Üks aasta hääbub

 On aasta viimane päev ja nüüd on küll vist kõik soovid tuulde lennutatud, asju südame pealt ära öeldud ja üleliigne käest ära antud. Kõik vinguvad, et halb aasta oli, aga nagu me Tauriga 2019. aasta lõpus lubasime, et see aasta tuleb loodetavasti parem, kui eelmine ja tegime täna kokkuvõtte - 2020. aasta oli küllalt hea aasta ning kõvasti parem kui 2019 ning 2021 peab tulema vähemalt sama hea või veelgi parem. Kõik on enda teha tegelikult, kuigi ka õnnel on siin alati suur roll.

Tagasi vaadata on palju, aga mis siin ikka vana asja meenutada. See aasta on aina rohkem õpetanud elama hetkes ja iga päevaga paremaks läinud, nii et ma usun, et saab veelgi paremaks minna. Kaua see koroonakriiski kestab ja kui aus olla, siis see pole mind suurt väga mõjutanud, pigem on see pakkunud rohkem võimalusi asju teisiti teha.

Kui paljud kaotasid töö, siis mul avanes sel aastal just palju tööd teha erinevates valdkondades, juurde õppida uusi oskusi ja saada kogemusi. Pole ühelgi varasemal aastal nii palju tööd teinud ja kellast kellani tööl olnud, nagu sel aastal. Täielik eneseteostuse aasta.

Sain tuttavaks paljude uute inimestega ja mu ellu on tagasi tulnud mitmeid neid inimesi, kellega polnud erinevatel põhjustel kaua suhelnud. Samas ka sulgesin sel aastal mõne ukse ning jõudsin punktidesse, kus mul polnud enam kahju. 

Olen muutunud tolerantsemaks ja võtnud inimesi sellisena, nagu nad on. Andnud andeks ja püüdnud keerukates olukordades säilitada rahu ning asju korraga analüüsida, mitte tagant järgi. Mõelnud tihti, miks ma midagi teen, aga samas elanud ka hetkeemotsiooni ajel, lähtuvalt sellest, mis parasjagu pähe tuleb. Samuti lõpetanud võitlusi asjadega, mille vastu pole mõtet võidelda. 

Ma olen ikka öelnud, et see, mida teed uusaasta ööl, seda teed terve aasta. 2019/2020 aastavahetusel olin matkal. Sel aastal olen palju aega looduses veetnud ning kuni septembrini käinud vähemalt korra kui mitte rohkem mõnel matkarajal või metsas. Veerand viimasest aastast on aga olnud hoopis teises võtmes, tasakaalustades justkui seda, mis aasta esimeses pooles tegemata jäi - peod, suuremad seltskonnad ja hommikuni ärkvelolekud. Kuna viimane poolaasta läks väga rutiinseks ja emotsionaalselt veidi kurnavaks, siis tuli see kõik täiesti õigel ajal. Elu vajab vahel hullumeelsusi ja segaseid inimesi. Viimasel ajal leian end tihti omaette autoroolis muigamas kõikide nende lolluste ja naljade üle, mida mu silmad on pidanud nägema ja kõrvad kuulma. Kui nüüd mõelda tänase uusaastaöö plaani peale, siis saab nalja ikka edasi. Kõik läheb hästi, ma loodan. 

Palun ära mine veel

 ..silmis pisarad ja soolane Värska."

On lugusid, mille peale võin öelda, et just see oli Erko bemmi lugu, minu punase Golfi lugu, Henri rullika lugu jne, siis see lugu juba jäi mu uute bemmi ja sellesse nädalavahetusse. Kõndisime jõululaadal ja siis Kristo ja Jaanus muudkui korrutasid üksteisele: "Palun ära mine veel."

Nii on nende eksidega lood. Reedel, kui Ruslani juurde jõudsime, siis lepiti kohe alguses kokku, et eksidest ja tööst ei räägi. Oli inimesi, kes ei tahtnud oma eksidest rääkida ja mina ei tahtnud tööst rääkida, sest nii ränk töönädal oli selja taga. 12-leheküljelise ja 8-leheküljelise lehe küljendamisel on ikka nii suur vahe, kuigi mõtled küll, et mis see neli lehte rohkem ära ei oleks, aga tõmbas ikka pingeliseks pärast suve, kui järjest kolm 8-leheküljelist ajalehte oled kokku pannud ja küljendanud ning mõtled, et nüüd on asi käpas küll. Tühjagi. 

Tegin reedel kodukontorit ja puhkasin veidi küljendamisest. Mulle pole nädala aja jooksul ka nii palju helistatud, kui selle ühe päeva jooksul, mil kodus olin ning alati just siis, kui ma üritasin näiteks korra silma kinni panna. Kuna oli reede, siis jäingi lõpuks Tartusse. Rääkisime Jaanikaga õhtul juttu minu juures, kuni ta tädi kirjutas ja ta ruttu koju tahtis, nii et viisin ta ära ja mõtlesin, et käin siis Ruslani juurest ka läbi, et vaadata, kas ta on kodus juba ja kas teised on õhtuks mingi plaani välja mõelnud. Jõudsin sinna, läksin köögi akna juurde, et vaadata, kas keegi on seal ja oleks siis lehvitanud üllatuseks, aga nii kui akna juurde jõudsin, helises telefon. Mõtlesin, et krt, kes see just nüüd helistab. Roman luges vist mu mõtteid või mina tema omasid. Küsis, kus ma olen ja mida ma teen. Vastasin, et niisama ja ütlesin, et ta kööki läheks. Ta muidugi ei saanud midagi aru, arvas vist, et tahan talle rääkida midagi, mille peale ta peaks teistest eemalduma ning läks kööki. 

Roman: "Nii ma olen nüüd köögis. Räägi, mis plaanid sul tänaseks on?"

"Vaata aknast välja," ütlesin talle. Ta ei saanud ikkagi aru midagi. Vaatas, ei näinud. Vaatas siis uuesti ja ma lehvitasin.

Roman: "Aa, sa oled siin juba. Tule sisse!"

Ma muidugi viisakalt ikka koputasin, kuigi kõik käsevad mul kohe uksest sisse marssida või siis peale koputamist kohe sisse astuda, aga ma olen liiga viisakas ja ootan, kuni keegi uksele vastu tuleb.

"Tibu, sa juba siin," ütles Kristo mulle esimese asjana. Alles ju Roman helistas mulle. Kohe peale mind saabusid ka Kaupo ja Krisli. Nad muidugi ütlesid, et ma võiks teinekord neile ka teada anda, kui üllatust kavatsen teha jälle, et neid ka peale võtaksin, aga see pole vist võimalik, sest ma satun igale poole nii juhuslikult nii-öelda poolelt teelt.

Jäime Romaniga kööki juttu rääkima, kuni Kristo tuli ja mind kallistas ja ütles: "Praegu ma olen veel kaine ja mäletan seda." Ühtlasi mäletas ta fakt, et ma olen tegelikult suur inimeste kallistaja, aga tal ei meenunud, et ta üldse mind kallistanud oleks kunagi. Nüüd siis.

Mingi hetk tuli Ruslan ka kööki ja hakkas kokkama. Jäingi tema juurde jutustama, sest toas oli juba joomine käsil. Ruslan oli eelmisel ööl liha rebinud, et nüüd sõpradele burksi valmistada, mida ma lõpuks ei jõudnudki ära süüa, sest ma pole harjunud õhtul sööma. Täpselt nagu eelmisel nädalavahetusel, kui piparkooke tegime, Ruslan krõpsud tõi ja siis pidi ikka ju sööma, kuigi üldse ei jaksanud.

Jaanus tuli kööki. Mida lähemale ta tuli, seda palavamaks läks, kuigi ta ei olnud üldse nii lähedal, aga ilmselgelt on tema see seal seltskonnas see, kes mu vererõhu kõrgele viib, sest ta on nii segane lihtsalt ja ükskord ma saan ataki ta lolluste pärast. Ütlesin, et mul hakkas nii kuum, kui ta tuli.

Jaanus: "Jah, päikene."

Mina: "Oled jah."

Jaanus: "Kas ma peaks seda nüüd komplimendina võtma?"

Mina: "Võta, kuidas tahad," ning võtsin pusa ära ja no siis hakati kohe puid loopima mu roosale bemmi särgile, mis Po ja Annu mulle üle-eelmiseks sünnipäevaks kinkisid ja mida ma kordagi veel kandnud polnud. Suvel isegi kõik ütlesid juba, et mul kõik bemmi asjad: bemmilogo telefonil, käterätt jne. No ja kui ma veel näitasin, et mul pusal ka selja peal suht sama tekst, mis T-särgil, siis oli kindel värk, et ma ikka tõeline bemmipede, kuigi ma pole ühtegi neist ostnud ja ei kanna neid igal pool. Kristo: "No ja meile pead ikka näitama siin, jah?"

Kaupo ka juba õhkas, et oh ta saab täna ka Krisliga tulla koos minuga bemmiga koju ja jälle fcki kõigile bemmis näidata, nagu peale Romani sünnipäeva.

Jaanus muidugi toppis mu pusa kohe endale selga, kui ma selle seljast võtsin ning pühkis pärast varrukaga laua pealt viina ära, nii et kui mul külm hakkas, siis Ruslan pidi enda pusa tooma mulle hoopis. 

Vahepeal läksid Jaanus, Kristo ja Ruslan järgi mingitele Kristo sõbrannadele. Kuulsin nime Mirjam ja mõtlesin, kas ma tean mõnda Mirjamit, aga ei meenunud ühtegi peale mu vanade klassiõdede. Samas oli mul selline tunne, et ma raudselt tean ühte neist, kes õigepea seltskonda saabub. Ma ei tea isegi miks mul selline tunne oli, aga nagu keegi pärast ütles, siis ma tean peaaegu tervet Lõuna-Eestit. Ja ilmselgelt, nii kui Mirjam uksest sisse astus, teadsin ma kohe, mis Mirjamist jutt oli ning kes see teine temaga kaasas on. Mirjam ja Ireena elasid Väimelas põhkarite ühikas. Ireena kolis viimasel aastal mingi aeg meie ühikasse, kus Ruslan ka elas, aga kumbki ei mäletanud Ruslani, mind aga küll, kuigi ma polnud näiteks Mirjamiga mitte kunagi rääkinud, aga nüüd jutustasin temaga veidi. Kutsusin ta istuma ja uurisin, et millega ta tegeleb jne. Pärast Krisli heitis mulle ette, et ma olin liiga sõbralik temaga. Ma pole väga selline, et kui mulle keegi eriti ei sümpatiseeri, et ma seda siis nii tulihingeliselt välja näitaksin. Kuna üheskoos sai seal ühikas elatud, siis veidi nagu oli midagi rääkida, aga mingi hetk kui nad seltskonda sulandusid, siis läksin nende juurest ikkagi ära. Krisli arvas, et see ebaintelligentsus võib muidu külge hakata. Nad ei häirinud mind, aga nii mõnelegi nad ei meeldinud tegelikult, sest nad jätsid rumala mulje ja mul oli täpselt selline tunne, et mul oli nende eest kohati piinlik teiste ees, kes nende käitumise pärast silmi pööritasid. Aga nagu ma ütlesin, siis ma püüdsin kõigiga sõbralik ja empaatiline olla. Üsna uus külg minus tegelikult, vana mina olen neile kindlasti korralikult puid alla pannud või nägusid teinud. Pärast, kui ma Kristo käest huvi pärast küsisin, et miks ta nad kutsus, ütles ta, et ei tea isegi. Tal olid muud mured peas üldse.

Üks seltskond mängis kaarte ja muid lauamänge ja teised istusid laua ümber jõid või jutustasid.

Vahepeal olid need, kes viina jõid, üsna purjus juba nende kõrval, kes ainult lahjasid kokse pruukisid. Romanil oli keel nii pehme, et ma polnudki teda vist selle aja jooksul, mil teda tean, nii joobununa näinudki. Ta muudkui üritas minu ja Krisliga kaasa rääkida. 

