Lõbu on palju toredam kui vaen

Eilne hommik algas jälle Shaun the Sheepi saatel, mis omakorda kindlustas terveks hommikuks selle viisijupikese mu pähe kummitama. Olen kaalunud seda isegi juba oma telefonihelinaks panna, kuigi "I need a dollarit" ei asenda miski.

Igati rõõmus hommik oli. Märt tuli ka peamajja tundi ja siis kohtasime trepil ajaloo õpetajaga, kes oma tavapärast ägedat teksti ajas ning Märt ühtlasi talle Tiina eile saadetud tervitused edastas, nagu lubatud.

"Mis sa särad?" oli esimeseks küsimuseks, mis mu klassikaaslased mulle esitasid, kui nende juurde jõudsin, mille peale laususin: "Niisama, ma säran alati. Peabki alati rõõmus ja õnnelik olema, siis on teised ka, mitte ei tohi käia kurva, vihase või ülbe näoga ringi, nagu paljud teised", kes selletõttu end ümbritsevate inimeste tuju ka halvaks teevad. Seepeale tsiteerin Margus Karu: "Lõbu on palju toredam kui vaen. Isegi vaenlastega. Kogu see trots ja inisemine kulutab nii palju energiat ja on nii kuradima tülikas, et ma tõesti ei tea, miks inimesed selle peale nii palju aega raiskavad."

