Elu täie raha eest

Mul on jälle nii palju, mida siia kirjutada. Sattusin eelmine kord vist hoogu ning inspireerisin ennast asja käsile võtma, et kõik meeldejäävad hetked saaks taas kirja pandud. Vabandan muidugi mu taaskord halvenema õigekirja pärast, mis väljendub kokku-lahku kirjutamises, mille mu gümnaasiumi eesti keele õpetaja sellepärast Birgiti sündroomiks nimetas. Enne eksamit sain asja vahepeal isegi paika, aga hetkeseisuga on jälle miskit sellest kaduma läinud, mis omakorda tuleneb sellest, et ma pole pikemat aega ühegi eesti keele tundi tunda saanud.

Praegu ma tulin oma blogi lehele tegelikult selleks, et kirjutada oma koolinädalast, aga jõudnud siia, avastasin, et pean enne ikka sõbrapäeva ära mainima. 

Arvasin, et kuna mul oli igati soodne võimalus reedel Tallinnasse põrutada, siis sõbrapäeva ma oma sõpradega ilmeselt veeta ei saa, millest nagu hiljem selgus, ma siiski eksisin, sest kui ma veidi enne 7 kirikuplatsile jõudsin, siis oli juba nii mõnigi tuttav nägu kohal, kaasaarvatud mu vanad head turismi õpetajad, tänu kellele ma üldse kaasa sain ja mis kõige parem - Väimelast tulid peale ikka ja jälle need "Kerttu ja Maarja, kes käisid Hispaanias". See pikk nimi sellepärast, et Märdil läheb kogu aeg meelest ära, millisest Kerttust ja Maarjast ma räägin, eriti siis, kui ma talle pilte näitasin, kui Kerttu ja Maarja Hispaanias olid ja nii ma siis talle alati selgitan: "Noh need Kerttu ja Maarja, kes käisid Hispaanias."

Hommik algas üldse väga hästi, vaatamata sellele, et tuli nii vara ärgata. Peale kellahelinat ei lubanud ma Märdil tuld põlema panna, enne kui olin välja otsinud kingituse, mis ma talle sõbrapäevaks tegin. Ei tahtnud kinkida mingeid mõttetuid asju, mida sõbrapäevaks kingitakse, vaid lähtusin praktilisusest ja lasin talle, kui sauna armastajale teha käteräti, mille ühes otsas on tema nimi ja pilt ning minu ja tema pilt.

Olin sel hommikul Märdi juures, kus kõik tulid tänu meie varajasele kodust startimisele varem üles. Sooviti head sõbrapäeva, edastasin sõbrapäeva kaardid, mis eelmisel päeval koos Anitaga tegime ja siis sain Anita käest kingituseks suured maasikad, mis polnud küll üldse maasika maitsega, vaid pigem vett täis maasika välimusega aedviljad, aga armas žest sellegipoolest. Lisaks sellele tegi Märdi ema snitslit, millest ma kunagi ära ei ütle. Sõingi umbe ruttu kõhu täis, käisin facebookis, mis uputas vaatamata varasele kellaajale juba sõbrapäeva soovidest ning tegin siis ruttu minekut, et õigeks ajaks Võrru jõuda. 

Po tuli ka meiega ja mul oli juba mega jututuju, nii et terve tee sai seletatud igast värki. Kuna eelmisel päeval läks meelest poes käia, siis käisime statoilist ka veel läbi, võtsin paar saiakest ja siis bussi peale. Olin veidi üllatunud, et kahekordne buss oli, sest see eraldas bussirahvast veidi üksteisest, aga kokkuvõttes oli siiski täiega tore.
Ma arvasin alguses, et raudselt tuleb mega igav Tallinna ja tagasi loksumine, aga mida aeg edasi, seda ägedamaks läks. Ma olin plaaninud isegi, et lähen õpetajate juurde ette istuma, aga kuna nemad istusid üldse all korrusel koos maaturismiga tüdrukutega, siis läksin teisele korrusele taha Age ja ta klassi juurde. Age oli Po'le kohtagi hoidnud.
Alguses käis tagareas hull sättimine ja rahvast tuli igast peatusest järjest peale, et vahepeal tekkis liinibussis istumise tunne, nagu Po kommenteeris. Kõigele lisaks läksime veel läbi Põlva. Po poolt tulid üldse väga ägedad kommentaarid hommikust kuni õhtuni välja, nii et kõigil oli tänu sellele lõbus.
Vahepeal oli suht vaikne, Age ja Po, kes muidu kõige rohkem seletasid jäid mingiks ajaks magama ja ma hakkasin seniks muusikat kuulama. Õnneks polnud tervet bussitäit rahvast ka, nii et sai rahulikult üksi istuda ja lebotada.
Muusika kuulamisest ja magamisest aga ei tulnud kellelgi midagi välja, sest mu armas endine kursusejuhataja muudkui seletas mikrofoni ja tegi niiöelda giiditööd, millest kõigil kopp ees oli, sest isegi kõrvaklappidest muusikat kuulates kostus tema kriiskav hääl ikka üle. Kõik olid õpetaja peale nii vihased, aga isegi ükski teine õpetaja ei julgenud midagi tema vaigistamiseks öelda, kuni mina lihtsalt alla kõndisin ja nii muuseas ütlesin: "Äkki saaks natuke vaiksemalt?", mille peale tuli veel natuke juttu ja siis juba pikem vaikus, mille eest kõik tänulikud olid, isegi kõik teised õpetajad kiitsid mind ja tõdesid, et nemad poleks julgenud märkust tegema minna.
Vahelduva eduga istusin oma koha peal, kus rääkisin Agega ja kuulasin Po naljakat juttu või oli Kerttu ja Maarja juures, kes alati magamist teesklesid, kui nende juurde jutustama läksin. Nad kahekesi on nii toredad. Rääkisime mingit ägedat juttu kogu aeg, mille vahele veel Signe vahelduva eduga miskit naljakat lisas. Kerttu tahtis mu lokke katsuda, mille peale ütlesin, et ta peab selle eest nüüd 10 eurot mulle tasuma ja siis naersime Maarjat, kelle sall oli kardina kinnituse kohale krõpsu külge kinni jäänud. Mina: "Kogemata jäi su sall sinna kinni?"
Maarja: "Ei, ma panin selleks selle, et sall õla peal püsiks."
Tegelikult oli see tal ikka kogemata sinna kinni jäänud, aga sellest inspiratsiooni saades hakkaski ta oma salli sinna kinnitama, mida me Kerttuga vahelduva eduga lahti tõmbasime ja nii Maarjat kiusasime, nii et Maarja hakkas juba arvama, et ma olen sama õel kui Kerttu, kes on tõeline kurat. Maarja on ingel.
