Ma tean, et kõik need mu “kunagi enam” pole midagi väärt olnud

Mina: "Uni oli nii raske kuidagi. Vahel keha ei puhka ära, ärkad, siis selline kange olla."

Taavi: "Oled ikka kangelanna küll."

Praegu tunnen ennast jälle nagu see kangelanna. Nädalavahetus oli nii tegus, et peab esmaspäeva pealt laenu võtma, et puhata ja jälle hooga edasi laskma. Aprill on üks tohutu spurt, uus algus ja vanad lõpud, mis aina kestavad.. Kui öeldakse, et miski pole jääv, siis minu elus on millegipärast nii palju seda jäädavat. On vähe seda, mida ma tegelikult vastu võtan, aga kõigel, mis ma olen lasknud kunagi kord juba tulla, see enam ei lahku. Olgu need siis inimesed või ka näiteks töö või inimesed töö juurest.

Hea näide on see, kuidas 31. märtsil teatasin, et lahkun Võru vallavalitsusest avalike suhete spetsialisti ametist, aga 17. aprillist olen taas samas asutuses kollektiivi liige, seekord vallalehe toimetajana, milleks lasin end Vastseliina vallas töötatud aja eeskujul nimetada seni, kuni minu endisele ametikohale uus inimene leitakse ja asjad taas järje peale saavad. Olen südamega oma tööd teinud ja palju asju oma valdkonnas üles ehitanud, sestap ei tahaks, et kõik see seal soiku jääks. Teisalt on endiselt rõõm teha koostööd oma kolleegide ja koostööpartneritega, kellest väga paljud olid mu lahkumise pärast kurvad ja hirmul eesootava ees, et kes siis kõike seda tegema hakkab? Õnneks pole inimesed asendamatud ja kuigi esimese konkursiga uut avalike suhete spetsialisti ei leitud, tekkis teise konkursi ajal üks noor ja tubli huviline, kes mulle kirjutas ja nõu küsis, ma teda enda asemel kandideerima julgustasin ning ta seda ka tegi. Täna hommikul kohtusin ülemustega ja kostsin tema eest. Loodan, et ta osutub valituks ja jätkab mu tööd, sest pika vestluse käigus nägin temas potentsiaali ning lubasin teda toetada selles töö osas, milles tal kogemus puudub. Ja kes teab, võibolla õnnestub lõpuks ka läbi viia see, millest ma kogu aeg rääkinud olen, et ühes vallas võiks sel ametikohal töötada kaks inimest - avalike suhete spetsialist ja vallalehe toimetaja, kes töötavad rõõmsas koostöös. Unistada ikka võib. Samas on see hea liikumine selle poole, mille peale ma kodukontoris töötajana püüdlen - korjata kokku teatud tööd ning teha seda efektiivselt distantsilt.

Pea kolm aastat hiljem, nüüd pärast töölt lahkumist meenus personalispetsialistile, et mul oli ametivanne andmata jäänud, sest mu tööle asumise ajal oli koroona ja segased ajad ning see väike asi jäi tegemata. Parem hilja kui mitte kunagi.

Kõige selle juures ei tohi aga unustada, et mul on ka mu uus põhitöökoht, kus plaanin sel korral oma tööd teha nii, et oleks rohkem arengukohti, mitte samas mugavustsooni mustris töötamist. Esialgu on küll palju seda tööd, kus tuleb taas ehitada ja järgi teha seda osa tööst, mida ma oma eelmises töökohas juba ära olen teinud, aga teisalt on uusi väljakutseid, mida lahendama asuda. Muutused, mida ma nii kaua oodanud olen, on nüüd käes, kuigi kõige uuega harjumine võtab omajagu aega, eriti kui selles uues osas on igal nädalal omakorda uued muutused. Kõige selle uue juures näen ma vana aga hoopis teise nurga alt.

Esimesel nädalal oli kuidagi eriti raske ja masendav tööle minna ning hommikuti kontorisse maha istuda teadmisega, et ma ei saagi koos olla ja kohvi pauside ajal nalja teha oma kallite endiste kolleegidega, kelle pilt mu kontorilaual kuvari kõrval seisab. Mu praegune ülemus vaatas seda tol nädalal ja ütles: "Sa vist igatsed väga neid?" ja mul olid pisarad silmas, kui jaatavalt talle vastasin. Inimene harjub aga kõigega. Ühine osakonna supervisioon ja mõned head koostööaldis kolleegid loovad usaldust ja aitavad kaasa enda leidmisel uues olukorras. Tunnen end oma praeguses osakonnas hästi ja mu ülemus ütles mulle täna, et tal on hea meel, et mul on uues kollektiivis mingist otsast natuke kuuluvustunnet tekkima hakanud, kui ütlesin, et äkki oleks võimalik veidi veel nende juures viibida, enne kui mind teise osakonda üle viiakse ning seal jälle otsast peale peaksin alustama.

Ma ei ütleks, et ma olen halb kohaneja, aga eks see pea ees tundmatusse hüppamise mõte võib küll esmalt peadpööritavalt hulljulge olla, aga kui hüppe oled teinud, siis külmas vees kahlamine võtab omajagu aega harjuda. Tunne on umbes sama, nagu reedel vallavanemal, kes mulle oma intervjuus pärast vallavanema ametist lahkumist ja riigikokku minemist esimesi emotsioone kommenteerides sõnas: "Eks ma olin enda peas selle emotsionaalselt läbi mänginud. Kindlasti see otsus, kui oli täpselt teada, et see järjekord minuni jõuab, oli ootamatu. Ma ikkagi ei olnud seda laskmata karunahka enne ära jaganud."

