Enam polegi palju jäänud

Ülikooli lõpp juba paistab, kuigi oma bakalaureusetöö teema meisterlikust käsitlemisest on asi kaugel. Pole sugugi rahul, kuid samas tunnen, et mul pole enam rohkem midagi öelda. Las ta siis olla nii, nagu on.
Istusime eelmisel teisipäeval loovkirjutamise rühmaga Toomemäel ja tegime viimast harjutust - sulgesime silmad, et siis mõned minutid hiljem panna kirja oma mõtted ja tunded. Need on nüüd siin:

Kevad on, aga külmavaresel on külm. Üks kraaksub praegu puu otsas, tal vist pole. Siin on üks teine suve ootsuses, istumas kevadrohelisel tekil, ümberringi maasikad. Noh, need on ainult tekil piltlikul kujul. Külm on. Miks suvi juba ei tule? Ma ei suuda enne muust mõeldagi kui lõputööst. Nädal aega veel. Loodame, et siis on soojem, veelgi rohelisem ja päike paistab. Miski rõhub, tunnen vaid külma karget lõhna, kuigi võiks tunda kevadet, ei tunne. Ainult kuulen kiirabi hoiatavat sireeni. Kas ma saan ikka kõik valmis?

Otsida, leida, kaotada või võita?

Viimaste kuude jooksul üks kõige hingeminevamaid asju oli vist see, kui ma Annelinna trepikojas ootasin lifti, et üles 7. korrusele sõita, kui üks väike umbes 9-11 aastane tüdruk kõndis trepist alla ja laulis kogu südamest tänavusel Eesti laulul osalenud Johanna Eendra laulu "Miks sa teed nii?", mul endal need samad mõtted peas keerlemas. Ainult, et see väike tüdruk ei tea veel midagi nendest teemadest, millest see laul räägib. See kõik oli nii liigutav, kurb ja naljakas samaaegselt.

Muusika on see, mis loob hetki, meenutab mälestusi selgemalt, kui ei miski muu, kuid samas paneb neid ka unustama. Vahel tahaks aga üldse kõik hääletu peale keerata, et mitte ühtki heli kuulda, kui siis ainult hääli looduses, olgu selleks siis Võrtsjärve kohin Vehendil või linnulaul päikeseloojangu taustal, ise samal ajal rõdu peal teki sees istudes. Alati pole tümm ja bemm. Bemmi puhul eelistaks ka mootori nurrumist kuulata samamoodi nagu tormise mere kohinat Hiiumaal Sääre tirbis. Mulle meeldib, kui meri karjub, samamoodi nagu mulle meeldib kuulata, kuidas autod sõidavad. Hääled, mitte muusika.
Kõik kevaded on mu jaoks kuidagi kummalised. Aeg, mil peaks kõik algama, aga alati lõppeb. Kool lõppeb, inimesed surevad, lähevad või kaovad jne. Vahel kaod ise koos nendega ära. Ühel hetkel avastad end rääkivat vaid lugusid olnust. Oled jõudnud jälle nullpunkti.
Aeg ei saa otsa või siis saab? Istud maha ja mõtled, et nüüd on vaikus, isegi siis suudab saatus luua taas uusi teid ja astud jälle edasi. Tripid oma lõputul teel. Edasi-edasi-edasi. Ise ka ei tea, kuhu?Inimesed tegutsevad minu arvates väga sihipäratult.
Kui ma ütlesin, et aastaga on paljud tagasi tulnud, siis Malla näiteks ütles, et see on üks väga imelik aasta, sest paljud ühendused on just katkenud. Ei teagi, millest see tuleb. Kas inimesed leiavad ennast või just on midagi kaotanud? Küsimusi on palju, vastuseid vähe.
Ühel laupäeval istusime sõpradega Palojärve ääres. Mingil hetkel avastasin end jälle sügavamõtteliselt vestluselt. Jäime Jaanikaga jutustama. Ta on ka ehk neid inimesi, kes süveneb elu pisiasjadesse, loeb ja areneb. Olin ammu täheldanud juba tema elus optimismi ja pessimismi tugevaid kokkupõrkeid, mille tulemusena on ta oma elus seal punktis, kus ta praegu on. Ta tuli minu juurde ja ütles, et tead, ma sain sinult eeskuju elada nii, nagu meeldib - julgeda ette võtta ja teha tööd, mis meeldib. Nüüdseks on ta lõpetanud oma elus ühe peatükki ja sukeldunud seiklustesse Ungaris, kus ootavad teda ees asjad, mida ta on tahtnud alati teha. Sarnasel teemal rääkisime ka Joeliga, kes on pikemat aega juba Inglismaal ja valmistub lähikuudel Austraaliasse minema. Ja ma ainult julgustan kõiki tegema asju, mis ei luba istuda mugavustsoonis. Kui sa pole rahul sellega, mida sa praegu teed, kellega oled või kus sa oled, siis tee otsustavaid samme selle suunas, mis looks rahulolu ja paremat reaalsust ning täidaks unistusi.