Siis tegin Maarjaga diili, et ta annab mulle turismimessil kaamerat, kui ma enda oma hooldusesse viin. Lõpuks, kui õpetajad enne Tallinna jõudmist alles plaani koostama asusid, olid mu plaanid kõik segamini. Ma olin juba mitu päeva varem genereerinud, kuidas ma paari tunniga ühest sihtkohast teise jõuaksin, sest mul oli nii palju asju, mida vaja teha ja kus käia, aga neid lahutasid päris suured vahemaad, kuid liiga lühike aeg. Lõpptulemusena jäi Maarjaga ikkagi jutt, et tema võtab oma kaamera turismimessile kaasa ja Signe teeb sealt pilte, sest Maarja ise ei viitsi.
Enne Tallinna jõudmist kogus õpetaja Siiri kõigi bussis olijate nimed ja telefoninumbrit kokku ning sinna juurde lisaks need, kes jäävad Tallinnasse ja kes Võrru tagasi lähevad. Igaüks pidi juurde kirjutama ka oma õpperühma, küsisin siis õpetajalt: "Mis ma sinna kirjutan, EV-13 v?"
Õpetaja: "Muidugi kirjuta."
Lõpuks kirjutasin sinna siis järgmiselt: EV-13 (endine T-11), Meedia!
Nii palju minust, aga kõik kirjasolevad asjad olid õigustatud, sest praegu olen EV-13 õpilane, kaasas olin huvitunult turismist ja tursimimessist, nagu vilistlane turismikorraldusest, ning kõigele lisaks lubasin Võrumaa Teatajasse turismimessist kirjutada.
Enne Tallinnat rääkis juba Siiri oma maheda häälega ning tutvustas mõningaid kohti, mis tee peale jäid ning Tallinnas jätkas juba jälle mu endine kursusejuhataja. Nägime Lindakivi, waooo.
Kõigepealt pandi üks ports inimesi kuskil hotelli juures maha, siis viidi osa õpilasi Kadriorgu ning siis Piritale messikeskuse juurde, kus läksin mina maha koos Mooska talu rahva ja õpperühmaga TT-11. Ülejäänud läksid linnaekskursioonile. Ma oleks ka hea meelega kaasa läinud, aga kuna mul oli vahepeal vaja nii palju asju korda ajada, siis jätsin selle vahele.
Aitasin ühel õpetajal asju messikeskuseni tassida ning läksin siis riideid ära panema. Mu käest küsiti riiete garderoobi jätmise eest 50 senti, aga kuna mu riided olid juba ära pandud ja garderoobi tädi hakkas järgmistega tegelema, siis hiilisin vaikselt minema. Tegin messil ainult kaks ringi peale kindla eesmärgiga jääda seisma ja teha pilti ainult seal, kus mul vaja oli, et mitte aega raisata. Nii kogusin infot Ida- ja Lääne-Virumaa kohta, kuhu suvel minna plaanin ning uurisin erinevaid kohti ja võimalusi, kus peatuda ja mida vaadata. Lisaks sellele tegin vastuteene, kus pidin osalema videos, milles küsiti minult Ida-Virumaa kohta küsimusi. Lõpus hakkasin veits kokutama, aga suva, Ida-Virumaal ei tea mind keegi, juhuks, kui see kuskil seal kasutusse läheb. Inimesed, kes minuga seal boxis rääkisid, olid igatahes väga toredad ja abivalmid ning tulid kohe rääkima, kui nägid mu huvitunud nägu, samas, kui mõnes boxis passiti lihtsalt tuimalt.
Pilku püüdsid veel ka mõned atraktiivse välimusega boxid, mis lausa tõmbasid uudistama ja pilte tegema. Näiteks on uus ja huvitav asi Lotemaa, mis rajatake Pärnumaale, Häädemeeste kanti.
Sain isegi ühe tasuta sissepääsu mingisse muuseumisse puhtalt sellepärast, et viitsisid ühe Väike-Maarja vallast pärit tädi ära kuulata. Eks tuleb siis suvel või kunagi seal kandis olles sellest muuseumist läbi hüpata.
Lõpuks sain jutule ka Võrumaa inimestega, kelle ümber oli kogunenud suur mull, nii et personaalselt inimestega rääkimine oli raskendatud. Lõpuks sain siiski oma info ja pildid ning tegi Võrumaa turismiinfokeskuse infokonsultandiga kokkuleppe peale messi ühendust võtta, et messi koha täpselt küsida. Alguses plaanisin koha peal seda teha, aga kuna oli alles messi esimene päev, siis poleks ma kõikidele küsimustele selletõttu vastuseid saanud.
Esimeses hallis oli rohkem välismaalasi ja erinevaid reisifirmasid, millest ma väga ei huvitunud, kuna ei plaani hetkel otseselt kuhugi kaugemale sõitma hakata. Kõndisin sealt läbi ning sain natuke osa ka lava juures toimuvast turismimessi avamisest, kus võtsid sõna mõned tähtsamad ninad, tuntud nägudest jäid kohe silma lühikest kasvu Venno Loosaar ja Juhan Parts.
Kõigele sellele kulus mul tund aega, tundus ulmeliselt lühikese ajana, aga kuna sain selle ajaga turismimessilt kõik, mida vajasin, siis võtsin garderoobist riided ja liikusin välja, lauluväljaku bussipeatusesse, et linna sõita. Buss tuligi suht kohe. Mõtlesin, et ostan bussi pealt pileti, mul oli isegi täpne raha, nagu pidi, aga bussijuht ei võtnud mu raha lambis, nii et ma olin Savisaare ja ta nõmeda Tallinna bussiliikluse peale vihane.
Läksin kesklinnas maha ja suundusin oma lemmikkohta - Rotermani kvartalisse. Minu heameeleks oli Bull &Bear'is kevad kollektsioon juba väljas, nii et ostsin endale uued heledad teksad, sest mul reaalselt kõik riided nii suureks jäänud ja nüüd pean põhimõtteliselt kõik oma riided uute vastu välja vahetama.
Tegin seal veel erinevatest poodides aega parajaks kuni oli aeg nii kaugel, et õele kooli vastu minna, et temaga kokku saada, nagu lubasin. Enne seda käisin R-kioskist läbi, uurisin bussi värgi kohta ja ostsin lõpuks rohelise kaardi, mida kasutada päevakaardina ja andsin jalgadele valu, et kaubamaja juurde jõuda. Teel nägin ühte vana muusikakooli klassiõde, kes suht tuimalt mööda kõndis. Et siis, vaata, mida Tallinn inimesega teeb!? Ilmselgelt üks nendest fake sõpradest/tuttavatest, kes aja möödudes lakkab sind tundmast.
