Rohkem tegusid

Huvi kirjanduse ja lugemise vastu on jälle nii suur, et loen iga päev kella poole üheni, vahel isegi kella üheni raamatuid. Lisaks sellele antakse meile veel peaaegu igaks loenguks erinevaid pdf failis tekste lugeda. Püüan end igaks tunniks ettevalmistada ja järjest hakata tegema kodutöösid, et semestri lõpuks asjad ei kuhjuks. Praegu loengi raamatuid Eesti teatriajaloo seminaritööde jaoks ja kogun ka Eesti kirjanduse ajaloo essee jaoks materjali. Viimase jaoks pean läbilugema 6-7 raamatut ja valima ühe etteantud teemadest, millest kirjutada. Mina valisin riietuse ja käsitlen seda teemat erinevate raamatute põhjal.
Ma nüüd ei saagi aru, kus mul viimane postitus pooleli jäi. Ahjaa, vist sellega, et plaanisin kolmapäeval välja minna. Käisin Annuga jalutamas. Mul hakkab järjest meenuma inimesi, kes Tartus elavad ja kellega veel välja minna. Esmajärjekorras muidugi need, kellega siiani väljas olen käinud ja lisaks vanad klassikaaslased, sugulased jne. Pühapäeval maal vanaema sünnipäeva ja vanavanemate päeva tähistasime, siis täditütar ka kutsus mind külla endale. Tema ja mitmed teised elavad aga kesklinnas, siin Annelinnas on vähe lihtsam, piisab jalutamisest, kesklinna minekuks tuleb vähe pikem matk ette võtta. Selleks on mul jalgratas, millega juba mitu väljasõitu olen teinud. Tahtsin kolmapäeva hommikul rattaga kooli minna, aga ilm oli halb. Neljapäeval olin valmis juba minema, aga siis avastasin, et mul on rattalukuvõti kadunud ja sellepärast pidin nädala lõpuni ikkagi autoga kooli käima. Alles esmaspäeval sain rattaga kooli minna, kui kodust olin varuvõtme üles leidnud.
Eelmine neljapäev töötas kõik vastu mulle. Kui hommikul rattaga kooli ei saanud minna, siis õhtul läksime Etsiga niisama sõitma. Kõigepealt avastasin, et ratta spidokas ei tööta, sest mingi väike plastmassi osa on kinnitusest ära murdunud ja see ei hakka enam lugema, aga ega päästa ka enam midagi ei anna, tuleb uus osta, aga selle jätan uueks hooajaks. Lisaks sellele olid rehvid pooltühjad, pidin nendesse veel õhku laskma ja alles siis läksime sõitma. Täiega suur tuul oli ja ma oleks ilmselt ammu juba alla andnud, aga Etsil oli kogu aeg tempo peal ja kuna mul oli talle nii palju rääkida, siis pidin temaga sammu pidama. Ma polnud jälle mingi 2 nädalat sõitnud ja ma nagunii kulgen üksinda rahulikus tempos, nii et seekord võttis lõõtsutama küll see sõitmine. Etsil oli vaja ikka Tartule ring peale teha ja ilmselt oleks me seda teinudki, kui ma mingi aeg poleks protestima hakanud. Päris paljudes kohtades sai ära käidud ja rattaga nägi kõike hoopis teise nurga alt, kui autoga sõites. Põhiline oli ikka see Tallinna ja Tartu võrdlemine, millest juba Mallaga esmaspäeval Annelinnas juttu oli. Kui Annelinn on nagu Lasnamägi ja tiik Malla maja juures on nagu Õismägi, siis Tartu Ringtee tänav on nagu Laagna tee kanal Tallinnas. See tunne tekib eriti üleval viadukti peal, kus tekib tunne, nagu oleks Laagna teel üleval silla peal. Tartus pole ainult paekivist kanalit. Tegin seal üleval pilti ka, siis Ets ütles, et kõik tahavad alati seal pilti teha.
Sõitsime edasi ja hakkasime mingi aeg üle tee minema, aga täpselt sebra peal peatus auto, mille juht tundus tuttav. Küsisin alguses naljaga Etsi käest: "See on Tõnis Mägi v?"
Ets jõudis lähemale ja ütles: "Jah," tegemist oligi Tõnis Mäega, kes oma kirsipunasega Toyotaga sebra peal peatus ja vasakpööret tahtis teha, samal ajal kui mina pidin ootama, enne kui ta eest ära sõidab. Koju jõudsin, siis Piret oli mulle kirjutanud, et kolmapäeva õhtul Pilvede all vaadates oli ta mõelnud, et tahaks kohata Alberit kehastavat Ain Lutseppa ja juba neljapäeval tuli ta tema tööjuurde sööma. Vahel piisab vaid ühest mõttest ja soov juba täitub. Nagu mul hiljuti oli, kui mõtlesin, et tahaks sõita Tamari autoga ja siis ta kutsus mind kainekaks. Tamari autoga sõitmine tundus alguses pigem hirmutav, aga nüüd on see minu jaoks üks mugavamaid ja paremaid autosid üldse.
Üritan ikka iga õhtu kuhugi jõuda, kuigi see nädal pole ma eriti kuskil käinud. Selle eest sai eelmine nädal aga topelt käidud. Kolmapäeval jalutasime Annuga niisama Annelinnas. Käisime Prismas, otsisin ühte asja, aga ei leidnud. Kõige naljakam on muidugi see, et kui kolmapäeval ei leidnud ma asja, mida osta, siis sel esmaspäeval ei leidnud ma poodigi üles. Mõtlesin, et käin rattaga kiirelt poes ära, aga läksin alguses hoopis valele poole. Kui Etsiga sõitmas käisime, siis ta ka naeris mu üle, sest mul ei meenunud, kus Karlova linnaosa asub. Ma tunnen tegelikult Tartut, aga ma ei pane vahel lihtsalt koht ja nime kokku. Sõitsingi kogu aeg Etsi järgi, sest tal omad ringid, mida sõita, aga mina ei osanud tihti ette näha, et kuhu ta järgmiseks sõita tahab. Lõpuks ta saatis mind maja ette ära. Jäime veel jutustama ja lubasime see nädal uuesti sõitma minna.

Jõudsin tuppa, siis tegin tervisliku päeva lõpuks endale ühe smuuti, käisin pesus ja koristasin köögi ära. Pärast sain ikka Pireti käest sõimata, et prügi oli välja viimata. Täna juba teisipäev ja prügi oli endiselt välja viimata. Ma ei tea, mind ei häirinud, ühikas ma unustasin vahel terveks nädalavahetuseks prügi välja viimata. Mul seda rattaga suht raske ka koos alla tassida, eraldi poleks viitsinud viia, kui arvesse võtta seda, kui laip ma kaks päeva järjest olnud olen. Eile ei jõudnud loenguski olla, esimese loengu surin kuidagi ära ja siis läksin koju magama. Patt oli küll pool päeva maha magada, sest väljas oli nii hea ilm. Täna on õnneks ka, aga ma pean jälle mingi aeg loengusse minema. Ei teagi, kas minna esimesse loengusse või teise. Eesti kirjanduse ajalugu on nii igav loeng, et mitmed meie kursuselt lihtsalt ei käi enam seal kohal. Õnneks selle semestri lõpuks peab sellest ainest ainult essee tegema, millega ma juba tegelen. Kevadel tuleb Eesti kirjanduse ajaloo teine osa ja tolle lõpus on alles eksam, nii et hetkel saab vast lebomalt võtta. Reedel saab varem koju ka, sest tolle aine loeng on viimane.
Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis sai eelmine nädal topelt väljas käidud. Neljapäeva õhtul tulid Janno ja Kaimar mulle järgi ja läksime linna peale. Mulle ikka hullult meeldib Janno vana viiene hainina bemm. Sai tagaistmel nostalgitseda ja lapsepõlve meenutada. Kaimar pani neid vanu häid lugusid ka ja siis tiksusime mööda linna ja selle ümbrust ringi. Nii hea feeling oli. Ma olin tegelikult üsna väsinud pärast rattasõitu ja mõtlesin, et ma kaua ei viitsi olla, aga lõpuks läks ikkagi 12ni ära, sest läksime neljapäevakule. Aitasin neil koha välja googeldada, kus kokkusaamine toimus. Nad poleks seda ise välja mõelnud. Street.ee lubas pool tundi enne toimumist teada anda, et kus üritus toimub. Märksõnadeks olid Physicum ja Chemicum ehk siis ülikooli teadushooned. Ma polnud kunagi seal käinud. Sealne arhitektuur on muljetavaldav. Meenutab natuke isegi Rotermanni kvartalit Tallinnas. Jah, jälle ma toon võrdlusi. Ets juba ütles, et krt mine sinna Tallinna ära, aga ma ütlesin, et step by step, kõigepealt Tartu ja siis vaatab edasi, kuigi Tallinnaga ma olen paremini tuttav, kui Tartuga.
 Physicumi ja Chemicumi vahelisse suurte parklasse oli kogunenud ülipalju autosid ja inimesi. Ma ei uskunud, et Tartus nii palju osse on. See on pigem hipide ja jalgrataste linn, kus tuunitud autosid näeb vähe. Arvasingi, et Mc'i kõrval parkla, mis on nö Tartu Vabakas, ongi kogu osside kogunemiskoht ja neid on vähe, kuid eksisin. Samas muidugi oli neljapäevakule kokku tulnud palju rahvast väiksematest asulatest, kus ossid peamiselt tegutsevad. Võrustki oli päris mitmeid.
Kõigepealt tiksuti seal suures parklas, aga nagu ma arvasin - nii kui kell 10 sai, tuli politsei sinna ja rahvas liikus kolonnides sealt minema. Suunduti Tartust Võru poole jäävale maanteele, mis kogu selle rahva poolt lihtsalt ummistati ära. Kõik kohad olid autosid täis ja ma olin kindel, et seal hakatakse kiirendama, vb tehtigi seda, aga me ei näinud, mis eespool toimus, vaid parkisime koos teistega maanteel, kuni politsei sellele taaskord jälile sai ja kohale tuli. Kolonn liikus Tõrvandi poole ja tahteti siis uuesti maanteele minna, aga politsei oli ees ega lasknud sinna enam. Mindi Raadile, kus tavaliselt neljapäevakud toimuvad. Autod kogunesid ringi ja iga natukese aja tagant oli keegi ringi keskel driftimas või niisama kummi vilistamas, kuni jälle politsei tuli ja ise ringi keskele asus. Kõik tõmbasid täistuled peale. Lõpuks tulid politseid autost välja, rääkisid korraldajatega midagi ja järsku kogunesid inimesed autodest samuti sinna keskele ja jäidki sinna, kuni politsei buss tuli, kust tuldi välja koeraga, kelle abiga aeti inimesed politsei autodest veidi kaugemale, aga inimesed jäid endiselt ringi ja keeldusid lahkumast. Meie olime eemal autos ja vaatasime kõike seda pealt. Ma ei tea, mis seal räägiti, aga noo oli ikka tahtmist seal passida ja politseidele lolli ajada.
Politsei oli selle suure massi vastu võimetu. Neljapäevaku lehel oli street.ee kirjutanud ka, et koos oleme võitmatud. Ma olin tegelikult hämmingus kogu toimuva üle. See oli ühtsuse tunne ja seda on raske siin kirjeldada. Lihtsalt oldi, suurt midagi tegelikult ju ei tehtud. Ma arvan, et kui seal Physicumi ja Chemicumi vahelises parklas poleks hakatud oma auto mootorit testima, siis oleksime seal rahulikult edasi võinud olla.
Vahetult enne neljapäevaku algust, oli Kaarsillal mingi mees, kes ei tahtnud alla tulla. Seal oli mitu politseibussi ja päästeteenistus ning läbirääkija, kes üritas mehele mõistust pähe panna, aga too istus seal päris kaua. Ma kohe hakkasin seoseid looma, et raudselt on see strateegia - saadeti üks lollike sinna Kaarsillale politsei tähelepanu püüdma, et üleäänud rahvas saaks rahulikult neljapäevakut pidada, aga Tartu pole nagu Võru, kus tihti ainult üks patrull on liikvel. Neid jagus õhtu jooksul ikka kõikjale. Mul oli tol õhtul peas igasuguseid mõtteid ja sellest oleks päris hea reportaaži saanud. Koju jõudsin, siis nägin Rolandi pilti Emajõest ja sildadest. Kirjutasin talle kommentaari ja naersime, et see oli tema raudselt, kes seal istus ja alla ei tahtnud tulla.

