Jaanipäeva eel

Mõtlesin, et peaks ühe kiire postituse veel enne maarahva laata ja jaanipäeva tegema, sest sel aastal on kõik sündmused ühele ajale nihkunud ja ilmselt ei saa nüüd tükkaega mahti blogisse midagi kirja panna. See-eest on aga peale jaanipäeva, kui ajalehes ka kõik ära on kajastatud, aega siia pikemalt jälle oma seiklusi kirja panna.
Eelmine kord lõpetasin oma jutu dekoratiivviimistlusest, milleks kulus mul aega kaks päeva, tööpäeva lõikes isegi vähem, sest alustasin lihvimise ja pahteldamisega teisipäeva õhtul ning jätkasin kolmapäeva ennelõunal kruntimise ja õhtupoolikul värvimise ja lakkimisega. Kruntimine polnudki nii lihtne ja kiire töö, kui algul tundus. Kiirustasin Vastseliina, aga kokkuvõttes kulus kaks tundi kruntimisele, enne kui kuhugi liikuma sain hakata. Kuna krundi puhul oli tegemist alküüdvärviga (Sadolin Master Base), siis ma ei viitsinud pintslit ka värviga teha ja üritasin kõik väiksemadki kohad rulliga üle tõmmata. Neid väikseid ja ligipääsmatuid kohti oli üsna palju - ahju tagant ja kõrvalt ja väiksed luugid vms, päris raske oli tegelikult. Siin polnud ka paberiteipi, et teatud kohad kinni katta, mõnes kohas kasutasime küll Macgyveri teipi, aga too võttis näiteks lae liistul hiljem üldse värvi maha. Peabki peale jaanipäeva mõned kohad korralikult veel üle värvima. Lisaks sellele oli alküüdvärvist hais ka üleval, nii et pidin selle vihmase ilmaga akna lahti tegema, et tuba tuulutada.
Lõuna ajal läksin Vastseliina, kuna teisipäeval helistati mulle vallast, et nad said praaklehe, mille sisu oli trükkimata jäänud. Kõige naljakam oli see, et rahvamaja oli ka sellise lehe saanud, st just valla kultuuriasutused said need praaklehed. Loodame, et neid rohkem kuhugi laiali ei läinud, vähemalt siiani pole küll keegi selle üle kurtnud. See probleem pidi muidu juba ammu olema, et trükikojal juhtuvad vahepeal praagid sisse. Ma ei jõua ka kõiki 860 ajalehte üksipulgi läbi kontrollida. Viisin valda ja rahvamajja korralikud lehed asemele, sest seekord ei tulnud postiga peale selle praaklehe midagi tagasi, vastupidiselt eelmisele korrale, kui tuli tagasi väga palju vallalehti.
Postiljoniga on ka mingi jama. Kord ta arvab, et Voki pole Vastseliina vald ja jätab sinna viimata, teine kord ei jõua mitu vallalehte järjest ühe inimeseni. Nüüd sai uude tellimus-garantiikirja märgitud ka eramajad ehk see parandab asja, aga Anita klassijuhataja mainis, et talle pole leht veel jõudnud, kuigi kojukanne on teostatud.
Ja siis praegu, just hetk enne selle postituse kirjutama asumist helistas mulle üks vallalehe lugeja, kes tõdes fakti, et  "vana pilt jutustab" rubriigis peaks olema viga, sest see inimene, kes seal rubriigis oleva foto on teinud, ei elanud enam tollel aastal. Ma ütlesin, et tal on täiesti õigus, kuna teadsin, et üks trükiviga oli sisse juhtunud, aga seda parandas see, et foto peale oli käsitsi sündmus ja aasta kirjutatud, ainult alltekstina oli aastaarv vale. Selgitasin sellele lehe lugejale ära, milles viga ja tänasin, et ta märku andis, mille peale ta vabandas ja tundus, et ta seadis end enda jaoks lolli olukorda ning pani kiirelt toru ära. Igatahes olen tänulik igasuguse tagasiside eest! Siit aadressilt leiate minu juunikuu vallalehe siis: http://www.vastseliina.ee/images/Ajaleht/2014/Vastseliina_juuni2014.pdf
Teiseks põhjuseks, miks ma Vastseliina läksin, oli tänavaküsitluse tegemine Vastseliina juubelilaada teemal. Nii kahtlane tundus minna võõrastelt küsima. Ma olen seda küll kunagi hästi algusaegadel Võrumaa Teatajas teinud, aga siis ka püüdsin rohkem tuttavamaid inimesi küsitleda. Too päev sadas vihma ka veel, nii et inimesed olid rohkem endasse tõmbunumad ja kiirustasid ruttu autost poodi ja siis kiiresti tagasi, et mitte vihma käes märjaks saada.
Käisin korraks poe juures, aga kuna nägin seda pilti, et ilmselt keegi suhelda ei taha ja mõni tuttavam, kellega rääkisin, ka avalikult kommenteerima ei kippunud, siis läksin rahvamajja tagasi. Istusin seal, rääkisin Märdi ema ja kultuurijuhiga juttu, nad ikka üritasid mind innustada, aga ma oleks pigem selle ülesande tegema jätnud ja koju tagasi värvima läinud. Siis aga tulid Märdi ema ja Anita minuga kaasa välja, Märdi ema teab ka inimesi, nii et oli palju julgem minna. Nii siis läksimegi uuele ringile, mille jooksul sai see ülesanne täidetud. Mõned inimesed olid nõus isegi, et ma pilti neist teeksin. Peamiselt sai siiski erinevaid klienditeenindajaid ja Märdi ema jaoks tuttavamaid inimesi küsitletud.
Diktofonis vajaminev tekst olemas, suundusin tagasi värvima. Puhastasin rulli alküüdvärvist, otsisin vajaminevad asjad valmis ja võõpasin seejärel korstnajala kollaseks, sest sinna peale pidi tulema antiigi stiilis dekoratiivviimistlus. Kuna edasi tegin juba akruulvärvidega, siis võtsin pintsli ka appi, et detailsemalt erinevaid kohti värvida. Jõudsingi korstnajala, soemüüri ja ahju taga oleva seina täpselt selleks ajaks ära, kui Märt jõudis. Vahepeal oli Märdi isa ka tulnud, ta ka käis vaatas ja kommenteeris ja siis lasime Märdile veel vajaminevaid vahendeid juurde tuua.
Selleks ajaks, kui mul kõik pinnad olid kollaseks värvitud, oli esimesena värvitud korstnajalg juba ära kuivanud, nii et sain sinna peale hakata Sadolini Antique effecti lakki tõmbama. Märt hakkas samal ajal õppima ning tuli ka vahepeal appi mulle, sest pintsliga ma ei küündinud mõne kohani lakki kandma. See on üks mu suuremaid miinuseid selle töö juures, et ma nii väike ja lühike olen. Tõi selle ka praktikaaruandes välja.

Seni, kuni lakk kuivas värvisin soemüüri uuesti üle, sest esimese korraga kollaseks värvides jäi see veel läbi kumama. Teise korraga tuli aga nii laitmatu kollane, et siiani silm särab seda vaadates. Selleks ajaks oli lakk 15-30 minutit kuivanud ja sai hakata valget värvi laki peale kandma. Sellega sai natuke soperdatud, seda see on nii detailne tegevus, st ei tohi mitu korda pintsliga tõmmata, muidu tuleb valge värv koos lakiga maha ja jääb auk. Mõned sellised kohad tulid, aga hiljem kuivades sai parandusi tehtud. Väga hullult see soemüür seda antiikeffekti ei andnudki, nagu ma lootsin, nii et mõtlesin isegi kohati veel seda lakki ja valget värvi kollasele peale kanda, aga eks näeb. Praegu on ka ilus.
Lisaks sellele tegin korstnajalal olevad luugid kollaseks ja kollase soemüüri luugid ja siibri valgeks. Päris ilus jäi ikka. Päriselt on veel kirkam ja säravam, kui pildi peal. Sobib hästi toa miljööga ka - pruuni vaiba, toolide ning kollakate kardinatega.
Kolmapäeva õhtuks oligi juba valmis, kuigi ma arvasin, et läheb kauem aega. Sai veel suvesangareid vaadatud, nagu terve see nädal ja siis magama, et neljapäeva hommikul ärgata ja diktofonist tänavaküsitlus välja kirjutada ning toimetusse saata. See käis õnneks päris kiiresti.
Mingi aeg olin arvutis, saatsin toimetusse Vastseliina laadast veel mõne varasemate aastate pildi ja peale lõunat millalgi tuli Märdi isa mulle ja Anitale järgi, et meid Vastseliina viia. Enne seda sain veel allkorrusel koridoris naerda, kui kuulsin, kuidas Anita üleval endaga rääkis. Tekkis korraks tunne, et tegemist on vaimuhaigega, aga ma ei tea, lapsed räägivadki vist endaga. Oleks ta siis veel mängides endaga rääkinud, aga ta ilmselt vaataski peeglisse ja sisendas enesekindlust, nagu Märt selle peale ütles. Ma ei tea noo..
Olin rahvamajas veel mingi aja, vaatasin, kuidas Märdi ema ja kultuurijuht laupäeval avatavat näitust üles panid, tehes nii aega parajaks, et bussi peale minna ja sealt edasi hambaarsti juurde. Märdi ema ja kultuurijuht veel manitsesid, et ma ikka läheks, mitte nagu kultuurijuht, kes väiksena aeglaselt jalutas, et bussist maha jääda, kuna ta ei tahtnud kooli matemaatika kontrolltööd kirjutama minna, mida ta ei osanud. Ma isegi tahtsin hambaarsti juurde minna, aga peale bussisõitu linna ja seal Märdiga kokku saamist ning kella vaatamist oli küll tahtmine koju tagasi minna, sest nii haige uni oli ja hambaarsti juurde minekut pidi ka veel tund aega ootama. Nii helistasingi isale, kes mainis ükspäev, et kui ma ei lähe, siis annaksin talle teada, et tema saaks minna, kuna tal oli ka vaja. Ta oligi nõus ja me läksime Märdiga Vastseliina tagasi. Nii mõtekas oli bussiga linna ikka sõita, et siis sama targalt tagasi minna, aga no kui mul laiskus peal on, siis teate isegi, et pole mõtet mind ümber veenda - ma lihtsalt ei viitsi. Õnneks polnud sinna hambaarsti juurde minekuga midagi pakilist.
Saime Vastseliinas vallavolikogu esimehega kokku, kes kuulub maarahvalaada toimkonda, tegeledes parklatega, mida Märt taaskord ehitama asus, nagu eelnevatel aastatelgi. Muidugi tõi vallavolikogu esimees meile jälle jäätist, kuigi ma olin ühe just lõpetanud. Peale seda teist jäätist oli küll mõte, et nüüd ei taha enam tükkaaega magusat, sest need mõlemad jäätised olid nagu reaalselt nii magusad.
Pidin natuke Vastseliinas ootama veel, et Märdi isaga koju saada. Lisaks sellele hakkas vihma sadama, nii et Märt pidi ka autos ootama, et vihm järgi jääks. Tegelikult ma plaanisin veel Vastseliina gümnaasiumi 9. klassi lõpupeole minna, et lõpus pilti teha, aga ma ei viitsinud sinna ka mnna. Äkki lähen täna gümnaasiumi lõpetamisele hoopis, siis oleks kellele lilli ka viia.
Jõudsin juba vahepeal autos oodates Pühajärve jaanitule artiklit kirjutama hakata. Ütlesingi Märdile, et mul artikkel enne toimumist juba valmis, aga tegelikult panin lihtsalt mõningaid mõtteid sinna kirja, mida aastate lõikes Pühajärvel täheldanud olen ja mis võiks kindlasti ära mainida.
Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis lähen magama, aga lõpuks mõtlesin, et hangun niisama, kuna kui ma magama oleks jäänud, siis poleks mul õhtul enam und tulnud. Täna sain lõpuks hommikul kaua magada, oleks ilmselt veel kauemgi maganud, aga ma nägin mingit väga debiilset unenägu. Peabki puhkama veel enne neid suuri pidustusi, mille ajal ilmselt väga palju magada ei jõua.
Loodan, et tuleb veel toredam jaanipäev, kui kõik eelnevad ja kohata vanu häid ning uusi huvitavaid inimesi. Igatahes meeldejäävat jaanipäeva kõigile ja et oleks mida meenutada!
NB! Lugege see ka kindlasti enne läbi, kui uksest välja asutute:

Viimistluse lainel

Tegin avastuse, et käes ongi nädal, mil algab jaanipäev. Enne veel muidugi 20. maarahva laat ja siis pühapäeva pärastlõunal ära Otepääle. Kõigepealt Kallele külla ja siis Pühajärve jaanituli 2014!