Viimasel ajal ma polegi enam väga vanade sõprade ega tuttavatega suhelnud, kes jäävad kuhugi kaugemasse aega, kui viimased paar aastat. Osad on sellised, kes ise enam ei suhtle ja teised need, kellega mina enam suhelda ei taha, sest mõned on oma iseloomu ja tegevuse poolest kannatamatult vastikuks muutunud. Aga neid on õnneks vähe, palju on siiski neid, kellega kord aastas kokku saad ning rääkima hakates tundub nagu vahepealset mitte suhtlemise aega poleks nagu olnudki.
Igatahes jõudsin õigesse bussipeatusesse ja sealt omakorda Hotell Tallinna juurde, kust oli juba lühike maa mu õe, Airika kooli juurde. Ootasin teda seal, kuni tal tunnid läbi said ja ta mulle helistas, küsimaks, kus ma olen ja, kas me saame kokku. Ootasin veel natuke ja siis ta tuligi juba koolimajast välja, jooksis mind kallistama ning andis mulle sõbrapäevakaardi. Temaga oli kaasas ka ta pinginaaber, kes pidi hästi tark olema, sest ta pilt on kooli autahvlil. Mõtlesime, mis edasi teha. Lõpuks läksime kuhugi kaugemasse bussipeatusesse, kust nad samuti oleks saanud kunstiringi sõita.

Terve tee sinnani seletasime, kuulasin Airika lõbusaid lugusid nende ekskursioonist ja kõigest muust põnevast. Andsin talle üle riided, mis nagu hiljem selgus olid talle täpselt parajad, nii et ta kandis neid terve järgmise päeva.
Kui õigesse bussipeatusesse jõudsime, siis hakkas Airika mind paluma, et sõidaksin nendega ringi kaasa, et saaksime veel rohkem koos olla, aga kuna buss, mis tuli oli rahvast täis, siis jäime järgmist ootama. Lõpuks ma nendega ikkagi kaasa ei läinud, kamandasin nad ära bussi peale. Airika oli jälle nii kurva näoga, sest me ei tea, kuna me üksteist järgmisena näeme.
Hakkasin teisele poole teed peatusesse minema, aga kuna foor oli punane, siis jõudis just tulnud troll minema sõita, nii et pidin järgmist ootama jääma, kuid õnneks mitte kauaks. Sõitsin tagasi kesklinna, kaubamaja juurde, käisin paari poes, kuni mulle meenus, et pidin oma kaameraga hooldusesse viima. See oli mul vahepeal täitsa meelest ära läinud. Andsin siis taas jalgadele valu, et sadamasse jõuda, kus asub Overalli esindus.
Seal võeti mind väga sõbralikult vastu. Müügimees teadis kaameratest nii palju ja teenindus oli hoopis teistsugune, kui Tartus. Rääkisin oma mure ära, et alles pool aastat tagasi viisin kaamera Tartusse hooldusesse, kuna piltidele jäid täpid. Kui aga kaamera tookord kätte sain, siis oli üks täpp tulnud pildi äärde. Mul polnud aga jälle võimalust Tartusse minna, et kaevata selle üle ja alati, kui ma käisin, siis oli nädalavahetus või polnud ma autoga jne. Ühesõnaga sain teada, et kui ma oleks eelmise aasta numbri sees läinud, siis oleks saanud hoolduse garantii ilmselt. Varem tegeles selle värgiga Võrus kontoritehnikafirma "Elekom", kus ka mu isa töötas, aga kuna sellist asja enam Võrus pole, siis pean nüüd kogu aeg selleks Tartusse või Tallinnasse sõitma jne. Ühesõnaga sada jama sellega.
Sain veel igasugust kasulikku infot oma kaamera kohta ja jätsin ta sinna, et see taaskord prahist puhtaks saada. Kaameratega paraku on see, et kui see 24/7 igal pool kaasas on ja näiteks rallidel pilte teed jne, siis on kaamera pika peale jälle seest mingit saasta täis.
Jäin igatahes teeninduse ja kõigega rahule, jätsin oma aadressi ja emaili ning ootan nüüd kirja, et hoolduse arve maksta, peale mida kaamera mulle otse koju saadetakse.
Sadamast tagasi kõndima hakates avanes super vaade linnale, mida ma minnes polnud tähele pannudki. Oleks pilti teinud, aga sel hetkel polnud mul enam millegagi pilti teha. Andsin taaskord jalgadele valu, et kiiresti tagasi kesklinna jõuda ning seal edasi Ülemistesse, kuhu teised oma tunniajast vaba aega veetma pidid minema.
Jõudsin kesklinna, siis hüppasin esimese asjana Kopli-Ülemiste trammi peale, aga siis avastasin, et fck, see sõidab valele poole ja mul pole nii palju aega, et Koplist hiljem tagasi Ülemistesse kruiisida. Hüppasin linnahalli juures maha ja ootasin uut trammi, mis õigele poole sõidaks. Õnneks mu kell oli vale, nii et pidin paar minutit vähem ootama, kui kell tegelikult näitas. Kuna see tramm läks aga Kadriorgu, siis sõitsin kesklinna ja läksin sealt õige trammi peale. Olin veendnud, et see sõidab Ülemiste keskuse juurde, aga see läks hoopis Petseri vms maanteele lõpppeatusesse "Ülemiste". Ühel hetkel lihtsalt avastasin, et tramm on tühi ja olen jõudnud lõpppeatusesse. Mõtlesin, et kus see Ülemiste siis on? Kõndisin veits edasi, mõtlesin, et mäe otsas on, aga polnud ja hakkasin siis tagasi kõndima. Polnud enam väga teadlik, kus ma päriselt olen, nii et küsisin ühe vastu tuleva inimese käest, et kas Ülemiste keskus jääb üles või alla poole, aga sain teada, et too jäi hoopis kolmandas suunas. Lisaks sellele pidin 3 peatust tagasi sõitma. Tagantjärgi mõeldes tundub mulle, et see, kes mulle teed juhatas oli sarjast "Pilvede all" see arst, kes esimesel hooajal Piretiga koos töötas ja kogu aeg mingit klatši pani. Tookord tundus ta lihtsalt tuttav, aga kuna mul polnud aega mõelda sellele, siis nüüd meenutades ta vene aktsenti, tundub, et too oli just see inimene, keda ma mõtlesin.
