Keti lõpp

Mõni päev peab siuke "day off" olema, et hoogu võtta ja jõuaks järgmisel päeval kõik asjad ära teha. Esmaspäev oli täpselt siuke, et väljas oli jälle palav, nagu kõik rääkisid, aga ma ise olin samal ajal Rõuges oma jahedas korteris teki all ega suutnud end füüsiliselt kuidagi kokku võtta ja liikusin ainult kööki ja tagasi. See-eest aga sain inspiratsiooni Justin Petrone "Minu Eesti" raamatust, mida ma eelmises postituses juba mainisin ja, mida ma siis sellise hooga lugesin, et nüüdseks on mul kõik osad läbi loetud lõpuks. Kõigepealt lugesin kevadel selle esimese osa ja siis Terhi Pääskylä-Malmströmi raamatu "Minu Tallinn" ning kirjutasin neist eestlasi võrdleva 7leheküljelise essee. Kuna kooli ajal polnud aega lisalugemiseks, siis lubasin endale, et loen suvel ülejäänud Justin Petrone "Minu Eesti" osad läbi. Justin Petrone kirjutab üsna humoorikalt ja inspireerivalt. Nii ma siis temast innustatult nüüd kirjutan jälle, juba kolmandat postitust viimase 24 tunni jooksul.
Kirjutamise ja lugemise vahelduseks kutsus Karevi mind esmaspäeva õhtul Viitinasse lastega ujuma, lubades, et saab palju naerda. No ilmselgelt sai. Ta noorem tütar on selle ala spetsialist oma huvitavate märkustega. Pärast käisin veel Karevi ja ta kahe tütrega Võrus, sõime pizzat mõmmilimonaadiga ja käisime Hinni kanjonis, kuhu ma olen viimase paari nädala jooksul üsna palju jõudnud. Sain täna just oma esimese õpetaja Annika käest põhikooli klassi kokkutulekuks vanad fotod sellest, kuidas meie klassi 19 last käisid Hinni kanjonis matkal, aga ma olin see ainuke must, 20. lammas, keda polnud, sest mina sõitsin tollel ajal ainult rattaga ning keeldusin jala kuhugi minemast. Pärast Malla rääkis mulle, et nad käisid Pudrumäel (päriselt olemas) ja nägid piima jõgesid ja kusjuures ma kujutan seda siiani täpselt samamoodi ette, nagu siis, kui ta mulle sellest rääkis. Siis mul oli küll kahju, et ma matkale ei läinud. Eks pean nüüd tagant järgi neid kohti külastama, kuigi ka nüüd peamiselt ikkagi rattaga. Klassiga oleks ka tore matkaga muidugi, aga usun, et paljud enam ei viitsiks. Iseasi muidugi ka see, et paljud üldse kohale tulevad. Seda teemat ka pikalt ja laialt arutatud ja korraldatud. Täna sai kokkutuleku koht kindlaks lõpuks ja ma vaikselt tegelen siin erinevate videode ja piltidega, mida koos vaadata 10 aasta möödumise puhul Rõuge põhikooli lõpetamisest.

 Aa remonti ka teen Rõuges. Mind talvel juba häiris suuretoa ahi, millelt värvi maha koorus ja keset mardipäeva otsustasin ma peitli kätte võtta ja kogu kooruva värvi ahjult maha ajada. Pärast lubasin emale, et suvel renoveerin selle ära. Eelmisel neljapäeval hakkasin värvi maha kraapima, esmaspäeval kruntisin, täna krohvisin ja homme värvin üle. Ema on juba praegu tulemusest sillas, kuigi ta on selle aja jooksul nii palju vingunud, et mul viskas juba kopa ette. Tüüpilised vanemad - neil kogu aeg mingi häda. Vähemalt on "remondi Annika superstaar", sest Ring fm on viimistlustöödel parim kaaslane ja "Naabrist paremad" oleme ka, sest meil saab esimesena valmis. Naabrid lammutasid köögi ja koridori maha vahepeal ja nüüd ehitavad vaikselt tagasi. Lisaks sellele soojustatakse meie kortermaja ja vahetatakse keldriaknaid, nii et ühel hommikul leidsin katuse paigaldajana töötava Tobre oma maja keldrist - tüüpiline eestlasest tööline, kes peab kõike tegema.