Mul on siiralt hea meel, kui inimesed toovad mind mu enda sõnadega tagasi mu enda tõekspidamiste juurde, mida ma vahel isegi unustama kipun. Mu enda sõnad, mis on teiste poolt omaks võetud, annavad mulle endale jõudu. Täpselt nagu need 2011. aasta blogipostitustes öeldud ja tehtud ajad, mida Jaan pärast nende lugemist mulle meenutas. Ta küsis, et kuhu on kadunud see rõõmus ja energiline tüdruk? Vastasin talle, et ilmselt on elu selle energia vähehaaval ära neelanud. Ei teadnud siis veel, mis mind ees ootab, olin tollal ehk liiga sinisilmne, elumuredest räsimata. Nüüdseks näinud nii mõndagi, siis ei hüppa enam nii kõrgele ega karju kaugele.
See kõik paneb aga mõtlema nendele elurõõmudele, elu pisiasjadele, mis vajaksid igapäevast meelde tuletamist. Ma võin oma jutuga teisi motiveerida ja julgustada tegema hullujulgeid asju, teooria on iseenesest ju hea, aga ise võiks ka seejuures oma sõnadest kinni haarama hakata ja tegutseda, aga siis tulevad mängu kõiksugu agad. Mitte, et see alati nii oleks, aga ma tunnen, et ma võiks rohkem vabastada end ümbritsevast ja rohkem nautida. Keegi peaks pidevalt mulle mu enda seisukohti meelde tuletama, et ma elaks rohkem ka ise oma sõnade järgi. Olgu selleks siis tundmatus kohas keset ööd vette hüppamine või sõitmine lennujaama, et päriselt minna paikadesse, kuhu olen kogu aeg unistanud minna. Vihjeks siis, et hakkasin eelmisel pühapäeval lugema Tanel Saimre raamatut "Minu Norra", kuigi üks õhtu lõkkeleeki vaadates rändasid mõtted kaugemalegi.
Ma olen viimasel ajal hakanud mineviku, oleviku ja tuleviku seisukohalt asju uuesti läbi vaatama ning näen mingeid asju täiesti uuest perspektiivist ning tunnen, et selja taga kinni vajunud ustele on tulemas midagi, mida ma kogu aeg oodanud olen, aga ma ei tea veel, mis see on. Olulise tõuke selleks ongi andnud inimesed, kes mind ümbritsevad, tänu kellele ma tunnen end hästi ja hakkan rohkem endasse uskuma. Ükspäev mu parim sõber ütles mulle: "No sul olen ju mina ja seda igavesti," ning ütles, et ta usub, et ma saavutan veel elus midagi suurt ja võimast.
Jaan ka motiveerib mind bakalaureusetööd kogu aeg kirjutama: "Sul on keskelt läbi 8 tundi aega päevas seda kirjutada, arvestades tänast vestlust oleks sul juba kolmveerand valmis. Sinu mõte ja su kirjutamis kiirus on teisel tasemel kui tava inimestel."
Selliste sõnade peale ma võin isegi selle bakalaureusetöö lõpuks valmis saada, kuigi ma olin umbes kuu aega tagasi veel arvamusel, et ega midagi ei juhtu ka, kui ma seda see aasta valmis ei saa. Malla ütles ka, et ei tule kõne allagi ning sisendas igal Tartus tehtud jalutuskäigul, et ma saan sellega hakkama. Kõik ütlevad tegelikult seda mulle, et ma olen seni kõigega hakkama saanud, et miks siis nüüd ei peaks saama? Nüüd ma ikka püüan endast maksimumi anda, kuigi mõnipäev üldse ei jõua ega viitsi, uni tuleb peale jne. Praegu ka istun siin Rõuges ja ema on viimsele piirile aetud, sest ta peab omasõnul kikivarvukil käima ega saa midagi teha, sest noh PALUN VAIKUST, MA ARENEN SIIN PRAEGU! Aga temal on vaja käia ja segada mind, pesumasin tööle panna jne.
Et jah, kuskil pole hetkel tõelist rahu ega vaikust ning kõik pole roosiline. Janno ütleb ikka mulle, et ma elan liiga muinasjutus, aga vahepeal fairytale gone bad ja saatust pole olemas. Ta vähemalt suudab mind aeg-ajalt maa peale tuua ja realistlikult mõtlema panna.
Ma usun, et me kõik õpime üksteiselt midagi ja täiendame üksteist.  Nagu Jaan ütles: "Läbi sinu õpin enda kohta nii palju uut," kui talle kaljukitsedest ning nende isikuomadustest rääkisin, sest me mõlemad oleme kaljukitsed.
Või siis Kristo, kellega ma tema sünnipäevast alates jälle suhtlen. Oleme ka päris palju vestelnud ja siis ta ükspäev ütles: "Sa oled ainuke inimene, kellega saan lahtine jälle olla, mingi lambist paar päeva suhelnud aind. Ma olen nii kinnine teiste suhtes ja ei usalda kedagi,ma ei tea miks."
Muidugi on mul rõõm seda kõike kuulda olnud. Ükski kohtumine pole juhuslik ja ükski lahkumine pole veel kõige lõpp. Maailm loob pidevalt uut. Mis ühel hetkel tundub võimatu, on teisel hetkel juba võimalik. Öeldud sõnadega on sama. Tõekspidamised pidevalt muutuvad ja me räägime ise oma sõnadele vastu. Vahele oleme lihtsalt otsustusvõimetud ega tea, mis on õige. Peamine on aga see, et alati on võimalusi, mida järgi proovida ja siis selle pinnalt järgmisi samme teha. Muidu jäämegi samale jooksuringile jooksma.