Reede hommikul ärkasin jälle sellepeale, et Helen kolistas köögis. Ma ise üritan umbe vaikselt öösel liikuda, kui teised magavad, sest ma lähen tavaliselt viimasena magama ja ärkan teisena. Piretit omakorda häirib see, et me Heleniga mõlemad paneme hommikul välisukse pauguga kinni, aga noo see ustepaugutamine on mul juba vana häda. Kodus sain ema käest kogu aeg sõimata sellepärast. Varsti ongi Tartus juba see tunne, nagu mul Rõuges oli. Tegelikult ei viitsi üldse siin Tartus olla, eriti peale nädalavahetust. Tahaks Märdiga juba koos olla. Ta on haige ka praegu, jäi eile koju. Oleks ma teadnud, et tal tervis nii halvaks läheb, siis oleksin ise ka veel koju jäänud. Järgmine nädal ma ilmselt tulengi alles esmaspäeval, sest mu lemmikõpetajal on sünnipäev ja tahan lilli viia talle esmaspäeva hommikul.
Reedel tulin Võrru, siis käisin Märdi juurest läbi ja läksin Maria juurde juuksurisse. Saatus üldse vist ei taha, et me kokku saaks, sest kõigepealt ma ei leidnud ta salongi üles ja kui helistasin talle, siis võttis mingi mees vastu. Maria ütles, et kõik helistavad tollele mehele kogu aeg, sest paljudel on Maria vana number alles. Õnneks oli mul uus number ka, nii et jõudsin õigesse kohta ikka. Mariat oli nii hea näha, ma pidevalt mõtlen ta peale, aga kunagi ei jõua selleni, et kohtuda. Lubasin, et teen facebooki ürituse, kuhu kutsun Maria, Tauri ja Tamme, et siis kõik koos välja minna, nagu meil ammu plaanis. Maria arvas, et see oleks hea mõte. Meil oli jälle nii palju rääkida, samal ajal sirgendas Maria mu juuksed ära ja lõikas mulle tuka, mis mul lihtsalt täiega välja kasvanud oli. Nüüd on see päris lühike jälle, ma väga ei kanna tukka, aga mulle meeldib, et ta eksisteerib.
Plaanisin terve eelmise nädalavahetuse ka kodus olla. Panin snäppi pildigi, et oma reede õhtust raamatu seltsis, mille peale Tamar helistas mulle ja küsis, et mis raamatut ma loen ja mitu lehekülge veel lugeda on. Ilmselgelt triivis see jutt jälle peo peale ja mind taheti kainekaks. Ma olin alguses päris kindel, et ma ei lähe kuhugi, Tamar pidi ise ka nädalavahetusel puhkama ja kodus olema, et mitte lõpetada, nagu eelmisel nädalavahetusel, aga noh alati kipub ikka asi käest ära minema. Nii ka sel nädalavahetusel.
Rääkisin Märdiga ja ta oli ka nõus Tsiistre teemajja minema, kus toimus tantsuõhtu. Seal on aktiivsed inimesed, kes on juba viimased aasta aega seal aeg-ajalt üritusi korraldanud. Üks eestvedajatest seal on noor hakkaja inimene Mirko, keda ma suvest saadik olen näinud ja facebookivahendusel ta aktiivsetel tegevustel silma peal hoidnud, aga pole kunagi temaga rääkinud. Kõik on jäänudki vaid nägupidi tutvuse ja piltide taha. Reedel ta sai veel Misso vallalt "Aasta tegu" tiitli. Ma tahtsin talle mõned innustavad sõnad selle kõige eest lausuda, aga õhtu kujunes kuidagi väga segaseks, et ma ei saanudki mahti temaga vestelda. Arvan, et tublid inimesed vajavad häid sõnu, et olla veel motiveeritumad ja edasi tegutseda. Ma luban, et kui ma teda uuesti näen, siis ütlen talle, mida arvan.

Reede õhtul läksime Märdiga siis kõigepealt Tamari juurde, jätsin oma auto sinna, Tamar sõitis ise alguses, käisime Vastseliinas ja läksime siis Vodide juurde, kuhu jäime pikemalt vestlema. Tehti joogiringid ja edasi läks teekond juba lõbusamalt teemajja. Kell oli lõpuks nii palju, et bänd hakkas lõpetama. Nedsaja küla bänd oli päris vinge, nad olid hästi muhedad ja mängisid head muusikat. Tehti mõned tantsud ja lõpuks läks disko edasi. Bändi lahkumisega oli minu jaoks peol punkt, sest midagi jalust rabavat nagu ei toimunud. Rahvast oli ka väga vähe. Haanja seltskond lendas mingi aeg live'i. Rääkisin Maiduga juttu, teda polnud ka ammu näinud jälle.
Märt hakkas ära väsima ja tahtis ära minna, aga ülejäänud seltskond ei tahtnud sellele mõeldagi, sest nende jaoks oli peo kõrghetk, mil meeleolu oli ülevam. Ma teadsin seda, aga tahtsin, et kõigil oleks hea. Olime natuke veel seal, aga kuna Märt oli juba reedel tõbine, siis läksime temaga autosse ära ja ta jäi magama. Kuna väljas oli aga ülikülm, siis hakkas autos ka lõpuks jahe, nii et ma ei tahtnud Märdi tervisega rohkem riskida ja nii kui Mait oma seltskonnaga tagasi peole saabus, küsisin, et kas ta on nõus meid ära viima. Ma teadsin küll, et pole hea mõte jätta sinna purjus Tamar, kelle silm ei seletanud autoga sõita, aga kuna Märdil polnud üldse hea olla, siis haarasin võimalusest kinni, äratasin Märdi üles, istusin Maidu bemmi rooli ja läksime ära. Mait ise oli ka joonud, tee peal tuletas ta veel meelde, et ta autol pole ju ülevaatust, nii et ma tundsin end kriminaalina, aga tagasiteed nagunii enam polnud. See polnud nüüd nii hull asi ka, peaasi, et Mait ei sõitnud, kui me autos olime. Lisaks ma suutsin ikka 110 km/h ja rohkemgi välja vajutada, kogemata, sest tunne oli nagu sõidaks 90-ga.
Sõitsin Tamari juurde, võtsin sealt oma auto ja siis juhatasin Maidu tagasi maanteele, kus me teed lahku läksid. Mul oli tegelikult süümekad, et Tamari hätta jätsin. Nii halb sõber olengi. Vahel peab tegema lihtsalt valikuid. Ja nagu ma arvasin, siis sõitiski ta purjus peaga sealt minema ja tegi veel sada lollust. Õnneks lõppes kõik hästi. Kui ma ise Tsiistrest ära läksin, siis ma ei saanudki temaga rääkida, sest ta teadis, et ma tahan ära minna ega reageerinud mu jutule ja ma olin sellepärast päris kurb. Seekord pidi viisakas pidu tulema, aga läks jälle nii nagu alati. See on see, kui purjus inimesed selget grupijuhti ei kuula ja Vodidega ei lõppe pidu kunagi otsa, sellest olen ma aru saanud.
Laupäeval suutsime Märdiga jälle pool päeva maha magada, teine pool päeva koristasin ma kodus tuba, mida pole ma nii põhjalikult kevadest saadik teinud, sest mul lihtsalt pole aega olnud selliste pisidetailidega tegeleda. Ma üldse ei viitsi vaevata oma pead mingite olmeprobleemidega, aega on mujalegi panna. Nüüd ma lõpuks võtsin selle aja, see tolmukiht oli meeletu juba. Õhtuks olingi nii laip sellest koristamisest ja eelmisest ööst ka veel väsinud, kuna jõudsime kell 4 koju alles. Märdil oli palavik ja nii me jäime pool 9 õhtul magama ja magasime hommikul sama kellani.
Pühapäeval oli vanavanemate päev, nagu ma juba ennist mainisin ja siis olime Hurdal. Läksimegi kahe autoga, jätsin oma auto linna, et siis õhtul Tartusse liikuda. Nii kurb ja raske oli jälle ära minna, pisar tuli isegi silma. Õhtul vaatasin üksinda filmi, siis ka pühkisin pisaraid täiega. Ja eile istusin ka teleka ees, vaatasin Kööki, Papad ja mammad ning Naabriplikat. Vanad head seriaalid jälle teleekraanil tagasi. Lisaks muidugi õhtused raamatu lugemised, praeguse seisuga on mul juba nii palju ära loetud, et nädalalõpuni vist ei jätkugi raamatuid, peab kuskilt juurde muretsema.
Täna on jälle hea ilm, nii et saab rattaga kooli minna. Enne peab aga mõned materjalid läbi lugema, et end loenguteks ettevalmistada.

