Best of me // Mis parim sõber sa oled?

Peale mu sünnipäeva on jälle nii palju head olnud, eelkõige head räägitud. Mu totust sõbbud on nii nunnud kogu aeg. Eile ka mõlemad helistasid ja rääkisid elu nunnult. Peale mu sünnipäeva on üldse me suhtlemine kuidagi väga nunnuks muutunud. Hoiavad täiega mind. Ka olen ma avastanud endas veelgi intensiivsema mõttetelugemise ja oma bf-i kohalolu tajumise vms.
26nda pärastlõunal jõudsin ka lõpuks koju. Vastupidiselt mõnele polnud mul üldse halb olla ja selle ajaga, kui ma end välja magasin, jõudsid nii mõnedki end uuesti segi tõmmata. Avastasin, et mul sellega sama lugu, nagu kõikide muude asjadegagi, et alles palju hiljem jõuab kohale, nii et kui ma õhtul üles ärkasin, siis värisesin ega suutnud kuidagi ära olla.
Kogu aeg oleme msnis mingeid konvekaid kolme- või neljakesi teinud, meenutamaks koos mu sünnipäeva või tehes plaane aastavahetuseks. Läks aega, enne kui suutsin mingi seisukoha oma sünnipäeva kohta üldse võtta ja teiste abiga blogi materjali kokku panna ning selle valmis kirjutada. Peale sünnipäeva ei tajunud üldse midagi. Joosep räägib mulle: "See õhtu oli mega tore."
Mina: "Mis õhtu?"
Joosep: "Oeh, Biku, sulle üldse ei jõua kohale? Sinu õhtu, sinu päev."
Mina: "Täna ka õhtu, ei jõua jah vist." - Ma pilvedes kogu aeg, nagu Jaanus ütleb: "Sulle küll kunagi midagi kohale ei jõua", aga mulle hakkab vaikselt see juba meeldima.
Vaatasin pilte ja mõtlesin, et kuna see kõik toimuda jõudis. Neid pilte oli alguses mingi 1048, aga osad olid udused ja osasid ei või teatud põhjustel üles panna, nii et kättesaadavuses on neid alla 800 + veel mõned Kädi pildid.
Jooke jäi ka nii palju järgi, et sõbbud tahtsid järgmisel päeval uue peo teha, aga siis oli Jürgeni sünnipäev, mille lõpetas taaskord kaduma läinud elekter, mis enam tagasi ei tulnudki, nii et kell 12 oli sünnipäev põhimõtteliselt läbi, vähemalt minu jaoks, kuna ma olin kaine. Teised olid end selleks ajaks üsna segi juba jõudnud tõmmata ja laaberdasid pimedas ringi, kuni omanik küünlad tõi.
Jõudsin hilinemisega sinna, viskasin eilsest harjumusest saapad nurka ja läksin üles ning siis tabas mind see ääretu tühjus - mu sünnipäev on läbi, kõik on nii teistmoodi ja mõttetu. Jürgeni ja Joosepi sünnipäev oli tore, aga need ruumid ja kõik tekitasid kuidagi nii tühja tunde. Mu sünnipäeval oli terve maja täis mu kallid sõpru, kõik oli nii tore, see oli minu päev ja ühtäkki oli kõik otsas. Aga see-eest rääkisime peaaegu kogu Jürgeni ja Joosepi sünnipäeva aja minu sünnipäevast. Polnud terve päev reaalselt kellegagi rääkinud ja kuna mu hilinemise põhjuseks oli Sven, kes täitis mu suurima soovi ja ilmus msni sellisel kujul, nagu ma seda kaua oodanud olin, siis võisin peale seda lihtsalt lakkamatult jutustada ja olen siiani sellel plaplaa lainel, kui olete tähele pannud. See on kirjeldamatu, mida Sveni sõnad minuga teha võivad. Öeldakse, et perfektseid inimesi pole olemas, aga minu arvates on ja tema on üks neist, nii ka mu parim sõber - ükskõik, mida nad ka ei teeks või ütleks, siis võtan ma neid täpselt sellistena, nagu nad on.
Mul on hea meel tõdeda, et Sven tagasi on, kuigi olin peaaegu kindel, et me enam kunagi nii ei räägi, nagu me seda varem harjunud olime, kuigi südames lootsin seda kogu aeg, et ühel ilusal päeval muutub kõik tagasi endiseks. Sven: "Mõtisklesin selle peale, mida sina oled minu heaks teinud ja tulin järeldusele, et sina panid minu sisse väga palju head, aga mina olin selle ära unustanud. Uued inimesed ja huvid, ma nagu liikusin edasi, aga ütlen kohe, et sinutaolist inimest pole ma enam kohanud. Nii tõidki mälestused mind sinu juurde tagasi."
Tunnen, et Sveniga rääkides suudan teistmoodi mõelda, näha asju paremini ja püsida sellel teel, kus ma peaksin tegelikult kõndima. Ta on mingil määral nagu mu teejuht, kes on muutnud mu mõttemaailma. Nüüd olen päriselt õnnelik ja võin rahulikult selle aasta lõppenuks kuulutada. Juba peale mu sünnipäeva oli hinges täielik rahu. Olin lihtsalt Jürgeni ja Joosepi sünnipäeval ja rääkisin ning tundsin seejuures täielikku rahulolu. Leidsin korraga endale jutukaaslased - kõigepealt Karl, kellega me mu sünnipäeva meenutasime ja kes mu vägitegudest juba kõigile rääkida oli jõudnud. Nagu Joosep ja Kaarel selle kohta ütlesid: "Sa lihtsalt meie kung-fu äss. Lähme linna peale karvaseid peksma" ning meenutasime Roobeni värk. Joosep: "Ma läksin Kaarlile ette."
Kaarel: "Ma just mõtlesin löömise peale ja oleks kohe golfikepi järgi jooksnud."
Joosep: "Ma oleks plastik kahvli võtnud ja Biku, nagu tavaliselt oleks nad surnuks naernud."
Jürgeni ja Joosepi sünnipäeval oli ka mu sugulane Kaidi, tänu kellele avastasin ma taaskord, kui väike maailm on ning sain teada, kuidas kõik nad: Sven, Kaarel, Kristi ja Kaidi käisid kunagi ühes klassis.
Tutvustasin Kaidile inimesi, mille peale Tauri sinna tuli ja küsis, et mida ma talle seletan ning tutvustas siis ennast: "Tere, mina oled joodik!"
Mina: "Tauri, sa pole joodik!"
Tauri: "Mina olen joodik!"
Mina: "Ma kirjutan blogisse selle!"
Tauri: "Ei, ära kirjuta. Ma olen tegelikult Tauri!"
Kui jutud end ammendatud said, vajusin jälle sinna maailma, kus ma enam midagi ei tajunud, nii et ainult mina ja mu mõtted, nii et kui elekter ka ära läks, siis jäin vahepeal peaaegu magama. Ma ei suutnud nendega seal olla. Tahaks kogu aeg ainult Joosepi, Kaarli või Martiniga olla, kellega eelmisel hommikul nii palju nalja sai. Kõik on nii tühi ilma nendeta. See mõte ongi tegelikult viimasel ajal kõige rohkem kurbust tekitanud, kuna vaid loetud päevad on selleni, kui Joosep ära läheb. Isegi 2 nädalat, mil ta Norras oli, tundus terve igavikuna, aga nüüd ta läheb põhimõtteliselt terveks aastaks..
Enne elektri kadumist Jürgeni ja Joosepi sünnipäeval suutsid nad CD-mängijal kaitsmed läbi lasta, nii et ma juba naersin, et nad saavad hommikul tädi käest jälle sõimata, aga kuna too ei kontrollinud, siis ei tea ta ilmselt siiani, et see katki on. Innu ja Allan proovisid küll umbe targalt seda korda teha, aga ei õnnestunud. Kristi: "Allan, sa oled elektrik v?"
Allan: "Nii üht üht kui ka teist."
Joosep oli ka lõpuks mega segi. Alguses uisutas sokkide peal mööda põrandat, mis mu sünnipäevast ikka veel kleepus ja kujutas ette, kuidas ta hokit mängib, tuli siis järgmise ringiga ja kallistas kõik inimesed läbi ning askeldas köögis ringi. Kõik täiega naersid, samas oli see nii nunnu.
Elekter oli juba tükkaega ära olnud, kui Joosep alles taipas ning siis ütles: "Kus üldse elekter on?"
Keegi: "Seal üleval toas!"
Mõtlesin kogu aeg, et tahaks midagi ägedat teha ja kui ma nägin, kuidas Tauri trepist alla lasi, siis võtsin voodist madratsi ja lasin sellega alla, mille peale pärast teisedki liitusid. Andsin Ellale padja, et ta peaga vastu seina ei sõidaks, aga ikka käis mingi kolks ja Ella oli all šokis. Mõnele ei meeldinud mu mõte, aga nalja sai.
Pärast rääkisime üleval veel Karli ja Lauraga. Laura kinnitas nii veenvalt, et ta teab, kuidas ma käin kesklinnas 12ndas praegu, kuna ma olen neist aasta noorem. Ma täiega naersin ja läksin ta jutuga kaasa, kuna mulle pakub see ainult rõõmu, kui keegi arvab, et ma olen noorem, kui tegelikult. 3 aastat käisime üksteise paralleelis, aga ta ikka ei tajunud, nii et Karl ütles talle: "Laura, mul on häbi sinu pärast!"
Helistasin mingi aeg vennale ja kuuldes, et kodus on elekter, tegin sealt minekut ja jätkasin sõbbudega msnis seletamist, kuigi ma täiega mossasin, nii et Joosep hakkas nunnut juttu mulle jälle rääkima: "Ma ei jäta kunagi sind, sa mu parim sõber. Me kõik oleme - mina, Kaarel, kindlasti teised ka - Malla ja Jaanus ja Kalle ja Kapp jne. Sul nii palju häid inimesi. Mina ei oleks nii kurb. Sa sümboliseeridki oma toredusega, see oledki sina - hea naljakas, kõigeparem."
Mina: "Pead nii nunnu olema v?"
Joosep: "Sorri no, sa mu parim sõber. Kui sina kurb, siis on kõik kurb. Sina rõõmus - päike paistab jne."
Lubasin end aastavahetuseks kokku võtta, mille peale Kaarel ütles: "See oleks nii tore, siis saame aastavahetusel totud olla jälle."
Mina: "Appi, kui totu sa võid olla ikka."
Joosep: "Sa oled Biku, sa meist kõige targem ja kõige mõistlikemate lahendustega. Me kõik usume sinusse. Vaata, kui palju sul sünnipäeval rahvast oli. Igaüks neist astuks sinu eest välja ja usub sinusse ükskõik, mida sa ka ei teeks."
Ja Joosepiga oleme me nagu täiega soulmate'd vms, sest ta nagu tunnetab ära selle, kui midagi on või saab aru, milles asi vms ja kui tema on kurb, siis olen ma ka ning vastupidi. Ükspäev ta helistas. Oli mega kurva häälega. Mina: "Ära ole kurb!"
Joosep: "Ma mõtlen sinule, siis läheb tuju paremaks."
Mina: "Nunnu oled."
Joosep: "Oled, oled, ära muretse!"
Või siis see, kuidas ta ükskord täispeaga meile msnis rääkis: "Vahepeal ma mega mõtteis, et me mõtetelugemised kalduvad liiale juba, sest sa nagu tead kõike ette ja nagu kahtlane, sa elad mu peas vist."
Mina: "Elangi. Sellepärast ma ei saagi ilma sinuta, kui sa ära lähed. Mu mõtted ja võimed ei küündi nii kaugele. Mul pole kuskil elada enam, olen kodutu."
Ükspäev Malla helistas mulle. Ma polnud veel vastugi võtnud, kui peast käis läbi juba mõte, et Joosep on koos temaga ja nad kutsuvad mind kohe välja. Malla käskis ukse peale minna. Tahtis vist umbe üllatust teha, kuna Joosep oli ukse taga, aga tegin ukse lahti ja ütlesin talle: "Ma tean, ta on siin!" ja seal ta oligi. Kutsusin nad enda poole. Malla polnud aastaid enam siin käinud ja Joosep oli lihtsalt šokis sellest, kui KIRJUU tuba mul on. Vaatasid pilte ja siis Malla küsis, et keda ma neist kuulsustest oma tuppa praegu kõige rohkem tahaksin, aga ütlesin neile, et kui olete teie, siis mul pole rohkem kedagi teist vaja, kuigi kui ma pärast magama hakkasin jääma, siis leidsin vastuse - Seann William Scott (Stifler). Malla, said nüüd oma vastuse.