Igatahes läksin tagasi lõpppeatusesse ja kruiisin 3 peatust tagasi, läksin maha ja hakkasin paremale kõndima. Kui ma kesklinnast alguses trammi peale läksin, sain ma üle pika aja istuda, nii et ma pigem puhkasin ega vaadanud üldse, et sõitsin mööda kohast, kus võsa tagant Ülemiste keskuse silt paistis. Ühesõnaga olin kuskil Ülemiste keskuse taga, läksin üle sebra ja siis kuskilt võsa vahelt, kus teerajad läksid, suundusin raudteejaama, nägin esimest korda Elroni uut rongi, läbisin raudtee all oleva tunneli ja jõudsingi lõpuks Ülemistesse.
Tahtsin paaris kohas käia, nii et vaatasin majajuhti, samal ajal, kui kuulen mitu korda, et keegi hõikab mind, kuigi ma ümberringi kedagi ei näinud. Lõpuks taipasin, et teised on söömas. Läksin ka sinna. Istusin maha ja ütlesin, et ma ei tule nüüd tükkaega Tallinnasse, sest see linn on palju aktiivsem, kui mina.
Ma tahtsin ka tegelikult süüa, aga kuna enne Võrru tagasi sõitmist oli vaba aega, siis mõtlesin, et shoppan veel ja siis ostan enne ära minekut midagi kaasa. Kõige naljakam oli see, et kui ma alguses seal teiste juures istusin, siis ma arvasin kogu aeg, et ma olen Hessis, sest Ülemistes on alati Hess olnud. Ise samal ajal mõtlesin, et miks Kerttul mc'i burksi karp laua peal on ja, et kas Hess serveerib nüüd burkse mc'i karbis. Hiljem alles, kui Ülemiste keskusele ringi peale olin teinud ja trepist alla tulin, avastasin, et olin ennist Mc'is istunud. Päris feil, aga ma olin nii väsinud ja mul polnud aega üldse mõelda. Igatahes käisin mc'is võtsin eine ja siis bussi ära. Hiljem sai oma seiklusi teistelegi seletatud.
Ülemiste keskus oli tänu sõbrapäevale nii roosa, kõikide sissepääsude juures oli tunnel, mis oli üleni roosa ja õhupallidega. Lisaks sellele liikusid keskuses ringi paarikesed, kes jagasid külastajatele marmelaadist südamekujulisi komme. Mõlemal olid suud kõrvuni, ilmselgelt oli kästud neil laia sõbralikku naeratust teha, aga kui neid pikemalt jälgisin, siis nägin, kui feil see oli, sest kui tüdruk poisiga tahtis rääkida, siis ta rääkis läbi hammaste, endal samal ajal see fake naeratus näol.
Bussi peale jõudsin, siis sõin kõigepealt oma eine ära ning siis viisin oma sprite õpetaja Siirile, kellel üli suur joogijanu oli. Ja lõpuks oli aega rahulikult istuda, jalad olid nagu nii väsinud. Vaatasin sõbrapäeva kaarti, mis Airika mulle teinud oli. See oli nagu nii armas ja luuletus oli kaa väga ilus sees. Lubasin, et teen Kerttule, Maarjale ja Signele ka esmaspäevaks sõbrapäeva kaardi, sest ma ei teadnud, et nad Tallinnasse tulevad, muidu oleks eelmisel õhtul neile ka teinud.
Pidingi tegelikult Maarja kõrvale istuma minema, sest Kerttu jäi Tallinnasse, aga kuna tagasiteel oli tänu Po'le, ja teistele väga lõbus, siis ma olin enamuse ajast ikkagi taga. Käisin ainult Maarjat iga kord kiusamas, kui ta just oli magama jäänud, talle põsele patsutades, mille peale ta ehmatusest hüpates üles ärkas.
Kõik olid üldse väga lõbusas meeleolus. Kui alguses kuulasid kõik kõrvaklappidega oma muusikat, siis tagasiteel pandi telefonist ja mingist kõlarist muusikat ning lauldi kaasa.
Aeg läks nii kiiresti, et mingi hetk olimegi juba Kükital, kus peatus tehti. Minnes petuti Käreveres. Mõlemad peatused olid liiga vara tehtud, sest näiteks tagasiteel taheti veel teistki peatust. Alati, kui ma kuskil vahepeatuses korrakski bussi pealt maha läksin, hakkas mu endine kursusejuhataja kommenteerima, nagu mina oleksin kõiki neid peatusi tahtnud. Ja siis kui tagasi läksin bussi, siis küsis, et kas ma ostsin ikka suitsuliha vms, mis Kükital müüdi.
Kükital nägin Holtsi. Mõtlesin, et kas see on ikka tema, vaatasime üksteisele üllatunud nägudega otsa ja ma arvasin kogu aeg, et ta on juhuslikult ise sattunud sinna, aga kui kohvikust välja läksin ja teda bussis kõige ees istumas nägin, siis läksin tema juurde ja sain teada, et ta oli Tallinnast saadik juba seal istunud. Rääkisin juttu ja siis vabastasin Holtsile ja ta tüdrukule oma koha ning kolisin ise Kätlini juurde istuma.
Kätliniga oli ka väga tore rääkida. Me teame üksteist tegelikult väga ammu juba tänu Egele, aga polnud peale neid üksikuid väljas käimisi nendega teda sõbralisti lisanud ja nii me need aastad üksteisega ei suhelnudki, kuni siiani. Terve tee muudkui rääkisime ühistest tuttavatest, keda meil nii palju on, Joosep ja Kaarel on näiteks ta vanad klassiõed. Ühesõnaga maailm on väike.
Vahepeal kiusasin Holtsi, kellelt mul lõpuks ikkagi kapuutsinööre ära ei õnnestunud tirida. Mingi hetk, kui talle ütlesin, et täna on sõbrapäev ja ma olin sõbralik, lastes nad oma koha peale istuma, avastasime, et me polegi üksteisele head sõbrapäeva soovinud, nii et seisime püsti ja kallistasime üksteist bussi vahekäigus.
Ja muidugi tänu sellele, et Holts ja ta tüdruk esimesed 100 kilomeetrit Tallinnast kõige ees istusid, ei saanud mu endine kursusejuhataja mikrofoni lähedalegi. See viga sai tal muidugi pärast parandatud, õnneks muidugi enam mitte nii intensiivselt.
