. Rääkisime juttu ja siis naersin seda, kuidas ta mingi asja peale mulle vastas: "Mitte praegu ei ole, jah?"
Tamm kutsus omakorda Karli, kelle ta oleks võinud paremameelega kutsumata jätta, kuna ta leiab alati põhjusi, kuidas mind maha teha või midagi salvavat öelda. See oli suht punkt me suhtlemisele, ma arvan, vähemalt sellise järelduse ma too õhtu enda jaoks tegin. Ei tea, ei näe vajadust sellisel suhtlemisel ja sõprusel.
Aga Mannu on juba mitmes inimene, kes mulle ütleb, et ma olen PÄIKE. BF on ka nunnu, lausub msnis nii ilusaid sõnu, et mul tuleb pisar silma. Joosep: "Ei ole ma midagi, ma hakkan ise varsti nutma, kui koju ei saa natukeseks."
Sa saad seal hakkama, ma tean!

Risti-rästi, kõik on hästi

Viimasel ajal on eriti tore olnud, eriti just viimane(sed) nädal(ad). Nädalavahetusel 18.-20. mai sai peaaegu 48 tundi üleval oldud, aga vaatamata sellele polnud kogu üleval oldud aja jooksul unest jälgegi - pidev tegevus, seltskond ja sündmused, millele kogu aeg keskenduda, nii et polnud aegagi väsimust tunda.
Jõudsin reede varahommikul korraks koju. Sain Jürgenilt sõnumeid, kuna ma ütlesin eile talle, et ta ei pea mulle jälle 100 korda helistama, et ma ta koju minnes peale võtaksin, nagu ühel eelmisel reedel, aga kuna ta jõudis selleks ajaks Priidu juurde magama jääda, siis ei jäänud mul ka muud üle, kui ilma Jürgenita Rõugesse sõita.
Peale mõnetunnist magamist kell 9 kohe edasi Sänna laadale. Ma polnud ainuke, kes vähe maganud oli. VäikeRisto, kes parklas liiklust reguleeris, kurtis juba, et miks me nii palju seal pargime ega jõudnud üldse teha midagi. Teisi Sännahirme nägin ka üle pika aja. Sillut polnud põhimõtteliselt aasta aega näinud.
Kolasin laadal alguses üksi ringi, nägin igast sõbbusid ja muidugi oma parimat sõpra. Ma olin reede pärast endas nii pettunud, et temaga kokku ei saanud kui ta helistas ja näha tahtis. Ta oli laadal ka nii endasse tõmbunud ja vaikne, et tundsin end tema ees täiega süüdi selles. Enam ei tee nii! Ükskõik, kus ma ka poleks, tulen kasvõi teisest maailma otsast kohale, et sind kasvõi korrakski näha ja kallistada.
Annu tuli, siis olin temaga koos. Lootsime jälle ostuhullusesse sattuda, aga seekord leppisime sokkide ja lati vorstiga, nii et süda sai rahu ja enne lõunat läksin ma koju ära, kuna Erko ja Taavet tulid järgi mulle. Panin kiirelt asjad kokku ja siis Mõnistesse Mikule järele. Taavet pani juba algusest saadik segast. Mu maja ette jõudsid, siis tal oli pea juba aknast väljas. Ta istus ees, kogu aeg lükkas me kohtade vahetust edasi, lõpuks Võrus sportaplatsil passiti, siis hõivasin ta koha. Käisime poes, ostsime jooki ja ootasime teisi, kes Võrust Streetrace hooaja avamise kruiisi alustasid.
Tehti õhtuks plaane ja hakati juba vaikselt jooma, kuigi enamus lubas siis jooma hakata kui auto liikuma hakkab, mida ka tehti. Taavet ja Mikk meenutasid veel neljapäeva õhtut, kuid vaatamata sellele, et Taavetil jointist tookord paha hakkas, tõmbasid nad Mikuga järele jäänud jointid ka selle päeva vältel ära. Uskumatud inimesed on nad kaks. Kui me Mõnistest Võrru sõitsime, oli Mikk alguses nii vaikne, aga hiljem ainult seletaski. Erko ütles, et Mikk ongi tegelikult energiline, milles ma ka veendusin, veelenam kui ta selgitas, kuidas ta vastavalt seltskonnale käitub. Enamuse päevast veetsingi Miku ja Taaveti seltsis, kuna Erkol oli kogu aeg sada muud tegemist. Ta käis pidevalt mu kaameraga ringi ja pildistas, suhtles teistega või uudistas ümberringi erinevaid autosid. Ühesõnaga temaga ma rääkisin selle päeva jooksul kõigevähem. Kui sporta platsil oli juba piisavalt autosid, siis tegid korraldajad kõikidest autodest pilti ja andsid märku lahkumiseks. Enne seda jõudis muidugi Jevgeni kohale, kes ikka PEAB kogu aeg igale poole kaasa ronima. Lohutuseks ainult nii palju, et tema auto oli selle kruiisi jooksul kõige koledam. Golf 2 on üldse kole auto minu arvates, eriti kui seda pole tuunitud ja see näeb välja nagu viimane ront. Alguses ta sõitis me ees ka veel, siis ma ei jõudnud ära kommenteerida enam. Taavet ka kiusas mind kogu aeg selle Jevgeni teemaga. Mingi aeg Võrust Põlvasse sõites, tegi Erko pika möödasõidu, mille käigus Jevgenile fcki näitasin selle eest, et ta nii debiilne kodanik on.
Enne seda tegime Võrus linnaringi veel, mille käigus pidi enne Põlvasse sõitu peatuse tegema, kuna osad autod kadusid liikluskeerisesse ja kruiisi autorong oli lünklik. Põlvas seisime natuke aega turuplatsil. Rääkisime mingi tädiga juttu, kes ainukesena platsile veel oma kaupa oli kokku jäänud panema ja uudistas, mis üritus meil on ning siis hakkasime pilte tegema. Taavet tahtis Jevgenit kogu aeg pildistada, mida ma tal lõpuks teha lubasin, kuna vastutasuks lubas ta endaga pilti teha. Pilte sai terve seeria, kuigi poolte peal on Taavetil ahvi nägu. Ahvi teema on ka neljapäevast saadik juba päevakorral olnud, kuna mingil põhjusel vaidluse käigus nimetab Mikk Taavetit pidevalt ahviks.
Me olime Miku ja Taavetiga teistest jälle eemal, kuna me ei sulandunud väga seltskonda või noh mina näiteks ei suhelnud siis veel nende teistega nii palju, et lambist rääkima oleks läinud. Arutasime, et kes sellel üritusel kõige noorem ja kõige vanem on? Jõudsime järeldusele, et kõige vanem on Jarmo ema ja kõige nooremad on Henriga kaasas olevad alakad.
Põlvas vahetasime jälle kohti, et Taavet saaks aknast segast panna nagu ta ükspäev ühele vanamutile tegi, kes rattaga sõitis, kui me autoga mööda sõitsime - Taavet sirutas käe aknast välja ja tegi nagu kuri kiisu käpaga: "Shhhh!"
Nende kohtade vahetamisega suutsin Taaveti õlu põrandal ümber ajada, mis oli alles algus kõigele sellele, mis õhtul sinna põrandale maha aeti. Mikk pani mingi mati sinna peale ja sõitsime rahulikult edasi, kuni selleni, kui Taaveti müts minema lendas. Mõtlesime, et ta jääbki ilma sellest, aga kuna Mammastes tehti ka peatus, siis sõitsime tagasi ja saime Taaveti mütsi enne kätte, kui mingid väiksed tatikad selle ära oleks omastanud. Keegi jõudis mütsist muidugi üle ka sõita, kuna sellel on siiani õliplekk, mis pesus välja ei tule. Ma kaldun arvama, et see on Erko süü, kuna mütsile järgi minnes sõitis ta sellest üle, kuigi ma pole selles kindel.
Taavetil on üldse riietega kogu aeg mingi teema. Neljapäeval naersime ta punast mütsi, mida ta oma kiilaka pea varjamiseks kannab. Kruiisi ajaks ta seda pähe ei pannud, põhjendades seda sellega, et kardab peksa saada.
Laupäeval oli tal hoopis lilla pluus seljas, mille ta hiljem ära võttis ja lõpuks selle Erko autosse unustaski. Erko lubas selle endale õliste näppude pühkimiseks võtta, aga neljapäeval, kui ma Erkoga linnas kokku sain, oli see lilla pluus hoopis tal seljas, kuna tal olid kõik teised riided mingi värgiga koos, nii et tal polnud muud selga panna. Naersin teda täiega, kuna ta nägi välja nagu mingi homo, kuigi mulle vahepeal tundubki, et ta seda on, sest nad korraldasid Taavetiga igasuguseid kohatuid asju ees istudes.
Peale Taaveti mütsi aknast välja lendamist, saatsime ta tagasi taha istuma, kuna seal ei saa aknaid lahti teha. Erko üldse mängis mega ema meil terve päev ja oli mega tõsine, nii et pidin paluma tal kogu aeg naeratada.
Tee Põlvast Tartusse möödus rahulikumalt. Kui Võru-Põlva tee peal sai katuseluugist pilte tehtud, kommenteeritud ja autode rongist möödasõite tehtud, siis Tartu teepeal jäime me metsapeatuse tõttu vahepeal teistest üldse maha, nii et kui me teisele järgi püüdsime jõuda ja Erko pidevalt kiirust ületas, siis ma hoidsin kogu aeg hinge kinni, et ühtegi politseid kuskilt jälle välja ei ilmuks.
Taavet tõi mulle kraavist lille ka - võilille, millega ma oma püksid ära määrisin ja need plekid ei tule sealt vist enam kunagi välja.