Ja nagu sellest oleks veel vähe on meil viitkal ka uue ahju ehitamine pooleli, nii et segaduse ja prahi laialikandmise vältimiseks käime me Märdiga nüüd oma toa eraldi uksest välja ja siis teisest uksest sisse, et näiteks kööki minna. Segadust on igal pool nii palju. Homme lähen Tartusse ära, seal vähemalt ei tehta remonti, aga seal on max palav, sest me elame 7. korrusel ja õhtupäike paistab kõigist kolmest aknast sisse, nii et ilmselt ventilaator on nädala lõpuni parim sõber.
Aga mitte ainult asjad pole parimad sõbrad. Päris sõbrad on ka jälle end ilmutama hakanud. Vahepeal tundubki, et kõigile korraga polegi ruumi, kuigi südames on kõik sõbrad ja tuttavad mu jaoks olulised, aga mingil hetkel tuleb teha valikuid. Mu parim sõber Joosep võttis paar nädalat tagasi üle väga mega pika aja minuga ühendust ja on nüüd juba tükkaega back in business ning täna saime lõpuks totudega ka kokku. Tegin selleks eraldi chatigi, nagu ikka vanasti msnis, kus mina, Joosep ja Kaarel segast tootsime. Sellest kõigest on ilmselt siin blogiski aastatel 2011-2012 kõvasti tsitaate.
Pidime siis täna facebook chatis arutama, et kuhu ujuma lähme, aga lõpuks oli ikkagi õhtu käes ja keegi ei teadnud mitte midagi, nagu tavaliselt. Mingid ideed olid, kuniks mul meenus, et olen nii umbes 9 aastat tahtnud Kurgjärvele ujuma minna, sest sattusin kunagi gümnaasiumi ajal Haanjas suusatades Kivaga mingitele suvalistele suusaradadele, mis viisid meid Kurgjärve äärde, kus ma siis lubasin, et oh suvel tulen siia ujuma. Lõpuks siis nüüd jõudsin ja no see oli ikka ootamist väärt, sest koht oli ilus, vesi oli soe ja mini tornist oli ka päris vinge vettehüppeid sooritada. Enne hüpet oli vähemalt tunda kõrgust, kuigi kaugelt vaadates ei tundunud üldse nii kõrge.

Üks totum kui teine

Ma muidugi jätsin ujumise ajaks päikeseprillid ette ja siis Joosep ja Kaarel mölisesid mu kallal, et miks ma nendega ujuma tulin ja kui vee alt välja tulin, siis küsisid, et kas nägin ka nendega seal midagi - "säästu" ujumisprillid. Tornist hüppasin, siis võtsin prillid ikka eest ära ja jätsin sillale. Viimasel korral kui päikeseprillidele sillale järgi läksin, siis pidin ka hüppama ikka veel, aga siis ei julgenud ka neid ette panna, vaid hoidsin käes.
Ujusime alguses kaugemale, aga see osutus päris "ohtlikuks" katsumuseks, sest Joosep ja Kaarel rebisid kogu aeg sellist huumorit, et ma ei suutnud lihtsalt ujuda ega nad ise ka vahepeal mitte. Siis läksime igaks juhuks silla juurde tagasi ja naersime seal edasi. Nendega ikka saab nii nalja kogu aeg. Täielik kvaliteetaeg. Need ongi need hetked, millest ma üle-eelmises postituses rääkisin.