Mina: "Ma mõtlesin su peale enne siia tulekut."

Krisli: "Misasja, see kõlab nii imelikult, et sa Romani peale lambist mõtlesid."

Hakkasin siis seletama, kuidas Roman on mitu korda küsinud, et miks ma oma juukseid sirgendan. Lokid olevat tema arvates palju seksikamad, kuigi ma olen just vastupidist kuulnud oma tutvusringkonnast. Pigem eelistatakse sirgeid juukseid. Kristo ka ükskord ütles, kui mul sirgendatud juuksed olid, et talle meeldivad mu sirged juuksed. 

Krisli ka siis ütles, et tal on ka tegelikult lokid ja ta sirgendab kogu aeg, sest tal on hästi kahused lokid. Pärast näitas pilti ka millised. No vähemalt pole ma ainuke lokkidega inimene. Roman oli arvamusel, et me mõlemad oleme ilusad ilma juuste sirgendamiseta. Võta siis kinni, igal ühel oma maitse.

Rääkisime Romaniga mu blogist ja siis ta küsis millegi peale, et milline ta on minu arvates. Ma küsisin, et kas ta seda A-rühma laulu "Tavaline mees" teab ning hakkasin laulma: "Ma bussiga käin tööl muidu olen pärit Jõgevalt.."

Roman hakkas naerma ja ma käskisin Krislil seda laulu panna, aga selleks ajaks kui see laul käima pandi, oli teema juba vahetunud ja kõik karjusid nii kõvasti, et midagi polnud kuulda.

Mingi hetk tuli Jaanus meie juurde istuma, nii et sai tal jälle pitse ja pudeleid eest ära tõsta, et ta vähem jooks ja oma õlga pakutud, kui ta ära väsis, sest reedel ta oli ikka eriti väsinud, kogu aeg tukkus igal pool. Mingi hetk, kui ma olin coca just klaasi valanud, lendas Jaanuse pea väsimusest nii laua peale peaga vastu cocaklaasi, mis ümber läks ja laua üle ujutas, mida me Krisliga pärast koristasime. See oli nagu doominoefekt. 

Kuna ta nii väsinud oli, siis soovitasin tal välja suitsule minna, äkki värske õhk pühib une silmist. Lõpuks jäime jälle nii kauaks jutustama, et seekord oli Krisli mu numbri sebinud ja helistas mitu korda, samal ajal kui Ireena kirjutas mulle, et küsida, kus Jaanus on, nii et arvasin, et tema hoopis helistas. Viisin Jaanuse ruttu tagasi, enne kui keegi mind maha oleks löönud. Tema on ikka see põhiline peohing, kelle puudumine on kohe märgatav. 

Roman küsis ja on seda varemgi küsinud, et kuidas või miks ma nendega üldse aega viitsin veeta, kuigi vastus sellele on lihtne - ma vajan vahelduseks midagi muud, neid hulle pärast seda ametlikku õhkkonda oma argipäevas. See justkui tasakaalustab ja nagu ma öelnud olen, siis minus on see igav pool ja on ka teine pahupool. Kord on üks, siis teine esil ning vahel olen hoopis krüptoniit. 

Kaupo ja Krisli olidki juba vahepeal mures, et kadusin ära ja äkki ma ei viigi neid koju, aga nagu lubasin, siis viisin nad koju ja Kaupo sai bemmis jälle fcki näidata, tümmi panna ning kõrvalistmel mu elu uurida ning mulle lubadusi anda sõidutada mind teinekord ise, kui minul vaja peaks olema, kuigi ma ei arvanud, et ta nüüd teene mulle võlgu selle eest peaks jääma. 

Viisin nad ära ja kui tagasi jõudsin, siis ütles Jaanus, et ta ei taha ka olla enam seal. Viisin siis tema ka ära. Kui uks ta selja taga sulgus, küsis ta: "Nii vaikselt lähmegi ära, mitte mingi suure lärmiga?" 

Mina: "Ole kuss, kui sa praegu lärmi teeksid, ei laseks keegi sul koju magama minna."

Maailma lõppu seekord läinudki, sest seal sai juba ära käidud.

Järgmisel päeval läksime kõik jõululaadale, nagu plaanis oli. Võtsin Kristo, Keidi ja Jaanuse peale ning läksime Ruslani juurde, kus teised juba ees ootasid. Jaanus oli vahepeal pitsad tellinud, nii et enne laadale minekut tuli need veel Ruslani juures ära süüa. 

Laadal midagi huvitavat väga polnud ja tundus, nagu jõulud oleksid hoopis joomispühad, sest toidu osas müüdi valdavas enamuses alkoholi, mida seal degusteeriti ja Jaanusele kaasa osteti. Jaanus tegi vist üldse kõige rohkem oste, seda muidugi teiste raha eest, sest ma ei viitsinud teda koju tagasi rahakoti järgi viia. 

Kõndisime laadal ja siis lambist õde tuli kallistama mind. Maskiga ei tunne ju inimesi kohe ära ja ma ei osanud teda seal kohatagi kohe, kuigi ta eelmisel päeval midagi jõululaadast mainis. Rääkisime juttu ja ta üritas oma kraami seal maha parseldada, aga me polnud selleks sobiv sihtgrupp.

Pärast käisime Gardestis veel, kuhu ma polnud siiani kordagi jõudnud. Valisime Ruslanile kuuske, et see staapi üles panna ja ära kaunistada, aga kaasa ikkagi ei saanud võtta, sest autod olid täis. Vaatasime veel ringi seal, jõuluvana jagas kõigile kommi, millest Jaanus ilma jäi, sest ta ei viitsinud enam poodi tulla ja jäi meist autosse Sanderiga rääkima ning südameid saatma. Kui me tagasi autosse jõudsime, siis ta juba jälle magas. Kuulasime Kristoga autos Scootrit, samal ajal kui Kristjan väljas jälle meist snäppe tegi, nagu eile kogu aeg salaja snäppis. 

Kristo ja Jaanus "Üksinda
kodus" vaatamas.

Teised läksid Ruslani juurde, me läksime Eedenisse ja seiklesime ringi veel, enne kui ka Ruslani juurde jõudsime. Nad pidid tegelikult vahepeal kuuse järele minema, aga keegi ei viitsinud minna. Jäime hoopis "Üksinda kodus 2" vaatama, kuni kell oli juba nii palju, et Gardesti hakati õigepea sulgema ja Ruslan ja Roman selle kuuse ikkagi ära tõid ning ma aitasin tulesid külge panna. Jaanus paigaldas Romani abiga jõulutähte ja kui ülejäänud ehete käes aeg oli, tulid juba Kaupo ja Krisli ka ning aitasid kuuske ehtida. 

Kõik olid nii väsinud tegelikult. Kristo ja Jaanus tahtsid koju, aga kuna keegi ei viinud neid sinna, hakkasid nad lõpuks ikkagi jooma ja lahkusid siis lambist, et Kristo juurde minna. Ma läksin ka koju "Õnne 13" vaatama. Pea nii valutas juba. Kaks päeva nende hulludega on ikka liiast. Aga ega kaks ilma kolmandatagi jäänud. Hommikul Kristo helistas ja tahtis sööma minna. Ma poleks eriti viitsinud, aga kuna Ruslan ja Roman pidid ka tulema, siis läksime ikkagi kõik koos, kuigi ma olin just unes näinud, et käisin öösel Ruslani juures külmkapist jäätist söömas, mida ta reedel mulle pakkus, aga ma siis ei tahtnud. Ruslan pärast naeris mind ja ütles, et kontrollis üle - jäätis oli ikkagi alles. Ma polnudki kuutõbisena seal käinud. Ruslan arvas, et mul peaks öösel seljas olema särk, millel telefoninumber, kuhu helistada, kui mind kuutõbisena kuskil nähakse. 

Mina: "Mis number seal võiks olla?"

Ruslan: "Seal võiks olla minu oma näiteks."

Mina: "Et siis keegi saaks helistada, et kuule Biku tuleb su juurde öösel jäätist sööma jälle?"

Sellest särgist ka hommikune jutt telefonis Kristoga, miks kuutõbine ei või öösel paljalt magada - kui öösel kõndima läheb, siis on vähemalt riided seljas.

Ruslan võttis mu hommikul kodust peale ja siis korjasime teised ka peale ning Ruslan viis meid Hollyfoodi, kuhu ma polnudki veel sattunud, kuigi Märt on pidevalt rääkinud sellest, kuidas nad töökaaslastega sealt mööda minnes süüa võtavad jne. Ma muidugi suutsin neist kõige suurema prae tellida, nii et mul pole tänaseks ka kõht veel tühjaks läinud. Laupäeval jäi muidugi söömine peaaegu üldse vahele. Nii palju tegemist oli ja mul tuli mingi tuhin peale sünnipäeva korraldada, nii et terve päev oli see vaid mõtteis.

Pühapäevaks olin välja mõelnud ka juba teema, milleks oleks seekord maakas. Kristo oli siis muidugi idee dresside otsa tõmmata kummikud, millega laudast virtsa seest on äsja läbi käidud. Teise ideena tahavad nad mulle sünnipäevaks kana või põrsast kinkida, mida ma üldse ei ootaks, aga nüüd nad mind sellega ainult kiusavadki.

Keegi seekord kana ei tellinud, aga sellegipoolest ei jäänud mainimata ei Matilda ega Marianne ega ka mitte Karolin, sest me arvasime Ruslaniga, et kõik eksid tuleks mu sünnipäevale kohale kutsuda.

Kui me tagasi Tartusse jõudsime, siis ei lasknud keegi Kristol üksi koju kassima minna, vaid läksime kaasa, et ta uut eile ostetud tümmi testida ning rallit vaadata, millest ma muidugi eriti huvitatud polnud ja enamuse aja telefonis olin, kuni nemad vaatasid ja Jaanus ainukesena juba kolmandat päeva järjest viina jõi. Ta lubas neljanda päeva ka juua, sest neli on ta lemmiknumber. 

"Viis enam pole," arvas Ruslan, kui viies päev kätte lõpuks jõuab.

Kristo ütles, et me tulime küll ta juurde, et teda toetada (ma kogu aeg räägin, et sõbrad toetavad ja nii saab kõigest üle), aga nüüd lõpptulemus oli see, et Kristo oli minu ja Jaanus vahel nurka surutud ja ta nö toetas hoopis meid seal. Kõik olid nii uimased ja lõpuks mindigi laiali. Pidime õhtul veel uisutama minema raekotta, aga lõpuks me Ruslaniga olime ainukesed, kes tahtsid minna. Kutsusin Jaanika ka, aga kohale jõudes oli seal nii palju rahvast ja pikk järjekord, et väga polnud mõtet sinna tunglema minna. Jalutasime niisama raekojas, Toomemäel ja Emajõe ääres ning nautisime karget talveilma ning otsisime Tartu jõule.

Nii oligi esimesest advendist juba märkamatult teine advent saanud ja selle nädalaga on jälle nii palju muutunud. Palju ära antud ja juurde saadud, lahti lastud ning kinni püütud ja kui meenutada eelmisel nädalal Vastseliina kirikuõpetaja juttu advendiküünla süütamisel Vastseliina rahvamaja ees selle kohta, et südame uks avaneb ainult seest poolt ning seda ei saa väljast kuidagi lahti kangutada, ükskõik kui palju ka ei üritatakse, siis olen endiselt suutnud endale kindlaks jääda, nii et minge või ärge minge.

Õues on külm keset novembrikuud

Janno palus mul kolmapäeval kirja panna kõik see, mida ma õhtuti linnas näen, katsun, tean, tunnen, kuulen, räägin, teen jne... 👀

Keeldusin küll alguses, aga õhtul ei tulnud und ja no ma siis kirjutasin: "Tuled tänaval on kord eredad, kord nii tuhmid, nagu päevinäinud ümmargused bemmi esituled, mis midagi ei näita. Autost istudes on linn nii kõle, tühi. Kõndides ja selle sees olles on see täis helisid, värve ja pea justkui plahvataks mõttetest. See on just nii sügisel. Suvel on mõtted vabad, sügisel on nad ängistavad."

