Ma nii tahtsin sel 30. märtsil postitust teha. Ei teagi nüüd, kas jõuan sellega mäele, sest veidi üle tunni on jäänud ja ma pole üle kuu aja mingit isiklikku ülestähendust teinud. Põhirõhk läheb nagu ikka ajakirjanduslikele tekstidele ajalehtedesse ja sotsiaalmeediasse, nii et oma mõtete kirjapanekule ei jäägi aega. Nii palju oleks aga öelda.
Taaskord on täiskuuaeg, nagu eelmisel ja vist ka üle eelmisel korral. Vaatasin just Tartu Ülikooli täiendusõppe õppeaine "Sissevaade psühholoogiasse" esimesi videoloenguid, millega alates sellest nädalast kuni mai lõpuni liitusin ning täheldasin, et ma olen ikka liialt pseudoteadustes kogu aeg. Noh kõik need horoskoobid, unenägude tähendused, Taro kaartid, kuu seisude seletused jne. Äkki see eelmisel nädalal üht tööalast tegevust tehes ja Facebooki läbi kammides silma jäänud täienduskoolitus psühholoogia teemal ongi märk, et peaks asjadele teaduslikult tehtud eksperimentide ja uuringutest saadud tulemustest lähtuvalt lähenema. Okei, mis ma jauran, tegelikult peaks lihtsalt rääkima, aga kellele, mida ja milleks? Nüüd ei teagi.
Mõtlen, et peaks laskma asjadel olla, nii nagu on, kuigi mõnes osas pole see mind kuhugi viinud. Samas aga võib-olla ei peagi, sest ma olen selles kohas ja ajas, kus ma olema pean. Ükspäev Maikeliga väljas jalutades meenutasin endale ja talle Põhja-Tallinna laulu "Lähen ja tulen" sõnu, et kõik muudkui lähevad ja tulevad, aga ma olen ikka veel siin, alati olemas. Iga kevad on nagu deja vu mingitest eelmistest kevadetest, nagu kadents, et 2017. aasta kordas aastat 2012 ja nüüd aasta 2021 kordab 2017. aastat. Isegi ansambel Põhja-Tallinn mängib nendes kõikides aastates mingit rolli ja nüüd ma olen juba paar nädalat seda jälle kuulama hakanud. Mis aga olulisim - taasleidsin jälle ühe vana sõbra, ainult selle vahega, et kui 2017. aastal olin mina vaimselt läbi, siis oli tema alati mu kõrval, lahutas meelt ja võtsime igast ägedaid asju koos ette, siis nüüd on vastupidi, et mina üritan teda sealt august välja tõmmata, kus ta parasjagu on.
Praegu on ümberringi esil nii tugev lahkuminekute laine, et millegi muuga polegi viimasel ajal tegeleda jõudnud. Küsides nüüd pseudoteaduslikult siis, et kas see on juhus, et mul eelmisel nädalal Facebookist see psühholoogia kursus silma jäi? Positiivse inimesena pidigi mu missioon olema aidata neid, kes seal kuristiku äärel on. Neid kõiki saab juba liiga palju sinna kurtistiku servale ritta ja ma ausalt ei tea, kuidas neid kõiki aidata, kuigi ma tahaksin. Ma ei väida, et ma nüüd psühholoogiks tahaksin saada, aga tean, et sellest kõigest, mis ma olen nii elus kui ka teoorias raamatute ja kooli kaudu (ka varasemalt õppeaineid psühholoogias läbides, siis kui Tartu Ülikoolis veel õppisin) on mul ikka miskit öelda ja edasi anda. Ma olen ise nii palju muutunud tänu sellele ja mul on hea meel, kui on neid, kes päriselt ka tahavad end arendada ja ennast ise aidata. Näiteks Jaanika ütles, et ma olen ta teejuht, kuigi tema minu kõrval leiutab veel jalgratast ehk siis jõuab nende teadmisteni alles nüüd, milleni ma ise juba ammu jõudsin, aga huvitav on seda teed tema puhul jälgida.
Käisime reedel Maikeliga Taevaskojas ja Valgesoos matkamas. Kusjuures ma ise käisin ka tol 2017. aasta kevadel seal, ise suures masenduses. Tookord oli ainult Ets kaasas, kellega ma nüüd selle sama reede õhtul veel üle pika aja taas kokku sain. Kõik on ikka nii huvitavas juhuslikus seoses. Igatahes sealt matkalt tulles vedasin Maikeli Annelinna raamatukokku, registreerisime ta sinna lugejaks ja otsisime psühholoogia riiulite vahelt mõned minu varem loetud ja talle soovitatud raamatud ja ta vaatas ka ise pealkirjade järgi endale lugemist, ise kõige selle juures imestades, kuidas õiged sõnumid teda õigel hetkel kõnetavad. Olgu selleks siis kasvõi Smilersi laul Annika: "Neid aegu tagasi ei saa", mis parasjagu raadiost tuli, kui me Taevaskotta sõitsime. Mul on hea näha teda avastamas ja püüdmas, kuigi on ka neid murdepunkte.
 |
| Maikeliga Valgesoos ja täiskuu |
Vahel tahaks kõigi jaoks kuidagi olemas olla, aga nagu ma ütlesin, siis neid inimesi, keda sealt mustast august välja tirida on nii palju kogunenud, et mul pole aega ega mahti kõigi jaoks olemas olla. Vähemalt ma ise tunnen, et ma ei jõua või ei tahagi vahel, tahaks üksi olla hoopis. Teinekord muutuvad need lood jälle liiga personaalseks, mind ennast kaasa tirides nende sisse. Vahel ehk tundubki, et teiste teele aitamise juures jääb oma elu justkui elamata. Meeletu energia ja aja kulu, mida oleks võinud panustada oma eesmärkide täitmiseks. Samas muidugi on igal asjal oma plussid ja miinused. See protsess iseenesest on huvitav ja tunne nii hea, kui näed arengut või märkad, et oled kellegi sealt kurtistiku äärelt kaugemale vinnanud. Mitte, et ma nüüd seda päriselt teinud oleksin, aga ma vähemalt püüan kuidagi suunata. Tihti ma ei oska muidugi õigeid sõnu leida või midagi öelda ja mõne inimesega ongi see kuidagi eriti raske. Siis lihtsalt oledki kuulaja rollis ja noogutad kaasa. Kuigi võin end neil hetkedel eriti kasutuna tunda, siis samas tean, et vahel polegi midagi öelda ja piisabki ainult kuulamisest, nii et teine saab südamelt kõik ära rääkida. Mulle on öeldud, et pakun seda stabiilsust.
Teisalt ma muidugi ütlen ka, et ma ainult räägin oma kogemuste, õpitu või tunde põhjal ja mu sõnad pole kuld. See ei pruugi alati paika pidada ja mind ei peagi kuulama. Ise on oluline mingite järeldusteni jõuda nähtu ja tehtu põhjal. Keegi teine ei saa ega tohigi öelda, kuidas keegi peaks käituma või olema.
Palju on ümberringi toimunud ja sel päeval, 30. märtsil ma oleksin tahtnud tegelikult kirjutada ühte personaalset kirja oma minevikule, aga analüüsides eilsel poolunetul täiskuuööl seda, siis otsustasin, et ma kirjutan endale, et jäta minevik rahule. Nad jõudsid loodetavasti õigesse kohta ja ma vaatan edasi, mis saab. Tahan tulevikku tundma õppida.
