Kirjutamine minu jaoks on lihtsalt mõtlemine sõrmedega

Laupäeval oli Ego ja Oti sünnipäev. Plaanisin terve päev, et lähen Oti sünnipäevale, aga õhtul, kui Jaanika siin käis, siis mõtlesime hoopis rattaga sõitma minna. Alati viivad kõik teed läände ehk siis alguses Nurssi, kus rääkisime Krissu ja Siretiga paar sõna ning edasi loomulikult Sõmerpallu. Tahtsin alguses Kappi välja kutsuda, aga ta oli Otepääl. Helistasin siis Taavile. Alati, kui ma Sõmkas käin, siis on ta nõus minuga välja tulema. Samal ajal, kui Taavi tuli, tulid ka mingid 12-13 aastased mööda teed. Mina: "Taavi, su naised v?"

Taavi vaatas neid ja ütles: "Jaa, näe pikkuse järjekorras ka veel." Nood läksid kuhugi kuuri. Taavi lubas pärast järgi minna.

Rääkisime tükkaega juttu. Taavi ei saanud midagi öeldagi, kui ma juba naersin. Ta suudab juba oma oleku ja muheda naeratusega mind naerma panna.

Tal oli käed värvised. Mina: "Mida sa värvisid?"

Taavi: "Puid. Ma ei jõudnud ära oodata, kuni puud lehte lähevad." - tegelt ta pärast seletas, et kärpis neid ja siis värvis nood kohad ära.

Alguses, kui ma Taavile helistada tahtsin, siis ei leidnud ma korraga õiget numbrit. Üks polnud kasutusel, teisel oli suunamine ja alles kolmas oli õige. Taavi: "Sa helistasid oma numbrilt v?"
Mina: "Ei, suunamisega vanaemale."

Taavi võttis telefoni ja hakkas mu numbrit salvestama. Kirjutas tükkaega ja ütles: "Krt, vanaema ei mahu ära!"

Mina: "Mida sa sinna kirjutasid nii pikalt?"

Taavi: "Suunamisega Biku vanaemale."

Käskisin tal lihtsalt Biku kirjutada, aga ma ei tea, mis ta siis lõpuks kirjutas. Raudselt midagi sellist, mida ta telefoniraamatust otsides ei leia.

Liikusime natuke edasi. Taavi läks kuhugi ja me suundusime Jaanikaga Võrru, kuna pimenema hakkas. Jaanika tahtis laulda, aga ma ütlesin talle, et ma ei saa mäest üles sõites laulda. Jõudsime mega ruttu Võrru. Selleks ajaks oli aga juba pimenenud. Käisime Maksimarketis, Jaanika ostis juua ja hakkasime Haanjasse väntama. Ma ei tahtnud mõeldagi selle peale, kuna seal ainult tõus-tõusu otsa ongi. Vahepeal helistas Ego, kes täna midagi teha tahtis ja ringi sõitis. Puigal saimegi temaga kokku, soovisime õnne, jutustasime ja sõitsime edasi.

Puigal sõitsid rollerid edasi-tagasi. Üks poiss lehvitas mulle. Lehvitasin vastu, teadmata kellele. Pärast nad sõitsid aeglaselt vingerdades meie kõrval ja rääkisid juttu. Ma juba arvasingi, et keegi neist teab mind. Üks ütles: "Ma tean küll. Sa oled see Biku. Kus sa lähed? Rõugesse v?"

Mina: "Kes sa oled? Mis su nimi on?" Pika küsitluse peale, ütles ta: "Ma olen Keijo!"

Siis teadsin kohe kellega tegu. Tean teda juba elu ammusest ajast. Seletasime veel natuke ja siis nad sõitsid edasi. Olid Puigal natuke aega ja jõudsid mingi aeg meile jälle järele. Mina: "Mis teete? Täis v?"

Nemad: "Natukene" ja seletasid, et nad lähevad kuhugi möllule. Hiljem kogunes sinna veel 2 rollerit. Üks lõpetas koostöö ja siis tuli teine, ilma tuledeta roller, millele seisma jäänud roller taha haagiti ja edasi sõideti. Keijo ja ta sõber jäid veel natukeseks meie juurde. Mina: "Anna käsi!" Keijo võttis mul käest kinni ja nii sain nn. võlgu sõita ega pidanud ise väntama. Kui tal käest lahti lasin, siis oli nii haige tunne. Ratas üldse ei liikunud. Jalad hakkasid ka ära väsima, sest ma olin see aasta korraga ainult 15km sõitnud, aga seekord tuli kokku 50km.

Ootasin Jaanikat järgi ja sõitsime pimeduses Haanjasse. Puhkasime natuke ja hakkasime siis omas suunas kodu poole liikuma. Jõudsin koju, käisin arvutis ja mõtlesin, et enam vist ikka ei jõua Oti sünnipäevale ja läksin magama.

Aa tänasest päevast meenub mulle veel üks seik, kuidas ma rõõmsalt tort käes, köögist tuppa kõndisin ja täpselt enne tuppa jõudmist see taldrikult maha libises ning tagurpidi põrandale kukkus - nii palju siis tordisöömisest.

Öösel helistas LemmikSander, kes Hennuga Osulas lõkke juures istus ja mu käest teada tahtis, kus Lauri on. Nagu ma oleks pidanud teadma. Ajasime veel igasugust lolli juttu. Sander tahtis minna kogu aeg kuhugi ja ütles: "Tee pudrunuiast auto endale ja tule järgi!"

See on mega äge, kui ta alati täispeaga helistab ja mingit väga haiget loogikat paneb, millest järgmisel päeval mitte kui midagi ei mäleta.

Pühapäeva hommikul olid lõpuks siis lihavõttepühad, mis sellel aastal nii kaugele on lükkunud. Tavaliselt olen ma sellel pühal vanaema juures olnud ja mune värvinud vms, aga kuna oli suurepärane võimalus veel viimast korda Martinile Kuppi külla minna, siis läksime Kädiga hoopis sinna. Ma plaanisin küll alguses rattaga minna, aga kuna eile isegi sai 50km sõidetud ja esmaspäeval eksam oli, siis mõtlesin, et ei väsita end liialt ja lähen bussiga. Kädi väntas aga Vastseliinast rattaga kohale seniks.

Juba hommikul, kui ma bussi peale kõndisin, kohtasin spordiveterani Lainekat, kes mu tervituse peale ütles: "Tere ja häid pühi!"

Sel hommikul olid üldse kõik väga sõbralikud. Poe juures küsis mingi tundmatu kutt mu käest: "Tere, kuhu poole Võru jääb?" Osutasin seepeale käega otse ja kõndisin samas suunas.

Tema: "Lähedki jala Võrru v?"

Mina: "Ei, bussiga!"

Ta sõbrad naersid teda, et ta kuidagi mingite endastmõistetavate küsimuste abil minuga rääkida üritas.

Bussis olid ka mingit 13-14 aastased, kes olid neist ühe juures Rõuges ööbinud ja nüüd kõvasti seletasid. Ühel oli kitarr. Keegi tegi ettepaneku, et ta mängiks, aga kahjuks ta ei mänginud, kuigi ma lootsin, et ta seda teeb.

Jõudsin Kupi juurde, siis sain põhimõtteliselt väravate juures ekstra peatuse. Kõndisin natuke maad Kädile vastu ja läksime siis sissepääsu juurde. Martinil oli aga söömine. Ootasime ja rääkisime seni juttu. Ma olin tavapärasest rahulikum, aga sellegi poolest oli mul nii palju rääkida jälle.

Lõpuks tuli ka Martin. Meid lasti sisse ja läksime siis jalgpalli väljaku juurde tooli peale kolmekesi istuma. Ta rääkis vahepeal toimunust ja sellest, kuidas temaga igasugused asjad juhtuvad. Näiteks see, et ta jõudis eelmine nädal 24 tundi hiljem alles Kuppi tagasi, kuna ta dokumendid rändasid korterist lambist kuhugi mujale ja olid seetõttu vahepeal kadunud. Sellepärast pidi ta karistuseks vms see nädal Kuppi jääma.

Veel rääkis ta 4. mail algavast kevadtormist, kus hakkab hangumine ja metsa all magamine. Lubasid päikest võtma hakata kuskil põõsas. Meile meenus sellega kohe Hauka laat, kui ta hommikul võsas ärkas ja siis meie juurde juhuslikult peale seda sattus. Mina: "Sa oled vist harjunud jah selle põõsas magamisega, nagu Hauka laadalgi - ärkasid põõsas."

Martin: "See oli jah väike eelsoojendus sellele, mis siin ees ootas."

Ta rääkis veel igasuguseid asju, aga mul ei tule kõik meelde enam. Tegin ettepaneku veel ringi jalutada, Martin käis suitsul ja läksime siis sõdurikodusse vms, kus ta piljardit mängima tahtis hakata. Seal oli igasuguseid teisi ajateenijaid ka veel. Tõotas hea mäng tulla - vähemalt nende jutu järgi, aga siis oli kell juba nii palju, et ma pidin hakkama Kosele bussi peale minema. Martin saatis meid väravani. Rääkisime seal veel, kuni 2 ajateenijat tulid. Martin: "Ou Lomp, sa pead fotograaf nüüd olema!"

Lomp naeris ja ütles: "Telefoniga jälle v?" - nad teevad metsas telefonidega pilte.

Andsin talle oma digika, ta kujutas ette, kuidas see telefon on ja pani kõrva juurde: "Jaa hallo!" ning tegi meist pildid ära ja läks.

Tegime Martinile veel kalli ja siis ta saatis meid väravani, aga keegi ei reageerinud, et meid välja lasta. Martin koputas uksele. Kui seersant uksele tuli, ütles ta: "Äkki saaks välja?"

Seersant: "Kuidas palun?"

Martin muigas ja ütles: "Härra seersant, kas sa laseksid nad välja?"

Saimegi välja. Martini viimased sõnad olid: "Adios amigos!" - me Kädiga naersime täiega.

Jõudsin koju, siis hakkasin eesti keele kirjandiks valmistuma jälle. Juba eile päeval ma lugesin igasuguseid tsitaate ja raamatute kokkuvõtteid ning kogusin inspiratsiooni. Ma oleks eile juba olnud valmis kirjandit kirjutama, aga täna sattusin ma veel rohkem hoogu. Bussis lugesin varasemate aastate teemasid ja mõtlesin huvitavate teemade juures, et millest ma seal kirjutaks.

Tsitaate lugedes jõudsin, aga selleni, et kõige targemad ja sisukamad tsitaadid on kirjutanud just need, kelle nime on nii keeruline kirjutada ja meelde jätta. Mõtlesin, et võiks ju vabalt spikerdada keerukaid tsitaate ja fakte. Mul õnnestuks see täiesti märkamatult, aga ükskordki tuleb elus ausal teel käia ja teistega samaväärne olla.

Raamatute kokkuvõtted andsid mulle äärmiselt positiivset inspiratsiooni ja tahtejõudu. Siia ka üks tsitaat: "Kui mul tekib tahtmine romaani lugeda, siis kirjutan selle."

Praegu mõtlen, et kuidas neid tsitaate lahti mõtestada ja oma sõnadega kirja panna, nii et tsiteerima ei peaks. Põhiline homseks on siiski see: "Igasuguse kirjatöö juures on kolm kõige tähtsamat asja: kujutlusvõime, kujutlusvõime ja kujutlusvõime."

Need lõigud, mis homsest kirjandist räägivad ja mida ma eelnevates lõikudes kirjutasin, on tegelikult juba mul varem valmis kirjutatud. Avastasin nädalavahetusel, et märkmik, mille Marleen mulle kinkis, on mu teine blogi, kus on hetke emotsioonid ja kiiruga kirja pandud mõtted. Selleks märkmikud vist ongi. Blogis saab need aga lahti kirjutada.

Õhtu poole läksin välja. Ma kavatsesin enne kirjandit teha kõiki oma lemmiktegevusi, et ma oleks igatpidi motiveeritud, inspireeritud ja valmis kirjutama head kirjandit. Ootasin päikeseloojanguni ja olin juba valmis mõelnud, et kuidas ja mida ma pildistama lähen. Võtsin ratta ja hakkasin juba mäest alla sõitma, kui nägin Brandonit ja Janest, kes Viitina poole just sõitma kavatsesid hakata. Polnud Brändit elu ammu näinud ja läksin ta juurde jutustama. Neil polnud ka erilisi plaane ja nii liitusid nad minuga. Läksime alguses kiigu juurde. Seal olid igasugused. Põhiline oli see, et ma nägin kõiki teisi, aga Janelyt alles siis, kui ma juba üleval trepi peal olin.

Rääkisime seal natuke, aga kuna üleval kiigu peal polnud ikka nii hea pildistada, nagu ma lootsin, siis läksime ringiga alla Suurjärve tagumise otsa juurde. Pildistasin ja sattusin jutustamisega hoogu. Pärast läksid Brandon ja Janes ööbikuorust otse teed Viitinasse. Ma aga tahtsin veel päikeseloojangust viimast võtta ja sõitsin kõik head kohad läbi, kus pildistada saaks. Lõpuks tabasin alajaama juures päikse täpselt enne lõplikku loojumist ja jäin sinna kauemaks peatuma.