Kesknädala keskendumisraskused

Vist ikka ei elanud neid loenguid üle, sest kolm loengut järjest on hetkel minu jaoks ultimaatum, isegi kaks tundub tüütu. Hetkel on tunne jälle nagu esimesel koolipäeval, uute aineloengutega tuleb jälle palju informatsiooni ja kui mõelda sellele, mis kõik ära peab tegema, siis hakkab pea kumisema ja lõpuks valutama, nagu esmaspäevaõhtul juhtus. Kes need asjad kõik reaalselt ära oskab teha ja kust see aeg ja viitsimine võetakse?
Lisaks sellele on mu tähelepanu nii hajunud kogu aeg, ma tahan reaalselt kuulata ja kaasamõelda, aga ei suuda keskenduda. Ainult Eesti teatriajaloo loengus suudan terve loengu kaasamõelda, sest õppejõud esitab seda nii kaasahaaravalt. Ta küll räägib hästi palju ja hästi kiiresti, aga ma püsin kogu aeg lainel. Ma ei saa aru, kuidas ainult selles aines suudan keskenduda ja teistes mitte. Olen liiga vana vist kooli jaoks juba. Vahel mõtlen, et tööd oleks kergem teha. Supilinnas, millest ma hommikuti läbi kõnnin, käivad mitmes kohas ehitustööd, täna hommikul näiteks nägin, kuidas töömehed hommikukohvi jõid ja üks tänaval seina krohvis. Tekkis küll kiusatus kooli asemel tööle minna, aga samas kui mõtlen jälle oma tuleviku peale, siis ma tean, et mul on vaja teatud teadmisi omandada, et oma ajakirjanduse tööd paremini teha.
Kõndimisest veel nii palju, et kuna see on Tartus mu peamine nö spordiala, siis mul olid juba esmaspäeva õhtuks varbad villis ja kui ma teisipäeval sellepärast lahtised jalanõud jalga panin, lagunesid need kooli kõndides ära. Kas see on mingi märk? Ma isegi ei tea, kas ma julgen enam selle märgi küsimuse esitada peale semiootika aluste loengut, sest nüüd ma tean liiga palju juba märkide kohta. Märk sisaldab midagi ja mõjutab, see on energiat kiirgav. Me ei tea seda, aga see mõjutab meid. Janno kogu aeg ütleb mulle, et pole mingeid märke, saatust ega juhuseid, vaid ise kujundad oma elu jne.
Kui väsitavad loengud väljaarvata, siis oli teisipäev isegi väga teguderohke. Läksin hommikul kooli, siis viisin Pireti ka tööle ja veetsin kõik oma vahetunnid tema juures, lõuna ajal käisin päevapraadi söömas ja teise vahetunni ajal käisin jäätisekokteili joomas. Sain kõik poolmuidu, sest Piret tegi oma kliendikaardiga soodukaid. Ta töötab raekojas lokaalis "Suudlevad tudengid". Nüüd ongi hea pooletunniseid vahetunde tema juures veeta, kui ta muidugi tööl on, see kuu on tal enamus vaba ja täna nad käisid oma vahetusega Lätis, nii et ma pidin vahetunni auditooriumi ukse taga veetma, kõigele lisaks jäi õppejõud ka veel hiljaks.
Täna pidin tegelikult ainult üheks loenguks kooli minema, aga kuna varsti on ainete valimise tähtaeg, siis valisin viimase ka ära ja see toimus täna kell 10.15, kuigi olin plaaninud, et saan alles lõunaks kooli minna. Nüüd on tunniplaan valmis ja see tundub üsna masendav, sest ükski päev pole enam ainult ühte loengut ega vaba päeva, jääb vaid loota, et mõni loeng jääb vahepeal lihtsalt ära. Õnneks Võru keele grammatika loenguga on nii, sest ma olen ainuke, kes selles loengus käib ja leppisime õppejõuga kokku, et teen iseseisvat tööd ega pea alati kohal käima. Ma tükkaega mõtlesin, kas võtta see aine. Tegelikult mind hullult huvitab võru keele grammatika. Ma oskan rääkida, aga kirjutada väga ei oska. Äkki tulevikus hakkan ka siis Uma lehte kirjutama.
Esimeses loengus vaatasin erinevaid võru keele õpikuid ja muid materjale. Leidsin ühest raamatust oma vanavanaema jutud. Ta on kunagi mingile keeleteadlasele jutustanud omakandi murrakus (Võrumaa eripaigus on veidi erinev võru keele murrak) lugusid, mida mu vanaisagi mulle rääkinud on. Näiteks seda, kuidas meil kunagi laut põlema läks jne. Ma tükkaega lugesin seda ja olin hämmingus, et ma raamatu nii õige koha pealt lahti võtsin. Peaks isa käest küsima, et kas ta teab, et vanavanaema jutud seal raamatus on. Kusjuures seal on kirjas, et Alma Pettai oli väga jutukas. Nüüd teate, miks mina väga jutukas olen.
Koolis ja loengutes ma olen üsna vaikne. Vahepeal Raili tuleb minu kõrvale, kui ta jälle peaaegu hilinemas on, sest ma istun taga ja tavaliselt on minu kõrval koht vaba. Ta on hästi rõõmsameelne ja jutukas, kuigi enamuse aja ma siiski üritan loengutes keskenduda ega räägi väga palju. Need aktiivsed suhtlejad on kõik maha rahunenud, kuigi alguses taheti hullult kokku saada ja rääkida jne. Nüüd nagu ei vestelda eriti palju, ainult need räägivad omavahel, kes üksteist juba paremini tunnevad.
Mis veel lahedat on juhtunud vahepeal? Nägin teisipäeva hommikul ülikooli juures Ott Aardamit koos perega. Mul on silma ikka kuulsuste jaoks. Ma ei arvanud, et teda Tartus kohata võin. Arvasin, et ta elab Viljandis, aga pole kindel. Ma arvan, et Silva teab paremini seda.
Täna kirjutas Malla mulle järgmiselt: "Sa teadsid ja mulle ei öelnudki!!!???"
Ehk siis lugu sellest, kuidas Kirsika oli Tallinnas näinud Ingat, kes on Erasmuse programmi raames Tallinnas Kunstiakadeemias õppimas. Inga on meie vana põhikooli klassiõde, kes 3. klassis Rootsi kolis. Pidasime alguses kirjavahetust, aga mingi aeg kadus ta ära, kuni mul ükskord meenus, et peaks ta jälle sõbralisti lisama. Tahtsin lihtsalt teada, mis temast saanud on? Ta on hipi, kes võitleb ja protestib ühiskonnas, käib paljalt värviliste paraadil jne. Ma juba ammu tahtsin tegelikult Mallale rääkida seda, aga polnud kunagi meeles. Mõtlesime nüüd, et peaks ta Tartusse kutsuma ja siis Rõugesse viima, et vanu aegu meenutada. Ta aga ei pidanud enam eriti eesti keelt oskama. Saab aru, aga räägib vastu inglise keeles. Ta ise arvab, et Eestisse õppima tulek aitab tal eesti keele oskust parandada, aga ma olen ikkagi pettunud temas. Tookord juba olin, kui ta ära läks ja lõpuks ära kadus, sest me olime väga head sõbrannad väiksena. Nüüd aga pean teda veel suuremaks reeturiks, et ta keele ka ära on unustanud, kuigi ta ema on eestlane ja ta oleks võinud ikka harjutada kodus.
Kui eile oli korter rahvast täis, siis täna on siin täielik vaikus. Tulin koolist koju, siis sõin ja jäin magama, kuni need lapsed all mänguväljakul jälle lärmama hakkasid. Helen ka jõudis lõpuks, muidu olin üksinda kodus. Eile aga sai Piret varem töölt ära, nii et ta sai minuga koju ka, Petri oli mitu päeva siin ja Märt käis ka, kuigi me ei saanud eriti koos olla, sest ma pidin just siis koolis olema, kui ta siin oli ja õhtul ta pidi juba koju tagasi minema.
Mulle meeldib viimasel ajal palju üksi olla ja üksi käia igal pool, sellepärast oli mul ka hea meel Tartusse esimeseks kuuks ajaks üksinda tulla, aga aeg näitab, et koos Märdiga on veel parem. Mulle ei meeldi, kui suhe liialt pooma hakkab ja oled 24/7 ninapidi koos, aga praegu, teist nädalat siin olles, tunnen, et tahaks küll juba jälle rohkem koos olla. Hetkel tahakski, et oleks juba reede. Eilsest saadik ei viitsi kuidagi üldse siin Tartus olla. Ma tean, et see on ainult hetke emotsioon, aga mulle meeldib, kui ma saan tunda ja käituda vastavalt oma hetkel valitsevale emotsioonile ehk siis teeks kohe leegid Tartust ja tuleks alles pühapäeval tagasi, aga ei saa, sest loengutes peab käima veel kaks päeva.
Ma elangi pidevalt mingi emotsiooni ajel, tundes kogu aeg mingeid häid feelinguid millegi või kellegi suhtes, olgu need siis head või halvad. Peamine on see, et ma elan enda sees korraga palju asju läbi ning hindan ja õpin neist. Ma võin tunda ühel hetkel südamevalu ja kadedust ning viha, teine hetk jälle õnne ja rõõmu millegi vastu. Tihti ma ei näita seda välja, kõik toimub minu sees, joostes seal nagu filmi või raamatu jutustus.
Homme on jälle kolm loengut, loodan, et suudan keskenduda. Ja loodan, et on hea ilm, siis lähen rattaga kooli. Täna hommikul sadas. Ets ka jalutab praegu kuskil väljas, mõtlesin, et lähen rattaga välja ja otsin ta üles või lähen kellegi teisega välja. Teine võimalus on end teleka ette sättida, sest nüüd Eesti seriaalidel jälle uued hooajad ning õhtu lõpetab nagunii raamatu lugemine. Ja hommikuks kummitab mind jälle mingi laul.