Läksime Tartusse Sirka ette. Seal oli palju igasuguseid häid ja ilusaid autosid, golfe ka. Vaatasime neid ja käisime Taaveti ja Mikuga poes. Nad ei suutnud ära otsustada, mida osta. Ma ainult naersin. Mikk hakkas ka lõpus segast panema. Seal oli parim enne möödas kaup, mille silt ei tuvastanud ära seda kummal pool letil olevale toidule see vastab, aga kuna Mikk tegi sellest omad järeldused, siis ta keeras ümber selle.
Ma ise üldse ei tajunud, et mul kõht tühi oleks olnud, pigem muretsesid teised selle eest, et ma sööks. Magamatusest hakkasid linnukesed või sellised säravad tähed ka juba silme ees jooksma, enne kui me poest väljusime. Taavet ütles, et tal on ka nii juhtunud, nii et ma pole ainuke hull, kes selliseid on näinud.
Kõik olid kuumusest suht uimased. Kui Võrus ja Põlvas Taavet autonajal poseeris ja muidu igasuguseid nägusid tegi, kui ma pildistasin, siis Tartus vajus ta ka ära. Mul polnud niivõrd uni kui kuum ja tegelikult ega mind eriti see streetrace värk ei huvitanudki. Raadile jõudsime, siis alguses käisin vaatamas ja mõned korrad hiljem ka, kui Erko kiirendama läks ja nii Egonilt kui ka Henrilt pähe sai. Ta oli nii kuri oma auto peale, pani täiega segast sellega ja lubas sama päeva õhtul maha müüa.
Hiljem istusime Miku ja/või Taavetiga autos. Ma jäin vahepeal peaaegu magama, aga kuna Mikk oli ka autos, siis mingi aeg hakkasime seletama. Ma isegi ei mäleta, millest kõigest me rääkisime, igatahes juttu jätkus veel pärast terve õhtugi.
Taavet tahtis kogu aeg Erko autoga tiiru. Ma umbe ässitasin, et ta läheks ja sõidaks, kuna Erko oli pidevalt kuskil eemal, aga Taavet ei julgenud. Õhtul korraks Jarmo juures käisime, siis Erko lubas tal sõita, kuigi see oli ka üks suur õnnemäng, sest hiljem selgus, et seal lähedal oli liikvel erament, kelle ühed kohale kutsusid kui Erko Paidra äärde kihutas ja nood tokiga veel seepeale visata tahtsid.
Erko ütles, et me oleme Raadil mitu tundi, aga lõpuks tahtsid kõik juba ära minna. Mingid rolleritüübid tulid ka sinna, kellega mingi teema käis ja siis lõpuks mindi Henri juhendusel Sirkasse, kuigi me sattusime tänu sellele valesse kohta korraks. Kõik tellisid Sirkast sööki endale ja niisama seletati. Ostsin ainult jäätisekokteili, aga seegi oli mingi elurõve, nii et Taavet jõi selle ise pärast ära. Lõpuks oli alakatest ka midagi kasu - üks neist ei jõudnud oma friikaid ära süüa, nii et sain need endale.
Peale söömist liiguti kolme autoga - meie, Jarmo ja Henri Võrru. Tee peal tehti igast lollusi. Erko ei saanud üldse ilma Jarmota, nagu ta kunagi ei saa - kui ta teda konkreetselt silmast-silma ei näe, siis ta peab temaga telefoniteel ühenduses olema, nii ka enamus tagasisõidu ajast. Lehvitasid kätega ja lõpuks tehti mingit top geari värki, et kõik 3 autot olid sõidul ajal stangedega üksteisega ühenduses ning sõitsid samal kiirusel. Suht õudne oli see mu arust.
Võrus said kõik Selveri parklas kokku. Arutati, mis õhtul saab ja siis jooke ostma. Käisime Maximas ära ja siis vilkusid jälle sinised tuled tahavaatepeeglist vastu. Päris kurjad politseid olid. Käskisid Erkol Mõnistesse kapsapeenarde vahele sõitma minna selle bemmiga, mis nii kõva häält tegi. Politsei veel korrutas: "Üks sõidab, teine sõidab, kaua te pläristate siin ringi." Erko oli ainuke, kes nendest vahele jäi. Teda taheti erakorralisele ülevaatusele saata, aga kuna ta lubas Mõnistesse ära minna, siis lasid politseid tal minna. Erko oli mega kuri. Lubas veelgi kindlamalt oma auto maha müüa ja korrutas terve õhtu väljendit: "Kapsa peenarde vahele!"
Läksime kõik Paidra äärde ära. Osad olid juba seal. Seal oli mega palju sääski, kuigi mind need nii väga ei häirinud. Ma liikusin kogu aeg ringi. Alguses käisime Miku ja Taavetiga silla peal, kuhu hiljem ka Jevgeni järgnes, kuna Taavet karjus talle: "Jevgeni, tule siia!" ja kui Jevgeni tuli, siis ütles: "Sa polegi oma lemmiksõbrannaga veel täna rääkinud", mille peale Jevgeni hakkas jälle segast panema ja tahtis mind koos kaameraga vette lükata, aga seekord Erko päästis mind. Pärast Sednar ka küsis mu nime, et Jevgenile öelda, et ma temaga rääkida tahan. Pärast Jevgeni küsis, et miks ma talle fcki näitasin, aga põhjendasin seda sellega, et ta eelmisel päeval mu päikseprillid ära võttis ja mingit lolli juttu ajas.
Terve õhtu oli Karul ja Sanderil teema. Nad on sõbrad, aga ise maadlesid terve õhtu mööda metsaalust, nii et mõlemad olid täiega mustad. Kõik käskisid neil ära lõpetada, aga Karu kogu aeg noris: "Mis ku**ed?"
Sander korrutas muudkui: "Ei ku**!"
Karu: "Noh?"
Sander: "Noh!" ja läks jälle maadluseks. Ma ei tea mitu roundi nad nii tegid. Egon ainult vingus, et ta peab pärast nad koju ka selliste mustadena viima. Egon ja Henri käskisid mul pildistada kogu aeg kui midagi naljakat oli, kuigi enamuse ajast oli kaamera Erko käes. Ta tegi igast asjast 4-5 ühesugust pilti, nii et lõpuks oli 741 pilti, millest jäi seetõttu alles vaid umbes 400.
Kuna ma endiselt teisi sealt väga ei teadnud, siis rääkisin põhiliselt Mikuga juttu. Mulle meeldib Miku mõtlemine sõpradest ja sõprade leidmisest, mille põhimõte on tal umbes selline: mitte väga otsida uusi sõpru, hoidumast sellest, et vanad sõbrad tahaplaanile jäävad. Sõbrad peavad jääma.
Hiljem tuli ka mu sõber Kaarel sinna. Mõtlesin alguses, et kas nägin õieti, aga mu vaist ei petnud mind ja mu lemmikbemm oli kohal. Ainult see oligi veel puudu kõikidest nendest teisest bemmidest, mis mind terve päeva jooksul ümbritsesid.
Kaarli esimene reaktsioon mind nähes: "Birgit, sina siin?" Ta ikka ei saa üle sellest Birgiti teemast. Kui ma nüüd uute inimestega jälle tuttavaks olen saanud, siis üritan pidevalt neile algusest peale selgeks teha, et ma olen siiski Biku. Mikule ja Taavetile olen ma jõudnud selle juba selgeks õpetada.
Seletasin Kaarlile ära, miks ma siin olen jne ja siis läksin tagasi Taaveti ja Miku juurde. Arutlesime Taavetiga ta nime üle. See nimi on Piiblist ja Tammsaare "Juuditist", ühesõnaga on see suur ja jõudu täis nimi, tulid jälle esile kirjanduse teadmised. Samal ajal kui Mikku ootas esmaspäeval ees mata eksam ja ta laupäeval veel rahulikult jõi.
Seoses veel Taaveti ja ta nimega oli päeval mingi teema, et Taavet on kõike korraga - homo, lesbi ja naistearmastaja. Muidu on ta ka väga mitmekülgne ja huvitav, ühesõnaga - vajalikus koguses kõike korraga. Taavet oli endiselt kuidagi ära vajunud ja üritas kogu aeg adrekat saada. Tartust tulles ütles ta, et ta saab adreka siis, kui politsei Erko kinni võtab, aga sellest ikka veel ei piisanud. Taavet terve õhtu korrutas, kuidas tal on adreka laksu vaja.
Jarmo pani ka segast, kasutas võõrsõnu, aga ise ei osanud neid selgitada. Traditsiooniline ja sümboolne olid põhisõnad, mida ta enda kohta kasutades rääkis: "Ma olen sümboolne!" Tükkaega norisin temaga selle kallal, kuidas inimene ei saa eriti olla sümboolne. Siiani tuletan talle vahel seda meelde.
Kuna pimedaks hakkas minema ja Sander juba Egoni auto kapoti peale magama oli vajunud, siis mindi kogu kambaga linna edasi jooma. Vahepeal helistas Mannu ja ütles, et nad on Joosepiga linnas ja kuna me tahtsime ka Kaarliga neid näha, siis oligi suht kohe minek. Kaivo tuli ka meiega ja kuna tal oli viin, mida ta mul korraks hoida käskis, siis hakkasin ka lõpuks jooma. Terve tee Võruni jõime, nii et linna jõudes oli suht hea olek juba.
Läksime alguses kõik Vabakale. Sinna tuli veel igasugust muud rahvast ja pidu läks edasi. Ma helistasin Mannule ja kutsusin nad Joosepiga sinna. Joosep oli jälle kuidagi vaikne ja väsinud. Ma täiega seletasin ja üritas umbe kainet juttu rääkida. Istusime alguses Joosepi autos ja siis läksime välja, kutsusin Kaarli ka ja oligi mu totu world koos, taaskord mega õnnelik. Rääkisime juttu ja naersime, kuigi nad suutsid naljakate asjade rääkimise juures ka tõsiseks jääda, mille peale Joosep ütles: "Me lihtsalt ei naera oma naljade üle, kanged vennad!"