Pole saadaval

Ma peaksin tegelikult praegu oma bakalaureusetööd kirjutama, aga selle asemel olen ma jälle siin, et blogi kirjutada. Ja siis kõik veel ütlevad, et kui ma seni kõik asjad tehtud olen saanud, siis saan nüüd selle ka tehtud. Ma ei tea ainult, miks ma ise sellesse ei usu. Või miks ma endasse ei usu? Asjad kuidagi jooksevad vahel nii käest ära. Aga nagu ma Jaanile reedel ütlesin, siis jutuga saab alati suurema draama teha, kui asi tegelikult väärt on. Natuke üle kuu aja veel kooli jäänud ja siis võiks nagu sellega ühele poole saada, kuigi paljud pressivad mulle sügisel magistrisse minekut peale, aga selle vastuseks on minu poolt kindel "Ei!". Ehk kunagi tulevikus? Võib-olla, kindlasti, kes teab..

Kuna eelmise postituse fookus oli enamjaolt ühel inimesel, siis mõtlesin nüüd kirjutada midagi veel neile, kes mu blogipostitusi ootavad ja loodavad siit oma nime leida. Näiteks mu totud, kelle pärast ma eelmisel suvel üldse jälle kirjutamist alustasin. Rääkisin Piretile seda, kuidas ma ikka Joosepi ja Kaarli pärast kirjutan, siis ta oli nii liigutatud ja ütles: "Niiii armas."

Joosep ja Piret on nüüd koos. See oli jälle selline ootamatu leid. Inimesed, keda olen tundnud nii kaua, aga keda poleks osanud eelnevalt kuidagi omavahel seostada. Eks see tuli me kõigi jaoks toohetk üllatusena. Inimeste teed ongi tegelikult täis üllatusi. Ma ise olen ka üsna tihti oma valikute üle üllatunud. 

Jaanika ütles nende kohta ikka hästi: "Teid om ka nüüd ta aamorinuul tabanuq."

Rääkides veel totudest ja kogu sellest "2011" seltskonnast, siis ega pärast seda, kui me jaanuaris Litsmetsas Martini juures käisime, millest ka siin kirjutasin, polegi me kõik rohkem kokku saanud. Enne Martini ära minekut pidime kokku saama, aga Joosep ja Kaarel lasid üle. Ühel oli vaja deidile minna ja teine remontis autot, nii et minu ja Martini plaanist reede õhtul ringi sõita ei tulnud midagi välja. Martin: "Solv 2 aastat, pidime täna koosoleku tegema. Eks võtan napsi ja võtan kaks."

Mina tiksusin üksi oma nimepäeval Võrus, kuni Dewo linna tuli ja Martin hakkas üksi kodus jooma. Pärast saatis meile video, kuidas ta laulab Push up'i laulu "Musi". Järgmine päev, kui Joosepiga Rõuges kokku saime, siis vaatasime ja naersime täiega seda. Martin ikka oskab. Kaarel veel küsis pärast: "Kõik korras ikka?"

Martin: "Dunno!"

Peale seda oli tükkaega vaikus. Meie ikka rääkisime, aga Martin mitte, nii et ükspäev hakkas Kaarel muudkui kirjutama: "Head sõbrapäeva Martiini, ma tean ja, et ahelkirja saatsid mulle, ma ei reageeri neile," ja siis jätkas: "Miks Martin ei räägi? Martin, kas sa oled saadaval? Martin, ma tahaks vestelda. Martin Kroon, vasta mulle!"

Mina: "Pohmakas äkki."

Joosep: "Ta pole saadaval."

Kaarel: "Martin, tule saadavale."

Lõpuks Martin vastas: "Jou, saadaval."

Kaarel: "Martin ära mängi kättesaamatut."