Pärast seda võrratut nädalavahetust polegi suurt midagi teha jõudnud, kui maganud lõunani ja teine pool päevast blogi kirjutanud. Üleeile käisin Märdi ja ta tädimehega Möldri külas kaasas, kus tehakse hauakive. Lambist ongi ühe mehe hoov hauakive täis, päris masendav. Too kant tundub muidu päris huvitav. Vasekoja puhkemaja on jälle edasi arenenud ja seal ümbruses on veel kohti, mida võiks ühel päeval rattaga avastama minna. Sika müüri juures me Anita, Märdi ja Airikaga eelmisel aastal juba käisime. Seal tahaks ka sel aasta kindlasti ära käia.

Tõime tolle mehe käest Märdi vanaisa hauale hauakivi. Märdi vanaisa ise on juba kaks aastat surnud. Hauakivil oli kirjas ka Märdi vanaema nimi ja sünniarv, kuhu aastate pärast saab lisada ka surma kuupäeva. See on teine asi, mis minu arust masendav on. Võib-olla vanade inimeste jaoks pole see enam oluline, et juba enne surma on nende nimi hauaplaadil surnuaias kirjas, aga minu arvates on küll see veidi õudne. Oma suguvõsas ma küll ei tea, et nii oleks tehtud ja enda nime ma küll hauaplaadil elusast peast näha ei sooviks.

Kuna Märt kuulis hommikul raadiot horoskoopi, kus öeldi, et kaljukitsedel on õige päev alustada remondiga, siis otsis ta välja vajaminevad asjad ja proovisime, kuidas korstnajalalt lihvides õlivärv maha tuleb. Pärast kolmapäevast dekoratiivviimistluse tunde on mul haige tahtmine seda kõike ise praktiseerida, nii et küsisin Märdi isalt luba seda nende majas teha. Esialgu on plaan teha meie toas korstnajalg, soemüür ja ahju tagant sein ning üleval korrusel olev korstnajalg antiik stiilis ehk siiis värvida ülevalt alla mingit ilusat värvi, siis lakkida antique effectiga vasakult paremale ning siis valge värviga uuesti ülevalt alla, mille tulemusena hakkab värv pragunema ja jääb täiega äge.

Üleeile me siiski kõike ära ei lihvinud, sest oli vaja mõelda, kuidas takistaks tolmu levikut toas, sest tegemist on siiski igapäevase eluruumiga. Eile võtsin selle suuremalt käsile. Käisime K-Rautas ja ostsime värvi, laki ja liivapaberi ning töö läks käima. Tuba muutus mingiks ajaks küll täielikuks tolmuhunnikuks, aga kuna enamus asju sai kinni kaetud, samal ajal, kui ma taldlihvijaga soemüüri, korstnajala ja ahju taga oleva seina ära lihvisin, siis polnudki väga hull. Alguses ei viitsinud üldse kuidagi, ma olin peale linnas käiku vahepeal magama ka jäänud, nii et jõhker uni oli veel ja kätes polnud üldse jõudu, aga kui tegema hakkasin, siis oleks tahtnud kõik ühekorraga valmis teha. Mul on alati suur huvi lõpptulemuse vastu, mille nägemise ootus paneb mind kiiremini tegutsema.
Kui pinnad lihvitud said, siis puhastasin pinda veidi tolmuimeja ja lapiga ning tegin pahtliga korstnajalal parandusi. Õnneks pahtel kuivas suht ruttu, nii et kui parandused olid tehtud, siis sain algust teha juba lihvimisega. Peale mida läks suuremaks koristamiseks, et toast tolm välja saada. Kloppisime kõik asjad ära ja ma suutsin koristamise käigus muidugi jama veel juurde toota, ajades asju ümber. Näiteks ajasin lillepoti ümber, nii et kõik kohad olid mulda täis - minu puhul täitsa tüüpiline nähtus.
Lõpuks sai veel igaõhtusi "Suvesangareid" vaadatud ja siis tuli nii hea uni. Täna ärkasin varem üles, et tõukerattamaratoni artikkel ära kirjutada, sest ma eile ega üleeeile ei viitsinud seda teha ja kui esmaspäeva hommikul oleks viitsinud, siis polnud veel tulemusi üleval.
Eile käisin hommikul toimetuse koosolekul. Oleks tahtnud jälle ratta kaasa võtta, aga eile läks ilm ikka päris käest ära, nii et õhtupoolikul alla tulnud rahe tulemusena olid aias mitmes kohas suured lumehunnikud.
Toimetuse koosolekul sai ka nalja jälle. Tööülesandeid pole õnneks palju, tõukerattamaratoni lugu sai just valmis ja täna lähen Vastseliina tänavaküsitlust laada kohta tegema. Enne aga peab ära ootama, kui pesumasin lõpetab ja pesu kuivama panema, sest jaanipäev peksab juba uksele ja kuna ma lähen ilmselt mitmeks päevaks Otepääle, siis tuleb riideid varuda, seda enam, kui vihma lubab kuni kuu lõpuni. Ei tea, kuidas see jaanipäev nii üle elatakse.
Nüüd lähen aga krundin eile lihvitud ja pahteldatud pinnad ära, et Vastseliinast tagasi tulles värvima hakata. Kõigi eelduste kohaselt peaks täna juba see töö valmis saama! Koolist sain ma igatahes selle möödunud nädala jooksul väga palju inspiratsiooni ja mõtteid, mida teostada sooviks, nii et ma arvan, et see töö ei jää viimaseks. See you later!

See päev meelde jääb koos kui oleme

"Kas oled naermise ja elu rõõmsa poole sahtlisse peitu pannud? Nüüd on aeg need välja võtta, sest ilma nendeta ei saa sa uue eluülesandega hakkama." Just selline oli mu laupäevane horoskoop, mis nagu räägiks juba enda eest. Ma tunnen endiselt seda vabanemise tunnet, mis viib mind mu eesmärkide ja õnneni.

Ma jätan hetkel koolinädala vahele ja kirjeldan värskete emotsioonidega seda just olnud nädalavahetust, mille sarnaseid võiks tulla üha uuestii, sest see on see elu, mida mulle elada meeldib.

Käisin neljapäeva õhtul Kädi juures juuksuris, testimaks, mis ta selle aastaga siis juuksuriametit õppides selgeks on saanud. Ta tegi mulle heledaid triipe juustesse, mille käigus samal ajal vestlesime. Aa ja pean ära märkima fakti, et ma pesin Kädi juures esimest korda elus juukseid kraanikausis ja see on ausalt õudne kogemus, sest võttes arvesse mu pakse lokkis juukseid, siis arvata on, et hiljem selgus, et seep oli kohati pähe jäänud veel. 

Ta toa keskel asuv korsnajalg on nagu elav mälestus aastast 2011, mil leidis aset nii palju vingeid hetki, kuhu keriks end iga kell tagasi. Nii, kui mu pilk jälle sellel piltidega kaetud korstnajalal peatus, hakkas Kädi mulle rääkima, kui äge siis ikka oli ja võiksime kõik (mina, Kädi, Ott, Mikk ja Hunt) jälle kokku saada. Ma ise tahtsin ka juba väga kohtuda näiteks Mikuga, kes Bulgaariast pidi järgmisel päeval naasema. 

Kädi oleks hea meelega juba tol samal õhtul tahtnud linna minna, et inimestega kokku saada, aga mul oli vaja veel tööd teha ja järgmisel hommikul kooli minna, nii et minu eestvõtmisel tegelesime reedeste plaanidega, mis esialgu tundusid veel utoopilised, kuna reaalne kellaaeg inimestega kokkusaamiseks pidi olema reede kesköö paiku. 

Helistasime Otile ja rääkisime facebookis Mikuga, kuigi midagi kindlat esialgu polnud. Ott ei saanud tükkaega arugi, kellega ta telefonis räägib ja viisakusest ei küsinud ka, aga ma juba arvasin, et ta ei saa aru, kes ma olen, sest enamikel inimestel pole mu numbrit. Igatahes oli ta plaaniga isegi päri.

Reede hakkasidki plaanid iseenesest kulgema soovitud suunas. Reedel ma ei ärganud üldse mõttega, et õhtul midagi põnevat võiks toimuda, vaid arvasin just, et ei lähe kuhugi, kuna laupäevaks olid suured plaanid, aga siinkohal võib jälle tsiteerida mu lemmiklaulu sõnu: "Ma pole iial vaevanud pead, et miks ma kõike saan", sest kui öeldakse, et kahte head ei saa, siis mina ikka saan. 

Kõigepealt uurisin Kädi käest me tehtud plaanide kohta, aga sain vastuseks: "Ei tea," endal samal ajal huvi eelmisel päeval mõeldud plaanide kohta kasvamas, sest mul oli reedele kohaselt nii meeletus koguses energiat, mida oleks patt olnud Viitka peale raisata. Helistasin siis Mikule, kes parasjagu sõitis koju koos Tartust peale võetud Otiga, mis tegi plaani veelgi reaalsemaks, seda enam, et nad jõudsid oodatust varem koju. Leppisime Mikuga kokku, et ta uurib, kas saab kuidagi hiljem kodust linna, vastasel korral lubasin, et lähen talle ise järgi ja viin pärast koju. Mõeldud, tehtud.
Kuna Märt oli väljas ja ma polnud kuni vestluseni Mikuga kindel, kas ma üldse linnagi lähen, siis tuli plaani veel omakorda Märdile serveerida, kes oli väljas tööd lõpetanud ja pesus käinud, et kuhugi liikuda. Arvatavasti oleks Viitkale kellegi juurde mindud. Kaalusime igatpidi seda minekut, tahtsin väga Märti ka kaasa võtta, aga ta polnud eriti vaimustuses poole ööni ringi chillimisest, mille nimel ma ainult elaksingi, sest hetkel on jälle need valged ööd, mil nii vara läheb valgeks ja päikesetõusul koju jõudmine on reaalselt nii hea tunne. Kõige selle juurde veel mu armas golfike, millega üle pika aja nii palju kilomeetreid maha sõidetud sai. Golf oligi tegelikult see provokaator, miks ma üldse reedel kuhugile minna tahtsin, sest samal ajal, kui Märt kuuri all mingit asja parandas, testisin ma autos oma mälupulka, mis vahepeal mängis ainult 9 lugu ära ja siis algasid lood jälle otsast peale. Tegin mälupulgale reseti ja panin uued lood peale ning läksin autosse katsetama, kas töötab. Ja noo see tümm golfis lausas kutsus Võrumaa teede peale ringi sõitma, mille peale ma läksingi tuppa tagasi, et neljapäeval Kädiga mõeldud plaanid üles soojendada.
Liikusin 9 ajal linna. Jõudsin Vastseliina, siis Mikk helistas, et ta ikka ei saa kuidagi linna. Leppisime kokku, et ma lähen talle 11-12 ajal järgi, kui ta helistab ja märku annab, et võin linnast Viitina poole sõitma hakata. Seni tegin kõned Henrile ja Kerlile. Mõlemad pidid õhtul linnas olema. Vabakal sõitsidki juba Egon, Kerli ja Eva mulle vastu. Helistasin neile ja pidime Roosisaarel kokku saama, aga siis kohtasin teepeal gümnaasiumi klassiõde Krissut. Tõmbasin autoga tänava äärde ja jäin temaga jutustama. Me polnud ikka väga kaua enam kohtunud. Mõlemad olime nii rõõmsad üksteist nähes. Kutsusin teda järgmisel päeval toimuvale klassimöllule, mille peale ta mõelda lubas, aga kahjuks ikkagi kohale ei jõudnud. Täna on ta sünnipäev. Palju õnne, Krissu, kui seda lugema juhtud! :)

Kui jutud räägitud said, siis liikusin edasi Roosisaarele. Ott ja teised Viitina omad olid juba seal, lehvitasin neile ja läksin Egoni, Kerli ja Eva juurde. Parkisin nad kinni, nii et Kerli ega Eva ei saanud pärast autost välja ja pidid üle teiste istmete teiselt poolt ronima. Pärast sõitsin ikka edasi, et ise autost välja saada.
Rääkisime ka seal niisama juttu, aga kuna ma juba oma kaamera kaasa võtsin, siis tuli meil seal väike fotosessioon, mille raames pildistasin Kerlit ja Evat parklas, järve ääres ja silla peal. Kerli oli täiega vaimustuses, ütles, et kutsuks mind raha eest ka pildistama, kuigi ma ei taha olla, nagu need wannabe fotograafid facebookis (nimi + photography). Sõpru on niisama tore pildistada. Tänapäeva inimestele väga meeldib, kui neid pildistatakse.