Seoses totudega meenus mul veel see, kui me enne Ego sünnipäeva Kaarli juurde läksime ja Martin talle lagritsa nätsu andis, mille peale Kaarel seda täiega nätsutas ja ütles: "Umbe HÄÄ", samas kui see näts teiste jaoks mega vastik tundus.
Pidin vahepeal Kristjaniga korraks kokku saama, aga ma ei saanud kuidagi mindud, kuna kogu aeg toimus midagi. Mõtlesin alguses, et jäängi Vabakale, aga kuna kõik läksid Rossale, siis läksin ikkagi kaasa. Taavet oli juba ette jõudnud istuda, nii et pidin Miku ja Kaivoga taga istuma. Hiljem tehti avastus, et maas on vanakale mõeldud keefiri pakk katki astutud, nii et terve põrand oli seda täis. Me vaatasime Mikuga mõlemad oma jalgu - mitte kummalgi polnud jalad keefiriga koos ja Kaivo istus üldse teises ääres, nii et ma ei tea, kuidas see katki läks, aga mega naljakas oli, kuna enne seda juhtus veel üks asi, millest ainult mina, Mikk ja Taavet teame. Igatahes muuseumist sai piimaauto ja keefirist sai ka lõpuks päälekas.
Samal ajal, kui ma Joosepi ja Mannuga rääkisin, kes ka Rossale olid tulnud, läks Erko kuhugi tanklasse paberit tooma, millega pärast Mikk ja Sander auto keefirist puhtaks küürisid. Mõtlesime, et too ei tule sealt ära ja hakkab pärast veel haisema ka, aga sellest pole siiani mingit jälgegi enam.
Tahtsin Joosepile veel kalli teha, enne kui ta läheb, aga ta oli nii väsinud ega viitsinud autost välja tulla ja peale seda ma polegi teda enam näinud, kuna ta on nüüd jälle mereväes ja ei saa niipea välja. Igatsen sind juba juu.
Mannu rääkis ükspäev, kuidas Joosep sellel samal päeval enne koju minekut täiega segast pani - tegi nagu ta ei oskaks sõita ja ootasid ristmiku peal, kuniks mõni auto tuleb, nii et Mannu oli selle kõige peale naerukrampides. Nad mega totulocad mul.
Vahepeal kui ma ära käisin, jõudis kuskil garaažide vahel kaklus toimuda, ülipalju rahvast oli kohal ja Kaarli auto läks keema või midagi sellist. Olin pidevalt Erkoga telefoniteel ühenduses ja olen mega tänulik talle, et ta Kaarlit aitas. Ma ise panin suht segast telefonis või no olin sellise häälega, et Erko küsis: "Sa oled täis v?" Kaarel ka kõrval täiega naeris seda, endal taskulamp hammaste vahel. Ma samal ajal kujutasin täiega hästi ette seda, nii et hakkasin omakorda naerma.
Pärast kui Erko mu kesklinnast peale võttis, siis Kaarlit enam polnud. Läksime Salveri parklasse, kus olid kõik ülejäänud inimesed. Ma olin ka selleks ajaks enamvähem kaine juba. Rääkisin kõigiga juttu ja naersin Henri ja Egoniga Jarmot, kes oli kuidagi nii mingi joogi peale istunud, et tal olid püksid tagant märjad nagu ta oleks püksi lasknud. Henri ja Egon käskisid jälle pilti teha. See pilt on siiani fotoalbumis. Iga päev, kui Jarmo näeb mind, siis käseb selle maha võtta, aga kuna ta kogu aeg mingit lolli juttu ajab, siis ma pole seda veel teinud.
Õhtu naelaks kujuneski Jarmo, kes telefonis Raamatut sõimas või siis autos oma sugulast Sanderit kiusas ja endaga juua käskis, kuigi Sanderil oli isegi halb olla. Pärast ahistas Jarmo veel Henri ja Egoni autos olevaid alaealisi ning sõi samal ajal burksi, mis ta Favorast mingi aeg ostis. Pole kedagi nii kaua burksi söömas näinud, kui Jarmot.
Vahepeal pani Jevgeni veel seal segast, kuniks ta paika pandi ja siis Meelis, kes mu päikseprille proovida tahtis ja kui ma ei lubanud, siis tahtis mulle näpud silma torgata. Lõpuks andsin, tegin pilti ja siis seletasime suht kaua veel. Kohe näha, et ta on LemmikSanderiga liiga palju koos olnud - jutt on jumala sama.
Seal parklas olid veel mingid eided, kes lambist mööda minnes Erko, Jarmo ja teiste juttu pealt kuulsid ja norima hakkasid, et kuhu üksteist saadetakse, kui neil pole kohta kuhugi saatagi jne. Mul oli suht naljakas, aga samas mega uni oli juba. Kell oli ka palju ja ma polnud ikka veel magama jõudnud. Erko ootas Jarmo järel, aga Jarmol oli ükskõik. Lõpuks oligi nii, et viisime Taaveti ära ja siis Miku Mõnistesse, kuigi Mikk tahtis, et enne mind koju viidaks, aga kuna hommik hakkas lähenema, siis ma tahtsin päiksetõusu näha ja üritasin samal ajal Erkot üleval hoida, kellel ka mega uni juba oli. Kaivo oli ka kaasas, ta magaski terve tee, norskas ka veel ning ärkas ainult Michel Telo "Ai Se Eu te Pego" laulu peale korraks - laulis kaasa ja jäi uuesti magama. Selle päevaga jääb meenuma laul "Tacata", mida ma alles hiljuti esimest korda kuulsin, samas kui see mõne teise jaoks juba vana ja liialt ära mängitud lugu on.
Me panime Mikuga veel mega loogikat. Ma ei tea, mis avastuse ma tegin, aga Mikk ütles mega hästi mulle: "Sulle peab pai tegema, sa leiutasid jalgratta praegu!"
Koju sõites sai üldse täiega naerda veel. Mikk kogu aeg küsis midagi, mille peale me Erkoga täpselt samal ajal samamoodi vastasime, nii et vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma.
Viisime Miku ära ja sis Erko käis kodus, tegi kohvi ja tagasi. Isegi Erko ema ütles, et ta on loll.
Arutlesin Rõugesse sõites omaette mingitel teemadel, mille peale Erko ütles: "Risi-rästi, kõik on hästi!" Päike hakkas juba tõusma, hommik saabus ja elu mõnus ilm oli.
Erko viis mu koju ja läks siis Jarmole järgi. Teised olid ikka veel linnas.
Ärkasin sellise sõnumi peale: "Tereee hommikust bf :P eet sorri eilse unisusepärast (a) ja loodan, et kõik ok? Igatahes kõige nunnumat ja päiksepaistelisemat päeva sulle!" Arvata on, et sellise sõnumi peale tahad üles ärgata. Peale seda oleme jälle palju msnis rääkinud. Mul on nii hea meel, et vaatamata kõikidele nendele vahemaadele ja kaugustele mõtleme me endiselt samamoodi ja loeme üksteise mõtteid.
Mulle meeldis see, kuidas ta ükspäev mind ühe tema jaoks hea inimesega mereväest võrdles ja, kuidas ta seda kõike rääkis: " Ta on nagu nii hea inimene. Ta sinuga mõnes mõttes võrdeline et, alati kui asi halb, ütleb midagi head ja toob alati maapeale teagasi, nagu kui ta ära läheb, siis on väga halb, samamoodi kui sina ära kaoksid siis maitea mis saaks."
Ma ei kao mitte kunagi mitte kuhugi sinu juurest, ma luban. Sa ei kujuta ette, kui kallis ja tähtis sa mulle oled.
Mingi aeg peale seda sõnumit jäin uuesti magama ja järgmisena äratas mind vanaema, kes mind ja mu venda üritas üles ajada, et me just toodud puid keldrisse läheks viskama, kuid meist kumbki ei liigutanud. Mõtlesin, et magan terve päeva maha, aga kõige selle nö 15 magamata öö peale aitas seekord 8-tunnisest magamisestki, et end välja puhata, nii et plaanist uuesti magama sinna, sai plaan artikli materjali kokku hakata panema ja samaaegselt toas remonti teha. Kõik vajalikud faktorid olid ühekorraga olemas ja edasine oli vaid minu kätes - kes teeb, see jõuab ning siia juurde eesti räppi jälle, mis peab tunnistama - on mulle meeldima hakanud tänu sellele Jarmo emoplaadile, mille kohta Sander laulis: "Seal on sellised laulud umbes nagu: kui mind enam ei ole", sealt üks vähem selline Wild Disease "Igavene tuli" järgmised sõnad: "Kel usku - see usub, kel jõudu - see jõuab.." ja nii ongi. Avastasin end pühapäeval ikka ja jälle eilseid pilte vaatamas, see tähendab seda, et see oli jälle üks nendest õhtutest, mida veel kaua meenutatakse.
Pühapäeval helistas Jaanus, et uudiseid kuulda ning pajatas kevadtormist ja kõigest muust sõjaväega kaasnevast. Mis ma rääkisin - see aeg läheb mega ruttu. Nüüdseks ongi ta juba reservis.

Töö on ainuke, mis siinilmas vaeva tasub

Eelmisel reedel (18. mai) läksin varem linna. Sain Erko ja Taavetiga kokku ja siis olime Kosel. Erko aitas kellegi autot remontida ja me rääkisime Taavetiga igast asjalikku teksti, millest ma juba eelmises postituses rääkisin. Üha enam avastan end oma meesoost sõprade seltskonnast. Eile ainult olin Mariaga - Maria&Priiduga Kandles VKLG kevadkontserdil, millest kirjutasin oma esimese piltuudise Võrumaa Teatajasse.