Martin: "Pühapäeviti ikka."

Kaarel jõi toopäev, olime Joosepiga Võrus ja ootasime teda ja Mari-Liisi linna, aga neil läks aega. Samal ajal ikka naersime, kuidas Kaarel Martinit igatses ja kogu aeg me chatis talle kirjutas. Kaarel: "Mul on igav, Martin vähemalt viitsiks juua koos."

Mingi aeg peale seda, naistepäeval oli see vist, saime Kaarliga kahekesi linnas kokku. Joosep pidi ka tulema, aga nad käisid Pireti ja teistega bowlingus ja siis korra käisid pärast seda Võrust läbi, nii et me chillisime Kaarliga kahekesi terve õhtu. Käisime öösel seda Wabaduse rongi Võru raudteejaamas vaatamas, aga G4S-i turva tuli autost välja ja rääkis vene keeles midagi kellast. Ma mõtlesin alguses, et ta küsis, mis kell on, aga siis lõpuks jõudis kohale, et ta pidas silmas seda, et sel kellaajal ei peaks me seal olema. Meid aga ei huvitanud see eriti, vaatasime rongid üle ja jalutasime tagasi autosse.

Viimane "kokkusaamine" oli pärast Võhandu maratoni, kui me pidime Joosepi, Pireti, Anti, Siiri ja Jaanikaga Palojärve äärde grillima minema. Kutsusin Kaarlit ka, aga nad läksid Mari-Liisiga Andresse grillima, alles pärast kui mina oma autoga ja Joosep koos Pireti ja ta bemmiga hakkasime Põlva Selveri parklast välja sõitma, sõitis just Kaarel Golf 2-ga mööda ning kirjutas pärast, et ta ei teadnud, et ma Joosepiga grillima lähen, muidu ta oleks ka vist tulnud. 

Eelmisel laupäeval oli üldse naljakas see, kuidas me Kaarliga kogu aeg erinevates kohtades olime. Hommikul olin mina Põlvas, aga tema oli maal. Pärast sõitis maalt tulles Leevakult läbi, aga ma unustasin mainida, et ma seal olin. Mina: "Ma ei tulnud sellepealegi kohe."

Kaarel: "Hää siis, et üldse tulid."

Mina: "Sorri no, parem hilja, kui mitte kunagi."

Kaarel: "Mõnikord tead, on parem kui mitte kunagi ei tule mõne asja peale.." ja ma täitsa mõistsin teda. Aga las see jääda.

Igatahes oli tore, et õhtul kasvõi korraks mööda minneski kõik üksteist nägime. 

See reede ka pidime kokku saama, Joosepit ja Piretit korra nägin, aga Kaarel ei jõudnudki Võrru. Kavatsen nüüd rohkem aega ja nädalavahetusi jälle Võrus hakata veetma, nii et ehk on lootust, et me kõik jälle kokku saame ja koos midagi teeme. 

Ja jälle avastan ma end mõttelt, et ma tahan kogu aeg kõike muud teha, kui kodus õppida. Pole terve see nädal jälle väga midagi teinud ega õppinud. Kolmapäeval oli nii hull koolipäev, et viimanegi motivatsioon läks jälle ära. Neljapäeval puhkasin ja mõtlesin, et siis reedel õpin ja alles õhtul lähen Võrru, aga pärast seda, kui ma pool päeva üritasin end kokku võtta, läksin ikkagi varem Võrru, sain isaga kokku, siis Henriga, pesin autot, käisin sugulaste juures ja läksin siis õhtusöögile. Auto pesemisega sai ka nalja. Saatsin Joosepile ja Kaarlile pildi oma maja taga seisvast puhtast autost, mille peale Joosep küsis: "Kallasid vannitoast vett peale v? Käisite koos dušši all. Romantika."

Mina: "Krissu vanaema viskas kannuga aknast vett, nagu vanasti."

Pärast rääkisin väljas istunud Krissu vanaemale ka seda, siis tal ei meenunud alguses see, kuidas ta alati aknast kannu või kruusiga vett viskas, kui me akna all istusime, aga lõpuks hakkas ikka meenuma midagi. Olid ajad. 

