Viimaste kuude jooksul üks kõige hingeminevamaid asju oli vist see, kui ma Annelinna trepikojas ootasin lifti, et üles 7. korrusele sõita, kui üks väike umbes 9-11 aastane tüdruk kõndis trepist alla ja laulis kogu südamest tänavusel Eesti laulul osalenud Johanna Eendra laulu "Miks sa teed nii?", mul endal need samad mõtted peas keerlemas. Ainult, et see väike tüdruk ei tea veel midagi nendest teemadest, millest see laul räägib. See kõik oli nii liigutav, kurb ja naljakas samaaegselt.
Muusika on see, mis loob hetki, meenutab mälestusi selgemalt, kui ei miski muu, kuid samas paneb neid ka unustama. Vahel tahaks aga üldse kõik hääletu peale keerata, et mitte ühtki heli kuulda, kui siis ainult hääli looduses, olgu selleks siis Võrtsjärve kohin Vehendil või linnulaul päikeseloojangu taustal, ise samal ajal rõdu peal teki sees istudes. Alati pole tümm ja bemm. Bemmi puhul eelistaks ka mootori nurrumist kuulata samamoodi nagu tormise mere kohinat Hiiumaal Sääre tirbis. Mulle meeldib, kui meri karjub, samamoodi nagu mulle meeldib kuulata, kuidas autod sõidavad. Hääled, mitte muusika.
Kõik kevaded on mu jaoks kuidagi kummalised. Aeg, mil peaks kõik algama, aga alati lõppeb. Kool lõppeb, inimesed surevad, lähevad või kaovad jne. Vahel kaod ise koos nendega ära. Ühel hetkel avastad end rääkivat vaid lugusid olnust. Oled jõudnud jälle nullpunkti.
Aeg ei saa otsa või siis saab? Istud maha ja mõtled, et nüüd on vaikus, isegi siis suudab saatus luua taas uusi teid ja astud jälle edasi. Tripid oma lõputul teel. Edasi-edasi-edasi. Ise ka ei tea, kuhu?Inimesed tegutsevad minu arvates väga sihipäratult.
Kui ma ütlesin, et aastaga on paljud tagasi tulnud, siis Malla näiteks ütles, et see on üks väga imelik aasta, sest paljud ühendused on just katkenud. Ei teagi, millest see tuleb. Kas inimesed leiavad ennast või just on midagi kaotanud? Küsimusi on palju, vastuseid vähe.
Ühel laupäeval istusime sõpradega Palojärve ääres. Mingil hetkel avastasin end jälle sügavamõtteliselt vestluselt. Jäime Jaanikaga jutustama. Ta on ka ehk neid inimesi, kes süveneb elu pisiasjadesse, loeb ja areneb. Olin ammu täheldanud juba tema elus optimismi ja pessimismi tugevaid kokkupõrkeid, mille tulemusena on ta oma elus seal punktis, kus ta praegu on. Ta tuli minu juurde ja ütles, et tead, ma sain sinult eeskuju elada nii, nagu meeldib - julgeda ette võtta ja teha tööd, mis meeldib. Nüüdseks on ta lõpetanud oma elus ühe peatükki ja sukeldunud seiklustesse Ungaris, kus ootavad teda ees asjad, mida ta on tahtnud alati teha. Sarnasel teemal rääkisime ka Joeliga, kes on pikemat aega juba Inglismaal ja valmistub lähikuudel Austraaliasse minema. Ja ma ainult julgustan kõiki tegema asju, mis ei luba istuda mugavustsoonis. Kui sa pole rahul sellega, mida sa praegu teed, kellega oled või kus sa oled, siis tee otsustavaid samme selle suunas, mis looks rahulolu ja paremat reaalsust ning täidaks unistusi.
Mul on siiralt hea meel, kui inimesed toovad mind mu enda sõnadega tagasi mu enda tõekspidamiste juurde, mida ma vahel isegi unustama kipun. Mu enda sõnad, mis on teiste poolt omaks võetud, annavad mulle endale jõudu. Täpselt nagu need 2011. aasta blogipostitustes öeldud ja tehtud ajad, mida Jaan pärast nende lugemist mulle meenutas. Ta küsis, et kuhu on kadunud see rõõmus ja energiline tüdruk? Vastasin talle, et ilmselt on elu selle energia vähehaaval ära neelanud. Ei teadnud siis veel, mis mind ees ootab, olin tollal ehk liiga sinisilmne, elumuredest räsimata. Nüüdseks näinud nii mõndagi, siis ei hüppa enam nii kõrgele ega karju kaugele.
