Jaanuar on linnutiivul lennanud ja Kristjan hoiab ikka kätt pulsil ning tahab väga mu elu kohta siit miskit lugeda. Ta palus mul tähtsat infot mitte unusta. Proovin siis endast parima anda, nagu ma selleks eluaastaks lubasin, kuigi vahel pole see üldse kerge - see endast parima andmine, mõistev ja arvestav olemine, kui oled endale eelnevalt hoopis midagi muud pähe võtnud, aga pead nüüd uues situatsioonis uuesti ujuma õppima.
Viimased kaks kuud on palju õpetanud ja võibolla isegi muutnud mind. Ma ei ole täpselt veel aru saanud. Kui keegi peegeldab nii eredalt, tihti ka lausa vihaseks või isegi kurvaks tegevalt seda "mina ja maailm" pilti ning kui retsi eluõppetunnina see vahel mõjub. Varem ma põgenesin ära, tõmbusin endasse, nagu siil, nüüd aga ma ei saa seda teha, sest mul ei lasta ja see pole üldse halb, sest lõpuks olen ma sunnitud asju hakkama teisiti lahendama ja teise nurga alt olukordi vaatama, teistmoodi olukordadele reageerima. Ma pean vastutama. See kõik on nii erinev. Algusest saadik nii eriline. Ja kokkuvõttes - ma ei pea midagi, vaid soovin ise liikuda. Mulle meeldib lahendada seda elu.
Vahel tundub, et ei oska, hakkad iseennast kaotama, aga siis loed jälle midagi, jõuad enda jaoks mingi mõistmiseni - võtad pildi juppideks lahti ja hakkad seda hoopis teisiti kokku tagasi laduma. Tahad juba tulemust näha, aga kõik võtab aega. Asjad võtavadki aega, kui tahad end 100% neile pühendada. Plaanisin Piksepini näituse ka novembris valmis saada, aga nüüd on jaanuari lõpp ja see on lõpuks trükki minekuks valmis. Tööd on vaja teha, siis tuleb teadagi mis. Esmaspäeval on Tammsaare sünnipäev, millega tähistatakse ühtlasi ka esimest aastat lipupäevana eesti kirjanduse päeva. Elagu Tammsaare ja kirjandus!
Näituse jaoks sai palju nii-öelda folkloori kogutud, postitusi ja vanu vestlusi loetud, videosid ja materjale läbi töötatud, pilte vaadatud ja sorteeritud. Järgmise etapina tuleb materjal süstematiseerida ja eraldi andmekandjatele panna, teha valmis fotoraamatud ning viimaks näitus kogu selle materjaliga avada. Homme aga saab üle väga pika aja, sel aastal esimest korda kaamera kätte võtta ja raja äärde pildistama minna. Ühtlasi täitub homme ka mul neljas aasta Piksepini karikasarjas osalemisest. Ja tundub, et ma olen jälle jõudnud aja piirile - midagi, mis oli ja midagi, mis tuleb. Vaatame siis, kuhu tee meid viib. Ma püüan usaldada seda elu, veelkord.