See minek ka Kurgjärvele oli muidugi omaette huumor, sest Joosep ja Kaarel tulid Võrust koos ega teadnud üldse, kuhu nad minema peavad ja said aru, et nad peaksid mind Rõugest peale võtma ja siis koos lähme, aga mina mõtlesin, et kui nad annavad teada, kui nad Võrust liikuma hakkavad, siis hakkan Rõugest Kurgjärvele liikuma. Jõudsin sinna ja siis Joosep kirjutas, et nad on mu maja ees, no johaidiii. Ma oleks ka cabrioga ju tahtnud sõita ning juba kahetsesin, et me üksteisest mööda rääkisime ja ma Kurgjärvel olin ning nemad Rõuges teadmatuses, kuhu üldse minema peab. Nad ei saanud mitte midagi aru. Enne Kurgjärvele jõudmist eksisid ka kuhugi metsa ära veel ühe korra ning küsisid siis teed ning helistasid mulle. Täelikud totud ikka, mitte midagi pole muutunud.

Kaarel pole aastaid mu blogi lugenud, sest ta arvab, et temast
siin nagunii juttu pole, nii et nüüd palusin ühte pilti postituse jaoks.
NB! Mu pea taga on päike (pidin selle ära varjama, sest
muidu poleks midagi pildile jäänud). Joosep tegi pilti muidu.

Pärast ujumist rääkisime autodest. Kaarel ütles, et ta tahaks sellist Audi käterätti, nagu mul bemmi käterätik on. Kaarel, sa olid enne nii normaalne. Mis juhtus? Okei, cabrio Audi võib andeks anda isegi, sest selleks on nüüd õiged suveilmad ja päris mõnus oli sellega Haanja ja Rõuge teid mööda ringi sõita, kuigi mul hakkas lõpuks jahe. Ja hele nahksisu on ka muidugi ülisuper. Aga mismõttes ikkagi Audi? Ma ootan seda päeva, kui Kaarlit jälle e34 roolis näeb.
Käisime poes vahepeal, kuulasime mu roppu Toe Tagi plaati ja muud muusikat ning muidugi ei saa mainimata jätta lugusid Kaarli juhtumistest. Need on iga kord klassika, sest vahet pole millal temaga kokku saab, on tal alati vahepeal midagi kindla peale juhtunud.
Ja mis Joosepisse puutub, siis ma loodan, et ta sai ka hetki nautida ja oma mõtted korraks kõigest muust jamast eemale, sest idekas elu on feik ja kuradi raske.

Kõik ei pea ühtmoodi elama

Kas saab olla korraga rahul ja rahulolematu? Rahul sellepärast, et ma lõpuks lihtsalt puhkan ja naudin vaba aega ilma igasuguste kohustusteta, mille pärast peaks muidu alalõpmata kellast kellani kuhugi tormama. Rahulolematu aga just sellepärast, et ma ei kasuta aega 100%-liselt elutähtsate asjade jaoks, nagu töö, hobid ja elu eesmärkide poole pürgimiseks, vaid vedelen nagu Andrus Kasemaa oma välja mõeldud Poeedirahus või maadlen oma maailma küsimuste üle intensiivselt passiivseid tegevusi tehes. Ma oleks nagu pausi peal, tiksun pidevalt kuskilt aegluubis mingi tegevuse kallal. Paljud on viimasel ajal täheldanud, et ma olen vaikne. Võib-olla on see aeg, hingetõmme enne nö teist tulemist. Eks kunstiinimesed teavad ise, mis on need faktorid, mis loominguks kõige rohkem inspiratsiooni annavad ja oma mõtteid väljendama panevad ning, mis mind kohati ajendab pastakat haarama.
Ma püüan siin blogis luua lihtsalt oma jooksvat teksti, et siis paralleelselt suudaks raamatu algusteksti edasi arendada. Võtab aega, et taas lainele saada. Kuu aega on iseenesest aega veel, et enne kooli sellega tegeleda. Iseasi, kuhu ma sellega jõuan ja kas jõuan. Ma ootan pidevalt mingit õiget aega, aga see liigub mu eest aina edasi määramatusse tulevikku. Mõned kirjanikud on sama vanalt või nooremaltki häid raamatuid kirjutanud, aga samas mõned alles 30ndates on alustanud oma bestselleritega. Kumb ma siis olen? Kas ma olen oma esimese perioodi kirjaniku ajateljel juba maha maganud ja pelgalt blogimise ja luuletamise ning märkmete tegemise või ajakirjanikutööga raisanud selle asemel, et esikromaani välja anda või olen ma tõesti see noor kirjanik, kes ei taibanud varem tulla ja saabub areenile alles hiljem ja kas siis tuleb esimese hooga kohe läbilöögi võimeline raamat?