Rattaga mööda Rõuget ringi sõites, avastasin teatud kohtades nii palju igasuguseid vanu asju ja mõtteid. Mul on nii hea mälu, et ma mäletan näiteks seda, mis mõtet ma kuskil paigas mõtlesin või mis laulu ma rattaga sõites näiteks Võru-Valga 12ndal kilomeetril kuulasin. Ise ka imestan, et ma selliseid ebatavalisi asju mäletan, aga see olen ju MINA.

Kui ma koju jõudsin, siis oli juba ootusrõõm homsest nii suur. Ma olen vist ainuke, kes kirjandit nii ootas. Kõigele sellele andsid veel positiivset energiat mu sõbrad. Mul on palju inimesi, kes minusse usuvad, et ma suudan kirjutada midagi väga head ja anda endast parima. Aga, mis peamine - ma usun endasse.

Kõik soovisid mulle edu. Mõtlesin, et loen Sveniga vestlused läbi ja ammutan neist inspiratsiooni ja mõtteid, aga siis tuligi ta msni. Nüüd, kui mul tegelikult kirjand juba selja taga on, siis võin öelda, et see msnivestlus andis hea tõuke eesootavaks kirjandiks, sest me lõhume piire ja mõte tuleb nagu iseenesest, nagu ta ise ütles. Sven: "Ma arvan, et kui selline enesekeskne teema tuleb, siis saan ma endamisi öelda, et ohh, ka Birgit kirjutab sellest." - ka selles oli tal täielik õigus.

Viimasel ajal kontakteerun ma igal võimalikul viisil Eliisiga. Mul on pidevalt msnis talle öelda midagi ja lõpuks satun ma veel jutustamishoogu ja tema ongi see, kes peab mind mega "junkie"-ks.

Teatasingi talle: "Mul ülim junkie olla jälle. Valmistun taaskord kirjandiks. Ei jõua homset ära oodata!"

Eliis: "Mis sa homme küll teed, kui kirjutama saad?"

Mina: "Naeran!"

Eliis: "Seda ma kardangi!"

Eliis nägi unes, et ta kirjutas eestlastest. Ma nägin samal päev unes, et 7. kirjandi teema oli blogi, mis oli inglise keeles, aga mille põhimõte oli - "Blogi - kas mulle või teistele lugemiseks?"

Seletasin veel Saqu ja Jaanusega. Jaanus lähtus eesti keele õpetaja hoiatustest, eirates kõiki keelde, mis enne eksamit ei või juhtuda ja pani sellest kokku jutu: "Kaks päeva kõht lahti olnud. Eile leidsin naise ka veel. Täna keerasin tülli ja vanemad viskasid kodust välja. Pea täiega sassis. Kolm päeva magamata. Ma arvan, et 90 punkti tuleb ära - emotsioonid on laes!"

Andsin Jaanusele tsitaatide kodulehe, millest tal palju abi oli ja rääkisin oma emotsioonidest ja unenäost. Jaanus: "Sa hingega vist väga asja sees." - ega olin ka.

Veel rääkis Jaanus, et võiks kirjandisse kirjutada: M. Kapp: "Ei tegele!" ja siis arendada teemat edasi.

Üle pika aja rääkisin Ahtoga, kellega mul alati suurim rõõm rääkida on ja kõige lõpuks veel Raidiga, kes mulle samuti positiivset energiat andis. Rait: "Milleks kogu see vaev siis siiani on olnud, kui ei saa praegu ennast tõestada. Nüüd saab kirjandis näidata kogu oma vaimuvara."

Mina: "Tahan anda endast maksimumi. Lihtsalt minna ja kirjutada."

Rääkisime veel kirjandusest ja kirjandist ja lõpetuseks ütlekski, nagu ma ütlesin Raidile: "Mul on vaja rääkida selliste inimestega, kes mind hindavad ja usuvad mu võimetesse. Ainult siis suudan ma anda endast parima."

Ma räägin daamidega juttu

Neljapäeval hommikul, kui ma pärast 4-tunnist uneaega kooli jõudsin, avastasin, et olin esimene, kes meie klassist üldse kooli jõudis. 10ndikud juba ootasid ees ja võtsid mu soojalt vastu. Ma tormasin kohe Pireti juurde ja kurtsin talle, kuidas mu pea valutab. Rääkisin neile eilsest ja sellest, miks mu pea valutab, kuni eesti keele õpetaja tuli ja mind klassi kutsus, et lennuraamatust rääkida. Kuulasin teda pingsalt, ise peavaluga võideldes ja tahtsin juba kiiremas korras koridorri tagasi minna. Kui räägitud sai, siis tegingi seda. Selleks ajaks oli juba rohkem klassikaaslasi kooli kogunenud. Kõigil olid mega padjakad.
Kui kell käis, siis läksime klassi. Järjest hakkas inimesi tulema ja järjest rohkem sai naerda. Alguses naersin Kappi, kes täna hoopis tagasihoidlik oli ja oleks hea meelega kappi peitu läinud, et teda keegi ei märkaks ja pärast Hennu, kes end küll kõvasti puhtaks küürinud oli, aga sellegi poolest olid tal õrnalt ja punaselt tekstid näol näha, eriti suur M-täht otsa ees. Kõigepealt alustaski ta sõimamist, näpuga minu poole näidates ja kui ta maha istus, siis alles nägin ta vasaku kõrva tagust, mis oligi pesemata, nagu ma arvasin. Sinine marker oli aga lillaks läinud. Juhtisin teiste tähelepanu ka Hennu kõrvatagusele, nii et kõik said kõhutäie naerda. Terve päev mõnitasin teda: "Henn, pese kõrvad puhtaks!"

Konsultatsioonist ei mäletagi ma suurt midagi. Kordasin õigekeelsus reegleid õpikust ja enamus aega oli üsna vaikne. Kooli olid tuldud vaid seltskonna pärast, aga keegi ei jõudnud isegi rääkida eriti. Kuigi alguses, kui kõik järjest tulid, siis ma tagapingist järjest kommenteerisin igat ühte. Õpetaja sai ka päris palju naerda, sest see eile peoteema käis üle klassi.

Elise mahl käis ringil kogu aeg. Pärast Elise tuunis ära selle ja kirjutas kõigi klassikaaslaste nimed sinna peale.

Vahetunnis ainult mina, Kapp ja Mango käisimegi söömas. Järjekord oli nii lühike ja üldse oli sööklas väga vaikne, kui seal polnud enam 55 abiturienti korraga. Sõime, rääkisime juttu ja läksime klassi tagasi. Elise avastas, et ta selja taga pole enam prügikasti. Küsisime siis õpetaja käest, et miks prügikasti seal enam pole, mille peale ta ütles: "Mul on praegu mingi teine koristaja, kes nende prügikastidega sõidab siin." - prügikast oli kuskile teiste klassi nurka viidud.

Mari: "Äkki ta on disainer!?"

Teise tunni ajal hakkasin ma ka elavnema. Küsisin õpetaja käest igasuguseid küsimusi tsitaatide ja raamatute kohta. Lõpuks läks jutt üldse monoloogide peale üle, mida me 10ndas pähe pidime õppima. Mind on viimasel ajal jälle Puškini "Jevgeni Onegini" kiri Tatjanale huvitama hakanud. Küsisin õpetaja käest, et kuidas see algas ja kuidas algas Fausti monoloog jne. Õpetaja järjest luges neid mulle ette. Mina: "Kas 10.klass pidi ka neid pähe õppima?"

Õpetaja: "Ma olin nendega nii hädas. Hea, kui nad vaevu tähtigi tundsid." - nad ei pidanudki kõiki monolooge pähe õppima, aga nende puhul ei imesta ka.

Lõpuks jõudis Jaanus ka kooli. Andsin talle rummikoogid, mis Piret eile ekstra tema jaoks teinud oli. Ühe jõudsin ma muidugi juba ära süüa. Pärast, kui need juba Jaanusele üle antud olid, siis tahtsid teised ka. Kõigile meeldisid rummikoogid täiega ja nii tehti ettepanek, et Piret võiks meile lõpumöllule neid suuremas koguses teha.

Kui teine konsultatsiooni tund ka läbi oli, läksime klassist välja. Kõik aga jäid hanguma sinna veel. Elise, Keili ja Gristel kiitsid rummikooke, kui Piretit nägid. Piret rääkis veel Jaanusega ja siis tuli Mast klassist välja. Vaatas lolli näoga ühele ja teisele poole ning küsis: "Kuhu poole Elise läks?"

Näitasin näpuga paremale poole. Piret hakkas täiega naerma ja ütles, et see on nagu seal reklaamis: "Kust hollywoodi saab?" Hakkasime kõik naerma ja Mast suundus näidatud suunas.

Läksin õpetajate tuppa, et õpinguraamatusse hindeid koguda, aga kohtusin hoopis inglise keele õpetajaga. Ta küsis mu edasiste plaanide kohta ja ma kurtsin, kuidas ma ikka siit koolist lahkuda ei taha. Rääkisime terve vahetunni õpetajate toas pikalt ja laialt kõigest. Õpetaja: "Sa võid alati siia külla tulla."

Mina: "Jah kindlasti 19.september."

Õpetaja: "Waoo" ja naeratas meelitatult. - 19. september on ta sünnipäev ja ma kavatsen seda lubadust pidada. Pean ikka veel ütlema, et ta on nii nii hea ja tore õpetaja.

Kui kell helises ja õpetaja tundi läks, nägin koridoris 10ndikke ja läksin nende juurde. Nad olid just mu barbie vastamisvihikut täitnud, mis eilsest ringlema oli jäänud ja andsid selle mulle tagasi. Rääkisin Eleriga ja siis läksid 10ndikud tundi. Moks oli ka kooli ilmunud. Käskisin tal inka konsultatsiooni minna, aga ta vaidles vastu. Lõpuks mu käskimise peale ikkagi läks lõpuks.

Jutustasime Elisega koolimajas veel ja läksime siis linna peale jalutama, kuni ristmikul Keili bemmi nägime. Elise läks auto juurde ja hüppas autosse, ma läksin ka. Gristel ja Saqu olid ka. Kõik ootasid inka konsultatsiooni. Sõitsime linna peal ringi ja läksime Roosisaarele. Istusime autos ja rääkisime niisama juttu. Saqu: "Chillin naistega ringi!"

6ndaks tunniks läksime koolimajja tagasi. Käisime Elise veel poes, istusime trepi peal, kuni Elise laulma läks. Ma ootasin Piretit. Kui kell käis, siis tulid kõik teised ka tunnist. Marleen tuli, kallistas ja korrutas: "Ma ei taha, et sa ära läheks!"

Mina: "Ma ka ei taha ära minna."

Ta nuttis. Mina: "Marleen, ära nuta. Ma hakkan ka nutma." - lõpuks me kahekesi nutsime seal. Kõndisime neljakesi koolimajast ära, rääkisime juttu, kuni Kaisa ja Marleen Roobenisse läksid ja meie Piretiga Kagusse. Sõime ja rääkisime juttu. Vahepeal käis mu lemmiknaerataja seal, siis Mikk ja lõpuks Keili ja Gristel, kes me söögile otsa peale tegid.

Lõpuks läksime bussi peale, et Pireti juurde minna. Pidime veel nii palju maad kõndima bussipeatusest, et ta poole jõuda. Vahepeal sai nalja. Üks vanamutike sõitis mööda ja jäi meid vaatama ning küsis: "Kelle lapsed te olete?"

Piret seletas talle midagi ja ütles, et ta kraavi ei sõidaks, aga too vanamutike küsis veel midagi, mille peale ma ütlesin: "Jaja, sõida kraavi!"

Jõudsin Pireti juurde, siis viskasin kohe pikali ja hakkasin rummikooke sööma, mis tal eilsest veel järele oli jäänud. Ma kannatasin selleks ajaks juba üsna suure unetuse all. Käisin veel arvutis ja jäin magama. Ärkasin mingi tund aega hiljem üles, rääkisin veel LemmikSanderiga msnis ja plaanisime Osulasse minna. Kõndisime jälle mingi 2km kuskil tundmatul teel, kus oli niiii mmmmm lõhn.

Olime alguses koolimaja juures, kuni igasuguseid väikseid alakaid ringi liikuma hakkas. Ma täiega naersin neid. Pireti õde pani ka mega segast. Siis tuli veel Egeri ja käis kaasas meiega. Ta oligi see magnet, tänu kellele kõik ülejäänud igale poole liikusid, kuhu meiegi. Käisime bussijaamas, mänguväljakul kiikumas ja lõpuks läksime poodi. Ma ei mäleta ainult, mida me sealt ostsime. Alguses tahtsime juua osta, aga siis ostis Piret süüa vist. Nägime Marleeni veel, kes just Tartusse sünnipäevale läks ja jäime natukeseks ta maja ette. Mingid tatid olid jälle seal. Keegi neist vingus midagi. Ma hakkasin täiega naerma. Keegi tattidest: "See polnud üldse naljakas!", siis me naersime Piretiga juba kahekesi, kui idioodid nad kõik seal olid ja läksime ära.

Istusime bussijaamas. Kutsusin Lauri sinna ja pärast kogunes juba rohkem rahvast. Lauri sõitis rolleriga ringi, vahepeal käisid Hennuga ja pärast LemmikSanderiga. Seletasime seal, kuni Roland tuli. Mina: "Tsau Roland, nüüd tundsid ära mu v?"