Kontsert oli väga äge. Luuleplokis olid elu nunnud väiksed poisid ja ühes tantsus naerutas üks poiss kogu publikut sellega, et tegi liigutusi ristivastupidi, ühesõnaga mängis lolli kogu tantsu aja, õpetaja oli ka temaga pärast hädas, aga meil oli mega naljakas.
Vedasime veel Priiduga kihla, et segakoori saatis klaveril Piret Rips. Ma ei teadnud, et ta nüüd Võrus on - Võru Muusikakooli õppealajuhataja, aga nagu hiljem selgus, siis oligi ja ma olen nüüd Priidule 3€ sees selle eest. Ta korrutas seda kontserdi lõpuni mulle, pärast autos ka veel kui me Rossal istusime.
Segakoori vaadates tekkis tahtmine kõike seda kaasa teha. Tahaks laulmas käia, aga teisalt jälle ei viitsi. Enamus nendest, kellega koos lauldud ja oldud sai, ei käi enam laulmas ja aastaga on üldse palju muutunud. Olen uhke oma nö tütre ja mehe - Kseija ja Sanderi üle, kes ilusti laulmas käivad ja esinevad. Ksennu üle olen ma sellepärast ka veeel uhke, et ta mängib nii hästi klaverit. Muusikakooli lõpupeol oli tema esitus kõige silmapaistvam.
Pärast kontserdit viisin Sanderi Roosisaarele ära ja sain Maria&Priiduga kokku.
7. mail sai sellest aasta kui me kolmekesi - mina, Ksennu ja Sander suhtlema hakkasime. Saimegi muusikakoolis kokku ja siis pärast olime muusikakooli keldris ja rääkisime juttu. Taavi ja Kaimar olid ka. Seoses selle meie nö perega sai Taavi Ksennu onuks, kuigi pärast nende sõrmuste vahetamist ütles Ksennu: "Onu ja tütar abiellusid just."
Ksennu kutsus meid kõiki oma muusikakooli lõpetamisele, mis oli 12. mail. Läksingi sinna ainult tema pärast või no tegelikult kõige-enam sellepärast, et Sveni näha. Me polnud minu lõpupäevast saadik kohtunud ehk siis peaaegu aasta aega näinud, ainult vahel väga harva msnis rääkinud.
Mina teadsin, et me nüüd kohtume, tema mitte. Saatsin eelmisel päeval talle sõnumi, millele ta vastas alles siis, kui mind muusikakooli saalis märkas. Peale me pilkude vahetamist oli juba kirjeldamatu rõõm, mis aina kasvas. Andsin Ksennule lilled ära ja ootasin Sveni õe lillede andmise ka ära, aga Sven oli kadunud.
Kuna Sagu ootas meid väljas ja aktus läks lillede korraga andmise pärast päris pikaks, siis läksime ära. Kõndisime trepist alla, kui nägin, et väljast tuleb Sven. Saime muusikakooli fuajees kokku. Ta tuli kohe kallistama mind ja ütles, et tal pole täna aega jne, aga tahab mind homme kindlasti näha. Me muudkui kallistasime seal ja ma palusin, et ta enam ära ei kaoks nii nagu ta viimased peaaegu aasta aega kadunud on olnud, mille peale ta lubas, et ei kao ja muudkui kallistas mind uuesti, Annu samal ajal pildistas ja ma olin maailma õnnelikuim inimene. Poleks tahtnudki teda enam lahti lasta. Kui ilus see kõik oli. Mulle meeldib see, mis ta minuga teeb. See on sõnuseletamatu, mis emotsioone ta algusest peale minus tekitanud on. Me olime koos vaid hetke, mis nii kiirelt möödus, aga selle ajaga tekkisid tohutud emotsioonid. Me lihtsalt seisime keset fuajeed - meie kaks, nii et ma unustasin kõik selle, mis ümberringi toimus.
Mõtlesin, et ta ei lasegi mind lahti. Lõpuks aeg lahkuda oli, siis tegi mulle põsemusi ja läks ning ma hüppasin rõõmust muusikakooli esisest trepist alla tänavale.
Pühapäeval me siiski ei kohtunud, olin sellega juba arvestanud, sest see oleks liiga hea juba meie puhul. See on paratamatus, et me ei kohtu. Ootame uusi juhuslikke kohtumisi ja räägime msnis, see on ainus asi, mida loota. Ükskõik, kus ta ka pole, siis on ta üks väheseid neid, kes elab mu sügaval südames.
Esimest korda ei teinud muusikakooli lõpupidu, see maja ja kõik mind kurvameelseks. Varasematel aastatel oleks ma ammu seal fuajees Sveni embuses säramise asemel pisaraid valanud. Nii hinges on see paik ja need aastad, mil ma muusikakoolis käisin, kuigi algus polnud üldse nii hingelähedane kui lõpuaastad. Viimasel ajal olen ma jälle palju muusikakoolis hakanud käima. Enne kooli lõppu läksin peale tunde linna ja siis mõneks tunniks muusikakooli klaverit mängima. Peale selle aastast muusikakooli lõpupidu pole ma jälle eriti mahti saanud sinna minna, kuna linna peal on muidki ahvatlusi, millest ma eelmises postituses juba rääkisin, aga vahel kui need faktorid puuduvad, siis lähen õhtupoolikul bussiga linna, käin muusikakoolis ja siis hiljem isaga koju.
Bussiga sellepärast, et nüüd kui ma autoga igapäevaselt sõidan, on mulle jälle bussiga sõitmine meeldima hakanud. Buss on selline koht, kus mul on aega mõelda ja lasta tähelepanu hajuda, keskendumata juhtimisvõtetele ja liikusele. Hetkel inspireerivadki mind kõige rohkem mõned lihtsad vestlused ammu nägemata sõbraga ja loomulikult bussisõidud, mida peaks rohkem tegema.
7. mail, kui ma bussiga linna läksin, nägin Rõuges Marist ja Tanelit, kes mõlemad täiega särasid. Nad on ehtne näide sellest, et armastus teeb inimesed ilusateks. Pärast Tanel tuli ka bussi peale, siis rääkisime mega pikalt. Vaatamata sellele, et ta on minust suht palju noorem, on meil alati millest rääkida.
See oli üldse üks hea päev, täiega hea oli olla ja olin mega välja puhanud. Mingi hetk avastasid mu nunnud kaksikutest sugulased, et ma olen ka bussi peal, Reinu esimene reaktsioon mind nähes: "Sa kuulsid me juttu pealt v?"
Mina: "Mhm!"
Rein: "Ära emale ütle!"
Mina: "Ei ütle, te võite mulle alati rääkida." Nad plaanisid muusikakoolist üle laskmist. Täpselt nagu mina kui ma nendevanune olin. Täiega naersin neid. Õhtupoole kohtasin uuesti linnas, siis nad seletasid, et mega mõttetu tund oli nagunii ja see jäi ka ära.
Ükspäev jäime endise solfeedžo õpetajaga rääkima. Meenutasime mu rõõmsameelsust tundides ja rääkisime inimsuhetest ning inimeste hingeelust. Sai sellist tarka juttu räägitud vahelduseks, mis oli mulle oluline, kuna mu solfeedžo õpetaja on minu silmis alati üks väga tark ja intelligentne ning imetlusväärne inimene olnud.
Tahan ise ka väga õpetajaks saada. Neljapäeval rääkisime Henriga sellest ka. Henri küsis, et miks ma õpetajaks tahan saada. Tema arvates pole see väga väärt plaan, nagu ka mu plaan ülikooli minna, mille algus kujuneb eriti raskeks peale seda, kui ma kutseka lihtsast elust ühe korraga ümber pean lülituma ja järjepidevalt õppima ja töid tegema hakkama. Kui nüüd sellele järele mõelda, siis oleks pidanud ma korraga ülikooli minema, sest ma hetkel tõesti ei suuda ette kujutada seda, kuidas ma end seal kokku peaks võtma, aga mul on nii suur tahe oma unistused kunagi ellu viia, nii et ma suudan seda ja suudan end ka ületada kui vaja.
Praegu ma olen end tegelikult üsnagi kokku võtnud. Töö sujub ideaalselt. Siiani on kõik asjad tehtud ja mul on tahe oma tööd teha. Teha tööd, mitte teenida raha. Seda viimast lihtsalt boonusena, aga see pole selle töö juures oluline. Mulle meeldib inimestega suhelda ja mulle meeldib näha oma artikleid ajalehes. Ma saan tähelepanu ja ma olen uhke, et inimesed loevad ajalehest mitte lihtsalt igapäevaseid uudiseid, vaid MINU kirjutatud uudiseid. Naaber kutsub mind kirjaneitsiks nagu koolis turismiturunduse õpetajagi.
Esimene päev toimetuses oli tore. Kiire koosolek ja mulle osutati kõige enam tähelepanu. Loomulikult küsiti mu käest, et kas mul poissi on ja kästi kõik oma kandidaadid Margaretale ette näidata, kuna ta on selleala spetsialist. Sellepeale, et ma autot oman, ütles peatoimetaja: "Rikkad pruudid" ning ütles koosoleku lõppedes: "Loodan, et esimene päev sind kohe ära ei hirmutanud!", aga kaugel sellest. Minu arust on nad seal kõik väga toredad. Inno ütleb mulle "tere" asemel isegi "tsau". Ma ise olen viimasel ajal veidi vaikne ja tagasihoidlik, ilmselt sellepärast, et mul näiteks eelmisel nädalal puudusid mingid konkreetsed ideed ja soovid, kuhugi minna, kuigi lõpptulemusena kuulusid mitmed nädalavahetuse üritused minu tööülesannete hulka, seega sai terve nädal niisama tühja panna ja nädalavahetusel selle võrra rohkem tööd tehtud, kuigi nagu ma reedel Kristiannele artiklite kirjutamise kohta ütlesin: "Lugusid valmib kiirelt hommikusöögi kõrvale", mille peale ta ainult suuri silmi tegi ja ütles: "Kui annet on, siis miks mitte."