Elu põleb liiga kiirelt

Pühapäeval Tartusse sõites sain aru sellest, kui kiiresti ikka nädalavahetus möödub ja juba peab tagasi minema. Tegelikult läks terve eelmine nädal hästi kiiresti ja tegevust oli palju, kui välja arvatud muidugi see, et ma magasin reede õhtu maha, samal ajal kui oleksin pidanud tegelikult olema Tartus koolituspäeva afterpartyl Aparaaditehases. Mõttes ma olin muidugi koolis, sest pärast pidevat ringi rahmeldamist, jäin ma reede õhtupoolikul kodus magama, nii et kui ma lõpuks üles ärkasin, siis ei tulnud enam und ja lugesin öösel uuesti läbi Eesti teatriajaloo tunni jaoks Lydia Koidula näidendi "Sääne mulk ehk sada vakka tangusoola".
Reedene koolituspäev oli iseenesest väga tore, mulle meeldisid just õppejõudude ja dekaani entusiastlikud kõned. Oleksin tahtnud rohkemates töötubades osaleda, aga sain ainult ühest osavõtta ning pidin siis kiirelt Võrru tõttama, et trükikojast vallaleht ära tuua. Olin isegi hiljaks jäänud, sest koolituspäeval anti tasuta süüa ja sellest ei saanud kuidagi loobuda, eriti veel teades, et päeva teine pool tuleb kiire ja pole aega süüa.
Tegelikult oli terve nädalavahetus kogu aeg kiirus taga, et õigel ajal õigetesse kohtadesse jõuda. Pärast kooli tormasin kiirelt korterisse, panin asjad kokku ja siis Võrru. Terve nädalavahetus oli golfil gaasipedaal pidevalt põhjas, nii et pühapäeva öösel nägin unes seda tüdrukut, kes end juuni lõpus surnuks sõitis, ta oli vihane ja ütles mulle: "Lõpeta ära!"
Ma ei tea, kas see oli mingi märk, mida peaksin kuulda võtma või lihtsalt halb uni?
Eelmine nädal jõudis mulle kohale see, et semester lõppeb põhimõtteliselt mu sünnipäevaga ja kuna mul on augustist saadik hull tahtmine juba oma sünnipäevaks ettevalmistusi teha, siis peakski suuremad asjad juba varakult ära planeerima, sest lõpuks mul pole enam aega sellega tegeleda. Nii ma näiteks otsisin välja juba koha, kus seda suursündmust pidada. Käisimegi Märdi emaga reedel renditavat pinda ülevaatamas Kotkapesa puhkekeskuses. Pildi pealt tundub see palju uhkem, aga koht iseenesest oli normaalne. Nii muuseas jutu sees tuli aga mul hoopis parem idee, kus sünnipäeva pidada. Mõnikord peab ära käima kaugel, et näha lähedale ehk siis lahendus on olnud kogu aeg mu nina ees ja mulle hakkas see mõte kohe meeldima, lisaks on diil ka kasulikum. Hämmastav, kuidas ma varem sellepeale ei tulnud. Igatahes on mul mitmed plaanid juba paigas, aga koha jätan siinjuures veel saladuseks.

Septembri nädalavahetustel on Tartus nii palju häid pidusid, aga mina lähen reedeti koju, et Märdiga olla, kuigi see nädalavahetus me ei saanud eriti koos olla, sest Viitkal lõpetati katusepanekuga ja ma olin jälle üritustel. Laupäev möödus pereringis, sest ema pidas sünnipäeva ja selleks puhuks olid lähisugulased kokku tulnud ning käidi Hämsas söömas. Läksin juba varakult Rõugesse, sest tahtsin Rõuge valla spordipeol käia, aga kodus oli korter rahvast täis ja käis kogu aeg mingi tegevus, nii et ma jäingi sinna ja liikusime hiljem kõik koos Võrru sööma. Viimane polnud just suurem asi, ei soovita kellelgi Hämsa kõrtsi sööma minna, sest söök on halb, ooteaeg pikk ja selle raha eest saaks mõnes kallimas kohas palju parema toidu. Lisaks sellele oli otsas see roog, mida mina tellisin. Ma saan aru, kui mina toidu üle vingun, aga mu vanatädi tegi seda sööki ikka täiega maha, mida ma hullult naersin. Muidu oli kogu päev väga lõbus, sai niisama segast aetud venna, ema ja teiste sugulastega.
Nägin Rõuges Krissu vanaema ka, kes mulle aknalt õhusuudlusi saatis. Krissu on ise ka praegu Eestis, aga kuna ma pean täna koolis olema, siis me ilmselt ei näegi, aga ma siiski loodan, et ta mu sünnipäevaks Eestisse jõuab, sest tema on siiani ainuke, kes pole üheltki mu legendaarselt peolt puudunud ja soovin, et see nii jääkski. Ei kujutaks ette ühtegi pidu ilma temata.
Õhtul käisin veel isa juures, rääkisin vanaema ja vanaisaga paar sõna juttu ja siis algasid peod, millest ilmselt võikski rääkima jääda, aga ma jätaks selle kirjelduse siinkohal vahele, et mitte oma sõpradele piinlikust tekitada. Võibolla edaspidi mainin mõned faktid kuskil jutu sees ära. Hetkel ütlen ainult nii palju, et laupäeva õhtu staar oli siiski Tamar ehk Hatifnatt, nagu Vodid talle ütlevad. Alati kui see kamp kokku saab, siis hakkavad Muumiorulood jälle pihta ja see on päris naljakas.
Enda kohta võin nii palju öelda, et päris raske on olla mõnel sellisel peol, kus kõik on nii purjus ja ise oled liiga kaine. See oli isegi igav mu jaoks. Sain ka mõned uued tuttavad, kuigi paljusid teadsin kaudselt varemgi.
Pühapäeva oli täielik puhkepäev, mil ei toimunud eriti midagi. Ma isegi ei viitsinud Tartusse minna, aga kuna esmaspäeval algas loeng juba kell 10, siis paratamatult pidi minema. Märt oli ka nii kurb. Malla, kelle isa on Märdi töökaaslane, rääkis ka Mallale, kuidas Märt loeb päevi, mil jälle mind näeb. Me polegi nii pikalt eriti üksteisest eemal olnud, nüüd peab terve kuu hakkama saama, enne kui Märt Tartusse tuleb. Täna ta tulebki oma uue töökohaga tutvuma ja siis toob ratta ka mulle, nii et heade ilmade korral saan hakata hoopis rattaga kooli käima ega pea iga päev Supilinnas parkima ja Herne tänavalt kooli jalutama. Niisama oleks ka hea muidugi rattaga õhtuti ringi sõita. Pidimegi Etsiga sõitma minema, ta on mitu korda küsinud juba, et kas mul on ratas Tartus. Me polegi veel kokku saanud. Järjest siin kohtun erinevate inimestega.

Pühapäeval Tartusse tulin, siis Piret säras täiega, prints oli meele rõõmsaks teinud ja ma sain ka sellest osa. Tuli seletama mu tuppa, kuni ma asju lahti pakkisin ja ilmutamisest kätte saanud pildid oma tuppa üles riputasin. Tuba hakkab juba ühikakuju võtma, nagu Piret ütles. Kõik on peaaegu sama, isegi need rohelised seinad, millest ma ikka lahti ei saa. Ühikas värvisin need haiglarohelised seinad üle punaseks ja valgeks, siin on mind jälle nende roheliste seintega õnnistatud. Pildid ja värviline kaltsuvaip lisavad õnneks toale värvi ja ilmekust juurde.
Kui eelmisel nädalal tundus koolis veel kõik üks lust ja lillepidu, siis see nädal tundub, et asi läheb ikka tõsisemaks, sest loenguid on rohkem ja ainete alguses antavast ülevaatest ning semestri lõpuks tehtavate tööde mahust võib järeldada, et tõotab tulla väga töine aeg. Loodan, et saan ikka hakkama kõigega ja jõuan nii omad tööd ja tegemised kui ka kooliasjad õigeks ajaks tehtud.
Esmaspäeval oli koolis väga raske keskenduda. See on tavaline peale nädalavahetust, suvel pidi ka esmaspäeva hommikuti sundima end ümberlülituma töölainele. Mõtted on nii mujal. Panin küll kõik kirja, aga ei mõelnud üldse kaasa. Samal ajal kõik seletasid ja tahtsid midagi ning mul on nii palju asju, mis oma tegemist ootavad ja need omakorda röövivad mu mõtted jne. Eile sai õnneks nii mõndagi tehtud ka juba. Esmaspäev on sellesmõttes väga produktiivne päev, mil jõuab palju. Kohe peale kooli läksin näiteks Pireti ja Petriga Lõunakasse kaasa, nad läksid telekat ostma ja ma käisims shoppamas, kuigi suurt midagi ikkagi ostetud ei saanud ja tulin tagasi hoopis suure toidukotiga ja seegi meenutas pigem vegani menüüd. Eile just Etsiga rääkisime sel teemal. Ma ausalt pole vegan. Ma lihtsalt suudan endale kõike head kokku osta, ise alles pühapäeva õhtul käisin Võrus poes. Poest välja tulin, siis Egon ootas mind juba parklas. Rääkisime paar sõna juttu ja siis käisin Tartusse minnes Anti juurest ka läbi. Polnud teda tükkaega näinud. Ta kutsus ka mind Võrru kaasa, kuna nad pidid Egoniga kokku saama, aga ma tahtsin normaalsel ajal Tartusse jõuda. Ilus õhtu oli ka sõitmiseks. Täna pidi Anti Tartusse tulema. Kuna mina olen nüüd tema asemel siin korteris ja tõin omad asjad ja tal veel omad viimata, siis ta peabki neile järgi tulema.
Õhtupoolikul suutsin jälle magama jääda, kuigi see on suht võimatu missioon, kui korter rahvast täis on. Piret on meil ju nii valjuhäälne ja lisaks muidugi need lapsed siin all mänguväljakul. Ma mõtlesin, et panen mänguväljakule sildi üles: Lastel territooriumil viibimine keelatud. Piretit häirivad omakorda naabri koerad, kes terve hommiku uluvad. Ta lubas koridori istuma minna, et näha, kelle koerad need on ja siis kaebus esitada. Mind koerad ei häiri eriti, aga noh kui vinguda tahaks, siis võib ikka kaebama minna.
Ärkasin, siis läksin kohe Mallaga jalutama. Ta tahtis Prismasse minna ja siis jalutasin kaasa temaga läbi Annelinna. Malla ütleb, et Annelinn pole üldse nii hull kui räägitakse ja üritas mulle seda tõestada, aga kui juba esimesel jalutuskäigul tahetakse meid maha lasta, siis tal vist ikka ei õnnestunud mind turvalisuses veenda. Kahjuks polnud meil oma relva ka käepärast, kui väiksed poisid meid tulistasid.

Tagasiteel Prismast võtsime janu
kustutamiseks siidri, peab ju
aastalõpuks valmistuma

Mulle tegelikult Annelinn väga meeldib, sest see on alternatiiv mu unistuste Lasnamäele Tallinnas. Malla viis mind oma maja juures oleva tiigi juurde ja rääkis, et see siin on nagu Õismäe, kus on ka majade keskel tiik. Annelinnas on see aga kordades väiksem.
Tegime õhtu jooksul Annelinnale põhimõtteliselt vist ringi peale, igatahes mul oli kõndimisest pärast vill jala peal. Õhtul, kui Märdile ütlesin, et ta on armas, siis ta küsis naljaga: "Milline varvas?"
Mina: "Esimene, see kõige suurem, kus on vill, mis hõõrub ja tuletab meelde oma olemasolust igal sammul."
Mallaga sai jälle räägitud nii palju, nagu ilmselt juba aru olete saanud, siis talle väga meeldib rääkida, sest tal pole korteris peale kassi kedagi, kellega rääkida ja Alo tulekuni on ka veel päris mitu päeva aega jäänud. Okei, Malla, saad end staarina tunda, loe nüüd mu blogi veelkord kolm korda läbi, nagu eelmisel korral. Mallal on tähelepanu vajadus. Tavaliselt ta otsib mu blogist enda nime, aga eelminekord, kui temast terve postituse kirjutasin, siis sa tundis end tõelise staarina. Blogi hakkab jälle oma elu elama siin. Ma oleksingi tahtnud juba eile kirjutada, aga telekast oli film "1944", mida ma omaarust polnud näinud, aga kui film peale hakkas, siis selgus, et siiski ikka olin ja magasin kõik paremad kohad maha, sest facebookis oli kõigiga nii huvitavad vestlused pooleli. Aga okei, kell on nii palju ja ma pean kooli minema, täna algavad tunnid lõunast ja kolm loengut on järjest. Loodan, et elan üle.