Mina ja Mihkel ridade vahelisi mõtteid koostamas

Sattusin bemmi üritustel oma vana klassivenna Mihkliga vestlema, kohe nii tõsiselt, et me ei pannud ümbritsevat tähelegi ja sattusime seetõttu lisaks veel Lõuna-Eesti Postimehe Interneti galeriisse, mis nii paljudelgi märkamatuks ei jäänud.
Mihkel on lisaks Jannole ja paarile inimesele veel üks nendest inimestest, kes on otsekohene ja ei hellita sõnadega, vaid ütleb alati välja nii nagu asi on, rõhudes just mu negatiivsetele omadustele. Ma hindan kriitikat inimestelt, kes mind hästi tunnevad. See paneb oma käitumist kõrvalt vaatama ja elus korrektuure tegema. Mihkel oli juba ammustel aegadel see, kes tõi mind oma sõnadega alati maapeale tagasi, juhul kui ma liialt egotsentriliselt käitusin. Seekord kohtudes ütles Mihkel mulle midagi sellist: "Mis elukogemused sinul, noorel neiul praegu üldse on, millest teistele oma raamatus pajatada?" See pani mind mõtlema, et kas mul on üldse praegu kohe midagi öelda? Mul on palju mõtteid, palju lugusid, aga kas ma suudan seda kohe sõnastada raamatus mingiks sõnumiks, mis annaks edasi seda, mille üle ma häguselt olen mõelnud, aga täieliku pointini pole jõudnud. See on pelgalt muidugi mõte, mis mul Mihkli küsimuse peale tekkis. See ei tähenda seda, et ma nüüd jäängi seda edasi lükkama, sest õiget aega ei pruugi kunagi tulla. Elama peab kohe, nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin. Seepärast ma üritan end taas nüüd kokkuvõtta, et midagi oma raamatuga ette võtta. Ma tean, et kui ma saan selle asja kuidagi käima, siis edasi läheb juba lihtsamalt.
Elus on muidugi teistmoodi. Ma võin lõpmatult oodata inimesi ja uskuda nende headusesse ning muutumisse, aga võib-olla ma jäängi ootama ja siis ma olen juba liiga vana või seisan kellegi haual ning räägin seal sellest, mida kogu aeg olen mõelnud ja uskunud. Ma saan lihtsalt uskuda ja usaldada end saatuse hoolde. Ta mängib keerulisi mänge, paiskab mu teele pidevalt uusi inimesi, viib siis nad kiirelt minema, pillub mu teel kadentsi mängides vanu ja viib nad jälle minema. Mulle on alati meeldinud öelda, et õnn on nagu tänavapoiss, kes korra naeratab ja siis kaob. Täpselt nii see saatus inimestega mängib - toob ja viib, vaatamaks, kuidas sellele reageeritakse. Mind muidugi teades, siis Malla tuletab mulle ikka ja jälle neid kurikuulsaid lauseid meelde, mida ma ennegi siin blogis maininud olen, nagu näiteks see: "Mõned vead on liiga head, et neid ainult korra elus teha." - No tõesõna on. Ma ei saa midagi teha. Mulle meeldib eluga kaasa mängida, seigelda, nautida, vihastada, kasstida, olla tõsine, olla rõõmus. Ma naudin oma emotsioone. Ühel mustal ja raagus kevadel õppisin isegi tülidest sõpradega räsituna ära kurvameelsuse nautimise, selle tegelikud positiivsed küljed, samastades end loodusega, otsides vastuseid, lahendusi, tappes ebaõnnestumisi uute õnnestumiste ja eesmärkide alla. Kõik läheb mööda. Tuleb leida uued vaated, uued inimesed ja muidugi rääkida. Eestlased on väga kinnised, eriti mehed. Paljud ei taha ega julge