Pärast Kerli ja Eva kiusasid veel Gerretit, kellega nad nii väga koos pilti tahtsid teda. Gerret on hästi fotogeeniline ka, et teda ma pildistaks iga kell üksinda ka, kui vaja. Kuna ma järgmisel päeval ka kodus ei plaaninud olla, siis poleks Kerli ja Eva neid pilte niipea veel kätte saanud, nii et võtsin nad peale ja läksime Vabakale, kus oli mu isa koos millitsa, muna ja miilitsaautoga. Läksin nende juurde, nad ajasid täiega segast seal ja läksid minema, kui ma telefoniga rääkima hakkasin. Otsisin Vabakalt Henri üles ja Eva käis kodus ning tõi läpaka, kuhu need pildid laadisime. Nad jõudsid muidugi tolle sama õhtu jooksul juba need pildid facebooki üles ka panna, nagu hiljem Egoni jutust selgus.
Kuna Mikk juba vahepeal helistanud oli, siis laadisimegi kähku pildid Eva läpakasse, rääkisin ruttu veel Henriga, kes pahandas, et ma juba minema lähen ja panin siis Viitina poole ajama. Käisin mingi 30-35 minutiga Viitinasse ja tagasi. Mikk ütles, et ma kihutan, kuigi sõitsin kogu aeg 90'ga. Kurviliste teede peal ilmselt tundub ainult, et ma kihutan, kui kogu teed täiskiirusega sõita.
Kui ma Rõugesse sõitsin, siis jõudsin isale järgi, kes ilmselt oligi koos miilitsatega kuskilt pulmaväravaid tegemast tulnud ja kodu poole suundus. Hoidsin madalat profiili ja sõitsin ta taga, kuni Rõuges risttee peal mee teed lahku läksid.
Jõudsin Miku juurde, siis ei näinud teda kuskil, kuna tal polnud helkurit. Lõpuks ilmus üks tume kogu, pidasin auto kinni ja läksin välja, et Mikku tagasi jõudmise puhul tervitada ühe suure kallistusega. Nii hea meel oli teda üle pika aja näha, kuigi õhtu jooksul oli vahepeal tunne, nagu ta poleks ära olnudki.
Mikk oli mulle suveniire ka ikka kaasa toonud: Bulgaaria roosi, mille sees oli lõhn ja sain valida endale ühe šokolaadi. Keegi oli autos hiljem veel ühe šokolaadi lahti teinud ja sinna jätnud, nii et ma sain põhimõtteliselt 1,5 šokolaadi endale. Kusjuuures see ananassiga šokolaad, mis sinna autosse jäeti, oli päris hää! Pärast sai veel nende šokolaadidega nalja, kui need auto tagaistme peal olid ja Kädi tuli ja neile täiega peale istus.
Tagasiteel Võrru rääkis Mikk oma Bulgaaria elamustest. Ma rääkisin jälle omakorda oma looduselamustest, kuidas ma Käätsos tee peal kitsi nägin ja Viitina kõige pimedama kurvi peal tee peal koperdavale siilile otsa oleks sõitnud, mille peale Mikk ütles, et see siil koperdas juba ennist tee peal.
Mikk rääkis hästi palju. Teda oli hea kuulata, sest teda valdasid veel värsked emotsioonid Bulgaariast. Ma küll olen enam-vähem kõigega kursis, mis tal seal kõik toimus, aga tal oli ikka veel, mida rääkida. Lisaks muidugi reis tagasi Eestisse, mis oli ka omaette seikluslik huumor, kuidas nad lennukis sööke kommenteerisid ja täiega mingit segast ajasid. Ma olin suht hämmingus, kui palju Mikk rääkis, mitte, et ta muidu vähe räägiks, aga tal lihtsalt tootis seda teksti jõhkralt ja ta ise oli kõigest nii õhinas. Täiega lõi seda slaavi temperamenti välja, mis vaikselt äkki sealt Bulgaariast teistelt vahetusõpilastelt külge on jäänud. Ta ilmselt ei kujuta ettegi, kui hea meel mul tema pärast on, ma oleks tahtnud teda lihtsalt täiega selle autosõidu ajal kallistada.
Mingi aeg helises Mikul telefon, ta ei saanud alguses arugi, sest keegi polnud talle 3 kuud helistanud. Siis naersime, et ah las laulab edasi seal.
Jõudsime Võrru, siis läksime Roosisaarele, röövisime Oti teiste Viitina omade juurest ära ja suundusime Annu poole, kus Mikku juba avasüli oodati. Me Otiga olime nagu sissetungijad. Ott ütles, et ta võiks ka paariks kuuks kuhugi välismaale minna, siis on tal ka hulga naisi ümber, nagu Mikul. Alguses Kädi tuli kallistama meid, aga ta ka istus enamuse aja telefonis ja siis me rääkisime seni Otiga, kellega polnud ka tegelikult nii kahekesi rääkinudki.

Mingi aeg tegime siiski ettepaneku lahkumiseks. Tegin rahvast pilti veel ja siis liikusime edasi. Tahtsime Kädit taha Oti juurde sokutada, aga Kädi tahtis hoopis ees kaardilugeja olla. Läksime Vabakale, suva, et sinna enam sisse ei võinud sõita, me ikka läksime keset platsi parkima. Rääkisime niisama autos juttu, kuni Silva tuli. Ma juba kaugelt nägin ta ülipikki kapuutsinööre, mis tervitusega koos kadusid. Silva sõimas jälle natuke, aga siis rahunes maha ja hakkasime Kädit kiusama.
Alguses, kui Kädi Silvaga telefonis rääkis, siis ka kiusasime teda, panime Kädi ja Oti käed raudu ega lasknud Kädil telefoniga rääkida. Kädit trolliti tolle õhtu jooksul ikka päris palju. Ta ise oli süüdi ka, kuna ta ei suutnud loobuda oma telefonist. Ta kogu aeg, kas rääkis sellega võib trükkis midagi, ise veel tahtis vanade sõpradega koos olla. Suht raske on nii inimesega suhelda. Ma reaalselt vihkan seda, kui inimene on seltskonnas, aga ise näpib oma telefoni - see pole seltskondlik tegevus!
Janno ja Tobre olid ka Vabakal. Lehvitasin Jannole, siis ta ei tundnud mind alguses üldse ära vist, kuna ma polnud oma tavapärases hipi riietuses, mida ta mulle kogu aeg nina alla hõõrub. Janno arvates olin ma seekord hoopis asfalti värvi. Meil oli üldse väga huvitav jututeema. Janno ütles, et ta ei tea moest ega stiilist midagi, aga teab, kuidas hipid riietuma peaksid ja ma ilmselgelt olen ehtne hipi. Ta nii ull ikka.

Kuna Mikul, kes oli 12 tundi reisinud ja viimase 24 tunni jooksul ainult 2 tundi maganud, hakkas uni peale tulema, siis läksime Statoili, Silva tuli ka kaasa. Me jäime Otiga autosse, heietasime naljaga ikka, millised need tänapäeva noored on, omal ajal küll nii polnud. Ise naersime täiega oma juttu.
Edasi liikusime Roosisaarele. Seal ka sai Kädit kiusatud jälle selle telefoni pärast. Silva võttis talt telefoni ära ja andis enda oma asemele. Pärast Silva tegi pilte veel oma telefoniga. Ott avaldas siiralt Kädile armastust, aga Kädi hoidis Otist eemale, nagu Otil oleks mingi surmav tõbi küljes. See, kui sa kellegagi suhtes oled, ei tähenda, et peaksid kõikidest teistest kaarega mööda käima, nagu kardaks patustada. Sõpru võib ikka kallistada või toetada oma unise pea sõbra õlale.
Me keegi ei tundnud Kädit üldse ära ja panime talle südamele, et me tahame seda vana Kädit tagasi. Kädi üritas meile selgeks teha, et ta on kõige ägedam naine üldse, aga meil oli raske seda uskuda, sest ta ise istus terve õhtu telefoni otsas ja vaidles meiega.
Egon tuli ka Roosisaarele, siis jäin temaga suht pikalt rääkima. Vahepeal oli igast ägedaid sündmusi jälle aset leidnud, millest ta mulle jutustas ja jälle naerda sai. Kerli ja Eva olid ära klubisse läinud ja Egon üksi jäetud.
Vahepeal tulid Viitina omad sinna, kellega Ott ja Mikk rääkisid, Silva seletas Kädiga, aga läks ka mingi aeg minema, nii et Kädil tekkis jälle võimalus telefoniga rääkida, aga kuna sinna kogunesid lõpuks ka "lemmikinimesed", siis me läksime Mikuga ära autosse, kutsusime Oti ka ja liikusime edasi. Sõitsime linna peal ringi ja peatusime lõpuks Favora juures, kus sai pikemalt veel räägitud ja meenutatud igast ägedaid ühiseid aegu.
Kuna aga kell oli 3 saanud ja täitus 24 tundi, mil Mikk üleval on olnud ja ta ikka päris korralikult väsinud oli ega mu autos olevast padjast ka enam abi polnud, siis viisingi kõik järjest koju. Kädi nägi ära, kus Ott elab ja selgus, et ta on sealt korduvalt mööda jooksnud. Me jälle naersime, et nüüd saab Otile külla minna. Ott ise tahtis Kädiga jooksma minna. Ott viisakalt tänas ikka ja edastas igale ühele mingi armsa lause, kui autost välja läks.
Järgmisena viisime Miku koju ja liikusime siis läbi Ruusmäe, Tsiistre ja Kirikumäe Illile, et Kädi koju viia. Ruusmäe lähedal nägin esimest korda looduses metssiga, kes keset teed oli. Hiljem põllule vaadates, oli neid seal veel terve kari. Metsik loodus meil siin Lõuna-Eestis ikka.
Päris päikesetõusul ma siiski koju ei jõudnud, sest maad kattis veel udu ja päike polnud tõusnud. Igatahes kulus nende koju viimiste ja jõudmiste peale täpselt tund aega ja väljas oli juba valge.
Hommikul unustati mind üles ajada, nii et ma ärkasin ise kell pool 11, mil läks juba päris kiireks. Sain poole tunniga end valmis pandud, asjad kokku, sööma ja minek. Käisin Vastseliinast läbi, ostsin kaksikute lõpupeole minekuks lilled ära ja asusin teele, et keskpäevaks Sännasse jõuda tõukerattamaratoni starti pildistama.
Keset laupäeva käis Luhamaa maanteel jälle asfalti panek, nii et pidin seal veel reguleerija taga ootama, kuni liikuma sain. Õnneks jõudsin õigeks ajaks Sännasse. Ma üldse kiirustasin terve päev kuhugi. Umbe tihe programm oli.
Parkisin auto suvalt tee äärde, kuhu tegelikult poleks parkida tohtinud, nagu ma hiljem reeglitest lugesin, aga suva. Reeglid ongi selleks, et neid rikkuda, pakub pinget vms. Läksin Egle, Age ja Eeriku juurde. Eerik ka startis maratonile. Keegi teine, kas ei saanud või ei viitsinud minna temaga, nagu eelmisel aastal.