Roland: "Nüüd jah!"

Pärast ta läks mingi katkise kiiguga kiikuma. Ma tahtsin ka alguses tollega kiikuda, aga hea, et ei kiikunud, kuna Roland kiikus nii, et kiik läks keskelt pooleks, ta oli pikali maas ja kõik naersid. Lauri ja LemmikSanderi tahtsid tagasi Kevini sünnipäevale minna, aga ma ei lasknud ja võtsin kiivri ära. Lõpuks läksid nad ikkagi ilma kiivrita minema. Rääkisime bussijaamas Rolandi ja ta sõbra Hannesega juttu. Hannes rääkis, et ta jäi nimelt selle pärast istuma, et ei peaks mingite pe*ede klassis käima. Ma üldse jutustasin nende kõigiga seal. Lõpuks tulid Maicel ja Aivar rolleriga kiivri järele ja jäid jutustama. Vahepeal läks Maicel ära ja siis ajasin elukaua Aivari, Pireti, Rolandi ja Hannesega bussijaamas juttu. Laulsime Piretiga Aivarile "Aivari" laulu, tänu millele ma teda kaudselt ammu teadsin, aga alles täna hakkasime suhtlema.

Vahepeal tuli Aivari ja Rolandi ema sinna ja kutsus neid sööma, aga kumbki ei läinud. Roland: "Ma ei saa. Ma räägin daamidega juttu!" - me olime Piretiga mega kõveras. Roland oskab tüdrkuid ikka meelitada.

Aivar tegi meile rolleriga tiiru ja lõpuks oli juba kell nii palju, et Maicel hakkas oma rolleri pärast muretsema ja tuli Fredi rattaga bussijaama. Mõtlesime, et mida edasi teha. Ma ei viitsinud enam bussijaamas olla, kuna tatid tulid sinna jälle ja viskasid Aivarit veepommiga, aga mina ja Piret saime pihta. Mõlemal olid saapad märjad. Ma olin isegi eilsest tutipäevast alates igasuguste tatikate peale mega vihane ja täna veelgi rohkem. Sõimasin neid ja tahtsin ära minna. Alguses tahtsid Maicel ja Aivar kahekesi rolleriga minema minna, nii et Maicel hoiaks ratast ka veel käes, aga Aivar polnud nõus ja siis läks hoopis Piret rolleri peale, võttis mu koti. Mõtlesime, et me lähme Maiceliga siis rattaga. Ütlesin, et ta lenksu peale istuks ja selgitasin, et ma olen mega proo sõitja. Nii siis sõitsimegi Maiceliga juhendusel sinna, kus Kevin oma sünnipäeva pidas. Mega pime oli juba ja ma ei näinud eriti midagi. Nalja sai, aga kohale me jõudsime.

Alguses tuli LemmikSander kohe seletama ja siis ilmus veel igasuguseid inimesi meie ümber. Keegi üritas kogu aeg igale küsijale selgeks teha - kumb on Birgit ja kumb on Piret. Käidi ja seletati. Lubasid mind sõbralisti ka veel lisada. Lõpuks tuli Kevin ka. Soovisime talle õnne jne.

Kõik muudkui jutustasid. Enamus teadis mind. Põhiline tekst oli: "Aa ma olen sind pildi pealt näinud" või seostasid mind kuidagi Lauriga. Ma ise teadsin ka ikka enamust, aga mitte kõiki. Kaili kogu aeg käis ja kallistas: "Ma tean küll sind. Sa oled 2 korda mu pool käinud." Piret ütles talle, et ta vaatab alati kurja näoga, aga Kaili üritas selgeks teha, et ta on mega sõbralik. Ma täiega naersin teda. Siis ta rääkis veel, kuidas ta peab vahepeal kodus käima ja emale näitama, et ta on kaine. Millegi pärast tõi ta külmkapist õli ja hakkas seda jooma, et kõik välja oksendada saaks. Ma ei saanud eriti pihta ta loogikale. Igatahes hakkas talle see meeldima vist. Kogu aeg käis ja poseeris selle õli pudeliga, kui Piret mu digikaga pildistama hakkas. Siis viskas pikali ja ütles: "Tehke pilti nüüd!"

Seal sai ikka igasugust huumorit. Kuigi ma ei naernud peaaegu üldse selle õhtu jooksul. Muigasin ainult ja olin üsna vaikne, sest mul oli mega üleväsimus. Aga nüüd, kui ma kõigele sellele mõtlen, mis seal toimus, siis on küll väga naljakas. Mingi aeg otsustati tort külmkapist välja võtta, mida kõik lambist kahvliga sööma hakkasid. Kaili pani lõpuks oma käe sinna tordi sisse ja tõmbas siis Piretilt selle tordise käega üle jope. Õnneks siis me olime Piretiga joped tagasi vahetanud. Kõik ajasid tänu jopede vahetusele meid sassi pärast.

See oli ka nii hea, kui Maicel tahtis käsi pesta. Kõrvuti oli mingi keeva veega nõu ja külma vee ämber. Hennu ja Piret olid just söönud seal. Piret muidu sinna sünnipäevale sellepärast minna tahtiski, et süüa saada. Ma läksin niisama, kuna pime oli juba ja siis sain vähem tähelepanu tänu sellele. Peangi viimasel ajal pimedas liikuma, et inimesed mind ära ei tunneks - kuulsuse raske elu, aga sellest pikemalt järgmises blogis.

Aga nüüd tagasi Maiceli juurde, kes käsi pesta tahtis, aga käe külma vee ämbrisse panemise asemel, hoopis keevasse vette pani. Ma just jälgisin seda kõrvalt. Ma ei jõudnud teda hoiatadagi, kui ta käe sama kiirelt keevast veest välja tõmbas, nagu selle sinna pannud olid. Röökis ja pani käe kõrval asuvasse külmavee ämbrisse. Pärast ta tükk aega oigas ja pani käe märja heina sisse ning seletas: "Mul oleks nagu kondoom käes - kõik on limane ja kleepub."

Pärast tahtis käed ilusti ära pesta ja küsis mu käest: "Oota kumb see külmaveega oli??" - õnneks siis pani ta käe õigesse ämbrisse.

Alguses ma panin ka suht segast. Seletasin kõigiga. Tegime LemmikSanderiga seda kalli värki, kui ma iga kord teda kallistama läksin, siis ütlesin mitmes kalli see oli. Lõpuks ta tõstis mind nii üles, nii et ma karjuma hakkasin. See oli ka hea, kui LemmikSander läks sauna taha künka otsa, võttis toki ja laulis muusika saatel, nagu rokkar. Põhiline oli: "Pa pa l' americano". Pärast keegi läks veel laulma sinna, aga seda ma enam ei näinud.

Lõpuks läks üldse asi mega käest ära. Üks tüüp oli nii segi, et ropsis algul saunas kõik kohad täis, siis ise püherdas seal sees ja lõpuks viidi ta välja. Keegi ei jõudnud teda kinni hoida ja ta ise ka midagi aru ei saanud. Märatses, nagu härg. Pärast viidi ta sauna ja joodeti sooja vett sisse.

Tolleks ajaks olin ma mega ära vajunud. Ma võisin täiesti tuimalt vaadata, kuidas too tüüp seal ropsis, ilma, et mingi emotsioon mind oleks valdanud. Rääkisin veel Lauriga ja läksime siis minema. Maicel viis meid rolleriga koju. Elu nalja sai, kui me kolmekesi rolleri peal istusime ja vahepeal 2 suurt mäge oli. Piret pidi kõrval jooksma, sest muidu roller üldse ei liikunud. Seletasime terve tee, kuni Pireti juurde jõudsime. Käisin netis ja läksin magama. Üleväsimus oli nii suur, et ma olin öösel nagu kuutõbine. Ärkasin mitu korda üles, käisin mööda maja lambist ringi ja läksin siis magama tagasi. Hommikul ärkasin selle peale, et Pireti isa tuli sinna. Ma nägin teda esimest korda. Tegin silmad lahti, aga ma olin nagu kõnevõimetu. Proovisin mitu korda midagi öelda ja lõpuks sain suu lahti ja ütlesin: "Tere!"

Ma magasin Pireti voodis, siis ta alguses arvaski, et ma olen Piret. Seletas midagi Piretile ja läks minema. Ma olin hommikul veel üsna unine. Piret: "Biku, miks sa nii vaikne oled? Ma kirjeldasin Helenile sind hoopis teistsugusena."

Mina: "Millisena?"

Piret: "No, et sa paned segast ja naerad kogu aeg."

Natukese aja pärast, kui Helen jänesepabulaid koristas ja hullult muretses oma jänese pärast, siis ma hakkasingi täiega naerma, nii et vaatas mind küll mega imelikult juba. Selle jänesega sai üldse nalja - kappas kogu aeg mööda tuba ringi ja öösel laamendas puuriga, nii et Piret ei saanud magada, samas, kui ma ei pannud üldse seda puurikolistamist tähelegi.

Enne 11 hakkasime bussipeatuseni kõndima. Arvasin, et kui Võrru jõuan, siis jõuan 11.20 bussi peale, aga bussijaamas tuli välja, et suur reede on ja siis kehtib pühapäevane sõidugraafik - järgmine buss läks pool 2. Just my luck. Carru oli ka bussijaamas. Rääkisime, kuni ta minema läks ka suundusin Kagusse. Ma olin endiselt mega teises maailmas. Lihtsalt istusin tuimalt, kuni bussi peale minekuni. Jõudsin koju, siis magasin välja end. Õhtul kutsus Ets kainekaks. Olin nõus, aga lõpuks oli ikka nii, et Jaanika oli ise kainekas ja siis Ets ja Han läksid Mad'i. Me veetsime seni Võrus aega. Olin Krissuga just eelnevalt msnis rääkinud ja kutsusin ta ka. Läksime kirikuplatsile Keiliga jutustama. Üle tunni aja rääkisime seal eelseisvatest eksamitest ja koolist. Käisime pärast veel igalpool ja lõpuks mul tuli mega uni. Helistasime Hannule ja Etsile. Han jäi Mad'i, Ets tuli koju meiega. Terve tee, kuni Rõugeni ainult targutas, aga nalja sai.

Lõpetuseks veel nii palju, et lugege eelnevaid blogisid ka. Ma kirjutan nüüd mega tihedalt ja mega palju, et järje peale jõuda.

Kõik see aeg läks täie ette

Kõigepealt oleks vist ilus vabandada, et ma kuidagi järjepeale ei jõua ja teid ootama sunnini. Henn, kelle huvist mu blogi vastu, ma veel teadlik polnud, juba küsis: "Kas sa oled vahepeal haige oled kaua aega..nagu pikalt ja tõsiselt? Ma vaatasin, et blogisse ei olnud sa vist mitu päeva sissekannet teinud??" - eks ta nüüd ootab oma peatükki sellest, millest ma blogi lõpupoole rääkima kavatsen hakata.

Kolmapäeval oli kaua oodatud tutipäev. Mu isa ei jõudnud hommikul mind ära naerda, kui ma täies hiilguses oma asjadega auto peale läksin. Mul olid juba siis need ägedad täheprillid ees, millest autoroolis istudes ja neist läbi vaadata üritades, kõik nii udune tundus. Linna jõudsime ja ma auto pealt maha läksin ja koolimaja poole kõndima hakkasin, siis issi lehvitas mulle, nagu 1. klassi lapsele, kes oma vanematele järgi lehvitama jääb. Ma olin nii rõõmus, lehvitasin vastu ja kõndisin rõõmsalt koolimajja. Jõudsin ennem teisi kooli. Nii ennem 10ndikke kui ka enne oma klassikaaslasi, kes pidid tulema alles kella üheksaks.

Piret tundis mind isegi kõigi nende asjade alt ära, kuigi ta alguses arvas vastupidist. Tegime Pireti ja LemmikSanderiga koos pilte. See jäigi meie viimaseks ühiseks hommikuks garderoobis. Kõik käisid ja kommenteerisid. Jette: "Sul on nagu roosipõõsas peas!" Egle tuli, siis tõi mulle Andra pardiga ujumisrõnga, millega ma terve päevajooksul mega palju tähelepanu tõmbasin. Henn: "Kampaania - Birgit ujuma!"Üks väike 1.klassi laps ütles ka mulle: "Part, mine ujuma!"

Mina: "Lähme siis!", mille peale keegi mind lasteahistajaks nimetas, mida ma tegelikult nagunii juba olen.Kui kõik tundidesse läksid, siis suundusime Caroliga Maximasse õhupalle ja pulgakomme ostma. Eluäge oli linnas kõndida, nagu kuulsused, keda tänaval vaatama jäädakse. Tagasi tulime, siis läksime Laane klassi. 11.b polnud eriti head tööd teinud. Oleks midagi paremat oodanud. Kuigi värvilised kaunistused olid ägedad, aga oleks tahtnud ka, et kõigi nimed oleks kirjutatud jne. Me tegime eelmise aasta 12ndikele ägedamad klassikaunistused.