Aga tore õhtuke oli. Mul oli täiega hea meel, et nad külla mulle tulid, kuigi Malla hakkas jälle oma jutuga pihta: "Mis parim sõber sa oled?" - See on põhiline tal, kui Joosep jälle midagi ei tea. Eelkõige käis see selle kohta, et ta pole minu juures varem käinud. Pärast, kui me Mallaga mu lemmiknäitlejast rääkisime, siis kordasime sama lauset Joosepile samaaegselt.
Enne seda käis Krissu ka siin. Ta polnud ka väga kaua mu juures käinud ja üldse keegi ei jõua ära pärida, et miks mul voodi keset tuba on või siis vaadata neid tohutul hulgal pilte mu seinal jne. Pärast viisin Krissu Nurssi, käisin Jossu juures ja sõitsin niisama ringi.
Peale mu sünnipäeva hakkasime kohe aastavahetuseks plaane tegema. Martin: "Mis aasta lõpus teete?"
Kaarel: "Märke varastama!"
Martin: "Ma saan rakette tasuta, või noh tuuri lasen."
Mina: "Irw, lollakas, sa rotid kogu aeg kuskilt midagi."
Martin: "Lifestyle."
Ma mitu päeva kõveras juba. Kogu aeg naeran nende juttu siin arvuti taga või noh, ma arvan, et me kõik naerame.
Joosep: "Aga mis uuel aastal?"
Kaarel: "Uuel aastal käime vana tuttavat rada!"
Martin ikka ei saanud tädi sussidest üle: "Aga tollel tädil olid ikka mega head sussid, ma kah sebin endale siukesed."
Pärast Martin ja Kaarel seletasid mu tükkideks jagamisest. Martin: "Mulle ka midagi - saabas, kinnas, müts."
Kaarel: "Palju tahad!"
Martin: "No vasak kinnas, siis rahul või siis katus."
Lõpuks nad otsustasid Kaarliga, et Martin saab mu vasaku soki ja Kaarel parema, aga kuna Martin tahtis mütsi, siis Kaarel sai mõlemad sokid ja ainult sel juhul, kui need on villased.
Joosep ja Kaarel on nii totud, et nad ajavad mind ükskord hauda veel oma jutuga. Kaarel: "Siis me joome peielauas end surnuks."
Joosep: "Biku, palun sind, et sa oleksid igavesti meiega."
Mina: "Ma olen alati teiega."
Kaarel: "Me oleme hetkel su läpaka sees."
Joosep: "Krt olete jaa."
Kaarel: "Ja teie minu omas."
Joosep: "Tulge välja, marss!"
Eile olime ka sõbbudega linnas. Alguses käisin Taaviga väljas, siis läksin Tauri poole, kuna kõik olid seal. Karl jäi wc-sse luku taha, mis oli kõige naljakam, kuna see pole esimene kord, kui ta Tauri pool kuhugi luku taha jääb või ta sinna lihtsalt pannakse. Ust ei võinud kõvasti kinni tõmmata, aga pärast, kui Karl uuesti wc-sse läks, siis ütlesin Tammele ja Priidule, et nad lükkaksid ukse hooga kinni, nii et Karl jäi uuesti wc-sse kinni.
Lisaks naermisele ma ainult rääkisin. Mul on endiselt see plaplaa laine, nii et Maria ka juba kõrvalt naeris, kui palju ma Karlile ja Taurile kõike seletada jõudsin.
10 ajal läksin linna tagasi, kuna Joosep ja Kaarel tulid linna. Jossu ja Kiva olid ka ja siis chillisime Kaarli bemmiga ringi, mis hetkel Joosepi käes on. Nägime Timot, Joosep peatus ta juures ja rääkis, kuni ma siis avastasin, et Härps ka seal autos istub ja hakkasin karjuma -VÄRDJASS, mille peale Kaarel mind maha üritas rahustada ja vait käskis olla.
Kappi nägin ka ja siis jutustasime ning meenutasime mu sünnipäeva ja siis mindi koju ära. Ma jäin veel linna. Tulin just Rossalt, kui vaatasin automaatselt vastutuleva auto numbrimärki ja see oli Joosep, kes Kaarli juurest tagasi oli tulnud. Pärast ta sõitis kaugel mu ees ja mu sisetunne ütles, et ta on mu ees, milles ma Rõuges veendusingi ja ma juba teadsin ette, et ta läheb Eesti ema parklasse, kus me veel päris pikalt seletasime ja plaate talle andsin jne.
Ja nii ongi jälle aasta läbi. Täna on aasta viimane päev. Kordumatu on iga möödalinud päev - oli tore, aga otsa sai. Tegelikult ma ei taha, et see aasta veel lõppeks ja ma loodan, et see aastavahetus tuleb kõikidest eelnevatest kõige parem.
See aasta on väga palju muutnud. Ma olen selle aastaga jõudnud teha asju, mida ma pole kogu oma varasema elu jooksul teha suutnud ja hetkel ongi vist viimane aeg tagasi vaadata. Aasta lõpp ongi see, mis paneb meid tagasi mõtlema ja meid nii rääkima. KÕIK! Siin blogis on kõik see hea, kes ja mis sõbrad mu jaoks on ning kes mina nende jaoks olen. Inimesi on tulnud ja on läinud ning on need, kes jäid. Aitääh teile selle suurepärase aasta eest mu sõbrad, tuttavad, klassikaaslased, õpetajad, vanemad jne.

Mitme tärni maja // 2. osa sünnipäevast

Ego oli see, kes lõpuks kõigele punkti pani ja viimasena kutsututest kohale ilmus. 29 sõpra oli kohal ja ainult tema oli puudu, sest seda ma teadsin, et Innu ei tule, kuigi ka mul endal oli vahepeal segadus sellega, kas kõik, kes pidid tulema olid kohale jõudnud. Loendasime igaksjuhuks kõik üle ning helistasin kohe peale seda Martini telefoniga Egole, teatamaks, et ta on ainukesena veel puudu, nii et mõne aja möödudes oli ta kohal, aga selleks ajaks olid esimesed juba lahkunud. Alguses läksid Egle ja Kerli ning siis Maria, Priit ja Kristi, kuna Priidul oli halb olla. Enne seda muidugi võis veel Mariat, Priitu, Taurit ja Jürgenit tantsimas näha. Pärast Kapp ja Moks jälle oma lugu taga otsisid, siis Kapp laulis mulle Getter Jaani "Me kõik jääme vanaks", mille peale ma talle mossis nägu tegin ja ütlesin: "Ma ei taha vanaks jääda", aga Kapp ainult naeris ja laulis edasi.
Olin just üleval ja tõmbasin vessarit, kui Ego tuli ja jooksin ta juurde nii, et kõik asjad lendasid, ilmselt ajasin vessari ja järjekordselt mõne joogi ümber, sest pärast, kui põrand märg oli, ütles keegi mulle, et ma ise ajasin, kuigi ma ei mäleta, et seda teinud oleksin.
Käisin all, siis kuulsin, kuidas Jaanika ja Alari omavahel rääkisid. Nad käivad ühes koolis. Olin suht kindel, et nad räägivad ka koolist. Mitu korda läksin neist mööda ja ütlesin: "Ei rääägi koolist!!", aga tegelikult ma ei teagi, kas nad rääkisid või mitte, ilmselt ikka rääkisid ja mul oli ainult hea meel, et kõigil lõbus ja tegevust oli.
Mingi aeg tuli Krissu mu juurde, näitas näpuga Kaarli peale ja ütles: "See poiss lõhkus mu õhupalli ära" ning lootis, et mul on veel õhupalle, aga mul polnud, kuna olime Kädiga kõik õhupallid kuhugi riputanud, aga selleks ajaks olid need juba ära lõhutud ja ma üldse ei imesta, et üks neist lõhkujatest Kaarel oli. Pärast, kui Krissu kuskilt endale veel mingi õhupalli leidis ja Kaarel toda ka ära üritas lõhkuda, siis hakkas Krissu teda fooliumi rulliga vastu pead peksma, mille peale Kaarel teda taga ajama hakkas vms, igatahes peale seda oli Krissu jalg katki, st. tatoo pealt tuli nahk maha, mida Martin pärast kinni plaasterdas. Krissul oli jalg nii valus, et ta ei saanud eriti kõndida ja nii nägin, kuidas Väike ja Joosep ta kahe vahel trepist alla tassisid. Pärast nad tassisid teda veel vist ringi seal, aga kuna Sannul ja Krissul oli enamvähem samavärvi pluus seljas, siis ajasid nad Sannu ja Krissu sassi ja Väike võttis Sannul jalgadest ja Joosep kätest ning üritasid teda tassida, aga Sannu oli raskem ja nii kukkus Sannu neil käest maha. Mõlemad täiega naersid, Sannu oigas maas ega saanud midagi aru, miks nad nii tegid. Joosep tuli mu juurde ja ütles: "Biku, see oli vale inimene ju. Sannu kukkus meil käest maha" ja naeris, aga oli ise sellest suht šokis. Läksime üles trepi peale istuma, kus Kiva meid pildistama hakkas. Pärast kogunesid teised ka sinna meie juurde.
Mingi aeg jutustasin Tauri, Maria ja Karliga ning teine hetk juba Joosepiga, kuni Tamm ja Tauri meie juurde tulid ja ma neid omavahel tutvustasin, sest Joosep küsis: "Kes need on?" Joosep tahtis ennast neile tutvustada, aga Tauri andis juba käppa ja ütles: "Sind ma tean - golf vr6" ning Tamme teadis Joosep ta golfi järgi, millel see hea tümm on. Joosep rääkis, kuidas nad ennist ta golfiga sõitmas käisid ja tahtis veel minna. Kuna Tamm oli kaine ja ma ainult kiitsin, et Tammel nüüd hea võimalus mu lemmikautoga sõita, siis läksimegi neljakesi sõitma. Käskisin kõigil turvavööd kinnitada ja ei lubanud väga segast panna. Seda ma ei ütle, kuhu me sõitsime ja segast panime, kuna ma ei tea, kes seda blogi kõik loevad. Alguses sõitis Tamm, aga kuna Joosep tahtis ka näidata, mida ta suudab, siis lubasin ta korraks rooli, aga siis ta suutis hooga vastu mingit valgustit rammida, et käskisin tal ära lõpetada, ruttu Tamme rooli lasta ja sealt minema sõita, et meile mente ei kutsutaks.
Jõime autos veel ja siis pärast kõik jooksid sisse ära. Väljas oli mega libe ka ja keegi ei oodanud mind, kuni ma karjuma hakkasin ja lõpuks Joosep tagasi tuli ja mind ukseni vedas. Kuna autos oli külm, siis pärast seda jäigi Joosepi jope mu selga. Hiljem keegi veel küsis, et mis kalts mul seljas on, mille peale ma mölisema hakkasin, et keegi mu bf-i jopet kaltsuks julges nimetada.
Ma ei lubanud enam Joosepil sõitma minna. Juba alguses, kui ta rääkis, et nad sõitmas käisid ja ta seda kahetses ning võtmeid kellelegi anda tahtis, võtsin need enda kätte ja jooksin paralleelikate juurde, peitsin end kapi taha ja ütlesin: "Mind ei ole siin!"
Joosep tuli sinna. Tauri: "Biku ei ole siin!" Andsin talle võtmed tagasi, kuna ta oli paanikas juba, aga pärast sain Martini auto võtmed endale ja panin need koos enda omadega mantli taskusse. Panin need aga kogemata kellegi teise taskusse, nii et kui ma oma autosse kingitusi tahtsin viima minna, siis avastasin, et võtmeid pole ja olin korraks paanikas, et äkki ma panin võtmed kellegi taskusse, kes juba ära on läinud, aga õnneks leidsin need Jaanika või Sannu mantli taskust. Ma suutsin üldse kogu aeg midagi ära kaotada. Ma ei mäleta mitu rummikoksi ma endale tegin ja sealt juua jõudsin, kui oma topsi kuhugi jälle vedelema jätsin ja selle sinna unustasingi.
Mingi aeg avastasid Mango ja Jaanus mandariinid. Jaanus kooris mandariine ja siis andis alati Mallale ka tüki . Pärast Jaanus sõi üksinda neid seal, nii et ma vaatasin ja naersin teda ja küsisin: "Tahad veel v?", mille peale ta elu naljakalt noogutas, ise ei saand midagi aru. Võtsin kausi ja tõin külmkapist veel talle neid. Pärast naersime seda, kuidas Mango omaette mandariini sõi.