Selle aja jooksul olen ma panustanud kõige enam endast Vastseliina Gümnaasiumi suitsuprii klassi loosse, mis ilmus 17. mai Võrumaa Teatajas. Alguses saatis peatoimetaja mulle pressiteate, mille peale ma Kädile sellest rääkisin. Ta õde käib selles klassis, kes võistluse võitsid, aga kuna ta õde võistlusest suurt midagi ei teadnud, siis tuli mul plaan ise Vastseliina minna ja sellest pikem lugu valmis kirjutada. Mõeldud, tehtud. Peale iga teisipäevast koosolekut sain Võrumaa Teataja autojuhi enda käsutusse ning suundusime Vastseliina. Jäin veidi hiljaks, aga mind võeti üli hästi vastu. Ma olin positiivselt üllatunud kui viisakad ja heade kommetega õpilased seal on. Kui ma klassi sisenesin, seisid kõik püsti ja tervitasid mind. Selline tunne nagu oleks tagasi sattunud eelmisesse sajandisse, kus viisakus, rüütellikkus ja head kombed olid veel moes. Need õpilased seal olid kõik nii siirad ja head. Õpetaja oli samuti väga sõbralik ning kiitis oma klassi maast taevani. Nende nägudest oli näha, et nad tõesti on suitsuprii klass, kuigi paljud on öelnud, et nad ei usu seda, aga neid nähes ei saa vastu vaielda, püüdsin neid küll veidi selles osas piinata, aga nende puhul ei tule suitsetamine kõne allagi.
Kui ma klassist lahkusin, seisid kõik püsti ja ütlesid õpetaja lugemisel: "1,2,3 - aitääh!" See oli nii võimas. Meeletu, mis energia sellisest massist tekib. See innustas mind veelgi enam tööle ja hingega seda lugu valmis kirjutama.
Ootasin, kuni vahetund algas ja sain siis Kädiga kokku. Autojuht rahulikult magas autos, seni kuni ma möödas Vastseliina Gümnaasiumi chillisin, et veidi tööajast oma sõpradega aega veeta. Kädi läks just sööma. Seisin temaga sööklas järjekorras kui Pupi uksest sisse tuli, alguses mööda kõndis ja siis uuesti vaatama jäi sellise näoga nagu "kas ma nägin ikka õigesti" ja siis edasi oma sõprade juurde läks. See oli nii hea reaktsioon, et ma tükkaega naersin seal.
Veidi negatiivseid emotsioone ka - Liinalt, kellega me kunagi suhtlesime ja, kes mingil hetkel lihtsalt otsustas, et ta ei salli mind. Istusin Annu, Getu ja Kädi juures söögilauas, kui Liina mind oma pilkudega saatis ja oma klassiõdedega naeris, mille peale Kädile kõigest sellest rääkisin ja me sama tegime. Ma ei saa inimestest aru vahepeal, aga paratamatus on see, et kõigile ei saa kunagi meeldida ja ma ei tahagi, mulle meeldib teistest erineda, sest see teebki meist erilised inimesed. Milleks teistega samastuda, kui ma oled loodud hallist massist välja paistma? See ongi üks nendest põhjustest, miks minu ja inimeste vahel alati sõprus ei saa valitseda.
Enne ära minekut nägin veel Raiti, mis tuli mulle üllatusena, kuna olin kindel, et teda ma seekord ei kohta, kuna neil oli kool selleks ajaks läbi ja enamus eksameid selja taga, aga kuna Rait tegi mata eksami, siis oli ta just sel hetkel konsultatsiooni tulnud, nii et sain enne ära minekut temaga ka mõne sõna vahetada.
Järgmiseks suundusime Vastseliina vallavalitsusse, kuhu mind toimetusest ka saadeti kui ma juba korraga Vastseliinas olin. Pidin Vastseliina Maarahva laada peakorraldajaga laadateemadel rääkima. Kuna aga ma tulin tema jaoks ootamatult ja ma ka ise polnud ette valmistunud, siis pidime kahekesi mõtlema, enne kui midagi kirja sai. Lõpuks ta tõi mulle igasugust materjali veel ja palus valmis kirjutatud artikli igaksjuhuks talle saata ning tulime kahepeale siiski sellest mõlemale ootamatust situatsioonist intervjueerija ja intervjueeritavana välja.
Järgmiseks rändasime autojuhiga mööda Tsiistret ning küsisime teed Linamuuseumisse, kus mul tol päeval samuti käia paluti. Muuseum ise pole veel avatud, aga kuna see asub ühes vanas talus, kus praegu elatakse, siis sain vajaliku informatsiooni ja pisut muud ajaloolist ning harivat juttu ning võisime taas edasi minna.
Tegime ühe teise ajakirjaniku loo jaoks ühes kohas mõned pildid ja siis Võrru tagasi. See oli mu esimene täispikk tööpäev. Peale seda sai veel pikalt linnas chillitud ja Erkoga Mõnistes käidud ning siis õhtul ja järgmise päeva varahommikul Maarahvalaada ja suitsuprii klassi artiklit valmis kirjutatud, et need neljapäevasesse ajalehte jõuaks, nagu intervjueeritavatele lubatud. Linamuuseumi loo tegin hiljem, kui seal juba muuseumiöö ja talgud toimunud olid.
Muid asju olen rohkem netiteel teinud - pidev kirjavahetus intervjueeritavate ja peatoimetajaga. Neljapäeval käisin Võru-Räpina maantee teetöödest pilte tegemas.
Kokkuvõttes olen lõpuks saavutanud selle, millest ma Sanderile eelmise suve lõpus klassimöllul rääkisin: "Ma ei taha veel Võrust ära minna. Tahaks muusikakoolis edasi käia, ajalehetööd teha ja sõpradega olla." Terve kooliaasta sai niisama lihtsalt mööda saadetud ja nüüd lõpuks võtsin end kokku ja teen seda kõike korraga. Ma olen nii rahul. Täna, peale eelmise postituse kirjutamist, olin ma endaga veel rohkem rahul, sest oma tegevuste kirja panek on kinnistamine ning punkt kogu sellele edule, mis mind viimasel ajal saatnud on - kui ma teen ja suudan selle kõik ka kirja panna.
Marvi Vallaste intervjuud Kroonikas lugedes said kokku mu kunagine unistus ja praegune töö - intervjuud ja intervjueerimine - kuidas ma väiksena mõtlesin, et ma olen kuulus ja minu käest küsitakse selliseid küsimusi, mida ma kõike vastaksin jne. Nüüd aga olen ma ise selles rollis, kes küsib ja tegelikult mulle meeldib see. See tundub justkui see, mida ma kogu aeg otsinud ja tahtnud olen. Vahepeal küll kaugenesin sellest, aga nüüd olen taas teel.
Vastseliinast tulles käisin peaaegu Vokil, millest Kristjan mulle pidevalt räägib. Kristjanist võiks üldse rääkima jäädagi, aga ma vist väga palju ei taha sellest rääkida, sest on asju, mida sekretär oma bossiga teha ei või, aga me oleme peaaegu kõiki neid reegleid eiranud, kuigi ma tean, et see ei lõpe hästi. Samas nagu Kristjan ütleb: "Mis sekretär sa ilma bossuta oled ja mis boss ma ilma oma sekretärita olen - 2 pead on ikka 2 pead." Eks näeb, mis järgmisel õppeaastal saab. Nüüd palun ma suvepuhkust.
Praegu ongi põhimõtteliselt suvi, vähemalt tunne on selline - pole kooli, head ilmad, ujumine ja palju vaba aega. Ükspäev oli eluhea istuda Vabakal autos ja kuulata muusika põhjas Vennaskond "suvi", ilm on ka vastav. "Vaba kui lind, kui metsik hobune".
Ükspäev istusime Piretiga pikalt Vabakal. Tulin just linna, kui ta mind juhuslikult nägi ja siis saime hiljem kokku ja rääkisime, kuni ta bussi peale minekuni. Ma olin nii õnnelik, et sain üle pika aja jälle mõne sõbrannaga rääkida, sest peale Kädi polegi viimasel ajal väga neid sõbrannasid, kellega ma igapäevaselt suhtleksin, kuigi näiteks Piretiga olime me aasta aega tagasi veel lahutamatud. Praegu kohtumegi ainult vahel peale kooli või siis nagu ükspäev - poes. Mu isa ja Piret saavad nii hästi läbi, kogu aeg naeran neid ja nende juttu. Mu isa paneb üldse nii head teksti kogu aeg. Ta on nii vaimustuses mu tööst ja edust. Sellepärast on mul ka suur rõõm oma tööd teha, et mu isa toetab mind ja mu vanavanemad jooksevad võidu postkasti suunas, et mu artiklid lugeda. Mulle osteti ükspäev diktofon ka, et kõik vajalik informatsioon intervjueeritavatelt jäädvustada ja sisutihedamaid artikleid sellest kirjutada. Pole ainult jõudnud seda veel kasutada, aga järgmisi mõtteid juba on, kus seda kindlasti vaja tuleb.