Tegin stardis pilte, kui järsku stardi puhul pauk käis, nii et ma ei teagi, milline see esimene pilt stardist tuli, sest kaamera võpatas koos mu kätega nii, et see käis üles-alla. Pärast täiega naersime seda ja siis läksime Eglega Kaugu veski puhkemajast kandikut otsima, mille ma aastavahetusel koos rummipallidega sinna unustasin. Pärast olime väljas, rääkisime juttu ja sõime maasikaid, mida Andra meile tõi. Ootasin pool tundi, kuni tõukeratturid Hurda tee pealt ära sõidavad, et siis isa juurde minna.
Mõtlesin, et käin ainult korraks Hurdal, aga siis hakati jälle süüa pakkuma ja vihma hakkas sadama, nii et jäin sinna tunniks ajaks veel, seni kuni aeg jälle peale hakkas peksma, et Rõugesse lõpetamisele minna. Sai veel ajalehti loetud, laupäevases lehes oli üks mu lugu ka. Viisin vanaisale uue Vastseliina vallalehe lugeda ja isa oli Ketruthi blogi Hurdal veedetud aja jooksul välja printinud neile lugemiseks Ma küll vist ei tahaks, et keegi mu blogi välja prindiks. Samas Ketruthil oli seal nii armsat juttu, et pole hullu äkki.
Poole 2 ajal liikusin Rõugesse, võtsin Annu peale ja siis läksime koolimajja lõpupeole. Sai nähtud jälle vanu tuttavaid nägusid. Me läksime kuhugi taha nurka ära. Ma lootsin, et ma oma ema ei kohta, aga pärast väljas lillede andmise ajal ikkagi nägin teda. Õnneks rääkima temaga ei pidanud, ütles mulle ainult: "Oii, tsau Birgit," mille peale ma mühkasin: "Tsau jah" ning liikusin ära.
Sinna saali tagumisse nurka kogunes veel igat rahvast. Silva tuli meie juurde ja siis mu vend koos oma sõpradega. Juss ja Tauri naersid mind, et ma Rõugest oma asjadega nii ära läksin, et isegi laelambi kaasa võtsin. Ma ütlesin, et hea, et lambigi võtsin, kuna alguses lubasin ma koos aknaraamide ja uksepiitadega minema minna.
Tegime Silvaga seal igast nalja ja Pait rebis mingit teksti ja ühesõnaga tore oli. Aktus oli ka kuidagi vabamas vormis, kui tavaliselt. Kõik läks kuidagi ruttu ja mitte nii ametlikult, nagu vanasti. Esimest korda astus üles ka rockbänd, kuhu kuulusid mu armsad kaksikutest sugulased Rein ja Toomas, Darian ja Vastseliina kultuurijuhi poeg Andreas. Nad olid täiega ägedad. Laulsid nii hästi, vastupidiselt nendele tüdrukutele, kes tuntud laule väga mööda laulsid, nii et ma surusin mitu korda kõrvad kinni.

Rockbändi muusika oli aga just mu kõrvadele. Nad esitasid Green day'd ja Blink 182. Seda ühte Green day lugu, "21 Guns" kuulan ma juba teist päeva siin. See on reaalselt nii hää lihtsalt. Mingi aeg sai ikka täiega palju neid lugusid kuulatud. Fännasin American pie'd ja Van Wilderit, mille soundtrackides need lood kajastusid. Olengi viimasel ajal liiga vähe Green Day'd, Blink 182, Bowling for Soup'i jt kuulanud. See oligi äkki vihje, et peaks neid rohkem kuulama!
Ikkagi olen ma üli uhke oma sugulaste üle, et nad oma seda bändi asja nii hästi teevad. Loodan, et nad jätkavad ja saavad tulevikus veel kuulsaks!

Kõik on üldse nii suureks kasvanud, et ma ei tunne inimesi üldse ära enam. Needki, kes lõpetasid, olid 6 aastat tagasi, kui ma põhikoolis käisin, kõik veel nii pisikesed. Aeg teeb imesid. Hea on näha, et nendet väikestest tüütustest on suured inimesed kasvanud, kes tekitavad juba aukartust.
Lillede andmine oli väljas. Otsisin kaksikud üles, kallistasin neid, andsin neile lilled üle, tegin nendega koos pilti ja siis eemaldusin. Ei viitsinud väga seal ema ega teiste sugulastega kokku saada. Hiljem, kui lõpetajatest pilte tehti, siis sain kaksikute isaga, kes on ühtlasi ka mu ristiisa juttu rääkida. Selle lühikese aja jooksul sai nii palju räägitud ja informatsiooni vahetatud. Mul oli täiega hea meel selle üle. Hiljem tegingi veel nende perest ja sugulastest pilte ning lubasin need temani Toomase ja Reinu kaudu läkitada.

Vahepeal helistas isa, et tädi on maale tulnud, mida vanaema mainis, kui lõuna ajal seal käisin, aga keegi ei uskunud, et ta tuleb. Pidin peale lõpetamist Annu poole minema, aga otsustasin, et võtan venna ka kaasa ja käime enne maal ära ja alles siis lähen Annu juurde. Viisingi Annu majade juurde ära ja siis sõitsime Hurdale. Pait sai nagu VIP tagaistmel istuda, täpselt diagonaalis ka, nagu president, kellel on tahavaate peegli kaudu silmside autojuhiga.
Isa läks parasjagu kodust ära, nii et teda me ei näinudki rohkem, vaid rääkisin vanaema, vanaisa, tädi, tädimehe ja Sigridiga juttu. Vanaemal oli nii hea meel, et lapsed kõik kodus on. Räägiti ehitusest ja arvutitest ja ajakirjandusest. Ühesõnaga sai jälle tarka pandud ja informatsiooni vahetatud vahepeal toimuva ning omandatud oskuste kohta.

Olime seal mingi 1,5 tundi, kui kõik jälle liikuma tahtsid hakata ja vanaemal soov midagi kaasa oli saata, nagu alati. Ma siis kallistasin teda ja ütlesin, et võtame siit kaasa jälle rõõmu koosolemisest, et teinekord jälle tagasi tulla ja kokku saada. Sõin vanaema hea meeleks metsmaasikad kuuri juurest ära, mida ta mulle hoidis ja liikusime siis tagasi Rõugesse. Pait läks koju ja ma Annu juurde. Laadisin pildid arvutisse ja tahtsin oma nunnude kasikutega pilti üles panna, aga täiega võimatu oli üle pika aja netis käia, sest kõik kirjutasid ja tuli igasuguseid kirju ja teateid jne, nii et mul tekkis korraks selline tunne, nagu ma oleks ka see friik, kes peab pidevalt netis istuma, ise olin Annul külas. Õnneks piisas läpaka kaane sulgemisest, et Annuga vestlust arendada.
Annu ka söötis mind jälle, nagu vanaemagi, kelle juures mul juba teist korda kõht täis söödeti. Annu tõi mulle kaks kooki ja ülihead õuna-kirsi mahla Lätist. Too oli täiega hea, nii et tekkis ahvatlus juba kuhugi kirsiraksu minna, nagu vanasti sai käidud. Kahjuks kirsid pole veel valmis.
Rääkisime Annuga juttu ja ehmatasin ta magava kassi mitu korda pool surnuks oma telefoni pika sõnumihelinaga. Suhtlesin Suleviga, kellega õhtul pidime kokku saama. Teadsin, et olgu, mis on, aga seekord peame me lõpuks kokku saama. Tahtsin alguses temaga enne klassimöllule minekut kohtuda, aga leppisime siiski kokku, et teeme seda pärast klassimöllu.
Ma ikka jõudsin täpselt kella pealt Elise juurde. Vihma jälle sadas. Tervitasin ta ema ja vanaema ning läksime alla sauna juurde kaminat kütma. Järsku sõitis hoovi peale bemm, mõtlesin, et kes see on ning vaatasime üksteisele üllatunud nägudega otsa, kui nägime, et autost astus välja Merka, keda nii kaua polnud näinud ja veel üksinda!!?
Võtsime ta ka kaasa ja läksime sauna juurde. Rääkisime seal juttu, kuni Rauno tuli. Kõik tulid millegi pärast üksinda, kuigi ma rääkisin päeval näiteks Moksiga, et ta Raunoga ühendust võtaks. Moks ka tegi täiega nalja mulle. Ütles, et ta tuleb ise autoga ja ei joo, kuna ta pole juba 2 kuud joonud. Ma umbe kiitsin teda, et ta on täiega tubli, aga kui nägin, et ta kohale toodi ja ta joogid käes sauna juurde tuli, siis ilmselgelt sain tünga.
Alguses uuriti, et mis kõik teinud on, kus ja mida õpitakse jne. Siis helistati inimestele, uuriti, kuna keegi tuleb ja kas tuleb. Mul oli au Henn-Hillarile helistada. Ta rääkis ka ägedat juttu mulle. Ütlesin viisakalt: "Tere, Birgit Pettai siin.." ja rääkisin ära, miks ma helistasin, aga nagu juba rahvas arvas, oli Henn tööl. Kiletas Alatskivil.
Mingi aeg tuli Jaanika ja siis Mango. Moks rääkis facebookis Gristeliga, kes ka natukeseks tuli ja kõiki surnuks rääkis. Ta ikka suudab nii palju seletada. Täiesti seinast seina tuleb seda teksti, alustades sokkidest, lõpetades akende ja mingite mölludega ning seda kõike läbisegi. Me saime muidugi kõhutäie naerda jälle.
Küsisin, et miks ta kooli ei tulnud. Tüüp unustas ära, et meil eelmisel nädalal kool oli. Andsin talle siis ülevaate, mis vahepeal toimunud on ja mitu võlga tal nüüd puudumise pärast tekkinud on jne.

Enne veel, kui Älf viimasena jõudis, oli juba Gristel läinud. Teisedki hakkasid juba klubisse mineku peale mõtlema, kui Älf alles jõudis. Me olime juba ära unustanud, et ta tulema pidi. Ta ongi see, kes peaaegu alati viimasena kohale jõuab. Merka jõudis ka juba vahepeal ära minna, enne ta lahkumist tegime pilti veel ja kallistasime teda, sest ei tea, kuna teda jälle uuesti kohtab..?
Muidu sai ka igast ägedat teksti räägitud. Älf rääkis mulle bemmidest, ja siis Älfi ja Moksi vestlused olid üliägedad, sinna vahele muidugi Mango naljakad kommentaarid. Vahepeal mängiti seal Uuno kaarte. Me Raunoga ei mänginud, vaid kommenteerisime ja Rauno aitas Mangol mängida ega lubanud tal üthegi käiku ilma tema lubamata teha, sest Mango ei saanud aru, mis ta tegema peab.
Kuna räägiti juba klubisse minekust, siis üritasin ma Suleviga kontakti saada, et kokku saada, aga ta oli saunas ega võtnud vastu. Samal ajal pinnisid kõik mind, et ma neid linna viiks. Lõpuks aga poleks nad ikkagi kõik ühe auto peale mahtunud ja Rauno kutsus venna järgi. Ma sain aru aga, et mind pole vaja ja Älf on ka autoga, aga kui ma minema hakkasin, ise olin juba Sulevile öelnud, et ma hakkan liikuma, siis Moks ja Rauno ei lubanud mul kuhugi minna, vaid käskisid linna ära visata. Okei, andsin alla, poleks neid hätta ikka jätnud ja viisin Moksi ja Mango linna ära. Tee peal sai igast head teksti räägitud jälle. Moksiga üldse olid terve õhtu mingid ägedad vestlused, meenutamised ja naljad. Teda ka nii harva näha, aga alati, kui me räägime, siis on nalja, kui palju. Meil mingid ägedad hüüdnimed ka. Nii mitmelgi olid järsku uued telefoninumbrid, siis vahetasime seal neid. Moks pani mu nimeks telefoniraamatus: Biguke, ma panin: Moksikene.
Käisime linnast Moksi juurest veel läbi. Sain ka nüüd teada, kus ta elab. Samal ajal ootasime Mangoga väljas ja seletasime. Viisin nad Club Tartusse ja siis kiirelt tagasi Rõugesse. Helistasin Sulevile, et hakkan liikuma, aga ta ütles mulle, et ta ootas mind kogu selle aja juba, ma ise arvasin, et ehk läks koju tagasi vms. Ma tundsin end nii süüdi, et ta ootama panin.
Kui Soele jõudsin, siis ta helistas ja ütles, et tund aega sai täis ja läheb koju ära, kuna ta andis mulle tegelikult ainult pool tundi aega, et end kohale vedada. Siis ütles, et ta tegi nalja ja ma olen tema arust seal Soel peast soe. Kohale jõudsin lõpuks, siis läksin kallistama teda ja vabandasin, et ma siuke loll olen, et ta ootama jätsin ja kunagi kohale ei jõua, kui ma kokku olen tahtnud saada. Ta aga ütles mulle, et pole midagi ja ma ei peaks ennast süüdistama. Oli oluline, et me üldse kohtusime ja nii palju rääkida saime. Peamiselt rääkis ta mulle sõjaväest, tänu millele on täienenud veelgi mu mälestused mu sõprade sõjaväes käigust. Aastast-aastasse on ikka hea kuulata neid põnevaid lugusid ajateenistusest.