Selle ajaga oli alt veel rohkem rahvast üles vesipiibu ümber kogunenud ja sellest ajast on väga head pildid ka mu kaameras. Ilmselt on need Tauri tehtud. Läksin oma totu worldi - Joosepi ja Kaarli selja taha, aga ikkagi suutis keegi meist terve seeria pilte teha.
Mingi aeg tegid Kiva ja Jürks avastuse, et Sander ja Tauri on nii sarnaste nägudega ja vaidlesid seal. Kapp käskis mul üldse kõik ülevalt alla tantsima peksta, aga keegi ei kuulanud ei mind ega Kappi, nii et mingi aeg möllasid Kapp ja Moks kahekesi all, Mango ja Jaanus reivisid niisama kuskil istudes, kuni Malla alla läks ja kõik mu klassivennad tantsima pani. Malla hommikul ka veel rääkis, kuidas mu klassivennad mega tantsulõvid on. Tavaliselt on mehi raske tantsima saada, aga nende puhul see ei kehti.
Mingi aeg tuli Taago ja ta sõber sinna. Joosep küsis mu käest, et kuidas nad sinna said, aga ma vastasin, et ei tea, kuigi tegelikult ma lubasin neil läbi käia sealt ja Taago saab nagunii paljude mu sõpradega läbi, kuigi peale nende tulekut kutsus Joosep Kaarli enda juurde ja nad rääkisid midagi, aga ma ei tea mida. Käisin nende juures, aga ma ei mäleta, mida nad mulle rääkisid.
Kunagi kui kell 00.00 sai ja mu sünnipäeva kuupäev ametlikult lõppes, olin üleval Kiva, Kaarli ja Joosepitega. Kurtsin neile, et mu sünnipäev on läbi, aga siis ei kuulanud keegi mind. Kaarel ainult ütles, et pidu alles algab. Ja see aasta ei tõstnudki mind keegi üles, kuigi ma ei tea, kas see eriti vajalikki oleks olnud. Läksin alla tagasi ja kurtsin Sanderile ka, et mu sünnipäev läbi on. Ta kogu aeg tuli kallistama mind, kui ma talle kurtsin, et kõik nii segi on ja keegi midagi aru ei saa, mida ma neile räägin.
Pärast Jürgen läks ka sinna üles kogu selle rahva juurde ja hakkas Joosepile jälle Norra juttu ajama, aga ma ei lubanud Joosepil teda kuulata ja vedasin ta ära sealt, kuna Jürgen ajab ainult segast selle Norra teema kohta kogu aeg. Jürgen oli suht täis juba. Lõpuks olidki seal üleval: Jürgen, Sander, Hannes, Kiva ja Jossu. Hannes: "Pakkuge, kui kaua Jürks veel üleval olla suudab? Ma pakun, et pool tundi."
Kiva: "Ma arvan, et 2 tundi." Kui Kiva ja Jossu poole tunni pärast ära läksid, oli Jürks veel elus. Kunagi läks Elise ära ja siis millalgi veel Saqu ja Jaanika. Tamm käis mingi aeg ära ja tuli siis jälle tagasi, aga lõpuks kadusid Tamm ja Tauri mõlemad nii ära, et ma ei teadnudki, kuna nad ära läksid.
Mingi aeg helistas Timo ja ütles, et nad tahavad Ricoga mulle õnne soovida. Tahtsid teada, kus ma oma sünnipäeva pean. Ajasin neile segast, et pean isa juures, mille peale nad läksidki sinna, aga kui aru said, et ma neid üle lasin, siis helistasid uuesti. Lubasin neil lõpuks korraks käia seal, aga ma ei tea, miks nad sisse tulid ja kauemaks jäid, kuigi ma seda ei lubanud. Kingitus oli ka hea - üks kinkis ühe villase soki, teine teise. Viskasin need külmkapi peale, mis on seal võib-olla siiani veel, sest pärast järgnevaid sündmusi ma neid enam näha ei taha.
Vahepeal tuli veel mu vana põhikooli klassivend Sulev sinna ja hakkas Egoga jooma ning mingid kaks tüüpi, keda ma ei teadnud, aga kelle Sannu sinna kutsus. Lõpuks oligi neid lambikaid seal juba päris mitmeid. Jaanus ka rääkis, kuidas nad laua taga kommenteerisid: "Kutse kehtib ainult ühele", kuna nad ei teadnud paljusid. Too üks lambikas tüüp ei püsinud üldse püsti, kogu aeg kukkus maha kuhugi. Pärast üritas kõiki sebida, aga ma ajasin ta ära. Kädi istus diivani peal, siis sättis ennast tema kõrvale, aga kui Kädi eemale tõmbus, siis kutsusin ta ruttu enda juurde ära ja mölisesin tolle lambikaga, et ta omaette oleks.
Vahepeal tantsisin Moksi, Kapi, Jaanuse, Malla ja Kallega. Teised niisama jõid või rääkisid kuskil. Tahtsin digikaga filmida midagi, aga ma ei mäleta mida. Igatahes pärast filmisin, kuidas kõik tantsisid. Video sellest siis: http://toru.ee/view/24a72621cd03
Mingi aeg avastasid kõik, et võiks süüa veel ja siis tehti Martini kingitusega pilte jne. Jaanus tegi kätekõverdusi, samal ajal, kui Ego ja Joosep kõrval seletasid ja kaasa elasid. Lõpuks oli kell nii kaugel, et Alari plaanis ka lahkuda. Need, kes alguses temaga linna kaasa tahtsid minna olid nii purjus, et nood ei läinud kuhugi, aga kuna Jaanus ja Mango tahtsid kuidagi koju saada, siis saatsin nad linna selle "vilja ärikaga", nagu Jaanus pärast Alari kohta ütles.
Mul oli tegelikult hea meel, et kõik selleks ajaks lahkunud olid, kui üks inimene mu endast nii välja viis, et ma lihtsalt lakkamatult karjusin ta peale. Olime üleval toas mingi rahvaga. Hetkel mäletan, et seal olid Joosep ja Kädi ja ma rääkisin neile, kuidas ma ei taha, et need lambikad mu sünnipäeval oleksid - need, kelle Sannu sinna kutsus, sest Kaarlile meenus see tüüp, kes ükskord ühe õhtu ära rikkus, kui me Joosepi ja Kaarliga linnas olime ja Roobenis käisime ning nood sinna tulid ja lambist ajama hakkasid, et me neid Luhasse ära viskaks ja kui me keeldusime, siis tahtis üks neist tooli Kaarli auto esiklaasi visata. Alguses, kui nood tüübid mu sünnipäevale tulid, siis ma ei tajunud, et üks neist tüüpidest ongi too sama, aga kui Kaarel seda ütles, siis ei tahtnud ma neid enam seal näha. Keegi läks neid ära ajama, aga samal hetkel avanes toa uks ja selle taga seisis Härps, kes on kõige VÄRDJAM inimene, kes üldse olla saab. Ta peab alati midagi ära rikkuma oma kohaoleku või sõnadega. Ma ei lasknud tal isegi midagi öelda, läksin ukse peale, karjusin ta peale ja käskisin tal ära minna, aga ta ei kuulanud mind. Karl käskis mul tuppa tagasi minna ja jäi Jürgeniga temaga rääkima. Läksin tuppa tagasi ja lendasin Timole ja Ricole peale, kuna nemad olid selles JÄRJEKORDSELT süüdi, et Härps sinna ilmus, kus teda kõige vähem näha oleks tahetud. Võtsin Ricol jopest kinni ja lükkasin ta uksest välja. Samamoodi tegin Kassuga ja lõpuks kakkusin Timo endaga kaasa ja peksin uksest välja ning lõin siis pauguga ukse kinni, nii et see tagasi põrkas, lõin veel ühe korra ja panin siis ukse kinni, et ma neid rohkem enam nägema ei peaks. Joosep, Kädi ja keegi veel jäid minuga sinna. Rääkisin neile seda, kuidas Härps oma kambaga meile isegi Peipsi äärde järgi tuli ja olin ülivihane. Joosep tõstis öökapid ukse ette, et nad enam sisse ei saaks, kuna ma ei tahtnud neid näha. Ta oli nii mossis näoga ja nad kõik muretsesid minu pärast täiega, kuna neist keegi pole mind ilmselt nii vihasena näinud. Joosep muretses Kaarli pärast ka, kes kuskil all oli ja mõne rumalusega hakkama võis saada, aga õnneks mitte.
Mingi aeg tuli Jürgen sinna tuppa kutsus mind koridori, et ma Härpsile ütleksin, et ma pole teda kutsunud ega teda seal näha ei taha. Härps ei kuulanud mitte kedagi, lihtsalt jõllitas oma rõveda hambstri näoga kõiki ega kavatsenudki kuhugi liikuda. Sõimasin teda veel ükskord ja käskisin tal sealt kaduda. Lõpuks nad said ta kuidagi trepist alla aetud, aga ka siis ei läinud ta veel kuhugi. Malla üritas temaga rääkida, aga Mallat ta ka ei kuulanud. Karjusin üleval trepi peal, aga Karl ei lubanud mul alla minna. Lõpuks ma ikkagi läksin ja kui ta trepi all midagi mölises, et ma maha rahuneksin vms, siis virutasin talle kaks korda jalaga näkku ja seejuures ma kahetsen, et ma kingad ennist jalast ära võtsin, sest ma oleks talle tahtnud koos kingaga virutada. Kõik kartsid mu pärast täiega ja Karl viis mind üles ära. (Need, kes teid seal polnud - teile võivad tunduda mu teod hullumeelsed, aga ta oli seda kõike väärt ja ma olin seejuures peaaegu täiesti kaine).
Peale seda jalaga näkku virutamist oli ta sealt läinud ka. Vähemalt majast läks ta välja. Joosep ja Jürgen läksid ka välja nendega rääkima. Mõnesmõttes ma olin uhke, et isegi need lambikad, keda ma ei teadnud ja eelkõige mu sõbrad astusid mu kaitseks välja, aga teisest küljest poleks ma tahtnud mingit kaklust, aga mis teha, kui inimesele ei jõua kohale, et teda ei taheta ja tal pole õigust viibida seal, kus ta parasjagu viibis.
Kuna Härps väljast ukse eest veel niipea kuhugi ei liikunud, siis tahtsid kõik seest ka välja mölisema minna, aga Krissu ei lasknud - mingi väike tüdruk seisab ukse ees ega lase kedagi välja ja mitte keegi ei saanud talle midagi teha ka. Kalle oli mega paanikas, kui ta mind nii vihasena nägi, ise oli samal ajal mega purjus, aga muudkui seletas: "Krissu, saada nad ära või tee midagi!" Krissu täiega naeris teda.
Krissu oli oma käe vahepeal kuskil ära lõhkunud, nii et ma arvasin alguses, et keegi on juba kaklema läinud, aga õnneks mitte. Kõik, kellel sel õhtul valged riided olid, oli Krissu oma verise käega ära määrinud. Hommikul veel ütlesin Karlile sellepeale: "Vaata nüüd ennast!" Joosep ka rääkis mulle kogu aeg, kuidas ta ei tea, miks ta püksid nii mustad on.
Lõpuks käskisin Krissul lihtsalt ukse eest ära tulla, tegin ukse lahti, sõimasin veel ükskord Härpsi värdjaks ja paksuks pedeks, kes ei saa aru, et mitte keegi ei taha teda ja läksin minema. Mul oli hommikul selle karjumise pärast hääl ka täiega ära.
Peale seda läksin üles ära ja rääkisin teistega. Kaarel oli vahepeal nonde kahe lambi tüübiga mölisema hakanud, aga ma ei tahtnud, et nad kaklema läheks ja läksin nende vahele, ütlesin nondele: "Ärge pange tähele, ta väga purjus" ja ajasin nad Kaarli juurest minema, käskisin Kaarlil maha istuda, istusin talle sülle ja üritasin ta maha rahustada.
Lõpuks, kui Härpsile üks eit järgi kutsuti, siis tulid teised ka sisse ära. Joosep: "Tulge mõlemad siia!" ja siis kallistasime ja rääkisime mingi suht kaua kolmekesi. Nad niihead mul.