See kõik paneb aga mõtlema nendele elurõõmudele, elu pisiasjadele, mis vajaksid igapäevast meelde tuletamist. Ma võin oma jutuga teisi motiveerida ja julgustada tegema hullujulgeid asju, teooria on iseenesest ju hea, aga ise võiks ka seejuures oma sõnadest kinni haarama hakata ja tegutseda, aga siis tulevad mängu kõiksugu agad. Mitte, et see alati nii oleks, aga ma tunnen, et ma võiks rohkem vabastada end ümbritsevast ja rohkem nautida. Keegi peaks pidevalt mulle mu enda seisukohti meelde tuletama, et ma elaks rohkem ka ise oma sõnade järgi. Olgu selleks siis tundmatus kohas keset ööd vette hüppamine või sõitmine lennujaama, et päriselt minna paikadesse, kuhu olen kogu aeg unistanud minna. Vihjeks siis, et hakkasin eelmisel pühapäeval lugema Tanel Saimre raamatut "Minu Norra", kuigi üks õhtu lõkkeleeki vaadates rändasid mõtted kaugemalegi.
Ma olen viimasel ajal hakanud mineviku, oleviku ja tuleviku seisukohalt asju uuesti läbi vaatama ning näen mingeid asju täiesti uuest perspektiivist ning tunnen, et selja taga kinni vajunud ustele on tulemas midagi, mida ma kogu aeg oodanud olen, aga ma ei tea veel, mis see on. Olulise tõuke selleks ongi andnud inimesed, kes mind ümbritsevad, tänu kellele ma tunnen end hästi ja hakkan rohkem endasse uskuma. Ükspäev mu parim sõber ütles mulle: "No sul olen ju mina ja seda igavesti," ning ütles, et ta usub, et ma saavutan veel elus midagi suurt ja võimast.
Jaan ka motiveerib mind bakalaureusetööd kogu aeg kirjutama: "Sul on keskelt läbi 8 tundi aega päevas seda kirjutada, arvestades tänast vestlust oleks sul juba kolmveerand valmis. Sinu mõte ja su kirjutamis kiirus on teisel tasemel kui tava inimestel."
Selliste sõnade peale ma võin isegi selle bakalaureusetöö lõpuks valmis saada, kuigi ma olin umbes kuu aega tagasi veel arvamusel, et ega midagi ei juhtu ka, kui ma seda see aasta valmis ei saa. Malla ütles ka, et ei tule kõne allagi ning sisendas igal Tartus tehtud jalutuskäigul, et ma saan sellega hakkama. Kõik ütlevad tegelikult seda mulle, et ma olen seni kõigega hakkama saanud, et miks siis nüüd ei peaks saama? Nüüd ma ikka püüan endast maksimumi anda, kuigi mõnipäev üldse ei jõua ega viitsi, uni tuleb peale jne. Praegu ka istun siin Rõuges ja ema on viimsele piirile aetud, sest ta peab omasõnul kikivarvukil käima ega saa midagi teha, sest noh PALUN VAIKUST, MA ARENEN SIIN PRAEGU! Aga temal on vaja käia ja segada mind, pesumasin tööle panna jne.
Et jah, kuskil pole hetkel tõelist rahu ega vaikust ning kõik pole roosiline. Janno ütleb ikka mulle, et ma elan liiga muinasjutus, aga vahepeal fairytale gone bad ja saatust pole olemas. Ta vähemalt suudab mind aeg-ajalt maa peale tuua ja realistlikult mõtlema panna.
Ma usun, et me kõik õpime üksteiselt midagi ja täiendame üksteist. Nagu Jaan ütles: "Läbi sinu õpin enda kohta nii palju uut," kui talle kaljukitsedest ning nende isikuomadustest rääkisin, sest me mõlemad oleme kaljukitsed.
Või siis Kristo, kellega ma tema sünnipäevast alates jälle suhtlen. Oleme ka päris palju vestelnud ja siis ta ükspäev ütles: "Sa oled ainuke inimene, kellega saan lahtine jälle olla, mingi lambist paar päeva suhelnud aind. Ma olen nii kinnine teiste suhtes ja ei usalda kedagi,ma ei tea miks."
Muidugi on mul rõõm seda kõike kuulda olnud. Ükski kohtumine pole juhuslik ja ükski lahkumine pole veel kõige lõpp. Maailm loob pidevalt uut. Mis ühel hetkel tundub võimatu, on teisel hetkel juba võimalik. Öeldud sõnadega on sama. Tõekspidamised pidevalt muutuvad ja me räägime ise oma sõnadele vastu. Vahele oleme lihtsalt otsustusvõimetud ega tea, mis on õige. Peamine on aga see, et alati on võimalusi, mida järgi proovida ja siis selle pinnalt järgmisi samme teha. Muidu jäämegi samale jooksuringile jooksma.