Tema ka siis, et: "Oo, poleks uskunud."

Ma ka poleks. 

Ma olen peaaegu nädal aega bemmi omanud, aga pole kordagi pärast ümberregistreerimist sellega sõitnud, ainult trahvidega tegelenud. Sõitsin Kaljuga esmaspäeval töölt koju ja järsku tuleb kiri trahviteatega. Minu jaoks esmakordne kogemus, olin hämmingus, aga kirja avada ka ei saanud, sest see oli krüpteeritud. Pidin koduni ootama. Ise mõtlesin, et kust see tuli ja mille eest. Kodus tuli välja, et sain koos autoga lisavarustusena trahvi kaasa, mille eelmine omanik oli saanud päev varem, kui ma auto ostsin. Mitu päeva siis pidasin kirjavahetusi ja kirjutasin kaebuse, enne kui nö valetrahvist haljasalal parkimise eest priiks sain.

Sel nädalal oli juhuslikult just võimalus palju jala käia, samal ajal kui mõnel nädalal olen iga päev esmaspäevast reedeni Tartu-Võru-Tartut tõmmanud. Tahaks juba sõita, aga niisama pole ka mõtet minu arust. Sügis on endasse vaatamise ja kõndimise aeg, "november rain and do you need some time on your own, do you need some time all alone".

Kui nädalavahetusel tahaks nalja ja möllu keskel olla, siis nädala sees tahaks rahu ja muusikat. Kõik ajab vahel nii närvi. Kui keegi ütleb midagi, siis tõmbad kohe vee peale, nagu üldse ei viitsi kuulata. Ja kui satudki seltskonda, siis õhtul koju jõudes mõtled, et palju asju oleks pidanud ütlemata jätma. Olin kaks päeva uute kohaliku omavalitsuse ametnike ja töötajate sisseelamiskoolitusel, siis mõne igava teema ajal sirvisin FS-i luulekogusid. Järgnev mõjub novembrisse kui rusikas silmaauku:

Ei ole mitme päeva jooksul selle postitusega lõpuni jõudnud. Esimest korda, kui alustasin, siis läksin poole kirjutamise pealt Ruslani ja Jaanusega välja. Käisime KFC-s söömas, sõitsime vihmases linnas ringi ja rääkisime pikalt juttu. Või noh mina rääkisin hästi palju. Vahel ma ei saa isegi õhtul magama jääda, muudkui jutustan. Teine hetk olen jälle vait, sest pole mitte midagi öelda. Veider, kui keegi räägib pika jutu ära ja siis ütlen sellepeale ainult: "Mmm" või "mhm". 

Reedel Ruslan rääkis mulle, et kui ma neljapäeval autost olin väljunud, küsis Jaanus temalt esimese asjana: "Kas ta räägib kogu aeg nii palju?"

Ma ise ka mõtlesin pärast, et wtf, kust see tekst nüüd kõik mu seest tuli? Võib-olla ma olengi viimasel ajal rohkem teisi kuulanud ja ise enda jaoks tahaplaanile jäänud. Kui ma kunagi igapäevaselt blogi kirjutasin, siis paningi kõik siia kirja, et siis ei pea kõigile sama juttu rääkima ja keda huvitab, see loeb ise. Tihti me räägime ise liiga palju ega kuula teisi. Kõik tahavad tähelepanu, ärakuulatuks saada. See on oluline oskus, et ei laseks kellelegi liialt endast rääkida ja ise ei räägiks ka teisi surnuks, vaid pigem vestlust arendada võrdselt, huvituda, mida teistel öelda on. Tihti aga kipub jutt ühele või teisele poole liialt kalduma. 

Oma reede õhtu mõtlesin taaskord loomingusse investeerida ning ERM-i Mari Jürjensi kontserdile ühe pileti osta ja minna. Tahan lihtsalt istuda ja muusikaga kaasa mõelda. Kontserdid on nii vajaliku tähtsusega tööst ja kõigest välja saamiseks, nagu 14. novembri Terminaatori gurmaanide öö Rock&Rollis. Läksin üksi lihtsalt kontserdile ja õõtsusin seal teiste Termikafännidega kaasa ja see oli nii awesome. Seda enam, et sel ööl oli 15. november - ei, vihma ei sadanud. Tänaseks sajab juba lund ja kohe on jõulud, aga ma soovin, et oleks ikka veel pime hingedeaeg. Täpselt, nagu paar aastat tagasi, kui tahtsin, et raagus kevad kestaks ja suvi veel ei tuleks. Oh viibi veel!

Ja see "Süü" laul, mis on täiesti novembri laul ja mida ma juba sel kuul nii palju kuulanud olin, aga alles kontserdil sain teada, miks selline laulunimi ja millest see tegelikult räägib - sellel on peidetud metafoorid. Mari Jürjens rääkis, kuidas meid vaevab tihti süütunne, et jätame midagi tegemata või teeme liiga palju, just nagu mina viimasel ajal. 

Ta ise on selle laulu kohta öelnud järgmist: "See kõneleb millestki, mida ma väga hästi tunnen - süü! Süütunne on miski, mis on minuga alati kaasas käinud, ja ühel hetkel mõtlesin, et proovin temaga ära leppida ja tegin talle päris oma laulu. Ega ta kusagile ära pole läinud, aga... vähemalt saame juba paremini läbi!"

Sõnad siis sellised: "Tule tutvusta end, miks sa longid mul järel lihtsalt niisama keset novembrikuud, õues on külm, no kuhu sa lähed?..//..Mida loodad sa veel? Kas ikka on vähe? Õues on külm keset novembrikuud. Kuni kestab see öö. Sa vist ära ei lähe. Tule tutvusta end, juba raaguvad puud..//..

Need Mari laulud on nii süüvivad. Istusin seal ERM-i kõige väiksemas saalis inimeste vahele pressituna sel koroona ajal, võtsin maski eest, sest ma lihtsalt ei jaksanud hingata, aga tolereerisin seda kõike, mis ümberringi toimus ja lasin muusikal end kanda ja nii hea oli.

Ja sinna juurde veel "Enne und", mis räägib mõttelennust enne uinumist. Need mõtted, kui miski või keegi on mõttetes nii lähedal ja reaalne ning mingid sündmused tulevad unenägudesse kaasa, aga hommikul on jälle kõik uus ja võõras ning sai tea, mis see endaga kaasa toob. Selle jätkuks siis laul "Kuldse liilia saladus", mil silmanurgas pisar korraks läigatas: "Iga päeva järel algab uus ja võõras päev ning kui saab meil tuttavaks, siis lehvitab ja läeb. Nõnda palju seiklusi meid elus ootab ees ja üks vapper süda tuksub aina minu sees."

Kui ma ERM-ist väljusin, sadas laia lund, täpselt nagu mõned aastad tagasi Moostes Terminaatori kontserdil, mil Jaagup Kreem ütles oma tollast uut laulu "Las tuiskab" sisse juhatades, et kui see kontsert läbi on, siis lund sajab ja nii oligi. Tol hetkel tundus see uskumatu, sest keegi lund ei prognoosinud.

Läksin Ruslani juurde, aga teda polnud veel kodus ja ilmselgelt rääkisin ma siis seni Romani surnuks ja masendusest, et ma jälle nii palju räägin, sõin terve hunniku komme ära, samal ajal kui me arutasime teemat, mis vahe on masendusel ja depressioonil. Roman teadis ühe töökaaslase pealt rääkida ja mul oli lihtsalt näiteid teiste pealt võtta. Kõik klappis.

Tegelikult oli õhtu plaaniks Ruslani eelmisel aastal ära jäänud jõulud nüüd topelt järgi teha ja kuusk tuua ning kogu korter ära ehtida. Selle kõigeni me muidugi ei jõudnud, vaid alustasime hoopis piparkookide tegemisega. Käisime poes ja siis hiljem liitusid juba Sander ja Jaanus ka, kellega me terve õhtu erinevaid mänge mängisime ja piparkooke kaunistasime. Ainult ma olin vahepeal nii kutu omadega, et oleks juba peaaegu magama jäänud, aga siis lugesin uudist, et Vanilla Ninja tuleb tagasi kokku ja seepeale uni kadus. On, mida oodata. Ainult Ruslan võttis teatepulga üle ja vajus pärast mind diivanile pikutama. Me mõlemad oleme need peoblokid, kes igal peol üksteise võidu haigutavad ja unised on.

Vähemalt õnnestus see nädalavahetus ilma suurema läbuta mööda saata. Ma juba eelmisel nädalavahetusel rääkisin, et teeme kaine nädalavahetuse. Jätsime poes käies Jaanusele viina ostmata ja ta suutis isegi terve õhtu jooksul üllatavalt kaineks jääda ja sellisena meeldib ta mulle tegelikult rohkem. Tundub, et lahja kraam kangetele vendadele ei mõju.
Vahepeal tuli Keit töölt ja siis läks detsembri- ja jaanuarikuu plaanide arutamiseks. Kõigil on nüüd järjest sünnipäevad, nii et magamata nädalavahetusi jätkub sellises tempos veel peaaegu jaanuari lõpuni. Ruslan muidugi tegi rõõmsalt ettepanekuid, et kõik peod võib tema juures ära pidada. Sander nimetaski Ruslani kodu selle seltskonna staabiks. Kõik lihtsalt on seal kogu aeg ja ilmselgelt on tal ka kõige rohkem ruumi kodus.
Vahepeal on muidugi veel jõulud ja Ruslanile sai luuletus jõuluvana jaoks ka välja mõeldud:

Jõuluvana ole muhe,

kingi mulle püsisuhe.

Uuel aastal loodan, et ei võida

jälle mingit nõida.

Hakkasin 4 ajal koju minema, kui Jaanus ka kaasa otsustas tulla. Hakkasime sõitma. 

"Kuhu me lähme nüüd?" küsin Jaanuselt.

Jaanus: "Sa tead seda laulu, et maailma lõpus on see kohvik, kus me kunagi kõik kohtume?"

Mina: "Tean."

Jaanus: "Noh, siis lähme maailmalõppu."

Mina: "Ma ei usu, et sa sinna minna tahad."

Jaanus: "Mikkkss?"

Mina: "Sest siis saab elu läbi."

Viisin ta hoopis koju ja kallistasin kõvasti.

Jeerum naine, tule peole!!!

Imelik oli minna sünnipäevale, kuhu sind oli esmalt kutsunud üldse keegi teine, mitte sünnipäevalaps ise. Tema kutsus alles paar tundi enne sünnipäevapeo algust. 

Ruslan tegelikult mainis juba kahel eelneval nädalavahetusel, et Romanil tuleb varsti sünnipäev ja seda peetakse ilmselt tema juures, nii et ma olin arvestanud, et sellest ma ei pääse ja ühel järgnevatest nädalavahetustest tuleb jälle hommikuni üleval olla. Sain siis Jaanuselt ükspäev teada, et sünnipäev toimub 21. novembril ja Ruslan pidi tema sõnul mind sinna kutsuma ta enda meeldetuletusel ja Romani palvel. Mina aga keeldusin minemast sünnipäevale, kuhu sünnipäevalaps mind ise pole kutsunud ja korrutasin seda kuni laupäevani. Lõpuks Roman lendas kohe Facebookis peale, nagu ta ise seda hiljem sünnipäeval jutustades nimetas ja ütles: "Jeerum naine, tule peole!!!"