Peale seda rahunesid kõik maha ära. Joosep säras, pani üksinda segast, laulis "Sexy and I know it" ja siis leidis külmkapist või kustkilt porgandid, mida kõigile jagama hakkas, mis siis, et lõpuks kõigil neist porganditest nii kopp juba ees oli, aga ta ikka ei jätnud. Mulle ka toppis suhu neid, aga ma ei jõudnud süüa. Jürgen ka täiega rebis selle porgandi teema kohta. Keegi ütles, et porgandid parandavad silmanägemist. Vaatas Mallat ja Moksi ning ütles siis: "Neile küll on rohkem porgandit vaja, nad ei näe teineteist piisavalt hästi."
Moks ei saanud mitte midagi aru. Kõndis seal ringi, siis Jürgen ütles talle: "Sa läigid, twilighti vaatasid v?"
Käisime Moksiga üleval ja peksime Kapi üles, kes sinna mingiks ajaks magama oli jäänud, kuna elekter läks ära. Moks: "Kui sa magama ära jääd, ma tahan vorsti!" - kõik täiega naersid seda, aga ilmselt keegi ei saanud aru, mida ta sellega mõtles, nagu ta isegi mitte.
Martin tõmbles seal ringi veel, kuni avastas, kuidas too lambi tüüp kraanikausis magas. Läksime pildistama toda. Pärast, kui too põrandale magama vajus, siis Joosep pildus teda porganditega ja noo meil oli mega lõbus. Mingi aeg ta sõber äratas üles, nii et too tuikus seal ringi ja ma muudkui naersin. Tahtsime filmida, aga sekelduste vältimiseks käskisin Martinil telefoni ära panna, kuna too teine tüüp hakkas mölisema. Ta viis oma sõbra kööki istuma, nii et too jäi laua taha magama. Ma määrisin alguses tollele mingit asja kaela peale ja hakkasin siis salatit võtma, aga Joosep võttis mu käest kinni ja nii lendas see salat tollele otse pähe. Pärast Joosep pani veel talle salatit pähe ja tõi külmkapist hapukoort. Lõpuks ma panin leiba ka veel tollele pähe ja me olime kahekesi nii kõveras.
Siis tuli Martin. Leidis kapist saia ja toppis selle endale püksi või taga taskusse, aga mulle ja Joosepile tundus teistmoodi, nii et me jälle naersime. Veidi aega hiljem nägime, kuidas Martin seda sama saia sõi, ise seletas: "Tagatasku maitse on juures."
Martin oli üldse mega segi omadega. Läks mingi aeg välja, tahtis oma autosse istuda, aga istus Sulevi bemmi. Kõik tundus mega õige, kuna Ego istus ka kõrval. Martin võttis võtme ja vaatas, et see ei lähe sisse ning alles siis avastas, et VÕÕRAS AUTO. Selle sama autoga läks Sulev natuke aega hiljem sõitma, ise jumala purjus, aga tegi omaarust Egole lõbusõitu, kes sellest muidugi midagi ei mäleta ning lõpetati kraavis. Varsti tuligi kõne Martinile, mille peale me kõik Joosepi golfi peale läksime ja sinna sõitsime, kuigi Joosepit poleks tohtinud enam rooli lasta ja ma olen suht kindel, et selle värgi pärast ta auto nüüd katki on, kuna kui me Sulevi bemmi kraavist välja üritasime tirida, siis Joosepi golf kärssas juba täiega ja nöör vms läks kogu aeg keskel pooleks, nii et me poleks seda sealt nii või naa välja saanud, aga Joosep ei lõpetanud üritamist. Kaarel: "Joosepil on liiga hea süda." Käskisime Joosepil lihtsalt minema minna sealt, mida me lõpuks ka tegime. Ta oli nii närvis, et kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis ära sisse, aga läksin talle järgi. Käskisin tal rahuneda, mille peale ta mind kallistas. See oli nii nunnu hetk lihtsalt. Siis tuli Kaarel ja rääkisime seal kolmekesi veel, kuni Kalle tuli jne. Lõpuks chillisimegi viiekesi ringi, jõime ja rääkisime jne, sest teised olid end magama sättinud ja vahepeal läks elekter ära. Alguses käis elekter kogu aeg edasi-tagasi ja lõpuks ei tulnudki enam tagasi, aga hommik oli ka juba - mingi viis või kuus, nii et tantsulõvid läksid magama ja meie jõime edasi. Ainult Jürgen kuulas veel üksi telefonist muusikat, käed taeva poole ja laulis - kõvasti ja valesti kaasa, nii et me viiekesi hoidsime pead kinni ja palusime tal vait olla.
Elektri vilkumise peale tuli Martinil mõte korgid välja keerata, mida Joosep teostaski, aga pärast unustati need tagasi panna, nii et hommikul ma ärkasingi Kapi vingumise peale, et elektrit pole, kuna mul meenus automaatselt, et korgid keerati öösel välja.
Istusime keset tuba mingi teki peal - jõime ja rääkisime, kuni jutu käigus meenus kõigile Ego, kes väljas külmas autos T-särgi peal magab. Mõtlesime, et viime talle teki, aga lõpuks tõime ta sealt ära. Kuskil polnud aga tekki, nii et pidin Kapilt teki ära võtma, kui ta magas. Anna andeks Kapp, aga Egol oli seda toohetk rohkem vaja.
Läksime Martini Sierraga sinna. Teised jäid autosse. Käisin korraks Sulevi juures ja läksin siis Ego juurde ning palusin, et ta minuga kaasa tuleks. Vahepeal tuli juba Kaarel sinna ja tahtis teda sülle võtta ning autosse tassida, aga siis oleks Ego närvi läinud, kuna ta ei saanud une pealt midagi aru. Mul oli nii kahju temast, kuidas ta külmetas seal ja sain ta lõpuks oma jutuga nii kaugele, et ta tuli meiega kaasa. Panime talle teki ümber, mille all me Kaarliga juba olime, kuna autos oli ka külm ja läksime tagasi. Siis ei tahtnud Ego enam autost välja tulla. Ma ei imesta, kui ta alajahtunud oli - värises täiega. Üritasin temaga veel ilusti rääkida ja kuna teised ka kõik talle mõistust pähe üritasid panna, siis tuli ta lõpuks meiega sisse kaasa ja läks magama.
Meie aga ei kavatsenudki veel magama minna, kuigi mõni meist oli nii purjus. Mina: "Kaarel, sa ei püsi püstigi ju!"
Kaarel: "Miks? Mul on tool ju" ja istus tooli peale. Joosep ka istus ja siis küsisin, et kas ma võin ta põlve peale istuda, mille peale ta mulle elu nunnult ütles: "Olen ma sind kunagi keelanud?"
Kui Sannu ja too lambi tüüp ülevalt alla tulid, siis viskasime kõik põrandale pikali ja teesklesime magamist, kuna ennetasime juba seda, et too tüüp saab kurjaks, kui näeb, mis me ta sõbraga tegime. Ta saigi kurjaks ja tahtis teada, kes ta sõbrale salatit pähe määris, aga Sannu käskis tal maha rahuneda ja ütles: "Ära hakka, keegi nagunii üles ei tunnista."
Sannu tahtis mulle tsau ka öelda, aga kuna ma ei viitsinud tolle kutiga seal mölisema hakata, siis teesklesime magamist, kuni nad mõlemad ära läksid kuhugi.
Pärast too tüüp käis seal veel ringi. Joosep oli üles trepi peale läinud, kuhu ka hiljem talle järgnesime. Lebotasime seal põranda peal mõnda aega, kuni Martin sinna ühte tuppa maha aseme tegi ja me sinna magama läksime. Joosep jäi kohe magama, me Martiniga seletasime ja naersime elu kaua veel. Ma mölisesin tolle lambi tüübiga, kes vingus, et ta ei saa ära minna, kuna nii tal kui ka ta sõbral on aku tühi, mille peale talle etteheiteid tegin, et ta mu sünnipäevale üldse ronis jne. Igatpidi mõnitasin teda.
Lõpuks Martin helistas taksole. Keegi ei võtnud vastu. Pärast helistati tagasi, siis Martin ajas elu segast tollele taksotädile ja kõne lõpus ütles: "Okei, aitäh, tsauu" ja tegi musi häält. Me olime Joosepiga mega kõveras, Martin ise ka naeris ennast. Pärast ta veel ajas mingit segast, sest sealt takso värgist helistati mitu korda.
Too lambikas tüüp tuli üles ja küsis, et kuna takso tuleb. Martin teeskles helistamist ja ütles, et 5 minuti pärast, nii et nood tüübid said üle ja pidid väljas veel külmetama seni, kuni takso tuli. Malla hommikul küsis, et kas Martin on meil mingi isiklik kloun ja Kaarel imestas, kuidas ta nii head ideed tulevad kogu aeg.
Jäin juba magama, kui telefonid helisema hakkasid. Ego telefon oli ka mu käes, nii et kui see mu taskus laulma hakkas, ehmus Joosep täiega ja Martin hüppas püsti, nii et andsin telefoni tema kätte, kuna see tüüp helistas, kes mind tavaliselt ketsitädiks kutsub. Isa ka helistas ja targutas, et pean elektri puudumise pärast raha tagasi küsima, aga nagu hiljem selgus, siis pidin raha veel peale maksma, kuigi pärast sain isa käest sõimata, et neile maksin.
9 ajal helistas Sulev ja teatas, et ta sai kraavist lõpuks välja end kaevatud ning lubas koju magama minna, kuna meie ka kõik magasime.
Kädi rääkis, kuidas Kaarel hommikul magamiskohta otsis - vaatas lambist teki alla
ja siis võttis Kalle koha ära, kui too vetsus käis. Kalle tagasi tuli, siis käskis Kaarlil koomale tõmmata ja läks ka sinna põrandale magama. Kädi: "Kaarel oli mega naljakas ikka ega saanud aru, et ma ta minema saatsin, vajus peaga algul mu peale ära."
Mingi poole 12 ajal ärgati üles. Üleval kõik veel magasid, kui ma alt hääli kuulsin ja ka sinna läksin. Kapi vingumine oli ikka põhiline. Moks lõpuks teisest toast tuli, siis olid suht head kommentaarid. Moks käskis ainult kõigil vait olla ja Kapp oli uuesti jooma hakanud.
Kaarel magas põrandal teki sees nii, et ainult jalad paistsid. Moks naeris täiega ta sokke, aga kui enda omasid vaatas, siis hakkas vanduma, sest nood olid veel hullemad. Peale mu sünnipäeva lubasid paljud, et nad ei lähe enam ühelegi peole valgete sokkidega.
Jaanus: "Ma ei kujuta ettegi, mis läbu sinna lõpuks võis jääda. Enne me minekut oli nii, et nagu liimi peal kõnniks." Karl ka ütles hommikul, et ühe koha peale ei tohi pikemalt seisma jääda, sest muidu kleepud põranda külge lihtsalt kinni ja ega palju puudu ei jäänud. Kõik oli nii ära lägastatud ja ma tuletasin meelde, kuidas kõik eile õhtul mul täna koristada aidata lubasid.
Kõik olid suht lebos veel, kui omanik uksest sisse lendas ja seda kõike nähes hulluks minemas oli ja röökima pistis, mille peale Moks talle ütles: "Oh jumal, sa oled nagu mu ema juba."
Ma mõtlesin, et ta ei jäägi enam vait. Luges meile moraali, süüdistas ja karjus, nii et vähe polnud, kuigi mõnel oli isegi halb olla. Viisin asju autosse, kui omanik all seisis ja Jürgen samal ajal rõdult alla ropsis. Läksin sisse ja ütlesin seda Karlile, kes telefoniga rääkis ja to omakorda tollele, kellega ta telefonis rääkis ütles: "Jürgen ropsib rõdul ja omanik vaatab pealt!"
Omanik oli nii pöördes ja aina hullemaks läks, kui ta üles läks ja seal vesipiipu nägi, mida sees tõmmata ei tohi. Ma ei tea, mitte keegi ei tulnud ka selle peale, et ta hommikul sisse lendab, muidu oleks enne magama minekut hullemad asjad ära koristatud.
Mul oli ta jutust nii kopp ees juba, et ma karjusin talle vahelduva eduga: "Ole juba vait" või "Jajah, jää vait!"
Üritasin ruttu koristama hakata, kuna ta ütles, et meil on aega ainult tund, et kõik korda teha ja vingus katkise riidenagi pärast, mille ma tema sõnul kinni pidin maksma + lisaks veel söega määritud kapp ja vaip. Mina: "Rahas pole probleemi", mille peale ta esitas arve - 100€, mida on selle kõige eest ilmselgelt liiga palju. Lõpptulemusena pidin ainult nagi kinni maksma, summas 37€, kuigi isa arvates oleks pidanud ma ka selle maksmata jätma, aga ta rääkis, kuidas asi politseisse läheb ja las olla õnnelik selle rahaga, enne kui mingit draamat teeb.