Üleval sai muidu igast nalja ikka. Po läks lõpuks täitsa üle käte ära, aga see huumor, mida ta tegi oli muidugi kuldaväärt. Vähemalt meil Kätliniga oli väga lõbus. Kätlinil oli Po pärast nii hea meel, sest tema jaoks tundus nii uskumatu, kuidas üks inimene saab nii lõbus ja elurõõmus olla, millega ma ka 100% nõus olen. Po võib täispeaga vahepeal harva küll tüütuks muutuda ja leida üles mingid väga haiged inimesed, aga ta on alati tema ise, tal on täiesti ükskõik, mida inimesed temast või teda ümbritsevatest inimestest arvavad ja see ongi kõige tähtsam. Võiks öelda, et ta elab oma elu rohkem kui 100% eest. Ta suudab alati korda saata selliseid asju, mida vanaduspõlves meenutada ja öelda: "Ma olen elanud täie raha eest."
Kirjutasin just ükspäev oma kogutud tsitaadikogu arvutisse ümber ja kui jõudsin Margus Karu raamatust "Nullpunkt" võetud tsitaadini: "Lõbu on palju toredam kui vaen. Isegi vaenlastega. Kogu see trots ja inisemine kulutab nii palju energiat ja on nii kuradima tülikas, et ma tõesti ei tea, miks inimesed selle peale nii palju aega raiskavad", siis meenus mulle esimese asjana Po, kes kogu aeg kõige sitaga üle kallatakse selle eest, mida ta korda saadab, nii et mul on isegi hea meel, et ta tükiks ajaks oma praeguse seltskonna juurest minema saab ja ära sõjaväkke läheb, kus tal hakkab kindlasti veel rohkem nalja saama ja loodetavasti osatakse teda seal paremini hinnata.
Tänu Po'le tehti veel üks peatus Laeva vallas Hollywoodi juures. Kui Po lõpuks bussi tagasi tuli, siis tuli temaga kaasa jõhker hais. Alguses oli see nagu rohkem nali, kui Age ütles: "Peale seda, kui Po bussi tuli, tekkis see hais siia." Lõpuks selgus, et see oli siiski õigustatud, sest Po käis kuskil nurga taga ja astus si*a sisse, mille ta oma saapaga bussi kaasa tõi. Saatsime ta uuesti välja, aga jäljed ja hunnik si**a jäi bussi temast ikkagi maha, nii et pidime 100 kilomeetrit haisu sees veetma, eriti siis, kui Po oma jalgu liigutas, kerkis hais jälle üles ja seda juhtus vägagi tihti. Meil Kätlini ja Holtsiga oli muidugi kõige hullem, sest me istusime Po'le kõige lähemal.
Vahepeal, kui ma all õpetajatega rääkimas käisin ja messis muljetasin ning hiljem üles tagasi läksin, siis oli see jälk hais ikka eriti tunda. Isegi õpetajad all naersid seda täiega.
Üleval käis mega laulupidu. Ees pool laulis osa rahvast ühte laulu ja taga pool kuulati muusikat ja lauldi hoopis teist laulu, nii et ma e tea, mis tunne keskmistel oli, kes mõlemat jama kuulma pidid.
Po suutis muidugi oma äparduse laulu sisse panna ja nii sündis Po uus hitt "Carmen tantsib si*a sees". Salvestasin ta segast juttu ja laulmist ka diktofoni, millest osa hiljem siia lisan.
Po ise muidugi ei tundnud üldse seda haisu, mis ta saabastega sisse tõi. Lõpuks ta ei saanudki enam mitte midagi aru. Ta ei mäleta sedagi, kuidas ta Märdile helistas ja tal poes käskis käia. Võrru jõudsime, siis Po tuli meiega. Läksime kõigepealt Vabakale, kus Po autost väljus ja oksendama hakkas. Seda ta ka ei mäleta.
Helistasin Eltonile, keda ammu polnud näinud ja nii läksimegi sinna. Soovisin Eltonile ja Taadule ilusat sõbrapäeva, lisaks sellele veel Kimile ja Kaidile. Bussis sai teistelegi ägedatele sõpradele sõnumeid saadetud ja head sõbrapäeva soovitud. Facebook oli ka paksult sõbrapäeva teemat täis. Kirjutasin isegi hommikul ühe luuletuse facebooki oma sõprade jaoks.
Vaatasime koos Eesti laulu esimest poolfinaali, mille jooksul Elton, Taadu ja Po suutsid ühe viina ära lammutada, peale mida me Po ja Taadu klubisse viisime. Seal Po seiklused ka jätkusid, sest ta suutis öö jooksul Taadu ära kaotada ja jälle üles leida ning mingi 13-14 aastased leida, kellel veel jooki oli ja nad Taadu juurde kaasa võtta, aga lõpuks ärkas Po ikka hommikul Taadu kõrval. Selline sõbrapäev siis.

Sõbrapäeva eel

No ei jookse see tekst enam nii, nagu varem. Ehk pole enam neid inimesi ega motivaatoreid, kes ja mis oli siis, kui ma neid pikki postitusi siia kirjutasin. Lugesin just facebookist ühe ilusa pildi juurest mõtlema panevat teksti, mis mind siia tõi. Ja kuna reedel on sõbrapäev, siis jagan seda siia ka teile, mõtlemaks oma sõprade peale, kelle olete unustanud:
Tean, kui raske on võtta omaks ja kui raske on lasta lahti, jätta hüvasti, kasvõi ajutiselt. Ma ei ole inimene, kes suudaks jätta hüvasti kasvõi ajutiselt inimesega, kes on nii lähedane. Mis sellest, et vahel ajame teineteisel hinge täis. Ei, ma ei räägi mehest või naisest ega armusuhtest. Ei. See on sõprus. Sõprus, mis on kestnud aastaid ja nüüd teeb elu mõneks ajaks oma korrektiivid. Sa saad aru, et igaüks elab oma elu. Selge ju see. Kuid kui see elu viib sulle nii lähedase inimese nii kaugele.... Sinu juurest ära. Ei ole enam tunde kestvaid telefonikõnesid, ei ole enam kokkusaamisi, koos aja viitmisi, pikki vestlusi... Midagi ei ole enam. See jutt, et on skype ja FB ja mida iganes... Ei, see ei ole enam ju see. Ei saa enam nutta löriseda või pisarateni naerda või... Midagi ei saa enam. Isegi kui sa tead, et ühel päeval on kõik endine. Kuid kas on? Iga lahkumine võtab sinult killu, mida enam tagasi ei pane. Killuga, mille sa sobitad oma paigale tagasi, kuid mõra on see, mis jääb ikka silma. Aga kui sa uuesti lähed? Aga kui sa enam ei ole tagasi tulles see, kes kas olid? Või ei ole mina enam see? 