Tagurpidi-Ants

Vanad asjad löövad mul tihti pea sassi. Need korduvad mustrid ja sügavad jäljed ju ei kustu. Nii nende asjade peale mõeldes juhtub see, et ma pole mitu päeva jälle muust mõelnud.
Need read kirjutasin ma tegelikult pärast 1. septembril toimunud põhikooli klassikokkutulekut, aga kuna praegu on mul jälle sama tunne, siis mõtlesin seda teemat edasi arendada ja üle pika aja ühe postituse kirjutada, sest ma hakkasin koolis loovkirjutamise õppeaine raames osa oma elulugu kirja panema ja võtsin selle aluseks oma gümnaasiumis kirjutatud blogipostitused. Hämmastaval kombel on hakanud peale seda toimuma eriskummalisi juhuslikke kohtumisi inimestega sellest ajast või ka üldiselt on viimase aasta jooksul mu ellu tagasi tulnud inimesed, kes olid kaua eemal. Ma ei teagi kohe, kust nüüd alustada. Kas sellest, kuidas ma oma parima sõbra eelmisel suvel tagasi sain; heategevuslikul 5miinuse kontserdil juhuslikult gümnaasiumi klassiõde Eliiset kohtasin ning temaga pikemalt vestlema jäin; Piksepini karika viimasel etapil Jaaniga üle mitme aasta kohtusin ja pärast seda suhtlema jäin; või siis see, et Henri on jälle Võrus tagasi, me eile õhtupoolikul Nooruse parklas seisime ja rääkisime, et nende seitsme aastaga pole me suhtluses ikka midagi muutunud - on kevad, me seisame parklas ja räägime juttu ning ta ehitab juba kolmandat rullikat, mille valmimist me kumbki ära ei jõua oodata.
Teoorias ei soovitata elada minevikus, vaid vaadata tulevikku, aga paratamatult olen mina see, kes kaevab pidevalt vanu asju üles. Olgu selle põhjuseks siis mu liiga hea mälu või soov mälestusi taaselustada. Siinkohal muidugi pole tegemist otseselt kaevamisega, vaid pigem millegi jätkamisega. Kaugem minevik tundub turvalisem, sest mida kauem aega möödas on, seda helgema ja täiuslikumana mälestused tunduvad. Mäletame ju ikka rohkem häid asju. Samas kui alles viimased paar kuud tagasi toimunud sündmused on meeles kogu oma rõõmude ja muredega ning neid ei suuda veel distantsilt vaadata ega hinnata.
Oskar Luts on oma jutustuses "Soo" öelnud järgmist: "Mida kaugemale selja taha sündmused jäävad, seda lähemal nad näivad. Möödunud sündmustest oleme rohkem mõtelnud, oleme nendest enam-vähem selgusel, kuna hiljutised, mis pealegi lõpule pole jõudnud, heljuvad tumedas kauguses."
Ühesõnaga kõik need kauged mälestused on viimasel ajal aset leidnud segaste asjade kõrval mõjunud nii tervendavalt. Vahel kui ma loovkirjutamise ülesannet teen ja nende üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstidega töötan, siis ma suudan end kohati sellesse aega tagasi mõelda, tunda samu emotsioone ja sidet nende inimestega, kellega tegelikult pole juba aastaid enam suhelnud. Seda suurem ongi rõõm mõnda neist jälle üle pika aja kohata ja rääkima jääda, justkui vahepealset aega poleks olnudki, nagu me eile Henriga täheldasime.
Teisalt on jälle hea nende aastatetaguste tekstide seest ennast avastada. Näiteks tekst sellest, kuidas 12. klassis esimeses psühholoogia tunnis tegi õpetaja meie klassiga ühe testi, milleks pidime algselt 10 ringi joonistama. Alati sai kahe asja vahel valida, aga kui ei tahtnud, siis ei pidanud valima. Paljudel klassikaaslastel tuli ringidest puudus, sest nad olid liiga ahnelt valikuid teinud. Alguses olid sellised tavapärasemad asjad nagu maja ja auto. Ma valisin auto, mis võttis ühe ringi. Edasi oli igasuguseid valikuid seal veel. Ma ei mäleta neid, sest ma ei valinud eriti midagi, ju need polnud siis minu jaoks tol hetkel olulised. Valisin hoopis tippu jõudmise, populaarsuse ja selle, et saaksin aasta aega vaba elu elada – saan teha mida tahan, käia, kus tahan, nii et ressurssi on piisavalt.
Õpetaja pärast küsis, et kes selle valis.. Ma olin ainuke. Tõstsin käe. See viimane valik läks alguses maksma kaks ringi, aga lisaks võttis see veel ühe ringi ära. Mul ja Raunol jäi kõige rohkem ringe (kolm ringi) üle. Hiljem pidime kõik ühekaupa ütlema oma nime ja selle, kes tulevikus olla tahaksime. Enamuselt tulid vastused: pere, töökoht jne. Vastupidiselt teistele, vastasin, et tahan olla multifunktsionaalne: ajakirjanik, fotograaf ja free life, mille peale õpetaja ütles, et siis ta üldse ei imesta, et ma selle ühe aasta vabalt käia/teha võimaluse valisin. Ma olin alati tahtnud sellist elu elada ja sellepärast ilmselt ei astunud ma ka pärast gümnaasiumit kohe ülikooli.
Eile kui me Jaanile rääkisin oma elust, siis mõtlesin, et kõik on nii läinudki, nagu ma tookord kooli ajal arvasin või soovisin. Ma rääkisin eile üldse väga palju. Nii juhtub alati, kui ma kohtan inimesi, keda tundsin siis, kui ma olingi väga jutukas ja palju teistsugusem sellest "minast", kes ma olen praegu. Ja selline praegune "mina" mulle tegelikult üldse ei meeldi. Sellepärast mul ongi hea meel, et vanad tuttavad ja sõbrad suudavad minus esile tuua selle vana hea "mina", kes mulle rohkem meeldis.