Siis nägin veel Rened, kes ka just kooli jõudis. Alati, kui teda näen, siis läheb tuju grammi võrra veelgi paremaks. Tahtsin talle midagi ägedat öelda, aga siis tuli kursusejuhataja jälle oma praktikaaruannete jutuga. Kristjan polnud õieti veel kohalegi jõudnud, kui kursusejuhataja juba päris: "Ja kuna sinu üllitis saabub, Kristjan?"
Hommikul sai Rele endale uue nime, nii kui ta mantli seljast võttis, tuli sealt nähtavale nunnu mõmmiga pluus, mille peale ma talle elu segast hakkasin ajama ja üle klassi karjusin: "Nii nunnu, kluti-kluti" ja lubasin teda edaspidi "Deddybeariks" kutsuma hakata. Greete, kes tema kõrval istub, kiusas teda terve päev ja katsus seda pehmet karu Rele dressipluusil.
Esimene tund oli halduskorralduse alused, ühtlasi ka uus tund. Õpetaja rääkis veidi sissejuhatuseks, samal ajal, kui ma netis olin ta ja ta mul selle ära keelas. Seejärel jagas ta Eesti kontuurkaardid kätte ja ütles minu laua juurde jõudes: "Sinimustvalge kaardikene, nagu sinu mütski." Õpetaja paneb kogu aeg nii haiget teksti, et ma pidevalt naerukrampides.
Terve tund tegelesime põhimõtteliselt Eesti kontuurkaardiga, joonistasime maakondade piirid, märkisime peale maakondade nimed ja suuremad asulad, hiljem konspekti ka statistiliste andmete ja kõikide valdade loeteluga. Terve tund käis Kristjaniga mingi üksteise üle trumpamine. Kumbki ei tahtnud lollim välja paista, kuigi mul õnnestus oma tarka panemisega vahepeal pange panna.
Halduskorraldus meenutab natuke ajalugu. Õpetaja rääkis, kuidas mingid maakonnad tekkinud on ja tegi ülevaate, kuidas varem maakonnad, kubermangud, piiskopkonnad jne jaotusid. Seega sai natuke ajaloo lainel oldud ja varasemalt õpitut korrata. Tundsin end, kui kala vees.
Vahetunnis suundusin puhkeruumi ja hakkasin raamatut lugema. Pärast tulid kõik teised klassikaaslased ka sinna. Räägiti mingitel väga haigetel teemadel. Ma vangutasin ainult pead ja süvenesin oma raamatusse.
Nagu lubatud algas saksa tund minu soologa - eile õhtul sõnaraamatust välja otsitud nende asjade sõnad, mis toatüdrukul kärus võiksid või peaksid olema. Arvasin alguses, pean need lihtsalt ette lugema, aga õpetaja käskis tahvlile kirjutada ning joonistas sinna suure käru, kuhu ma sõnad sisse kirjutama pidin.
Samal ajal, kui ma sõnu tahvlile sinna kärru kirjutasin, joonistas õpetaja kõrvale lokkis juustega toatüdruku, mille peale küsisin automaatselt: "A see olen mina vä?" ja keerutasin seepeale oma lokkis juukseid.
Oma koha peale tagasi jõudsin, siis Greete ja Rele naersid kahekesi. Nad olid nagu titakesed end üksteise karvaste kapuutsi nööride külge sidunud. Täiega naersin neid, mida võimendas omakorda see, kui õpetaja Relet küsis. Ma ei mäleta, mida ta ütlema pidi, aga välja kukkus "Bettmändchen", mida Kristjan kohe tõlkima asus: "Palun üks vooditüdruk v?"
Pidime iseseisvalt jälle midagi tegema, mille peale Kristjan endale sõnastiku käskis anda ja sealt mingeid haigeid sõnu otsima/leidma hakkas, nagu näitekss väljendi "Nicht Scheiße ".
Mina: "Selleks sul oligi sõnastikku vaja v? Õpetaja küsib tunni lõpus: Mis täna õppisid?, siis vastad talle: "Mitte si**agi!" Kristjan täiega naeris.
Tüüpiline, et neljapäeval jälle ära sõidab. Rääkisime Kristjaniga, et kui Anne-Mai oleks siin, siis  meid poleks enam praegu klassis, kuna ma oleks end ammu juba ribadeks naernud ja nii teisi seganud. Seekord piirdusime siiski rahuliku olemise ja kannatlikult tunni lõpu ootamisega. Selle nädala viimane tund siiski, aga selline tunne oli, nagu keegi hoiaks osuteid kinni, kuna aeg ei liikunud üldse edasi. Viimane tund aega venis nii pikalt, enne kui lõpuks keskpäevani jõudis.
Tunnis jõudsime küll vist kõike võimalikku teha: kuulamine, lugemine, tõlkimine, kirjutamine ja kõik muud jutud. Karla oli ka juba kärsituks muutunud ning klõpsutas pastakat, mis Janele närvidele käis. Ma küll seda tähele ei pannud, aga kui ta märkuse Karlale tegi, siis ütlesin: "Sa pead talle ütlema: "Das geht mir auf die Nerven!"
Samal ajal rääkisime Kristjaniga igast teksti. Sofa ja Õieke olid jälle teemaks ning millegipärast oli tunni lõpuks Kristjani käel kaks mu pastaka kriipsu, nagu eelmisel aastal peale igat saksa keele tundi.
Vahetunnis sain poe juures Märdi ja Renega kokku. Rääkisin nendega ja siis sööma. Mul olid küll tunnid läbi, aga kuna lõuna ajal nagunii Rõugesse bussi ei lähe, siis ma oleks bussiga lõpuks samal ajal koju jõudnud, kui Märdiga pärast 3ndat tundi, nii et ootasin ta ära ja läksin seniks puhkeruumi raamatut lugema. "Nullpunkti" lugemine jõudis ka nüüd lõpusirgele. Tänu Märdile olen ma selle nädala jooksul kaks raamatut juba läbi lugenud, kuna ta on mulle vajalikud raamatud sebinud ja ma olen pidanud teda mitu korda kuskil ootama. See lugemiskiirus on mu puhul ikka saavutus, kuna tavaliselt ma loen ühte raamatut 1-1,5 kuud. 
Mõtlesin, et toon mõned laused ka sellest raamatust siia välja, mis ma üles kirjutasin:
* Mina olen see, kes tegelikult oma elu juhtlõngu peos hoiab.
* Tee seda, mida su hing ihaldab ja armasta elu. Need, kes püüavad armastust ise üles otsida, hirmutavad ta ära.
* Kui ikka midagi väga vaja on ja kui midagi väga soovida, siis maailm mängib need asjad lõpuks ikkagi kätte.
* Iga hetk ja iga emotsioon kasvatab meid inimesena. Iga hall kokkusattumus võib olla varjatud samm isikliku õnne poole.
* Igal sündmusel on oma roll ja eesmärk. Ka kõige mustem ja pimedam tunnel võib juhatada kõige sügavama oruni.
Märt nägi täna Henrit ja mind unes. Ma olen juba pikemat aega Henri ja me kevadiste seikluste peale mõelnud, kuna varsti on jälle kevad ning tahaks taas mingeid huvitavaid sündmusi ja inimesi jne. Lugesin eile blogist seda postitust, mis ma temast kirjutasin. Oeeh, nii vinge oli ja avastasin seda lugedes, et nüüd tundub Mikko selline salapäraselt tore inimene olevat. Lihtsalt olen ta isiksuse peale mõtlema jäänud peale me esimest vestlust. Vedasime kihla, et kuigi me alles saime tuttavaks, siis ei lakka me kunagi sõbrad olemast ja räägime ikka nagu vanad sõbrad, ka siis kui pole aastaid näinud.
Mulle meeldib see etapp, kui ma kellegagi tuttavaks saan. See on alati nii huvitav ja salapärane jne. Õhtul jäingi temaga jälle jutustama. Ta tekitab minus nii vastakaid arvamusi. Kohati ta meenutab mulle Karli, aga samas ta on täiesti teistsugune, omamoodi. Tahan kindlasti temaga veel rääkida ja kunagi kohtuda ka.