Sai meenutatud möödunut ja mõeldud tulevikule ning kõike muud head, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. Meil olid nii huvitavad jututeemad ja mõtted või seegi, kuidas me püüdsime ennustada, mis ilm sel alanud päeval tulla võiks. Ma ei osanud midagi arvata, aga vihma me kumbki enam ei tahtnud.
Ma tahtsin mitu korda hakata juba minema, aga ma ei saanud, sest jutt ei saanud otsa, nagu ei tahtnudki, et see lõpeks. Oleks vabalt võinud istuda seal kuni päikesetõusuni ja rääkida, sest ükski sekund oma sõprade peale pole raisatud, aga kuna Märt oli veel sõpradega Viitkal ja ma pidin ta sealt peale võtma, et koju minna, siis pidin ma lõpuks siiski minema. Kallistasin teda hüvastijätuks ja jälle kiirustasin edasi, nagu terve see laupäevane päev.
Läksin Haanjasse ja sealt Kündja kaudu Vastseliina ja edasi Viitkale, samal ajal sõites mängis Epp Kõivu laul "Linn on minu", mis on ka hetkel üks mu lemmikutest, kuna see meenutab mulle mingit lugu 2009-2010 aastatest.
Rahvas oli Viitkal koolimaja juures. Jäin seisma, aga ei näinud Märti, kuna ta oli Kaljumäe autos. Läksin siis välja, kõik olid segi ja vaatasid mind lollide nägudega. Küsisin, kus Märt on, mille peale tehti auto ukse lahti, kust Märt välja tuli, aga siis mingi ahv ronis mu autosse, mille peale ma karjusin ta peale, et ta mu autost välja roniks, kuna ta haises jõhkralt. Märt ajas ta eest ära ja siis läksime minema sealt. Pärast saatsin Märdi ka veel pessu, kuna nad olid grillimas käinud ja sellepärast haisesid nad kõik suitsukana järgi, mis on vöääk.
Lõpuks oli nii heaa jälle oma voodis koos Märdiga uinuda, keda polnud see 2 ööpäeva peaaegu üldse näinud. 

Pea meeles head

Ma arvan, et ükski inimene ei suuda hetkel ette kujutada, kui õnnelik ma praegu olen. Viimane nädal on olnud üleni täiuslik, ma olen läbi elanud nii häid hetki ja veel vingemaid seiklusi. Hetkel nagu ei oskagi kuskilt otsast alata. Nii palju oleks öelda ja kirjutada. Lihtsalt pange selle postituse lugemiseks taustaks mängima see lugu:
https://www.youtube.com/watch?v=Mke9EHMQMYI  ja siis ehk olete minuga samal lainel. See juures tahaks kiita oma tublisid kaksikuid Toomast ja Reinu, kes seda eile oma lõpupeol bändiga esitasid.
Mis siis, et mu golfi paak on sõidetud peaaegu tühjaks, magamata on mitmed tunnid ja koju on jõutud alles hommikul 3-4 ajal, see kõik, iga sekund-minut-tund on olnud seda väärt. Mind valdab selline vabaduse tunne, pole ühtegi kohustust kuskil olla või midagi teha. Üks õppeaasta on jälle läbi, praktika on läbi ja kaitstud ning viimase nädala hinded koos praktika kaitsmisega on viied. Ma olen nii rahul endaga, et suutsin selle õppeaasta jooksul teha tööd ja samal ajal korras hoida ka oma hinded, tehes kõik asjad õigeteks tähtaegadeks valmis. Ka viimaste kuude pingutused on vilja kandnud - praktika kõrvalt on valminud juba kaks vallalehte ja Võrumaa Teatajast leiab ka üsna tihti mu artikleid. Nüüd ongi aeg ainult viimasele kogu suveks pühenduda, kuigi on juba plaane, et võiks oktoobri-novembri praktika suve jooksul ära teostada.
Juba reedel sain trükist kätte ka juunikuu vallalehe, mis jõuab ilmselt järgmise nädala esimestel päevadel valla inimeste postkastidesse. See oli mu esimene suurem, 6-leheküljeline toimetatud leht. Mul on tõsiselt hea meel enda üle.
Tänu kõigele sellele lubasingi endale selle täiusliku nädalavahetuse, mil ma jõudsin kõikidesse kohtadesse, kuhu soovisin jõuda, näha inimesi, keda ma juba kaua olin oodanud ja igatsenud ning rohkemgi veel. Tegelikult algas kõik juba eelmisel nädalavahetusel, mil ma lootsin linnas olla ja vanu tuttavaid kohata, mis mul ka täielikult õnnestus. Inimestega sai maha peetud selliseid vestlusi, et ma siiani mõtlen, et mind ümbritsevad ikka nii armsad inimesed. Ma olen nii õnnelik kõigi ja kõige pärast, et vahel tuleb suurest rõõmust ja neist õnnehetkedest isegi pisar silma, nagu näiteks eile Rõuge põhikooli lõpupeol juhtus, kui tüdrukud laulsid Birgit Õigemeele laulu "Pea meeles head". Pildid ilusatest mälestustest tolles majas hakkasid silme eest jooksma pelgalt nendest ilusatest mõtetest laulus: "Pea meeles head, las halb läheb oma teed! Keegi teine ei teada saa, mis toimub sinu sees, sa kogu elu oma laulu lood, kord kaotuse, kord võidu koju tood." Ja nagu ikka - alati, kui ma Rõuge põhikoolist olen läbi astunud, viib tee mind alati mu kalli klassivenna Sulevi juurde.

Ausalt ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin. Alati on nii tore rääkida ja meenutada kõike. Kui aastate jooksul on vähe haaval kadunud kõik need põhikooli klassivennad, kellega mul oleks, millest rääkida, siis Sulev on alati olnud ja jäänud. Nüüd me polnud ka nii kaua kokku saanud, poleks seekordki peaaegu kohtunud, aga lõpuks see siiski juhtus ja juttu jätkus kauemaks. Ta hääl on nagu muusika mu kõrvadele. Ma võiks lihtsalt tundide viisi kuulata, mida kõike tal öelda on ja rääkida ise temaga kõigest sellest, millest ma võib-olla kellegagi ei räägi. Mingil määral oleme sarnased. Aitäh, et sa mul olemas oled ja anna mulle andeks, et ma selline idioot olen, et sulle nii vähe aega pühendanud olen ning sind alati ootama panen.
Selle viimase nädala jooksul olen ma kohanud nii palju vanu häid ja tähtsaid inimesi oma elus, et ei oskagi sõnadega kuidagi kirja panna seda, kui õnnelik ma sellepärast olen. Kui nüüd lähemalt kõigest rääkima hakata, siis eelmist nädalavahetust ma etteruttavalt juba oma eelmises postituses kirjeldasin, soovides, et see täituks ja nagu eelnevast kirjas olnust järeldada võib, siis nii see kõik läkski.
Eelmisel reedel,  6. juunil läksime Hämsa kõrtsi, et seal Märdi vanaema sünnipäeva tähistada. Läksime kolme autoga, me oleks Märdi vanemate auto peale ka mahtunud, aga kuna me plaanisime linna jääda, siis läksime eraldi autoga. Me jõudsime kõige esimesena Hämsa kõrtsi juurde. Teised jõudsid samal ajal. Märdi vanaema jaoks oli see kõik üllatus, nii et kui ta autost välja tuli ja oma lähisugulasi nägi, siis ta sai aru, mis plaanid temaga olid. Ta ise ei tahtnud üldse oma 65 aasta juubelit tähistada, nii et talle tehtigi kingiks see söömaaeg Hämsas.
Istuti, söödi ja räägiti juttu. Vahepeal pidime Anitaga Märdi tädipoega, Simot valvama, kes tahtis kogu aeg välja minna, aga ta ei saanud aru, kus väljapääs on ning üritas pidevalt trepi vahelt välja saada. Naersime teda, kuidas ta pead trepi vahele pani, ise jonnis, et teda välja ei lasta.
Mõtlesin, et meil läheb seal Hämsas kauem, aga kell 8 oli juba praad ja magustoit söödud ning jutud räägitud, nii et 8 ajal olime me Märdiga juba poes käinud ja Vabakale jõudnud, kus aga polnud peale bikede midagi. Märt oli viimastest muidugi vaimustuses. Samal ajal tegin ma inimestele kõnesid, uurimaks, kus miskit toimub, aga kõik olid Tartus Lõunaka ostuööl. Mul tuli aga meelde, et rannas on Bangolo avamine, nii et Märt tegi kõne, mille peale suundusime randa Kõrtsi, Niki ja Karli juurde. Rannas oli ülipalju tuttavaid. Too päev oli ülihea ilm ka, mis oli paljud inimesed toonud randa oma õhtut veetma.
Rääkisime niisama juttu, tegime nalja ja värki. Vahepeal hakkas jahe, mille peale ma olin juba mõelnud, nii et käisin vahetasin vahepeal kleidi pükste vastu välja ja siis randa tagasi. Lõpus hakaks isegi soojemate riietega jahe, kuna rannas oli nii külm tuul, mille pärast mul järgmise hommikuni pea veel valutas.
Mingi aeg tuli Marius veel sinna ja siis läksid poistel kõhud tühjaks, nii et me läksime Märdiga Favorasse neile süüa tooma. Vahepeal oli lambist sadama hakanud, nii et kutsusime nad oma söögile Rannaklubi ette järgi. Lõpuks jäi vihm järgi ja jäimegi sinna jutustama. Sai nähtud palju tuttavaid nägusid, kes mööda kõndisid või juttu tulid rääkima. Sai Raamatule õnne soovitud, sest tal oli eelmisel päeval just sünnipäev olnud. Märkamatuks ei jäänud ma isegi autos ka Eliisele ja Gristelile, kes mööda kõndisid ja noo juttu jätkus jälle kauemaks. Rääkisime juttu ja tegime seal nalja, nii et kui me vanast klassist pärit Exu näiteks mööda kõndis ja me talle tähelepanu osutasime, siis ta raudselt mõtles, et kahju, et me teda tunneme.
Gristel rääkis, kuidas ta ükskord Tammele Eliise juurde hääletas. Gristeli oli peale võtnud keegi Vastseliina vallaelanik, kes ilmselt on, kas minuga koostööd teinud või vallalehte hoolikalt lugenud, igatahes, kui Gristel talle endast rääkis, kus ta õpib, siis ütles see hääletaja peale võtnud naine: "Meil see Vastseliina vallalehe toimetaja Birgit Pettai õpib ka seal," mille peale Gristel rääkis tollele, et me vanad tuttavaid juba jne. Haah, aga maailm on ikka nii väike!!
Mingi aeg ilmus sinna veel igast kahtlasi tegelasi, nii et kui Kerli tuli, siis läksime temaga ära randa jalutama. Sinna oli veel rohkem rahvast ja tuttavaid nägusid ilmunud. Kerli tahtis Otiga kiusata, nii et jäimegi sinna jutustama Matu, Oti, Gerdi, Mihkli ja Evertiga. Nende kõigiga sai ka nii palju räägitud, kuna polnud ammu näinud ega pikemalt rääkinud, nagu too õhtu. Kõik küsisid, et kuidas me Kerliga üksteist teame ja kus me kutid on. Samal ajal olid Egon, Märt, Kõrts, Niki ja paljud teised endiselt Rannaka ees. Ma ütlesin, et me korra käime rannas, aga sellest sai kokku vist mingi tund või poolteist, sest lihtsalt nii palju oli kõigiga rääkida.
Uurisin Gerdilt, kuidas tal läheb, kuidas kooliga on jne, aga nagu ma aimasin, siis ootab teda ilmselt sama saatus, mis Timotki. Timot ennast polnud toopäev seal, temaga oleks tahtnud ka rääkida, aga selle eest oli vana klassivend Mihkel, kes rääkis nende sõjaväes oldud ajast ja uuris, mis ma teen jne. Mihkel suutis mind too õhtu ikka tõsiselt üllatada. Me oleme temaga küll alati läbi saanud, aga nendel aegadel, kui me viimati tihedamalt suhtlesime - aastad 2009-2010, mil ta suutis mulle ikka selliseid asju öelda, et mul oli isegi hea meel, et ma temaga vahepeal kokku ei puutunud. Ma vihkasin, et ta minuga nii otsekohene oli, aga ju ma olin tooaeg siis lihtsalt nii tropp, et oli vaja mulle kõike näkku öelda. Igatahes tol reedel, mil me seal rannas kohtusime, ütles ta mulle täiesti vastupidiseid asju. Ma ei suutnud uskuda, et Mihkel isiklikult suudab mulle kiidusõnu lausuda. Ta nagu ausalt ütles mulle selliseid asju, et mul oli karp niii lahti. See oli hoopis teine äärmus. Ta täheldas, et ma olen nii palju muutunud, et see on uskumatu, mida see vahepealne aeg minuga teinud on ning oli hämmingus mu mõttelennust ja eesmärkidest. Kuigi asi, mis endiselt sama on, on kapuutsinöörid, mis välgukiirusel kelleltki kandusid, kahjuks ma ei suuda hetkel enam meenutada, kellelt ma need too õhtu ära tõmbasin.
Rääkisime ja rääkisime Mihkliga, arutasime igasugustel teemadel ja meenutasime vanu klassikaaslasi. Lõpuks ta ütles mulle: "Sa oled nende aastate jooksul nii palju muutunud ja ma arvan, et kui ma näen sind viie aasta pärast, siis oled jälle muutunud." Mul oli nii hea seda kõike kuulata. Väga uskumatu ikka, mida kõike ta mulle ütles ja kui hea see kõik oli. Näen selgelt, kuidas vanad sõbrad, kes muidu vihkasid mind, on nüüd mind hindama hakanud. Mitte, et ma mingit respekti loodaks saada, aga mulle läheb korda nende arvamus, kes mind kaua teavad ja tunnevad ning vaatamata kõigele mu sõbraks on jäänud. See on nagu teatav tagasiside mu elust, kas mina ja mu tegemised on õnnestunud või ebaõnnestunud.
Rääkisime veel Matuga, kes oli seletamisega eriti hoos ja Otiga, kes sõnas, et ma nii õblukeseks olen jäänud, mida teisedki mainisid, kellega ammu kohtunud polnud, millest ma aga ise aru ei saa, kuna omaarust olen ma ikka samasugune. Välja arvatud see, et mul on kõik riided kaks numbrit väiksemaks jäänud. Ausalt ma ei näljuta ennast, lihtsalt see võitlus oma maohaavadega annab tunda. Ühesõnaga ärge sööge ja jooge kõike jama, siis on kõik ok ning sööge hästi palju magusat, nagu mina.
Lõpuks kallistasin neid kõiki seal ja jalutasime Kerliga tagasi Rannaka ette. Rääkisime seal veel juttu ja siis jõudsime mingi 1-2 ajal Märdi juurde.
Laupäeva hommikul tundus aega olevat netis olla ja värki. Olime just Janega rääkima hakanud, kes juba selle lühikeseks jäänud vestluse ajal ütles: "Tundub, et sa oled täna palju poisitivsemalt häälestatud kui viimasel korral, kui me sinuga rääkisime  See on guuuud."
Mina: "Mis viimasel korral viga oli?"
Jane: "Siis sa olid väsinud kõigest ja siuke kurb."
Ma täitsa usun, et ma võisin tookord üsna trööstitud olla ja ilmselgelt teevad inimesed mu ümber oma töö. Nüüd, alates eelmisest reedest on aga kõik reaalselt nii hea olnud, et seda õnne ei saa keegi mult niipea võtta. Mu õnn on mu sõbrad ja nii ongi!