Kapi kinni maksmisest pääsesin, kuna tegime selle Krissuga puhtaks ja sellele ei jäänud ühtegi jälge. Kaarel tahtis ka seda rikutud kappi näha ja peksis selle kokku tagasi ning tuli siis umbe õnnelikult trepist alla ja ütles: "Paar lööki ja ma päästsin maailma!"
Hommikul koristades ajasin kõik võimalikud asjad maha, nii et Karl kõrval ainult naeris mu üle. Lambist kõik topsid, pudelid ja asjad lendasid, miski ei püsinud käes. Õnneks kõik aitasid koristada. Malla ka, kuigi ta alguses tahtis ära surra, tuli lõpuks püsti ja aitas, aga see koristamistuhin läks tal päris kiiresti mööda, nii et lõpuks oli Krissu see, kes terve maja põrandad ja trepid otsast lõpuni puhtaks tegi. Suured tänud sulle Krissu! Mis ma ilma sinuta teeksin? Sander ka aitas ülemise korruse prahist puhtaks teha ja Martin tegi väljast korda ning Karl aitas mul asju autosse tassida jne. Ainult Joosep oli see, kes üleval magas ega end liigutada ei jõudnud, nii et Malla läks teda sõimama jälle oma sõnadega: "Mis parim sõber sa oled?", kuigi ma ei käskinud tal midagi enda heaks teha.
Ma koristasin üleval, kui kõik minema läksid, nii et ma ei näinudki ja karjusin ainult tsau kõigile, kes läksid. Tädi üritas Kallet ka veel enne minekut koristama panna, aga Kalle oli mega kettas ta peale ja ütles: "Kuule sa ei tea mu nimegi ja paned mind koristama. See pole minu maja ja ma ei üürinud seda. See on Birgiti sünnipäev", hakkas siis ära minema ja ütles: "Ja sina, pange endale lukk ette!" (wc uksed ei käinud lukku).
Kaarel ainult naeris kogu aeg, kui ma tädile uue kapi asemel Marek Kappi pakkuda tahtsin või karjusin, et ta vait jääks. Tädi oligi kogu hommiku meil teemaks. Jürgen ka ajas teki alt mingit segast ega sanud aru, et too tädi kõike kuulis, aga meil oli naljakas. Lõpuks, kui enamvähem ära koristatud sai, siis istusime köögis ümber laua ja hakkasime tädiga seletama, kuna pidime Kaarli venna ära ootama. Kaarel küsis 100€ eest küsimusi tolle tädi käest. Näiteks: "Mis juhtub, kui me ära ei maksa? Kas kohtutäituriga tuleb ka mingi jama?"
Siis too tädi seletas puhkemaja reeglistikku ja rääkis hotellidest, mille peale Kaarel küsis: "Aga mitme tärniga maja see on?", mille peale tädi teda lolliks pidas ja ütles, et Kaarel ei tea üldse, mis vahe on hotellil, motellil, külalistemajal jne.
Jürgen ka karjus toast teki alt igasuguseid naljakaid repliike: "Te viite mind viimse piirini!"
Teatasin ähvardusega tädile: "Ega me tuleme homme jälle" ja rääkisin, kuidas me siis Jürgeni sünnipäeval veel hullemini maja ära lägastame, aga ta lubas reeglid paika panna ja üle 15 külalise ta enam oma puhkemajja ei lase. Tädi ütles, et keegi pole seda maja veel nii hullult ära lagastanud, kui meie, kuigi Taago rääkis, et neil oli tulekustutiga seal ükskord jama, mis on sadakorda hullem, kui mingi kleepuvad põrandad ja söevärvi kapp.
Too tädi ei kavatsenudki vist enne ära minna, kui ma talle raha maksan, sest ta muudkui seletas. Lõpuks ta muutus juba lahkemaks ja hakkas isegi pangaautomaadi nalja rääkima. Ilmselt oligi tema paanika tingitud sellest, millised olid esmased emotsioonid. Kui ta oleks hiljem tulnud, siis oleks ta nii enda kui ka meie närve säästnud ja oma maja normaalsel kujul tagasi saanud.
Väga haigeks rebimiseks läks ära seal, aga mul oli telefonil aku tühi, nii et võtsin paberi ja hakkasin sinna kõike üles kirjutama, ise olin mega suurtest naerukrampides juba. Kõigepealt muidugi Jürgen: "Mul on külm!"
Mina: "Mida ma tegema pean nüüd?"
Jürgen: "Tee tuult või midagi!" või siis, kui ta kuulis, kuidas tädi oma tütardest rääkis ning mõne aja pärast küsis: "Oota kellel need 3 tütart oli?"
Martin läks autost midagi tooma või viima, mille peale omanikul meenusid kellegi saapad, mis toas olid, nii et ta järeldas, et keegi käis saabastega toas. Martin: "Ma võtan su sussid, nood on umbe pehmed!" - See oli vist hommiku nael. Kõik olid nii kõveras ja tädi lubas tal ka võtta need.
Tädi vaatas külmkappi ja ütles: "Kõrvitsad on külmkapis veel."
Joosep: "Istu sisse endale need kõrvitsad!"
Rääkisin, kuidas ma koristades wc-st ka porgandeid leidsin, mida niigi kõik kohad täis olid. Kaarel: "Ma söön vabal ajal poti peal porgandeid!" ja rääkis veel tädile: "Mu ema on kodus, sööb piparkooke."
Jürgen: "Mu ema sõi ka piparkooke!"
Kõigehaigem oli see, kuidas Jürgen lõpuks püsti tuli, umbe asjalikult aknast välja vaatas ja ütles: "Puud kõiguvad!"
Lõpuks hakkasime liikuma, kuna tädi tahtis meist juba lahti saada. Martin aitas mul veel asju autosse viia ja siis rääkisime seal väljas kõigiga, tegin kõigile kalli, Kaarel ei tahtnudki mind lahti lasta. Jätsin talle lõpuks oma Carriba ja läksime. Viisin Jürgeni ja Malla ära ja siis koju.
Suured, suured tänud mu sõbrad, kes te kõik kohale tulite ja sellel aasta tähtsamail päeval koos minuga olite ja need 18 tundi nii meeldejäävaks tegite. Ma tean, et teile kõigile meeldis ja ma usun, et see päev jääb veel kauaks meelde, nagu ka paljud mu varasemad sünnipäevad, mida veel pikalt meenutatakse.
Kokkuvõtteks ütleks siia ühe Joosepi lause: "Mul oli lõbus, teil oli lõbus, kahjud on pohhui!"

Kes nüüd purjus on? // Sünnipäeva 1. osa

Nagu Jaanus mulle päev pärast mu sünnipäeva ütles: "Sa ei oska olla kuidagi, liiga palju vähese ajaga juhtunud", aga pole ka midagi imestada, sest see kuu on üks selle aasta parimaid olnud ja kõike seda suuresti tänu mu sõpradele, kes selle aja ja mu sünnipäeva nii meeldejäävaks tegid.
Palju oleks kirjutada 22. detsembrist, kui me Kädi ja Hundiga Tartus käisime, parkimisautomaati taga otsisime, kui see seal samas me nina all oli või üle pika aja Martinit näha, saades teada, et ta elab kesklinnas ja võime nüüd talle iga kell külla minna, kui ta just parasjagu Norras pole, siis muidugi kinos käimine ja pärast Võrus kõikide toredate inimeste kohtamine üle pika aja ning aasta lõpus oli kuidagi nii hea olla Osulas, kust see aasta üldse mu jaoks alguse sai.
Paari päeva jooksul on täitunud mitmed mu unistused. Nii näiteks 23. detsembril olid linnas kõik mu sõbrad, kellel golf on, kuigi alguses tundus see võimatu missioonina, kuna Keijo väitis, et ta golf on katki ja Tammel polnud kütet, aga lõpuks olid kõik 5 oma golfidega Vabakal reas. Mu õnn oli veelgi suurem, kui peale seda hakkas mitmeid teisi golfe Vabakale reas tulema, kahjuks ei jäänud nad aga sinna peatuma.
See oligi meie golfiõhtu. Kirjutan sellest võib-olla ka kunagi pikemalt, kuidas me Kata, Malla ja Joosepiga vahelduva eduga Joosepi või Malla golfiga ringi sõitsime ja sellest, kuidas vahepeal jõulud algasid, nii et Joosep jooksis autost välja ja kallistas mind nii, nagu Ego seda tavaliselt teeb, aga palju nunnumalt. Taaskord peab ütlema, et ta kõigeparem. Ja ma olin täiega õnnelik, et väikse osa jõuludest just Malla ja Joosepiga koos sain olla, Kata muidugi ka, mis siis, et ta peaaegu kogu aja naerukrampides oli, kui me kolmekesi segast panime.
Nüüd aga mu sünnipäevast, mille algusest ma juba jõudsin eelnevas posituses rääkida, aga see oli tõesti alles algus sellele suurepärasele sünnipäevapeole, mis kestis veel kuni järgmise päeva lõunani.
Enne seda käisime vennaga maal, sest sugulased tulid sinna ja ühtlasi on ka mu vanaisal jõulude ajal sünnipäev. Juba siis oli mu tuju täiega laes, veelenam, kui päike välja tuli, mis on üsna haruldus viimase kuu aja jooksul. Mu sünnipäeva päeval toimus mingi hull magic ilmaga - lund hakkas lõpuks sadama, päike paistis, hiljem aga sadas vihma ja kõik sulas, nii et Hannes sai ehitada lumememme armee, millest me nii palju rääkinud oleme. Päikse üle olin ma aga kõige õnnelikum - karjusin ja laulsin, kui maalt koju sõitsin ega jõudnud õhtut enam ära oodata, juba maal käisin kannatamatult ühest toast teise ega suutnud ühe koha peal istuda.
Õhtul läks mega kiireks. Panin kõik asjad kokku ja viisin autosse, et toas üldse liikuma mahuks. Kädi tuli, siis sättisime end valmis ja läksime Kurvitsasse. Vormistasime mingi dokumendi värgi ära, andsin allkirja ja seletasin, et jajah ma tean kõike, ta ei pea üle kordama, aga no hommikul tuli ikka välja, et kuigi ma teadsin kõike, siis eirasin põhimõtteliselt kõiki reegleid, mis seal paberil kirjas oli ja mida ma ülegi ei viitsinud lugeda.
Ootasin, kuni kell 17.38 sai, nii et ma ametlikult 17 saaks, Kädi soovis õnne ja hakkasime siis asju autost sisse tassima. Kädi oli nii tubli - pani kõik asjad valmis, ma ise ei viitsinud eriti midagi teha. Pärast istusime niisama, Kädi puhkus õhupalle täis ja kartis kogu aeg, et puhub need lõhki, aga pärast läks hoopis üks väike õhupall katki, nii et me mõlemad hakkasime naerma ja ma ütlesin, et see oligi sünnipäeva avapauk. Rebisime seal kahekesi. Algul ma muidugi mossitasin, et keegi kohale veel jõudnud pole ja ma enam oodata ei jõudnud, nii et lubasin ennast segi juua ja ahju ronida, et siis kunagi ärgata ja poole sünnipäeva pealt teisi üllatada, tulles korstnast nagu jõuluvana jne.
Esimestena jõudsid Egle ja Kerli. Miskipärast tunnen ma end nende ees kuidagi nii süüdi, kuna nad istusid vahepeal kahekesi nii nukrate nägudega, kuigi nad väitsid, et neil on lõbus ja nad jõudsid vahepeal isegi täis jääda, aga vaatamata sellele oleksin tahtnud neid oma jutuga pooleks rääkida, kuulda nende mõlema naeru, mida ma praegu nii hästi ette kujutan, aga ma ei suutnud kõigiga korraga tegeleda ja see hetk, kui nad ütlesid, et nad lahkuvad, tegi mind korraks kuidagi nii kurvaks. Tahtsin, et nad jääks, tahtsin leida nende jaoks aega ja nüüd ma luban ja te lihtsalt peate minuga järgmisel aastal võimalikult palju aega koos veetma, sest te kaks olete nii kallid mulle.