Lugesin päeval "Nullpunktist" lauset: "Pühenda igale sõbrale vähemalt 15 minutit iga päev," ja avastasin end Jaanusega rääkimast. Ta on üks nendest inimestest, kes inspireerib ja toob mulle mõtteid raamatukirjutamiseks ning lummab mind taas keskkooli mõtetega. Keskkooli aeg oli ja jääb parimaks ajaks mu elus, nagu reaalselt.

Toatüdrukust torumees

Eile Viitkale jõudsin, siis ei viitsinud teha enam eriti midagi, istusin sooja ahju ette ja hakkasin raamatut lugema, polnud nagu suuremat tahtmistki enam peale järjekordset vaidlust oma vanematega. "Nullpunkti" lugedes jõudsingi täpselt selle punktini, mis iseloomustab mu praegust seisukorda, tsiteerin siis järgmiselt: "Kodu ei olegi minu jaoks enam füüsiline või geograafiline koht. See on hingeseisund, mida ma pole enam ammu tunda saanud. Turvalisust tahan," aga mida pole seda pole. Kodus pole üldse hea. Iga talv täpselt sama teema.. Ma tahan üksi elada ja mitte kellestki sõltuda, sest iseendale loota on kõige kindlam, teades, et sind ei saa keegi reeta.
Kusjuures ma tegin täna avastuse, et selle viimase aja suure lugemisega on tõusnud ka mu lugemiskiirus. Ma olen rahul.
Täna hommikul oli aga ülimalt tore, vaatamata sellele, et Märt vaatas kella 5.50 ja arvas, et kell on juba 6.50 ning siis haukus Fredi tund aega ümber maja. Raske oli ärgata, aga sellegi poolest oli ülimalt hea hommik. Tähtis on see, et hommikust peale oleks hea feeling. Tiina tuli ka meiega linna ja siis sai terve tee veel kõike seletatud, kuni lõpuks kooli jõudsin.
Esimene tund oli saksa keel, kuigi ma isiklikult oleks ta tunniplaanis teiseks tunniks paigutanud. Hommikul kohe täie rauaga saksa keelt pähe ajama hakata ei ole nii meeldiv, kui seda näiteks kella poole 11 ajal teha.
Käisin enne neljandale korrusele minekut veel kolmandal netis ja sain kirja, mida ma olin oodanud. Hommik oli korda läinud, mida võimendas veel kahe toreda inimese nägemine, kellega tulevad meelde ainult positiivsed ja naljakad mälestused - Siim ja Hando.
Esimene asi, mida klassi sisenedes märkasin oli klassikaaslaste dresscode, mis jaotus enam-vähem ühtlaselt black and white'ks. Tüdrukud kandsid heledat ning poisid olid mustas. Kui seda täheldasin, siis mainiti kohe ära, et ainult mina olen kirju, mille peale täheldasin, et mulle meeldivadki ruudud, täpid, triibud, lilled, tähed jms. Ühesõnaga: "Mulle meeldib värvikus ja sellega silma paista!"
Saksa keel algas kodutöö kontrollimisega. Ma ei tea, mis imelik laine mind tabanud on, et ma kõik kodutööd ära teen, viimse kui ühe. Eile ka tegin, nii et täna oli sellest ka kasu. Lisaks sellele kordasime veel eelmisel tunnil õpitut.
Dialoog oli ka äge. Kuna tunni alguses juba mainiti, et hotelli toatüdruk on ühtlasi ka juuksur ning me pidime lahendama situatsiooni, kus kurdame hotelli administraatorile, et vann on katki, siis Kristjan ütles seepeale, et samahästi on toatüdruk ja torumees nüüd ühes isikus ja oligi. Meid Kristjaniga ristis õpetaja aga abielupaariks, kes oma muret kurtma pidi. Ma mängisin kärsitut klienti ja nõudsin seal, et kohe see viga parandataks jne. Nalja sai, nagu ka sellega, kuidas me Kristjaniga nö vanu aegu eelmisest aastast meelde tuletasime ja ta täheldas, et õpetaja on teletups, kuna projektor ees seistes nägi ta oma riietes välja täpselt nagu tinty-winky, kelle kõhul on just telekas tööle läinud. Me olime nii kõveras ikka.
Tunnis sai tõlgitud veel ja sõnu ning väljendeid kirja pandud. Lõpuks ma ei viitsinudki enam ja hommikune uni jõudis järgi, ootasin ainult, et tund läbi saaks. Vahepeal, kui teised mingeid väljendeid pakkusid, mis kuhugi sobis ja õpetaja vahelduseks mind küsis, siis ma kordasin teiste öeldud asju kogemata üle, kuna ma polnud kuulanud, kui nemad neid ütlesid, aga vabandasin end sellega, et ma õppisin enda jaoks hääldust ja kordamine on ju tarkuse ema, või mis?
Tunni lõpus ma ei viitsinud enam sõnaraamatus vajaminevaid sõnu otsida ja pakkisin asjad kokku, mille peale õpetaja käskis asjad uuesti välja võtta.