Järsku keset me vestlust sain teada, et Egle ja Eerik hakkavad Luhamaale driftile minema. Me pidime ka Märdiga minema, aga alles poole 2 ajal. Märt aga ei saanud veel minna, kuna tal oli kodus vaja tööd teha ja siis tuligi Eerik mulle järgi, võtsime Viitkalt Egle ja ta ema ka peale ning läksime driftile.
Sõitsime autoga väravasse, kus müüdi käepaelu, ma ütlesin müüjale, et mulle pole vaja, ma saan tasuta. Ta muigas ainult, järgmise värava juures käskis turva mööda sõites käsi näidata, ma istusin rahulikult autos. Ma ei viitsinud autost välja minna, et uurima hakata, mis selle pressi värgiga on. Egle ema naeris, et mul ongi see ehtne pressiesindaja nägu peas. Nii saingi tasuta sisse, ilma, et oleks maininud, et ma pressist olen.

Eerik parkis auto ära ja siis kõndisime sees natuke ringi ning otsustasime lõpuks vaatamata minna natuke eemale, tiigi juurde, mille teiselt kaldalt pääses driftirajale üsna lähedale. Jäimegi sinna, istusime kivi peal või kükitasime, nagu Egle ema ja vaatasime sealt drifti. Alguses oli täiega äge, aga mida aeg edasi, seda igavamaks muutus. Hiljem video pealt vaaadates tundus kõik palju ägedam ja võimsam. Vahepeal läks nii kaua aega, kui järgmised autod rajale lasti ja üldse väga tüütu oli seal olla. Oleks pidanud ikka hiljem koos Märdiga tulema, samas oli tore selle seltskonnaga seal aega veeta.
Ilm oli ka selline kahtlane, päikest alguses nagu polnudki, aga silmad olid eredast valguses nii valusad, et ma hoidsin pidevalt silmi kinni, kaitstes neid nii valguse eest. Päikseprille polnud ka kaasas, need tõi Märt alles õhtul, kui ka päike oli välja tulnud.
Mul oligi lõpuks nii kopp ees juba seal passimisest. Plaan oli ikka lõpuni olla, et võitjad teada saada ja neid pildistada, aga ei jaksanud seal enam hanguda. Tahtsin korduvalt juba varem ära minna, aga kogu aeg tuli midagi vahele. Vahepeal tundus, et üritus saab kohe läbi, mõtlesime, et ootame veel, kuni selgus, et lõpp ikkagi venib. Märt tuli, siis oli toredam juba. Lõpuks tuli veel Henri, kes mind ka üllatada suutis, kuna üle miljoni aasta oli ta oma paruka ja punase habeme maha ajanud, nii et ta nägi peaaegu sama ilus välja, kui siis, kui ma temaga sõbraks sain. Rääkisimegi seal niisama juttu, vaatasime veel drifti, aga lõpuks läksime me Märdiga ikka enne lõppu ära.
Ma tahtis nii väga juba ära magama, aga kuna ma ei saanud Kirikumäelt kedagi telefoniteel kätte, et hommikuks paati küsida, siis pidime seal käima. Sain tuttavaks vallalehe rubriigi "vana pilt jutustab" kirjutajaga, kes tahtis kohutavalt palju jutustada. Ma oleks ehk isegi tahtnud, aga kuna ma olin too hetk nii väsinud ja tülpinud juba kõigest, siis ma lihtsalt ei jaksanud. Muidu oli täitsa tore ja asjalik onu.

Jõudsime lõpuks tagasi Märdi juurde, siis käisin pesus, sõin ja jäin magama. 10 ajal, kui Märt lõpuks magama tuli, siis ärkasin korraks, aga kuna ma olin endiselt nii väsinud, siis magasin rahulikult edasi, kuni poole 4ni, mil meil äratus helises, et minna paadiga Kirikumäe järvele. See mõte tuli sellest, et kolm aastat tagasi samal ajal olin ma koos Ego, Martini, Joosepi ja Annega Peipsi ääres hommikul vara, mil päike tõusma hakkas. Mõtlesin, et tahaks Märti ka sinna viia, aga samas mõtlesin, et tegelikult on päikesetõus iga veekogu ääres põhimõtteliselt sama, kuigi Peipsi meenutab ikkagi merd ja seal ei paista teine kallas, vaid silmapiir, kust päikse nähtavale ilmub.

8. juunil kaks aastat tagasi kohtasin ma Märti, nii et selle puhul mõtlesingi, et laenaks Kirikumäe matkamajast paati ja läheks päikesetõusul järvele. Nii me siis ärkasime hommikul pool 4, tegime võileivad valmis, Märt jõi veel kohvi ja sõitsime Kirikumäele. Panime vestid selga, võtsime aerud ja võtme ning jalutasime järve äärde.
Kõik oli veel hämar ja paksu udu sisse mattunud. See udu oli nii võimas. See kattis tervet järve, mis hakkas päikesetõusuga järjest laiali valguma. Päike kumas nii mõnusalt udu sisse, ajades udu laiali, nagu väiksed pilvevatid. See kõik oli omaette elamus.

Mulle täiega meeldis, tahaks veel minna nii sinna kui ka mõnele teisele järvele. Nagu ma Märdi jutust aru sain, oleks meil võimalus ka Misso Hino järvele paadiga minna.
See oli hästi eriline ja teistsugune hommik. Kuna ma olin nii kaua maganud, siis uni oli läinud ja tuju oli hea. Meie kahekesi keset hommikut, mil kõik teised veel ümberringi magasid. Täielikku vaikust meil järvel siiski polnud, kuna käod kukkusid järjekordselt kaanonisse.
Märt aerutas, mina istusin ja tegin pilte. Vahepeal peatusime, sõime võileibu, rääkisime juttu ja nautisime end ümbritsevat. Kui me Märdiga kaks aastat tagasi tuttavaks saime, oli ka umbes sama kellaaeg, ainult natuke varasem.
Kartsime, et äkki on hommikul halb ilm, vihma sajab ja päike ei näitagi ennast, aga õnneks päike siiski tuli. Kui me pärast 1,5 tunnist paadiretke ära hakkasime minema, kadus ka päike mõneks ajaks ära, nii et kui me tagasi autoni kõndisime, siis ma värisesin üle kogu keha, sest nii külm oli. Järve peal oli aga nii soe, isegi vesi oli väga soe.
Viisime vestid, aerud ja võtmed ära. Peremees oli ka üles ärganud, rääkisime temaga natuke ja siis tagasi Märdi juurde. Sõime autos veel viimased võileivad ka ära.
Jõudnud tagasi Märdi juurde, andsime üksteisele kingitused üle. Märt oli ise mulle põllu pealt karikakrad ka korjanud. Vaatasime järve peal tehtud pilte ja Märt jäi veel natukeseks ajaks magama, kuna tema oli viimase 24 tunni jooksul tunduvalt vähem maganud, kui mina. Ma olin natuke aega hommikul veel netis ja jäin ka siis mingiks ajaks magama.
Ärkasime uuesti mingi 8-9 ajal. Märdi ema oli meid nähes üllatunud, ta arvas, et me magasime sisse ega jõudnudki järvele, kuigi tegelikult olime me selleks ajaks juba ammu seal ära käinud.

Märt tegi mingi aeg tööd ja siis õhtupoole käisime Märdi vanaema juures, rääisime seal juttu ning pidime Eeriku juures käima, keda aga kodus polnud, nii et läksime hoopis Miku juurde. Rääkisime seal natuke juttu ja siis tagasi Märdi juurde. Õhtul sai niisama oldud. Saime armsaid õnnesoove meie kahe aasta täitumise puhul ja üldse oli väga armas päev. Kaks väga armsat ja ilusat aastat on olnud, mis mind täiega palju muutnud on. Ilmselgelt kõige õnnelikum inimene maailmas koos temaga. <3 nbsp="" p="">Selle postituse alguses sai kokkuvõtlikult sellest nädalast juba räägitud ja oma emotsioonid eilsest viimasest vestlusest kirja pandud, tahan kindlasti kirjutada ka kõigest lähemalt, mis koolis toimus ja millised pöörased seiklused sellel nädalavahetusel aset leidsid, aga teen seda homme või mõnel teisel päeval järgneva nädala jooksul, ausalt. Seniks aga meenutage, et neid olnud kauneid päevi on ees veel tuhandeid. :)

Need on peod, mida ootame alati, aeg on nautida kõike

Eile sai nii palju asju ära tehtud, et ma ei osanud enam lõpuks midagi peale hakata. Kõik oli tehtud ja nii valmis. Sain lõpuks vallalehe materjali täiesti kokku, vaatasin veel kõik üle ja lugesin viimasena tulnud materjali läbi ning saatsin küljendajale. Lisasin juurde ka märkused, mis võib ümber tõsta, kui mõni asi ei peaks mahtuma nii, nagu mul paigutatud on. Kui ise ei küljenda, siis ju ei tea, kuidas midagi kuhugi mahub.
Praktikaaruandesse lisasin tehtud tööst pildid ja tegin powerpoint esitluse selle jaoks valmis. Lisaks veel tegin praktikaaruande põhjal lühiteksti valmis, mis powerpoint esitluse juurde praktikaaruande kaitsmisel rääkida. Ära said täidetud ka mõned praktika paberid. Loodan, et juhendaja saab veel nädalavahetusel siin käia, et panna allkirjad mu praktikapäevikule, mille ma täna välja prindin. Täna peaks üldse kõik asjad ära välja printima, muidu läheb järgmine nädal nendega kiireks. Kuna eile kadus päike kuhugi ära, siis polnud väga ka patt toas istuda ja töötada. Nüüd on tõesti enam-vähem see aeg, millest räägib Karl-Erik Taukari laul "Seitsme tuule poole" ehk siis kaua-kaua olen ma teinud tööd, aeg on elada. Kui kõik asjad tehtud on, siis on lebo need tunnid seal koolis ära istuda või veel natuke praktiseerida ühikas ja sisustuskojas.