Tasa ja targu. Ma väga pea ees ei torma. Kui asjad liiga kiiresti liiguksid, viiksid need vaid otsejoones kaosesse, tean omast käest. Kuigi noh kiire on selle elu elamisega, aeg tiksub peale ja lennuaega siin elus jääb aina vähemaks. Proovin vaatamata sellele säilitada mõõdukat tempot. Selle nädalaga jõuab lõpule Piksepini 15. hooaja projekt, mis on selle möödunud hooaja jooksul õpetanud mulle kannatlikust ühte kohta nii põhjalikult panustada ning korraliku põhja alla pannud järgmise asja ellu viimiseks, mis eelmisel aastal soiku jäi, kuid sel kevadel jälle end mu ette viskas. Eks näis, mis sellega saab ja kaugele seekord sellega minna jõuan. Enne tulevad veel ära teha Piksepini projektide täitmise aruanded.

Igatahes, laupäeval, 29. aprillil kell 15.00 olete kõik oodatud Rõuge rahvamajja minu näituse avamisele, dokumentaalfilmi esilinastusele ja Piksepini karikasarja hooaja lõpetamisele. 

Suvel on kindlasti veel võistlusi, kus pildistamas tahan käia ja sügisel algab taas Piksepini uus hooaeg ja nii need asjad kunagi ei lõpe. Tean, et on seda, mis jääb mu elus endiselt millegi piirile kõikuma, aga see selleks. Äkki sain nüüd lõpuks selle postitusega vastatud ka kõikidele nendele küsimustele, mida ma viimase kolme nädala jooksul kuulnud olen sellest, kuidas siis uues töökohas on ning mille vastus on umbmääraselt: "Elan sisse!"

30 aastat juba elan.

Kurku tõusis nutt, kui meenus sulle vana muinasjutt

Eile oli just jutuks täispeaga töö asjade tegemine, mille peale väitsin, et mul jookseb küll tekst teatud konditsioonis ladusamalt. Mõtlesin, et teengi kohe proovi, kuigi ma olen viimasel ajal nagunii väga kirjutamise lainel. Võtsin mõnda aega tagasi oma kaks käsikirja jälle ette ja proovin neid nüüd edasi arendada, kuniks motti jagub ja keegi midagi järjekordselt ära ei sega. 

Hakkab vaikselt looma. Kevad on sellesmõttes üsna viljakas periood. Käisin näiteks oma venna sünnipäeva päeval Rõuges, jalutasin oma igakevadist ringi ümber Suurjärve Rõuge Ürgoru matkarajal ja Rõuge hakkas minuga jälle rääkima. Mõtted jooksid peas, seisatasin aeg-ajalt ja muudkui kirjutasin. Hämmastav. Need on need rääkivad maastikud. Vahepeal on Rõuge vait ja nii eemaletõukav, et ma käi seal mitu kuud, aga nüüd miski jälle tõmbab sinna. Mitu inimest, kaasa arvatud ma ise olen öelnud, et nüüd kui ma Võrus enam ei tööta, siis tahan ma vabal ajal sinna kanti jälle rohkem minna, sest paratamatult tahab inimene alati sinna, kus teda parasjagu pole. See on see kõige suurem elu võlu ja igatsus. Sellepärast vist ongi hea ka inimeste puhul teatud distants, mis tekitaks igatsust ja kohtudes jällenägemise rõõmu. See on palju magusam kui igapäevane rutiin ja paigalseis. Ma tahan lennata läbi elu, kasvõi iga päev. Tahan eemalduda ja kaduda ja tagasi tulla ja jälle ära minna jne. Tõus ja mõõn, mõõn ja tõus. Ma olen liiga pikalt mingite asjade vahele pendeldama jäänud, aga nii mõttetu kui see ka ei näi, siis teatud tuttavlikkus on see, mis ikka aeg-ajalt ligi tõmbab. Rääkimata siis Võru võlust ja sealsete inimeste müstilisusest. 

Oma käsikirjade tõttu käisin ma sel nädalal aastas 2006, Rõuges. Oli talv, külmapühad ja mu ümber olid inimesed, kellest ma praeguseks ei suhtle enam kellegagi. Päris ränk oli lugeda neid MSNi konverentsvestlusi Maani, Andre, Triinu, Epu ja teistega. Näha enese peegeldust sealt oli päris kohutav. Kes ma selline olin? Mul olid ümberringi vaid väga halvad eeskujud ja väärtused olid nii paigast ära. Ma olen väga palju mõelnud, et miks ma lapsepõlves ei tegelenud nende asjadega, millest ma vahepeal mõtlesin ja unistasin, aga nendest vestlustest nägin, kui palju muid faktoreid tol ajal mängus oli. Nalja ja seiklusi on küll palju, mida meenutada, aga piinlik on. Ma ei mäletanud, et ma selline pätt kunagi olin. Keegi ei takistanud ka, uisapäisa ise visklesin oma kasvamise tempos, kõik liikus peadpööritava kiirusega ja kohaneda oli kohati väga keeruline, kui keegi ei juhendanud ega seletanud, kuidas tegelikult peaks. See tekitas mässumeelsust võidelda kõige arusaamatu vastu ja teatud asju enda jaoks eitada. 

Minu Rõuge, ma tahaksin koos sinuga nutta taaskohtumise õnnest ja kõikide nende mälestuste pärast, mida enam ei ole ja sellepärast, et oleme mõlemad nii palju muutunud. Aga see on ainult hea. 

Jüri Kolki luuletusest "Seisan"