Mõned asjad ikka ei muutu

Käisime eile siis Mallaga Tartus jalutamas. Ta on endiselt veendumusel, et ootas mind siia kõige rohkem ja eile teda kuulates, oli mul tõesti hea meel, et me jälle nii lähestikku elame ja koos jalutamas saame käia, nagu vanasti. Mõned asjad ikka ei muutu.
Temaga on lihtne suhelda, sest ta ikka jagab seda biiti, mida ise öelda tahad. Enamuse aega muidugi ma kuulan teda, sest viimastel aastatel on tal rohkem öelda kui mul. Ma olen üldse viimasel ajal muutunud rohkem kuulajaks, kui rääkijaks, kuigi vanasti oli vastupidi. Oleneb muidugi ka seltskonnast.
Tean Mallat tänaseks juba 17 aastat, mille sisse mahub nii mõndagi, palju mälestusi, mis meid ühendab. Jalutuskäigul tuli jutuks näiteks see, miks meil enamus sõbrad on meessoost. Rõuges majade juures elas lihtsalt nii vähe tüdrukuid, enamus olid poisid. Kogu aeg oldi alevis kõik koos väljas, mängiti, tehti lollusi, veedeti ühiselt aega jne. Nii me suhtlesimegi kogu aeg poistega ja nagu Malla ütles: "Me olime kõik sõbrad, kui seal mingi armastusega oleks tegemist olnud, siis oleks see juba ammu tekkinud."
Ja see kõik on siiani nii. Kodutänava poisid on vahetunud uute vastu, aga põhimõte on samaks jäänud. Ma tean, et mõne inimese jaoks on raske mõista, et kuidas üldse mehed ja naised saavad omavahel sõbrad olla ja tihti tekitavad lähedased sõprussuhted kaaslastes pingeid armukadeduse näol, aga sellest peab aru saama, mis siis, et oled suhtes.
Jalutasime Mallaga Annelinnast peaaegu Kaarsillani. Malla rääkis mulle, kuidas ta on terve suvi tahtnud jõuda Väike Kuubasse, aga alati on midagi vahele tulnud, pole head ilme jne. Kuna aga eile oli kõik perfektne, va see, et polnud Liisit või Alot, kellega Malla on tahtnud sinna minna, siis tegin ettepaneku, et miks mitte? Malla oli nõus, läks leti juurde ja ütles: "Tere, palun mulle see ilus jook, mis kõikidel piltidel on." 
Baarmen ka muigas ja rääkis Mallaga kaasa, pärast tõi laterna ka veel pildi tegemise jaoks.
Mõtlesin ka miskit tellida, sest pole alkoholiga päris ammu enam kokku puutunud, aga kuna Malla arvas, et ta jääb purju, kui suure purgitäie mohitot ära joob, nii et aitasin teda ja ainult nö maitsesin aeg-ajalt. Ma olen terve suvi enam-vähem kaine olnud, va Seto jaanitulel, mil ma jõin kaks päeva järjest, sest kõik läks too nädalavahetus nii pekki. Muidu olen terve suvi kainekas olnud, pole nagu võimaluski juua olnud, sest ma ei saa muidu koju kuidagi ja kainekat ka ma endale ei taha, sest sellega on alati mingi jama.
Istusime päris pikalt Väike Kuubas ja rääkisime Mallaga juttu. Ülimõnus 1. septembri õhtu oli. Tegelikult on see kampaania, et septembris ei joo, aga ma olen vist igal aastal suutnud 1. septembrit alkoholiga alustada. Kui me vaatasime, kuidas meie silma all mohitot tehti, siis see tundus nagu suhkruvesi, sest sinna pandi ohtralt suhkrut ja gaasilist vett. Malla arvas, et see tuleb ülimagus, aga tegelikult kukkus väga hästi välja ja ei pidanudki suhkruvett jooma. Me tegelikult otsustasime Mallaga, et me ei joo lambist, vaid tähistame hoopis mu ema sünnipäeva ja Malla tähistas vist enda jaoks natuke ka viimast kooliaasta algust. 
Mingi aeg hakkasime tagasi jalutama, sest Malla tahtis poodi jõuda, et hommikukohvi jaoks piima osta, aga tuled läksid Eedenis just siis kustu, kui me ukse taha jõudsime, nii et Malla jõi oma hommikukohvi ilmselt Alo vanaema juures, kellega ta kell 10 Põltsamaale surnuaeda peab minema.
Ma ärkasin ise ka täna nii vara, sest Helen läks hommikul kooli ja kolistas. Ma olen see linnuunega inimene, kes ärkab iga väikese liigutuse ja kolina peale üles. Siin Tartus on ju papist seinad ka. Juba esimesel õhtul, kui Piret töölt tuli, ei saanud ma magada, sest ta otsustas öösel oma jalanõud pesumasinasse kolkima panna. Lisaks sellele on mul akna all lastemänguväljak, nii et päeval ei tule ka siin hea ilmaga magamisest midagi välja. Mulle öeldi, et linnaelu, harju ära. Ma olen tegelikult kogu aeg korteris elanud ja harjunud selle eluga, aga see siin on ikka eriline pappmaja. 
Nüüd aga sööma, kooli ja siis Võrru ära. Seoses söömisega sai eile õhtul nalja jälle. Tamar käis peale tööd fastersis, võttis pelmeenid. Ütlesin talle naljaga, et tee selfie nendega, siis saan selle pildi tema pelmeeni söömise kollektsiooni lisada, läks hetk mööda ja ta saatiski pildi. Ma hakkasin täiega naerma. 

Tilk tõrva meepotis

Einoh hakkavad pihta siin Tartus ka need seiklused. Piret ütles eile mulle juba, et ta pole selle aasta aja jooksul ka Tartus nii palju korda saatnud, kui ma esimese kolme päevaga. Omaarust teen nagu tavalisi asju ja olen isegi siin suvega võrreldes palju tühja passinud.
Täna suutsin end esimese korraga kohe õigesse kohta orienteeruda, et Helenil aidata ühest ühikast teise kolida. Ma mõtlesin, et mul oli Tartusse tulles palju asju, aga tal oli veel rohkem. Ta põhimõtteliselt tuligi elama siia, sest ta elab Hiiumaal, kuhu iga nädalavahetus väga koju ei sõida. Meil on terve kursus mööda Eestit laiali. Ma olen ainukesena Võrust, Kevin on Põlvast ja rohkem lõunapoolt rahvast pole. Enamik on Pärnust, Tartust, Tallinnast ja muudest Eesti paikadest.
Käisime mingi 2-3 korda edasi-tagasi, kuni asjad said kõik autosse kantud ja siis sõitsime Narva maanteele. Ootasin, kuni Helen ühika lepingu ära tegi ja siis hakkasime asju tema uute tuppa viima. Kell oli ka nii palju juba, et ähvardas loengusse hilinemist. Üritasime kiiresti teha, aga nagu alati juhtub sellises olukorras midagi ootamatut. Helen tõmbas hooga oma kõige suurema kohvri auto tagaistmelt välja, millepeale kuulsin, et midagi kukkus veel - see oli meepurk, mis juba mitmendat nädalat autos kaasa sõitis, sest mu isa saadab mulle kogu aeg mett kaasa, kui tema juures käin. Nüüd on tagajärg käes. Peangi talle seda pilti näitama, et ta rohkem mett enam mulle kaasa ei paneks, sest ma nagunii söön seda väga vähe.