Mulle meeldisid hoopis koridoris olevad plakatid, mille Krissugäng oli teinud. Nii hea tekst ja pildid ja kõik. Tükkaega lugesin ja naersin neid. Siis lasin Carolil kõik asjad kotti toppida ja hiljem vajadusel need sealt jälle välja võtta, sest koti seljast võtmine oli nii vaevanõudev tegevus. Rääkisime Laanega juttu. Ta pidi mingid kontrolltööd ära parandama, aga meiega jutustamise ajal suutis ta vaid 2 tööd kokku parandada.Veel olen ma Caroli peale pahane, kuna ta lõhkus mu tundlad, sarved vms ära ja ma ei saanudki neid ühtegi korda pähe panna koolimajas, kuna samal ajal, kui ma telefoniga rääkisin, võttis ta need kotist välja, painutas korraks ja nii läksidki need pooleks.Hiljem, kui teised jõudsid, siis läksime üles aulasse, võtsime toolid ja istusime maha, et alustada muusika tunniga, mida viisid läbi muusika õpetaja ja psühholoogia õpetaja ning huvijuht, kes olid riietunud ka väikesteks lasteks. Ootasime, kuni kõik kooli jõudsid. Kuigi paralleelikad oli ikkagi rohkem, sest enamus me klassi poistest ei tulnud kooli. Mängisime titasid seal kõik koos. Liana võttis mu barbie ära, kõik tahtsid mu asju näha jne. Andsin neile oma Barbie vastamisvihiku, kuhu Eliis vastata lubas, aga nüüd, kui ma seda sirvin, siis ei leia ma kuskilt seda lehekülge.

Kui enamus kohal olid, siis hakkasime hommikuvõimlemist tegema. Mega rebase tunne tuli - nad pidid ka iga hommik meie käsul võimlema. Tegin mõned pea- ja õlaringid ära ning läksin siis lava peale teisi pildistama. Kõik hakkasid mu peale kituma: "Miks Birgit tegema ei pea??"Muusika õpetaja: "Birgit jääb peale tunde, nagu alati!"

Lõpuks hakkasime sõnasõja laadset asjamängima, mille ajal sai päris palju nalja. Ma olin ka ühes võistkonnas. Pidin sõna seletama, samal ajal väikese mänguatoga slaalomit sõites. Ühte sõna vist ainult ei teadnud, muidu läks mega hästi. Me klass jälle võitis selle.

Keegi ei viitsinud lõpus enam seda sõnasõja värki mängida, siis hakati üheskoos karjuma: "Sööma! SÖöma!" Vahetund algas, siis ei mindud ikkagi sööma, vaid välja. Juba oli rokem rahvast kooli jõudnud, Kapp ja värgid.

Tegime Jaanusega sõbrapilti ja üldse ma käisin kogu aeg kaamera käes ringi. Mitte, et ma muidu ei käiks, aga täna, kui nn. meie päev oli, siis oleks võinud keegi teine pilte teha, aga kuna kedagi sellist polnud, siis pidin ikka ise.

Läksime palliplatsile, kus algas kehalise tund Anti Saarepuu juhendusel. Paljud ei tundnud teda alguses äragi. Aeti elu segast talle. Ta käskis meil rivvi võta ja pani siis võimlema. Ma muidugi rivis ei seisnud, vaid pildistasin. Gristel ka pildistas ja siis Anti ütles, et kui me kohe rivvi ei lähe, siis peame sundasendisse seina kõrvale minema. Luges kolmeni ja selle ajaga pidime me rivvi jõudma. Jooksime kiirelt kuhugi vahele, aga mitte kauaks. Ma pildistasin edasi ja siis ta käskiski mu

l sund asendis olla, aga nii kui selja keeras, tegin talle sarvi ja pildistasin edasi.

Kraaks oli auto sinna ajanud ja lastelaulud mängima pannud, aga Priit kasutas juhust ja läks autot minema lükkama.Anti konfiskeeris asju vahepeal. Võttis kellegi suure karu ära, sest keegi ei loobunud oma mänguasjadest ka võimelmise ajal mitte. Pärast andsid ikkagi paralleelikad oma mänguasjad klassijuhataja kätte, kes neid enda käes ho

idis, aga ta vist on harjunud sellega juba, sest tal enda laps on ka praegu 1.klassis. Kui taaskord võimeldud sai, siis läksime jalgpalli platsile ja hakkasime erinevaid mänge mängima. Kõik mängud võitis b-klass. Kõik karjusid ainult: "A-kad on maakad!"

Reismann oli juba üsna vihane me peale ja ütles: "B-kad on banaanikad!"

Aga nalja sai. Alguses pidi palli kahe vahele võtma ja siis sellega jooksma nii, et see maha ei kukkuks ja pärast mängisime "maa-meri", kus ühele ja teisele poole joont pidi hüppama. Vahepeal mängiti veel mingit mängu, kus ühel pool platsi oli a-klass ja teisel pool b-klass ja siis kumbki klassi eraldi mängisid kulli vms - üks püüdis teise kinni ja nii rivistus lõpuks terve klass üheks pikaks ketiks.Ma ronisin sellel ajal aga jalgpalli kasti ääre peale üles, aga kuna Saqu oli nii pikk, siis küündis ta minuni,

puutus ära ja alles siis läksin ma alla ja võtsin teistel käest kinni. Seni, kuni a-klass veel mängis, hakkasime me "Kes aias?" mängima. Lõpuks oli a-klass mängu juba lõpetanud, aga me laulsime ikka edasi, kuni Anti lõpuks meid segama tuli ja end kuulata käskis.

B-klass võitis kõik mängud. A-klass oli mega vihane me peale juba.
Tunni lõpus joondusid jälle kõik pikka rivvi, tehti tunnist kokkuvõte, tänati ja mindi laiali. Tegime pilte ja mõtlesime juba randa minna, aga kuna paralleelikad tahtsid trükikotta kutsete järele minna, siis läksid kõik kahekaupa, käest kinni hoides linna peale.

Psühholoogia õpetaja tuli ka kaasa ning hoidis käes märki "ettevaatust lapsed", mida ta sebrade peale üsna palju kasutas. Iga sebra juures jäime seisma. Poisid viskasid pikali ja hakkasid kätekõverdusi tegema ning psühholoogia õpetaja hoidis samal ajal märki käes, et autod ei liiguks.

Alguses läksime üle sebra, siis õpetaja

mõtles, et me võiks mitu korda ikka käia - läksimegi tagasi ja tulime siis uuesti üle sebra. Ma hoidsin Jaanuselt käest kinni. Kogu aeg, kui ta kätekõverdusi tegemast tuli ja mind otsis, küsis ta tita häälega: "Kus mu sõber jäi?"

-see oli nii äge. Üldse oli mega äge kogu selle rahvaga linna peal käia, iga võimaliku sebra peal aega viita ja poisse vaadata, kes kätekõverdusi tegid. Direktor ka pärast aktusel mainis ära, et

ta juhuslikult juhtus just siis koolimaja aknast välja vaatama, kui poisid kätekõverdusi sebral tegid ning ütles, et nad peavadki sõjaväeks valmistuma.Trükikoja ees jäime seisma. Alguses ummistasime küll kõnnitee ära, aga siis õpetaja koondas meid sinna platsi peale. Ootasime natuke, Jaanus rääkis nagu väike laps igasuguseid lugusid, mis issi talle osta lubas jne. Ma ainult naersin kogu aeg. Gristel ja Eliise läksid tee äärde rekat hääletama, aga õpetaja tormas oma märgiga sinna ja keelas neil selle ära. Samal ajal tegime me pilte. Carol oli taaskord pildistaja rollis, nagu enamus päeva jooksul, kui ma ise ka pildile jääda tahtsin.

Lõpuks me vist ei jõudnudki paralleelikaid trükikojast ära oodata või miskipärast hakkasime me edasi liikuma. Läksime Kagusse, kus olid Võru Täiskasvanute Gümnaasiumi 12ndikud, kellel samuti tutipäev oli. See oli nii hea, kuidas kõik ekskalaatoritega üles sõitsid - kõik oli nii värviline.

Üleval käidi lastepoed läbi - Krõll ja Lastekas. Jaanus ja Glaser läksid Krõlli lastenurka kohe klotsidega mängima. Ma oleks tahtnud sinna liumäe peale minna, aga meid ei lastud sinna. Õpetaja läks poemüüjaga rääkima, teised koondusid ka sinna ümber. Ma käisin ja pildistasin kõiki jälle. Vahepeal ma ei jõudnud end enam ära jagada - kõik karjusid kuskilt: "Birgit! Birgit!", viidates sellele, et ma neist pilti teeks.Lõpuks mindi kõige ülemisele korrusele. Osad läksid liftiga, osad treppidest. Me läksime Tauriga treppidest. Rääkisin Taurile, et võiks nende täheprillidega solli minna. Tauri: "Üliseff oleks!" Suvel ma plaanin need prillid korraks pähe päevitada - vaatab, kuidas õnnestub.Läksime kuhugi ruumi, kus meist pilti tehti. Ma siiani ei tea, kus me olime ja kes meist pilti tegi. Pole seal üleval kunagi käinud ja kuna seal nii palju rahvast korraga oli, siis ma korra käisin ainult ja läksime siis Tauriga alla tagasi. Tauri tegi trepi peal mulle, mis korrus-korruselt alla lendasid.

Väljas tegime ka veel igasuguseid pilte ja mõtlesime, et mis edasi teha. Osad tahtsid Kreutzu kooli juurde minna. Ma isegi ei saanud aru, et mida tegema,

aga lõpuks suundusime ikkagi kooli juurde tagasi, kuna plaanisime veel randa minna ja kell 13.00 pidi olema pidulikes riietes valmis aktusele minema.

Jõudsime koolimajja, siis käisime Jaanikaga Laane juures, kelle 9.b-ga tund oli, aga sellegi poolest muretses ta meie pärast rohkem ja tuli ukse peale rääkima. Teisi kedagi polnud silmapiiril, aga ma juba arvasingi, et kõik on sööklas ja läksimegi sinna. Sõime koolitoidust kõhu täis ja koondusime siis koolimaja ette, et koos pilte teha, aga siis ilmus kuskilt kari väikseid tüütuid algklassiõpilasi välja, kes lõhkusid kõik õhupallid ära ja üks torkas väidetavalt mu pardile ka augu sisse, loodan siiski, et mitte, kuigi see läks natuke tühjemaks vahepeal. Kõik läksid mega närvi nende peale. Carol kallati üldse veega üle. Lõpuks, kui kõik koolimaja ette jõudsid, lasin 10.b omadel pildid meist kõigist ära teha ja liikusime siis vähendatud seltskonnaga randa. Sinna tulid ka väiksed tatikad meiega kaasa. Ma läksin mega pöördesse nende peale juba. Peale tutipäeva ei taha ma siiani enam väiksed lapsi näha ka. Karjusin nende peale, sõimasin jne. Pärast nad hakkasid Merkaga rannas sõpsi panema. Ütlesid, et Merka oli õpetajate päeval nende õpetaja ja käisid tal taga ning tahtsid pilti teha. Lõpuks Merka tegi ka. Kiikusime ja tegime liumäe peal pilte. Vahepeal tegi Erle oma veini lahti. Üksi jõi seda seal ja läksime siis koolimajja tagasi.

Teised läksid poodi ja riided vahetama, ma jäin alla garderoobi 10ndikega jutustama ja

pildistama. Lõpuks vahetasin ma ka riided ära, aga oma ägedatest patsidest ei suutnud ma ikkagi kuni järgmise päevani loobuda. Kõigile meeldisid need täiega. Mulle endale ka muidugi. Väiksena mul ainult sellised patsid peas olidki.

Läksin konverentsisaali juurde, kus kõik juba pidulike riietega ees ootasid. Mul olid ikka osaliselt veel tutipäeva riided seljas ja kott käes. Saqu tuli, siis küsisin ta käest autovõtmeid ja viisin asjad ta auto peale. Sinna minnes oli ka teel mitmeid takistusi: kõigepealt mu lemmikud - 7.b, kes mind uuesti süstaldega märjakspritsisid ja siis auto, mille uksi ma avada ei osanud, aga õnneks tuli Henn ja tegi seda minu eest.

Tagasi läksime, siis kõik olid konverentsisaalis juba. Ees ootas kõige viimane tund selles koolis, koos meie endi poolt valitud lemmik - psühholoogia õpetajaga. Tund seisnes mingis keerulise nimega loengus, mille nimi mul siiani meelde ei jäänud. Ma tegelikut väga ei süvenenudki. Istusin maha ja vajusin mõtesse. Alles siis hakkas kogu kooli lõpp kohale jõudma ning meenusid kõik need aastad koos ilusate, rõõmsate ja naljakatega hetkega oma klassikaaslastega. Nii kahju oli lihtsalt. Vahepeal kuulsin ka psühholoogia õpetaja ilusaid sõnu. Kõik oli nii ilus. Ma mõtlesin ja tajusin, et nüüd on kõik läbi ja pisarad langevad üle põskede - kõik vaatasid mu poole ja ma hoidsin käsi näo ees. Jälle see lõpu tunne oli, nagu muusikakooli lõpupeol. Ma ei nuta kunagi, aga koolilõpud on ainukesed, mis panevad mind seda tegema. Kuigi seda ei saa otseselt nutmiseks nimetada, sest eks me kõik oleme omamoodi kurvad, aga see on rõõmuskurbus vms, sest see kurbus tuleneb aastatetagusest rõõmust, mis meid õnnelikuks 3 aasta vältel on teinud. Kuskilt ka säärane lause: "Kas te tahate pärast kooliaega meenutada, et kõik see aeg läks täie ette?"