"Minut on veel tunni lõpuni aega, sa jõuad selle ajaga 3 sõna kirja panna" ütles õpetaja.
Mina: "Ma mõtlesin peas sõnad valmis ära!"
Õpetaja: "Mine kirjuta need kolm sõna tahvlile siis!"
Mina: "Mul on ainult kaks," aga need kaks sõnad olid ka teemavälised, mille peale õpetaja ütles, nii et terve klass kuulis: "Homme loeb Birgit oma sõnad kõik meile ette" ja saigi minut läbi. Tunnistasin õpetajale, et ma väsisin tunni lõpuks ära.
"Nii suur inimene suudaks seda varjata" manitses õpetaja ja naeris.
Läksin otsejoones kursusejuhataja juurde, kellel oli praktikaaruannete kohta nii palju juttu, et ta rääkis seda veel poole jätkusuutlikuse tunni arvelt ja siis juba kogu klassile. Enne seda aga läksin ära juba klassi, saatsin turismilugu toimetusse ja muljetasin kursusejuhatajaga, kes ka vahepeal sinna oli tulnud, kuni teised tulid ja praktikaaruande täitmise tõsine teema üles võeti. Alles nüüd hakatakse asju väga täpselt ja korrapäraselt nõudma. Mulle isegi meeldib, ei taha koolis väga mingit lebotamist. Ma pean ka mõned asjad praktikaaruandes ära parandama ja juurde lisama. Homme või ülehomme tegelen sellega. Reede on ka vaba, samuti ka järgmine.
Kui kursusejuhataja lõpuks läinud oli, alustas jätkusuutlikuse õpetaja järgmiste sõnadega: "Ma ise ka koban selle jätkusuutlikuse maailmas ja pimeduses" ja täheldas, et tal on hea meel, et me kursusejuhataja nii palju tema tunnist ära raiskas, kuigi arvasin alguses vastupidist.
Õpetaja rääkis natuke jätkusuutlikuse teemal ja hakkas siis iseseisva töö teemasid jagama, mis viis mu kursusekaaslased tagasi lapsepõlve, kus vaieldakse mingite tühiste asjade peale. Teemavalikul kostus siis järgmisi repliike: "Mina tahan seda teemat!", "Ei, mina tahan!" Ma siis ütlesin selle kõige peale, et jätke mulle see, mis üle jääb, aga õpetaja pakkus mulle säästva arengu Võrumaa teema, kuna ma olen juba turismitalude külastamisega Võrumaal tutvunud ja üldse siin igalpool ringi käinud.
Lugesime veel mingit teksti ja õpetaja andis teemade allikaid meile, samal ajal, kui ma raamatut lugesin. Jätkusuutlikuse tund läks palju kiiremini, kui saksa.
Vahetunnis läksime Niki ja Märdiga Niki juuurde. Viisingi kaks asja kokku, mis ma arvanud olin ja millele eelmisel vahetunnil kursusejuhatajaga muljetades kinnitust sain, et Niki elab nüüd mu kursusejuhataja majas. Rääkisin talle ka siis, mille peale Niki mega head teksti pani, nii et me Märdiga olime nii kõveras. Niki on äge oma jutuga. Kainelt on ta äge ja purjuspeaga on ka hästi äge. Siis, kui Egoni sünnipäev oli, siis Niki seletas Vabakal mulle igat ägedat teksti oma seiklustest, kuidas ta õhtul linna tahtis tulla, aga juhuslikult polnud tal just sente ja ei saanudki bussi peale minna jne.
Mingi aeg läksime kooli tagasi, tehnomajja seekord. Rääkisime aartiumis Märdi, Niki, Egoni ja Preeduga juttu, kuni nad baggi tegema läksid ja siis ma jäin aartiumisse raamatut lugema. Märdil läks nii kaua aega, et ma jõudsin mingi 100 lehekülge ära lugeda.
Enne koju minekut käisime veel Chillinist läbi. Astusin autost välja ja leidsin maast euri. Polegi nii palju leidnud, tavaliselt leian 1,2 või 5 sendiseid. Naersingi, et leidsin söögiraha.
Kui arvesse võtta seda, kuidas ma postitust alustasin, siis ma ei tahtnud täna ka koju minna ja tulin jälle Viitkale. Tõime Anita ka Vastseliinast koju, kuigi ta pidi terve õhtu omaette olema, sest mul oli juba koolis nii haige uni, et kui koju jõudsime, siis magasime õhtul mingi poole 7ni. Eluheaa oli. Nägin Joosepit unes ja siis oma vanu klassiõdesid Kristinat ja Kristiannet.
 Nüüd hakkasin blogi kirjutama ja siis mingi aeg õpin saksa ära. Vahepeal panime Anitaga segast. Hommikust peale on mind Terevisiooni lambamultika soundtrack kummitanud. Tunni ajal ka omaette laulsin ja nüüd nakatasin Anitat ka sellega. Kusjuures ma mõtlesin mingid sõnad ka sellele peas: "Ma olen siin ja homme seal, ma olen igalpool ja siin" vms. Loomingulisus? Kust see nüüd tuli? Jälle nullpunktist vist. Tsau!