Hüvastijätud on alati rasked. Ajutised, lõplikud või igavesed. Iga minek jätab jälje ja tulek toob kaasa küsimuse: kui kauaks? 
Ei ole kerge lubada inimesi nö privaattsooni. Sinna, kus oled sa ise. Päriselt. Ilma maskide, ilustamise ja glamuurita. See võtab aega. Nädalaid, kuid, aastaid. ja kui sa oled kellegi sinna lubanud, siis on raske jätta hüvasti. Kasvõi mõneks ajaks. See tühjus, mis jääb sinu sisse... See jääbki sinu sisse. Alati. See on justkui sinu uus sõber. Sõber Tühjus.
Igatahes on jälle üks järjekordne teisipäev, kui toimuvad mingid debiilsed juhtumised ja ma alustan kas blogi kirjutamist või tahaks nagu väga kirjutada, aga miski ei tõmba mind seda lehte avama, kuigi südames tahaks. Isegi horoskoop on viimasel ajal üle mõistuse äge, et alustaks siin kasvõi sellega, aga no mida pole, on inspiratsioon.
Nüüd aga kõigest lähemalt ehk siis ülemöödunud teisipäevast, 28. jaanuar, mil oli koolinädal ja ma siia kirjutama hakkasin, aga millegi pärast ei suutnud kirjutatut lõpetada, nii et teen seda täna:
On teisipäeva varahommik, tõstan pea, kell on 04.28, mis omakorda kindlustab hea tunde, kuna ärkamiseni on veel nii palju aega. Loen: pool viis, pool kuus, pool seitse ja voodis olemise venitab veel poole 8ni ka välja, kui väga vaja. Seega kolm tundi veel õndsat und. Kella 5 ja 6 ringis suudan veel mitmel korral silmad avada ja tõdeda, et ikka saab veel piisavalt magada. Järgmine hetk tõstame Märdiga äkitselt mõlemad pea ja oleme hämmingus, kui kell on 08.02. Küsimused: "Kas äratuskell oli helisema pandud? Miks see ei helisenud? Kas keegi pani korduse pealt ära?" Vastused puudusid, sest telefon näitas äratust, mis millegi pärast ei äratanud..
Kuna me tavaliselt sellel kellaajal oleme juba hakanud kooli poole liikuma, siis nüüd polnud enam mõtet kiirustada, et õigeks ajaks jõuda, vaatamata sellele, et mul oli esimene ehitusfüüsika tund, kus õpetaja sai klassivend Lauri otsekohesuse vilju tunda, kuna Lauri seisis selle eest, et tema elust järjekordset poolteist tundi raisku ei läheks, nagu need nii mitmeski teises tunnis mitte midagi tegemise pärast raisku on läinud. Mõne sõnul hakkas neil õpetajast kahju. Ma oleks tegelikult isegi tahtnud seal ehitusfüüsika tunnis olla, sest ma tegelikult ei saanudki päris täpselt aru, mis seal toimus, aga kuna terve päeva vältel sellest veel nii paljugi juttu ja vastakaid arvamusi tuli, siis järelikult oli see tund murranguliste sündmustega, seda enam, et nii mõnigi noor sai täiesti tõtt täis sõnadega paika pandud.
Sõna "noor" tähendab seda, et meil on klassis otse gümnaasiumist tulnud õpilased ja teised need, kes on juba tunduvalt vanemad, et pidada 19 aastasi nooreks. Ilmselt kuulun ma ka veel noorte hulka, mis siis, et tallan juba paar aastat 20ndaid. Seltskond on kirju, nii et vahel on päris huvitav.
Jõudsin kooli, kui kell oli 9.20 ega hakanudki enam tundi minema. Istusin aatriumis netis ja rääkisin Joosepiga, kes avaldas ehitusfüüsikast ainult nii palju arvamust, et õpetaja on maun ja tal on nii igav ning tahtis sealt ära, aga ta pole nii julge nagu mina, et keset tundi lihtsalt minema kõndida, hihii.
Peale tundi viis Joosep mind peamajja ja käis ise ära korraks. Muidugi ei puudunud jälle Joosepi äge driftimine, kuigi ma hoian endiselt uksest kinni ja kardan. Loodan, et kunagi saan talvistest sõitmistest üle ja hakkan neid taas nautima.
Joosep oli suht kaua aega ära, aga ega selle ajaga midagi väga ei toimunud, sest me targad ei osanud taldlihvijaga midagi peale hakata. Joosep tuli, siis hakkas asi liikuma, ühtlasi tuli ka õpetaja ja siis saadeti Jüri uue taldlihvija järgi ning järgnevad tund aega toimus taaskord lihvimine, kuigi olin just mõelnud, et enam ei pea midagi lihvima, aga ilmselgelt suudab õpetaja meile ülesandeid leida.
Lihvisin aknalaua ja raamid ning ka natuke ust ja siis hakkasin aknalauda, raame ja rõduust värvima. Samal ajal võttis Joosep toaukse eest ja lihvis ära ning hakkas lage kruntima. Et aga kõige selleni jõuda, pidin neile ikka päris palju peale käima. Vahepeal üksinda jamasin seal, Joosep ja Jüri vaatasid pealt. Kaur ka ainult muigas sellepeale, kui asjalikud ollakse. Kaur on üks mu ägedamatest klassivendadest. Ta on nagu täiega tore inimene, suhtleb kõigiga, teeb nalja ja on niisama muhe - ühesõnaga kõik vajalik, et seltskonnas silma paista ja end teiste jaoks meeldivaks teha.
Lõunasöögi jätsin täna vahele, sest hommik läks pikemaks ja lõuna ajal, kui Joosep sööma läks, tundus, nagu hommikusöök oleks alles olnud. Jüri jäi ka minuga lõuna ajal tööd tegema, pärast tegi endale lõunapausi just siis, kui ta pidi jälle midagi tegema, mida ta ei viitsinud. Teda peab vahel ikka jõhkralt tagant sundima, et ta niisama ei passiks ja pealt ei vahiks, aga samas ta on selline omamoodi äge.
Enne päeva lõppu veetsin aega Gristeli, Liisi ja Kauri juures. Rääkisime ehitusfüüsikast ja uutest õppeainetest, kus ma käima ei pea. Reedel on näiteks tänu sellele kaks esimest tundi vaba.
Lõpuks tagasi oma ühikatuppa läksin, mida me remondime, siis Joosep oli juba ukse kinni teipinud ja peale kirjutanud "värske värv", nii et ei jäänud muud üle, kui riided ära vahetada ja õpetaja juures ütlemas käia, et ära lähme. Õnneks ta lubab alati ära, sest paratamatult ta ei saa meid päeva lõpuni kinni hoida, kui meil rohkem enam midagi teha ei ole.