Saan kindlalt väita: "Jah on küll." Kõik need inimesed ja ajad - need on kõiki pisaraid väärt. Ma ei taha kuidagi sellele kõigele ilusale punkti panna. Ma ei suuda kunagi loobuda millestki, millega ma ära harjunud olen ja inimestest, keda olen harjunud enda ümber igapäevaselt tundma ja nägema. Nüüd kaob aga korraga nii palju ja üldse viimasel ajal tuleb loobuda nii mitmestki..Ma olen kõik need 3 aastat ainult oma klassile elanud, ma ei oska ega tahagi enam ilma nendeta midagi peale hakata. Ma ei kujuta ette, mis saab, kui me kõik oma teed läheme. Kas me üldse enam näeme? suhtleme? koos naerame?

Tunni lõpus sai igaüks õpetajalt kingituse ja kallistuse. Need olid veidi ebatavalised kingitused, kuid omamoodi erilised, omapärased just igale kindlale isikule. Õpetaja ütles ta on taustauuringuid teinud ja teab, millest me huvitume vms. Henn: "Ei tea, kas ma saan traktori nüüd v?"

Mina: "Ma saan siis uue digika v?"Tegelikult sain ma hoopis puust lusika ja raudnaela, mis sümboliseerib mu Eesti armastust ja patriootlikkust. Tekst siis järgmine selle kingi juures: Head Eesti asjad ellu kaasa.. tulevasele tudengile - lusikas ja nael sobib nii nagiks kui ka enesekaitseks. Lase fantaasial lennatada A&A.

Väga äge minu arvates. Loodan, et ka kõigile teistele nende kink meeldis. Kõik olid nii liigutatud sellest tunnist, kes pisarate äärel, kes päriselt nuttiski. Kallistati ja lahkuti. Julgen väita, et mind ei liigutanud otseselt see tund, vaid see mõte, et ma ei taha, et see kõik lõppeks ja läbi saaks, kuigi ma olin totaalselt omas maailmas ega tajunud tol hetkel reaal

sust. Terve ülejäänud aja ma korrutasin ainult kõigile: "Mulle ei mahu pähee?!!"Läksime 3. korrusele Laane kl

assi juurde, et enda käekõrvale võtta üks 1.klassi

laps, kes meid käekõrval aulasse viiks. Võtsin ühel väiksel armsal poisil käest kinni. Nad olid seal üldse kõik nii ägedad. Üks tüdruk, kes Caroli käest kinni hoidis,

oli eriti julge. Rääkis kogu aeg mega tarka juttu. Meie naersime ja õpetajad ka naersid. Ta oli nii lahee. Seletas põhjust, miks kõigi käekõrvale ei jätkunud 1.klassi lapsi - osad olid lollitajad, keda ei lubatud esinema. Nii oligi viimastel 2 abiturienti käekõrval.

Me jõudsime aulasse peaaegu kõige viimastena. Istusin poiste ritta. Ma olen üldse viimasel ajal kogu aeg nendega koos ja see tundus nüüd täiesti õige koht - just nende vahel istuda. 4 poissi oligi ainult järgi jäänud - Älf, Saqu, Jaanus ja Henn.

Siis jäi mulle silma kohe inglise keele õpetaja, kes mulle vastu naeratas. Tavaliselt on nii, et kui tema on vihane või kurvameelne, siis naeratan mina talle, aga nüüd, kui ma kurb olin, siis naeratas tema mulle, vastasin samaga. Ta on nii tähtsaks inimeseks mu jaoks selles koolis saanud, et alati, kui ma nüüd tema peale mõtlen, siis tulevad mul rõõmupisarad silma. Kõik kõige paremad mälestused, mis meenuvad.. Võiks öelda, et ta on koolis nagu mu teine ema, kes alati muretseb, kellega kõigest rääkida saab ja kelle nimel südamest naeratada. Sain mitu korda aktuse jooksul veel temalt naeratusi ja aktuse lõpus, kui ma temaga rääkima läksin, siis mõtlesin, et ma hakkan pisaraid valama jälle.

Kogu aktus oli ka nii armas. Väiksed lapsed laulsid meile. Isegi poisid ütles, et täiega nunnu olid need 1.klassi laste laulud ja luuletused. Kõik nad lugesid nii püüdlikult ja armsalt,

et paralleelikad olid pisarateni liigutatud. Ma olin endiselt omas mullis. Jaanus: "Sa vist ei taju jälle midagi."

Mina: "Jah mulle ei jõua praegu kohale. Sa pead mulle pärast ümber seletama, mis siin toimus." See oli küll väike liialdus, aga siiski mäletan kõike väga hästi, aga polnud üldse abituriendi lõputunnet vms.

See oli äge, kuidas me mingit tähelaulu kaasa pidime laulma ja liigutusi seejuurde tegema. Naerda sai ka ikka omajagu.

Hiljem pidas direktor kõne. Rääkis ühest raamatust ja üldse mulle meeldivad direktori kõned. Tal on alati väga head tähelepanekud. Näiteks seegi, millest ma eespool juba rääkisin.Huvijuht näitas veel Elise ja nende meediarühma tehtud koolivideot, mille ajal sai küll naerda, aga lõpus, kus huvijuht räägib, on selline muusika, mis pisarad jälle kõigile silma tõi. Vaatasime veel videot 1.klassi lastest, kes meid oma soovidega teele saatsid ja kõige lõpus pidas kõne 10.klassi esindaja Katariina, kelle kõne sisaldas 10ndate ja 11ndate klasside arvamustest meie lennust, klassidest ja silmapaistvamatest õpilastest. Kõne täies pikkuses facebookis.

Sellega oligi aktus läbi. Paralleelikad jagasid õpetajatele lõpupäeva kutsed ja edasi suunduti klassijuhataja tundi, mida viis ka pooleldi läbi psühholoogia õpetaja. Alguses saatis Laane tavapäraselt veerandilõppudele ringi käima kommikorvi, kust pidi kommi võtma ja ütlema, kas meie 1. septembril 2008. aastal klassijuhataja tunnis öeldud ootused sellest koolist täitusid, või mitte. Osad kahjuks ei mäletanud 1. sepembrist midagi, mõni mäletas aga sõna-sõnalt. Näiteks Alfred. Ma mäletad nii hästi, kuidas ta neid samu sõnu ütles, mida tänagi, aga põhiline ongi see, et ma mäletan 1. septembrit täpselt sellisena, nagu see oli ja nagu see oleks olnud alles eile. Nii ruttu on aeg läinud. Mäletan, kui ma klassijuhataja tunnis istusin ja mõtlesin: "Appi, kuhu ma sattunud olen." - mitte halvas mõttes. Ma küll teadsin nägupidi päris paljusid, aga kõik olid nii tundmatud, nii kauged mu jaoks. Ma olin tol hetkel just lahtirebitud põhikoolist, kust ma samuti lahkuda ei tahtnud, nagu ma praegu ei taha

lahkuda

gümnaasiumist. Jälle uus algus, uued inimesed jne..

Mäletan, kuidas me Kairega tagapingis istusime ja arutasime, et mis meie ootused on. Igaüks pidi ütlema oma pinginaabri ootused, mitte enda omad. Eliise ja Gristel istusid meist 2 pinki ees pool. Nad nägid üksteist esimest korda, aga juba nad naersid ja seletasid, nagu oleksid vanad sõbrad. Mäletan, et Egle hilines tundi. Tuli uksest sisse, peaaegu üleni mustas ja ma mõtlesin: "Veel keegi? Kes see veel on?"

Kui me nüüd klassijuhataja tunnis rääkima hakkasime, kas meie ootused said täidetud, alustas Henn oma juttu täpselt nii, nagu

esimesel septembril: "Tere! M

ina olen siis Henn-Hillar. Henn on hea poiss ja Hillar on paha poiss." Seda juttu tal nüüd küll lõpuni ei lastud rääkida, aga kõigile meenus juba esimeste sõnadega, et ta just seda kavatses ütlema hakata.

Mu ootused olid, et ma leiaks sellest koolist endale sõbrad, kes on sõprust väärt ja et nendest kolmest aastast kujuneksid elu pari

mad aastad - võin väita, et mu ootused on täidetud.

Vahepeal tuli meie kooli IT-mees klassi, endal mega asjalik nägu peas ja kaamera käes. Õpetaja: "Ja mis on sinu ootused?"

IT-mees üritas mega nalja teha, seletas midagi ja ütles: "Minu ootused oleks siis sellised, et ma tahaks teist pilti teha.

Otsustasin teda natuke aidata ja koondasin kõik klassi ette

kokku ja paigutasin nii, et kõik enamvähem nähtaval oleks, andsin oma kaamera ka ta kätte ja läksin pildile. Pildi tegemise ajal käskis ta öelda: "Siilisitt", mille peale kõik naerma hakkasid ja tänu sellele ka pildid väga naerused said. IT-mees on mega julgeks muutunud, alguses ta oli väga möku ja ei öelnud eriti ühtegi sõna.Kui me tunniga jätkasime, oli järg Jaanika käes, kes ütles: "Väga hea, et need aastad on jäädvustatud fotode ja videodena." ning peale seda vaatasid kõik mu poole ning kellegi ettepanekul tehti mulle suur aplaus. Ma hindan väga, et ma säärase tähelepanu osaliseks sain ja mul endal on ka väga hea meel, et ma kõike seda ilusat jäädvustada olen saanud.

Klassijuhataja tunnis oli teine selline hetk, kus mul pisarad voolama hakkasid. Egle öeldud sõnade peale meenus mulle kogu 1. september, pildid hakkasid silme ees jooksma ja mind valdas täielik nostalgia. Lõpuks ütles ta veel: "Ma soovin, et kõigil hästi läheks, et kõik eksamid hästi teeks jne." Ma isegi ei mäleta seda lauset täpselt, aga ta sõnad olid nii tähtsad, nii ilusad, et mul hakkasid pisarad voolama. Panin käed näo ette. Kõik vaatasid mu poole. Elise: "Bikuuu..?"

Poisid küsisid, et mis mul viga on, aga ma naersin ja nutsin, nii et ma ei saanud ise ka aru, kas olla rõõmus või kurb. Nagu eelnevalt öeldud, siis ma olin kurvaltrõõmus möödunud aastate üle, aga ainuke asi, mis mind päriselt kurvaks tegi, oli see, et teisi polnud meiega - neid, kes puudusid ja kelle olemasolu just kõigerohkem vaja oli, et mitte nutma hakata.

Kogu südamlikkuse juures, suutis Erle rebida. Õpetaja: "Mida te horoskoopidest teate?"

Erle: "Ma olen lõvi!"

Kui südamlikum osa oli möödas, hakkas psühholoogia õpetaja meiega teste tegema, mille põhjal selgus, et me oleme ikka väga erilised. Me ise ka tunneme, et me oleme erilised ja sööbime kindlasti tugevalt selle kooli ajalukku. Esimes

ed testid olid suulised, viimased aga kirjalikud. Pidime joonistama pildile sea, mis kukkus mul välja rohkem, nagu hiir. Õpetaja ütles, et see on mutant - 2in1 hiir ja siga.

Kõrvad sellel seal pidid sümboliseerisid mingit meeldejätmisvõimet vms. Mu seal oli üks kõrv suurem, kui teine. Õpetaja vaatas mu pilti ja ütles: "Pole võimalik rääkidagi mingist meeldejätmisest, kui inimesel on visuaalne mälu", vihjates sellele, et ma näen kogu elu läbi fotode.

Lõpuks, kui tund läbi sai, oli kell nii palju juba, nagu meil oleks 8. tundi olnud. Läksime Saquga veel poodi ja siis koju. Avastasin, et mul oli koju jõudes veel rohkem asju, kui kooli minnes. Tassisin kõik asjad tuppa, vahe

tasin riided ära ja hakkasin plaate kirjutama. Alguses tegin klassipulma video plaadid ära ja siis

plaanisin õhtuks veel ühte plaati kirjutada, samal ajal rääkisin aga Kapiga.

Mina: "Õhtul tuled?"

Kapp: "Ei tea. See ei lõppe siis hästi."

Mina: "Lõppeb, nagu lõppeb. Kõik on omad. Nagunii tuled. Sa ei jätaks tulemata. Ma kirjutan plaati. Mingeid erisoove on?"

Kapp: "Ei ole. Pane kõik sellised laulud, mida ma ei tea. Tänks!"

Mina: "Miks? Siis sa paned kõik edasi."

Kapp: "Ei pane!"

Lõpptulemus oli ikka see, et Kapp käskis mul eelmise möllu plaadi välja otsida koos põhilauludega ja kui ma tal

le eelnevat juttu meenutasin, ütles ta: "Mango käskis!" ja Mango loomulikult kiitis peale seda.

Aga see oli etteruttavalt nüüd öeldud. P

anin veel pilte üles ja siis 6 ajal hakkasime Saqu ja ta vennaga Elise poole tutipäeva möllule liikuma. Sulev: "Jälle jooma v? Ma vaatan, et teil hakkab see traditsiooniks saama juba." - kolmas kord järjest juba viis meid möllule.

Jõudsime sinna, siis Mati, Kapp, J

aanus ja Mango grillisid juba väljas. Vähe autosid oli ka, sest kõik olid lasknud end koh

ale tuua. Küsisin: "Nii vähe ongi v?"