rääkida, kuigi ma olen alati öelnud, et minu ees te ei pea maski kandma. Minu puhul muidugi on see lugu teisiti, sest väga paljud mu sõbrad ja isegi väga kauged tuttavad tulevad mulle tihti oma muresid rääkima, vahel isegi ilma, et ma ise midagi küsima peaks. Ka see on minus tekitanud seda huvi psühholoogia ja inimloomuse vastu. Ma ei oska alati leida vastuseid ega anda õpetussõnu, aga võin alati kuulata. Rääkimine aitab vabastada. Ei pea rääkima mingeid saladusi või konkreetseid asju, vaid lihtsalt oma mõtteid vabaks lasta. Näiteks Maiko juubelil rääkis Raigo mulle väga palju asju. Tal oli toohetk nii hea meel, et ta sai mulle lihtsalt rääkida asju, millest ta muidu ei räägi või kellegagi rääkida ei saa. Nii ta vähemalt ütles ja mul oli samuti hea meel seda kuulda, et suutsin temas usaldust minu vastu tekitada, kuigi me olime pelgalt tuttavad. Umbes 2007-2008 aastast tean tema olemasolust, aga otseselt kokku puutusime alles eelmisel aastal ja nüüd sel aastal hakkasime ka rohkem suhtlema. Ükspäev vaevlesin mina motivatsiooni puuduses ja siis oli täiesti juhuslikult tema see, kellele sain mina rääkida, nii et see vabastas mind sellest. Vestluse algus oli muidugi kõige parem: "Mis vahid, käisid ka v?"
Ta küsis Maiko juubelil mu käest vähemalt 6 korda, et kas ma lähen ühele autode üritusele, kuhu ma siis jätsin minemata oma motivatsiooni puuduses end kokku võtta ja tol nädalavahetusel mingeid suuri plaane teha, kuigi sealkandis oli veel muidki asju, mis oleks saanud kõik ära käia ja teha. Mõnikord lihtsalt ei jaksa, kuigi kõik arvavad, et ma olen alati kohal seal, kus midagi toimub. Ega praegugi ma olen üldse oma ideede genereerimise lainel, et ma müüks eesootaval nädalavahetusel toimuva hip hop festivali piletigi maha, juhul, kui Rainer millegipärast ei peaks tulema näiteks. Eelmisel nädalavahetuselgi oli kuidagi nii hea lihtsalt Viitkal olla, lugeda Justin Petrone kolmandat "Minu Eesti" raamatut ja sellest inspireeritult oma mõtteid ja sealseid raamatu tsitaate välja kirjutamas raadiost kostva Ring fmi heade soovilugude ja saunas leili viskava Märdi taustal. Nii hea fiiling oli kuidagi, et oleks tahtnudki sinna hetke jääda. Pärast aga läksin Märdi ja ta sõpradega Piusale, natuke nagu oli tore, aga kuna keegi polnud eriti motiveeritud midagi kaasahaaravat ja lõbusat tegema, siis nagu endal vajus ka motivatsioon ära jälle kuhugi õhtu lõpuks. Oleks pidanud koju jääma ja oma mõtteid edasi genereerima. Nagu ma alati ütlen: "Kas kõik või mitte midagi." Poolikud asjad mulle ei meeldi. Nii on ka inimestega - kas on need, kes end täielikult suudavad pühendada hetkedele või inimestele või siis üldse mitte tulla ja olla selleks, et kuidagi aeg õhtusse veeretada. Kui miski kaasa ei kisu või mõte on kuskil telefonis, siis milleks üldse raisata oma aega? Või kui kellegi kaaslane ei viitsi välja kaasa tulla ja siis pressib pärast ikka kogu aja läbi telefoni sind, siis mõte sellelgi on? Ka igas suhtes peaks olema vaba, mitte pidevas piiramisrõngas, nagu enamik mu suhtes sõpru või tuttavaid.