Sõna otseses mõttes tilk tõrva meepotis

Tassisime asjad tuppa ja siis tõime ühikast prügikühvli ja salvrätikuid, et meepurgist tekkinud klaasikillud kokku korjata ja suurem osa meest ka ära pühkida. Ma arvan, et ma ise oleks kogu selle kupatuse sinnasamma jätnud, aga Helen oli hullult mures ja tahtis kõik ära koristada. Ma ainult naersin, aga aitasin tal selle ära koristada. Helen oli aga nii põhjalik, et suutis endale väikeste klaasikildudega näppu lõigata. Lõpuks ma suutsin teda ikkagi veenda, et aitab, sest ilma klaasikilduta oli see nagu õlilaik, mis on tänavapildis üsna tihe nähtus. Viskasime klaasikillud ära ja läksime prügikühvlit tagasi ta ühikatuppa viima, aga kõik kohad olid pärast mett ja verd täis, mis prügikühvlilt ja Heleni kätelt tilkus. Ta oli nii mures, et sellise jama põhjustas, aga ütlesin talle, et see pole tema vaid minu süü, sest mul on kombeks alati sekeldustesse sattuda ja mu aura oli tema juhtumistes ilmselt süüdi. Ta tahtis uue meepurgi ka osta mulle või midagi muud selle asenduseks, aga ma ei lubanud.
Kõigele lisaks, et me olime loengusse juba hilinenud, ei leidnud ma parkimiskohta jälle. Tahtsin raekoja juures olevasse parklasse auto jätta, aga seal polnud kohti ja siis pidin jälle Supilinna sõitma. Sealt jalutasime kiirelt loengusse, mis toimus täna ringauditooriumis. See meenutas palju rohkem ettekujutatud ülikooli loenguid: saal oli suur ja kõrge, kohal oli palju rahvast erinevatelt kursustelt ja õppejõud oli pika habeme ja juustega vanamees.
Semiootika aluste esimene loeng tundus väga filosoofiline. Ma mõtlen veel, kas jätan selle aine oma tunniplaani või mitte. Esimese korraga tundus, et mind väga ei huvita see, kuigi alguses kui ma lugesin selle kohta, siis arvasin vastupidist. Nüüd ei teagi. Tahaks rohkem selliseid loenguid, mis mind köidaks ja mida mul reaalselt vaja on. Leidsin lõpuks õppekorraldus spetsialisti, oma sugulase Kadriliisi tööruumi üles ja käisin pärast loengut temaga arutlemas. Ta soovitas mul ikkagi läbida aineid, mis on etteantud, aga ma tahaks ikkagi midagi muud. Pidevalt mõtlen sellepeale, aga ei oskagi mingeid valikuid teha. Hea on see, et on veel aega valida ja, et saab üldse valida väga paljude loengute vahel ning neid kuulamas käia, enne kui otsustan. Hetkel tundub kõik veel rahulik. Nädalavahetusel saan raamatud kätte, siis hakkan lugema, teatriteaduse järgmiste loengute jaoks on vaja eeltööd teha.
Käisin peale kooli Pireti töö juurest ka läbi. Seal räägiti, et Karl-Erik Taukar esineb raekojas, kuigi kuskil kirjas pole. Nüüd ei teagi. Käisin enne raekojas "Ole rohkem" messil, aga otsustasin, et see aasta ma ei kandideeri kuhugi korporatsiooni vms ennast ja võtan rahulikult. Hetkel on kõik nii tundmatu ka veel, elan vaikselt sisse ja eks siis nähe ole, mis saab. Inimesed on võõrad veel. Kursusel hakkavad küll muidu vist juba mingid sõbrannade paarid tekkima, liigutakse kahe kaupa. Ma nagu otseselt ei suhtle veel nii kellegagi, vaja on, siis räägin inimestega. Eile tegime ka Mari eestvedamisel piropargis mingit nimede õppimise mängu. Mul on kõik nimed algusest saadik enam-vähem meelde jäänud, vähemalt nende omad, kes aktiivsemad on.
Mulle muidu see piropargi teema väga ei istunud. Ma juba algusest peale ei kujutanud end seal ette. Pole väga see inimene. Mulle meeldis see seltskond, kes esmaspäeval kokku sai. Seekord osasid sealt seltskonnast polnudki, ühed hoidsid omaette ja mingi osa neist on sellised, kes pole minu inimesed. Ühiseid teemasid leidsid need, kes proovisid ka lavakasse. Meie tuutor ütles ka, et meie eriala tulevadki vist õppima need õnnetud, kes lavakasse ei saanud. Mõni ütles ka seal, et ei kavatsegi lõpetada seda eriala ja proovib veel näitlejaks saada. Tuutori sõnul on ka sellelt erialalt väljalangevus suur, peamiselt just sellepärast, et leitakse end ja minnakse midagi muud õppima jms. Raske ei pidanud olema, nii et sellepärast välja ei pidanud langema, lootust on. Kadriliis soovitas ka mulle täna selliseid erialasid, mida on lihtne läbida, aga ma ikka mõtlen, et olgu või raske, aga peaasi, et kasulik oleks.
Sõin peale kooli kõhu täis ja nüüd on jälle tunne, nagu oleks vasaraga pähe löödud, nagu Tamar ütleb. Õnneks olen suutnud end ärkvel hoida ja hakkasin kirjutama, mitte ei jäänud magama, nagu tavaliselt. Tahtsin shoppama minna. Teisipäeval käisin, aga kuna siis kõiki asju ei leidnud, mida otsisin, siis mõtlesin, et peaks nüüd jätkama, aga kuna täna on 1. september ja rahvast on igal pool palju, siis on mõistlik see üldse vist järgmisesse nädalasse lükata. Homme ongi koju minek. Loenguid pole, aga osalen hommikupoolikul koolituspäeval "Leia oma tee Tartu Ülikoolis". Too kestab tegelikult õhtuni ja jätkub afterpartyga, aga mul on vaja vallaleht trükist ära tuua jne. See nädalavahetus tuleb ilmselt päris tihe. Reedel lähen koju, aga laupäeval on jälle mitu üritust, kaasa arvatud mu ema sünnipäev, mis on tegelikult täna, teadmistepäeval. Helistasin talle ja siis leppisime kokku, et laupäeva õhtupoolikul lähme mingi seltskonna kuhugi sööma.
Täna ei tahaks ka siia korterisse uimama jääda. Mul on tegelikult mitu plaani juba tekkinud, aga need jäävad pigem tulevastesse nädalatesse ja nõuavad veidi suuremat energiat. Eile ma suutsin näiteks täiesti rahulikuks jääda, samal ajal kui enamik tundegeid seisis mitme saja meetri pikkuses järjekorras Club Illusioni ukse taga või chillis Genialistides, kuhu läksid kirjanduse ka kultuuriteaduse esimese, teise ja kolmanda kursuse tundengid, kellega alguses piropargis istusime. Ma mõtlesin, et las noored joovad, ma seekord pigem naudin lihtsalt õhtut ja ajan juttu. Varsti lähme ka Mallaga välja jalutama ja jutustama. Ta ju ootas mind siia kõige rohkem. Suvel teda nägin, siis ta jooksis mulle vastas ja kallistas mind hästi kõvasti just sellepärast, et ma tulen Tartusse elama ja tal pole enam nii igav, sest mina olen tema arvates see, kes on alati nõus temaga välja minema, kui teised ei viitsi. Ja Malla on ilmselt hetkel ka üks väheseid, kes sel kiirel ajal tahab ja viitsib mu blogi lugeda. Mul on nüüd jälle vähe lugejaid, sest paljud on selle pika pausi jooksul juba ammu lootuse kaotanud ning ei refreshi seda lehte enam. Samas on mul endal hea meel, et olen blogimise juurde jälle tagasi jõudnud. 

Inimese olemus

Mõnikord on mul inimestega nii huvitavad vestlused, aga seejuures on kõige kohutavam see, kui inimene järgmine päev ei mäleta neid jutte, mis sai räägitud ehk siis lugu sellest, kuidas mina olen roolis ja kõrvalistuja on purjus.
Või, mis on purjus ja kaine inimese vahe? Kained inimesed on kinnised, nagu eestlane ikka. Purjus inimese käest on võimalik nii mõndagi välja meelitada. Inimene avab oma maailmapildi ja sellepärast sünnivad tihti ka maailma parimad vestlused. Vestluskaaslased on vahel mures, et nad on rääkinud endast ära liiga palju ja see hirmutab neid. Mulle aga meeldib see kõik, need arutelud on lihtsalt nii vinged, sest tihti räägitaksegi sellistel teemadel, mis jäävad kaine inimese sisse. Inimene on palju avameelsem, mõni ka palju sõbralikum, kuigi sõbralikumat inimest kui Tamar annab ikka otsida. Käisime eile õhtul söömas, siis ma ütlesin ka talle, et ma olin hämmingus, kui temaga esimest korda rääkisin, sest ta oli minu kui võõra inimese vastu nagu ülisõbralik. See oli umbes sama situatsioon nagu Joosepiga tutvumisel. Tema oli ka hästi positiivselt meelestatud ja võttis mu kiirelt omaks. Tavaliselt läheb inimestega aega, et päriselt sõbraks saada ja lävi ületada. Nii positiivseid inimesi on vähe. Ja jälle avastan ma end siin mingeid seoseid inimeste vahel loomas. Näiteks minu arvates on hämmastav, kuidas saavad kaks inimest, kes üksteist ei tunne ega pole kunagi kohtunud, käituda nii sarnaselt. Iga žest on nii detailselt sama. Ma saan aru, kui Piret käitus vahepeal nagu Kapp, sest nad olid tihti samas seltskonnas, aga ma ei saa sellest aru, kuidas saab Tamar samamoodi käituda, nagu Kapp. See on ilmselt ka põhjus, miks ma hakkasin temaga kohe nii hästi läbi saama. See situatsioon meenutab mulle kunagi Joosepit ja Siimu, kes olid nii sarnased, et mul oli Siimuga koos olles alati tunne, et olen hoopis Joosepiga. Ma ei tea, see kõik tundub nii müstiline, samas ka imelik. See muidugi ei tähenda seda, et ma näengi ainult ühes inimeses teist. Ei, iga inimene on ikka omamoodi ja eriline ning mul on au olnud viimase paari kuuga tutvuda väga mitme ülitoreda inimesega ning neid vaikselt tundma õppida. Iga tutvumine on minu jaoks nii huvitav, sest igalühel neist on oma lugu ja karakter. See kõik pakub rõõmu ja siis küsib inimene, kes mu vastas istub, et mida ma muigan. Mis ma oskan vastata - see on mu tavaline olek. Toredad inimesed valmistavad juba oma olemusega rõõmu.
Mõni inimene on lihtsalt müstiline, käitumiselt ettearvamatu ning tihti kuri, aga ka see on omamoodi põnev, sest see püüd inimest mõista ja näha selle maski taha pakub samuti pinget. Püüad läheneda erinevate nurkade alt, seni kuni leiad selle õige lähenemisviisi ja siis avad ukse. See on umbes sama väljakutse avada inimesi, kes on kinnised, aga kui leiad selle õige mooduse, kuidas inimene suhtlema ja endast rääkima panna, siis oled juba midagi võitnud. Mulle hullult meeldib selline asi. Viimasel ajal ma püüangi erinevaid inimesi ja nende käitumismustreid mõista, mitte ei mõista inimese esimesel eksimusel teda hukka. Mõne inimesega on lihtne, aga enamiku puhul on väga keeruline.
Koolis on ka nüüd palju uusi inimesi. Anita juba ütles mulle eelmisel nädalavahetusel kodus, et saan endale nüüd jälle palju uusi sõpru. Kuna meid on kursusel 36, siis see eeldab, et koos tuutoriga on mu elus nüüd 36 uut inimest + muidugi toredad õppejõud. Esimene loeng on selja taga. Oli väga inspireeriv ja inforohke. Õppejõud rääkis hästi kiiresti ja hästi palju, aga loengu lõppedes oli mõnelgi selline tunne: "Vauu, räägi veel!"
Loeng kestab poolteist tundi, nagu kutsekaski. See läks ruttu, auditoorium oli rahvast täis ja enamik tundus ainest väga huvitatud olema. Selleks oli siis Eesti teatri ajalugu. Praegu ongi meil peamised ained, mis põhinevad ajalool, kirjandusel, teatril ja keelel. Täna on tulemas selline huvitav aine nagu semiootika alused. Paljud sõbrad on öelnud, et lõpuks ma saan õppida seda, mis mulle meeldib. Mul endal ka hea meel selle üle. Ma üldse imestan nagu seda, kuidas viimaste aastatega on täitunud enamik asju, millest ma unistanud olen. Ükspäev Jannoga vesteldes ütles ta mulle: "Kõik peaks sind imetlema, sul sitaks ja peale sõpru, tutvusi, hoolitsev mees, mitu perekonda, said oma asja õppima minna, mida sa alati tahtnud oled, isegi Tartu tulles on sul korter null vaeva eest, et surfa aga laine harjal nii kaua kui saad!"
Ja vahel ma mõtlen, et see pole minu elu. See on nagu muinasjutt, sest ma olen harjunud pingutama ja vaeva nägema, aga kui ühel hetkel kõik käes on, siis ma muutun rahulolematuks, püüdes leida taas uut perspektiivi. Inimestel on ilmselt raske mõista.
Õnnesärk toidab liiga hästi. Näiteks suvel pani mind imestama seegi, kui ma läksin ülevaatusele, et tähtaega edasi lükata, auto esiklaas oli täkkest nii katki jooksnud ja tundus võimatu ülevaatust läbida, aga lõpuks öeldi mulle: "Tee siis järgmiseks aastaks asjad korda," ja oligi olemas. Hämmastav lihtsalt, samal ajal kui mitmed teised saadeti kordusele. Need on sellised väiksed asjad, millest kokku sünnib üks suur õnnestunud tervik.
Rääkides veel autost, siis parkimiskoha otsimine on Tartu vanalinnas päris suur peavalu, sest ajavahemikus 8.00-18.00 on igal pool parkimine tasuline ja seda mitte väga odava raha ees, eriti just A piirkonnas ehk ülikooli lähedal. Esimesel päeval ma suutsin muidugi auto parkida tänavasse, kus veel mõni aeg tagasi oli parkimine tasuta, aga tagasi tulles avastasin, et ka seal oli vaid 15 minuti tasuta parkimist, samal ajal kui mina parkisin seal 3-4 tundi. Õnneks trahvi ei saanud. Eile aga pidin auto supilinna jätma ja sealt kooli jalutama. See teeks umbes sama välja, kui jätaksin auto näiteks Atlantise taha. Lähemale lihtsalt pole võimalik parkida. Tänaseks avastasin, et Supilinnas on veel paar tänavat, mis jääb ülikoolile lähemale. Täna proovin sinna parkida. Eile jalutasime Tamariga õhtul veel ringi, siis ka vaatasin sellise pilguga ringi, kus parkida. Tamar näitas mulle Ülejõe pargis tänavakivisid, mida ta mõned aastad tagasi sinna paigaldanud olin. Naersin ja ütlesin, et ta raudselt viibki vabal ajal inimesi parki jalutama, et näidata oma kunagisi saavutusi. Öine Tartu oli päris ilus ja paksult tudengeid täis. Jalutasime pärast söömist päris pika ringi. Söömisega läks ka muidugi aega, sest Tamar sunnib sööma mind kogu aeg. Ükskord ta solvus ära, et ma tal Favoras pelmeene ei aidanud süüa. Ma arvan, et selleks ajaks kui ta sünnipäev kunagi kätte jõuab, siis on mul vähemalt temast terve seeria pilte, kuidas ta pelmeene sööb. Seekord ma pidin viisakusest ikkagi temaga pizzat sööma, sest muidu ta arvab, et ma olen anorektik, kes kunagi ei söö, kuigi ma vaaritasin päeval endale just mega palju süüa, millest jätkub veel tänasenigi.
Selle sööma minekuga oli ka nii, et Tamar kutsus mind ühe päeva jooksul kaks korda sööma, aga ma suutsin alati võimaluse maha magada ja pidin pakkumistest keelduma. Esmaspäeval olin koolis, kui ta mulle facebookis kirjutanud oli, aga just siis polnud mind netis ja õhtul kui ta mind sööma kutsus, siis olin just kodus söönud. Järgmine päev kutsusin ise teda välja, siis ta ei saanud, sest oli tööl. Kolmapäeval, kui ta mulle helistas, olin parasjagu rõdu peal ja rääkisin Piretiga juttu ning oleks jälle kõik maha maganud, aga õhtul pärast kursusega kohtumist Piropargis, läksime lõpuks Tamariga välja sööma. Sellega oli päevale ka täiuslik punkt pandud, sest 31. august oli õues söömise päev.
Nüüd ma pole enam korteris üksi, sest Piret tuli eile. Ta ütles, et tal oli tulles täpselt selline tunne, nagu tuleks ühikasse, kus mina juba eesootamas olen. Tundub, et vanad ajad on tagasi. See korter on meil on siin nüüd nagu uus ühikas. Helen ka on juba mitmendat päeva siin ja läheb täna kooli. Ma peaks nüüd ise ka minema hakkama, sest mu kursusel on ka üks Helen, kes on hull spioon. Ta on nii hea mäluga, et jättis esmaspäevasest kohtumisõhtust meelde, et mul on auto ja küsis eilsel kohtumisõhtul, et kas ma oleksin nõus tal ühest ühikast teise kolida aitama. Muidugi ma olin nõus, aga ma ei saanud täna hommikul nii kiiresti üles. Tal oli aga meeles, et ma kirjutan ajalehte artikleid ja googeldas mu numbri välja ning helistas mulle neli korda. Sellised entusiastid siis, aga ma nüüd tormangi Helenile appi ja siis loengusse ning peale seda Kadriliisi juurde nõustamisele, mis ained valida ja siis raekotta, kus on "Ole rohkem" mess. 