Kapp: "Meie oleme. Keili,

Gristel, Elise ja Jaanika on ainult sees." Läksin siis sisse. Peaaegu terve klass oli kohal. Läksin ka laua taha. Alguses söödi, joodi ja hakati siis Aliast ja Bailat mängima. Ma hoidsin rohkem poiste seltskonda ja läksin välja. Meenutasime viimaseid päevi koolis. Mango: "Ma arvan, et ilma Bikuta ma poleks ajalugu ära teinud." Kõik nõustusid temaga. See oli nii südamest öeldud ka tal, et ma olin jälle üsna liigutatud. Vahepeal oli Mast ka kohale jõudnud. Rääkisime ajaloo õpetajast. Mast oli vahepeal mitu tundi puudunud, kui põhiline rebimine käis, siis tegin talle ülevaate igasugustest naljakatest lausetest, mille üle Mast täiega naerda sai.

Vahepeal käisin sees. Rääkisime Kapig

a juttu. Põhiline oligi see, et Kapp

oli kõikide klassiõdedega

sees ja ma olin kõikide klassivendadega väljas. Pärast, kui ma väljas olin, siis kuulsin juba ukse taha ära, kuidas Kapp "we got'em hypnotize" laulis - ma ei saanud ikka seda laulu plaadi peale panemata jätta. Läksn sisse, siis vabandasin selle pärast. Kapp: "Ma ei saa juua enam. Hypnotize tuleb peale muidu!" Naersin teda täiega, kuidas ta endaga võitles, aga sellegi poolest suht ruttu täis jäi.

Läksin uuesti välja. Mast tuli ukse peal vastu: "Biku sa oled nii ilus täna kuidagi." Kõigile jäid mu patsid silma. Krissu ka kaiffis täiega mu patse, millest ma endiselt ei loobunud.

Väljas käisin, siis mu saapad olid kogu aeg kadunud, sest Gristel pani need pidevalt jalga. Nii pidin kellegi teise omad võtma. Vahepeal oligi mega kaos. Kõik käisid kellegi teise jalanõudega. Mul oli Kapi saapad, kellel

gi olid Elise omad jne. Kui ma Kapilt küsisin, et kas ma võin ta saapaid võtta, lubas ta mul pea maha võtta, aga hakkas siis naerma ja nii ma võtsingi.

Pärast ma enam välja ei läinud, kuna Rauno arvas, et ma olen vales kohas. Okei siis. Rääkisime Kapiga, et kuidas ta koju saab. Kapp: "Ma ei mõtle asju ette. Ma elan korraga!"

Pärast kogunesid teised ka sinna ühte laua otsa rääkima. Räägiti, et mida ja keda igatsema hakatakse. Mango ja Kapp olid ühisel arvamusel. Kapp: "Ma jään kõigerohkem Biku digikat igatsema."

Mango: "Orkutis pole enam ühtegi pilti.."

Kapp: "Facebookis pole enam midagi ja blogis pole enam midagi lugeda."

Kapp sattus üldse seletamisega mega hoogu. Kohe, kui ma sinna olin jõudnud, siis pani Gristel vesipiibu üles. Läksimegi Kapiga tõmbama toda. Kapp tõmbas: "MM-le lähen!"

Vahepeal vahetasin kohta ja läksin teise lauaotsa Krissugängi ja nendega jutustama. Rääkisin Eglele seda klassijuhataja tunni asja ja seda, kuidas ta 1. septembril hilines. Ta ise aga ei mäletanud seda üldse.

Kui kõik kohale olid jõudnud, enamvähem veel kained olid ja väljas valge oli, siis läksime välja grupipilti tegema. Otsisin head kohta. Panin kuhugi telliskivi hunniku peale ja jooksin ka pildile ja nii mitu korda järjest. Eluhead pildid jäid ka. Ainult 3 inimest oli puudu - Glaser, Kaire ja Moks, kes ka kohale ei tulnud.Pärast sisse läksime, siis kogunesime vesipiibu ümber. Mina: "Mango, valge viin v?"

Mango vaatas pudelit ja ütles: "Jah..laevukesega."

Siis tuli Kapp tantsides me juurde: "Ma olen see peohing siin! Varsti läheb Busta rhymes peale!" Ega varsti muud ei kuulnudki ja Kapist kujuneski üks põhilisi peohingi. Matiga kahekesi tantsisid ja laulsid kogu aeg. Siis, kui Kapp sauna läks, siis jäi mega rahulikuks.
Vahepeal käis mega piduu. Kõik jõid ja tantsisid. Carolile läks kõige rohkem Henn ikka

peale. Henn tantsis igatpidi, mida ma ka filmisin: http://toru.ee/view/39033b0b1885
Selle video pärast lubas küll Henn mind vangi panna jne, aga ajakirjanikuna olen ma juba kõige selle sõimuga harjunud.Pärast Carol tuligi rääkima mulle, kui naljakas see ikka oli ja hea, et ma filmisin. Lisaks Hennu tantsule siin ka kõike muud naljakat + Kapi tavapärased laulud jne. Kapp kogu aeg tuli ja vedas mu kasvõi läpaka juurde, et ma Jennifez Lopez-on the floori paneks. See oli tal täna põhiline. Ma arvan, et kes harjunud pole ühtede ja samade lauludega ühe õhtu jooksul, nagu Kapil kombeks on, oli suht villand juba sellest. Vahepeal kõlas ka ikka põhilaul "Friday", mida Älf kaasa laulis sõnadega: "Fcking friday!"

Pärast tegin Kapile koksi, aga vahepeal suutis ta topsi ära kaotada kuhugi, siis ma käisin ja otsisin jälle.

Mina: "Kapp tõmbab peo käima!"Kapp: "No muidugi, kes siis muu!?"
Väljas sai mega nalja. Ma rääkisin telefoniga, aga nagu eelminekordki, tuli Jaanus segama. Pärast liitus veel Henn. Mõlemad ajasid elu lolli juttu, kui ma telefoni nende kätte andsin. Henn palus end tõsiselt kuulata ja Jaanus karjus: "Kuulet v?" ja seletas pankurist midagi. Lõpuks ma jooksin nende eest ära, aga nad ajasid mind taga ja siis jooksime tükkaega autode vahel. Pärast rääkis Mango ka veel. Ma täiega naersin. Lõpuks läksin salaja Hennu autosse telefoniga rääkima.

Pärast Mango tuli kuskilt.

Mina: "Mango wc-s käisid v?"

Mango: "Ei. Ma panin kohe emake loodusesse!"
Vahepeal, kui vaiksemaks jäid ja osad saunas olid, siis rääkisin vahelduva eduga mõnega juttu. Krissu on palju lugenud möllublogidest ja nüüd ta nägi näiteks "eluhoiakuga" Sõmerpalu mehi pidu panemas, kes muidu koolis vaiksed on. Mina: "Ma räägin, et eluhoiakuga mehed."

Krissu: "Me kõik oleme eluhoiakuga."
Kapp ja Mango käisid Mari ja Elise päikeseprillidega ringi terve õhtu. Mango tegi mingeid tibutantsu liigutusi ka veel, nii et ma ainult naersin. Nad nägid kahekesi nii haigelt ägedad välja. Pärast tegin Kristiannega pilti, aga Mango ja Mati hüppasid ka pildile. Mango: "Nägite ikka, kuidas ma end pildile pressisin v?"
Mati: "Mangus, me jäime pildile!"
Kapp: "Nii peabki, muudmoodi ei saakski."

Tahtsin Kapist pilti teha, siis ta peitis end ahju taha. Tükkaega piilus seal. Ahju juures oli üldse elu haige. Mingi nael oli püsti, kus ma oma lemmiksokkide sisse augu tõmbasin. Elise sünnipäeval ka mitu aastat järjest olen ma samas kohas sokid ära lõhkunud, aga vähemalt ma polnud seekord ainuke, Raunol oli ka samasugune auk soki sees. Lisaks sellele astusin ma kuskil nätsu peale veel ja sada häda.Vahepeal tuli Elisel meelde, et kallinädal on ja nii kallistasid kõik klassikaaslased üksteist. Pärast ära minnes ka, kõik kallistasid üksteist. :)
Matiga ka jutustasime terve õhtu jooksul mega palju. Ta tuli kogu aeg küsima või rääkima mulle midagi. See oli kõige parem, kui ta kurtis mulle, et tal on käsi katki - 2 punast laiku küünarnuki peal. Mina: "Äkki kukkusid kuhugi?"
Mati: "Ei kukkunud. Ma ei kukkunud kuhugi, ausõna."
Mina: "Äkki läksid vastu niisama kuhugi siis?"
Mati: "Ei. Keegi hammustas mind. Keegi meist on vampiir siin."
Läks siis minema ja tuli tüki aja pärast tagasi, istus mu kõrvale ja vaatas kõigile järjest pingevalt ja uurivalt otsa: "Kes on kõige rohkem vampiiri näoga?"

Erle vaatas talle just sellise näoga otsa. Mati: "Erle ongi see vampiir, raisk, kes mind hammustas. Homme olen ma ka vampiir. Panen konsultatsioonis ringi, nagu segane. Lendan Leeka klassi uksest sisse nahkhiirena, siis muutun klassi inimeseks."

Erle ei saanud alguses aru, mis Mati ajaba, aga, kui ma Erlele ära seletasin, vaatas ta Mati haava ja ütles: "Jämmmi!", nagu olekski taverd sealt imenud.

Pärast Mati hakkas grillitud kanakoiba vms sööma. Mina: "Söö, söö. See on su viimane liha söömine. Edaspidi toitud sa ka ainult verest!"

Pärast kunagi sõid Kapp ja Mango ka veel toda liha. Kapp: "See on toores ju!?" ja sõi ikka edasi.

Mango toppis üldse peaaegu terve kanakoiva suhu. Elu äge oli vaadata neid.

Lõpuks, kui Kapp saunast tuli, siis karjus: "I will be back!"
Mina: "Lõpuks oledki tagasi. Pidu jäi seisma siin vahep

eal su pärast."
Vahepeal läks Kapp veel sauna tagasi. Elise pildistas teda,

kui ta nagu modell toolil istus, endal olid sokid edasi-tagasi käimisest läbimärjad juba.

Pärast tantsiti veel ja siis osad hakkasid vaikselt ära minema. Matil oli mega kiire

ära minekuga, siis käis ja seletas, et kuna keegi teda ära saab viia. Lõpuks, kui ta läinud oli, avastas Mango, et Mati viin jäi maha. Man

go: "Mati jättis oma märjukese siia!"
Lõpus jäigi vaiksemaks. Mõned tiksusid niisama, räägiti juttu ja vaadati neid, kes veel viitsisid teha midagi. Ma istusin vastukaaluks teistele, ruumi teise otsa ja siis jälgisin, mida keegi tegi. Vahepeal jäi Henn peaaegu magama. Jaanus ütles, et võiks sodida teda, aga Henn ärkas üles. Natuke aega hiljem oli ta aga nii sügavasse unne vajunud, et ei tundnud enam midagi. Tõin markeri ja hakkasin Jaanuse

juhendusel igasugust teksti kirjutama. Alguses kirjutasin kaela peale: "Müün õlut" ja hiljem kirjutasin terve käe igast teksti täis. Saqu kirjutas talle jala peale "nike" ja joonistas logo. Mõtlesin midagi sellist teha, mida ta ei avasta ja

kirjutasin selja peale "ei tegele", kõhu peale "õllekas" ja värvisin ühe kõrvataguse ära, mida ta kindlalt poleks märganud pesta. Naerda sai kõvasti. Henn ei ärganudki enam ennem hommikut ja kell 2 hakkasime me ka kodu poole liikuma, kuna hommikul oli vaja konsultatsiooni jõuda.

Kogu selle päeva kokkuvõtteks ütleks, et ma soovin, et võiksin olla laps veel üks päev.

Parem hilja, kui mitte kunagi

Lubasin Eliisile, et järgmine blogi tuleb üüratu pikk. Jätkan taaskord sealt, kus eelmine blogi lõppes, sest viimase aja naljade ja seikluste vahele jätmine oleks täielik raiskamine. Sain öisest Sveniga vestlusest nii suurt inspiratsiooni, et esmaspäeva hommikul oli lendu mineku tunne. Panime üle pika aja garderoobis LemmikSanderiga segast. Ühtlasi jäi see ka viimaseks varajaseks esmaspäeva hommikuks VKLG-s. Käisin ringi ja seletasin kõigiga. Kui ma matemaatika klassi juurde jõudsin, oli Laane ka sinna tulnud. Hiilisin vaikselt ta selja taha ja koputasin õlale ning jooksin minema. Ta vaatas ringi ja alles siis märkas mind, kui ma juba teises koridori otsas olin.
Jagasin kunstiajaloo spikreid. Kõigil oli hea meel, et ma viitsisin neid niisama lambist klassi hüvanguks teha. Mango: "Nii lahke sinust!"

Kappi polnudki hommikul koolis, siis ajasin Mango ja Matiga juttu. Vaatasin õpinguraamatus hindeid. Lõpu hinnetelehel olid küll tol hetkel kõik neljad ja viied, aga kuna põhiaineid olid veel puudu, siis oli kolmi päris palju veel tulemas. Alles nüüd hakaksin mõtlema, et oleks võinud ikka rohkem õppida. Mõned ained on tegelikult nii kerged, aga laiskus on alati suurem olnud.