Sellised pisiasjad häirivad vahel ja tekitavad kokkuvõttes elutähtsaid küsimusi, mis puudutavad mind kui nende sõpra, mitte mind kui kedagi sellist, keda kotiks kellegi eraelu. Teinekord võib sellest kõigest jälle mööda vaadata, sest kõigel pole alati nii suurt kaalu kogu süsteemile. Justin Petrone on oma selles samas "Minu Eesti" kolmanda osa raamatus "Mis juhtus?" kirjutanud ühe tabava mõtte: "Lihtsalt elada on võimalik mitut moodi. Kõik ei pea ühtmoodi elama." - Valik on ju igaühe enda teha.

One bad chapter doesn't mean your story is over

Viimasest postitusest on väga kaua aega möödas. Alustasin 8 aastat tagasi kirjutamisega nii, et püüdsin kajastada iga päev oma elus toimuvat. Mingil hetkel jõudsin ainult üles kirjutada suuremaid seiklusi ja elamusi. Nüüd pole sedagi enam jõudnud. Põhjus võib peituda infotehnoloogia kiires arengus. Algselt kasutasin näiteks Twitterit päevamõtete ülestäheldamiseks, siis tuli Snapchat, kuhu tekstiga pilte lisada tähtsamatest päev jooksul aset leidnud tegemistest ning siis Instagrami storyd. Keegi ei viitsiks pärast nende äppide olemasolu enam neid pikki blogipostitusi ilmselt lugedagi. Ka olen hakanud rohkem teksti kirjutama oma tulevas(t)e raamatu(te) jaoks. Need on üksikud märkmed ja mõtted, mis aeg-ajalt tekivad. Kuigi raamatu visioon on olemas, siis konkreetne süžee veel puudub. Ma olen potentsiaalse alguse lõigud valmis kirjutanud, aga pole olnud inspiratsiooni sealt edasi minna. Üldiselt olen end kirjatööst kaarega eemale hoidnud, sest ülikoolis on seda lõpmata palju ja mul on praegu suvevaheaeg, nagu ma kõigile alati seepeale vastan, kui küsitakse: "Millega tegeled?"
Isegi horoskoop ütles, et peaksin rohkem puhkama ja veetma aega sõpradega. Nüüd ma siis teengi seda juba viimased kuu aega ja täidan iseendale antud lubadust end rohkem liigutada, et mitte toas ja arvutis istuda, nagu terve talv olen sunnitud tegema. Kõige suurem lubadus oli rohkem rattaga sõita. Tegelikult ma olen seda lubanud endale juba aastast 2011, mil ostsin oma esimese auto ja rattaga sõitmine vajus kohe tahaplaanile. Nüüd on vastupidi. Pilt just ütles ükspäev: "Näen jah, et su auto seisab Rõuges maja ees."
Mina: "Seisab jah, sest ma sõidan nüüd jälle rattaga."
Nüüd ma vist ei suuda loobuda rattaga sõitmisest enam enne, kui lumi maha tuleb, sest pärast mitmekümnete kilomeetrite läbimist on nii fcking hea tunne, et selle nimel olen ma nõus end iga päev voodist välja vedama ning iga päev mingi suuna kuhugi võtma. Just rattaga, mitte autoga, nagu eelmisel suvel. Autoga ringi trippimine tundub selle kõrval juba mugavustsoonina. Lugesin hiljuti mingeid mõtteterasid ja sealt jäi kummitama üks mõte, mille kohaselt on inimesi, kes on valmis su nimel tegema nii palju asju ka sinu eest ära, et muutud liiga mugavaks ning see hakkab su arengut takistama. Ma ei taha oma ellu selliseid inimesi, sest ma tean, et ma suudan nõrga iseloomuga inimesed peaaegu tahtmatult oma tahtele allutada ja sattuda siis mugavustsooni, kus ma ei tohiks tegelikult olla. Seega naudin ma pigem nende inimeste seltskonda, kes ei allu provokatsioonile ja tänu kellele ma teen asju ise. Olgu selleks siis mingi asja korraldamine või kasvõi autoga ringi trippimise asemel kohal peal viibima ja oma asju ajama ning rohkem näiteks rattaga sõitma.