Mina ikka mõtlesin, et kuidas ma lähen, et ma ei teagi teda nii palju, olen ainult mõnel nädalavahetusel rääkinud temaga ja nüüd kutse sünnipäevale. "Mida ma kingil üldse?" mõtlesin terve päev. Vastuse sain meie Facebooki vestlusest vahetult enne sünnipäeva algust. Kuigi ka selle kohta ütleb Roman, et ta pole üldse mingi netis kirjutaja ja numbrit tal pole, meeles ka polnud seda mu Facebooki andmetest vaadata, kus see sõbralisti liikmetel nähtav on. Ise veel lisas mind sõbralisti. Nii ma siis kinkisin talle oma telefoninumbri, mille kirjutasin suurelt paberi peale ning mis läks sünnipäeva jooksul juba ka käiku, sest Karolin mäletas seda peo algusest, mil Roman oma kingitusi näitas ja otsis selle siis parajal hetkel üles, mil ma väljas olin ja helistas, et tahab, et ma talle tanklast suitsu tooksin. Mina muidugi lootsin, et oh võõras number, Roman lõpuks helistab mulle, aga kus sa sellega, hoopis Karolin ja ega temagi minu numbrit ära ei salvestanud. Tegelikult pole sealt seltskonnast kellelgi mu numbrit peale Ruslani ja isegi temal oli see aastatega kaduma läinud, kuigi minul oli ühikaajast ta number salvestatud. Mingi nädalavahetus vahetasime numbreid. Tänapäeval pole telefoninumbrid enam nii tähtsad, nagu vanasti. Nüüd kõik kirjutavad või helistavad mulle öösel Facebookis, kui ma magan ja mul nett välja lülitatud on, nii et siis helistamisest pole midagi kasu. Nii ma ei saa olla enam sõber, kellele võib helistada ka kell 4 öösel. Lihtsalt mainisin.

Roman, mina ja Karolin. Karolin
käskis hammastega naeratada.

Läksin siis hilinenud kutse peale ikkagi sünnipäevale ja jõudsin isegi enne teisi peaaegu kohale. Laura, Kristo ja Karolin olid kohal. Ruslan oli just Jaanusega Svenile järgi läinud. Nii palju emotsioone oli just tekkinud seoses mu auto ostu teemaga, aga jagasin neid ainult Romaniga, sest Laurast olin ma varasemalt Ruslani käest palju kuulnud, aga ma ei tundnud teda ja Kristo ja Karolini osas ei osanud kohe seisukohta võtta, sest ma polnud neid varem koos näinud ja Karolin oli võõras. Tavaliselt on ikka nii, et kui kaks võõrast naist on seltskonnas, siis alguses on kohe eelarvamused ja täiega bitchitakse, aga Karolin hakkas kohe nii vabalt suhtlema, kuigi pärast, kui ma Karolini keset öösel sadavat lörtsi kleidi ja plätude väel tanklas suitsu ostma viisin, rääkis ta mulle tee peal, et kui Kristo mingil nädalavahetusel ütles talle, et mingi Birgit on kainekas, siis ta oli mega armukade. Aga lõpuks jõudsime järeldusele, et mehed on palju paremad sõbrad, kui naised ja minu jaoks on nad kõik sealt ühtemoodi ägedad sõbrad.

Tanklast tagasi jõudsime, siis Kristo kohe küsis, et kus me käisime, mis Karolin rääkis ja mis ma arvan temast. Minu arust on nad mõlemad täiega ägedad ja energilised inimesed. 

Jõudsin jutuga juba peo keskele. Tegelikult oli alguses päris vaikne. Kõik jõudsid veidi peale mind küll ühe korraga kohale, aga tükkaega oli veel üsna vaikne, sest eestlane ju kaine peaga midagi ei räägi, hümni ka ei hakka kohe laulma, aga veidi enne 12 teostus jälle meie iga peo traditsioon, et ma panen hümni mängima, mille peale kõik püsti seisavad ja kaasa laulma hakkavad. Kui tavaliselt on need Kristo ja Jaanus, kes seda teevad, siis sel korral läks kogu seltskond sellega kaasa. Lõpuks ilmus Sander ka kuskilt välja ja imestas kaasa laulda proovides, et juba kolmas salm on käsil. Kristjan, kes üsna peo alguses oli koju ära läinud, aga Snpachati vahendusel jälgis, mis toimub, oligi just küsinud, et kus Märsid on. Üks Märs juba oksendas WC-s selleks ajaks. Kristjan ütles, et me oleme hullud ja teised ütlesid, et Kristjan ka normaalne vend ikka, läheb koju ära, et järgmisel päeval puhanud olla, aga ise passib poole ööni netis, et minu ja teiste snäppe vaadata ja oleks võinud selle asemel ikka veel sünnipäeval olla. Kaupo oli kohal, aga magas hümni ajal. Ja Roman - see hallipassivend ka istus, nagu tavaliselt, sest see pole tema hümn. 

Hommikul sai muidugi neid snäppe naerda, kuidas Kaupo iga snäpi ajal erinevas kohas magas, mida Kristjan kodus snäppe vaadates täheldas. Aga noh, kes teeb, see jõuab, nagu ma talle ütlesin. Ja koha peal ei tundunudki laulmine nii hull, kui hommikul, mil Karolin end kapuutsi sisse häbist peitis, sest ta laulis ikka väga mööda ja seda oli naljakas tagant järgi kuulata. Keit tegeles samal ajal dirigeerimisega, aga see vist videosse ei jäänud, nagu ka mitmed muud kaadrid, kuidas näiteks Jaanus oma armsat mõrnajapudelit musitab, Kristo Jaanuse arusaamatut teksti tõlgib või Kristo jälle Clicherik, Mäxi ja Gameboy tetris laulu "Maakas" kaasa karjub jne. Ruslanil on sellest laulust juba nii villand, et iga kord, kui ma ütlen, et pange "Maakat", siis ta karjub: "Eiiii."

Laura oli selles seltskonnas esimest korda ja ta sai kõike seda nähes ilmselt kultuurišoki, nagu Ruslan arvas. Esiteks keegi ei uskunud, et Laura on Ruslan ja Romani õde. Keegi küsis, et kui need kaks tükki on näost punased, kuidas Laura siis pole? Roman ütles seepeale, et Laura lihtsalt ei rahmelda nii palju ringi, nagu tema ja Ruslan ning pole ka sellepärast näost nii punane. Pärast tehti neist seal perepilti kolmekesi. 

Laura ainult naeris kõige peale vaikselt. Ta üldse nii vaikselt istus ja kannatas kõik ära. Kristo elas tal ka seljas, nagu tavaliselt kõigil teistelgi, kui ta täis on. Ma kogu aeg ütlesin talle, et ma ei tule temaga tantsima, sest Karolin saab pahaseks muidu. Vähemalt oli mõjuv põhjus olemas. Muidu ta küsib alati, et kas ta on tõesti nii kole ja rõve, et ta ei meeldigi kellelegi. Hakka siis jälle seletama, et ei sa pole, aga ma pole lihtsalt sinust huvitatud jne. 

Alguses me istusime Lauraga kahekesi hästi vaikselt ja Karolin oli teiste sõnul Kristo selja taga kurja näoga, nii et mitmed ei julgenud kohe suhelda temaga. Tegelikult tal lihtsalt pea valutas ja mina ja Laura jälgisime, mis toimus. Alguses olnud vaikne hetk sai üsna ruttu läbi ja kella üheksaks olid enamik juba täitsa täis. Mõni polnud veel eelmisest päevast kaineks saanudki. 

Vahepeal rääkisme pikalt Sveniga, kes üritas mind veenda Jaanuse headuses, kuigi ma usun seda nagunii ilma kellegi kiitmatagi. Kõik panevad talle lihtsalt nii palju puid alla, et seltskonnas ei paista selle alt välja see külg, milline ta kainena on ja mis ta tegelikult on ja mõtleb. Mulle ei meeldi tegelikult see, kuidas kõik ta kallal pidevalt võtavad. Ma siis üritan seda tasakaalustada ja räägin head temast ja hoian teda oma tiiva all. Tahtsin talle telefoni pilte teha, aga ainult Roman teab Jaanuse telefoni koodi. Pani selle siis, aga Sven arvas kohe, et ma tahan Jaanusele halba ja jälgis, mida ma teen selle telefoniga ning järgnes mulle igale poole. Jäingi temaga rääkima. Rääkisime nii pikalt, et Krisli jõudis mitu korda meist mööduda ja öelda: "Ja te ikka veel räägite," ning tahtis ka meie vestlusest osa saada, aga Sven jäi siis just alati vait, kuigi nendel hetkedel me ei rääkinud midagi erilist, mis päevavalgust poleks kannatanud. 

Sveniga rääkimine oli mõnes mõttes nagu peaga vastu seina jooksmine, sest ega ta ei kuulanud mind eriti. Ta küll küsis paljusid asju, aga ta ei mõistnud, mida ma öelda tahtsin ja rääkis kokkuvõttes ikkagi lõpuks endast rohkem, mainides ise seejuures palju kordi, et tal on Yeep jne. Enamiku aja ikkagi rääkisime Jaanusest, sest Jaanusega toimuv on tal väga südame peal ja nad on parimad sõbrad. Pärast tegime Sveni ja Romaniga Jaanusele ühe selfie telefoni.

Mingi aeg rääkisime Jaanusega ka. Ise kutsus mind suitsule, aga endal polnud suitsugi. Autos väidetavalt pidi olema ja ütlesin, et kui autos pole, siis lähme tanklasse ja toome. Uksest välja jõudmine võttis aga nii kaua aega, sest Jaanusel on endiselt jalg haige ja ta ei saa liikuda, siis ta ei saanud saapaid jalga ja lõpuks ei lasknud teised ka tal minna, sest nad arvasid, et ma viin Jaanuse koju, sest sinna tahtis ta juba ammu ära minna ja hakkas isegi taksole helistama, aga siis võetigi tal ära käest telefon, mida ta ei saanud kuni peo lõpuni tagasi. Muidu ta olekski liiga palju telefonis istunud, nagu tavaliselt peo ajal. Küll on tal vaja kirjutada ja helistada ja talle helistatakse kogu aeg. Roman rääkis veel hommikulgi, kuidas Jaanus lihtsalt kaks tundi mingi sõbraga telefonis jutustas, kes ka hiljem talle korduvalt helistas, aga Jaanus ei viitsinud enam vastu võtta. Ta oli isegi liiga palju jutustanud. Romani sõnul sonis Jaanus terve öö ta juures diivanil, nii et Roman ei saanud korralikult magada. Jaanus ütles sellepeale, et krt ta pidi üksi rääkima, Roman ei vastanud üldse.

Jälle jõudsin hommikkuse. Tegelikult tahtsin öelda, et tanklasse me Jaanusega ei jõudnudki, sest suitsud olid auto peal. Samal ajal Krisli lootis, et ma toon talle tanklast Monsterit ja Karolin ka juba helistas, et tal tanklast suitsu vaja. Pärast kunagi ikkagi käisime seal ka ära, millest ma juba rääkisin.

Vahepeal, veidi peale kella 11 toimus veel Kaupo ära vajumine. Tüüp sõi Ruslani lauale toodud kringlit, millest pool muidugi vaiba peal maas oli ja siis hakkas järjest kustuma. Filmisin just, kuidas Kristo padjaga vehib ja samal ajal karjub: "Biku-Biku-Biku." Tema vähemalt on see, kes ei ütle mulle Birx, vastupidiselt paljudele teistele, kes ütlevad kas Birx või siis Roman, kes kutsub mind Birksuks või Birguks, nagu mu vanaema. Lõpuks ta salvestas isegi mu numbri ära - Birksu Pettai. 

Ühesõnaga video filmimise ajal Kaupo juba tuigub tooli peal, lööb Laurale rutska ja siis vajub tooli pealt maha pikali kotttooli ja uinub. Mingi hetkel ta magas teises asendis kotttoolis, mille peale mõtlesime, et nüüd on õige aeg temaga selfie taga, nagu Kristoga Jaanuse sünnipäeval tegime, kui ta põrandale magama vajus. Seekord saime palju rohkem rahvast pildile ja siis tuli Krislil idee, et võiks siis juba grupipildi sünnipäevast teha.

Seni kuni rahvast kokku aeti, jõudis Kaupo juba ühe diivani osa peal magada ja lõpuks diivanil. Kuna ja kuidas ta asendit muutis, seda ma ei märganud. Kui otsustati, et Kaupo on ka vaja diivanile saada, siis teda kuidagi pooleldi äratati ja lohistati pildile, kuhu ta magavasse asendisse lõpuks jäigi. Mariat kahjuks ei õnnestunudki pildile saada ning Kristjan ning Ruslani ja Romani onupojad olid selleks ajaks juba ammu läinud. 