Teisipäeval ostsin Pühajärve jaanitule kahepäeva piletid ka endale ja Märdile ära, nii et 16 päeva pärast PIDUUU. Enne seda aga on veel hunnik sündmusi, mis ees ootavad. Unustasin mainida, et üleeile oli Alari sünnipäev ja nagu ma arvasin, siis ta ei peagi see aasta oma sünnipäeva, nii et pole üldse ime, kui me uuesti alles jõulude ajal kohtume, kuigi ta tõdes fakti, et kaua ta ikka seda paadirallit edasi lükkab, aga eks me näeme.
Täna algab Luhamaal see driftivõistlus, aga ma lähen sinna ilmselt alles homme, sest täna minnakse Hämsasse Märdi teise vanaema juubelit pidama. Vaatasime juba menüüd. Mulle üldse ei meeldi need nö erilised toidud, sest iga asja sees on midagi, mida ma oma mao pärast süüa ei tohi või midagi sellist, mis mul nagunii ei meeldi, nii et läheb lastepraad, kus on kõige tavalisemad asjad. Kui muude asjade puhul ma tahan, et kõik oleks teistsugune ja eriline, siis söögi puhul eelistan ma lihtsust.
Kuna suvi on käes ja linnas ammu nädalavahetusel pole olnud, siis täna lähme peale seda sünnipäeva linna. Arvan, et suvi on pannud inimesed liikuma, vähemalt ma loodan näha linnas sõpru ja tuttavaid, keda ammu pole näinud.
Eile, kui mul kõik tööd olid tehtud ja tuba ka enam-vähem juba tegevusetusest korda tehtud, siis läksin kööki. Mõtlesin, et teen raberberikooki, aga lõpuks ei viitsinud. Tegin lihtsalt Märdile süüa, kuna ta palus, et teeksin midagi muud peale kartulite, mida kõikjal viimase nädala jooksul juba söödud on.
Täna äkki jõuan rabarberikoogi valmis teha, vähemalt on materjal selleks olemas. Nüüd olen paar päeva järjest raberberid ära tükeldanud ning suhkru ja kaneeliga neid söömiseks teinud. Ma tahtsin juba paar nädalat tagasi seda taha, aga alati tuli alles siis meelde, kui ma hakkasin magama jääma vms. Rabarberid on täiega head. Täna Märdi ema tegi rabarberikisselli. Too ka hea, ma arvan, kuigi ma ajasin juba teistel söögiisu ära, kuna meenutasin seda, kuidas ma 6. klassis sõin nii palju kelloksitega kisselli, et pärast oksendasin kõik samamoodi välja voodisse lina peale, nii et sai lina neljast otsast kokku tõmmata ja ära viia. Sorri, et ma teil söögiisu ära ajan, aga see on tollest ajast saadik tagant järgi mõeldes ikka veel naljakas.
Eile, kui neid rabarbereid tegin, siis Märt purustas traktoriga heina. Me Märdi vanaemaga vaatasime ja kommenteerisime köögiaknast ning elasime kaasa talle, ise arvutasime kogu aeg, et mitu korda ta veel peab edasi-tagasi sõitma, enne kui ära saab.
Märdi vanaema teeb nalja ka ikka vahepeal. Ükspäev pani mu eelmise aasta lõpukingad jalga ja siis heigotas nendega siin mööda tuba ringi. Lubas nendega teistele vastu minna, kui töölt ja koolist tuldi. Ma naersin teda täiega.

Hetkel ma ei oskagi siia rohkem midagi kirjutada. Homme ilmselt sinna driftivõistlusele ja pühapäeval saab minu ja Märdi kohtumisest 2 aastat, mille puhul tahaks hommikul Kirikumäe järvele päikesetõusu vaatama minna, nii et loodame, et on head ilma ja, et nii vara hommikul Kirikumäe matkamajast paati laenutatakse. Pühapäeva jooksul pean ma ilmselt driftivõistluse artikli ka valmis saama, sest esmaspäeval ma lähen kooli. Loodan, et ma jõuan ikka blogi kirjutada vahepeal, kuigi ma kahtlen, kas mul jääb koolinädalal aega nii palju üle või kas ma pärast pikka koolipäeva viitsin enam blogi kirjutama hakata. Ma viimasel ajal olen hommikuti kirjutanud, nagu praegugi, kui palju värskeid mõtteid on.

Elu väljakutsed on sama suured kui sina

Teisipäeval pidi umbe hea päikesepaisteline ja kuum ilm tulema, et saaksin rattaga linnas ringi liikuda. Tulemus oli aga see, et ma istusin hommikul autos ja sõitsin linna ning vaatasin, kuidas vihma esiklaasile tibutas, ise samal ajal kaalusin täiega, et kas võtta Märdi käest auto või üritada ikkagi rattaga linnas maha minna ja edasi liikuda. Lõpuks valisin siiski selle teise variandi. Alguses oli natuke jahe ja mõnda aega isegi tibutas, aga lõunaks tuli lõpuks päikegi pilve tagant välja.
Läksin Räpina ringi peal maha ja sõitsin sealt rattaga toimetusse, kus sai huvitavaid ideid genereeritud ja üldse oli väga tore. Mul oli toimetuse juurde jõudes kõht juba selle sõiduga nii tühjaks läinud, mis siis, et ma hommikul alles sõin. Ise lootsin täiega, et täna võiks toimetusest kellegi sünnipäev olla, saaks süüa. Veebitoimetajal oligi sünnipäev olnud, mida hakati aga pidama alles peale toimetuse koosolekut, kuhu ma ei jäänud. Hädast päästis välja aga see, et peatoimetaja oli jälle küljendajale Tallinnat värvilise traadi toomata jätnud, nii et ta tõi lohutuseks kummikomme, mida me kogu koosoleku aja sõime. Nad nimetavadki kummikomme värviliseks traadiks juba pikemat aega, sest kunagi ammu juba küljendaja tahtis, et talle värvilist traati toodaks, aga peatoimetaja arvas, et ta mõtlebki kummikomme, nii siis sai seekordki lohutuseks jälle kummikomme, et ta õige värvilise traadi tuua unustas.
Kuna jõudsin pool tundi varem toimetusekoosolekule kohale, siis rääkisin peatoimetajaga juttu, pakkusin suveks välja ideid ja mõtteid, mida teha võiks. Ükskõik, mida ma ka ei räägiks, siis kõik jutt keeratakse minu vastu, st kui ma räägin oma põnevast elust ja enda ümber olevatest inimestest, siis ma olen sellega oma pea juba pakule pannud ning pean kõigest sellest kirjutama, kuigi ma ise olen selles osas veidi tagasihoidlik ja ei tahaks päris kõigest ka kirjutada.
Vallalehe toimetamise osas pakkus peatoimetaja, et võiksin lasta lehte küljendada hoopis Võrumaa teataja küljendajal. Ta tõi ka oma küljendada ja vallalehe praeguse küljendaja vahel välja erinevused, mis pani mind isegi korraks selle üle mõtlema, sest tahaks vallalehe nägu natuke ilmestada ja muuta. Kõigepealt pean ma aga eelarve üle vaatama ja kui see võimaldaks seda, siis miks mitte? Kaotada pole ju midagi.
Lisaks selle arvas peatoimetaja, et võiksin näiteks võtta küljendamise koolituse. Iseenesest on see hea mõte, uus kogemus ja palju lihtsam on nii ise lehte teha, ilma end halliks mõtlemata, kuidas midagi kuhugi paigutada. Teisalt aga kui vaadata mu palganumbrit, siis ma ei tea, kas see vaev end ära tasuks. Nägin täna just unes, et vallalehe eelarvet otsutati suurendada.
Kui teised koosolekule jõudsid, siis sai nalja ka. Mõeldi, et võiks teha Vastseliina laadaeri lehe ja palgata lapsed, kes neid laadaeri lehti rahva sees müüma hakkavad. Suurema osa materjali selle lehe jaoks peaksin ilmselt mina kokku koguma. Ma ei kujuta ettegi, kui palju ma seda materjali saada võiksin, aga tundub jälle huvitav. Oleks järgnevad nädalad selle kallal töötades käed-jalad tööd täis, mis mulle iseenesest meeldib, sest mul hakkavad eelmised tööd enam-vähe ühele poole saama. Eile tegin praktikaaruande valmis, hetkel pooleli olevad artiklid on ka valmis, osad isegi ära ilmunud. Täna pidi ilmuma mu eile hommikul kirjutatud matkalugu, aga kuna reklaami tuli nii palju, siis see ilmub vist alles laupäeval.
Toimetuse koosolekul räägiti, kuidas ühe töötaja tütar kukkus rulaga esihambad välja. Mul jookis juhe jälle selle peale errorisse, et kuidas on võimalik kukkuda hambad välja? Inimestel pole vist tõesti mingit reaktsiooni, et käed kukkudes ette panna, kui arvesse võtta mõnda Rõugegi inimest, kellel sama asi juhtunud on. Need 1 000 000 korrad, kui ma kukkunud olen, on ikka käed alati puruks olnud või põlved, aga mitte nägu.
Lõpuks läkski see jutt väga mustaks huumoriks ära, kui tuli teemaks, et need laadale ajalehte müüvad lapsed võiksid olla toimetuse inimeste lapsed. Kui see hambad välja kukkunud tüdruk läheks lehti müüma, siis muutuvad kõik härdaks ja ostavad korraga 10 lehte, peaasi, et tüdruk koju ära saaks. Vahepeal oldi nii kõveras juba.
Panin järgmise ja ülejärgmise nädala asjad ka juba paika, sest ma olen järgmisel nädalal koolis ja ei saa toimetuse koosolekule minna. Nädalavahetusel lähen Luhamaale drifti üritusele. Pean väravas ainult ütlema, et olen pressist ja saan tasuta sisse.
Peale koosolekut sõitsin rattaga Kubjale, et isa juures käia. Nägin enne raudteed seda kahtlast vanameest, kes kogu aeg vahib. Sõitsin rattaga üle tee ära, ise mõtlesin, et perverdid on ikka haiged. Siis jõudsin raudteeni, kus tuli mulle vastu mingi pisike rõõmus vanamees, kes oma keep smilingu saatel mulle rõõmsalt lehvitas. Ma naeratasin talle, ise mõtlesin, et wtf?
Mõtlesin alguses, et ma ei jõuagi kuivalt Kubjale kohale, sest vihma hakkas hästi õrnalt tulema, aga õnneks täiesti sadama siiski ei hakanud. Jäingi tükiks ajaks isa juurde hanguma. Võtsin isa digikast pildid ja panin mälupulgale, et need ilmutusse viia, rääkisime niisama juttu ja käisime 2. korrusel mu venna juures, kes seal parasjagu ühe klassiõega IT praktikat teostas. Tüübid istusid seal niisama, mu vend oli telefoniga netis ja värki. Isa ajas mingit segast seal neile jälle, rääkis huvitavatest krematooriumi ekstreemteenustest, mida enne surma läbi teha. Näiteks pappkastiga krematooriumi ahjus käia või surnuautoga lasta end klubi ette viia ja siis klubi ukse ees kirstust välja ronida.
Lõuna ajal, just siis, kui tagasi Võrru hakkasin sõitma, tuli päike välja ja läks hästi soojaks. Käisin fotosalongis ära ja siis otsisin klaasmaja ümber kohta, kuhu ratast jätta. Lõpuks genereerisin, et ilmselt peaks rattahoidjad maja taga olema. Panin ratta sinna korralikult lukku ikka, sest ma näen kogu aeg vaimusilmas ette, kuidas keegi mu ratast üritab ära varastada, kui ma selle kuhugi tänavale jätan, et ise poodi minna ja kuidas ma siis järgi jookseks ja karjuks, et ma tapan su ära, kui kätte saan. Ratas kõige kallim varandus mul ikka.
Käisin oma auto kindlustusfirmas. Keelasin ära, et mulle enam arve koju ei tuleks, sest mul pole ju aadressi, aga nad saadavad ikka arveid Rõugesse. Nüüd sain teada, milles asi. Lepingus muudeti küll ära, aga kuna poliis on teine asi ja see kehtib aasta aega, siis tuleb ilmselt novembrini see arve veel Rõugesse, kui juhuslikult seal poliisis see ära pole võimalik muuta. Kuna lõuna oli, siis too töötaja ei saanud kedagi nö kõrgemalt kätte, nii et jääb vaid loota, et ta sai selle asja korda ikkagi.
Edasi liikusin läbi kesklinna Väimelasse. Hakkasin ühelt poolt üle tee minema, aga siis nägin teisel pool teed oma klaveri õpetajat, kelle ta lehvivate lokkide järgi ära tundsin. Sõitsin talle kõrvale ja rääkisime juttu ning saatsin ta Maximani ära. Ta hakkas kohe vabandama, et mu sünnipäeva täitsa ära unustas ja värki. Rääkisime, kuidas vahepeal läinud on ja mis teinud oleme. Nii hea oli teda üle pika aja jälle näha. Pole isegi klaveri taha enam nii kaua aega istunud.
Suundusin läbi bussijaama Väimela poole. Tore oli avastada, et bussijaama juurde on uus asfalt pandud. Väimela tee sujus nii kiiresti. Jõudnud Väimelasse, helistasin Märdile, et ratas ära auto peale panna ja siis läksin bistroosse sööma. Polnud nii kaua seal enam käinud. Selle ajaga suutsin juba mitut Rõuge inimest näha.
Kuna Märdil olid veel tunnid, siis mõtlesin, et lähen seniks peamaja puhkeruumi. Enne seda aga nägin veel õpetaja Siirit, kes säras ja uuris, et kuidas objektil läheb jne. Hiljem, kui puhkeruumis vaikselt netis istusin, siis tulid kaks õpetajat sinna, kes teda kirusid ja üldse panid haiget klatši õpetajate ja õpilaste kohta, nad ilmselt arvasid, et kedagi pole seal kuulamas vms. Ma muigasin omaette.
Tegin puhkeruumis matkaloo jaoks ettevalmistusi. Lugesin Vastseliina gümnaasiumi 1. ja 2. klassi ajaveebi ja sain sealt vajaliku informatsiooni. Nii äge ikka, et selliseid ajaveebe tehakse, mis on ka nagu blogi. Meie ajal oleksid võinud ka sellised asjad juba olemas olla. Nii vähe pilte ja jutte ja tegemisi on tollest ajast üldse alles. Peaks kunagi oma esimese klassijuhataja käest pilte küsima. Tal kindlasti on.
Kuna Märdil olid kõik asjad tehtud, siis ta sai tunduvalt varem ära koolist, kuigi tal pidi algselt 4 tunnipaari olema. Käisime linnas poes. Kerli sai end jälle tühjaks klatšida ja ma sain kõhutäie naerda. Ma viimasel ajal ei viitsi tegeleda temaga eriti, sest ta tundub natuke kahepalgeline. Igatahes oli naljakas kuulda, kuidas jälle kaks idiooti kokku on saanud.
Edasi läksime Hurdale, sest esmaspäeva õhtul Ketruthiga rääkides selgus, et ta ei tule mitte reedel vaid juba teisipäeval. Kuna aga ma plaanisingi just linna minna ja Märdil oli palju tunde, siis saime ka tööpäeva lõpuks Hurdale normaalselt jõuda. Alguses polnud isa veel tulnud, siis rääkisin vanaisa ja vanaemaga juttu. Vanaema pani segast jälle, nii et mul tekkis jälle see tunne, et ei viitsi nüüd sinna tükkaega minna, kuigi Ketruthi pärast ma ilmselt lähen järgmine nädal veel kindlati Hurdale.
Kuigi alles laupäeval sai isa tuba koristatud, pühapäeval teda kodus polnud ja esmaspäeval oli ta ka tööl, oli ta ikka paari õhtuga suutnud vaiba igast prahti täis kanda, nagu poleks nädala ega koristatud, nii et hakkasin uuesti otsast peale. Isa jõudis ka enam-vähem sellel ajal koju. Hakkasime Märdiga koridori pühkima, kui Ketruth juba koos oma perega jõudis. Isa ja Märt tõstsid kähku külmkapi koridori, mille isa oli toonud ekstra Ketruthi tuleku jaoks, et ta sinna oma söögid saaks sisse panna.
Kõik käis mega kähku, nad olid kohal ja juba algas mingi seletamine. Mu isa ja Ketruthi isa on täiega jutukad ja siis mingi tekst käis üksteise võidu. Markkus tegi pidevalt oma isale märkusi, et ta teistel rääkida laseks, aga mu arust oli mega äge. Inimene peabki hästi jutukas olema. Päris tükkaega sai nendega seal seletatud. Vahepeal käisime toas, näitasin Ketruthile ära, kus ta seal need 10 päeva elama hakkab ja siis mindi väja tagasi.