Rääkides mind ümbritsevatest inimestest, siis oma viimases postituses 2017. aasta kevadel kirjutasin siin Võru ossielust ja inimestest, keda kunagi üldse ei sallinud. Võib-olla varem mõistsingi inimesi liiga kergelt hukka, aga viimasel ajal mind just huvitab, mis nendes inimestes tegelikult peitub, mis neid käituma paneb nii nagu nad käituvad jne. Inimene on üks keeruline olend, aga kui põhjalikult süveneda, siis võib jõuda tuumani, kuigi alati ei pruugi. Mõned inimesed jäävadki mu jaoks ilmselt müsteeriumiks, aga olen mõistnud, et iga inimene on eriline ja erinev ning iga halva kokkupuute või tüli peale mõne sõbraga, ei saa alati minema joosta. Minu käest on tihti küsitud: "Miks sa ikka veel siin oled?"
Ja ma mõtlesin sel kevadel läbi öise Tartu linna jalutades sellele vastuse. Ma ei anna alla ega loobu kellestki nii kergelt, ma tahan mõista ja tahan lahendada asju. Kerge on kõndida minema ja ma olen seda oma elus väga palju teinud ja teen ilmselt edaspidigi, sest on inimesi, kellega suhtlemine on nagu peaga vastu seina jooksmine, nii et ise enam ühel hetkel ei jaksa, kuid see on õppetund. Elu õpetab meid pidevalt. Mõne jaoks on muidugi lihtsalt vaja aega ja kannatust. Ma olen sõber, kes on alati valmis ootama. Ma oled püüdnud saada tolerantsemaks inimeseks, muutunud pigem kuulajaks mitte teiste surnuks rääkijaks, olema kannatlik ja mõistev. Seda just sõprade jaoks. Ma tean, et olen üsna paljude jaoks ainult siis olemas, kui neil mind vaja on. Nad teavad, et ma olen nende jaoks alati olemas ning arvavad, et mu elu on lihtne, kuigi keegi neist pole kunagi sammunud mu kingades siis, kui need pigistavad. Mu sõbrad arvavad, et ma olen pealiskaudne ja, et mul on tihti pohhui, nad ei tea, kui palju ma neist tegelikult hoolin. Ma arvan, et ma võin isegi suhtes jätta oma maailma kõige paremale kaaslasele vahel oma käitumisega hoolimatu mulje, kuigi südames on kustutamatu leek. Minuga on vist üldse nii, et ma väga armastan oma inimesi, mõnda ehk liigagi ülearu palju, aga ma ei näita seda välja.
Seejuures ei unusta ma kunagi seda, kes on mu elus nr 1 ja see olen mina ise. See on see, mis ei muutu. Minu maailm, minu soovid, minu hetkeemotsioonid. Ma armastan elu ja ma tahan teha kõike seda, mis hetkel parasjagu pähe tuleb, sest see ongi õnnevalem. Elada hetkes, elada täna, nautida hetke. Ma ei taha, et minevik ega tulevik seda varjutaks, kuigi minevikul on mu elus oluline roll ja ma ei lase sel kunagi minna või jääda. Mina olen ikka see, kes püüab tihti taaselustada hetki, kokku kutsuda vanad klassikaaslased või sõbrad jne. Ka see on üks osa õnnest - meenutada möödunud häid aegu. Minevikku ja sellega kaasnenud emotsioone ning mälestusi ei saa keegi meilt ära võtta.
Seepärast on ka mul alati hea meel, kui keegi leiab tee tulevikus ka vahel tagasi. Vanade sõprade või klassikaaslastega suhtlemine pole kindlasti tagasiminek minevikku, tulevikus on alati kõike võimalik teisiti vaadata ja forseerida. Distants on see, mis annab meile uue vaatenurga. Ka halvad asjad võivad tuleviku perspektiivist vaadatuna heade õppetundide jms paista.
Mis ma selle postitusega öelda tahtsin, oli see, et kui elu tundub segane, kiire, töine või dramaatiline, siis võta aega, anna inimestele võimalusi ning andesta, leia lahendusi, kuid ära survesta kedagi alluma oma tahtele. Ning lõpetuseks: tee seda, mida sa hetkel kõige rohkem teha tahad!