Eelmisel nädalal oli nii palju tööd, kogu aeg peksis aeg kirvega selga. Vara üles, hilja voodi ja nii edasi, aga nagu Tammsaare ütles: "Töö on ainuke, mis siinilmas vaeva tasub" või siis see teine üsnagi juba kulunud tsitaat: "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Nüüd tuleb kõike korraga nii ustest kui ka akendest sisse, et ei oska enam kuhugi poole vaadata. Vahel ongi tunne, et võiks kõik maailma tunded ja südamed autode ja mootori vastu välja vahetada, sest viimasel ajal panevad südame kiiremini lööma mitte inimeste tunded ja siirad sõnad, vaid autod ja mootorimürin. Miks see nii on?
Mõistus kuulab unistusi ja unistusi viivad täide autod. Tahaks ainult minna ja teha ja olla kogu aeg. See on see Nipernaadi teema. Auto on viis põgenemiseks nende ja selle eest, mis mind paigale üritavad naelutada. Sellepärast tunduvad uued inimesed jälle nii huvitavad, sest nad on edasiviivaks jõuks. Ma ei taha, et miski ega keegi mind takistaks. Nagu Terminaatori laulu "nagu esimene kord" sõnad ütlevad: "Südant ei või ju sundida, hinge ei tohi keelata," kuigi ma viimasel ajal tunnen, et seda tehakse. Üks on armastus ja teine kirg, Inglise romaanikirjanik (Adeline) Virginia Woolf on öelnud: "Ükski kirg pole inimsüdames tugevam kui soov panna teised uskuma sedasama, mida usub tema. Miski ei tumesta nõnda tema õnne ega täida teda raevuga nii, nagu tunne, et teine peab tühiseks seda, mida tema hindab kõrgelt."
Ja siis veel üks mõte Kristo Kiviorult: "Olgu, kuidas on, aga üks on kindel - ma ei taha olla puurisahv, keda külastajad banaaniga kostitavad. Ma eelistaksin olla pigem külastajate hulgas."
Nüüd aga tagasi eelmise reede juurde, millest ma alguses rääkima hakkasin. Kui Erko ja Taavet ära läksid, siis valitses linnas tükkaega vaikus, kuna oli reede õhtu ja kell oli veel vähe. Sõitsin linnas ringi ja ootasin, kuni teised jõuavad. Nägin juhuslikult Kaarlit Vabakal, andsin talle ta bemmi pildi, mis ma ükskord ära ilmutasin, rääkisime ja siis nad läksid Lauriga suht kohe minema.
Lõpuks ma ei viitsinud enam niisama linnas sõita ja läksin Selveri vastasparklasse, viskasin end lebosse ja hakkasin raamatut lugema. Raamat on igal ajal hea kaaslane, nii et lülitusin mõneks ajaks üldisest linnapildist välja ja süvenesin Eesti kirjandusse, kuni Maria helistas ja ma Priidu juurde läksin. Nii tore oli neid kõiki korraga seal üle pika aja näha. Rääkisime Mariaga, kuni Tammel idee tuli auto ära viia. Läksimegi ta autot viima, Tauri tuli ka. Pärast tõin nad tagasi Priidu juurde, aga kuna Tauri avastas, et ta autovõtmed jäi Tamme autosse, siis jalutasid nad tagasi Tamme maja juurde. Pärast, kui ma juba ära hakkasin minema, jõudsid nad ka just. Tauri ei lubanud mul ära minna, testis mingit autopuhastus vahendit mu auto peal jne. Lõpuks liikuma hakkasin, siis nad seisid kahekesi trepi peal ja lehvitasid, mõlemal mega rõõmsad näod peas. Nad on vahel nagu kaksikud.
Mainimata ei saa ka jätta, et Tamm on printsess. 11. mai kui ma Tauri, Tamme ja Mariaga Rossal olin, siis oli see eriti teemaks. Maria ja Tauri lubasid Tammele printsessi võlukepi ja igast muid roosasid asju sünnipäevaks kinkida. Ma seletasin, et Tamm on printsess herneteral, mille peale lubati Tammele hernes madratsi alla panna, väljaselgitamaks, kas ta on ikka õige printsess. See printsessi teema tuli tal koolis, kuna ta pidevalt pirtsutab ja vingub, siis mingi õpetaja ütles, et ta on nagu printsess.
Nägin toopäev linnas veel Terminaatori trummarit Roland Puuseppa ja mingil eelneval nädalavahetusel jalutas mu autost mööda Pearu Paulus, kes 2 quick startiga CT-s too õhtu esines. Et ka mul ükski kuulsus nägemata ei jää.

Mine pekki, lendav raamat

Kõik, mis praegu toimub ja on, sai alguse sellest, kui Erko Norrast tagasi tuli. Peale seda on pidevalt kuskil ringi sõidetud ja enamuse ajast linnas oldud. Seejuures olen jõudnud tegeleda ka kõige muuga - töö ja kooliasjadega ning lisaks sellele omandanud palju uusi sõpru ja tuttavaid, mõned nendest erilised, kellega tahaks kogu aeg rääkida või teha midagi ja ka mõned sellised, kellega poleks soovinud kunagi kohtudagi. Inimesi on igasuguseid. See seondub enese otsimisega, lävides erinevate seltskondade ja inimestega, nagu ütlevad ühe Eesti räpist, mida ma viimasel ajal natuke jälle kuulama olen hakanud, Stupid F, Rassakas & WST "5 Mintsane Lugu" sõnad: "Raskus, armastus, võitlus, vabadus, jooks millegi suunas, kuid auhind on saladus. Uurin asja selguseni või kuni mu jõud raugeb, mõistatus, kuid mina olen lahendist veel kaugel..//..Elu on otsimine... jah, kel veab, sel leidmine", tahtes siis sellega öelda, et ma käin ja olen, suhtlen ja otsin, olen leidnud jälle mõned huvitavad inimesed, keda tulevikku kaasa võtta, sest kunagi saabub nagunii jälle see hetk, kui tuleb minna, edasi liikuda ja vaid mõned vähesed endaga kaasa võtta.
Järgmisel nädalavahetusel, 3. juunil saab aasta aega sellest, kui ma oma totudega kohtusin. Tundub uskumatu, et vaevalt alles aasta on sellest möödas, kuna südames oleks nad elanud juba nagu aastaid. Eelmisel nädalavahetusel saime lõpuks kõik korraks kokku - Mannu, mina ja mu totud ning meie naljad. Joosep tuleb alati nii õigel ajal. Vaatamata vahemaadele ja ajale, mis meid ta mereväes oleku tõttu pidevalt lahutab, siis suudame me endiselt üksteise mõtteid lugeda ja nii õigel ajal välja ilmuda, et üksteist kasvõi korrakski näha. Alati, kui ma kuhugi minema hakkan, ilmub ta välja ja teeb oma kohalolekuga mu nii rõõmsaks.
Aprilli lõpus, enne Ego sünnipäeva olime Joosepi ja Mannuga Vabakal. Rääkisime juttu ja pildistasin neid, nii et Joosepi sõbrad kõrval autos olid ka pimestatud. Mannuga sai ka mega palju seletatud, ta on üldse selline nunnu loca Mannu, kes pidevalt mulle Joosepist räägib. Eelmisel päeval oli Joosep just hoovi peal auto all kui Mannu mööda sealt läks, nii et pärast seletasime Mannuga, et Mannu oleks võinud Joosepile "tsau" või midagi karjuda, nii et Joosep oleks auto all pea ära löönud nii nagu kuskil filmis.
Ootasime Martini ära ja läksime kõik koos linnast välja Kaarli juurde. Jälle me teeme ja oleme Kaarli pärast - üks kõige ja kõik ühe eest. Kaarel ütles, et ma sinna läheks, kuna ta tahtis mulle midagi öelda. See midagi oli vist see, et ta tuleb ilmselt koolist ära, kuigi praeguseks on asjaolud nii muutunud, et ta loodetavasti seda siiski ei tee.
Paljud tahavad koolist ära minna ja 9. aprillil kooli tagasi saabunud Tamme klass ka lõpetab see aasta, nii kahju on. Vahetunnid on tänu nende klassile palju ägedamad - poe ees seisab rida autosid, enamjaolt bemmid ja muidugi Tamme golf, kust kuulatakse igast head muusikat või siis pannakse Väimelas niisama autodega segast. Kuna Erko käis ka kunagi nende klassis ja siiani nendega igapäevaselt läbi käib, siis olen ma ka neist mõnega või tegelikult enamusega suhtlema hakanud. Jälle just nüüd, kui ma kõigiga suhtlema olen hakanud, saabub lõpetamine.
Kõik, mida ma ütlen või mõtlen, hakkab justkui teoks saama. Ühel nädalavahetusel, kui me Erkoga jälle väljas olime, autos istusime ja eemalt teisi jälgisime, ütlesin Erkole, et tahaks Raamatule öelda teletupsude paroodiast ühte lauset: "Mine pekki, lendav RAAMAT", aga kuna ma Raamatuga peale seda suhelnud polnud, kui me ükskord sügisel Tamme ja teistega Industriaalist tulime ja Raamatu ka peale võtsime ning ta mu autot kallistas, siis nii lambist poleks tahtnud ka talle seda ütlema minna, aga mingi hetk tuli ta ise meie juurde, nii et sain temalt küsida, miks ta mulle koolis kunagi "tsau" ei ütle ja siis lõpuks oma põhilise soovitud lause öelda: "Mine pekki, lendav RAAMAT", mida Egon hiljem Raamatule ütlema lubas hakata. Pärast Raamat ei tahtnud enam ära minna, tahtis minuga koos reidikaid teha ja lubas mulle koolis "tsau" hakata ütlema, kuigi mul on praktika ja ilmselt koolis me enam ei kohtuks. Pärast Niki tuli ka veel, siis läks aega, et nad mõlemad lõpuks autost välja saada, kuna ma pidin Kädile Kubjale järgi minema. Tagasi jõudsin, siis olid 10 minuti jooksul järsku kõik kadunud.