See purk on nagu naljanumber

Ilm tegi hommikul nalja - lund sadas. Mõned olid enne mind juba koolis, nii näiteks sai Janega mingit lollakat juttu aetud, kuni õpetaja tuli ja meid klassi lubas. 

Esimene tund oli jälle inka klassis, kuna inglise keele õpetaja on kuskil reisil.ja siis toimuvad paljud tunnid tema klassis. Jälle uus tund, aga vana hea õpetaja. Seekordseks uueks aineks siis sihtkoha tootearendus, kuigi mulle tundus terve tund, et me räägime seda, mida me juba turismimajanduses ja reisikorralduses rääkinud oleme. 

Tunni alguses toimusid järsku pinginaabrite vahetused, kuna Greete ütles enne tundi, et ta ei taha üksi istuda ja Mariliisil hakkas temast kahju ning ta hülgas Jane, kes omakorda kutsus enda kõrvale Rele. Jane ütles alguses, et Greete võib minu kõrvale istuda, aga ma keeldusin ja väitsin, et Anne-Mai vaim istub mu kõrval ega taha kedagi teist sinna. Vahepeal on mul nii kahju, et teda päriselt pole.

Põhjusel, et oma koha peal istumine meenutab talle inglise keele tunde, tormas Marilin hoopis minu kõrvale istuma, nii et tema pinginaaber jäi üksinda, haha.

Sihtkoha tootearenduse tunnis toimus aine tutvustus ja siis räägiti terve tund Võrumaa turismiobjektidest ja teenustest. Ma rääkisin ka alguses kaasa, aga kuna õpetaja jutus polnud midagi uut, mida kõrva taha panna, siis võtsin raamatu ja lugesin seda, kuni tunni lõpuni. 

Ma ei tea, kas see raamat või möödunud sündmused mõjutasid mind nii, et ma tundsin, et mul oli terve päev reaalselt nii sitt ja alandatud olla, sest mu vanemad on facking värdjad. Ma vihkan oma ema! Raamatu peategelasel oli ka täis pask elu, et seda kõike lugedes järjest hullemini ma end tundsin. Kuigi päeva alguses ei tea kunagi, kuidas päev võib lõppeda. See oli ainult üks farss kõige muu hea juures. Kui ma kodus ei peaks olema/elama, siis tunneksin ma end palju kindlamalt.

Läksin vahetunnis puhkeruumi istuma, teised tulid ka mu juurde. Lugesin vahelduva eduga raamatut ja sain vahelduva eduga igasuguse klatši kuulda millegipärast..Kui ma seda kõike siin kirjutan, siis ma tunnen, et see kuradi "Nullpunkt" mõjutab mind, aga ärge pange tähele.

Saksa tunnis oli jälle nii palju tegemist ja õppimist, et polnud aega ei lugeda ega mõelda. Õigemini õpetaja imiteeris raamatu sulgemist, mis tähendas, et ma pean raamatu ära panema ja Kristjanil keelas telefoni kasutamise, kuna ta lähtub kooli sisekirja eeskirjadest, millest enamik muidu kunagi kinni ei pea.