Ma olen Ketruthi ja Markkust ainult 1 korda näinud. See oli ka 10 aastat tagasi nende vanaisa matuste ajal, kui isa mu alles hooldekodu all saalis toimuvasse peielauda kutsus, matustele ma ise millegipärast ei jõudnudki. Läksin sinna, siis sai seal nendega sõbraks, üksteist taga aetud jne. Peale seda on Ketruth ja Markkus alati mu sõbralistis olnud, Ketruthiga ikka suhtlen, ta käib vahepeal siinkandis, pidevalt oleme pidanud kokku saama, kas siin või Jõgeval, kus nad elavad, aga kogu aeg on nii kiire olnud, et pole mahti kohtuda olnud. Nüüd siis lõpuks kohtusime.
Nende ema ja isa ma üldse ei mäleta, sest tookord seal matustel ma ei pannud suuri inimesi eriti tähele, lapsed mängisid teistest hoopis eraldi ruumis. Igatahes mul jäi mega positiivne mulje neist, täiega toredad kõik. Markkus tundus ainult natuke vaikne teiste kõrval.
Mingi aeg nad läksid meie naabri poole, Ketruthi praktika asju uurima ja siis tagasi tulles panid Ketruthi maha ja läksid ise ära, nii et rohkem me neid ei näinudki. Me käisime vahepeal vanaema juures söömas. Peale seda hakkas isa tööd tegemas ja  seni, kuni Märt teda aitas, seni rääkisin ma Ketruthiga juttu. Näitasin talle ära igast asjad, kust ta midagi saab ja küsisin igast värki. Talle täiega meeldis Hurdal seal üleval see tuba ja värki. Selgus, et talle üldse meeldib oma majas, mitte korteris. Mul on aga vastupidi. Ei viitsi ega taha maal üldse olla.
Ketruth tahtis, et ma temaga õlut tuleks jooma, aga ma ju ei joo õlut. Miks naised üldse õlut joovad??
Ketruthil oli koer ka kaasas, kes oli hästi memmekas, nii et ta on ka nüüd temaga seal üleval toas, kuigi me isaga eriti ei taha loomi tuppa, aga no loodame, et ta karvu eriti palju tuppa ei tooda. Meie koer igatahes oli küll mega sillas, et tal nüüd sõber on.

Kuue ajal liikusime ära Märdi juurde. Mul oli endiselt veel mega tööisu, nii et tegin pool matka artiklit juba valmiski ära ja rääkisin Annuga, kes mulle hommikul kirjutanud oli. Ta nii armsalt kirjutas, et ma olin isegi rahul, et ta end kokku võttis ja ise juttu alustas peale seda, kui ta oli lubanud minuga fotokoolitusele tulla, aga ei tulnud. Joosep veel utsitas teda tagant, et ta kirjutaks, muidu ta siiani vist põeks järgi seda, et ta mind alt vedas. Igatahes ma loodan, et ta tuleb Saaremaale kaasa. Ma tahaks ikka minna sinna.
Õhtul sai veel telekat vaadatud. Nüüd on mingi uus saade "Suvesangarid", mille üks saatejuhtidest on Winny Puhhi laulja Indrek Vaheoja. Seal saates saab ka suht palju nalja.
Kolmapäeva hommikul ma nägin mingit ülihaiget unenägu jälle. Seal oli ridamisi igasugseid sündmusi. Näiteks nägin oma gümnaasiumi klassiõde Eliiset unes, kellele ma külla läksin, aga ta elas Rõuge koolimajas, selles kõige vanemas osas, mis polnud seal unenäos veel remonditud, nagu praegu.
Kõige naljaka asi, aga mille peale ma ärkasin oli see, et ma olin Rõuges hooldekodu ees tee peal, kus olid hobused. Mul oli juuksed patsis. Üks tume hobune tuli mu juurde ja hakkas mu patsi limpsima, nii et juuksed said kõik hästi limaseks. Ma ärkasin sellepeale, et Märt oli mulle hästi lähedale tulnud ja ma lõin teda käega läbi une, kuna tema oli see nö hobune, õnneks mul polnud juuksed patsis ega hobuse tatiga koos.
Eile siis terve hommiku tegin tööd, nii et lõpuks kui artikkel ja praktikaaruanne valmis olid, ei viitsinud ma enam blogi kirjutada. Märt jõudis ka vahepeal koju, sõime ja siis mul tuli nii haige uni peale, et ma magasin vist mingi 2 tundi. Peale seda premeerisin end 20 km rattasõiduga. Panin telefonist muusika mängima ja läksin Viitkale. Lambist üli palju autosid tuli vastu, ma ei saanud midagi aru, kuni viimast autot nägin, kus sees istus 1. klassi klassijuhataja. Nad tulid Viitkale Märdi sugulaste juurde koolilõppu vms tähistama.

Mõtlesin, et teen Viitkale ringi peale ja lähen tagasi, aga kui suure tee pealt Eeriku tee otsast Po teeotsa jõudsin, siis mõtlesin, et ah lähen käin ikka Luhamaal ära, mida ma ammu juba teha olen tahtnud. Nautisin loodust ja avastasin erinevaid kohti, mis teepeale jäid. Tahtsin Põrstõ järve ääres ka käia, aga kuna too on metsa sees, siis ei viitsinud üksinda minna sinna. Põhiline on ikka see, et käisin Misso vallas ja Setomaal ära.
Nii hea oli sõita. Mulle täiega meeldib kuumaga rattaga sõita. Mõnus tuul on rattaga sõites, siis pole üldse nii kuum. Mõtlesin igast asju ja oi, kuidas ma oleks tahtnud Annuga kokku saada, aga Rõuge on siit nii kaugel, et ma poleks elus enam viitsinud pärast Rõugest tagasi tulla.
Olin mingi üle tunni aja ära, kui juba sõitmast tagasi jõudsin. Sõin ja siis ei osanud enam midagi peale hakata, mis edasi teha. Mõtlesin, et kirjutan blogi, aga ei viitsinud. Samal ajal rääkis Annu mulle, et ma olen täiega tubli, et käin ja teen kogu aeg midagi, omaarust olen küll täiega laisk.
Lõpuks Märt tuppa tuli, siis aitasin tal uurimistöö esitluse ära teha. Gümnaasiumi ajal oli täiega palju seda uurimistöö asja tehtud, et ma võiks vabalt juba ise uurimistöö juhendaja olla. Märt üldse ei viitsinud seda nii korrektselt teha, nagu ma õpetasin.
Hiljem hakkasin "Pilvede all" hooaja viimast osa vaatama. See lõpp, kui Kertu kahe vahel seisis, kirjeldas täpselt seda, millest rääkis "Päikeseküla" kolmas raamat. See oli see hetk, kui sa seisad oma elu järgmise etapi lävel, aga sa kahtled, kas minna vana juurde tagasi või astuda edasi uus samm. Selline äratundmisrõõm siis.
Täna lubasin endale lõpuks ühe pikema hommiku, mil sain ennast välja magada. Ärkasin üles, siis polnud kedagi kodus peale Märdi vanaema, kellel ka kehv tervis oli. Käisin korra netis ja siis majandasin niisama siin, kuni Märdi ema ja Anita tulid. Anital oli viimane koolipäev. Nüüd algab põrgu, kui ta igapäev kodus on, oeh. Õnneks ma järgmine nädal kooli!
Märt tuli, siis sõime lõunat ja käisime mu praktikakohas praktikaaruande jaoks pilte tegemas, peale mida hakkasingi blogi kirjutama. Otsin siia nüüd mingid pildid ka veel juurde ja siis lähen oma autot pesema, mis kuradi linnud on täis sittunud. Neid on siin nii palju, et ma ilmselt panen oma autole kile peale, et need ahvid seda jälle täis ei laseks. Üritan kunagi täna veel praktikaaruande powerpointi ära teha ja aruande lisadesse pildid panna ning siis kõik välja printida ja rattaga võiks ka veel sõitma minna.