Ühiskonnas sai nalja. Õpetaja jagas ühiskonna proovieksameid kätte ja pani hindeid välja. Seejuurde käis aga kommenteerimine, nii et terve tund me ainult naersime.

Täna oli ka ettelaulmine ja lauljad ei pidanud kooli tulema, aga ma ikkagi läksin. Siinkohal ma tahaksin teha ühe refereeringu: "Birgit Pettai on selline inimene, et kui tal oleks valida, kas koju jääda või kooli minna, siis valiks ta alati ja kindlalt viimase variandi."

Gristel puudus, nagu ka eksami ajal. Õpetaja: "Kas ta laulja ei ole?"
Moks: "Ei ole. Jooja on!"
Õpetaja: "Sul on pilt selge jah?!"

Õpetaja jagas algul proovieksamid kätte: "K. Mast - ta oli nendest lohedest kõige targem!"
Mango tööd tegi ta aga kõige rohkem maha: "Magnus - väga vilets mees!"
Õpetaja: "Henn - oleks tahtnud rohkem. Loheks läks kätte ära!"
Mul läks üllatavalt hästi. Sain arutluse eest rohkem punkte, kui nende eest, mis ma kodus varem teinud olen. Ainult slängi pärast sain pikki päid ja jalgu: "Slängi võid sa sinna Võrumaa Teatajasse Tähismaadele kirjutada, mitte mulle ühiskonna arutlusse." Ärge siis kasutage sõna "trenn" - peab kasutama sõna "treening".
Glaser hakkas ka oma arutlusi veel õpetajale pakkuma, kuigi nende viimane esitamise aeg oli 4. veerandi esimesel nädalal. Õpetaja vehkis käega: "Kõik on lõppenud. Ma panen kahe. Ma ei haka sinu sadat arutlust siin parandama!" ja lubas neid alles siis lugeda, kui Glaser oma perioodi 2 vastama hakkab.
Õpetaja hakkas siis Mango hindeid vaatama, nägu ligi arvutit ning ajas näpuga ekoolis järge ja luges: "1234..", mille tulmusena sai Mango ikkagi 3 ära.
Mango: "NO muidugi, kuis siis muidu!"

Õpetaja vaatas Masti hindeid. Ta jälle puudus. Õpetaja: "Mast saab 3 ära!" - Kõik imestasid, et ta seekord kahte ei saanud. Õpetaja: "Ta on mul niigi klient olnud siin juba."

Terve tund läkski hinnete väljapaneku peale ära ning peale tundi kiirustasin ma Kandlesse ettelaulmisele. Alguses oli muidugi 2,5 tunnine koondproov. Pärast esimest tundi laulmist, hakkas alles kohale jõudma see uni, mis oli tingitud mu öisest msni

vestlusest Sveniga. Alguses seletasin Ellaga. Mul oli isegi mega junkie olla, aga siis järk-järgult vajusin ära. Lõpuks vajusid isegi silmad kinni ja ma laulsingi, kuni esimese vaheajani kinnisilmi Eliisi õlal. Vaheaeg tuli, siis läksin šokolaadi ostma koos Mikuga. Rääkisin teda surnuks ja suundusin teiste koori liikmete juurde, kus oli just selgunud laulud, mida me ette peame laulma. Meie koor pidi ainukesena 2 laulu laulma, kuna loosiga tõmmati "Maa ja ilma", mida oli kohustuslik nagunii laulda. Mul oli hea meel, et me vähemalt "Linnamängu" laulma ei pidanud, kuna ma ei oska üldse neid liigutusi.

Rääkisin veen Gerdiga, kes mind siiani mõnitab selle eest, et ma talle Jaanika sünnipäeval näomaalingut tegin.
Teine pool proovist läks juba lõbusamalt. Uni oli vähemalt kadunud. Pärast laulsime "Ilus oled isamaa" üleval läbi ja suundusime alla Kreutzu segakoori kuulama. Üks õpetajatest rokkis kaasa, mille peale Jaanus ütles: "Ega see Õllesummer pole!" Meil sai üldse Jaanusega mega palju nalja. Ta ainult naerutas mind kogu aeg oma sõnadega. Nii paljust oli rääkida, nii et kõik pidid meid mitu korda keelama.
Järgmisena oli meie koori kord. Laulsime kaks laulu ära, mida ka õnneks ei pidanud alguses lõpuni laulma. žürii kiitis väga meid ja nentis ainult ühe vea: "Mingem üles mägedelle" - me laulsime "mägedele", mille peale Gert ütles: "Kõik oli väga hea, ainult Birgit ei olnud. Ta tegigi selle "mägedelle" vea!" - Ta ikka ei saa üle ja peab mind kõikvõimalikes asjades süüdistama.
Nii, kui lauldud, kiirustasin koolimajja tagasi. Ma arvasin, et meil on juba 7. tund, aga tegelikult oli alles 6. tund. Koputasin ja astusin kirjanduse klassi. Seal oli aga 10.b, kes kõik mu poole vaatasid, kui ma ukse avasin ja juba peaaegu sisse tormasin. Küsisin, et kas meil polegi tundi. Õpetaja: "Vara veel!"
Mina: "Mis kell on? Kas praegu on 6. tund veel?"
Õpetaja noogutas ja käskis hiljem tagasi tulla. Mina: "Aaaa. Mul tuleb siis ju inglise keel hoopis!" - see oli esimene kord selle kooli ajaloo jooksul, kui ma valesse klassi valel ajal läksin, aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Hea oli, et inglise keele tund tegelikult oli, sest mul oli eelmine töö lõpetamata ja hinne vajas välja panemist. Jõudsin klassi, siis õpetaja naljaga noris, aga pidas ka tähtsaks seda, et parem hilja, kui mitte kunagi - see oli meie viimane inglise keele tund. Õpetaja käis klassis ringi ja otsis oma asju, pani lehti ära jne. Kõik tegid mingeid töid. Vahepeal, kui õpetaja sahtlist midagi otsis, polnud teda peaaegu üldse näha. Moks vaatas nõutult klassis ringi ja küsis: "Kus õpetaja kadus?" - kõik hakkasid naerma, kui õpetaja oma pea laua alt välja pistis.
Peale inglise keelt tuli alles eesti keel, mida võib nimetada ka konsultatsiooniks. Võtsime eksamivihikut ja hakkasin üht vigast kirjandit parandama. Õpetaja: "Mis selle lausega teha?"
Erle tuimalt: "Mahaa!" - Erle oli üldse nii muserdatud, kuna tal olid mõningad hinded üsna käest ära.
Alguses ma ei viitsinud üldse süveneda, aga kui ma mõttega asja kallale asusin, siis ma leidsin kõik vead üles ja seletasin õpetajele, kui mööda ikka üks või teine lause on, mida saaks paremini teha. Õpetaja ütles hästi: "Lugedes neid lause algusi, tekib mul juba sportlik huvi." - kõik laused algasid ühtemoodi.

Tunni lõpupoole jõudis ka Elise laulmast tagasi. Õpetaja: "Kus su eksamivihik on?"
Elise: "Kotis!"

Õpetaja: "Nii, kraabi välja see!"
Õpetaja üldse rebis täna. Ma ainult naersin. Ainuke asi, mis tundi segas oli Rauno, kes käitus nagu türann. Kogu aeg seletas mingit haiget teksti. Õnneks ma ei mäleta seda enam.
Mango pidi lugema hakkama. Õpetaja: "Nüüd näitab Mangus oma meistriklassi!"

Keegi häälitses väljas, mille peale kõik naerma hakkasid. Õpetaja kordas seepeale kirjandis just esinenud lauset: "Kõiki inimesi ei suudagi mõista.."
Rääkisime tunni lõpus lennuraamatust veel, mis oleks pidanud tegelikult valmis olema, nagu teise rühma film jne, aga õpetaja oli selles osas nii mõistav ja lubas tööd peale kirjandit jätkata.
Peale tundi saime õpinguraamatusse veel hindeid ja läksime siis ühiskonna konsultatsiooni, kus algas suur ülesannete lahendamine.
Õhtuks oli aur suht väljas. Läksin magama, aga ärkasin teadmisega, et terve klassi ajaloo hinne sõltub minust. Ärkasin ja hakkasin spikrit tegema. Üritasin küll abi saada teistelt, kes tunnis kaasa kirjutasid, aga lõpptulemusena pidin ikkagi ise hakkama saama ja tabeleid algusest peale ise tegema hakkama. Ainult Liana saatis oma tabeli, mille Jaanika hiljem ümber kirjutas ja mulle saatis. Tegin 5 tundi põhimõtteliselt ajalugu, aga Kapp ütleb selle peale alati: "See tuleb sulle endale ainult kasuks."
Tauri aitas mulle powerpointi seniks ära teha. Valmis sai siis ültes, et ma üle vaataks. Hea, et vaatasin, kuna ta kirjutas esimesele slaidile: "Pauerpoindi tegi Tauri." Ja Tauri ma tänan sind veelkord! :)

Saqu ja Lianaga käis vahelduva eduga sõrmuste teema. Loodetavasti saame lähiajal sõrmused ka kätte - isegi palju jama nendega olnud juba.
Ajaloo õppimise ja spikri tegemise vahel seletasin msnis. Peaaegu kõik klassikaaslased seletasid msnis, et ma spikris osas neid ikka meeles peaks ja saatsin materjali laiali jne. Lõpuks, kui kõik valmis sai, ütles Jaanus: "Suur aitäh Biku. Kallis oled!" - See ongi tegelikult kõige entusiastlikum, kui inimesed avaldavad nii siiralt oma tänu. :)
Teisipäeva hommikul oli spikrivabrik täies tööhoos. Kõik käisid ja lõikusid. Siinkohal pean ütlema, et ka see jäi nii viimaseks spikriks, kui ka spikrite jagamiseks.
Seekord koosnes spikker kolmest osast, nii et enamus hoidis seda nähes ainult pead kinni. Tund läks üsna ruttu. Õpetaja ei pööranud meile eriti suurt tähelepanu ja nii läks kõigil töö ka üsna edukalt.
Peale tööd küsisin Moksilt raha ja läksin poodi koogi järele, kuna järgmine oli viimane vene keele tund. Ostsi Mesi koogi, mis oli aga nii magus, et lõpuks ei jõudnud seda süüa enam, vähemalt mina mitte. Kui ma Moksile ütlesin, mis koogi ma ostsin, ütles ta: "Too on hea. Too tõmbab ära!"
Õpetaja jagas meile pastakaid ja rääkisime niisama terve tund juttu. Ma veel vastasin paari asja ja sain oma viimase nelja.
Vaatasime õpinguraamatus hindeid. Moks: "Peaks lõpus mõnele õpetajale midagi ütlema, kes si*a keeranud on - .... , sina mine pe**e!"
Pärast pesime ja kuivatasime Moksiga vahelduva eduga nõud veel ära.
Istusime eesti keele klassi juures ja ootasime tundi, kuni Tuvi sinna tuli ja küsis, et kas meil ajaloo spikreid on. Mango andis talle enda omad. Ma andsin terve hunniku veel neid talle kaasa, et ta teistele ka annaks ja seletasin ära, kus miski on. Tuvi oli nii õnnetipul. Ta naeris ja ütles nii laia ja südamliku naeratuse saatel: "Aitäh!" Jaanus hakkas täiega naerma ja ütles, et ta kuulis Tuvit esimest korda naermas.
Terve eesti keele tunni rääkisime sellest, mida eksamil teha, mida selga ja jalga panna jne. Saqu: "Nike toss" ja hakkas laulma: "Kui neis kingades sa tantsid.."
Gristel: "Ma võtan selle auguga tooli kaasa!"
Jaanus: "Vahepeal käib õpetaja all pangi tühjendamas."

Õpetaja: "Mida siis veel soovitaks teil kaasa võtta.."

Glaser: "Burks!"
Laskuti jälle liialdustesse, et mis siis saab, kui käsi kipsi pannakse jne..
Glaser: "Mis siis saab, kui käsi kaua aega kipsis on ja üldse kirjutada ei saa?"
Õpetaja: "Siis ei saa gümnaasiumi lõpetada!"
Henn: "Kas ilma käteta ei saagi siis gümnaasiumi lõpetada v?"
Õpetaja: "Siis lõpetad varvastega!"

Õpetaja: "Vaadake, mis ilm ka on. Kui on päikesepaisteline ilm, siis läheb vett rohkem, aga kui on selline külm ja sombune, siis läheb vähem."

Henn: "Siis läheb teed!"

Mina: "Jah. Tuled oma samovariga eksamile!"

Keegi pakkus, et pähkleid võiks kaasa võtta. Keili hakkas kohe ette kujutama, kuidas ta pähkleid tooli jala all purustama eksamil hakkab. Kõik olid jälle mega kõveras. Mul hakkas ka fantaasia tööle. Keegi oleks võind päriselt nii teha.

Jaanus: "Enne eksamit sööd suure arbuusi ära."

Mina: "Pärast ei jõua wc ära käia."

Jaanika: "Paned Pampersid alla!", mille peale ma nägusid tegema hakkasin, kujutades ette, kuidas pampersitesse lastakse ja Jaanika kõva häälega selle peale naerma hakkas.