Samuti ei jõudnud ma tegelikult Kädiga väga palju koos olla, aga ma olen talle tänulik kõikide nende piltide eest, mis ta tegi, kui kõik jõudsid ja mulle õnne soovisid ja üldse kõige eest, mis ta minu heaks tegi. Rummikoogid olid ka üliheaad. Sa kulltükk mul, aitäh, et olemas oled. ;*
Ma olin nii õnnelik, kui kõik järjest tulema hakkasid, ma alt hääli kuulsin ja siis trepile ilmuvaid rõõmsaid nägusid nägin. Järgmistena tulid mu klassivennad. Moksi hääle kuulsin kaugelt juba ära, sellepärast teadsin, et nad tulevad. Alguses Mango, Jaanus, Kapp ja Moks ning neile järgnesid kohe Saqu, Jaanika ja Elise. Ühesõnaga klass oli kohal ja nagu ikka b-kad ümber laua ja kohe sööma. Pärast tegime nn. klassipildi ka selle parima osaga, keda ma klassist oma sünnipäevale kutsusin. Tean, et mõned mu klassikaaslased on pahased, et ma neid ei kutsunud ja neid on veelgi, aga terve oma sõprusringkonna sinna kutsumine oleks lihtsalt võimatu olnud. Mul pole paremaid ega halvemaid sõpru, va. Joosep, kõik teised on ühtemoodi tähtsad, aga vaatamata sellele pidin siiski nende seast mingi valiku tegema. Andke andeks ja tegelikult polegi tähtis see, et kõik sõbrad ühel päeval kuskil koos oleksid, vaid see, mida me omavahel või kuskil seltskonnas terve aasta jooksul korda saadame, et oleks midagi meenutada. Ma olen teie jaoks alati olemas ja ma loodan, et mingi kutse seda ei muuda.
Mul on praegu silme ees pilt sellest, kuidas mu klassikaaslased mind vaatasid, kui ma nägin, et Joosep ja Kaarel tulid ning rõõmust karjuma hakkasin. Umbes samamoodi karjun ma siis, kui ma Selveri parklasse sõites Joosepit või ta autot seal näen. Ma nagu üliõnnelik nende kahe pärast. Samal ajal korrutasin endale ja teistele, et see pole võimalik - ma ei usu, et mul täna sünnipäev on ja, et ma nüüd aasta vanem olen, kuigi Joosep üritas mulle kogu aeg selgeks teha, et see on mu sünnipäev, täna on minu päev ja ma pean õnnelik olema. See on lihtsalt nii hea, kuidas ta hoolib, kuidas ta mind naeratama pani ja kogu aeg küsis, et kas kõik on hästi ning tähtsustas mind ja mu sünnipäeva.
Olingi selle sünnipäeva jooksul kõige rohkem Joosepi ja Kaarliga koos, sest kui on nemad, siis ma ei suuda neist lihtsalt eemale hoida, ei tahagi. Loomulikult olin ma ka kõigi teistega, sest nagu Joosep mulle eelmisel päeval rääkis, et ta hakkab mu sünnipäeval õhtujuhiks, siis seda ta peaaegu oligi, sest teda jätkus igale poole. Ka piltidelt võib selles üsnagi kindlalt veenduda, kuigi vahepeal ta oli nii purjus, et ma olin temas pettunud, et ta mind üldse ei kuulanud, aga kui ma talle seda ütlesin, siis oli kõik tore jälle.
Järgmistena tulid Sannu ja Krissu, kuigi Sannu ütles eelnevalt mulle msnis, et ta ei tule, aga teadsin, et see on ta järjekordne nali, sest ta ei jätaks tulemata. Krissu rääkis mulle pika jutu maha, millest ma poolt ei mäleta, aga point oli selles, et ta mõtles, mida öelda ja käskis kaarti lugeda, mida ma lugesin ja mis oli äge, nagu alati kõik tema poolt kirjutatud tekstid. Seoses Krissuga meenub veel see, kuidas Moks, Kapp ja Jaanus arutasid, et kas mu sünnipäeval alakaid on ja olid täiesti veendunud, et Krissu on üks neist ning pakkusid talle vanuseks 12. Hiljem aga vajusid kõigil karbid lahti, kui väitsin, et ta on 18, aga nemad jäid enda arvamuse juurde ja kinnitasid, et ta on ikka kaksteist. Pärast käskisin Krissul ise nendega rääkima minna, ta läks ka, aga edasi ma ei tea, mida nad rääkisid. Ilmselt toimus mu sünnipäeval üldse palju asju, millega ma kursis pole, nii et kui te seda blogi loete ja teile miskit naljakat või märkimisväärset veel meenub, siis kirjutage kommentaaridesse või mulle msni.
Ma ei tea, kas enne või peale Krissut ja Sannut tuli Malla, kellele seadsin ülesandeks suhelda mu sõpradega, kes olid tulnud üksinda ja kes eriti kedagi ei teadnud, sest Mallal juttu jätkub ja enamust neist ta teadis ka. Alguses ta läks ikkagi Joosepiga seletama ja pahandas, et ta kodus magas, kuigi ta pidi kell 12 mulle õnne soovima tulema, mis siis, et ta ei pidanud ja ma ise ka selle poolt olin, et ta kodus magaks ja mu sünnipäevaks end välja puhkaks, mida ma isegi tegema pidin, aga ei suutnud. Ilmselt sellepärast ei jõudnud ka mulle üldse kohale, et mul sünnipäev oli, kuigi hommikul mul oli see tunne, aga seal peol enam mitte. Malla aga korrutas Joosepile, et mis parim sõber ta on, et ta kodus sellel ajal magab, kui ta mulle õnne soovima peaks. Pidin jälle sekkuma, kuna ma ei luba kellelgi oma parima sõbraga möliseda.
Malla kogu aeg vaidles kellegagi. Nii näiteks vaidles ta Kapiga, väites, et Kapp viskas tookord Favora juures oma telefoni aknast välja, Kapp aga väitis, et see kukkus, mis ka nii oli, aga Malla ilmselgelt ainult vaidleks kõigiga.
Rääkisin mingi aeg Joosepi ja Kaarliga, tegime koos lubatud pildid jne, kuni Kalle helistas. Imestasin, et ta juba kohal oli, kuna ta tuli kõige kaugemalt ja tundus nii võimatu, et ta ise sinna tulla oskas. Ta tuli koos oma vanematega ja ma oleksin tahtnud nendega ka rääkima minna, et nad meie poole saata. Mu ema ka ütles, et nad oleksid võinud läbi käia, aga ma rääkisin just telefoniga ja kui lõpetanud olin, siis olid nad juba läinud.
Üritasin kõikidele tulijatele kogu aeg süüa pakkuda, aga laua, mille peal söök oli, hõivasid mu klassikaaslased, seetõttu ei julgenud keegi eriti sinna midagi võtma minna, nii näiteks pidin pizza kandikuga ringi käima, kuna paralleelikad kartsid oma sõnul b-klassi kõige rohkem ja koondusid kõige tagumisse tuppa. Jaanikale seejuures suured tänud pizza eest, mida kõik täiega kiitsid. Moksil läks ka silmad kohe põlema, kui Jaanika saabus ja pizza lauale pani.
Mingi aeg taipasin ise ka jooma hakata, aga avastasin siis, et päälekad ja kogu lahja alkohol on suure kotiga väljas pagassis, kuhu mu vend nad vinnas ja kuna ma neid ise tassida ei jõudnud, siis kutsusin oma klassivennad appi, kes selle koti üles tassisid. Samal ajal olid aga paralleelikad ja kogu see seltskond: Maria, Priit, Tauri, Tamm, Kristi, Hannes, Karl ja Jürgen kohale jõudnud, aga ma ei lubanud kellelgi endale väljas õnne soovida ja jooksin ruttu sisse ära. Pärast tulid, siis kõik täiega särasid ja mega nunnu oli. Kõige naljakam oli mingi voolitud mehike, mille Hannes mulle kinkis ja tema jutu järgi Tauri tollele mütsi ka tegi jne.
Neid nähes mõtlesin, et kuhu ma nad panen, kuna kõik kohad olid rahvast täis, aga siis Kristi avastaski tolle tagumise toa ja nii läksid nad kõik sinna. Alguses oligi nii, et iga seltskond oli kuskil eraldi. Igaüks oli oma nurgas. Küsisin Kalle käest kogu aeg, et kas tal on lõbus, sest ta oli üksi, aga ta kinnitas, et tal on täiega tore, aga ma ikkagi ei uskunud teda ja saatsin lõpuks Malla ta juurde.
Suht kohe, kui Tauri ja need tulid, viisin Kädi koos ta kaameraga Tauri juurde, kuna Kädi kaameral midagi viga ja ma olin kindel, et Tauri teab, mida teha, kuna tal on ka Pentax. Ilmselt sai see korda ka, ma ei tea.
Vahepeal tegime pilte, kuna Sannu arvates teemegi me aastas ainult 2 korda koos pilti - minu sünnipäeval ja tema sünnipäeval, kuigi see aasta on neid kordi siiski rohkem olnud. Malla tegi meist pilti, aga ta ütles kogu aeg, et kole pilt sai ja lõpuks ronis Krissu trepi peale ning hüppas sealt meile ette, Malla aga tahtis, et me ilusa tausta otsiks, kuna riidenagi oli seal taga. Malla: "Minge kuhugi mujale, Krissul on koledad riided kõrval."
Krissu: "Ahah, mul on koledad riided, jah?"
Malla: "Eii, su kõrval on koledad riided."
Nende riietega oli üldse mega teema. Esimesse nagisse ei mahtunud peale esimesi külalisi enam midagi ja nii tuli mul mõte alumine nagi üles tuua. Kutsusin Malla appi. Ta oli kohe nõus. Malla oli üldse väga abivalmis - kord ta rääkis kellegagi, siis pildistas, aitas, tegi, tassis, oli jne. Läksime siis nagi alt üles tooma, lootes, et see pole raske, vastasel korral oleks pidanud poisid appi kutsuma, aga õnneks saime ise hakkama, õigemini Malla sai - võttis alt nagi ja hakkas sellega üles liikuma. Ma läksin ees juba ära. Malla: "Aitad ka v?" Ma unustasin end ära vahepeal, võtsin ka lõpuks nagist kinni ja siis naersime seal kahekesi. Malla ütles, et see on nagu Miku ja Arno kalalkäigu nali. Mikk: "Arno, lähme kalale!"
Arno: "Lähme!"
Mikk: "Okei, sa võid minna, ma ei tule."
Ega too nagi seal üleval kaua vastu ei pidanud. Sinna pandi nii palju riideid, et kui Egle ja Kerli sealt oma riideid võtma hakkasid ja Tamm, Tauri ja Malla olid ka mingit moodi asjaosalised, siis hakkas see ümber kukkuma ning murdus lihtsalt keskelt pooleks, nii et kõik riided kukkusid maha. Riided viidi üles voodite peale, kus Malla tegi oma süsteemi. Mingi aeg läksid Tauri ja Tamm oma jopesid võtma. Malla andis neile joped ja siis pärast väljas seletas, mis süsteemi ta tegi: "Ühe voodi peal on meeste joped, teise peal naiste omad. Kõik joped on tumeduse järgi järjekorras."
Tauri: "Kuhu mu jope läheb?"
Malla: "Siniste ja hallide vahele!" (Tauril oli roheline jope)
Tauri tegi oma tüüpilise mossis näo pähe ja ütles Tammele: "Minu jope peab hallide ja siniste vahel olema."
Pärast oli muidugi kogu see süsteem sassis ja lõpuks lebasid riided üldse põrandal. Vahepeal otsisid kõik oma riideid taga, sest paljud polnud teadlikud nagi katki minekust ja mega teema käis selle ümber. Kogu aeg keegi otsis midagi taga.
Tegelikult ma üritan siin kogu aeg rääkida, kuidas külalised saabusid, aga mul meenub iga detailiga mingi pikk lugu, mida rääkida. Igatahes enne kõiki paralleelikad tuli veel Alari, Hunt, Sander ja Martin. Kamandasin nendega ja sain Kädi käest lõpuks kingituse, sest neil oli see Sanderiga kahepeale. Martini kingitus oli kõige naljakam, aga sellest siin ei räägi, see seisis sõnajala juures kogu õhtu. Selle sõnajala ajas aga Kaarel kunagi vastu hommikut ümber, koperdas seal ja siis lendas sellise pauguga sinna nurka, et lill kukkus mingi asja pealt maha põrandale ja Jürgen mulle seejuures koristamisel kaasa tundis. Enamvähem kõik lillepotid aeti vist selle öö jooksul ümber. Hommikul käisin ja panin järjest kõiki püsti tagasi.