Uued ajad

Nagu ikka ei jää üks postitus ilma teisita ja mul tuli tahtmine veel kirjutada. Ilmselgelt on hetkel liiga palju vaba aega, mil ei oskagi kohe kuskilt alata, sest teha oleks palju, aga alguse leidmine on raske.
Mul oli Tartusse tulles nii palju plaane, aga hetkel olen neist täide viinud vaid vähesed, sest mul on reaalselt terve nädal nii suur väsimus, et ma lihtsalt mitu korda päevas magan. Esmaspäeval ma näiteks surin täiega koolis, kus meile jagati paari tunniga nii palju informatsiooni, et see oli pigem kurvav kui inspireeriv.
Otto ütles mulle eile, et kõik, mis sulle pakutakse peab vastu võtma ja olema sellest vaimustunud. Ma siis lubasin, et edaspidi olen, kuigi ilmselt kõik teavad, et väsinud Biku on vaikne, tülpinud ja kuri ning siis ei tohi teda torkida. Ma viimasel ajal hoiangi pigem omaette, kuigi ümbritsevad inimesed ei taha aru saada sellest, et ma tahan vahel lihtsalt olla, eemal. Samas see ei tähenda seda, et ma ei suhtleks inimestega, ma pigem otsin nende seltskonda, kes tunnevad mind vähe ja oota minult midagi. See inimeste ootustele vastamine on kõige väsitavam, sest kellepärast me siis ikkagi elame, endale või teistele?
Kui esmaspäeval oli rohkelt tegevusi, siis eilne päev oli täielik vastand, sest mitte midagi ei toimunud ja ilm oli ka halb. Reaalselt ei viitsinudki midagi teha. Täna peaks jälle miskit toimuma hakkama. Lõuna ajal algab esimene loeng ja õhtul on kursusega kokkusaamine. Kõik tahavad nii tutvuda ja suhelda omavahel, et juba esmaspäeva õhtul tehti ühe kursaõe juures väike kogunemine, kus räägiti endast ja oma tegemistest. Mind on juba mitme uue kursusekaaslase poolt sõbralisti lisatud. Tavaliselt olen mina see, kes esimesena lisab, aga seekord ei kiirusta, las teised astuvad esimese sammu. Kõik on nooremad ka, 18aastased äsja keskkoolist tulnud õpilased. Loodan sellele, et tänasel kogunemisel selguks, et ma pole ainuke, kes on viis aastat vanem ja aastaid sellest värgist eemal on olnud. Üle pika aja olen sel suvel hakanud suhtlema jälle pigem endast vanematega, mistõttu peab nüüd jälle sammu tagasi tegema ja nooremate juurde naasma. Ma reaalselt tunnen end palju paremini inimestega, kes on minust vanemad. Vanus pole küll mingi näitaja, aga siiski.
Mõtlesin, et ei kiirusta Tartus kohe uute inimeste otsimisega, samas ei ütle ka ühestki kokkusaamisest ära, sest kohe alguses tuleb härjal sarvist haarata, sellepärast läksin ka esmaspäeval kursusega kohtuma, samal ajal kui suutsin ühe päeva jooksul kaks korda tagasi lükata pakkumise Tamariga sööma minna. Ma ikka suudan häid võimalusi maha magada.
Pühapäeval, kui olin jõudnud end Pireti juurde korterisse sisse kolida, tuli Janno maja ette bemmiga, millest ta terve suvi rääkinud on. Ma kuulsin selle juba hääle järgi ära, sest mina olen ju see, kelle lapspõlv vana hainina tagaistmel möödus, aga nüüd on uued ajad - naudin selliseid heki, kui saan kõrval istuda. Tegime linnas tiiru ja noh Janno nägu on võimatu kirjeldada, see oli nii rahulolev ja õnnelik, sest ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Bemm lausa nurrus. Lubasin kainekaks minna ja loodan, et Janno viib mind sellega sinna kohta, kus filmiti "Päevad, mis ajasid segadusse" poe juures istumist. See oleks liiga perfektne. Üks unistus, mis mul kevadest saadik on olnud. Seda suurem oli mu vaimustus, kui Janno Pühajärvel mulle rääkis, et tal on see auto olemas ning see on vaid ajaküsimus, mil see tänavapilti tuleb. Panen siia kirja ka oma teise unistuse, et mu järgmine auto on bemm. Janno saadab peaaegu iga päev mulle erinevaid bemmikuulutusi, aga see aasta ma veel autot ei osta. Vaene tudeng peab nüüd töö asemel õppima hakkama ja teostust ootab mu teine suurem projekt, milleks on vähem kui nelja kuu pärast kätte jõudev sünnipäev. Ettevalmistused juba käivad, sest mul on nii palju plaane, mis lihtsalt peavad teoks saama. See pidu peab ületama eelneva viie aasta künnise. Ei möödu vist päevagi, mil ma oma sünnipäeva peale ei mõtleks, see on ilmselgelt aasta tähtsündmus ja väga oluline asi minu jaoks. Loodan, et ka kõikidele neile, kes kutse saavad.
Kui paar päeva on siin Tartus rahulikud olnud, siis nüüd peaks nädalalõpuni tegevust palju olema: igasugused tutvustavad üritused ja seminarid, vallalehega veel veidi toimetamist ja eesootav nädalavahetus tõotab ka üsna teguderohke tulla, kuigi tahaks septembris jõuda kodus ka natuke olla, sest see kuu on Märt veel nädala sees Võrus, aga mina juba Tartus. 