Õpetaja: "Jutustada ei või..ka pildistada mitte!", vihjates seejuures minule.

Tunnipikkuse jutustamise käigus, olid poisid uue mänguasja leidnud - need kiled, kus pastakad olid. Puhusid õhku täis ja siis lennutasid õhku.

Söögivahetund oli ka üks viimastest selletaolistest, kus kõik korraga söömas olid. Tahtsin küll põhivendade lauda minna, aga kui ma Jaanuse ja Elise juurde tooli läksin võtma, kutsusid nad mu enda juurde. Moks ütles selle peale ainult: "Midaaaa?"

Kiitsin Eliset, et ta Jaanusega jälle koos söövad. Terve eelmine nädal oli Elise ninapidi Mastiga koos, aga täna õnneks Mast puudus.

Filosoofia tund läks ka tervenisti hinnete väljapanekutele. Alustuseks pani õpetaja ajaloo hinded välja. Õpetaja: "Ma kirjutasin kõik hinded sisse. Siis on mul rivid täis. Mastile panin ka ühed ära!"

Õpetaja: "Ühiskonnas ei saa hinnet välja panna, sest 5 sellist suli on meil klassis."

Ajaloo hinnete väljapanemisel kommenteeris õpetaja igaühte eraldi, nagu eile ühiskonnaski. Mati läks naeratus näol, õpetaja laua juurde. Õpetaja: "Mati - muretu mees!"

*Marek Kapp on end kokku võtnud. Saab nelja, auga nelja!
*Vaadake Rauno Leotootsil on 445 - aii sa poiss oled!

*Sander - Laisk oled! Kolm ei ole sinu hinne!

Henn: "Aga ma tahaks ikka viite!"

Õpetaja: "Sulle ma tahaks anda vitsu!"

Õpetaja rääkis just midagi jutu käigus: "Ta ei tegele sellega.."

Kapp vaatas automaatselt mulle otsa ja hakkas naerma. Pärast teised ka avastasid selle lause jälle, siis naersid.

Henn teatas, et homme peame kunstiajaloo õpetajale õpinguraamatud lauale jätma. Mati: "Võsu poolt tuleme purjuspeaga õpinguraamatuid õhtul tooma."

Mango: "Ei tea, kas minna saksasse või mitte!?"

Mati: "Mingi Shakespeare oled v? Olla või mitte olla.."

Mango: "Ei ma vist ikka lähen, raisk!"

Mango rääkis üldse endaga. Lõpuks rääkis seinaga. Vaatas alguses laua peal olevat eutanaasia tööd ja keeras siis pea seina poole ja ütles: "Euthanasy!"

Mati: "Saqu, õue lähme v?" (suitsule)

Vahepeal aeti Glaserit hulluks. Kõik võtsid paberi kätte ja hakkasid seda küünega kraapima vms. Ma ei oska seletada, igatahes ta läheb selle hääle peale mega pöördesse ja hakkab ümberringi vahtima ning käseb ära lõpetada.

Ka saksa keele tund oli viimane. Pidime saksa keeles mingeid lauseid tõlkima. Mango ei saanud eriti hakkama.

Õpetaja: "Magnusekene, sa pead mulle küll peale maksma, et kolme saada. Kui palju sa maksad mulle?"

Mango oli umbe rahulik. Võttis pinalist vene keele õpetaja antud pastaka välja ja ütles: "Ein Kuli!" - kõik olid niii kõveras jälle. Alati, kui ta midagi ütleb, siis ta teeb seda nii naljakal moel, ise arusaamata, kui naljakas see teise jaoks tundus.

Lõpuks pidime ütlema, mis meile selle koolis juures meeldib ja kas sai ikka õige otsus tehtud, et siia tuldud jne. Õpetaja: "Mulle ja teisele saksa keele õpetajale ei mahu ikka pähe, miks sa siia rühma tulid."

Mina: "Mulle meeldib siin rohkem."

Õpetaja: "Ma olen ju selline nõid, et miks sa minu juurde tulid?"

Mina: "Teine õpetaja on veel suurem nõid."

Ei nalja ikka sai. Etteruttavalt võin öelda, et juba järgmisel päeval, kui ma tagasi mõtlema hakkasin, siis igatsesin ja jään igatsema neid saksa keele tunde.

Vahetunni veetsime paralleelikate juures. Mega nostalgia oli. Nilso käis oma seebikarbiga ringi ja jäädvustas hetki viimasest koolipäevast. Võtsin oma kaamera ka välja ja hakkasin pildistama. Käskin parallelikatel nende klassijuhatajale helistada, kuna enamusel meie klassist olid powerpoindid esitamata, aga täna jäi lambist tund ära, kuigi täna oli viimane päev, kui neid esitada veel sai. Siis rääkisime, et nagu klassijuhataja, nii ka õpilased. Meie oleme kohusetundlikult koolis, nagu Laane alati, aga neid pole kunagi, nagu ka nende klassijuhatajat. Oha ütles, et ta isegi helistaks oma klassijuhatajale, võttis juba telefoni aga ütles siis: "Sinu pärast ei tee ma midagi!"

Neil tuli tund. Meil oli vaba tund. Kõik ootasid kekat, mis lõpuks hoopis ära jäi, kuna õpetaja oli reisile sõitnud. Alguses ootasime kõik koos tundi. Naersime Hennu ja Älfi. Hennul olid lühikesed püksid ja T-särk, Älfil aga jope ja sall. Nii, et kellel suvi, kellel talv. Tegelikult oli selline ilm, et Hennu riietega oleks külm olnud, aga Älfi riietega palav. Älfile oli andestatav, kuna ta oli haige.

Tahtsin ka pärast poiste kehalisse minna, aga kuna nende õpetaja lubas kõik tüdrukud koju, siis ei jäänud ma ka üksi sinna ja lasin Jaanikal end bussijaama viia.

Tol hetkel, kui me koolimajast minema sõitsime, valdas mind mega igatsus ja kahjurõõm, et kool on nüüd ja päriselt lõppenud. Ei ühtegi täispikka koolitundi enam. Elu 3 parimat aastat hakkavad otsakorrale saama, aga kõigest sellest ja muustki järgmises blogis..

Pole Bikut, pole tulemusi!

Peale Jaanika sünnipäeva uni tappis jälle. Vaatasin vorufotost pilte ja magasin vahelduva eduga. Piltidest nii palju, et neid ma olingi viimased nädal aega pikisilmi oodanud. Eelmise neljapäeva hommikul, kui pildistamine oli, siis unustas nii mõnigi selle ära, aga lõpuks jõudsid kõik pildistamise ajaks kooli - kes varem, kes hiljem. Kuna pildistamine oli 8.25, siis arvuti tundi ma ei jõudnudki. Istusin garderoobis ja ootasin, kuni poisid kooli jõudsid - neil oli 1. tund vaba. Arvasingi juba, et Moksil on meelest ära läinud ja saatsin sõnumi: "Pildistamisele ikka tuled?"

Moks: "Oi tra, hakkan tulema!" ning oli mõne aja pärast koolis. Kui kell lõpuks nii palju oli, et pildistama minna, siis liikusime kõik koos üles aulasse. Alguses hakati albumi jaoks kõigist portreepilte tegema. Samal ajal käis mega seletamine. Glaseril oli silm sinine. Pärast Laane südamest naeris ja jutustas, kuidas Glaser talle seletas, et õde lõi klotsiga silma siniseks.

Osad polnud ikka veel kooli jõudnud ja enne ei saanud ka klassipilti teha. Lõpuks jõudsid siiski enamus kooli, ainult Mati tuli alles siis, kui me juba pildistamiselt tulime, aga temast tehti pärast üksinda pilt ja lubati klassipildile kleepida, mida aga nüüd pilte vaadates siiski ei tehtud.

Kaire ei tahtnud pildile tulla: "Ma olen nii nõmee!"

Laane: "Kui sa oled siia klassi sattunud, siis ole nii nõme, kui tahad, aga pildile pead tulema!"

Tehti ka palju sõbrapilte. Naersin, kuidas Mari ja Kaire oma SUURTE sõprade Älfi ja Saquga pilti tegid - sellesmõttes, et klassi kõige lühemad ja kõige pikemad.

Tegin Elise ja

Jaanikaga algul pilti ja läksin siis põhivendade Moksi ja Kapi juurde. Moks oli kohe nõus koos pilti tegema, Kappi pidi veits kauem aega nuruma. Nüüdseks on see pilt mu telefoni taustapildiks.

Seni, kuni teised sõbrapilte tegid, võtsin ma oma digika ja läksin ka fotograafi kõrvale pildistama. Kui ma ise pildi peal olin, siis tegi ta ühe pildi asemel ikka mitu, mille peale ma ütlesin: "Aitab ka juba. Pärast isa ei jõua kinni maksta neid!" - fotograaf naeris. Me ta fotosalongis isaga nagunii püsikliendid.

Lõpuks tegime klassipildi. Kõik olid nii kaootiliselt end paigutanud. Läksin lavalt maha ja hakkasin kõiki ümber paigutama oma äranägemise järgi, et keegi kellegi varju ei jääks ja pilt hästi välja kukkuks. Lõpuks jäin mega rahule oma paigutusega ja läksin ise ka pildile - kõige tagumisse ritta Kapi kõrvale.

Pärast vene keele tundi kõndisime, siis alles avastasin, et Moks on juuksuris käinud. Seekord oli tal normaalne soeng lõigatud. Moks: "Meeldib v?"

Mina: "Jah seekord on hea. Eelmine kord ju ei meeldinud mulle su soeng."

Ma üldse õpetan teda kogu aeg. Ükspäev ta küsis, et mis pildistamisele selga panna, siis tuletasin meelde, mis tal pulmas seljas oli ja käskisin samad riided panna, mida ta ka tegi.
Peale pildistamist kadusid päeva jooksul Mast ja Moks ära - läksid koju vms. Inglise keele õpetaja pärast küsis: "Kas Masti ja Moksi sõi fotoaparaat ära v?"
Aga nüüd tagasi nädalavahetuse juurde. Laupäeval kirjutasin pool päeva eelmist blogi. Pühapäeval mõtlesin, et kirjutan midagi lühikest sellest nädalavahetusest. Kirjutasin paar lauset ära ja nüüd on peaaegu nädal juba möödas, kui lõpuks tagasi siia jõudsin, et see lõpetada.

Pühapäeval läksin hommikul vara juba isa juurde, nagu laulusõnad ütlevad: "Laupäeval isaga teha võib kõike..", aga meil on isaga selleks pühapäevad, kui ma ta juures olen ja seal lõbusalt aega veedan. See, mis segadus seal valitses, oli üsna rabav. Hakkasime koristama. Lõpptulemusena võttis tuba juba ilmet. Pärast käisime lõunat söömas ja korraldasime fotosessiooni - oli vaja pildistama mingeid vanu drušbasid vms, millest isa käskis mul ühe pildi kokku töödelda ja pildi ära ilmutada.

Lõunaks tõi isa mind Rõugesse tagasi, kuna pidin õhtul laulma minema. Järgmisel päeval oli segakooride ülevaatus, milleks vaja veel harjutada oli. Bussiga linna sõites, nägin ühte inimest, kellega me kunagi isegi sõbrannad olime, aga nüüd tundus ta nägugi nii võõras ja mis kõige imelikum - mul ei tulnud isegi ta nimi korraga meelde. Nii haige mõelda, et inimesed, kellega sa kunagi nii hästi läbi saad, on pärast pikki aastaid jäänud nii kaugeks, et sa ei mäleta praktiliselt midagi neist enam.

Jõudsin varem koolimajja, kus oli esialgu ansambliproov. Kõigil oli väga lõbus seal. Läksin ka sinna, kuulasin nende laulu ja lugesin Mats Traadi raamatut: "Tants aurukatla ümber", milles leidsin jälle sarnaseid jooni Tammsaare "Tõe ja õigusega".

Laulmine läks üsna kiirelt. Alustuseks ütles õpetaja veel: "Birgit laulab nii vaikselt, et ma ei kuule!" - seda sellepärast, et ma nii palju puudunud olen ja osasid laule peaaegu üldse ei oska.

Peale laulmist läksin koju. Keili saatis algse kunstiajaloo materjali, mida ma omalt poolt täiendasin ja selle spikriks ümber tegin. See polnud tegelikult minu jaoks üldse vajalik tegevus, kuna ma ei pidanud järgmine päev seda tööd tegema, kuna olin laulmas, aga kuna ma rohkem teiste tööde tulemuste pärast muretsesin, siis tegin spikrid. Kapp ütles ükspäev hästi selle kohta: "Pole Bikut, pole tulemusi!"
Vähemalt oli tegemise rõõm, kuna see oli üks viimastest spikritest, mis siin koolis teha tuli. Nagu Rauno ütles: "Spikker ees ja spikker taga."
Tahtsin õhtul varem magama minna, aga siis tuli Sven, nagu saatus - jälle 17. kuupäev, kui ma teda kohtan või temaga räägin. Tema nimel olin ma nõus ükskõik, mis ohvreid tooma ehk siis oma uneaega lühendama, kuigi ma olin arvuti taga juba pooleldi unes. See, kuidas me rääkima hakkasime, oli nii ootamatu, kuid siiski lõppes me jutt jälle nii, nagu kunagi, kui me pikalt ja laialt kõigest heast ja ilusast rääkisime.