See oli ka alguses hea, kui klassi rahvas ümber laua istus ja Ellukas midagi rääkida käskis, mille peale Mango umbe asjalikult küsis: "Mis siis jõuludeks saite?", nii et kõik elu kõveras olid. Ma ka alguses naersin seda, aga pärast veel rohkem, kui me Mallaga seletama hakkasime ja mulle meenus golfiõhtu, kus Malla rääkis, kuidas ta autos mingi kastike ja pult on vaja sõbraks saada, kuna nood on suvest saadik juba tülis olnud. Püüdsin Mallale seda meelde tuletada, aga mul tekkisid nii haiged naerukrambid, et ma peaaegu nutsin naerust ja keegi ei saanud mitte midagi aru, kuni ma lõpuks maha rahunesin ja normaalselt jälle rääkida suutsin. Mul olid väga vahelduvad emotsioonid. Üks hetk ma naersin, teine hetk olin mega tõsine. Jaanus ütles juba vahepeal, et ma ei mossitaks ja Sander käskis mul pildi peal naeratada, aga mul ei tulnud naeratamine üldse välja. Lõpuks tegin mingi happy face'i, mille peale Kädi ütles: "Ma polegi sul veel sellist nägu näinud." - Elu blond ikka.
Pärast sai Malla kaamera enda kätte, siis käis ringi ja käskis kõigil modelli nägu teha. Pilt tehtud sai, siis ütles: "See küll modelli nägu pole!" Lõpuks Kalle jooksis üldse minema ta eest.
Joosepi ja Kaarliga tegime ka pilte, eriti just Joosepiga. Mul polnud kummagagi ühtegi koos pilti, aga nüüd on neid nii mega palju ja kõik on üli nunnud. Mingi aeg nad kadusid ära. Läksid välja või midagi, siis käisin otsimas neid. Pärast tõid nad kolmekesi Martini kaasa võetud tümmi ka üles. Tollega oli alguses mega jamamine, kuna Martin väitis, et tollega ei saa plaati kuulata. Nii lastigi telefonist muusikat, kuni lõpuks mingi ime läbi ikkagi kõllid plaadimängijaga ühendada sai. Joosep tõi ka oma bassika ja kõik hea jälle. Kapp ei jõudnud kuidagi ära oodata, et parem tümm tuuakse. Selleks ajaks, kui see saabus, oli ta end segi juba jõudnud tõmmata. Iga kord kui ma sealt lauast möödusin, oli ta järjest rõõmsamaks muutunud ja seletas, mis lugusid ta kuulda tahaks. Mu telefonis polnud Avcii-Levelsit, nii et pöördusin Tauri poole, kellel see olemas oli. Alguses kuulati toda, aga siis kui Kapp juba ringi tantsima hakkas, tuli ta mu juurde ja küsis: "Sul seda Nosa lugu pole v?"
Terve õhtu seletas, et pane seda nosat, kuigi kainetel inimestel ja kindlasti nii mõnelgi teisel oli sellest kopp nii ees, sest lõpuks enam muud ei kuulnudki, kui "nosa, nosa". Michel Telo-Ai Se Eu te Pego, Jaanuse sõnul seebika "Lutz Maria" looga jääbki see sünnipäev ilmselt meenuma. Mango tahtis juba vahepeal seda plaati minema visata, aga ma ei lubanud tal seda teha, sest siis poleks toda vingumist ära jõudndu kuulata. Mul endal oli suht savver, mis muusika käis. Ma nagunii liikusin kogu aeg ringi, kuigi ka ma jõudsin ikka väga palju kordi selle ühe ja sama loo järgi tantsida. Kunagi alguses tantsisime Jürgeni ja Priiduga ka "Sexy and I know it" järgi. Too oli ka üks põhilisemaid lugusid, kuna too oli plaadi peal esimene lugu. Siis muidugi "loca people" ja "Paso".
Samaaegselt paralleelikatega saabusid ka Kiva ja Jossu. Jossu tõigi mulle lilli, nagu ma Kivale olin seletanud, et mega nunnu, kui mehed lilli kingivad juba põhimõtte pärast vms. Nende lillidega sai ka nalja. Mingi aeg toodi neid nii palju, et ma ei osanud neid kuhugi panna ja kutsusin Malla appi. Andsin talle ruttu lilled ja tahtsin öelda: "Pane mu lilled vaasi", aga ütlesin kogemata: "Tee mulle lilled!" Nii "leiutaski" Malla mulle lilled, samal ajal, kui Ellukas naeris ja ma uutele külalistele vastu kiirustasin.
Soovisime kogu klassiga Moksile ka õnne, sest tal oli 21. detsembril sünnipäev ja me keegi polnud teda vahepeal näinud. Moks oli ka lõpuks mega kinni omadega. Malla rääkis, kuidas nad Jaanusega pärast Moksi naersid, kuidas tollel kõik segamini kaelast alla läheb - lonks kissi, lonks veini ja siis viina.
Mingi aeg seletas Ellukas mulle, kuidas ta varsti magama ära läheb. Mina: "Sul tuleb faas peale jälle v?", mille peale ta noogutas, akna lauale läks ja siis ruloo endale ette tõmbas. Täiega naersin teda seal.
Kiva ja Jossu istusid alguses lambist diivani peal ja vaatasid ajakirju, aga hiljem avastasin nad juba koos Joosepi ja Kaarliga ülevalt ja ilma minuta? Ma olin mega kuri, läksin sinna, lõin pauguga ukse lahti ja ütlesin, et nad ei tohi ilma minuta private partyt teha seal, mille peale Joosep mega mossis näo tegi ja ütles: "Bikuu, tule siia" ja siis jäin nendega sinna mingiks ajaks seletama. Pärast Joosep rääkis mulle, kui tore Kiva on ja kui nunnud Jossu ja Kiva koos on jne. Joosep, ma olen su poolt - on jaa. :)
Martin oli ka seal. Ma mäletan, kuidas ma pauguga ukse lahti lõin, nii et Martin istukile maha kukkus ja palus: "Ma teen ühe pildi!?"
Kiva aga mäletab seda, nii et ma ütlesin talle: "Istu maha ja rahune", mille peale ta seda tegi. Lõpuks andsin ikkagi oma kaamera Martinile, millega ta algul midagi peale ei osanud hakata. Mina: "Sa pead sealt august läbi vaatama!"
Martin: "Oii nii tsaariaegne masin!"
Kiva: "Tee nüüd selle tsaariaegse masinaga pilti!"
Tegi meist pilte ja pildistas ennast jne. Me ainult naersime ja ma korrutasin neile, et ma ei jõua enam ja tahan magama ära minna, aga Joosep ei lubanud ja korrutas mulle omakorda, et see on mu sünnipäev. Tegelt mul oli mega hea tuju, aga ma ei tea, miks ma nii segast vahepeal ajasin ja neile pidevalt lubasin, et lähen magama ära.
Jätsin nad sinna üles ja läksin ise alla tagasi. Hiljem, kui ma üles tagasi läksin, oli seal juba palju rohkem rahvast. Eelkõige sellepärast, et mul meenus vesipiip, mida üleval tõmbama hakati ja millest pärast omanikuga jama tuli, kuna sees ei või tegelikult üldse vesipiipu tõmmbata, veelvähem üleval magamistoas, nii et kõik on ära lägastatud, kuna süsi aeti pidevalt maha. Vesipiip läks vähemalt 5 korda ümber ja süsi lendas koos fooliumiga aknast välja. Vesipiipu pandi mingi sada korda üles. Kunagi ei läinud tööle, sest mõned panid fooliumit liiga palju ja sütt ei saadud põlema. Lõpuks Joosep võttis oma käte vahele selle. Joosep pani üldse segast selle värgiga. Mässas fooliumiga ja mingi hetk oli ufo häire - tehti fooliumist mütsid.
Malla ja Kaarel vahetasid vahepeal kõrvarõngaid. Kaarel sai endale uue kõrvarõnga, aga see, mis Mallale pidi minema, sellest sai mu uus sõrmus, mis siiani mu käes on, kuigi Kaarel palus, et ma selle Mallale annaksin, aga ma ei tea, miks ma ei andnud.
Kui ma mingi kord sinna üles jälle läksin ja end vastu voodi äärt toetasin, läks lamp järsku põlema, kuna toetasin vastu lülitit. Kaarel: "Kes nüüd purjus on?"
Mina: "Kogemata!" ja panin teistkorda sinna vastu toetades kogemata lambi jälle põlema.
See oli aga kõigeparem, kuidas Kaarel mega hooga tuli, ütlesin talle just midagi, mille peale ta: "Ah?" ütles, ise samal ajal voodi peale hüppas ja peaga vastu kaldseina põrkas, nii et samal ajal lendas topsist jook välja. Mina: "Aiiaa." See kõik käis nii kiiresti ja oli nii naljakas, et ta ise ja me kõik olime tükkaega elu kõveras. Pärast Kaarel peksis peaga seina sellepärast, et see nii kaldus oli ja talle ette jäi.
Joosep ka seletas midagi. Ma ei mäleta, kuhu ta minna tahtis, aga ma ütlesin talle: "Sina ei lähe kuhugi!", mille peale ta mulle vastas: "Vait naine!", nii et ma ei osanud selle peale enam midagi vastata. Ta ise naeris ainult ja pani segast edasi. See oli see hetk, kui ta mind üldse ei kuulanud.
Ma räägin suht palju piltide põhjal, aga mingid vahepealsed sündmused hetkel ei meenu, kuna mingi aeg võttis Tauri mu kaamera, et Tammest golfi seeriat teha, aga kokku nägin ma sellest seeriast ainult ühte pilti.
Mingi aeg tuli Saqu mu juurde ja ütles, et Sulev tuleb läbi, et õnne soovida. Veidi aega hiljem tulidki Sulev ja Elise sinna. Olin rõõmus neid nähes ja lubasin neil sinna jääda. Õhtu jooksul käisid sealt läbi kõik võimalikud Sulevid, keda ma tean - mõlemad põhikooli klassivennad ja Sanderi vend.
Krissu ja Sannu kaklesid vahepeal jookide pärast. Mul oli külmkapis üks Somersby, nad olid aga omad ära joonud. Ütlesin Krissule, et ta võib ära juua tolle, aga siis Sannu hakkas teda taga ajama selle pärast ja nood kahekesi panid mega segast. Saatsin nad vahepeal Alariga rääkima, kuna nood 3 on mu sünnipäeval algusest peale käinud ja teavad üksteist jne. Ise üritasin ka ikka Alariga rääkida. Mingi aeg rääkisime sellest seebika laulust, millest Kapp ja teised üle ei saanud ja siis arutlesime mu vanuse üle, sest see on lihtsalt nii uskumatu, kuidas paljud arvavad, et ma olen palju noorem, kui tegelikult. Omaarust ka olen ja nii ongi. Alari ütles, et see ainult hea. Siis ta seletas mulle veel, kuidas ta igal aastal mu sünnipäeval sigarit tõmbab - aastas korra, kuna see tundub kuidagi hea lõpetus peagi lõppevale aastale.
Olin mingi aeg väljas Maria, Tamme, Priidu ja Tauriga. Peitsin end Tamme selja taha ära ja naersin, kuidas Joosep ja Kaarel üleval akna peal karjusid. Ma isegi ei mäleta, mida nad seal karjusid, aga nad olid nii purjus kahekesi. Martin oli ka vist veel seal.
See oli mega tore, et mu sõbrad said kõik omavahel sõpradeks ja lõpuks hakkasid seltskonnad segunema. Jürgen julges juba b-kate juurde minna ja hiljem kui mu klassikaaslased tuppa läksid, siis julgesid teised ka laua juurde istuda. Ma olin ka vahepeal asjalik ja vaatasin, mis seal teha annab. Mingi aeg tuli Jaanika ideega kringel lahti lõigata, sest ma oleks muidu selle ilmselt samamoodi külmkappi hommikuks unustanud, nagu mu eelmisel sünnipäeval koogiga juhtus. Martin ka leidis kapist kogu aeg midagi ja kõigi pärimiste peale meenusid mul kohad, kuhu ma alkoholi enne pidu peitsin, sest muidu oleks need joogid ka ilmselt nendesse peidukohtadesse jäänudki.