Kuulasime Kristo palvel Termikat ja siis Roman ütles, et ta luges läbi mu Instagramis oleva eelmise nädala Termika kontserdi video teksti ja talle meeldis mu sõnaseadmisoskus. Rääkisin talle, et kirjutan ka aeg-ajalt blogi, mis saigi alguse seikluste ja naljade kirjapanekust. Tahtsingi juba Ruslani sünnipäeva kirja panna, aga polnud aega ega motivatsiooni ja lõpuks oli sellest nii kaua aega möödas, et polnud enam kõik meeles jne, kuigi sellest saigi kogu see suhtlus selle seltskonnaga alguse. Lubasin, et püüan nüüd siis vähemalt Romani sünnipäeva kirja panna ja siin ma nüüd olen. Täna on Romani õige sünnipäev ja mul õnnestub sellega veel üks väike kingitus siis teha, et kunagi saaks seda lugeda ja meenutada. 

Roman küsis, et kas mul on hea meel, et ma ikkagi sünnipäevale tulin - muidugi on. Nii palju nalja sai jälle. Roman küsis, kuidas ma nii säravalt suudan naeratada kogu aeg, ise oli ta ka nii energiline ja rõõmus. Küsisin, et kas ta tööpäevadel ka selline on, mille peale ta vastas, et ei, siis ta on hoopis teistsugune ja tõsine. Küsisin siis, et kas tal Snapchat on, et ma saaksin talle siis keset tööpäeva mingi rõõmsa meeldetuletuse saata, et ta ikka naeratada ei unustaks, aga ta ütles, et ta on nii vana, et tal pole Snapchati. Mõeldud, tehtud. Hakkasime siis talle sünnipäeva puhul Snapchati tegema, et ta ikka noortepärane oleks. Ta aga ei saanud alguses sellest midagi aru ja tahtis, et ma mõtleks kasutajanime välja ja oleks ühesõnaga tema Snapchati avalike suhete spetsialist. Lõpuks tormas ka Karolin appi, et välja mõelda kasutajanimi ja Laura aitas parooli mõelda, sest ta nagunii teab peaaegu kõiki Romani paroole. Ja siis juba lisasime talle sõbrad kõik Snapchatti ja tegime fotod. Tundub, et saime hakkama, ta juba kasutab Snapchatti, milles teisedki selle seltskonna inimesed aktiivsed on.  

Kui osa rahvast vahepeal teisele korrusele oli kadunud ning kambaga wc-s poti ja põranda peal istusid ning mingeid tähtsaid teemasid arutasid, saime me lõpuks Krisli laulud oma laulude vastu välja vahetada. Kindlasti tuli palju Scootrit panna, sest ainult siis on Kristo peol rahul. Jaanus arvuti taha sai, siis ei tulnud muusika kuulamisest muidugi midagi enam välja, sest ta lihtsalt ei suuda ühtegi laulu üle 20 sekundi kuulata.

Ja mis muidugi põhiline, millest Karolin juba alguses rääkis, oli see tinga-tinga best India music vms. Ta juba peo alguses rääkis, kuidas see viis teda kummitab, muudkui laulis seda ja lõpuks juba tantsiti selle järgi ja hommikul kummitas see ikka veel Karolini ja siis läks see jälle uuesti mängima. Karolin pärast naeriski, et saan sellest siis oma blogis kirjutada, kuidas tinga-tinga teda kummitas. Ma nüüd siis kirjutasin.

Ruslan oli vahetult enne peo lõppu magama läinud, aga mingil hetkel oli rahvas ümber ta voodi ja magama jääda ta ikkagi ei saanud. Selle asemel hauduti aga plaani, mida Ruslani ja Maarja suurtes mõõtmetes lõuendil fotoga teha. Karolin otsustas selle lõpuks lihtsalt ära hävitada ja prügikasti visata. Seda ma aga enam ei näinud.

Jõudsin poole 4 ajal sünnipäevalt koju. Enne veel viisin Maria Sanderi autoga koju. Tegelikult oleks võinud siis juba ise ka koju minna, sest viimane tund muutus juba uimaseks, kuigi ka siis sai viinapudelit ära peita ja segada viimase viina joomist. Jaanus ütles mulle, et ma oleks range ja keelaks tal juua, aga mida rohkem ma keelasin, seda rohkem ta jõi. Kristoga oli sama. Ükskõik, kui palju ma ka viina laua alla ei pannud ja pitse eest ära ei tõstnud. Lisaks sellele arvas Sander, et viina peaks just minu kohal pudelist pitsi kallama, et mulle ikka peale ajada. Jaanusest ei tasu rääkidagi, tal peo alguses juba püksid ujusid viinast. 

Kuna Kaupo ja Krisli elavad mu kõrval majas, siis tulid nad ka poole 4 ajal minuga koju. Kaupo aeti ka selleks ajaks üles diivanilt, kus ta kogu peo aja kella 11 saadik oli maganud ja lõpuks Karolin talle tekigi peale oli pannud, nii et Kaupo nina ja silmad ainult paistsid sealt. 

Kaupo muutus ärgates taas elavaks. Terve tee rääkis ta sellest, kuidas ta saab bemmiga sõita ja tal on võimalus kõigile fucki näidata, mida ta oma Passatis teha ei saa, sest see pole bemm. Seletas ja seletas, aga samal ajal ähvardas, et ta jääb magama, aga Krisli ei lubanud. Kui juba kohal olime ja autot ära parkinud, korrutas Kaupo kodu poole suundudes: "Bemm, bemm, bemm."

Jõudsin koju ja hakkasin magama minema, kui Jaanus kirjutas, et nüüd tahaks tema, et ma ta koju viiks, aga läksin talle järgi alles hommikul 10 ajal, kui ta kirjutas. Siis ka poole tee peale jõudes, ta kirjutas, et ta ikka tahaks veel olla Ruslani juures. Ta kunagi ei tea, mida ta tahab või tahab täpselt vastupidist, sest kui me tükkaega olime juba Romani, Ruslani, Kristo, Karolini ja Jaanusega Ruslani juures olnud ja eelmisest päevast muljetanud ning linna sööma minema hakkasime, palus Jaanus, et teda koju viidaks, aga ütlesin, et viime ta alles siis koju, kui söömas on käidud. Ja mis te arvate, kas ta pärast söömas käimist tahtis enam koju minna? - Loomulikult mitte. Täiesti lõpp.

Söömas sai ka nalja. Mängisime lauale maalitud lauamängu, Karolin laulis ikka oma tinga-tingat ja lõpuks, kui söök toodi, ohkisid kõik, sest keegi ei jõudnud nii palju süüa või siis ei tahtnud. Jaanusel oli muidugi sõna otses mõttes pool sööki laua all. See oli see kana Marianne või Matilda, millest pikalt juttu on olnud. Pea iga pidu räägivad Jaanus või Kristo, kuidas Roman kana ei söö oma kanast Matildast saadud lapsepõlvetrauma pärast ja siis mina ikka räägin, et mul oli lapsepõlves kana Marianne, kelle rebane ära viis. Marianne on ühtlasi Jaanuse eks ja siis seda teemat jätkus kauemaks, nii et Jaanus ei tahtnudki enam kana süüa lõpuks, kuigi Kristo ikka utsitas teda sööma, et tõmba Marianne kontide pealt puhtaks nüüd vms.

Pärast söömist läksid kõik koju ja ma läksin autot ostma. 

Palju õnne, Roman! :)

Edu ei tule teie juurde. Te lähete ise selle juurde

Ma ei tea, miks mulle meeldib see, kui mind valdab pidev spliin. Sulg jookseb vist paremini. Sellepärast ma ilmselt ka siia olen jälle kirjutama jõudnud.

November, mu lemmikkuu on jälle kätte jõudnud. Kõik on pime, külm ja sombune ja on hea olla endaga omaette ning mitte midagi endast välja jagada. Täna kuidagi paistis see eriti minust välja, nagu töö juures öeldi. Ma tõesti vahel naudin neid hetki, kui ma saan lihtsalt olla. Mulle meeldibki, et viimasel ajal on mu ümber inimesi, kes minult midagi ei oota, sest kõik need, kes ootavad, saavad järjest pettuda, sest ma lihtsalt olen nii ise ja teen seda, mis parasjagu hea tundub - näiteks magan või lähen varem töölt koju. Kui minult küsitakse: "Mida sa ikkagi seal kodus teed?", on vastus üsna tavaline - magan või loen. See on see igav pool minust.

Teine osa minust on püstihull, ööotsa üleval ja käitub kainelt nagu purjus inimene. Elu võlud on olla just nii segane, nagu parasjagu olla tahad. Mulle meeldivad hullud inimesed, sest nad toovad minus ka selle külje esile. Ja kui oled juba seal sees, siis mitte miski ei suuda mind kontekstist välja rebida ning ajataju kaob. Tahaks veel.

Kui september oli raske, siis oktoober on olnud päris pöörane. Nii palju asju on toimunud ja juhtunud. Tööalaselt on olnud nii suur progress. Olen saanud nii paljusid asju läbi ja kaasa teha. Nii palju võimalusi ja arengut. Ma olen nii õiges kohas. Ja kui juba tunned, et oled õiges kohas, siis tuleb kõik muu ka. 

Vahepeal mõtled, et ei viitsi tõmmelda, võidelda tuuleveskitega ja pingutada, aga kui kõike seda ikkagi hambad ristis teed, alles siis tunned, et oled elus ja see paneb vere pulbitsema. Hasart ja adrenaliin on need vähesed märksõnad, mida ma suudan hetkel kohe kirja panna. Kui ind raugeb, siis tekib see koha peal tammumise tunne. Mul on vaja kogu aeg eesmärki, mille poole püüelda ja mille nimel töötada. Siht silme ees on vahel muidugi kirju, aga valides aeg-ajalt suundi, töötavad asjad päris hästi. Ja kui rong juba liigub, siis suudad igast peatusest midagi kaasa haarata või mis veel parem - peatustest tuleb ainult head kaasa.

Selle kõige juures luban ma endale, et teen asju paremini, kui varem. Olen tolerantsem, pigem jälgin, mis toimub, olen toetavam ja proovin süstida inimestesse positiivseid kilde. See toimib aga sel juhul, kui ma saan seda teha ilma ootusteta, omast tahtest. 

Kannatlikkus on üks voorusi, mida tuleb endas kasvatada. Tänapäeva ühiskonnas ollakse harjunud saama kõike ja kohe ning lõpuks jõuab kõik välja tüdimuse ja ammendumiseni. Sellepärast ma hindangi aeglust. Lugesin täna just ühte eilse Postimehe artiklit. Selle põhisõnum oli kõndimine, mitte sõitmine tööle, koju, poodi ja kuhu iganes. Kõndimine aitab mõtteid korrastada ja kuna see on aeganõudvam tegevus, pikendab see ka kiires elutempos veidi meie aega. Tähtis on protsess, olla teel, mitte kohe pea seljas finišisse põrutada. Seal ei ole enam midagi huvitavat. Ausõna. Siis on kõik juba läbi. Jälgi mängu!

Täringud

Kui sa lootsid siit külajuttudeks alget leida või fakte sellest, mis päriselt toimub, siis võid heaga selle tääbi või äppi sulgeda ja pead küll rängalt pettuma, sest ma ei ütle kunagi päris selgelt välja seda, kuidas asjad tegelikult on. 

Siit ta lendas

See oli päev, mida ma kaua ootasin, sest toimuma pidi palju üritusi. See oli nagu mingi lootus mitmes suunas, et asjad võiksid olla nii nagu varem, aga aasta ajaga jõuab nii paju muutuda, et mida ma üldse siis lootsin? Oleks võinud seal Sõreste karjääri mäetipul tolle tsikliga pähe saadagi, äkki oleks pildi selgemaks löönud. Pärast Steve veel küsis, et mis mu õnnenumber on? Ja mu pea oligi juba tühi, sest ükski neist numbritest enam polnud. Äkki oligi asi nendes numbrites?