Sellest hetkest alates lisandusid mu tutvusringi sealt klassist Egon ja Raamat, nii et ka järgneval nädalal sai veel Sporta platsi peal nendega seda nädalavahetust meenutatud ja naerdud. Raamat ei mäleta siiani, kuidas ta koju jõudis. Egon: "Tal tulid tööasjad vahele seoses lennunduse õpetamisega noorematele pilootidele, kes pole nii kogenud lendama."
Mina: "Kes need noored piloodid seal olid?"
Egon: "Aga ühte ainult tean see oli Nikandrov, kes otsustas tunnist jalga lasta, midagi ütlemata."
8. mail, kui Erko enamvähem just Norrast saabunud oli, siis käisime Kosel, tõime ta auto ära ja peale seda hakati peaaegu igapäevaselt ringi sõitma. See on nagu mingi karussell, kust on raske maha hüpata. Too sama päev käisime Mõnistes, võtsime Rauno kooli juurest peale, käisime poes, sõitsime kuskil küla vahel ringi ja olime Erko juures maal. Ma nii kadestan Raunot, kuna ta on veel nii noor, elujõuline, pohhuist ja lihtsalt hull mees ja tal on need kõigeparemad aastad veel ees (16-19). Annaks kõik, et sinna aega tagasi saada, kuigi ma olen praegu ka väga rahul. Mu elus on kõik hästi. Mul on mu sõbrad ja töö, aga miski ei anna ikka veel rahu. Ehk on see midagi nipernaadilikku, mis mind valgete ööde eel nii rahutuks teeb. Süda ihkab aina minna ja minna, kuskil ei anna ta asu. Mul on valikud, mille kasuks otsustades saaks jääda paigale nagu ma varem tahtsin - elada ainult ühes maailmas kindlate inimestega, aga praegu ma ei taha teha mingeid valikuid ega otsuseid, ma ei taha olla kellegi ega millegi vang. Elan hetkes, mõtlemata sellele, mis oli või, mis tuleb - see on suvi. Kõige selle sees, mida ma viimasel ajal saavutanud olen, tunnen ma end nii (enese)kindla, eduka ja õnnelikuna.
Samas on tunne ja tahtmine kogu aeg võidelda millegagi, millegi nimel või millegi vastu. Tihti satun ma kellegagi vaidlusesse või äärmisel juhul konflikti, nagu üks fcki näitamine tõi ükskord kaasa peaaegu kallaletungi või siis üks nendest inimestest, keda ma poleks kunagi soovinud kohata, nimetab mind oma uueks sõbrannaks, aga samas tüütab nii mind kui ka paljusid teisi linnakodanikke pelgalt juba oma kohalolekuga, sest teda jätkub igale poole ja ta suu ei püsi ka mitte kunagi kinni.
Kristo Kiviorg on öelnud: "Sõdides, tapeldes teistega, sõdime ja tapleme tegelikult iseendaga" jah just seda ma teengi - võitlen pidevalt endaga, sest nagu Termika laulu "armstuse abc" sõnad ütlevad: "Iseenda eest põgeneda eales ei saa, saatus leiab sinu üles alati." Vahel võiks tõele näkku vaadata, aga ma eelistan põgenemist. Neljapäeval tabas mind jälle korraks täielik tagasilangus, kui Jevgeni jälle välja ilmus ja terve päev lihtsalt ajas mingit ebasündsat juttu suust välja ja hüppas katuseluugist sisse, kui me minema tahtsime minna. Tekib küsimus, kus ta oli, kui jumal tarkust jagas. See teebki mind kõige rohkem kurjaks, kui inimene on nii väljakannatamatult rumal, arutu ja mitte mingisuguse maailmavaate ja intelligentsita. Nii ma siis istusin autos, kuulasin "ballaade" nagu Kädi neid nimetab ja olin nii mega vihane, samas kurb ja pettunud, et näiteks Kaarel või Erko talle midagi ei öelnud. Tekkis jälle see küsimus, et kes on mu tõelised sõbrad ja see oli jälle üks nendest hetkedest, kui ma igatsesin oma bf-i nii väga, et pisarad voolasid mööda põski alla. Ma kahtlesin isegi minu ja Kaarli vahelises sõpruses, mis on tegelikult ka üks parimaid, mis mul üldse on, aga kui ma mõtlesin ühe Itaalia vanasõna peale: "Sõbra hoidmiseks on vaja kolme asja: austada teda, kui ta viibib kohal, kiita teda, kui ta on ära, ning abistada teda, kui ta seda vajab", siis just seda mu sõbrad sel hetkel ei teinud. Teine hetk helistas Erko ja ütles, et Kaarlil tuli plaan linnast ära, ujuma minna, et Jevgenist kuidagi lahti saada. Käisime Rõuges, siis tagasi linna ja lõpuks karjääri, kus me kunagi Joosepi ja Kaarliga käisime, kui nad just Soomest/Norrast töölt olid tulnud. Kaarel tahtis ühte teise karjääri ujuma minna, aga kuna too nägi välja nagu tiik, siis läksime ikka sinna õigesse karjääri. Alguses tundus vesi mega külm, aga kui ma esimesena vette hüppasin, tegid teised lõpuks sama. Suht hea oli üle pika aja ujuda, esimest korda sellel aastal. Lauril õnnestus ikka eriti hästi - elu kaua värises kaldas, et üldse ujuma minna ja kui lõpuks läks, siis hüppas peaga põhja, nii et nägu oli mitmest kohast katki. Alguses, kui Lauri veealt välja tuli ja Erko ütles, et nägu on katki, siis me ei uskunud, aga pärast oli mega naljakas. See on ehtne näide sellest, et ära hüppa kunagi tundmatus kohas pea ees vette!
Reedel, kui ma Mikul kainekas olin ja me pärast pool tundi kestnud valla laulu- ja tantsupidu linna otsustasime hoopis minna ning Noorusel passisime, sõitis Kaarel mööda, samal ajal jõudis aga Kädi helistada ja öelda, et me võime talle nüüd järgi tulla. Hakkasime Vastseliina sõitma, siis helistas Kaarel ja käskis mul kihutada, kuna ta tahtis mulle anda midagi, mis ei kannatanud kaua oodata. Alguses ma ei suutnud välja mõelda, mis asi see on. Esimene mõte oli muidugi, et Joosep on äkki linnas, aga pikapeale mõtlesin välja, et see on jäätis, mida ta mulle põhimõtteliselt meie tuttavaks saamisest peale on lubanud, kui ta Soomes oli ja me msnis rääkisime.
Kaarel: "Ma tahan mersut endale, kingi mulle (A)."
Mina: "Sina oled Soomes tööl praegu, mitte mina, nii et kogu raha, kingi mulle - teeni raha ma tahtsin öelda.
Kaarel: "Ma teen, mis suudan. Ma võin sulle jäätist osta, kui ma tagasi tulen."
Mina: "Kus tead, et mulle jäätis meeldib? Aga ma jätan meelde!"
Ilmselgelt oli tal Lätis käimisest saldejumpsi teema meeles ja nii saingi ma oma jäätised, mitmuses sellepärast, et kuna tal läks selle lubaduse täitmisega nii kaua aega, siis tõi ta neid 2 tükki mulle. Tegin kalli talle selle eest. Mul oli nii hea meel selle üle, et ta tuli põhimõtteliselt sellepärast linna, et mulle jäätist osta. See tõestas seda, et ta pole mind, meie sõprust ja lubadusi unustanud. Ja nagu ma Erkole kogu aeg räägin, siis on Kaarel teine parim sõber Joosepi kõrval.
Nagu eelpool juba mainitud, siis möödub enamus mu ajast autos, vahel enda omas, vahel kellegi teise. 9. mai oli ka üks äge päev, kui me Erkoga taaskord autoga ringi sõitsime ja politsei ta puhkuma pani, aga kuna Erko oli eelmisel päeval joonud, siis olid tal veel päris tugevad jääknähud, mida alkomeeter algselt tuvastas 0,17 promillina, nii et edasine rooli istumine ei tulnud enam kõne allagi. Ta autot polnud aga võimalik seisma jätta, kuna tal oli mingi asi katki ja sellepärast pidi auto kogu aeg käima tõmbama, nii et mul ei jäänud muud üle, kui ise rooli istuda ja auto ta maja juurde viia. Enne seda pandi mind ka igaksjuhuks puhkuma. Esimest korda elus puhkusin, kuigi see ei lähe mõnesmõttes ikka veel arvesse, kuna politsei pole mind isiklikult veel kunagi kinni pidanud, samas kui Erkoga sõites ei möödu ühtegi nädalat nii, et sinised tuled tahavaatepeeglist vastu ei vilguks. Viiesed bemmid tõmbavad paratamatult tähelepanu, eriti Erko bemm, mis vahepeal eriti võimsalt mürises, nii et 19. mai õhtul, kui me kruiisilt tulime, siis tahtis politsei teda erakorralisele ülevaatusele saata ja käskis Mõnistesse kapsavagude vahele selle bemmiga sõitma minna.
Kui ma rooli pidin istuma, siis oli selle muuseumiga (loe: bemmiga) sõit suht julm, kuna iste ei käinud üles ja ma ei näinud rooli tagant peaaegu üldse välja ning auto oli toohetk suht kakti, nii et sellega kuidagi sõita üritamine oli omaette ooper, aga ma sain hakkama ja viisin auto ära. Egle oli õnneks maja juures, nii et andsin talle võtmed ja läksin Vabakale. Helistasin Kaarlile, sain oma käerauad tagasi, jagasin temaga oma bemmiga sõidu emotsioone ja siis käisime koos pangas. Selle ajaga oli Erko politseist tagasi ja teatas, et hiljem näitas tal poole vähem promille, nii et võtsime uuesti auto ja läksime sõitma. Ta ajas linnas veel asju, käisime Henri ja Egoniga mingit autot vaatamas ja läksime siis Antslasse. Erko ostis valuveljed, pani neid alla, pesi autot ja niisama sai seal seletatud.