Siirdun nüüd otse eelmisesse teisipäeva ehk 4. veebruari. Käisin hommikul toimetuse koosolekul, mis venis jälle suht pikaks, nagu viimasel ajal kombeks on. Koosoleku ajal oli teemaks Räpina maanteel asuv Magaziin, kuhu peale koosolekut siirdusingi. Seal on neid asju nagu miljon. Vaatasin seal lihtsalt selle pilguga ringi, et kui kellelgi sünnipäev tuleb, siis midagi debiilset sealt osta ja kinkida. Ainuke ost, mille ma sealt tegin oli banda pildiga riidenagi. See oli küll laste jaoks mõeldud, aga kuna ma väiksena fännasin bandasid ja see sobis mu kirjusse tuppa kleitide kapile riputamiseks, siis tundus üpriski hea ost.
Kui juba teema riietele läks, siis pean ikka ära mainima Kreutzwaldi tänaval, Võru kaubamaja vastas oleva kangapoe "Briis", kus ma viimasel ajal tihedaks külaliseks olen saanud. Kõik algas sellest, kui ma tellisin kunagi dressipluusi, mis oli mega lühike, nii et mul oli vaja tolle jaoks venivat soonikust riiet, mida läksin kõigepealt otsima Moareesse, kus seda polnud ja mind saadetigi "Briisi", millest ma varem midagi kuulnud polnud, kuigi mõni päev hiljem alles, kui ma sinna jõudsin ja ka sobiva riide sain ning üks vaikuse hetk tekkis, mil ma nii muuseas ütlesin: "Ei teadnudki, et Võrus selline tore pood on," millele sain veel toredamalt müüjalt vastuse, et see pood on olnud alates 1991. aastast ehk siis sama vana, kui mina. Selline tore kokkusattumus siis.
Igatahes mul on täiega hea meel, et selle poe leidsin, kuna nägin seal ise õmmeldud kardinaid, selliseid nagu vanasti, mis sobivad vanade akende ette ja kuna ma pidin isale juba ammu ostma või teha laskma uued kardinad nende asemele, mis tal on olnud sõna otseses mõttes eelmisest sajandist saadik kogu aeg ees, siis läksingi sinna eelmisel teisipäeval tagasi. Mul paluti kangas välja valida. Samal ajal, kui müüja teisi teenindas (seal käib üllatavalt palju rahvast), jõudsin ma seal rohkem ringi vaadata, kui ainult kardina riide tarbeks, nii et nädala lõpuks oli mul juba teine idee.
Müüja oli nõus kardinad valmis tegema juba järgmiseks päevaks. Läksingi siis kolmapäeval neile järgi. Müüja ütles mulle, et tavaliselt ta nii väga ei õmble tellimise peale, aga lastele ja noortele alati, mille üle oli mul ainult hea meel. Kõigele lisaks on nii kanga kui ka tegemise hind väga soodne. Teen siin huvilistele vaikselt reklaami.
Kuna mu tuba on lisaks ajakirjandus teemale viimasel ajal lisa saanud ka mere teemaga, siis mõtlesin oma dekoratiivse mere teemalise padja kõrvale teha tavalistele patjadele laevadega padjakotid. See idee tekkiski mul siis, kui teisipäeval kardina riiet valisin ja laevadega kangast nägin. Et aga mitte müüja abivalmidust ära kasutada ja üle päeviti tal rabeleda lasta, siis võtsin padja mõõdud, lasin tal vastavalt sellele nii palju kangast välja mõõta ja otsustasin padjakotid ise valmis teha, seda enam, et Märt seletas, et neid on nii kerge teha.
Kuna aga mu suhted õmblusmasinaga pole just kõige paremad, seda juba mu põhikooli klassijuhatajaga tööõpetuse tundides saadik, siis mina traageldasin ja Märdi ema aitas kahe padjakoti jagu välja jagada ja kokku õmmelda.
Mind on tegelikult kogu aeg huvitanud igast sellised sisustusteemad, et tahaks sellega tulevikus tegeleda. Kõigepealt muidugi tahaks oma maja, mida oma ideede järgi ära disainida nii seest kui maja üldist väljanägemist.
Üldse ei taha elada enam ühegi vanemaga koos. Kodus on muidugi üle mõistuse haiglane värk, sellepärast mind ka Rõuges väga harva näha, üldjuhul olengi seal ainult koolipäevadel, sedagi vahelduva eduga. Kõik sellepärast, et ükskõik, mis ka poleks, siis olen mina ikkagi kuidagit pidi milleski süüdi. Kõigepealt kutsub vend oma sõbrad öösel meie juurde külla, mis siis, et eelmisel päeval on olnud mu sünnipäev, aastavahetus või peab järgmisel päeval kooli minema ja siis hakkab emalt teksti tulema, et ma raiskan vett ja elektrit, vend on minu pärast haige, kuna mina olin enne teda jne. Ühesõnaga iga aasta jaanaur-veebruar on täpselt sama jama, kui ema segast panema hakkab ja seda kõike juba põhikooli ajast saadik, tahetakse must lahti saada, aga nagu ma alati rääkinud olen, siis kui lähen, lähen koos uksepiitade ja aknaraamidega.
Saan küll ka Märdi juures olla, aga see pole minu kodu ja päriselt ma Viitkal elada ei tahaks, seda enam, et sealt on igale poole nii pikk maa ja seal ei ela väga kedagi ka. Eerik, Egle, Mairo ja Po on, aga reaalselt kopp ees nendest, It's not my cup of tea. Tahaks rohkem aega oma vanade heade sõpradega veeta ja koos Põhja-Läti familyga tuleb ka kindlasti hea aasta.
Ei ole väga suur kurtja, aga nii on. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks ja viib edasi eesmärkide poole. Õnneks on koolis kõik asjad korras, tuleb hakata ainult praktika kohta otsima, sest märtsi lõpust kuni mai lõpuni on praktika. Sellel ajal tuleb ilmselt ajakirjaniku tööle ka pikem vahe sisse.
Täna käisin jälle toimetuse koosolekul. Esimest korda tundsin end nende hulka kuuluvat, sest kohale oli ilmunud üks uus nägu, keegi praktikant, kellele muud rahvast tutvustama asuti. Peatoimetaja tutvustas mind, kui staažikamat reporterit. Kuna ta aga sellega alustas ja mu nime unustas öelda, siis koorus sealt millegi pärast välja nimi "Mari-Liis". Kõigepealt sai praktikant aru, et ma olen Mari-Liis ja siis hakkasid Mailit ja Margareta ka rääkima, et ma olen täiega Mari-Liisi nägu. Kui ma varem ainult kirjutasin ega koosolekutel ei käinud, kujutasid nemad mind ette brünetina, nagu Birgit Õigemeel. Aga ilmselgelt olen ma blond ja Birgit. Mari-Liis on nagu haigelt mõttetu nimi.