Tunni alguses pidime loosi võtma, et endale paariline leida, kellega kodust teksti dialoogina lugeda. Ma pidin Janega lugema. Omaarust loen saksa keeles hästi, aga millegipärast tegi Jane mu sõnades mitmeid parandusi. 

Kuna ma seal klassi ees juba olin, siis valis õpetaja minu üheks klassi ees dialoogi ettelugejaks, teiseks osutus Karla. Mängisin kergelt lolli seal tahvli ees. Pidin nö kliendile, kelleks oli Karla, näitama, kus hotellis miski asub. Tegin siis igasuguseid nägusid ja mängisin lolli, millest piisas, et tervet klassi teadlikult naerutada. 

Pärast sai veel naerda, aga vältimaks eelmise aasta sekeldusi, siis ma parem sellest siia ülekannet ei teeks, enda heaolu huvides.

Kirjutasime õpikust lauseid ja sõnu vihikusse ning tegime mingit kuulamisülesannet, mille käigus avastasin, et mul käed tindiga koos. See on tavaline mu puhul, kuigi Kristjanil piisab juba sellest, et mind titaks pidada. Ta alguses oli mega vaikne, aga pärast sai ikka igast asju seletatud. Pidin talle ikka seletama seda, kuidas ükskord trepikojast välja astudes Tanel mulle vastu vaatas jne. 

Tavaliselt, kui dialooge hakatakse lugema, siis me loeme koos Kristjaniga neid, kuna me istume kõrvuti, aga me seletamise peale, jagas õpetaja meid nii, et Karla pidi Kristjaniga lugema ja mina lugesin koos õpetajaga. 

Kristjanil oli redbulli purk laua peal. Vastupidiselt minule, joob ta ikka veel energiajooke. Kristjan tahtis keset tundi just jooma hakata, aga õpetaja küsis teda samal ajal, kui ta purgi kätte oli võtnud, mille peale  õpetaja ka naerma hakkas ja ütles: "See purk on nagu naljanumber - kogu aeg peab näpuvahe olema."

Tund sai jälle üllatavalt kiiresti läbi, kuigi seekord ma vaatasin päris mitu korda kella, vastupidiselt eilsele. Tahtsin nii väga sealt minema, kuna mul oli nii palju vastikuid mõtteid, mida töösse summutatud. Nüüd mul ongi valmis kirjutatud turismi artikkel, mis läheb laupäevasesse lehte ja siis hakkasin blogi kirjutama. Mul nii hea olla nüüd. Märt vahetab mu autol ühte juppi ja siis lähen täna tema rõõmuks Viitkale ja homme koos kooli. 

Liiga lihtne

Öösel mitu korda üles ärgates, olin veel nii kindel, et ma raudselt ei jõua hommikul üles tulla ja kooli minna, aga tulemuseks oli hoopis vastupidine reaktsioon - nii kui kell helises, tulin ma suurima rõõmuga üles ja sättisin kooli minekuks end valmis, kuigi panin juba eelneval õhtul asjad kokku. Ei jõudnud lihtsalt ära oodata enam, et kooli saaks. Seepeale tsiteerin kohe Margus Karu. Hakkasin nüüd "Nullpunkti" lugema, vahelduseks Nicolas Flameli saladustele. Suutsin "Nõia" nelja päevaga läbi lugeda ja kuna raamatukogu, kust ma selle võtsin, tellis esimese, teise, kolmanda ja mingil põhjusel viienda, mitte neljanda raamatu, siis pean nüüd ootama, kuna ilmselt on ka Võru Keskraamatukogus sellel raamatul järjekord.

"Nullpunkt" on päris huvitav. Nii palju, kui ma seda juba lugenud olen, veendun üha enam, et see raamat sarnane sellele, mida ma oma gümnaasiumi ja üldse kooliajast kirjutada tahan, ainult, et mul on palju värvikamaid ja toredamaid inimesi ning sündmusi sinna kirjutada. Nüüd ma umbes tean ja olen saanud aina rohkem inspiratsiooni oma esimese raamatu kirjutamiseks. Mõtlen vaikselt juba oma esimese raamatu peale..

Tsiteerin siia vahepeal siis ka Margus Karu: "Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem."