Eelmine neljapäev käisime jälle Antslas. Kuna Taavet ja Mikk olid ka linnas, siis tulid nad ka kaasa. Nendega saab nii palju nalja kogu aeg. Polnud nendega muuseumi õhtust saadik suhelnud, kuigi ka tookord rääkisime väga minimaalselt, aga sellest neljapäevast alates saime nö sõbraks nendega.
Antslas nägime teeääres punast golfi, mille peale Taavet küsis: "Birgit, su golf v?", millele järgnes mega autode teema, mis on viimasel ajal igapäevaseks teemaks, kuna ükski päev ei möödu nii kui ma/me kuskil autos ei istuks ja ringi ei sõidaks.
Seekord käisime ainult korra Antslas. Erko võttis mingi võtme, räägiti juttu veel ja siis tagasi Võrru. Ilm oli suht hull - kogu aeg sadas ja päevas oli mitu korda äikest, nii et autoaknad pidid kinni olema, aga sinna oleks võinud ära kõrbeda, kuna mootori ülekuumenemise vältimiseks oli soojendus põhjas.
Võrru jõudsimegi täpselt siis, kui uuesti sadama hakkas, nii et istusime autos ja ootasime, kuni välja saaks minna, kuna Erko pidi mingi autojupi kuskilt saama. Kuna igav oli seal niisama passida ja oodata, siis tegi Erko kõrvalistuja akna kogu aeg lahti, nii et ma sain suht märjaks.
Lõpuks läksime Kosele. Erko remontis oma autot ja ma lugesin ajalehte, mille ma Sõmerpalu poest Antslast tagasi tulles ostsin, et näha oma kõige mahukamat artiklit Vastseliina Gümnaasiumi suitsuprii klassi kohta. Pärast Taavet naeris mind, et ma seda nii kaua lugesin. Lisaks sellele rääkisime Taavetiga koolist ja eksamitest mega pikalt. Sama ka järgmisel päeval, kui Erko jälle Kosel mingeid asju tegi ja me Taavetiga autos istusime. Taavetiga on nii hea lihtsalt kõigest rääkida ja olla. Tal on nii rahulik hääl ja mõistlik jutt, millest ma viimasel ajal nende teiste hullude juures puudust tunnen. Pidevalt käib mingi karjumine ja segast panemine.
Sellest päevast meenub veel see, kui Erko ütles: "Ma olen muumitroll!"
Taavet: "Ei, sa oled piripiiga!"
Käisin VKLG kevadkontserdil ära ja siis läksime läbi vihma ja äikse kahe autoga Rõugesse. Nii julm oli sõita, selline tunne, nagu paar kuud tagasi kui maad kattis jää, ainult selle vahega, et nüüd oli vesiliug ja katkematu vihmasadu.
Läksime Rõugesse ühe nende sõbra juurde, keda ennast koduski polnud. Räägiti niisama juttu, keerati jointi ja kuulati muusikat. Suht ägee oli. Mingi aeg läks Erko Võrru ja viis mu ka mööda minnes koju.
Endiselt võib öelda, et neljapäevad on mu lemmikud. Samas on viimasel ajal nädala keskel palju ägedamaid sündmusi kui nädalavahetusel, vähemalt selle aja jooksul, kui me Erkoga päevast-päeva kuskil sõitmas oleme käinud. Heade ilmadega ei taha eriti kodus passida, nii ka kolmapäeval läksin peale lõunat linna. Saime Erkoga kokku ja läksime sporta platsile teiste juurde. Autos mängis mingi Jarmo maseka lauludega plaat, mis hooga aknast välja lendas. Egon oli enda plaate just Erkole andnud ja küsis ehmatusega: "Ega see mu plaat polnud, mis sealt aknast just välja lendas?"
Pärast Kirumpääle Jarmo tädi juurde läksime, siis sain Jarmolt peapesu selle eest, kuna ma kuulasin plaadilt, kus oli mitu sada laulu, ainult 3 laulu ja otsustasin selle põhjal, et jama plaat on. Käskis mul nüüd samasuguse asemele teha ja juba nädal aega käseb ta fotoalbumist maha võtta ühe pildi, mis väljendab midagi muud, mis tegelikult oli, aga kuna ma seda ei tee, siis ta käib ja norib pidevalt.
Erko läks Jarmo tädi juurde mingit suppi sööma, siis me jäime rääkima. Jarmo rääkis, mida ta enne kooli lõppu veel vastama peab, mille peale ma talle oma ajaloo eksamitest ja muudest saavutustest rääkisin, lõpuks Jarmo vaatas mind arusaamatu näoga ja küsis: "Kes sa oled?" Sellesmõttes, et ma võisin tema jaoks tunduda mingi tavakodanik või lihtsalt mingi tavaline tüdruk, kes pidevalt autos istub, aga kui ta kuulis tegelikust minust, siis muutusin ma ta jaoks kellekski tundmatuks - võõraks.
Õhtupoolikul istusime Vabakal autodes. Erko ja Kaarel on ka tänu oma ühisele huvile - bemmile sõbraks saanud. See on mu jaoks mega tähtis, et mul on sõbrad, kes ka omavahel läbi saavad ja on seltskondlikud ning võimelised kiiresti üksteisega sõbrunema. Samas on teatud inimesi, keda ma ei kujutaks oma teiste sõprade keskel ette.
Nägin üle pika aja Moksi, keda ma juba ammu olen tahtnud näha, aga kuna ma pool aastat klubisse pole jõudnud, siis pole ma ka teda näinud. Ta tuli ka oma sõpradega Vabakale. Läksin ta juurde, siis ta tuli kohe kallistama. Sellesmõttes on meil alati mega nunnu ja hooliv klass, et kui tavaliselt on tüdrukud need, kes kallistama tulevad, siis meie klassis olid selleks rohkem poisid. Rääkisimegi Moksiga peaagi toimuvast klassimöllust/kokkutulekust, kuhu just hiljuti kutsusin ka klassijuhataja, kes soovib meid kõiki näha ja veenduda, et me ikka elu ja tervise juures oleme. Loodan, et kõik või suuremenamus ikka kohale tuleb, esialgsetel andmetel mu lootused arvatavasti ka täituvad.
Õhtul mindi Noorusele, kus oli enamjaolt koos lasteaed, nagu Egoni või Henriga chillivaid alakaid nimetatakse. Pidevalt käib mingi teema sellega. Nägin Maikelit ka, kellega me 2010. aasta Hauka laada varahommikust saadik rääkinud polnud. Ta ikka veel mäletas seda kõike, kuidas ta nii purjus oli ja Eesti hümni laulis jne. Lubas mulle veel laulda ja jäigi rääkima minuga, kui teised autodest seletasid.
Tauri ja Tamm tulid ka sinna. Alguses sõitsid mööda, siis ma helistasin Taurile ja ütlesin: "Tauri, ma olen linnas!", mille peale Tauri naerma hakkas ja ütles: "Nüüd on hilja helistada!" Tauri kogu aeg norib mu kallal, et ma talle kunagi ei helista, kui ma linnas olen. Pidevalt ma kas unustan ära või on mul muud tegemist.
Olingi mingi aeg Tamme ja Tauri juures autos, kuna väljas olid sääsed ja mingid segased, kes Säästumarketis peitust käisid mängimas, vallutasid Erko auto ära. Üks tüüp viidi politseiga üldse minema, mööda sõites tegi veel nägusid ja lehvitas.
Alguses ma istusin suht pikalt autos. Lõpuks välja tulin, siis Henri ütles: "Kes ka autost välja saanud? Või peksti välja?"
Pärast istusime Henriga Erko autos ja rääkisime. Mingil suvalisel teemal jäime rääkima, sealt arenes muudkui tekst edasi ja ma ise ka imestasin, et ma tegelikult täiesti võõra inimesega räägin nagu sõbraga, mis oli tegelikult väga positiivne. Esimest korda elus rääkisime. Varem olime ainult mõned üksikud sõnad või laused vahetanud. Ma olen kogu aeg arvanud, et ta on mingi egoist ja ülbe, aga tegelikult on ta niii sõbralik, huvitav ja jutukas, et ma tahaks kogu aeg temaga rääkida, rääkida, rääkida. Mõni inimene köidab lihtsalt esimesest vestlusest alates.
Rääkisingi ausalt talle, mida ma temast alguses arvasin ja, kuidas ma arvasin kogu aeg, ta nimi on hoopis Egon jne. Henri ei luba mul enam nii arvata jaselle vestlusega kukutasin kõik varasemad eelarvamused, nüüd ma pean teda väga toredaks inimeseks, kellega tahaks veel palju, palju rääkida.
Hiljem, kui kõik olid minema läinud ja ainult mina, Erko ja Henri välja jäime ning Erko ka lõpuks Jarmoga minema läks, siis me rääkisime Henriga mingi 1,5 tundi veel ta autos juttu. Henri on midagi erakordset, mida ma viimasel ajal üldse kohanud olen. Ta võib pealtnäha tunduda tavaline, mingi mõttetu ülbe autopedena, aga meie esimesest vestlusest alates näen ma temas midagi erilist ja teistsugust, mitte nagu kõik need teised. See vestlus on mind nii palju inspireerinud ja see on ehtne näide, kuidas üks kohtumine ja hetk võib nii palju muuta.