Nad seal ümberringi kiitsid, et ma olen ikka õnnelik inimene küll, kuigi mul on see magnet halba tõmmata ja siis kõigest pääseda. Minu jaoks tundus see nii loomulik. Noh, et jälle mul veab ja tulen kõigest puhtalt välja. Istusin seal põõsas, kuhu ma põgenedes takerdusin, samal ajal kui tsikkel lendas just sinna kohta, kus ma ennist seisin. Ma olen vist harjunud sellega, adrenaliin.

Samal ajal, kui Veski istus all ratastoolis, oli melu nautima tulnud, kuigi tema enam seda kõike kunagi kaasa teha ei saa. Just sellepärast, et tema jäi ka alla. Temast lihtsalt sõideti üle. Aga: "Isegi kui sa oled õigel teel, sõidetakse sinust üle, kui sa sealt lihtsalt istud." /Will Rogers

Tegutseda tuleb. 

"Kes võitleb, võib kaotada; kes ei võtle, on juba kaotanud." / Bertold Brecht - Just seda ma eile seal mäetipul mõtlesingi, et mida nüüd teha, aga ei teinud midagi, sest need olid juba mitmendad kaotused. Nüüd ma saan esmaspäeval öelda, et saadud koht pole seda lõunast vaeva väärt.

Mulle hullult meeldib, kui inimesed julgevad riske võtta, sellepärast mulle ka need elueest võitlevad hinged seal rajal tõsiselt pingutamas meeldivad. Minu jaoks on see rohkem kui sõit. Isiksusena näitab see rohkem. 

Maria julges ka ja tänu sellele sain ma nii eile kui ka järgnevaks tükiks ajaks anonüümsuse. Nii hullu asja polnud tegelikult plaanis, aga sai vähe palju. Sometimes it happens. Sügis tuleb.

See sügis on tegelikult väga raskelt tulnud paljude jaoks. Just mu lähedaste jaoks juhtunud neile tähtsate inimestega ja see paneb taaskord mõtlema selle üle, kui õrn on elu. Täpselt aasta aega hiljem ja nüüd niidab vikat veel halastamatumalt. Ma tean, et me peaks elama tänases päevas ja rohkem hoolima ning veetma aega endale kallite inimestega, aga mul pole mitte mingit tahtmist kõigiga lävida. Mul piisabki vähestest inimestest. Tsiteerin Twitterist: "Mulle ei meeldi suhteid kaotada kalliks saanud inimestega, aga kui sa oled värdjas pikemat aega, siis YEET."

Põhikoolis panin endale eesmärgiks, et kõige muu kõrval on olulisem karjäär ja mulle tundub, et hetkel see just kõige olulisem ongi, sest produktiivsuse protsent on juba päris kõrge ja kui oled suutnud tugevdada platvormi, siis on algus tehtud. Tänasega saab katseaeg läbi ja ma olen täitnud rohkem kui küll nii-öelda oma "valmislubadused", mida ma tööle asudes andsin. Jah, ma olen ka tänu sellele saanud kuulda väga palju positiivset tagasisidet, aga siinkohal ma pikemalt ei peatuks, sest minu jaoks pole oluline sihtmärk, vaid oluline on olla teel ja ma tean, et ma suudan veel rohkem ega lase kiitusel end enne hellitada, kui ma olen iseennast ületanud. Kõik praegune on minu jaoks loomulik. 

Jaanika: "Kuigi sa ütled, et see kõik on nii loomulik sinu jaoks, aga nemad vaatad nagu lehm lennukit."

Ja mulle meeldib see, et kui ajakirjanikuna teed endale nime, siis kommunikatsioonis oled väike osake, kes teeb palju, aga jääb ise varju, sest tavatarbijad püüavad infot, mitte ei süvene sellesse, kes selle kõik nendeni on toonud. Ja just see peaaegu anonüümsus köidab mind praegu rohkem, kui figureerimine igakülgselt oma nime ja näoga. 

Ma lubasin endale, et seekord ma ei tee midagi ja ajan oma asja. 

Come with me to wonderland

Kas ma rääkisin midagi tasakaalust? Virr-varr ja Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul, ainult et täna on reede ja ma võitsin järjekordselt Eesti mängus. Mängudes on mul alati õnne. Loobid ainult täringut ja voilaa. Nägin eelmine nädal ühte kopameest, tal oli kopas samasugused mustad täringud, nagu mu bemmis. Oleks tahtnud kohe pilti teha, aga siis oleks liiklus minu pärast seisma jäänud.

Alles eelmine nädal tuli meelde, et bemmi peegli küljes ei ripugi täringuid, sest need olid talvel külma klaasi küljest ära kukkunud ja vedelesid tagaaknal. Janno uuris kohe, et kus käerauad ja lasi kõrval ginni ning ulus, et eriolukorra tõttu jääb Pühajärve jaanituli äkki ära. Lubasin talle, et kui ära jääb, siis lähme 22. juunil Pühajärvele parklasse jooma ja kutsume teised ka, sest parkla möllud on need kõige paremad ning proovigu keegi meid sealt minema ajada. Autos võib ju olla ja juua ja tümmi kuulata. Peole ma ei viitsinud juba eelmisel aastal minna. Nii sundisin ennast selleks. Samas nagu ilma Pühajärve jaanituleta poleks ka jaanipäev see, mis ta kõik need aastad on mu jaoks tähendanud. Kui seda ei toimuks, siis ei tekiks mingi dillemmat, et kas minna või mitte. Sellessuhtes on eriolukord hea, et ei teki seda millestki ilma jäämise tunnet, kui kuhugile peole ei jõua, sest neid lihtsalt ei toimu. 

Nägin eelmisel reedel Kaarlit. "Kuhu sa üldse kadunud oled? Üldse ei räägi enam," uuris ta minult.

See puudutas. Mõtlesin, et kas ma olen kadunud? Juba eelmise aasta lõpus küsis üks töökaaslane toimetuses sama. "Ma ei anna end lihtsalt näole," vastasin seepeale.

Tegelikult ma ei viitsigi vahel kellegagi rääkida. Ammu enam ei viitsi. Kirjutades tekib ka vahel tunne, et mida kuradit, mul pole mitte midagi öelda või ma ei taha öelda ja siis ei kirjutagi. Mind ei huvita, mida keegi teeb või kuidas elab, isegi storysid ei vaata eriti ning üritan vähem chattida, sest see päevast päeva "olemas olemine" on häirivaks muutunud. Tahaks rohkem keskenduda reaalselt toimuvale. Ma olen end nii miinimumini tõmmanud, aga ikka tundub veel palju. Mulle hullult meeldib üksinda ringi kruiisida ja rattaga trippida ja ma tahaks seda rohkem teha. Kevad on käes, rahu on jälle oma teed läinud ja valged ööd teevad ärevaks ning muudavad unenäod seikluslikuks. Teed silmad lahti, raputad end unest üles ja saad aru, et sa ei sõitnud päriselt bemmiga naabri aeda kõveraks, ei löönud just hiigelämblikut ebaõnnestunult ukse vahele ega üritanud madalast sooservast pikast peenikesest maost kinni haarates välja ronida. Kui väsitavad need unenäod on, et tahaks veel paar tundi magada, kuigi praegustel valgetel varastel hommiktundidel on tihti tunne, et võiks vabalt end kella 6 ajal voodist välja ajada ja kuhugi minema hakata. Ma nii naudiks praegu tööl käimist, mitte nagu talvel. 

Praegune vaikaeg ei tähenda aga, et ma ei igatseks paljusid inimesi, keda ammu pole näinud, kellega ammu pole rääkinud. Helistasin Dewole ta sünnipäeval, sealt tuli nii palju positiivset, et see tegi mind hetkega nii õnnelikuks. On inimesi, kes lähevad tõsiselt korda. 

Isegi siis kui sõnad puuduvad või puudub igasugune suhtlus, on õhus ikka mingi meeletu jõud, telepaatia, mille järgi kogu süsteem toimib justkui iseenesest. Alateadvuses oleme kõik ikka koos või siis unenäos. Iga kord, kui oled mõttes kuhugi punkti pannud, saab sellest ühel hetkel koma ja killavoor veereb mööda konarlikku alfabeeti edasi, ladudes kokku uusi mustreid. Kutsub sind muudkui kaasa ja sa lased sellel sündida. Vahel oled aga millessegi nii tõsiselt süüvinud, et ümberringi olev ei oma mingit tähtsust. Teisel hetkel kirjutad ühe armsa inimese teksti "aasta ema" konkurssile või jääd vaatama inimest, kes on nii hea ja armas, et pisar tuleb silma. Kulged omas tempos iseenda ükskõiksuses ja inimestearmastuse piirimail. Keegi ei saa järgi. 

Tasakaal

Nüüd on see soe kevad kätte jõudnud. Sõitsime teisipäeval Jaanikaga selle aasta esimesed 30 kilomeetrit ratastega. Sellest esimese ma muidugi lükkasin ratast käekõrval, sest rehvid olid talvega tühjaks läinud ja pumbata saab alles Annelinna Selveri juures.
Jaanika oli linnaratta rentinud ja juba jälle muretses, et kas 5 tundi laenutusaega on ikka piisav. Nautida tuleb hetki! Kui teed asju rõõmu ja armastusega, siis toimib kõik niigi. Mõtlen ise ka pidevalt end asjadest ette, kuidas ühest punktist teise või ühest päevast, tunnist või minutist teise jõuda, selle asemel, et nendes rahus viibida.
Viisin ta Kabina karjääri, kust talle eelmisel sügisel tegin video, lubades ta ühel vabal päeval sinna viia. Enne sinna minekut otsis Jaanika spetsiaalselt selle video meie sadade videode keskelt üles. Kui ta neid videosid aina edasi ketras, et õiget leida, kostus sealt vaheldumisi: „Good morning Bikuuu“ – „Good morning Jansaa“ ja nii peaaegu aasta otsa juba. Kunagi tundus nii totter videot teha ja iseendaga rääkida, nüüd hakkan vaikselt harjuma, endal peas mõtted, et kes teab, võib-olla peangi tulevikus end rohkem raadiost ja televiisorit kuulma või vaatama, sest kolmapäeval oli mul Skypes ERR-i Võru- ja Põlvamaa korrespondendi kohale kandideerimise teise vooru vestlus.

Jaanikale meeldis Kabina karjääris. Istusime mõnda aega seal ja nautisime seda vaikust ning sooja tuule puudutust. Mõelda vaid, juba paari kilomeetri kaugusel Tartust tekib tunne, nagu oleksid kuskil maakohas, saab linnast lihtsalt ära põigata, kuigi mul pole linnas olemise vastu ka mitte midagi. Naudin praegu väga Tartus olemist. Rõuge ja Võru ei tekita enam minus mingeid erilisi emotsioone.
Käisin lõpuks reede õhtul üle väga pika aja Võrus. Ajasin sel hooajal esimest korda oma bemmi välja ja sõitsin päikeseloojangule vastu. Hetk iseolemiseks. Spontaansed plaanid toimivad alati. Oli hea ka rääkida inimestega, keda ammu polnud näinud, kuulata autos tümmi ja lihtsalt aega surnuks lüüa. Pideva produktiivsuse kõrval oli see kuidagi hea vaheldus. Minus ongi vist mingi + ja – külg. Üks osa minust on full raamatunohik, looduseskäija ja koduhoidja. Teine osa lööb aega surnuks ja on amoraalne. Kas elus pole siis oluline tasakaal?