Mingil määral iseloomustab see mu praegust koolis käimist, kuigi ma lükaks selle teise poole lausest ümber, sest minu arvates on koolis lihtsalt lõbus ja kool pikendab noorusaega, sest ma ei taha veel niipea tööle minna. Juba mõtlen, mida ma sügisest edasi õppima hakkan. Mõtteid on palju ja erinevaid. Tahaks midagi õppida, aga samal ajal tahaks ajada oma asju ja kirjutada valmis oma raamat ning alles siis kõrgharidust omandada. Praegu on nende reformidega nii keeruline aeg, et ma ei viitsi isegi süveneda sellesse. Ühesõnaga: "Meil on aega veel!"

Lubasin Piidole, et nüüd, kui mul praktika läbi ja ma jälle kooli lähen, siis lõppeb tal ka lebotamine ja üle laskmine, nii et vean ta ka iga päev endaga kaasa. Kuna ta ärkas eile õhtul alles kella 4 ajal, siis polnudki tal enam mõtet magama minna, nagu ta ise ütles: "Mõtlesin nüüd, et pohh, magamine ongi liiga mainstream, võin ilma magamata ka seal koolis kolmeni ära passida," nii et kui koju jõudis, siis vajus nagu laip riietega voodisse ja magab siiamaani. Ta võikski nüüd samas tempos jätkata, et öösel ärkab 4-5 ajal üles, käib netis, õpib ja siis 7 ajal lähme kooli. 

Ma kahjuks nii ei saa, ma tulen koolist, pikutan mingi aja ja siis hakkan õppima, kuigi ma kirjutan siin õppimise asemel jälle blogi. Täna anti juba õppida. Esimene tund oli uue õpetajaga, kellest ma olin varem juba kuulnud ja ka temaga kokku puutunud, aga sellegi poolest ei mäletanud ta isegi mu nime, kuigi olin enne tundi klassikaaslastele öelnud: "Oh see on mu sõps juba." Vahepeal praktika ajal käisin ikka kursejuhatajaga koolis seletamas, siis too õpetaja oli ka parasjagu õpetajate toas. Ta on Eesti filoloogiat õppinud, siis analüüsis mu artiklit läbi. Sain mitmele asjale kinnitust. 

Täna küsis see sama õpetaja, et kuidas siis on gümnaasiumijärgne kutseõppe?"

Ma ütlesin sellepeale üle klassi: "Liiga lihtne," mis on mu hea sõbra Po üks põhilisemaid väljendeid, aga ega nii on. 

Õpetaja: "Lihtne jah - kodutööd ei anta, ainult mina see paha käsen Teil nüüd esseekese kirjutada." Lisaks käskis ta veel igasugustelt kodulehtedelt materjali ammutada ja ökoloogilist jalajälge teha. Pidime seda vist gümnaasiumis arvuti tunnis ka või kuskil tegema, aga ma mäletan, et ma ei teinud, ma sain niisama tookord hindeid ägeda jutu ajamise eest. 

See aine siis, mis mida me nüüd 20 tunnipaari jooksul omandama hakkame on jätkusuutliku arendamise alused. Ühesõnaga ökoteema. Õpetaja sõnul on ta sarnast ainet ka mehhatroonikutele andnud, mille peale mul automaatselt Mango ja kõik need gümnaasiuminaljad seoses tema ja ökomajandusega: Öko Magnus, Magnuse Ökotalu jne.

Ega õpetaja vist ise päris täpselt aru ei saanud, mida ta meile  seletas. Näitas ühte ja teist kodulehte ja rääkis, aga peale tundi jäi ikka mitmel klassikaaslasel õhku rippuma küsimused, millest nad aru ei saanud, mille peale täheldasin: "Ta lihtsalt näitas, me ei pea veel midagi tegema."

Läksin ka teistega puhkeruumi. Üritasin läpakaga netti saada, aga seal pani nett jälle segast ja siis hakkasin raamatut lugema ning kommenteerisin teiste jutu peale vahele vahelduva eduga midagi, kuni Märt, Kõrts, Niki ja Egon tulid. Siis läksin nende juurde. Kõrts jälle säras. Ta on üldse nii äge kogu aeg. Ta oli Märdi kõrval teine inimene, kes mulle armsalt nimepäeva soovis, rääkimata muidugi Silvast, kes juba öösel mind oma sõnumiga üles ajas, hull nagu ta on.

Märt tegi mulle nimepäevaks sefiiritordi, õigemini me tegime seda niivõrd, kuivõrd koos, enamus töö tegi siiski tema ära. Märdi vanaema juba ütles, et Märt võtab oma emalt ameti üle. Ta nii pro kokk juba. Sefiir sai ka megahea, ma enamusaega sõin seda seal, seni kuni Märt üritas torti ennast teha, et sefiir peale panna, lõpuks pidime ikka uuesti topeltkoguse sefiiri tegema. 