Vaatamata sellele olid mul eile siiski eelarvamused enne Jaaniga õhtusöögile minekut, sest ma mõtlesin eelnevalt korduvalt sellest, et huvitav, millest me räägime või kas meil üldse on millest rääkida, kuna käisime küll ühes koolis ja kooris laulmas, aga olime vaid tuttavad, mitte sõbrad. Peale kooliaega ei teadnud ma temast mitte midagi. Niisiis mõtlesin, et küsin temalt kohe esimese asjana, et kuidas ta kõik need aastad elanud on. Minult pole ilmselt mõtet sama asja küsida, sest fotograafina on see kõik nagunii mu piltidelt nähtav olnud kõik need aastad. 

Viimastel kordadel on mu piltide peale muidugi sattunud ka Jaan, kes mind õhtusöögile kutsus selle heastamiseks, et nad Alfrediga mind Võhandu maratonil oma kanuusse ei võtnud, kuigi kutsusid mind kaldalt endaga kaasa. 

Lõpptulemusena aga eile kohe, kui me kokku saime, ei jõudnudki ma oma küsimuseni, sest meil oli esimesest hetkest peale nii palju omavahel rääkida ja sain oma esitamata küsimusele spontaanselt juba vestluse käigus vastuse. Temaga on nii tore rääkida.

Jaan ütles, et ta ei tunne vahel inimesi ära, kes talle poes "tere" ütlevad. Sellest lähtuvalt tekkis mul küsimus, et kuidas ta siis mind nii palju aastaid hiljem mäletab üldse. Seepeale ütles ta, et kui inimesega kolm aastat ühes koolis ja kooris laulmas käia, siis nagu peaks mäletama. Samas need kaks asja läksid omavahel ikkagi vastuollu ja lõpuks jooksis meil mõlemal juhe kokku. Üldiselt me otseselt ei suhelnud, sest ta käis gümnaasiumi ajal lihtsalt nii vales klassis. Kui 12ndikud ja 10ndikud suhtlesid väga tihedalt pärast rebaste ristimist üksteisega, siis 11. klass oli see, kes sellest kõigest kõrvale jäi ja ma ilmselt poleks Jaaniga nii paljugi suhelnud, kui ma poleks otsustanud tagasi koori laulma minna. Fakt on aga see, et kooliajast on palju mälestusi, mida me mõlemad mäletame ja palju ühiseid sõpru või tuttavaid. Eile saime näiteks Tauriga kokku, keda ma polnud väga ammu enam kohanud. Teda oli samuti hea meel näha.

Juhused ja kokkusattumused, mis vestlusest välja tulid, olid ikka hämmastavad. Nagu ka see, kui ma saatsin Jaanile enne magama jäämist unejutuks muinasjutu asemel oma blogipostituse 2011. aasta laulupeost, kus on ka temast juttu ja ta lisaks ära mainis "Ottid" ehk kõik poistekoori poisid, keda nad Oti pärast kõik Ottideks kutsusid ja millepeale mul meenus, et üks nendest "Ottidest" istus meie kõrvallauas Ränduris, kus me söömas käisime. Tagantjärgi mõtlesin, et ta raudselt vaatas meid nähes, et midagi pole ikka muutunud ja inimesed käivad ikka endistviisi läbi. Vahel mulle tundubki, et vanad tuttavad on ikka palju lahedamad, kui uued. Aga just nende uute kaudu on võimalik jälle vanade juurde tagasi jõuda, mille näiteks ongi see Piksepini karikas, kuhu ma sattusin tänu oma uutele sõpradele ja tuttavatele ning seal siis Jaani nägin. Ühesõnaga elu pöörleb ringiratast, nii et lõpuks hakkab kõigi nende sündmuste keskel pea ringi käima.

Puänt

Vahel Joosep ja Kaarel tuletavad mulle ikka mu blogi meelde. Joosep ütleb, et kui mu blogi avada, siis on tema sünnipäev siin ikka veel ees (see oli 30. august) ja Kaarel küsib alati, et kuna ma blogi kirjutan. Mina aga korrutan kogu aeg, et ma ju ütlesin, et kui kool algab, siis läheb see kirjutamine lappesse - nii ka läks. Vahepeal on väga palju juhtunud ja õnneks on ka üks semester koolis jälle läbi, nii et nüüd saab mõned nädalad hinge tõmmata ja vahelduseks ka siia miskit üles tähendada.