Aga see on täpselt see sama värk, kuidas ma koolis kogu aeg Kauri ja Fredit sassi ajan, sest ma ei saa mitte midagi teha, kui Kaur on nii Fredi nägu ja ma siiani ikka veel ära unustan, et ta pole mitte Fredi, vaid Kaur.
Tahaks veel rääkida oma toredast kursusejuhatajast, kelle sünnipäev oli mu nimepäeval, 1. veebruaril. Kõigepealt alustasin oma päeva Märdi juurest hommikul sefiiritordi söömisega ja siis läksin traditsiooniliselt laupäeval kooli, mis siis, et ma tavaliselt laupäeviti kooli ei jõua, aga seekord siiski jõudsin, pidin jõudma. Tegime esimese tunnipaari ajal töö ja siis vahetunnis õpetaja pakkus meile kooki, mis ta oma sünnipäeva puhul kaasa oli võtnud, aga meil olid sootuks suuremad plaanid. Tegelikult tahtsime õpetajale lõuna ajal üllatuse teha, aga kirjutasime siiski ruttu kaardi ära, toodi õpetajale ekstra tehtud tort tema nime, maja, pahtliämbri ja mitme viimistlustööriistaga, lisaks sellele lilled ja mina lisasin omalt poolt raami sees klassipildi. Paljud küll sel päeval puudusid, aga need, kes olid, nendega laulsime õpetajale, kes oli kõigest sellest veel päris pikalt ja pisarateni liigutatud. Tema sõnul pole keegi talle sellist üllatust teinud, aga tänu minu eesvõtmisele ta selle meeldejääva üllatuse nüüd sai ja mul on siiralt hea meel, et saime ta õnnelikuks teha.
Teisipäevadest tahtsin veel nii palju rääkida, et eelmisel teisiäeval sattusin väga haigesse situatsiooni. Tahtsin tankima minna, aga üks golf oli ees, sõitsin tolle taha järjekorda, kuniks teisele poole golfi ilmus veel mingi suurem auto. Üks mees tuli autost välja, kuna golfi juht hakkas tankimist lõpetama. Too hakkas juba ära sõitma, kui sellest suuremast autost välja tulnud mees mulle näpuga näitas, et ma ei tohi tankima minna, sest tema tahtis esimesena tankida. Mõtlesin, et okei, ootan siis ära. Too auto hakkas tankima sõitma, aga ta ei mahtunud tankuri juurde, kuna ma olin oma autoga liiga lähedal. Siis too mees, kes väljas oli näitas mulle käega nagu mingile kassile, et kõtss minema siit, mille peale ma olin suht korralikult hämmingus ikka, et mis käitumine keskealiste härrasmeeste poolt?? Tekib taaskord küsimus, rüütlid, mis teie kommetest on saanud? Mul oli kaks varianti, kas näitan fcki ja ootan edasi või sõidan minema, valisin viimase. Targem annab järele, aga ikkagi wtf, kes te olete oma arust? Selllest oleks saanud hea juhtkirja ajalehte. Igatahes meenus mulle selle juhtumi peale Silva. Ma oleks tahtnud näha, kuidas tema selles situatsioonis käitunud oleks ja mis huumorit ta teinud oleks.

Sõpradest veel nii palju, et olen viimasel ajal päris palju jälle Etsiga suhtlema hakanud. Me oleme nüüdseks tuttavad juba peaaegu 5 aastat, sellest esimesed 2 aastat suhtlesime ikka väga palju, vahepeal olid väga keerukad suhted, aga kuna meil oli nii palju mälestusi, oma nalju ja laule jne, mis meid seob, siis nüüd oleme jälle püsivalt suhtlema jäänud. Kõigele lisaks oleme sugulased, mida me alguses ei teadnud, aga mul ainult hea meel, et mul nii tore sugulane on.
Vana klassiga tahaks kunagi kokku saada. Mida aeg edasi, seda kaugemaks kõik jäävad, kokkutulekutele tuleb aina vähem inimesi ja omavahel ka ei suhtle enam nii tihti, kui varem. Kapiga olime klubis koos, kui Põhja-Tallinn Rene sünnipäeva ajal Rannaklubis oli. Jaanust, Mangot ja Moksi ei ole enam kooliski näinud. Sünnipäevale neist keegi ka ei jõudnud. Tahaks täiega pikemalt kõigi vanade klassikaaslastega rääkida. Näiteks Kristina on mul täitsa ära kadunud, tema võis mind lõpmatuseni kuulata ning mu seiklustele kaasa elada, ise suuremas vaimustuses olles, kui mina rääkimisest.
Joosepi ja Kaarli olen ma peaaegu jälle tagasi saanud, kuigi mõlemad on mulle aeg-ajalt ka pettumusi valmistanud. Kunagi ma ütlesin, et näen Joosepis 3 inimest: üks on see Joosep, kes blogi kirjutab, sest ta jutt seal blogis oli alati nii hea, teine oli see Joosep, kellega ma msnis rääkisin, sest seal ta ajas alati nii vinget totu teksti ja kolmas Joosep oli see, kellega sai reaalselt koos olla. Nüüd ma olen avastanud temas aga neljanda inimese - see Joosep, kes on su töökaaslane ja pinginaaber, keda ma vahepeal naeran, aga enamuse ajast vihkan, sest me ei saa üldse läbi ja tülitseme ning vaidleme kogu aeg, kuigi tegelikult on nii, et tapeldes ja tülitsedes teistega, kakeleme me tegelikult iseendaga. Ma olen viimasel ajal üldse ennast otsimas ega saa nende väheste inimestegagi, kellega ma nüüd kooli ajal suhtlen üldse läbi. Ekslen kuskil omas maailmas ja unistustes ega saa aru, mida must tahetakse. Ma olen selline, kass, kes kõnnib omapead, üksik hunt, aga kui mul ei lasta üksinda olla ja mõelda, siis ma tunnen end survestatuna. Aga saatus saatis mulle katsumuseks Märdi, keda ma tegelikult ammu olin oma ellu soovinud ja olen õnnelik, et ta mul juba aasta ja 8 kuud olemas on olnud, sest ta on kõige armsam, toredam, naljakam, lõbusam, hoolivam ja kallim inimene maailmas. :)