Ise teed endale pildi valmis

Kuna täna on Joosepi sünnipäev, mil ma igal aastal olen blogi kirjutanud, siis peaks ka täna kirjutama ja seda traditsiooni hoidma, sest muidu saab juba varsti aasta, kui ma pole siia midagi postitanud. Tean, et on inimesi, kes seda kannatamatult ootavad. Nüüd on teie kord, lugege siis.
Ma sooviksin isegi, et mul oleks aega tihedamini see leht lahti teha ja siia kirjutada kõigest sellest, mis toimunud on, et jääksid alles detailsed mälestused, millele hiljem hea on tagasi vaadata, aga samas olen ma avastanud seda, et need hetked, mis jäävadki vaid hetkedeks ja need jutud, mis jäävadki ainult nendeks näost näkku vestluseks, ongi parimad, jäädes eilsesse särama ühe tähena, mis pärast igat veedetud aega sõpradega mälestuste ridadesse kinnitub. Vahel tahaks rääkida kellelegi kogu õnnest, mis sülle langeb või teinekord jagada oma mõtteid, mida ehk ka kõige lähedasemad ei mõistaks, aga kuna kõik on omavahel pöördvõrdelises seoses, siis tundub turvalisem kõike endas kanda ja neid emotsioonidena välja elada. Nii ehitan enda ümber taas müüri. Ma olen hetkel oma uue lehekülje pöördel, tunne on umbes selline nagu pärast keskkooli või 2014. aasta sügisel, mil ma ühikasse kolisin - kõik on uus ja tundmatu ning vajab kiirelt harjumist, aga sellistes muutustes olen isegi mina väga halb kohaneja, kuigi sõbrad arvavad vastupidist. Samas ma ju tean, et kui ära harjun, siis tuleb see oma elemendis olemise tunne jälle tagasi.
Ma olen täna siin, kus teised olid viis aastat tagasi. Nüüd on enamikel minuvanustel bakalaureus käes, mõnel ka juba magister ning mina olen endast viis aastat noorematega esimese kursuse tudeng. Ma ei oskagi hetkel seisukohta võtta. Janno ütleks sellepeale: "Suhtumise asi, ise teed endale pildi valmis" või "Elu on sellised kaardid ette mänginud."
Tõsi. Ma pole elus kuhugi kiirustanud, kuigi tänapäeva tempo liigub lausa valguskiirusel. Ma olen lihtsalt elu elanud, pühendanudki kõik oma aja hetkedesse ja inimestesse. See on ka ilmselt põhjus, miks ma alles nüüd olen siin, kus ma olen või miks ma blogi ei kirjuta. Ma lubasin, et ma jõuan tulevikus ülikooli, aga see oli alati üsna kauge tulevik, nüüd on see käes, lubadus on täidetud ja ma saan päriselt õppima hakata kõike seda, mis mind huvitab. Varem ma küll tegelesin asjadega, mis on mu kireks, aga ma tundsin kogu aeg, et mul on veel midagi vaja: oskusi, teadmisi, küsimusi jne.
Vahel on mul tunne, et ma olengi see, kes on teistest sammu võrra tagapool, st ma peatun kauem ja kulgen aeglaselt ühest eluetapist teise, vaatamata sellele, et kõik ümberringi kiirelt liigub, võtab mul ikka kõik topelt aega. Võibolla hetkes elamine suudabki tempot veidi maha võtta, kui pidev eesmärgi püüdmine ja tuleviku poole jooksmine. Nagu näha, võttis mul viis aastat aega, et jõuda siia, kuhu ma plaanisin tollal tulla, omades nüüd juba palju suuremat kogemuste pagasit. Inimesi paneb aeg-ajalt ikka veel hämmastama see, kuidas mu tegevusvaldkonnad on nii seinast seina. Eile uute kursusekaaslastega õhtusel kohtumisel jäi neist ühel lakke rippuma küsimus: "Kuhu sa siis lõpuks püüdled?"
Ma vastan ausalt, et ma ei tea. Ma lihtsalt elan. Tänapäeva ühiskonnas peab ja tuleb lihtsalt kõike osata, olla multifunktsionaalne ning loota eelkõige iseendale. Nii ma siis käin, olen ja teen: kirjutan, pildistan, ehitan, meisterdan, juhin, toimetan, korraldan jms. Elustiil on juba selline. Janno ütleb ka, et ma olen räppiv rokstaar ja hipi. See ongi kõige naljakam, et ühel hetkel ma olen oss, sõidan golfi või bemmiga ringi, kuulan tümmi ning kannan musta, teine hetk olen hipi, kannan värvilist, käin matkal ja söön taimetoitu, nii et mu õde arvas vahepeal juba, et ma olen vegan, kuigi ma armastan liha. Lisaks enamuse aja suvest olen ma kuskil lava ees ja viskan Terminaatorile näppe, nagu rokkstaar või kõigun mõne räppari live'l ning karjun kõiki sõnu kaasa. Ühel hetkel olen korralik, tagasihoidlik ja vaikne, teine hetk räägin kellegi surnuks või olen täielik pätt, kes liigub hämaras seltskonnas. Kolmas variant on see, et olen kodus, teen oma tööd ja olen hea kaaslane ning pereliige. Mulle meeldib olla veel noor.
Suvi hakkab läbi saama, A.V.R on möödas. Mallaga sai seal ära käidud, nagu lubatud. Papat polnud, aga oli Reket ja Põhja-Tallinna endine koosseis. Traditsiooniline kogunemine gümnaasiumi klassiga sai samuti peetud, aga midagi oleks nagu veel puudu täielikust punktist suvele, kuigi on märgata juba raugemist. Samas sügis algab alles 22. septembril, nii et aega on veel miskit korraldada.
Palju on tehtud. Iga suvi on millegipoolest eriline, teistsugune ja tundub, et iga suvega ma jõuan järjest rohkem. See suvi oli ikka eriti tihe ja seiklusterohke. Pühendusin peamiselt tööle ehk siis minu mõttes üritustel käimisele ja kirjutamisele. Toimetuses ka öeldi mulle, et sel suvel polnud vist ühtegi kontserdit, kus ma poleks käinud. Enam-vähem nii oli ka. Mulle meeldis see kõik. Ja mis kõige tähtsam - mulle meeldisid need inimesed enda ümber. Suve alguses ma poleks osanud arvatagi, et mu teed ristuvad taas vanade tuttavate ja uue põnevate inimestega, kellest praeguseks on saanud igapäevased vestlus- ja peokaaslased. Näiteks suve alguses olin Võrus, kõik olid justavatud Toomeoru baaris "Raju reede" peol, kus esines Merlyn Uusküla. Mitte kedagi polnud linnas, helistasin kõik läbi, kellega parasjagu kõige rohkem suhtlesin, aga kuna neist kedagi polnud, siis hakkasin meeldetuletama vanu sõpru ja tuttavaid ning helistasin Jannole, kellele ma polnud mitu aastat helistanud, aga vaatamata sellele oli mul ta number ikka alles. Temal minu oma polnud ja ta isegi ei tundnud mind alguses ära, aga kui meenutasin talle Selverit ja hipi staffi, siis tal meenus. Ta oli ikka väga hämmingus, et ma pärast kõiki neid aastaid talle lihtsalt ühel reede õhtul helistan. Kõigele lisaks polnud teda ka muidugi Võrus, nii ma siis lõpetasin ise ka tol õhtul Toomeoru baaris, kus oli veel väga palju teisigi, keda ammu polnud näinud. Sealt edasi toimus juba Pühajärve jaanituli ja järjest kõik muud suve tippsündmused, millest me Jannoga osa võtsime, sest ta on üks parimaid peokaaslasi, kellega lava ees reivida, kuigi ta väidab, et ma pole ikka see reivi inimene, vaid pigem hipi. Tema on üks ehtne näide sellest, kuidas aja jooksul inimesed ja arvamused muutuvad. Kunagi saime väga hästi läbi, siis mingi aeg ma isegi ei tahtnud näha teda ja nüüd suhtleme jälle nagu vanasti.
Tänu Jannole sain ma Ostrova festivalil tuttavaks Tamariga, kes on nagu täiesti teisest puust inimene. Talle meeldivad väliüritustest peamiselt simmanid, kus saab jalga keerutada, mida siiani juba ohtralt tehtud. Ma endas ikka erilise tantsuande viimasel ajal avastanud. Lisaks muidugi ka rahulikud akustilised kontserdid, mis alatihti arenevad põnevateks vestlusteks. Ta on üks sõbralikemaid ja toredamaid inimesi, keda ma üldse tean.
Kolmas inimene on Ets, kes iga aastaga on järjest enam tagasi tulnud ja mõistab teinekord ehk kõige enamgi, sest head teed mööda on palju aega läinud. Ühendab palju ja lood on samaks jäänud. Me võime vaielda ja möliseda, aga siiski on alati iga asi omal kohal.
Paljud inimesed on suvega ka väga tahaplaanile jäänud, paljud isegi ehk mu enda soovil. Ühikast välja kolimine läks ka kuidagi eriti valutult, sest kõik läksid ju koos ära. Mõned seal küll veel on, kellele ma kindlasti külla lähen nii ühikasse kui ka oma endisele kursusele koolitundidesse. Otto lubas, et kui ta paari nädala pärast oma lõputunnistusele järgi läheb, siis võtab mind ka kaasa. Tal on ka täna sünnipäev. Saatsin talle sõnumi, siis ta helistas täna päeval mulle, rääkisime päris pikalt, kuigi ta ei teadnudki, kellele ta helistab üldse, väitis, et tundis mind ritta seatud sõnade järgi läbi telefoni ära.

Kutsekoolide suvepäevade chatis peetakse endiselt vestlust edasi, seal on mitmeid neid, kes on veel Väimelas, nii et ollakse ikka kursis, mis toimub. Tahaks millalgi nendega jälle pidu teha. Jaanipäeva pidustused 24. juunil Pireti juures kujunesid päris meeleolukaks. Eks vaatab, millal seda taas korrata on võimalik. Põhikamraad Ivo on ka sõjaväes. Käisime tal Joeli ja Jaasidega külas augusti alguses. Ta on seal ikka päris omas elemendis, saab metsa all lageda taeva all magada, nagu ta seda kutsekoolide suvepäevadel ja jaanipäevalgi tegi.
Aga päev hakkab õhtusse jõudma, aeg on siuhti koti peale tuttu kaduda, nagu Justament mu lemmikus "Paranähtus" laulus laulab. See on ka lugu, mis võtab kokku aja, mis jääb kevade ja sügise vahele, alustades kutseõppeasutuste suvepäevadest, jätkates Ostrova festivalil Justamendi simmaniga ning autos duetti laulmistega. Vahel võtab isegi pisara silma, kui kõigele sellele tagasi mõelda - head ajad, olen tänulik.

Ega ma väga puhata ei oskagi. Tööd on kõik tehtud, aga mul on ikka isu kirjutada, nii ma siis siia jõudsingi ja loodan õigepea tagasi olla. Lõpetuseks aga soovin Joosepile palju õnne ja kordaminekuid sel eluteel!