Et mis vahepeal juhtunud on? - Nublu kirjutas näiteks laulu "TMT (tujud mitte tunded)". Iseenesest päris tähendusrikas lugu, mis jääb möödunud sügist meenutama. Ja noh "sa ütlesid, et sa oled blogger, ma ütsin mul on poogen" jne. Tgelt pole poogen, oma totudega aega veedan, siis ikka mõtlen, et tulen ja kirjutan. Peale eelmist reedet lubasin neile, et kirjutan kohe järgmisel päeval, aga täna on juba uus reede. Sorri, kutid. Parem hilja, kui mitte kunagi, nii et siit see postitus tuleb.

Sõitsin ja sõitsin, kuulasin muusikat ja mind valdas nii suur kurbus kuidagi. Aga Võru, kus ma viimasel ajal kahjuks aina vähem aega veedan ja mu kaks totut panevad kõik muu üheks õhtuks unustama. 

Käisin poes, tegin linnatiiru ja sain Kaarliga Määdi parklas kokku. Tundus juba kaugelt, et ta tuleb, kuigi auto polnud päris see. Hiljem siis selgus taaskord, et tal ikka ei vea autodega. Aga selleasemel, et mu küsimuse peale: "Vahepeal juhtunud ka midagi on?" kohe juhtunust rääkida, luges ta just meie ühisest chatist, et Joosep oli oma telefonist üle sõitnud. Sellepärast Joosep siis hetk tagasi mu kõnele ei vastanudki. See totu suudab alati oma telefoni kapoti peale jätta kui autot remondib ja nii ta selle banaaniks sõitiski. Positiivne oli see, et telefon vähemalt töötas pärast ja Joosep tuli ka Määdi parklasse. Ta oli eelnevalt kuskilt süüa võtnud ja siis driftis ümber minu ja Kaarli auto. Automaatkäigukast võimaldas muidugi tal samal ajal burksi süüa. Me täiega naersime, et Joosep nii ossiks ära läinud. Martin ütles pärast, et ainult amatöörid driftivad automaatkäigukastiga. 

Vahepeal oli Martin ka me chatis kirjutanud ja kutsus Litsmetsa külla. Ühe korra me juba Joosepiga käisime seal enne mu sünnipäeva. Nüüd siis läksime jälle, seekord neljakesi (Joosepi ema oli eelnevalt Joosepile nende koera Priidiku hoida toonud, nii et me trippisime Priidikuga tagaistmel kaasa). Mäletan, kuidas vanasti oli Joosepil pidevalt Priidik linnas kaasas. 

Tahtsin enne minekut veel Martinile hellata, aga telefoni vahetusega olid mul jälle mingid vanad numbrid välja ilmunud ja ma hellasin kogemata mingile valele inimesele. Rääkisin pika jutu ära ja siis lõpuks sain aru, et see polegi õige Martin. Siiani ei tea, kes see oli, mingi võõras vist. Pärast ta saatis kirjavigadega sõnumi: "Utle oma nimi mul ei tule meelte."

Sõitsime Litsmetsa, siis arutasime, et mis selle kohanimi tegelikult oli, kus Martin elas. Eelmisel korral, kui Joosepiga käisime, siis avastasime, et Martin ei ela mitte Litsmetsas, vaid Jõeperal. See on aga nii tundmatu nimi, et keegi ei teaks nagunii. Pealegi kõlab Litsmetsa palju kurioossemalt. 

Jõudsime Martini juurde, siis tüüp tuli kohe välja, mingi vana puhvaika seljas ja lajatas kohe meile: "No t*rakari," tervitas meid ja hakkas siis kohe jutustama igasuguseid naljakaid lugusid, nagu ikka.  

Põhiline lugu oli sellest, kuidas Martin eelmine suvi traktoriga otse üle mäe naabrimehe juurde läks. Martin: "Mõtlesin, et lähen ajan lolli möla niisama" ja sinna juurde käis ka väike jook. Teel suutis ta aga traktori ära lõhkuda, sest tee polnud just kõige sirgem. Lugu lõppes Martini sõnult järgmiselt: "Pärast sain vastu pead ka vanaisalt."

Kaarel: "Puänt" ja hakkas täiega naerma. Ma muidugi naersin seda Kaarli naerunägu jälle. 

Seni, kuni Joosep Priidikuga jalutas pärast pikka autosõitu, jutustas Martin väljas maja ees ikka edasi. Teema jätkus lampidega. Olgu selleks siis tema pea jobõnõi lamp või see, kuidas maja välisuks ja välilamp ke*ivad kokku, st töötavad sünkroonis - kui ukse teed lahti, läheb väljas lamp põlema. Seda muidugi Martin ka meile hoogsalt demonstreeris.