Kõrtsi nimepäeva õnnitlus oli aga järgmine: Ilusat nimepäeva sulle Briksuu aka Birgit  Või Biku või noh ma kah ei tea palju sul neid nimesi on  Aga täna oled Birgit on mida tähistada vähemalt!"

Vahetunnis ka rääkisin nendega puhkeruumis juttu, kuni teised klassikaaslased hakkasid saksa klassi poole suunduma, jooksin neile ruttu järele, sest meil oli sel aastal esimene saksa tund ja mõtlesin, et muidu keegi võtab mu koha ära. Sain peaaegu oma vana koha peale istuda, ainult et nüüd istun täitsa ääres, täpselt posti taga, nii et õpetaja ei näe mind, kui ta klassi ees seisab, vaatamata sellele, suutis ta mind ikkagi mitu korda keelata, kuna post keset klassi mu häält ei varja ja Kristjan hajutas ka tähelepanu.

Vaatamata sellele õnnestus mul saksa tunnis olla multifunktsionaalne, see tähendab, et ma kirjutasin kõik vajalikud sõnad, väljendid ja laused üles ning küsisin õpetajalt, kui midagi jäi arusaamatus, lugesin vahelduva eduga raamatut ning rääkisin ja naersin vahelduva eduga Kristjaniga. Juba esimesel tunnil - naerupallid is back. Mul hea meel, et ta kõrval saan istuda, täna juba sai nalja ja ma eeldan, et saab edaspidigi, nagu eelmisel aastal. 
Teised olid ka hästi sõbralikud ja ägedad. Naersin jälle Janet, kes diagonaalis üle klassi paistab. Ta ei jõudnud kuidagi enam saksa tunnis ära istuda, mille peale naersin teda ja ütlesin: "Seisa siis!"

Saksa tund ise algas aga hoopis sõnade ütlemisega: "Darf ich ein(e)...mitnehmen." Õpetaja ütles mingi saare nime ning andis võimaluse sõnaraamatuid kasutada, et öelda, mida tahaksime saarele kaasa võtta. Pakkusime siis igasuguseid asju, Kristjan muidugi leidis igast haigeid sõnu ja sai naerda. Kogu nende sõnade pakkumise juures oli aga üks konks, mis nagu hiljem selgus, et saarele võis kaasa võtta ainult asju, mis sisaldavad tähte I või U, vist oli nii. Ma poleks seda lahendust vist välja mõelnud.
Ma pakkusin riideid, Kristjan pakkus mõõka ja jooki. Kui õpetaja ütles, et saarele riideid kaasa võtta ei tohi, siis ma ütlesin, et ma ei lähegi sinna, mille peale Kristjan: "Mis sinna võivad minna siis paljad joodikud mõõkadega v?"
Võtsime õpikust uue osa edasi, panime uusi sõnu ja väljendeid kirja ning lugesime dialooge. Ma sain tarka panna oma üle-eelmiseks nädalaks õpitud ja korratud saksa keelega. Dialooge sain Kristjaniga lugeda. Sai nalja jälle. Kristjan luges nime: "Michael", nagu inglased loevad, aga õpa ütles, et seda peab lugema nii nagu sakslased seda teevad, lõpuks Kristjan ütles selle kõige peale: "Pohhui, üldse Mihkel!"
Mina: "Loodame, et pärast peame neid dialooge ette ka lugema, siis ütlegi "Mihkel"", mille peale Kristjan täiega naerma hakkas. Pärast kuulasime ja täitsime veel töövihikust ka lünki. Nood olid nii kerged, aga Kristjan uimas haigelt, siis naersin teda. Kolm korda kuulasime toda asja, kuigi mul olid ammu kirjas juba kõik, siis jutustasime Kristjaniga, nii et õpetaja pidigi mitu korda keelama meid. Hakkab jälle pihta jah!
Peale tundi sain Preedu ja Egoniga kokku ja Märt ootas mind, rääkisin seal nendega ja läksin sööma. Nad pidid baggi minema tegema, aga jälle jäi ära ja siis ma ei saanudki puhkeruumi tööasju tegema minna. Praegu peaks ka ühte artiklit kokku panema, aga ilmselgelt tundub blogi kirjutamine palju ahvatlevam tegevus kui kohustuste täitmine. Kool inspireerib blogi kirjutamist ikka väga palju. Tundides juba mõtlen ja kirjutan telefoni, mida õhtul blogisse kirjutada.
Peale kooli tuli jälle haige uni peale, nagu tavaliselt, a nüüd mega hea olla. Tahaks juba homme kooli.