Kui nüüd pühapäeval möödunud nädalale tagasivaadata, siis võib taaskord tõdeda, et palju on ära tehtud. Teisipäeval sõidetud kilomeetritele, lisandus kolmapäeval veel 23. Plaanisin algselt sõita maksimum 10 kilomeetrit, aga kui Lõunaka silla alla jõudsin, siis oli juba 7 kilomeetrit vastutuult sõidetud, nii et tagasi sai pärituult kulgeda. Mõtlesin, et käin mööda minnes Jaanika juurest ka läbi. Ta aknad on täpselt tänava ääres, nii et saab kohe akna peale koputada. Keegi ei reageerinud. Võtsin kotist telefoni. Jaanika oligi helistanud. Helistasin tagasi. Ta oli mu maja juures, mina tema oma juures. Mõlemad naersime. Saime poolel teel kokku ja tegime ratastel ühe Emajõe ringi. Lõpuks oli Jaanika jälle väsinud, nagu teisipäevase sõidu lõpu osas. Iga kord, kui ma küsisin: "Oled väsinud?" või "Jõuad ikka?" noogutas ta rõõmsalt ja punnis hambad ristis lõpuni. Alles lõpus ütles: "Rattaga ma küll rohkem täna sõita ei jõua."
Ma ei tea, kas mul on liiga kiire tempo peal või ta lihtsalt pingutaski võidukalt lõpuni. Kurtma ta igatahes ei hakanud. Juba esimesel päeval ei plaaninud ma isegi tegelikult alguses kohe 30 kilomeetrit sõita, aga kuidagi kulges nii, et Kabinast olime juba Luunjas ja Luunjast lõpuks Raadil. Tegin venituse mõlemal päeval peale ja õnneks pääsesin hooaja algusele iseloomulikest valusatest lihastest. Jalad on viimasel ajal kõvasti muidugi trenni ka saanud. Ainult pimesool on hakanud aina rohkem valu tegema, nii et nädalalõpp kulges veidi aeglasemalt, kuid siiski tegusalt. Tegelesin oma auto hooajaks valmis seadmisega, lugesin eelmisel pühapäeval raamaturiiulist kätte jäänud Mats Traadi põneva lõunaeesti keelega romaani „Minge üles mägedele“, mida jätkub kindlasti osalt ka järgmiseks nädalaks, koristasin, tegin pühadeks juustukooki ja käisin mitu korda metsas. Esmalt viis mind metsa Kimilt ja Kirkelt saadud kasemahla kogumise idee. Mul pole ükski kevad see meelde tulnud, nüüd siis lõpuks. Reedel maale jõudes sai see idee kohe teostatud, nii et õhtuks oli veerand purki juba täis ja esimesed degusteerimised tehtud. Järgmiseks ennelõunaks oli juba pool purki mahla. Loodusel on palju anda, tuleb see vaid vastu võtta. Nii jääb tihti poenimekirigi lühemaks, seda enam, et suvi on kohe tulemas, kuigi eile sadasid alles jälle mõned üksikud lumehelbed ja öösel oli miinus.

Laupäeval käisime Anitaga Kirikumäe järve matkarajal. Mul oli algselt plaan minna poole pikemale Kisejärve matkarajale, aga juba esimestel meetritel suutsin jalad märjaks teha, sest laudtee lihtsalt uppus vees ning otsustasime siiski mõned kilomeetri eemal olevale 3kilomeetrisele Kirikujärve matkarajale minna, kus me ka möödunud aasta lõpu poole, sügisvaheajal Airika ja Anitaga käisime. Selleks ajaksid kuivasid isegi jalad ära, kuigi ega nad väga märjaks ei saanudki.
Õhtul käisime veel metsas vaatamas, kuhu mände hakatakse istutama. Ka naabermetsas toimusid täna istutamistalgud. Meil veel kohe istutamiseks ei läinud, aga vaod said sisse küntud. Pärast kõndisime mööda talvel maha võetud naabri raielanki. Kurb on, et naaber on ümberringi metsa ära hävitanud. Õnneks pole loomad kuhugi kadunud, koduteel nägime põtra teed ületamas. Nad pesitsevad juba aastaid siinsetes metsades.
Eelmisel pühapäeval sai ka metsas käidud. Palmipuudepüha puhul tõin pajuvitsad metsast ja nüpeldasin kodus kõik nendega läbi, sest see pidi õnne tooma. Sel pühapäeval on aga lihavõtted. Hommik algas juustukoogi söömise ja traditsiooniliste jänesekõrvadega pildi tegemisega. Munade koksimiseni ma ei jõudnudki, sest mune oli liiga vähe aega keedetud ja need olid seest vedelaks jäänud, seega poleks pärast koksimist ma neid nagunii süüa tahtnud.

NB! Antud postitus on kirjutatud Eesti Kirjanduse Seltsile valmiva eriolukorra päeviku raames.

Tuulte puudutusteni!

Iga kord kui me Jaanikaga kuskil käime ja midagi peadpööritavat teeme, ütleb ta alati: "Kõik mõtlevad raudselt, et mi olõ iks tävvesti ulliq," või et pildi tegemise jaoks peab end korda sättima.

"Ei ole ja ei pea," ütlen ma alati, rõhutades seda, et jälle ta mõtleb seda, mida teised temast arvavad. Kui sul on sel hetkel hea ja sa tunned end hästi, siis olegi selles hetkes, ära karda kogu aeg ebaõnnestuda, ära karda erineda! Ole loomulik!

Tol õhtul lugesin Tema Pühadus Dalai-Laama ja Howard C. Cutleri raamatut "Kunst olla õnnelik" ja sealt jäi just silma järgmine küsimus: "Kas sõltuda kaasinimestest või usaldada ennast?"

Valik on igaühe enda teha. 

Ma olen vahel kuidagi muserdatud inimeste ebakindlusest. Mõnes mõttes mulle meeldis nende egoistide keskel rohkem elada, seal tundsid end inimesed kindlamalt, kuigi nägin ka kohutavat enesekesksust, aga eks mind on elu pahupool alati rohkem võlunud. Jaanika ütles, et ta on varsti sama pohhuist, nagu mina. See kõlab esmapilgul halvasti ja ma pole üldse rõõmus, kui keegi muutub ükskõikseks, eriti tema, aga samas ma tean, et tema on üks väheseid, kes mõistab seda teistsugust pohhuismi ümbritseva suhtes sel määral, mil määral on see vajalik eneseteostuseks. Ma vähemalt loodan, et ta on õigel teel. 

Eks me kõik õpime üksteiselt. Jaan ja Jaanika on näiteks need inimesed, kellelt ma olen õppinud tohutult headust ja hoolimist. See on mu jaoks oluline, kuigi oma sisemist võõrast looma ei suuda ma ilmselt kunagi vaka alla saada. Miski minus märatseb kogu aeg.

Tegelikult ma olen pikalt mõelnud oma loovkirjutamise õppejõu üleskutse peale eriolukorra päevikut pidada, kuigi ma ei ütleks, et mind see praegune eriolukord kuidagi mõjutaks. Ma olen ikka vahelduva eduga palju kodus või viibin looduses. Ainus erinevus on see, et kui ma muidu pidin nädalavahetuseni ootama, et kellegagi kuhugi minna või käisin üksinda, siis nüüd oleme nädala sees Jaanikaga palju tasuta rändamas käinud ja GoBussiga mööda Tartu- ja Valgamaad tuuritanud. "Vähemalt on soe ja tuba ja lahke pererahvas", nagu Elistverre viinud bussijuht meile ütles. Jaanika kirjutas talle tagasiside ka selle positiivsuse eest, mis temast kiirgas, mis siis, et me läksime täiesti vales kohas maha ja kõndisime 7,3 kilomeetrit jala, et õigesse Elistverre jõuda. Nalja on ikka saanud. Viimane kord, kui Pühajärvele sõitsime ja bussi pealt maha läksime, karjus bussijuht: "Olgu see viimane kord, kui ma teid purjus peaga bussi peale võtan," öeldes seda ühele joodikule, kes ta selja taga bussis haises, aga kuna bussiuks oli lahti ja me just tagauksest välja tulles esiuksest möödusime, siis see kõlas nii, nagu seda oleks meile järgi karjutud, kuigi meie haisesime ainult küüslaugu järgi, et üleliigseid parasiite eemale hoida. 

Buss sõitis edasi Sangaste kaudu Antslasse ning tuli mõne tunni pärast ringiga tagasi Otepääle, kus me oma ringkäiku parasjagu lõpetamas olime. Enne väljumist seisis bussijuht püsti ja teatas, et kui keegi tahab mõnes bussipeatuses väljuda, siis tuleb selleks ukse juures olevat "stop" nuppu vajutada ja kui sellega hakkama ei saa, siis tuleb kaasreisijatelt abi paluda. Seda põhjendas ta sellega, et kui ta hakkab ise kogu aeg taha vahtima, siis võime lõpetada haiglas. See kõlas nii kurjakuulutavalt ja bussis oli juba tunduvalt rohkem rahvast, kui tavaliselt, et mul oli tunne, et samahästi võime siit juba koroona pärast seal samas lõpetada. Lõpuks sõitsidki absoluutselt kõik Tartu bussijaama. Naersime, et keegi ei julgenud vahepeal lihtsalt "stop" nuppu vajutada, sest bussijuht hirmutas oma kõnega reisijad ära. 

Kaunis kevad on. Olen mitmel korral Fred Jüssi moodi jälginud veekogudelt jääminekut. Veekogud on täpselt sellist kevadesinist värvi, mida ma kevade juures kõige enam armastan. Raagus looduse keskel paistavad need helesiniste laguunidena. Lisaks sellele on juba viimased kaks nädalat olnud suurepärased päikesepaistelised ilmad. Kuigi tuul on veel karge, oleme lasknud sel end vaikselt puudutada. Marek Sadama laul "Tuule puudutus" ja need mõtisklused raamatust "Tublid ja bonsai" on pannud tuule üle teist moodi mõtlema ja tundma. 

"Tuul puhub mure, valu ja kuivatab pisarad..//..Võin omajagu seista rannal või lagedal põllul ning lasta tuulel ära kanda kõik tarbetu. Samuti kui viib, toob ta asemele paremad mõtete read..//..Veedaks kogu aja mugaval diivanil ekraanide ees, oleks tuule puudutuste võrra vaesem ja kahtlusteta õnnetu."  / Marek Sadam

Marek Sadam kirjutab ka praegu palju. Mina kirjutan proosat, ammutan inspiratsiooni Oskar Lutsult oma koolilugude jaoks. Marek Sadam kirjutab luulet. Ta on neid luuletusi juba nii palju iga päev paberile pannud, et kui karantiin lõpuks läbi saab, võiks ta küll luulekogu välja anda, mõned sõnad võiks muidugi ka lauluks saada, aga selleks on juba bändikaaslaste abi tarvis. 

Karantiin on tõesti soodne aeg loomingu viljelemiseks. Kui muidu oli ahvatlus inimestega rohkem lävida ja aktiivselt ühiskonnaelus osaleda, siis praegu on just see, et mida vähem tead, seda õnnelikum oled. Saab täiesti enda asjadele pühenduda. 

Laupäeval oli ka ülemaailmne luulepäev. Mul on kodus palju kõukaaegseid Loomingu ajakirju, mida ma aeg-ajalt sirvin, eriti just luulet. Vahel teen pattu ka ja tõmban mõne huvitavama lehe välja, sest ma otsustasin mingi aeg seina jälle huvitavamat lektüüri täis tapeetida. 

Seekord jäi mul silma sealt Nikolai Baturini luuletus "Tahass!", mille ka sisse lugesin ja Eesti Kirjandus Seltsile saatsin. Võrukeelne kirjandus on mind aina enam köitma hakanud. Olen mõelnud, et nii mitmegi Lõuna-Eestist pärit kirjaniku loomingus on tugevalt tunda seotust siinse keele ja kultuuriga ning kui ma ka ise kirjutan, siis peaksin ka ise sellele rohkem tähelepanu pöörama, kuigi mingil määral olen seda juba seni ka välja toonud.

Kui kõigele sellele mõelda, mis juba tehtud on, siis nagu ei märkagi seda, mis praegu maailmas toimub. Ja kas ongi üldse vaja?

Sõida tasa üle silla!