Lõpuks läksime tuppa istuma. Martin pakkus Priidikule koerakonservi ja Joosepile teed, kuigi Joosep tahtis vett. Ma panin Martinile mälupulgale oma sünnipäeva playlisti, millele pidi nimeks saama "Keera kõvemaks".

Martinil oli mu sünnipäeval kogu aeg mure lauludega. Ta kas pidevalt soovis mingit "head" lugu või siis kui vaikus oli mingi mängu ajal, siis ta kogu aeg protestis vaikuse vastu. Seekord Martin ütles ka, et tal on ikka nii mark mu sünnipäeva pärast. Vähemalt sai nalja, olgu selleks nii Martini prillid, mida pidevalt taga otsiti, samal ajal, kui need olid tal hoopis taskus või siis uued tantsusammud, millega nii mitmed teisedki sünnipäevalt kaasa läksid.

Küsisin Martinilt, et kas ta puhkuse ajal oma kodu lähedal, Triinu baaris ka käinud on, mille peale Martin ütles, et on küll kaks korda käinud ja jutustas, kuidas ta vanaisa oli omal ajal üks Triinu baari ehitajatest. Triinu baar on neile nii lähedal, eriti otse läbi metsa minnes. Martin rääkis, et vanasti käis ta ema kompassiga peol, kui otse läbi metsa sinna läks.

Rääkides vanadest aegadest, siis sai ikka seda kuldset 2011. aastat meenutatud, mil me kõik tuttavaks saime ja koos igasuguseid asju tegime. Martin: "Ostsin Nissan Almera 2010. aastal. Aasta enne kui me lolliks läksime."

Lolliks sai kohati tõesti ikka mindud, sellest on siin blogiski palju postitusi: Läti, Peipsi ja muud chillimised. Seekord sai suvilas käigust räägitud, mille juures täheldasin, et see suvila, kus me 2011. aastal sügisel käisime, oli sama, mida näitati filmis "Päevad, mis ajasid segadusse". Maailm on ikka väike. 

Liiklusmärgi teema juures ei saa me kunagi üle ega ümber Litsmetsa bussipeatusest, mille juures ka ära minnes kinni pidasime, sest Joosep ja Kaarel tahtsid näha, kuidas see silt nüüd on kinni keevitatud. Pidasime igasuguseid plaane, kuidas selle sealt ikkagi ära saaks, et kas võtaks terve postiga või lõikaks relakaga ära. Mul tekkis aga idee, et nüüd võiks pulli pärast ühe Litsmetsa bussipeatuse sildi tagasi posti külge viia. Minu sildil on kinnitused ka veel küljes. Paneks teise samasuguse sildi sinna toru külge, vaataks, mis näo teedevalitsus ja inimesed siis teevad. See oleks midagi uut kõikide nende varguste kõrval.

Mingi aeg tõi Martin oma drooni. Lambist Hiinast ostis katsetamiseks. See droon läks aga suht ruttu lolliks, mille peale Martin Joosepile ütles: "Sa keerasid midagi p**si nüüd," timmis siis midagi seal ja ütles endale: "Purjus peaga ei saa sellist aparaati juhtida."

Rääkisime veel juttu seal ja tegime nalja, aga läksime suht ruttu ära, sest Kaarel pidi Mari-Liisi Põlvast Võrru klubisse tooma ja kell oli juba nii palju, et ta napilt jõudis. Tagasiteel kuulasime R.V. süngelt häid lugusid natuke ja siis jälle Joosepi tüüpilist muusikat. Kaarel Põlva läks, siis chillisime Joosepiga ringi ja rääkisime pikalt juttu. Joosepil oli endiselt joogijanu, aga kuna ta autos oli nii palju sente, et need ei mahtunud enam kuhugi ära, siis soovitasin tal nende eest tanklasse juua ostma minna. Naersin ikka teda, et tal nii palju raha, et see ei mahu enam kuhugi ära. 

Kaarel tagasi tuli, siis pidi Joosep ära minema, sest Priidik oli juba nii traumeeritud Joosepi driftimisest ja nii pikalt autos olemisest. Me jäime Kaarliga veel linna. Mul oli jälle Volkswageni vaimustus tekkinud, nii et plaanisin järgmine päev Golfiga jäärajale minna. Selleks läksime Kaarliga Palometsa ühte rada vaatama, aga öösel oli see kinni, nii et ei saanudki läbi sõita. Golfiga ei läinud ka järgmisel päeval kõik nii, nagu plaanitud, kuigi kaevasin ta paksu lume alt välja, vahetasin esirehvid ära ja sõitsin natuke ringi, aga plokikaan on ikka kõver, nii et pikka pidu jäärajal sellega vist poleks. Krt ma tahan ikka uut Golfi endale.