Mingi aeg tuli mul mõte kingitused autosse viia. Keegi aitas ka mind, aga ma ei mäleta, kes see oli. Nii palju kainet mõistust vähemalt oli, et need ära viia, sest ma eriti ei usalda võõraid, kes sinna lõpuks ilmuma hakkasid.
Mingi aeg oli üles veel rohkem rahvast kogunenud. Kädi, Hunt, Kalle, Sannu ja ma ei tea need, kes seal trepi peal muidu olid, läksid ka üles ära. Vahepeal olid Joosepid ja võib-olla veel keegi käinud Jossu juures suurema vesipiibu järel, mida tõmbama hakati. Läksin üles Joosepi juurde, siis ta tahtis minuga koos pilti teha jälle, mille peale ma kaamera võtsin ja siis koos seal mega reidikaid tegime. Kiva ainult naeris, kuni Joosep kaamera enda kätte võttis ja sellega Martinit pildistama hakkas.
Enne Kerli ja Egle ära minekut tegime ka koos veel pilte ja siis läksin alla paralleelikate ja nende juurde. Hannes loopis oma energiajoogi pudeliga Kristit. Kristi: "Hannes mingi lambist loobib mind oma pudeliga", endal oli mega äge imestunud nägu peas.
Kuna see postitus on juba niigi pikale veninud ja mul veel palju kirjutada on, siis säästan teid ja kirjutan selle kahes osas. Seniks aga tuletage mulle veel meelde, mis teil sellest peost meenub.

Täna on minu sünnipäev

Joosepil oli õigus, kui ta ütles: "Sa vist ei jäägi täna magama, sa ei suuda - sa liiga happy."
Sünnipäeva on nii hästi alanud, et ma olen üliõnnelik hetkel. Nende paari tunniga on nii palju juhtunud. See on nagu hea unenägu, millest ma enam kunagi ärgata ei taha. Nii super lihtsalt, kuidas aasta tähtsamail päeval ilmuvad välja kõik mulle kallid inimesed oma heade soovidega. Ka need, keda aastaid näinud pole. Nii näiteks tuli mu vana klassivend Sulev eile öösel siia. Kirjeldamatu rõõm oli teda näha ja temaga pärast 1,5 aastat rääkida. On inimesi, kes aastatega kaovad, on aga ka palju neid, kellega aastat pärast kohtudes on kõik täpselt samamoodi, nagu vahepealset aega poleks olnudki. Tahan veel näha teda ja temaga rääkidaa.
Kõigepealt tulid Malla ja Ets siia ja nii täitus unistus, mis on mu peas juba sellest ajast saadik, kui ma 15 sain, aga mis on kogu aeg edasi lükkunud ja nüüd lõpuks Ets selle täitis ja mulle sefiiritordi näkku viskas. Kuigi ma olin pealaest jalatallani sellega koos, olin ma samal ajal mega happy. Järsku hakkasid kõik sõnumeid saatma ja helistama ja mu telefon taaskord kleepus. Esimene, kes õnne soovis, oli Malla, kuigi samal ajal, kui ta mind kallistas, tuli sõnum Kaarlilt, siis soovis Ets õnne ja viskas tordi ning siiis sõnum Joosepilt ja Jaanuselt. Ühesõnaga kõik parimad ja hiljem veel palju, palju õnnitlusi.
Malla oli nii õnnelik, et väljas lund sadas, nagu ma ka ise, sest lumi tuli lõpuks just täpselt minu sünnipäevaks.
Sefiiritort on see aasta igati teemas ja nagu Saqu ükskord ütles: "Vaata, kui vähe inimesel õnneks vaja on - sefiiritort ja mõmmi limonaad." Mul teine tort ka veel, aga sellega tuleb üsna pea üks korralik pilt ikka. Ei taha enam, et kõik riided ja asjad kleepuksid, nagu eile öösel. Mul ei tulnud peaaegu hommikuni und. Nii palju sõnumeid tuli, kõik helistasid ja facebooki ma ei julgenud algul minnagi, kuna mul on seal nii tohutult sõpru, kes mu seinale häid soove on postitanud. Suured tänud teile kõigile!
Tundub, et varsti tuleb ajapuudus, kuna ma pean veel maal käima ja siis party. Ma ei jõua ära oodata ja andke andeks kõik need, keda ma ei kutsunud. Loomulikult tahaks ma seda päeva kõikide oma sõprade keskel tähistada, aga kuna neid on nii nii palju, siis pole see kuidagi võimalik. Aga te kõik olete mulle tähtsad ja tuleb aegu, mil me koos midagi toredat teeme. Seniks aga peatse kohtumiseni, mu sõbrad. Suured, suured tänud, et selle päeva mu jaoks nii meeldejäävaks olete teinud, aga ma pean nüüd jooksma, nii et byeeee :)
NB! 17.38 olen ma ametlikult aasta vanem.

Santa can you hear me?

Jõulunädal on alanud ja seoses sellega on aina rohkem kingitusi ja häid soove hakanud laekuma. Jõulud ja sünnipäev on hea aeg - iga päev saab kingitusi. Täna jälle tuli jõuluvana suure kingikotiga ja tõi mu teised saapad, aga ainult lumi on see, mida veel kuskil pole, et need jalga saaks panna.
Kui juba jõuluvanale jutt läks, siis jõulude ajal esksisteerivad ka kõik muud head tegelased, nagu näiteks inglid, kelle rolli ma end tänu Mariale sisse olen elanud, sest mul on alati rõõm teda aidata ja kuulata, sest tema arvates saan ma aru, mida ta tunneb või tean, mida ta mingis olukorras tegema peaks. Vot nii nunnu on Maria oma sõnadega ja mina olengi tema väike ingel.
Mida päev jõuludele lähemale, seda vähemaks jääb päevavalgust ja ööd venivad aina pikemaks, nii et ma olengi juba nagu ööloom, kes öösiti elab ja selle vähesegi valge aja maha magab. Aeg on nii kiiresti läinud, juba on aasta lõpp ja pühapäeva õhtul tundus nii uskumatu, et mind lahutab sünnipäevast vaid nädal.
Mul on nii suur ootusärevus oma sünnipäeva ees. Tahaks, et kui kell saab 00.00, siis juhtub midagi toredat - mingi nunnu üllatus mõne mu väga hea sõbra poolt vms, kuigi Etsi tordiplaan arvatavasti teostub ja ühtlasi täitub ka üks mu unistus.
Joosep: "Oota sa tahadki mingeid ägedaid asju sünnaks, jah?" - Tahan jaa ja ootan täiega üllatusi!!
Eeldatavasti ronib aasta lõpuks peohing ka jälle sisse, kuna nagu selgus, siis Jürgeni sünnipäeva party on põhimõtteliselt kohe pärast minu oma, nii et piduu peo otsa ja siis kohe aastavahetus, kuigi 3. jaanuaril peab end juba jälle kooli vedama.
Esmaspäeval oli inspiratsiooni nii suures koguses, et sain kõik vajaliku blogisse täpselt nii kirja, et võisin ise enda üle uhkust tunda. Vaatasin ükspäev filmi "Mina olin siin" ja nüüd ma tean, kust mul see mõte tekkinud on, millest ma Kaarlile nii järjepidevalt kogu aeg rääkinud olen, et eelistaksil kõikidele karistustele just vangistust ja oleks tema pärast kasvõi kinni istunud, kuna ma vajan aega, et kirjutada, aga mitte kuskil mujal pole seda võimalik teha, sest ümberringi on nii palju informatsiooni ja ahvatlusi, et kogu aeg tahaks midagi uut kirja panna, kuigi mul oleks just vaja vana materjaliga tegeleda, et sellest raamat kirjutada. Tahaks tunda midagi sellist, nagu seal filmis peategelane Rass, kes hakkas vanglas oma esmaseid emotsioone kirja panema, mis hiljem arenesid pikkadeks tekstidest, ise samal ajal tehes tagantjärgi järeldusi. Rass: "Seda tunnet ei ole võimalik unustada. Esimene kord jääb alatiseks meelde, kuidas sa hakkad tundma oma pulsi lööke sellel randmesse soonival metallil."
Võin tunduda hullumeelsena, et tahan vabatahtlikult kinni istuda ja võib-olla ei peaks ma midagi sellist soovima, aga tahaks mõneks ajaks jätta kõik ja pühenduda oma eesmärgile - raamatu kirjutamisele. Sass Henno ongi hetkel üks mu suurimaid eeskujusid, sest samanimelise, ühtlasi oma esimese raamatu kirjutas ta minu vanuselt, nii et mul on tunne, nagu oleks ma ajast või millestki üsnapea maha jäämas.
Kui terve päev on mingi täiega igav olnud ja siis Joosep oma ägeda jutuga välja ilmub, siis ongi kõik täiega ägee.Pean siia ikka kirjutama, kui ÄGEEEE ta on, kuigi ta nüüd ütleks, et ära hakka jälle, aga ma ei saa - ta ajab nii naljakat ja totut juttu kogu aeg, et ma jääkski seda korrutama ja ükskõik, mida sa teeks või ei teeks, siis mu arvamus ei muutu, nii et pole mõtet minuga VAIELDA. Sa nii hea lihtsalt! :)
Joosepiga rääkides ma ainult naerangi, aga vähemalt pole ma ainuke, kes seda üksi arvuti taga teeb. Mango vaatas eile torust neid videosid, mis ma ükspäev lisasin ja ka samamoodi naeris arvuti taga.
Eile Keijo hakkas ka rääkima jälle ja küsis: "Täna ka õpetad mind?", aga õpetamise juurde me lõpuks ei jõudnudki, vaid ajasime kogu õhtu mingit segast, kuidas ta külla tuleb ja ma talle süüa teen jne.
Siis sain Moksile ka kutse ära saata ja olin ise nii rõõmus, et ta msnis lõpuks tabada suutsin. Ühtlasi oli tal ka sünnipäev, nii et palju õnne Moksike!
Kolmapäeval oli venna jõulupidu, kus oli väga tore - nii palju vanu sõpru, tuttavaid, õpetajaid jne. Rõuge Põhikooli jõulupidudega tekib iga aasta see õige jõulutunne. Ma ei tea isegi miks, aga ilmselt sellepärast, et see on nagu iga aastane traditsioon väiksest peale olnud ja tuletab igal jõulupeol meelde nii palju mälestusi. Kunagi, kui me väiksed olime ja esinesime, oli jõulupidu meie jaoks suur asi - palju proove, kiireid aegu ja harjutamisi ühe 1,5 tunnise jõulupeo pärast. Vaatasime 1. klassi tantsu, mille ajal Marleen selja tagant mulle kõrva laulusõnu "tasa, tasa" sosistas, mis tõi mu silme ette pildi sellest, kuidas ma ise 1. klassis käisin ja klassiga päkapiku tantsu tegime ("Tere, tere päkapikud, jõuluvana pojad"). Mõelda tegelikult, et alles see oli ja nüüd ma ei käi isegi mitte gümnaasiumis enam. Ümberringi vaadates on ka kõik need nii suureks kasvanud, kes alles lasteaias või algklassides käisid.
Kätlini ja ühe väikse tüdruku laul "Laps peab sündima" oli nagu kõige armsam esitus üldse selle õhtu jooksul, sest isegi mul läks seepeale süda härdaks. See laul on tegelikult minu laul, sest see räägib jõululapse sündimisest ja seda ma ju olengi, nii et õigepea..
Nalja sai ka muidugi omajagu, sest Silva rebis jälle, nii et ma oleks peaaegu kõva häälega naerma hakanud - väga hullud naerukrambid olid. Pärast, kui jõuluvanad tulid ja igale klassile kinke mindi jagama, siis läksin oma venna klassi, kuhu tulid ka paljud teised. Seal ka rebiti päris kõvasti. Taneli vanaisa oli jõuluvana, siis too ajas elu segast jne. Kõigeparem oli aga näidend, kus mu vend osales ja kolmes põrsakeses kolmandat põrsast mängis.
Ja nüüd on tegelikult juba neljapäeva hommik, kell on 7. 31 ja ühtlasi algas ka talv. Ilusat ja loodetud lumist talve kõigile! :)
Lõpuks hakkab vist midagi toimuma ka. Lähme täna Anti ja Kädiga Tartusse. Nad lähevad arvatavasti shoppama, ma lähen kinno vana-aasta õhtut vaatama, siis Mäkki, ootame Eero ära ja siis tagasi, nii et saan kohe kohe algavate jõulude puhul laulda: "Taas roolis ma ja sõitmas - sõitmas jõuluõhtuks koju, kuhu mujale siis veel?"