Nälg on, kirjutamisnälg. Mitme õhtu jooksul jooksul on olnud see tunne, et peaks kirjutama. Ma ei tea, kas mind on inspireerinud Tõnu Õnnepalu oma "Valede kataloogiga" kõiki oma mõtteid mingil viisil konstrueerima, kohati oskendama panev transgressiivne kirjandus "Kuidas minust sai Hakomah?" ja dokumentaalsari "Kinni" või mu raamatumaterjal, mis kaevab minevikku üles. Täna on Sveni sünnipäev ja kuna mul pole võimalik talle mingil võimalikul moel midagi öelda või soovida, siis selleks ma täna siin olengi.

Nüüd on mul aega. Ma võiks päevi veeta lihtsalt kirjutades. "Kirjutadki raamatut, nii lahe," ütles Mikk ükspäev mulle, kui me üle väga pika aja veidi pikemalt rääkima jäime. Ma ei taha kedagi ootama panna, öeldes, et ma nüüd kirjutan, et sellest võiks midagi tulla ja varsti ongi valmis, kaante vahel. Ei. See on meeletu protsess. See pole lihtsalt kirjutamine, vaid materjali läbi töötamine, vana mina ja uue mina kokkusaamine. Mõtlesin kunagi, et jah, mul on algmaterjal olemas ja sellest on lihtne voolida juba mingit lugu. Ei. See mina seal kunagi kirjapandus on nii erinev mu praegusest minast, mõtted on teised, kirjutamisstiil on teine, isegi kirjavead on teised, aga soov on sama - kirjutada. Samal ajal lugeda väga head kirjandust ja siis endas kahelda. Keegi teine on midagi väga head kirja pannud ja siis tekib võrdlusmoment, aga võrrelda ei tohi. Püsima oma teel, sõitma oma sõitu, sest kõik me näeme maailma oma vaatevinklist. Keegi ei saa näha maailma läbi minu silmade, kõndida minu rajal nende emotsioonidega.
Ma ei saanud eile öösel und. Olin kuutõbine ja nii õnnelik selle üle, mis ja kes mul on, silmanurkades öökargusest külmad pisarad. Ma olen tänulik. Mulle valmistavad rõõmu need õnnelikud näod mu ümber. Inimesed, kes naeratavad ja tunnevad rõõmu selle üle, kes nad. Ja et aina rohkem julgetakse olla enda moodi, teha asju enda, mitte teiste pärast. See pole egoism, vaid enese tunnetmine ja tundma õppimine. Me ei tohiks oma mõtteid ära anda ja oma mina alla suruda sellepärast, et keegi teine mõtleb ja tahab teistmoodi. Anna endale ja teistele võimalus kulgeda, olla õnnelik. Nautida oma hetkeemotsioone, olla hull, ebamoraalne, teistmoodi. Julge erineda, ehitada oma.
On inimesi, kes nimetavad mind hulluks, segaseks, teistmoodi. Ma pole kunagi kartnudki erineda, teha asju teistmoodi, rutiinist välja hüpata, spontaanselt kuhugi minna, midagi teha, mustrit lõhkuda. Ära kunagi kahetse seda, mis sind õnnelikuks teeb, ära muretse sellepärast, et keegi teine nii ei mõtle. Ja kui ta mõtleb samamoodi, siis oled õnnega koos. Sven avas mu jaoks kord selle ukse, aga tol hetkel ma ei osanud veel seda kasutada.
Mind paelus väga loovkirjutamise kursusel sündinud Frida elulugu. Ta mainis ühes lõigus Paulo Coelho raamatut „Veronika otsustab surra“. Alustasin eile öösel selle lugemist ja jäin mõtlema, et kõige hullem maailmas on see, kui inimene ei taha elada, aga surra ka ei taha, elab nagu masin - töötab, sööb, magab ja kirub maailma. Rutiin. Olla süsteemis. Või olla sõltuvuses. Ma ei suuda vaadata, see halvab.
Ma ei suuda end tihti isegi väljendada. Sõnu justkui oleks, aga need ei tule üle huulte, mu seest välja. Mu mõtted on keerdunud. Tihti jääb midagi ütlemata või laused õhku, pooleli. Mõte jookseb eest ära või blokeerub. "..///..võõras pealepressitud müra segab oma mõtete saabumist," nagu Jaan Tätte on öelnud. Ja siis ma ei räägigi, ma vaatan. Ja siis algavad küsimused kohmetunud vastuvaatajalt. Me ei oska enam pilkudega rääkida, vaikusega kuulata.  Vaikus, vaikus. Mida kõike vahel selle eest annaks! Ma naudin seda, kui ma ei pea midagi ütlema. Kui siis ainult seda ilusaimat eestikeelset lauset selle postituse pealkirjast ;)

PS. Ma loodan, et oled õnnelik!

Ma ei aja sulle paska

"Nüüd on see läbi. Ma peaks olema rahul, tundma seda vabanemistunnet, aga ma olen enda peale hoopis vihane, või pahane? kuigi mu sees on täna palju headust ja olen lausunud ilusaid sõnu, mis tulnud südamest. Ma tunnen tänutunnet inimeste suhtes, kes on olnud mu kõrval. Samas tunnen ka andestust nende suhtes, kes pole ise vabandust palunud."

Eelnenud read kirjutasin siia pärast oma bakalaureusetöö kaitsmist. Suvi saabus ja millegipärast need read siia pooleli jäidki. Mõtlesin nad alustuseks siia siiski ära postitada.
Nüüdseks on suvi juba kaugele selja taha jäänud ning alanud uus aasta, mis pole sel aastal talve kaasa toonud, vaid hoopis sügist pikendanud - seda tumedat aega, mil pigem enda sisse vaadata, mitte niivõrd välja poole elada, nagu helgemal ja valgemal ajal. Ma tegelikult tunnen sel aastal natuke lumest ja selle valgusest puudust, kuid teisalt on mul olnud piisavalt aega iseenda jaoks. Pimeda aja võlu ongi selles, et siis on aega mõtlemiseks ja süvenemiseks. Suvel tahaks ainult pea ees tundmatusse tormata, kõike toimub ümberringi nii palju ja millestki ei taha ju ilma jääda, kuigi pean tunnistama, et olen ka sellele viimaste aastatega tunduvalt rohkem pidurit vajutanud ning üritanud käia ja olla vähem ning nautida rohkem. Hetkede nimel!
Sama on ka inimestega. Neid on alati mu ümber olnud palju, just neid, keda ma sõpradeks olen pidanud. Aga kui vaadata ümberringi, vaadata neid inimesigi, kes istuvad mu ümber sünnipäevalauas, siis kes mind tegelikult tunnevad ja mind mõistavad? Neid on tegelikult väga vähe. Mõned on, mõned on läinud ja mõnest olen ise lahkunud. Oluline on andestada, aga mitte selleks, et jätkata, vaid selleks, et oma teed rahulikult edasi sammuda. Ma ei suhtle paljude inimestega mitte sellepärast, et ma ei salliks neid vms. Me pole lihtsalt samal lainel, eesmärgid ja nägemused on täiesti erinevad ning mõni ei too lihtsalt kunagi midagi head kaasa. Mul on üks väga kallis sõber, kellelt ma olen õppinud seda, et su ümber ei pea olema tohutult hulgal inimesi, piisab sellest, kui sul on mõned üksikud, kuid head. Aga ka nende ees ma ei suuda end lõplikult avada. Selle eest on mu elus aga ikkagi palju neid, kes mulle toetuvad. Millegipärast pöörduvadki inimesed just rasketel hetkedel minu poole. Ma ei tea, millest see tuleb. Üks helistab öösel mulle ja räägib, kuidas ta ei julge oma üleelamistest oma tüdrukule rääkida. Teine on elust nii väsinud, et lubab end ära uputada. Kusjuures millegipärast jõuavad just, vahel ka täiesti võõrad inimesed oma muredega just minu juurde. Nii, et ühel sünnipäeval leidsin ma end väljas jalutamas endast 6-7 aastat noorema tüübiga, kes kurtis oma varajaselt isaks saamist ja lõhki läinud perekonna draamat. Siis muidugi need kokku ja lahku draamad ning kõige tipuks otsustab üks "appi peatage maakera, ma tahan maha minna" süsteemist välja hüpata ja suure elumuutuse teha. Ausalt ma olen lõpuks ise nii erroris, et kõige selle kõrval hakkab enda maailmapilt ka kõikuma ning ähvardab seinalt alla kukkuda. Oled terve elu uskunud millessegi, aga halbu näiteid elust on nii palju, et vahel kaob usk headusesse ära. Siis läheb jälle vaja neid roosamannas elavaid sõpru, kellega vesteldes ununeb kogu see krempel ära. Aga ma olen endiselt šokis.
Sellepärast on ka mul tahtmine endiselt riigist lahkuda ja teha tööd, kus ma inimestega kokku ei puutu, aga just siis ilmnevad jälle märgid, et iga kingsepp peab ikka oma liistude juurde jääma. Ma tunnen lihtsalt, et mõni inimene, mõni töö või mõni tegu tapab mu loovust. Milleks teha asju, mis päriselt kaasa ei kisu? - See on nooruse surm. Nii ma siis iga päev mõtlen, kus alustada. Käisin Fred Jüssi "Olemise ilu" kinos vaatamas ja sealt jäi kõlama mõte, et elus ei pea olema põhimõtteid ega eesmärke, mingil hetkel sa lihtsalt avastad, et see ongi see, mida sa otsinud oled.
Mina avastan mingitel hetkedel, et see pole ikka see, mida ma teen. Ju ma pole siis veel kohale jõudnud. Aga kui nüüd tagasi tulla selle postituse alguse juurde, milles ma väitsin, et lõputööga finišeerumine seda vabanemistunnet ei toonud, siis sellest lähtuvalt ma tean, et mu jaoks on oluline tee, mitte sihtkoht. Jah, vahel on keeruline, ei saa isegi aru, mis pidi sa kuskil paikned või oled, pole kindlat kohta, aga see on vahel pagana huvitav. Mingil hetkel tõstad ehk jälle raamatust pea ja mõtled, et nii õige mõte.
Teed kasvõi mitu ringi sama asja läbi, samu vigu, usaldad samu inimesi, aga lõpuks jõuad ikka tõdemuseni, et see kõik pole see ning lased minna. "Kuulad, naeratad, noogutad ja siis teed ikkagi seda, mis sa ise tahtsid teha," nagu Robert Downey on öelnud.
"Tõesti imelik: ühed asjad muutuvad maailmas alaliselt, teised aga püsivad oma endises seisus kaua-kaua..." kirjutas Oskar Luts oma raamatus "Talve", mis samanimelise filmina sel nädalal esilinastub. Aeg on kevadeks. Ma mõtlen, et mu kooli aja lugu oli ka vist selline, aga ma pole seda ikka veel kirjutada jõudnud, sest tegelt tahaks kogu aeg kõike muud teha, tarbida juba olemasolevat. Vahel mõtlen, et kõik tahavad tänapäeval raamatut kirjutada ja kirjutavadki mingit mõttetut jura kokku ja annavad välja ka, nii et see ei tundu üldse enam originaalne idee. Teisalt on vaja dokumenteerida ja ajalugu kirjutada, et meid mäletataks. Ja, et me ise end mäletaks sellisena, nagu me kord olime.
Malla kirjutas mu möödunud sünnipäevaks kaardile, et vanaks ei tohi veel jääda, aga Nublu ja Priidik kirjutasid mu praegu kõige lemmikumalt kummitavama loo, mis seepeale kõrvus kumiseb "Mulle meeldib, uuuu..//..sest mulle tundub, et ma iial enam nooremaks ei jää". Need, kes sel aastal 30. saavad, rääkisid mulle pärast oma 26. sünnipäeva salapärasest klõpsust, mis peas ära käis. Ma vist tundsin ka midagi sarnast, kui nüüd sellele eelnevale siin kinnitust anda. Mulle meeldivad rohkem individuaalsed vestlused, matkad, spaad ja raamatud, aga see ei tähenda, et ma peol ei käiks või kuskil seltskonnas inimestega ei läviks. Ma olen lihtsalt valivam ega koorma end liiga olmemüraga. Ma ei räägi enam nii palju, pigem kuulan või annan nõu, nii nagu suudan või oskan.